[VOT] Vadja keele sõnaraamat

jäävvä M Kõ Lu Li J (Ja-Len. V Po Ra) jäävvε M jäävve Lu J-Tsv. jäävä Kõ J-Must. jävvä M-Set. Kõ jäätä Al. (Kett. K R U L P Ku Kr) jεätä P (L) jäääɢ ~ jääjäɢ I, pr jään Kett. K P M Kõ Po Lu Li J Ku jεän L, imperf jäin Kett. K R U L P M Kõ V Lu Li Ra J Ku jäi I
1. jääda; järele jääda, alles jääda | vn оставаться, остаться
J jäävä on varaje a neljätšümmeet virssaa on tõisõõ tšüllää, lähteä on mööhä (Must. 144) jääda on vara, aga nelikümmend versta on teise külla, (ära) minna on hilja
I d́eŋgod jäiväd noorikallõõ raha(d) jäi(d) pruudile
J vellolõõ kottoo jäävvä rl vend peab koju jääma
Lu helisijä, sitä erottaa et saa, se jääʙ robirohi, seda (seemneviljast) eraldada ei saa, see jääb
I no vot, nii i jäi no vaat, nii jäigi
Lu ku razvaa sulataᴅ, nii jääväd inaraᴅ kui rasva sulatad, siis jäävad kõrned
Li ruiz niitettii, vihgod veitettii poiz i jäi säŋki rukis lõigati, vihud veeti ära ja jäi (järele) kõrrepõld
Lu laivaraakki on, mikä on jäänü laivassa laevavrakk on (see), mis on jäänud (hukkunud) laevast (järele)
Lu emä kooli, a tüttö jäi ema suri, aga tütar jäi (alles)
Lu maat puuᴅ jäävvää, a meid eʙ lee vs maad-puud jäävad (alles), aga meid ei jää
P sinuu piäb jεätä üösiessi sa pead ööseks jääma
Po muu vätši jääb guĺattamaa muu rahvas jääb pidutsema
J ühs siä vaa i jäid minu harjojõssi sina üksi vaid jäidki minu hoidjaks
Kõ hullu siε õõᴅ, nii hullu jääᴅ hull sa oled ja hulluks jääd
P siä jääd vanass tüttärikossi sa jääd vanatüdrukuks
Po jään vääräss jään süüdi (süüdlaseks)
Ku jäät́śii elloo jäädi ellu
Lu sapožnikka jäi elämää kingsepp jäi ellu (jäi elama)
K jäin süömättä jäin söömata
Lu tüü jäi lõpõttõmatta töö jäi lõpetamata
Lu tüü jäi tšezzee töö jäi pooleli
J pitšäle jäämä pikale (= venima) jääma
Kõ leipää jääb liikaa leiba jääb üle
J viimizessi jäämä viimaseks jääma
P jäin müöhässi jäin hiljaks
J ize jäi ilmõ kopeekkaa ise jäi ilma kopikata
M miä tälle jäin võlkaa ma jäin talle võlgu
Ku hän jäi jutuukaa umpee ta jäi (oma) jutuga ummikusse
J vaid jäämä vait jääma
M jää rauhuulõ jää rahule! (= rahustu!)
I mee pigõpaa, siä jäät takkaa mine kiiremini, sa jääd maha (taha)!
J elka ruttõga nii tšiire, müü jäämme teiss kõikkina taga ärge minge (rutake) nii kiiresti, meie jääme teist hoopis maha (taha)
I mee pigõpaa, a too jäät perää kõittšia mine kiiremini, muidu jääd kõigist maha
J jäi tõisiiss perälee jäi teistest maha
J jäi va ühs piho suurima perälee jäi ainult üks pihutäis kruupe järele
Lu jääka üvässi head aega! Jääge hüvasti!
J jääkaa sis terveessi jääge siis terveks!
J jääka jumalaka ~ Kr jaga jummalaga jääge jumalaga!
