[VOT] Vadja keele sõnaraamat

tšeeltää Kett. M Kõ Lu J (K L R-Lön.) tšeeltääɢ (I) tšeeltä J-Tsv., pr tšeelän Kett. K M Kõ J tšeellän K-Ahl. tšeelen J, imperf tšeelin K M J tšeeltiin [sic!] Kõ
1. keelata; manitseda, keelitada | vn запрещать; увещевать, уговаривать
L on tšielettü tšävvä roholl rohul on keelatud käia
Kõ ema tšeeltii pojokkõiss, ett rihez eʙ vilissaiss ema keelas poisikest, et (ta) toas ei vilistaks
J siä õõd liika peen tšeeltejõ, jot sinnua kuunõll sa oled liiga väike keelaja, et sind kuulata
J kui ni tšeeletti naimizõss, dakižo nai kuidas ka keelati naimast, siiski (ta) nais (= võttis naise)
J miε sinnuu ev või tšeeltää ma ei või sind keelata
Lu minnua tšeelettii tšaajua juumaa mind keelitati (jääma) teed jooma
Lu minnua tšeelettii üüssi mind keelitati ööseks (jääma)
2. keelduda, ära öelda | vn отказывать, отказать
J meniŋ kosima de tšeelettii, näd nii tuli paha meeli, jot nah läksin kosja, kuid sain korvi (keelduti), näe, tuju läks nii halvaks, et säh (sulle)