[VOT] Vadja keele sõnaraamat

ahissua M (Li), pr ahisun M, imperf ahissuzin M Li pigistada v. litsuda saada; kinni jääda | vn защемляться, защемиться, оказываться, оказаться защемленным; задерживаться, задержаться
M ai, tšut́ ko en ahissunnu uhzõõ väl̆lii ai, peaaegu oleks mind pigistatud ukse vahele
M laz minnua vällää, too miä ahisun lase mind välja, muidu ma saan pigistada
Li saha ahissu puu vällii saag jäi puusse kinni

aika Kett. Len. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Kr (U Pi V) aikõ Lu Ra J aikᴀ Ku aik J Ku aiɢ Lu oiku Kr Айка ~ Айга Pal₁ А́йка K-reg₂ А́йга Ii-reg₁, g aigaa K P M Kõ S Lu Li I aiga J ajaa [< is] Lu Ku aeg | vn время, пора
P vihgot sõisovad nätelii aikaa põlloll vihud seisavad nädal aega põllul
J aik liuguʙ aeg veereb
J aik lähsi pitšälee aeg läks pikale
J saab aik üli aeg saab üle
I tõin kõrtaa i kattaittaaɢ eʙ õõɢ aikaa teinekord ei ole aega (pesu) vaalidagi
Ra katso tunniss kui paĺĺo on aika vaata, mis kell on
P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest
Li piäb ällüüssä õmall aikaa õlla vaiᴅ peab märkama õigel ajal vait olla
J enn aika rüiss eväd alg niittä enne (õiget) aega ei hakata rukist lõikama
Lu miä teen senee tüü aigaa perässä (~ aigaa mukkaa) ma teen selle töö aja jooksul
J aik aigõlt joossa tšüüneliät põskiit müü aeg-ajalt jooksevad pisarad mööda põski
J tämä tuli aigattomall aikaa aikaa veettämää ta tuli ebasobival ajal aega viitma
M viimizel aikaa täm nõis ühtä voimaa läsimää viimasel ajal on ta alatasa haige
M vot eezepää õli mokom aika, krepastno·i aika vaat, ennemalt oli niisugune aeg, pärisorjuse aeg
M mööhä aika hiline aeg
I läsi rõhga, jo viimeiᴢ aigaᴅ oli väga haige, juba viimased ajad (olid käes)
J ammuizõ aiga perält ammu
M miä meen vähässi aigassi kujalõõ ma lähen väheks ajaks välja
J ammuss aigõss ammu(st ajast)
Li kõlmõd juttõli ühtä aikaa kolm (inimest) rääkis korraga (ühteaegu)
Lu enn aikaa pestii põrsaaᴅ ennevanasti pesti põrsad (puhtaks)
Ra jõka aikõ tikka kokip puut rähn toksib alati puud
Li see õli mõnt aikaa takaaᴢ see oli mõni aeg tagasi
Lu en kerkinüd ommaa aikaa mennä ma ei jõudnud õigel ajal minna
M üv̆vää aikaa head aega!
M niittämizee aika viljalõikusaeg
I niittü aika heinaaeg
J rauhuᴢ aik rahu(aeg)
Li raŋkka noori aika raske noorus(aeg)
K kuuro aika hetk
■
L älkaa velled minua nagragaa rahvaa aikaa ärge, vennad, mind naerge rahva ees (= juuresolekul)
Pi ep tõhi nagraa papin aikoo ei tohi naerda preestri juuresolekul
J elä blaaži tüttöjõ aikõnn ära räägi rumalasti tüdrukute juuresolekul
M mussa katti rissii teetä meneʙ, se õli pah̆haa aikaasõõ must kass läheb üle tee, see oli pahaks endeks
Lu miä tein senee ilm aikoa ma tegin selle ilmaaegu
Lu irisseeʙ ilm aikaa niisama (ilmaaegu) hirmutab (= hirmutab narrimisi).
Vt. ka alkueinnaika, aroamiz-aika, einäaika, elkkoaika, eloaika, hätäaika, iloaika, johsuaika, kuto-aika, kutuaika, lento-aika, lõppueinnaika, lõunadaika, lämmikko-aika, lühsüaika, mähäaika, mäntšü-aika, niittö-aika, niittüaika, nältšäaika, obahkaaika, oomnikkoaika, piimäaika, pulma-aika, sovetta-aika, sõta-aika, sütšüzü-aika, žaaru-aika, tšerikk-aika, tševäd-aika, tšülvöaika, tšüntö-aika, tuŋkoaika, vihmaaika, väliaika, õhtagoaika

aikottaa¹ M aigottaa (K-Ahl.) aikottaaɢ I haikottaa Ra (Lu Li) haikotta J-Tsv., pr aikotan M aigotan K-Ahl. haikotan Lu Li haikotõn Ra, imperf aikotin
1. haigutada | vn зевать, позевывать
Ra en taho haikottaa, a haikotuᴢ tuõʙ ma ei taha haigutada, aga haigutus tuleb
M lahs alkõ aikottaa, mitäleb ühtä voimaa aikotaʙ laps hakkas haigutama, millegipärast haigutab ühtesoodu
2. impers haigutama ajada | vn тянуть, потянуть к зевоте
M minnua egle kõv̆vii aikotti. en tul̆lõis läsimää eile ajas mind kõvasti haigutama. Kui ma vaid haigeks ei jääks!
Vt. ka aikotuttaa, aikotõlla, aikutõlla, haikottaassa

aikotõlla P M (Kett. R-Reg.) aikotõllaɢ I aigotõlla (K-Ahl.) haikotõlla Li (Lu) haikotõllõ Li haikotõll J-Tsv., pr aikottõlõn P aigottelen K-Ahl. aikottõõn M haikottõõn Lu J, imperf aikottõlin Kett. M haikottõlin J frekv aikottaa¹
1.
M nääd jo lahs tahob mak̆kaamaa, täm aikottõõʙ, õõrõp silmiä näe, laps tahab juba magama (jääda), ta haigutab, hõõrub silmi
I võõraza taloza aikotõllaɢ ep kõlpaaɢ võõras majas ei sobi haigutada
2.
Li minnua haikottõõʙ mind ajab haigutama.
Vt. ka aukutõlla

aikuttaa (P), pr aikutan P, imperf aikutin = aikotuttaa
minua aikutaʙ, vähää makazin mind ajab haigutama, vähe magasin

aluᴢ P M Kõ Lu Li J I alus K-Ahl. J-Must. (Kett.) Алусь Pal₂, g aluhsõõ (Kett. K-Ahl. P) alussõõ M Lu alusõõ Lu J alusõ J aluzõõ Lu
1. alus, alune | vn основание, подоснование (подмышка и т. д.)
M puinõ ahjoo aluᴢ puust ahjualus (endisaegsetel ahjudel)
Lu ku üüll on kehno pään aluᴢ, nõizõp kagla soonia vaivattamaa kui öösel on halb peaalune, hakkavad kaelasooned valutama
I kuhjaa alus tehtii tehti kuhjaalus
M uhzõõ aluᴢ uksealune (ukseesine toas)
M sillaa aluᴢ põrandaalune, kelder
Kett. makausõn aluhsia voodialuseid
M alkoit vartõ õli kat̆too aluᴢ küttepuude jaoks oli katusealune
M kainaloo aluᴢ ~ Lu kainan aluᴢ kaenlaalune
M põlvõõ aluᴢ põlveõnnal
M lõugaa aluᴢ lõuaalune
P ajab rintoi aluhsõᴅ ajab rindealuse täis
M vatsaa alussõᴅ (lamba) kõhualused villad
M min̆nua ämmä sõittõli: aitojee aluᴢ mind sõimas ämm aiaaluseks
M siεl on nen̆nää alus paraʙ seal on ninaesine (= toit) parem
J alus poduška aluskott
2. purjelaev; purjepaat | vn парусное судно; парусная лодка
Lu aluz on seilijekaa laivõ; alussia ennää eb õõ {a.} on purjedega laev; purjelaevu enam ei ole
Lu aluz isuʙ süväl laev istub sügavalt (vees)
Lu aluz on koko seiliᴢ laev on täispurjes
Li miä en õõ õllu ümper venneite enku alussiitõ mul ei ole olnud tegemist paatide ega purjelaevadega (= ma pole olnud mere- ega kalamees)
Lu piεp tšässiikaa etezii tõmmata alussa tuleb purjepaati käsitsi edasi tõmmata
Lu teimme seili alussijõ tegime purjelaevu
Lu suurõõ meree aluᴢ avamerepurjelaev
Lu rant aluᴢ rannasõidupurjelaev
Lu alusõõ seilid õsõttii valmiiᴅ purjelaeva purjed osteti valmid
J alusõõ nenä laeva nina
Lu alusõõ laita laeva laid (küljelaud)
3. vooder | vn подкладка
M rivad õltii pelssemiikaa kuottu, a kaŋkain aluz õli sääremähised olid kangaspuudega kootud, aga linane vooder oli
M naisii hattu tehäᴢ, pannaz vatu alussõõkaa tehakse naistemüts, pannakse (alla) vatt voodriga
J pinžõkõll šolkkõin aluᴢ pintsakul on siidvooder
M atlassi aluᴢ atlassvooder
4. (põranda) alustala, tala | vn балка, переводина
K perä-seinä on põdraa-luinee, tšültši-seinä tšünnä-puinee, aluhset anee-pajuiset (Ahl. 724) rl (toa) tagasein on põdraluust, külgsein künnapuust, alustalad hanepajust.
Vt. ka ahinaluᴢ, ahjonaluᴢ, akkunaluᴢ, arinaluᴢ, jalka-aluᴢ, kaglanaluᴢ, kailanaluᴢ, kainaluᴢ, kainalo-aluᴢ, kainaloo-aluᴢ, kainanaluᴢ, kainoloaluᴢ, kainonaluᴢ, katto-aluᴢ, kaukaa-meri-aluᴢ, kooaluᴢ, kurkuualuᴢ, lumõnaluᴢ, purjõaluᴢ, puu-aluᴢ, päänaluᴢ, ranta-aluᴢ, riigaaluᴢ, rintonalusõᴅ, seilialuᴢ, sillaa-aluᴢ, tšehs-aluᴢ, vatsannaluᴢ
Vt. ka naluᴢ

ammaᴢ K L P M Lu Li Ra J I (Ke Kõ Ja-Len.) ammõᴢ Li Ra J (Lu) hammaᴢ Ku J-Must. ammas Kr Г̧ аммасъ Pal₁, g ampaa K L P M Lu Ra J I ampa J hampaa Ku amba Kr Га́мпа Ii-reg₁ Га́мпа Pal₁, pl ampatt Kr А́мпатъ K-reg₂ Aмпатъ Pal₁
1. (inimese, looma) hammas | vn зуб (мн. ч. зубы)
M lahs pani peigoo suχ̆χõõ, taitaa nõisaas tulõmaa tšiiress ampaaᴅ laps pani pöidla suhu, vist hakkavad varsti hambad tulema
Ku pant́śii puikot hampai vällii, eivät saatais süüvvä herneit pandi pulgad hammaste vahele, (et teolised) ei saaks süüa herneid (mõisapõllul)
M opõzia vaattaaz ampaissa kui vana hobuseid vaadatakse hammastest, kui vana (ta on)
Lu ai ku on tšülmä, ampaat suussa lotissaa ai, kui külm on, hambad plagisevad suus
P nagraʙ, ampaad irvillää naerab, hambad irevil
Lu lugõttavaᴅ ampaita loevad (valutavatele) hammastele sõnu peale
K lahzõlõõ pannass ampaissi õpõiziita d́eŋgoi lapsele pannakse hambarahaks hõberaha
Lu tänävä ebõõ mittä süüvvä, saatta panna ampaad naglaa täna ei ole midagi süüa, võite panna hambad varna (naela otsa)
M aikaa jo õõhkaaʙ, ammassa ihob minuu päälee ammu juba kannab viha, ihub hammast minu peale
M on nii ahnaz ińehmiin, etti kõik tšüüsinää i ampainaa enelee võttaiss on nii ahne inimene, et võtaks kõik küünte ja hammastega endale
Ra silmä silmää vassaa, ammõz ampaa vassaa vs silm silma vastu, hammas hamba vastu
M elä millõ ampaita praavita, mill eiväd vaivata kk ära minul hambaid paranda, mul nad ei valuta (= ära mind tüssa)
Lu elä ampaita minuu peräss kuluta, miä izze tään ära minu pärast hambaid kuluta, ma tean ise (= ära räägi, ära õpeta asjata)
Lu se zadatt i ebõõ minnuu ampajee müü see ülesanne ei ole minu hambaid mööda (= ei ole mulle jõukohane)
P tämä on üvä ampai näüttelijä ta on hea hambamees
M täm mokom on i ampaavilttši, suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä ta ongi niisugune naljahammas, armastab nalja heita
K ampaa-rohoo vettä peettii ampaal, ku ammassa vaivatti hanemadara [?] teed hoiti hambal, kui hammas valutas
Li esi ampaaᴅ esihambad
Li silmä ammaᴢ silmahammas
Li taku ampaaᴅ ~ leipä ampaaᴅ purihambad
Lu lahzõl ku lähettii poiᴢ piimä ampaaᴅ, siiᴢ ammaᴢ vizgattii üli pää ahjoo pääl kui lapsel tulid piimahambad ära, siis visati hammas üle pea ahju peale
M ampaa juuri hambajuur, -tüügas
Lu ampaa tüŋke hambatüügas
2. (eseme) hammas, konks, pulk; sälk, täke | vn зуб (мн. ч. зубья); зубец, зазубрина
Lu sirpil õllaa heenod ampaaᴅ sirbil on väikesed hambad
Lu rullu paalikal õlivad ampaaᴅ vaalikurikal olid sälgud
Lu haakii ampaaᴅ (voki) lühi konksud e. hambad
J õnge hammas (Must. 177) õngekonks
I arolla ühtä ammassa eb õõɢ rehal ei ole ühte pulka
J tšen on tehnü britvõlõõ ampaa kes on teinud habemenoale täkke sisse?
M kase tširvez on kõv̆vii rad́d́ottu ampalaisõõ, täm̆määkaa et saa mit̆täit tehä, piäb ih̆hoa see kirves on kõvasti hambuliseks raiutud, sellega ei saa (sa) midagi teha, tuleb teritada
J kuurittsoi ammõᴢ irsi seina ülemine sälkudega palk, mille külge kinnituvad sarikad.
Vt. ka esiammaᴢ, irviammaᴢ, leipäammaᴢ, nagra-ammaᴢ, piimäammaᴢ, poroammaᴢ, rautammaᴢ, saha-ammaᴢ, silmäammaᴢ, sitt-ammaᴢ, takaammaᴢ, takuammaᴢ, tšehsammaᴢ, vahv-ammaᴢ, vilttšiammaᴢ

apiisõõ K-Al. M apiisyõ P apiise K-Ahl. = apii
P minua võtõttii sõtamehessi, tämä jäi siis kotuosyõ izälie apiisyõ mind võeti sõjameheks, tema jäi siis koju isale appi
P t́ät́ä kuttsõ sussedaa apiisyõ isa kutsus naabri appi
K tulkoo siis pakana apiise, kui jumala minua b avita (Ahl. 114) rl tulgu siis vanakuri appi, kui jumal mind ei aita!

armõtoi¹ J-Tsv. (J), g armõtoi (J)
1. orb, vaeslaps | vn сирота
perält izä surma lahs jäi armõtoissi pärast isa surma jäi laps orvuks
žaleitõ siä minnua armõtoita haletse sa mind, orbu
2. vanemateta, orvuks jäänud, vaene-, vaes- | vn осиротевший
armõtoill tütökkõizõll ebõõ issä epko maama orvuks jäänud tüdrukul ei ole isa ega ema
armõtoill lahzõll vaeslapsel.
Vt. ka armatoo, armottoinõ, armõtoinõ

aukata P M (K Kõ-Len.) haukata Li J (Lu) haukõtõ Li, pr aukkaan M haukkaan Li J (sõnatüvi | vn основа слова:) haukkaa- J-Must., imperf aukkazin P M haukkazin Li J haukkõzin Li hammustada, haugata; (veidike) süüa, einestada | vn откусывать, откусить; перекусывать, перекусить; закусывать, закусить
K tütär aukkaz õunaa i koolii [sic!] sihe tütar hammustas õuna ja suri sellest
Lu kuhõõ meeᴅ, ain haukkaa leipää, sis tšako ep petä kk lähed kuhu(gi), ikka hammusta (söö veidike) leiba, siis kägu ei peta
M oottõõ, miä vähäkkõizõ aukkaan, too nõõʙ min̆nua laihuttamaa oota, ma söön veidike, muidu hakkab mind iiveldama ajama
Lu ja tämä tuli tšüsü tšainoi pere(m)mehelte viinaa ja süüvve i nõisi perrää suurõõ madgaa haukkaamaa ja ta tuli küsis teemaja peremehelt viina ja süüa ja hakkas pärast pikka (suurt) reisi einestama
M opõn i tämää aukkas (Set. 4) hobune sõi ka tema (koos heintega)

bõ¹ M I (partikkel, eeskätt tingiva kõneviisi rõhutamiseks) | vn бы
I tšen bõ avittaisiɢ millõõ, sis miä sahhaisii bõ alkoi kui keegi aitaks mind, siis ma saeksin puid
M miä bõ tul̆lõizin, da jalkõzii en või tulla ma tuleksin, aga jalgsi ma ei või tulla
M miltiziä bõ õli marjoit milliseid küll oli marju!
Vt. ka kuibõ

d́ekabri P Lu (Li), g d́ekabrii P Lu Li detsember | vn декабрь
Li esimeizell d́ekabrii kuutõ raanittii esimesel detsembril haavati (mind)

d́eriä (J), pr d́erin, imperf d́erizin
1. tirida, tõmmata, rebida | vn дёргать
kaĺĺuʙ: d́eri väĺĺää, tšiin jäättü hüüab: tõmba (saba) välja, kinni jäätus
2. peksta | vn драть
a jeesli mitä mokomaa, too d́eri minnua aga kui on midagi sellist, siis peksa mind

drääni P Lu, g dräänii P Lu
1. mäda; rähm (silmas) | vn гной, дрянь
P tielehto pannass paisyõlyõ, tämä pehmetäʙ, tõmpaab dräänii vällää teeleht pannakse paisele, ta pehmendab, tõmbab mäda välja
Lu nõizõb dräänii ajamaa hakkab mäda (välja) ajama
2. vanakuri, kurat | vn нечистая сила, нечисть
Lu drääni minnua lutissõli vanakuri painas mind

eʙ P M Lu Li Ra J I ei Ra Ей Pal₂ ei, mitte, mitte-; ei (...ega); | vn не, нене, ни-; ни (...ни)
P ep tšenniiᴅ ei keegi
M eb ühsiiᴅ ei ükski
J mikä se on. – eb mikä mis see on? – Ei miski
J eb mikätši minu vaivõlõ avit miski ei aita minu valu vastu
Li eb milleinkaa inemin tälle näütti ükski (mitte mingisugune) inimene ei meeldi talle
J eb ni migäll koozill ei mingil moel, ei kuidagi
J eb milläittši viittä ei mingil viisil
J kui tämä sillõ vassõᴢ. – eb ni kui kuidas ta sulle vastas? – Ei kuidagi
Li kui sinnua kutsuta. – ep kuini kuidas sind kutsutakse? – Ei kuidagi
J eb ni kõns ~ eb ni kõnsait ei kunagi
I siä koolõᴅ eb üv̆vää surmaa sa sured halba (mitte head) surma
J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ tal (= koeral) oli juba enam kui üks kord tagajalad puruks löödud (murtud)
Lu pelättii eb minua, a trošo filippa (Len. 278) kardeti mitte mind, vaid Trošo Filippi
J sitä nätši paĺĺo rahvõss, eb va miä ühs seda nägi palju rahvast, mitte ainult mina üksi
J ep siin õõ vika mitte siin pole viga
J eb aika vass tšäi meill hiljuti (mitte ammu) alles käis meil
Li eb eestää nõissõ pajattama tänävä täna ei hakata üldse (midagi) rääkima
P meni sitä aikaa ep paĺĺo ei läinud palju aega (mööda)
Ra ei ennee pulmõi, ei, ei ennee mitte enne pulmi, ei, mitte enne
J passibo. – eb milte aitäh! – Pole tänu väärt!
Ra ei mittä pole viga
M eb iiri i araga ei hiir ega harakas
J ep ko taattõ ep ko maamõ sitä täätennü(ᴅ) ei isa ega ema teadnud seda
Lu eb maaz eb taivaaz (Must. 159) ei maa peal ega taevas
Lu eb umalaᴢ, epku siitiän ei purjus(päi) ega kainena.
Vt. ka en, ene, eni¹

ehe·e L ehee | vn эге
ehe·e eb minua saattaa vällää ehee, ei mind saadeta ära!