2. saada, muutuda, minna, jääda | vn становиться, стать (кем, каким)
Lu kui kunikas kooli, poika jäi kunikaassi kui kuningas suri, (siis) sai poeg kuningaks
Lu nüt siä jäit tšümmenee vootta noorõpassi, ku tšäit saunaᴢ nüüd sa said kümme aastat nooremaks, kui käisid saunas
Lu perrää läzüü inemin jääp kuivõzõssi pärast haigust jääb inimene kõhnaks
J võõrõssi jäämä võõraks jääma
J vanassi jäämä vanaks jääma
Ra miä kazel talvia jäin gluhoissi ma jäin sel talvel kurdiks
Lu taari jääb lahassi kali jääb lahjaks
P siε jääd lezzessi sa jääd leseks
P täll õli õpõn, õpõn sai hukkaa, nüd jäi jalkamehessi tal oli hobune, hobune lõppes, nüüd jäi jalameheks
J jääb vaivaizõssi jääb haigeks
P tämä jäi läsimεä ta jäi haigeks

kagra Kett. Set. K R-Reg. U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Pi Ke Ja-Len. Kr) kagrõ Li kagr Lu Li Ra J Кагра Tum. Ка́гра Pal₂ K-reg₂ Ii-reg₁, g kagraa K L P M Lu Ra J I kagra Lu J, pl kagrad ~ kaggrat Kr kaer | vn овёс
K õzralõõsõõ i kagralõõ piäb valmissaa sütšünä maa odrale ja kaerale tuleb maa sügisel ette valmistada
Li kagrall õli õma aikõ i õzrõllõ i vehnäll niill õli õma aika tšülvää kaeral oli oma aeg ja odral ja nisul, neil oli oma külviaeg (aeg külvata)
M vanall aikaa algõttii tšülvää kagraa ain tševädmiikkulassa vanasti (vanal ajal) hakati kaera külvama ikka kevadisest nigulapäevast (peale)
J karut tšäivät kagraza karud käisid kaeras
Lu suurõd ripsid õllaa kagrõll kaeral on suured pöörised
Kõ χlaarinn pantii kagrad jumalnurkkaa floorusepäeval pandi kaerad (= kaeravihk) pühasenurka
Kõ opõzõlõ niitettii vihko kagroi hobusele lõigati vihk kaeru (floorusepäeval)
J ku üüllä tulta lüüʙ, siz jutõllaa: kagra valmissuuʙ kui öösel lööb välku, siis öeldakse: kaer valmib
J kagrõd om veel vihereᴅ, niittä ep saa kaerad on veel haljad, ei saa lõigata
J kagra pantii škirdaa kaer pandi hakki
Lu kagria, õzria i nisuja pantii roukkuu kaera, otra ja nisu pandi (rehe juurde) auna (rõuku)
J riig on ahõttu kagraka rehi on ahetud kaeraga
Lu riiganikad mentii kagroi tappamaa rehelised läksid kaeru peksma
J siin kagrat kaupotaa, rüttšeed lunasõtaa rl siin kaerad kaubeldakse, rukkid lunastatakse
J kagrakaa saat tšiirep ovõiss etes ku dubinakaa kaeraga saad hobust kiiremini edasi kui malakaga
J joonitteeb vallalin, niku kagrõll süütettü opõin jookseb vabana (= jõude) ringi nagu kaeraga söödetud hobune
Lu kagrassa teχ́χ́ää javoa, i suurimoi teχ́χ́ää kagrass kaerast tehakse jahu, ja tangu(sid) tehakse kaerast
Lu enne vet́ tehtii kagrass kakkuja ennemalt ju tehti kaera(jahu)st kooke
K vai eb lie vajaga minua ruttõ ruttšee niittämizele, kallii kagraa aigalõ .. (Al. 48) või ei ole mind vaja kiirel rukkilõikusel, kallil kaera(lõikuse) ajal ..
M kagraa vihko kaeravihk
Ra kagraa salvo kaerasalv
M J I kagraa ripsi ~ Lu kagra ripsi ~ J kagra rippsü kaerapööris
Lu kagraa kiiseli ~ kagra kiiseli ~ kagra kiisseli ~ Ra kagr kiisseĺjä kaerakiisel e. -kile
J kagr vihgod pannaa škirttasõõ kaeravihud pannakse hakki
J põlloll seissa kahs kagr škirtta põllul seisab kaks kaerahakki
Lu kagra kuilas tehtii: kahs vihkoa vastikkoo, ühs pantii päässi, poolittaa, i nii tehtii nissua kaerahakk tehti (nii): kaks vihku (pandi) vastastikku, üks pandi peaks, (lahutati) pooleks, ja nii tehti (ka) nisu(hakke)
Lu kagra koorõõ pääl on liblõ kaera(tera) koore peal on lible
Lu kagra javo siglotaa, jääväd lesemeᴅ (kui) kaerajahu sõelutakse, (siis) jäävad kliid e. keed
Lu kagra lese-mee vannia tehää jalkoilõõ kaerakliide vanni tehakse jalgadele
Lu kagra terä ~ kagra jüvä kaeratera
■
K enne on ellä eittümää, kagra liblo kaihtumaa (Al. 46) rl ema on hell heituma, kaeralible kohkuma

kukõrpallo K M kukerpall | vn кувырок
M tehkaa kukõrpalloa laske kukerpalli
M meŋkaa kukõrpallua laskõmaa minge kukerpalli laskma
K viimein vihko ko niitettii, siz löötii kukõrpallua kui viimane vihk lõigati, siis lasti (kõrrepõllul) kukerpalli
M lahzõt pannas kukõrpalloa lapsed lasevad kukerpalli.
