[VOT] Vadja keele sõnaraamat

ahattaa M (P) hahattaa Lu Li, pr ahatan P M hahatõn Lu Li, imperf ahatin M hahatin Lu
1. karjuda, möirata | vn кричать, реветь
M miä tätä sõrmõõkaa eŋ kerttännü, a tämä minuu päälee ahataʙ mina ei puudutanud teda sõrmega(gi), aga tema karjub minu peale
M karu ahatap kõv̆vii karu möirgab kõvasti
2. kõvasti naerda, (naeru) lagistada, rõkatada; huigata | vn хохотать; аукать
P mitä siä ahatad nagraa mis sa lagistad naerda?
M täm ain ahataʙ suu sellällää ta aina rõkatab naerda, suu pärani
M tämä nii ahatti, että mettsä elizeb vassaa ta huikas nii kõvasti, et mets kajab vastu
P üüppiä ahataʙ öökull huikab

ahõla (P) ahjõla (Ja-Len.), g ahõlaa P kett; raudkütke | vn цепь
P tämää tüvie ko meneᴅ, siz ahõlaakaa lüöt tätä kui lähed tema (= tigeda täku) juurde, siis lööd teda ketiga.
Vt. ka ahila

aintaki P M Lu (Kõ-Len.) ain-taki M siiski, ikkagi | vn всё-таки, всё же
P tulõ aintaki tule siiski!
Lu tätä kui ni praavitõtti, tämä aintaki kooli kuidas teda ka raviti, ta siiski suri
M ep täm hoolinnu em̆mää sõn̆naa, aintaki meni, kuhõ tahtõ ei ta hoolinud ema sõnadest, läks ikkagi, kuhu tahtis.
Vt. ka aina, ainatši

ajaa Kett. K U L P M Kõ S Lu J Ku (R-Reg. V Li Ra Kr) aj̆jaa M Kõ ajjaa Po Lu Li aijaa Kett. M Lu aijjaa Lu aja J-Tsv. aj̆jaaɢ vdjI I Ma ajjaaɢ I, pr ajan K R L P M Kõ Lu J aj̆jaa vdjI, imperf ajõn P M Lu ajõin J ajin (Li) ajazin P M
1. (kedagi liikvele, ära, eemale) ajada, (kuhugi) minema sundida, (midagi kuhugi) ajada, (ümber) paigutada | vn гнать, погнать, сгонять, отгонять, вгонять
M kõõᴢ kõv̆vii aj̆jaaᴢ ovõssa, siz alagoitaʙ täm̆mää tav̆vii kui (puhituses) hobust jooksutatakse (aetakse) kõvasti, siis (see) kergendab tema haigust
K meeskuuma ovõss ajaʙ meesvader juhib hobust
Lu dubinaakaa ajõttii tüh́h́ee malakaga aeti tööle
P urpavittsoikaa jürtšin uomniiz ajaass lehmii karjaa urvavitstega aetakse jüripäeva hommikul lehmi karja
J pakkoo ajama pakku ajama
K ajõttii taaz vällää med́jeᴅ, paikalta aeti meid jälle kohalt ära
Lu ajamizõõ ajõn tätä, tämä eb mennüᴅ küll ajasin teda, tema ei läinud
Lu perennainõ ajõ kahtõ tüttöä ülleelee perenaine ajas kaht tüdrukut üles
J aja vene rantaa aja paat randa
M niitid aj̆jaas kolodallõõ lõim aetakse lõimepakule
Lu ŕuuguu ajajõᴅ ridvaajajad (= need, kes jääalusel kalapüügil noota ridvaga edasi ajavad)
Ra mügrä ajab maata, pilap kõik peentaraᴅ mutt ajab mulda (üles), rikub kõik peenrad
J tuisku ajap talvõll suurõd aŋgõᴅ tuisk ajab talvel suured hanged (kokku)
J svaajaa ajama vaia sisse lööma
J vasara [= vasaraa] on ajõttu puin varsi vasar on löödud puust varre otsa
M aja viĺĺaa lipitsaakaa kok̆koo aja vili viskelabidaga kokku
Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ahne sööma, kõik ajab alla
J ümper ajama ümber ajama, kummuli ajama
2. taga ajada, püüda, otsida | vn гнаться, гоняться; преследовать
J menti suutoo õikuss ajama mindi kohtusse õigust taga ajama
J lahzõt tullaa akkunoi müü ajamaa linnassii lapsed tulevad majast majja linnaseid koguma
Lu miε n ajanu viinaa ma ei ajanud viina taga (= mul polnud viinahimu)
Lu ku inemin meeb naapurii vai tõisõõ talloo ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa, što siä tulit tuulta ajamaa kui inimene läheb naabri juurde või teise tallu ilmaasjata, siis talle öeldakse, et sa tulid tuult taga ajama
M mitä siε tulit tuulta ajamaa, etti sillõ nii bõõ aikaa kas sa tulid tuult püüdma (tuld viima), et sul on nii kiire
M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama
M veel em̆mää piimä on uulii päällä, a jo tütterii algab aj̆jaa tak̆kaa veel on emapiim huultel, aga juba hakkab tüdrukuid taga ajama
3. (mingit vedelat ainet) eraldada (kuumutamise teel) | vn гнать, добывать посредством перегонки
Lu rüsümäell ajõttii tõrvaa Rüsümäel aeti tõrva
J ajaʙ viinaa ajab viina
Lu rauta korissa ajõta kalaa razvaa raudkiisast aetakse kalarasva
4. (karvu, sulestikku jne.) maha ajada, ära lõigata, eemaldada | vn удалять, удалить (о волосяном покрове); линять
Lu parta piäb ajjaa poiz ja ivusõᴅ habe tuleb maha ajada ja juuksed (samuti)
Lu piäb aijjaa karvoa varila veelä i kurasõl (tapetud seal) tuleb ajada karva kuuma vee ja noaga
K karssaa ajaass, pantaass kuparossa i võita päälee sügelisi ravitakse (aetakse ära), pannakse vaskvitrioli ja võid peale
J koir ajap karvaa koer ajab karva
J sulkiit ajama sulgima
J tšüüniit ajama küüsi vahetama
5. mingisse olukorda asetada, muuta; tekitada, moodustada (ka refl. või impers.) | vn ввергать, вгонять (в какое-либо состояние), изменять; порождать (также возвр. или безл.)
M on ajannu en̆nee täünnää niku meriärtšä on ajanud (= söönud) ennast täis nagu merihärg
Ra viholine on ajanu õpõzõõ üül vaahtoo paha vaim on ajanud hobuse öösel vahtu
J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama
P tšätiesie ajõn villie hõõrusin käe villi
J vakkoa ajama vagu ajama
J kui va tuli soojõ, nii puud nõisti podžgõlõõ ajama kui vaid läks soojaks, nii hakkasid puud punga ajama
Kõ vesi ajab üli vesi ajab üle (serva)
J para·iko nõizõp tšihuma, jo pulloa ajaʙ kohe hakkab keema, juba ajab mulle
Lu ajannu liiva leetunud liiv
J tšiini ajannu tee umbetuisanud tee
Lu nõizõb dräänii ajamaa hakkab mäda eritama
6. impers umbe, paiste ajada | vn нарывать
Lu puikko meni sõrmõõ, ajap sõrmõa pind läks sõrme, ajab sõrme umbe
Lu ajat puikoo tšätte, ajab i nõizõb vaivattama ajad pinnu kätte, ajab umbe ja hakkab valutama
7. sõita, kihutada eхать, ездить, мчаться
J enn jutõltii, što iiĺä ajap tšiviteet müü õpõzõõkaa, vod i jürizeʙ enne öeldi, et Elias sõidab kiviteed mööda hobusega, vaat (niiviisi) müristabki
M talvõll lait́ool ajaaᴢ talvel sõidetakse reega
Lu izvozaa ajõttii käidi (sõideti) vooris
M täm ajõ aftobusall kattilalõõ ta sõitis bussiga Kattilale
Lu laiva ajap seiliiᴢ laev sõidab purjedes
Lu mikälee merez ajaʙ miski triivib meres
Lu seĺĺäz ajaʙ ratsutab
Li poikõzõt taas tooti õpõzõt kottoo, ajõttii tšiizaa poisikesed tõid hobused taas koju, kihutasid võidu
■
M kase maa on kaŋkõa, piäʙ kõlmõlta piiltä äessää, aja üv̆vii rissii rassii see maa on kõva, tuleb kolm korda äestada, aja (= äesta) hästi risti-rästi (üle)
M piäb mennä kadokalla aj̆jaa, etti tul̆lõiᴢ lak̆kõa põlto tuleb minna rullima põllurulliga, et saaks sile põld
P maamuna vagot piεb ajaa opõzõõkaa kartulivaod tuleb ajada hobusega
K mitä see miez aźźaa ajaʙ (Al. 11) mis asja see mees ajab?
J naĺja ajama nalja tegema
J ajab ĺaasaa ajab naljajuttu
J vilett ajama vilistama
J rissi sõna ajama sõnelema, tülitsema
Lu ajab ühtee on sarnane
J tämä ajab minuss üli ta on minust üle
J ent õikassi ajama ennast õigustama
Lu aja tšiireepää (kaarte mängides öeldakse:) käi kiiremini välja

ajatuᴢ M Kõ Lu J (Kett. Li), g ajatuhsõõ (Kett.) ajatussõõ (M) ajatusõõ Lu J ajatuzõõ J-Tsv.
1. mõte | vn мнение, мысль
M med́d́e ajatussõᴅ tultii ühtee meie mõtted langesid ühte
Kõ kase on üvä ajatuᴢ see on hea mõte
J jo ajatuz võtaʙ: kõlmõtt päivä ep tuõ kottoo juba paneb mõtlema: kolmandat päeva ei tule koju
2. enne, uskumus, (ebausklik) arvamus | vn предзнаменование, предсказание, суеверие
Lu kui merimeez nätši unõz naiz-eläjää, kump tätä kuttsu tüvvee, jutõltii se tääp kehnoa, se on ajatuᴢ kui meremees nägi unes naisterahvast, kes kutsus teda ligi, (siis) öeldi, (et) see on paha enne, see on uskumus

altiaᴢ K L P Kõ (Kett.) haltiaᴢ K Lu Li Ra haltias J-Tsv. haltijaᴢ (Lu), g altiaa: haltiaa ~ haltijaa Lu, pl altiahsõᴅ Kett. haldjas | vn дух, сверхъестественное существо
Li mikä se on haltiaᴢ, ts̆enniit tätä ep tää, ep kõnzaid õõ nähnü. no duumataa s̆to tämä piäb õlla .. mokomaᴅ pitsäᴅ sõvaᴅ päällä ja pittšä [sic!] ivussiijeka mis on haldjas, keegi teda ei tea, pole kunagi näinud. Kuid arvatakse, et ta peab olema .. niisugused pikad rõivad seljas ja pikkade juustega
K õlivad üväd i pazgad altiaaᴅ olid head ja halvad haldjad
L altiaᴢ on paska heŋki haldjas on paha vaim
Kõ altiaᴢ on paha voima haldjas on kuri jõud
L jõka paikkaza on altiaz iĺi peremmieᴢ igas kohas on haldjas ehk peremees
L i merez on haltiaad i maall on haltiaᴢ nii meres on haldjad kui ka maal on haldjas
Lu veez õli haltiaᴢ vees oli haldjas
R riigaz on haltiaᴢ rehes on haldjas
J mee va jõgõlõ, haltia tõmpaab vettee mine vaid jõele, haldjas tõmbab vette
L altiaaᴅ ne alpaavaᴅ haldjad, need halvavad
Lu hulkup paĺĺa päi niku haltiaᴢ hulgub paljapäi (ringi) nagu haldjas
L kuo altiaad daavissavaᴅ majahaldjad painavad
L õlivat saunaa altiaaᴅ olid (olemas) saunahaldjad
L õjaa altiaaᴅ ojahaldjad
L metsää altiaaᴅ metsahaldjad
Lu meri haltiaᴢ sitä peĺĺättii merehaldjas, seda kardeti.
Vt. ka koto-altiaᴢ, meri-altiaᴢ, mettsä-altiaᴢ, sauna-haltiaᴢ, vesihaltiaᴢ

arvata K P M Kõ Lu J Ku (R-Lön. L Ja-Len.) arvõta ~ arvõtõ Lu arvõt J-Tsv. arvataɢ I, pr arvaan K R L P M Kõ Lu J Ku arvan J, imperf arvazin M Lu arvõzin Lu J arvazii I
1. ära arvata, mõistatada | vn угадывать, угадать, разгадывать, разгадать
K arvaa, tšen on arva ära, kes on
Lu miä nee arvotussõᴅ arvaan ma arvan (mõistatan) need mõistatused ära
Lu ku arvaap tõin, kumpõ kõrvõ helizeʙ, siiᴢ mainitaa üvässi kui teine arvab ära, kumb kõrv heliseb (= lööb pilli), siis räägitakse head
2. aru saada, mõista; osata | vn понимать, понять, разуметь; уметь
J hullukkõin lahs eb arva, mitä tälle pajatõta rumal (väike) laps ei saa aru, mida talle räägitakse
Lu kõik tämä arvaaʙ ta saab kõigest aru
M arvaamizõss arvaaʙ, a pajattaa ep tunnõ aru ikka saab, aga rääkida ei oska
Lu tõin tõizõlt arvõtaa tuskaa mõistetakse teineteise muret
Lu se on älükäz inemin, kumpa tõissa arvaaʙ see on tark inimene, kes teist mõistab
Lu sitä miä en arvaa jutõlla seda ma ei oska öelda
I tämä tožo arvaaʙ tääp kasta aźźaa ka tema oskab, teab seda asja
3. mõtelda, arvata, oletada | vn думать, полагать, решать, решить
Lu peremmeez arvaz jott tämä tahop tšintaita vargassaa peremees arvas, et ta tahab kindaid varastada
Lu miε arvaan, što tätä veijää jaamaa ma arvan, et teda viiakse Jamburgi (= Kingisseppa)
4. teada saada | vn узнавать, узнать
M miä tahõn arvata, kussa tšülässä tämä on ma tahtsin teada saada, kust külast ta on
I eellä en täätännüm mit̆täiᴅ, a nüt kõittši arvazii enne ma ei teadnud midagi, aga nüüd sain kõik teada
■
M miε tätä aivo üv̆vii arvaan ma pean temast väga lugu
Lu izze on vad́d́alain, a soikkolass idgõʙ. arvaa ise on vadjalane, aga itkeb isuri keeli. Mõtle ometi!
P a üφsi pojo õli tarkka, arvas tüvie tulla aga üks poiss oli tark, otsustas juurde tulla
Lu tämä ettee arvaab i tõizõõ eloo tema ennustab ette ka teise (inimese) elu.
Vt. ka arvoa, arvoittaa, arvutõlla, arvõlla

avata Kett. K L P M Kõ S Lu J (R-Reg. Li Ku Kr) avataɢ vdjI I (Ma) avatõ Lu avat J-Tsv. avõta (Lu), pr avaan K P S Lu J av̆vaan M av̆vaa I avvaan Lu avan J awan Kr, imperf avazin K P M Lu J avazii I avõzin (M) avõin [sic!] J-Tsv. avada, lahti teha | vn открывать, открыть, раскрывать, раскрыть; расстёгивать, расстегнуть; развязывать, развязать
L avagaa väräjäᴅ avage väravad
P lahsi avaz jo silmäᴅ laps avas juba silmad
L tšiutolt rinta avattii särgi rinnaesine tehti lahti
I tuli starikka, avazi kaiee zanaveskaa tuli vanamees, avas selle eesriide (= tõmbas eesriide eest)
Lu miä avvaan napud avõõ ma teen nööbid lahti
M piäb avata sõlmu avõõ tuleb sõlm lahti teha
Kõ kattilall avatas suur boĺnittsa Kattilal avatakse suur haigla
J salatuss avama saladust avaldama v. teatavaks tegema
Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), ei tohi suud lahti teha

brod́aga Lu brod́aɢ J-Tsv., g brod́agaa J hulkur | vn бродяга
J brod́ag on see sama keräi, muut tämä võip tappa, vargõssa, tätä peĺĺetä hulkur on seesama kerjaja, aga ta võib tappa, varastada, teda kardetakse

bubentšikka M I bubentšikkõ Li bubentšikk J, g bubentšikaa J
1. kuljus; (hobuse) kaelakell, õitsikell, kelluke | vn бубенчик
J tšellod ja bubentšikat trälissä lookkõᴢ kellad ja kuljused kõlisevad looga küljes
Li sis panti virkõ bubentšikkõitõ õpõzõllõ kaglaa siis pandi rida kuljuseid (pulma)hobusele kaela
I bubentšikaᴅ ovaᴅ. paaᴅ opõzõllõ kaglaa, kõõz mettsäzä tabunaza, štoby ep hävviüssiɢ opõnõ kellukesed on. (Need) paned hobusele kaela, kui (ollakse) metsas hobusekarjas, et hobune ei kaoks ära
Li bubentšikkõ, .. siäl süämmez eb õõ tšeeli, a mikä-nibut́ om pantu .. mokomain ümmärkõin, mikä siäl häülüʙ niku erne .., sis see guditõʙ kelluke, .. seal sees ei ole keel, vaid miski on pandud .. niisugune ümmargune, mis seal liigub nagu hernes, siis see täriseb
2. M kullerkupp | vn купальница
■
I läpii tšül̆lää meeʙ, kaunis sarafana. tätä niin i narrittii, kutsuttii bubentšikka läbi küla läheb, „punane sarafan”. Teda nii narritigi, kutsuti {b.} (= külakell)

dohtari P M Lu Li Ra I dohtõri Lu J I tohtõri (Li) dohteri Li (Ku) dohtori M Kõ Lu Ra I Ku doχtari P M Lu (V) doχtori M J, g dohtarii P Lu Li Ra dohtõrii J dohtorii Ra Ku doχtarii M doχtorii M J arst, tohter | vn доктор, врач
M eellä doχtoria bõllu ennevanasti (külas) arsti polnud
I eb ühsiid dohtõri jaχsannug letšittäät tätä kuiniiᴅ ükski arst ei suutnud teda kuidagi (terveks) ravida
J läsivele on dohtõria tarviᴢ haigele on arsti tarvis
Lu enne tämä rammitsi, dohtorit praavitõttii, nüd on terve enne ta lonkas, arstid ravisid, nüüd on terve
J nüd ettsiväd ain doχtorii müü nüüd otsivad ikka tohtreid mööda (abi)
J dohtõrissi õppõma arstiks õppima
Li menin dohterilla läksin arsti juurde
J väliss i dohtõrii rohod eväd avit vahel ei aita ka arstirohud.
Vt. ka ammazdohtori, silmädohteri

dorovoittaa Lu, pr dorovoitan Lu, imperf dorovoitin Lu = drastuittaa
miä tahon tälle dorovoittaa ma tahan teda teretada

duumaittaa L, pr duumaitan, imperf duumaitin arvata | vn думать, подумать
duumaitti, etti narrip tätä arvas, et narrib teda

däädi K-Al. Lu Li J, g däädii J
1. lelle- või onunaine | vn жена дяди, тётка
Lu meill õli taataa veljee nain, möö kuttsuzimma däädi meil oli isa vennanaine, me kutsusime (teda) {d.}
Lu däädää naissa kutsutaa täti i däädi onunaist kutsutakse {t.} ja {d.}
2. Lu J-Must. tädi | vn тётка

ebõnnõkaᴢ P õnnetu | vn несчастный, несчастливый
tätä lugõttii ebõnnõkkaassi inehmiizess teda peeti õnnetuks inimeseks

eestii² Lu = eestäiᴅ
joožikall on niku niglaᴅ, et saa kerttää eestii siilil on nagu nõelad, sa ei saa (teda) üldse puudutada

eestiläin P Lu Li, g eestiläizee eestlane | vn эстонец
P tätä kutsõttii vana jüri, eestiläin õlitši teda kutsuti vana(ks) Jüri(ks), eestlane oligi
Lu eestiläized õltii kõikk rendäšikaᴅ (kohalikud) eestlased olid kõik (mõisa)rentnikud.
Vt. ka eestäläin

eloaika P elo-aika P M Li eluaeg | vn век, жизнь
M se õli minuu elo-aigaza see oli minu eluajal
P tämä eloaigaz nätši mokomaiss kummituss ta nägi (oma) eluajal niisugust kummitust
P miε tätä elo-aika en suvaa ma ei armasta teda sugugi (pole eluaeg armastanud)

elävältää M Lu Ku elävältεä L elävältä·ä P eläveltää J-Tsv. elävältä R-Lön. = elokkaaltaa
Lu võtin jänesee poigaa elävältää tšiin võtsin jänesepoja elusalt kinni
M kala õsõttii elävältää kala osteti elusalt
J ved jo kõns oŋ koollu, a unõz näin niku vot eläveltää juba ammu on surnud, aga unes nägin (teda), vaat nagu elusana

eni¹: sg. 1. p. eni Ar., sg 2. p edi L M, sg 3. p ebi L P M Lu Li J I epi J (mina, sina, tema) ei (emfatiseeritud eitusverb ainsuse olevikuvormidega) | vn (я, ты, он, она) не (эмфатический вспомогательный глагол с парадигмой единственного числа настоящего времени)
L edi näe tätä kõrtaiᴅ sa ei näe teda (enam) kunagi
I mit̆täid ebi tulluɢ (mitte) midagi ei juhtunud (tulnud)
Lu suurõs pühäz ebi riijjõllaa suure paastu ajal ei riielda.
Vt. ka eʙ, en