ehittää¹ K M Po Lu Li Ra J (Kett. R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ja-Len. S-Len.) ehittεä L P ehittä ~ eh́ittä J-Tsv. ehittääɢ I, pr ehitän K R P Lu Ra ehiten J eh́iten J, imperf ehitin Lu Ra J eh́itin J ehtida, kaunistada, pidulikult rõivastada | vn наряжать, нарядить; украшать, украсить
P tuotii jolka, ehitettii i pantii lakyõsyõ rippumaa toodi kuusk, ehiti ja pandi lakke rippuma
K opõzõll lookat kõikk ehitettü hobustel on loogad kõik ehitud
L nuorikyõ lavõn ehittεäss pruudi pink ehitakse ära
Ja puut ehittävät entä leholla puud ehivad end lehtedega
Lu miä sinuu eglee ehitin, a siä ehitä oomõn minnua mina ehtisin eile sind, aga sina ehi homme mind
J jok noorikk on ehitettü kas pruut on ehitud?
Vt. ka ehtiä¹

ei² L P Li J-Tsv. eei P hei K-Ahl. L J-Tsv.
1. hei | vn эй, гей
Li ei, oottõõ minnua hei, oota mind!
P eei kiiveli lintu t́iu-t́iu anna ääli hei, kiivitaja, tiu-tiu, tee häält!
J hei, tüü. mitä teile tarviᴢ hei, teie (seal)! Mis teil vaja on?
2. ah, oh, oi | vn ах, ох
L ei siε hullu matti oh, sa Hull-Matti!
Vt. ka ee

eitüttää K M S (Kett. R J-Must.) eitüttεä P eütüttää Po heitüttää Lu (Ra J) heitüttääɢ I heitüttä J-Tsv. heütüttääɢ (I) höütüttää Lu Li, pr eitütän K R P M heitütän Lu heitüten J heütüt̆tää I höütütän Li, imperf heitütin Lu J höütütin Li heidutada, hirmutada, kohutada | vn запугивать, запугать, пугать, испугать, на-
S lahsia ain eitütettii: elä mene, juttõõʙ, riigaa pappi sin̆nua võtaʙ lapsi aina heidutati: ära mine, ütleb, rehehaldjas võtab su (kinni)
M koira aukuʙ, eitütäʙ lampaita koer haugub, hirmutab lambaid
Li apara-võrkko, ko loovvaa, siz apara-savvõõkaa räimitää vettee, höütütetää kaloja kui abarvõrk lastakse vette, siis mütaga taotakse vette, hirmutatakse kalu
J parõp elä i eitütä minnua miä ene peltšää (Must. 145) parem ära hirmutagi mind, ma ei karda
Lu heitütettü varõz i pehkoa peltšääʙ vs hirmutatud vares pelgab põõsastki.
Vt. ka eitättää

elä: sg. 2. p. elä Kett. Len. K R P Pi M S Po Lu Li Ra J Ku eläɢ vdjI I älä K L P Lu J, sg 3. p elkoo Ar. K-Ahl. elkoon Len. älkoo Ar., pl 1. p. elkääm [sic!] Len., pl. 2. p. -aa K M Ja-Al. Lu Li Ra J I -ä Kõ-Len. elḱää Ku älkaa K L Lu, pl 3. p. elkoo Ar. K-Ahl. älkoo Ar. elkooᴅ Ar. elkoot Len. (sina) ära, (tema) ärgu, (meie) ärgem, (teie) ärge, (nemad) ärgu (eitusverbi imperatiivivormid; indikatiivivorme vt. sõnaartiklist en) не (вспомогательный отрицательный глагол с парадигмой повелительного наклонения; формы изъявительного наклонения см. в статье en)
Lu elä sülli sihee kaivoo, kussa vettä juuᴅ vs ära sülita sellesse kaevu, kust (sa) vett jood
I eläk petteleg min̆nua ära peta mind!
Lu elä siε mis sa nüüd!
K elkoo jooko, ujuko, võttako (Ahl. 71) (ta, nad) ärgu joogu, ujugu, võtku!
elkääm õlko (Len. 210) ärgem olgem!
Li nõiska mäntšemää, elkaa pelatkaa hakake mängima, ärge hullake!
Ja elkaa paŋkaa pahassi (Al. 53) ärge pange pahaks!
M kui üv̆vii sutta elkaa sööttägaa, a susi vaatab mettsää vs kui hästi te hunti ka ei söödaks, aga hunt vaatab (ikka) metsa (= metsa poole).
Vt. ka en

emikaᴢ (Li), g emikkaa = emäkaᴢ
ku pani minnua emikkaal küll sõimas mind ropult

emüᴅ Kõ J (K) emüt K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Reg. emüd K-Salm₁ R-Reg., g emüü emake | vn матушка, мамочка
J lahzõd itkõvad emüttä rl lapsed nutavad emakest (taga)
J emüd minnua sünnütteli rl emake mind sünnitas
Kõ elä eittele emüttä, emüd nätši suurõd vaivaᴅ rl ära hülga emakest, emake nägi suured vaevad.
Vt. ka emakko¹, emo¹, emoiᴅ, emonõ, ennekko, ennen, enni

erkutõlla (P) herkutõllõ Li herkutõll J-Tsv., pr erkuttõlõn: herkuttõõn Li J, imperf erkuttõlin P herkuttõlin J
1. maiusroogadega toita | vn кормить лакомствами, лакомыми блюдами
P üviillä erkkuill erkuttõliᴅ sa toitsid mind heade maiusroogadega
2. hellitada (heade sõnadega) | vn осыпать ласковыми словами
J laaskovoi lahs tunnõb kõikkiill üviill sõnoill herkutõll lahke laps oskab igasuguste heade sõnadega hellitada
■
J ent herkuttõõma uhkustama

eteeᴢ¹ K M Kõ Lu Li J Ku etees K-Ahl. Lu-Len. et̆teeᴢ M Kõ eteᴢ P Lu Ra J Ku (Kõ-Len.) edes Lu-Len. J-Must.
1. edasi | vn дальше, вперёд
M mennä et̆teez vai tağgaaᴢ kas minna edasi või tagasi?
Lu akanaa tuuli toob eteᴢ agana(d) toob (= viib) tuul edasi (= viljast kaugemale)
P õppõzin miä üvässi, no etez bõllu izäl enäpää voimaa miniekaa minua õpõttaa ma õppisin hästi, aga edasi polnud isal enam jõudu (= vara), millega mind õpetada (= koolitada)
Lu inemin väsü, tüü ennää eʙ mee nii eteeᴢ inimene väsis, töö ei lähe enam nii (hästi) edasi
Lu unilintu on eteeᴢ saamatoo unimüts on edasi (= endiselt) saamatu
M jänes teep kokkõi et̆tees tağgaaᴢ jänes teeb haake edasi-tagasi
2. edaspidi | vn в дальнейшем
Lu piεp kattsoa, mitä jumal etez annaʙ peab vaatama, mida jumal edaspidi annab
Li elkaa unohtakaa meitä i eteeᴢ ärge unustage meid edaspidigi!
J eteᴢ ~ etes päi edaspidi.
Vt. ka ezitee, etee, eteepäi, etezii

gribavesi Lu teeseenevesi, -jook, teekali | vn чайный квас
se gribavesi, se millõ avitti see teeseenevesi, see aitas mind (= aitas mul paraneda)

grozia P Li J-Tsv., pr grozin P Li J, imperf grozizin Li J ähvardada | vn грозить, погрозить, при-
Li tämä grozib minnua ta ähvardab mind
J siä grozid a lahs oottõõb rauhuttõmiss sa ähvardad, aga laps ootab rahustamist
J isä grozip sõrmõka isa ähvardab sõrmega
J grozimiss kse tämä hooliʙ või (kas) ta ähvardamisest hoolib!

grozittaa: grozittaaɢ I, pr grozitan, imperf grozitin = grozia
mitä siä min̆nua grozitaᴅ mis sa mind ähvardad!

haaŕa (J), g haaŕaa nägu | vn лицо; простор. харя
miä algin ännesse, a tämä ku repäš tšäesse de seldii mordaakaa alki minnua haaŕaa torkkimaa ma alustasin (heeringa puhastamist) sabast, aga tema kui rebis käest ja hakkas mind heeringa peaga näkku torkima
lumi komkõll viskõs tõizõlõ haaŕaa lumekamakaga viskas teisele vastu nägu

hoduza²: hoduᴢ ~ hooduᴢ Lu otsekohe; ruttu, kiiresti | vn тотчас же; быстро
Lu ku vana inemin enne makkamizõõ nõistua süüp soolõssa vai hapoota i nõizõʙ hoduz makkaamaa, siis kõvassi näro põlõʙ kui vana inimene enne magamaheitmist sööb soolast või haput ja läheb otsekohe magama, siis ajab väga kõrvetisi üles
tämä nõisi minnua narrimaa, a miä panin hodus suu tšiin tema hakkas mind narrima, aga mina panin (tal) otsekohe suu kinni
miä sil teen hoodus (Len. 278) ma teen sulle (selle töö) kiiresti (ära)

häittää Li, pr häitän Li, imperf häitin Li segada, tülitada | vn мешать, помешать, беспокоить, побеспокоить
elä häitä, siä minnua häitäᴅ ära sega, sa segad mind.
Vt. ka haittaa

hätä K L P M Kõ Lu J-Tsv. (Ku) ätä K, g hää J
1. häda; hädaoht | vn беда; опасность
K hätä tuõʙ, nii kõikk tropad levväᴅ vs (kui) häda tuleb, siis leiad kõik (pääse)teed
K mill on paĺĺo ätäätä mul on palju häda
P miä õlõn hääzä ma olen hädas
Lu vennäässi märännessi pajatan, hättää perrää pajatan vene keelt räägin viletsalt, hädapärast räägin
Ku avit minnua häässᴀ̈ poiᴢ aita mind hädast välja
J nütt on hätä tšäeᴢ nüüd on häda käes
J veelko on raŋkk sluužia? – bõ hättä, saab aiko kas on raske (aega) teenida? – Pole viga, läheb korda
M hätä eb anna ävetä vs häda ei anna häbeneda
M hätä ajab i ärjää kaivoo vs häda ajab härjagi kaevu
J tuliin hätä tuline häda
J vdruk tšehs üüll nõisti hätä tšelloa lüümä äkki, keskööl hakati hädakella lööma
Lu hätä flaakku hädalipp (laeval)
Lu hätä tulõd õllaa valkaat tulõᴅ hädatuled on valged tuled
2. kiire, rutt | vn спешка, спех
M millõõ tuli hätä tšät̆tee, piäp tšiireep tehä mul tuli kiire kätte, tuleb rutem teha
M näd on hätä, bõõ aikaa süüvvä näe, on kiire, pole aega süüa
M milla kazessa töössä eb õõ hät̆tää, teen kõõz teen mul ei ole selle tööga kiiret, teen millal teen
J ku lüüvvä hätä-tšelloa, siis kõiki hääs, sui-päi, joossa põlosõõ kui lüüakse hädakella, siis kõik kiiresti, ülepeakaela jooksevad tulekahjule
M šveetta jätti kapoŕoosõõ õm̆maa šlääpii, nii tuli hätä aika, etti piti tšiireess vällä mennä rootslane jättis Koporjesse oma kübara, nii tuli kiire aeg, et tuli ruttu ära minna
J hätä risittemin hädaristimine.
Vt. ka merihätä

idgõttaa J (Kett. K-Al. Lu), pr idgõtan ~ idgõtõn J, imperf idgõtin J nututada, nutma panna v. ajada | vn доводить, довести до слез
J idgõtõmmõ ihalaa tütöö, idgõtõmmõ ainagoo maamaa rl paneme nutma kauni tüdruku, ajame nutma ainsa ema
J müü tulimma maata põlõttamaa, ilmaa idgõttamaa rl me tulime maad põletama, ilma nutma panema
J idgõtin ihalat silmäᴅ, vetütin põzgõd vereväᴅ rl panin nutma kaunid silmad, tegin märjaks põsed punased
J missi idgõtad lassa miks sa nututad last?
Lu tämä minuu idgõtti ta ajas mu nutma (= solvas mind).
Vt. ka idguttaa

ikossaa P Lu Li ikossa Lu J-Tsv., pr ikosan P Lu Li ikosõn Lu J, imperf ikosin P J
1. luksuda | vn икать, икнуть
P kui ikosan, sis tšelleʙ minua maimiʙ kui ma luksun, siis keegi räägib minust
Lu lahzõd ikossõvõᴅ lapsed luksuvad
Li täll piäb ikossaa teda ajab luksuma
2. impers luksuma ajada | vn икаться
Lu minnua ikosõʙ, ikossi mind ajab luksuma, ajas luksuma
Lu vass eglee ohtagossa mińd́aa ikossi alles eile õhtul ajas miniat luksuma.
Vt. ka ikosuttaa, ikosõlla, ikottaa, ikotuttaa, ikuttaa

ikosuttaa P (Ra), pr ikosutaʙ P Ra, imperf ikosutti Ra
1. impers luksuma ajada | vn икаться
Ra taitaa tšen minnua mainiʙ, i minnua ikosutaʙ keegi vist räägib minust, ja mind ajab luksuma
2. luksuda | vn икать, икнуть
Ra eglee lahs paĺĺo ikosutti eile laps luksus palju.
Vt. ka ikossaa

ikuttaa: ikuttaaɢ I, pr ikutaʙ I, imperf ikutti = ikotuttaa
algab minnua ikuttaaɢ hakkab mind luksuma ajama

ilmõõ M ilmsi | vn наяву
miε näen ilmõõ, etti täm millõõ avitaʙ ma näen ilmsi, et ta aitab mind.
Vt. ka ilminää

inottaa P M Kõ Lu Li J (Kett. K-Ahl.) inotta J-Must. J-Tsv. inottaaɢ I, pr inotaʙ Kett. K P M Kõ Lu Li I inotõʙ Li J, 1. p inotan K-Ahl., imperf inotti Lu Li J hrl impers
1. vastik hakata v. olla, vastikust tekitada, iiveldama ajada | vn вызывать, вызвать отвращение, омерзение, тошноту, мутить
J inotõp päält kattsoa, ku juumõri õhsõnõʙ on vastik pealt vaadata, kui joodik oksendab
J haisõva paikka inotõb menne haisvasse kohta (= majja v. peresse) on vastik minna
J määkõss šiška inotõb võtta tšättee mädast nartsu on vastik kätte võtta
J alki inotta sita haizuss sitahaisust hakkas vastik
M mato minnua nii inotaʙ, etten või päälee vaattaa madu on mulle nii vastik, et ma ei või peale vaadata
Kõ pok̆koinikka inotaʙ surnu tekitab vastikust
Lu minnua nii kõvassi inotti, miä õhsõntaazin mind ajas nii väga iiveldama, ma oksendasin
P minua inotap kas süömiin see toit ajab mind iiveldama
2. vastikuks teha, vastumeelseks muuta | vn делать, сделать противным, отвратительным
Lu kapusaa matokkõizõt süütii kapusaᴅ, varvad jääväᴅ, ku inotap senee kapusaa kapsaussid sõid kapsad ära, (paljad) rootsud jäävad (järele), küll teeb vastikuks selle kapsa
Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed muudavad ilusagi tüdruku vastumeelseks.
Vt. ka inota, inotõlla

irissää Li irissä Lu J-Tsv., pr irisän: irisen Lu Li J, imperf irisin Lu Li J narrida, narritada, õrritada; (narritades) hirmutada | vn дразнить; припугивать, припугнуть (в шутку)
J iris koira, jot haukkuiᴢ õrrita koera, et (ta) hauguks
Li tämä minnua irissi kurasõkaa: niku tahto lüüvvä, a eb lüünü ta hirmutas mind (narritades) noaga: nagu tahtis lüüa, aga ei löönud

irmussaa Lu, pr irmusaʙ: irmusõʙ Lu, imperf irmussi Lu impers nägu krimpsutama panna, värinaid peale ajada | vn (судорожно) подёргиваться, -нуться
miä juun viinaa, minnua irmusõʙ ma joon viina, mind paneb nägu krimpsutama
miä ku viinaa näen, minnua algab irmussaa kui ma viina näen, (nii) ajab mulle värinad peale

irsi Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I (R) hirsi (M Li), g irree K M Kõ Lu Li J irrie L P
1. palk | vn бревно
K lõõkku õli suuriss irseiss tehtü kiik oli suurtest palkidest tehtud
L üli õjaa õli vizgattu suuri irsi üle oja oli visatud suur palk
M ku on fundamentti valmiᴢ, pannaᴢ hirreᴅ pääle kui vundament on valmis, pannakse palgid peale
Lu tõizõõ silmäᴢ näeʙ rikaa, a eneltä i irttä ʙ näe vs teise silmas näeb puru (= pindu), aga endal(t) ei näe palkigi
Lu rihee irreᴅ majapalgid
M miz̆zee pääle pannaz latšipuuᴅ, neitä irsiä kuttsuas soonõõ irsi, soonõõ irreᴅ mille peale pannakse laelauad, neid palke kutsutakse laetaladeks
J kuurittsoi ammõz irsi seina ülemine, sälkudega palk (mille külge kinnitatakse sarikad)
M Lu irsi mettsä palgimets
2. aampalk, (lae)tala | vn (потолочная) балка, матица
Kõ naizikot sõisovat tšehsrihez irree kõhall naised seisavad keset tuba (lae)tala kohal (= all)
3. võllas | vn виселица
Kett. ajõ irtee(see) ajas (teise) võllasse
J elä aja minnua irteesee ära aja mind võllasse (= ära nõua minult võimatut)!
Vt. ka latši-irsi, makauzirsi, multairsi, poluirsi, slega-irsi, sooni-irsi, soonõõ-irsi, tazairsi