Vt. ka kukkurpulli, kukkõrmüllü, kukkõrpulli, kukõlpaltti, kukõr-palli, kükkülä-mükkülä, kükkürä

kõrsi Kett. Ränk K-Ahl. P M Ra Lu I kõŕsi Kett., g kõrrõõ Kett. K M I
1. kõrs | vn стебель
Ra tänävoon on rüis kõvaa kõrrõkaa, sirppitši eb lõikkaa tänavu on rukis kõva kõrrega, sirpki ei lõika
2. kõrrestik; kõrrepõld | vn жнивьё
M rüiz niitettii, a se mikä jääʙ, juurõᴅ, neitä kuttsuas kõrsi: rüis kõrsi, õzraa kõrsi, kagraa kõrsi rukis lõigati, aga see, mis (põllule) jääb, (kõrre)tüükad (juured), seda (neid) kutsutakse kõrrestik (kõrs): rukkikõrs, odrakõrs, kaerakõrs
I kõõz niitäᴅ, jääptšik kõrsi kui niidad, jääbki kõrrestik
M lehmäᴅ tšävväd rüis kõrtta möö lehmad käivad mööda rukkikõrrepõldu
M rüt̆tšee kõrsi rukkikõrrepõld.
Vt. ka kagrakõrsi, rüiskõrsi, õlgõõ-kõrsi, õltši-kõrsi

leipä Kett. Ränk K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Ja-Len. Ra Ku) leip Ra J-Tsv. leib ~ leibe ~ leiba ~ leipe Kr Лейпа Tum. Ле́йпъ K-reg₂ Лейбъ Ii-reg₁ Ле́йбь ~ Лейпя Pal₂, g leivää K L P M S Lu Li J I
1. leivatainas; leib | vn хлебное тесто; хлеб; Lu leipää apattii leivatainast hapendati; Li taitšinaa .., leipää piäp segata tainast .., leivatainast peab segama; R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu(d), segas leivataina leivaastjasse; Lu leivää sekkaa pannaa kuminaa leivataina hulka pannakse köömneid; R emä setšäzi, sõtkõ i vaaĺi leiväᴅ ema segas, sõtkus ja vaalis leivad; L tehtii leipää tehti leiba; J emä leipije teeʙ rl. ema teeb leiba (leibu); Lu piäb antaa leipiil nõissa tuleb lasta leibadel kerkida; L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti (peale) tehtud (= pole enne ahju panemist ristimärki peale vajutatud), siis kratt võtab (ära); I tšühsetimmäg leipiä küpsetasime leibu; M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad; Ra kahs tunnia piettii ahjoz leipii kaks tundi peeti leibu ahjus; M leipä on erikoorittsa, koorõõ viskaab vällää leib on lahtise koorikuga, lööb kooriku lahti; M leipä eb ap̆piinu, tuli kohokoorittsa leib ei õnnestunud, tuli lahtise koorikuga; Li leipä õmõhduʙ leib hallitab; Lu leipä kahnõttu kõvassi leib kuivas kõvaks; Lu leiväl on kõvain pääl leival on koorik peal; Lu tänävä on leiväll sizuz nätki täna on leival sisu nätske; Lu leikkaa rohkaapi leipää, issuup paĺĺo vättšeä süümää lõika rohkem leiba (lahti), palju rahvast istub sööma; Lu suurmikkoa süüvvää leivääkaa, rooppaa süüvvää ilm leipää tangusuppi süüakse leivaga, putru süüakse ilma leivata; Kõ enäp õliᴅ ilmaa leivättä ku leipää seiᴅ rohkem olid ilma leivata, kui leiba sõid; J leivess om puutuᴢ leivast on puudus; J inemine eb elä ühe leivä-kää (Must. 154) inimene ei ela üksnes leivast; M leipä õli viis naglaa leib oli (= kaalus) viis naela; M ämmä tetši üväᴅ leiväᴅ. makuzat pöühtšiäd leiväᴅ ämm tegi head leivad. Maitsvad, kohevad leivad; Lu nii on kõva leipä, en või haukata on nii kõva leib, et (ma) ei saa haugata; Lu kuiva leipä suu reviʙ vs. kuiv leib rebib suu (katki); M kuivõnnu leipä, kõva leipä ~ Lu kahnõttunu leipä kuivanud, kõva leib; Li nättši leipä, eb õõ üvässi tšühsenü, jäi nätšissi nätske leib, ei ole hästi küpsenud, jäi nätskeks; M nättši leipä ~ J nätkiä leip ~ läntsättünnü leipä (Must. 174) ~ uusi leipä (Must. 186) nätske leib
J kohahtannu leipä (Must. 171) lahtise koorikuga leib
Lu komkikaz leipä jahuklompe sisaldav leib
M algattomalta leivältä kannikka alustamata leivalt kannikas
J kalattsi javoss tehtii valkaad leipää saiajahust tehti valget leiba
K süöttiväᴅ, siitnikka leipä suur tuotii (nad) söötsid (meid), suur püülileib toodi
J proovva uutiss (leipä) proovi uudseleiba
M χullu pää, niku tšihval leiväl pähää lüütü kk rumal pea, nagu kuuma leivaga pähe löödud
Lu õssu leipä on kõvassi soolanõ ostuleib (= poeleib) on väga soolane
Lu miä suvvaan koto leipää ma armastan koduleiba
L peremmies kõlmõll uomnikkua antõ opõzõlõ χlaarii leipää peremees andis kolmel hommikul hobusele flooruse(päeva)leiba
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu (ära)
