[VOT] Vadja keele sõnaraamat

avumaja M kuuseokstest onn | vn шалаш из хвои
avumaja karjušit tehäs suvõlla vihmaa varjossa [sic!], vihmaa saossa kuuseokstest onni teevad karjased suvel kaitseks vihmasaju vastu

inottaja J-Must., g inottajaa variser, silmakirjatseja; pilkaja, teotaja | vn ханжа; надругатель; ехидный человек (orig.: pilkkaaja, räivääjä)
.. kuu siä tšöühiile lahjõja annat, ep piä sinu ene eezä antaa trubittaa, niinkui inottajat tetševät (Must. 155) .. kui sa vaestele ande annad, ei pea sa enese ees laskma pasunat puhuda, nii kui variserid seda teevad
.. inottajat .. nämät suvataa jumalaa kotona kuja salvõmii tüvenä sõisutõllõza palvõa, jotta inemisõt piäb nätšemä (Must. 155) .. variserid .. nemad armastavad jumalat paluda kodus tänava(l) majanurkade juures seistes, et inimesed peavad nägema

issua Al. Kett. K L P M Kõ S Po Lu J Ku (Tre. Ja-Len. Li Ra Kr) issuaɢ I (Ko Ma), pr isun Kett. K L P M Kõ Ja Po Lu Ra J Ku is̆suu I Ko Ma isuu I-Set., 3. p ihsub Kr, imperf issuzin Kett. K P M Po Lu J issuzii I issuzi [sic!] I-Set.
1. istuda | vn сидеть
M izze isuᴅ, a laa rahvas seisogaa ise istud, aga (teised) inimesed las seisku (püsti)
P senie lavvaa takann isuᴅ, senie lauluu laula vs kelle (selle) laua taga istud, selle laulu laula
P täll on nii tšiire, isub niku tulisii süsii pääl kk tal on nii kiire, istub nagu tuliste süte peal
Kõ isu, elä mee, veed lahzõõ un̆nõõ vällää kk istu, ära mine, viid lapse une ära
J mikä nütt on issumin ku tarvis põlosõ jooss mis istumist nüüd (enam) on, kui (on) tarvis tulekahjule joosta
J ahjoo ja lagõõ välile piäb jättä issumizõ vara ahju ja lae vahele tuleb jätta istumise ruumi (varu)
K kassa lahgotõtti vetšerina-ehtagonna [= -õhtagonna] ieza lavvaa issumissa (Al. 30) (pruudi) pats harutati lahti lahkumisõhtul enne lauda istumist (= enne söömist)
S talvõll tšäütii issumaᴢ talvel käidi (õhtuti) istumas (= käidi istjatel ühiselt töötamas ja aega veetmas)
Lu tšäütii tütöd iltaa issumaa tüdrukud käisid istjatel
J ohtõgoa issujõt teh́h́ä tüüt istjatsilised teevad tööd
Kõ varõz issu munõjee pääll vares istus munade peal (= vares haudus)
J miä ilmõ süüt isun ma ilma süüta istun (vangis)
Lu aluz vähä isuʙ purjelaev istub vähe (vees) (= on väikese süvisega)
Lu aluz ahtõril isuʙ purjelaev istub ahtril
J tämäz niku saatõna voimõd issuvõᴅ temas istuvad nagu saatana jõud
M näitä tuõp koko polkka, issuvat silmäd i kõrvat kõik täünnä neid (= kihulasi) tuleb terve parv, laskuvad (peale), (siis on) silmad ja kõrvad puha täis
P isub üvässi selläz niku valõttu (riie) istub hästi seljas, nagu valatud
2. (maha) istuda, istet võtta | vn садиться, сесть
K lavvaa tagussa, kuhõ issua saisiizimma (Al. 29) (on vaja) lauatagust, kuhu saaksime istuda
Lu isu siä ize koorma pääle (Must. 158) istu sina ise koorma peale
K a tšülmä tulõb da i isup tüttärikolõõ päälie aga külm (pakane) tuleb ja istub tüdruku(le) peale.
Vt. ka issoota, issuussa, isuta

kaamenšikka Lu kaamenšikk ~ kaamenššikk J-Tsv., g kaamenšikaa Lu J müürsepp | vn каменщик
J kaamenšikat tehä tšivilautta müürsepad teevad kivist lauta
Lu se on kaamenšikaa tüü, teχ́χ́ää tšivi kotoja i fundamenttia see on müürsepatöö, teevad kivimaju ja vundamenti