itšävöittää M Lu itšävöittä J-Tsv. itšäveittääɢ I, pr itšävöitän Lu itšävöiten J, imperf itšävöitin Lu J
1. igavleda, igavust tunda; igatseda; nukrutseda | vn скучать; тосковать; грустить
M täm̆määkaa bõõ aikaa itšävöittää temaga pole aega igavust tunda
I koira ulvoʙ, peremeessä itšäveitäʙ koer ulub, igatseb peremehe järele
Lu miä õõn paha itšävöittämää ma nukrutsen alatasa
J võõras poolla jõka inimin itšävöiteʙ võõras kohas (= võõrsil) iga inimene nukrutseb
2. kurbust tundma panna, nukraks teha (ka impers.) | vn нагонять, нагнать тоску, скуку
J elä õõ nii tuskõin, itšävöited i minu ära ole nii nukker, teed minugi nukraks
Lu minnua algab itšävöittää mind teeb nukraks

itšäässi Kett. Kõ itšεässi L = itšizessi
Kõ jään itšäässi häilämää jään igavesti hulkuma
L kaottaassa minu itšεässi rl (pulmaitkust:) kaotatakse (= unustatakse) mind igaveseks

ittšää Li J ittšä J-Tsv. ikka, aina, alati, igavesti | vn всегда, вечно
J tämä ittšää mokoma viratoo ta on ikka niisugune halb (olnud)
J ittšä siä minnua tuskõnoitõᴅ sa alati pahandad mind
J talopoigõll tšäed on ittšää viĺĺiiᴢ talupojal on käed alati villis
J eb ittšä suur tuuli puhu, kõrt i tämä alõnõʙ vs ega kõva (suur) tuul puhu igavesti, kord vaibub temagi.
Vt. ka mikä-ittšää

joottaa M Kõ S (K Ja-Len. J-Must.) juottaa L (K P V Li) jùottaa Po juuttaa Lu Ra J Ku vdjI juutta J-Tsv. juuttaaɢ I, pr jootan K M jùotan Po juutan Lu juutõn Lu J, imperf jootin M juotin V juutin Lu J juut̆tii I
1. joota, juua anda | vn поить, напоить
M menin lehmiä joottamaa läksin lehmi jootma
Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole
Lu minnua maama piimällä juutti, välillä anti vettä rl ema jootis mind piimaga, vahel andis vett
Kõ jootõttii viinaa i õlutta anti viina ja õlut juua
M jootõttii meez umalaa mees joodeti purju
I kõõᴢ inehmine nõizõʙ läsimää siiᴢ tätä kaile roholõ juuttaaᴢ kui inimene jääb haigeks, siis antakse talle seda rohtu juua
2. (külge, kinni, kokku) joota | vn припаивать, припаять, спаивать, спаять
J juut kruužgõlõ kõrv jooda kruusile kõrv (külge)
J tšainikõllõ on juutõttu uus põhjõ teekannule on joodetud uus põhi
J jootab ühtee (Must. 186) joodab kokku
3. pleissida, jätkata (köit) | vn сплеснивать, сплеснить (канат)
J juut rihmaa õtsad ühtee pleisi köie otsad (kokku)

jutõlla K Lu Li J (Kett. Len. Ra) jutõll Lu J-Tsv. juõlla Al. Kett. K L P M Kõ S Po (Lu J) juella K-Ahl. juolla Kett. K L P Ke M (Kõ) juolt [sic!] Ke-Kett. joolla Kett. K J juõllaɢ ~ juullaɢ I, pr juttõlõn Kett. P Kõ Lu juttõõn Kett. K U P M Kõ Po Lu Li J juttyõn L P juttelen ~ jutteen K-Ahl. juttõn Lu-Len. J juttõõ I, imperf juttõlin Kett. K P M Kõ Po Lu Li Ra J juttõĺin M-Set. juttõlii ~ juttõli I
1. öelda; rääkida | vn сказать; говорить
P tšüsüzin, tämä nõssi pihtoikaa, mitäid eb juolluᴅ küsisin, tema kehitas õlgu, midagi ei öelnud
Lu mee juttõõ däädällee dorova mine ütle onule tere
J miä juttõn arvotusõ, a siä arva ma ütlen mõistatuse, aga sina arva ära
M nii eittüzin, ev võinnu kõik sõn̆naa suussa juõlla nii ehmusin, ei saanud sõna(gi) suust (ütelda)
M nii õli võtõttu juolla vana rahvaᴢ nii oli vanarahval kombeks öelda
Lu juttõmizõõ jutõlla jutu sees v. jutu jätkuks öelda
M tämä on kõhallin inehmin, täm juttõõp kõhallaa silmiisee hod enelee kunikkaalõõ ta on otsekohene inimene, ta ütleb otse näkku (silmadesse) kas või kuningale endale
P juttõlin nagrussi, naĺĺassi ütlesin naeruks, naljaks
M juttõõʙ vassaa vastab (ütleb vastu)
M tämä tunnõb juõlla sillõ kõik eeltä ta oskab sulle kõik ette öelda (= ennustada)
P mitä tüö siz aźźaa tulitta, juolkaa siz vällää mis asja pärast te siis tulite, öelge siis välja
Li vot muut enepää miä siitt adrõssõ taitaa en tää i jutõllatši vaat, muud enam ma sellest puuadrast vist ei oska rääkidagi
L baba meilie juttõli, etti ühes taloza õli lemmüᴢ vanaema rääkis meile, et ühes talus oli kratt
Lu jutõllaa, što sitä et saa praavittaa räägitakse, et seda (haigust) ei saa ravida
P juttõõn suurta kummaa rl räägin (teile) suurt imet
M miä juttõõn sillõõ üv̆vää meeltä ma räägin sulle (midagi) rõõmustavat
M täm millõõ juttõli salamii ta rääkis (seda) mulle salaja
J miε en tää, kui jutõlla ühsinää ma ei tea, kuidas üksinda (= ilma kaasvestlejata) rääkida
J proopoved́ia juttõõma jutlust pidama
2. öelda, kutsuda, nimetada | vn называть, назвать, звать
P vihkuri, juollass tuoš tuulispää vihur, öeldakse ka tuulispea
P juttõlivat tätä onoss kutsusid teda onuks
Lu hüüpiäss pelehüzess jutõllaa öökulli kutsutakse kummituseks
P juollaᴢ puukõssi (seda putukat) nimetatakse puugiks
Lu koira poikaa jutõllaa penikko koera poega kutsutakse kutsikaks
3. taga rääkida, laimata | vn сплетничать, насплетничать, наговаривать, наговорить, клеветать, наклеветать
Lu minnua on kõikkii jutõltu, ühs ahjo vaa eb õõ jutõllu mind on kõik taga rääkinud, ainult ahi ei ole taga rääkinud
J jutõltii med́d́ee tšülää, jutõltii, soimõttii räägiti taga meie küla, räägiti taga, sõimati
■ (asesõnaga liitunult в соединении с местоимением:) J ḿattõn [= miä juttõõn] ma ütlen

jättää M Kõ Lu J (K R U Li Ku Kr) jättεä L P jättä J jättääɢ I, pr jätän R U L P M Kõ Lu J, pl 1. p. jattim Kr, imperf jätin R U L P Lu J
1. jätta | vn оставлять, оставить
J peri väĺĺä õmaz riiss, ehan nii saa jättä nõua oma asi kätte, ega (ju) nii saa jätta
Lu eb õõ jumalaa kotonn, on jätettü treŋgiᴅ, nüᴅ on pitšällized vihmaᴅ jumalat ei ole kodus, on jäetud (ainult) sulased, (sellepärast) on nüüd pikaajalised vihmad
Li tšerkka on kalojee segaᴢ, süüʙ ailija, muuta eb jätä ku pää ja roo merikilk on kalade seas, sööb räimi, muud ei jätä (järele) kui pea ja luu
Lu lähtemä jätetää suguss õhv jäetakse tõuloomaks
M sõtamehed mentii niku lumi suli, noorikõd jätettii itkõmaa sõjamehed läksid nagu lumi sulas, jätsid pruudid nutma
M ühessi vuuvvõssi jättääs tšüntämättä, se on ahopõlto, ahonurmi üheks aastaks jäetakse kündmata, see on sööt
J jätä. kehtaat siä tämäkaa tšizgoskõll jätä (järele)! Viitsid sa temaga jännata!
Li jätti tüü minuu kaglaa jättis töö minu kaela
J väliä jättemä vahet jätma
J vetel kraask valup seinä müü alaz de jätäb viiruᴅ vedel värv valgub seina mööda alla ja jätab viirud
Kõ miä sinuu jätän ma jätan su taha (= jõuan sinust ette)
Lu minnua jätettii üüssi mind jäeti ööseks (= jäeti ööbima)
Lu jätetää perrää urokkaa jäetakse peale tunde
Lu miä jätin tüü tšezzee ma jätsin töö pooleli
J jättega tüü maalõ jätke töö(tamine) järele!
J jätti paĺĺo dobraa perälee jättis palju varandust järele
M jätät siä min̆nua rauhuusõõ vai eᴅ kas sa jätad mu rahule või ei
J jättemä seĺĺää taga selja taha jätma
2. maha jätta, hüljata | vn оставлять, оставить, покидать, покинуть, бросать, бросить
L kuoli enne, jätti minuu rl suri ema, jättis mu maha
Lu meez jätti naizõõ, meni naizõssa erii mees jättis naise maha, läks naisest lahku
I χolostõi tõizõõ võtti, a täm̆mää jätti poiss võttis teise (tüdruku), aga tema jättis maha
Kr tagga jättend maha jätnud

kaartaa M Li (Kett. K-Sj.), pr kaaran Kett. M kaarõn Li, imperf kaarõn M
1. (kedagi) vältida, (kellestki) kõrvale v. eemale hoiduda, (kellestki, millestki) kaugelt, kaarega mööda minna; (kedagi millestki) ilma jätta | vn избегать, избегнуть, сторониться, посторониться, обходить, обойти стороной; лишать, лишить
M tätä piäp kaartaa, täm on kehno inehmin teda tuleb vältida, ta on halb inimene
Kett. pahaa inehmiss kaaran halvast inimesest lähen kaugelt mööda
K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) rl (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda
Li tõisiil annõʙ, a millõ eb annõ, minnua kaarõʙ teistele annab, aga mulle ei anna, mind jätab ilma
2. tiirelda, tiirutada | vn кружить
M sakkali alkõ kaartaa kanakull hakkas tiirlema
3. M-Set. takistada | vn препятствовать, вос-.
Vt. ka kaarata, kaartiissa, kalttiissa

kagra Kett. Set. K R-Reg. U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Pi Ke Ja-Len. Kr) kagrõ Li kagr Lu Li Ra J Кагра Tum. Ка́гра Pal₂ K-reg₂ Ii-reg₁, g kagraa K L P M Lu Ra J I kagra Lu J, pl kagrad ~ kaggrat Kr kaer | vn овёс
K õzralõõsõõ i kagralõõ piäb valmissaa sütšünä maa odrale ja kaerale tuleb maa sügisel ette valmistada
Li kagrall õli õma aikõ i õzrõllõ i vehnäll niill õli õma aika tšülvää kaeral oli oma aeg ja odral ja nisul, neil oli oma külviaeg (aeg külvata)
M vanall aikaa algõttii tšülvää kagraa ain tševädmiikkulassa vanasti (vanal ajal) hakati kaera külvama ikka kevadisest nigulapäevast (peale)
J karut tšäivät kagraza karud käisid kaeras
Lu suurõd ripsid õllaa kagrõll kaeral on suured pöörised
Kõ χlaarinn pantii kagrad jumalnurkkaa floorusepäeval pandi kaerad (= kaeravihk) pühasenurka
Kõ opõzõlõ niitettii vihko kagroi hobusele lõigati vihk kaeru (floorusepäeval)
J ku üüllä tulta lüüʙ, siz jutõllaa: kagra valmissuuʙ kui öösel lööb välku, siis öeldakse: kaer valmib
J kagrõd om veel vihereᴅ, niittä ep saa kaerad on veel haljad, ei saa lõigata
J kagra pantii škirdaa kaer pandi hakki
Lu kagria, õzria i nisuja pantii roukkuu kaera, otra ja nisu pandi (rehe juurde) auna (rõuku)
J riig on ahõttu kagraka rehi on ahetud kaeraga
Lu riiganikad mentii kagroi tappamaa rehelised läksid kaeru peksma
J siin kagrat kaupotaa, rüttšeed lunasõtaa rl siin kaerad kaubeldakse, rukkid lunastatakse
J kagrakaa saat tšiirep ovõiss etes ku dubinakaa kaeraga saad hobust kiiremini edasi kui malakaga
J joonitteeb vallalin, niku kagrõll süütettü opõin jookseb vabana (= jõude) ringi nagu kaeraga söödetud hobune
Lu kagrassa teχ́χ́ää javoa, i suurimoi teχ́χ́ää kagrass kaerast tehakse jahu, ja tangu(sid) tehakse kaerast
Lu enne vet́ tehtii kagrass kakkuja ennemalt ju tehti kaera(jahu)st kooke
K vai eb lie vajaga minua ruttõ ruttšee niittämizele, kallii kagraa aigalõ .. (Al. 48) või ei ole mind vaja kiirel rukkilõikusel, kallil kaera(lõikuse) ajal ..
M kagraa vihko kaeravihk
Ra kagraa salvo kaerasalv
M J I kagraa ripsi ~ Lu kagra ripsi ~ J kagra rippsü kaerapööris
Lu kagraa kiiseli ~ kagra kiiseli ~ kagra kiisseli ~ Ra kagr kiisseĺjä kaerakiisel e. -kile
J kagr vihgod pannaa škirttasõõ kaeravihud pannakse hakki
J põlloll seissa kahs kagr škirtta põllul seisab kaks kaerahakki
Lu kagra kuilas tehtii: kahs vihkoa vastikkoo, ühs pantii päässi, poolittaa, i nii tehtii nissua kaerahakk tehti (nii): kaks vihku (pandi) vastastikku, üks pandi peaks, (lahutati) pooleks, ja nii tehti (ka) nisu(hakke)
Lu kagra koorõõ pääl on liblõ kaera(tera) koore peal on lible
Lu kagra javo siglotaa, jääväd lesemeᴅ (kui) kaerajahu sõelutakse, (siis) jäävad kliid e. keed
Lu kagra lese-mee vannia tehää jalkoilõõ kaerakliide vanni tehakse jalgadele
Lu kagra terä ~ kagra jüvä kaeratera
■
K enne on ellä eittümää, kagra liblo kaihtumaa (Al. 46) rl ema on hell heituma, kaeralible kohkuma

kahstõ·ššõmõtta K M kaχstõ·ššõmõtta M kahstõššõmõtta K M I kahsitõššõmõtta ~ kahstõ·ššõmatta M kahstõššõmatta K-Al. kahstoššamatta K-Ahl. kahstõ·šmõtta (Po) kahstõ·ššõmõtt P M kahstõššõmõtt M kahstõ·iššõmõtt ~ kahstõiššõmõᴅ Li kahstõ·ššõmõᴅ P I kaχstõ·ššõmõᴅ K kahstõššõmõᴅ (P) kastõššõmõtta M kastõ·šmõtta I kastõ·ššõmõtt S kastõiššõmõᴅ Lu kahstõ·iš́t́š́ümmeᴅ J kahstõ·iššümmeᴅ Lu J kahstõ·iššümmett ~ kahstõ·iššumõᴅ ~ kahstõ·ššümeᴅ ~ kahstõššumõᴅ Lu kahstõiss V kahstõ·št Po kahsto·issᴀ ~ kassto·issᴀ Ku kachsteiskümme ~ kachsteiskümm ~ kachsteischkümm ~ kachsteistum Kr, g kahõõtõššõmõõ ~ kahstõ·ššõmõõ kaksteist | vn двенадцать
M parrõᴅ, näit on kahstõ·ššõmõtta parred, neid on kaksteistkümmend
M min̆nua tultii võttamaa kahõllatõššõmõlla opõzõlla mind tuldi võtma (= mulle tuldi peigmehe poolt järele) kaheteistkümne hobusega
I itšäpäivässä mennäk kattilaa kahstõ·ššõmõᴅ verstaa Itšäpäiväst Kattilale minna on kaksteist versta
I i sis kastõ·šmõtta tunnia kase murtšina tuli ja siis kell kaksteist tuli lõuna(söök)
M kahstõ·ššõmõtt vootta tšäütii eittseesee kaheteistkümneaastaselt käidi (juba) õitsil
P pummalaa tšülä põli tuhad ühesää sataa ühessemel vuotta kahõltõ·ššõmõl maita Pummala küla põles tuhande üheksasaja üheksandal aastal kaheteistkümnendal mail
Li isuttii kahtõõtõiššõmõnnõõ [sic!] tunniissaa istuti kella kaheteistkümneni

kahõssamaiᴢ K L J kahõssamõiᴢ M Kõ kahõssamaaᴢ ~ kahõssamaᴢ Lu Li kahehsamas K-Ahl. kahõssõmaᴢ Li J kahõssõmõiᴢ ~ kahõssõmõõᴢ M kahõssõmõᴢ Set. Ke M I kahõssmõs Ke-Set. kahessõmõiᴢ K-Set., g kahõssamattomaa: kahõsmõttõmaa Lu kahõsõttomaa M kahõssõma J-Tsv. kahesõttomaa K-Set. kaheksas | vn восьмой
J kahõssõmas talo õtsalt kaheksas talu (küla) otsast (lugedes)
J minnua süütettii emäkaa perenne seitse voott, kahs kuut kahõssõmat voottõ mind söödeti emaga peres (perena) seitse aastat, kaks kuud kaheksanda(s)t aasta(s)t
M milla on süntümäpäivä kahõsõttomalla aprelia minul on sünnipäev kaheksandal aprillil
Kõ leeb mira kahtšümmett kahõssamõiz august tuleb rahu kahekümne kaheksandal augustil
J kahõssamais tšümmenäiᴢ kaheksakümnes
J kahõssõmaz õsa sargõss om med́d́e kaheksandik põllust on meie (oma)

kaihoa Li J-Tsv. (Lu), pr kaihon Lu Li J, imperf kaihozin Li J = kaivata
1.
Li tüttö meni emälee kaihomaa tütar läks emale kaebama
Lu poika johs kottoo ja maamal kaihoʙ: minnua taaz lüütii poiss jooksis koju ja kaebab emale: mind peksti (löödi) jälle
2.
J tämä kõvassi kaihoz õmass eloss ta kurtis (kaebas) väga oma elu üle

kailanalla I = kainnalla
siä eläk kudutaɢ min̆nua kailanalla, miä peltšää sa ära kõdista mind kaenla alt (all), ma kardan (kõdi)

kailussaa: kailussa J-Tsv., pr kailusan: kailusõn J, imperf kailusin J kaelustada, kallistada | vn обнимать, обнять (за шею)
suvat ko minnua. siis kailus kas (sa) armastad mind? Siis kallista!