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba (küla leiba) on kurb süüa
Lu rikkaa leip on karkia vs rikka leib on mõru
J viimiin leip viimane leib
J med́je jõkapäiväne leipä anna meile tänänä (meieisapalvest:) meie igapäevast leiba (igapäevane leib) anna meile täna(päev)
Po murtaaz murukkõin leipää murtakse raasuke leiba
Lu mill õli tšäes suur komu leipää mul oli käes suur tükk leiba
Lu suur pala leipää suur pala (= tükk) leiba
M lõikkaa millõ püttšü leipää lõika mulle käär leiba
M leivää kannikka on esimein pala leivässä, i viimein pala taas kannikka jääʙ leivakannikas on esimene tükk leivast, ja viimane tükk on (jääb) samuti (taas) kannikas
M Li leivää püttšü leivakäär
J leivää pala leivatükk
Lu Li leivää muruᴅ leivaraasukesed
M Lu leivää koori ~ Lu leivää kõvain leivakoorik
M Li leivää sizuᴢ leivasisu
Lu leivää koma jahuklomp leivas
M sveežaa leivää aisu värske leiva lõhn
P leivää õsa leivapätsiks kuluv tainahulk
P ko lieneb vihaa viinaa juoja, da b lie leivää tuoja (pulmaitkust:) kui (peiust) tuleb kibeda (viha) viina jooja, ei tule leiva tooja(t)
Lu leivää tšühzettäjä pagar (leivaküpsetaja)
K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda
J leip ah́jo leivaahi
2. (kasvav v. koristatud) vili | vn хлеб, хлебные злаки; зерно
M leipä kazvab nurmõlla vili kasvab põllul
L leipεä kazvattaassa kasvatatakse vilja
M kõig leipä, mikä on tšülvettü tšev̆väällä, sitä kutt-suas tõukoviĺĺa kogu vili, mis on kevadel külvatud, seda kutsutakse tõuviljaks
K varaipõõ tšülvettii, .. siz roχta b lie leiväzä (kui) külvati varem, .. siis ei tule viljasse umbrohtu
M üväd leivät kazvovaᴅ kasvavad head viljad
R jõka suvõõ koton einää leimmä, niitimmä leipää, ilazimma leipää igal suvel niitsime kodus heina, lõikasime (sirbiga) vilja, koristasime vilja
J niitettii, nõistii sitä leipää tappamaa lõigati (sirbiga), hakati (kootidega) seda vilja peksma
Lu tänävoon sain üvässi leipää tänavu sain hea viljasaagi (sain hästi vilja)
J rattiis kõik paikad leipää täünn aidas (on) kõik kohad vilja täis
I rattiza õlivat salvoᴅ, salvoloiza leiväᴅ õlivaᴅ aidas olid salved, salvedes oli vili
P kui paĺĺo leipεä panid magazõisyõ kui palju vilja (sa) magasiaita panid?
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
M leivää pää viljapea
■
J raŋkk om võõraill leipiill õll raske on võõra leival olla
Lu leipä sool jätku leivale!
Ku ḱäükää leiväll tulge sööma!
Ränk vuvvõõ leipä aasta leib (= viimane viljavihk, mis toodi põllult koju ja pandi ikooninurka).
Vt. ka akanaleipä, haili-leipä, hlaarileipä, hätäleipä, korppuleipä, kotoleipä, kursileipä, mesileipä, mussaleipä, nisuleipä, pulm-leipä, põltoleipä, päiv́-leipä, rissileipä, roholeipä, rüizleipä, saijaleipä, savvileipä, siitnikkaleipä, taikaleipä, tšiimaleipä, tõukoleipä, uus-leipä, võχkaleipä, võileipä, õssuleipä, õzrleipä

lõppujaizõᴅ M Li loppujaizõᴅ Li J pl lõpetis (lõpetuspidu, lõpujoodud töö lõpetamise puhul) | vn запивки (празднество по окончании работы)
M töö lõpõtamma, kase on lõppujaizõᴅ (kui) töö lõpetame, see (= siis) on lõpetis
J lopõtõttii niittämiin, siis piettii loppujaizõᴅ (kui) lõpetati viljalõikus, siis peeti lõpetist (= lõikuspidu)
M kõõz niitettii rüissä, siz lõppujaizillõ võtõttii ain kaasaa pala leipää kui lõigati rukist, siis lõpetisele (= lõikuspeole) võeti alati kaasa tükk leiba
Li kui lõpõtõttii salvomizõd i kõik, siiz juutii lõppujaizõᴅ kui lõpetati majaseinte ülesraiumine ja kõik, siis joodi lõpujoodud
Li riigaa loppujaizõᴅ rehepeksu lõpetis.
Vt. ka loppijäizeᴅ

lüvvä K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R U Ke Ku Kr) lüüvvä P M Lu Li Ra J lüüvve Lu J lüüvä Li lüüäɢ I (vdjI Ko Kl) Лю́вэ K-reg₂ Лю́йе Ii-reg₁, pr löön Kett. K M Kõ S Lu J lüön K R L P Kr lüün Kõ Lu Li J Ku lüen Kr, imperf lein Kett. K R L P M Kõ S Lu Li Ra J Ku lei I löin Kõ Ku
1. lüüa; peksta; taguda, kolkida | vn ударять, ударить; бить, побить, в-, на-, избивать, избить; колотить, поколотить, вколачивать, вколотить, ковать, сковать и т. д.
