[VOT] Vadja keele sõnaraamat

alakko M Kõ Lu Li, g alakoo
1. madal koht, nõgu; adj madal | vn низина, низь; низкий
M alakko kuttsuaz meil sitä, ku nät niku on mätši mokoma, a all on niittü. siiz vot siällä kuttsuaᴢ alakko: tänäm meemmä alakkoosõ löömä niittüä nõoks kutsutakse meil seda, kui, vaat, on nagu niisugune mägi, aga all on heinamaa. Siis, vaat, seal (= seda) kutsutakse nõoks: täna läheme nõkku heina(maad) niitma
Lu mill on koto tehtü alakkoo, alakkoo paikkaa mul on maja tehtud nõkku, madalasse kohta
Li meil on alakkos paikkõs tšülä, müü õõm alakkoᴢ, meil on meripõhjõ meil on küla madalas kohas, meie oleme nõos, meil on (siin endine) merepõhi
2. madala maakoha elanik, nõoelanik (eeskätt Mati küla inimene) | vn житель низин (преимущественно о жителе деревни Маттии)
M möö õõmma alakoᴅ. kui jo kattilalta meemmä sih̆hee, meitä kuttsuaz alakoᴅ meie oleme nõoelanikud. Kui (= et) juba Kattilalt läheme sinna (= nõkku), (siis seepärast) kutsutakse meid nõoelanikeks

alarääto M alaräätö Li alumine rida; alumine osa | vn нижний ряд; нижняя часть
Li a müü ku isumma nät kõikii räätöö, ülepäl, a alõpal isuta viil räätö inemized ni sis saaʙ jutõlla: nät siäl on alaräätö, a m õõmm ülerääöᴢ aga kui meie istume, vaat, kõik ritta, ülevalpool, aga allpool istuvad inimesed veel ritta, siis võib öelda: vaat, seal on alumine rida, aga meie oleme ülemises reas
M vot polovikaᴅ, mokomaᴅ suurõᴅ roojõkkaat sõvaᴅ mokomaᴅ kummad õltii, neitä siäl alarääoz virutõttii, a kassenna parapia sõppõõ vaat põrandariided (ja) need, mis olid niisugused suured mustad rõivad, neid loputati seal (pesutiigi) alumises (= madalamas) osas, aga siin (sügavamas vees loputati) paremaid rõivaid

alõuzõnnalla: alõuzõnnall J-Tsv. adv kurbuses | vn в грусти, в печали
perält izä surma müü kõiki õõmm alõuzõnnall pärast isa surma oleme me kõik kurvad (kurbuses)

butška L P J (I) butškõ J butšk J-Tsv. putška P M, g butškaa ~ budžgaa J putškaa M pudžgaa P kimp; (õle)kubu; tuust, kahl; tomp | vn пучок, пук
P õlõmma niittämäz mõizaa põllol, putška vittsoi on persie pääl oleme vilja lõikamas mõisa põllul, kimp vitsu on tagumiku peal
I nühäᴅ kasta parkkia, pikkaraizõᴅ butškaᴅ tiiᴅ rebid seda parki, teed väikesed kimbud
L tšümmie butškaa päreitä kümme kimpu peerge
M täm antõ millõ koko suurõõ putškaa sv́etkoi ta andis mulle suure kimbu lilli
J too butšk õlkia maalõõ de eittiiskaa makkama too kubu õlgi põrandale ja heitke magama
J nõsa butšk einää maass tõsta tuust heinu maast (üles)
J kuo üvässi võrkkoa, elä tee butškiit koo võrku hästi, ära tee tompe (sisse)
J kahs kõlmõd võrkoo silmä ühtee kuottu om butšk kaks-kolm võrgusilma kokku kootud on tomp
J lina butšk (~ roivõᴢ) linakubu.
Vt. ka päre-butška

eläjä Len. L P M Kõ Lu Li J (R-Eur. Ja-Len.) eläje Li eläjõ J-Tsv., g eläjää Lu J
1. elanik, inimene; (elus)olend | vn житель, человек; (живое) существо
Li se on meijjee tšülää eläjä see on meie küla elanik
L tuvvass nuori eläjä taluo tuuakse noor inimene (= minia) tallu
Lu õli eläjiitä ühesää tšümmed entšiä oli elanikke üheksakümmend hinge
Lu müü kõik õõmma rannaa eläjäᴅ meie kõik oleme randlased (rannaelanikud)
Li meille tuli uuz eläjä meile tuli uus elanik (= üüriline)
Kõ õli võtõttu, što siäl om mikäleb eläjä, riigaa pappi arvati, et seal on mingi olend, rehehaldjas
2. loom | vn животное; зверь
Ja koira i katti on samõt [= samõit] tõsisat [= tõsizõᴅ?] eläjät (Len. 242) koer ja kass on kõige ustavamad loomad
Lu mettsä eläjäᴅ metsloomad.
Vt. ka esi-eläjä, meezeläjä, mettseläjä, naizeläjä, rannaa-eläjä, suvi-eläjä
Vt. ka elakko, elokaᴢ, elokka, elänikka, elänikko

ilmtši J niigi | vn и так, и без того
ilmtši jo õõmm tätä avittõnnu, a kläntšitteeʙ niigi oleme teda juba aidanud, aga (aina) mangub
hättöiss bõõ mitä hättöittä, tämä ilmtši rutaʙ kärsitut pole vaja (tagant) kiirustada, ta ruttab niigi

kaima K-Ahl. M Lu Li (R-Reg.) kaimõ Li J-Tsv. kaim J-Tsv., g kaimaa Lu J nimekaim | vn тёзка
Li kaimõᴅ õllaa need inemiizeᴅ, tšell õllaa ühellaizõᴅ nimeᴅ nimekaimud on need inimesed, kellel on ühesugused nimed
M tämä on minu kaima, möö õõmma täm̆määkaa kaimaᴅ tema on minu nimekaim, meie oleme temaga nimekaimud
■
R söbra emäni lahzet, kaimani koto kanazet (Reg. 17) rl sõbratarid, mu ema lapsed, mu kaimud, kodukanakesed.
Vt. ka kaimuᴢ, kaimõᴢ

kaimuška M, g kaimuškaa = kaima
möö kahs kaimuškaa, siä marja i miä marja, kahs kaimaa meie (oleme) kaks (nime)kaimu, sina (oled) Marja ja mina (olen) Marja, kaks kaimu

kaimuᴢ (M), hrl pl, g kaimuhsõᴅ: kaimussõᴅ M = kaima
möö kah̆hõõ kaimussõᴅ meie kahekesi (oleme) nimekaimud

kaukaa² R-Eur. R-Reg. L P kauka R-Reg. = kaukaalta
L kaukaa tultii, pεälie puolyõ saa virstaa tuldi kaugelt, üle poolesaja versta
L kaukaa õlõmma tulluuᴅ oleme kaugelt tulnud
P kaukaa lidnassa kaugelt linnast

kläntšitellä: kläntšitell J-Tsv., pr kläntšittelen: kläntšitteen J, imperf kläntšittelin J nuruda, manguda | vn клянчить, цыганить
kläntšitteep podarka niku mustõ-lain nurub kinki nagu mustlane
ilmtši jo õõmm tätä avittõnnu, a kläntšitteeʙ niigi oleme teda juba aidanud, aga (aina) mangub (lisa)

kogoza Kett. K U M Li I (R-Eur. R-Reg.) kogoᴢ P J-Tsv. kooza Set. kuoza L P koos | vn вместе
P taas suku oŋ kõikk kogoᴢ jälle on kogu suguselts koos
I artteliza sõisõvaᴅ kogoza, pajattavaᴅ seisavad rühmas koos, räägivad
K kooza kõikk pannass söömäd lavvalõõ kõik toidud pannakse korraga (koos) lauale
L nuorikkõ ain eläp kuoza nänniekaa, ženiχaa izεä i emεäkaa noorik elab üha nendega koos, (peig)mehe isa ja emaga
Li pata lõhkõõzi, tuli rako, no eb rikkaunnu, tämä on veel kogoza (savi)pott pragunes, tuli pragu, kuid ei läinud (päris) katki, see on (= püsib) veel koos
M kõikk tööd on kogoza kõik tööd on valmis (koos)
K mö õhtagona leemmä kõikki ühezä kogoza (Ahl. 116) õhtul oleme me kõik (ühes)koos
■
J kogoz õlõmin (Tsv.) koosolek

