[VOT] Vadja keele sõnaraamat

sula P Lu J (K), g sulaa K P Lu
1. sula, sulanud; pehme, soe, õrn, hea | vn талый, растопленный; мягкий, тёплый, нежный
P maa on sula maa on sula
Lu meri on sula meri on sula (= jää on meres sulanud)
J sula lumi sula lumi
J sula tee pehme tee
J sula talvi pehme talv
Lu sula aika sula aeg (= lumesulamisaeg)
J tänävä on nii sula ilm täna on (nii) sula ilm
J sula või (Must. 183) sula (= sulatatud v. sulanud) või
2. lahvandus (sula koht jääs) | vn полынья
Lu ku jää on jäättünüᴅ, a ühs paikka on sula, sitä kutsutaa lekama kui jää (= vesi) on jäätunud, aga üks koht on sula, seda kutsutakse lahvandus(eks)
J ajõimm jäät müü, de sula tuli vassaa, etez emme pääzne sõitsime jääd mööda ja lahvandus tuli vastu, edasi me ei pääsenud
J sula vesi jääst vaba, lahtine vesi
■
J sula maa (Must. 183) hästi haritud põllumaa
J sula süä õrn, hea süda
P ai siä sula sõbrani, älä kõvii tuskaa rl oi sina, mu sulnis (= armas) sõber, ära (nii) väga kurvasta!
Vt. ka sulakaᴢ