K lein varpaa tšiveesee lõin varba vastu kivi
Ku lei nii kovass pää, tahto männä durakõssi lõi nii kõvasti pea (ära), (et) pidi peaaegu hulluks minema
L ženiχa lüöb õikõall jalgalla paŋgyõ bokallaa (pulmakombestikust:) peigmees lööb parema jalaga pange külili
S võttaas piimäpata i lüvväs seinääsee võetakse piimapott ja lüüakse vastu seina (puruks)
P kanalõikkaja ko saatii tšiin, siz lüötii nagloikaa värjääsie tšiin kui kanakull saadi kätte, siis löödi naeltega värava külge kinni
Li seiväz lüüvvää maaχχaa teivas lüüakse maasse
M naglad lüüvväz lakkõõ naelad lüüakse lakke
Li aŋgõrjass astragall lüvvää angerjat lüüakse (= püütakse) ahinguga
I kabjojõõ lüüäss potkovaᴅ kapjade alla lüüakse rauad
Lu lahsa lekamaa müü ep piä lüüvvä last ei tohi lõgemekohta lüüa
M χullu pää niku tšihval leiväl päähää lüütü hull pea, nagu kuuma leivaga (= sooja sepikuga) pähe löödud
J elä lüü ühesse süüsse, eläko kõikkinaa kahõssõ, a lüü süüsse tšümmenesse rl ära löö ühe süü pärast, ega üldse kahe pärast, aga löö kümne süü pärast
J näteliz lüüb vijjed vitsaᴅ rl nädalas peksab (= kulutab pekstes) viied vitsad
J mehed on armõttomassi lüütü opõizõvargõss mehed on armutult peksnud hobusevarast
M seppä pikkaraizõl vasaral lööʙ sepp taob (rauda) väikese vasaraga
Lu pessua lüüvvää paalikaakaa pesu kolgitakse (pesu)kurikaga
P villoi lüüvvä villu vatkuda
Lu lüütii tulta, taglõ võtti kipunaa löödi tuld, tael süttis sädemest (võttis sädeme)
2. (kella, lokku, trummi jne.) lüüa | vn звонить, бить (о колоколе, биле, барабане и т. д.)
M tšälü, tšäü tšerikkoo, tšellää jo lüvväᴢ käli, mine kirikusse, juba lüüakse kella!
K vahti ain lei kalatuškaa öövaht lõi üha lokku
Po mennäz barabanaa lǜömää minnakse trummi lööma
3. (linu) ropsida | vn трепать (лён)
L vitõmiil lüvvässä ropsitakse ropsimõõkadega
4. raiuda | vn рубить
M kapusravvaakaa lei raius kapsarauaga
5. (maja) vooderdada, voodrilaudadega üle lüüa | vn обшивать, обшить (дом)
I i taas lautoloilla lüüäs kase koto ja taas lüüakse see maja (voodri)laudadega üle
Lu lavvall piäp koto lüüvvä laudadega tuleb maja vooderdada
6. segada, kloppida; (võid) kokku lüüa, (võid) teha | vn мешать, смешать, по-; взбивать, взбить
I saahhariliivaa paammaɢ, siiᴢ hämmeltämmäɢ, lüümmäɢ paneme peensuhkrut, siis segame, klopime
I miä lehmää võita lei ma tegin võid (lõin võid kokku)
7. (vikatiga) niita | vn косить, скосить (косой)
Lu roho lüüvvää, a ruiss niitetää; sirpiikaa niitetää, a vikahtõõkaa lüüvvää rohtu (rohi) niidetakse, aga rukist lõigatakse; sirbiga lõigatakse, aga vikatiga niidetakse
U nõistii ühezä lüömää kõik tšülä hakati koos (heina) niitma, kogu küla
Lu lüütü roho ~ lüütü einä niidetud rohi ~ hein
M sünnütettii i ühsinää tööllä vai niittämäzä vai einää löömäzä sünnitati ka üksinda tööl või (vilja) lõikamas või heina niitmas
J tülpell vikahtõll juhtia on õikõ raŋkk lüüvve nüri vikatiga on tarna väga raske niita
I meilä neemiä lüütii jõğgõõ rannaza meil niideti luhtasid jõe kaldal
8. (tulirelvast) lasta, tulistada | vn стрелять, выстрелить
M nõistii löömää hakati laskma
9. viibata; (pead) noogutada; (õlgu) kehitada | vn махать, махнуть; кивать, кивнуть (головой); пожимать, пожать плечами
Lu tšäellä lei viipas käega
J pääkaa lüümä pead noogutama
J lei vaa pihakaa kehitas vaid õlgu
10. (pilku, silmi) tõsta v. langetada v. pöörata | vn поднимать, поднять или опускать, -тить или обра/щать, -тить (взор, глаза)
J lei silmed musaa obrõzaa päälee pööras pilgu mustale pühapildile
J silmii(t) mahaa lüümä silmi langetama (maha lööma)
J väänin pää miä päivää poolõõ, lein loomad lounaasõõ rl pöörasin ma pea päeva (= päikese) poole, lõin (= pöörasin) näo lõunasse
11. ära võtta, kahjustada, rikkuda (külma kohta) | vn повреждать, повредить, губить, погубить (о морозе)
K tšülmä lei kõik mettsämarjaᴅ külm võttis kõik metsamarjad ära
Kõ tšülm, elä löö medje erneitä (Len. 217) külm, ära võta meie herneid ära!