kantaa K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R Li Ku) kanta J-Tsv. kantaaɢ I Ка́нта K-reg₂ Ii-reg₁ Канда́ Pal₂, pr kannan K L P M Lu Ra J Ku kannõn Lu Li J kannaa I, imperf kannõn K R kannin Li Ra J kantazin [sic!] P Lu kannõõ I
1. kanda, tassida; (kokku, juurde) kanda, tuua; (ära, laiali, edasi) kanda, viia | vn носить, нести, таскать, тащить; наносить, нанести; уносить, унести; разносить, разнести
Lu kaššelia oŋ kerkiä kantaa kasetohumärssi on kerge kanda
Ku siz repo kiĺĺuʙ: sairas tervettᴀ̈ kannap seläᴢ siis rebane hüüab: haige kannab tervet seljas
Lu ušattis peettii i kannõttii vettä toobris hoiti (peeti) ja kanti vett
L mitä vart trubaa kannat kaasa miks sa kannad pasunat kaasas?
J siz algataa kantaa rookaa lavvalõõ siis hakatakse rooga(sid) lauale kandma
Lu tämä tüüssä ebõ·õ tolkkua, niku siglõl vettä kantaa kk tema tööst ei ole kasu (tolku), nagu sõelaga vett kanda
M suvõlla tšimoᴅ kantaaz mettä suvel mesilased kannavad (= korjavad) mett
Po lemmüs kantõ mõnikkaalõ rikkahutta kratt kandis mõnele varandust (kokku)
Lu sihee talloo para kannaʙ sellesse tallu kannab kratt (varandust)
M aina välipal̆loo kannatta aina viite vahepalu (= leivatükke söögiaegade vahel)
I suõᴅ lampait kantavaᴅ hundid viivad lambaid (ära)
Lu a krotta on tõin, se kannab i maamunnaa aga rott on teine (loom), see viib kartuleidki (ära)
J kanti lahzõd laukaasõõ rl viis (kandis) lapsed Lauga jõkke
Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs (kuulujuttude levimise kohta öeldakse:) koer haugub, aga tuul kannab
2. (välja) kannatada | vn выносить, -нести
J kui tämä võip kanta mokoma raŋkka eloa kuidas ta võib niisugust rasket elu (välja) kannatada!
3. kanda (rõivaid, jalatseid, relvi) | vn носить (одежду, обувь, оружие)
K sis kannad körkääd kaputad (Sj. 674) rl siis kannad pika säärega (kõrgeid) sokke
K niit kannõttii siz pulmõilt pulmõilõ (Al. 62) neid (= saapaid) kanti siis pulmadest pulmadeni
J saa kamendantilt lupa püssüä kanta hangi komandandilt luba püssi kanda
4. kanda, olla rase v. tiine | vn носить ребёнка, детёныша
J ofońõn naiŋ kannõʙ (om vatsakaa) Ofonja naine on rase
Lu nain kannab lassa naine kannab last (= on rase)
I eb õlluɢ aikaassaak kannõttuɢ, seitsee kuuta tämä süntüje ei olnud (õige) ajani kantud, seitse kuud (oli, kui) ta sündis
Lu lehmä kannõʙ, tiini lehmä lehm kannab, tiine lehm
I ühesää kuuta kantõ lehmä vazikkaa üheksa kuud kandis lehm vasikat
5. poegida | vn рожать, родить детёныша (телиться, ягниться и т. д.)
Lu lehmä kantõ vazikkaa lehm tõi vasika
I eb jaksak kantaaɢ (lehm) ei saa (ei suuda) poegida
S lehmä on kahõsaa kõrtaa kannu lehm on kaheksa korda poeginud
Lu kõns sill tulõʙ lehmä kantõmaa millal sul lehm poegib?
■
Kõ entine vätši kantõ võr̆raa endine rahvas käis ohverdamas
Ra karikkaa kantaa pulmaõlut juua (pulmaõlut jõid abielupaarid, kes panid õlle eest taldrikule raha)
Lu tämä kannap konttia sinne tänne ta levitab kõikjale (sinna-tänna) tühja juttu
J .. kantakaa sene kalttaissa viĺĺaa, mikä meele parõttamisehsi on üvä (Must. 153) .. kandke seesugust vilja, mis meele parandamiseks on hea
J viĺĺa kanta (Tsv.) vilja kanda
J õpõn üvää karvaa ep kantannu hobune oli viletsa väljanägemisega
Lu pääd ep kanna (laps) ei kanna pead
J .. küll oominõ päivä ene eessä oolta kannab (Must. 157) .. küll homne päev enese eest hoolt kannab
J ja mitä oolta kannatta töö oma sõppai perässä (Must. 157) ja mis hoolt kannate te oma rõivaste eest?
P suurta uolta kantavaᴅ i raskass tüötä tetševäᴅ (nad) kannavad suurt hoolt ja teevad rasket tööd
J tämä kannap süüt ta on süüdlane (kannab süüd)
J itšää nõizõn sinu päälee viha kantõma (Tsv.) terve elu hakkan sinu peale viha kandma.
Vt. ka kannata, kannattaa, kannatõlla, kannuttaa, kannõlla, kannõskõlla, kannõta, kantoa

katto-vittsa (J-Tsv.) katusevits, -väät (malkade kinnitamiseks) | vn кровельная лозина (для скрепления)
mitä izäz da vevve teh́h́ä. – tšeereskõlla katto-vittsoi(t) mida su isa ja vend teevad? – Väänavad katusevitsu

kehno Kett. K P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (U L) kehn K ḱehno J Ku kõhno, g kehnoo K Lu J I
1. halb, paha; vilets, kehv | vn плохой, дурной, скверный, скудный, худой, слабый
Lu inemizel on kahs tappaa: üvä i kehno inimesel on kaks loomust: hea ja halb
M üväd on koolluuᴅ, jäännüüd [sic!] on kehnoᴅ kk head on surnud, jäänud on (ainult) halvad
M vanapalõõ poigalõõ antõ üvää opõzõõ, tõizõlõõ vähä kehnopaa, kõlmattomalõõ kõikkinaa kehnoo (Set. 1) vanimale pojale andis hea hobuse, teisele veidi halvema, kolmandale sootuks halva
Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed teevad ilusagi tüdruku vastumeelseks
M elä äńtšää kehnoa ińehmiissä ära puutu halba inimest
M I kehno inehmine ~ Kõ kehno inehmiin ~ Lu Li kehno inemin ~ Ra kehno inimin halb inimene
M üvä elo ińehmiissä ilogoitaʙ, a kehno elo päiväzä vaas̆saa vanagoitaʙ vs hea elu rõõmustab inimest, aga halb elu teeb päevas vaksa vanemaks
M meńä voon õli kehno voosi möödunud aasta(l) oli halb aasta
Lu ku päivä laskõõb i punõtiʙ, se tääp kehnoa ilmaa kui päike loojub ja punetab, see ennustab halba ilma
Lu ko rihez oŋ kehno luhti, siz miä avvaan uhzõõ vai akkunaa kui toas on halb õhk, siis ma avan ukse või akna
Lu nain on kehnoo tervüükaa naine on kehva tervisega
Lu mill on kehno mälehtüᴢ mul on kehv mälu
Lu ampajeekaa on kehno kaupp, alumaizõd evät kestä hammastega on kehv lugu, alumised ei pea vastu
Lu ammaz vizgattii üli pää ahjoo pääl i jutõltii: kehnot poiᴢ, rautazõt sihhaa hammas visati üle pea ahjule ja öeldi: viletsad ära, raudsed asemele
S kehnopat sõvat pantii päälee viletsamad rõivad pandi selga
Li tänävootta õli kehno ailipüüttö tänavu oli kehv räimepüük
M unõkkaa pääkaa on kehno tehä tüütä unise peaga on halb tööd teha
M vai sillõ on koton kehno kas sul on kodus halb?
Lu kehno on tervüü perässä tervise poolest on (asi) halb
I kehno li sillõ, liittsa algaʙ valkõhtussaɢ kas sul on halb (olla), (et) nägu hakkab valgeks minema?
I men̆nii mettsää, i millõõ tuli jo kehno läksin metsa, ja mul hakkas juba halb (= algasid valud)
2. subst halb, paha | vn зло, худо
M täm pajatti, što tehtii paĺĺo kehnua ta rääkis, et (posimisega) tehti palju halba
Lu kõikkõa võib ühes perreez õlla, üvvää i kehnoa kõike võib ühes peres olla, head ja halba
3. kõhn, lahja | vn тощий, худой
M jumala tšüzüp surmalta: missi siä nii kehno õõt jumal küsib surmalt: miks sa nii kõhn oled?
M ai ku on kehno: luu ja nahka oi, küll on kõhn: (nagu) luu ja nahk
M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk see on nii kõhn nagu surmakutsar
4. lahja, vesine | vn водянистый, жидкий, слабый
M õlut tuli kehnossi õlu lahtus (õlu muutus lahjaks)
5. vanapagan, vanakuri | vn нечистый, чёрт
I kehnoo jältšilöilee puuttujee sattusin vanakurja jälgedele
■
Lu ku kehnoo silmääkaa inemin tuõb vassaa, sis kazel on kehno vasuᴢ, ep saa mennä tüχ́χ́ee, a ku meeᴅ, tuõʙ õnnõtuᴢ kui paha silmaga inimene tuleb vastu, siis on see halb enne, ei tohi tööle minna, aga kui lähed, tuleb õnnetus
M nät ku tuli kehno tunni, etti piti nikastuttaa tšäsi, nüd en saa mit̆täit tehä näe, kuidas tuli õnnetu juhus, et pidi(n) nikastama käe, nüüd ei saa (ma) midagi teha
Lu tämä õli kuzõss kehno tal oli põiepõletik
Li teeb kehnoa ajab iiveldama

