[VOT] Vadja keele sõnaraamat

ahaᴢ Kett. L M Kõ Lu Li J I (K-Al. P Ja-Len.) ahas K-Ahl. J-Tsv. Kr, g ahtaa L P M Lu Li J kitsas, ahas | vn узкий, тесный, тугой
L ihad on ahtaad õmmõltu käised on õmmeldud kitsad
P meill õlivat põllod ahtaaᴅ meil olid põllud (= põlluribad)] ahtad
Lu loottsi veeb laivoja ahtoissa paikkoissa loots viib laevu kitsastest kohtadest (läbi)
Lu vakka on päält ahtaapi vakk on pealt kitsam
I ahaz akkunaluᴢ väike õu
M tällä on lad́d́a arkasuᴢ, a senel on ahaᴢ arkasuᴢ temal on pikk (lai) samm, aga sellel on lühike (kitsas) samm
J ahtaad aigõᴅ kitsad ajad
J ahaz mälehtüᴢ piiratud mõistus
M nät ku tuli ahaᴢ ühez el̆lää, menti er̆rii vaat kui läks kitsaks koos elada, mindi lahku

ammatti M Ja-Len. Lu ammõtti M Li J, g ammatii: ammõtii ~ ammõti J amet, tööala; ametikoht | vn профессия, ремесло, род занятий; должность
J mitä ammõttia nütt piäᴅ mis ametit sa nüüd pead?
Lu inemin valittii üvvää ammattii inimene valiti heasse ametisse
M miä sitä ammattia toož tapazin, miä õlin kolhozii taarostanna ma juhtusin ka sellesse ametisse, ma olin kolhoosi esimeheks
J verelaskõja ammõttia med́d́e tšüläz evät pruuki aadrilaskjaametit meie külas ei peeta (= meie külas taplusi pole)
M tällä on tühjä ammatti ta on muiduleivasööja
J ammõtii meeᴢ ametimees.
Vt. ka ahjoammatti, tunniammõtti, tüh́j-ammatti

apiussa: ap̆piussa (M) ap̆piussaɢ (I-Len.) appiussa Lu appihussa (Lu), pr apiuʙ: ap̆piuʙ M, imperf apiuzi: appiᴢ Lu = apiissa
M milla mitäleeʙ mit̆täiᴅ eʙ ap̆piu, a tällä kõiɢ meeʙ üv̆viippäi mul millegipärast ei õnnestu miski, aga temal läheb kõik hästi
Lu leipä ebõõ appihunnu leib ei ole õnnestunud
Lu milla appius kuttoa üvä kaŋgõᴢ mul õnnestus kududa hea kangas
Lu milla appiuz vasussaa üvää inemizeekaa mulle juhtus hea inimene vastu tulema (mul õnnestus kohtuda hea inimesega)

arkasuᴢ M arkasus K-Ahl., g arkasuhsõõ samm | vn шаг
M tällä on lad́d́a arkasuᴢ, a senel on ahaᴢ arkasuᴢ temal on pikk (lai) samm, aga sellel on lühike (kitsas) samm.
Vt. ka argoᴢ, harkkamuᴢ

etenessä Li (P M J) eteness J-Tsv., pr etenen Li J, imperf etenin Li J edeneda, edasi jõuda v. saada v. minna, kasvada | vn п(р)одвигаться, -нуться (вперёд), спори́ться, расти
M tällä töö eteneʙ tal töö edeneb
Li tämä eb etene ta ei jõua (koolis) edasi
J eväd meill põrsaat kuile taho eteness ei meil taha põrsad millegipärast kasvada
J puu eteneʙ silmää näheᴢ puu kasvab silmanähtavalt

golotka M, g golotkaa ~ golodgaa rehapea, -puu | vn колодка, брусок с зубьями (часть граблей)
riigaaro on arva. tällä golotka on lad́d́a, a piitä on vähä, va seitsee piitä rehereha on harv. Tal on pea lai, aga pulki on vähe, ainult seitse pulka

grõõza P I gryyža Li, g grõõzaa song | vn грыжа
P täll on grõõza, seneeperäss eʙ makaa tal on song, sellepärast ei maga
I lahsi idgõʙ sää nalla, tällä on grõõza laps nutab halva ilma eel, tal on song.
Vt. ka griisi

haŋkkia Lu (M J-Tsv.), pr haŋkin M Lu, imperf haŋkkizin Lu
1. hankida, soetada, muretseda | vn добывать, добыть, приобретать, приобрести
Lu miä haŋkin senee riisaa ma hangin selle riista
J ize noorikkõin, a jo oŋ haŋkkinnu kavaĺeera ise noorukene, aga on juba hankinud kavaleri
J petosõka rikasuss et haŋki pettusega (sa) rikkust ei soeta
2. (kellegi eest) hoolitseda | vn заботиться, ухаживать
M tällä bõõ perestä [sic!], bõõ tšet̆täiᴅ, täm va izze entän i haŋkiʙ tal pole peret, pole kedagi, ta vaid iseenese eest hoolitsebki

hätätšellä M fig hädapasun | vn нытик
tällä eb õõ i suurta aźźaa, ku täm on hätätšellä temal polegi suurt viga (asja), kui tema on (juba) hädapasun

kleejoŋka-fartukki I vahariidest põll | vn клеёнчатый фартук
lahsi on pikkõnõ i tällä on kleejoŋka-fartukki laps on väike ja tal on vahariidest (pudi)põll (ees)

kõikki Kett. K R U L P M Po Lu Li J kõikk Kett. K R U L P M Kõ V Po Lu Li J kõik Kett. K L P M Kõ S V Lu Li Ra J kõiɢ U M V Lu Li J I kõkk ~ kõk M kõittši vdjI I Kl kõittš I kai ~ kaik ~ kaiɢ Ku kuüki ~ kuükke ~ kiakki ~ ḱiḱḱe ~ kügge Kr, g kõikõõ Kett. K U P M Lu J vdjI I kõikyõ P kõik̆kõõ M kõikõ Lu J
1. kõik | vn всё; все
M mitä siä nii ahnõssõõᴅ: koolõᴅ, kõiɢ jätäᴅ miks sa nii ahnitsed: (kui) sured, jätad kõik (maha)
M kõikkõa on nättü mentüisiz voosiza, üv̆vää i kehnua kõike on nähtud möödunud aastatel, head ja halba
J kõig õllõiz üvä, ku va täm ep jõisõiz nii kõvassi kõik oleks hea, kui ta (= poeg) vaid ei jooks nii kõvasti
Ku kai tahot t́śiitää, ni kiiree vana leeᴅ vs (kui) tahad kõike teada, siis jääd ruttu vanaks
J tšennii ep taho vanutta, a tämä kõikkiilõõ tooʙ keegi ei taha vanadust, aga ta tuleb kõigile
J maa bõõ tšeneiᴅ, maa oŋ kõikkiijõ (kolhoosikorra kohta:) maa pole kellegi (oma), maa on kõikide (oma)
J siis kutsuttii iiri, see õli varmõp kõikkiit (muinasjutust:) siis kutsuti hiir, see oli kõigist tugevam
Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk teil kõigil on nina kahe silma vahel
P kõik nuorõd i vanat pajattivad vad́d́assi kõik noored ja vanad kõnelesid vadja keelt
M kõikõõ kõlmõõ mind́aa tetšeisivät kursia pulmõssi (et) kõik kolm miniat (üheskoos) teeksid pulmadeks pulmaleiba
Lu tšen kõig nagrud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab
J kõig ulkkõᴢ kõik koos
M takasilmällin ińehmin, tämä silmiisee eb juttõõ, a tak̆kaa silmii panõttõõp kõikõll viisiä silmakirjalik inimene, ta näkku ei ütle, aga tagaselja laimab igaviisi
J kõikõll viisii ~ kõikõll viittä igaviisi
Lu täll ebõ·õ kõik kotonn ta pole täie aruga
2. kogu, terve | vn весь, целый
M menimmä pihkumäjelee laulamaa kõikõõ artteliikaa läksime Pihkumäele laulma kogu kambaga
P äesin miä kõikyõ äessämiizie vällää ma äestasin kogu äestamise ära
Lu minull õikaa kõrva vuhizõʙ kõikõll aikaa mul kohiseb kogu aeg parem kõrv
P tšäüzin kõikyõ päivää käisin terve päeva
M S kõik pere terve pere
3. lausa, päris, täiesti, täielikult; puha (võib esineda ka ebamäärase tõlkimatu täitesõnana) | vn совсем, всецело, сплошь; весь, сплошной (употребляется и как усилительная частица
K jo tällä tulõp kõikk tulil laikka suussa tal tuleb juba lausa tuline leek suust
K i kõikk savvu tuõʙ ja lausa suits tuleb
Lu ku riiteli, riiteli, suu on kõik vaahoᴢ küll riidles, riidles, suu on lausa vahus
P naizikko kõikk jäi läsimääsie naine jäi päris põdema
Lu se on kõig emmää laŋkõn see (laps) on täiesti emasse läinud
M tältä halvas kõiɢ jalgõᴅ ta jäi jalust päris halvatuks (tal halvati jalad täielikult)
K opõzõl lookka kõikk ehitettü hobusel on look puha ehitud
Li klazi-krintsoit tehtii, pantii klazit kõik tehti (klaas)akendega tuulekodasid, pandi puha klaasid
Li siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna)
4. aina, üha | vn всё (время)
M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn on nohu (nina on kinni), aina aevastan
Ku nave·rno oli ümper kai meri usutavasti oli ümber aina meri
J tämä tuli, mehee kõik ümperikkoa tšäi ta tuli, käis aina mehe ümber
M tämä õli kõikk siällä ta oli üha seal
■
I vot i kõittši vaat ongi kõik (= ongi lõpp)
J kaask on kõikk i pajattaa eb õõ mittää muinasjutt on otsas ja jutustada pole (enam) midagi
P vihgod on jo kõik vihud on juba valmis
S ühs kõik tšellee, vaikk mehelee ükskõik kellele, kui vaid mehele (saaks).
Vt. ka ühskõikk
Vt. ka kõikii, kõikkinaa, kõikkinõõ, kõikkõa³, kõikkõnõõ

kõltakukka M Kõ Lu Li Ra kõlta-kukka Lu J kõltakukk Lu Li kõltõ-kukkõ J kõltkukka Ra keltakukka Lu Ra (igasugune kollase õiega taim, näit. Lu Li Ra J võilill, Li varsakabi, Lu J kollane karikakar, Lu tõlkjas, M põldrõigas, Li põldsinep, Kõ Lu Li Ra kibetulikas jne.) | vn желтоцвет (любое растение с жёлтыми цветами)
Li niittü on kõik kõltõin, nii om paĺĺo kõltakukkaa niit on puha kollane, nii palju on võililli
Ra kõltakukka, ku katkaaᴅ, nii piimä tuõb varrõss võilill, kui murrad, siis tuleb varrest piima
Ra keltakukaa lehto võilille leht
■
M tällä tänänn on näkö niku kõltakukka ta näeb täna väga halb välja (on näost kollane v. kahvatu).
Vt. ka kõltasvetka

lad́d́a¹ Kett. K P M Kõ Lu J I (Ra) ladd́a K-Ahl. lad́d́õ ~ lad́d́ J-Tsv. lad́ja Kett. K vdjI (R-Lön. Ja-Len.) lad́a K-Ahl. laija ~ lajja Ku ladge Kr Ладдья Pal₁ Ла́ддья K-reg₂ Ii-reg₁, g lad́d́aa K P M Kõ Lu J lad́jaa Kett. lai | vn широкий
I itšä pittšä, ilma lad́ja kk (elu)iga pikk, (maa)ilm lai
P miä võtan lad́d́aa perekoza ma võtan (= niidan) laia kaare
M lad́d́a põlto lai põld
M lad́d́a kagluᴢ lai kaelus
Lu kui pittšä nii lad́d́a kk kui pikk, nii lai (= üht asja võib teha nii või teisiti)
M tällä on lad́d́a arkasuᴢ, a senel on ahaᴢ arkasuᴢ temal on pikk (lai) samm, aga sellel on lühike (kitsas) samm
M näil on suur lad́d́a koto neil on suur avar (lai) maja
■
M täll on ain silmää väliᴅ lad́d́aᴅ, tälle ain paĺĺo piäʙ tal on aina silmad harali (= ta on ahne inimene), talle on ikka palju vaja

