[VOT] Vadja keele sõnaraamat

aapõn ~ aapõnõ M, g aapõzõõ M haavapuust, haava- | vn осиновый
raut-aŋgolõõ pantii aapõzõd varrõᴅ raudhangu(de)le pandi haavapuust varred
tälle anna hot́ aapõzõd algoᴅ, täm kõik sööʙ talle anna kas või haavahalud, ta sööb kõik ära.
Vt. ka aapain, aapanõ

apoo Kett. K-Ahl. K-Set. M-Set. Lu apuo L P ap̆poo M Kõ vdjI appoo Po Li apo I hapoo Lu Ra hapuo P hapo Lu Ra J-Tsv. (Li) ap Kr, g apoo K ap̆poo M hapu; hapendatud | vn кислый; квашенный
Li nii appoo omõna, što hümmüsütti nii hapu õun, et pani judisema
M peskaa soolaveekaa, etti soola sööʙ kõikõõ sen̆nee ap̆poo vällää peske (piimapotte) soolveega, (sest) et sool sööb kogu selle hapu ära
M a ku on aivo ap̆poo, se on tšilapo ap̆poo aga kui on väga hapu, (siis) see on kibehapu
M ap̆poo mak̆kõa magushapu
L võta apoit kapussoi võta hapukapsaid
I miä suv̆vaa ap̆poa rokkaa ma armastan hapukapsasuppi
J hapo ublikõᴢ hapuoblikas
Lu mettsäᴢ kazvaʙ mokoma einä. ko onõ neĺĺä lehtoa, siis se lehto annab õnnõa; se on hapo einä metsas kasvab niisugune rohttaim. Kui on neli lehte, siis see leht toob (annab) õnne. See on jänesekapsas
M ap̆poo voroga (säilitamiseks) hapendatud tihke kohupiim
P lehmä eb lühzä, sis süvväs hapuot piimää, i vettä pannas sis ku süvväᴢ (kui) lehm ei lüpsa, siis süüakse hapendatud paksu kohupiima, ja vett pannakse (peale) siis, kui süüakse
K Lu apoo piimä ~ M ap̆poo piimä ~ I apo piimä ~ J hapo piim hapendatud paks kohupiim

griisi M Lu J-Must. griizi M Li, g griizii M Lu
1. song | vn грыжа
Lu tämä läzib griizii perässä, eb või tehä tüütä ta põeb songa pärast, ei või tööd teha
M mehiil on munõlaiz griizi; tšen raskassa nõsaʙ, sis pil̆laab en̆nee meestel on kubemes (munandeis) song; kes rasket tõstab, (see) siis teeb endale häda
2. rahhiit | vn рахит
J griisi sööʙ rahhiit kurnab (sööb).
Vt. ka grõõza

ikottaa M (Kõ J-Must.), pr ikotaʙ M Kõ, imperf ikotti
1. impers luksuma ajada | vn икаться
M ikotab lassa last ajab luksuma
2. luksuda | vn икать, икнуть
Kõ tõin kõõs sööʙ mit̆täiᴅ kuivaa, siz ikotaʙ, a lahzõd ikottavaᴅ tšülmässä mõni, kui sööb midagi kuiva, siis luksub, aga lapsed luksuvad külmast
3. J-Must. kogelda, kokutada | vn заикаться.
Vt. ka ikossaa