koirissaa²: koirissaaɢ I koerissaaɢ (I), pr koirissaan, imperf koirissiin vigurdada; koerust teha, toorutseda | vn проказить, проказничать, озорничать; хулиганствовать, грубить
mitä siä siäll koerissaat tul̆lõõkaa mis sa seal mängid (vigurdad) tulega
pojukkõizõᴅ koirissaavaᴅ kujalla poisikesed teevad väljas ulakust
siä terpiɢ, a tämä isuʙ lavõzõlla da vaataʙ kui nämäᴅ koirissaavaᴅ sina kannata, aga tema istub pingil ja vaatab (pealt), kuidas nad toorutsevad.
Vt. ka koirussaa

kotko K S Lu Li J (L), g kodgoo Lu Li J kodgo J kotkas | vn орёл
Lu kotko on lintujõõ kunikaᴢ, on kõikkõa voimakkaapi kotkas on lindude kuningas, on kõige tugevam
J kodgot pezitä pesiit suurijõ mättšiije päälle kotkad teevad pesi suurtele mägedele.
Vt. ka merikotko

lagõsõlla (P Li), pr lagõssõlõn, imperf lagõssõlin P frekv lagõssaa
1.
Li nämä lagõsõlla kaĺĺoa nad teevad kivise koha tasaseks
2.
P ail lagõssõli pεässä aina silitas pead

lavaa-luu: lava-luu (J-Tsv.) = lapatkaluu
lava-luut tehhä tätä gorbõizõssi (väljatungivad) abaluud teevad ta küürakaks

lotina Lu lotin J-Tsv., g lotinaa J kolin; kära, müra | vn стук, грохот; гам, шум
J õvvõz mikäle lotin, tait lehmet päästi tšüttšess väĺĺä (kinnises sise)õues (on) mingi kolin, vist pääsesid lehmad kütkest lahti
Lu ennee õltii kehnot teeᴅ, ajõttii rattajõkaa, siäl õli lotina ennemalt olid halvad teed, sõideti vankritega, seal oli (siis) kolin
Lu ku vätši teep tüütä, siäl on lotina kui inimesed teevad tööd, (siis) seal on kära-müra.
Vt. ka lätinä

maatšimo I maa-tšimo M Kõ kimalane, kumalane, metsmesilane | vn шмель
I on tämä maatšimo i mokoma saadutšimo see on metsmesilane ja (teine on) niisugune aedmesilane
M maa-tšimoᴅ, nävät toožõ tehäz mettä kimalased, nemad ka koguvad (teevad) mett

meripääsko Lu Ra meri-pääsko J-Tsv. kalda-, meripääsuke | vn береговая ласточка, (при)морская ласточка
Lu meripääsko, se on mussa kaldapääsuke, see on must
Ra meripääzgod ne teh́h́ää pesii rantaasõõ, liivamätšisee kaldapääsukesed, need teevad pesi randa, liivajäärakutesse (liivamägedesse)
Ra meripääsko i maapääsko ühellaizõᴅ kaldapääsuke ja piirpääsuke (on) ühesugused

merkki K L P M Lu Li J I, g merkii M Lu J
1. märk; eristus- v. tunnusmärk; õue-, peremärk | vn знак; метка, клеймо; тамга; пятно; J tšivee pääll õltii merkiᴅ kivi peal olid märgid; Li tee pänniikaa merkki tee puusepakriidiga märk; Lu lampaal piäp panna merkki kaglaa, siis tunnõd lampaa lambale tuleb panna märk kaela, siis tunned (oma) lamba (ära); Li jõka talol õli õma merkki igal talul oli oma õuemärk; M jõkaizõl õli õma merkki arval, jõka talol igaühel oli oma õuemärk liisupulgal, igal talul; Lu võrkkoil õltii pulloᴅ, tohossa tehtü, siiz neis pulloiz õltii merkiᴅ; meijee taloz õli kane mokom merkki ↑ niku aŋkkuri võrkudel olid pullud, tohust tehtud, siis neil pulludel olid õuemärgid; meie talul oli niisugune märk ↑ nagu ankur
Lu J sünnükki merkki ~ J sünnüttši merkki ~ sünnüttä merkki ~ sünnüz merkki sünnimärk
2. täke | vn надрез, насека
Lu kuppija tetši kurasõl merkiᴅ, siz võtti sarvõõkaa vertä kupulaskja tegi noaga täkked, siis võttis (= imes, murd. kuppis) sarvega verd
3. (haava)arm | vn рубец (раны)
M kuivõnnu raana, a merkii jätti haav (on) paranenud (kuivanud), aga armi jättis (järele)
M sih̆hee jääb merkki, i ruptsa saab juõlla sinna jääb arm, ka {r.} võib (armi kohta) öelda
■
J ep hooli kuunõlla kukkoa, vahtia päivää valõtikkoa, võttaa merkkiä õtavõss rl ei ole vaja kuulata kukke (= kukelaulu), vahtida päeva koidikut, võtta märki Suurest Vankrist (= määrata aega Suure Vankri järgi)
L näütä millõ merkki, kui siε nyõt sõtimaa üφsinεä (muinasjutust:) selgita mulle (näita mulle märk), kuidas sa hakkad üksinda sõdima
Lu miä panin merkile senee kõhaa, kuza tämä on ma jätsin meelde selle koha, kus ta on
J paa merkilee kui tõizõt tehhä, i siätši tee nii pane tähele, kuidas teised teevad, ja sinagi tee nii
Lu se pani merkille jot müü häülümme vanojõ jältšije müü ta pani tähele, et me käime vanu jälgi mööda
J mälehtüsee merkki (Tsv.) mälestusese
Lu merkki tulõᴅ (laeva) märgutuled.
Vt. ka jalkamerkki, jooma-merkki, linnuumerkki, merimerkki, rissimerkki, seinää-merkki, sünnükki-merkki, sünnüz-merkki, sünnüttämerkki, süntümerkki, talomerkki, tunnuzmerkki
Vt. ka metka

