[VOT] Votic Dictionary

SõnaraamatustLisamaterjalid@tagasiside


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 324 artiklit

ahissua M (Li), pr ahisun M, imperf ahissuzin M Li pigistada v. litsuda saada; kinni jääda | vn защемляться, защемиться, оказываться, оказаться защемленным; задерживаться, задержаться
M ai, tšut́ ko en ahissunnu uhzõõ väl̆lii ai, peaaegu oleks mind pigistatud ukse vahele
M laz minnua vällää, too miä ahisun lase mind välja, muidu ma saan pigistada
Li saha ahissu puu vällii saag jäi puusse kinni

aika Kett. Len. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Kr (U Pi V) aikõ Lu Ra J aikᴀ Ku aik J Ku aiɢ Lu oiku Kr Айка ~ Айга Pal1 А́йка K-reg2 А́йга Ii-reg1, g aigaa K P M Kõ S Lu Li I aiga J ajaa [< is] Lu Ku aeg | vn время, пора
P vihgot sõisovad nätelii aikaa põlloll vihud seisavad nädal aega põllul
J aik liuguʙ aeg veereb
J aik lähsi pitšälee aeg läks pikale
J saab aik üli aeg saab üle
I tõin kõrtaa i kattaittaaɢ eʙ õõɢ aikaa teinekord ei ole aega (pesu) vaalidagi
Ra katso tunniss kui paĺĺo on aika vaata, mis kell on
P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest
Li piäb ällüüssä õmall aikaa õlla vaiᴅ peab märkama õigel ajal vait olla
J enn aika rüiss eväd alg niittä enne (õiget) aega ei hakata rukist lõikama
Lu miä teen senee tüü aigaa perässä (~ aigaa mukkaa) ma teen selle töö aja jooksul
J aik aigõlt joossa tšüüneliät põskiit müü aeg-ajalt jooksevad pisarad mööda põski
J tämä tuli aigattomall aikaa aikaa veettämää ta tuli ebasobival ajal aega viitma
M viimizel aikaa täm nõis ühtä voimaa läsimää viimasel ajal on ta alatasa haige
M vot eezepää õli mokom aika, krepastno·i aika vaat, ennemalt oli niisugune aeg, pärisorjuse aeg
M mööhä aika hiline aeg
I läsi rõhga, jo viimeiᴢ aigaᴅ oli väga haige, juba viimased ajad (olid käes)
J ammuizõ aiga perält ammu
M miä meen vähässi aigassi kujalõõ ma lähen väheks ajaks välja
J ammuss aigõss ammu(st ajast)
Li kõlmõd juttõli ühtä aikaa kolm (inimest) rääkis korraga (ühteaegu)
Lu enn aikaa pestii põrsaaᴅ ennevanasti pesti põrsad (puhtaks)
Ra jõka aikõ tikka kokip puut rähn toksib alati puud
Li see õli mõnt aikaa takaaᴢ see oli mõni aeg tagasi
Lu en kerkinüd ommaa aikaa mennä ma ei jõudnud õigel ajal minna
M üv̆vää aikaa head aega!
M niittämizee aika viljalõikusaeg
I niittü aika heinaaeg
J rauhuᴢ aik rahu(aeg)
Li raŋkka noori aika raske noorus(aeg)
K kuuro aika hetk

L älkaa velled minua nagragaa rahvaa aikaa ärge, vennad, mind naerge rahva ees (= juuresolekul)
Pi ep tõhi nagraa papin aikoo ei tohi naerda preestri juuresolekul
J elä blaaži tüttöjõ aikõnn ära räägi rumalasti tüdrukute juuresolekul
M mussa katti rissii teetä meneʙ, se õli pah̆haa aikaasõõ must kass läheb üle tee, see oli pahaks endeks
Lu miä tein senee ilm aikoa ma tegin selle ilmaaegu
Lu irisseeʙ ilm aikaa niisama (ilmaaegu) hirmutab (= hirmutab narrimisi).
Vt. ka alkueinnaika, aroamiz-aika, einäaika, elkkoaika, eloaika, hätäaika, iloaika, johsuaika, kuto-aika, kutuaika, lento-aika, lõppueinnaika, lõunadaika, lämmikko-aika, lühsüaika, mähäaika, mäntšü-aika, niittö-aika, niittüaika, nältšäaika, obahkaaika, oomnikkoaika, piimäaika, pulma-aika, sovetta-aika, sõta-aika, sütšüzü-aika, žaaru-aika, tšerikk-aika, tševäd-aika, tšülvöaika, tšüntö-aika, tuŋkoaika, vihmaaika, väliaika, õhtagoaika