lehto Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I (Ja-Len. vdjI) ĺehto (J) leχto M Легто Pal₂ Tum. Ле́гто K-reg₂ Ii-reg₁, pl. lähud Kr, g lehoo K P Lu Ra J lehuo P leh̆hoo M vdjI leho J
1. (puu-, taime-)leht | vn лист (дерева, растения)
J tüüni ilma, i lehto eb liiku vaikne ilm, lehtki ei liigu (puul)
Lu lehto puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü leht langeb juba puust, tuleb kurb sügis
J sütšüzüll lehod mätäneväᴅ, jäävvä va ühed rooᴅ sügisel mädanevad lehed (maas), jäävad vaid ainult rood
M võta musass smarodass lehta võta mustast sõstrast (= mustsõstrapõõsast) lehti
Lu hapo-roho on kõlmõõ lehookaa; ku neĺĺä lehtoa, siz on se õnniroho, neĺĺäz lehto on õnni-lehto jänesekapsas on kolme lehega; kui (on) neli lehte, siis on see õnnetaim, neljas leht on õnneleht
P katii-käpäläll on paksud lehoᴅ, kazvab rihez akkunaa pääl {k}-l (= kaktus või aaloe) on paksud lehed, kasvab toas aknalaual
J puu lehto puuleht
Lu aavaa lehoz on varsi pittšä ja hoikka haavalehel on vars pikk ja peenike
M kazgõõ leholl kraazgattii, tuli kõltõn kaselehtedega värviti, tuli kollane
J valka paju lehod om pitšelikoᴅ hõbepaju lehed on piklikud
Kõ tammi lehto tammeleht
Kõ kahtši lehto kaseleht
Kõ võta vih̆haa lehtoi võta vihalehti
Lu matokkõizõᴅ süüvät kapusaa lehtoja röövikud söövad kapsalehti
M fjokla lehoᴅ peedilehed
Ra tee lehto teeleht
I maatšiχa lehto paiseleht
Lu gramma lavro·ovoi lehtua gramm loorberilehti
J lehoo roo ~ lehoo rooto leherood
M leh̆hoo soonõᴅ leherood (pl.)
I i lehtoloiss tällä sõvat tehtüüᴅ kõittši lehto sõvaᴅ ja lehtedest olid tal (= metshaldjal) rõivad tehtud, kõik lehtedest rõivad
J makkaa, makkaa marjukkõin, leppää lehto linnukkõin rl maga, maga, marjuke, puhka, lehelinnuke
2. (paberi)leht; (raamatu)leht | vn лист (бумаги); лист, страница (книги)
J vańkkõ murti tširjutõtuu lehoo neĺĺee õssaa i pani kanvertii süämee Vanka murdis täiskirjutatud lehe nelja ossa ja pani ümbriku sisse
J lagotti enez ettee määlitüü paperii ĺehoo i nõisi tširjuttõmaa laotas enese ette kortsutatud paberilehe ja hakkas kirjutama
P pokoinikalyõ pantii surmaa lehto tšätiesie surnule pandi leht eestpalvega kätte
J I tširjaa lehto raamatuleht
3. ajaleht | vn газета
J lehoz on tširjutõttu ajalehes on kirjutatud
4. kõrvalest, -leht | vn (ушная) раковина
M Lu Li kõrvaa lehto ~ Lu kõrva lehto ~ J kõrv lehto kõrvalest
5. (adra)hõlm, (sahk)raud; (sae)leht; (metall)plaat, -leht | vn отвал (сохи), железный наконечник плужного ножа; полоса пилы; деталь из листового металла
Lu okutšnikka on niku pluuga, täll õllaa kahõs poolõõ lehoᴅ, tämä ajab maa kahtõõ poolõõ muldamisader on nagu raudader, tal on kahel pool hõlmad, ta ajab mulla kahele poole
Li pluugaa lehto (raud)adrahõlm
M saha leχto, õttsaz rutškaᴅ saeleht, otsas on käepidemed
Lu rauta lehot piäp klepata, kĺopkijeekaa pannaa ühtee tšiin raudplaadid tuleb neetida, neetidega pannakse kokku
6. M Lu küpsetusplaat | vn противень
7. viil, liistak | vn тонкий ломтик
M teeb retšäss mokomad lehoᴅ teeb (= lõikab) rõikast niisugused viilud
Lu mähä on makkia, kurahsõl võtaᴅ, saad niku lehoo, lintii, i süüᴅ mähk on magus, noaga võtad, saad nagu viilu, lindi ja sööd
8. leht(puu)mets; (lehtpuu)salu | vn лиственный лес; (лиственная) роща
Li vaikka susi tääb ahod ja lehoᴅ, a karjušiss evät palkkaa vs kuigi hunt teab söödid ja salud, aga karjaseks (teda) ei palgata.
Vt. ka aapalehto, aavaalehto, alalehto, kapussalehto, kart-lehto, konnalehto, kuppilehto, kõrvalehto, kõrvaa-lehto, maalehto, maatšiha, paperi-lehto, paperii-lehto, piirgalehto, rautalehto, rummulehto, sahalehto, šĺääppi-lehto, šuppalehto, šuppolehto, šuppulehto, zontikkalehto, teelehto, ublikka-lehto, vihaalehto, õnni-lehto, õnnõvalehto, ülelehto.
Vt. ka lehokkõin, lehti, lehtokkõin, lehtomettsä, lehtonõ², lehtozikko, lehtüine, lehüᴅ

lähteä L M Kõ Lu J (Kett. K U P Ja-Len. Po Li Ra Ku) lähtiä M lähtä J-Tsv. lähteäɢ I (vdjI Ma), pr lähen K L P M Kõ Po Lu J Ku läh̆hee I Ma, imperf lähzin Kett. K P M Lu Li J Ku lähsin Kett. lähzii I lähsii vdjI I
1. (kuhugi, midagi tegema, kellegagi jne.) minna v. tulla | vn идти, пойти
J vahti lähsi püsüka mettsää (metsa)vaht läks püssiga metsa
I en tõhtinuk kot̆too lähteäɢ (ma) ei tohtinud koju minna
J lähetää lautass rihee (Must. 147) lähevad (minnakse) laudast tuppa
J kaššelit seĺĺeᴢ lähetti gruzasõ märsskorvid seljas, mindi kaseriisikaid korjama
Lu lähettii taaš tšedräämää mindi taas ketrama
J naizõd lähsiväd jürtšiä pitämää naised läksid jüripäeva pidama
Ku miä lähzin hänell vassaa ma läksin talle vastu
I lähes millee elämää tule minu juurde elama
J lähekko jumal avissi, lähe kaas, kalliz looja rl tule ometi, jumal, appi, tule kaasa, kallis looja
M lähe jumala ap̆pii tule, jumal, appi
K lähemmä ühezä läheme koos
Lu kahõõtšezzee lähettii läksime kahekesi
Lu lähemmä jalkazõõ läh(e)me jalgsi
2. ära v. välja minna, ära v. välja tulla; lahkuda | vn уходить, уйти, ходить, выйти, сойти; расставаться, расстаться
J lähteä on mööhä ära minna on hilja
Lu sei roopaa, a izze lähsi sõi pudru (ära), aga ise läks (minema)
I lähep poiᴢ, miä vähän aikaa lep̆pää mine ära, ma puhkan (pikutan) natuke aega
I tämä ainõ lähsi kottoa poiᴢ ta läks alati kodunt ära
Po nùorikko pesseüp saunaza i lähep kujalõõ pruut peseb end saunas ja läheb (siis) välja
Po järvi-emä lähti järvess järvehaldjas tuli järvest (välja)
Kõ varõssõõ poigad jo lähsiväᴅ varesepojad juba koorusid (tulid juba munakoorest välja)
Li pajat veel millõ lähteezä vähäize räägi lahkumisel (lahkudes) mulle veel veidi
M issuu lavõzõllõõ eeᴢ vällää lähtemissä istu pingile enne lahkumist
Kõ entši läheb ińehmizelt hing lahkub inimeselt (= inimene sureb)
J parahoda jo on lähtennü laev on juba läinud
I lumi lähs lumi läks (= sulas ära)
3. minema v. tulema hakata, teele asuda; midagi tegema hakata (ka impers.) | vn собираться, собраться уходить или приходить, отправляться, отправиться в путь; начинать, начать (также безл.)
J paa tširjõt sumkaa de lähe tšiirep škouluu pane raamatud kotti ja hakka rutem kooli minema
Lu meez lähs tulõmaa kottoo mees hakkas koju tulema
I lähzii kot̆too tulõmaa hakkasin koju tulema
J tämä lähs mettsää minemää ta pani metsa minema
M takumõin paari läheb johsõmaa tagumine paar paneb jooksu
Kõ aikaa marjaa matkaa lähteä rl on aeg marjal (= kallimal) teele asuda
K lähen pittšää matkaa asun (lähen) pikale teele
Lu aluz lähti menemää perälissä tuulta (purje)laev hakkas minema pärituult
Li lähzin rikkaassi elämää hakkasin rikkalt elama
J läheb jürizemä (~ algõb jüriss) hakkab müristama (äikese kohta)
Lu lähs (~ nõis) vihmaa satamaa hakkas vihma sadama
4. mehele minna | vn выходить, выйти замуж
I a miä en lähtenüt täm̆mää poigalõ, miä tõizõlõ lähsii meh̆heelee aga mina ei läinud tema pojale, ma läksin teisele mehele (naiseks)
I ep tšen̆neiᴅ tõhtinnuɢ i lähteäk kailee meh̆heelee keegi ei julgenud minnagi sellele mehele (naiseks)
M tõin kõrt lähs mehelee läks teist korda mehele
5. ära v. lahti tulla, maha kooruda | vn сходить, сойти, отпадать, отпасть, выпадать, выпасть
I ammaz läheʙ hammas tuleb ära
Lu tševvääl varraa, kõnz on veel mähä, siiz läheb üvässi koori kevadel vara, kui on veel mahlaaeg (on veel mähk), siis tuleb (puu)koor hästi lahti
Lu miä õlin päivüzeᴢ, põlõttõlin entä, nüttä läheb marraskettu ma olin päikese käes, põletasin end (ära), nüüd tuleb marrasnahk maha
J tšippalt jo rupi lähsi väĺĺä haavalt tuli juba korp (pealt) ära
M sarvi läheb vällää sarv tuleb (peast) ära
M vihgod nõssaaz opõzii jalkoisii, etti parapass lähtisi viĺĺa vällää vihud tõstetakse hobuste jalgade alla, et vili tuleks paremini (viljapeadest) välja
M linnahsõd läpi tšäs̆sii õõrtaaᴢ, etti lähteiss jalgassõd vällää linnase(i)d hõõrutakse käte vahel, et eod tuleksid ära
Ra što sapana eb lähteiss pääss vällää et {s.} (= linikutaoline peakate) ei tuleks peast ära
Lu esimeized ivusõᴅ, nee lähetää poiᴢ esimesed juuksed (lapsel), need tulevad ära
Lu kana jo sulkiiʙ, sulgõd lähtevät poiᴢ kana juba sulgib, suled tulevad lahti
Lu milt nappu lähs poiᴢ mul tuli nööp (eest) ära
6. tulla, saada, tekkida | vn получаться, получиться
I paaᴅ ahjoo i läheʙ munakakku (klopitud muna) paned ahju ja tuleb munapuder
I üvä suppi läheʙ tuleb hea supp
I sis läheʙ kaŋgaᴢ siis tuleb (sellest) kangas
■
J päiv́ läheb loojaa päike loojub (läheb looja)
J lähsii tuulõõ läks tuulde (= kadus teadmata kuhu)
M tällä läheʙ tšäessä jõka tšäsitöö tema käes läheb iga käsitöö
M aivoo üvä inehmin, üv̆vää iz̆zää luissa lähnü väga hea inimene, hea isa laps (hea isa luudest tulnud)
I siistaa jõtši i sumaa jõtši ühes paikkaa lähteväᴅ Siista jõgi ja Suma jõgi algavad ühest kohast
Lu siiz lähti kolhozaᴅ siis said kolhoosid alguse
M pani nen̆nää möö, lähs veri lõi (pani) vastu nina, veri hakkas jooksma
I minuu tšäess on lähnüt tuli minu käest on tuli lahti pääsenud
J rihi lähs põlõmaa maja läks põlema
I üv̆vii ni üv̆vii lähsi, a ku kehnossi, ni pois viskazii (kui läks) hästi, siis läks hästi (= tuli hästi välja), aga kui (läks) halvasti, siis viskasin minema.
Vt. ka lätä