mesi K L P M Lu J I (R-Reg. Kõ Ja), g mee Lu J I mie L P mesi | vn мёд
Lu tšimolaizõõ sarjõᴅ, neiz on mesi meekärjed, neis on mesi
M maa-tšimoᴅ, nävät toožõ tehäz mettä kumalased, nemad ka teevad mett
M musõp süttä, makõap mettä. uni (Set. 18) mõist mustem kui süsi, magusam kui mesi (mustem söest, magusam meest)? – Uni
Lu miä õlin kõlmõt päivää einää lüümäᴢ, tämä millõ mahsi meekaa ma olin kolm päeva heina niitmas, ta maksis mulle meega
P miel ja piimäl juottamaa nõõʙ ta hakkab (mind) mee ja piimaga jootma
J tšärpeiŋ kaas lentääb mee päälee kk ka kärbes lendab mee peale
J taita oŋ kuza tšimolaisiijõ pesä, ku nii kõvassi meelee haizõʙ vist on kusagil kimalaste pesa, et nii tugevasti lõhnab mee järele
I puhasõttuɢ mesi puhastatud mesi
L šaikka mettä kibu(täis) mett
Lu soikkolas piettii paĺĺo mesi sampaita Soikkolas peeti palju mesipuid (= mesilasi)
■
P minuu mesi mielüttäjää tap [= tapa] on aivuo üvä minu kallima (mesikeelil meelitaja) iseloom on väga hea
P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl (kevad) tõi maailma palju rõõme (mesimeeli).
Vt. ka sarjamesi

mikää (P M V Lu Li Ra J Ku) mikkää Lu mikkä Lu Li, part mitää P Lu mit̆tää M Kõ V mittää Lu Li J mittä Lu Ra J Ku
1. (ei) miski | vn ничто
Lu valkaaz liivikkoz mikkä ep kazvo valges liivikus ei kasva midagi (miski)
Lu mikkä eb avita miski ei aita
Lu tälle mikkä eb näütti talle ei meeldi miski
P en miä saannu mitää tämääkaa arvua, mitä tämä millyõ pajatti ma ei saanud temast midagi aru, mida ta mulle rääkis
P kuultamattomõinõ lahsi ep tõttõlõ mitää sõnakuulmatu laps ei kuula midagi
M tämä izze eb mit̆tää tee, kõik tehäᴢ rahvaa tšäeᴅ tema ise ei tee midagi, kõik teevad teiste inimeste käed
Lu tehä bõllu mitää teha polnud midagi
Lu ku lumi oŋ kaugaa pääl, siz avvoob õrasõõ, mittää eb jää kui lumi on kaua maas, siis hautab orase (ära), midagi ei jää (järele)
Lu miä em peltšää mittä mittää ma ei karda mitte midagi
Lu millissä mittää en saanu ma ei saanud mitte midagi
Ra eʙ mittä (pole midagi)
2. (ei) mingi, (ei) ükski | vn никакой
Lu siä õõd laiskakoira, et kehtaa mittää tüütä tehä sa oled laiskvorst, ei viitsi mingit tööd teha
Lu mikkää tüü eb jovvu ükski töö ei edene
M em miä mälestä itkua mit̆tää, idgõn niisa·mii ma ei mäleta ühtegi itku, itken niisama
J tällä rauhaa bõõ mittä tal pole üldse rahu (mingit rahu)
Lu sitä miä niku em pannu millõõ seda ma nagu ei pannud tähele (millekski)

nasikko Ra J, g nasikoo Ra J pärg | vn венок
Ra ruiskukass lahzõt teh́h́ää pähee, ümper pää nasikoᴅ rukkililledest teevad lapsed pähe, pea ümber pärjad
J pulmlaizõd on ehtistü lustissi, kõig linttiiᴢ ja nasikkoiᴢ pulmalised on ilusasti ehitud, kõik lintides ja pärgades
Ra risil on siottu varnikka, i nasikko pantu ristil(e) on seotud mälestusrätt ja pandud pärg

nüᴅ ~ nüd ~ nüt Kett. K R-Reg. U L P M Kõ V Po Lu Li Ra J I Ku nüde K-Ahl. nüte Lu nütt K R Lu Li J Ku nütte Lu Li J nüttä Lu Li J nüttᴀ̈ Ku nüüᴅ K Lu I Ню́дэ Pal₂ K-reg₂ Ныть Pal₂ Нютъ Ii-reg₁ nüüd; nüüdsel ajal | vn теперь; в нынешнее время, в наше время
Kõ mitä nüt tehä mida nüüd teha?
J nütt on viimin õtts näppiᴢ nüüd on lõpp (viimane ots) käes
Lu eestää õli rikaz i uhkaa, a nüd on pää maaᴢ enne oli rikas ja uhke, aga nüüd on pea norus
Ra no nüd on kumma, noor tüttö ja nõisi päät vaivattamaa no nüüd on (küll) ime: noor tüdruk, ja pea hakkas valutama
Lu nütte sitä enäpi eb õõ nüüd seda (= lehmade päevast puhkepaika karjamaal) enam ei ole
Lu jaani-ohtogonn poigat tetševät pillaa i nüttši jaaniõhtul teevad poisid nüüdki tempe.
Vt. ka nüttenää

obižoittaa K L P M Kõ Lu (J) obižoittaaɢ I, pr obižoitan M Kõ, imperf obižoitin: obižoit̆tii I solvata; ülekohut teha | vn обижать, обидеть; быть несправедливым
Kõ täm obižoitab em̆mää, ep kõlpaiss obižoittaa ta solvab (oma) ema, ei tohiks solvata
P bõlõ üvä, kõikii minua obižoittaassa (elu) pole hea, kõik teevad mulle ülekohut