12. muutuda, minna (mingisuguseks) | vn становиться, стать
J ilm lüüp pehmiässi ilm muutub pehmeks
J lüüp kauneessi punastab (läheb punaseks)
13. intrans lüüa, heliseda (kella kohta) | vn бить (о часах), звонить (о звонке)
J tunnid vass para·iku lüüti kahs kell lõi just praegu kaks
I tšellä lüüʙ, tšellä elizeʙ kell lööb, kell heliseb
14. intrans lüüa, taguda, kloppida, pekselda (südame kohta) | vn биться, колотиться (о сердце)
Lu süä lüüʙ süda klopib
■
I lei praalitšilla sinnua sind tabas halvatus
J nägoo lei paizõtussõõ lõi näo paiste
J tšäsi lei paizõtussõõ käsi läks paiste
Li lei enee karkuu pistis plehku
Lu ku viĺjä on nurmõl valmiᴢ, perrää vihmaa lüüʙ lammaa kui vili on nurmel valmis, (siis) pärast vihma paneb vilja maha (= vili lamandub)
Lu lainõ lüüʙ rantaa laine lööb (= paiskub) randa
Lu lainõ lüüb rissii laivaa laine käib risti laeva
M jürü lei vikastõõsõõ välk lõi vikatisse
M laa kasõ lööp kane kossiaᴅ, sis tuõp pehmiäp einä las kaste niisutab neid heinakaari, siis tuleb pehmem hein
M opõn sis kõv̆vii lööʙ jalkoo, täll vaivattaaʙ vattsaa hobune trambib siis kõvasti jalgadega, (kui) tal valutab kõht
Ra piäp pesu mõilaakaa lüüvvä pesu tuleb sisse seebitada
Li lei mõilalla seebitas sisse
J tšültšee lüümä (kellelegi) külge lööma (= kurameerima)
Lu kahs laiskaa lüütii vettoa, kumpa näiss on laizgõpi kaks laiska vedasid kihla, kumb neist on laisem
Ra leimmä tšäeᴅ lõime käed (= leppisime kokku)
M löötii tšäs̆siä ühte, a kõlmaiz lahgotti veeti kihla (löödi käed kokku), aga kolmas lõi lahti
J leivät tanttsua nad lõid tantsu
M suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä armastab nalja heita
K viimein vihko ko niitettii, siz löötii kukõrpallua kui viimane (vilja)vihk lõigati, siis lasti kukerpalli
K pliiškiä sõrmiikaa löötii nipsu löödi sõrmedega
Lu nät ku anti, nii kõrvaᴅ lüütii tulta näe, kui äigas, siis kõrvad lõid tuld
Lu tulta lüüb i jürizeʙ lööb välku ja müristab
I iiliä jumalaa vaŋkkurill ajõlõb i jürizeʙ, i tulta lüüʙ Elias sõidab jumala vankriga ja müristab ja lööb välku
Lu jumal tulta lööʙ (jumal) lööb välku
Lu terässä lüüp sirkaassa taivaassa, ühtää pilviä [= pilveä] eb õõ põuavälku lööb selgest taevast, ühtki pilve ei ole
Lu terässä lüüʙ, se jutõllaa viljoja valmisutaʙ lööb põuavälku, see, öeldakse, paneb vilja valmima

niittää Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J (R U Ra) niittεä L niittä J-Tsv. niittääɢ I, pr niitän K P M Kõ S Lu J niiten J, imperf niitin Kett. R P M Lu J niittäzin J
1. (sirbiga vilja jne.) lõigata | vn жать, сжать (серпом)
R a jõka suvõõ koton einää leimmä, niitimmä leipää, ilazimma leipää aga igal suvel niitsime kodus heina, lõikasime vilja, koristasime vilja
Lu sirpiikaa niitetää, a vikahtõõkaa lüvvää sirbiga lõigatakse (vilja), aga vikatiga niidetakse (heina)
M sirpiikaa niittääᴢ sirbiga lõigatakse (vilja)
P tšen mitä tšülväʙ, sitä niitäʙ vs kes mida külvab, seda (ka) lõikab
L põltua niittäväᴅ lõikavad (sirbiga) vilja (põldu)
Lu rookoi niitetää, kattoi teh́h́ää pilliroogu lõigatakse (sirbiga), tehakse katuseid
Lu siz nõizimma sirpiikaa niittämää roht siis hakkasime sirbiga (seale) rohtu lõikama
Lu sütšüzüü poolõõ piäʙ maamunaa ladvõi niittää sügise poole tuleb kartulipealseid (sirbiga ära) lõigata
2. (lambaid) niita e. pügada; (juukseid) lõigata v. pügada; (habet) ajada | vn стричь, постричь (шерсть, волосы, бороду)
