[VOT] Vadja keele sõnaraamat

eessäi: iessäi K-Ahl. esiti, algul, kõigepealt, enne | vn сперва, сначалa, прежде всего
miä lähen iessäi, pajatan jumalale (Ahl. 111) ma lähen, räägin kõigepealt jumalale
tahot siä nüd mennä iessäi raita vaattamaasee vai tahot aadaa mennä vaattamaase (Ahl. 110) kas sa tahad nüüd enne minna paradiisi vaatama või tahad minna põrgut vaatama?
Vt. ka eestäi¹

gooŕa P M Kõ Lu Li (K-Al.) guoŕa (K U P) gooŕe (J-Tsv.) gooŕ J-Tsv. goŕa L P (M Kõ-Len.), g gooŕaa M Lu Li J guoŕaa U
1. mure | vn горе
K enne õli gooŕaa paĺĺo, enne paĺĺo idgõttii (Al. 58) rl enne oli muret palju, enne palju nuteti
M pää maaz isuʙ, taitaa on gooŕaa paĺĺo istub, pea norus, vist on palju muret
K muut miä üvää en saannu mitää ku üht guoŕaa va näin muud head ei saanud ma midagi, kui vaid nägin üha muret
U jätid minuu guoŕaasõõ jätsid mu muresse
L no goŕaa sillõ staruχaakaa paĺĺo lieʙ no vanaeidega tuleb sul palju muret
P pajatan õmaa goŕaa räägin oma mure(s)t
Kõ viskaap tuskatäiᴅ, kui gooŕa tulõʙ (~ tuõʙ) ilmuvad muretäid, kui mure tuleb
J ohto jo on rüüpettü gooŕa, ja nii tait kalmoo multassaa küllalt on juba muret tuntud, ja nii vist hauani (kalmumullani)
J gooŕess alki juuvvõ murest hakkas jooma
2. adj murelik, mure- | vn горестный
P mill on gooŕat päiväᴅ mul on murepäevad
P õmii guoŕõi päivii pajattamaa oma murepäevadest rääkima

hätä K L P M Kõ Lu J-Tsv. (Ku) ätä K, g hää J
1. häda; hädaoht | vn беда; опасность
K hätä tuõʙ, nii kõikk tropad levväᴅ vs (kui) häda tuleb, siis leiad kõik (pääse)teed
K mill on paĺĺo ätäätä mul on palju häda
P miä õlõn hääzä ma olen hädas
Lu vennäässi märännessi pajatan, hättää perrää pajatan vene keelt räägin viletsalt, hädapärast räägin
Ku avit minnua häässᴀ̈ poiᴢ aita mind hädast välja
J nütt on hätä tšäeᴢ nüüd on häda käes
J veelko on raŋkk sluužia? – bõ hättä, saab aiko kas on raske (aega) teenida? – Pole viga, läheb korda
M hätä eb anna ävetä vs häda ei anna häbeneda
M hätä ajab i ärjää kaivoo vs häda ajab härjagi kaevu
J tuliin hätä tuline häda
J vdruk tšehs üüll nõisti hätä tšelloa lüümä äkki, keskööl hakati hädakella lööma
Lu hätä flaakku hädalipp (laeval)
Lu hätä tulõd õllaa valkaat tulõᴅ hädatuled on valged tuled
2. kiire, rutt | vn спешка, спех
M millõõ tuli hätä tšät̆tee, piäp tšiireep tehä mul tuli kiire kätte, tuleb rutem teha
M näd on hätä, bõõ aikaa süüvvä näe, on kiire, pole aega süüa
M milla kazessa töössä eb õõ hät̆tää, teen kõõz teen mul ei ole selle tööga kiiret, teen millal teen
J ku lüüvvä hätä-tšelloa, siis kõiki hääs, sui-päi, joossa põlosõõ kui lüüakse hädakella, siis kõik kiiresti, ülepeakaela jooksevad tulekahjule
M šveetta jätti kapoŕoosõõ õm̆maa šlääpii, nii tuli hätä aika, etti piti tšiireess vällä mennä rootslane jättis Koporjesse oma kübara, nii tuli kiire aeg, et tuli ruttu ära minna
J hätä risittemin hädaristimine.
Vt. ka merihätä

jobu J-Tsv., g jobuu (rõve sõim | vn гнусное ругательство, матерщина)
miä tälle pajatõn üvässi, a tämä millõ vassab jobull ma räägin temaga ilusasti (hästi), aga tema vastab mulle rõveda sõimuga

juttu K L P M Lu Li Ra J I (R-Eur. Kõ Ku), g jutuu K L P M Kõ Lu J Ku jut̆tuu M
1. jutt, kõnelus | vn разговор, речь, беседа
J pajat juttu väĺĺä, ku om pajattõmiss räägi (oma) jutt ära, kui on rääkimist
J mih́e siä öhzütteed inimiss õmiiz juttuiska miks sa eksitad inimesi oma juttudega?
M tällee tap̆paab juttua, jutulla bõõ õttsaa nii äärtä tal jätkub juttu, jutul pole otsa ega äärt
J kül sell inimizell juttu veerep suuss küll sellel inimesel jutt jookseb (veereb suust)
J juttu jäi seisoma jutt katkes (jäi seisma)
Li juttu maaᴢ jutt (on) läbi, jutul lõpp
Lu tuli jutussi tuli jutuks
Lu juttu juttua levväʙ vs jutt leiab jutu (= jutust tärkab teine jutt)
M nät sõna tooʙ jut̆tuu näe, sõnast saab jutt alguse (sõna toob jutu)
M elä tuŋkõõ räkänenä vanapid́d́e juttuusõõ, var̆raa vananõᴅ ära tüki, tattnina, vanemate (inimeste) jutu vahele: vara vananed
M elä tuŋkõõ jut̆tuu väl̆lii ära sega jutu vahele
Lu õõ vaiti, jo menid leppoijjaa õmaa jutuukaa ole vait, juba läksid oma jutuga rappa (Leppojja)
Ku hän jäi jutuukaa umpee ta läks (oma) jutuga ummikusse
J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama
Lu johanto se juttu tšäi läpi pää see jutt tüütas juba ära (käis juba peast läbi)
Lu mitä juttua nävät pitäväᴅ mis juttu nad ajavad?
J juttua ajama rääkida; vestelda, juttu ajada
J suimõll ajõta juttua (külakonna)koosolekul räägitakse, aetakse juttu
J juttua vessemä (Tsv.) lobisema; kiiresti rääkima
P pajatimma üvεä juttua ajasime head juttu
M suv̆vaap paĺĺo pajattaa, da puustaa juttua armastab palju rääkida, ja (veel) tühja juttu
M milla tuli alu, etti tämä minu päälee turhaa juttua pajataʙ ma solvusin, et ta räägib minu peale tühja juttu
Lu tühjää jutuu nõssaja tühja jutu tegija (tõstja)
Li petoz juttu vale (jutt)
Li tolkutoi juttu mõttetu jutt
J tšeerolin juttu riugastega jutt
Li sala juttu salajutt
J nagru juttu (Tsv.) naljajutt
J mälehtüsee juttu mälestuskõne
2. kuulujutt, kuuldus | vn слух, молва
Lu ku mikä juttu meeʙ, kõiɢ nõisõvaᴅ pajattamaa kui mingi kuulujutt käib ringi (läheb liikvele), (siis) hakkavad kõik rääkima
Li jutud õltii, što tšuudittaastii mettseᴢ räägiti (olid kuuldused), et metsas kummitas (kummitati)
3. jutt, lugu | vn рассказ, история; байка
P miε sillyõ ühie pikkaraizyõ jutuu pajatan ma räägin sulle ühe väikese loo
M se bõlõ juttu, se on istori see pole (muidu) jutt, see on tõsilugu (ajalugu)
Li nee on kõig entizeᴅ jutuᴅ need on kõik endisaegsed lood
I mitä näitä pajattaaɢ, juttuloja. jo aikaa meni paĺĺo, näitä piti unohtaaɢ milleks neid rääkida, (endisaegseid) jutte. Palju aega on juba (mööda) läinud, need (= jutud) tuli unustada
J enn muinõin juttu ennemuistne jutt
4. jutlus | vn проповедь
Lu pappi luki tšerikkoz jutuu preester luges kirikus jutluse.
Vt. ka petozjuttu, salajuttu, uutisjuttu