pagana L M Lu Li Ra paganõ Pi Ke Li J pagan M-Set. Lu Ra J pa·agana·a K pakana K-Ahl. Lu Li (J) paganᴀ Ku, g paganaa L Lu J
1. kurat, vanakuri, pagan (ka sõimus.) | vn дьявол, чёрт, бес (также руг.)
Lu tulko(o) siis pakana appii, kui jumala minnua b avita tulgu siis kurat appi, kui jumal mind ei aita
L tätä duumaittii, što pagana on temast arvati, et (ta) on vanakuri
L iĺja· proro·k paganaa voimaa ajap takaa prohvet Elias ajab taga kuradi väge
K tämä kopitti tõizõt paganad ühtee ta kogus teised kuradid kokku
K juttõõp koiralõõ: aah siä pa·agana·a ütleb koerale: ah sina pagan!
2. pagan, mittekristlane | vn язычник, нехристь
J ku töö jumalaa palvõtta ep piä ted́je mittäit paĺĺo lapisõma, nii kui pakanat (Must. 155–156) kui te jumalat palute, (siis) ei pea te (midagi) palju lobisema, nii nagu paganad (teevad)
J .. kassela poolõl jordana jõkkõa ja galilea pakanai maata (Must. 154) .. siinpool Jordani jõge ja Galilea paganate maad
3. tige, kuri; äge(da loomuga) | vn злой, осатанелый, сердитый; вспыльчивый
Lu inemin on pagana, jot kraapip tõizõlt silmäᴅ inimene on (nii) tige, et kraabib teisel(t) silmad (peast)
Lu õpõn om pagan, ain purõskõõʙ hobune on tige, aina hammustab
Lu ärtšä on pagana, tuõp puskaamaa härg on tige, tuleb puskima
J pulkissõp silmiit niku pagan ärtš pungitab silmi nagu tige härg
J elähan siä õõ õmiiz lahsiijõ kõhtaa nii pagan sa ära ometi ole oma laste vastu nii kuri
Lu paganaa koiraa piäb aina pittää ahiloiᴢ kurja koera peab alati ketis pidama
Lu se om pagan niku kipuna see on äge nagu tulesäde
4. räpane, kasimatu; solgi- | vn грязный, помойный
Lu kui emä on pagan, nii tütär onõ pagan kui ema on räpane, siis on tütargi räpane
M paganaa paŋkõõ pannass kõik jätüseᴅ solgipange pannakse kõik jäägid.
Vt. ka paha, pahain, pahalain, pahan, pahapooli, paholain, pahõlainõ, paska¹, paskapooli, perkele, perko, perttsama, piru

para·ikuza: para·ikuᴢ M Li J-Tsv. = paraikaa
M kõnnuz õli i on para·ikuᴢ bondariᴅ, tehäz lännikkoita i tehäz vokkiita Kõnnu(küla)s olid ja on praegu(gi) püttsepad, teevad (tehakse) lännikuid ja teevad vokke
J para·ikus tuõn tulen kohe!

pila M Kõ Lu (P) pilla M-Set. Lu Li pill J-Tsv., g pilaa: pillaa J vallatus, koerus; pahandus | vn шалость, проделка, проказа; вред, неприятность
Lu jaani-ohtogonn poigat tetševät pillaa jaaniõhtul poisid teevad vallatust
Lu pilluri poika teeb aina pillaa vallatu poiss teeb aina koerust
P ühs katti tetši pilloi, sei ülettä da piimää med́d́e tõizõz riheᴢ üks kass tegi pahandust, sõi koort ja piima meie teises toas
M lehmäd õllaz nurmõza, tehäs pil̆loi, aja vällää lehmad on põllul, teevad pahandust, aja (nad) ära
Li miä süütin õzraa lampaill, tein pillaa ma söötsin odra lammastele (= lasksin lambad odrapõllule), tegin pahandust
Lu tämä mitä nii pillaa teeʙ, tätä ep sõitõtaa tema teeb mis tahes pahandust, temaga ei riielda
Li pilla tüü koerustükk, pahategu

poolittaa M Lu Li J-Tsv. puolitaa L poolittaaɢ I adv pooleks | vn пополам, надвое
L isä lõikkaz bulkaa puolittaa isa lõikas saia pooleks
Lu saha meni poolittaa saag läks pooleks
Li viĺĺa jagõttii poolittaa vili jagati pooleks
L vanõpallõ poigalyõ ja tšehsimäizelie koto puolitaa vanemale pojale ja keskmisele (sai) maja pooleks
I kahsi peremmeessä nõisõvat tüütä tetšemää, paavat poolittaaɢ kaks peremeest hakkavad tööd tegema, jagavad (töö) pooleks (= teevad töö kahasse).
Vt. ka poolõssi

ramka Ränk M Lu I (Kõ) ramkka K raamka (M), g ramkaa Lu
1. (akna, pildi jm.) raam | vn (оконная, портретная и пр.) рама
Lu miä en tunnõ tehä ramkojõ ma ei oska (akna)raame teha
M patretti on ramkaasõõ pantu foto on pandud raami sisse
I tšimopakkoza ovad mokomaᴅ ramkaᴅ, i siheɢ ramkoloisii tšimot tetševäᴅ mettä mesipuus on niisugused raamid, ja sinna raamidesse teevad mesilased mett
Lu akkunaa ramka aknaraam
M patretii ramka pildiraam
Ränk Lu ätšee ramka äkkeraam
2. võre, võrestik | vn решётка
Kõ aivoo kõrkõall õltii ramkaᴅ päris kõrgel olid võred.
Vt. ka akkunaramka, talviraamka
Vt. ka raama, raami