entši Kett. Len. K P Ke-Set. M Kõ Po Lu Li Ra J I (L Ja-Len. Ko) eńtši P heŋki Kett. K L P M V I (Kõ-Len.) heŋkɪ Ku χenki P enki Kr Ендзи Pal₁ Е́ндзи Ii-reg₁ Енчжь Pal₁ K-reg₂ Ге́нги Pal₁, g end́ee Set. vdjL P Ke M Lu Ra endjee vdjL eńd́ee M Lu Li enńee Kett. eńńee Lu Ra J eŋgee Ra endžee K vdjI I endžie P heŋgee M Ku
1. hingamine, hing, hingus; hingeõhk; õhk; tuuleiil, puhang | vn дыхание; дух, дуновение; воздух
M mitäleeʙ tätä kõv̆vii ahisaʙ, ep saa entšiä, paaʙ heŋkiä tšiin miski ahistab teda väga, ei saa hingata, paneb hinge kinni
J entši jääb rintoisõõ hing jääb rindu (kinni)
P miε kuultõlin näd́d́ie pajattamissa, õlin ilma eńtšiä ma kuulasin nende rääkimist, hoidsin hinge kinni
J entšiä tõmpama hinge tõmbama
J entši tuõp suuss hingeõhk tuleb suust
P kala end́üʙ, võtab entšiä enellieᴢ kala hingab, võtab endale õhku
J nii on tüüni, tuulõõ entšiä eb õõ on nii vaikne, ei ole tuuleõhku(gi)
M entši kurkku hingekurk
M entši naka õllevaadi õhuaugu prunt, naga
2. hing, elu(vaim) | vn душа, дух
M inehmizee heŋki inimese hing
I silla on entši vai eb õõg entšiä kas sul on hing või sul ei ole hinge?
J tämä juttõõʙ: minu eńńelee nii piäptši tema ütleb: minu hingele nii ongi vaja
J eńńess oolt kantõma hinge eest hoolitsema
J eńńett hingeta (= tundetu, kalk)
Ku bezmen eb oo papii heŋkɪ, eb ota voittoa margapuu ei ole papi hing, ei võta vaheltkasu
Po ku ińehmiin kuolõʙ, siz entši lentääp taivaasõõ kui inimene sureb, siis hing lendab taevasse
Lu raŋkka on el̆lää, a entš on süämeᴢ raske on elada, aga hing on sees
Lu karu võtab eńd́ee poiᴢ karu võtab hinge välja (= tapab)
K heŋki läheb vällää hing läheb välja
K eitteep heŋkiä on hinge heitmas
J tämä õli eńńettä, siz elpü ta oli hingetu, siis toibus
J eńńee tšiskojõ mõrtsukas
J entši va lud́d́ijõ väliz liikuʙ hing on vaevalt sees (hing ainult liigub luude vahel)
J entši rippu niitii nõjall hing rippus niidi otsas ~ surm oli silmade ees
3. hing (inimene, olend) | vn душа (человек, живое существо)
Lu vennee arttõli õli neĺĺä i viis entšiä paatkonnas oli neli ja (= või) viis inimest
Ra õlimma siεll kahõõ eńńee olime seal kahekesi
J linnassii pannaa kahtšümmet naglaa eńńess linnaseid pannakse kakskümmend naela inimese kohta
M mito entšiä, nii mõnta end́ee maata, nii mõnõõ end́ee maa mitu hinge, nii mitu hingemaad, nii mitme hinge maa
J eńńe mahsu hingemaks
Kett. lehmiä on kõm entšiä lehmi on kolm tükki
4. (kuri; püha) vaim | vn (злой; святой) дух
L tätä vaivattii paha heŋki teda vaevas kuri vaim
L altiaz on paska heŋki haldjas on paha vaim
J pühä entši (Must. 153) püha vaim

entšiä M Li J-Tsv. heŋkiä M, pr eńńin J, imperf entšizin J hingata | vn дышать
M mitäleeʙ tätä kõv̆vii ahisaʙ, ep saa entšiä, paaʙ heŋkiä tšiin miski ahistab teda väga, ei saa hingata, paneb hinge kinni
J nii uinooz, daaže entšimiss ep kuulu uinus nii, et isegi hingamist ei kuuldu
Li end́i kõvõpi hinga kõvemini!
J eńńiʙ, veel on eloᴢ hingab, on veel elus
J raskassi entšimä raskelt hingama.
Vt. ka end́estellä, end́estää, end́ähtää, end́ittää, end́ätä, eńńeskõlla

garmonista Kõ Lu Li I, g garmonistaa Lu Li harmoonika-, lõõtspillimängija | vn гармонист
Lu garmonista pillitti garmonia lõõtspillimängija mängis lõõtspilli
Kõ ühz garmonista õli võtõttu, tätä potšitattii viinall üks lõõtspillimängija oli võetud (= palgatud), teda kostitati viinaga

haltiain Li Ra χaltiain J halt́śiain Ku, g haltiaizõõ Li halt́śiaizõõ Ku haldjas | vn (лесной, водяной, домовой) дух, сверхъестественное существо
J veezä, lähteez õltii χaltiaizõᴅ vees, allikas olid haldjad
Ku ujumaa ko meet keskɪpäivällᴀ̈, sis halt́śiain veep pohjaa kui lähed keskpäeval ujuma, siis haldjas viib põhja
J rihee χaltiain, tätä eʙ nätšünnü majahaldjas, teda ei nähtud (ei olnud näha).
Vt. ka vesi-halt́śiain
Vt. ka altia, altiaᴢ, altõõ

hoikata: hoikõt J-Tsv., pr hoikkaan J, imperf hoikkazin: hoikkõzin J hüüda, hõigata, kutsuda | vn кликать, кликнуть, звать, позвать
hoikkaa, la tuõp takaᴢ hõika, las tuleb tagasi
hoikkaa tätä litšepeᴢ hüüa (kutsu) teda lähemale.
Vt. ka hoikiskõlla, hoikkia, hoikkua

hoomata Li (J-Tsv.) oomata (J-Must.), pr hoomaan J, imperf hoomazin Li hoomõzin J märgata | vn замечать, заметить
J kuu nütte iroda oomasi, jotta tämä on viisaissa petettü .. (Must. 152) kui nüüd Herodes märkas, et targad on teda petnud (et ta on tarkade poolt petetud) ..
J paa kõik tähelee, mitä va hoomaaᴅ pane kõik tähele, mida vaid märkad
J miä hoomõzin jäness da järjestä tõmpõzin kuroka üleᴢ ma märkasin jänest ja tõmbasin kohe püssikuke üles

häpegoittaa Li, pr häpegoitan, imperf häpegoitin häbistada | vn стыдить, пристыдить
häpegoita tätä, mitä täll eb õõ ühtä häppiätä häbista teda, miks tal ei ole sugugi häbi.
Vt. ka häpettää

häpemätöi ~ häppemätöi J-Tsv., g häpemätöi: häppemätöi J häbematu, häbitu | vn бесстыдный
kase holostoi on nii häpemätöi ja lopizõja, jot tütöd evät hilkõ tätä kuunõll see noormees on nii häbematu ja ropendaja, et tüdrukud ei julge teda kuulata
ai siä, häppemätöi, vet toukkõᴢ vana inimize rooja oh sa häbematu, tõukas ju vana inimese porri!
Vt. ka äpemöitoo

hääüttää K äävüttää M (Kett.) äüttää M, pr hääütän: äävütän M, imperf hääütin: äävütin Kett. äütin M võõrutada, ära harjutada | vn отваживать, отвадить
M piäp tämä äävüttää kazessa, etti tämä ep tetšeiss koirutta teda peab sellest ära harjutama, et ta ei teeks ulakust
K domovikka hääütettii siit taloss vällää majahaldjas võõrutati siit talust ära
M nüüd lahzõõ rinnass äütiᴅ nüüd võõrutasid lapse rinnast

ikossaa P Lu Li ikossa Lu J-Tsv., pr ikosan P Lu Li ikosõn Lu J, imperf ikosin P J
1. luksuda | vn икать, икнуть
P kui ikosan, sis tšelleʙ minua maimiʙ kui ma luksun, siis keegi räägib minust
Lu lahzõd ikossõvõᴅ lapsed luksuvad
Li täll piäb ikossaa teda ajab luksuma
2. impers luksuma ajada | vn икаться
Lu minnua ikosõʙ, ikossi mind ajab luksuma, ajas luksuma
Lu vass eglee ohtagossa mińd́aa ikossi alles eile õhtul ajas miniat luksuma.
Vt. ka ikosuttaa, ikosõlla, ikottaa, ikotuttaa, ikuttaa

ilgata (Lu Li) ilgõtõ Lu, pr ilkaan Lu Li, imperf ilkazin: ilkõzin Lu Li
1. julgeda, söandada | vn осмеливаться, осмелиться
Lu kui tämä ilkaaʙ vanõpaa ent õpõttaa kuidas ta julgeb endast vanemat õpetada!
Li en ilkaa jutõlla ma ei julge öelda
2. häbistada, häbisse viia | vn позорить, опозорить
Lu ep piä entä ilgõtõ ei ole tarvis end häbistada
Lu se enee ilkaaʙ iässi vargõssusõss, tätä siiz eb uzgota see häbistab enese eluajaks vargusega, teda siis (enam) ei usuta.
Vt. ka ilkõõssa

ilkõõssa Lu J (Li) ilkõõssõ ~ ilkõssa Lu hilkõssa (J-Tsv.), pr ilkõõn Lu J, imperf ilkõõzin julgeda, söandada | vn осмеливаться, осмелиться
Lu izzee on noori, a ilkõõb vanõpaa ent õpõttaa ise on noor, aga julgeb endast vanemat õpetada
J kase holostoi on nii häpemätöi ja lopizõja, jot tütöd evät hilkõ tätä kuunõll see noormees on nii häbematu ja ropendaja, et tüdrukud ei söanda teda kuulata
J sukulaizõd nii on häppestü, jot mittäit eväd õõ hilkõstu süüvve sugulased on nii häbelikud [?], et ei ole söandanud midagi süüa
■
J eb õõ mitä ilkõõssa ei ole, mille pärast häbeneda.
Vt. ka ilgata

ilmaa¹ Kett. K U L P M Kõ S Ja Lu J I ilma Len. R-Reg. L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I ilmõ Po Lu J Ku ilmᴀ Ku ilm L Lu Ra J Ku ilman R-Eur. R-Reg. Kõ-Len. Ильма K-reg₂ И́льманъ Ii-reg₁ Ильма ~ Илмань Pal₂
1. prep ilma | vn без
M noorill on itšävä ležiä ilmaa töötä noortel on igav olla (lesida) ilma tööta
Po nùorikkõ ilma povoinikkaa riχ́χ́e ep tullu noorik ei tulnud tuppa ilma tanuta
Lu ilma jürrüä tulta lüüʙ ilma müristamiseta lööb välku
M talko on ilma rahatta talgud on ilma rahata (= on tasuta)
J ilm minu täätemett ilma minu teadmata
2. adv ilma | vn (быть) лишённым (чего-нибудь)
Lu a mõnikaz õli ilma aga mõni oli ilma
J kane pii-gõd ilmaa evät tõhi lass üüssi, kuniz eväd maini frovvõlõõ need teenijatüdrukud ei tohi (kedagi) ilma prouale mainimata ööbima (ööseks) lasta
3. ilma tasuta, muidu | vn даром, бесплатно
P ilmaa tšenniiᴅ eb anna ilma ei anna keegi
J naa, miä annõn sillõõ ühe omena ilmaa, maistaa, omenõd makkaaᴅ säh, ma annan sulle ühe õuna muidu, maitse, õunad on magusad
J pool ilma poolmuidu
4. ilmaaegu, (ilma)asjata | vn зря, напрасно
K ilmaa tätä kattilassi kutsuttii ilmaaegu kutsuti teda (= meie küla) Kattilaks
I leep sillõ itkõaɢ, tšüüneliä ilma val̆laaɢ rl aitab sulle nutmisest, asjata pisarate valamisest
■
J ilm süine aigaveetto annõb vähä kazvoa asjatu ajaviide annab vähe kasu
ilm õttsõin otsatu
Lu miä tein senee ilm aikoa ma tegin selle ilmaaegu
Lu irisseeʙ ilm aikaa niisama (ilmaaegu) hirmutab.
Vt. ka ilmaikonaa, ilmassa, ilmassi¹, ilm-süütä

ilmtši J niigi | vn и так, и без того
ilmtši jo õõmm tätä avittõnnu, a kläntšitteeʙ niigi oleme teda juba aidanud, aga (aina) mangub
hättöiss bõõ mitä hättöittä, tämä ilmtši rutaʙ kärsitut pole vaja (tagant) kiirustada, ta ruttab niigi

inossa: inoss J-Tsv., pr inon J, imperf inozin = inoa
nii inob õmaz naapuria, jot eb või tätä silmiiz nähä nii jälestab oma naabrit, et ei või teda silmaotsaski näha

irnuskõlla Li irnuskõll J-Tsv., pr irnuskõlõn: irnuskõõn Li J, imperf irnuskõlin Li J frekv
1. J hirnuda | vn ржать
2. hirnutada, hirnuma panna | vn побуждать к ржанию
Li mitä siä tätä, õvõss, irnuskõõᴅ mis sa teda, hobust, hirnutad!
Vt. ka irnutõlla

ittse ~ its [< is, sm] Ku, g ittsee ~ ittsessee Ku = ize
issuus hepoizell päällᴀ̈ ja lähsi ja ittse lauloʙ istus hobuse peale (= vankrile) ja asus teele (läks) ja ise laulab
repo viskas tee päällᴀ̈ külellää, teki ittsee koolleessɪ (muinasjutust:) rebane heitis teele küljeli, tegi enese surnuks (= teeskles surnut)
ittsiä hänt eb näü, kipunad vaa lennettäᴢ teda ennast (= kratti) ei ole näha, ainult sädemed lendavad
lampaad mänt́śii kaik künnet́śüü päällᴀ̈ d́i roojatt́śii ittsesseeᴅ lambad läksid kõik küntu (= küntud põllu) peale ja määrisid end ära

jahsaa Al. Kett. P M Kõ (K-Ahl. R-Reg. J-Must.) jahsa J-Tsv. jahsaaɢ (I) jaχsaa Ke-Set. jaχsaaɢ (I) jaahsaɢ I jaassaak vdjI-Set. jaksaaɢ I jaksaa (Ku), pr jahzan Kett. P M Kõ (sõnatüvi | vn основа слова:) jahza- J-Must. jaχzan Ke -õn J jahsan Kett. K-Ahl. M-Set. J-Must. jaahsaa ~ jaksaa I, imperf jahzõn P M jahzin J jaahsii ~ jaksõõ I
1. jalgu lahti võtta v. teha | vn разувать(ся), -ть(ся)
Kõ ku vizgattii jalgass vällä mikä sill on jalgaz i siz ni juollaᴢ: jahsaa jalgaᴅ kui võeti (visati) jalast ära, mis sul jalas on, ja siis öeldakse nii: jalad lahti võtta
M oota, maama sillõõ jahzaʙ jalgaᴅ i eitäp sõvaᴅ oota, ema võtab sul jalad lahti ja rõivad seljast
Kõ ku suutuʙ, la täm on suuttunnu, õmaᴅ jalgaᴅ jahzaʙ kui (keegi) vihastab, (siis öeldakse) las ta on vihane, (küll) võtab oma(d) jalad (ise) lahti
2. jaksata, jõuda, suuta; võida, saada | vn мочь, быть в состоянии, быть в силах
I kõõz õl̆lii noori, miä jaksõõ paĺĺo tüütä tehäɢ kui (ma) olin noor, ma jaksasin palju tööd teha
P miä en jahza jalkoi jahsaa ma ei jaksa jalgu lahti võtta
I mato ootti, ootti, eb jahsannug oottaaɢ madu ootas, ootas, ei jõudnud (ära) oodata
I eb ühsiid dohtõri jaχsannug letšittäät tätä ükski arst ei suutnud teda (terveks) ravida
I miä en jaksaɢ sillõõ avittaaɢ mina ei saa (suuda) sind aidata
I näd́d́ee süümiss en jaksannus süüäɢ nende sööki ma ei võinud (vastikusest) süüa
I kõikkõlaizõd unõᴅ näed unõza, siiz ed i jaksaɢ magataɢ igasuguseid unenägusid näed unes, siis sa ei saagi magada
I tšihuʙ kiisseli, a müü jaksammaɢ pajattaaɢ kissell keeb, aga meie võime (sel ajal) rääkida
I pöörtüüᴅ sihessaaɢ rõhgaa, jaksad i koollaɢ oled niivõrd tugevasti vingumürgituses, võid surragi
3. (eitava kõne olevikuvormides:) haige olla, põdeda | vn (в отрицательных формах настоящего времени:) болеть, заболеть, занемочь
I ai ku miä en jaksaɢ oi kui haige ma olen
I eb jaksaɢ, läsiʙ (ta) on haige
I piäb mennäv vaattamaa kumpa rõhgaa eb jaksaɢ tuleb (seda) vaatama minna, kes on väga haige
I siä ed jaksaɢ, nõizõd läsimää sa oled haige, jääd põdema
■
Lu kui jahzõᴅ kuidas elad? ~ kuidas käsi käib?

jalka Kett. K L P Ke M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku Kr (R vdjI) jalk Ke J-Tsv. jalkᴀ Ku jalga Lu-Must. Ялка Pal₁ Я́лка K-reg₂ Ярга Pal₁ Я́рга Ii-reg₁ gialka ~ dialka Kr, g jalgaa K P M Lu Li Ra J I
1. jalg | vn нога
Lu ku õlõd vana, et kõhta häülüä, vanad jalgad eväd mee eteeᴢ kui oled vana, ei suuda liikuda, vanad jalad ei lähe edasi
P miä nõizõn jalkoi tšennittämää ma hakkan jalgu kängitsema
P inehmin on ilma jalkoi, mitä siä tämäss tahoᴅ inimene on jalutu, mida sa temast tahad
Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnalt (= sõnaga)
Lu jalga kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
P tšell on jano, senel on jalgaᴅ vs kellel on janu, sellel on jalad
P ühs jalka on maall, tõin jalka on avvaa serväl kk üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval
M täll on pää kõlmõttomann jalkanna, ep tää, mitä teeʙ kk tal on pudrupea (tal on pea kolmandaks jalaks), ei tea, mida teeb
Lu durakka pää jalgol oogat eb anna vs rumal pea jalgadele puhkust ei anna (= kui ei jaga pea, siis jagavad jalad)
P petohsõl on lühüüd jalgaᴅ vs valel on lühikesed jalad
P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa kk jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu
L pani tätä jalkonaa sõtkomaa savvõa pani teda jalgadega savi sõtkuma
Lu miä õõn väsünü, što en kestii jalkoil ma olen (nii) väsinud, et ei püsi (enam) jalul
J lahs hüpib jalgalt jalgalõõ laps hüpleb jalalt jalale
I jalkojõõ päälä tšäüᴅ käid jalul (= käid voodist üleval)
Po pääss i jalkoissaa peast jalgadeni (= pealaest jalatallani)
M elettii üv̆viippäi, a nüd nii kõv̆vii sõitõltii, etti evät tšäü jalgala tõin tõizõlõ elati hästi, aga nüüd riieldi nii kõvasti, et ei käi(da) jalaga(gi) teineteise pool
J emmiä enepä ted́d́ee talosõõ jalka pisä ei ma enam teie tallu jalga pista
Lu tämä jalkoi veitteep peräᴢ ta veab jalgu järel
J tõizõlõ jalka rissi panõma teisele jalga ette panema
P miε tällie tein jalgad allyõ ma tegin talle jalad alla
Lu nät sai jalgõd alla, nõis üvvii elämää näe, sai jalad alla, hakkas hästi elama
M jalgat seltšää i panin menemää jalad selga ja panin minema
Li jalka muurahtu ~ jalka suri jalg suri (ära)
J võtti jalgõᴅ jalad väsisid (ära)
Ra kurki nokki jalgõᴅ kuresaapad on jalas (= jalasääred on tuulest lõhenenud)
J raska jalgaa pääll õlõma raskejalgne (= rase) olema
M tuli suurilla jalgoilla tuli suurte sammudega
J täll om puu jalk tal on puujalg
Lu vokii jalgõᴅ vokijalad
M ŕumkaa jalka viinapitsi jalg
J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ sellel(t) juba enam kui (üks) kord murti tagajalad
J lapp jalk lestjalg; lampjalg; labajalg, jalalaba
P jõka jalgaa assõmõlla panõtõltavassi (itkust:) igal sammul (igal jalaastel) tagaräägitavaks
M mentii ellässi jalgaa alussõõᴅ jalatallad jäid (läksid) hellaks
Ra jalgaa kant jala kand
J jalgaa seltš jala selg
Lu jalgaa jältši jalajälg
M jalgaa tallaa jältši jalatalla jälg
Lu jalka lapoil mitattii kupain i saatii täätä, mikä on aika jalalabadega mõõdeti vari (= varju pikkus) ja saadi teada, mis kell(aaeg) on
Lu tämä on nii lizuna, jalka põhjat kaaliʙ tema on nii(sugune) tallalakkuja, (kas või) tallaalused lakub (üle)
Lu jalka terä jalalaba varvastepoolne osa
Lu jalka rätte jalarätt
J jalk inimin jalakäija
J jalk vätši jalakäijad
2. linnasejalg, -idu | vn солодовой росток
Lu eestää ne jalgad võtõtaa poiᴢ, siiz javõtaa algul võetakse need linnasejalad ära, siis jahvatatakse
P linnaχsyõ jalgaᴅ linnasejalad, -eod
3. harkadra haru e. sõrg | vn ножка у рассохи
Li enne adrakaa tšünnettii. adr õli .. no kutsuttii jalgõdõ ennemalt künti puuadraga. Puuader oli .. noh, nimetati adraharudeks
4. jalg (mõõtühik) | vn фут
Lu jalka on mõõttu; seitsee jalkaa, se on süli jalg on mõõt(ühik); seitse jalga, see on süld
Lu merisüli õli kuus jalkaa, a maasüli õli seitsee jalkaa meresüld oli kuus jalga, aga maasüld oli seitse jalga
■
Kõ jänessee jalka kassikäpp (lill)
Lu varzaa jalk nenäᴢ nina on tatine
J vazikaa jalk ripub nenäss nina on tatine (tatt ripub ninast).
Vt. ka adra-jalka, esijalka, järjüüjalka, karvajalka, klimppajalka, kover-jalka, linnazjalgaᴅ, muhkujalka, mätäjalka, pittšijalka, ramp-jalka, ramppajalka, satajalka, sõnajalka, štanajalka, takajalka, takujalka, tšellijalka, tšerijalka, vokiijalka, vääräjalka, üφsjalka
Vt. ka jalgaᴢ