jutõlla K Lu Li J (Kett. Len. Ra) jutõll Lu J-Tsv. juõlla Al. Kett. K L P M Kõ S Po (Lu J) juella K-Ahl. juolla Kett. K L P Ke M (Kõ) juolt [sic!] Ke-Kett. joolla Kett. K J juõllaɢ ~ juullaɢ I, pr juttõlõn Kett. P Kõ Lu juttõõn Kett. K U P M Kõ Po Lu Li J juttyõn L P juttelen ~ jutteen K-Ahl. juttõn Lu-Len. J juttõõ I, imperf juttõlin Kett. K P M Kõ Po Lu Li Ra J juttõĺin M-Set. juttõlii ~ juttõli I
1. öelda; rääkida | vn сказать; говорить
P tšüsüzin, tämä nõssi pihtoikaa, mitäid eb juolluᴅ küsisin, tema kehitas õlgu, midagi ei öelnud
Lu mee juttõõ däädällee dorova mine ütle onule tere
J miä juttõn arvotusõ, a siä arva ma ütlen mõistatuse, aga sina arva ära
M nii eittüzin, ev võinnu kõik sõn̆naa suussa juõlla nii ehmusin, ei saanud sõna(gi) suust (ütelda)
M nii õli võtõttu juolla vana rahvaᴢ nii oli vanarahval kombeks öelda
Lu juttõmizõõ jutõlla jutu sees v. jutu jätkuks öelda
M tämä on kõhallin inehmin, täm juttõõp kõhallaa silmiisee hod enelee kunikkaalõõ ta on otsekohene inimene, ta ütleb otse näkku (silmadesse) kas või kuningale endale
P juttõlin nagrussi, naĺĺassi ütlesin naeruks, naljaks
M juttõõʙ vassaa vastab (ütleb vastu)
M tämä tunnõb juõlla sillõ kõik eeltä ta oskab sulle kõik ette öelda (= ennustada)
P mitä tüö siz aźźaa tulitta, juolkaa siz vällää mis asja pärast te siis tulite, öelge siis välja
Li vot muut enepää miä siitt adrõssõ taitaa en tää i jutõllatši vaat, muud enam ma sellest puuadrast vist ei oska rääkidagi
L baba meilie juttõli, etti ühes taloza õli lemmüᴢ vanaema rääkis meile, et ühes talus oli kratt
Lu jutõllaa, što sitä et saa praavittaa räägitakse, et seda (haigust) ei saa ravida
P juttõõn suurta kummaa rl räägin (teile) suurt imet
M miä juttõõn sillõõ üv̆vää meeltä ma räägin sulle (midagi) rõõmustavat
M täm millõõ juttõli salamii ta rääkis (seda) mulle salaja
J miε en tää, kui jutõlla ühsinää ma ei tea, kuidas üksinda (= ilma kaasvestlejata) rääkida
J proopoved́ia juttõõma jutlust pidama
2. öelda, kutsuda, nimetada | vn называть, назвать, звать
P vihkuri, juollass tuoš tuulispää vihur, öeldakse ka tuulispea
P juttõlivat tätä onoss kutsusid teda onuks
Lu hüüpiäss pelehüzess jutõllaa öökulli kutsutakse kummituseks
P juollaᴢ puukõssi (seda putukat) nimetatakse puugiks
Lu koira poikaa jutõllaa penikko koera poega kutsutakse kutsikaks
3. taga rääkida, laimata | vn сплетничать, насплетничать, наговаривать, наговорить, клеветать, наклеветать
Lu minnua on kõikkii jutõltu, ühs ahjo vaa eb õõ jutõllu mind on kõik taga rääkinud, ainult ahi ei ole taga rääkinud
J jutõltii med́d́ee tšülää, jutõltii, soimõttii räägiti taga meie küla, räägiti taga, sõimati
■ (asesõnaga liitunult в соединении с местоимением:) J ḿattõn [= miä juttõõn] ma ütlen

kui K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku Kr Куй Pal₂ K-reg₂
1. temp kui | vn когда
M kui porotšellä algab elkottsaa, siz lehmällä on samõi paras piimäaika kui kullerkupp hakkab õitsema, siis on lehmal kõige parem piimaaeg
K šuppulehtua paat pähää, kui päätä vaivattaaʙ kobrulehti paned pähe, kui pea valutab
L leivää murut kui lavvalyõ jäiväᴅ, kopitõttii dai süötii kui leivaraasud jäid lauale, (siis) korjati (kokku) ja söödi (ära)
2. kond kui | vn если
Lu kui emä on pagan, nii tütär onõ pagan kui ema on räpane, siis on (ka) tütar räpane
Lu jalka kui platsab nii suu matsaʙ vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
3. komp kui, nagu | vn чем, как
K miä õlõn noorõpi kui med́d́ee mind́a ma olen noorem kui meie {m.} (= vennanaine v. mehe vennanaine)
Kõ juõlla on kerkiäp kui tehä öelda on kergem kui teha
K senell väliä nuorikkõ viiäs taaz lavvaa tagaa senell samall muodalla kui õhtagonatši selle vahepeal viiakse mõrsja taas laua taha samaviisi kui õhtulgi
Lu õli kui tarviz inemin, a nüt ep tappaa oli inimene, nagu vaja, aga nüüd on puudulik
M tein kui täm tšähsi tegin, nagu ta käskis
4. kui? | vn как?
Lu kui paĺĺo lastia onõ laivaza kui palju lasti on laevas?
Li kui vana siε õõᴅ kui vana sa oled?
J kui kaugaa siä siäll käpälöiᴅ kui kaua sa seal koperdad?
5. adv kui, kui(võrd), kui (tahes) | vn как, сколько, насколько
Lu mittää, kui pittšä se rihma onõ mõõda, kui pikk see köis on
Lu kui pittšä nii lad́d́a kk kui pikk, nii lai (= üht asja võib teha nii või naa)
Lu J oi kui kaukaa makazin oi kui kaua (ma) magasin
J pajatab neilee, kui üvii laulotaa škouluza räägib neile, kui hästi lauldakse koolis
J kui tarkk tämä ni õlko .. kui tark ta ka poleks ..
M õlkoo vaikka kui ahaᴢ el̆lää, ain piäʙ sop̆pia olgu või kui (tahes) kitsas elada, ikkagi tuleb (omavahel) sobida
6. kuidas? | vn как?
K kui millõ mennä kattilallõ kuidas ma saan Kattilale?
J kui sinnua kutsutaa kuidas su nimi on (kuidas sind kutsutakse)?
Li kui sillõ aźźaᴅ kuidas sul läheb (kuidas sul asjad on)?
Lu kui eläᴅ ~ kui võiᴅ kuidas (sa) elad?
Lu kui on tervüᴢ ~ kui õõt terve kuidas (su) tervis on?
L kui nii kuidas nii(viisi)?
J kui viisii kuidas(viisi)?
7. adv kuidas | vn как
J kui tšülveᴅ, nii lõikkaaᴅ vs kuidas külvad, nõnda lõikad
L miε juttyõn, kui millõ altiaᴢ näüttii ma räägin, kuidas mulle haldjas end ilmutas
Kõ kui sill bõõ äp̆piä, siε õlõd elähtännü ineehmiin kuidas sul pole häbi, sa oled (ju) elatanud inimene
Po mǜö emmä tää, kui nùorõt tahtovaᴅ meie ei tea, kuidas noored tahavad
J kui puutuʙ kuidas juhtub
K tšen kui antõ kes kuidas (= kui palju) andis
Lu õlin, kui siiᴢ olin (muidugi), kuidas siis (teisiti)
P kui miε n idgõ kuidas ma ei peaks nutma (ei nuta)
8. kuidas ka | vn как ни, хоть как
M kui ep tahtonnu mennä, aintaki pantii kuidas (ta) ka ei tahtnud minna, ikkagi pandi (lapsehoidjaks)
M miä tätä kui tšüsüzin kultazilla sõnolailla, ep täm tahtonnu kuulõta kuidas ma teda ka ei palunud (kuldsete) sõnadega, ei tema tahtnud kuulata
J jo kui viittä tšüsüzin, jot eb jõisõiz viina, vai siis tämä hooliʙ kuidas (kuidaviisi) ka olen juba palunud (palusin), et ta ei jooks viina, (aga) või siis tema hoolib
Lu tätä kui ni praavitõttii, tämä aintaki kooli kuidas teda ka ei ravitud, ta suri ikkagi
9. (kuidas, kuivõrd) küll | vn как, насколько
Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees
■
J sõtameeᴢ juttõõʙ: elä tuskaa, kui praavitan sõdur ütleb: ära kurvasta, küll (ma) parandan ära
P tšüläzä õli kõlmõss tšümmeness kui neĺĺä tšümmiessaa taloi külas oli kolmkümmend kuni nelikümmend talu (kolmekümnest kuni neljakümneni talusid)
J elka peĺĺetka mittäit, avo·ś kui ni buit saamm läpi ärge kartke midagi, ehk saame kuidagi läbi
M sis muuta kui tšedrääᴅ siis muudkui ketrad
L kui mõnõlt virstalt tulõʙ õige mitme versta tagant tuleb
J süntükoo sinuu tahtos nii taivaaza kui maa päälä (Must. 156) sündigu sinu tahtmine nii taevas kui (ka) maa peal.
Vt. ka kojokui, niinkui
Vt. ka ko¹, ku, kuinii, kuippäi, kuissaaʙ, kuiᴢ, kuitši, kõõ, kõõᴢ