ripsi Kett. P M Lu Li J I rihsi ~ rüpsi J-Must. Рыпси Pal₁ Ры́пси Ii-reg₁ (K-reg₂), g ripsii Lu J
1. (silma)ripse | vn ресница
Lu ripsi eli karva silmää meeʙ ripse või karv läheb silma
J pitšäd ripsit tehä silmet süvässi pikad ripsmed teevad silmad sügavaks
P elo-tiiro raputap silmεä ripsiiᴢ „eluhiir” (= närvitõmblus) raputab silmaripsmeid (= silmalaug tõmbleb)
Lu ripsi karvaᴅ ripsmekarvad
2. (kaera)pööris | vn метёлка (овса)
Lu suurõd ripsid õllaa kagrall kaeral on suur(ed) pööris(ed)
M Li J I kagraa ripsi ~ Lu kagra ripsi kaera pööris
3. (marja)kobar | vn кисть, гроздь
J poolõkõz nät kõig ripsiinnää kazvoʙ näe, pohl kasvab kõik kobaratena
Li musikkaal ebõ·õ ripsiä mustikal ei ole kobarat
J ripsi marja kobarmari, kobarana kasvav mari
4. (õie)pööris, pöörisõisik | vn метельчатое соцветие
5. (käe)laba, kämmal; ranne | vn кисть, пясть; запястье
J tšäe ripsi käelaba; käeranne.
Vt. ka aluripsi, kagraripsi, marjaripsi, pääliripsi, silmäripsi
Vt. ka ripsu

rüiskukka M rüiskukk ~ rüis-kukk J-Tsv. ruiskukka Lu rukkilill | vn василёк
J rüiskukkiiss tütökkõizõt tehhä nasikkoit rukkililledest teevad tüdrukukesed pärgi
J silmet sinized niku rüis-kukaᴅ silmad sinised nagu rukkililled.
Vt. ka rüissinikukka, rüissvetka, rütšee-kukka

sihee Kett. K M S Lu J sih́ee K-Al. J siχee U sihie L siχie M P sihe M sih̆hee M S sih̆́h́ee Kõ siiχ́ ̆χee M sihhee Po Li sih́h́ee Lu siχ́χee ~ siχ́χ́ee Po siihe [sic!] Kõ-Len. siheɢ I
1. sinna | vn туда, там; Po pantii sihhee kõikkõa, mitä õli sinna pandi kõike, mida oli; Lu ku on roojakas talo, sihee sikkiüp tširppuja i kloppija kui on räpane maja, (siis) sinna sigineb kirpe ja lutikaid; M evät tulõ kaugaa pojoᴅ siχ́ ̆χee kuza tüttärikod issuzivaᴅ ei tule kaua poisid sinna, kus tüdrukud istusid; I miä en tahtonnuɢ jää(äɢ siheɢ ma ei tahtnud sinna jääda
S sihee taaz lavvaa tağgaa isuttaaz ženiχaa suku sinna laua taha pannakse taas istuma peigmehe suguvõsa
Lu mokoma aarikko, sihee vällii pantii päre niisugune hark, sinna vahele pandi peerg
I siheɢ ramkoloisii tšimot tetševäᴅ mettä sinna raamidesse teevad mesilased mett
2. siia | vn сюда, здесь
Lu ženiχaa suku jääp sih́h́ee peigmehe suguvõsa jääb siia
J mitä millõõ tulit tšülmää sihee toomaa miks sa tulid mulle siia külma tooma?
J vot med́d́e i pulm lõpup sih́ee vaat, meie pulm lõpebki siia
I mokoma kase on sihek tulluɢ sihuke on siia tulnud
I aźźaa ili issumaa tuõᴅ siheɢ kas asja pärast või tuled (niisama) siia istuma?
L a teit tšen kuttsõ sihie aga kes teid siia kutsus?
M i juoltii läsivälle: eittää sihee õlkõje pääle ja öeldi haigele: heida siia õlgede peale (pikali).
Vt. ka sinne

skvorešnikka Lu, g skvorešnikaa kuldnokapuur, kuldnoka pesakast | vn скворечник
skvorttsoil on tehtü skvorešnikaᴅ, skvorešnikkaa teh́h́ää omat pezäᴅ kuldnokkadele on tehtud pesakastid, pesakasti teevad (nad) oma pesad

sotina I, hrl pl sotinaᴅ I kärg, kärjed | vn соты
tšimopakkoza ovad mokomaᴅ ramkaᴅ, i siheɢ ramkoloisii tšimot tetševäᴅ mettä; sotinaᴅ, siinä sotinoiza on mesi mesipuus on niisugused raamid, ja sinna raamidesse teevad mesilased mett; kärjed, seal kärgedes on mesi
kõõs mettä võtimmas sotinoissa kui võtsime kärgedest mett
kase mesi võõttsõ hämmeltääss. kase sotina nõizõb üleeᴢ ku umala, a kase mesi jääb orkoo astikkoo see mesi (= meekärg) võetakse segatakse (segi). See kärg tõuseb üles (= pinnale) nagu humal, aga see mesi jääb alla astjasse

süvä Kett. K-Ahl. K-Al. R-Reg. L P M V Lu Ra J I (Ja-Len.) süä J süän R-Eur. schüwe Kr Сю́вэ K-reg₂ Ii-reg₁ Pal₁ Сюве Tum., g süvää K P Ja Lu Ra
1. sügav | vn глубокий
Lu süväz vees tšivi põhjaa eb mene sügavas vees kivi põhja ei lähe
M rannaz on matala jarvi, a tšehspaikkaz on süvä jarvi ranna ääres (rannas) on järv madal, aga keskpaigas on järv sügav
I ku on süvä kaivo, matalala vesi, sis piäʙ kokalla võttaaɢ kui on sügav kaev, (aga) vesi (on) madalal, siis tuleb kooguga (vett) võtta
J jõtši ebõ·õ süä, matala jõgi pole sügav, (on) madal
J kõvassi süvä väga sügav
I kajõza jõgõza matala vesi, on i süvät paikaᴅ selles jões on madal vesi, (kuid) on ka sügavad kohad
Ja jarvõt evät õõ suuret, no ovat süvät (Len. 250) järved ei ole suured, kuid on sügavad
Lu süvä meri peŋkerää takan pengri (= veealuse rannanõlva) taga on sügav meri
Lu mi süveb meri, se tuõp kõrkaapi ja arvapi lainõ mida sügavam meri, seda kõrgem ja harvem (tuleb) laine
Ra süvä õja sügav oja
R eb lepu [= lõpu] meri kaloss süvä auta ahvakkais [= ahvakkoiss] (Reg. 40) rl ei lõpe merest kalad, sügavast haua(koha)st ahvenad
J süvä lumi sügav lumi
J pitšäd ripsit tehä silmet süvässi pikad ripsmed teevad silmad sügavaks
2. sügavus | vn глубина
V süväz järvez on süväätä kõmtšümmet seitsie sültä Süväjärves on sügavust kolmkümmend seitse sülda
■
L mill on jumalaa süvät sõnaᴅ (loitsust:) mul on jumala sügavamõttelised sõnad
M süvä sütšüzü-aika hilissügis
J süväl sütšüzüll hilissügisel.
Vt. ka sükävä, süvüüᴢ