kaivaa Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J (R Ja Li) kaivaaɢ I, pr kaivan K P M Kõ Lu J kaivõn Lu Li kaivaa I, imperf kaivõn K R M kaivin Lu Li kaivõõ I
1. kaevata | vn копать, выкопать, рыть, вырыть
Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs teisele auku kaevad, aga ise auku langed
Lu kanava on kaivõttu, õja johzõb ize kraav on kaevatud, oja jookseb ise
Lu kanašnikka kaivap kaivoja kaevumeister kaevab kaeve
P põlloo pääl tšünnäᴅ vai kaivaᴅ lapiikaa põllul künnad või kaevad labidaga
I tšiusazivat kaivaaɢ (nad) proovisid kaevata
L õli kaivõttu vällää švetska orud́ijaᴅ oli(d) välja kaevatud rootsi relvad
2. uuristada, õõnestada | vn долбить, выдолбить, выдалбивать
Lu dolotaakaa kaivõtaa aukkoja peitliga uuristatakse auke
M õlut-kavi õli aavassa kaivõttu õllekapp oli haava(puu)st õõnestatud
Lu truba kaivataa koivupuussõ pasun õõnestatakse kasepuust
M ku hoŋka b õllu mätäsüä, sis senessä kaivõttii koria kui vana mänd ei olnud seest mäda, siis sellest õõnestati ruhi
M kotonn kaivõttu puin naappa kodus õõnestatud puust kauss
3. kaevata, pusata, puskida; müksida (peaga) | vn бодать, боднуть; тыкать, ткнуть (мордой)
I süämikko lehmä nõisi kaivamaa naizikkoa tige lehm hakkas naist puskima
I pukki tahoʙ min̆nua kaivaaɢ sokk tahab mind pusata
M ärtšä kaivaʙ, jooskaa pak̆koo pull kaevab, jookske pakku
M katti eb mee jalkoiss vällä, ain kaivab jalkoiza, kaivap pääkaa ain kass ei lähe jalust ära, aina hõõrub jalgu (jalus), aina hõõrub peaga
4. (kartuleid) võtta, noppida | vn копать, выкопать (картофель)
M sütšüzünn nõisas kaivamaa omenoit sügisel hakatakse kartuleid võtma
S omenat kaivõttii i pantii kooppaa kartulid võeti üles ja pandi koopasse
Lu menimmä maamunnaa kaivamaa läksime kartuleid võtma
I naizõt kaivõvad õunaa naised võtsid kartuleid
5. (välja) tuua v. võtta v. koukida v. kiskuda, (ära) võtta v. rebida | vn вытаскивать, вытащить; выкапывать, выкопать; срывать, сорвать; соскабливать, соскоблить
Ja vassa vaatti algõttii, katušissa kaivõttii rl alles vaati alustati, küünist (välja) toodi
M kussa kaz̆zee sõn̆naa taka-taarissa kaivannu, kase on mokoma sutotšnyi sõna (ei tea) kust {t-t}-st (= vanadelt inimestelt) on selle sõna (välja) koukinud, see on niisugune naljakas sõna
I kasta til̆laa viil en kaivannuɢ, en kerttännüɢ neid päramisi ma veel ei võtnud välja, ei puutunud
I mokoma niku uhvotta, kajella kaivõ lehmältä vazik̆kaa niisugune nagu potihark, sellega kiskus (koukis) lehmalt vasika välja
I meni äd́jä sütšüzellä nagrissa kaivamaa läks taat sügisel naerist välja kiskuma
Lu lempeit on kehno kaivaa paelusse on raske välja saada
M sis pannas miä lumõõ alaa maalõõ, kaivaas milta kõikki heŋki vällää (Set. 22) siis pannakse mind lume alla maa(pinna)le, võetakse mult hing lausa välja
M miä ruv̆võõ kaivõn vällää ma kiskusin kooriku (haavalt) ära
M soomussõᴅ kaivaaᴢ vällä, kõik kraappiaᴢ soomused kistakse (kaladel) ära, kõik kraabitakse
■
Lu õhsõnus kaivaʙ ajab oksele
Lu sitä ku süütii, siiz õhsõnuss ep kaivõ kui seda söödi, siis ei aja(nud) oksele
Lu kaivi õhsõnusõõ inemizelt ajas inimese oksele
M sat̆toa kaivaʙ, tuõʙ säätä kisub sajule (sadu), tuleb halb ilm
Lu poro sõvaa kaivi, i maa kaivi kõltõzõss leelis pleegitas pesu ja põranda tegi kollaseks

kaivata Kett. R-Eur. L P M Kõ Lu (K-Ahl. Ku) kaivatõ J kaivõtõ Lu Li kaivõt Ra J-Tsv. kaivataɢ I, pr kaipaan K R P M Kõ Lu Li Ra J kaipaa I, imperf kaipazin P Lu J kaipõzin Li Ra J
1. kaevata (kellegi peale), kaebust tõsta | vn жаловаться, пожаловаться, подавать, подать жалобу
Lu vanameez lähs papil kaipaamaa, jott miε mutitan vättšiä vanamees läks preestrile kaebama, et mina ässitan rahvast
P pojokkõin ŕääguʙ: miä ennele kaipaan poisike karjub: ma kaeban emale!
Ra ep piä kaivõt tõizõõ päälee ei tohi teise peale kaevata
J kui va voolostii suuoss mittäit ep tuõ valmessi, siis kaipaan uje·znoi suutoo kui aga vallakohus ei aita, siis kaeban maakonnakohtusse
2. kaevata, kurta | vn жаловаться, пожаловаться; сетовать, посетовать, хныкать
P nüt tulin kaipaamaa, kalliini kazvattõlijõinõ rl (itkust:) nüüd tulin kaebama (kurtma), mu kallis kasvatajake
L ku nyõn tulõmaa kaipaamaa, uskogaa minua õnnõtuota rl (itkust:) kui tulen kaebama, (siis) uskuge mind, õnnetut
M elä kaipaa tšül̆lää naizilõõ: tšülä veep tšüüneliise, a valta vettä valkamaa ära kaeba külanaistele: küla viib pisaraisse, aga vald vett valama (= nutma)
I mitä siä ainõ kaipaaᴅ, mitä sillõ on vaj̆jaa mis sa alati kurdad, mis sul vaja on?
J med́d́ee kaipamiss eb võtõttu i suulõõ meie kurtmist ei võetud kuuldagi
Kõ millõ ep saanu kaivata: isä nagrõ, a emä sõittõli ma ei saanud (kellelegi) kaevata (oma muret): isa naeris, aga ema sõitles.
Vt. ka kaihoa, kaihoossa, kaihota, kaihottaa, kaihotõlla

kalattsi Lu J (K) kalatsi K-Ahl. kalattši Li, g kalatsii Lu Li sai | vn булка, белый хлеб, калач
Lu miä teen kalattsia, sekkaan jämmiä taitšinaa ma teen saia, segan paksu taina
K a kalattsiilla kazvatitta rl (itkust:) aga saiadega kasvatasite (mind)
J kalattsi javoss tehtii valkaaᴅ leipää saiajahust tehti saia

kaĺĺua Lu Li Ra J kaljua (J-Must.), pr kaĺĺun Lu Li Ra J, imperf kaĺĺuzin Lu Ra J
1. karjuda, kisada; huigata, häälitseda (lindude kohta) | vn кричать, вопить; кликать, издавать звуки (о птицах)
J issuzin maalõõ itkõmaa, tšivee päälee kaĺĺumaa rl istusin maha nutma, kivi peale kisama
Ra tabušnikat kaĺĺuttii i tehtii tuli, jott ep tulliis susi tabunaa hobusekarjused kisasid ja tegid tule, et hunt ei tuleks hobusekarja
Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist
Ra miä kazell talvia jäin gluhoissi, piäp kaĺĺua, siis kuulõn ma jäin sel talvel kurdiks, peab karjuma, siis kuulen
Ra harakaa poigat kaĺĺutaa vaa süüvvä harakapojad karjuvad (= nõuavad karjudes) ainult süüa
J gajagõd nii tuzgõssi kaĺĺuta kajakad kisavad nii kurvalt
J hüüpiäs kaĺĺub üüllä öökull huikab öösel
J kuulõt, ku kurgõd kaĺĺuta kuuled, kui kured kruuksuvad
2. hüüda, hõikuda | vn кликать, кликнуть, окликать, окликнуть, кричать, крикнуть
J kaĺĺup tüttöi meresse rl hüüab tütreid merest
Li siz minnua kaĺĺuʙ, miä menin müütä siis hüüab mind, ma läksin (just) mööda
J miä ku kaĺĺun, siält kaijjahtab vassa kui ma hüüan, sealt kajab vastu
J kaĺĺutti urra·a meilee hüüti meile hurraa
J kaĺĺuja ääli on kõrveza kk hüüdja hääl on kõrbes

kamissa: kamissõ Lu kami·isa (Lu), g kamisaa komisjon | vn комиссия
kamissõ laski kuuvvõssi kuussi kottoo ookaamaa komisjon laskis (mind) kuueks kuuks koju puhkama

kamunista M kommunista M Lu, g kamunistaa kommunist | vn коммунист
M kamunistad millõõ avittaaᴢ kommunistid aitavad mind

kaŋgõta (M), pr kaŋkõnõn M, imperf kaŋkõnin M kangestuda, kangeks jääda (külmast jne.) | vn коченеть, окоченеть, деревенеть, одеревенеть
tükkünää miä kaŋkõnõn, laskõgaa tšiireʙ kot̆too ma kangestun üleni (külmast), laske (mind) kiiremini koju.
Vt. ka kaŋgõttua, kaŋkissua, kaŋkõnõssa

kantaja (R-Eur. R-Lön. J) kantõjõ J, g kantajaa
1. kandja | vn носитель, носительница
R rissintsä rissittäjäni, rissiveessa võttajani, kaivoveessa kanttajani (Eur. 38) rl ristiisa, minu ristija, minu ristimisveest võtja, minu kaevuveest kandja
J emä on taloz oolõ ja murhõ kantõjõ ema on majas hoole ja mure kandja
J meez on mõõkaa kantajann rl mees on mõõgakandja(ks)
J vääntüü tšehs vättšee, litši lipuu kantajiije, lipuu kantajad on kavalaᴅ rl (ema õpetab sõduriks värvatud poega:) käändu kesk väge (= hoidu teiste keskele), lipukandjate ligidal(e), lipukandjad on kavalad
2. fig sünnitaja, kandja (ema hellitusnimi rahvalauludes) | vn родительница (ласкательное название матери в народных песнях)
R kui kasvatti kantajani (Lön. 185) rl kuidas kasvatas (mind) mu sünnitaja.
Vt. ka prosveroi-kantaja, süü-kantaja

kantõlõ Lu Ra, g kantõlõõ Lu Ra = kannõl
Ra vellot kantõlit kantõlõnnõ rl vennad kandsid (mind) kandlena (= hoidsid õrnalt, hellalt)

kargata P Lu Li kargõt J-Tsv. karata [?] (R-Reg.), pr karkaan Lu Li J, imperf karkazin P Li karkõzin Lu J põgeneda, pageda | vn бежать, убежать, с-
Lu miä karkõzin, minnua ajõttii takkaa i saatii tšiin ma põgenesin, mind aeti taga ja saadi kätte (kinni)
J karkajõ dalisko pakõnõja on ühellain põgeneja või pageja on (tähenduselt) ühesugused
R anna tupa tullassen, rihi suoja ollassen, kammarit karataksen (Reg. 33) rl anna tuba tulla (= kuhu tulla), soe tare olla (= kus olla), kamber pageda (= kuhu pageda)
J jänes karkaab jooss pakkoo jänes jookseb (põgeneb joosta) pakku.
Vt. ka karkõnõssa

karja Kett. K L P M Kõ S V Lu Li J I (Ku vdjI) karjõ J-Tsv., g karjaa Kett. K Kõ Lu J I kari | vn стадо
L karja lehmii kari lehmi
Kõ tuli karja ärtšiä tuli kari härgi
J karjõ on suuriõ sikojõ rl on kari suuri sigu
K ühs lehmä sitakaᴢ, kõikõõ karjaa situʙ vs üks sitane lehm situb kogu karja (täis)
Ku hän oli vassumain lehmᴀ̈ karjaᴢ kk tema oli uus lehm karjas
S karja õli jo mennü vällää kari oli juba välja läinud
K karjat tulivat kotoo perää päivää laskua karjad tulid koju peale päikeseloojangut
L tševäd jürtšinn karja ja tabuni lazzõttii mettsεä kevadisel jüripäeval lasti (lehma)kari ja hobusekari metsa (= metsakarjamaale)
J piik meni karja ajama teenijatüdruk läks karja (välja) ajama
vdjI piäb vasatak karjalõõ tuleb karjale vastu minna
J karjušši ja paastõri od́d́õta karjaa karjus ja abikarjus hoiavad karja
J kattsozin velloo karjoi rl hoidsin (valvasin) venna karju
Lu karjušši vahip karjaa karjus valvab karja
I suuri karja meeʙ mettsää, lehmäᴅ meeväᴅ suurõza karjaza suur kari läheb metsa (= metsakarjamaale), lehmad lähevad suures karjas
J ärtš karja härjakari
P lammas karja ~ J lammõs karjõ lambakari
Kõ palkatkaa minua karjušissi, tšülää karja vaattajassi (Len. 217) (karjaselaulust:) palgake mind karjuseks, küla karja valvajaks
Kõ kahs talvõa õlin karjaa piikann kaks talve olin karjatüdrukuks
J karjaa ajamizõõ päiv (kevadine) karjalaskepäev
Kõ jürtšin õli karjaa alkaminõ jüripäeval oli karja(skäimise) algus
Lu karja progona karjatee
Lu karja maa karjamaa.
Vt. ka lammaskarja, lehmäkarja

karkuttaa Lu kargutta J-Tsv., pr karkutan Lu kargutõn J, imperf karkutin Lu kargutin J
1. ehmatada, hirmutada | vn пугать, испугать
Lu võtõtti karkutatti, sis tuõb laŋkõva tauti (kui) ehmatati, siis tuleb langetõbi
J jürizemin kargutti lahzõ üleᴢ müristamine ehmatas lapse üles
2. äratada | vn будить, разбудить
Lu lahs karkutõttii enn aikaa üleeᴢ, kõns täll õltii rodimitsaᴅ laps äratati enneaegu üles, kui tal olid krambid
J tunnia kuus karkot minnua üleᴢ kell kuus ärata mind üles.
Vt. ka karkotõlla, karkutõlla, karkõttaa, karmia², karmissaa²

karmissaa² M Li, pr karmisan M karmisõn Li, imperf karmisin Li
1. ka impers. hirmutada, kohutada | vn пугать, страшить
M lassa ep piä karmissaa last ei tohi hirmutada
Li tämä tšettäid ep kõnsaiᴅ karmissõnnuᴅ tema ei hirmutanud kunagi kedagi
M minnua kõik karmisaʙ, miä en tõhi sinne mennä mind lausa kohutab, ma ei julge sinna minna
2. karmilt vaos hoida | vn строжить, держать строго
Li lassa piäp karmissaa, ep piä antaa nii paĺĺo vollia last tuleb karmilt vaos hoida, ei tohi nii palju voli anda
3. karistada | vn наказывать, наказать
Li tämä jo kõvassi meni koirassi, tätä vähäizee piäp karmissaa ta on juba väga koeraks läinud, teda tuleb natuke karistada.
Vt. ka karassaa¹, karissaa¹, karkuttaa, karkotõlla, karkuttaa, karkutõlla, karkõttaa, karmia²

karttaa L M (K-Ahl. J-Must.) kartta J-Tsv., pr kartan M kartõn J, imperf kartõn: kartin J
1. hoiduda, vältida | vn избегать, избегнуть
L rohuo pεälie kartõttii tallata, etteb roho painuiss rohu peale hoiduti astumast, et rohi ei lamanduks
2. karta | vn бояться
M kartab min̆nua kardab mind
J kartõm menne kujalõ mokomõll tšülmell kardan välja minna sellise külmaga
J noor opõin kartõb menne lautilõ noor hobune kardab parvele minna
■
Li kartap kõvassi segab väga

kazvotõlla J, pr kazvottõlõn, imperf kazvottõlin J = kazvatõlla
emüd minnua kazvottõli rl emake mind kasvatas

kaugaassi Kett. kaugassi U M kaugass K L M I kaugaśi Kr
1. kauaks | vn надолго
K minuu jätti kaugass tänne maailmaa rl (itkust:) jättis mind kauaks siia maailma
L ku kaugass mened lidnaa kui kauaks (sa) lähed linna?
2. kaugele | vn далеко
U menid nii kaugassi, eb näü jältšiätä läksid nii kaugele, (et) ei ole näha jälgi(gi)
M jo jürü lõpuʙ, meni jo kaugassi äike juba lõpeb, läks juba kaugele
M õuna õunappuussa kaugass ep tõku vs õun õunapuust kaugele ei kuku (= käbi kännust kaugele ei kuku).
Vt. ka kaugaa, kaugaᴢ, kaugõssi, kaugõᴢ, kaukaalõõ

kaugõpassi (P) kaugõpass P Lu kaugõpõssi ~ kaugõpõss Lu kauõpahsi J-Must. kaukõpass ~ kaukõpõss ~ kaukõpaᴢ Lu
1. kaugemale | vn дальше
P mene kaugõpass mine kaugemale
Lu mene kaukõpaᴢ, elä patška minnua rägääkaa mine kaugemale, ära määri mind tatiga
Lu mee omijõõ juttujõõkaa kaukõpaᴢ mine metsa oma jutuga (mine oma juttudega kaugemale)
Lu paa takkaa, kaukõpass pane taha(poole), kaugemale
2. kauemaks, kauemini | vn дольше, на большее время
Lu kuiv inemin tävvütäʙ, jott tapajaiᴢ kaugõpõssi kitsi inimene hoiab kokku, et jätkuks kauemaks.
Vt. ka kaugõpaa, kaukaapõllõ, kaukõpalõõ, kaukõpalõõsõõ

kautta K-Ahl. P Lu Li kautt M J-Tsv. kauta Kr
1. kaudu, mööda, -pidi; | vn через, по
Lu a sis soome kautta minua saatettii kottoo (Len. 277) aga siis saadeti mind Soome kaudu koju
P narvaa kautta Narva kaudu
J meree kautt merd mööda, meritsi
J maa kautt maad mööda, maitsi
J med́d́e kautt meie kaudu
P mies kutsub minua nimie kautta mees kutsub mind nimepidi
M i ne kaχs sõzart tulivat pulmõjõõ, kummad eväd õõ rodnyiᴅ sõsarõᴅ, emä kautt eväd õõ ja need kaks õde tulid pulma, kes pole lihased õed, ema kaudu ei ole
Kr waśsa kauta vastu
2. pärast, tõttu | vn из-за
Lu miä senee tein nagroo kautta (~ perässä) ma tegin seda naljapärast (naeru pärast)
Li veelko p tavannu vai lustii kautta panti, sitä miä en tää kas enam ei jätkunud (riiet) või pandi ilu pärast (kaenlasiilud särkidele), seda mina ei tea
3. (millegi) poolest | vn по части, в отношении (чего-либо)
Lu jõgõperäll on kehno vee kautta Jõgõperäl on vee poolest vilets (olukord)
Li lustiu kautta tämä on esimein tüttö tšüläᴢ ilu poolest on ta esimene tüdruk külas.
Vt. ka ümpärkautta