kumma Kett. K-Ahl. L P M Kõ-Len. Lu Ra J (R-Lön.) kumm J Ку́мма Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁, g kummaa J
1. ime | vn чудо
Ra no nüd on kumma: noor tüttö ja nõisi päät vaivattamaa no nüüd on (küll) ime: (ise) noor tüdruk ja (tal) hakkas pea valutama
M täm õli poolväĺ̆ĺiä koollu, vet́ koko kumma, etti saatii el̆loo ta oli pooleldi surnud, päris ime ju, et saadi (veel) ellu
P juttõõn suurta kummaa rl räägin (teile) suurt imet
P vaata kummaa vaata imet!
J maailma kumm: süntü vazikk ilm äntä maailmatu ime: sündis vasikas ilma sabata
M nüt tehäz nät kupizõt kummaᴅ, lentäävät kosmossõõt taivaaza nüüd tehakse, näe, imede imed, lendavad kosmose(laeva)d taevas
2. imelik | vn странный
Lu ai ku on kumma inemin oi küll on imelik inimene!
Kõ kaporios siäl ku õli kumma azä [= aźźa] (Len. 213) Koporjes, küll seal oli imelik asi
3. jõulusant | vn колядовщик, ряженый
J kummõt tulti tšüläse jõulusandid tulid külasse.
Vt. ka kummikko

kuulata K L P M (Kett. Kõ Po J-Must. Kr) kuulõta K-Al. M kuullata ~ kuullõta Kõ kuulataɢ ~ kuulõtaɢ ~ kuullõtaɢ I, pr kuultaan K L M Kõ kuhltahn Kr, imperf kuultazin M Kõ
1. kuulata, kuulatada | vn слушать
L kuultaab mitä pajatan kuulab, mida (ma) räägin
M ev või kuulata, kui lahs märizeʙ (ma) ei või kuulata, kuidas laps karjub
M täm nii eb ilozassi pajattannu minussa, etti miä men̆neizin al̆laa maa, nii õli äp̆piä kuulõta ta (oli) rääkinud minust nii halvasti, et ma oleksin vajunud (läinud) maa alla, nii häbi oli kuulata
L irmutap kuulata on hirm kuulata
I meemmäk kuultaamaa lähme kuulatama (= häälte järgi ennustama jaanipäeval)
2. (sõna) kuulata | vn слушаться, послушаться
M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa. lahzõõ ain piäp kuulõta vanapaa sõn̆naa lapsele antakse rihmaga mööda tagumikku, kui ta ei kuula (sõna). Laps peab alati kuulama vanema (inimese) sõna
I lahsilõõ piäʙ kuullõtaɢ is̆sää i em̆mää lapsed peavad kuulama isa ja ema (sõna).
Vt. ka kuultaassa, kuulõlla, kuunõlla

kõhallaa¹ Al. K P M Kõ Po Lu Li J I kõhalla·a M Kõ Li kõhalla K-Al. Ra kõhalaa J kõhala Kõ-Len. kõhallaaɢ I Kõ-Len.
1. kohe, otsekohe | vn сейчас, тотчас, немедленно
P tulõn kõhallaa tagaaᴢ tulen kohe tagasi
Lu bukvõd õppõzin, i kõhallaa nõizin lukõmaa tähed õppisin (selgeks) ja hakkasin kohe lugema
Po ženiχa i nùorikko mentii tšerikoss kõhallaa kottii peig ja mõrsja läksid kirikust kohe koju
Lu taotap sõnnaa, tämä ep saa kõhallaa pajattaa kokutab, ta ei saa otsekohe kõnelda
P mustalain nõisi pajattamaa, ep karttiikaa, a kõhallaa mustlane hakkas rääkima (= ennustama) mitte kaartidega, vaid otsekohe (= kätt vaadates)
2. otseteed, otsejoones; otse; sirgelt | vn прямо, напрямик, прямиком
Kõ susi johsi kõhallaa jarvõõsõõ (muinasjutust:) hunt jooksis otseteed järve
Lu savu nõizõp kõhallaa üleᴢ suits tõuseb otse üles
J koir johzõb jäneselle kõhallaa rissii koer jookseb jänesele otse risti vastu
Li kõhtinäin inemin seizop kõhallaa rühikas inimene seisab sirgelt
Ra miä ležin kõhalla ma laman sirgelt
3. otsekoheselt, avameelselt; ausalt | vn откровенно, прямо; честно
M tämä on kõhallin inehmin, täm juttõõp kõhalla·a silmiisee, hod enelee kunikkaalõ ta on otsekohene inimene, ta ütleb otse näkku (silmisse), kas või kuningale endale
Li miä pajatõn kõik kõhallaa ma räägin kõik ausalt (ära)
4. korraga, üheskoos | vn всё сразу
P iezepii müllüz javõttii kõik kõhallaa, eb müllü jakannu, etti tuli esimein sortti vai tõin sortti vanasti jahvatati veskis kõik korraga, veski ei jaganud, et (kas) tuli esimene sort või teine sort (= esimese v. teise sordi jahu).
Vt. ka kõhta², kõhtialla, kõhtinaa