kommi Lu, g kommii Lu tuba, kamber; kajut; panipaik; koht, ruum | vn комната; каюта; складочное помещение; место, помещение
rihez on kommi, müü õõmma kommiᴢ majas on tuba, me oleme toas
kliirossi on tšerikkoᴢ, eri kommi, kuza pappi piäp sluužbaa altariesine on kirikus, eraldi koht (= platvorm), kus preester peab jumalateenistust
Lu õlimma kõik ühes kommiᴢ olime kõik ühes kajutis
esi kommi eeskamber
taka kommi tagakamber.
Vt. ka esikommi, takakommi

kuvvõõ: kuvvee Ku kuuvvõõ Lu Li kuuvvõ J-Tsv. kuuekesi | vn шестеро, вшестером
Lu tulimma kuuvvõõ tulime kuuekesi
Lu meit on kuuvvõõ meid on kuus (me oleme kuuekesi)
J kuuvvõ tšezze tulti vassa tulid kuuekesi vastu
Ku kuvvee kessee kuuekesi

kõrkõuᴢ M (K P) kõrkuuᴢ L P M Lu J kõrkuᴢ Li J-Tsv., g kõrkõuu: kõrkuu L Li kõrkusõ J-Tsv. kõrgus; pikkus, kasv | vn высота; рост
L hüppεä taivaa kõrkuulyõ hüppa taeva kõrgusele
M kõrkõutta õli kahs aršinaa kõrgust oli kaks arssinat
M sill on minu kõrkuuᴢ, siä õõᴅ minu kõrkuutta sul on minu kasv, sa oled minu kasvu
J siä da miä õõmm üht kõrkuss [sic!] sina ja mina oleme ühepikkused (üht kasvu)

lumiluikko (P) fig lumeluik, lumivalge luik | vn белоснежная лебедь
meill on tohotšennäd valmiiᴅ, rüüdid valgõsõttu, liemmä niku lumiluikoᴅ valkõaᴅ rl (nelipühade ajal laulsid noored:) meil on tohtviisud valmis, rüüd (valgeks) pleegitatud, oleme nagu valged lumeluiged

