[VOT] Vadja keele sõnaraamat

vargaᴢ Kett. K P M Kõ Lu Ra J I (Ja Li) vargas R-Eur. M-Set. vargõᴢ Lu Ra J-Tsv. Ва́ргасъ K-reg₂ Ii-reg₁ Ва́ргась ~ Варашь Pal₂ Варгасъ Tum., g varkaa K P M Kõ Lu J I varas | vn вор
K ööllä pellättii, etti varkaat tullass öösel kardeti, et vargad tulevad
J varkaat tšäütii nagriiz vargassamaᴢ vargad käisid naeris (= naeripõllul) vargil (varastamas)
M täm on vargaᴢ, aivoi piäp pittšää tšättä tema on varas, aina varastab (peab pikka kätt)
Lu varkaal õllaa pitšät tšäeᴅ ~ Kõ varkaall on pitšät sõrmõᴅ vargal on pikad näpud (pikad käed, pikad sõrmed)
J üüvahti heitütteeb varkait öövaht hirmutab vargaid
Lu vailee on izze vargõᴢ, ku teiss eb uzgo küllap on ise varas, kui teist ei usu
Lu vargaz vargassa eb uzgo vs varas varast ei usu
M pajattaaᴢ, sis kõik tullaz vait, senel aikaa süntü vargaᴢ (kui) räägitakse, (ja) siis kõik vaikivad äkki, sel ajal sündis varas
Lu vargas tšäi vattsaᴢ kk varas käis vatsas (= kõht on tühi)
J varkaa viittä varga viisi
J opõizõõ vargõᴢ hobusevaras
J rati vargõᴢ ~ ratti var-gõᴢ aidavaras
Lu meri varkaaᴅ mereröövlid
P viruo vargaᴢ viru varas (eestlaste sõimunimi)
Kõ eellä-van̆naa õli meill üφs vargaz meeᴢ, mikä tuusi üv̆vii vargassaa vanasti oli meil üks varas, mees, kes oskas osavalt varastada.
Vt. ka meri-vargaᴢ, opõzõõvargaᴢ, päävargaᴢ