kuiva Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (R-Eur.) kuiv S Lu J, g kuivaa K L M Kõ Lu J Ku
1. kuiv | vn сухой
Kõ võtti kuivassa vihassa lehtoi võttis kuivast vihast lehti
Lu kuiva leipä suu reviʙ vs kuiv leib rebib suu (katki)
Lu kuiva bugra sooza on soosaari kuiv küngas soos on soosaar
Lu kajaga tuõb rantaa, kuival maall, se tääp tormia (kui) kajakas tuleb randa, kuivale maale, see ennustab tormi
Kõ kõõs sööʙ mit̆täiᴅ kuivaa, siz ikotaʙ kui sööb midagi kuiva, siis luksub
Ra tõin lanttu on kuiva, a tõin on vesikaᴢ üks (teine) kaalikas on kuiv, aga teine on mahlane
S meńńä voonn bõllu vihmaa, kuiv õli möödunud aastal polnud vihma, oli kuiv
J viska bruuss lävennala, kuivõp rihee tull viska plank läve ette, (on) kuivem tuppa tulla
Lu võdra eläʙ veez i mettsäᴢ, kuival i veeᴢ saarmas elab vees ja metsas, kuival ja vees
Lu soo siäl, soo tääl, kuzaa bõõ kuivaa kk (vaese inimese elu kohta öeldakse:) soo seal, soo siin, kuskil pole kuiva
J uupõkkaat peettii tšezällä, kuivall aikaa {u}-id (= pastlataolisi naistejalatseid) kanti suvel, kuival ajal
Lu meilä on kuiva pakkain, siiz on sirka ilma meil on kuiv pakane, siis on selge ilm
Kõ kuiva suvi kuiv põuane suvi
Lu on kuiva süüglä i märtšä süüglä on kuiv konnasilm ja märg rakk
Lu kuivad villiᴅ konnasilmad
Lu kumpassia oŋ kuivia i pirtuu omia kompasse on kuivi ja piiritusega
Lu kuiva porttu, kuza vesi nõisu i lasku kuiv sadam (on see), kus (on) veetõus ja mõõn
Lu on kuiva dookki i vesidookki on kuivdokk ja ujuvdokk
2. kitsi, ihne; kokkuhoidlik, säästlik | vn скупой, скаредный; бережливый
J kuivad õltii, eväd õltu hettaaᴅ (nad) olid kitsid, ei olnud helded
Lu izze on kuiva, ni tšellä mittä eʙ anna ise on ihne, kellelegi midagi ei anna
Lu kuiv inemin, tämä tävvütäʙ, jott tapajaiᴢ eteeᴢ säästlik inimene, tema hoiab kokku, et jätkuks edaspidiseks
3. kõhn, kuivetu | vn сухощавый, сухопарый
Lu kuiva inemin kõhn inimene
J kuivaa ruumõka kuivetu kehaga
■ Kõ kuivat kibriᴅ ~ Lu kuiva kohu ~ Ra kuiva koho (mingi lehmade nahahaigus).
Vt. ka kupo-kuiva
Vt. ka kuivakaᴢ, kuivanõ, kuivõin