aikottaa¹ M aigottaa (K-Ahl.) aikottaaɢ I haikottaa Ra (Lu Li) haikotta J-Tsv., pr aikotan M aigotan K-Ahl. haikotan Lu Li haikotõn Ra, imperf aikotin
1. haigutada | vn зевать, позевывать
Ra en taho haikottaa, a haikotuᴢ tuõʙ ma ei taha haigutada, aga haigutus tuleb
M lahs alkõ aikottaa, mitäleb ühtä voimaa aikotaʙ laps hakkas haigutama, millegipärast haigutab ühtesoodu
2. impers haigutama ajada | vn тянуть, потянуть к зевоте
M minnua egle kõv̆vii aikotti. en tul̆lõis läsimää eile ajas mind kõvasti haigutama. Kui ma vaid haigeks ei jääks!
Vt. ka aikotuttaa, aikotõlla, aikutõlla, haikottaassa

aikotõlla P M (Kett. R-Reg.) aikotõllaɢ I aigotõlla (K-Ahl.) haikotõlla Li (Lu) haikotõllõ Li haikotõll J-Tsv., pr aikottõlõn P aigottelen K-Ahl. aikottõõn M haikottõõn Lu J, imperf aikottõlin Kett. M haikottõlin J frekv aikottaa¹
1.
M nääd jo lahs tahob mak̆kaamaa, täm aikottõõʙ, õõrõp silmiä näe, laps tahab juba magama (jääda), ta haigutab, hõõrub silmi
I võõraza taloza aikotõllaɢ ep kõlpaaɢ võõras majas ei sobi haigutada
2.
Li minnua haikottõõʙ mind ajab haigutama.
Vt. ka aukutõlla

aikuttaa (P), pr aikutan P, imperf aikutinaikotuttaa
minua aikutaʙ, vähää makazin mind ajab haigutama, vähe magasin

aluᴢ P M Kõ Lu Li J I alus K-Ahl. J-Must. (Kett.) Алусь Pal2, g aluhsõõ (Kett. K-Ahl. P) alussõõ M Lu alusõõ Lu J alusõ J aluzõõ Lu
1. alus, alune | vn основание, подоснование (подмышка и т. д.)
M puinõ ahjoo aluᴢ puust ahjualus (endisaegsetel ahjudel)
Lu ku üüll on kehno pään aluᴢ, nõizõp kagla soonia vaivattamaa kui öösel on halb peaalune, hakkavad kaelasooned valutama
I kuhjaa alus tehtii tehti kuhjaalus
M uhzõõ aluᴢ uksealune (ukseesine toas)
M sillaa aluᴢ põrandaalune, kelder
Kett. makausõn aluhsia voodialuseid
M alkoit vartõ õli kat̆too aluᴢ küttepuude jaoks oli katusealune
M kainaloo aluᴢ ~ Lu kainan aluᴢ kaenlaalune
M põlvõõ aluᴢ põlveõnnal
M lõugaa aluᴢ lõuaalune
P ajab rintoi aluhsõᴅ ajab rindealuse täis
M vatsaa alussõᴅ (lamba) kõhualused villad
M min̆nua ämmä sõittõli: aitojee aluᴢ mind sõimas ämm aiaaluseks
M siεl on nen̆nää alus paraʙ seal on ninaesine (= toit) parem
J alus poduška aluskott
2. purjelaev; purjepaat | vn парусное судно; парусная лодка
Lu aluz on seilijekaa laivõ; alussia ennää eb õõ {a.} on purjedega laev; purjelaevu enam ei ole
Lu aluz isuʙ süväl laev istub sügavalt (vees)
Lu aluz on koko seiliᴢ laev on täispurjes
Li miä en õõ õllu ümper venneite enku alussiitõ mul ei ole olnud tegemist paatide ega purjelaevadega (= ma pole olnud mere- ega kalamees)
Lu piεp tšässiikaa etezii tõmmata alussa tuleb purjepaati käsitsi edasi tõmmata
Lu teimme seili alussijõ tegime purjelaevu
Lu suurõõ meree aluᴢ avamerepurjelaev
Lu rant aluᴢ rannasõidupurjelaev
Lu alusõõ seilid õsõttii valmiiᴅ purjelaeva purjed osteti valmid
J alusõõ nenä laeva nina
Lu alusõõ laita laeva laid (küljelaud)
3. vooder | vn подкладка
M rivad õltii pelssemiikaa kuottu, a kaŋkain aluz õli sääremähised olid kangaspuudega kootud, aga linane vooder oli
M naisii hattu tehäᴢ, pannaz vatu alussõõkaa tehakse naistemüts, pannakse (alla) vatt voodriga
J pinžõkõll šolkkõin aluᴢ pintsakul on siidvooder
M atlassi aluᴢ atlassvooder
4. (põranda) alustala, tala | vn балка, переводина
K perä-seinä on põdraa-luinee, tšültši-seinä tšünnä-puinee, aluhset anee-pajuiset (Ahl. 724) rl (toa) tagasein on põdraluust, külgsein künnapuust, alustalad hanepajust.
Vt. ka ahinaluᴢ, ahjonaluᴢ, akkunaluᴢ, arinaluᴢ, jalka-aluᴢ, kaglanaluᴢ, kailanaluᴢ, kainaluᴢ, kainalo-aluᴢ, kainaloo-aluᴢ, kainanaluᴢ, kainoloaluᴢ, kainonaluᴢ, katto-aluᴢ, kaukaa-meri-aluᴢ, kooaluᴢ, kurkuualuᴢ, lumõnaluᴢ, purjõaluᴢ, puu-aluᴢ, päänaluᴢ, ranta-aluᴢ, riigaaluᴢ, rintonalusõᴅ, seilialuᴢ, sillaa-aluᴢ, tšehs-aluᴢ, vatsannaluᴢ
Vt. ka naluᴢ

