[VOT] Vadja keele sõnaraamat

ruumiᴢ M J-Must. (Lu-Len.) ruumõᴢ Lu Li Ra J, g ruumõõ Li Ra J ruumõ Lu-Len. J-Tsv. J-Must.
1. keha; ihu | vn тело; плоть
Li kõlmõᴅ kõrtaa tšülpeeʙ i pessiiʙ, pää i ruumõõ kolm korda vihtleb (ennast) ja peseb pea ja keha (puhtaks)
Ra suurõõ pääkaa, a peenee ruumõõkaa inimin suure pea, aga väikese kehaga inimene
J tukõvaa, kuivaa ruumõka tugeva kuivetu kehaga
Lu täll õli märtšä koko ruumõᴢ tal oli kogu keha märg
J pinžikk on õmmõltu õikõ ruumõõ mukka pintsak on õmmeldud täiesti keha järgi
Li täüttä ruumõttõ bransahti maallõ täies pikkuses (kogu kehaga) prantsatas maha
J tšülmess ajõ kõig ruumõ tšippaisõ külmast ajas kogu ihu muhke täis
Li mil ku tšihguʙ ruumõᴢ, saunaa tahon küll mul ihu sügeleb, tahan sauna
J ruumõs karva ihukarv
2. surnukeha, laip; surnu, koolnu | vn труп, мертвец; покойник
Lu perää-tši minua riuhtaap laineekaa pois, veep minu ruumõ tšen tääp kuhõ (Len. 277) lõpuks rebib lainega mu (paadipõhjalt) minema, viib minu surnukeha kes teab kuhu
J ruumõz jo om pantu ruhipuhõ surnu on juba pandud puusärki.
Vt. ka ruuma, ruumi¹, ruumõ