škelmi K-Ahl. K P Lu, g škelmii J
1. subst petis, kelm, suli | vn шельма, обманщик, мошенник, плут
Lu škelmid i vargassõvaᴅ i petteevaᴅ kelmid varastavad ja petavad
Lu škelmit tetševät škelmiijee tüütä kelmid teevad kelmustükke (kelmide tööd)
2. adj kelm, vallatu, | vn шаловливый, мошеннический, плутовской
P tämä on meillä škelmi pojo tema on meil vallatu poiss
Lu se on škelmi inemin, tätä elä uzgo see on kelm inimene, teda ära usu.
Vt. ka šeĺma

šuutka P M Po Lu I (K-Al. L) šuutk J-Tsv., g šuutkaa P Lu šuudgaa J I nali | vn шутка
P tämä on seĺĺine šuutkaa mieᴢ ta on selline naljamees
P šuutka kaaska naljajutt
J juttõlim va šuutka rääkisin ainult naljapärast
I vot miä šuudgaa i tei vaat ma tegingi nalja
M ain naisiikaa šuutkaa lööʙ aina teeb naistega nalja
Po pittääš šuutkaa teevad nalja
Lu šuutkaa lastii nalja tehti
Lu šuutkaa suvazimma veittää armastasime nalja teha
J nõissa šuutka ajama hakatakse nalja tegema
Lu se inemin šuutkaa ep tää see inimene nalja ei mõista

tehä Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (R-Eur. R-Lön. R-Reg. U V Kr) teh́ä J-Tsv. teχ́ä K teh́h́ä Lu Li teχ́χ́ä Lu teh́h́ᴇ J-Tsv. tehäɢ I tetä (M), pr teen K U M Kõ Lu J Ku tõn Lu tien K-Ahl. L P tii I tiin Lu Li tegen ~ teǵǵen Kr, imperf tein K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku tei I
1. (midagi) teha, valmistada, ka impers. | vn делать, готовить (что-нибудь), также безл.
J tämä tetši tüütä päivässä päivää ta tegi tööd päevast päeva
S kõik tööt kotonn tehtii tšäzii kõik tööd tehti kodus käsitsi
I miä paĺĺo tei tüütä ma tegin palju tööd
P tüötä tehezä õlõn ain elännü tööd tehes olen aina elanud
Lu tämä ep tunnõ mittä izze tehä, a piäp tšüssüä tõiss inemissa, tšen tälle tetšeiᴢ ta ei oska ise midagi teha, vaid peab paluma teist inimest, kes talle teeks
I izeɢ tiiɢ, kui tunnõᴅ ~ kui tääᴅ tee ise, nagu oskad
M miä teen sen̆nee veš̆šaa niku iigruškaa kk ma teen selle asja mängides (nagu mänguasja) valmis
K sukkaa tehtii kooti (tehti) sukka
M tee niitilee sõlmu õttsaa tee niidile sõlm otsa
M piäp tehä tuli peab tuld tegema
Lu järvisoos tehtii einää Järvisoos tehti heina
M nõisas kuhjaa tetšemää hakatakse kuhja tegema
M tehäz rütšelee maata tehakse (= haritakse) rukkile maad
P paarńuolõ tehtii sütšüzün rüiᴢ kesale külvati (tehti) sügisel rukis
Lu suurimoi teχ́χ́ää kagrass tangu(sid) tehakse kaerast
I tii sigalõ süümissä teen seale sööki
M maa-tšimoᴅ, nävät toožõ tehäz mettä kumalased, nemad ka teevad mett
J tetši turhii minuu emäni tetši turhii tuutijani rl tegi asjata mu ema, tegi asjata mu äiutaja
Lu tämä tetši senee millõ vihutta ta tegi seda (selle) mulle vihuti (= meelega)
P nõizõmma riht tetšemää hakkame maja ehitama
K tehtii rissiä tehti ristimärk
M unostat tehä rissiä et̆tee unustad risti ette lüüa (ristimärki ette teha)
P škelmi pojo, škelmüüttä tieʙ kelm poiss, teeb vallatust
L tehkaa meilie tilaa tehke meile ruumi
M raja õli tettü piirjoon oli tehtud
K korovota tehtii ringmängu mängiti (tehti)
M tee tällee tšäeekaa, tee lehvita talle käega, lehvita
J rauhaa tetšema rahu tegema
M tetšivät süntiä (nad) tegid pattu
Lu tetši enel surmaa (ta) tappis enese
M tehäz lauta kaetakse laud
M talvõll teep soojaa talvel teeb sooja (~ talvel läheb ilm soojaks)
2. (midagi) pidada, korraldada, teha | vn справлять, устраивать
K üli kahõõ nätelii pulmat tehtii kahe nädala pärast peeti pulmad
K tehäss sχotka peetakse (küla)koosolek
P siis tehtii suuto siis peeti kohut
L tetšivät sõa hakkasid sõdima
3. poegida, sünnitada | vn телиться, жеребиться; родить
P lehmä tieʙ vazikkaa lehm poegib
M opõnõ tetši śalgoo hobune tõi varsa
S miä izze lauttas tein lahzõᴅ ma ise sünnitasin lapsed laudas
4. nõiduda, kaetada, halba teha | vn колдовать, сглазить, причинять, причинить вред
J tütöd nõitomusii tetšiväᴅ tüdrukud nõidusid (tegid nõidusi)
M miε n täätännü, etti töö teettä ap̆pia ma ei teadnud, et te annate abi (nõidudes)
Lu nõizõp silmiekaa kehnoo tetšemää hakkab silmadega halba tegema (= kaetama)
P sein obaχkoi, nõisi millyõ paskaa tetšemää sõin seeni, mul hakkas halb
5. muuta, teise olukorda viia | vn привести в другое состояние
L tie õnnõvassi nuort nuorikkõa tee noor noorik õnnelikuks
Lu narrip koiraa, tiip koiraa ärriässi narrib koera, teeb koera tigedaks
J puussi-paĺĺassi tetšema puupaljaks tegema
J purussi tetšemä puruks tegema
■
M tehäze mak̆kõata (pulmakomme:) tehakse „magusat” (= peigmees ja pruut suudlevad)
J ruttoa taga tetšemä tagant kiirustama
J ińemizet tetšiväd lupausõᴅ inimesed andsid tõotuse(d)
Lu sis tetši pitšää nenää siis tegi pika nina