lahsi Kett. K R L P M Po Lu Li J I Ku (Kõ Ja-Len. Ra vdjI Kl) lahhsi J-Must. lahzi Len. R-Reg. Lu-Must. J-Must. lahs Al. P M Lu Ra J laχsi P (M Kõ) laχs U lachs ~ laxe Kr Ла́хси K-reg₂ Ii-reg₁ Лахси ~ Лахсъ Pal₁ Лахсь Ii-reg₂, g lahzõõ Kett. K M Lu J lahsõõ Kett. I lahse J-Must. lahzee Ku
1. laps | vn ребёнок, дитя
M miä õõn takaämmä, minuu unukalla on lahzõd jo mina olen vanavanaema, minu lapselapsel on juba lapsed
Ku rikkaallᴀ rahhaa a laisal lahsiitᴀ vs rikkal (on) raha, aga laisal lapsi
M lahzõõ piäʙ emältä tšüs̆süä antõõssi laps peab emalt andeks paluma
I pikkõzõlõ lahsõlõ piäp kuullõtaɢ vanapia väike laps peab kuulama vanemaid (inimesi)
Po lahzõll õli ǜö-itku laps nuttis öösiti
Lu lahz eb makkaa, lahz on sõnahuzõᴢ laps ei maga, laps on ära sõnutud
Lu miä jo lahzõõ murõtin ma söötsin juba lapse ära
Lu tätä kutsuttii sauna nain, kumpa sünnütti lahzõõ seda kutsuti nurganaiseks, kes sünnitas lapse
M saunaasõõ veetii lassa tetšemää sauna viidi last sünnitama
Ku perednikaa tokut́śid eessᴀ̈, t́śüttönnᴀ̈ lahzee teeᴅ (kui) põlle pillasid eest, saad tüdrukuna lapse
J pani peenenn piikuõõsõõ, lahsõnn lassa kattsomaa rl (ema) pani väikesena teenijatüdrukuks, lapsena last hoidma
J lahzõlõ nännää (rintaa) antõma lapsele rinda andma
J lahs on rinnõss veerotõttu laps on rinnast võõrutatud
J elä han siä õõ õmiiz lahsiijõ kõhta nii pagan ära sa ometi ole oma laste vastu nii halb!
Ra ep se omii lahsii tää see ei hooli (tea) oma lastest
Ra se viskaz omad lahzõd niku jänes poigaa see jättis oma lapsed maha nagu jänes poja(d)
Li lahzõss tahoᴅ laulajaa kk lapse töö on ju teada! (tahad lapsest lauljat!)
M täll on rinnaa imevä lahsi tal on rinnalaps
Lu itkuri lahz mörnäb aina nuttur laps aina karjub
J terävä lahsi (Must. 184) elav(aloomuline) laps
Lu tuhmapäin lahsi kõva peaga (= vähese taibuga) laps
M kummaᴅ ovaᴅ vähäkkõizõ vähämeelellizeᴅ lahzõᴅ, neillä valuʙ kohlo suussa kes on natuke puuduliku mõistusega lapsed, neil valgub ila suust
P kuultamattomõinõ lahsi sõnakuulmatu laps
R vaivanõ lahsi ~ M armatoo lahᴢ vaenelaps
J võõrõz lahs (Tsv.) kasulaps
J saatu lahs (Tsv.) vallaslaps
P tämä on tüttärikuo laχsi ta on vallaslaps (tüdrukulaps)
Lu rinta lahsi imik (rinnalaps)
J süntü ko poik vai tüttö lahs kas sündis poeg või tütar (poiss- või tüdruklaps)?
J tuutu, tuutu, tüttrikko lassa, veel parõpassi kui poikalassa (Must. 161) {t., t.}, tütarlast, veel paremini kui poeglast
Lu lahzõõ kattsoja ~ J lahzõõ oitõjõ lapsehoidja
J lahzõõ müttsü lapsemüts
P lahsajõõ kaaska ~ Ku lahsii kaaska laste muinasjutt
J lahzõõ põlvi (Tsv.) lapsepõlv
I lahsõõ tila päramised
2. (looma, linnu jne.) poeg | vn птенец, детёныш
M õli noori põdra, neitä lahsia oli noor põder, (üks) neid poegi
M sika sööb õmad lahzõᴅ siga sööb oma pojad (= põrsad) ära
L kuolõvad linnuu lahzõᴅ linnupojad surevad ära
M rahnopakkoz on õma pere, a õma peressä täm lazzõb lahzõᴅ mesipuus on oma pere, aga oma perest ta heidab peret.
Vt. ka marrazlahsi, oppi-lahsi, piikalahsi, poikalahsi, pojolahsi, pojoklahsi, riiv-lahsi, rintalahsi, rissilahsi, tüttärikkolahsi, tüttärikoo-lahsi, tüttölahsi, tütärlahsi, vagazlahsi, vaival-lahsi