läülü¹ M:
tällä õli läülü süämmellä, täm tahtõ võttaa tšülmää vettä tal oli süda paha, ta tahtis võtta külma vett

meeli Kett. K R-Eur. M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr (Len. R-Lön. P) meeĺi J mieli R-Reg. L P J (K R-Lön.) meel M Kõ Lu miel P miili Kõ-Len. Kl-Set., g meelee M Lu J meeĺee ~ meeĺe J meele R-Eur. mielee P
1. meel, mõistus, aru | vn ум, разум, рассудок
M üvä, tšell on paĺĺo meeltä pääᴢ hea, kellel on palju mõistust peas
Ra sel inemizel rohkap õnnia mitä meeltä on pääᴢ sel inimesel on rohkem õnne kui mõistust peas
M parta kazvap tšiirepää ku meeli pääᴢ kk habe kasvab kiiremini kui mõistus peas
Li jumal eb antannu meeltä jumal ei andnud mõistust
Li emä annaʙ lahzõl nännää suhõõ, a meelt ep paa pähääsee vs ema annab lapsele rinna suhu, aga mõistust ei pane pähe
M mee parõp makaa, enäp meeltä leeʙ mine parem maga (end välja), tuleb rohkem mõistust (pähe)
J murhõss ävitti meeĺe murest kaotas mõistuse
M meeli jo meni alaᴢ mõistus on (vanadusest) juba alla käinud (= nõrgaks jäänud)
Lu se inemin on vähäizee meelelt laŋkõnuᴅ see inimene on natuke puuduliku mõistusega
M täm eb elä õmall meelellä, tällee kui juõllaᴢ, täm nii tantsiʙ ta ei ela oma mõistuse järgi: nagu talle öeldakse, nii ta teeb (tantsib)
M miä õmassa meelessä niku ajattõlin, etti kanni tul̆lõisi parap tehä ma oma aruga nagu mõtlesin, et nii oleks parem teha
L pittšä ivuuᴢ, a lühüd mieli vs pikk juus, aga lühike aru
Lu meeltä paaᴅ õpetad (paned mõistust pähe)
Lu pantu meel ep kestä vs (pähe) pandud mõistus ei püsi
Ra suurõõ meeleeka meeᴢ, ku on suur loba tark (suure mõistusega) mees, kui on suur laup
J vähä meeĺekaa vähese aruga
J ize noor, a vana-rahva meeli pääᴢ ise noor, aga vanarahva mõistus peas
R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl (sa) ei nimetanud naist naerualuseks, meest poolearuliseks
2. meel(elaad), hingelaad, loomus | vn нрав, дух
K vot tämä eli õmaa ilozuukaa i üvää meeleekaa vaat, tema elas oma iluga ja rõõmsa (hea) meelega
J parõttakaa meeltä (Must. 152) parandage meelt
3. meel(eolu), tuju | vn настроение
Lu seneekaa siä üvütäd meelee sellega teed sa tuju heaks (= hüvitad pahanduse)
Ra üvälee üvütetää meeltä, a pahalõõ pahanoitõtaa heale (inimesele) tehakse tuju heaks, aga pahale tehakse pahaks
M näd jo täll meeli vähäneʙ näe, juba tal tuju langeb
Lu millõ tuli üvä meeli ma muutusin rõõmsaks (mul läks meel heaks)
M tänänn millõ on aivoo üvä meeli täna on mul väga hea tuju
M piäp tällee antaa üv̆vää meeltä teda tuleb rõõmustada
M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi kuidas ma rõõmustasin!
I tämä niku üv̆vää meelee tuli ta nagu rõõmustas (= muutus rõõmsaks)
Lu miε õlõn üviz meeliiᴢ, jott tulitta mul on hea meel, et tulite
M lahs nii õli üvil-meeliä lapsel oli nii hea meel
M miä sen̆nee tein üvässä meelessä ma tegin seda heast meelest
J tein üvää meeleekaa tegin rõõmuga (heameelega)
M võtti üv̆vii meelii vassaa võttis heameelega vastu
I a tämä rõhgaa nagraʙ, üv̆vää meeltä nagraʙ aga tema naerab palju, naerab heast meelest
Lu mill on paha meeli, što en kerkinüd ommaa aikaa mennä, müühässüzin mul on paha meel, et (ma) ei jõudnud õigel ajal minna, hilinesin
K ku sikaa näed unõᴢ, siz on pahaa meeltä kui siga näed unes, siis tuleb pahandust (on paha meelt)
J mitä õõtta suruilla suilla, mitä meelille pahoillõ rl miks olete murelike suudega, miks pahas tujus (pahal meelel)?
Kõ jäi paχχoisii meeliise (tal) läks tuju halvaks
J nain alõizõ meeleka tuli kalmoilt kotto naine tuli haleda meelega kalmistult koju
P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl tõi maailma palju rõõme (mesimeeli)
J raskaa meeli mure (raske meel)
4. meel, tahtmine, soov | vn (по)желание
P mill eb õlõ mielee perälliine mul(le) ei ole (see) meele järele (meelepärane)
Li millõ näüttiiʙ, on minuu meelee mukainõ mulle meeldib, on minu meele järele
J õpõnõ ebõ·õ tämä meelt müü hobune pole tema meelt mööda
M söö, mikä on meeltä möö söö, mis on meeltmööda
K eväd mennü üχtee mielie (nad) ei jõudnud üksmeelele
5. mõte, meel | vn мысль, замысел
Lu meeli on kõikkia selväp mõte on kõigist kiirem
Lu miä tänävä üül en pannut silmää tšiin, kõikõlaiz meelet tultii makkajõᴢ täna öösel ma ei saanud (pannud) silma kinni, igasugused mõtted tulid lamades
Lu milla nõis nii meeli põlõmaa, sinne piäb mennä mul tekkis vastupandamatu mõte, (et) tuleb sinna minna
Lu täl ain laulud meeleᴢ tal on aina laulud meeles (= mõttes)
Lu mikä siitiäl on meeleᴢ, se umalikkal on tšeeleᴢ vs mis kainel on meeles (= mõttes), see joobnul on keelel
6. mälu | vn память
M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli (ma) ei mäleta, unustan ruttu (kohe), mul on kehv (lühike) mälu
■
P nii on pimiä, menet tšäzii mielii on nii pime, (et) lähed käsikaudu
M tämä niku muiza meeliizä ta (on) nagu (peast) segane
Lu tämä on nii muiza meeliᴢ, mikä hätä tuõʙ vai kõvassi on läsivä ta on nii endast väljas, (kas) tuleb mingi häda (= õnnetus) või on (ta) väga haige
Lu heittümizessä on inemin muuz meeliiᴢ kohkumisest on inimene ähmi täis
M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi
M ved́ mennäz jo i meeled mettsää (vanadusest) läheb juba mõistuski segi
Lu miä vaatan, sill on meeled va mettsää ma vaatan, (et) sul on mõtted üha laiali
M miä nii kõv̆vii eittüzin, etti menin meeleltä mettsää ma ehmusin nii kõvasti, et mõistus läks segi
Ra menin meelelt vällää läksin peast segi
J tuli meelee (ta) rahunes (= kogus ennast, sai enesevalitsuse tagasi)
J meeli tšäüp ümper pea (mõte, mõtted) on segi
M mennäz jo meeled mettsää mälu hakkab juba nõrgenema
Ja kammarii johsos [= johsas] üvil meeliä lahzet (Len. 242) lapsed jooksevad rõõmsalt kambrisse
P tulimma kõikii kotuosyõ üviiz mielii tulime kõik hea tujuga koju
P ep tuõ kõikki mieliesie kõik ei meenu (ei tule meelde)
M ep kuiniiᴅ johu meelee juõlla kuidagi ei tule meelde öelda
Lu miä sill johutan meelee, jott siä ed unohtaisiiᴢ ma tuletan sulle meelde, et sa ei unustaks
J tulõta millõõ meelee tuleta mulle meelde
Lu bõõ i meelezä pole meeleski
J tee tüü väĺĺää, kunis seizob meeĺeᴢ tee töö ära, kuni seisab meeles
M miä piän meelezä ma pean meeles
J jo nee on mentü silmiissä, vaa bõõ mentü meelesse rl need on juba silmist läinud, kuid pole läinud meelest
M vot ku unostin, vot ku meni meeless mettsää kase sõna vaat, kuidas unustasin, vaat kuidas see sõna läks meelest ära
J meelelt laŋkõma ununema.
Vt. ka lahsomeeli, paha-meeli