tšeereskõlla: tšeereskõll J-Tsv., pr tšeereskõlõn: tšeereskõõn J, imperf tšeereskõlin J keerutada, väänata | vn крутить
mitä izäz da vevve teh́h́ä? – tšeereskõlla katto-vittsoi(t) mida su isa ja vend teevad? – Väänavad katusevitsu

tšimopakko Ränk I mesipuu, pakktaru | vn улей
I talvõlla pannaᴢ tšimopakkoloissiiɢ saahhariliivaa talvel (= talveks) pannakse mesipuudesse peensuhkrut
I tšimopakkoza ovad mokomaᴅ ramkaᴅ, i siheɢ ramkoloisii tšimot tetševäᴅ mettä mesipuus on niisugused raamid, ja sinna raamidesse teevad mesilased mett.
Vt. ka tšimokolo

tšäärüä Lu (M Li), pr tšäärüʙ M Li, imperf tšäärüzi keerelda | vn крутиться, вертеться
M täm tšäärüb niku akanaa kuĺa ta keerleb nagu aganakott
■
Lu täll omat tšäed evät tšäärü, a kõiɢ rahvas teh́h́ää tälle tal oma käed ei oska midagi teha, aga inimesed teevad talle kõik
Lu millõõ se tüü ebi tšäärünnü mulle see töö ei sobinud (mul see töö ei laabunud)
Li tõizõll tüü tšäärüʙ, a tõizõll ep tšäärü ühel töö edeneb, aga teisel ei edene.
Vt. ka tšääriütä

tuskõnoittaa (J-Tsv.), pr tuskõnoitan: tuskõnoitõn J, imperf tuskõnoitin = tuzgottaa
sinuu irizemin minnua kõik tuskõnoitõʙ sinu irisemine teeb mu lausa tusaseks
ittšä siä minnua tuskõnoitõᴅ sa alati pahandad mind
läsijet tuskõnoittõvat terveit haiged teevad tervetele tuska

varjo K L P M Kõ S Ja Lu Li J-Tsv. I (R-Eur. Ja-Len.) vaŕjo M Kõ, g varjoo K M S Lu J varjuo K L
1. vari, kate, kaitse; (puldanist või laudadest) kalameheonn (merejääl talvisel kalapüügil) | vn навес, покрытие; защита; (рыбачий) шалаш, будка
Li merenikkoil on tehtü varjo avantoo ääree, ep tapajais tuuli kalureil on tehtud vari (= onn) jääaugu äärde, (et) tuul ei puhuks peale
J teh́h́ tuulõss hoz rogoškõim varjo teha tuule vastu kas või roguskist vari(onn)
Lu matut pannaa nootaa päälle kattõõssi i luntõ veel pannaa mattujõõ päälle varjossi, jott noott eb jäättüiᴢ (talvise kalapüügi kohta:) matid pannakse (märja) nooda peale katteks ja lund pannakse veel mattide peale varjuks, et noot ei jäätuks
J võta zont́ikk varjossi võta vihmavari kaitseks
M avumaja karjušit tehäs suvõlla vihmaa varjossi, vihmaa saossa kuuseokstest onni teevad karjused suvel kaitseks vihmasaju vastu
Lu moll piäb õlla tuulõõ ja vee varjo muul peab olema tuule ja vee vari (= kaitseks tuule ja vee vastu)
Lu õõn tuulõõ varjoᴢ olen tuulevarjus
2. peavari, eluase | vn кров, приют
Lu miä jäin kujaa päälle, varjoa bõõ ma jäin (lausa) tänavale, peavarju pole
3. adj varjuline, kaitstud | vn защитный
Lu meilä meree rannõz on varjo kõhta, kuza on ümperi maa ja on jäänü peen hodu, niku järvi, sitä kutsutaa salmi meil mererannas on varjuline koht, kus ümber(ringi) (on) maa ja on jäänud (ainult) väike käik; (see on) nagu järv, seda kutsutakse abaja(k)s
Lu vikahtõõkaa lüüvvää sammõlt, sütšüzüssä ain, pannaa seinää ääree, štob õlõis talvõl varjopi vikatiga niidetakse sammalt, ikka sügisel, pannakse seina äärde, et talvel oleks varjulisem
4. vari | vn тень
I jyk̆kaizõlla inehmizellä on varjo igal inimesel on vari
K inehmizee varjo (Set. 90) inimese vari
K oonõõ varjo (Set. 90) maja (hoone) vari
5. peegelpilt, peegeldus | vn зеркальное отражение
K elä vaata varjoa vetee, süvää kaivoo kauniutta, vesi veeb verüesi, süvä kaivo kauniuu (Al. 56) rl ära vaata vette (oma) peegelpilti, sügava kaevu kaunidust: vesi viib su vere(kese), sügav kaev kauniduse
P elä vaata vetee varjoa, vesi veep sinu veree, kaivo kulutap kõikõõ kauniu rl ära vaata vette (oma) peegelpilti: vesi viib sinu vere, kaev kulutab kogu kauniduse (palgepuna)
6. peegel | vn зеркало
L ženiχa nuorikõllõ annab varjuo peigmees annab pruudile peegli
M seinällä ripuʙ vaŕjo, i veel ühsi portretti seinal ripub peegel ja veel üks portree
S varjoo pääl õltii palatentsaᴅ peegli ümber olid (tikitud) käterätid
Ja vassaa varjolle rippuvat tunnit (Len. 242) peegli vastas ripub (seina)kell
K suur varjo niiku uhsi suur peegel nagu uks
P varjoss nätševäᴅ peeglist näevad
R kui mie vaatan varjossani ootettu onni osmuttani (Eur. 43) rl (ennustamise kohta:) kuidas ma vaatan oma peeglist oodatud õnne, oma kallikest
M ajat partaa ilma varjoa ajad habet ilma peeglita.
Vt. ka päävarjo, tuuli-varjo, tuulõõ-varjo, vihmaa-varjo

vevve Kett. K-Al. K-Set. P J (R-Reg.), g vevvee J vend, veli, vanem vend | vn брат, старший брат
P kuss kas pikkarain vevve tuotii kust see väike vend toodi?
J mitä izäz da vevve teh́h́ä mis (su) isa ja vend teevad?
K nuorõpi velli kutsub vanõpaa velleätä vevvessi noorem vend ja tema naine kutsuvad vanemat venda {v}-ks.
Vt. ka velli¹