laka K-Ahl. R-Eur. R-Lön. P M-Set. Kõ lakaa P J-Tsv. lakka P Kõ lak J laakaa L laak J las | vn пусть
K laka vaatan langgoo rihtä (Ahl. 96) rl las ma vaatan langu tuba
K laka kukun kuu valula (Ahl. 103) rl las ma kukun kuuvalgel
P lakaa tšiuzan tšihlaguota ~ L laakaa tšiuzan tšihlaguota rl las ma kiusan (= proovin) vastlapäeva
M laka miä tämää võtan enelee (Set. 68) las ma võtan selle endale
J lak miä veel sillõõ jutuu pajatõn las ma räägin sulle veel (ühe) jutu.
Vt. ka ka, la

maa¹ Kett. K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (Ma) ma ~ maah Kr Maa Pal₁ Ма Tum. Мъа K-reg₁, g maa
1. maa, maapind | vn земля, земная поверхность
M ai tänän on suur tuisku, kõig maa i taivaz on üheᴢ oi, (küll) täna on suur tuisk, kõik maa ja taevas on koos (= ei näe maa ja taeva vahet)
Lu se ku tallaaʙ, maa kõikk komizõʙ kui see astub, (siis) maa lausa müdiseb
M maameez on tšüntäjä, kumpa suv̆vaab maata tšüntää põllumees (maamees) on kündja, kes armastab maad künda
M maa jo algap kahuttaa, algap kahuttaa maata maa hakkab juba kahutama, hakkab maad kahutama
M maa oŋ kahuza ~ Li maa oŋ kahmõᴢ maa on kahus
Li maa meni kahmõõ maa läks kahusse
Lu ku pääsko lennäʙ maata müü, maata vass, matalal, siis sooviʙ vihmaa kui pääsuke lendab maad mööda, maadligi (vastu maad), madalal(t), siis ennustab vihma
Lu mügrä meeb maa alitsõ, kõvass maass meeb läpi mutt läheb maa alt (läbi), kõvast maast läheb läbi
Lu maamunnaa isutõtaa roškiijõõkaa, siiᴢ varᴢ nõizõp tšiiree pääl maa kartuleid pannakse maha idudega, siis tõusevad pealsed (tõuseb vars) kiiresti maa peale
M mee hot́ maa al̆laa, täm minu levväʙ kk mine kas või maa alla, tema leiab mu (ikka üles)
P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk üks jalg on maa peal, teine on haua serval, hauda kukkumas
P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu
K maβod meneväd mahaasõõ (uskumus:) maod lähevad (paaspäeval) maa sisse
M lüö vad́d́a mah̆haa löö vai maasse
M nii on kõv̆vii köühä niku krotti maaᴢ kk ta on nii väga vaene nagu mutt maa sees
Li miä tõmpazin jussirohoo juuriikaa poiz maassa ma tõmbasin jussheina juurtega maast välja
J mahzad maalõõ avvõttii rl maksad maeti maasse
Ra se on paĺĺaz maa, troppa ili tee päälüᴢ, siin ep kazva mittä see on paljas maa, jalgrada või teepealne, siin ei kasva midagi
Lu eb õõ tasainõ maa, komkikko on ei ole tasane maa, on mätlik
M köŋkkelikko maa ~ bugrikko maa künklik maa
M sammalikko maa samblane maa
J töŋgittü maa (üles)songitud maa
J toptšittu maa tallatud maa
M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist madalam maa rohust, pikem metsa puudest? – Tee
Lu maa päälin maapind
J maa mittõri maamõõtja
J maa värizemin maavärisemine
Kõ maa izäntät, maa emäntät teile puhas võraa [= võra], mille puhas terveüs (Len. 216) maaisandad, maaemandad (= maahaldjad), teile puhas ohver, mulle puhas (= tugev) tervis
Lu maa mügrä mutt
2. maa, pinnas | vn земля, почва
Lu ku maa on laiha, sis peltšääp poutaa kui maa on lahja, siis kardab põuda
Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil kaks pead
M med́d́ee maad on köühäd maaᴅ meie maad on kehvad maad
M jussi kazvap kuival maall jusshein kasvab kuival maal
M märtšä maa ~ Li märjekaz maa märg maa
Lu sookaz maa soine maa
Lu saviperinõ maa savisegune maa
M tšivikko maa kivine maa
Li aherikko maa vilets (~ liivane) maa
M juurikaz maa (umbrohu)juuri täis maa
Lu soo maa lõõkuʙ soomaa nõtkub
J sula maa (Must. 183) (orig.: sula t. viljelyn alla oleva maa)
M oogattu maa puhanud (= söötis olnud) maa
Li uusi maa, pluugaa kuraᴢ, se leikkap ku nõsõtaa uutta maata uudismaa, (raud)adra nuga, see lõikab (maad), kui küntakse uudismaad
3. muld | vn земля
I groba laskõass autaa i maata pannass päälee, maalla tukataᴢ puusärk lastakse hauda ja mulda pannakse peale, mullaga kaetakse
Lu katto õli tehtü maassa, mättäissä katus oli tehtud mullast, mätastest
Ra pääsko kannab nokaakaa maaᴅ pääsuke kannab nokaga mulda (= muda)
Lu mõnikkaal nõmmõl on valkaa liiva, a mõnikkaal on mussa maa mõnel nõmmel on valge liiv, aga mõnel on must muld
Ra pokkoinikal lugõtõllaa: makkaa maata kerkiät surnule itketakse: olgu muld sulle kerge (maga kerges mullas)
Lu se on nüd jo maa (surnu kohta öeldakse:) see on nüüd juba muld
Lu vesi haizoʙ maalõ vesi haiseb mulla (= muda) järele
Lu maa komu mullakamakas
M maa blindõžiᴅ muldblindaažid
Lu maa kaivojõ mullatööline
M krot̆tii nõsõttu maa ~ Li maamügrää nõsõttu maa mutimullahunnik
4. maa, maavaldus | vn земля, земельное владение
Lu tšell õli talo i maa, jutõltii talopoika, a tšell õli talo, maata eb õllu, se õli pobuli kellel oli maja (= talu) ja maa, (selle kohta) öeldi talupoeg, aga kellel oli maja, (kuid) maad ei olnud, see oli pops (pobul)
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
L h́erralta tšüsü maata palus mõisnikult (härralt) maad
Li maa anti rendil maa andis rendile
Lu rendašikka, tämä piti maata rendill rentnik, tema pidas maad rendil
P obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata, ühs võro vai puol võroa vai kahs võroa maamaks(u) maksti maa eest, kui palju sul oli maad, üks hingemaa või pool hingemaad või kaks hingemaad
Lu nellää revizaa maa nelja hinge maa (= neli hingemaad)
M mito entšiä, nii mõnta end́ee maata, nii mõnõõ end́ee maa (kui) mitu inimest (oli peres), nii mitu hingemaad, nii mitme hinge maa
J mahsamaa maa rahojõ rl maksma maamakse
5. maa, maatükk, põld jne. | vn земля, земельный участок, земельный надел; поле и т. д.
Lu ümpäri oonõitõ mikä on maa, se on akkunaluᴢ maa, mis on hoonete ümber, see on õu
Lu maat puuᴅ jäävvää, a meit eb lee vs maad-puud jäävad, aga meid ei jää
P maad on kõlmõza nurmõza maad on kolmes põllus
M jõka maal on õma põlto, kapussmoo, omentara igal maatükil on oma põld: kapsamaa, kartulimaa
M tehäz rütšeelee maata tehakse (= haritakse) rukkile maad (= põldu)
