[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kuulla K L P M Lu Li Ra J (Kett. Len. R Kõ Ku Kr) kuull J-Tsv., -laɢ I, pr kuulõn Kett. K L P M Lu Ra J kuulen K-Ahl. Ku Kr kuhlan Kr, imperf kuulin K R L P M Lu Ra J Ku kuulii I
1. kuulda | vn слышать, услышать
Lu ühess kõrvass kuulõᴅ, tõizõss lazõt poiᴢ ühe kõrvaga (ühest kõrvast) kuuled, teisest lased välja
Lu se inemin ep kuulõ see inimene ei kuule (= on kurt)
L treŋki kuuli kõikk kazyõ jutuu sulane kuulis kogu seda juttu
Lu en õlõ kuullu ma ei ole (seda) kuulnud
Lu i se χerrõ sai kuullõ, jott mettsez on mokomõ mettsõpõn ja see härra sai kuulda, et metsas on niisugune metshobune
J puuttu kulta kuulõmaa rl sattus kullake kuulma
Lu merell meri kuulõʙ, a mett-säz mettsä kuulõʙ vs merel meri kuuleb, aga metsas mets kuuleb (= merel on silmad, metsal kõrvad)
J väliss seinet kuulla, mitä suu pajatõʙ kk vahel seinad kuulevad, mida suu räägib
Lu kuulõmizõõ kuulin, a en tää, tšen pajattii kuulsin küll, aga ei tea, kes rääkis
Lu kuulõmissa miε kuulin, a nätšemissä en nähnü ma kuulsin küll, aga ei näinud midagi (kuulmist mööda kuulsin, aga nägemist mööda ei näinud)
M tämäss i kuulõmass en kuullu ma ei kuulnud temast õhkagi
2. tunda; haista | vn чувствовать; обонять
Ra miä kuulõn, što minnua vaivõttaaʙ ma tunnen, et mul valutab
Ra jo eness kuulõᴅ, što eb õõ üvä juba ise(enesest) tunned, et ei ole hea
I vaatap kuulõʙ: duuha, tarõõ duuha on vaatab, haistab: lõhn, sauna lõhn on