maa¹ Kett. K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (Ma) ma ~ maah Kr Maa Pal₁ Ма Tum. Мъа K-reg₁, g maa
1. maa, maapind | vn земля, земная поверхность
M ai tänän on suur tuisku, kõig maa i taivaz on üheᴢ oi, (küll) täna on suur tuisk, kõik maa ja taevas on koos (= ei näe maa ja taeva vahet)
Lu se ku tallaaʙ, maa kõikk komizõʙ kui see astub, (siis) maa lausa müdiseb
M maameez on tšüntäjä, kumpa suv̆vaab maata tšüntää põllumees (maamees) on kündja, kes armastab maad künda
M maa jo algap kahuttaa, algap kahuttaa maata maa hakkab juba kahutama, hakkab maad kahutama
M maa oŋ kahuza ~ Li maa oŋ kahmõᴢ maa on kahus
Li maa meni kahmõõ maa läks kahusse
Lu ku pääsko lennäʙ maata müü, maata vass, matalal, siis sooviʙ vihmaa kui pääsuke lendab maad mööda, maadligi (vastu maad), madalal(t), siis ennustab vihma
Lu mügrä meeb maa alitsõ, kõvass maass meeb läpi mutt läheb maa alt (läbi), kõvast maast läheb läbi
Lu maamunnaa isutõtaa roškiijõõkaa, siiᴢ varᴢ nõizõp tšiiree pääl maa kartuleid pannakse maha idudega, siis tõusevad pealsed (tõuseb vars) kiiresti maa peale
M mee hot́ maa al̆laa, täm minu levväʙ kk mine kas või maa alla, tema leiab mu (ikka üles)
P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk üks jalg on maa peal, teine on haua serval, hauda kukkumas
P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu
K maβod meneväd mahaasõõ (uskumus:) maod lähevad (paaspäeval) maa sisse
M lüö vad́d́a mah̆haa löö vai maasse
M nii on kõv̆vii köühä niku krotti maaᴢ kk ta on nii väga vaene nagu mutt maa sees
Li miä tõmpazin jussirohoo juuriikaa poiz maassa ma tõmbasin jussheina juurtega maast välja
J mahzad maalõõ avvõttii rl maksad maeti maasse
Ra se on paĺĺaz maa, troppa ili tee päälüᴢ, siin ep kazva mittä see on paljas maa, jalgrada või teepealne, siin ei kasva midagi
Lu eb õõ tasainõ maa, komkikko on ei ole tasane maa, on mätlik
M köŋkkelikko maa ~ bugrikko maa künklik maa
M sammalikko maa samblane maa
J töŋgittü maa (üles)songitud maa
J toptšittu maa tallatud maa
M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist madalam maa rohust, pikem metsa puudest? – Tee
Lu maa päälin maapind
J maa mittõri maamõõtja
J maa värizemin maavärisemine
Kõ maa izäntät, maa emäntät teile puhas võraa [= võra], mille puhas terveüs (Len. 216) maaisandad, maaemandad (= maahaldjad), teile puhas ohver, mulle puhas (= tugev) tervis
Lu maa mügrä mutt
2. maa, pinnas | vn земля, почва
Lu ku maa on laiha, sis peltšääp poutaa kui maa on lahja, siis kardab põuda
Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil kaks pead
M med́d́ee maad on köühäd maaᴅ meie maad on kehvad maad
M jussi kazvap kuival maall jusshein kasvab kuival maal
M märtšä maa ~ Li märjekaz maa märg maa
Lu sookaz maa soine maa
Lu saviperinõ maa savisegune maa
M tšivikko maa kivine maa
Li aherikko maa vilets (~ liivane) maa
M juurikaz maa (umbrohu)juuri täis maa
Lu soo maa lõõkuʙ soomaa nõtkub
J sula maa (Must. 183) (orig.: sula t. viljelyn alla oleva maa)
M oogattu maa puhanud (= söötis olnud) maa
Li uusi maa, pluugaa kuraᴢ, se leikkap ku nõsõtaa uutta maata uudismaa, (raud)adra nuga, see lõikab (maad), kui küntakse uudismaad
3. muld | vn земля
I groba laskõass autaa i maata pannass päälee, maalla tukataᴢ puusärk lastakse hauda ja mulda pannakse peale, mullaga kaetakse
Lu katto õli tehtü maassa, mättäissä katus oli tehtud mullast, mätastest
Ra pääsko kannab nokaakaa maaᴅ pääsuke kannab nokaga mulda (= muda)
Lu mõnikkaal nõmmõl on valkaa liiva, a mõnikkaal on mussa maa mõnel nõmmel on valge liiv, aga mõnel on must muld
Ra pokkoinikal lugõtõllaa: makkaa maata kerkiät surnule itketakse: olgu muld sulle kerge (maga kerges mullas)
Lu se on nüd jo maa (surnu kohta öeldakse:) see on nüüd juba muld
Lu vesi haizoʙ maalõ vesi haiseb mulla (= muda) järele
Lu maa komu mullakamakas
M maa blindõžiᴅ muldblindaažid
Lu maa kaivojõ mullatööline
M krot̆tii nõsõttu maa ~ Li maamügrää nõsõttu maa mutimullahunnik
4. maa, maavaldus | vn земля, земельное владение
Lu tšell õli talo i maa, jutõltii talopoika, a tšell õli talo, maata eb õllu, se õli pobuli kellel oli maja (= talu) ja maa, (selle kohta) öeldi talupoeg, aga kellel oli maja, (kuid) maad ei olnud, see oli pops (pobul)
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
L h́erralta tšüsü maata palus mõisnikult (härralt) maad
Li maa anti rendil maa andis rendile
Lu rendašikka, tämä piti maata rendill rentnik, tema pidas maad rendil
P obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata, ühs võro vai puol võroa vai kahs võroa maamaks(u) maksti maa eest, kui palju sul oli maad, üks hingemaa või pool hingemaad või kaks hingemaad
Lu nellää revizaa maa nelja hinge maa (= neli hingemaad)
M mito entšiä, nii mõnta end́ee maata, nii mõnõõ end́ee maa (kui) mitu inimest (oli peres), nii mitu hingemaad, nii mitme hinge maa
J mahsamaa maa rahojõ rl maksma maamakse
5. maa, maatükk, põld jne. | vn земля, земельный участок, земельный надел; поле и т. д.
Lu ümpäri oonõitõ mikä on maa, se on akkunaluᴢ maa, mis on hoonete ümber, see on õu
Lu maat puuᴅ jäävvää, a meit eb lee vs maad-puud jäävad, aga meid ei jää
P maad on kõlmõza nurmõza maad on kolmes põllus
M jõka maal on õma põlto, kapussmoo, omentara igal maatükil on oma põld: kapsamaa, kartulimaa
M tehäz rütšeelee maata tehakse (= haritakse) rukkile maad (= põldu)
M tehtii õzra maata tehti (= hariti) odramaad
J kari on toptšinnu kõig rüiz maa kari on kogu rukkipõllu ära tallanud
J nagriz maa naerimaa, -põld
J vähä põlto maat vähe põllumaad
J tšiireltää seim murtšina de johzimm eim maalõõ sõime kiiresti hommikusöögi ja jooksime heinamaale
6. maa, maakoht, maa-ala, territoorium, riik | vn земля, край, местность, страна, территория, государство
K kas med́d́ee maa õli švietaa see meie maa oli Rootsi (käes)
Lu õli se aźźõ meijjee maaᴢ see asi oli (= juhtus) meie maal
R marja mene muille maille, kala muille kaloille (Reg. 23) rl mari (= kallim), mine muile maile, kala, muude kalade juurde
Lu miä seilaziv võõrail mail alussiiᴢ ma purjetasin purjelaevadega võõrail mail
M pajatan, kui med́d́ee vad́d́akoo maalla tehtii õzra-maata räägin, kuidas meie vadjalaste maal tehti (= hariti) odramaad
J täält maalt ~ siitte maalt siitkandist
J võõraz maa välismaa
J võõraa maa meeᴢ välismaalane
Ku võõraa maa linnuᴅ rändlinnud
J noorii maa Norramaa
7. maailm | vn (белый) свет, мир
M tulõʙ vassüntünü maa pääle tuleb vastsündinu ilmale (maa peale)
Lu vohma on kazõl maalla pilkattava loll on selles maailmas pilgatav
Lu isä on täll jo tõizõl maal isa on tal juba teises (maa)ilmas (= surnud)
J itšiiss bõõ mittäit maa ilmõᴢ maailmas pole midagi igavest
8. maa, maismaa | vn земля, суша
Lu miä jään maal, em mee merel ma jään maale, ei lähe merele
J kajaga tääb meri säätä, sis tuõb meress vällää, maalõ kajakas ennustab meretormi, siis tuleb merelt ära, maale
Lu ku siä näet konnaa kuivõld maalᴅ, se ep tää üvvää kui sa näed konna (kevadel) kuival (maal), (siis) see ei ennusta head
9. sisemaa; (vadjalaste asuala sisemaapoolne osa, Kattila ja selle lähikülad) | vn отдалённая от моря часть водского края (деревня Котлы и её окрестности)
J näĺĺell aigõll kussle maalt tootii leipää näljaajal toodi leiba kusagilt sisemaalt
Lu kussa õlõᴅ. – maalt kust sa (pärit) oled? – Kattila kandist
Lu maa pooli Kattila kant
J maa poolõõ vätši (= ülägoo vätši) sisemaapoole (Kattila, Pummala, Mati jne. kandi) rahvas
10. maa, küla (vastandatult linnale) | vn деревня, сельская местность (в противоположность городу)
M maasteri bõllu lidnaza, maalla õli meister ei olnud (= ei elanud) linnas, oli (= elas) maal
11. maa, vahemaa, teatav teeosa | vn расстояние, неопределённая часть пути
K meni vähä maata, tulõp takaa meeᴢ läks vähe maad, tuleb tagant mees
Lu vaśa õli litši rootsii kalmoit, eb õllu paĺĺo maata Vasja oli (= elas) rootsi kalmistu lähedal, (sinna) ei olnud palju maad
J sinne on kõlmõd virstaa maata sinna on kolm versta maad
Ku meni hüvää maa, se izvoššikkᴀ tuli vassaa läks tükk maad (tubli maa), see voorimees tuli vastu
J tükkü maat tükk maad (edasi)
J nütt jäi menemiss eb rohkap ku püssü maat nüüd jäi minna vaid püssi(lasu jagu) maad
12. (mere)põhi | vn дно, грунт (моря)
Li sütšüzüss õltii tormiᴅ, lainõõᴅ, võisi võrkoo tšiveekaa veittää eteeᴢ. a ku aŋkkuri meni mahhaa, siiz jo ep tõmmannuᴅ sügisel olid tormid, (suured) lained, võis võrgu (koos) kinnituskiviga edasi vedada. Aga kui ankur läks põhja, siis juba ei tõmmanud (võrku edasi)
13. põrand | vn пол
Li maa roojauʙ, piäb pesä põrand läheb mustaks, tuleb pesta
Po nùorikolõõ tšähsiäs pühtšiä maata (pulmakomme:) noorikul kästakse põrandat pühkida
Lu saunaa lämmittää ja maat pessä on laukopäivää tüü sauna kütta ja põrandad pesta on laupäeva töö
P panõ d́erugad maalyõ pane põrandariided põrandale
J harkkõᴢ roojõkkai(jõ) saappõgoika puhtaa maa pääle astus poriste saabastega puhtale põrandale
J poigaa suku maalta lauloʙ poisi (= peigmehe) suguvõsa laulab põrandalt (= laulab seistes, sel ajal kui pruudi sugulased istuvad)
Lu makazin maaᴢ magasin põrandal (= maas)
Li kraazgattu maa värvitud põrand
Ra paasinõ maa paest põrand, paekivipõrand
Lu Li Ra J rihee maa toapõrand
Ra maa kaŋgaᴢ põrandariie
I lahtšijõõ hot́ tšehsi maalõõ, lepäzii da makazii heitsin kas või keset põrandat, puhkasin ja magasin
14. pahmas, põrandatäis vilja rehepeksul | vn количество, мера зерновых для одного обмолота
J jo on kahsi maata tapõttu juba on kaks pahmast pekstud
J ühsi maa pahmassa üks rehepõrandatäis pahmast
15. põhi (taustavärv mustrilisel riidel) | vn поле, фон (о расцветке рисунка ткани)
M kaŋkaalla õli sinin maa i valkõad rizuŋkaᴅ riidel oli sinine põhi ja valged kirjad
■
Lu müü teemmä maata meie oleme põlluharijad (maarahvas)
Li vot see õli semmoinõ se maa tüü vaat selline oli see põllutöö
L mitäid ep pantu mahaa midagi ei pandud maha (= ei külvatud, ei istutatud)
Lu maamunad õllaa jo maaᴢ kartulid olid juba maas ~ maha pandud
J maaz viĺĺaa pitämä vilja kasvatama
K siis pantii grobaasõõ, vietii kalmailõõ nu i pantii mahaa siis pandi puusärki, viidi kalmistule ja, noh, maeti maha
M pokoinikkaa veetii maχ̆χaa maeti surnut
K pokoinikka laskõass mahaa surnu lastakse hauda
J koolõd de avvõta mahaa, niku jältšätši bõllu sured ja maetakse maha, nagu jälgegi polnud
I staruχa mätättii mah̆haa vanaeit maeti maha
Ja päivä issuzi mailõõ päike loojus
Lu müü jäimmä lakkõal maal me jäime lageda taeva alla (= peavarjuta)
Kõ maassa matalassa täm õli üvä ińeehmin maast madalast oli ta hea inimene
Lu maa miira vättšiä ilmatu palju rahvast
J maa pint rohukamar
K maa tšimo metsmesilane, kumalane, kimalane.
Vt. ka ahomaa, einämaa, gerttsogii-maa, hall-maa, joutomaa, kapussamaa, karjamaa, koominaa-maa, kujamaa, liivamaa, linamaa, meriajomaa, mitta-einämaa, mult-maa, munamaa, mutamaa, niittümaa, nurmimaa, paarńumaa, paĺĺaz-maa, pustomaa, puustamaa, põlto-maa, püssü-maa, rendi-maa, riheemaa, riigamaa, riigaa-maa, rohomaa, savimaa, silta-maa, soomaa, sööttümaa, taka-maa, tallazmaa, taramaa, tšerikkomaa, tšüntömaa, tšüntümaa, tšütömaa, tšütüzmaa, ulkomaa, upamaa, uus-maa, vajomamaa, vakomaa, välimaa, õma-maa, õvvõõ-maa
Vt. ka maaseltšä, mandõri, mätši²