luu K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr Лу́у Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁, g luu Lu J
1. kont, luu | vn кость
Ra lihal on luuᴅ, a kalal on rooᴅ lihal on kondid, aga kalal on luud (rood)
M pehmiä liha, ilmaa luuta pehme liha, ilma kondita
M lud́d́ekaa liha kontidega liha
M tämä ain viskaz luud maalõõ ta viskas (süües) aina kondid maha
Lu sinull piäb luuta grizziä sul tuleb konti närida
Kõ sinu tšäessä i araga ep saa kaluttua luuta sinu käest ei saa harakaski näritud konti (= sinu käest ei saa keegi midagi)
M opõzõlt liha söötii, luud da nahka jätettii hobusel(t) liha söödi, luud ja nahk jäeti (alles)
L karu luud lutši karu luges luud (= murdis maha, sõi ära)
Ku ḱäpü oli luussa võrgukäbi oli luust
I lövvin luud inehmizee leidsin inimese luud
J raaoo luud vaĺaittassa tee ääreᴢ raipe luud vedelevad tee ääres
Lu siä minnua lüü nii kõvassi, vaa luid elä katkaa sa löö mind nii kõvasti (kui tahad), ära ainult luid purusta
Lu vaivatab vanoja luita, soovip kehnoa ilmaa vanad luud valutavad, (see) ennustab halba ilma
P ja mettsä otuhsõllõõ kaluta õmaz luud nuorõd nõdrukkõizõᴅ ja metsloomale (viid) närida oma noored painduvad luud
Lu purõb luhõs-saa (Must. 160) pureb luuni
M luisõõssaa luudeni
J luita sööʙ luud valutavad (närib luid)
M sooja luita eb murra vs soe konti ei riku (luid ei murra)
Lu vari luita eb vaivata vs soe konti ei riku (kuumus luid ei vaeva)
J lusti on luita liikutõlla rl lust on luid liigutada (= tööd teha)
Lu se jäi pahaizõssi niku haamo, niku luu da nahka see jäi kõhnaks nagu viirastus, nagu luu ja nahk
M tämäss bõlõ mit̆täiᴅ ku luuta da nahkaa temast pole midagi (muud järele jäänud) kui (vaid) luu ja nahk
M tällee piäp kopittaa ram̆moa, etti kazvaizivad luud i lihaᴅ ta peab koguma rammu, et kasvaksid luud ja liha(se)d
Kõ nõizi ize tiitäjäksi, .. liitti lihat luihe kiin (Len. 230) rl hakkas ise lausujaks, .. liitis lihad luude külge (= parandas tõbise)
M söötii luinaa päinää kõikk kk söödi kõik koos luude-peadega (= söödi kõik viimseni ära; söödi kõik koos naha ja karvadega ~ saba ja sarvedega)
M ted́d́eekaa saab nagraa, etti šok̆kaa-luuᴅ väsüväᴅ teiega saab (nii) naerda, et põseluud väsivad
J oŋ ko sill ajut pää luuᴢ on sul mõistust peas (kas sul on ajud pealuus)?
Lu pää luu pealuu
J nenää luu ninaluu
Lu kagla luuᴅ rangluud
J tšäsi luuᴅ käeluud
Lu pihta luu ~ lopatk luu abaluu
Lu tšültši luu ~ tšültšä luu roie, ribi, küljeluu
Lu sääri luu sääreluu
Lu rissi luu ristluu
Lu J korsku luu krõmpsluu
J slona luu elevandiluu
J luu jäseneᴅ liigesed (liigeseluud)
2. linaluu | vn кострика
I luut poiz määliᴅ lõugutad (lina)luud välja
Lu pellavaa luuᴅ linaluud
■
M aivoo üvä inehmin, üv̆vää iz̆zää luissa lähnü (on) väga hea inimene, hea isa luudest tulnud
J lustia luuta obõnõ (Must. 175) head konti hobune (orig.: hyvässä kunnossa pysyvä hevonen)
J boranaa pää luu oinapea, oina pealuu (= loll)
M sööjää luu ~ P kuolluu luu kooljaluu
J luu marjõ lillakas, lillakamari
M tämä min̆nuu muukkaᴢ, kõig luud läpi ta piinas mu üdini ära
M täm on nii viratoo läpi lud́d́ee tšäüjä ta on nii üdini halb inimene
Lu ne on läpi luijõ tšäüjäᴅ, neid elä uzgo, nagrajad poigõᴅ, suvataa tüttöi nagraa need on petised, neid ära usu, petjad poisid, armastavad tüdrukuid petta.
Vt. ka bokkaluu, jalkaluu, kaglaluuᴅ, kalaa-luu, kantoluu, lapaluu, lapatkaluu, lapp-luu, lavaa-luu, liitts-luu, lopatkoluu, lõukaluu, nenä-luu, nenää-luu, pahk-luu, peh́miä-luu, pihtaluu, puusaluu, puuskaluu, põlvi-luu, põski-luu, pää-luu, rintaluu, rissiluu, seltšäluu, silmäluu, slonaa-luu, sõrmi-luu, sääriluu, sööjäluu, šokka-luu, tšedräluu, tšedrämizluu, tšeer-luu, tšehsisääriluu, tšäsiluu, tšültšiluu, änt-luu