kelkka M Lu Li J kelkkõ Lu kelkk ~ ḱelkk J-Tsv. tšelkka (Lu), g kelkaa M Lu Li J ḱelkaa J kelk; palgikelk | vn салазки, санки; дровни
Lu lahzõᴅ ĺuukuvaᴅ kelkaakaa lapsed sõidavad kelguga
J issu ḱelkõlõ, miä liugutõn istu kelgule, ma sõidutan
J iiri raukka meeb mettsää, peen kelkka peräᴢ (muinasjutust:) hiir vaeseke läheb metsa, väike kelk järel
M lait́joo takann on kelkka ree taga on palgikelk
Lu taka kelkka pannaa lait́joosõõ rihmaakaa tšiini, risikkoo palgikelk pannakse ree külge köiega kinni, ristamisi
Lu tämä tõi potku kelkaakaa minnua läpi tšülää ta tõi tõukekelguga mind läbi küla
■
Lu mokom inemin, kumpa tahop kõikiil õlla üvä, i kõikkii panõtõlla, .. sitä jutõllaa lepo kelkkõ niisugune inimene, kes tahab kõigiga (kõigile) olla hea ja kõiki taga rääkida, .. selle kohta öeldakse {l. k.} (= libekeel).
Vt. ka merikelkka, potku-kelkka, takakelkka, vesikelkka

keppi Kett. K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku ḱeppi K J-Tsv. tšeppi Set. Кеппи Tum., g kepii K L P M Kõ Lu Li J kep̆pii M Kõ I ḱepii J tšepii Set. kepp; varb | vn палка; жердь
J sai vanassi, ilm ḱeppiä jo bi häülü jäi (sai) vanaks, ilma kepita juba (enam) ei käi
K kellᴀ̈ mitäkkɪ, a kerrääläizel keppiä vs kellel mis (midagi), aga kerjusel (on) kepp
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu herra alki starikkaa kepilää seltšää müü lüüvvä mõisahärra hakkas taati kepiga mööda selga peksma
M meitä lüvväs keppilöillä meid pekstakse keppidega
Li siiz antõ dubinaa, keppiä gorbaasõõ, seltšää siis andis (kubjas) malakaga, kepiga vastu küüru, selga
M niitii õtsat siot keppiisee, kui algat kut̆toa (lõime)niidi otsad seod kepi külge, kui hakkad (kangast) kuduma
I kahs tšiv̆viä õli, i keppi tšehsi-paikkaza, kaissa kepissä piät tšiin i javotad javoja kaks kivi oli (käsikivil), ja kepp keskpaigas, sellest kepist hoiad kinni ja jahvatad jahu
Li elä tee nii lühhüitä keppiä erneilee ära tee hernestele nii lühikesi keppe
M jõka poolõᴢ kõlmii palikoo, kõlmii kep̆pii (sõimel on) igas küljes kolm pulka, kolm varba
Lu pisozaitõ on tehtü keppiissä, õtsad on teräväᴅ, pisäʙ pistandaed on tehtud varbadest, otsad on teravad, torgib
Lu suksii kepid i remeniᴅ suusakepid ja -rihmad
M javotšivee keppi käsikivi kepp
Li turpaa kepiᴅ, keppi kepiissaa on turpaa väli redelipulgad, pulgast pulgani on redeli(pulga)vahe
J roottši keppi aiateivas; hernekepp
J peentõr kepiᴅ hernekepid
Lu kepii rutška kepi käepide.
Vt. ka alkukeppi, ammaskeppi, barabana-keppi, birkka-keppi, dubina-keppi, flaagaakeppi, ḱena-ḱeppi, leppäkeppi, maokeppi, naapertikeppi, napa-keppi, niisikeppi, nõito-keppi, nältšäkeppi, puu-keppi, rauta-keppi, rullakeppi, sülikeppi, tee-keppi, tšiinitüskeppi, turvas-keppi, umalakeppi, varjokeppi, õttsakeppi

kerttää L P M Kõ Po Lu Li J (Kett. K Ja-Len. Ku) kerttεä L P kerttä J-Tsv. kerttääɢ I, pr kertän Kett. K M Kõ Lu Li kerten J, imperf kertin M Lu J kert́śin Ku puutuda, puudutada | vn трогать, тронуть, касаться, коснуться, прикасаться, прикоснуться
L varaipõõ pellättii neitä rissiit kerttää, etti alpaaʙ varem kardeti neid riste puutuda, et halvab (ära)
P elä kertä pliitaa ussa, uχs tiep poppaa (last hoiatatakse:) ära puutu pliidi ust, uks teeb paa (= teeb valu)
J kast pirttu putelia veel ebõõ kertettü: surguttši om pääl seda piiritusepudelit pole veel puututud: lakk on peal
Po ùomnikoz nõizõ ülleeᴢ, elä ùottõõ, kõõz ämmä nõsõtaʙ, ku uffõtkoikaa nõizõp kerttämää hommikul tõuse üles, ära oota, millal ämm äratab, kui hakkab potihargiga (potiharkidega) torkima (puutuma)
J ai kui on helle, nii ett vaan eb anna kerttää oi kui hell on, nii et ei lase isegi puutuda
Lu siä õõd nii herkka, sinnua ep saa kerttää ni sõnal ni muull sa oled nii hell, sind ei saa puutuda ei sõnaga ega muuga
Kõ min̆nua saunaa pappi ep kertä mind saunahaldjas ei puutu
I minuu aźźoita eläk kert minu asju ära puutu!
L etti kerεäjεä silmä ep kerttäissi rl (loitsust:) et kerjaja silm ei puudutaks (= ei näeks)

kilittää Lu J (Kett. K) kilettää M kilittä J-Tsv. kilittääɢ I, pr kilitän Kett. K Lu J kiletän M kiliten J kilit̆tää I, imperf kilitin Lu J kiletin M kõditada | vn щекотать
Lu jalgan alt kilitetää talla (jala) alt kõditatakse
Lu elä kilitä minnua kaglassa ära kõdita mind kaelast
K ni tämä ku opõzõõ pääĺie menep seĺtšä siis tätä ovõssa kilitäb ain jõka üö nii kui ta (= majahaldjas) läheb hobuse(le) peale, selga, siis teda, hobust, kõditab aina iga öö
Lu saap kilittää inemizee surmaassaa inimese võib surnuks kõditada
J mõnikõz eestit ep peltšä kilittemiss mõni ei karda sugugi kõditamist

-ko K L P M Li J Ku ko [sic!] Kõ-Len. J-Tsv. -kõ K-Salm₁ -k K-Al. kas (küsiv partikkel) | vn ли (вопросительная частица)
K õõtko siä voho süönnü (muinasjutust:) kas sa, kits, oled söönud (= süüa saanud)?
M miä vaatõn, no en tuntõnnu, õliko karu vai susi ma vaatasin, aga ei tundnud (ära), kas oli karu või hunt
L oŋko sill üvä elεä vassõzõz uonyõᴢ kas sul on uues majas hea elada?
J jäiko teile veel paĺĺo kaivomiss kas teil(e) jäi veel palju kaevamist?
J tuli-ko tämä kas ta tuli?
Kõ saap ko tõmmata jo (Len. 219) kas võib juba tõmmata?
J suvat ko minnua kas (sa) armastad mind?
J seizop ko nüt riuku kõhtii kas ritv seisab nüüd otse?
K võinkõ vesõna õlla, saanko tšakona tšäüvä (Salm₁ 773) rl kas (ma) võin {v.} olla, kas (ma) tohin käona käia?
J kaugõssi-ko kas kauaks?
Vt. ka mõnt-ko, veelko
Vt. ka joko¹, eŋko, -k², -ku

kohmia Lu, pr kohmin, imperf kohmizin lahmida, võmmida | vn колошматить
Lu elä kohmi minnua, sinnua entä kohmitaa ära lahmi mind, sind ennast lahmitakse
tõin tõissa kohmivaᴅ lahmivad teineteist

koira Kett. Ränk K L P Ke M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I Kr (Pi vdjI) koirõ Lu J koire Kr koir Lu Li Ra J kõira K-Ahl. koera P Ku koerᴀ ~ koer Ku Коира Pal₂ Ко́эра K-reg₂ Ii-reg₁ Ко͡ера Tum., g koiraa P M Lu Li I koira J
1. koer | vn собака
M koira annab äältä koer haugub
Lu enne vihmaa koira pekerteeʙ enne vihma koer püherdab (maas)
Lu ku koira süüb rohtua, sis tääp kehnoa ilmaa, tääb vihmaa kui koer sööb rohtu, siis (see) ennustab halba ilma, ennustab vihma
Lu siä õõᴅ niku koira, ain nällizä sa oled nagu koer, aina näljas
M ahnas söömää niku koira ahne sööma nagu koer
Lu õõn väsünnü niku koira kk olen väsinud nagu koer
Lu nii eletää niku katiikaa koira kk elavad nii, nagu kass ja koer
Kõ koira koiraa tääʙ kk koer koera tunneb
Lu koir koiraa i suvvaaʙ vs koer koera armastabki
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu nät siä teiᴅ, katid i koirad nagrõvaᴅ kk näe, (mis) sa tegid, (isegi) kassid ja koerad naeravad
Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs koer, kes haugub, see nii ruttu ei hammusta
Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs koer haugub, aga tuul kannab
M siε aukud niku mõizaa koira kk sa haugud nagu mõisa koer
J haukub niku viho-viimiŋ koir haugub nagu vihuviimane (kõige hullem) koer
Ku sill on elo niku papii koerallᴀ kk sul on elu nagu preestri koeral
J niku koira elo: jõgass leivä palass verrõta nagu koera elu: iga leivapala pärast näägutatakse
Lu silla tšeeli tšäüb niku koiraa äntä kk sul käib keel nagu koera saba
Ra koiraa pulmad ovaᴅ, siiᴢ joonitõllaa mõnt koiraa ühes paikkaa, kuza on emikko (kui) koera pulmad on, siis jooksevad mitu koera ühes kohas, kus on emane (koer)
P ärnäkäs koira ~ Lu Ra pagana koira tige koer
Lu hullu koira hull (= marutõbine) koer
Lu talo koira õuekoer, (maja) valvekoer
Lu lintu koira linnukoer
Lu tsepaa koira ketikoer
Lu ohotnikaa koira jahi(mehe)koer
Lu emikko koira ~ koira emikko emane koer
Lu kulli koira ~ koira kulli isane koer
M koiraa poika ~ Lu koira poika ~ I koira penikka kutsikas
2. subst., adj. koer, üleannetu, ulakas, häbematu | vn бесстыдник, наглец, собака; наглый, бесстыжий
Lu ep tunnõ lassa õpõttaa üvvii, lahzõd õpõtaʙ koirassi ei oska last hästi õpetada, õpetab lapsed koeraks (= häbematuks)
Lu nütt on vätši mennüt koirassi nüüd on rahvas läinud ülekäte
J elä õõ koirõnn ära ole häbematu
Lu siä õõt tšülä üvä, koto koira kk sa oled küla(s) hea, kodu(s) koer (= võõrastele hea, koduste vastu häbematu)
Li see õlitši mokoma koira poika see oligi niisugune koer (= üleannetu) poiss
Lu koira inemin tahop tõissa ain narria i pilkõta koer (= häbematu) inimene tahab teist aina narrida ja pilgata
3. voki keps, murd. karguti | vn шатун (самопрялки)
M se, mikä vokkia veeretäʙ, on koira see, mis vokki ringi ajab, on keps
M vok̆kii koira veeretäb ratassa vokikeps ajab ratast ringi
4. Ränk võrgukoer, -kutsikas (väike puust v. luust ese, mis võrgu kudumisel kinnitatakse võrgu serva, et ta oma raskusega võrgu silmad lahti hoiaks) | vn собачка (в сетевязании)
■
Lu inemin ku hulkub ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa: siä tšäüt koiriil einää süüttemäᴢ kui inimene hulgub ilmaasjata (ringi), siis öeldakse talle: sa käid koertele heinu söötmas
Lu isä oŋ koirill einää antamaᴢ (vallaslapse kohta öeldakse:) isa on koertele heinu andmas
Lu siä teet koiraa nõjall tüütä sa töötad vastumeelselt
K koiraa ublikaᴢ ~ J koiraa õhsõnõmuᴢ koerapöörirohi, maruhein
M koiraa näärä ~ Po koiraa nääri ~ P M Lu koiraa nännä ~ Lu koira nänne odraiva
P Lu koiraa kagla koerakaelanurk (hoonel)
Lu koiraa väärä kiviluts e. emakala
Lu koir paalikka noodakoer (noota avali hoidev puu)
Lu Ra laiska koira laiskvorst, vedelvorst, venivillem.
Vt. ka emikkokoira, emäkoira, isäkoira, jahtikoira, karjakoira, ketti-koira, koppakoira, kotokoira, kullikoira, laiskakoira, lintukoira, nältš-koira, peni-koira, pää-koira, sukkakoira, tsepa-koira, tšülää-koira, vokiikoira
Vt. ka koirain

kozla M Lu Li (Ränk P J-Tsv.) kozõla (Ränk), hrl pl kozlaᴅ: kozlõᴅ J kozlat ~ kozõlat Ränk
1. (kuhjavarda) tugi | vn ко́злы (опора для копны)
M kõm tükküä on kozloit kolm tükki on (kuhjavarda) tugesid
2. Ränk viljaredel, rõuguredel | vn ко́злы (прясло, сушило)
3. pukk, pukkjalg, saepukk | vn ко́злы (подставка для пилки)
Li lautoi alla õlivat kozlaᴅ laudade all olid pukid
J irtt sahata lavvõssi kozlõjõ pääll palki saetakse lauaks saepuki peal
4. kutsari pukk | vn ко́злы (сиденье для кучера)
P isutti minua kozlõilyõ pani mind (kutsari) pukki istuma
5. Lu (teatav kaardimäng) | vn козёл (игра в карты)

koto Kett. K R-Eur. R-Reg. L P Ke M Kõ S Ve Po Lu Li Ra J I (U Ja-Al. Ja-Len.) kodo ~ kotto Kr Кото Pal₂ Tum. Ко́то Ii-reg₁, g koo K M Kõ S Lu Li J I kuo K L kuoo K-Ahl.
1. (elu)maja | vn дом
Lu koto on naastill kraazgall kraaz-gattu maja on ilusa värviga värvitud
Lu enne tehtii savõssa kotoja enne tehti savist maju
Kõ miä saan paĺĺo rah̆haa i paan enelleen suurõõ koo ma saan palju raha ja ehitan endale suure maja
K kõmtšümmettä kubametria annõttii mettsää kuossi kolmkümmend tihumeetrit metsa anti maja(ehituse)ks
Lu ku nõistii tetšemää uutta kottoa, nurkan allõ pantii õppain raha kui hakati ehitama (tegema) uut maja, (siis) pandi nurga alla hõberaha
Lu uuzi koto, eb ussa eb akkunaa? – kanamuna (Must. 160) mõist uus maja, ei (ole) ust ega akent (ees)? – Kanamuna
Li paharuiškuin koto väga vilets maja
M viisseinäkko koto viieseinaline maja
M Lu tšivi koto kivimaja
K tämä õli koo peremmeeᴢ ta oli maja peremees
L kuo altiaad daavissavaᴅ majahaldjad painavad (loomi, inimesi)
J koo oitõjõ majahoidja; kojamees
M koonalla on koo tšärppä maja all on majakärp
I koto peremmes tõinõ raᴢ näüttäüʙ majahaldjas teinekord näitab ennast
Lu ep se suvva tšüläs tšävvä, se on niku koto lukko ei see armasta külas käia, see on nagu majalukk
Lu hüppijäisijee koto kargajate (= teat. lahkusuliste) maja
2. kodu | vn родной дом
Lu ehit kottoo, koto ebõ·õ jäneᴢ, što pakõnõʙ (küll sa) jõuad koju, kodu ei ole jänes, et pageb (eest)
M las siä minua kotoa vaattamaa, miä viiezätšümmenezä vuvvõza en õõ õllu kotona lase mind kodu vaatama, ma ei ole viiekümnel aastal kodus käinud (olnud)
K jõkaiss urvotõttii õman koton igaüht urvitati (lihavõtte ajal) oma(s) kodus
Lu miä ommaa kottoo süntüzin ma sündisin oma(s) kodus
J koto poolõ (Must. 170) kodu poole
Lu siä õõt tšülä üvä, koto koira kk sa oled küla(s) hea, kodu(s) koer (= võõrastele hea, koduste vastu häbematu)
Lu koto olud on üvä koduõlu on hea
Lu miä suvvaan koto leipää ma armastan koduleiba
Lu koto kaŋgaᴢ kodukootud linane riie, kodulõuend
Lu koto suukkuna kodukootud villane riie, kodukalev
Lu võtõttii koto vävüssi võeti koduväiks
R koto kanazet (Reg. 17) rl, fig kodukanakesed (= neiukesed)
Lu koto sorsa kodupart
Lu koto anõᴅ koduhaned
Lu koto tehtü kauhtana kodutehtud kaftan
M fartukaᴅ koto kuotuuᴅ põlled (olid) kodukootud
3. talumaja koos kõrvalhoonetega; majapidamine | vn (крестьянский) двор; хозяйство
J ep saa kuinit päi kottoa pittää (ta) ei tule kuidagiviisi majapidamisega toime
J koo pitämin tarvitõp kõvaa tšätt majapidamine vajab kõva kätt
■
Lu hullujõõ koto hullumaja
M lahsijee koto lastekodu
Lu vanojõõ koto vanadekodu.
Vt. ka kanakoto, lintukoto, perus-koto, savikoto, sünnüskoto, tšivikoto.
Vt. ka koti, kotokkõin, kõta

kropsata: kropsõt J-Tsv., pr kropsaan ~ kropsan J, imperf kropsazin: kropsõzin J haarata, kahmata, krapsata; (kinni) krabada v. nabida | vn хватать, цапать, сцапать; схватить
kropsõz bärämää kahmas sülle
kropsõs tõizõlt toomuzit tšäess haaras teiselt külakosti käest
minnua kropsõtti tšiin mind krabati kinni.
Vt. ka krapata

kränttsi J-Tsv., g kräntsii J
1. koer, krants | vn собака, пёс
kränttsi üht perä haukuʙ krants haugub ühtesoodu
2. fig krants, jultunud inimene (ka sõimusõnana) | vn бесстыдник, пёс (ругательное слово)
ann va lahzõlõõ voli, ni kazvotõt kräntsii anna ainult lapsele voli, siis kasvatad (üles) krantsi
tämä, põrku, tõhib minnua kuttsua kräntsissi tema, põrguline, julgeb mind krantsiks nimetada!