madgata: madgõt J-Tsv., pr matkaan J, imperf matkazin: matkõzin J teed käia, rännata, matkata, reisida | vn странствовать, быть в пути, путешествовать
jo viijett päivä matkaamm teet juba viiendat päeva oleme teel (reisime)

mahso¹ M I (R-Reg.) maahso R-Lön. makso [< is] J (R-Lön. R-Reg.) maakso (R-Lön.), g mahzoo M
1. maks | vn печень
J õlõtta maamalta makson alta süntünneeᴅ olete ema maksa alt sündinud
2. fig üsk | vn лоно, утроба (матери)
R enne elle sünnüttäjäni mahzoza makauttajani (Reg. 45) rl ema, mu hell sünnitaja, mu üsas kandja (üsas magada laskja)
R ühjesä maaksosa makanu enneni maahso tootu (Lön. 184) rl (oleme) ühes üsas maganud, mu ema sünnitatu (üsa toodu)
2. niisk | vn молоки
M ko on isäkala, siz on süämmeᴢ mahso kui on isakala, siis on sees niisk
M emäkalal on marja, isäkalal on mahso emakalal on mari, isakalal on niisk
M kal̆laa mahso (kala) niisk

meripõhja: meripõhjõ Li merepõhi | vn морское дно
müü õõm alakkoᴢ, meil on meripõhjõ meie oleme nõos, meil on maa endine merepõhi

muukka K-Ahl. L, g muukaa piin, vaev | vn му́ка, мучение
L miltized muukad müö terppizimmä maai·lmaza milliseid piinu me oleme kannatanud (siin maa)ilmas!
Vt. ka mutšeńńa

mõiza Kett. Len. K P Ke M Kõ V Po Lu Li Ra (U Ja-Len. J) mõiᴢ J-Tsv. mõisa K-Ahl. R-Lön. L M S V J, g mõizaa K P M S Lu Li J mõis | vn поместье, имение, мыза
J eläb niku herr mõizõᴢ kk elab nagu mõisnik mõisas
Li enne-vannaa meijjee nõmat tšäütii mõizaa tüüsee ennevanasti käisid meie omad (= käis meie pere) mõisas tööl
Lu mõizas piti tšävvä tegoll mõisas tuli käia teol
P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest
P õlõmma niittämäz mõizaa põllol oleme mõisa põllul vilja lõikamas
Lu mõizaa saadu mõisa (viljapuu)aed
M mõizaa tar̆raavahti mõisa aednik
M siε aukud niku mõizaa koira kk sa haugud nagu mõisa koer
K mõiza herra ~ K Li mõizaa herra mõisahärra, mõisnik.
Vt. ka polumõiza
Vt. ka moisio

mätšiläine M mätšiläin P, g mätšiläizee mäepoole e. Kattila kandi inimene | vn уроженец деревни Котлы или её окрестности
P mätšiläizet pajattavad maa tšeeltä Kattila kandi inimesed räägivad vadja keelt
M mätšiläizeᴅ, a möö õõmma alakoᴅ (nemad on) mäepoole inimesed, aga meie oleme nõopoole (= Mati kandi) inimesed.
Vt. ka maalain¹, maameeᴢ

möö¹ Kett. K M Kõ S Lu J (Al. Len. Set. R) müö K R U L P V Po mǜö Po müü Lu Li J I Kl Ku mõõ J-Must. mäd ~ möd ~ müet ~ me Kr Мю́э Pal₂ K-reg₂ Me Pal₂ Ми Pal₂ Ii-reg₁, g med́d́ee Al. Len. K R U P M Po Lu Ra J I med́d́ie V med́d́e K L M S Po J I med́ee K-Ahl. med́jee Kett. K P I med́je J-Must. meijjee Lu Li meijee Lu Li J meije P Lu Ku meie Lu-Must. mejjee Set. Lu Ku meǵǵi ~ meggi Kr meie, me | vn мы
M möö õlõmma kõik vad́d́akoᴅ meie oleme kõik vadjalased
Lu sünnid on kõiɢ meiᴢ, eb õõ metsää puiᴢ vs patud on kõik meis (endis), ei ole metsapuudes
Lu kõikii meijjee piäʙ tehä tüütä kõik me peame tegema tööd
J med́d́ee bõõ suutia näd́d́ee eloa me ei pea nende elu üle kohut mõistma
K paab med́jed makaamaasõõ paneb meid magama
M meil täm̆määkaa on üvä sopu meil temaga on hea läbisaamine
J med́d́e kõhass võitt õll rauhõᴢ, müü ted́d́e pääle emme mee kaipama meie poolest võite olla rahus, meie teie peale kaebama ei lähe
J med́d́ee tšehzell jutõll meie vahel (= omavahel) öeldes
J med́d́e kautt (~ meitsii) meie kaudu, meilt ~ meie juurest läbi
J saunas põlõtõttii pärettä enne meit i rihes tooᴢ̌ saunas põletati peergu enne meid (= vanasti), ja toas samuti
J med́d́e põlvõ aik meie kaasaeg (meie põlvkonna aeg)
M sikojõõ karjuššia meil bõllu seakarjust meil (= meie kandis, meie külas) polnud
M tšämmelsoo on meiltä litši, ühs virsta väl̆liä Tšämmelsoo on meie (= meie küla) lähedal, üks verst (on) vahet
Lu meijjee paikkõᴢ kõnsaa eväd õõ varid ilmõᴅ meie kandis ei ole kunagi sooje ilmu
J med́d́ee pooliin siinne, meie kandist pärit
I med́d́e maaŕa ussimaarjapäev (meie maarjapäev, meie küla püha)
■ (liitunult järgneva eitusverbi või possessiivpronoomeni v. noomeniga в составе композиты:) P dabušnikka pajatti meilie kaaskoi, etti müömmä nukkuiss makaamaa hobusekarjus rääkis meile muinasjutte, et me ei uinuks magama
I kase bõõg med́d́emä, kase bõõm med́d́e see (pruut) pole meie oma, see pole meie (oma)
Lu meitšülää meeᴢ meie küla mees.
Vt. ka mööse

prusakka²: prusakk J-Tsv., g prusakaa preislane | vn пруссак
mõnt kõrta õõmm prusakkoikaa sõtinnu oleme mitu korda preislastega sõdinud

puutuᴢ¹ J-Tsv., g puutuhsõõ: puutusõõ J puudus, nappus, kitsikus | vn недостаток, нехватка, нужда
leivess om puutuᴢ leivast on puudus
para·iko õõmm puutussõõᴢ (leivess) praegu oleme (leiva)puuduses.
Vt. ka puutoᴢ¹