maaomena M = maamuna
tõukõᴢ, omenoo sööʙ, maaomenoita tõuk, sööb kartuleid

mamko M, g mamkoo = mamka
sünnüb lahsi i koolõʙ, a emä meni mamkossi sünnib laps ja sureb, aga ema läks ammeks
vai mamkoll on kehno elo. tämä sööb veel parapõissi kui herra kas ammel on vilets elu! Ta sööb veel paremini kui härra (ise)

mikäiᴅ P M (Kett. K R L Kõ Lu J I) mik̆käiᴅ M Kõ, g miz̆zeiᴅ M, part mitäiᴅ Kett. K R L P M Lu mitäitä K-Ahl. mit̆täiᴅ M Kõ I mittäiᴅ M Kõ Lu I J mittäitä I
1. miski | vn что-то, что-нибудь, что-либо
P põllol mikäid ain tulõʙ põllult miski ikka tuleb (= põld mingit saaki ikka annab)
I antagaa mit̆täiᴅ millõ andke mulle midagi
M tämä miz̆zeit teeʙ, nii maailmaa makuzassi (kui) ta midagi (= mingi söögi) teeb, siis väga maitsvalt
Kõ tõin kõõs sööʙ mit̆täiᴅ kuivaa, siz ikotaʙ kui mõni sööb midagi kuiva, siis luksub
2. mingi, mingisugune | vn какой-то
M täm eb jõutõnu õmall aigallõ, tällee mikäit tuli mässärüᴢ ta ei jõudnud õigel ajal, tal(le) tuli mingi takistus
Kõ siäl on domovikka niku inehmiin mik̆käiᴅ seal on majahaldjas, nagu mingi inimene
I ženih̆haa tetšiväᴅ, oppõõs tetšiväᴅ migässäissä puissa (jaanipäevanaljana:) tegid peigmehe, tegid hobused mingisugustest puudest
3. (ei) miski | vn ничто
I tüttäreᴅ antõvaᴅ lekarstvoo, eb mit̆täit tälle avittannuᴅ tütred andsid arstimeid, miski ei aidanud teda
J nii on upŕamoi lahs, jot tšettäit i mittäit ep kuuntõõ on nii kangekaelne laps, et ei kuula kedagi ega midagi
M bõlõ mit̆täät pah̆haa pole midagi halba
I millissäiᴅ mittäiᴅ näväᴅ eväᴅ antannuuᴅ meilee nad ei andnud meile mitte midagi
M miε en peltšää millizee mit̆täiᴅ ma ei karda mitte midagi
4. (ei) mingi, (ei) mingisugune | vn никакой
M tämä on nii tülppä ińeehmin, täm̆määsee ep tartu mik̆käid õpõtuᴢ ta on nii nürimeelne inimene, talle ei hakka külge mingi õpetus
■
P tšizgob mitäit säätä kisub nagu tormi(le)
M oottõõ, miä sillõõ juttõõn mit̆täit salajuttua oota, ma räägin sulle ühte salajuttu
M tširppa bõõ mit̆täiᴅ kirpe pole sugugi
M täll eb õõ ram̆moa millizee mit̆täiᴅ tal pole üldse jõudu.
Vt. ka ebmikäiᴅ