mennä Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku Kr (Al. Ke V) männä K Ku (M Ve Lu) -ne U J Kr -näɢ I (vdjI Ko Kl) -a Kr Мена Tum., pr meen Kett. Len. K M Kõ S Lu Li Ra J Ku mien K mee I menen Ar. Kett. K U L P M Po Lu J Kr men̆nee I Ma män Kr, imperf menin Al. Len. K R U L P M Kõ V Po Lu Li Ra J Ku Kr mänin M men̆nii vdjI I Ko mennii I
1. minna; sõita; käia | vn идти, пойти, ехать, поехать; ходить, сходить
P ko naizelokas tulõb vassaa, sis parap elä mene, kuhõ sillyõ õli menemiss kui naisterahvas tuleb vastu, siis parem ära mine (sinna), kuhu sa pidid minema
S kõõs piti mennä, mentii kui tuli minna, (siis) mindi
P elä tšiittele menneᴢ, tšiittele tullõᴢ vs ära kiitle minnes, kiitle tulles
J tulõjõd ja menejeᴅ tulijad ja minejad
K meni vähä maata läks natuke maad (edasi)
J meniŋ kaivolõõ läksin kaevule
P meni marjaa läks marjule
K mentii naizõõkaa võõrazii läksid (mindi) naisega võõrusele
Lu tšetä mennää kossii keda minnakse kosima?
P meni emä lentuo ema(lind) tõusis (läks) lendu
Lu tuõb oh-togo, meemmä makkaamaa tuleb õhtu, läheme magama
K meneb rinnaa läheb (teisega) kõrvu
M elä puutu kehnoosõõ inehmiisee, ku võit terppiä, parab mee möötä vs ära puutu halba inimesse, kui võid kannatada, parem mine mööda
M meil sinukaa on parvõz mentävä meie sinuga saame koos minna
Lu klipsib mennä ~ kiperteeb mennä tipib minna (= läheb tippides, lühikeste sammudega)
J uhob menne uhab minna (= läheb hoogsalt, kindlal sammul astudes)
Lu toukkaz vennee menemää tõukas paadi minema
Lu menemizee meneʙ, en tää kõnsa läheb (küll, ainult ma) ei tea, kunas
P mennäss opõziikaa sõidetakse (minnakse) hobustega
Lu laiva meneʙ laev sõidab (läheb)
Li se staruhha meeb gorbiiza see vanaeit käib küürus
J menimm karavonaz ümpärikkoa käisime ringmängus (ümber)ringi
M pool maailmaa mentü ümperikkoa pool maailma (on) läbi (ringi) käidud
M škoĺnikka esimeizell vootta meni škoulua koolilaps käis esimest aastat koolis
2. minna (aja kohta) mööduda, kuluda | vn проходить, пройти (о времени)
P eb mennü sitä tševättä, ko sinne paikkaasyõ eb uponnu lehmä vai lammaz vai opõnõ ei möödunud seda kevadet, kui sinna paika poleks uppunud lehm või lammas või hobune
M nii meep täm̆mää elo nõnda möödub tema elu
M koko öötä piettii eittses tulta, etti tšiireep men̆neis pittšä öö kogu öö tehti õitsil tuld, et pikk öö mööduks kiiremini
M kannii meni õhtogo nõnda kulus õhtu
3. minna v. hakata (midagi tegema) | vn начинать, начать
M mentii tšiskõõmaa rinnotussõõ mindi rinnutsi kisklema
L kõikk vesi meni tšihumaa munõita kogu vesi läks mulle ajades keema
Kõ repo meni johsõmaa rebane pistis (hakkas) jooksma
Lu miä ookazin, saan mennä tšäümää ma puhkasin, saan (jälle) käima hakata
4. alata; tekkida, kujuneda | vn начинаться, начаться, возникать, возникнуть
M siz jo mäni tõinõ elo siis juba algas teine elu
M vätši eittü i nõistii kõikii õm̆maa tšeeltä pajattammaa; kazess meni ińeehmisilee õma juttu rahvas ehmus ja kõik hakkasid oma keelt rääkima; sellest tekkis inimestele oma kõne
5. minna, mahtuda; kuluda, tarvis olla | vn помещаться, поместиться; понадобиться
I nellä tšetverikkaa meeʙ värttsii neli setverikku (veerandikku) mahub (läheb) kotti
Lu sihe meeʙ liika vähä kramia selle peale kulub (läheb) väga vähe kraami
6. edeneda | vn спориться, преуспевать, преуспеть
M sinuu töö eb mene sinu töö ei edene
K ku domovikka ku eb nõizõ suvaamaa žiivattaa lehmää ili ovõssa, se nõõp kehnoss menemää kui majahaldjas ei hakka armastama looma, lehma või hobust, (siis) hakkab see viletsalt edenema (= kasvama, kosuma)
7. minna, muutuda, saada, jääda (millekski, mingisuguseks jne.) | vn становиться, стать, превращаться, превратиться (чем-либо, кем-либо, во что-либо, в кого-либо и т. д.)
M kultakuĺa meep süsikuĺassi (Set. 11) (muinasjutust:) kullakott muutub söekotiks
Lu meeb i kulta mullassi vs ka kuld muutub mullaks
Ku sis se maitᴜ meni lüpsikkoz jamakassɪ äkkiistää siis see piim muutus lüpsikus äkki hapupiimaks
Lu ku hullu koira purõʙ, inemin meeʙ hullussi kui marutõbine koer pureb, (siis) inimene läheb hulluks
P tämä on kõikkinaa tõizyõlaizõssi mennü ta on täiesti teistsuguseks muutunud
Lu vätši meni viisaapass rahvas muutus targemaks
Lu siä tšiiree meeᴅ vanassi ku paĺĺo tääᴅ sa jääd ruttu vanaks, kui palju tead
Lu sõkkassi meeʙ (inimese kohta:) jääb pimedaks
M lehmä meneb märjässi lehm läheb märjaks
P tämä nägoss meni nii bĺednõissi ta läks näost nii kahvatuks
Lu silla on äppiä, menit kauniissi sul on häbi, läksid (näost) punaseks
Lu miä ku heittüzin, nii maailma meni pimmiässi kui ma kohkusin, siis maailm läks pimedaks (silme ees)
■
Li mee siä helvettii mine (sa) põrgu!
J mee hitolõ käi kuradile!
J mee perkelee maalõõ mine põrgu (mine kuradi maale)!
J mee tää, kui paĺĺo tämä vargõssi raha mine tea, kui palju ta raha varastas
I meeɢ võtak tšiin, mitä siä pajatiᴅ mine võta kinni, mida sa rääkisid
M jalgat seltšää i panin menemää jalad selga ja panin minema
J meni plehkuu pani plehku
M meni kukõrpalloa laskis kukerpalli
Li vizgattii menemää visati minema
S ep tahtonnu mennä sille pojolõõ ei tahtnud sellele poisile (naiseks) minna
P mõizanikka kopitti kõikk tšed nõisõvad naimaasyõ da meneväd mehelie mõisnik kogus kokku kõik, kes hakkavad naist võtma või (ja) lähevad mehele
Ku sell aikaa paha seittsemäd rautᴀkeŋgät kulutap kunis parrii mennäᴢ sel ajal (= selle aja jooksul) kulutab kurat seitsmed raudkingad, kuni paari minnakse
Ku jo päivᴀ̈ meni loojaa päike läks juba looja
K päivä meneʙ jumalalõ päike loojub
M sep̆pää paja meni vällää sepapaja hävis (= lagunes)
M lumi meeb vällää lumi sulab ära
L suppi maalyõ meni supp valgus (läks) maha
M piimä meni üli piim kees üle
Lu tšell õli paĺĺo poikia, mentii erii kellel oli palju poegi, (siis need) läksid (suurperest) lahku
J menti lahkuu (Tsv.) mindi lahku
Lu savi-õja ja luutsaa tsülä mentii ühtee Savioja ja Luuditsa küla liitusid (läksid kokku)
P sill opõzõd eväd mene etezii sul hobused ei edene
Lu inemin väsü, tüü ennää eʙ mee nii eteeᴢ inimene väsis, töö ei lähe enam nii (hästi) edasi
Lu elämä meeb mukkaa loom kasvab (edeneb) hästi
Lu eväd mee mukkaa (nad) ei sobi kokku
Ku oikia jalkᴀ tarviz enstää keŋgettää, too eväd mee assiad laatuu parem jalg tuleb enne kängitseda, muidu asjad ei laabu
Lu lehmä meni hukkaa, se on kaiho lehm sai hukka, see on kahju
M mil mentii rahad õttsaa mul lõppes raha otsa
P täll aźźad menevät kehnossi tal lähevad asjad halvasti
M naizikko paksuss meni naine jäi rasedaks
Lu kõik ajatusõd eväd mee tõttõõ kõik ennustused ei lähe täide (tõeks)
M mentii umalaa jäädi purju
J miä meniŋ koiruu ma läksin ülekäte
Lu seilid mentii hõmmõõsõõ purjed läksid hallitama
Lu tämä ku süäntüüʙ, loba meep tšimaraa tema kui vihastab, (tal) läheb laup kortsu
Lu rüiz meeb ittee rukis läheb idanema
Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma kiirustasin käies, läksin higiseks
Lu tšäed mennää kohmõõ käed lähevad (külmast) kohma
Li meil on siin ühs suku, kõikk mennää gorbaa meil on siin üks suguvõsa, kõik jäävad küüru
Lu tämä meni rüŋkküü ta jäi küüru
Lu kaŋgaᴢ meni kokkoo kangas läks (= tõmbus) kokku
P riitta laŋkõᴢ maalyõ, meni lad́d́alyõ riit langes maha, lagunes (läks) laiali
Lu vene meni kummoo, gili tuli päällee paat läks kummuli, kiil tuli peale
Lu vene meni ümpäri paat läks ümber
Lu uhs meni tšiini uks läks kinni
Lu laivõ meni põhjaa laev läks põhja
P nõizõd nagramaa, meneb uuli lõhtši hakkad naerma, läheb huul lõhki
P menep kattši rantšipuu rangipuu läheb katki
M meni uni üli uni läks üle
Lu pää meeb ümpäri pea käib ringi
Lu meep süämmel (toit) hakkab südamele (= ajab iiveldama)
Lu jo miä menin mettsää ma läksin (oma jutuga) juba metsa
Lu õõ vaiti, jo menid leppojjaa õmaa jutuukaa ole vait, juba läksid oma jutuga rappa (Lepaojja)
M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi
M miä nii kõv̆vii eittüzin, etti menin meeleltä mettsää ma ehmusin nii kõvasti, et mõistus läks segi
Ra menin meelelt vällää läksin peast segi
M üheᴅ sõnaᴅ õllaᴢ ühtää voimaa tšeelee päällä, a tõizõᴅ on mentü päässä vällä ühed sõnad on alatasa meeles (keele peal), aga teised on ununenud (läinud peast välja)
P kaz aźźa eb õnnissunuᴅ, meni üli tšäjee see asi ei õnnestunud, läks nurja
P tšülmää veriekaa, ep peltšää, eb mene veress vällää külma verega, ei karda, ei lähe verest välja
M tämä on üvä lahs, tämässä eb mee sõna päχχää ta on hea laps, ta ei aja hinge täis (tema pärast ei tule pahandada)
Lu kahs soikkolaa meessä mentii merree kaks Soikkola meest uppus merre
J mahaa menemä surema
J tulõsõõ menemä ~ tulõõ tšättee menemä ära põlema
Lu miko on mennä Miko on suremas

mettsä Kett. K R L P M Kõ S V Lu Li Ra J I Ku (vdjI) metsä K-Ahl. ḿettsä (Ke) mettsᴀ̈ Ku mettse Pi Ke J mettsõ J-Tsv. metts Lu J metz ~ miezze Kr Ме́цца Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁ Ме́ця Pal₁ Мецца ~ Меца Tum., g metsää L P M Kõ S Lu Li J Ku metsεä L metsä Lu J
1. mets | vn лес
Lu ei õõ metts ilm karrua vs ei ole mets ilma karuta
Lu merell meri kuulõʙ, a mettsäz mettsä kuulõʙ vs merel meri kuuleb, aga metsas mets kuuleb
Ku žiivatta ko on kavva mettsäᴢ, siz mettsᴀ̈ otab omassɪ vs kui loom on kaua metsas, siis mets võtab omaks
Lu koto tehtü kauhtana päällä, tšäütii mettsäz i merel kodutehtud kaftan seljas, käidi metsas ja merel
L tševäd jürtšinn karja ja tabuni lazzõttii mettsεä kevadisel jüripäeval lasti kari ja hobusekari metsa
Lu sutta ku peltšäät siz mett-sää elä mee vs kui hunti kardad, siis metsa ära mine
Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole (metsa)
P brod́ib mettsii möi hulgub metsi mööda
M mettsä elizeb eell üv̆vää säätä mets kajab ilusa ilma eel
J metts vassaaʙ mets kajab (vastu)
Lu oi ku mettsä vuhhaaʙ, ku vihmatuuttsa tuõʙ oi kuidas mets kohiseb, kui vihmapilv tuleb
Lu mettsä šumizõʙ ~ mett-sä vuhizõʙ mets kohiseb
Lu ku tšako tühjäz mettsäs kukuʙ, sis tääp köühää vootta kui kägu kukub raagus (tühjas) metsas, siis (see) ennustab kehva aastat
Li arva mettsä hõre mets
Li sekalikko mettsä segamets
Lu koivu mettsä kasemets
Li petäjä mettsä männimets
M noor vitsikko mettsä noor võsamets
Lu üvä irsi mettsä hea palgimets
Lu sünnid on kõiɢ meiᴢ, eb õõ metsää puiᴢ vs patud on kõik meis (endis), ei ole metsapuudes
M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist madalam maarohust, pikem metsapuudest? – Tee
Lu metsää nurkka ~ J metsä nukk metsanukk
Li metsää ranta metsaserv
Li metsää laksi metsalagendik
J meree nukkõ, metsää kukkõ .. meree nukkõ on alus, metsää kukk on einää kuhjõ .. mõist mere nukk (= laid [?]), metsa kukk [?] .. Mere nukk (= laid [?]) on purjelaev, metsa kukk [?] on heinakuhi ..
M metsää utkõ metspart
Lu metsää õpõzõᴅ metshobused
L metsää altiaaᴅ metshaldjad
Li metsää peremeeᴢ metshaldjas
P metsää haamo ~ metsää paha ~ metsää piru metsatont
Lu metsä ukko, metsä akka, metsä kultaine kunikõs .. (Must. 159) (pikemast mõistatusetekstist:) metsataat, metsaeit, metsa kuldne kuningas ..
Lu mettsä eläjäᴅ ~ mettsä zveeriᴅ metsloomad
P kõikkiilõõ metts elokkailõõ kõigile metsloomadele
P mettsä otuᴢ metsloom
Lu on koto-anõd ja metts anõᴅ on koduhaned ja metshaned
J metts sors metspart
Ra mettsä golupka mets-, kaelustuvi, meigas
S Lu mettsä sika metssiga
P mettsä puukkõ metspuuk
Lu mettsä aho metsalagendik
P einämaalõ meneb mettsä troppa heinamaale läheb metsarada
Lu mettsä kolkka ~ P mettsä kolkku metsakolgas, -nurk
Lu mett-sä vahti metsavaht
J metts herrõ metsaülem
2. mets(araie), (raie)palgid | vn срубленный лес, брёвна
Lu splavšikad lassaa mettsää vettä möö parvetajad parvetavad palke mööda vett
I mettsää viiäᴢ ii sis lavvaᴅ tehtii viiakse palke ja siis tehti (neist) lauad
K kõmtšümmettä kubametria annõttii mettsää kuossi kolmkümmend tihumeetrit metsa anti maja ehitamiseks
■
Lu jo miä menin mettsää juba ma läksin metsa (= läksin oma jutuga sassi)
M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi
M ved́ mennäz jo i meeled mettsää (vanadusest) läheb juba mõistuski segi
Lu miä vaatan, sill on meeled va mettsää ma vaatan, sul on mõtted üha laiali
M välissä meep sõna meelessä mettsää vahel läheb sõna meelest metsa (= ära, minema)
Lu ku bõõ tarviᴢ, viskaa mettsää kui pole tarvis, viska metsa (= ära, minema)
Lu kõikk ne hoolõd viskaa mettsää kõik need mured heida peast (viska metsa)
S Lu mettsä katti ilves
J metts sika mäger
J metts opõin eesel
Kr metsa uopan kaamel.
Vt. ka aapamettsä, alkomettsä, braakkumettsä, hoŋkamettsä, hoŋkomettsä, hoŋkozikko-mettsä, irsimettsä, kahtšimettsä, kaiskaramettsä, kalmomettsä, kazvomettsä, kuusimettsä, lehtomettsä, lepikkomettsä, leppämettsä, mäntümettsä, niini-mettsä, petäjämettsä, pihkumettsä, pähtšinä-mettsä, rassimomettsä, soomettsä, tammimettsä, võsa-mettsa, õkaz-mettsa