-ku Lu ku [sic!] Lu-Len. = -ko
oŋku tämä sinuu paperi kas see on sinu paber?
ootõn eb ku veel alus etsi minua (Len. 277) ootan, kas purjelaev ei otsi veel mind

kublee M kubĺee K M kublie L vist, nähtavasti; võib-olla | vn кажется; может быть
L siä kublie mitäid ed avita millõ sa vist ei aita mind sugugi
M siä kublee läziᴅ sa oled vist haige
M lampaat kubĺee tullas kotoo lambad vist tulevad koju

kuduttaa: kuduttaaɢ I, pr kudutan, imperf kudutin kõditada | vn щекотать
siä eläk kudutaɢ min̆nua kailanalla, miä peltšää sa ära kõdita mind kaenla alt, ma kardan (kõdi)

kuhõõssaa Li kuhõssaa J-Tsv. kuh̆hõõssaakk I kustsaadik? kuhumaani? kui kaua? | vn докуда? до каких пор?
I kuh̆hõõssaakk lüütii neemiä kustsaadik niideti luhtadel?
J kuhõssaa siä tahod minnua saatta kui kaugele (kuhumaani) sa tahad mind saata?
J kuhõssaa piäp sinnua ootõll kui kaua peab sind ootama?

kuittaa Ja-Len. kuitta Lu-Len. kuuviisi, kuukaupa, kuuti | vn помесячно
Lu palkka onõ kuitta (Len. 282) palk on kuuviisi
Ja siis tämä minnua võtti kuittaa. palkkaa mille viis rubĺaa kuulla (Len. 235) siis võttis ta mind (tööle) kuuviisi. Palka (maksis) mulle viis rubla kuus

kulta Kett. K R L P M Ja-Al. Lu Li J I Kr kult J-Tsv. kulde Kr Ку́лда Pal₁ Ii-reg₁, g kullaa R L M Kõ Lu Li J
1. kuld; kuldraha(d) | vn золото; золотые монеты
Lu tervüz on kallõõp kullass i õppaass tervis on kallim kullast ja hõbedast
I kulta on päällä, alla on roosõhtunnuɢ kk kuld on peal, (aga) alt (all) on roostetanud (= pealt kuld, alt muld)
Lu meeb i kulta mullassi vs ka kuld muutub mullaks
L mahzamma kullall maksame kullaga
K vajõltõlid minud vihojõõ viinojõõ, .. kulunõisii kultõjii, kukittajani (Al. 43) rl vahetasid mu vihade viinade vastu, .. kulunud kuldrahade vastu, mu lilledega ehtija
M süämmessä siirulliin, viirulliin, päältä kullaa karvalliin. luukka (Set. 18) mõist seest siiruline, viiruline, pealt kullakarvaline? – Sibul
J i katsop kult sõrmuss ja vaatab kuldsõrmust
R kulta müntit (Reg. 29) kuldmündid
P kulta kudriᴅ kuldlokid
M kulta kuĺa kullakott
2. fig kuld, kullake (hellitav pöördumine rahvalauludes) | vn золотце (ласковое обращение в народных песнях)
R laulaka emäni lahzet, kukkuka emäni kullat (Reg. 17) rl laulge, mu ema lapsed, kukkuge, mu ema kullad
J isä kuttsu kullõssi rl isa kutsus (mind) kullaks
J puuttu kulta kuulõmaa rl sattus kullake kuulma
J assiä, veli-kult, mikä siä õõt herkk oi sina, veli kullake, küll sa oled õrn!
3. fig kuld (fekaalide kui aiaväetise kohta kasutatav sõna) | vn золото (слово употребляется в значении фекалий как удобрения)
Lu miä meen kultaa veittämää ma lähen kulda vedama
M val̆laas peenträ talvõssi kullaakaa valatakse peenar talveks kullaga üle
■
J kult pähtšen (Tsv.) kreeka pähkel.
Vt. ka velikulta
Vt. ka kullakko, kulloᴅ, kullõkkõin, kulto

kumõa K-Ahl. kumea (K-Ahl.), g kumõa kume, kumisev | vn гулкий
tunneb enne äälessäni, kumeassa kurkussani (Ahl. 103) rl tunneb ema (mind) mu häälest, mu kumedast kurgust

kurissua Kett. (M-Set. Kõ J) (sõnatüvi | vn основа слова:) kurissu- J-Must. -suaɢ (I) -s [sic!] J-Tsv., pr kurisun J, imperf kurissuzin J end (üles, ära) puua | vn повеситься, удавиться
I viskazi paglaa balkalõ, pani rihmaa kaglaa i kurissujõ viskas nööri aampalgile, pani nööri kaela ja poos enese (üles)
J leh́me oŋ kurissunnu tšüttšese lehm on enda kütkesse (ära) poonud
J elä aja minnua kurissumaa ära aja mind end (üles) pooma (= ära nõua minult võimatut).
Vt. ka kurissaassa

kuttsua Kett. K U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J (R Ke Ja-Len. V Ku Kr) kuttšua (K-Al. R-Eur. Ja-Al.) kuttsoa M-Set. kuttsuaɢ I kuttsooɢ Ko, pr kutsun Kett. K R P M Lu Ra J kutsuu I kuttsun Kr, imperf kuttsuzin K P M Lu Li Ra J kutsõn K L P M Kõ
1. kutsuda | vn звать, позвать, приглашать, пригласить
Li kutsuttii naapurit talkoossõõ kutsuti naabrid talgule
K kuttsu pulmõilõõsõõ kutsus pulma
M no kui miä en mee, ku rahvalõõ on vaj̆jaa, kuttsuaᴢ no kuidas ma ei lähe, kui inimestel(e) on vaja, kutsuvad
Lu kukko kanoi kutsup süümää kukk kutsub kanu sööma
Lu guĺu-guĺu, kutsuttii golubaa tui-tui! (Nii) kutsuti tuvi
M kutsu tšäekaa viipa (kutsu) käega
Lu kuttsumizõl kuttsuzin, a ep tullu kutsusin tungivalt, aga (ta) ei tulnud
2. kutsuda, nimetada | vn звать, называть, назвать
J kui sinnua kutsutaa kuidas sind kutsutakse (= mis su nimi on)?
L minua ep kuttsua mari minu nimi ei ole Mari (mind ei kutsuta Mariks)
Lu sitä kutsuttii paganikko, kuhõõ pantii rooja vesi seda kutsuti solgipangeks, kuhu pandi solgivesi
K vad́d́alaisiil õli räštoga, a soomalaizõd jõuluss kuttsuvaᴅ vadjalastel oli (jõulupüha) {r.}, aga soomlased kutsuvad {j}-ks
M poigad õlivat kõig varmad i tappõlikoᴅ, semperässä näitä i kutsuttii: tappõlikod boranaᴅ pojad olid kõik tugevad ja riiakad, sellepärast kutsutigi neid: riiakad oinad
R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl (sa) ei nimetanud (kutsunud) naist naerualuseks, meest poolearuliseks
■
Lu reppoa kutsutaa tarkka ja pettelikko rebast peetakse targaks ja valelikuks

kuulõlla J (P) kuulõllaɢ (I), pr kuultõlõn: kuulõlõn J, imperf kuultõlin P kuulõlin J = kuunõlla
1.
J kuulõltii, kuspoola koira haukuʙ kuulati, kuspool koer haugub
P miε kuultõlin näd́d́ie pajattamissa, õlin ilma eńtšiä ma kuulasin nende rääkimist (pealt), hoidsin hinge kinni
2.
I mihsis siä et kuulõllum min̆nua miks sa ei kuulanud mind

kuunõlla K L Lu Li Ra J (P) kuunõllõ Lu kuunõll Lu J-Tsv. kuunella (Ku) kuunõllaɢ I kuunnõlla Lu (J-Must.) kuunnõllõ Lu kuunnõllaɢ I, pr kuuntõlõn K L P Lu J kuuntõõn Lu Li J kuuntõlõõ I, imperf kuuntõlin Lu J
1. kuulata | vn слушать
J miä algõn kaazgaa, a siä kuuntõõ mina alustan muinasjuttu, aga sina kuula
Lu sinuu piti kuunõlla, mitä näväd lukõvaᴅ sa pidid kuulama, mida nad loevad
2. (sõna) kuulata, kuulda võtta, kuuletuda | vn слушаться, послушаться
Lu miä maamaa kuuntõlin, võtin nastoo naizõssi mina kuulasin ema sõna, võtsin Nasto naiseks
Lu missi minnua et kuunõlluᴅ miks sa mind ei kuulanud?
J elä kuuntõlõ tšülää ära võta küla kuulda (= ära kuula võõraste nõuandeid)
Lu aluz .. ep kuuntõõ ruĺĺaa laev .. ei kuuletu roolile.
Vt. ka kuulata, kuultaassa, kuulõlla

kuvaja (R-Reg.), g kuvajaa sünnitaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) | vn родительница (ласковое название матери в народных песнях)
kuvajäni kukitteleepi (Reg. 20) rl mu sünnitaja ehib (mind) lilledega

kõrjaussa Lu (Kett.) kõrjaussaɢ I, pr kõrjaun Lu kõrjauu I, imperf kõrjauzin: kõrjaujõõ I = kõrjauta¹
I lahsõt suvvaavat kõrjaussaɢ lapsed armastavad end peita
I kot̆too ili kuhõt tämä kõrjaujõõ koju või kuhu ta end peitis
I miä kõrjauu sinussa poizõɢ i siä ed lövväɢ minnua ma peidan end sinu eest ära ja sa ei leia mind

kõrvõᴢ I, g kõrpõzõõ I (kõrve)nõges | vn крапива
tämä tahtõ minnua kõrpõzõlla kõrvõttaaɢ ta tahtis mind nõgesega kõrvetada
miä mee kõrvõssa saamaa sigalõ ma lähen seale nõgeseid tooma.
Vt. ka kõrpõnõ

kõvii K L P M V J kõv̆vii M vdjI kõvvii Li kovvii Ku = kõvassi
M kõv̆vii on siottu vöö vöö on kõvasti seotud
Li tämä lei minnua kõvvii ta lõi mind kõvasti
L siz vilikana võtti maalt tšivie, lutissi tämää kulakkaa nii kõvii että tšivess nõisi vesi tilkkamaa siis hiiglane võttis maast kivi, pigistas selle rusikasse nii kõvasti, et kivist hakkas vesi tilkuma
K miä nõizin kõvii juomaa viinaa ma hakkasin kõvasti viina jooma
L vilisäb aivuo kõvii vilistab väga kõvasti
M oi kui kõv̆vii krooznaaʙ oi kui kõvasti norskab
L lahzõlõõ unta kõvii painaʙ lapsele tikub uni väga peale
M nii õli kõv̆vii palava, što täit põlivat pääᴢ oli nii väga palav, et täid põlesid peas
M se õli kõv̆vii sekretnoi aźźa see oli väga salajane asi
M kõvii noor pojo väga noor poiss
J kõvii paĺĺo väga palju

külläüttää (Lu), pr külläütän Lu, imperf külläütin tüüdata | vn надоедать, надоесть
elä külläütä tõissa omila sõnila ja omala jutuukaa ära tüüta teist oma sõnadega ja oma jutuga
milla külläütti se muuzika mind tüütas see muusika

lagasõlla Kett. (P M) lakasõlla M (R-Eur.), pr lagassõlõn: lagassõõn Kett. M, imperf lagassõlin frekv lagassaa
1.
M on mokom suur botška, rautõn, vot sen̆neekaa lagassõõᴅ nurmõa on niisugune suur tünn (rulliks), rauast, vaat sellega rullid põldu
P põlvii pääl pitelit pienennä minua, lagassõlid lakõassi niku pääskuata rl põlvede peal hoidsid mind väikesena, silusid (mu) siledaks kui pääsukese
2.
Kett. lagassõõn päätä silitan pead

laihuttaa² M Lu (J-Must.), pr laihutaʙ M, imperf laihutti impers iiveldama ajada | vn тошнить
M miä oomniizõõ kehnossi sein, semperässä min̆nua laihutaʙ ma sõin hommikul kehvalt, seepärast mind ajab iiveldama
Lu minnua alki laihuttaa mul läks süda pahaks

laittaa² Lu Li, pr laitan: laitõn Lu Li, imperf laitin Lu Li saata | vn отправлять, отправить, посылать, послать
Lu minnua laitõttii meriškouluu mind saadeti merekooli
Lu maama kulkõmaa laitti ema saatis (mind) rändama
Lu laitõ millõ rahhaa saada mulle raha
Lu kuss laivaa lasti on laitattu kust laevalast on saadetud?
Li oĺa laitti tervüssiä Olja saatis tervisi

lampuri M J, g lampurii = lammaskarjušši
ved́ ette pannõ karjušillõ, heittäne ovõzmehelee, ettäko laatinõ lampurillõ rl ega te ju pane (mind mehele) karjusele, heida hobusekarjusele ega valmista lamburile

lavonõ (K-Al. R-Lön. R-Reg.) lavon Kõ, g lavozõõ = lavõn
K la laatizit lavozõlõ, minuu laukojõizõni (Al. 44) rl olgu et asetasid (mind seina)pingile, mu pesijake (= emake)
R kuni olet lavosella laukojani (Lön. 186) rl kuni oled (seina)pingil, mu pesija (= ema)

lineikka ~ lińeikka Lu lińeika P lińeik J-Tsv. linekka Ja-Len., g lińeikaa Lu lińeikaa P Lu J
1. joonlaud | vn линейка
Ja linekka pitšep karandaššia (Len. 242) joonlaud (on) pliiatsist pikem
P sis kyõš tšüzüb urakkaa, ain viel rad́d́o lińeikaakaa tšäsii müö siis, kui küsis (küsib) õppetundi, alati veel lõi (raius) joonlauaga vastu käsi
Lu lińeikaa jältši joonlauaga tõmmatud joon
2. pikkvanker | vn линейка (повозка)
Lu siiz minnua tootii lazaŕetii lineikkõᴢ siis toodi mind laatsaretti pikkvankriga

lipõa Kett. K R L P M-Set. lip̆põa M vdjI I Ma lipeä J-Must. lippeä Lu lipiä R-Len. lippiä Lu Li lippia Li lippaa Ra lippa Ra J-Tsv. ĺippa J-Tsv., g lipõa: lippaa Ra J lippa J
1. libe | vn скользкий; скользко
Lu maa õli lippiä, miä livissüzin maa oli libe, ma libastasin
I talvõlla tee on lip̆põa, lip̆põalla meed i laŋkõõᴅ jää päälee talvel on tee libe, libedaga lähed ja kukud jää peale
J talvi-tee om mennü ĺippassi talvetee on läinud libedaks
J jäät müü on lippa häülüä jääd mööda on libe käia
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
P oŋko lipõa tšihlaguo mätši rl kas vastlamägi on libe?
Li tätä et saa veezä tšätte, lippia teda (= konnakudu) ei saa (sa) vees(t) kätte, (on) libe
M õllass mokomat kõltõzõᴅ, lip̆põaᴅ, neitä kuttsuass razvasiineᴅ on niisugused kollased, libedad, neid kutsutakse võiseened
Lu nii lippiä niku lima nii libe nagu lima
J ĺippat jäät müü on üvä końokkoill liukua libedat jääd mööda on hea uiskudega liugu lasta
P lipõata lidnateetä, karõata kaivoteetä rl (mööda) libedat linnateed, konarlikku kaevuteed
Ra lippa tee libe tee
Lu lippiä kala libe kala
M lehmä sai lip̆põata suh̆hõõ, nõiᴢ taaz märehtim̆mää lehm sai suu libedaks (sai libedat suhu), hakkas jälle mäletsema
M lip̆põa vesi ~ Lu lippiä vesi lehelis (libe pehme vesi)
K lipõise liivoisii, liikuttajani (Al. 44) rl libedatesse (= pehmetesse kuivadesse) liivadesse, (mu) liigutaja
2. sile | vn гладкий
J laut on lippaassi strugattu laud on siledaks hööveldatud
■
Ra se ko on lippaa tšeeleekaa ni, tõisii vaa petäʙ küll see on libeda keelega, vaid petab teisi
J tämä pletti minu päälee õmaz lippa tšeeleeka ta rääkis mind taga oma libeda keelega
M lip̆põa tšeeli libe keel
Lu kase on lippiä inemin, lippiä tšeeleekaa; elä senee inemizeekaa paĺĺo pajata, tämä on liika lippiä see on kahekeelne inimene, libeda keelega; ära selle inimesega palju räägi, ta on väga kahekeelne
J lippa inimin pajataʙ etes-takaᴢ kahekeelne inimene räägib ühele (ühtviisi), teisele naa (teistviisi) (räägib edasi-tagasi).
Vt. ka lipokaᴢ, lipõatšeelellin, litkõa, liuka, liukaᴢ, luiska

liuguttaa J (K P Li) liugutta J-Tsv. liukuttaa K ĺuukuttaa Lu, pr liugutan Li J liugutõn J ĺuukutõn Lu, imperf liugutin J ĺuukutin Lu
1. sõidutada, murd. liugutada | vn катать, покатать
J issu kelkõlõ, miä liugutõn istu kelgule, ma sõidutan (sind)
Li issuud naizõõ kelkkaa, tämä alazmättää sinnua liugutaʙ, a ülezmättää eb nõsa vs istud naise kelku, allamäge ta sind liugutab, aga ülesmäge ei vea (ei tõsta)
P linapäätä liuguttaaza, kassapäitä kallõttaaza, rootsii roomad radgõtkoo rl linapead (= linalakk neidu) sõidutades, palmikpäid vedades, rebenegu rootsi roomad
2. lohistada | vn волочить
J peremmeez liugutti minnua ivussiiss õvvõõ peremees lohistas mind juukseidpidi (sise)õue

loottaa Lu, pr lootan ~ lootõn Lu, imperf lootin Lu (praamiga, parvega jne.) üle (vee) vedada | vn перевозить, перевезти (на пароме и т. д.)
tulõ minnua loottamaa tule mind üle (jõe) vedama.
Vt. ka luvva

louzata Lu Li (Ra J), pr lousaan Lu Li, imperf lousazin Lu Li
1. lahti teha; järele lasta, lõdvemaks v. lõdvale lasta; lahti v. vabaks lasta | vn расслаблять, расслабить, отпускать, отпустить
Lu piäb louzata sõlmi avõõ sõlm tuleb lahti teha
Lu letissä kootaa kaŋgassa, kui tahod louzata, siz võta keppi poiᴢ (lõime)palmikust kootakse kangast; kui tahad järele lasta, siis võta (niidiotste kinnitus)kepp ära
Lu ku õpõn lõõgaz lühheeltä, jutõltii: piäb louzata pitšepäl kui hobune (on) lühikeselt köies (köis on lühike), (siis) öeldi, (et) tuleb (köit) järele lasta (pikemale lasta)
Li lousaa seili lase puri lõdvemaks!
Li lousaa minnua poiᴢ lase mind lahti (= ära hoia mind kinni)!
Lu miε õõn louzattu vahissa ma olen valvekorrast vabaks lastud
Ra sõna sioʙ, sõna lousaaʙ vs sõna seob, sõna laseb vabaks
2. järele anda, vaibuda (valu kohta) | vn отпускать, отпустить, утихать, утихнуть (о боли)
Li päätä vaivattii, a nüt jo lousazi, enepää eʙ nii kõvassi vaivattaa pea valutas, kuid nüüd andis juba järele, enam ei valuta nii kõvasti

