[VOT] Vadja keele sõnaraamat

rippua L P M Kõ Lu Li J (Kett. Ku) rippuaɢ (I) riippua (Kett. Ja-Len. Ra), pr ripun P M Kõ Lu J riipun Ja, imperf rippuzin Kett. M Kõ Lu J riippuzin Kett. rippuda, ripneda | vn висеть; болтаться; торчать
L fomkann võtõttii χatuᴅ, pantii seinεä naglaa rippumaa toomapäeval võeti talimütsid, pandi seinale varna rippuma
L rattii võttimõd rippuvad vüözä aidavõtmed ripuvad vööl
Ra leinäkoivuu õhzad riiputaa leinakase oksad ripuvad
J räkä ripub nenäss tatt ripub ninast
J ed õõ pikkõrain, jot ain riput helmoiᴢ (sa) ei ole (enam) väike, et aina ripud hõlma(de)s (kinni)
Lu kaattsojõõ persüsed rippuvad püksitagumik ripub
J varkaat pantii kokkaa rippumaa vargad pandi võllasse rippuma
I silla õlmat trepattuᴅ, bohmarad õlmaloiza rippuvaᴅ sul on hõlmad näruseks kulutatud, narmad ripnevad hõlmades
P rippuva lukku ripplukk, tabalukk
■
Lu ripup tšeelee õttsaᴢ, a em mälehtä pajattaa keele peal on, aga (ma) ei suuda meenutada (ei mäleta rääkida)
M surma rippu niitii päällä surm oli silme ees (hing rippus niidi otsas).
Vt. ka rippunõssa, rippussa, rippuussa