ammaᴢ K L P M Lu Li Ra J I (Ke Kõ Ja-Len.) ammõᴢ Li Ra J (Lu) hammaᴢ Ku J-Must. ammas Kr Г̧ аммасъ Pal1, g ampaa K L P M Lu Ra J I ampa J hampaa Ku amba Kr Га́мпа Ii-reg1 Га́мпа Pal1, pl ampatt Kr А́мпатъ K-reg2 Aмпатъ Pal1
1. (inimese, looma) hammas | vn зуб (мн. ч. зубы)
M lahs pani peigoo suχ̆χõõ, taitaa nõisaas tulõmaa tšiiress ampaaᴅ laps pani pöidla suhu, vist hakkavad varsti hambad tulema
Ku pant́śii puikot hampai vällii, eivät saatais süüvvä herneit pandi pulgad hammaste vahele, (et teolised) ei saaks süüa herneid (mõisapõllul)
M opõzia vaattaaz ampaissa kui vana hobuseid vaadatakse hammastest, kui vana (ta on)
Lu ai ku on tšülmä, ampaat suussa lotissaa ai, kui külm on, hambad plagisevad suus
P nagraʙ, ampaad irvillää naerab, hambad irevil
Lu lugõttavaᴅ ampaita loevad (valutavatele) hammastele sõnu peale
K lahzõlõõ pannass ampaissi õpõiziita d́eŋgoi lapsele pannakse hambarahaks hõberaha
Lu tänävä ebõõ mittä süüvvä, saatta panna ampaad naglaa täna ei ole midagi süüa, võite panna hambad varna (naela otsa)
M aikaa jo õõhkaaʙ, ammassa ihob minuu päälee ammu juba kannab viha, ihub hammast minu peale
M on nii ahnaz ińehmiin, etti kõik tšüüsinää i ampainaa enelee võttaiss on nii ahne inimene, et võtaks kõik küünte ja hammastega endale
Ra silmä silmää vassaa, ammõz ampaa vassaa vs silm silma vastu, hammas hamba vastu
M elä millõ ampaita praavita, mill eiväd vaivata kk ära minul hambaid paranda, mul nad ei valuta (= ära mind tüssa)
Lu elä ampaita minuu peräss kuluta, miä izze tään ära minu pärast hambaid kuluta, ma tean ise (= ära räägi, ära õpeta asjata)
Lu se zadatt i ebõõ minnuu ampajee müü see ülesanne ei ole minu hambaid mööda (= ei ole mulle jõukohane)
P tämä on üvä ampai näüttelijä ta on hea hambamees
M täm mokom on i ampaavilttši, suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä ta ongi niisugune naljahammas, armastab nalja heita
K ampaa-rohoo vettä peettii ampaal, ku ammassa vaivatti hanemadara [?] teed hoiti hambal, kui hammas valutas
Li esi ampaaᴅ esihambad
Li silmä ammaᴢ silmahammas
Li taku ampaaᴅ ~ leipä ampaaᴅ purihambad
Lu lahzõl ku lähettii poiᴢ piimä ampaaᴅ, siiᴢ ammaᴢ vizgattii üli pää ahjoo pääl kui lapsel tulid piimahambad ära, siis visati hammas üle pea ahju peale
M ampaa juuri hambajuur, -tüügas
Lu ampaa tüŋke hambatüügas
2. (eseme) hammas, konks, pulk; sälk, täke | vn зуб (мн. ч. зубья); зубец, зазубрина
Lu sirpil õllaa heenod ampaaᴅ sirbil on väikesed hambad
Lu rullu paalikal õlivad ampaaᴅ vaalikurikal olid sälgud
Lu haakii ampaaᴅ (voki) lühi konksud e. hambad
J õnge hammas (Must. 177) õngekonks
I arolla ühtä ammassa eb õõɢ rehal ei ole ühte pulka
J tšen on tehnü britvõlõõ ampaa kes on teinud habemenoale täkke sisse?
M kase tširvez on kõv̆vii rad́d́ottu ampalaisõõ, täm̆määkaa et saa mit̆täit tehä, piäb ih̆hoa see kirves on kõvasti hambuliseks raiutud, sellega ei saa (sa) midagi teha, tuleb teritada
J kuurittsoi ammõᴢ irsi seina ülemine sälkudega palk, mille külge kinnituvad sarikad.
Vt. ka esiammaᴢ, irviammaᴢ, leipäammaᴢ, nagra-ammaᴢ, piimäammaᴢ, poroammaᴢ, rautammaᴢ, saha-ammaᴢ, silmäammaᴢ, sitt-ammaᴢ, takaammaᴢ, takuammaᴢ, tšehsammaᴢ, vahv-ammaᴢ, vilttšiammaᴢ