J rüttšeed on niitettü, piäb lampaad niittää rukis on lõigatud, tuleb lambad niita
M kane võdnaᴅ, kummad tšev̆vääl süntünnü, neitä troitsassi niittääᴢ need talled, kes kevadel on sündinud, need niidetakse nelipühiks
M eezepää niitettii kõlmisõõ vuuvvõᴢ, a nüd niitämmä kahisõõ vuuvvõᴢ, tšev̆vääl i sütšüzül vanasti niideti (lambaid) kolm korda aastas, nüüd niidame kaks korda aastas, kevadel ja sügisel
M lampaad niittääz lampaa-ravvoill lambaid niidetakse lambaraudadega
J villaa niitettii villa niideti (lambalt)
M kõõz lammassa niitettii, siottii jalgaᴅ, etti lammaz ei üppiizi kui lammast niideti, seoti (tal) jalad (kinni), et lammas ei hüpleks
L kaazikad niittäväd nuorikalt ivuhsõᴅ kaasitajad lõikavad pruudil juuksed (ära)
L ivuuhsõd lõikattii, niitettii vällεä juuksed lõigati, pöeti ära
Lu ivusat piäb ajjaa, niittää juuksed tuleb (maha) ajada, pügada
Kõ niität partaa vällää, etti õlõizid ilozap ajad habeme ära, et oleksid ilusam

rüiᴢ vdjL K R P M Kõ Lu Li J I (U) rüis K-Ahl. rüüᴢ Kett. K M I ruiᴢ K M Kõ Lu Li Ra J (K-Al. M-Al.) Рюйсъ Tum. Ру́йсь Pal₂ Ры́йзъ K-reg₂ Ii-reg₁, g rütšee Kett. K-Ahl. M Kõ I rütšie P rüt̆tšee M I rüttšee Lu Li J rüttšie P rütši [sic!] J-Must. ruttšee K-Al. M-Al. Lu Li Ra, pl rükkid ~ ruggit Kr rukis | vn рожь
M nät ku on teräkäz rüiᴢ, tänävoonn leeb üvä tulo vaat kui terakas on rukis, tänavu tuleb hea saak
J rüis kukitsõʙ rukis õitseb
M tšiireess rüiz valmisuʙ varsti valmib rukis
Kõ kupoĺo-ööl tšäüziväᴅ tüttäreᴅ rüttšiisee kassoi pletittämää jaaniööl käisid tüdrukud rukkisse (rukki)palmikuid põimimas
K rütšied niitettii i aina vihmaᴅ rukis (rukkid) lõigati ja (nüüd on) ikka vihmad
Lu rüttšeitä ep tapõttu primuzlaakaa, a särjettii järdžül rukist (rukkeid) ei pekstud koodiga, vaid rabati pingil
Lu kõnᴢ rüissä vizgõtaa, siᴢ jääväd akanõᴅ kui rukist tuulatakse, siis jäävad aganad (eraldi)
K tšihutattii õlutta õzrõissa i rütšeessä pruuliti õlut otradest ja rukkist
M taitaa õltii iättömäd rüt̆tšeeᴅ, etti jäi nurmi paĺĺaassi vist olid idanemisvõimetud (= vanad) rukkid, et nurm jäi paljaks
J rüiss tetšemä rukist (maha) tegema (= rukist külvama)
Lu seemenee rüiᴢ seemnerukis
Lu talvi rüiᴢ talirukis
Li tšesä rüiᴢ suvirukis
Lu akana, se jäi litši viskajaa, tõin ŕääto jäi perä rüiᴢ, kõlmõttomaa ŕäätoo jäi paraᴢ rüiᴢ, päärüiᴢ agan, see jäi tuulaja ligi, teise jakku (teise ritta) jäi kehvem rukis (pärarukis), kolmandasse jakku jäi parim rukis, puhas rukis
P rütšie ladvad i tüveᴅ rukki pead ja kõrred (ladvad ja tüved)
P rütšie kõrsi rukkikõrs
Li J rüttšee pää ~ I rütšee tähtši rukkipea
M rüt̆tšee tähdžeeᴅ rukkipead
Li rüttšee jüvä rukkitera
J rütši ed́jelmu (Must. 169) rukkitolmukas
P õrazroho, tämä on niku rüttšie õraᴢ orashein, see on nagu rukkioras
M rüt̆tšee kõrsi rukkikõrrepõld, rukkikõrs
K rütšee vihgoᴅ rukkivihud
M rüt̆tšee javo rukkijahu
P rütšie räätšüᴅ räättšüväᴅ rukkiräägud rääksuvad
J valkaa rüttšee kukka (rukkis kasvav) valge karikakar
J rüiz õraᴢ rukkioras
J kari [sic!] on toptšinnu kõig rüiz maa kari on rukkimaa kõik ära tallanud
I rüüᴢ nurmi rukkipõld
M õrazroho, se kazvab rüis säŋgiᴢ orashein, see kasvab rukkikõrrepõllul
R rüiz rõukko rukkivirn, rukkivihkudest virn
Kett. rüüz õlgõᴅ rukkiõled
M rüis kupo rukki(õle)kubu
Lu enne tehtii kakkuja, rüis taitšin tehtii enne(malt) tehti kakke, rukkileivatainas(t) tehti.