jevrei L M, g jevrei = jevre
L jevreid nõistii peltšεämεä tätä juudid hakkasid teda kartma
L jevrei kunikaᴢ juudarahva kuningas

jožikka M joožikka Lu Li, g jožikaa: joožikaa Lu Li siil | vn ёж
Lu joožikal on niku niglaᴅ, et saa kerttää eestii siilil on (okkad) nagu nõelad, sa ei saa (teda) üldse puudutada
Lu joožikka taloz on ku katti, puhasap talloa iirissä siil on talus nagu kass, puhastab talu hiirtest
■
Li mõnikas tahop leikata ivusõᴅ joožikõssi. tetši joožikaa mõni (noormees) tahab lõigata juuksed siili(soengu)ks. Tegi siili(soengu)

jutõlla K Lu Li J (Kett. Len. Ra) jutõll Lu J-Tsv. juõlla Al. Kett. K L P M Kõ S Po (Lu J) juella K-Ahl. juolla Kett. K L P Ke M (Kõ) juolt [sic!] Ke-Kett. joolla Kett. K J juõllaɢ ~ juullaɢ I, pr juttõlõn Kett. P Kõ Lu juttõõn Kett. K U P M Kõ Po Lu Li J juttyõn L P juttelen ~ jutteen K-Ahl. juttõn Lu-Len. J juttõõ I, imperf juttõlin Kett. K P M Kõ Po Lu Li Ra J juttõĺin M-Set. juttõlii ~ juttõli I
1. öelda; rääkida | vn сказать; говорить
P tšüsüzin, tämä nõssi pihtoikaa, mitäid eb juolluᴅ küsisin, tema kehitas õlgu, midagi ei öelnud
Lu mee juttõõ däädällee dorova mine ütle onule tere
J miä juttõn arvotusõ, a siä arva ma ütlen mõistatuse, aga sina arva ära
M nii eittüzin, ev võinnu kõik sõn̆naa suussa juõlla nii ehmusin, ei saanud sõna(gi) suust (ütelda)
M nii õli võtõttu juolla vana rahvaᴢ nii oli vanarahval kombeks öelda
Lu juttõmizõõ jutõlla jutu sees v. jutu jätkuks öelda
M tämä on kõhallin inehmin, täm juttõõp kõhallaa silmiisee hod enelee kunikkaalõõ ta on otsekohene inimene, ta ütleb otse näkku (silmadesse) kas või kuningale endale
P juttõlin nagrussi, naĺĺassi ütlesin naeruks, naljaks
M juttõõʙ vassaa vastab (ütleb vastu)
M tämä tunnõb juõlla sillõ kõik eeltä ta oskab sulle kõik ette öelda (= ennustada)
P mitä tüö siz aźźaa tulitta, juolkaa siz vällää mis asja pärast te siis tulite, öelge siis välja
Li vot muut enepää miä siitt adrõssõ taitaa en tää i jutõllatši vaat, muud enam ma sellest puuadrast vist ei oska rääkidagi
L baba meilie juttõli, etti ühes taloza õli lemmüᴢ vanaema rääkis meile, et ühes talus oli kratt
Lu jutõllaa, što sitä et saa praavittaa räägitakse, et seda (haigust) ei saa ravida
P juttõõn suurta kummaa rl räägin (teile) suurt imet
M miä juttõõn sillõõ üv̆vää meeltä ma räägin sulle (midagi) rõõmustavat
M täm millõõ juttõli salamii ta rääkis (seda) mulle salaja
J miε en tää, kui jutõlla ühsinää ma ei tea, kuidas üksinda (= ilma kaasvestlejata) rääkida
J proopoved́ia juttõõma jutlust pidama
2. öelda, kutsuda, nimetada | vn называть, назвать, звать
P vihkuri, juollass tuoš tuulispää vihur, öeldakse ka tuulispea
P juttõlivat tätä onoss kutsusid teda onuks
Lu hüüpiäss pelehüzess jutõllaa öökulli kutsutakse kummituseks
P juollaᴢ puukõssi (seda putukat) nimetatakse puugiks
Lu koira poikaa jutõllaa penikko koera poega kutsutakse kutsikaks
3. taga rääkida, laimata | vn сплетничать, насплетничать, наговаривать, наговорить, клеветать, наклеветать
Lu minnua on kõikkii jutõltu, ühs ahjo vaa eb õõ jutõllu mind on kõik taga rääkinud, ainult ahi ei ole taga rääkinud
J jutõltii med́d́ee tšülää, jutõltii, soimõttii räägiti taga meie küla, räägiti taga, sõimati
■ (asesõnaga liitunult в соединении с местоимением:) J ḿattõn [= miä juttõõn] ma ütlen

jõvvuttaa K-Ahl. K-Al. (J-Must.) jõvvutta ~ jovvutta J-Tsv., pr jõvvutan ~ jõvvutõn ~ jovvutõn J, imperf jõvvutin ~ jovvutin J
1. (tagant) kiirustada; edendada, edasi viia, (edasi) aidata | vn торопить, поторапливать, поторопить; подгонять, подогнать; подсоблять, подсобить
J miä näen, tämä siäl laizguttõõʙ, meek tätä vähäize jõvvut ma näen, ta laiskleb seal, mine (ometi) kiirusta teda natuke (tagant)
J mee avit naapurilõ, jovvut vähäize mine aita naabrit, aita natuke edasi
J pikkarain api jõvvutõp tüüt eteᴢ (ka) väike abi viib (aitab) tööd edasi
J vihm jõvvutõb rüttšeit kazvotta vihm edendab rukki kasvu (vihm aitab rukist kasvatada)
2. valmistada, valmis teha | vn готовить, подготовить, при-
K ved illoll pitääs troitsaa pühäpäivää, õlutta tšihuttaas, sillä miä tahon i jõvvuttaa pulmattši troitsassi, ühed hukkausõd: pühäpäivä i pulmad (Al. 11) Illol (Undovas) peetakse ju suvistepüha, pruulitakse õlut, sellepärast ma tahan suvisteks ka pulmadega valmis jõuda, ühed kulud: püha ja pulmad
K dai tšüntivät, tšülvivät nisuu, da niittivät da tappoivat, da lõunaahsi piiraga jõvvutettii (Ahl. 116) (muinasjutust:) ja kündsid, külvasid nisu, ja lõikasid ja peksid, ja lõunaks tehti pirukas valmis

jäärevä Lu, g jäärevää sitke, vintske, kõva, tugev | vn твёрдый, плотный
maarjakoivu on blägikko süämeᴢ, tätä kuikaa lõhtši et saa; kõvassi kõva, jäärevä koivu maarjakask on seest kõva, teda (sa) ei saa kuidagi lõhki; väga kõva, sitke kask.
Vt. ka järiä, järäväine

kaartaa M Li (Kett. K-Sj.), pr kaaran Kett. M kaarõn Li, imperf kaarõn M
1. (kedagi) vältida, (kellestki) kõrvale v. eemale hoiduda, (kellestki, millestki) kaugelt, kaarega mööda minna; (kedagi millestki) ilma jätta | vn избегать, избегнуть, сторониться, посторониться, обходить, обойти стороной; лишать, лишить
M tätä piäp kaartaa, täm on kehno inehmin teda tuleb vältida, ta on halb inimene
Kett. pahaa inehmiss kaaran halvast inimesest lähen kaugelt mööda
K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) rl (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda
Li tõisiil annõʙ, a millõ eb annõ, minnua kaarõʙ teistele annab, aga mulle ei anna, mind jätab ilma
2. tiirelda, tiirutada | vn кружить
M sakkali alkõ kaartaa kanakull hakkas tiirlema
3. M-Set. takistada | vn препятствовать, вос-.
Vt. ka kaarata, kaartiissa, kalttiissa

kadreĺa M (J), g kadreĺaa kadrill | vn кадриль
J tüü vahõllõ õpõtti tätä lukõmaa, .. i daažõ kadreĺaa tanttsimaa töö vahe(pea)l õpetas (vanaisa) teda lugema, .. ja isegi kadrilli tantsima
M meilä kadreĺaa tanttsiaz i para·iko, lanttua tanttsiaz i kadreĺaa tanttsiaᴢ meil tantsitakse kadrilli praegugi, lansjeed tantsitakse ja kadrilli tantsitakse

kagla Kett. K L P M Po Lu Li Ra J I Kr (R-Eur. Kõ) kagl Ra J-Tsv. kagle Kr Кагла Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁ Кахла Pal₁, g kaglaa Kett. K L P M Lu Li Ra J I kagla Ra J kael | vn шея
M kase pojokkõin ep peznü kaglaa kaugaa, roojakaz niku saappõgõ varsi see poisike ei ole kaua kaela pesnud, must nagu saapasäär
Li venutti kaglaa, että parõp nättšüissi sirutas kaela, et paistaks paremini
Lu elä tee nii raŋkkaa tüütä, väänäd enelt kaglaa ära tee nii rasket tööd, väänad endal(t) kaela
Lu kurki on pitšää kaglaakaa kurg on pika kaelaga
Ra lihanõ tšeeli luizõõ kaglaa lõikkaaʙ vs lihast (lihane) keel lõikab luust (luuse) kaela (= kuri keel võib inimese tappa)
J kaŋka kagl kenus, rõngas kael (hobusel)
M opõzõll on kaglaa pääl arja hobusel on kaelal lakk
Lu marjas ku tšäimmä, sis tarttu puukki kaglaa kui käisime marjul, siis hakkas puuk (= imes puuk end) kaela külge kinni
Lu miä suvvaan tätä, võtan kaglassa tšiini ma armastan teda, võtan kaelast kinni
Li siiz õltii elmed ümper kaglaa siis olid (veel) helmed kaela ümber
M ĺämka õli üli kaglaa (põlle) kaelusepael oli kaela tagant läbi
L lomitap kaglaa suoniit kaelasooned valutavad kõvasti
Lu kagla rätte kaelarätt
J kagl tunni tsepotškõᴅ kaelakella kett
Lu koiraa kagla remeni koera kaelarihm
■
Li miä sill väänän kaglaa ma käänan sul kaela (kahekorra)
Ra nää miltized võõraat tultii, issustii kaglaa päälee näe, missugused võõrad tulid, istusid kaela peale
L putelii kagla pudelikael
J järvee kagl järvekael, -sopp
P Lu koiraa kagla koerakaelanurk (hoonel).
Vt. ka kauniskagla, kranttsikagla, merkkikagla, putelii-kagla, vahtšikagla

kahtši Kett. Set. K L P M Kõ S Ja-Len. J-Must. I (Pi Po) kaχtši P kaschke Kr Кахчи Tum., g kazgõõ K P M kazgyõ L P kazge J-Must. kask, kasepuu | vn берёза
Po troittsann tuotii metsäss kazgõᴅ nelipühade ajal toodi metsast kased (tuppa)
M kazgõssa toož tehtii puis̆sia aŋkoita kasest tehti samuti puuhangusid
L karjušši viskazi ruozgaa kaskyõ karjane viskas piitsa kase otsa
P varõz on kazgõza vares on kase otsas
M täm on mokom nõdrukkõin niku noor kahtši ta on niisugune nõtke nagu noor kask
P jätšerikas kahtši krobelise koorega kask
P käre kahtši on hoikka iĺi lühüᴅ vaevakask on peenike või lühike
P maarja kazgõll on niku kukat puuza, rizuŋkaᴅ maarjakasel on nagu õied puu(süü)s, mustrid
P tehäss vihat kupoĺo-kukkõissa, karu-kaattarõissa, kazgõõ õhsõissa tehakse vihad jaanililledest, sõnajalgadest, kaseokstest
P kahtši puu on jäkärikko, tätä pitääs kõikkõa kõvõpassi puussi kasepuu on vintske, teda peetakse kõige kõvemaks puuks
Kõ kahtši lehoᴅ kaselehed
Kõ kahtši vittsa kasevits
Kõ kahtši õhsa kaseoks
P läämmä läämmä naizõd i tüttäreᴅ mettsää kahtši mahlaa juomaa i kahtši koltšit kotuo tuomaa lähme, lähme, naised ja tüdrukud, metsa kasemahla jooma ja kase(mahla)kappasid koju tooma.
Vt. ka emäkahtši, jurakahtši, kärekahtši, maarjakahtši, sookahtši, taikakahtši
Vt. ka kahtšipuu, koivu, koivupuu

kalamaukku Li kala-maukku J
1. niisk | vn молоки
Li kalamaukku, valkaa. kalamaukkua ku keitettii, siis tätä i süütii niisk, valge. Kui niiska keedeti, siis teda ka söödi
2. Li J kalamari | vn икра.
Vt. ka kalamarja, kalamukkura, kalaniiska

kalina P M Lu J, g kalinaa P
1. lodjapuu | vn калина
J ais siä kalina ais siä malina, ais siä udala minuu pää (muinasjutust:) oi sina, lodjapuu, oi sina, vaarikas, oi sina, minu osav pea
P rütšie javoissa tehtii mämmiä, pantii kalinaa marjoi süämmie rukkijahust tehti (imaldatud) rukkijahuputru, pandi lodjapuumarju sisse
M kalina puu lodjapuu
2. lodjapuumari | vn ягода калина
M kalinaᴅ, kauniid marjaᴅ; kalinat kazvaas kalinapuuza; viha marja, a ku tšülmä tätä paaʙ, sis tämä tuõb makuza marja lodjapuumarjad, punased marjad; lodjapuumarjad kasvavad lodjapuus; kibe mari, aga kui külm teda näpistab (võtab), siis muutub ta maitsvaks marjaks

kannõta Kõ (M) kannõtaɢ I, pr kantõõʙ Kõ I, imperf kantõzi: kantõᴢ ~ kantõõᴢ M kantõjõõ ~ kantõjõ I poegida | vn рожать, родить детёныша (телиться; ягниться; жеребиться и т. д.)
Kõ lehmä ku esimäin kõrt piäʙ kannõta, eezä bõllu veel kannõnnu, tätä kuttsuaz eeskanto; ku kantõõʙ, sis jo tämä on lehmä kui lehm esimest korda peab poegima, enne veel polnud poeginud, (siis) teda kutsutakse {e.}; kui poegib, siis on ta juba lehm
M lehmä on tuntumizõlla, etti tšiireess tuõp kantõõmaa lehmast on tunda, et (ta) hakkab varsti poegima
I oot̆taa lehmää kantõõmaa ootan lehma poegima
I muukkaaʙ lehmä, ep saa kannõtaɢ lehm piinleb, ei saa poegida
I ühesää kuuta kantõ lehmä vazikkaa, siis tämä kantõjõõ üheksa kuud kandis lehm vasikat, siis ta poegis (tõi vasika)
I kantõjõ opõnõ hobune tõi varsa.
Vt. ka kannata, kantaa

karmissaa² M Li, pr karmisan M karmisõn Li, imperf karmisin Li
1. ka impers. hirmutada, kohutada | vn пугать, страшить
M lassa ep piä karmissaa last ei tohi hirmutada
Li tämä tšettäid ep kõnsaiᴅ karmissõnnuᴅ tema ei hirmutanud kunagi kedagi
M minnua kõik karmisaʙ, miä en tõhi sinne mennä mind lausa kohutab, ma ei julge sinna minna
2. karmilt vaos hoida | vn строжить, держать строго
Li lassa piäp karmissaa, ep piä antaa nii paĺĺo vollia last tuleb karmilt vaos hoida, ei tohi nii palju voli anda
3. karistada | vn наказывать, наказать
Li tämä jo kõvassi meni koirassi, tätä vähäizee piäp karmissaa ta on juba väga koeraks läinud, teda tuleb natuke karistada.
Vt. ka karassaa¹, karissaa¹, karkuttaa, karkotõlla, karkuttaa, karkutõlla, karkõttaa, karmia²

kataga Kett. K P M Kõ Lu Li I (U) katagõ ~ kataɢ J, g katagaa K P Kõ Lu Li J kadakas | vn можжевельник
K vot siäll on mokomas paikkaa kataga, ladvaakaa mahaa kahs aarain pantu vaat seal on niisuguses kohas kadakas, kaheharuline, ladvaga (allapoole) maha pandud
Lu pannaa astjaa linnasõᴅ, siz allõ i vällii pannaa katagoi pannakse astjasse linnased, siis alla ja vahele pannakse kadakaid
K ku lahsi rääku, katagaakaa suitsutattii kui laps karjus, suitsutati (teda) kadakaga
P õli painõttu katagass varo oli painutatud kadakast võru
J süäntü de alki präkiss niku kataɢ vihastas ja hakkas pragisema (= riidlema, sõimama) nagu kadakas (põledes)
J nõmmõõ katag om pittš, tämäss rohkap tehhä kalmolõ rissiit nõmmekadakas on kõrge (pikk), sellest tehakse enamasti hauale riste
K katagaa marjoiss õlutta tšihutõttii kadakamarjadest pruuliti õlut
Ra puu eb õõ, katagaa pehko ei ole puu, (on) kadakapõõsas
Lu kataga pehko kadakapõõsas
I aitaa tetši, .. pantii kataga keppilöillä tšiin (äi) tegi aeda, .. (see) pandi kadakakeppidega kinni
Li kataga puu kadakapuu (= -puit).
Vt. ka kataja

kaukaalta P M Lu Li kaukaalt Kõ kaukalt J-Tsv. kaugelt | vn издалека, издали
M miε kaukaalta tätä näin ma nägin teda kaugelt
M tšerikko kaukaalta näüʙ kirik paistab kaugelt
Kõ mõnikkaaᴅ piti kaukaalt tulla mõned pidid kaugelt tulema
J kaukalt alki pajatta (juba) kaugelt hakkas rääkima.
Vt. ka kaukaa², kaukaahtõõssaa

kaukõõ (Lu), g kaukõõ = kaukaa¹
Lu ku viinaa kuulu, siz ep pantu kalmojõõ, a pantii kuhõõ-leep kaukõõsõõ mettsää kui (keegi) viina (= ülearuse viinajoomise pärast) suri, siis (teda) ei maetud kalmistule, vaid maeti kuhugi kaugele (kaugesse) metsa