apiisõõ K-Al. M apiisyõ P apiise K-Ahl.apii
P minua võtõttii sõtamehessi, tämä jäi siis kotuosyõ izälie apiisyõ mind võeti sõjameheks, tema jäi siis koju isale appi
P t́ät́ä kuttsõ sussedaa apiisyõ isa kutsus naabri appi
K tulkoo siis pakana apiise, kui jumala minua b avita (Ahl. 114) rl tulgu siis vanakuri appi, kui jumal mind ei aita!

armõtoi¹ J-Tsv. (J), g armõtoi (J)
1. orb, vaeslaps | vn сирота
perält izä surma lahs jäi armõtoissi pärast isa surma jäi laps orvuks
žaleitõ siä minnua armõtoita haletse sa mind, orbu
2. vanemateta, orvuks jäänud, vaene-, vaes- | vn осиротевший
armõtoill tütökkõizõll ebõõ issä epko maama orvuks jäänud tüdrukul ei ole isa ega ema
armõtoill lahzõll vaeslapsel.
Vt. ka armatoo, armottoinõ, armõtoinõ

aukata P M (K Kõ-Len.) haukata Li J (Lu) haukõtõ Li, pr aukkaan M haukkaan Li J (sõnatüvi | vn основа слова:) haukkaa- J-Must., imperf aukkazin P M haukkazin Li J haukkõzin Li hammustada, haugata; (veidike) süüa, einestada | vn откусывать, откусить; перекусывать, перекусить; закусывать, закусить
K tütär aukkaz õunaa i koolii [sic!] sihe tütar hammustas õuna ja suri sellest
Lu kuhõõ meeᴅ, ain haukkaa leipää, sis tšako ep petä kk lähed kuhu(gi), ikka hammusta (söö veidike) leiba, siis kägu ei peta
M oottõõ, miä vähäkkõizõ aukkaan, too nõõʙ min̆nua laihuttamaa oota, ma söön veidike, muidu hakkab mind iiveldama ajama
Lu ja tämä tuli tšüsü tšainoi pere(m)mehelte viinaa ja süüvve i nõisi perrää suurõõ madgaa haukkaamaa ja ta tuli küsis teemaja peremehelt viina ja süüa ja hakkas pärast pikka (suurt) reisi einestama
M opõn i tämää aukkas (Set. 4) hobune sõi ka tema (koos heintega)