M tehtii õzra maata tehti (= hariti) odramaad
J kari on toptšinnu kõig rüiz maa kari on kogu rukkipõllu ära tallanud
J nagriz maa naerimaa, -põld
J vähä põlto maat vähe põllumaad
J tšiireltää seim murtšina de johzimm eim maalõõ sõime kiiresti hommikusöögi ja jooksime heinamaale
6. maa, maakoht, maa-ala, territoorium, riik | vn земля, край, местность, страна, территория, государство
K kas med́d́ee maa õli švietaa see meie maa oli Rootsi (käes)
Lu õli se aźźõ meijjee maaᴢ see asi oli (= juhtus) meie maal
R marja mene muille maille, kala muille kaloille (Reg. 23) rl mari (= kallim), mine muile maile, kala, muude kalade juurde
Lu miä seilaziv võõrail mail alussiiᴢ ma purjetasin purjelaevadega võõrail mail
M pajatan, kui med́d́ee vad́d́akoo maalla tehtii õzra-maata räägin, kuidas meie vadjalaste maal tehti (= hariti) odramaad
J täält maalt ~ siitte maalt siitkandist
J võõraz maa välismaa
J võõraa maa meeᴢ välismaalane
Ku võõraa maa linnuᴅ rändlinnud
J noorii maa Norramaa
7. maailm | vn (белый) свет, мир
M tulõʙ vassüntünü maa pääle tuleb vastsündinu ilmale (maa peale)
Lu vohma on kazõl maalla pilkattava loll on selles maailmas pilgatav
Lu isä on täll jo tõizõl maal isa on tal juba teises (maa)ilmas (= surnud)
J itšiiss bõõ mittäit maa ilmõᴢ maailmas pole midagi igavest
8. maa, maismaa | vn земля, суша
Lu miä jään maal, em mee merel ma jään maale, ei lähe merele
J kajaga tääb meri säätä, sis tuõb meress vällää, maalõ kajakas ennustab meretormi, siis tuleb merelt ära, maale
Lu ku siä näet konnaa kuivõld maalᴅ, se ep tää üvvää kui sa näed konna (kevadel) kuival (maal), (siis) see ei ennusta head
9. sisemaa; (vadjalaste asuala sisemaapoolne osa, Kattila ja selle lähikülad) | vn отдалённая от моря часть водского края (деревня Котлы и её окрестности)
J näĺĺell aigõll kussle maalt tootii leipää näljaajal toodi leiba kusagilt sisemaalt
Lu kussa õlõᴅ. – maalt kust sa (pärit) oled? – Kattila kandist
Lu maa pooli Kattila kant
J maa poolõõ vätši (= ülägoo vätši) sisemaapoole (Kattila, Pummala, Mati jne. kandi) rahvas
10. maa, küla (vastandatult linnale) | vn деревня, сельская местность (в противоположность городу)
M maasteri bõllu lidnaza, maalla õli meister ei olnud (= ei elanud) linnas, oli (= elas) maal
11. maa, vahemaa, teatav teeosa | vn расстояние, неопределённая часть пути
K meni vähä maata, tulõp takaa meeᴢ läks vähe maad, tuleb tagant mees
Lu vaśa õli litši rootsii kalmoit, eb õllu paĺĺo maata Vasja oli (= elas) rootsi kalmistu lähedal, (sinna) ei olnud palju maad
J sinne on kõlmõd virstaa maata sinna on kolm versta maad
Ku meni hüvää maa, se izvoššikkᴀ tuli vassaa läks tükk maad (tubli maa), see voorimees tuli vastu
J tükkü maat tükk maad (edasi)
J nütt jäi menemiss eb rohkap ku püssü maat nüüd jäi minna vaid püssi(lasu jagu) maad
12. (mere)põhi | vn дно, грунт (моря)
Li sütšüzüss õltii tormiᴅ, lainõõᴅ, võisi võrkoo tšiveekaa veittää eteeᴢ. a ku aŋkkuri meni mahhaa, siiz jo ep tõmmannuᴅ sügisel olid tormid, (suured) lained, võis võrgu (koos) kinnituskiviga edasi vedada. Aga kui ankur läks põhja, siis juba ei tõmmanud (võrku edasi)
13. põrand | vn пол
Li maa roojauʙ, piäb pesä põrand läheb mustaks, tuleb pesta
Po nùorikolõõ tšähsiäs pühtšiä maata (pulmakomme:) noorikul kästakse põrandat pühkida
Lu saunaa lämmittää ja maat pessä on laukopäivää tüü sauna kütta ja põrandad pesta on laupäeva töö
P panõ d́erugad maalyõ pane põrandariided põrandale
J harkkõᴢ roojõkkai(jõ) saappõgoika puhtaa maa pääle astus poriste saabastega puhtale põrandale
J poigaa suku maalta lauloʙ poisi (= peigmehe) suguvõsa laulab põrandalt (= laulab seistes, sel ajal kui pruudi sugulased istuvad)
Lu makazin maaᴢ magasin põrandal (= maas)
Li kraazgattu maa värvitud põrand
Ra paasinõ maa paest põrand, paekivipõrand
Lu Li Ra J rihee maa toapõrand
Ra maa kaŋgaᴢ põrandariie
I lahtšijõõ hot́ tšehsi maalõõ, lepäzii da makazii heitsin kas või keset põrandat, puhkasin ja magasin
14. pahmas, põrandatäis vilja rehepeksul | vn количество, мера зерновых для одного обмолота
J jo on kahsi maata tapõttu juba on kaks pahmast pekstud
J ühsi maa pahmassa üks rehepõrandatäis pahmast
15. põhi (taustavärv mustrilisel riidel) | vn поле, фон (о расцветке рисунка ткани)
M kaŋkaalla õli sinin maa i valkõad rizuŋkaᴅ riidel oli sinine põhi ja valged kirjad
■
Lu müü teemmä maata meie oleme põlluharijad (maarahvas)
Li vot see õli semmoinõ se maa tüü vaat selline oli see põllutöö
L mitäid ep pantu mahaa midagi ei pandud maha (= ei külvatud, ei istutatud)
Lu maamunad õllaa jo maaᴢ kartulid olid juba maas ~ maha pandud
J maaz viĺĺaa pitämä vilja kasvatama
K siis pantii grobaasõõ, vietii kalmailõõ nu i pantii mahaa siis pandi puusärki, viidi kalmistule ja, noh, maeti maha
M pokoinikkaa veetii maχ̆χaa maeti surnut
K pokoinikka laskõass mahaa surnu lastakse hauda
J koolõd de avvõta mahaa, niku jältšätši bõllu sured ja maetakse maha, nagu jälgegi polnud
I staruχa mätättii mah̆haa vanaeit maeti maha
Ja päivä issuzi mailõõ päike loojus
Lu müü jäimmä lakkõal maal me jäime lageda taeva alla (= peavarjuta)
Kõ maassa matalassa täm õli üvä ińeehmin maast madalast oli ta hea inimene
Lu maa miira vättšiä ilmatu palju rahvast
J maa pint rohukamar
K maa tšimo metsmesilane, kumalane, kimalane.
Vt. ka ahomaa, einämaa, gerttsogii-maa, hall-maa, joutomaa, kapussamaa, karjamaa, koominaa-maa, kujamaa, liivamaa, linamaa, meriajomaa, mitta-einämaa, mult-maa, munamaa, mutamaa, niittümaa, nurmimaa, paarńumaa, paĺĺaz-maa, pustomaa, puustamaa, põlto-maa, püssü-maa, rendi-maa, riheemaa, riigamaa, riigaa-maa, rohomaa, savimaa, silta-maa, soomaa, sööttümaa, taka-maa, tallazmaa, taramaa, tšerikkomaa, tšüntömaa, tšüntümaa, tšütömaa, tšütüzmaa, ulkomaa, upamaa, uus-maa, vajomamaa, vakomaa, välimaa, õma-maa, õvvõõ-maa
Vt. ka maaseltšä, mandõri, mätši²