kauniᴢ Kett. K L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I (Salm₂ R Ke Ko) kaunis K-Ahl. R-Eur. R-Reg. Ка́унисъ K-reg₂ Ii-reg₁ Ка́унись Pal₂ Кавнисъ Tum., g kaunii Kett. K M Kõ S Po Lu Li Ra J I kaunee Ke Lu J Ko kaune J
1. punane | vn красный
J kuko arjõ oŋ kauniᴢ niku veri kuke hari on punane nagu veri
Lu se on kauniz niku borkkan see on (näost) punane nagu porgand
Lu tulõkõs süsi, veel on kauniᴢ tuline süsi, veel on punane
Lu oomnikoss päivä ku on kauniᴢ, tääp tuulta; ohtõgoss laskõõp päivä kauniiss, se tääb üvvää ilmaa kui hommikul on (tõusev) päike punane, (see) ennustab tuult; (kui) õhtul loojub päike punasena, see ennustab head ilma
M ül̆leeltä, ülelehto on roh̆hoinõ, a alta on kauniilõõ pealt, lehe pealmine pool on roheline, aga alt on punane
M tšiutoo pihad õltii pilutõttu kauniilla, i sinisiillä i rohois̆siilla särgi õlapealsed olid välja õmmeldud punas(t)ega ja sinis(t)ega ja rohelis(t)ega (= punaste, siniste ja roheliste niitidega)
P enipään kraazgattii kanaa munat kauniissi lihavõtete ajal värviti kanamunad punaseks
Lu rautaa pietää tulõᴢ, kunniz meep kauneessi rauda hoitakse (peetakse) tules, kuni läheb punaseks
Lu silla on äppiä, menit kauniissi sul on häbi, läksid (näost) punaseks
K tuli kukkõ da ŕäägahtii lävellä: miä tulõn kauniit saappugad jalgas, kauniš šĺääppi tuli kukk ja hüüatas lävel: mina tulen, punased saapad jalas, punane kübar (peas)
M meez meep teetä möö kauniz naappa pää päällä. kukkõ (Set. 16) mõist mees läheb mööda teed, punane kauss pea peal? – Kukk
K kauniss kiisseliä tšihutõttii keedeti punast kisselli
M on naasti niku kauniz omena on ilus nagu punane õun
Lu sel inemizel õllaa kauneet šokaᴅ sel inimesel on punased põsed
J kauniz vaski punane vask
Lu kaunis savi punane savi
M kaunis smaroda ~ Lu kaunis smoroda ~ J kaunis sõssõr ~ kauniz marjõ punane sõstar
Kõ kaunis kleeveri ~ Lu kauniz ärüᴅ ~ J kauniz ärükukka punane ristikhein, punane härjapea
J kaunis sipp(e)likaᴢ punane sipelgas
J kauniz viina punane vein
M pekki i kauniz liha pekk ja tailiha
I kaunis griba (Len. 286) punapuravik, haavapuravik
Lu kimmiä kauniᴢ ere-, krellpunane
2. subst., hrl pl punased, kommunistid | vn красные, коммунисты
Kõ kase õli kaunie ja valkõe sõta aika (Len. 212) see oli punaste ja valgete sõja aeg
K se õli siis ku kauniid da valkõat tappõlivaᴅ see oli siis, kui punased ja valged sõdisid
M kaunii aikannaa ~ Po kaunii aikann punaste (= nõukogude) ajal
3. kaunis, ilus | vn красивый
K kauniz on kala jõgõza, med́d́ee veĺĺe veel kauniipi (Al. 45) rl kaunis on kala jões, meie vend (= peiu) veel kaunim
L kauniiss kazvatiᴅ rl kauniks kasvatasid
L vai sinua vart eb õlõ päivεä kaunissa kas (või siis) sinu jaoks pole kaunist päikest?
P kõvass kauniiᴢ väga ilus, imeilus
■
L lehmäd on kauniilla lehmad on punataudis
I läpi tšül̆lää meeʙ, kaunis sarafana, tätä niin i narrittii kutsuttii läheb läbi küla, punane sarafan (= külaluud, klatšimoor, keelekandja), teda nii narritigi, kutsuti
M kazvaass kauniit pääᴅ kasvavad punapuravikud.
Vt. ka mussakauniᴢ, tumm-kauniᴢ, vaaliakauniᴢ

kilittää Lu J (Kett. K) kilettää M kilittä J-Tsv. kilittääɢ I, pr kilitän Kett. K Lu J kiletän M kiliten J kilit̆tää I, imperf kilitin Lu J kiletin M kõditada | vn щекотать
Lu jalgan alt kilitetää talla (jala) alt kõditatakse
Lu elä kilitä minnua kaglassa ära kõdita mind kaelast
K ni tämä ku opõzõõ pääĺie menep seĺtšä siis tätä ovõssa kilitäb ain jõka üö nii kui ta (= majahaldjas) läheb hobuse(le) peale, selga, siis teda, hobust, kõditab aina iga öö
Lu saap kilittää inemizee surmaassaa inimese võib surnuks kõditada
J mõnikõz eestit ep peltšä kilittemiss mõni ei karda sugugi kõditamist

kipuna Lu J-Must. Ku kipun J-Tsv., g kipunaa Lu J säde | vn искра
Lu kuusi ja aapa alko, ku põlõvaᴅ, siz antõvat paĺĺo kipunaa kuuse- ja haavahalg, kui (need) põlevad, siis annavad palju sädemeid
Lu nii kõvassi sattu, jot tulõd i kipunat tultii silmissä nii kõvasti sattus (pihta), et tuled ja sädemed lõid (tulid) silmist
Lu ku lakotaŋ kattia pimmiäᴢ, katiss nõissaa tulõmaa kipunaᴅ kui silitan kassi pimedas, siis hakkavad kassi karvadest (kassist) tulema sädemed
Lu lüütii tulta, taglõ võtti kipunaa löödi tuld, tael võttis sädet (= sädemest tuld)
J kipunõss koko tšülä põli sädemest põles kogu küla (maha)
Ku ittsiä hänt eb näü, kipunad vaa lennettäᴢ teda ennast (= kratti) ei ole näha, vaid sädemed lendavad
J kuza tuli, siäll kipunõᴅ vs kus tuli, seal sädemed (= kus suitsu, seal tuld)
Lu se om pagan niku kipuna see on tige nagu (tule)säde
J tulõ kipunõᴅ tulesädemed
J ravva kipunõᴅ rauasädemed

kläntšitellä: kläntšitell J-Tsv., pr kläntšittelen: kläntšitteen J, imperf kläntšittelin J nuruda, manguda | vn клянчить, цыганить
kläntšitteep podarka niku mustõ-lain nurub kinki nagu mustlane
ilmtši jo õõmm tätä avittõnnu, a kläntšitteeʙ niigi oleme teda juba aidanud, aga (aina) mangub (lisa)

koiraväärä Lu Li kiviluts e. emakala | vn бель-дюга
Lu koiraväärä on mokoma kala, koiraväärä on niku pikkarain maõ, tämä on lippiä kala, tätä ep süüvvää kiviluts on niisugune kala, kiviluts on nagu väike luts, ta on libe kala, teda ei sööda

koiruuᴢ Kett. M Li J koiruᴢ M Lu Ra J koeruᴢ (J Ku), g koiruu Kett. M Lu Li J koiru J koirusõõ Lu J
1. koerus, ulakus; pahategu | vn проказа, озорство; злодеяние, бесчинство
Lu elä tee koirussa ära tee koerust
Li see õlitši mokoma koira poika, nii piti koiruutta pittää see oligi niisugune koer (= üleannetu) poiss, nii (et ta) pidi(gi) koerust tegema
M piäp tämä äävüttää kazessa, etti tämä ep tetšeiss koiruutta teda peab sellest ära harjutama, et ta ei teeks koerust
M tetši pil̆laa, no vargassi mit̆täiᴅ ili mi [sic!] tetši koiruutta tegi pahandust, noh, varastas midagi või tegi mingi pahateo
J koiru tüiss lass piäp häpettä ulakuste eest tuleb last häbistada
2. laiskus | vn лень, леность
J koirusõõ peräss ep kehta menne, kuhõ lähetetä laiskuse pärast ei viitsi minna, kuhu saadetakse
Lu ku eb uzgota, što läziʙ, sis jutõllaa: sell inemizel on koiruᴢ, ep kehta tehä tüütä kui ei usuta, et on haige, siis öeldakse: sel inimesel on laiskus (naha vahel), ei viitsi tööd teha
■
Lu se teep tüüt koiruu nõjal see teeb tööd laisalt (laiskuse varal)
Lu koiruu viisii teep tüütä töötab laisalt

koizuttaa Lu (sõnatüvi | vn основа слова:) koisutta- J-Must., pr koizutaʙ Lu, imperf koizutti
1. impers ringutama ajada | vn чувствовать потяготу
Lu inemin ku tahob makkaamaa, sis tätä koizutaʙ kui inimene tahab magada, siis ajab teda ringutama
Lu rappama tuõp kui koizutaʙ rabandus tuleb, kui ajab ringutama
2. J-Must. ringutada [?] | vn потягиваться [?], -нуться [?] (orig.: venyttä-).
Vt. ka koźźotõlla

koizutõlla Lu, pr koizuttõlõʙ: koizuttõõʙ Lu, imperf koizuttõli Lu impers, frekv ringutama ajada | vn чувствовать потяготу
inemin ku tahob magata, tätä nukutõʙ, sis tätä i koizuttõõʙ kui inimene tahab magada, (kui) talle tuleb uni peale, siis ajab teda ka ringutama

kokki¹ Lu J, g kokii Lu J kokk; laevakokk | vn повар; кок
Lu kui pulma lõpuʙ, siiš tšiitetää kokkia kui pulm lõpeb, siis kiidetakse kokka
J kokkinn piäp süntüä kk kokaks tuleb sündida
Lu laivoiz õllaa kokit, kummat tšihuttavad rookaa laevadel on (laeva)kokad, kes keedavad toitu
Lu alusõõ pääl noorõpi treŋgi, sitä kutsuttii kokki noorem madrus purjelaeval, teda kutsuti (laeva)kokaks

kori² Lu:
rauta koril õllaa kurkun nallõ niku niglõᴅ, tätä paĺĺaal tšäel et saa võttaa ogalikul on kurgu all nagu nõelad, palja käega ei saa (sa) teda püüda (võtta)
rauta korissa ajõtaa kalaa razvaa ogalikust aetakse kalarasva.
Vt. ka rautakori

kotoa K-Ahl. K-Al. kot̆toa M I kottoa Lu Li J I kotua K L kot̆tua M kodunt, kodust | vn из дому
L isä ajõ poigaa kotua vällεä isa ajas poja kodunt välja
Lu jäi kannoo pääl issumaa oottamaa kõns tullaa kottoa tätä võttamaa (tüdrukuke) jäi kännule istuma (ja) ootama, millal kodunt tullakse talle järele (tullakse teda võtma)
I sis kottoa ajammaɢ oomiis karjaa, mettsää siis kodunt ajame (lehmad) hommikul karja, metsa
Li saunnaizõlõ veetii tšem mitä; enn eb mentü õssamaa laafkassa, a enne tehtii kotona i veetii kottoa herkkua nurganaisele viidi, kes mida (viis); ennemalt ei mindud poest ostma, vaid ennemalt tehti kodus ja viidi kodunt maiusrooga
Lu anna siä millõ kottoas vaitas se, mitä siä ize et tää (Must. 158) (muinasjutust:) sa anna mulle (tasuks) oma kodust ainult see, mida (= mille olemasolust) sa ise ei tea.
Vt. ka kotoanta, kotonta

krapikkoissa: krapikkoiss J-Tsv., pr krapikkoin J, imperf krapikkoizin J hiilida | vn подкрадываться, подкрасться
katti salamitta krapikkoib iiree pessäse kass hiilib salakesi hiire pessa
krapikkoi iĺĺõkkoitta takka de heitüt hiili hiljukesi tagant (juurde) ja ehmata (teda)

kuhõõ-leeʙ Lu kuh̆hõõlee M kuhõlõʙ P kuhõlee ~ kuhõle J kuhõleeɢ ~ kuhõlleeɢ ~ kuhõĺĺeeɢ I kuhugi, kusagile | vn куда-нибудь, куда-то
Lu ku viinaa kuuli, siz ep pantu kalmojõõ, a pantii kuhõõ-leep kaukõõsõõ mettsää kui (keegi) suri viina kätte, siis ei maetud (teda) kalmistule, vaid maeti kuhugi kaugele metsa
I kuhõlleeɢ mennüüᴅ tüttäreᴅ, ep kuuluɢ näitä tütred on kusagile läinud, neid ei ole kuulda.
Vt. ka kuhõiᴅ, kuhõni, kuhõ-nibud́, kuhõõ, kuhõõtši

kui K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku Kr Куй Pal₂ K-reg₂
1. temp kui | vn когда
M kui porotšellä algab elkottsaa, siz lehmällä on samõi paras piimäaika kui kullerkupp hakkab õitsema, siis on lehmal kõige parem piimaaeg
K šuppulehtua paat pähää, kui päätä vaivattaaʙ kobrulehti paned pähe, kui pea valutab
L leivää murut kui lavvalyõ jäiväᴅ, kopitõttii dai süötii kui leivaraasud jäid lauale, (siis) korjati (kokku) ja söödi (ära)
2. kond kui | vn если
Lu kui emä on pagan, nii tütär onõ pagan kui ema on räpane, siis on (ka) tütar räpane
Lu jalka kui platsab nii suu matsaʙ vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
3. komp kui, nagu | vn чем, как
K miä õlõn noorõpi kui med́d́ee mind́a ma olen noorem kui meie {m.} (= vennanaine v. mehe vennanaine)
Kõ juõlla on kerkiäp kui tehä öelda on kergem kui teha
K senell väliä nuorikkõ viiäs taaz lavvaa tagaa senell samall muodalla kui õhtagonatši selle vahepeal viiakse mõrsja taas laua taha samaviisi kui õhtulgi
Lu õli kui tarviz inemin, a nüt ep tappaa oli inimene, nagu vaja, aga nüüd on puudulik
M tein kui täm tšähsi tegin, nagu ta käskis
4. kui? | vn как?
Lu kui paĺĺo lastia onõ laivaza kui palju lasti on laevas?
Li kui vana siε õõᴅ kui vana sa oled?
J kui kaugaa siä siäll käpälöiᴅ kui kaua sa seal koperdad?
5. adv kui, kui(võrd), kui (tahes) | vn как, сколько, насколько
Lu mittää, kui pittšä se rihma onõ mõõda, kui pikk see köis on
Lu kui pittšä nii lad́d́a kk kui pikk, nii lai (= üht asja võib teha nii või naa)
Lu J oi kui kaukaa makazin oi kui kaua (ma) magasin
J pajatab neilee, kui üvii laulotaa škouluza räägib neile, kui hästi lauldakse koolis
J kui tarkk tämä ni õlko .. kui tark ta ka poleks ..
M õlkoo vaikka kui ahaᴢ el̆lää, ain piäʙ sop̆pia olgu või kui (tahes) kitsas elada, ikkagi tuleb (omavahel) sobida
6. kuidas? | vn как?
K kui millõ mennä kattilallõ kuidas ma saan Kattilale?
J kui sinnua kutsutaa kuidas su nimi on (kuidas sind kutsutakse)?
Li kui sillõ aźźaᴅ kuidas sul läheb (kuidas sul asjad on)?
Lu kui eläᴅ ~ kui võiᴅ kuidas (sa) elad?
Lu kui on tervüᴢ ~ kui õõt terve kuidas (su) tervis on?
L kui nii kuidas nii(viisi)?
J kui viisii kuidas(viisi)?
7. adv kuidas | vn как
J kui tšülveᴅ, nii lõikkaaᴅ vs kuidas külvad, nõnda lõikad
L miε juttyõn, kui millõ altiaᴢ näüttii ma räägin, kuidas mulle haldjas end ilmutas
Kõ kui sill bõõ äp̆piä, siε õlõd elähtännü ineehmiin kuidas sul pole häbi, sa oled (ju) elatanud inimene
Po mǜö emmä tää, kui nùorõt tahtovaᴅ meie ei tea, kuidas noored tahavad
J kui puutuʙ kuidas juhtub
K tšen kui antõ kes kuidas (= kui palju) andis
Lu õlin, kui siiᴢ olin (muidugi), kuidas siis (teisiti)
P kui miε n idgõ kuidas ma ei peaks nutma (ei nuta)
8. kuidas ka | vn как ни, хоть как
M kui ep tahtonnu mennä, aintaki pantii kuidas (ta) ka ei tahtnud minna, ikkagi pandi (lapsehoidjaks)
M miä tätä kui tšüsüzin kultazilla sõnolailla, ep täm tahtonnu kuulõta kuidas ma teda ka ei palunud (kuldsete) sõnadega, ei tema tahtnud kuulata
J jo kui viittä tšüsüzin, jot eb jõisõiz viina, vai siis tämä hooliʙ kuidas (kuidaviisi) ka olen juba palunud (palusin), et ta ei jooks viina, (aga) või siis tema hoolib
Lu tätä kui ni praavitõttii, tämä aintaki kooli kuidas teda ka ei ravitud, ta suri ikkagi
9. (kuidas, kuivõrd) küll | vn как, насколько
Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees
■
J sõtameeᴢ juttõõʙ: elä tuskaa, kui praavitan sõdur ütleb: ära kurvasta, küll (ma) parandan ära
P tšüläzä õli kõlmõss tšümmeness kui neĺĺä tšümmiessaa taloi külas oli kolmkümmend kuni nelikümmend talu (kolmekümnest kuni neljakümneni talusid)
J elka peĺĺetka mittäit, avo·ś kui ni buit saamm läpi ärge kartke midagi, ehk saame kuidagi läbi
M sis muuta kui tšedrääᴅ siis muudkui ketrad
L kui mõnõlt virstalt tulõʙ õige mitme versta tagant tuleb
J süntükoo sinuu tahtos nii taivaaza kui maa päälä (Must. 156) sündigu sinu tahtmine nii taevas kui (ka) maa peal.
Vt. ka kojokui, niinkui
Vt. ka ko¹, ku, kuinii, kuippäi, kuissaaʙ, kuiᴢ, kuitši, kõõ, kõõᴢ

kultanõ K-Al. P Lu (M Ja-Len. Po) kultane R-Lön., g kultazõõ Po
1. kuldne, kuld- | vn золотой
K õpõizõd sõrmuhsõᴅ, kultazia tšüläz eb õssaa (Al. 34) hõbedased sõrmused, kuldseid külas ei osteta
Po vanad uskozivaᴅ, etti lemmüz on kultazõõkaa ännääkaa vana(aegse)d (inimesed) uskusid, et kratt on kuldse hännaga
M ku tunnõt siä millõõ tehä kultazia bašmakkoo, siz miä leen sinu noorikkõ (Set. 7) kui sa oskad teha mulle kuldseid kingi, siis saab minust sinu mõrsja
2. fig kuldne, hea | vn золотой, добрый
M miä tätä kui tšüsüzin kultazilla sõnolailla, ep täm tah-tonnu kuulõta kuidas ma teda ka palusin heade (kuldsete) sõnadega, ei tema tahtnud kuulata
P kuulõ kuulõ kultanõ ätäni rl (itkust:) kuula, kuula, mu kuldne isa.
Vt. ka kultainõ, kultõin, kultõn

kurkku K P M Kõ Lu Li Ra J I (Kett. vdjI Ku) kurkko (Ko J) kulkku Lu Ку́рку Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁ Ку́лку Pal₁, g kurkuu M Lu Li J Ku kulkuu Lu kurk; kõri | vn горло; гортань
Ra kalaa roo meep kurkkuu, nõizõn tšöhimää kalaluu läheb kurku, hakkan köhima
M elä kluŋki nii ahnaassi, võiᴅ jäätüttää kurkuu ära kulista nii ahnelt, võid kurgu ära külmetada
I kurkkua mil vaivattaaʙ, pajattaag en jaksa mul valutab kurk, ei suuda rääkida
M kurkku korizõʙ, viinaa tahoʙ kurk koriseb, viina tahab
Li tšagolõõ meni õzra õkkainõ kurkkuu, eb nõiznu enepää kukkumaa käole läks odraokas kurku, ei hakanud enam kukkuma
J tämä on õmass kurkuss maad i metsäd läpi ajannuᴅ ta on oma kõrist maad ja metsad läbi ajanud (= on maad ja metsad maha joonud)
M vat ku piru, võtti kurkussa tšiin, tahtõ kurissaa vaat kus kurat, võttis kõrist kinni, tahtis (ära) kägistada
Lu leivää muru meni väärää kurkkuu leivaraas läks hingekurku
M kurkuu sõlmu kõrisõlm
■
Lu hohotab nagraa kulkku lõhtši hirnub (murd. hohutab) naerda, (nii et) kurk lõhki
Lu ain kurkku harrillaa mörnäʙ alati karjub täiest kõrist
Lu kohalt kurkkua mörnäʙ karjub täiest kõrist
M lahs radgõp koko kurkussa laps karjub täiest kõrist
Lu mill on se issumin külläüttänüᴅ kurkkuussaa mul on sellest istumisest kõrini
Lu en taho nähä, mil tämä on kurkuu pääl (ma) ei taha (teda) näha, mul on temast kõrini.
Vt. ka nootaakurkku, vesikurkku
Vt. ka kõri, kõrimuᴢ

kurkuunnalta: kurkuunnalt J-Tsv. kurgu alt, lõua alt | vn под горлом, под подбородком
katti suvap ku tätä kilitetä kurkuunnalt kass armastab, kui teda kõditatakse (= sügatakse) kurgu alt

kussaiᴅ K L I (ei) kusagilt, (ei) kuskilt | vn ниоткуда, неоткуда
K tavaraa et saa kussaid mitäiᴅ kaupa ei saa (sa) kuskilt mingisugust
I tätä ed i lövväɢ et ka näeɢ kussaiᴅ teda (sa) ei leia ega näe (mitte) kusagil(t)
L apiat ebõ·lõ armottomiilõ, kussait puolyõ polopoikailõ rl (itkust:) abi pole armetuile, kuskilt poolt viletsaile.
Vt. ka kussa¹, kustaa

kuzõttaa M Li (Lu J) kuzõtta J-Tsv., pr kuzõtan M kuzõtõn J, imperf kuzõtin Lu J
1. (kedagi) kusetada, pissitada | vn предлагать или дать мочиться
M emä kuzõtab lassa ema pissitab last
Lu väittelin tätä kujjaa müütä, kuzõtin vedasin teda (= koera) mööda tänavat, kusetasin
2. impers kusele e. pissile ajada | vn хотеть помочиться
J elä juu paĺĺo tšaajua, nõizõp kuzõttõma ära joo palju teed, hakkab kusele ajama
Li tätä kuzõtti kõvassi tal oli suur pissihäda