põlvi Kett. L P M Lu Li J I (K R-Eur. Kõ) põĺvi Kett. polvi R-Lön. Пы́лви Pal₁ K-reg₂ Пы́лвы Ii-reg₁ Полви Pal₁, g põlvõõ K M Kõ Lu J põlvyõ P põlvõ Lu J
1. põlv (jala osa) | vn колено
J vaivattaap põlvõa põlv valutab
Lu rammitsõb põlvessa (Must. 161) lonkab põlvest
Lu põlvõõssaa vajjozin põlvest saadik vajusin (sisse)
I lahsiil õlivat pitšät tšiutot põlviissaaɢ lastel olid pikad särgid põlvini
M tšen teep suk̆kaa üli põlvõõ, a tšen teeb alapõss põlvõa kes teeb (= koob) suka üle põlve, aga kes teeb allapoole põlve
Lu ivusõd õltii alla põlviõõ pitšäᴅ juuksed olid pikad, allapoole põlvi
Li jalkaa vaivattaap pääle põlvõa jalg valutab ülaltpoolt põlve
P jalka õli tõizyõ põlvyõ pεäl jalg oli üle põlve (oli teise põlve peal)
L nuorikõllõ isutõttii pojokkõin põlvii pεälie pruudile pandi poisike põlvede peale istuma
Lu põlvõõ katkõmuᴢ ~ põlvõõ kadgõlma põlveõnnal
P põlvyõ silmä põlvesilm
2. põlvkond, (sugu)põlv | vn поколение, колено
J noor põlvi on unohtõnnu vanad lauluᴅ noor põlvkond on unustanud vanad laulud
J müü kassõn elimm jo mõnõõ põlvõõ taattojõõ taatõᴅ i äjjoi äjjäᴅ siin on elanud (me elasime siin) juba mitme (sugu)põlve isade isad ja vanaisade vanaisad
J med́d́e põlvõ aik meie põlvkonna aeg
J müü õõmm sukulaizõt tõizõs põlvõᴢ me oleme sugulased teises(t) põlves(t)
M kõlmais põlvi kolmas (sugu)põlv
Lu tõizõõ põlvõõ velle (mees)nõbu
Lu tõizõõ põlvõõ sõzar (nais)nõbu
J põlvõss põlvõõ põlvest põlve
3. iga, (ealine) põlv | vn возраст
M noorõss põlvõssa õlin narvaza noorest põlvest (alates) olin Narvas
J lahzõõ põlvi lapsepõlv
4. põli, elujärg | vn состояние, уклад жизни
J nütt õõd õnnia võttõmõᴢ ja põlvia muuttõmõᴢ rl nüüd oled õnne(sid) võtmas (= leidmas) ja põlve (põlvi) muutmas
Lu itšä on pittšä, põlviid õlla (elu)iga on pikk, tuleb mitmesuguseid aegu (põlvi) üle elada (olla)
5. (jõe)käär, -käänak | vn сгиб, колено (реки)
J jõki teep põlvõõ jõgi teeb kääru
J mälehtetko, mõnt põlvia roson teeʙ kas mäletad, mitu kääru Rosona (jõgi) teeb?
Vt. ka päälipõlvi, varsapõlvi

rannaa-eläjä (Lu) randlane, rannaelanik | vn житель побережья
müü kõik õõmma rannaa-eläjäᴅ me kõik oleme randlased

reizata²: reizõt J-Tsv., pr reisaan, imperf reisazin = reistata
õõm pelgoᴢ, jot taas tuõb umalõs kotto, algõb reizõt oleme hirmul, et tuleb taas purjus koju, hakkab mürgeldama

riijoza: riijoᴢ J-Tsv. adv riius (olla) | vn в ссоре (наречие в форме ин-а от riito)
naapurin naizõka õõmm üht perä riijoᴢ naabrinaisega oleme ühtsoodu riius.
Vt. ka riioza

riioza: riioᴢ J-Tsv. adv. = riijoza
tšehsenää jo õõmm kussõssaa riioᴢ oleme omavahel juba ammu riius

röömiä M J (K-Ahl.) rüömiä L P, pr röömin K M J rüömin P, imperf röömizin M J rüömizin P (käpuli) roomata | vn ползать, ползти (на четвереньках)
J enne tallamiss lahs õppõõb röömimä enne käimist õpib laps roomama
M lahs röömib nelläl jalkaa laps roomab neljakäpukil
J kõiki õõmm õmall aika rööminnü kõik oleme omal ajal roomanud.
Vt. ka röömikkoissa, röömissä

sekalisõõ Ra = sekomii
õõmma venalaisiikaa sekalisõõ oleme venelastega segamini

selttsi-meeᴢ J-Tsv.
1. seltsiline, kaaslane | vn товарищ, сообщник
levvin selttsi-mehe, lähzin lidnaa leidsin (tee)kaaslase, läksin linna
2. seltsi liige | vn член общества
müü kõiki õõmmõ koperat́iivaa selttsi-meheᴅ me oleme kõik kooperatiivi liikmed

seukohsõᴅ: seukosõᴅ J pl t nõod (omavahel) | vn двоюродные, троюродные братья, сёстры (взаимно)
miä da koĺa õõmm seuko(sõ)ᴅ mina ja Kolja oleme nõod

sukulainõ K Lu I sukulainee K-Ahl. sukulain Kett. K L P M Kõ Po Lu Li Ra J-Tsv. I (Ku), g sukulaizõõ P M Lu Ra J sugulane | vn родственник
J õõt ko fiĺipaa sukulain, nii õõt tämäkaa ühs-näkoin kas (sa) oled Filipa sugulane, (et) oled temaga nii ühte nägu?
K sukulaizõd i võõraat kutsuttii kutsuti sugulased ja võõrad
Po kutsuttii tuttava vai sukulain pesemää kutsuti tuttav või sugulane (surnut) pesema
M lugõtõltii õmiilõõ mehiilee i lahsalailõõ, i kõikiilõõ sukulaisiilõõ (kalmistul) itketi oma meestele ja lastele, ja kõigile (surnud) sugulastele
L sukulaizõd nuorikyõ puolõss mõrsja poolt sugulased
Lu meill õli sukulain, äjjää veli meil oli sugulane, äia vend
J müü õõmm sukulaizõt tõizõs põlvõᴢ me oleme teise põlve sugulased
Kõ sukulaisii tšääpälee ain panõd vähäizee lih̆haa sugulaste kalmule alati paned vähekese liha
P siz mentii pihlaalaa tšülääsie vyõrazii, tšell õli sukulaisii siis mindi Pihlaala külasse võõrusele, kellel oli (seal) sugulasi
P däädä, siz õltii kaukõpalt sukulain vanaonu, siis oldi (= see oli) kaugemalt sugulane
J pulmasõõ kutsutaa druuškõssi litšepäit sukulaisii(t) pulma kutsutakse peiupoisteks lähemaid sugulasi
Lu litši sukulain (= litšimein) lähedane sugulane.
Vt. ka litšisukulain
Vt. ka suku

sünnükaᴢ Lu, g sünnükkaa Lu = sünnikaᴢ
müü kõik õllaa sünnükkaaᴅ me kõik oleme patused