mikäiᴅ P M (Kett. K R L Kõ Lu J I) mik̆käiᴅ M Kõ, g miz̆zeiᴅ M, part mitäiᴅ Kett. K R L P M Lu mitäitä K-Ahl. mit̆täiᴅ M Kõ I mittäiᴅ M Kõ Lu I J mittäitä I
1. miski | vn что-то, что-нибудь, что-либо
P põllol mikäid ain tulõʙ põllult miski ikka tuleb (= põld mingit saaki ikka annab)
I antagaa mit̆täiᴅ millõ andke mulle midagi
M tämä miz̆zeit teeʙ, nii maailmaa makuzassi (kui) ta midagi (= mingi söögi) teeb, siis väga maitsvalt
Kõ tõin kõõs sööʙ mit̆täiᴅ kuivaa, siz ikotaʙ kui mõni sööb midagi kuiva, siis luksub
2. mingi, mingisugune | vn какой-то
M täm eb jõutõnu õmall aigallõ, tällee mikäit tuli mässärüᴢ ta ei jõudnud õigel ajal, tal(le) tuli mingi takistus
Kõ siäl on domovikka niku inehmiin mik̆käiᴅ seal on majahaldjas, nagu mingi inimene
I ženih̆haa tetšiväᴅ, oppõõs tetšiväᴅ migässäissä puissa (jaanipäevanaljana:) tegid peigmehe, tegid hobused mingisugustest puudest
3. (ei) miski | vn ничто
I tüttäreᴅ antõvaᴅ lekarstvoo, eb mit̆täit tälle avittannuᴅ tütred andsid arstimeid, miski ei aidanud teda
J nii on upŕamoi lahs, jot tšettäit i mittäit ep kuuntõõ on nii kangekaelne laps, et ei kuula kedagi ega midagi
M bõlõ mit̆täät pah̆haa pole midagi halba
I millissäiᴅ mittäiᴅ näväᴅ eväᴅ antannuuᴅ meilee nad ei andnud meile mitte midagi
M miε en peltšää millizee mit̆täiᴅ ma ei karda mitte midagi
4. (ei) mingi, (ei) mingisugune | vn никакой
M tämä on nii tülppä ińeehmin, täm̆määsee ep tartu mik̆käid õpõtuᴢ ta on nii nürimeelne inimene, talle ei hakka külge mingi õpetus
■
P tšizgob mitäit säätä kisub nagu tormi(le)
M oottõõ, miä sillõõ juttõõn mit̆täit salajuttua oota, ma räägin sulle ühte salajuttu
M tširppa bõõ mit̆täiᴅ kirpe pole sugugi
M täll eb õõ ram̆moa millizee mit̆täiᴅ tal pole üldse jõudu.
Vt. ka ebmikäiᴅ

miltäin Lu Li Ra J milttäin M, g miltäizee Ra J
1. relat milline, missugune | vn какой
Li miä en mälehtä, miltäin eglee õli päivä ma ei mäleta, missugune ilm eile oli
Li miltäin leep tšesä, vihmõkõᴢ vai kuiva milline tuleb suvi, vihmane või kuiv
J kuulid miltäiss prittša pajatti pappi viinaa juumizõss kas kuulsid, missugust mõistujuttu rääkis preester viinajoomisest?
2. interrog milline, missugune | vn какой
J miltäizell mitall võip sünnid mitat millise mõõduga saab patte mõõta?
Li a miltäin ammõtti aga missugune amet (tal on)?
J miltäim mokomõin? – a siltäin jot siä dõõ kõnsait i nähnü missugune? – Aga niisugune, et sa pole kunagi näinudki
3. (ei) mingisugune, | vn никакой
J en saanu petteriz millissäit mittää, a enellee miltäizii sõpoi (ma) ei saanud Peterburist mitte midagi, aga endale (sain) mingisuguseid rõivaid
J a süümisse ebõõ miltäisse aga süüa ei ole midagi (sööki ei ole mingisugust)
4. keegi | vn кто-то, кто-нибудь
Lu meen .. pajatan, võip õlla miltäin võtap (Len. 278) lähen .. räägin, võib-olla keegi võtab (selle töö teha)

muru¹ K-Ahl. L M Lu Li Ra J I, g muruu Lu Li Ra muru J-Tsv.
1. tükk, pala, tükike | vn кусок, кусочек
J oomnikollõ annõtaa pala leipää, murtšinõssi rooppaa, a ohtõgonnõ taaz muru leipää hommikul antakse pala leiba, lõunaks putru, aga õhtul jälle tükk leiba
L kõm murua laadanaata kolm tükikest viirukit
I pikkaraizõᴅ muruᴅ saahharia antεõõ, enäpiɢ et tõhtinnuɢ võttaaɢ antakse väikesed tükikesed suhkrut, rohkem (sa) ei tohtinud võtta
2. puru, raas, raasuke | vn кроха, крошка; крупица
Ra elä karissõõ murui maalõ ära puista purusid põrandale
J kõig on süütü, murud va jäätü peräle kõik on söödud, vaid raasud on jäänud järele
Lu tõin kopitti puhtaassi, što mõnikaz lehoo muru õli vaa teine korjas (marju) puhtalt, (nii) et mõni leheraasuke vaid oli (hulgas)
Lu leivää muru meni väärää kurkkuu leivaraasuke läks hingekurku
Li saijaa muru saiaraasuke
3. sg., pl. (leiva-, saia)pudi (piimaga v. veega) | vn крошево (из хлеба или булки)
Lu miä tahon murrua ma tahan (leiva)pudi
J tehnü piimää murujõ on teinud piimapudi
4. fig raas, kübe, ivake, tilk | vn капелька, крошечка, пылинка; J muruatši en uzgo, liikaa õõt pettelikko ma ei usu kübetki, oled liiga valelik; Lu nämäd venättä pajattõvaᴅ, a vad́d́aa täätäväd jõka muru nad räägivad vene keelt, aga vadja keelt tunnevad (teavad) peensusteni (iga kübet); Lu pikkaraizõõ muruu pajatan ma räägin natuke; Lu pikkaraizõõ muruu lehtoa sait tširjuttaa natuke said lehe peale kirjutada; Lu sell eb õõ i murrua vertää sel ei ole tilkagi verd; Li (väikesekasvuline, kuid tubli ja julge mees enese kohta:) minuza on muru meessä, no pala on poikaa minus on raas meest, kuid pala (= suur jagu) on poissi
5. fig raasuke (lapse kohta) | vn крошка, крошечка (о ребёнке)
M ai siä pikkaraim muru (lapsele öeldakse:) oh sa väike raasuke!
■
M piεb murud azõgoittaa tuleb leiba luusse lasta
M vizgastagaa vähäkkõizõ, azõttagaa muruᴅ heitke natuke(seks) pikali, laske leiba luusse.
Vt. ka leipämuru, leiväämuru, lihamuru, piimämuru, sukkurimuru, vesimuru, võimuru
Vt. ka muro², puru¹