kõrjata¹ Kett. K L P M Lu Li J (Kõ) kõrjõt J-Tsv. kõrjataɢ I Кэ́рьятъ K-reg₂ Кэрьять Pal₂, pr kõrjaan K P M Kõ Lu Li J, imperf kõrjazin P M Kõ Lu Li J kõrjõzin J kõrjazii I
1. peita; varjata; varjutada | vn прятать, спрятать, за-; укрывать, укрыть, скрывать, скрыть; затемнять, затемнить
Lu kuhõõ kõrjazit tširvee kuhu (sa) kirve peitsid?
I lahsiloilta piäp kõrjataɢ tunniᴅ laste eest tuleb kell ära peita
P a miä sinu kõrjaan einäkuormaa pääliesie da šuubaakaa katan aga mina peidan su heinakoorma otsa ja katan kasukaga
M entissaikaa kõrjattii mah̆haa rah̆haa vanasti peideti maa sisse raha
Li miä kõrjaan tätä ma varjan teda
J vargõsuss kõrjama vargust varjama
J kuu kõrjaap päivää kuu varjutab päikese
2. (surnut) matta | vn хоронить, похоронить
I oommõnõ nõissõõ kõrjaamaa, mah̆haa paamaa homme hakatakse (surnut) matma
I kane luuᴅ korjattii, grob̆baa pantii i maχχaa pantii, kõrjõtti maχχaa need luud korjati (kokku), pandi puusärki ja maeti maha.
Vt. ka kõrjuttaa, kõrjutõlla

kõrtaiᴅ L P M I (ei) kordagi; (mitte) kunagi | vn ни разу; никогда
P viel kõrtaid i jalgaz eväd õllu veel kordagi ei ole (need püksid) jalaski olnud
L edi näe tätä kõrtaiᴅ (sa) ei näe teda kordagi
M perennaizõõ töö eb lõpu kõrtaiᴅ perenaise töö ei lõpe kunagi.
Vt. ka kõõzniiᴅ

kõrvõttaa: kõrvõttaaɢ I, pr kõrvõtan, imperf kõrvõtin kõrvetada (nõgese kohta) | vn жечь, обжечь (о крапиве)
kõrvõs kõrvõtaʙ nõges kõrvetab
võt kõrvõssa, kõrvõtaɢ tätä võta nõges(t), kõrveta teda!
Vt. ka kõrrõttaa

lagassaa Kett. M (R) lakassaa (K-Ahl. R-Eur. M), pr lagasan Kett. M lakasan M lakasen [sic!] K-Ahl., imperf lagasin
1. tasandada, tasaseks teha; (põldu) rullida; siluda, siledaks teha; (pead siledaks) kammida, (juukseid) siluda | vn разравнивать, разровнять; выравнивать, выровнить; валять (тесто), разглаживать, разгладить; приглаживать, пригладить
M piεb mennä lagassam̆maa nurmõa katokalla peab minema rulliga põldu rullima
M per̆rää äessemissä lagassaaᴢ nurmõa pärast äestamist rullitakse põldu
M sis paad rehtelälle, lagasat kurassõõkaa siis paned (taina) pannile, silud noaga
K lakasen [sic!] ivuhset (Ahl. 134) kammin juuksed (siledaks)
2. silitada, paitada | vn (ласкательно) гладить, поглаживать
M ai siä üvä lahs, miä sin̆nua lakasan päätä möö oh sa, hea laps, ma silitan su pead
M tätä piäb lagassaa niku peentä lassa teda tuleb paitada nagu väikest last
R eltieni enne .. , lakõassa päässä lagassaja mu helde ema .. , (mu) sileda pea silitaja.
Vt. ka lagõssaa, lagõttaa, lagõtõlla, lakottaa¹, latsottaa, latsuttaa, latsõttaa

lainata¹ L (K M-Set.) lainõtõ Lu lainõt Ra J-Tsv., pr lainaan K Lu J, imperf lainazin K M lainõzin Lu J neelata; juua | vn глотать, глотнуть; пить
L ińiehmiin ep saa lainata, on kurkkutauti inimene ei saa neelata, (tal) on kurguhaigus
Ra kala õli nii üvä, tahtozin i tšeelee lainõt kala oli nii hea, tahtsin keelegi (alla) neelata
J perkele tätä võttõgo, süüko, lainõtko kurat teda võtku, söögu, neelaku!
J lainaizin, da on tšülm vesi jooksin, aga on külm vesi.
Vt. ka lainia, lainõskõlla, luikata, luikkia

laittaa¹ P M Lu Li J (Kõ S) laitta J-Tsv., pr laitan P Kõ Lu Li laitõn Lu Li J, imperf laitin Lu Li J laita | vn порицать
P en tšiitä, en laita (ma) ei kiida, ei laida
Lu ku õikaa kõrva elizeʙ, siš tšiitetää, ku kurraa kõrva elizeʙ, siz laitõtaa kui parem kõrv kumiseb (= ajab pilli), siis kiidetakse, kui vasak kõrv kumiseb, siis laidetakse
M tätä kõik̆kii laittaaᴢ kõik laidavad teda
J em miä laitõ ted́d́e lassõ, en laitõ sõsaruttõ rl ma ei laida teie last, ei laida õekest (= mõrsjat)
J tšivet tšiitti, javoᴅ laitti rl (käsi)kive kiitis, jahusid laitis
J köühe ühtperä laitõb õma eloa vaene kurdab oma elu üle (laidab oma elu) ühtsoodu

lakata (Ku), pr lakkaan, imperf lakkazin jätta | vn оставлять, оставить
d́i sis tuli nuumerissᴀ poiᴢ, t́śütöö lakkaz ühzittää nuumerii ja siis tuli numbritoast ära, tüdruku jättis üksinda numbrituppa
jürü ko ammuʙ, sis pannaz maa süämee, pää lakattaz [= lakataz] maa päällᴀ̈, sis tuab inimäin terveessɪ kui müristab, siis pannakse (haige) maa sisse, pea jäetakse maa peale, siis saab inimene terveks
perrää senee poikasiillᴀ tuli ilkiä i hüü lakatt́śii konna paikallᴀ i enepää eväd lüüt́śü hänt(ᴀ̈) pärast seda hakkas poistel häbi ja nad jätsid konna rahule ja enam ei löönud teda

laskõa Kett. K R L P M Kõ S Po Lu J (U V Ra Kr) laskaa Lu J laska J-Tsv. laskia (Ku) laskõaɢ I lahtšea K-Ahl. lassa P M Lu Li lassõ Lu J lass J-Tsv., pr lazzõn K U L P M Kõ J lazõn M Lu Li J lazen Ku lasõn J-Must. lazgõn P M J lazgen ~ lahtšen K-Ahl. lazzõõ I, imperf lazzin Kett. R L P M J lazin M Kõ Po Lu J lazzii I
1. (kuhugi midagi) lasta (kukkuda, valguda, joosta jne.); (alla, välja, põhja jne.) lasta; läbi lasta, lekkida; (millestki läbi, üle jne.) lasta v. ajada | vn пускать, пустить, спускать, спустить, выпускать, выпустить, опускать, опустить, пропускать, пропустить, испускать, испустить
Lu iki-lookka meressä vee juuʙ i lazõp takaz maal vikerkaar joob merest vett ja laseb (siis) maale tagasi
U siz lazzõn õluusõõ tšiveᴅ, kõõz leeväd valmid jo siis lasen õllesse kivid, kui nad on juba valmis (= kuumad)
M veeresseen tehtii puizõd risiᴅ, jõka tal̆loo piti lassa kaivoo kolmekuningapäeval tehti puust ristid, iga talu pidi (selle) kaevu laskma
M lazzõttii võra vet̆teesee lasti ohver vette
L ku pokoinikka autaa lastii lugõtõltii kui surnut hauda lasti, (siis) itketi
Lu olutta lastii botškassa kolkkii õlut lasti vaadist kappa
M pühi nenä, vad jo lazzid õhjaᴅ uulõõ päälee pühi nina (puhtaks), vaat juba lasksid ohjad (= tatinired) huule peale
Lu poolõõ maštii lastii flaakku lipp lasti poolde masti
M lahtši tšäed mah̆haassaa laskis käed rippu
M mee tšäü tšerdakallõõ i lazõ einoo al̆laa mine lakka ja lase heinu alla
Lu aŋkkuri lassaa ankur lastakse (vette, põhja)
Lu avvaan uhzõõ vai akkunaa avõõ i lazõn üvvää luhtia teen (avan) ukse või akna lahti ja lasen head (= värsket) õhku (sisse)
P tällie pajata niku tuulyõsyõ, ühess kõrvass võtaʙ, tõizõss lazzõb vällää kk talle räägi nagu tuulde: ühest kõrvast võtab (kuulda), teisest laseb välja (= ühest kõrvast sisse, teisest välja)
Lu koivuss lastii mahlaa kasest lasti mahla
K kui veripaizõ on, siz mätä laskõvaᴅ kui on veripaise, siis lastakse (lasevad) mäda (välja)
M õli mokom naizikko, kumpa lahtši vertä oli niisugune naine, kes laskis aadrit
M astia piäʙ turvotuttaa, etti eb nõisõis laskõmaa vettä astjat tuleb lasta turduda, et (see) ei hakkaks vett läbi laskma
J laadanaa lassaa lastakse (= suitsutatakse) viirukit
Ra lastii laadoniikaa suitsutati viirukiga
J brońenosts lasti põhjaa soomuslaev lasti põhja
M ko öö-itku õli lahzõll, siz lastii läpi tammaa raŋkojõõ kui laps öösiti nuttis, siis aeti (ta) läbi mära rangide
Li tätä lastii läpi stroja ta aeti läbi kadalipu
M viĺĺaa laskõaz üli groχatii vilja sarjatakse (lastakse läbi sarja)
P lyõkku õli, lazzõttii üli vaalaa oli kiik, aeti (lasti) üle võlli
2. (enesest) lasta v. heita, eritada | vn испускать, испустить, выделять, выделить, испражняться
J süätauti, rohoiss vettä lazzõʙ (lapsel on) kõhulahtisus, laseb rohelist vett
Lu meni sittumaa, näd laski gafkaa läks sittuma, näe, laskis julga
M elä las toššua ära lase tossu (= ära peereta)!
Lu vaapsalain mürkküä lazõʙ vaablane nõelab (laseb mürki)
Lu kutukala lazõb mukkuraa i niiskaa kudekala heidab marja ja niiska
P rokkalintu issuup kapusaa taimii päälee, siz lazzõp mokomaisii munõi liblikas istub kapsataimede peale, siis muneb (laseb) selliseid mune
M uharta piäb üv̆vii ihmata ja pehmittää, siz lehmä lazzõp piimää udarat peab hästi hõõruma ja pehmitama, siis lehm annab piima kätte
Lu aŋgõrja lazõb omaa razvaa angerjas annab (toidule) oma rasva
J sulkii(t) ajama, laskõma sulgima (sulgi ajama)
3. lahti v. vallali lasta | vn отпускать, отпустить, распускать, распустить
Kõ krapu lahtši rev̆voo ännää (muinasjutust:) vähk laskis rebase saba lahti
Lu ep koiraa saa lassa välillää, se on pagana koera ei saa lahti lasta, see on kuri (koer)
J volillaa laskõma vabaks laskma
L ivuuhsõd õlivad lazzõttu juuksed olid vallali lastud
L tämä tulyõ lahtši ta laskis tule(kahju) lahti
4. (kuhugi minna) lasta v. võimaldada v. lubada; (mingisse seisundisse) lasta | vn выпускать, выпустить; допускать, допустить, дозволять, дозволить; запускать, запустить
M žiivatta lazzõttii karjaa loomad lasti karja
M per̆rää iiĺaa opõzii eittsee eb lazzõttu pärast eliapäeva hobuseid õitsi ei lastud
L miä lazzin kultõzyõ kalaa vetie (muinasjutust:) ma lasksin kuldkala (tagasi) vette
L lazzõttako urvittama kas lasete urvitama?
J tšentši eb lassu tätä üüssi keegi ei lasknud teda ööbima (ööseks)
Li siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna)
J mašin on lastu tšäümä masin on käima lastud
Lu olud lassaa johsõmaa õlu lastakse jooksma
M ep piä laskõa lassa autuumaa ei tohi lasta last hauduma (minna)
Lu elä lazõ entä unissuma ära jää tukkuma
J põllod lastu ahossi põllud on jäetud (lastud) sööti
M lazzõttii umpõõ kase uhtomaõja lasti umbe (kasvada) see pesuoja
J johsuu laskõma (kedagi) jooksu laskma
5. (millegagi midagi) teha | vn делать, сделать, пускать, пустить
J miä veel lazzõn lõŋgaka kahs-kõlmõd ajoa ma teen lõngaga veel kaks-kolm pistet
Li sis kolpokkõ tehtii, sis sinne garnizõd ülez lastii siis tehti ahjukumm, siis sinna üles tehti karniisid
J lazz uhõrtill aukko puuri (lase) oherdiga auk
Li vein õvõssõ suuᴢ [= suuss], a isä laski munavakoi sene adraka vedasin hobust suu kõrvalt, aga isa ajas (laskis) selle puuadraga kartulivagusid
M vakoja laskõaᴢ aetakse (lastakse) vagusid
M on paĺĺo lazzõttu palkkiije, kõik rissii-rassii on palju palke maha saetud (lastud), kõik risti-rästi
J lazz linnõsõt tšäsi tšivell jahvata linnased käsikivil
Kõ lap̆paiss teen, nüd lazzõn tšiin, lõpõtan teen labakinnast, nüüd ahendan, lõpetan
M alõtsõ laskõas peigollõ kindale luuakse pöialt
6. (tekkida, kasvada, tärgata jne.) lasta | vn отпускать, отпустить (бороду), отращивать, отрастить
M on bakid laskõnnu šokkõijee päälee on kasvatanud (lasknud kasvada) põskhabeme
Lu kana avvoʙ i lazõp puipuᴅ kana haudub ja haub tibud välja
M puu lazzõb võsoja puu ajab võsusid
M rüiz jo õrastii, lahtši laivoᴅ rukis juba tärkas, ajas orase välja
P kahtši eb makaa, pupuškad jo lahtši kask ei maga, ajas juba pungad välja
P tševääll sireni algab lassaa kukkaa kevadel hakkab sirel õitsema
7. (relvast) lasta, tulistada | vn стрелять, выстрелить
M lahtši, ampu opõzõlõõ kaglaa laskis, tulistas hobusele kaela
J karjušši võtti püsüü ja laski kõlmõt paukkoa karjane võttis püssi ja laskis kolm pauku
J maalii laskõma märki laskma
L vanõp poika pani iestεä siŕkall laskõmaa vanem poeg hakkas esimesena vibuga (noolega) laskma
8. liugu lasta, (liugudes) mäest alla lasta | vn скользить, спускаться, спуститься по скользкому
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa rl (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
J lasõb liukua (Must. 174) laseb liugu
9. lasta, suunduda | vn пуститься, отправиться
Lu duumazimma laskõa soikkula rannallõ mõtlesime suunduda Soikkola randa
10. moondada, nõiduda | vn обращать, обратить (в кого-нибудь), напускать, напустить порчу
K nõd́d́ad lahtšivad ińeehmiizee suõss nõiad moondasid inimese hundiks
M õli meeᴢ, nõito, minuu izällee pokoinikallõõ õli laskõnnu õl̆luusõõ oli (üks) mees, nõidus, minu isale, kadunule, oli nõidunud õllesse
■
I jutõltii, viženiänä tuli poikaa lazzõʙ öeldi, (et) ristiülendamispäeval saab tuli poja
M tšimo lahtši poigad mesilane heitis peret
M tšäütii võr̆raa laskõmaa käidi ohverdamas
Lu laski telegrammaa saatis telegrammi
Li suvvaab lassa naĺĺaa armastab nalja heita
J šuutkaa laskõma nalja heitma
J karjušši lazzõb luttua karjane puhub (karja)sarve
J lazzõb barabana-keppiika trummia lööb trummipulkadega trummi
Lu lastii tanttsua löödi tantsu
Lu lahzõd laskõvat kukkurpullia lapsed lasevad kukerpalli
Li lazõb mükkülä-müllüä laseb kukerpalli.
Vt. ka lazzõskõlla

laulattaa Lu Li J, pr laulatan Lu Li J, imperf laulatin Lu Li J, 3. p laulattii Lu
1. matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta | vn отпевать, отпеть (покойника)
Lu vana ämmä kooli, veetii tšerikkoo, sis pappi siäll laulattii vana vanaema suri, viidi kirikusse, siis papp pidas seal matusetalituse
2. matusetalitusel õnnistada | vn благословлять, благословить на панихиде
Lu liivaa vijjää tšerikkoo, pappi liivad laulataʙ niku pokkoinikaa pääll, liivaa toovvaa avvall liiva viiakse kirikusse, preester õnnistab liiva nagu koos surnuga, liiv tuuakse hauale
3. impers laulma ajada v. panna | vn петься (поётся, пелось)
Lu tüütä teeb üüd i päiväᴅ, ja entä veel laulataʙ teeb tööd ööd ja päevad, ja teda (ennast) ajab veel laulma!
Vt. ka lauloa, laulogoittaa, laulottaa, laulotuttaa, lauluttaa, laulututtaa, laulutõttaa, laulõttaa

laulõttaa Kõ Lu, pr laulõtan, imperf laulõtin Lu, 3. p laulõttii Lu
1. matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta | vn отпевать, отпеть (покойника)
Lu pappi laulõttii koollõõ preester pidas surnule matusetalituse
Kõ kazikoz üφs tapõttii, tätä eb laulõtattu Kazikkos üks (inimene) tapeti, teda ei maetud jumalasõnaga
2. eestpalvet (surnutele mälestusjumalateenistust) pidada | vn поминовать
Lu laulõtõtaa koollõita mälestatakse surnuid.
Vt. ka laulattaa, lauloa, laulogoittaa, laulottaa, laulotuttaa, lauluttaa, laulututtaa, laulutõttaa

lehmä Len. K R-Reg. L P Ke M Kõ S Lu Li Ra J vdjI I Ku Kr (Kett. U Ja-Len. Ko) lehmᴀ̈ Ku lehm Lu J Ku leh́ḿ J-Tsv. lehema ~ lehme ~ lähema Kr Легма Tum. Лехмя ~ Лэгмя Pal₂ Лэ́гме K-reg₂ Ii-reg₁, g lehmää K M Kõ Lu leh́mää J-Tsv. lehm | vn корова
S lehmät paĺĺo piimää antavaᴅ lehmad annavad palju piima
Lu suuris talolois õli kõlmõd lehmää i neĺĺä, a nüd on kõig ühzii lehmii suurtes taludes oli kolm lehma, (oli) ka neli, nüüd on kõik ühe lehmaga
Li tšüläzä õli vähä lehmiε külas oli vähe lehmi
J lehmäd lassaa progonallõ lehmad lastakse karjateele
Lu lehmät tšävvää karjaᴢ, karjušši vahib lehmijä lehmad käivad karjas, karjane valvab lehmi
I tšül̆lää lehmii ajõttiik karjaa oomiiᴢ küla lehmad (lehmi) aeti hommikul karja
L lehmäle pantii drolli kaglaa, muitõ ep kuul, .. jääb mettsää lehmale pandi krapp kaela, muidu ei kuule (teda), .. jääb metsa
Lu lehmä õli pagana, lauta õli pantu sarviijõ lehm oli tige, laud oli pandud sarvisse
J paŋkaa leh́met tšüttšesee tšiin pange lehmad kütke (kinni)
M mill on lehmä mussaa i valkõat, kahta karvaa mul on lehm musta ja valget (värvi), kahte karva
J lehmä lauttaᴢ, tšeeli välläᴢ mõist lehm laudas, keel väljas?
Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
K ühs lehmä sitakaᴢ, kõikõõ karjaa situʙ vs (kui) üks lehm on sitane, (siis) situb kogu karja (täis)
M lehmä räägaʙ ~ I lehmä rääguʙ ~ Lu lehmä muukiʙ ~ vdjI lehmä müüdžiʙ lehm ammub
I lehm nõisi müükkimää lehm hakkas ammuma
Ku lehm mörni lääväᴢ lehm ammus laudas
J lehmed unissa lauttõᴢ lehmad inisevad laudas
Lu lehmäl on jo johsu aikõ lehmal on juba innaaeg
Lu lehmä tahob johzõttõmissa lehm tahab paaritamist
Lu lehmä on ärjizä lehm otsib pulli
Lu lehm johsi lehm otsis pulli
Lu lehmää veimmä ärjäl viisime lehma pulli juurde
J lehmed on joostu lehmad on paaritatud
Li lehmä on tiin lehm on tiine
J lehm tuõp kantõma lehm tuleb poegima
P lehmä tuõp piimääsie, ko kantaaʙ, päälie kantamizyõ lehm tuleb piima (= hakkab lüpsma), kui poegib, pärast poegimist
Lu lehm on poikinnu lehm on poeginud
M lehmä tetši vazikaa lehm poegis (tõi vasika)
J lehm hülkes piimää lehm jäi kinni (lakkas piima andmast ~ jättis piima ära)
M meelevä viizaz lehmä tark (ja) kaval lehm
I süämikko lehmä tige lehm
Lu bluutka lehmä meeb ääree hulkuja lehm läheb (karjast) kõrvale
Lu tširjava lehmä ~ Li tširjavõ lehmä kirju lehm
Lu pilkko lehmä, pilkkopää lehmä lauguga lehm, laukpea lehm
R mahikka lehmä aher lehm
Li kõik õllaa noorõd lehmäᴅ, eeskantõizõd lehmäᴅ kõik on noored lehmad, esimest korda poegivad v. poeginud ja piima tulevad lehmad
M lehmää uhar lehma udar
M lehmää uhtõrõᴅ lehma nisad [sic!]
Lu lehmää nänni ~ lehmää nännü lehma nisa
M tšennää paglaᴅ .. lehmää nahgassa pastlapaelad .. lehmanahast
Lu luttu õli tehtü lehmää sarvõss lutt (= lutipudel) oli tehtud lehma sarvest
K lehmää liha veise-, loomaliha
M müimmä lehmä lihaa (Len. 258) müüsime veiseliha
I lehmää võita lei tegin (= lõin kokku) võid
Li lehmää sitta lehmasõnnik
Lu nii lammas karjaᴢ, nii lehmä karjaᴢ, aina vooro õli nii lambakarjas kui ka lehmakarjas oli aina (karja)kord
M kase on lehmii tauti see on lehmade haigus
L ulaskaa päivä õli lehmii pühäpäivä ulasepäev oli lehmade püha
■ Ku hään oli vassumain lehmᴀ̈ karjaᴢ kk. ta oli uus lehm karjas; M Lu jumalaa lehmä Lu sametlest (väike punane mullas elutsev ämblikuline); M Lu lepatriinu
P jumalaa lehmä on mokomain pikkarain kauniz elokaᴢ sametlest on niisugune väike punane putukas
J lazz jumalaa lehm lentämä lase lepatriinu lendu
I lehmää tšeeli sõnajalg
Lu lehmä-venta on tuulõõ mukkaa vääntemine, loovimizõõ aikana teχ́χ́ää lehmä-venta suurõll lainõõll, müütää lainõtta lehmavänt on pärituult pööre, loovimise ajal tehakse lehmavänd suure lainega, mööda lainet.
Vt. ka eeskanto-lehmä, jumalalehmä, lühsö-lehmä, maholehmä, partalehmä, puna-lehmä, sukulehmä.
Vt. ka lemmo