bõ¹ M I (partikkel, eeskätt tingiva kõneviisi rõhutamiseks) | vn бы
I tšen bõ avittaisiɢ millõõ, sis miä sahhaisii bõ alkoi kui keegi aitaks mind, siis ma saeksin puid
M miä bõ tul̆lõizin, da jalkõzii en või tulla ma tuleksin, aga jalgsi ma ei või tulla
M miltiziä bõ õli marjoit milliseid küll oli marju!
Vt. ka kuibõ

d́ekabri P Lu (Li), g d́ekabrii P Lu Li detsember | vn декабрь
Li esimeizell d́ekabrii kuutõ raanittii esimesel detsembril haavati (mind)

d́eriä (J), pr d́erin, imperf d́erizin
1. tirida, tõmmata, rebida | vn дёргать
kaĺĺuʙ: d́eri väĺĺää, tšiin jäättü hüüab: tõmba (saba) välja, kinni jäätus
2. peksta | vn драть
a jeesli mitä mokomaa, too d́eri minnua aga kui on midagi sellist, siis peksa mind

drääni P Lu, g dräänii P Lu
1. mäda; rähm (silmas) | vn гной, дрянь
P tielehto pannass paisyõlyõ, tämä pehmetäʙ, tõmpaab dräänii vällää teeleht pannakse paisele, ta pehmendab, tõmbab mäda välja
Lu nõizõb dräänii ajamaa hakkab mäda (välja) ajama
2. vanakuri, kurat | vn нечистая сила, нечисть
Lu drääni minnua lutissõli vanakuri painas mind

P M Lu Li Ra J I ei Ra Ей Pal2 ei, mitte, mitte-; ei (...ega); | vn не, нене, ни-; ни (...ни)
P ep tšenniiᴅ ei keegi
M eb ühsiiᴅ ei ükski
J mikä se on. – eb mikä mis see on? – Ei miski
J eb mikätši minu vaivõlõ avit miski ei aita minu valu vastu
Li eb milleinkaa inemin tälle näütti ükski (mitte mingisugune) inimene ei meeldi talle
J eb ni migäll koozill ei mingil moel, ei kuidagi
J eb milläittši viittä ei mingil viisil
J kui tämä sillõ vassõᴢ. – eb ni kui kuidas ta sulle vastas? – Ei kuidagi
Li kui sinnua kutsuta. – ep kuini kuidas sind kutsutakse? – Ei kuidagi
J eb ni kõns ~ eb ni kõnsait ei kunagi
I siä koolõᴅ eb üv̆vää surmaa sa sured halba (mitte head) surma
J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ tal (= koeral) oli juba enam kui üks kord tagajalad puruks löödud (murtud)
Lu pelättii eb minua, a trošo filippa (Len. 278) kardeti mitte mind, vaid Trošo Filippi
J sitä nätši paĺĺo rahvõss, eb va miä ühs seda nägi palju rahvast, mitte ainult mina üksi
J ep siin õõ vika mitte siin pole viga
J eb aika vass tšäi meill hiljuti (mitte ammu) alles käis meil
Li eb eestää nõissõ pajattama tänävä täna ei hakata üldse (midagi) rääkima
P meni sitä aikaa ep paĺĺo ei läinud palju aega (mööda)
Ra ei ennee pulmõi, ei, ei ennee mitte enne pulmi, ei, mitte enne
J passibo. – eb milte aitäh! – Pole tänu väärt!
Ra ei mittä pole viga
M eb iiri i araga ei hiir ega harakas
J ep ko taattõ ep ko maamõ sitä täätennü(ᴅ) ei isa ega ema teadnud seda
Lu eb maaz eb taivaaz (Must. 159) ei maa peal ega taevas
Lu eb umalaᴢ, epku siitiän ei purjus(päi) ega kainena.
Vt. ka en, ene, eni¹

ehe·e L ehee | vn эге
ehe·e eb minua saattaa vällää ehee, ei mind saadeta ära!

