[VOT] Vadja keele sõnaraamat

tšen Al. Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Len. Ra Ii) ken ~ kee Ku kenn ~ ḱenn ~ ken Kr, g tšenee K M Lu Li J tšenie L P tšen̆nee M I tšennee [sic!] Lu tšene J-Tsv. Цэ́нэ Ii-reg₁, pl tšeᴅ K R P M Po tšeeᴅ Po
1. relat kes | vn кто
Lu tšen maata tšünti, se õli maameeᴢ kes maad kündis, see oli maamees (~ põllumees)
P tšen mitä tšülväʙ, sitä niitäʙ vs kes mida külvab, seda (ka) lõikab
M üvä, tšell on paĺĺo meelta pääᴢ hea, kellel on palju mõistust peas
J lesnitsa ontši turvaᴢ, tšen kui kutsuʙ redel ongi {t.}, kes kuidas kutsub
Li rüsümä tšülä põlõtõttii i kõig eläjed mentii, tšen kuhõõtši Rüsümäe küla põletati (maha) ja kõik inimesed läksid (ära), kes kuhugi
Ku ken merellᴀ̈ boo tavaᴅ, se i vaivaa boo nähᴅ kk kes merele pole sattunud, see pole ka vaeva näinud
I siällä paĺĺo vättšiä isutass maššinaa, tšellä kuhõõɢ piäb mennäɢ, sinneg i meeväᴅ seal läheb (istub) palju rahvast rongile, kes kuhu peab minema, sinna lähevadki
J tšell on lidnaa itšäve, se tulkoo med́d́ee tšülää rl kellel on linnaigatsus, see tulgu meie külasse
I ii ebõõ tšen̆neekaa pajattaaɢ ja pole, kellega (vadja keelt) rääkida
J arvaa, tšell on arva (ära), kellel on
K tšen sukkaa, tšen soojaa tšiuttua, tšen vöötä tetši kes tegi sukka, kes sooja särki, kes vööd
P tševääl pojokkõizõd i tüttärikkõizõᴅ pantii võikukka lõugaa allõ, vaatõtti, tšen kui paĺĺo õli võita süönnüᴅ kevadel poisid ja tüdrukud panid võilille lõua alla, vaatasid, kes kui palju oli võid söönud
M viiχ́teri meneʙ, tšelt kuhjat tšelt katod veeʙ tuulispask läheb, kellelt viib kuhja, kellelt katused
P mõizanikka kopitti kõikk tšed nõisõvad naimaasyõ da meneväd mehelie mõisnik kutsus (kogus) kokku kõik, kes hakkavad abielluma ja lähevad mehele
Lu tšen kõig nagrud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab
Lu tšell on jano, sell on jalgaᴅ vs kellel on janu, sellel on jalad
Li tšenee jalga šlapsõʙ, senee suu šmaksõʙ vs kelle jalg tatsub, selle suu matsub
M tšen tääb mitä näissä tuõb valmiissi kes teab, mis neist välja tuleb
M nävät tultii tšet kussa nad tulid mitmelt poolt (kes kust)
Lu piti ettsiä einä, tšen praavitti tuli otsida rohi (taim), mis tegi terveks
2. interrog kes | vn кто; Kõ tšen siä õõᴅ kes sa oled?; Li tšen tuuʙ kes tuleb?; L tšenie sõnat tarkõpaᴅ rl. kelle sõnad (on) targemad? M tšen̆nee kase tara iloza rl. kelle (oma) on see ilus aed?
M tšen̆nee pää eel siä laulaᴅ (kui kana laulab, siis öeldakse:) kelle pea (mahalöömise) eel sa laulad?
M tšen̆nee voitto kelle võit?
M tšellee vaj̆jaa on kellele on (seda) vaja?
Lu tšen tunnõp tšihuttaa olutt kes oskab õlut teha (~ pruulida)?
J tšen siäll minuu rihez on kes on seal minu toas (majas)?
J tšenee kase tšülä kuluinõ pantu ku paja pahainõ rl kelle poolt on rajatud see vilets küla nagu kehv (sepa)paja?
Lu tšetä mennää kossii kellele minnakse kosja (keda minnakse kosima)?
K tšeneesee on poika kellesse poeg on (läinud)?
J tšenee perususs mis päritolu (kelle suguvõsast ta on)?
3. keegi | vn кто-то; кто-либо; кто-нибудь
M kui tšell vaivatap silmiä, siz mennäs sinne võrottamaa kui kellelgi on silmad haiged, siis minnakse sinna (allika juurde) ohverdama
L mitä tšell õli mida kellelgi oli
K tšen meni mehelie nii idgõttii (kui) keegi läks mehele, siis itketi (= lauldi itku)
P tšen koton makaᴢ keegi magas kodus
M meil vot nii, ku koolõp tšen, siz mõnikkaad aivoo pellätäs pok̆koonikkoo meil on nii, (et) kui keegi sureb, siis mõned väga kardavad surnuid
M kui õli tšetä peressä kotonn, siz jäin sinne kui kedagi perest oli kodus, siis ma jäin sinna (ööseks)
I a ku põlõtap tšen da roojõkas meeʙ ni sis rõhgaa niglavaᴅ aga kui keegi suitsetab ja läheb (mesipuud vaatama) räpasena, siis (mesilased) nõelavad kõvasti
M tšel leeʙ kui näüttäüʙ, nii süvväss kuidas kellelegi meeldib, nii süüakse
Ra tšel lee alki kokottaa keegi hakkas koputama
P tšen mokomain keegi
J tšetä ni buit kaĺĺuma kedagi hüüdma
4. (mitte) keegi | vn никто
M tšen ep tiitännü keegi ei teadnud
Lu ved́ tšellä eväd õõ ühellaajõzõt tuzgõᴅ kõigil (kellelgi) pole ju ühesugused mured
Lu jumala, mokomaa tautia elä anna ni tšelle jumal, niisugust haigust ära anna mitte kellelegi.
Vt. ka ebnii-tšen
Vt. ka tšempa, tšeŋka, tšenleeʙ, tšenneiᴅ, tšenni, tšen-nibu·it, tšenniiᴅ, tšentši, tšentšäi