lehto Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I (Ja-Len. vdjI) ĺehto (J) leχto M Легто Pal₂ Tum. Ле́гто K-reg₂ Ii-reg₁, pl. lähud Kr, g lehoo K P Lu Ra J lehuo P leh̆hoo M vdjI leho J
1. (puu-, taime-)leht | vn лист (дерева, растения)
J tüüni ilma, i lehto eb liiku vaikne ilm, lehtki ei liigu (puul)
Lu lehto puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü leht langeb juba puust, tuleb kurb sügis
J sütšüzüll lehod mätäneväᴅ, jäävvä va ühed rooᴅ sügisel mädanevad lehed (maas), jäävad vaid ainult rood
M võta musass smarodass lehta võta mustast sõstrast (= mustsõstrapõõsast) lehti
Lu hapo-roho on kõlmõõ lehookaa; ku neĺĺä lehtoa, siz on se õnniroho, neĺĺäz lehto on õnni-lehto jänesekapsas on kolme lehega; kui (on) neli lehte, siis on see õnnetaim, neljas leht on õnneleht
P katii-käpäläll on paksud lehoᴅ, kazvab rihez akkunaa pääl {k}-l (= kaktus või aaloe) on paksud lehed, kasvab toas aknalaual
J puu lehto puuleht
Lu aavaa lehoz on varsi pittšä ja hoikka haavalehel on vars pikk ja peenike
M kazgõõ leholl kraazgattii, tuli kõltõn kaselehtedega värviti, tuli kollane
J valka paju lehod om pitšelikoᴅ hõbepaju lehed on piklikud
Kõ tammi lehto tammeleht
Kõ kahtši lehto kaseleht
Kõ võta vih̆haa lehtoi võta vihalehti
Lu matokkõizõᴅ süüvät kapusaa lehtoja röövikud söövad kapsalehti
M fjokla lehoᴅ peedilehed
Ra tee lehto teeleht
I maatšiχa lehto paiseleht
Lu gramma lavro·ovoi lehtua gramm loorberilehti
J lehoo roo ~ lehoo rooto leherood
M leh̆hoo soonõᴅ leherood (pl.)
I i lehtoloiss tällä sõvat tehtüüᴅ kõittši lehto sõvaᴅ ja lehtedest olid tal (= metshaldjal) rõivad tehtud, kõik lehtedest rõivad
J makkaa, makkaa marjukkõin, leppää lehto linnukkõin rl maga, maga, marjuke, puhka, lehelinnuke
2. (paberi)leht; (raamatu)leht | vn лист (бумаги); лист, страница (книги)
J vańkkõ murti tširjutõtuu lehoo neĺĺee õssaa i pani kanvertii süämee Vanka murdis täiskirjutatud lehe nelja ossa ja pani ümbriku sisse
J lagotti enez ettee määlitüü paperii ĺehoo i nõisi tširjuttõmaa laotas enese ette kortsutatud paberilehe ja hakkas kirjutama
P pokoinikalyõ pantii surmaa lehto tšätiesie surnule pandi leht eestpalvega kätte
J I tširjaa lehto raamatuleht
3. ajaleht | vn газета
J lehoz on tširjutõttu ajalehes on kirjutatud
4. kõrvalest, -leht | vn (ушная) раковина
M Lu Li kõrvaa lehto ~ Lu kõrva lehto ~ J kõrv lehto kõrvalest
5. (adra)hõlm, (sahk)raud; (sae)leht; (metall)plaat, -leht | vn отвал (сохи), железный наконечник плужного ножа; полоса пилы; деталь из листового металла
Lu okutšnikka on niku pluuga, täll õllaa kahõs poolõõ lehoᴅ, tämä ajab maa kahtõõ poolõõ muldamisader on nagu raudader, tal on kahel pool hõlmad, ta ajab mulla kahele poole
Li pluugaa lehto (raud)adrahõlm
M saha leχto, õttsaz rutškaᴅ saeleht, otsas on käepidemed
Lu rauta lehot piäp klepata, kĺopkijeekaa pannaa ühtee tšiin raudplaadid tuleb neetida, neetidega pannakse kokku
6. M Lu küpsetusplaat | vn противень
7. viil, liistak | vn тонкий ломтик
M teeb retšäss mokomad lehoᴅ teeb (= lõikab) rõikast niisugused viilud
Lu mähä on makkia, kurahsõl võtaᴅ, saad niku lehoo, lintii, i süüᴅ mähk on magus, noaga võtad, saad nagu viilu, lindi ja sööd
8. leht(puu)mets; (lehtpuu)salu | vn лиственный лес; (лиственная) роща
Li vaikka susi tääb ahod ja lehoᴅ, a karjušiss evät palkkaa vs kuigi hunt teab söödid ja salud, aga karjaseks (teda) ei palgata.
Vt. ka aapalehto, aavaalehto, alalehto, kapussalehto, kart-lehto, konnalehto, kuppilehto, kõrvalehto, kõrvaa-lehto, maalehto, maatšiha, paperi-lehto, paperii-lehto, piirgalehto, rautalehto, rummulehto, sahalehto, šĺääppi-lehto, šuppalehto, šuppolehto, šuppulehto, zontikkalehto, teelehto, ublikka-lehto, vihaalehto, õnni-lehto, õnnõvalehto, ülelehto.
Vt. ka lehokkõin, lehti, lehtokkõin, lehtomettsä, lehtonõ², lehtozikko, lehtüine, lehüᴅ

lennätä P M Lu Li (Kett. K L Kõ Po Ra J) lennetä (Ku) lennet ~ leńnet J-Tsv. lennätäɢ, pr lentääʙ Kett. M Kõ Po Lu Li J I lentεäʙ L P lent́śiiʙ Ku lentab Kr, imperf lentäzi ~ lentäᴢ Lu Li lentezi J lentääzi Li lentääᴢ J lentii Kett. L P M Kõ Po Lu Ra I lenti I lent́śiᴢ Ku = lentää
J ku mill õltais sirkuu siiveᴅ, .. leppälinnuu lennekkizeᴅ, lentäizin üli lepikoo rl kui mul oleks sirgu tiivad, .. lepalinnu tiivakesed, lendaksin üle lepiku
M linnuᴅ lentiiväᴅ soojilõõ mailõõ linnud lendasid soojadele maadele
J a kuza kukko? – lentääz üli ühessämee meree rl aga kus kukk? – Lendas üle üheksa mere
I kõõs tšäko lentääʙ tšüllää, sis juullas põlo leeʙ kui kägu lendab külasse, siis öeldakse, (et) tuleb tulekahju
M vahtigaa kui luikoᴅ lentääväᴅ, nii oottõgaa tšiireess lunta jälgige, kui luiged lendavad, siis oodake varsti lund
J kiuru lentääp kõrkaalla lõoke lendab kõrgel
J koto anõ ep tunnõ lennet koduhani ei oska lennata
M kasen rihez on nii iĺĺaa, daže tšärpessä et kuulõ kui lentääʙ siin toas on nii vaikne, isegi kärbest ei kuule, kui lendab
Ku para niku lintu lent́śiiʙ. ittsiä hänt eb näü, kipunad vaa lennettäᴢ kratt lendab nagu lind. Teda ennast ei ole näha, ainult sädemed lendavad
Po ku ińehmiin kùolõʙ, siz entši lentääp taivaasõõ kui inimene sureb, siis (ta) hing lendab taevasse
P lasut kahtyõ puolyõ lentääväᴅ vs laastud lendavad kahele poole
K säteed lentääväᴅ sädemed lendavad
Ku ko annal lobbaa ni lent́śiid grobbaa kk kui annan vastu pead (laupa), siis lendad kirstu (= siis saad surma)

letšittää P M (Po) lätšittää (P) letšittääɢ I, pr letšitän P M, imperf letšitin P M arstida, ravida | vn лечить; M epo-eelä izze tõin tõissa letšitättii, tõin tõissa letšitimmä, dohtõria bõllu ennevanasti arstiti ise üksteist, arstisime üksteist, arsti polnud; I rohoola miltizeille kõittš letšittiväᴅ izeɢ entäᴢ mingisuguste (maa)rohtudega kõik arstisid iseennast; I piäp saa(aɢ maatšiχa leχtoa i kaile letšittääɢ tuleb muretseda paiselehti ja nendega ravida
I feršali letšitäʙ, lekarstvoa annaʙ, tšellä mitä vaivattaaʙ velsker arstib, annab rohtusid (nendele), kellel mis valutab
I eb ühsiid dohtõri jaksnuɢ [sic!] letšittäät tätä kuiniiᴅ ükski arst ei suutnud teda kuidagi ravida
M boĺnittsaza eb letšitättü haiglas ei ravitud
Po täm letšittii [sic!] vättšiä i žiivattaa ta ravis inimesi ja loomi
P tämä letšitäb üvässi ta ravib hästi
P tämä ep tunnõ letšittää ta ei oska ravida

lidnaapää J linnaapää Ku linnapea | vn городской глава
Ku häntᴀ̈ kutsutt́śii linnaapää kokohussee teda kutsuti linnapea koosolekule
J narvaa lidnaapää Narva linnapea

lina K L P M Kõ S Lu Li Ra J I (R-Eur. U vdjI) liina I-Len. (Lu) Лина Tum., g linaa Lu Li Ra J lin̆naa M lina J lina | vn лён
I linat tšülvääz nurmõlõ, siz lina kazvaʙ lina(d) (= linaseeme) külvatakse nurmele, siis lina kasvab
P makajaa linad matalaᴅ rl magaja linad (kasvavad) madalad
vdjI piäp koiratal lin̆naa tuleb koerastada lina (= linast koerased välja kitkuda)
J linad on pantu haakki linad on pandud kärbisele (kuivama)
Lu lina ku revitää, pannaa kupoloil, pannaa roivaal, sis kuivattaaᴢ, siz lagottaaᴢ maalõ kui lina kitkutakse, (siis) pannakse kubudesse, siis kuivatatakse, siis laotatakse maha
M viĺĺal on vihgoᴅ, a linal on roivaaᴅ. siz on piho, kõõz jo lin̆noo tappaaᴢ viljal on vihud, aga linal on kood. Siis on peo, kui juba linu kolgitakse
Lu linaᴅ lagotõttii maal i maal likkostii, niikavva piettii, ku vars märkeni linad laotati maha ja maas ligunesid, niikaua peeti, kuni vars (linaluu) mädanes ära
Kõ lina levitettii maaha, a sis pehmeni se lina; mõnikkaas paikkaᴢ pantii vettee, a meil maaha lina laotati maha, ja siis pehmenes see lina; mõnes kohas pandi vette, aga meil maha
J linad upotõttii autaa, linad likkoossa veeᴢ linad uputati (= pandi likku linaleo)auku, linad ligunevad vees
M õlivad linad ahõttu riigaasõõ (Set. 20) linad olid ahetud rehte
J linat pantii parsiilõõ kuivama linad pandi parsile kuivama
M meemmä lin̆noi raputtamaa, päissäred vällää läheme linu ropsima, (ropsime lina)luud välja
I linaa tappaaᴢ, sis tätä määliäᴢ lina kolgitakse, siis teda lõugutatakse
Li linnaa sugõtaa häglääkaa lina soetakse linaharjaga
J lina kraappima, lina karsima lina sugema
J linass tehtii rihmaa, kotona tšedrettii linast tehti lõnga, kodus kedrati
S lin̆noo ~ lin̆naa tšedrättii, kuottii kaŋgassa linu ~ lina kedrati, kooti kangast
M sińäkka õli linassa tehtü (sinine) sarafan oli lina(se)st (riidest) tehtud
M linolaiss kehnopiissa punottii kammitsaᴅ viletsamatest linadest punuti kammitsad
Li süämein lina (ropsimisel saadav) parim lina
M süämmizissä linoissa kuottu heeno kaŋgaᴢ on mokoma ahtikkõin parimatest linadest kootud peen(ekoeline) kangas on niisugune kitsuke
J lina butšk ~ lina roivõᴢ linakubu
J pjaatkõ linoi kimp linu (= 60 peod)
J linaa ṕastko ~ linaa päsk linakimp, -nuust (kimp ropsitud linu)
J linaa piho ~ Li lina piho linapeo
J kahs-kõlmõd lina pääsemä kaks-kolm linapeod
M need lin̆naa akanaᴅ kõik heenossi kuivõtattii ahjoᴢ i sis läpi tšiv̆vee veel javõttii need linaaganad kõik kuivatati ahjus peeneks ja siis veel jahvatati käsikivil
Lu linaa kalkkala ~ J lina pää linakupar
Li lina kuito linakiud
I lina seemeneᴅ linaseemned
J lina hägl linahari
J lina kaaskaa võip kuull litši kattilaa linamuinasjuttu (= vadja folklooris levinud muinasjuttu linast) võib kuulda Kattila lähedal
■
M meemmä linoita liukumaa lähme linu liuguma (= lähme vastlasõitu tegema, liugu laskma, et linad kasvaksid)
J lina räss on tehnü pehkosõ pezä linavästrik on teinud põõsasse pesa

lipõa Kett. K R L P M-Set. lip̆põa M vdjI I Ma lipeä J-Must. lippeä Lu lipiä R-Len. lippiä Lu Li lippia Li lippaa Ra lippa Ra J-Tsv. ĺippa J-Tsv., g lipõa: lippaa Ra J lippa J
1. libe | vn скользкий; скользко
Lu maa õli lippiä, miä livissüzin maa oli libe, ma libastasin
I talvõlla tee on lip̆põa, lip̆põalla meed i laŋkõõᴅ jää päälee talvel on tee libe, libedaga lähed ja kukud jää peale
J talvi-tee om mennü ĺippassi talvetee on läinud libedaks
J jäät müü on lippa häülüä jääd mööda on libe käia
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
P oŋko lipõa tšihlaguo mätši rl kas vastlamägi on libe?
Li tätä et saa veezä tšätte, lippia teda (= konnakudu) ei saa (sa) vees(t) kätte, (on) libe
M õllass mokomat kõltõzõᴅ, lip̆põaᴅ, neitä kuttsuass razvasiineᴅ on niisugused kollased, libedad, neid kutsutakse võiseened
Lu nii lippiä niku lima nii libe nagu lima
J ĺippat jäät müü on üvä końokkoill liukua libedat jääd mööda on hea uiskudega liugu lasta
P lipõata lidnateetä, karõata kaivoteetä rl (mööda) libedat linnateed, konarlikku kaevuteed
Ra lippa tee libe tee
Lu lippiä kala libe kala
M lehmä sai lip̆põata suh̆hõõ, nõiᴢ taaz märehtim̆mää lehm sai suu libedaks (sai libedat suhu), hakkas jälle mäletsema
M lip̆põa vesi ~ Lu lippiä vesi lehelis (libe pehme vesi)
K lipõise liivoisii, liikuttajani (Al. 44) rl libedatesse (= pehmetesse kuivadesse) liivadesse, (mu) liigutaja
2. sile | vn гладкий
J laut on lippaassi strugattu laud on siledaks hööveldatud
■
Ra se ko on lippaa tšeeleekaa ni, tõisii vaa petäʙ küll see on libeda keelega, vaid petab teisi
J tämä pletti minu päälee õmaz lippa tšeeleeka ta rääkis mind taga oma libeda keelega
M lip̆põa tšeeli libe keel
Lu kase on lippiä inemin, lippiä tšeeleekaa; elä senee inemizeekaa paĺĺo pajata, tämä on liika lippiä see on kahekeelne inimene, libeda keelega; ära selle inimesega palju räägi, ta on väga kahekeelne
J lippa inimin pajataʙ etes-takaᴢ kahekeelne inimene räägib ühele (ühtviisi), teisele naa (teistviisi) (räägib edasi-tagasi).
Vt. ka lipokaᴢ, lipõatšeelellin, litkõa, liuka, liukaᴢ, luiska

litšepäzä: litšepeᴢ Li J-Tsv. adv.
1. lähemale, ligemale | vn поближе
J tuõ litšepeᴢ tule lähemale
J hoikkaa tätä litšepeᴢ hüüa (= kutsu) teda lähemale
2. lähemalt, ligemalt | vn поближе, с более близкого расстояния
Li katso litšepeᴢ vaata ligemalt.
Vt. ka likemmäᴢ, litšepi², litšepälle, litšepältä, litšepäältä, litšipää

lopizõja J-Tsv., g lopizõjaa: lopizõja J
1. lobiseja, lobamokk, latatara, | vn болтун, болтунья
2. ropendaja, rõvetseja | vn сквернослов
kase holostoi on nii häpemätöi ja lopizõja, jot tütöd evät hilkõ tätä kuunõll see noormees on nii häbematu ja ropendaja, et tüdrukud ei söanda teda kuulata.
Vt. ka lopo