lunassaa P M Lu J (R-Reg.) lunassa J-Tsv., pr lunasan P M Lu (R) lunasõn J, imperf lunasin P M Lu J
1. (midagi välja) lunastada, (välja, ära) osta | vn выкупать, выкупить, откупать, откупить
P mene lunasa vällä, ko panttiziᴅ mine lunasta välja, kui pantisid
M lunasan pantii vällää (Set. 70) lunastan pandi välja
J vekseliä lunassõma vekslit lunastama
J lautõ piti lunassaa takaaᴢ (pulmakomme:) laud tuli tagasi lunastada
J õsõttu maa veel ebõõ lunasõttu, veel om mahzunnall ostetud maa ei ole veel (välja) lunastatud, veel on maksu all
J siin kagrat kaupotaa, rüttšeed lunasõtaa rl siin kaerad kaubeldakse, rukkid lunastatakse
2. (kedagi välja) lunastada, (välja v. ära) päästa | vn выручать, выручить, спасать, спасти
R oi emüd lunasa minua (Reg. 18) rl oi, emake, lunasta mind (välja)
R mineka miä sinu lunassana [= lunasan] (Reg. 18) rl millega ma su (välja) lunastan?
Lu emä lunassi tämää ema päästis ta (ära)
3. (midagi) võlgu võtta | vn брать, взять в долг
J ep ko sais tšelt raha võlgõssi lunassa kas ei saaks kelleltki raha võlgu võtta?
■
M ah ku täm on sitkõa meeᴢ, täm̆mää tšäessä ed lunasa mit̆täiᴅ oi, küll ta on ihne mees, tema käest ei saa (sa) midagi
M kazelt ińeehmizelt ed lunasa sõn̆naa suussa sellelt inimeselt ei saa (sa) sõna suust.
Vt. ka lunastaa, lunata, lunaõlla, lunota

lusti Lu Li Ra J lust́śi ~ lust́śɪ Ku, g lustii Li Ra J lust́śii Ku
1. ilus, nägus, kena | vn красивый, пригожий
J miä paan eĺmivirgaa kaglaa, meen tšülää, la minnua katsota, kui miä õõn lusti ma panen helmekee kaela, lähen külasse, las mind vaadatakse, kui ilus ma olen
Ra se on nii lusti, kõik silmät häikezi see on nii ilus, lausa silmad pimestas ära
Ku mikä sis hään nii lust́śɪ. niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ mis ilus ta siis nii on. Niisama on nina all kaks auku kui teistelgi
J kase poik paĺĺoa lustip ku tõin see poiss on palju ilusam kui teine
J keskoliiŋ kikki-nenä väliss on õikõ lusti keskmine püstnina (= nöbinina) on vahel õige kena
J tšärpeizee obakk ol lusti, muut ebõõ üvä kärbseseen on ilus, aga ei ole hea (= ei ole söödav)
Lu õli lusti tüttö oli ilus tüdruk
Ra musat kulmõᴅ, kaunõt põzgõᴅ, ivusõt tšikkarõᴢ, valkaad ampaaᴅ, tämä on lusti inimin mustad kulmud, punased põsed, juuksed käharas, valged hambad, ta on ilus inimene
Ra ümmärkõizõõ liitsaakaa on lusti inimin ümara näoga (inimene) on ilus inimene
J lustii liitsakaa inimin ilusa näoga inimene
J tõi tällee kõig lustit sõvaᴅ tõi talle kõik ilusad rõivad
J lusti hoŋgõkõᴢ metts ilus palgimets
J lusti ilm ilus ilm
2. ilu | vn красота
Li mokomaa lustia miä en õõ nähnü niisugust ilu ei ole ma (varem) näinud
Ra lustii peräss ~ Li lustii kautta ilu pärast
3. lust, rõõm | vn веселье, радость
J lusti on luita liikutõlla rl lust on luid liigutada (= tööd teha)
J lustii peräss inimin sõttaa eb menneiᴢ lusti pärast inimene sõtta ei läheks
■
J lustia luuta obõnõ (Must. 175) head konti hobune (orig.: hyvässä kunnossa pysyvä hevonen)
J helvetti, ku siäll lustia lüüvvä pagan (võtaks), küll seal lüüakse lusti
J meet taaz ohtõgossi naapurii lustia pitämä lähed jälle õhtuks naabri juurde lõbutsema (lusti lööma)
J lustia ajama lõbusõitu tegema, lusti sõitma.
Vt. ka lustiuᴢ

luu K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr Лу́у Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁, g luu Lu J
1. kont, luu | vn кость
Ra lihal on luuᴅ, a kalal on rooᴅ lihal on kondid, aga kalal on luud (rood)
M pehmiä liha, ilmaa luuta pehme liha, ilma kondita
M lud́d́ekaa liha kontidega liha
M tämä ain viskaz luud maalõõ ta viskas (süües) aina kondid maha
Lu sinull piäb luuta grizziä sul tuleb konti närida
Kõ sinu tšäessä i araga ep saa kaluttua luuta sinu käest ei saa harakaski näritud konti (= sinu käest ei saa keegi midagi)
M opõzõlt liha söötii, luud da nahka jätettii hobusel(t) liha söödi, luud ja nahk jäeti (alles)
L karu luud lutši karu luges luud (= murdis maha, sõi ära)
Ku ḱäpü oli luussa võrgukäbi oli luust
I lövvin luud inehmizee leidsin inimese luud
J raaoo luud vaĺaittassa tee ääreᴢ raipe luud vedelevad tee ääres
Lu siä minnua lüü nii kõvassi, vaa luid elä katkaa sa löö mind nii kõvasti (kui tahad), ära ainult luid purusta
Lu vaivatab vanoja luita, soovip kehnoa ilmaa vanad luud valutavad, (see) ennustab halba ilma
P ja mettsä otuhsõllõõ kaluta õmaz luud nuorõd nõdrukkõizõᴅ ja metsloomale (viid) närida oma noored painduvad luud
Lu purõb luhõs-saa (Must. 160) pureb luuni
M luisõõssaa luudeni
J luita sööʙ luud valutavad (närib luid)
M sooja luita eb murra vs soe konti ei riku (luid ei murra)
Lu vari luita eb vaivata vs soe konti ei riku (kuumus luid ei vaeva)
J lusti on luita liikutõlla rl lust on luid liigutada (= tööd teha)
Lu se jäi pahaizõssi niku haamo, niku luu da nahka see jäi kõhnaks nagu viirastus, nagu luu ja nahk
M tämäss bõlõ mit̆täiᴅ ku luuta da nahkaa temast pole midagi (muud järele jäänud) kui (vaid) luu ja nahk
M tällee piäp kopittaa ram̆moa, etti kazvaizivad luud i lihaᴅ ta peab koguma rammu, et kasvaksid luud ja liha(se)d
Kõ nõizi ize tiitäjäksi, .. liitti lihat luihe kiin (Len. 230) rl hakkas ise lausujaks, .. liitis lihad luude külge (= parandas tõbise)
M söötii luinaa päinää kõikk kk söödi kõik koos luude-peadega (= söödi kõik viimseni ära; söödi kõik koos naha ja karvadega ~ saba ja sarvedega)
M ted́d́eekaa saab nagraa, etti šok̆kaa-luuᴅ väsüväᴅ teiega saab (nii) naerda, et põseluud väsivad
J oŋ ko sill ajut pää luuᴢ on sul mõistust peas (kas sul on ajud pealuus)?
Lu pää luu pealuu
J nenää luu ninaluu
Lu kagla luuᴅ rangluud
J tšäsi luuᴅ käeluud
Lu pihta luu ~ lopatk luu abaluu
Lu tšültši luu ~ tšültšä luu roie, ribi, küljeluu
Lu sääri luu sääreluu
Lu rissi luu ristluu
Lu J korsku luu krõmpsluu
J slona luu elevandiluu
J luu jäseneᴅ liigesed (liigeseluud)
2. linaluu | vn кострика
I luut poiz määliᴅ lõugutad (lina)luud välja
Lu pellavaa luuᴅ linaluud
■
M aivoo üvä inehmin, üv̆vää iz̆zää luissa lähnü (on) väga hea inimene, hea isa luudest tulnud
J lustia luuta obõnõ (Must. 175) head konti hobune (orig.: hyvässä kunnossa pysyvä hevonen)
J boranaa pää luu oinapea, oina pealuu (= loll)
M sööjää luu ~ P kuolluu luu kooljaluu
J luu marjõ lillakas, lillakamari
M tämä min̆nuu muukkaᴢ, kõig luud läpi ta piinas mu üdini ära
M täm on nii viratoo läpi lud́d́ee tšäüjä ta on nii üdini halb inimene
Lu ne on läpi luijõ tšäüjäᴅ, neid elä uzgo, nagrajad poigõᴅ, suvataa tüttöi nagraa need on petised, neid ära usu, petjad poisid, armastavad tüdrukuid petta.
Vt. ka bokkaluu, jalkaluu, kaglaluuᴅ, kalaa-luu, kantoluu, lapaluu, lapatkaluu, lapp-luu, lavaa-luu, liitts-luu, lopatkoluu, lõukaluu, nenä-luu, nenää-luu, pahk-luu, peh́miä-luu, pihtaluu, puusaluu, puuskaluu, põlvi-luu, põski-luu, pää-luu, rintaluu, rissiluu, seltšäluu, silmäluu, slonaa-luu, sõrmi-luu, sääriluu, sööjäluu, šokka-luu, tšedräluu, tšedrämizluu, tšeer-luu, tšehsisääriluu, tšäsiluu, tšültšiluu, änt-luu

läzittää Li, pr läzitän, imperf läzitin põetada | vn ухаживать за больным
millõõ piäb läzittää läsiviitä ma pean haigeid põetama
ep tšenniid nõizõ minnua läzittämmää keegi ei hakka mind põetama

lävittää J, pr lävitän J, imperf lävitin J (pilli) mängida | vn играть (на музыкальном инструменте)
õpõta minnua lävittämää õpeta mind pilli mängima

maama U L M Lu Li Ra J Ku (K P) maamõ Lu J maam Lu Ra J-Tsv. maamma S mama K U P M Kõ Po mamma Po, g maamaa U Lu J maammaa S mamaa P M ema | vn мать, мама
Li vanõpõᴅ ovaᴅ maama i taatta vanemad on ema ja isa
P enne õli enne, a nüd on mama (ema) oli (= kutsuti) ennemalt {e.}, aga nüüd on (= kutsutakse) {m.}
J maamalt õlõn õppinnu virreᴅ emalt olen laulud õppinud
Lu ihan alassi niku maama sünnütti täiesti alasti, nagu ema sünnitas
P maamanim maalõõsünnüttelijeine rl mu ema, (mu ilmale)sünnitajake
Lu minnua maama piimällä juutti, välillä anti vettä rl ema jootis mind piimaga, vahel andis vett
J meri on med́d́ee maama rl meri on meie ema
Lu maama, se on leipä leikattu poolittaa (kui poeg on juba abielus, siis öeldakse ema kohta:) ema, see on pooleks lõigatud leib
Lu miä õlin maamaa mina olin emasse (läinud)
M se on mamaa kaaliskakku (viimase lapse kohta peres öeldakse:) see on ema kaapekakk (= pesamuna).
Vt. ka maamo

maigata: maigõtõ Lu, pr maikaan Lu, imperf maikazin: maikõzin Lu vanduda, kiruda, sõimata | vn бранить, побранить, ругать, ругнуть
jo maikaaʙ, tširrooʙ juba vannub, kirub
tämä maikaaʙ minnua ta sõimab mind.
Vt. ka maikata

maimia R-Lön. L P M Kõ Li (Al. K) mainia M S Lu Li Ra J (R-Eur. P Kõ) maimiaɢ I, pr maimin Al. L P M Kõ Li mainin Kõ Lu Li Ra J, imperf maimizin P Lu mainizin Lu Li Ra J
1. mainida, nimetada, lausuda; (kellestki) rääkida, (kedagi) meenutada; meelda tuletada | vn вспоминать, вспомнить; упоминать, упомянуть
M miä en taho tämmää nim̆meä i mainia ma ei taha tema nime nimetadagi
I vaissi maimi sitä, tšetä pominaitti vadja keeli meenutas seda, keda mälestas
M tämä ain maimib jumalaa ta nimetab aina jumala nime (jumalat)
M elä maimi pahapoolta ära nimeta vanakurja
M ain piti tehä rissiä et̆tee i mainia jumalaa sõn̆noi alati tuli risti ette lüüa ja lausuda palvesõnu
S risittii jumalalõõ i mainittii kunikassa (eestpalves) paluti jumalat ja nimetati keisrit
Lu minnua ikosõʙ, minnua mainitaa, üväl vai pahal mind ajab luksuma: minust räägitakse, (kas) hästi või halvasti
J ikossazin, tšenle mainiʙ luksusin, keegi räägib minust
Lu miä ku unohtan, siä millõ maini kui ma unustan, sa tuleta mulle meelde
2. öelda; teatada | vn говорить, сказать; сообщать, сообщить
P a kunikaz maimiʙ naizõlõõsõõ aga kuningas ütleb naisele
J kane piigõd ilmaa evät tõhi lass üüssi, kuniz eväd maini frovvõlõõ need teenijatüdrukud ei tohi (kedagi) ilma prouale mainimata öömajale (ööseks) lasta.
Vt. ka mainittsaa

mairotõlla L P Lu, pr mairottõlõn L P, imperf mairottõlin frekv
1. mõnuleda | vn нежиться; наслаждаться
L ohto magata, mairotõlla rl aitab magamisest, mõnulemisest
L makaa, makaa, mairottõlõ rl maga, maga, mõnule!
2. (sõnadega) hellitada; (hellade sõnadega) rahustada | vn обласкивать (словами), приголубливать, успокаивать (ласковым словом)
P kalliil sõnoilla mairottõliᴅ rl hellitasid (mind) hellade sõnadega
P miä mairottõlõn tätä (= lassa), tämä tulõb millõ tšätiesie ma rahustan teda (= last) hellalt, ta tuleb mulle sülle
3. kiruda, sõimata | vn бранить; ругать
Lu sitä inemissa ain mairotõllaa seda inimest aina kirutakse

makauttaa P (K R-Lön. R-Reg. M), pr makautan P, imperf makautin K P
1. magada lasta | vn давать, дать спать, выспаться
K a kalattsiilla kazvatitta, uolõtta minua makautitta rl (pulmaitkust:) aga saiadega kasvatasite (mind), lasite mind muretult magada
2. magama panna, uinutada | vn усыплять, усыпить, убаюкивать, убаюкать
P miä makautan lassa ma panen last magama
M pühä maaria makauttago, jumala lõekuttago (Bor. 742) rl püha Maarja uinutagu, jumal kiigutagu.
Vt. ka magattaa

manala K-Al. R-Eur. R-Lön., g manalaa manala | vn преисподняя, загробный мир
K se õli tooni pettelikko, petteli pieneltäni, manala maanittõli (Al. 50) rl see oli petis toonela, pettis mind väiksena, manala meelitas
R ai sie tooni pettelikko, manala manittelikko (Eur. 36) rl oh sina, petis toonela, meelitaja manala

manittaa Lu (K-Ahl. R-Eur. R-Reg.), pr manitan K manitõn Lu, imperf manitin Lu ahvatleda; keelitada, veenda | vn соблазнять, соблазнить; уговаривать, уговорить
R vaata vaata velvüeni kui pientä ei petettääzi matala manittatazi (Reg. 15) rl vaata, vaata, mu vennake (= peiuke), kuidas (sind) väikest ei petetaks, madalat (ei) ahvatletaks
R medje(n) peeni suure petti, matala emoo manitti (Eur. 32) rl meie väike suure pettis, madal emakese ahvatles
Lu mitä siä minnua manitõᴅ mis sa mind keelitad!

manitõlla Lu (R-Eur.) maanitõlla (K-Al.), pr manittõlõn Lu, imperf manittõlin Lu maanittõlin K frekv meelitada | vn заманивать
K se õli tooni pettelikko, petteli pieneltäni, manala maanittõli (Al. 50) rl see oli petis toonela, pettis mind väiksena, manala meelitas

mašinista Lu (Ja-Len.) mašinist J-Tsv., g mašinistaa Lu J masinist | vn машинист
Ja minua pantii mašinistassi (Len. 235) mind pandi masinistiks

meinata [< is] (Lu) meinõtõ Lu, pr meinaan Lu, imperf meinazin: meinõzin Lu arvata, oletada | vn предполагать, предположить, думать
meinaan, taitaa miikkula kuuli minu palvomizet i üli tunni minua viskas majakaa tüvvee rantaa (Len. 277) arvan, (et) vist püha Nikolaus kuulis minu palve(i)d ja tunni aja pärast viskas mind majaka juurde kaldale

meriškoulu Lu merekool | vn морское училище
minnua laitõttii meriškouluu mind saadeti merekooli

mesi K L P M Lu J I (R-Reg. Kõ Ja), g mee Lu J I mie L P mesi | vn мёд
Lu tšimolaizõõ sarjõᴅ, neiz on mesi meekärjed, neis on mesi
M maa-tšimoᴅ, nävät toožõ tehäz mettä kumalased, nemad ka teevad mett
M musõp süttä, makõap mettä. uni (Set. 18) mõist mustem kui süsi, magusam kui mesi (mustem söest, magusam meest)? – Uni
Lu miä õlin kõlmõt päivää einää lüümäᴢ, tämä millõ mahsi meekaa ma olin kolm päeva heina niitmas, ta maksis mulle meega
P miel ja piimäl juottamaa nõõʙ ta hakkab (mind) mee ja piimaga jootma
J tšärpeiŋ kaas lentääb mee päälee kk ka kärbes lendab mee peale
J taita oŋ kuza tšimolaisiijõ pesä, ku nii kõvassi meelee haizõʙ vist on kusagil kimalaste pesa, et nii tugevasti lõhnab mee järele
I puhasõttuɢ mesi puhastatud mesi
L šaikka mettä kibu(täis) mett
Lu soikkolas piettii paĺĺo mesi sampaita Soikkolas peeti palju mesipuid (= mesilasi)
■
P minuu mesi mielüttäjää tap [= tapa] on aivuo üvä minu kallima (mesikeelil meelitaja) iseloom on väga hea
P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl (kevad) tõi maailma palju rõõme (mesimeeli).
Vt. ka sarjamesi

mesine L mesin K (Kõ-Len.) mesiin J-Tsv., g mesizee: mesiizee J fig mesine, mesi-, mee- | vn ласковый, медовый
L kultõnõ kala tšüsü milt mesiziikaa mieliikaa vetie kuldkala palus mind mesikeelil (mesimeelil teda) vette (lasta)

mešaittaa Lu J mešattaa (Ra), pr mešaitan Lu mešaitõn J, imperf mešaitin Lu
1. (kedagi) segada, häirida | vn мешать, помешать (кому-чему)
Lu elä mešaita minnua, miä müühäsün ära sega mind, ma hilinen!
J niitši om pakoliin aik, a tämä veel tuõb mešaittõma niigi on kiire aeg, aga tema veel tuleb segama
J mikäle mešaitõp kattsoa, tait silmkarv tšeertüs silmää miski segab vaatamist, vist sattus ripsmekarv silma
J tällee tšenni eb mešaittõnnu tširjuttaa keegi ei seganud tal kirjutada
2. (midagi) segada, liigutada | vn мешать, смешивать, смешать, перемешивать, перемешать (что-либо)
Ra kirnus tehtii võit, kepiikaa mešatõttii koorõtta kirnus tehti võid, kepiga segati (hapu)koort
Lu männel mešaitõtaa pudrumännaga segatakse (putru)