märänessi Lu Li J-Tsv. märännessi J-Tsv. märäness Lu märänüssi Li halvasti, viletsalt; inetult, näotult | vn плохо, скверно, дурно; безобразно
Li tämä eläb naizõkaa märänessi ta elab naisega halvasti (= saab naisega halvasti läbi)
J vai sill bõõ silmii(t) pääs, ku siä nii märännessi õõt tüü tehnü kas sul pole silmi peas, et oled töö nii halvasti teinud?
Lu vennäässi märänessi pajatan vene keelt räägin viletsalt
Lu vanoil veri märänessi tšäüʙ vanadel käib veri viletsalt
J oi kui märänessi kriivissi uulõᴅ oi kui inetult krimpsutas huuli

nagru Kett. K L S Lu J (P Kõ), g nagruu L Lu J nagru J
1. naer | vn смех
Lu itku i nagru rinnaa vs nutt ja naer kõrvuti (= käivad käsikäes)
Lu tšen kõig nagrud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab
J nooristo tuli lauluikaa i nagruukaa noored tulid laulu(de) ja naeruga
Lu nii kõvassi nagrimma, što nõisi suurõss nagruss vattsaa vaivattamaa nii kõvasti naersime, et suurest naerust hakkas kõht valutama
J suurõõ nag-ruka johsi rihess väĺĺä jooksis suure naeruga toast välja
Lu lahz on nagru suil laps on naerul suuga
2. nali | vn шутка
Lu nüd nagrua eb õõ nüüd pole nalja (= asi on tõsine)
P juttõlin nag-russi, naĺĺassi ütlesin nalja pärast (naljaks)
J pajatõŋ kast juttua nagruu peräss räägin seda juttu nalja pärast
3. naerualune | vn посмешище
J sinuss on tehtü rahva nagru sinust on tehtud rahva naerualune
J mee siä, juumrätte, kottoo, elä õõ rahvaa nagrunn mine, sina, joomakalts, koju, ära ole rahva(le) naerualuseks.
Vt. ka nagrõttši

näüttää² (L), pr näüttääʙ: näüttεäʙ L, imperf näüttii L
1. end näidata v. ilmutada | vn показываться, показаться, являться, явиться
nõita välissä i näüttεäʙ nõid vahel ka näitab ennast
miε juttyõn, kui millõ altiaᴢ näüttii ma räägin, kuidas haldjas end mulle ilmutas
2. meeldida | vn нравиться, понравиться
kumpa sinuu näüttεäp parõp kõikkiä kes sulle kõige rohkem (paremini) meeldib?

perää K L P M Kõ-Len. Ja-Len. Lu Li Ra J I perεä L P per̆rää M Kõ S I perrää Po Lu Li Ku perrä Lu perä Kõ-Len. Lu Ra J-Tsv. perrah ~ perre Kr Пэ́ра K-reg₂ Пера Pal₂
1. adv pärast, hiljem | vn потом, позже
Lu mehet tšävvää ennemäs pessiimäz i tšülpeemäᴢ, perrää mennää naizõd i lahzõᴅ mehed käivad enne (saunas) pesemas ja vihtlemas, pärast lähevad naised ja lapsed
Ra esimeizess tehtii upa mahaa, perää siis tehtii kagra kõigepealt tehti (= külvati) uba maha, pärast siis tehti kaer
M piti tehä nii, etti per̆rää millõõ bõl̆lõisi pah̆haa meeltä tuli teha nii, et pärast poleks mul paha meel(t)
2. adv järele, taha | vn вслед за, за
L mene üφsnεä, a miε tulõn perεää mine üksinda (ees), aga mina tulen järele
Lu ühs lauloʙ, tõizõt kõik perrää mennää üks laulab (ees), teised kõik laulavad (lähevad) järele
P tehtii metla, pantii varsi perää tehti luud, pandi vars taha
3. postp järele, taha | vn вслед за, за
Lu jo isä õpõzõõkaa tuli tütöö perrää juba tuli isa hobusega tütre(le) järele
J taaz meep sinne, kaukaa matkaa, tširjõi perää läheb jälle sinna pikale teele, kirjade järele (= kirju tooma)
Li taka-kelkka pannaa laitjoo perrää palgikelk pannakse ree taha
4. prep pärast, järel(e) | vn после, за
I per̆rää groomua ilma tuli tšülmä pärast äikest läks ilm külmaks
M per̆rää vihmaa näᴅ miltized luužaᴅ jäätii tee päälee pärast vihma jäid näe missugused lombid tee peale
Lu perrää tappamizõõ akana ja viĺja se pantii kokkoo pärast peksmist agan(ad) ja vili, see pandi hunnikusse
Lu se õli perrää poolõõ üü see oli pärast keskööd
M täm õli siällä õhtagoo alla, per̆rää lõunatta ta oli seal õhtupoolikul, pärast lõunat
I mee pigõpaa, a too jäät perää kõittšia mine kiiremini, muidu jääd kõigist maha
Lu menimmä perää tuult läksime pärituult
Lu aluz meep perä virtaa laev läheb pärivoolu
■
J sinu piti perää anta, a siä nõizid riitõõma sina oleksid pidanud järele andma, aga sina hakkasid riidlema
Lu poigaa pää perrää miä elän poja eest saadavast pensionist ma elan
Lu vennäässi märänessi pajatan, hättää perrää pajatan vene keelt räägin viletsalt, hädapärast räägin
K oomet perää (Ahl. 74) ülehomme
Kõ üht per̆rää suv̆vaamma süvvä meile meeldib üha süüa
K siz jõin üht perää siis jõin ühtesoodu
M nüt tšiiree per̆rää mennäz mehelee nüüd minnakse kiiresti (= vara) mehele.
Vt. ka oomõtperää, ühtperää
Vt. ka perälee, perällä, perässä, peräzä

sihaa K P M-Set. sih̆haa M I siχ̆χaa M -haa Lu (kellegi, millegi) eest, asemele | vn взамен
K herra tahto koiraa, ińeehmiizee antõ sihaa härra tahtis koera, inimese andis asemele
M paskapool tämää vajõlti, lahzõõ võtti a aapõzõõ algoo pani sihaa kurat vahetas ta ära, võttis lapse, aga haavahalu pani asemele
Lu ammaz vizgattii üli pää ahjoo pääl i jutõltii: kehnot poiᴢ, rautazõt sihhaa hammas visati üle pea ahju peale ja öeldi: viletsad ära, raudsed asemele
M tätä ajõttii minu sih̆haa teda aeti minu asemel
P senie jutuu sihaa miε pajatan tõissa selle jutu asemel(e) ma räägin teist

sukuperä (P) suguselts, sugulased | vn родные, родственники
juttyõn naizõlyõ i laχsalailõõ, sukuperälee i tuttaviilõõ räägin naisele ja lastele, sugulastele ja tuttavatele.
Vt. ka suku

tapahtua P M Lu (R L Li Ra J) tapaχtua (R P), pr tapahtuʙ P, imperf tapahtu P Lu Li Ra J tapaχtu P tapaχtuᴢ R
1. juhtuda, toimuda (eeskätt õnnetuse kohta) | vn случаться, случиться (обычно о несчастье)
P pajatan, mitä millyõ tapaχtu nuorõn pojon räägin, mis minuga juhtus noore poisina
M kõikkõa võip tapahtua pittšäz madgaᴢ kõike võib juhtuda pikal teel
J kuippäi se tapahtu kuidas see juhtus?
Lu mikä on aikaa tapahtunuᴅ, sitä mälehtän mis on ammu juhtunud, seda mäletan
Li kase tapahtu jo kõvassi aikaa see juhtus juba väga ammu
2. külge hakata, nakata | vn заражать, заразить; приставать, пристать (о болезни)
R millõõ tapaχtuz ḿelkyi syp niku ḿelkyi ospa mulle hakkas külge väike lööve, nagu väikesed rõugevillid
M kui tšel vaivatap silmiä vai mikä on tapahtunu, siz mennäs sinne võrottamaa kui kellelgi on silmad haiged või on mingi (muu tõbi) külge hakanud, siis minnakse sinna ohverdama
M vaatattii karttilailla, etti tälle on tapahtunnu vaadati kaartidelt, et talle on (nõidus) külge hakanud.
Vt. ka tapahtuussa, tapastua, tekauta