lukõa Kett. K L P M Kõ Lu Li J (R-Lön. R-Reg. U Pi S) luk̆kõa M Kõ lukkõa S Po J-Must. luk̆kõaɢ I (vdjI Ma) lukkaa Lu Li Ra J lukka Set. J-Tsv. lukia [?] (Ku), pr lugõn Kett. K U P M Lu Li J lugen K-Ahl. R-Lön. luğgõõ vdjI I Ma, imperf lugin Lu Li J lugjin R-Lön. lud́in Kett. K Pi M lutšin K L P ludžii ~ lud̆´d́ii I luin Ku lukõzin K
1. lugeda | vn читать
Li mihee sillõõ lukkaa pimmiäᴢ miks sa pead pimedas lugema?
J tüü vahõllõ õpõtti tätä lukõmaa töö vahel õpetas teda lugema
Ra venäjässi tunnõp tširjuttaa i tširjaa lukkaa oskab vene keeles kirjutada ja raamatut lugeda
Lu miä lugin jo kazee gazetii ma lugesin juba selle ajalehe (läbi)
M miä lud́in koko bibĺii, kõikõõ läpi ma lugesin kogu piibli, kõik läbi
Lu lukõmissa lugin, em mälehtä mitä lugesin küll, (kuid) ei mäleta, mida
2. palvetada, palvet lugeda; jutlust pidada, jutlustada; manitseda, õpetust jagada | vn молиться, читать молитву; произносить проповедь; поучать
I lutši da nõisi põlvilõõ maalõõ palvetas ja laskus põlvili maha
J diakona lugõp tšerikkoza diakon loeb kirikus palveid
P lutši malitvaa i tulõõ emä meni ahjuosõõ tagaaᴢ luges palvet ja tulehaldjas (tuleema) läks ahju tagasi
L babuška maĺitvaa ain lutši vanaema aina palvetas
Lu pappi luki tšerikkoz jutuu preester pidas kirikus jutlust
J proopoved́ia lukõma jutlustama
Po nävä lukõvad nùorikolõõ: ùomnikoz nõizõ ülleeᴢ, elä ùottõ kõõz ämmä nõsõtaʙ nad manitsevad pruuti: hommikul tõuse (ise enne) üles, ära oota, millal ämm äratab
3. itkeda, itkulaulu laulda v. itkusõnu lausuda | vn причитать, голосить
U kalmailõõ menen i nüt kõikk mamalõõsõõ lugõn lähen kalmistule ja nüüd itken kõik oma emale
4. posida e. lausuda, (nõia)sõnu peale lugeda; loitsida | vn заговаривать, заговорить (от болезни); читать заклинание
Ra vanad inemized lugõttii, tšen tunsi lukkaa, ruuzulla i paisõõlla vanad inimesed posisid, kes oskas(id) nõiasõnu peale lugeda, roosile ja paisele
L mitä lieb lutši, mokomat sõnad juttõli midagi posis, lausus niisuguseid (nõia)sõnu
Lu piäb lukõa tšippaata peab haigele kohale nõiasõnu peale lugema
Kõ lugõttii nikastunutta loeti nikastunud kohale nõiasõnu peale
M ämmä, tämä maossa lutši ämm, tema luges nõiasõnu maohammustusele
M lugõttii lõŋgaa päälee, i sis sen̆nee lugõtuu lõŋgaakaa siottii se paikka tšiin, kuza vaivattaaʙ loeti nõiasõnu lõnga peale, ja siis seoti selle lausutud lõngaga see koht kinni, kus valutas (valutab)
P vanat staruχad lutšivat suolaa päälie vanaeided lugesid soola peale nõiasõnu
Po lukkõas sùolõita loetakse soola peale nõiasõnu
Po mattoi lugõttii madude (= maohammustuse) vastu loeti nõiasõnu
L lugõn miε maassa, lugõn miε viessä, lugõn miε puussa (loitsusõnad:) loitsin ma maast, loitsin ma veest, loitsin ma puust
5. posida e. lausuda lasta, (nõia)sõnu peale lugeda lasta | vn давать, дать (знахарю, -ке) загов/аривать, -орить (от болезни)
M tultii lukõmaa nõd́d́alõõ tuldi nõia juurde (end) posida laskma
P tällie viskas kaχstõ·ššõmõtt paizõtta, tämä meni ühele staruχallõ, antõ lukõa talle lõi kaksteist paiset (ihule), ta läks ühe vanaeide juurde, laskis nõiasõnu peale lugeda
6. lastemängu alustussõnu lugeda | vn считать (произносить считалку в начале игры)
L nõisõvad lukõmaa, kummall silmät tšiin panna (pimesikumängu alustades:) hakkavad lugema, kellel (tuleb) silmad kinni panna (= kinni siduda)
L lukõa lukua lugeda mängu alustussõnu
7. loendada, (ära, kokku, üle) lugeda; arvusid v. numbreid lugeda; arvutada, arvestada | vn считать, сосчитать; вести счёт
L lugõttii pariᴅ loeti paarid (ära)
Lu võrkkokalad lugõttii, müütii saottaa võrgukalad loeti üle, müüdi sajakaupa
J lugõ paariittaa, tšiirep jovvuʙ loenda paarikaupa, jõuab kiiremini
Kõ kaŋgassa looᴅ, a sukaasilmäᴅ luk̆kõaᴢ kangast lood, aga sukasilmad loetakse
J ev vahi iḱä varõssõ epko lugõ luikkojõ rl ei vahi iga varest ega loe luikesid
Lu elä lugõ barõššoja lidnaa menneᴢ, lugõ lidnõssõ tullõᴢ vs ära loe puhaskasu linna minnes, loe linnast tulles
J eestä lugõ nuumõrid: ühzi [= ühsi], siis kahzi [= kahsi], kõlmi algul loe numbr(e)id: üks, siis kaks, kolm
Lu rikaz luki: viib herral viis anõtta, saab viiššümet viis rubĺaa rikas arvutas: (kui) viib härrale viis hane, saab (nende eest) viiskümmend viis rubla
8. (millekski v. kellekski) lugeda v. pidada | vn причислять, причислить, признавать, признать
K lugõttii, što suur peŕe õĺi loeti suureks pereks (loeti, et oli suur pere)
Kõ tuhkapäivä lukõass õnnõtoo päivä esmaspäeva loetakse õnnetuks päevaks
I blagoviššaa lugõttii kallis praaznikka maarjailmutuspäeva peeti kalliks pühaks
P sitä lugõttii kõikkõa makuzapassi seda peeti kõige magusamaks
P sinua nõisass vyõraassi lukõmaa sind hakatakse võõraks pidama
■
J selv́ meeᴢ, kahs tunnia luki päässi tark mees, kaks tundi kõneles peast
Lu miä õõn lukõn [= lugõnnu] kõik suhhõõ tälle ma olen talle kõik otse näkku öelnud
M lugõb niku bibĺissä loeb nagu piiblist
Lu kase naizikko ain tšäüʙ, suu avõõ, varõssia lugõʙ kk see naine käib aina, suu ammuli, loeb vareseid
Lu karu luud lutši karu luges luud (= murdis maha, sõi ära).
Vt. ka lugõttaa, lugõtuttaa, lugõtõlla

luputuška Lu, g luputuškaa lutsija (sõimunimi) | vn сосун, сосунья (бранное прозвище)
üφs õli meill tüttö, juttõli emäll: anna luputtaa; siiz nõistii tätä kuttsua luputuška oli meil üks tüdruk, ütles emale: lase imeda (= anna rinda); siis hakati teda lutsijaks kutsuma

lušata (P) lušat J-Tsv., pr luššaan J, imperf luššazin: luššõzin J
1. lüdida | vn лущить, шелушить
J luššaap süüvve pähtšenää lüdib pähkleid süüa (= sööb pähkleid, poetades neid koorest välja)
2. (süüa) vitsutada | vn уписывать, уписать (в обе щеки́)
J faĺerk oŋ kallis kala, muut kõrt miä tätä luššõzin süüvvᴇ niku lanttua forell on kallis kala, kuid kord ma vitsutasin teda süüa nagu kaalikat.
Vt. ka lahmia, lipata, lipittsää, lohmia, loppia, lottia, lupsutõlla

lutisõlla Kett. M Kõ Po Lu (Ja-Len.) lutisõll J-Tsv. lutisõllaɢ (I), pr lutissõlõn: lutissõõn M Kõ Lu J, imperf lutissõlin Kõ Ja Lu J frekv lutissaa
Kõ lutissõli tšip̆põat paikaᴅ (ta) mudis haigeid kohti
M mättäät kõik lutissõõb rovnõissi vajutab (= rullib põllul) mättad kõik tasaseks
J kuhjaa loomizõs piäb einiit kõvõpõssi lutisõll kuhja loomisel tuleb heinu kõvemini (kokku) suruda (= tallata)
M näeb unõz etti tätä pahapool lutissõõʙ näeb unes, et vanakuri painab teda

lutšissaa: lutšissaaɢ I, pr lutšisan: lutšis̆saa I, imperf lutšisin: lutšis̆sii I = lutissaa
lutšissaas i siältä võita lähep paĺĺo surutakse (linaseemneid) ja sealt tuleb palju (linaseemne)õli
miä sinnua lutšis̆saa (küll) ma sind pigistan!
kõvassil lutšis̆sii täm̆mää pigistasin teda kõvasti

ĺuuĺutõlla: ĺuuĺutõll J-Tsv., pr ĺuuĺuttõlõn, imperf ĺuuĺuttõlin frekv ĺuuĺuttaa
lahs ep saanu kuitši rauha, piti koko üü ĺuuĺutõll laps ei saanud kuidagi rahu, tuli (teda) kogu öö äiutada
la sinnua metsää vuhin ĺuuĺuttõõʙ las metsa kohin äiutab sind

lähetella: lähetell J-Tsv., pr lähettelen: lähetteen J, imperf lähettelin J frekv lähettää
jo miä õõn tätä mõnt kõrta lähetellü, da tämä eb mee ma olen teda juba mitu korda saatnud, aga tema ei lähe

maarjakoivu Lu maaria-koivu J-Tsv. maarjakask, karjala kask | vn карельская берёза
Lu maarjakoivu on blägikko süämeᴢ, tätä kuikaa lõhtši et saa; jäärevä koivu, kõvassi kõva maarjakask on seest kõva, teda (sa) ei saa kuidagi lõhki; kõva kask, väga kõva
J maaria-koivuss teh́h́ä dolota, tameska, kurasõ päit maarjakasest tehakse peitli- (ja) noapäid

mairottaa P, pr mairotan P, imperf mairotin (sõnadega) hellitada, (hellade sõnadega) rahustada | vn обласкивать (словами), приголубливать, приголубить, успокаивать, успокоить (ласковым словом)
lahz idgõʙ, mene tätä mairota laps nutab, mine rahusta teda (räägi temaga)

mairotõlla L P Lu, pr mairottõlõn L P, imperf mairottõlin frekv
1. mõnuleda | vn нежиться; наслаждаться
L ohto magata, mairotõlla rl aitab magamisest, mõnulemisest
L makaa, makaa, mairottõlõ rl maga, maga, mõnule!
2. (sõnadega) hellitada; (hellade sõnadega) rahustada | vn обласкивать (словами), приголубливать, успокаивать (ласковым словом)
P kalliil sõnoilla mairottõliᴅ rl hellitasid (mind) hellade sõnadega
P miä mairottõlõn tätä (= lassa), tämä tulõb millõ tšätiesie ma rahustan teda (= last) hellalt, ta tuleb mulle sülle
3. kiruda, sõimata | vn бранить; ругать
Lu sitä inemissa ain mairotõllaa seda inimest aina kirutakse

matka Kett. R-Eur. P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (K Ja-Len.) matk K J-Tsv., g madgaa P M Kõ Lu J teekond, reis; | vn путь, путешествие
J matka pittšä, tee roojakõᴢ rl teekond pikk, tee porine
J meil õli matka tultava rl meil oli tee(kond) ees
Lu teill on matka tultu teil on tee(kond) seljataga
Ra oroi joχsi, matka joutu rl täkuke jooksis, tee(kond) edenes
Lu nõisi perrää suurõõ madgaa haukkaamaa hakkas pärast pikka (suurt) teekonda sööma
K tšäüs ain pittšii matkoi käis aina pikkadel teekondadel
K pittšää matkaa tulimma tulime pikka teed (= olime pikal teekonnal)
J harkita pittšä matka sammutakse pikka teed
Li miä tahon sillõ üvvää matkaa, õnnõlliissõ matkaa, õnnõlliissõ teetä ma soovin sulle head reisi, õnnelikku teekonda, õnnelikku teed
Kõ aika, marja, matkaa mennä rl (on) aeg, armsam, teele asuda (minna)
Lu mehed jo laadiustii matkaa mehed juba seadsid end teele (minema)
Lu miä meen matkaasõõ ma lähen tee(konna)le
Lu tämä on matkõᴢ ta on tee(konna)l
P miä madgass tulin ma tulin tee(konna)lt
M eellä pajatattii vana rahvaz nii: pittšää matkaa elä ruta mennä tuhkapäivää päivännä ennemalt rääkis vanarahvas nii: pikale tee(konna)le ära rutta (minna) esmaspäeva(sel) päeval
M kõikkõa võiʙ tek̆kauta pittšäz madgaᴢ pikal tee(konna)l võib kõike juhtuda
J miõn [= mie õõn] tullut pitšäss madgassa ma olen tulnud pikalt teelt
J taaz meep sinne, kaukaa matkaa taas läheb sinna, kaugele teekonnale
Lu opõn ku tuõb madgõssa, on higõᴢ, sis piäp tallottaa kui hobune tuleb sõidust (teelt), on higine, siis peab (teda) kõnnitama
■
Lu kunnõ piεttä matkaa kuhu te lähete ~ kuhu te olete teel?
Lu miä ookazin, saan mennä matkaa ma puhkasin, (nüüd) võin (jälle) liikuda (käima hakata).
Vt. ka kaukamatka

meeli Kett. K R-Eur. M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr (Len. R-Lön. P) meeĺi J mieli R-Reg. L P J (K R-Lön.) meel M Kõ Lu miel P miili Kõ-Len. Kl-Set., g meelee M Lu J meeĺee ~ meeĺe J meele R-Eur. mielee P
1. meel, mõistus, aru | vn ум, разум, рассудок
M üvä, tšell on paĺĺo meeltä pääᴢ hea, kellel on palju mõistust peas
Ra sel inemizel rohkap õnnia mitä meeltä on pääᴢ sel inimesel on rohkem õnne kui mõistust peas
M parta kazvap tšiirepää ku meeli pääᴢ kk habe kasvab kiiremini kui mõistus peas
Li jumal eb antannu meeltä jumal ei andnud mõistust
Li emä annaʙ lahzõl nännää suhõõ, a meelt ep paa pähääsee vs ema annab lapsele rinna suhu, aga mõistust ei pane pähe
M mee parõp makaa, enäp meeltä leeʙ mine parem maga (end välja), tuleb rohkem mõistust (pähe)
J murhõss ävitti meeĺe murest kaotas mõistuse
M meeli jo meni alaᴢ mõistus on (vanadusest) juba alla käinud (= nõrgaks jäänud)
Lu se inemin on vähäizee meelelt laŋkõnuᴅ see inimene on natuke puuduliku mõistusega
M täm eb elä õmall meelellä, tällee kui juõllaᴢ, täm nii tantsiʙ ta ei ela oma mõistuse järgi: nagu talle öeldakse, nii ta teeb (tantsib)
M miä õmassa meelessä niku ajattõlin, etti kanni tul̆lõisi parap tehä ma oma aruga nagu mõtlesin, et nii oleks parem teha
L pittšä ivuuᴢ, a lühüd mieli vs pikk juus, aga lühike aru
Lu meeltä paaᴅ õpetad (paned mõistust pähe)
Lu pantu meel ep kestä vs (pähe) pandud mõistus ei püsi
Ra suurõõ meeleeka meeᴢ, ku on suur loba tark (suure mõistusega) mees, kui on suur laup
J vähä meeĺekaa vähese aruga
J ize noor, a vana-rahva meeli pääᴢ ise noor, aga vanarahva mõistus peas
R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl (sa) ei nimetanud naist naerualuseks, meest poolearuliseks
2. meel(elaad), hingelaad, loomus | vn нрав, дух
K vot tämä eli õmaa ilozuukaa i üvää meeleekaa vaat, tema elas oma iluga ja rõõmsa (hea) meelega
J parõttakaa meeltä (Must. 152) parandage meelt
3. meel(eolu), tuju | vn настроение
Lu seneekaa siä üvütäd meelee sellega teed sa tuju heaks (= hüvitad pahanduse)
Ra üvälee üvütetää meeltä, a pahalõõ pahanoitõtaa heale (inimesele) tehakse tuju heaks, aga pahale tehakse pahaks
M näd jo täll meeli vähäneʙ näe, juba tal tuju langeb
Lu millõ tuli üvä meeli ma muutusin rõõmsaks (mul läks meel heaks)
M tänänn millõ on aivoo üvä meeli täna on mul väga hea tuju
M piäp tällee antaa üv̆vää meeltä teda tuleb rõõmustada
M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi kuidas ma rõõmustasin!
I tämä niku üv̆vää meelee tuli ta nagu rõõmustas (= muutus rõõmsaks)
Lu miε õlõn üviz meeliiᴢ, jott tulitta mul on hea meel, et tulite
M lahs nii õli üvil-meeliä lapsel oli nii hea meel
M miä sen̆nee tein üvässä meelessä ma tegin seda heast meelest
J tein üvää meeleekaa tegin rõõmuga (heameelega)
M võtti üv̆vii meelii vassaa võttis heameelega vastu
I a tämä rõhgaa nagraʙ, üv̆vää meeltä nagraʙ aga tema naerab palju, naerab heast meelest
Lu mill on paha meeli, što en kerkinüd ommaa aikaa mennä, müühässüzin mul on paha meel, et (ma) ei jõudnud õigel ajal minna, hilinesin
K ku sikaa näed unõᴢ, siz on pahaa meeltä kui siga näed unes, siis tuleb pahandust (on paha meelt)
J mitä õõtta suruilla suilla, mitä meelille pahoillõ rl miks olete murelike suudega, miks pahas tujus (pahal meelel)?
Kõ jäi paχχoisii meeliise (tal) läks tuju halvaks
J nain alõizõ meeleka tuli kalmoilt kotto naine tuli haleda meelega kalmistult koju
P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl tõi maailma palju rõõme (mesimeeli)
J raskaa meeli mure (raske meel)
4. meel, tahtmine, soov | vn (по)желание
P mill eb õlõ mielee perälliine mul(le) ei ole (see) meele järele (meelepärane)
Li millõ näüttiiʙ, on minuu meelee mukainõ mulle meeldib, on minu meele järele
J õpõnõ ebõ·õ tämä meelt müü hobune pole tema meelt mööda
M söö, mikä on meeltä möö söö, mis on meeltmööda
K eväd mennü üχtee mielie (nad) ei jõudnud üksmeelele
5. mõte, meel | vn мысль, замысел
Lu meeli on kõikkia selväp mõte on kõigist kiirem
Lu miä tänävä üül en pannut silmää tšiin, kõikõlaiz meelet tultii makkajõᴢ täna öösel ma ei saanud (pannud) silma kinni, igasugused mõtted tulid lamades
Lu milla nõis nii meeli põlõmaa, sinne piäb mennä mul tekkis vastupandamatu mõte, (et) tuleb sinna minna
Lu täl ain laulud meeleᴢ tal on aina laulud meeles (= mõttes)
Lu mikä siitiäl on meeleᴢ, se umalikkal on tšeeleᴢ vs mis kainel on meeles (= mõttes), see joobnul on keelel
6. mälu | vn память
M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli (ma) ei mäleta, unustan ruttu (kohe), mul on kehv (lühike) mälu
■
P nii on pimiä, menet tšäzii mielii on nii pime, (et) lähed käsikaudu
M tämä niku muiza meeliizä ta (on) nagu (peast) segane
Lu tämä on nii muiza meeliᴢ, mikä hätä tuõʙ vai kõvassi on läsivä ta on nii endast väljas, (kas) tuleb mingi häda (= õnnetus) või on (ta) väga haige
Lu heittümizessä on inemin muuz meeliiᴢ kohkumisest on inimene ähmi täis
M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi
M ved́ mennäz jo i meeled mettsää (vanadusest) läheb juba mõistuski segi
Lu miä vaatan, sill on meeled va mettsää ma vaatan, (et) sul on mõtted üha laiali
M miä nii kõv̆vii eittüzin, etti menin meeleltä mettsää ma ehmusin nii kõvasti, et mõistus läks segi
Ra menin meelelt vällää läksin peast segi
J tuli meelee (ta) rahunes (= kogus ennast, sai enesevalitsuse tagasi)
J meeli tšäüp ümper pea (mõte, mõtted) on segi
M mennäz jo meeled mettsää mälu hakkab juba nõrgenema
Ja kammarii johsos [= johsas] üvil meeliä lahzet (Len. 242) lapsed jooksevad rõõmsalt kambrisse
P tulimma kõikii kotuosyõ üviiz mielii tulime kõik hea tujuga koju
P ep tuõ kõikki mieliesie kõik ei meenu (ei tule meelde)
M ep kuiniiᴅ johu meelee juõlla kuidagi ei tule meelde öelda
Lu miä sill johutan meelee, jott siä ed unohtaisiiᴢ ma tuletan sulle meelde, et sa ei unustaks
J tulõta millõõ meelee tuleta mulle meelde
Lu bõõ i meelezä pole meeleski
J tee tüü väĺĺää, kunis seizob meeĺeᴢ tee töö ära, kuni seisab meeles
M miä piän meelezä ma pean meeles
J jo nee on mentü silmiissä, vaa bõõ mentü meelesse rl need on juba silmist läinud, kuid pole läinud meelest
M vot ku unostin, vot ku meni meeless mettsää kase sõna vaat, kuidas unustasin, vaat kuidas see sõna läks meelest ära
J meelelt laŋkõma ununema.
Vt. ka lahsomeeli, paha-meeli

meelüᴢ M, g meelühsee: meelüssee M hea uudis | vn хорошая новость
miä täm̆mää meelütin üv̆vääkaa meelüsseekaa ma rõõmustasin teda hea uudisega

meelütellä M (K-Ahl. R-Lön.) meellütellä (K-Ahl), pr meelüttelen K R meellüttelen K, imperf meelüttelin frekv
1. meelitada | vn заманивать, прельщать, соблазнять
K siä mesii meellüttelet, siä viinoi viivüttelet (Ahl. 95) rl sa meega meelitad, sa viinadega viivitad
2. (kedagi) rõõmustada | vn радовать, обрадовать, по-
M miä tahõn tätä meelütellä, tõin tälle toomussia ma tahtsin teda rõõmustada, tõin talle külakosti

merimeeᴢ M Lu Li meri-meeᴢ Lu J-Tsv.
1. meremees, laevamees | vn моряк, мореплаватель, мореход
M näil maata bõllu, näväd õltii merimeheᴅ neil maad polnud, nad olid meremehed
Lu miε ain merez õlin, merimeez õlin ma olin aina merel, olin meremees
Lu kui merimeez nätši unõz naizeläjää, kumpa tätä kuttsu tüvvee, jutõltii, see tääp kehnoa kui meremees nägi unes naist, kes teda (enda) juurde kutsus, (siis) öeldi, (et) see ennustab halba
Lu miä õlin jurma, jurma merimeeᴢ ma olin julge, julge meremees
Lu meri-karu on vana meri-meeᴢ merekaru on vana meremees
Lu ikine merimeeᴢ põline meremees
2. mereväelane | vn военный моряк
Lu meri-mehee služba mereväeteenistus.
Vt. ka meri-ajaja