tee Kett. K R-Eur. P M S Lu Li Ra J I Kr (Kõ Ja-Len. Ma Ku) t́ee Kett. tie K L P V (R-Reg. U) tìe Po tieh Kr tii K-Al. Lu Kl-Set., g tee K M Lu Li Ra J I Ku tie L P tee; teekond, reis | vn дорога, путь; путешествие; I miä öhsüje teessä mettsää ma eksisin teelt metsa; P pεäzin miε tielie ma pääsesin (metsast) teele; Lu pookii pääl põlõp tuli, tämä näütäb laivoil teetä (tule)paagi peal põleb tuli, see näitab laevadele teed; Lu jänes ku johzõb rissi teessä, jutõltii, õnnõa eb leene kui jänes jookseb risti üle tee, (siis) öeldi, (et see) õnne ei too; J väänettii teess ääree pöörduti teelt kõrvale; M ühs teelt eb mee vällää, a tõin teed eb anna üks ei lähe teelt kõrvale, aga teine ei anna teed; Lu ühs tee, kahs aźźaa kk. üks tee, kaks asja; M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist. madalam maarohust, pikem metsapuudest? – Tee; P kahs velliä kahõs puolõõ tietä i tõin tõissa eväd näe. se on silmäᴅ mõist. kaks venda kahel pool teed ja teineteist ei näe? – Need (see) on silmad; L tie pεälä õlõmma viipünnüüᴅ oleme teel viibinud; M naa taaria da brännikkaa teessi säh kalja ja präänikut teele (= teemoonaks); J teelee menemä teele minema; J teelee saama teele saama; J teelee saattõma teele saatma; J teed umpiussa teed lähevad umbe; J tee on tuizgõttu tee on täis tuisanud; Lu tee vääntiiʙ tee lookleb; J tee on raizguᴢ tee on raisus (= on rikutud); Lu matka pittšä, tee roojakaᴢ rl. teekond pikk, tee porine; Ra rooja tee porine tee; M brodu tee, kuza on nõtkupaikaᴅ vajuv tee, kus on õõtsuvad kohad; M lakkõa tee tasane tee; Li miä menin kõhalliissa teetä müütä ma läksin otseteed mööda; M väärizikko tee, siäl on mee tää mõnõt kolõnaᴅ käänuline tee, seal on mine tea mitmed kurvid; J tšeerolin tee käänuline tee; Lu kõhti tee ~ kõhalline tii ~ M kõhallin ~ kõhalliin tee ~ V õikõa tie otsetee; Lu õikaa tee ~ tii sirge tee; Lu autolikko tee ~ Li uhamikko tee auklik tee; Lu märtšä tee märg tee; Ra lippa tee libe tee; Li miä tahon sillõ õnnõlliissõ matkaa, õnnõlliissõ teetä ma soovin sulle õnnelikku reisi, õnnelikku teed; M linnud laulavat koko pittšäs teeᴢ linnud laulavad kogu pika tee jooksul; Kõ elä viivü kaivo teele (Len. 224) rl. ära viibi kaevuteel(e); J tulimmõ loojaa teetä müütä rl. tulime looja teed mööda; P siällä bõlõ opõzõõ tie, siäll on jalkazii tšäütü seal pole hobusetee(d), seal on jalgsi käidud; P mašinaa tie ~ J raut tee raudtee; Lu meet šosseinõill teell lähed maanteele; I suuri tee ~ M suur tee maantee; J i suur tähtijõõ [sic!] tee on nii sirkõa ja puhaᴢ ja suur Linnutee on nii kirgas ja puhas; J lintuie tee (Must. 174) ~ Kr taiwa tieh Linnutee
J iiree tee (eriline põlle tikandkiri)
J tee aar ~ haara teeharu
M teen aaroᴅ risttee
J tee tšeeroll teekäänul
P tie tširja teekiri, eestpalvekiri (pannakse surnule kirstu kaasa)
■
Li kase inemin jo on teessä mennü ääree see inimene on juba õigelt teelt kõrvale kaldunud (= see inimene on allakäinud, halvale teele sattunud)
Lu vääräll teell, saottii, ku meez jääb nappaamaa (on) vääral teel, öeldi, kui mees jääb napsitama
J tühjä teet tallama tühja teed tallama (= tühja tuult taga ajama)
P laa pappi meneb õmaa tiet preester mingu oma teed (= preester ärgu vahele segagu).
Vt. ka jalkatee, kaivootee, kalmotee, kapakka-tee, kujatee, lidnatee, maatee, maššinatee, mettsätee, nurmitee, põltotee, päälüstee, rantatee, rautatee, rissitee, sala-tee, sammastee, sõta-tee, sõtitie, talvitee, tšesä-tee, tšivitee, tšülätee, umpi-tee, vesitee, viinatie, öhsü-tee

terppiä K M Lu J (Kõ-Len.) terppiε L terppiäɢ I, pr terpin K-Ahl., imperf terppisin K-Ahl. terppizin Lu
1. (ära) kannatada, taluda | vn терпеть, стерпеть, страдать, выстрадать, переносить, перенести, выдерживать, выдержать
M miä en või terppiä, milla aivo kõv̆vii vaivattaaʙ ma ei suuda taluda, mul valutab väga kõvasti
L miltized muukad müö terppizimmä maai·lmaza milliseid piinu oleme kannatanud maailmas
I siä terpiɢ, a tämä isuʙ lavõzõlla da vaataʙ kui nämäᴅ koirissaavaᴅ sina kannata, aga tema istub pingil ja vaatab (pealt), kuidas nemad toorutsevad
J izäz ep terpi vassa panõmiss su isa ei talu vastuhakkamist
M minuu pää ep terpi varjaa löülüä minu pea ei talu kuuma leili
2. kannatlik olla, kärsida | vn терпеть
M entin vätši terpittii, ettep söötü arkõa endine rahvas oli kannatlik, (nii) et (paastu ajal) ei söödud paastuvälist toitu
Lu terppigaa kalleel päiväl, elkaa riijelkaa kannatage pühasel päeval, ärge riielge
Kõ piäp mennä, töö eb [= ep] terpi (Len. 214) peab minema, töö ei kärsi (oodata)
3. vastu pidada, kesta | vn выдержать
M kui mennä õttsaassaa, en tää, terpipko aisa kuidas jõuda (tee) lõpuni, (ma) ei tea, kas (vankri) ais peab vastu
4. tagasi tõrjuda v. hoida; (end) tagasi hoida (midagi tegemast) | vn воздержаться
Lu miä en või terppiä haikotussa ma ei suuda haigutust tagasi hoida
J nii nagrutõʙ, jot em või enepä terppiä nii ajab naerma, et ei või enam tagasi hoida
M tämä paissu itkõmaa, tämä eb võinu terppiä, että eb nõisa itkõmaa ta puhkes nutma, ta ei suutnud (end) tagasi hoida, et mitte nutma hakata

t́oska: t́osk J-Tsv., g t́ozgaa J nimekaim | vn тёзка
müü õõmm tämäkä t́ozgõᴅ me oleme temaga nimekaimud

troittsa K U L P M S Po Lu J-Tsv. I Ku troitsa K-Ahl. troitts J-Tsv., g troitsaa P S Lu J
1. nelipühad, suvisted, suvistepühad | vn троица (праздник); P se on troittsa, suvi (!) suuri pühäpäivä pojailõõ ja tüttäriilie (Mäg. 77) rl. need on nelipühad, suve suured pühad poistele ja tüdrukutele
L iezä troittsaa on maaheŋkäüᴢ enne suvistepühi on taevaminemispüha
Po troittsann tuotii metsäss kazgõᴅ nelipühade ajal toodi metsast kased (tuppa)
P meil õli ain võtõttu muodass, etti piti tševεäl troittsan pulmat pitεä meil (= meie külas, meie kandis) oli aina võetud tavaks, et pulmad tuli pidada kevadel nelipühade ajal
M porotšellä elkotsõb ümpär troittsaa kullerkupp õitseb nelipühade paiku
I siis vot mikä meilee tuõʙ. troittsa. troittsana taas kõlmõᴅ nellä päivää hulkuttii vaat mis (püha) siis tuleb meile? Nelipühad. Nelipühadel pidutseti taas kolm-neli päeva
S troitsaa laukopään tšävväs pominoittamaᴢ nelipühade laupäeval käiakse surnuid mälestamas
K pojo juttõõb: ved illoll pitääs troitsaa pühäpäivää, õlutta tšihuttaas, sillä miä tahon i jõvvuttaa pulmattši troitsassi, ühed hukkausõd: pühäpäivä i pulmad (Al. 11) poiss ütleb: Illol (Undovas) ju peetakse suvistepüha, pruulitakse õlut, sellepärast ma tahan suvisteks ka pulmadega valmis jõuda, ühed kulud: püha ja pulmad
P tüttäred müö nuorõd i meill on suurõd uolõᴅ, troitsaa kõltõi kantamaa ja pojailõõ munõi antamaa meie oleme noored tüdrukud ja meil on suured mured: peame (minema) suviste(aegseid) kollast värvi andvaid taimi korjama ja poistele (kollaseks värvitud) mune andma
2. kolmainus; kolm | vn (святая) троица
P jumala troittsaa suvaaʙ jumal armastab kolme