mikää (P M V Lu Li Ra J Ku) mikkää Lu mikkä Lu Li, part mitää P Lu mit̆tää M Kõ V mittää Lu Li J mittä Lu Ra J Ku
1. (ei) miski | vn ничто
Lu valkaaz liivikkoz mikkä ep kazvo valges liivikus ei kasva midagi (miski)
Lu mikkä eb avita miski ei aita
Lu tälle mikkä eb näütti talle ei meeldi miski
P en miä saannu mitää tämääkaa arvua, mitä tämä millyõ pajatti ma ei saanud temast midagi aru, mida ta mulle rääkis
P kuultamattomõinõ lahsi ep tõttõlõ mitää sõnakuulmatu laps ei kuula midagi
M tämä izze eb mit̆tää tee, kõik tehäᴢ rahvaa tšäeᴅ tema ise ei tee midagi, kõik teevad teiste inimeste käed
Lu tehä bõllu mitää teha polnud midagi
Lu ku lumi oŋ kaugaa pääl, siz avvoob õrasõõ, mittää eb jää kui lumi on kaua maas, siis hautab orase (ära), midagi ei jää (järele)
Lu miä em peltšää mittä mittää ma ei karda mitte midagi
Lu millissä mittää en saanu ma ei saanud mitte midagi
Ra eʙ mittä (pole midagi)
2. (ei) mingi, (ei) ükski | vn никакой
Lu siä õõd laiskakoira, et kehtaa mittää tüütä tehä sa oled laiskvorst, ei viitsi mingit tööd teha
Lu mikkää tüü eb jovvu ükski töö ei edene
M em miä mälestä itkua mit̆tää, idgõn niisa·mii ma ei mäleta ühtegi itku, itken niisama
J tällä rauhaa bõõ mittä tal pole üldse rahu (mingit rahu)
Lu sitä miä niku em pannu millõõ seda ma nagu ei pannud tähele (millekski)

nahkatiiro Li Ra nahka-tiiro J nahktiiro Ra = nahkaiiri
Li nahkatiiro on siipijeekaa, tällä on siiveᴅ nahkhiir on tiibadega, tal on tiivad

nisä K-Ahl. (I), g nizää nisa | vn сосок
I tällä i lehmä nizäᴅ laŋkõõvaᴅ maalõ tal (= tüdrukukesel) libisevad lehma nisadki (lüpstes käest) lahti

nori¹ (I), g norii = nora
mettsäsika, tällä on norit suurõᴅ mäger, tal on suured koopad

näko K P Lu Ra J näkö M J Ku (Lu) ńäko K-Ahl. P M ńako Kett. L P M (K Pi Lu vdjI) Ня́ко Pal₁ K-reg₂ Някъ Pal₁, g nägoo Lu J näguo P nägo J nägöö ~ näğgöö M ńagoo Kett. ńağgoo M vdjI nägu | vn лицо
L ku venttsaa vietii, nuorikõll ńako õli katõttu kui laulatusele viidi, oli pruudil nägu (kinni) kaetud
J näko paizõttunnu nägu (on) paistetanud
P tämä nägoss meni nii bĺednõissi ta läks näost nii kahvatuks
M tämä on muudra nägöltä ta on näolt imelik
M tällä tänänn on näko niku kõltakukka ta on täna näost kollane (= ta näeb täna väga halb välja)
J tšen silt on nii nägoo määlinnü kes on sul nii näo üles löönud?
J täll ebõllu enäp õma näkkoa (pääᴢ) tal polnud enam oma nägu (peas) (= ta oli nii endast väljas)
P lahs õli emεä ńakua laps oli ema nägu
M ovat kõikk velled i sõsarõd ühtä näk̆köä niku kahs tilkkaa vettä kõik vennad ja õed on ühte nägu nagu kaks tilka vett
Ku linnuumerkid näöᴢ tedretähed näos
M ruikoo rikottu näkö rõugearmiline nägu
J miä sillõõ näkkoo sültšiin, ku siä nii petteeᴅ ma sülitan sulle näkku, kui sa nii petad
J süäntü de vudmõs tõiss näkkoa müü vihastas ja virutas teisele vastu nägu

perze K P M Kõ S Lu J (Kett. Ra) perᴢ Lu Li J Ku perzeɢ vdjI I perzeh vdjI (Kl) pehrse Kr, g persee Kett. K P M Kõ S Lu Li J persie P pers̆see M perse J tagumik, istmik, kõnek. perse | vn зад, простор. задница (человека); задняя часть (у животных)
M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa lapsele antakse rihma(ga) mööda tagumikku, kui ei kuula (sõna)
I perzeɢ paĺĺaᴢ pöĺĺällääɢ paljas tagumik uppis
M nii johzõʙ, etti jalgat persee tap̆paavaᴅ jookseb nii (kiiresti), et jalad puutuvad tagumikku
Lu tokku perseellää kukkus tagumiku peale (perseli)
J siä elä sittainõ sirize, märtšä perze nii märize rl ära sa, sitane, sirise, märg perse, nii mörise
M mitä saavva, suussa persee saattaaᴢ, semperäss näväd i köühäᴅ mis saavad, (selle) saadavad suust perse (= pistavad nahka), sellepärast nad ongi vaesed
Lu üvä lahs suuss, a pahain perseessä kk (lapse kohta, kes aplalt sööb, aga visalt kosub, öeldakse:) hea laps suu poolest (suust), aga kõhn persest
M laa idgõʙ: lihõn suu, nahkõn perze kk las nutab: lihast suu, nahast (nahkne) perse
Lu nii näd üvvii eletää niku tšiutto ja perᴢ nii, näed, elavad (= sobivad omavahel) hästi nagu särk ja perse
Ra nii õllaa nüd üväd niku perz da tšärpein kk on nüüd (teineteisele) nii head nagu perse ja kärbes
Ra se paĺĺo pajataʙ: sata suuss, tuhat perseess kk see räägib palju: sada suust, tuhat persest
M ai, tällee parap elä pajata, tällä vesi perseez ep kestä kk oi, ära temale parem räägi – tal vesi perses ei püsi (= ta ei pea midagi saladuses)
Kõ senell on jänessee nahgaakaa perze paikattu kk sel on jänesenahaga perse paigatud (= see on argpüks)
S pappi enipään tulõʙ, a kõrvaa lõikkaaʙ, a persee paikkaaʙ, juõltii, ku lahš tšüsü piimää suurõs pühäᴢ papp tuleb lihavõtte ajal, aga kõrva lõikab, aga perse paikab, öeldi, kui laps küsis piima suure paastu ajal
Ku suurus suuho, meeli päähää, paha inimäin hevoo persiiᴢ kk hommikueine suhu, meel (= mõistus) pähe, paha inimene hobuse perse(s)
Lu sitä ed aja ühell kepill hevoo persee (väga laisa inimese kohta öeldakse:) seda ei aja (sa) ühe(gi) kepiga hobuse perse
M mee kat̆tii persee mine kassi perse!
M mettsä on pers̆see alla mets on perse all (= mets on külje all, mets on väga lähedal)
Lu kaazgõl ol lõppu ja χavull om pers pühittü (muinasjuttu lõpetades öeldakse:) muinasjutul on lõpp ja luuaga on perse pühitud
Li peräl on pers pittšä kk (inimese kohta, kes kõike pärastpoole lubab teha, öeldakse:) päral on perse pikk
■
M mad́d́as perze, tahop paraputta maiasmokk, tahab paremat
J kerittü perze, se on põlloo säŋki pöetud perse, see on kõrrepõld
Lu pärekatoᴅ teχ́χ́ää karuu perseekaa pilpakatused tehakse unkaga (murd. karupersega).
Vt. ka ahnasperze, karuperze, karuuperze, kokkaperze, laiskaperze, mad́d́asperze, makõaperze, toppaperze

prokutoo M Lu Li (J-Tsv.), g prokuttomaa M J
1. lohakas, kasimatu, räpane | vn небрежный, неопрятный, неряшливый
M näd miltin prokutoo, pani päh̆hää pääremättömää rät̆tee näe, milline lohakas, pani palistamata räti pähe
M prokuttomalla naizikolla ain näpittäväᴅ paš-toferkad alta lohakal naisel palistused aina narmendavad (rõivaserva) alt
M täm mokoma ontši prokutoo, eb vaata izeen̆nee tak̆kaa, oŋko tällä jõka paikka paikalla ta ongi niisugune lohakas, ei vaata iseenese järele, kas tal on iga paik paigal (= kas tal on kõik korras)
M nii on prokutoo, ep suv̆vaa pesä sõp̆põi, piäb nii kaugaa, χot́ tširveekaa lõikkaa on nii kasimatu, ei armasta riideid pesta, peab nii kaua (seljas), (et) kas või kirvega raiu (mustust maha)
Lu eb õõ siivoa mittä, siivutta, prokutoo nain ei ole midagi puhast, puhtust, räpane naine
2. rumal, totter | vn глупый, тупой
M nii prokutoo, eb mälestä ipo ilmoja (on) nii totter, ei mäleta ilmast ega maast
3. ablas (sööma) | vn прожорливый, жадный
Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ablas sööma, kõik ajab (kurgust) alla

rauha L M Lu Li J rauh J-Tsv. Ра́уга Ii-reg₁, g rauhaa L M Lu Li J
1. rahu | vn мир, покой, спокойствие
J tällä rauhaa bõõ mittä tal pole sugugi rahu
J koira eb anna lampailõ rauhaa koer ei anna lammastele rahu
Lu mitä tüü siäl kihertitte, ep saa rauhaa mis te seal nihelesite, ei saa rahu
2. rahulik; vaikne (ilma kohta) | vn спокойный, мирный, тихий
Lu mill piäb õlla rauha elo mul peab olema rahulik elu
L elεä on üvä rauhaa eluokaa hea on elada rahuliku eluga (= rahulikku elu)
Li nüd on rauha aika nüüd on rahulik aeg (rahuaeg)
Li tänävä on rauha ilma täna on vaikne ilm.
Vt. ka rauhalliin, rauho, rauhu, rauhulin, rauhuuᴢ¹, rauhõin

rintatauti M rint-tauti J
1. (sünnitusjärgne) rinnapõletik | vn воспаление грудной железы (после родов)
M ku rinnaa imettäjä naizikko kump on, vot ku tällä nõõb vaivattamaa rintaa, raanat teeʙ, teeb mokomad aavaᴅ, sitä kuttsuaz rintatauti kes on (rinnaga) imetav naine, vaat kui temal hakkab rind valutama, tulevad haavad, tulevad niisugused haavad, (siis) seda kutsutakse rinnapõletikuks
2. J-Tsv. rinnahaigus, tuberkuloos | vn туберкулёз

rullakeppi M vaalikaigas | vn ручной каток, скалка (для катания белья)
ühs on rullapaalikka, tällä ovaᴅ ruptsaᴅ. a tõin on rullakeppi üks on vaalikurikas, sellel on sälgud. Aga teine on vaalikaigas.
Vt. ka rullapuu

ruptsa M S rupts J-Tsv. rupsa (Kõ) krupsa Lu J-Must. (Li) krups J-Tsv., g ruptsaa ~ ruptsa J krupsaa Li J täke, sälk; (sarve)pügal; arm | vn насека; рубец; шрам; зазубрина
M rullapaalikka, tällä ovaᴅ ruptsaᴅ vaalikurikas, sellel on sälgud
J med́d́ee taloo merkki oŋ kahs krupsa meie talu õuemärk on kaks sälku
J uhzõõ piina on lõikõttu krupsõd, minu kazvo merkiᴅ uksepiita on lõigatud täkked, minu kasvumärgid
J kõns siä õõt tšäed lõikkonnu, ku kõig on ruptsoi täünö kunas sa oled (oma) käed vigastanud (katki lõiganud), et kõik on arme täis?
J kuza on lõikõttu, siäll jääb rupts, õlko see puu, dalisko jalkõ kus(t) on lõigatud, sinna (seal) jääb arm, olgu see puu või (inimese) jalg
M sarvõõ ruptsaᴅ (aasta)pügalad lehma sarvedel