ruma M Lu Li J, g rumaa Lu rum̆maa M ruma J-Tsv. jäme, kore; räme; toores; rohmakas; halb, paha, jõhker, vilets; lihtne; vähenõudlik | vn простой; плохой; скудный; грубый; хриплый; скромный
J koto-suukkun on rumap õsõttua kodukalev on ostetust jämedam
J ruma leip kore (jämedast jahust) leib
J ruma kaŋgõᴢ jäme(dakoeline) kangas
J karull on ruma ääni karul on räme hääl
Li elä õõ nii ruma (käitumise kohta:) ära ole nii toores!
J ruma nägokaa rohmaka näoga (inimene)
J rumat sõnaᴅ toored sõnad
J tänä nii ruma ilm, sato, tuuli ja tuisku täna on nii halb ilm: sadu, tuul ja tuisk
J rumad inimizeᴅ jõhkrad inimesed
J roojõkõss tšiuttoa oŋ kuile ruma pann pääle musta särki on kuidagi paha selga panna
J ruma tüü pääle on ruma i kattsoa rohmaka töö peale on halb vaadatagi
Li oi ku se inemin süüb rummaa rookaa oi, küll see inimene sööb viletsat toitu
M ennee sõvad õltii rumaᴅ, kaŋkõizõᴅ ennemalt olid rõivad lihtsad, linased
M täm on ruma söömää, tällee anna hot́ aapõzõd algoᴅ, täm kõik sööʙ ta on söögi suhtes vähenõudlik: talle anna kas või haavahalud, ta sööb kõik (ära)

sika Kett. Ränk K L P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku (vdjL R Ja Ma) sigga ~ sihkka ~ śihka Kr Си́ка K-reg₂ Ii-reg₁ Сикка Pal₂ Сика Tum., g sigaa Kett. K L P M Lu Li Ra J I siğgaa M Kõ S Ja I siga | vn свинья
Kõ siğgaa õsan i sika teep pieniä põrsai ostan sea ja siga toob (teeb) väikseid põrsaid
M mõnikkaal sigal on neĺĺitõššimii nännii mõnel seal on neliteist nisa
M sika õli i kahs sigaa poikaa oli siga ja kaks põrsast
M sika röhgäʙ siga röhib
M sika tõŋkaab maata, nen̆nääkaa siga tõngub maad kärsaga
M sigal on arjassõᴅ seal on harjased
M meil sik̆koo ep kaitsõttu, jõka peremeeᴢ piti kotonn meil sigu ei karjatatud, iga peremees pidas kodus
Lu siä õõᴅ juumarätte, sinnua saab viijjä sigaakaa karsinaa sa oled joomakalts, sind võib seaga (ühte) sulgu viia
J võtõtaa sigass veri, tehää kakku mokoma vereekaa, pannaa ahjoo võetakse (tapetud) sealt veri, tehakse käkk, niisugune verega, pannakse ahju
J karjõ on suuriõ sikojõ, a tõin on sigaa põrsait rl on kari suuri sigu, aga teine on seapõrsaid
M lohmip süüvvä niku sika lohmib süüa nagu siga
Kõ se on täünn niku sika see on täis (= purjus) nagu siga
Ra niku sika, kagla oŋ kaŋkaa, ühsluin nagu siga, kael on kange, paindumatu (ühest luust)
Lu meez ja nain on sika ja sitta kk mees ja naine on (nagu) siga ja sitt
J eletä niku sigat pahnaᴢ elavad nagu sead pahnas
Lu lottukõrva sika on üvvää sukkua lontkõrv siga on head tõugu
M taitaa puuttu sõlmu sika, ep kazva sinne nii tänne, iz̆zee sööʙ, a ep kazva vist juhtus (meile) kidur siga, ei kasva sugugi, ise sööb (küll), aga ei kasva
Ra sell õllaa tšäed roojaz niku sigaa jalgaᴅ sel on käed mustad nagu sea jalad
S Lu mettsä sika metssiga
Lu emikko sika ~ sika emikko emis, emasiga
Lu sika kulli kult, isasiga
Li naitõttu sika kohitsetud siga
M sigaa poika ~ sika poika seapõrsas
K sigaa nenä sea kärss
J sigaa arjõ seaharjas
J siga rakko seapõis
Lu sigaa sappi seasapp
K sigaa liha sealiha
I sigaa razva searasv
Lu sigaa pekki seapekk
M siğgaa rooka seasöök
I siğgaa roho soovõhk, seavõhk
Lu sika karsina ~ sigaa karsinõ seasulg
Lu sika kaukalo seaküna
■
L se on sigaa suku see on halb suguselts (= need on halvad inimesed)
Lu tšen sitä tahoʙ, ku tämä on tšihuttanu sigaa rookaa kes seda tahab, kui ta on keetnud halva toidu (on keetnud seasööki)
M täm on siğgaa rookaa tehnü tal on kõik segi nagu puder ja kapsad
J sigaa sorkk seasõrg (sõlm).
Vt. ka emikkosika, emäsika, isä-sika, kullisika, meespool-sika, mettsäsika, peensika, sukusika, sõlmusika, tšezikkosika