mesine L mesin K (Kõ-Len.) mesiin J-Tsv., g mesizee: mesiizee J fig mesine, mesi-, mee- | vn ласковый, медовый
L kultõnõ kala tšüsü milt mesiziikaa mieliikaa vetie kuldkala palus mind mesikeelil (mesimeelil teda) vette (lasta)

mesi-tšeeliin J-Tsv. fig mesikeelne, lipitsev, lipitseja | vn сладкоречивый, льстивый
tätä va kuuntõõ, oŋ ku mesitšeeliin (sa) vaid kuula teda: ta on lipitseja (ta on nagu mesikeelne)

miikkula K L P M S Lu Li Ra miikkulõ Lu miikkul J, g miikkulaa Lu Li miikkula J
1. nigulapäev (kevadine 9. V, talvine 6. XII) | vn Никола, Николин день (весенний и зимний)
P kahs miikkulaa, sütšüz-miikkula i tševäd-miikkula (on) kaks nigulapäeva, sügisene (talvine) nigulapäev ja kevadine nigulapäev
S med́d́ee tšüläzä õli miikkula praaznikka meie külas oli nigulapäev püha
P pääle miikkulaa nõisass tšülvämää kagraa da õzraa da nisua pärast (kevadist) nigulapäeva hakatakse külvama kaera ja otra ja nisu
Lu perrä miikkulaa joulunn päiv on pitšep kukoo harkkamusõõ pärast nigulapäeva, jõulude ajal on päev kukesammu (võrra) pikem
Lu talvõl meil peetti miikkula praaznikkaa talvel peeti meil nigulapäeva
Lu tševäd miikkula kevadine nigulapäev
Li talvi miikkula sügisene (talvine) nigulapäev
2. püha Nikolaus, Nikolaus Imetegija (= meremeeste kaitsepühak) | vn святой Николай, Никола чудотворец (покровитель моряков), Микола
Lu merijumal meil õli miikkula, jutõltii pühä miikkula veel meremeeste kaitsepühak (merejumal) oli meil Nikolaus, öeldi veel püha Nikolaus
J paa tšudotvortsaa (miikkula) ette tšüünteliä pane Imetegija (Nikolause ikooni) ette küünal
M tällee tšäzzettii miikkulaa obraazallõõ risitä teda kästi Nikolause ikooni ees palvetada (risti ette lüüa)
3. suur paast, jõulupaast, nigulapaast | vn рождественский или никольский пост
Lu miikkula pühä alki sütšüzüssä pühäpanekissa, ja jouluussaa suur paast (nigulapaast) algas sügisel paastu algusest ja (kestis) jõuludeni
Lu miikkula paasto suur paast (nigulapaast)
Li miikkulaa pagõttõma suure paastu (nigulapaastu) lõpp.
Vt. ka sütšüz-miikkula, talvimiikkula, tševädmiikkula

mikäiᴅ P M (Kett. K R L Kõ Lu J I) mik̆käiᴅ M Kõ, g miz̆zeiᴅ M, part mitäiᴅ Kett. K R L P M Lu mitäitä K-Ahl. mit̆täiᴅ M Kõ I mittäiᴅ M Kõ Lu I J mittäitä I
1. miski | vn что-то, что-нибудь, что-либо
P põllol mikäid ain tulõʙ põllult miski ikka tuleb (= põld mingit saaki ikka annab)
I antagaa mit̆täiᴅ millõ andke mulle midagi
M tämä miz̆zeit teeʙ, nii maailmaa makuzassi (kui) ta midagi (= mingi söögi) teeb, siis väga maitsvalt
Kõ tõin kõõs sööʙ mit̆täiᴅ kuivaa, siz ikotaʙ kui mõni sööb midagi kuiva, siis luksub
2. mingi, mingisugune | vn какой-то
M täm eb jõutõnu õmall aigallõ, tällee mikäit tuli mässärüᴢ ta ei jõudnud õigel ajal, tal(le) tuli mingi takistus
Kõ siäl on domovikka niku inehmiin mik̆käiᴅ seal on majahaldjas, nagu mingi inimene
I ženih̆haa tetšiväᴅ, oppõõs tetšiväᴅ migässäissä puissa (jaanipäevanaljana:) tegid peigmehe, tegid hobused mingisugustest puudest
3. (ei) miski | vn ничто
I tüttäreᴅ antõvaᴅ lekarstvoo, eb mit̆täit tälle avittannuᴅ tütred andsid arstimeid, miski ei aidanud teda
J nii on upŕamoi lahs, jot tšettäit i mittäit ep kuuntõõ on nii kangekaelne laps, et ei kuula kedagi ega midagi
M bõlõ mit̆täät pah̆haa pole midagi halba
I millissäiᴅ mittäiᴅ näväᴅ eväᴅ antannuuᴅ meilee nad ei andnud meile mitte midagi
M miε en peltšää millizee mit̆täiᴅ ma ei karda mitte midagi
4. (ei) mingi, (ei) mingisugune | vn никакой
M tämä on nii tülppä ińeehmin, täm̆määsee ep tartu mik̆käid õpõtuᴢ ta on nii nürimeelne inimene, talle ei hakka külge mingi õpetus
■
P tšizgob mitäit säätä kisub nagu tormi(le)
M oottõõ, miä sillõõ juttõõn mit̆täit salajuttua oota, ma räägin sulle ühte salajuttu
M tširppa bõõ mit̆täiᴅ kirpe pole sugugi
M täll eb õõ ram̆moa millizee mit̆täiᴅ tal pole üldse jõudu.
Vt. ka ebmikäiᴅ

misee: mis̆see M = mihsi
menin tätä lein, mis̆see eb antannu millõõ mit̆tääᴅ läksin lõin teda, (et) miks (ta) ei andnud mulle midagi

misselee Lu missle Lu J = mitäleeʙ
Lu misselee tänävoon nii varraa joutuzivad maamunaᴅ millegipärast said kartulid tänavu nii vara valmis
J tätä missle evät suvattu teda millegipärast ei armastatud

muglia P Lu Li J-Tsv. (Ra), pr muglin P Lu Ra J, imperf muglizin P Lu J
1. kortsutada, kägardada, käkerdada | vn мять, помять, комкать, скомкать
Lu elä mugli sõppaa ära kortsuta rõivaid
J uus pinžikk de nii jo om muglittu uus pintsak ja on juba nii kortsus (kortsutatud)
J elä issuu uuvvõõ hatuu pääle, mugliᴅ ära istu uue mütsi peale, käkerdad (ära)
2. sasida, sassi v. segi ajada (juuste kohta) | vn лохматить, разлохматить; ерошить, взъерошить (о волосах)
Ra tämä millõõ mugli ivusõᴅ ta ajas mul juuksed sassi
Ra milla ko on muglitud ivusõᴅ küll mul on juuksed sassis (sasitud juuksed)
3. (tüdrukuid) käperdada, kabistada | vn хватать или щупать (девушек), простор. лапать
Lu poigad mentii tüttöi muglimaa poisid läksid tüdrukuid kabistama
Li elä mugli, ep piä muglia ära käperda, ei tohi käperdada
4. peksta, tuupi teha, naha peale anda | vn пороть, выпороть; сечь, высечь (прутом), задать взбучку
P ep piä tätä muglia, tämä on muitõz üvä pojo ei tohi teda peksta, ta on tavaliselt (muidu) hea poiss
Lu ku kahsi inemissa pellaavõᴅ, ühs on voimõkkaapi, siz jutõllaa: näd miä tätä muglizin kui kaks inimest hullavad, (ja) üks on tugevam, siis öeldakse: näe, ma tegin talle tuupi.
Vt. ka moršittaa, murjata, murjoa, mägliä, määliä, müllätä

muitõõ Lu Li J
1. muidu, niisama | vn так, просто так
J keitettii kala suppia i muitõõ žaaritõttii keedeti kalasuppi ja praeti muidu (kala)
2. muidu, teisiti | vn иначе
Lu siä muitõõ et hooli, ku sinnua et kleppaa sina muidu ei kuula (ei hooli), kui sinuga ei tõrele
Li lehmäle pantii drolli kaglaa, muitõõ ep kuul, ääri müü meeʙ, jääb mettsää lehmale pandi krapp kaela, muidu (teda) ei kuule, läheb (karjast) eemale (läheb ääri mööda), jääb metsa

murrõlla K P M Po Lu (Kett. Ja-Len.) murrella K-Ahl. murrõll J-Tsv. murrõllaɢ I, pr murtõlõn P M murtõõn Kett. M Lu J murteen K-Ahl., imperf murtõlin P M Lu J frekv
1. murda | vn ломать
K eb lõikata, a murrõllass ei lõigata, aga murtakse
Po leipä murrõltii pieniiss palokkõiziss leib murti väikesteks tükikesteks
I tänävoona groomulla murtõli puuᴅ, kahtšipuuᴅ tänavu murdis äike puid, kasepuid
2. (ära) lõhkuda | vn разламывать, разбивать
I murtõlivat tšimopakot sis mettä veiväᴅ lõhkusid mesipuud (ära), siis röövisid (viisid) mett
3. väntsutada | vn тормошить
Lu elä murtõõ nii kõvassi lassa ära väntsuta last nii kõvasti!
4. painata, vaevata, piinata; kiusata | vn давить, сдавить, мучить; дразнить, досаждать
M koo perennaa murtõõb ööll žiivattaa majahaldjas painab öösel koduloomi
P kuollu alkõ tätä murrõlla surnu hakkas teda painama
P tauti murtõli tätä haigus vaevas teda
Kett. sinua murtõõp saatana sind kiusab saatan
■
J kuuntõõ han siä, kui saksõlaim murtõõb med́d́e viittä pajatta sa kuula ometi, kuidas sakslane pursib (murrab meie viisi) meie keeles rääkida
M ep tahtau nii murrõlla kasta van̆naa päätä ei ole tahtmist (seda) vana pead nii vaevata
M elä siε murtõõ tühjää õm̆maa päätä ära sa ilmaaegu oma pead vaeva!
Vt. ka murjuta, murtaa

mälestää M Kõ S (Ja), pr mälestän M Kõ S Ja, imperf mälestin M
1. mäletada | vn помнить, запомнить
M mälestän pikkaraizõõ lauluu mäletan (üht) väikest laulu
M kaaskoo pajattaa miä en mälestä muinasjutte (rääkida) ma ei mäleta
M miä tälle kaz̆zee tein vihuttaa, nõõb õm̆maa iä min̆nua mälestäm̆mää ma tegin selle talle vihuti, (nii et) mäletab mind kogu oma elu
M kõikk lahzõd mälestimmä üvälee tätä kõik lapsed mäletasime teda heaga
M nii on prokutoo, eb mälestä ipo ilmoja kk on nii totter, (et) ei mäleta ilmast ega maast
M mokoma lanttupää, ep taho enäp mit̆täiᴅ mälestää kk niisugune kanapea, ei taha enam midagi mäletada
M on tohopää, vähä mälestäʙ kk on pudrupea, mäletab vähe
M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli kk (ma) ei mäleta, unustan otsekohe, mul on lühike mälu
M mill on puusta pää, en mälestä kk mul on tühi pea, (ma) ei mäleta
2. meeles pidada, meelde jätta | vn запоминать, запомнить
M piεb mälestää, tšellee mikä piεp tuuvva peab meeles pidama, kellele mida peab tooma.
Vt. ka mälehtää

mäsätä Kett. K M Kõ J (Li) mäsät J-Tsv., pr mässään K M Li J, imperf mässäzin M mässezin J
1. häirida, segada | vn тревожить, мешать
M mikä leʙ tätä mässääʙ miski häirib teda
Kõ tšenniit tällee eʙ mäsännü keegi ei seganud teda
M siε mässäzid minuu un̆nõõ sa häirisid mu und
2. sassi v. segamini ajada | vn запутывать, запутать
Li siä kõik niitid mässääᴅ sa ajad kõik niidid sassi
3. K M J-Must. segada, liigutada (toitu) | vn мешать, помешивать (еду)
4. (kinni) mässida | vn кутать, закутать; обёртывать, обернуть
J pää õli mäsättü tšiin pea oli kinni mässitud
5. fig tüli norida | vn ссориться, искать ссоры
Li eb laadiu tšenneekaa, mässääʙ, nii märännü meeᴢ ei saa kellegagi läbi, norib tüli, (on) nii halb mees.
Vt. ka mässäüttää

määĺätä Li, pr määĺään, imperf määĺäzin muljuda, pigistada, mudida | vn мять, помять; сжимать, сжать
karu tätä kõvassi määĺäᴢ karu muljus teda kõvasti.
Vt. ka muljua, murjuta

nagraa Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J Ku (R-Reg. Kr) nagra Kõ-Len. Lu J nagraaɢ I, pr nagran Kett. K P M Kõ Lu Kr nagrõn Lu J nahgran Kr, imperf nagrõn Kett. Kõ nagrõõ I nagrin R P M Kõ Lu Ra J nagrazin Kõ nagroin Ku
1. naerda | vn смеяться
Lu ühs suu nagrõʙ, ühs suu idgõʙ vs (üks ja see)sama suu naerab, sama suu nutab
Lu tšen kõig nag-rud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab
Lu se on izze nagrõttava, mitä tämä nagrab muita ta on ise naerdav, mis ta teisi naerab
Lu mitä tüü ain nagrõtta, ampaaᴅ irvillä mis te alati naerate, hambad irevil
M vad nüd nagraʙ koko suulla vaat nüüd naerab, suu kõrvuni (täie suuga)
M miä nagran vatsaa täünnä ma naeran nii, et kõht lõhki
I a tämä rõhgaa nagraʙ, üv̆vää meeltä nagraʙ aga tema naerab kõvasti, naerab heast meelest
Lu noorõn miä õlin paha nagramaa noorena olin ma kange naerma (= olin väga naeruhimuline)
Lu nagramissa nagraʙ naerab kõvasti
P piin, piin tšiin i türzähtin nagramaa pidasin, pidasin (naeru) kinni ja (= kuid lõpuks) purskasin naerma
M täm trüümästi nagramaa ta purskus naerma
M miä ahatan nagraa ma lagistan naerda
J hihitteep starikkojõõ viittää nagraa kihistab vanameeste kombel naerda
Lu kihitäb nagraa kihistab naerda
P tämä meni nurkkaa, mühizeʙ nagraʙ ta läks nurka, naerab endamisi
P mitä siä mühiᴅ nagraᴅ mis sa muheled naerda?
M muhasti nagramaa ~ P mühähti nagramaa hakkas tasakesi naerma
M muhizin nagraa muhelesin naerda
2. (ära) petta v. narrida | vn обманывать, обмануть
Lu ne on läpi luijõ tšäüjäᴅ, neid elä uzgo, nagrajaᴅ poigõᴅ, suvataa tüttöi nagraa need on petised, neid ära usu, petjad poisid, armastavad tüdrukuid petta
Lu ai tämä ku veitteʙ tätä nenässä, tahoʙ nagraa oi, kuidas ta veab teda ninapidi, tahab narrida

nagrõttava Kett. K P Lu nagrõttõvõ Lu, g nagrõttavaa adj, subst naerdav, naerualune; -väärne | vn осмеивае-мый; смешной, смехотворный
K pantava on pajatõttava da naitõttava on nagrõttava vs mehelepandav (neiu) on tagaräägitav ja naidetav (noormees) on naerdav
P tämä on nag-rõttava, kõikk inehmiized nagravat tätä ta on naerualune, kõik inimesed naeravad teda
Lu se on izze nagrõttava, mitä tämä nagrab muita ta (see) on ise naeruväärne, mis ta teisi naerab
Lu tämä on eess i takkaa nagrõttõva ta on eest ja takka naeruväärne

nahka Kett. K-Ahl. L P Ke-Set. M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Ku (R-Eur.) nahkõ Ra J nahk Ra J nakka Kr Нагка Tum. Pal₁ На́гка Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁, g nahgaa Kett. L P M Kõ Lu Li Ra J I nahga J R-Eur. nahaa Ku nahk | vn кожа, шкура, шкурка
P tšämmälel meni nahka õhuussi, kaugaa en tehnüt tüötä kämblal muutus (läks) nahk õhukeseks, (ma) ei teinud kaua (= polnud kaua teinud) tööd
J päivä põlõtti nahgaa, tšiskauʙ päike põletas naha (ära), kestendab
J nii õõrtozim varpaad jot nahgõtt jääti hõõrusin nii varbad (ära), et jäid nahata
Lu se jäi pahaizõssi, niku haamu, luu da nahka see jäi kõhnaks nagu viirastus, (ainult) luu ja nahk
J ühess ärjess kaht nahka t tšizgo vs ühelt härjalt kaht nahka (sa) ei kisu
Po šuuba õli nahkoiss kasukas oli nahkadest (tehtud)
Po täm õppihuᴢ nahkoi tetšemää ta õppis nahku parkima
P nahkoi dubittaass nahku pargitakse
M lahsi õli lampaa nahgaa süämmee tšäärittü laps oli lambanaha sisse mässitud
M tšennää paglat tehtii opõzõõ nahgassa vai lehmää nahgassa pastlapaelad tehti hobusenahast või lehmanahast
Lu kanaa nahka on krompõlikko kananahk on krobeline
J siit tetši tšeritšennäᴅ, täi nahgass sellest tegi pastlad, täinahast
Lu kanamunaa nahka kanamuna nahk
J magoo nahka maonahk
Lu sirentsi nahka poolpehme nahk
Lu juhtõ nahka juhtnahk
J saappõgõd on õmmõltu juhti nah-gõss saapad on õmmeldud juhtnahast
J põhjõ nahk tallanahk
S Lu nahka muna nahkmuna (kanal)
S nahka massina nahkkukkur
Lu Ku nahka rooska nahkpiits
P nahka remeniᴅ nahkrihmad
J nahk peredńikk nahkpõll
M nahka tšennäᴅ pastlad
■
J tõmpa raŋgid rint nahgõll üvässi tšiin tõmba rangid rinnusega hästi kinni
Li seltšä nahka, se meeʙ üli sed́olkaa, piäʙ aisoita tšiini sedelgarihm, see läheb üle sedelga, hoiab aisu kinni
Lu raŋkipuilla on üllä arjuz nahka rangidel on ülal harjuserihm
Tum. Чирья нагка paber
J nahka tiiru ~ nahka tiiro nahkhiir
J nahgaa kaivojõ nöörija (= liigkasuvõtja)
Lu ku on kõvassi umalaᴢ, jutõllaa: se on tuhka nahka umalaᴢ kui (keegi) on kõvasti purjus, öeldakse: see on purupurjus
P tämä on arka, tämäll jänesee nahgaakaa om perze paikattu kk ta on arg, tal on jänesenahaga tagumik paigatud
Lu katti sei jänesee nahkonaa kass sõi jänese koos naha ja karvadega
M koko lehmä nahkoinaa päivinää mahsõ kahtšümmett viis rubĺaa terve lehm koos naha ja karvadega maksis kakskümmend viis rubla
J tauti on nahgaa nallõ, eb või nõissõ haigus on ihus (naha all), ei või tõusta
Lu täll on paksu nahka, mittää p hooli tal on paks nahk, millestki ei hooli
J nahk on täünö kõht on täis (söödud-joodud)
J nõizõt pilla tetšemä ni saad nahgaa täünö (kui) hakkad pahandust tegema, siis saad nahatäie
Lu miä sillõ annan nahgaa täünn ma annan sulle nahatäie
Lu annõttii nahgaa pääl(ä) anti naha peale
Ra miä tältä nahgaa tõmpaan üli pää ma tõmban tal(t) naha üle kõrvade (pea)
J nahk lastii mahaa (teda) karistati
Ra ojja õma nahkaa, elä siivolla hoia oma nahka, ela korralikult
Ra se poikõ ku suvaap tüttöä, nii nah-gõss meeb vällää küll see poiss armastab tüdrukut, nii (et) poeb nahast välja
Lu eb või mahtua omaa nahgaa süämee ~ nahgaa süämez ep saa tillaa poeb kas või (oma) nahast välja (= ei saa rahu)
M paha inemin, täm ep saa õmiza nahkoiza til̆loi halb inimene, ta ei ole (kunagi) rahul
Lu kõik võtti sei, pani nahkaa kõik võttis sõi (ära), pani nahka
Li kõik mätti nahkaa kõik parkis nahka
J jo kuile kõik toomizit pisid nahkaa kas juba kogu külakosti pistsid nahka?
Vt. ka aŋgõrjaznahka, arjuznahka, juhtinahka, kagl-nahka, kana-nahka, kärn-nahka, lampaa-nahka, makonahka, marraznahka, piki-nahka, põhja-nahka, pähtšenänahka, päänahka, rinnuz-nahka, rintnahka, satul-nahka, sed́olk-nahka, seltšänahka, sittanahka, sool-nahka, tširnahka, vatsannaluznahka, vattsamakonahka, õhjanahgaᴅ