tšeeli Kett. K M Ja-Len. Lu Li Ra J I (R-Eur.) tšieli Kl-Set. K L P Po tšìeli Po tšeel Lu tšiel V Ko tšiili Kl-Set. keeli Ku (R-Eur.) ḱeeli (Ku) kiihel ~ kiel ~ kiäle Kr Чïѣли K-reg₂ Цï ́е́ли Pal₁ Ii-reg₁ Чï ́ѣли ~ Кïе́ли Pal₁, g tšeelee M Lu Ra J tšielie P tšeele R Lu J
1. keel (elundina v. selle osana) | vn язык (орган или часть его)
Ra ku inimezel on žaaru, siis tšeeli kuivaʙ kui inimesel on palavik, siis keel kuivab
P taitšinamarjoi ko seiᴅ, sis tšielie pεälie jäi niku taitšina, õli väntšelä maku magesõstraid kui sõid, siis keele peale jäi nagu tainas, oli lääge maitse
Ra viratoi poika, näütäp tšeelt paha poiss, näitab keelt
Lu õpõzõõ tšeeli hobuse keel
J lehmä lauttaᴢ, tšeeli välläᴢ mõist lehm laudas, keel väljas?
Lu lehmä lühzäp tšeelessä, kana muniʙ nokassa vs lehm lüpsab suust (keelest), kana muneb nokast
M lahsi ep pajattannu i nõiᴢ pajattamaa, tšeelee soonõt katkõuzivaᴅ laps ei rääkinud ja (korraga) hakkas rääkima, keelepaelad läksid lahti (keelesooned katkesid)
P tämä tšieliekaa paĺĺo tieʙ ta teeb keelega palju
Lu vet tšeeli eb väsü keel ju ei väsi
Lu tšeelekaa elä rutti, a tšäsiekaa tee vs keelega ära rutta, aga tee kätega
Lu silla tšeeli tšäüb niku koiraa äntä kk sul käib keel nagu koera saba
Ku keeli käüʙ ni ku muslaize nahka rooska (Len. 295) kk keel käib nagu mustlase nahkpiits
J tšeelt tšiim pitämä vaikima (keelt kinni pidama)
Lu siä piä tšeeli ampajee takana, miä sillõ pajatin salajutuu sa pea keel hammaste taga, ma rääkisin sulle salajutu
Lu eestä niku ilka on, a perää tšeeli jurmisuʙ algul on nagu häbi, aga pärast läheb keel julgeks
Lu ripup tšeelee õttsaᴢ, a em mälehtä pajattaa keele peal on, aga (ma) ei saa öelda
M mikä on meelezä, se on tšeelezä mis on meelel, see on keelel
M Ra peen tšeeli kurgunibu
J vituu tšeeli kliitor
2. keel, murre (suhtlemisvahendina) | vn язык, диалект (как средство общения)
L mi lintu, se on tšieli vs missugune lind, selline on (ka) laul (keel)
M möö õlõmma kõik vad́d́akoᴅ, pajattaaz õmall tšeelel meie oleme kõik vadjalased, räägime oma keelt
M kasõ tšeeli jo meill on hülgättü, kõikk noorõt pajattavad ven̆näässi see (= vadja) keel on meil juba hüljatud, kõik noored räägivad vene keelt
Po tõissa tšieltä tääʙ oskab teist keelt
Lu vad́d́aa tšeeli on raŋkka ja muudra tšeeli vadja keel on raske ja keeruline keel
Lu soomõõ tšeeli soome keel
K venäi tšeeli ~ I ven̆nää tšeeli vene keel
Li latyšaa tšeeli läti keel
Ra vad́d́akko tšeeli vadja keel
P J maa tšeeli vadja keel
Ra maa tšeeli isuri keel
Po meil taas tõin tšieli meil (= siin külas) on taas teine keel (murre)
L lintu pajatab ińiehmiizie tšielell (muinasjutust:) lind kõneleb inimkeeli
J noh, jok nütt õppõzid võõrõss tšeelt murtõma noh, kas nüüd õppisid võõrast keelt purssima (murdma)?
Lu lahzõl on pehmiä tšeeli lapsel on pehme keel (laps räägib pudikeelel)
J kummaa tšeeli on ḱerḱiäpi rl kumma keel on kergem
R lintu on tšeelele lipõa (Eur. 35) lind on libeda keelega
Ra se ko on lippaa tšeeleekaa, ni tõisii vaa petäʙ küll see on libeda keelega, nii vaid petab teisi
J tämä on terävää tšeeleekaa ta on terava keelega
J see ĺipitts jo tšäi tšeeleka (tšäi kaipamõᴢ) see lipitseja käis juba kaebamas
J tšeele täätejõ keeletundja, -oskaja
J tšeele täätemin keeleoskus
Lu tšeeli veep kiijevaa vs keel viib Kiievisse (keeleoskusega jõuab kaugele)
3. (kella)tila, -kõra; (võrgunõela) keel | vn язык (колокола, ботала); язычок (иглицы)
J tšelloo tšeeli ~ Lu kelloo tšeeli kella tila
Li drolli õli tehtü karrassa, tšeeli õli pantu süämie, tšeeli õli tehtü rautanaglassa krapp oli tehtud plekist, kõra oli pandud sisse, kõra oli tehtud raudnaelast
Li se on tšeeli tšävülä, puussa see on keel võrgunõelal (-käbil), puust (tehtud)
4. (pilli)keel | vn струна
J garmõnii tšeeleᴅ lõõtspilli keeled
J kannõlaa tšeeleᴅ kandle keeled
5. silmus | vn петля
R ai sie tooni pettelikko, manala manittelikko. pani aasat akkunale, tšeele tšehsi permatalle (Eur. 36) oh sina, petis toonela, meelitaja manala. Pani aasad aknale, silmuse põranda keskele
■
Lu ohoo, se ku johsi, nii tšeeli rintoil õli ohoo, küll see jooksis, nii (et) keel oli vesti peal
Li sill on kõvassi pittšä tšeeli sa valetad palju (sul on väga pikk keel).
Vt. ka gitarii-tšeeli, jännitšeeĺi, jänsitšeeli, maa-tšeeli, maaŋḱeeli, mätätšeeli, pitki-keeli, saksaa-tšeeli, soikkolaištšeeli, tšäpütšeeli, venäi-tšeeli