seizogoittaa M, pr seizogoitan, imperf seizogoitin seisma jääda, seisatada, peatuda | vn останавливаться, остановиться
tällä bõllu aikaa minukaa seizogoittaa temal polnud aega minuga seisma jääda

sää¹ Kett. K L P Ke-Set. M Lu Li J I (Ra) sεä L P śää Kett. Се́а Pal₁ Ся Tum., g sää M Lu Li J
1. ilm | vn погода
M sää i ilma, se on ühs sõna. saaʙ juõlla nii, i saaʙ juõlla kanni {s.} ja {i.}, see on üks (ja seesama) mõiste, saab öelda nii, ja saab öelda naa
M tuli sää kehno ilm läks halvaks
I kõõs pilved leeväᴅ, sis kehno sää leeʙ kui tekivad pilved, siis tuleb halb ilm
P en nõõ χuolimaa χuonua säätä (ma) ei hakka hoolima halvast ilmast
M tänänn on kehno sää, sat̆taap šlottaa täna on halb ilm, sajab (lume)lörtsi
M ai ku on tuhmara sää, eb näütä jumalaa päivää oi kui sombune ilm on, ei näita jumala päikest
M mettsä elizeʙ eell üv̆vää säätä mets kajab ilusa ilma eel
M tänän on sirkõa sää, tširkas sää täna on selge ilm, kirgas ilm
M võtap teep talvõlla sopi soojaa sää võtab teeb talvel täiesti sooja ilma
K vilu sää külm ilm
M põuta sää kuiv päikesepaisteline ilm
J paha sää (Must. 182) halb ilm
2. halb, vihmane, tormine, tuisune ilm, torm, tuisk | vn непогода (буря, вьюга, дождь)
I tuõp sää, pilvissüüje, leeʙ vihmaa tuleb halb ilm, läks pilve, tuleb vihma
M sat̆toa kaivaʙ, tuõʙ säätä kisub sajule, tuleb halb ilm
M kahs päivää eezä säätä mill jo vaivattaab luita juba kaks päeva enne halba ilma valutavad mul luud
I lahsi idgõʙ sää nalla, tällä on grõõza laps nutab enne halba ilma (= enne ilmamuutust), tal on song
K jäi sähääsee jäi halva ilma kätte
P tänänn on sää, tuiskaaʙ, lunta sataaʙ täna on tuisk, tuiskab, sajab lund
J sää tuiskõs tee tuisk on tee kinni tuisanud
Lu taivas punõtti, see tääp säätä taevas punetas, see ennustab tuisku
Lu süttü sää tõusis torm
Lu saap säät tuleb raju
J sää meni müütä torm vaibus (läks mööda)
J merell suurõõ sääka on repinnü kõig alusõ snaastiᴅ suure tormiga on merel rebinud (katki) kogu (purje)laeva taglase
I ümpär räštogua õlivat suurõt sääᴅ jõulude paiku olid suured tormid
Lu kõns tuulõb ja vihmaa saaʙ, on sää ilma kui puhub tuul ja sajab vihma, (siis) on tormine ilm
J kajaga tääb meri säätä, sis tuõb meress vällää, maalõ (kui) kajakas tunneb (ennustab) mere(l) tormi (tulekut), siis (ta) tuleb merelt ära, maale
Ra ku tääb meree säätä, siz meri kohizõʙ kui merel on torm tulemas (kui ennustab mere tormi), siis meri kohiseb
P kõva sεä kõva torm
P sis tääp kõvaa sääᴅ siis ennustab äikest.
Vt. ka hoonosää, lumisää, põuta-sää, šlottusää

süä¹ U P M Kõ Lu Li Ra J I (Kett. K-Al. R-Eur. R-Lön. R-Reg. V) süää K-Ahl. M-Set. süän J südän (R-Reg.) sühä Pi Ke (M) schihen ~ schüen Kr Сю́э K-reg₂ Pal₁ Сю́венъ Ii-reg₁ Pal₁ Сю́дянъ Pal₁, g süämee ~ süämmee Lu süä M-Set. süää J-Tsv. süän Kõ-Len.
1. süda (siseorganina) | vn сердце
Lu süä on tervee, ellää piäʙ süda on terve, tuleb elada
M kurokka võtti tšiin i ampu tälle, kõhalla süh̆hääsee (ta) võttis püssikukest kinni ja tulistas talle, otse südamesse
Ra süä kõvassi lüüʙ süda lööb kõvasti
J süä tükiʙ süda tuksub
M mitäleeʙ kohotti rintojõ alussõᴅ, pah̆haa teeʙ süämmele millegipärast ajas rindealuse üles, teeb südamele paha
Lu süä on kerttünnü süda on nõrk
Ra tänävä on nii paha, nii näpip süäᴅ täna on nii paha (olla), nii pitsitab südant
J alki süämelt tšeertä süda hakkas pööritama
Lu se on väŋkkel, kõvassi razvain, meep süämmel see on vänge, väga rasvane, hakkab südamele (= ajab südame pahaks)
M tällä õli läülü süämmellä, täm tahtõ võttaa tšülmää vettä tal oli südamel läila (= ajas iiveldama), ta tahtis võtta külma vett
J süä eb võta vassaa süda ei võta vastu (= pole söögiisu)
Li karu liha niku meni eri süätä, en tahtonnu karuliha hakkas nagu südamele, (ma) ei tahtnud
2. süda (hingeelu ja sisetunnete tähenduses) | vn сердце (в значении души)
Lu mitä silmäd eväd näe, sitä süä ep tää vs mida silmad ei näe, seda süda ei tea (= ei tunne)
Lu ku silmijekaa eb vaata väärii, süä on puhaᴢ kk kui silmadega ei vaata kõõrdi, (siis) on süda puhas
Lu musad ivusaᴅ, murja süä, valkaad ivusaᴅ, vaĺjo süä vs mustad juuksed, pehme süda, valged juuksed, vali süda
M süämmezä on inehmiizell entši inimesel on südames hing
J bõõ mentü meelesse, süämelte süüvvesse rl pole läinud meelest, südamelt (isegi) süües
J pajatti kõig vällää, mitä õli süämell rääkis kõik ära, mis oli südamel
Lu süämel tuli helpopi südamel hakkas kergem
M millõ on nii raskas süälee mul on süda(mel) nii raske
V süätä vaivataʙ süda valutab
M ep piä nii võttaa litši süämmele ei maksa nii südamesse võtta
J täll süän eb anna rauhaa tal ei anna süda rahu
J nii om pelko, kõik süä värizeʙ nii (väga) on hirm, süda lausa väriseb
J süä sulab rintoiᴢ süda sulab rinnus
J süä põlõʙ süda põleb (sees)
M miä tein kõikõssa õmassa puhtaassa süässä ma tegin (seda) kogu oma puhtast südamest
Lu täll on üvä süä, tämä on üvä inemin, täll paganutta eb õõ tal on hea süda, ta on hea inimene, temas (tal) kurjust ei ole
J se on nii kõva süäka, jot i palvomizõd eväd avit see on nii kõva südamega, et palvedki ei aita
Lu nii on kõvassi pagana, što süä meeʙ lõhtši on nii väga tige, et süda läheb lõhki
J peh́miä süäka pehme südamega
J rappa süä murest murtud süda
J süä surukkain rl murelik süda
3. südamik | vn сердцевина
Lu puul on pinta i süä puul on pindmine osa ja südamik
M kazella puulla on tühjä süä see puu on seest õõnes
M mizessä tšäänüʙ, kazvaʙ kapussaa pää, se on kapussaa süä (see), millest keerdub, kasvab kapsapea, see on kapsa südamik
4. kurjus, viha, jonn | vn зло(сть), гнев, упрямство
Lu millõ tuli süä ma sain vihaseks
K süäätä piäb (Ahl. 153) (ta) peab viha
M lehmä jo algab vuhissa, võtap süätä lehm hakkab juba puhkima, kogub viha
M tämä siältä vuhizõʙ kõikii päälle, ep tää, kuh̆hõõ õm̆maa süätä azõgoittaa tema toriseb sealt kõigi peale, ei tea, kuhu oma viha välja valada
M näd naizeläjiil on süä näed, naistel on jonn sees (= naised on kangekaelsed)
■
Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõd on läsiväᴅ emal on süda pihus, kui lapsed on haiged
Kõ senellä inehmizellä on jänessee süä kk see inimene on arg (sellel inimesel on jänese süda)
M süä laŋkõs saappagaa vartõõ kk süda langes saapasäärde (= hakkas hirm)
J süä johsi persee hakkas hirm
U nüd minuu süä kõikkinaa katkõzi nüüd minu süda katkes päriselt
Lu miä ku senee tein eri süäᴅ kui vastumeelt ma seda tegin.
Vt. ka mätäsüä, õnsi-süä
Vt. ka süämuna, süämüᴅ, süäpaikka

takaa Set. K R-Reg. L P M Kõ-Len. Lu J taka Lu J-Tsv. tak̆kaa M Kõ S I takkaa Po Lu Li J I Ku takka Lu Li J-Tsv. takkõ J-Tsv.
1. adv tagant, takka | vn сзади
K meni vähä maata, tulõp takaa meeᴢ läks veidi maad (edasi), tuleb tagant mees
Kõ takaa pari joohzep kahe poole [= joohzõp kahõõ poolõõ] (Len. 216) (tagumist paari mängides:) tagant jookseb paar kahele poole
Lu tämä on eess i takkaa nagrõttõva ta on eest ja takka naeruväärne
J miä takkaa tõukkaan ma tõukan (koormat) tagant
M üv̆vää tuulta sillõ tak̆kaa pärituult sulle! (~ hüva tuult sulle takka!)
J tupi takkõ, jot tšiirep tallaiᴢ sunni takka, et (ta) kiiremini käiks
2. postp., prep tagant, takka | vn из-за
M nõisi lavvaa tak̆kaa tõusis laua tagant
J takkaa tarttua takka Tartut (teiselt poolt Tartut)
J õmpõõn takkaa niglaa õmblen järelpistega (tagantnõela)
3. adv järel, järele | vn (сзади)
P õrava .. johsi lakõalyõ, müö kõikii takaa orav jooksis lagendikule (lagedale), meie kõik järele
I miä men̆nii eezä, a tämä tuõp tak̆kaa, tagosaʙ minnua ma läksin ees, aga tema tuleb järele, saab mu kätte
P tõizõt takaa laulavaᴅ teised laulavad (eeslauljale) järele
L iezä tulivad družgaᴅ, ženiχa tuli takaa ees tulid peiupoisid, peigmees tuli (nende) järel
4. postp., prep järele, järel | vn за (кем? чем?)
Kõ miε jään itšäässi häilämää pah̆haa tak̆kaa ma jään igavesti vanakurja järele hulkuma (= jään eksiteele)
M tõin tõizõõ tak̆kaa meni kõikk tšülä kolhozii üksteise järele läks kogu küla kolhoosi
P müö lahzõt takaa jänehsee, õjaassaa juozimma takaa meie lapsed jänese järele, ojani jooksime järele
Kõ gaabre meni lehmää tak̆kaa Gaabriel läks (lehma ajades) lehma järel
L nuorõp velli meni tõisii takaa noorem vend läks teiste järel
5. adv taga | vn позади
M silmäᴅ piäʙ õlla ümperikkoa, eez i tak̆kaa silmad peavad olema ees ja taga
Li sis poikanõ meni eez ja sis takkaa tšülvejä taas sihee poigaa jältšii müütä tšülvi siis poisike läks ees ja siis külvaja külvas taga taas sinna poisi jälgi mööda
Li pollee kagluᴢ, a takkaa õllaa pollee nauhat põlle kaelus(epael), aga (selja) taga on põlle paelad
6. prep., postp taga | vn за (предлог или послелог, отвечающий на вопрос кем? чем?)
Lu silmiijee eb i juttõõ mittä, a takka silmiijee paap paĺĺo näkku (silmade ees) ei ütle midagi, aga tagaselja laimab palju
J kaipala tšülä on suur tšülä, takaa kattilaa, roojakaᴢ Kaipala küla on suur küla, Kattila taga, porine
Lu rüsümää takaa on hoŋkamettsä Rüsümäe taga on männimets
7. adv taha | vn позади
Lu kõlmõs pantii takkaa seisomaa kolmas (viljavihk) pandi taha (püsti) seisma
Li ettee i takkaa ette ja taha
Po tuli tagaᴢ, eb vaattannu takkaa tuli tagasi, ei vaadanud taha
I mee pigõpaa, siä jäät tak̆ka mine kiiremini, sa jääd (teistest) maha (taha)!
8. postp taha | vn за (что)
Lu päivä meni metsää takkaa päike vajus (läks) metsa taha
Lu siiz neit lassaa lavvaa takkaa siis lastakse neid laua taha
Li mõnikaz inemin sinukaa pajataʙ niku sulaʙ, a ku meeb uhzõõ takkaa, siis sinnua panõttõõp kõikõll viittä mõni inimene räägib sinuga (silme ees) mesikeeli (nagu sulab), aga kui läheb ukse taha, siis põhjab sind igaviisi
9. adv tagasi | vn обратно, назад
Lu kui meeᴅ, elä katso takkaa kui lähed, ära vaata tagasi
I tšääntüüɢ tak̆kaa pöördu tagasi
10. pärast, hiljem, tagantjärele | vn потом, позже
K ko on aikaa, sis viel meneväd takaa üöseissi nuorikõõ emälee da izälee (Al. 42) kui on aega, siis lähevad veel pärast ööseks pruudi ema ja isa juurde
L mitä se sipilä pajatti kunikkaalõ, takaa kõikk tširjotõttii mida see Sipilä rääkis kuningale, tagantjärele kirjutati kõik üles
M tämä tak̆kaa juttõõʙ: pahalain ta ütleb tagantjärele: kurat!
11. adv vahepeal, sellal | vn между тем
M repo tak̆kaa võtti i ül̆lee sei vahepeal rebane võttis ja sõi koore (ära)
■
J koirõd ajõta jäness takka koerad ajavad jänest taga
I üvä leeʙ, sin̆nua tak̆kaa eb aj̆jaa (kodus) on hea, (tööga) sind taga ei aeta
M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama
M täm mokoma ontši prokutoo, eb vaata izeen̆nee tak̆kaa, oŋko tällä jõka paikka paikalla ta ongi niisugune lohakas, ei vaata iseenese järele, kas tal on kõik korras
Lu senee tüü takka paisõʙ selle (inimese) töö on hästi tehtud.
Vt. ka tagaa