ehittää¹ K M Po Lu Li Ra J (Kett. R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ja-Len. S-Len.) ehittεä L P ehittä ~ eh́ittä J-Tsv. ehittääɢ I, pr ehitän K R P Lu Ra ehiten J eh́iten J, imperf ehitin Lu Ra J eh́itin J ehtida, kaunistada, pidulikult rõivastada | vn наряжать, нарядить; украшать, украсить
P tuotii jolka, ehitettii i pantii lakyõsyõ rippumaa toodi kuusk, ehiti ja pandi lakke rippuma
K opõzõll lookat kõikk ehitettü hobustel on loogad kõik ehitud
L nuorikyõ lavõn ehittεäss pruudi pink ehitakse ära
Ja puut ehittävät entä leholla puud ehivad end lehtedega
Lu miä sinuu eglee ehitin, a siä ehitä oomõn minnua mina ehtisin eile sind, aga sina ehi homme mind
J jok noorikk on ehitettü kas pruut on ehitud?
Vt. ka ehtiä¹

ei² L P Li J-Tsv. eei P hei K-Ahl. L J-Tsv.
1. hei | vn эй, гей
Li ei, oottõõ minnua hei, oota mind!
P eei kiiveli lintu t́iu-t́iu anna ääli hei, kiivitaja, tiu-tiu, tee häält!
J hei, tüü. mitä teile tarviᴢ hei, teie (seal)! Mis teil vaja on?
2. ah, oh, oi | vn ах, ох
L ei siε hullu matti oh, sa Hull-Matti!
Vt. ka ee

eitüttää K M S (Kett. R J-Must.) eitüttεä P eütüttää Po heitüttää Lu (Ra J) heitüttääɢ I heitüttä J-Tsv. heütüttääɢ (I) höütüttää Lu Li, pr eitütän K R P M heitütän Lu heitüten J heütüt̆tää I höütütän Li, imperf heitütin Lu J höütütin Li heidutada, hirmutada, kohutada | vn запугивать, запугать, пугать, испугать, на-
S lahsia ain eitütettii: elä mene, juttõõʙ, riigaa pappi sin̆nua võtaʙ lapsi aina heidutati: ära mine, ütleb, rehehaldjas võtab su (kinni)
M koira aukuʙ, eitütäʙ lampaita koer haugub, hirmutab lambaid
Li apara-võrkko, ko loovvaa, siz apara-savvõõkaa räimitää vettee, höütütetää kaloja kui abarvõrk lastakse vette, siis mütaga taotakse vette, hirmutatakse kalu
J parõp elä i eitütä minnua miä ene peltšää (Must. 145) parem ära hirmutagi mind, ma ei karda
Lu heitütettü varõz i pehkoa peltšääʙ vs hirmutatud vares pelgab põõsastki.
Vt. ka eitättää

elä: sg. 2. p. elä Kett. Len. K R P Pi M S Po Lu Li Ra J Ku eläɢ vdjI I älä K L P Lu J, sg 3. p elkoo Ar. K-Ahl. elkoon Len. älkoo Ar., pl 1. p. elkääm [sic!] Len., pl. 2. p. -aa K M Ja-Al. Lu Li Ra J I Kõ-Len. elḱää Ku älkaa K L Lu, pl 3. p. elkoo Ar. K-Ahl. älkoo Ar. elkooᴅ Ar. elkoot Len. (sina) ära, (tema) ärgu, (meie) ärgem, (teie) ärge, (nemad) ärgu (eitusverbi imperatiivivormid; indikatiivivorme vt. sõnaartiklist en) не (вспомогательный отрицательный глагол с парадигмой повелительного наклонения; формы изъявительного наклонения см. в статье en)
Lu elä sülli sihee kaivoo, kussa vettä juuᴅ vs ära sülita sellesse kaevu, kust (sa) vett jood
I eläk petteleg min̆nua ära peta mind!
Lu elä siε mis sa nüüd!
K elkoo jooko, ujuko, võttako (Ahl. 71) (ta, nad) ärgu joogu, ujugu, võtku!
elkääm õlko (Len. 210) ärgem olgem!
Li nõiska mäntšemää, elkaa pelatkaa hakake mängima, ärge hullake!
Ja elkaa paŋkaa pahassi (Al. 53) ärge pange pahaks!
M kui üv̆vii sutta elkaa sööttägaa, a susi vaatab mettsää vs kui hästi te hunti ka ei söödaks, aga hunt vaatab (ikka) metsa (= metsa poole).
Vt. ka en