sõlmusika M (kidur, igerik siga | vn хилая, захирелая свинья)
ep kazva sika mitäleeʙ, taitaa on sõlmusika ei kasva siga millegipärast, vist on {s.} siga
peen sika, kumpa ep kazva, sitä meil ain kutsuttii sõlmusika väike siga, kes ei kasva, seda kutsuti meil ikka {s.} siga
tämä on niku sõlmusika, sööʙ, sööʙ, a aina on niku riuku (inimese kohta:) ta on nagu {s.} siga: sööb (ja) sööb (küll), aga ikka on (kõhn) nagu ritv

süvvä Kett. K R L P M Kõ S Ja Po Lu J Ku (Ke) süvve J süvväɢ I süüvvä M Kõ V Po Lu Li Ra J Ku süüvve Lu J süüvv Ku süüvä Ra J süüve Ra söövä M-Set. söüvä [sic!] Lu süüvväɢ I (vdjI Ko) süüväɢ ~ süüäɢ ~ sööäɢ I Сю́вва K-reg₂ Pal₂ Сю́иѣкь ~ Cю́эдя Pal₂ Сю́иѣкъ Ii-reg₁, pr söön Kett. K P M Kõ S J-Must. süön K P sǜön Po süün Lu Li Ra J, imperf sein Kett. K P M Kõ Lu Ra J, II inf Сњме Tum.
1. süüa, ära süüa | vn кушать, покушать, есть, поесть, съесть
M sõtaaigall söötii roholeipää sõjaajal söödi rohuleiba
Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa, rooppaa süüvvää ilm leipää tangukörti süüakse leivaga, putru süüakse ilma leivata
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue lõikuseni (uue aastani) oma (viljast) leiba
L isuttii lavvaa takann süömäzä istuti laua taga söömas
K õli söömizellää oli (just) söömas
J õmmaa aikaa piäp süüvvä kindlal ajal tuleb süüa
P piäp tšiirepii süvvä, suppi jahuʙ peab kiiremini sööma, supp jahtub (ära)
J tartut süümää, nii süüt paĺĺo, tahot süüvvä vatsaa täünn satud sööma (= pääsed söögi kallale), siis sööd palju, tahad süüa kõhu täis
P minua imotab lohkua süömää mul on himu süüa (praetud) kartulilõike
P seiseizin sviežaa rokkaa üliekaa sööksin värskekapsasuppi hapukoorega
Ku hään on süümättᴀ̈ i juumattᴀ ta on söömata ja joomata
J katsokk, ku see näĺĺess urvip süüvve vaata ometi, kuidas see näljast vihub süüa
J starikk valuttõõp süüvve vanamees vihub süüa
P süö haili-leipää i läntüpiimä, a lihaa et tõhi tšüsüä söö silku-leiba ja hapupiima, aga liha (sa) ei tohi küsida
M ahnas söömää niku koira ahne sööma nagu koer
M nät ku koira lohmiʙ süüvvä näe, kuidas koer lohmib süüa
Li lammaš šapõrtap süüvvä lammas rabistab süüa
J vaĺĺu süümä ablas sööma
Li se on nikku süümää see on närb sööma
Lu kukko kanoi kutsup süümää kukk kutsub kanu sööma
M opõzõd õltii üväᴅ, sööneeᴅ hobused olid head, söönud
Lu ku koira süüb rohtua, sis tääp kehnoa ilmaa kui koer sööb rohtu, siis (see) ennustab halba ilma
J sigaa-marja, sitä ep süüvvä leesikas, seda ei sööda
P pajatõttii, etti susi lampaa sei räägiti, et hunt sõi lamba (ära)
Lu miä tahon nii tehä, jott suõd õltais süüneeᴅ i lampaat terveeᴅ ma tahan nii teha, et hundid oleksid söönud ja lambad terved