vad́d́alaizõssi Set. K J vad́jalaizõssi Kett. = vad́d́assi
K pajatan vad́d́alaizõssi räägin vadja keeles
J taataakaa pajatin vad́d́alaizõssi isaga rääkisin vadja keeles

veelä Kett. K R-Lön. M Lu veele Lu vielä K R-Reg. vielle R-Reg. veel K-Ahl. R-Eur. M Kõ Po Lu Li Ra J Ku viel K L P M V Po vìel Po viilä vdjI I viil I
1. veel; alles | vn ещё
M egle õltii veel uhavat täünä vettä, a tänän tšülmä kõig porotti eile olid loigud veel vett täis, aga täna kaanetas külm kõik (kinni)
Lu tüütä teeb üüd i päiväᴅ, ja entää veel laulataʙ (ta) teeb tööd ööd ja päevad ja sunnib end veel laulma
Kõ kuultaa üvä inehmiin, miä sillõõ veel jutuu pajatan kuula, hea inimene, ma räägin sulle veel (ühe) jutu
Lu paraikaa veel on näitä äänee itkõjita praegu(gi) on veel neid itkejaid
Lu päivä pilvee väliz veel näüʙ päike on pilve(de) vahel veel näha
M kultabroška, õltii veel kultaizõt pelduškaᴅ (oli) kuldpross, olid (ka) veel kuldsed kõrvarõngad
Li tälle veel ebõ·lõ sattaa vootta ta pole veel saja-aastane
L uottõlõ viel oota veel!
Li kase on üvä, no tõin on veel parõpi see on hea, aga teine on veel parem
M siä õõd veel noori minuukaa sõittõõmaa sa oled veel noor minuga sõitlema
L viel pien tuskaa ep tεä (kes on) veel väike, (see) ei tea muret
2. juba | vn уже, ещё
Ra senee virree lahsuvõz veel kuulin seda laulu (selle laulu) kuulsin juba lapsepõlves
Lu veelä miä tapazin peenen nätšemää merihaltiaa kartiŋkaa ma juhtusin juba väiksena nägema merehaldja pilti

venäässi M ven̆näässi M Kõ vennäässi Ja-Len. Po Lu vennääss Lu vennässi Lu ven̆näässiɢ I Ma vennäässiɢ I = venäissi
Lu vennäässi märänessi pajatan, hättää perrää pajatan vene keelt räägin viletsasti, hädapärast räägin
Lu tšüzü vennäässi küsi vene keeles
Lu vennässi miä parõpi arvaan vene keelest saan ma paremini aru

vähäizee K Kõ Lu Li J I väh̆häizee Kett. vähhäizee Po vähäizie P vähäiziä P vähäize Lu J vähäizii Li vähezee K Lu Ra vähezie P vähäzee Li Ra J vähe(ke), natuke, pisut, veidi | vn немного, маловато, слегка, чуть-чуть, чуточку
Kõ juttõõn teilee vähäi-zee mitäleʙ räägin teile natuke millestki
K umaloita vähezee õli pantu humalaid oli väheke pandud
Po vähhäize sǜötii söödi väheke
Lu isä on vähäizee napsua laaja isa on veidi napsutaja
Lu poika õli vähäizee vohma poiss oli natuke loll
Li täll vähäizee ep tappaa ta on natuke napakas (~ tal on natuke puudu)
P vähäiziä viel on eloᴢ, tänän-uomõn kuolõʙ veidi on veel elus, täna-homme sureb
Li vesi vähäizee johzõʙ, vähäizee nirizeʙ vesi pisut jookseb, väheke niriseb
Lu kõvassi on tšiintiä, piäb vähäizee höblittää on väga pingul, peab natuke lõdvendama
J issahtaamm vähäizee, elä ruta nii kõvassi istume veidi, ära rutta nii väga.
Vt. ka vähä, vähäkkõizõõ, vähüzii

vähänaikaa K L P M Kõ Lu J vähänaika J natuke, vähe aega | vn немного, недолго
L vähänaikaa viel meill vyõrassõlõgaa natuke aega olge meil veel külas
Kõ miε vähänaikaa isun da paja-tan ma istun natuke aega ja räägin
J kannõt vähänaikaa, saat süüvve kannata vähe aega, (varsti) saad süüa
J vähänaikaa tantsittii siεll natuke (aega) tantsiti seal

äd́d́ä Kett. K L P M Kõ Po J I (R-Reg.) äd́d́ε Kõ äd́d́e ~ äd́d́õ ~ äd́d́ J äd́ä K-Ahl. äd́jä Kett. K P I (R-Eur. Kõ-Len.) äijjä Lu (Li) äjjä Lu Li J (Len.) äijä Lu Li J Ku (Ra) äije J Эдде Tum., g äd́d́ää P M I äd́d́ä ~ äd́d́ää J äd́jää Kett. äijää ~ äjjää Lu
1. äi | vn свёкор
I äd́d́ä õli meh̆hee isä äi oli mehe isa
L nuorikka õssi äd́d́älie kaunii tšiutuo pruut ostis äiale punase särgi
J miä tulin äd́d́elee ämmelee jalkaa kummõrtaazin ma tulin, äiale, ämmale kummardasin maani
P esimeizess ämmää ja äd́d́ää tšiutot peze esimesena pese äia ja ämma särgid
J tšüzüt tšättä äd́d́ältä, äd́d́ä seltšimii tšeertiiʙ rl palud kätt (= sirutad käe teretamiseks) äialt, äi pöörab selja
Po minuu äd́d́ä juttõli minuu mehelee: sinuu nain, tämmää piεp tšävvä ühtä siltapuuta mǜö, tämä on tùotu minu äi ütles minu mehele: sinu naine, tema peab käima üht põrandalauda pidi, ta on toodud (perekonda)
K äd́jä nõõp sinua oitamaa (Kett. 778) äi hakkab sind hoidma (= sinust hoolima)
2. vanaisa, ätt, vanataat | vn дед, дедушка; старик
K izää isä õli äd́jä isaisa oli vanaisa
J elettii isä emä äije i poikõin elasid (elati) isa, ema, vanaisa ja poisike
K miä viel juttõõn kui millõõ d́iedä pajatti, siiz viel juoltii äd́d́ä ma räägin veel, kuidas (= mida) vanaisa mulle pajatas – siis öeldi (= kutsuti vanaisa) veel {ä.}
M siell õli minuu d́ed̆daa, äd́d́ää velli seal oli minu vanaisa vend
Lu taka äijjä on äijää isä vanavanaisa on vanaisa isa
J vana äd́d́õ vanavanaisa
J nät kui elettii äd́d́ed enne näed, kuidas ätid vanasti elasid
J müü kassõn elimm jo mõnõõ põlvõõ taattojõõ taatõᴅ i äjjoi äjjäᴅ siin on elanud (me elasime siin) juba mitme (sugu)põlve isade isad ja vanaisade vanaisad.
Vt. ka kaukaa-äd́d́ä, takaäd́d́ä, õmaa-äd́d́ä