emikaᴢ (Li), g emikkaaemäkaᴢ
ku pani minnua emikkaal küll sõimas mind ropult

emüᴅ Kõ J (K) emüt K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Reg. emüd K-Salm1 R-Reg., g emüü emake | vn матушка, мамочка
J lahzõd itkõvad emüttä rl lapsed nutavad emakest (taga)
J emüd minnua sünnütteli rl emake mind sünnitas
elä eittele emüttä, emüd nätši suurõd vaivaᴅ rl ära hülga emakest, emake nägi suured vaevad.
Vt. ka emakko¹, emo¹, emoiᴅ, emonõ, ennekko, ennen, enni

erkutõlla (P) herkutõllõ Li herkutõll J-Tsv., pr erkuttõlõn: herkuttõõn Li J, imperf erkuttõlin P herkuttõlin J
1. maiusroogadega toita | vn кормить лакомствами, лакомыми блюдами
P üviillä erkkuill erkuttõliᴅ sa toitsid mind heade maiusroogadega
2. hellitada (heade sõnadega) | vn осыпать ласковыми словами
J laaskovoi lahs tunnõb kõikkiill üviill sõnoill herkutõll lahke laps oskab igasuguste heade sõnadega hellitada

J ent herkuttõõma uhkustama

eteeᴢ¹ K M Kõ Lu Li J Ku etees K-Ahl. Lu-Len. et̆teeᴢ M Kõ eteᴢ P Lu Ra J Ku (Kõ-Len.) edes Lu-Len. J-Must.
1. edasi | vn дальше, вперёд
M mennä et̆teez vai tağgaaᴢ kas minna edasi või tagasi?
Lu akanaa tuuli toob eteᴢ agana(d) toob (= viib) tuul edasi (= viljast kaugemale)
P õppõzin miä üvässi, no etez bõllu izäl enäpää voimaa miniekaa minua õpõttaa ma õppisin hästi, aga edasi polnud isal enam jõudu (= vara), millega mind õpetada (= koolitada)
Lu inemin väsü, tüü ennää eʙ mee nii eteeᴢ inimene väsis, töö ei lähe enam nii (hästi) edasi
Lu unilintu on eteeᴢ saamatoo unimüts on edasi (= endiselt) saamatu
M jänes teep kokkõi et̆tees tağgaaᴢ jänes teeb haake edasi-tagasi
2. edaspidi | vn в дальнейшем
Lu piεp kattsoa, mitä jumal etez annaʙ peab vaatama, mida jumal edaspidi annab
Li elkaa unohtakaa meitä i eteeᴢ ärge unustage meid edaspidigi!
J eteᴢ ~ etes päi edaspidi.
Vt. ka ezitee, etee, eteepäi, etezii

gribavesi Lu teeseenevesi, -jook, teekali | vn чайный квас
se gribavesi, se millõ avitti see teeseenevesi, see aitas mind (= aitas mul paraneda)

grozia P Li J-Tsv., pr grozin P Li J, imperf grozizin Li J ähvardada | vn грозить, погрозить, при-
Li tämä grozib minnua ta ähvardab mind
J siä grozid a lahs oottõõb rauhuttõmiss sa ähvardad, aga laps ootab rahustamist
J isä grozip sõrmõka isa ähvardab sõrmega
J grozimiss kse tämä hooliʙ või (kas) ta ähvardamisest hoolib!

grozittaa: grozittaaɢ I, pr grozitan, imperf grozitingrozia
mitä siä min̆nua grozitaᴅ mis sa mind ähvardad!