tšäsitöö¹ M tšäsi-töö K tšäsi-tüü J-Tsv.
1. töö | vn работа, труд
M tällä läheʙ tšäessä jõka tšäsitöö tema käes läheb (= õnnestub) iga töö
2. käsitsitöö; käsitöö | vn ручная работа, ручной труд; рукоделие
M siz alkõ tšäsitöö, naizõd võtõttii tšät̆tee aŋgoᴅ, nõistii puissamaa õlkai siis algas käsitsitöö, naised võtsid kätte hangud, hakkasid puistama õlgi
K tšäsi-töötä tetšiväᴅ käsitööd tegid (naised)
J meill para·iko teh́h́ä tšäsi-tüüt: tšen tšedrääʙ, tšem võrkkoa kuoʙ, tšen õmpõõʙ meil tehakse parajasti käsitööd (= kergemat tööd): kes ketrab, kes koob võrku, kes õmbleb

tšülmä Kett. Len. K L P M Kõ Ja Lu Li J I (S Ra Ko) tšülme Lu Li J I tšülm J-Tsv. külmä Ku külm ~ ḱülme Kr Чюлме Tum. Чю́льмэ Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁ Кю́льме Pal₁, g tšülmää P Lu Ra J
1. külm (madal temperatuur) | vn холод, мороз
M talvõlla i sütšüzünn, kui tultii tšülmäᴅ, piettii rivaᴅ talvel ja sügisel, kui tulid külmad, kanti sääremähiseid
Lu rojukkaal ilmal i vihmaa i luntaa i tuulta i tšülmää rajuilmaga on nii vihma kui lund ja tuult ja külma
Li tullaa tšülmäd i kahud i hallõᴅ tulevad külmad ja kahud ja hallad
Lu tšülmä alki jo alõnna külm hakkas juba alanema
L kuhyõ siε menet kannii tšülmällä kuhu sa lähed nii(suguse) külmaga?
I kõõs tuud jo tšülmässä, ni sis ahjo lämmitättüɢ, soojõttõõd ümper ahjoa kui juba tuled külma käest, siis on ahi köetud, soojendad (end) ahju ääres
L tšülmεä ed nõizõ tšärsimεä külma (sa) ei hakka kannatama
Li maamunaa varrõd alkivat tšülmässä kõllõssua kartulivarred hakkavad külmast kolletama
Kõ lahzõᴅ ikottavaᴅ tšülmässä lapsed luksuvad külmast
I min̆nua puisap tšülmässä ma vappun külmast
M kane rajurak̆kõõd mennäᴢ, siiz ain tšülmää puhuʙ (kui) need rahetormid mööduvad, siis puhuvad aina külmad tuuled
Ja tšülmä kolaap (Len. 242) pakane paugub
J tšülm jäätütti jalgõᴅ külm võttis jalad (ära)
M tšülmä porotab vee külm kaanetab vee
I tšülme pallõttaap tšäsijä käed külmetavad
Li siiz müö siäl tšülmää näimme paĺĺo siis me saime seal palju külma kannatada
Lu miä taita tšülmää tapazin ma sain vist külma
Lu enne juutii tikopii tšaajua, ku tšülmä tapazi enne joodi sookailuteed, kui külmetati
K tšülmä lei kõik mettsämarjaᴅ külm võttis kõik metsamarjad (ära)
Lu omena puut tšülmä pani külm võttis õunapuud (ära)
M nät ku tšülmä pani, rakkõ kõig uulõᴅ näe, kuidas külm tõmbas läbi, ajas huuled puha ohatisse
J ku võtti tšülmä jalgaᴅ, sis tehtii jalkoilõõ vanni einäruuvuiss kui külm võttis jalad (ära), siis tehti jalgadele heinapepredest vanni
J tšülmess ajõ kõig ruumõ tšippaisõ külmast ajas kogu keha paiseid täis
Lu kõltatauti tuõp tšülmässä i kõvassa hoolõssa kollatõbi tuleb külmast ja suurest murest
M malina tšai on üvä tšülmässi vabarnatee on hea külmetuse puhul
J pikkarainõ tšülmä väike (~ kerge) külm
J pakkaine tšülmä (Must. 178) kõva pakane
Lu kipsu tšülmä käre külm
Lu milla ku on tšülmä, hibijo on ku tšülmä suurimõᴢ küll mul on külm, ihu on nagu kananahal
Lu tikoppi on tšülmää roho sookail on külmarohi
Ra tšülmää rohokukka raudrohi
2. adj külm | vn холодный, прохладный
Lu ku enne jürtšiä jürizeʙ, on tšülmä tšesä kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi
M tällä õli läülü süämellä, täm tahtõ tšülmää vettä tal oli süda paha, ta tahtis külma vett
K iilijänn jo tšülmäp vesi eliapäeval on vesi juba külmem
M ai ku tšülmä utu oi kui külm udu
Lu tšülmä häkä külm udu(viirg), hägu; külm kaste
P suppi jahtu, meni tšülmässi supp jahtus, läks külmaks
P tšülmä rihi külm tuba
L bokka on tšülmä külg külmetab
M i vot se on tšülmä suppi, okro·ška on tooš tšülmää suppia, ebõõ väl̆liä mit̆täiᴅ ja vaat see (= botvinja) on külm supp, okroška on ka külm supp, pole vahet midagi
3. adv (on, oli) külm | vn холодно, морозно
Lu milla õli nii tšülmä, što ampaad alkasti lotissa suuᴢ mul oli nii külm, et hambad hakkasid suus plagisema
J kuu kõrjaap päivää, tuõp pimmiä-pi i tšülmä kuu varjab päikese, läheb pimedamaks ja hakkab külm
Lu täl jo tuli tšülmä tal hakkas juba külm
J talvõll on tšülm häülüä furaškõᴢ talvel on nokkmütsiga külm käia
■
J tšülää naizõd antavat tšülmäd meeleᴅ (itkust:) külanaised ei anna südamlikku nõu
P tämä on tšülmää veriekaa, tšülmäverelliin, ep peltšää ta on külma verega, külmavereline, ei karda
P a minuu jätäd tšülmää tšülää päälee (itkust:) aga minu jätad võõraste sekka (külma küla peale)
Lu tšülmä seppä soss-sepp, vilets, oskamatu sepp
K P läpi tšülää tšülmä johzõʙ (Kett. 776) rl läbi küla voolab külm (= oja).
Vt. ka oomnikkotšülmä, tšülm-tšülm

tšülä Kett. Len. K R U L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I (Ja-Len. Ma) kjülä (R-Lön.) külä R-Lön. Ku (Kõ J) külled Kr Чюла Tum., g tšülää K P M V Lu Li J tšül̆lää M I Ma tšüllää Po külää Ku
1. küla | vn деревня, село
R kõikk tšülä põĺi, koominaᴅ, saunaᴅ, katušiᴅ kogu küla põles, rehealused, saunad, küünid
V med́d́e tšüläz ühed vad́d́alaizõd õltii meie külas elasid (olid) üksnes vadjalased
Lu roznošikat tšäütii tšülijä müü müümäs kõikkõlaiss tavaraa rändkaupmehed käisid mööda külasid kõiksugust kaupa müümas
M tuli kalanikka tšül̆lää, meemmä õssamaa kal̆loita kalakaupmees tuli külasse, lähme kalu ostma
M siz lähzin mehele kašseesam̆maa tšül̆lää üli kahõõ koo siis läksin mehele sessesamasse külasse kaks maja edasi
Li lustiu kautta tämä on esimein tüttö tšüläᴢ ilu poolest on ta esimene tüdruk külas
I hot́ i riigalõ ajjaaz a toĺko tšülässä tuuᴅ kussa (külanoorte lõbutsemisest:) ehk küll aetakse (varahommikul) rehelegi, aga (sina) alles tuled kusagilt külast
K tšehsi tšüläzä õli lõõkku i tšülää õttsaᴢ keset küla oli kiik ja (ka) küla otsas (oli)
M kane tšüläd õltii veĺikää tšül̆lää valtaa need külad olid Velikkä (küla) vallas (Velikkä mõisa järgi)
M miä tahõn arvata, kussa tšülässä tämä on ma tahtsin ära arvata, kust külast ta on
M tšülätee on tšül̆lää välizä külavahetee on küla vahel
Lu serednei luužitsa õli huuttori tšülä, siäll õli tšümmee taloa Kesk-Luuditsa oli üksiktalude küla, seal oli kümme (talu)majapidamist
Lu ühet seinä tunnid õltii tšüläᴢ üks seinakell oli külas
Li se on meijjee tšülää eläjä see on meie küla elanik
J tšülää rahvõs koppiup suimõlõõ külarahvas koguneb (küla)koosolekule
Lu müü õlimma suimal i kattsozimma, kui parõpii tehä tšülää aźźojõ me olime (küla)koosolekul ja arutasime, kuidas küla asju paremini korraldada
I siinä tšül̆lää lehmii ajõttiik karjaa oomiiᴢ siin aeti küla lehmi hommikul karja
I kõõs tšül̆lää ärtšää piizimmäɢ, tožo sõisi õvvõza kui pidasime küla (ühist) pulli, (siis see) seisis samuti siseõues
M tämä on tšül̆lää taarosta ta on külanõukogu esimees (külavanem)
Lu tšülää vanõpikko külavanem
M tšül̆lää vahti ~ J tšülä vahti küla öövaht
J tšülää polkovnikka küla karjane (karjase naljatlev hüüdnimi)
Lu ort́ju õli tšülää vahiᴢ Ortju oli küla vahis (= oli küla öövaht)
2. küla, külarahvas, külaelanikud (= teatava küla elanikud) | vn деревня, поселяне, жители деревни
Lu tšülä tšäütii herral tüüᴢ (kogu) küla(rahvas) käis mõisas tööl
Lu koppihus koko tšülä kogu küla kogunes (kokku)
M koko tšülällä mentii puhassamaa krot̆tii pes̆sii kogu külaga mindi (heinamaad) mutimullahunnikutest puhastama
I med́d́ee sõvaᴅ, tšül̆lää sõvad õlivat tällä meie rõivad, küla (poolt antud) rõivad olid tal (= karjasel)
M kõik piti sööttää i sõvõtta tšülällä (karjast) tuli küla(rahva)l sööta ja rõivastada
3. küla, maa (vastandatult linnale) | vn деревня (в отличие от города)
Lu lidnaz õli gordovoi, tšüläz õli uŕadnikka linnas oli kardavoi, külas oli urjadnik
M tšüläs kussa rah̆hoo ep saatu lahzukkõizõᴅ maal (külas) ei saanud lapsukesed kusagilt raha (teenida)
Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viie-kuue aastane, kui petrooleum(ilamp) külasse toodi
Li tšüläzä eb õõ noorta kansaa, ain vaa koollaa maal ei ole noori inimesi (noort rahvast), aina vaid surrakse
J tšülää inimin järestä tunnub lidnlaizõss külainimese tunneb linnainimese kõrval kohe ära
M siin jo mentii tšül̆lää tüöᴅ [= tööᴅ] siin algasid juba maatööd
J tšülä eläjõ ~ tšülää meeᴢ maainimene, külaelanik
J tšülää škoulu külakool
4. küla, võõras pere, võõrad inimesed (vastandatult kodule, oma pere inimestele) | vn деревня, чужие (в отличие от своих, от своей семьи)
I tšül̆lää naizikko, missä siä tääᴅ võõras naine, kust sa (meie asju) tead?
Lu siä õõt tšülä üvä, koto koira kk sa oled külas hea, kodus koer (= võõrastele hea, koduste vastu häbematu)
P elä tšäü paĺĺo tšülää, tšülä väitäp tšüüneliisee rl ära käi palju külas, küla veab (sind) pisaraisse
J meill ebõ·õ võtõttu võlgõssi epko tšüzüttü tšülässe rl meil ei ole võetud võlga ega palutud külast (laenu)
M elä juttõõ tšülälee, tšülä paap tšüüneliä valamaa vs ära räägi külale, küla paneb pisaraid valama
J elä kuuntõlõ tšülää ära kuula küla (= võõraste nõuandeid)
Lu naizikko tšäüp paĺĺo tšüllää naine käib palju kodunt ära (külas)
Lu tšülää tšäüjä külaskäija (= inimene, kes ei püsi kodus)
J tšülää tšäüttši ~ tšülää tšäümin külaskäimine
M tšül̆lää naizikko paŋgõt kõrjaaʙ, koira kõrõtaa, semperäss elä vahi tšüllää külanaine peidab panged, (küla) koer kaelkoogud, seepärast ära vahi küla poole (= küla ei soovi head)
Lu tüttö tuli tšülääle kahõssi nätelissi (pärast pulmi:) tütar tuli kaheks nädalaks külla (= koju võõrusele)
R tšülä poisit poolet velljet (Eur. 39) rl külapoisid, poolvelled (= võõrad)
K ku suku meneb vällää, sis kuttsuass tšülää vätši (pulmakomme:) kui sugulased lähevad ära, siis kutsutakse (lauda) külarahvas
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba on kurb süüa
I tšül̆lää meez nõssi min̆nua võõras mees tõstis mu (maast) üles
■
Lu nät ku sovittii, nüt tehtii tšerikko tšehs tšüllää kk näe, kuidas sobiti (lepiti kokku): nüüd tehti kirik keset küla
Ra tšülä golupka kodutuvi.
Vt. ka kala-tšülä, meitšülä, naapuri-tšülä, tšehsitšülä