tšäsi Kett. K L P Pi Ke M S V Po Lu Li Ra J I Ma (R Kõ Ja vdjI) käsi Ku (K R J) Kr Чэ́сы K-reg₂ Це́си Pal₁ Ii-reg₁ Че́сы ~ Кχе́зи Pal₁ Часси Tum., g tšäee K L M Lu Li Ra J tšäjee Po tšäjie L tšäie P tšäe Lu Ra J
1. käsi (inimese kehaosana) | vn рука (человека)
P piin tšäsiikaa vattsaa tšiin hoidsin kätega kõhtu kinni
P veri johzõp tšäess veri jookseb käest
I tšäsiillä vizgattii lapatkalla käsitsi tuulati, visati (vilja) kühvliga
Lu tšäsi tšättä pezeʙ, mõlõpad on valkaaᴅ vs käsi peseb kätt, mõlemad on valged (= puhtad)
Lu tämä süüp tšäsijeekaa, tüütä teeb vatsaakaa vs ta sööb kätega, tööd teeb kõhuga
M ühel tšättä lühzin vohoo ühe käega lüpsin kitse
I miä rinnassa see võttaa täm̆mää ühele tšäele ku nõssaa tälle i mahha i jalgaᴅ evät tagossaɢ ma võtan temal ühe käega rinnust (kinni), (ja) kui tõstan, tal ei ulatu jaladki maha
M silmät töh̆hee vaattaaᴢ, vaitõ tšäed evät tšäü silmad vaatavad töö peale, aga käed ei liigu
Li ku teed raŋkkaa tüüᴅ, sis tuõb villi tšättee kui teed rasket tööd, siis tuleb vill kätte
M täm näd nii on üvä ińeehmin, mitä nii tšüzü, täm millõõ niku õikõa tšäsi kõikkõza avitaʙ ta, näed, on nii hea inimene, mida ka ei palu, ta on mulle nagu parem käsi, kõigiti aitab
Lu niku võtap tšäjell poiᴢ nagu käega võtab (valu) ära
J nõdraa tšäekaa helde käega
J mustõlaizõlõ ann vaa koorõtt, kül tämä siis tšätt katsoʙ mustlasele anna vaid koort, küll ta siis kätt vaatab
Lu tämä lüüp tšäellä, ep too mittä valmiᴢ tema lööb käega: (niikuinii) ei saa midagi valmis
Ra millõ riheᴢ kõig on tšäen alla mul on toas kõik käe järgi
Lu mennää tšäess tšiini minnakse käest kinni (hoides)
J tšäed üheᴢ käsikäes
M häilütin tšäekaa lehvitasin käega
J tšässii viskoma, harottõõma käsi ringutama
J võtti tšäeᴅ käed väsisid
Lu annõttii tšättä tervitati, anti kätt
J tšäsi varsiit üles koorima varrukaid üles käärima
P kurõa tšäsi vasak käsi
P õikõa tšäsi parem käsi
Lu tšäee päälüᴢ käeselg
J tšäee ripsi käelaba; käeranne
Ra tšäee jäseneᴅ käeliigesed
Lu tšäsi linneeᴅ käejooned
Lu tšäsi luuᴅ käeluud
2. väljendab suunda | vn выражает направление
K tämä meni õikõaa tšäteesee ta läks paremat kätt
M kur̆rõaš tšäjeᴢ vasakut kätt
M õikõaš tšäjeᴢ ~ õikõata tšättä möö paremat kätt
Ku äärimäin talo pahõpaa kättä viimane maja vasakul
3. sülle, süles | vn на руки, на колени
P miä mairottõlõn tätä (= lassa), tämä tulõb millõ tšätiesie ma rahustan teda (= last) hellalt, ta tuleb mulle sülle
Lu isä lahsi tšäez issu isa istus, laps süles
4. väljendab kokkulepet | vn выражает соглашение, договорённость
J ku noorikk oŋ kozittu, siiz jutõlla: tšäed on lüütü kui pruut on kositud, siis öeldakse: käed on löödud
5. allkiri | vn подпись
M anna õm̆maa tšäee tširjotuᴢ anna oma allkiri
6. fig sümboliseerib inimest | vn символизирует человека
M elä va juttõõ tõizõlõõ tšäelee, laa möö kah̆hõõ täämmä ära ainult ütle kellelegi teisele, las me kahekesi teame
7. fig sümboliseerib võimu | vn символизирует власть
Lu kõiɢ müü õlõmma inemizeᴅ jumalaa tšäeᴢ kõik me, inimesed, oleme jumala käes (võimuses)
■
J ženihõll on noorikk vähäize peent tšätt peigmehel on pruut pisut väikest kasvu
M täm on vargaᴢ, aivoo piäp pittšää tšättä ta on varas, aina varastab
M pittšä tšäsin pikanäpumees (varas)
P kui siš tšäsi tšäüʙ – vassaaʙ – pazgass, üväss kuidas siis käsi käib? – Vastab: Halvasti, hästi!
J siält sain õtsaa tšättee sealt sain otsa kätte (= mulle sai (asi) selgeks)
M uni tuli tšät̆tee unenägu läks täide
Lu tšäzissä meep pois, tšettä ep taho kuunõll läheb ülekäte, kedagi ei taha kuulata
J kui paĺĺo ni riitõõ, muut minu tšäsi jääp pääle kui palju (sa) ka ei vaidle, aga minu sõna (käsi) jääb peale
J tšäess hukka menemä käest hukka (= ülekäte) minema
I minuu tšäess on lähnüt tuli minu käest on tuli (lahti) läinud
J tšäess menemä ebaõnnestuma, käest (ära) minema
Ra meni üli tšäe se laajeŋki see laeng läks luhta
J tšäe kõrvõll tšäüttemä saamatut (inimest) juhtima, õpetama
M võtan täm̆mää tšäsiilee võtan ta käsile (noomin teda)
I miä sin̆nua võt̆taa tšät̆tee ma võtan sind käsile
I võt̆tii tšät̆tee, nõizii antamaa piimää tällee võtsin kätte, hakkasin talle piima andma
Ra se ko on lovkoi inimin, nii kõik tunnõp tehä, mitä vaa võtap tšättee, senee teeʙ see alles on osav inimene, oskab kõike teha, mis vaid võtab kätte, selle teeb (ära)
Lu sain tšäessä poiᴢ sain kaelast (käest) ära
J teep tüütä koko tšäelle rl teeb tööd kõigest jõust
Lu milla kõik on tšäsillä riheᴢ mul on toas kõik käepärast
Lu ahnaal inemizel tüü tšäes põlõʙ püüdlikul inimesel töö põleb käes
P pääsi näilt tšäziss vällää pääses nende käest ära
P tämä on minuu tšäziiᴢ, ep kuhõid mene ta on mul käes, kuhugi ei lähe (ära)
M näil rahad mennäz läpi tšäs̆sii neil raha käes ei püsi
J tšäsi vara ~ tšäee vara tagavara
Lu ivusõõleikkaaja on harmaata tšättä õielõikaja on halli värvi (putukas).
Vt. ka adra-tšäsi, adrotšäsi, liiva-tšäsi, tšämmeltšäsi

uppoossa Lu Li (J) upposs J-Tsv., pr uppoon Lu Li J, imperf uppoozin J uppozin Lu J = upota
Lu puuttuzin soosilmää, tahtozin uppoossa, no vätši joutu appii sattusin laukasse, pidin peaaegu uppuma, aga inimesed jõudsid appi
J lehm uppooz vajomikkoo lehm uppus laukasse
Li jõki õli nät kannii, said uppoossa jõgi oli näe nii (lähedal), võisid (kergesti) uppuda
Li duumõttii, što müö õõmmõ uppoonnuud jo (Mäg. 173) mõeldi, et me oleme juba uppunud
Lu kahs poikassõ uppozivaᴅ kaks poisikest uppus(id)
J vene tšeertüz ümper de kõiki uppostii paat kaldus ümber ja kõik uppusid
J upponõitõ pominoitõ·ttii tšerikkoza uppunuid mälestati kirikus
Lu maaz eb märtšene, veez eb uppoo? süsi mõist maas ei mädane, vees ei upu? – Süsi

vad́d́akko K M Kõ Ra J vad́jakko M, g vad́d́akoo M
1. vadjalane; vadjalanna | vn водский человек; водская женщина
M möö õlõmma kõik vad́d́akoᴅ, pajattaaz õmall tšeelel me oleme kõik vadjalased, räägime oma keelt
M emä õli karjalain, a isä õli puhaz vad́d́akko ema oli isur, aga isa oli puhas vadjalane
K entized vad́d́akoᴅ endisaegsed vadjalased
M taarostal toož on nainõ vad́jalain, vad́jakko külavanemal on ka naine vadjalane, vadjalanna
2. vadja | vn водский
Ra vad́d́akko tšeeli vadja keel
3. vadja keel | vn водский язык
Ra piεp pajattaa vad́d́akkoa peab rääkima vadja keelt.
Vt. ka vad́d́a², vad́d́aa, vad́d́alain, vad́d́ikaᴢ, vad́d́ikka, vad́d́ikko, vad́jakkõ, vailain

varjoza: varjoᴢ Lu Li varjus | vn в тени; под сенью
Li müü isumma varjoᴢ me istume varjus
Lu õõmma varjos tuulõssa oleme tuulevarjus (varjus tuule eest)

viipüä L P M Kõ Lu Ra J (K R) viipüss J-Tsv., pr viivün K R P M Kõ Ra J viipüün Kett., imperf viipüzin M Lu Ra J viibida, hilineda, jääda, kesta | vn пребывать, оставаться, опаздывать; длиться, продолжаться
L tie pεälä õlõmma viipünnüüᴅ teel oleme viibinud
P miε viivün kaugaassi ma jään kauaks
M peremmees kuza viipü, kuzaleʙ jõi peremees jäi kuhugi, kuskil jõi
Lu miä viipüzin pojezdaa ma hilinesin rongile
Lu veri süätauti on kehno, sitä piäp peĺĺata ep viipüis piäb vasalt praavita verine kõhutõbi on halb, seda peab kartma, (et haigus) ei kestaks (kaua), peab kohe algusest peale ravima.
Vt. ka viipiüssä, viivähtää, viivähtäässä, viivütellä, viivüttää

võõraiza M I vyõraiᴢ P külas, võõrusel | vn (ходить) в гости
P tšäütii tõin tõizõll vyõraiᴢ käidi teineteisel külas
I õlin võõraiza olin külas
M möö kassen maailmaza õõma niku võõraiza. õm̆maa ittšä siin emmä nõizõ elämä meie oleme selles maailmas nagu võõrusel: igavesti me siin ei ela.
Vt. ka võõraziiᴢ