P süömäss nõistua süöᴅ söömast tõustes sööd (= sööd ka siis, kui kõht on juba täis)
J süüʙ, niku rihma pletiʙ sööb, nagu nööri punub
Lu nõizõp tüütä tetšemää, siz on tšülmiizä, a ku nõizõp süümää, siz on higõᴢ (kui ta) hakkab tööd tegema, siis on (tal) külm, aga kui hakkab sööma, siis on higine
Lu tämä süüp tšäsijeekaa, tüütä teeb vatsaakaa vs tema sööb kätega, tööd teeb kõhuga
Lu sei kahõõ mehee vassaa, a ize eb õllu varma, ize õli kuivanõ sõi kahe mehe eest, aga ise ei olnud tüse, ise oli kuivetu
Lu se oŋ ku upi-auta, ilma põhjaa, kõik süüʙ (õgardi kohta öeldakse:) see on kui põhjatu auk, ilma põhjata, kõik sööb (ära)
Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ablas sööma, ajab kõik (kurgust) alla
Lu miε õõn süünü niku süümättä, niku issoa bõõ ma olen söönud, nagu polekski söönud, nagu pole isu
Lu süümissä sein, a vattsaa täün en saanuᴅ küll sõin, aga kõhtu täis ei saanud
M täm söömizessä sei, ai ku on vähä söönnü ta sõi vaid moe pärast, oi kui vähe on söönud
L süömättä süötüä vieʙ (muinasjutust:) söömata (= näljane) viib (kannab) söönut (= tõbine kannab tervet)
P tšihutin süvvä keetsin süüa
M süvvä pantii kaasa süüa pandi kaasa
Lu vee lehmil süvvä vii lehmadele süüa
Kõ a ku tuõp silla süüvvä nält́š́ä aga kui sulle tuleb nälg (= tahtmine süüa)?
P süvvä tahtauʙ on tahtmine süüa (~ tahaks süüa)
2. närida, kahjustada, lõhkuda | vn поедать, съедать (в значении ‘портить’), крушить
P unilintu süöp sõpõi koi sööb rõivaid
Lu touku süüp puuta tõuk sööb puud
Lu kapusaa matokkõizõt süütii kapusaᴅ kapsaussid sõid kapsad (ära)
M kuparossa on niku tšivi, tämä sööʙ niitii vai lõŋgaa, ev või paĺĺo panna, kui kraaskaaᴅ vaskvitriol on nagu kivi, ta sööb linase või villase lõnga (ära), ei või palju panna, kui värvid
Li tšivikaz ranta süüb laijat poiᴢ kivine rand lõhub (purjelaeva) küljelauad (ära)
■
J luita sööʙ luud valutavad
M pajattaas tämäss, a täm juttõõʙ: la pajattaaᴢ, a milta bokkaa ep söö temast räägitakse, aga ta ütleb: räägitagu, ega see mul tükki küljest ei võta (ei söö)
P miε tämää päälie vaatan, kõik silmiikaa sein, nii kõvassi õli iloza ma vaatan tema peale, lausa silmadega sõin, nii väga ilus oli

tõukõᴢ ~ tõukõ M, g tõukkõõ M
1. tõuk, uss | vn червь, червяк
tõukõᴢ, omenoo sööʙ, maaomenoita tõuk, sööb kartuleid
suurõt paksut tõukkõõᴅ suured paksud tõugud
lehmäl on paĺĺo tõukkõita seĺĺäᴢ lehmal on palju (kiini)tõuke (= kiinimuhke) seljas
omenaa tõukõ kartuliuss, -tõuk
2. puukoi | vn точильщик, древесный червь
rih̆hee irrez on paĺĺo tõukkõit maja palkides on palju puukoisid.
Vt. ka toukkomatokkainõ, touko, toukomato, touku, tõukka, tõukko, tõukkomato