töö¹ Kett. K M Kõ S V J (R) tüö K L P Po (U M) tǜö Po tüü Lu Li Ra J vdjI I Ku t́śüü Ku Тю́иэ ~ Тю́ы ~ Тю́э Pal₁ Тю́йэ K-reg₂ Тюй Ii-reg₁ Тю (Tum.), g töö Kõ tüü Ra J töö | vn работа
M tällä töö eteneʙ, kõik tööt meneväd üv̆viippäi tal töö edeneb, kõik tööd lähevad hästi
I tüütä õli paĺĺo tööd oli palju
L mi tüö, se on sõpa milline töö, selline on (ka) rõivas
L piεp tüötä tehä palaviss päivii peab tööd tegema palehigis
Tum. Тюде течима tööd tegema
J kõikõllaiss tüüt on tarvis tuntaa teha igasugust tööd on tarvis osata teha
Ra nii on häizä senee tüükaa, što õmaa nahgaa süämmez eb maho nii kiirustab selle tööga, et poeb oma nahast välja
Li õmmaa tüüt revib vai ku kõvassi, a ku võõraa tüh́h́ee meeʙ, siz on jo laiska oma tööd rabab (teha) oi kui kõvasti, aga kui võõrale tööle läheb, siis on juba laisk
M täm on aivo ahnaᴢ töölee ta on töös väga püüdlik
J vaĺĺu tüülee väsimatu (visa) töös
Lu miä ilma tüüttä ev või ellää ma ei suuda ilma tööta elada
M suurissa töissä vaivattaaʙ jõka paikka suurte tööde tõttu valutavad kõik kohad
Lu tüü jäi poolõllõõ ~ tüü jäi tšezzee töö jäi pooleli
M χot́ kumpaa töh̆hee meneᴅ ükskõik mis tööle lähed
Lu miε tahon tüh́h́ee pääsä ma tahan tööle saada
Li enne-vannaa meijjee nõmat tšäütii mõizaa tüüsee vanasti käisid meie omad mõisas tööl
Po mǜö tǜöllee tšäüzimmä me käisime tööl
K kuza õlõt tüüzä kus sa oled tööl?
J laiskuu peräss ajõttii tüüss vällää laiskuse pärast lasti töölt lahti (aeti töölt ära)
V tulin tüöltä tulin töölt
J kase perenaizõõ tüü on nii nätšümätü tüü see perenaise töö on nii märkamatu töö
J ruma tüü ~ gruuboi tüü lihttöö, must töö
Li taran tüü aiatöö
Lu pühä tüü talańjaa eb mee pühapäevane töö ei õnnestu
I õhtago tüüᴅ õhtused tööd
M vot kannii lõppu õzra töö vaat nii lõppes odrakoristamine (odratöö)
M kase õltši töö õli lõpõtõttu õled said (pärast rehepeksu) koristatud (see õletöö oli lõpetatud)
Li vot see õli semmoinõ se maa tüü vaat selline oli see maatöö (põllutöö)
J teh́h́ä tšäsi-tüüt: tšen tšedrääʙ, tšem võrkkoa kuoʙ tehakse käsitööd: kes ketrab, kes koob võrku
M siiz alku tšäsii töö siis algas käsitsitöö
J üvä izä lahs häppiät tüüt ep tee hea isa laps halba (häbitööd) ei tee
Li pilla tüü pahandus
Lu laiska suvvaab lahzõõ tüütä vs laisk armastab kerget tööd (lapse tööd)
J tüü opõin tööhobune
■
Lu viina teep kõik tüüᴅ viin teeb palju paha
P lõppu lõpussi tetši puhtaa töö lõppude lõpuks tegi puhta töö (= varastas kõik ära).
Vt. ka kaamenššikaa-tüü, kaŋgastöö, koiraa-tüü, koiruus-töö, koto-tüü, kurjaa-tüü, linatöö, maatöö, mettsätöö, niittütöö, nurmitöö, nussu-töö, näppitöö, oomnikko-töö, paja-töö, pilkkatöö, põllootöö, põlto-töö, päiv-töö, pää-töö, rüistöö, sala-tüü, temppu-tüü, tšäsitöö¹, õltšitöö, õzratöö

tühjä Kett. K L P M Lu Li Ra J I tühje (R-Lön.) tüh́jõ J-Tsv. t́śühje Ku tuhe Kr, g tühjää K M Lu Ra J tüh́jää J tühi; asjatu, mittevajalik; tühine | vn пустой, порожний; ненужный, никчёмный; вздорный; праздный
Lu hoŋka, tämä on süämessä tühjä vana jäme mänd (= hong), tema on seest tühi
M bumizõb niku tühjä astia kk kõmiseb nagu tühi vaat
P ku tühjä mauttši jääb vattsaasõõ, siiz .. vattsakukkõ nõõb laulamaa kui kõhtu jääb tühi soolikas (= kui kõht jääb (pool)tühjaks), siis .. kõhukukk hakkab laulma (= kõht hakkab korisema)
M bolttuna on muna, kummaz bõõ põippõa, se on tühjä muna {b.} on muna, milles pole (= millest ei tule) tibu, see on tühi muna
Ku ep t́śühje kott́śɪ seisomaa noize vs tühi kott ei seisa püsti
Lu tätä on tühjäl kotil päh́h́ää räimittü kk talle on tühja kotiga pähe löödud (= ta on peast põrunud)
Lu koorum on tühjä koorem on tühi (= koormat ei ole)
M üvä peremmees tühjiillä tšäsiillä metsässä ep tuõ hea peremees tühjade kätega metsast (koju) ei tule
Lu tšako ku varraa kukup tühjäz mettsäᴢ, tuõp pittšä tševäᴅ kui kägu kukub vara tühjas (= raagus) metsas, (siis) tuleb pikk kevad
I kõõs mokoma tühjä aika ni sis voᴅ parkkii da vittsaa tšäüzimmäɢ kui oli niisugune tühi (= töövaba) aeg, siis vaat käisime pajukoort ja (korvi)vitsu korjamas
Li kase õli tühjä aigaa kuluttõmin see oli tühi (asjatu) ajakulutamine
Lu eb mahza tühjää tüütä tehä ei maksa tühja tööd teha
J tühjä teet tallama tühja teed tallama (= käima kusagil asjatult)
J tühjä tetšemä mittevajalikku tegema
Lu inemin, ku paĺĺo pajatap tühjää, kläkizeʙ kui inimene räägib palju tühja, (siis ta) latrab
Lu siä liikaa paĺĺo pajatõt tühjää juttua sa räägid liiga palju tühja juttu
Ra isä lei poikaa tühjäss paĺĺaass isa lõi poega tühise (~ tühipalja) asja pärast
Lu se onõ tüpi tühjä aźźa see on täiesti tühine asi
■
Lu mill on kehno pää, tühjä pää mul on vilets pea, tühi pea
L tühjäd jutuᴅ klatš, tühjad jutud
Lu tühjää jutuu nõssaja ~ tühjää jutuu pajattaja tühja jutu tegija ~ tühja jutu rääkija
J tühjiit juttui(t) bõõ mitä pajattaatši klatšijutte pole vaja rääkidagi
P tämä on tühjä tuulimüllü ta on suur lobiseja (tühi tuuleveski)
Lu mee, mee, tühjä müllü mine, mine, (sa) tobu
M tällä on tühjä ammatti ta on logeleja (~ muiduleivasööja).
Vt. ka tüpitühjä

venussa Li venuss J-Tsv., pr venuʙ Li J, imperf venuzi: venuᴢ J
1. (pikaks) venida | vn вытягиваться, вытянуться
J reziŋk venup pitšässi kumm venib pikaks
2. J-Tsv. end sirutada, sirgu ajada | vn выпрямляться, выпрямиться
■
Li küll tällä taitaa silmäd venustii oottõõmizõss küllap tal vist on silmad ootamisest (ära) väsinud.
Vt. ka venuttaassa, venuttuussa, venüä

viisauᴢ Lu Li J-Tsv., g viisauu: viisau Li viisausõõ J
1. tarkus | vn ум, мудрость
Lu vohmutt onõ maailmas paĺĺo, a viisautta bõõ ühtää rumalust on maailmas palju, aga tarkust pole sugugi
2. kavalus | vn хитрость, коварность
Li tällä on pallo viisautta, tämä on kõvassi viizaᴢ tal on palju kavalust, ta on väga kaval
J üvälle varkall tappab viisauss heal vargal piisab kavalust
Li minussa bõõ mittäid viisautta minus pole sugugi kavalust

öö-itku K M ǜö-itku Po üü-itku J üüitku I lapse öine nutt | vn детский ночной плач
M ko öö-itku õli lahzõll, siz lastii läpi tammaa raŋkojõõ kui laps öösiti nuttis, siis aeti (ta) läbi mära rangide
I lahsi kehnossi mak̆kaaʙ. tällä tulluɢ üüitku, idgõb i idgõʙ laps magab halvasti, talle on tulnud öine nutt (peale), nutab ja nutab