mihsi Kett. K mihs K U P Lu J miχs Lu mihsiɢ I missi K R-Eur. M Lu Li J miss K M Lu J Ku mis R-Lön. miks, mispärast | vn почему, отчего, зачем
Li missi et tuõ tänne miks sa ei tule siia?
Lu missi sinnua nii kõvassi laizgutõʙ miks sa nii laisk oled?
I mihsis siä et kuulõllum min̆nua miks sa ei kuulanud mind?
M en tää, missi nii rahvas pajattaaᴢ ma ei tea, miks rahvas nii kõneleb
■ (liitunult eitusverbi vormidega слитно с формами отрицательного глагола) M misseʙ (Set. 71) miks ei, miks mitte
M missen, menen (Set. 7) miks mitte, lähen (küll).
Vt. ka mihee, mihii, mimperässä, miŋkperässä, misee, mitä

mikä Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku miḱä J Ku mitšä K-Ahl. mi K L P M Po Lu J I (R U Kõ V Li) mii M, g minee K P Lu Li Ku minie L P mizee K M miz̆zee M mizzee Po migää Lu Li Ra J miğgää I mii K-Set., part mitä K L P M Kõ V Po Lu Li Ra J I Мита́ ~ Ми́дя Pal₂ Ми́да K-reg₂
1. interrog mis; kes | vn что; кто
K nellä meessä sõisovad ühee šĺääpii alla, mikä se on. lauta mõist neli meest seisavad ühe mütsi all, mis see on? – Laud
Lu mitä se on mis see on?
L mitä pεäka on mis peal viga on (mis peaga on)?
P mid ne on mis need on?
P miniekaa mašina tšäüʙ millega rong liigub?
P mitä siε henttsuuᴅ mis sa hulgud?
Lu millä ~ migäl mennä võttamaa millega (mõrsjat) võtma minna?
Po mizzee pääle (mizess) siε duumaᴅ millest sa mõtled?
Lu minee perässä sinnua lüütii mille pärast sind löödi?
Li migää perässä ~ minee perässä mispärast? miks?
K mi siä õlet (Ahl. 110) kes sa oled?
2. relat mis; kes | vn что; кто
Lu mikä on keittämättä, se on toorõ mis on keetmata, see on toores
Lu ühs vohma rohkaap tšüzüʙ, mitä tšümmee tarkkaa võivõᴅ vasatõ vs üks loll küsib rohkem, kui kümme tarka suudavad vastata
K rätte, mineekaa pühtšiä tšäsii rätt, millega käsi pühkida
Li konnaa näd lazzõp kuruu (~ kuruᴅ), migässä poigat tullaa konn, näe, heidab kudu, millest tulevad pojad
L mitä sai leiväss kõikk seimmä mis kõlbas (mida sai) leivaks teha, kõik(e) sõime
Lu mitä on tultu, sitä piäp tehä mille pärast on tuldud, seda tuleb teha
Lu nüd jo nii kõvassi unohtan, a mi aikaa on pääᴢ, ned mälehtän nüüd juba nii palju unustan, aga mis ammu on peas, neid (asju) mäletan
J migää sain, senee jõin mille sain, selle jõin (maha)
I leeb migällä suurussaaɢ on, mida süüa hommikueineks
Lu tälle mitä nii juttõõ, mitä nii tšäzi tehä, ep tämä hooli, epku nõis tetšemää talle ütle ükskõik mida, ükskõik mida käsi teha, ei tema hooli (kuula) ega hakka tegema
I i kõikkõlaisii tetši i astikkoja ii mitä puuttu ja tegi igasuguseid (nõusid), ka pütte ja mis ette sattus
Ku meije küläz oli ühz meeᴢ, miḱä läkäz mitä eb oltõ, i mitä eb lee meie külas oli üks mees, kes rääkis, mida ei olnud ja mida ei tule
M a mitä õli vaattajia minuu siällä, ne võtõttii kõik kasõttii aga (need), kes olid mind seal vaatamas, need kõik kasteti (märjaks)
3. mis (koos eelneva pronoomeniga ‘kes’) | vn что (с предыдущим местоимением ‘кто’)
I meevät taas tüülee; tšen mitä teeʙ lähevad taas tööle; kes mida teeb
Ku ken i mitä, a sika ain ommaa kk kes mida, aga siga aina oma
I ehtiüväᴅ, tšen miğgää paaʙ ül̆lee rõivastavad end (jõulusandiks), kes mida (mille) paneb selga
4. missugune, milline, mis | vn какой
M ai mi peen popastõri oi missugune väike abikarjus!
L mi maa, se on maaneri, mi lintu, se on tšieli, mi tüö, se on sõpa vs milline (on) maa, selline on komme, milline lind, selline on laul (keel), milline töö, selline on rõivas
M ahonurmi on se, mikä maa ookaaʙ kesapõld on see maa, mis puhkab
Lu mikä kas on ihmeellin inemin mis imelik inimene see on!
M mikä nüt karetti tuli mis tõld nüüd tuli?
J migää tüü mees siä õõᴅ mis tööd sa teed (missugune töö mees sa oled)?
J mikä temppu siäll õli mis seal juhtus?
K mi päivä siis tänännä on mis päev siis täna on?
J migäll aika nämä joutusti kotto mis ajal nad koju jõudsid?
M millä mallia siä senee teiᴅ mismoodi sa selle tegid?
J mill viisi ~ migäll viittä ~ mill koosia mismoodi, mil viisil?
M mikä millõõ on aźźa täätää, miltized linnuᴅ mis (see) minu asi on teada, millised linnud (on olemas)!
Ku mikä sis hään nii lust́śɪ, niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ mis ilus ta siis nii on: niisama on nina all kaks auku nagu teistelgi!
J mikä mokom vaaž-noi d́eel mis(sugune) tähtis asi (see siis on)?
5. miski | vn что-то, что-либо, кое-что, нечто
M mikä tšuudittaab ize entää miski kummitab iseenesest
M kui tšell vaivatap silmiä, vai mikä on tapahtunnu, siz mennäs sinne võrottamaa kui kellelgi on silmad haiged või midagi on juhtunud, siis minnakse sinna ohverdama
L ku sill lieb mitä vajaa, tulõ kassyõ paikkaa kui sul on midagi vaja, tule siia kohta
Lu se on moikattava ku mitä ep tappaa see on pilgatav, kui (inimesel) midagi puudub (= kui inimene on poole aruga või vigane)
Lu sõmõrtšivi, sitä ku mineekaa lüüᴅ, raŋkaakaa, tämä hajjooʙ, murõnõʙ liivakivi, kui seda millegagi lööd, raskega, (siis) ta laguneb, mureneb
Lu tänävä mitätši piäp tehä täna tuleb midagi teha
Lu mikä itšänää se õli miski see (ikka) oli
J etsi mitä nibuit bufetiss süüvve otsi puhvetikapist midagi süüa
J viska mitä ni buit koirõlõ viska midagi koerale
M mikä leeb on niku päältä nätšüvä, etti pojo tuõb läsimää midagi on nagu pealt näha, et poiss jääb haigeks
M miä kojo mitä pajatin ma midagi rääkisin
6. mingi | vn какой-то
Lu minee rätii pani puhhõõ mingi räti pani puu külge
Lu ku mikä juttu meeʙ, kõiɢ nõisõvat pajattamaa kui mingi jutt läheb (liikvele, siis) kõik hakkavad rääkima
7. (ei) miski | vn ничто
J nütt bõõ tehä mitä muut ku võtta kisa ja menne kerämä nüüd pole teha midagi muud, kui võtta kott ja minna kerjama
J eb mitä tehä, piäb menne ei ole midagi teha, tuleb minna
8. mida ( .. , seda .. ) | vn чем ( .. , тем .. )
Lu mi süveb meri, se tuõp kõrkaapi ja arvapi lainõ mida sügavam meri, seda kõrgem ja harvem tuleb laine
J mi varõp, see parõp mida varem, seda parem
9. kas .. või .. ; nii(hästi) .. kui ka .. | vn или .. или .. ; как .. так и ..
M meil on ühskõiɢ, mi põlto, mi nurmi meil on ükskõik, kas põld või nurm
■
P mitä siε õlõd läsivä vai kas sa oled ehk haige?
Lu mill sinn eb õõ mitä mennä mul ei ole asja sinna minna
Lu isuttii mitä isuttii istuti tükk aega (istuti mis istuti)
J blagoit maat eb mahz mitä i tšüntä, ühellaim mittäit ep kazvo viletsat maad ei maksa üldse kündagi, nagunii midagi ei kasva
Lu passibo. – eb miltä tänan! – Pole tänu väärt!
J tämä mitä voimaa hailahtõõb nagraa ja kaĺĺuʙ ta lagistab naerda täiest kõrist ja karjub
M mikä leep kukõd ratkoaz laulaa millegipärast kuked lõhuvad laulda.
Vt. ka ebnii-mikä

mitä K U L P M Li J I mi M miks, mispärast; mis, misasja | vn почему, отчего, зачем
K mitä on pääzgol päävüd maaza, sirkulla silmäd vesizeᴅ rl miks on pääsul peake maas, sirgul silmad vesised?
M mitä sinne valitsõttii lautaa paikka miks valiti lauda koht sinna?
P mitä te rihez riijeltii, mitä te talos tapõltii rl miks teie tares riieldi, miks teie talus tapeldi?
L siä mitä minua lüöᴅ miks sa mind lööd?
M mitä isut küküllää miks sa istud kükakil?
J mitä siä kökit tõizõõ nenänn all mis sa tilpned teise nina all!
Vt. ka mihee, mihii, mihsi, mimperässä, miŋkperässä, misee
Vt. ka kojo-mitä

miä Kett. Len. K R U L P M Kõ S Ve Po Lu Li J I Ii Ma Ku (Ke Ja) miε L P Kõ Po Lu I mie R J Kr mia I mi P Mḯa K-reg₂ Mià Ii-reg₁ Mïa Pal₂, g minuu K U L P M Kõ Po Lu Li J I Ku min̆nuu I minu M J I miuu Li miu Lu Kr minun R Lu mina | vn я
Lu menin läpi tšülää, naapurisõt tapõltii, miä puuttuzin nätšijäizessi läksin läbi küla, naabrid taplesid, mina sattusin tunnistajaks (nägijaks)
J mietši õlin pulmaᴢ minagi olin pulmas
U jätit siä minuu sa jätsid mu (maha)
R i millõõ tuĺi parapi, praaviuzin ja mul hakkas parem, paranesin
Lu millõ tüü jäi tšezzee mul jäi töö pooleli
U mill ep piä õlutta mulle pole õlut tarvis
Lu mil piäb mennä ma pean minema
Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viie-kuueaastane, kui petrooleum külasse toodi
Li mill vaivatap päätä mul valutab pea
U mill bõõ aikaa mul ei ole aega
L minuu bõlõ, kuhyõ mennä mul pole, kuhu minna
P minua algab janottaa jo mul hakkab juba janu
P muutko vaa näüp kauniš tšiutto milta muudkui vaid punane särk paistab minust
M meez õli vanap minua kuutta vootta mees oli minust vanem kuus aastat
Li jätti tüü minuu kaglaa jättis töö minu kaela
P mene minuu silmiiss vällää kao (mine) minu silmist ära!
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva mul rippus elu nagu juuksekarv(a otsas)
P siε ed õlõ millyõ tšähsijä sa pole minu käskija
M elä millõõ ampaita praavita kk ära mul hambaid paranda ~ ära puhu mulle hambasse (= ära valeta!)
M egle tämä õttsi minussa õhsõi, kuinid ep saanu mizessä tarttua kk eile noris ta minuga tüli (otsis minust oksi), (aga) kuidagi ei leidnud, millest kinni hakata
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu siäl õli minuu mukkaa paĺĺo vättšiä seal oli minu arvates palju rahvast
Ra tämä pajatab minnua müütä ta räägib minu meele järele
Lu minun aikaa minu (elu)ajal
■ (liitunult järgneva verbi v. possessiivpronoomeniga в составе композиты:) J mõnikõs kast sõna ḿattõn [= miä juttõõn] õikõ sakkassi lissääp pajattõjõᴢ mõni lisab rääkides õige sageli (vahele) seda sõna {ḿ.} [= ma ütlen]
M pajata pajata, da anna minunõma väĺĺää (Set. 20) räägi (aga) räägi, kuid anna minu oma kätte!

morda (Lu J) mordõ J-Tsv., g mordaa Lu J
1. koon, pea (loomal, kalal) | vn морда (животного)
J näko niku opõizõõ mordõ (tal on) nägu nagu hobusel
J miä algin ännesse, a tämä ku repäš tšäesse de seldii mordaakaa alki minnua haaŕaa torkkimaa ma alustasin (heeringa puhastamist) sabast, aga tema (= perenaine) kui rebis (heeringa) käest ja hakkas heeringa peaga mind näkku torkima
2. pej. nägu, larhv, lõust | vn морда (лицо)
Lu annõn mordaa müü ni annan vastu larhvi nii (et saab)

muitõštši P Lu Li niigi, muidugi | vn и без того, и так
Lu minnua ep piä õpõttaa, miä muitõštši tarkka mind pole tarvis õpetada, ma (olen) niigi tark
Li elo on muitõštši lühüᴅ, a tämä veel lühetti õma elo elu on niigi lühike, aga tema veel lühendas oma elu
P meill on oχto muitõštši laχsai meil on niigi (juba) palju lapsi
P saimma muitõštši saime niigi, selletagi

murhõ Lu Li J-Tsv. murhe Lu Li murõ Lu J, g murhõõ ~ murhõ J murhee Lu murrõõ Lu murõ J mure | vn горе, забота
Lu lahzõd on peened i murhõd on peenepeᴅ, a lahzõt kazvõtaa suurõssi i murhõt suurõpaᴅ lapsed on väikesed ja mured on väiksemad, aga lapsed kasvavad suureks ja (siis on ka) mured suuremad
Lu ain tämä on omijee murhejeekaa temal on alati omad mured (tema on alati oma muredega)
Lu tänävä milta mentii murhet kõik poiᴢ täna kadusid kõik mu mured ära (= täna sain ma kõigist muredest lahti)
Lu tšellä nii ep kuulu ku emää süämel se murhõ kedagi ei puuduta see nii(võrd) kui ema südant, see mure
J kõns jumal pääseb minu kazess murõss millal jumal päästab mind sellest murest!
Lu maailmaa murõ, što jumal eb antanu rahvaa mukkaa, eb antanut tervee, anti vaivazõõ maailmatu mure, et jumal ei andnud teistetaolist (= normaalset last), ei andnud terve(t), andis vigase
Lu sell ko on murhe elo küll sellel on raske (murerohke) elu!
Lu kõikil eväd õõ ühellaajõzõd murheᴅ kõigil ei ole ühesugused mured
Lu nätšümöitöö on murhe mure on nähtamatu
Li ohto gooŕaa näimmä, ohto murhõtta näimmä küllalt häda nägime, küllalt muret nägime
J emä on taloz oolõ ja murhõ kantõjõ ema on majas hoole ja mure kandja
J vähäko tämä om murhaa kantõnnu üli kõikkiiss kas ta on vähe muret tundnud kõigi pärast!
J kõikkiiss po siä piäd murhõtt sa muretsed ka kõigi eest!
Li jäi minuu kaglaa murhessi jäi minu kaela mureks
J murõssi (~ murhõssi) võttõma (enda) mureks võtma
Lu näd on annõttu minuu murheessi näe, on jäetud (antud) minu mureks
J juumõri mehe peräss naim pääsi murhõ joodiku mehe pärast on naine (alatasa) mures

muttia Lu Ra J-Tsv. (J-Must.) muttiaɢ I, pr mutin Lu Ra J, imperf muttizin Lu Ra J
1. sogaseks ajada, sogada, sogastada | vn мутить, замутить, с-
Ra elkaa muttikaa vettä ärge ajage vett sogaseks!
Ra miä kõik muttizin vee ma sogasin vee ära
2. segadusse ajada; (üles) ässitada v. kihutada | vn смущать, смутить; возмущать, возмутить, подстрекать, подстрекнуть
Lu elä õõ mokoma inemin, jot tahot tõissa aim muttia ära ole niisugune inimene, et tahad teist aina segadusse ajada
J nämäd va mutita rahvõss nemad vaid ässitavad rahvast (üles)
3. nõiduda, moondada; võluda | vn колдовать, околдовать, превращать, превратить; очаровывать, очаровать
J nõistii muttimaa i tehtii noorõt suõssi hakati nõiduma ja tehti (= moondati) noorpaar (noored) hundiks
Ra poik alki muttia tüttöä, siis painõp poolõõ poiss hakkas tüdrukut võluma, (et) siis paindub (tema) poole (= hakkab armastama)
4. impers iiveldama v. pööritama ajada | vn вызывать, вызвать тошноту или головокружение
Lu minnua süämeltä mutip nii kõvassi jott õhsõttamisõõssaa mind ajab nii kõvasti iiveldama (mul ajab südame nii pahaks), et (lausa) oksendamiseni.
Vt. ka mutittaa, muuntaa

mõissaa M-Set. (Kett. K-Ahl. K-Al.) mõissaaɢ (I), pr mõisan K-Ahl., imperf mõisin mõista, aru saada | vn понимать, понять
I siä min̆nua ed mõisaɢ sina mind ei mõista
K sillä müö emmä mõissanuttši mitä siä pajatid (Al. 11) sellepärast me ei saanudki aru, mida sa rääkisid

mälestää M Kõ S (Ja), pr mälestän M Kõ S Ja, imperf mälestin M
1. mäletada | vn помнить, запомнить
M mälestän pikkaraizõõ lauluu mäletan (üht) väikest laulu
M kaaskoo pajattaa miä en mälestä muinasjutte (rääkida) ma ei mäleta
M miä tälle kaz̆zee tein vihuttaa, nõõb õm̆maa iä min̆nua mälestäm̆mää ma tegin selle talle vihuti, (nii et) mäletab mind kogu oma elu
M kõikk lahzõd mälestimmä üvälee tätä kõik lapsed mäletasime teda heaga
M nii on prokutoo, eb mälestä ipo ilmoja kk on nii totter, (et) ei mäleta ilmast ega maast
M mokoma lanttupää, ep taho enäp mit̆täiᴅ mälestää kk niisugune kanapea, ei taha enam midagi mäletada
M on tohopää, vähä mälestäʙ kk on pudrupea, mäletab vähe
M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli kk (ma) ei mäleta, unustan otsekohe, mul on lühike mälu
M mill on puusta pää, en mälestä kk mul on tühi pea, (ma) ei mäleta
2. meeles pidada, meelde jätta | vn запоминать, запомнить
M piεb mälestää, tšellee mikä piεp tuuvva peab meeles pidama, kellele mida peab tooma.
Vt. ka mälehtää

märjettää (J), pr märjetän, imperf märjetin mädandada, lasta mädaneda | vn загнаивать, загноить, нагнаивать, нагноить, давать или дать гнить
kui minnua lüütii, märjetetti i kõikõl viittä minnua ivusiissõ revitti (muinasjutust lina kohta:) kuidas mind peksti, mädandati ja igaviisi rebiti mind juustest.
Vt. ka mätänöitellä, mätänöittää, määtüttää