Vt. ka päärüiᴢ, suvirüiᴢ, talvirüiᴢ, tšesärüiᴢ

rüizviĺĺa ~ rüüzviĺĺa M rukis, rukkivili | vn рожь
niitettii rüizviĺĺaa lõigati (sirbiga) rukist
rüüzviĺĺaa rad́d́oaᴢ, etti läättäiz rütšeed vällä rukist rabatakse, et rukki(tera)d tuleksid (rukkipeadest) välja

sirppi K L M Kõ S Lu Li Ra J I (R) serppi I Сирпи Tum., g sirpii P M S Lu Ra J sirp | vn серп
R rüiz niitettii sirpillä rukis lõigati sirbiga
Lu niitetää sirpiikaa painozillaa sirbiga lõigatakse küürakil
Lu sirpiikaa niitetää, a vikahtõõkaa lüvvää sirbiga lõigatakse (vilja), aga vikatiga niidetakse (heina)
I rütšeeᴅ, õzraᴅ, kagraᴅ, kane kõittši serpillä niitimmõɢ rukkid, odrad, kaerad, need kõik lõikasime sirbiga
J pikkõrain i joonittõõp koko nurmõõ i tuõp kottoo i eittiib makkaamaa. mikä se on. sirppi mõist (ise) väike, jookseb kogu põllu läbi ja tuleb koju ja heidab magama. Mis see on? – Sirp
Lu sirppi on kovera, sirpil on rutška i sirpil õllaa heenod ampaaᴅ sirp on kõver, sirbil on käepide ja sirbil on väikesed hambad
Ra valmõõt sirpid õsimma valmis sirbid ostsime (poest)
Ra kõik on kulunut sirpii sõraizõᴅ kõik sirbi hambad on kulunud
Lu ku kuu sünnüʙ, siz on niku sirpii terä kui kuu luuakse (sünnib), siis on (ta) nagu sirbi tera
M sirpii sõrõ, sirpii sõr̆rõõᴅ sirbi hammas, sirbi hambad
■
M kuu sirppi kuusirp.
Vt. ka kuu-sirppi, tšäsisirppi

säŋki M Lu Li Ra J säntši M J-Must., g säŋgee Li J säŋgii J kõrs, kõrrepõld | vn жнивьё, пожниво, стерня
Li ruiz niitettii, vihgod veitettii poiz i jäi säŋki rukis lõigati, vihud veeti ära ja jäi (järele) kõrs
J laskaa karjõ säŋgelee laske kari kõrrepõllule
Li säŋki nüt piäp tšüntää kõrrepõld tuleb nüüd (üles) künda
Lu säŋki, ku õli rohokaᴢ, lüütii, süütettii žiivatal kõrrepõld, kui oli rohune, niideti, (rohi) söödeti karilooma(de)le
M õrazroho, se kazvab rüis säŋgiᴢ orashein, see kasvab rukkikõrrepõllul
Lu rüttšee säŋki ~ Ra rüis säŋki rukkikõrrepõld
J kerittü perze, se on põlloo säŋki pöetud perse, see on kõrrepõld.
Vt. ka kagrasäŋki, nisusäŋki, rüissäŋki, õzrasäŋki
Vt. ka säntšü¹

villa Kett. K L P M S Lu Li J I (Kõ Ja) vill J-Tsv. willa Kr, g villaa M Lu J vill, villane riie | vn шерсть, шерстяная ткань
L voholl on pittšä villa kitsel on pikk vill
L villaa niitettii lambaid niideti
M villaa piäp pesä villa peab pesema
L meni villoi tšedräämää läks villu ketrama
L lõŋka on villassa lõng on villast (kedratud)
M villa villaa vassaa kuottii suukkuna, lõimi õli villa i kuõ õli villa kalev kooti läbivillane, lõim oli villane ja kude oli villane
M rivad õltii villassa sääremähised olid villasest riidest
Lu tšippura villa kähar vill
Lu pehmiä villa pehme vill
Lu kõva villa kare vill
Li kehnoz villaz on tuppua paĺĺo kehvas villas on palju tompe
Li meijee lampaal on kalhõa villa meie lambal on kare vill
J tševäd vill (lühike) kevadine vill
J villaa tükkü villatükk
J villaa tolkk villatort
J villaa lüüttemä villa kraasima
■
J villaa pää villpea, jänesesaba (taim).
Vt. ka jalkavilla, puuvilla, talvivilla, tšesävilla