[VOT] Vadja keele sõnaraamat

taugõta K L M Kõ (Kett. P Ja-Len. Lu J-Tsv. Ku), pr taukõõʙ M Kõ Lu taukyõʙ ~ taukkyõʙ (L), imperf taukõzi P M taukõᴢ K M Lu lõppeda, kärvata, hukka saada, surra (loomade kohta) | vn дохнуть, сдохнуть, околевать, околеть (о животных)
M koolõʙ inehmin, a žiivatta hukkauʙ vai taukõõʙ inimene sureb, aga loom saab hukka või lõpeb
L lehmä i opõnõ taukõzivaᴅ lehm ja hobune kärvasid
Kõ ku kana laulaʙ, tõinkõrt i izze taukõõʙ kui kana laulab, teinekord sureb ka ise
M eb iiri nältšää taukõõ javokottiᴢ vs ei hiir jahukotis nälga sure
K gaada õli taugõnnu madu oli kärvanud
P vareńd́jaa bankkaa krotta taukõzi rott kärvas moosipurki
L starikka duumaaʙ, etti repo on taugõnnu (muinasjutust:) taat arvab, et rebane on surnud
L ize taukkyõt kuominaa rl ise kärvad rehealusesse
M klopit taukõõvaᴅ ku toot kot̆toosõõ kloppirohtoa lutikad hävivad, kui tood koju sookailu
■
L taukõis ted́d́e puteli lõppeks teie (viina)pudel.
Vt. ka taukõõssa