haaŕa (J), g haaŕaa nägu | vn лицо; простор. харя
miä algin ännesse, a tämä ku repäš tšäesse de seldii mordaakaa alki minnua haaŕaa torkkimaa ma alustasin (heeringa puhastamist) sabast, aga tema kui rebis käest ja hakkas mind heeringa peaga näkku torkima
lumi komkõll viskõs tõizõlõ haaŕaa lumekamakaga viskas teisele vastu nägu

hoduza²: hoduᴢ ~ hooduᴢ Lu otsekohe; ruttu, kiiresti | vn тотчас же; быстро
Lu ku vana inemin enne makkamizõõ nõistua süüp soolõssa vai hapoota i nõizõʙ hoduz makkaamaa, siis kõvassi näro põlõʙ kui vana inimene enne magamaheitmist sööb soolast või haput ja läheb otsekohe magama, siis ajab väga kõrvetisi üles
tämä nõisi minnua narrimaa, a miä panin hodus suu tšiin tema hakkas mind narrima, aga mina panin (tal) otsekohe suu kinni
miä sil teen hoodus (Len. 278) ma teen sulle (selle töö) kiiresti (ära)

häittää Li, pr häitän Li, imperf häitin Li segada, tülitada | vn мешать, помешать, беспокоить, побеспокоить
elä häitä, siä minnua häitäᴅ ära sega, sa segad mind.
Vt. ka haittaa

hätä K L P M Kõ Lu J-Tsv. (Ku) ätä K, g hää J
1. häda; hädaoht | vn беда; опасность
K hätä tuõʙ, nii kõikk tropad levväᴅ vs (kui) häda tuleb, siis leiad kõik (pääse)teed
K mill on paĺĺo ätäätä mul on palju häda
P miä õlõn hääzä ma olen hädas
Lu vennäässi märännessi pajatan, hättää perrää pajatan vene keelt räägin viletsalt, hädapärast räägin
Ku avit minnua häässᴀ̈ poiᴢ aita mind hädast välja
J nütt on hätä tšäeᴢ nüüd on häda käes
J veelko on raŋkk sluužia? – bõ hättä, saab aiko kas on raske (aega) teenida? – Pole viga, läheb korda
M hätä eb anna ävetä vs häda ei anna häbeneda
M hätä ajab i ärjää kaivoo vs häda ajab härjagi kaevu
J tuliin hätä tuline häda
J vdruk tšehs üüll nõisti hätä tšelloa lüümä äkki, keskööl hakati hädakella lööma
Lu hätä flaakku hädalipp (laeval)
Lu hätä tulõd õllaa valkaat tulõᴅ hädatuled on valged tuled
2. kiire, rutt | vn спешка, спех
M millõõ tuli hätä tšät̆tee, piäp tšiireep tehä mul tuli kiire kätte, tuleb rutem teha
M näd on hätä, bõõ aikaa süüvvä näe, on kiire, pole aega süüa
M milla kazessa töössä eb õõ hät̆tää, teen kõõz teen mul ei ole selle tööga kiiret, teen millal teen
J ku lüüvvä hätä-tšelloa, siis kõiki hääs, sui-päi, joossa põlosõõ kui lüüakse hädakella, siis kõik kiiresti, ülepeakaela jooksevad tulekahjule
M šveetta jätti kapoŕoosõõ õm̆maa šlääpii, nii tuli hätä aika, etti piti tšiireess vällä mennä rootslane jättis Koporjesse oma kübara, nii tuli kiire aeg, et tuli ruttu ära minna
J hätä risittemin hädaristimine.
Vt. ka merihätä

idgõttaa J (Kett. K-Al. Lu), pr idgõtan ~ idgõtõn J, imperf idgõtin J nututada, nutma panna v. ajada | vn доводить, довести до слез
J idgõtõmmõ ihalaa tütöö, idgõtõmmõ ainagoo maamaa rl paneme nutma kauni tüdruku, ajame nutma ainsa ema
J müü tulimma maata põlõttamaa, ilmaa idgõttamaa rl me tulime maad põletama, ilma nutma panema
J idgõtin ihalat silmäᴅ, vetütin põzgõd vereväᴅ rl panin nutma kaunid silmad, tegin märjaks põsed punased
J missi idgõtad lassa miks sa nututad last?
Lu tämä minuu idgõtti ta ajas mu nutma (= solvas mind).
Vt. ka idguttaa

ikossaa P Lu Li ikossa Lu J-Tsv., pr ikosan P Lu Li ikosõn Lu J, imperf ikosin P J
1. luksuda | vn икать, икнуть
P kui ikosan, sis tšelleʙ minua maimiʙ kui ma luksun, siis keegi räägib minust
Lu lahzõd ikossõvõᴅ lapsed luksuvad
Li täll piäb ikossaa teda ajab luksuma
2. impers luksuma ajada | vn икаться
Lu minnua ikosõʙ, ikossi mind ajab luksuma, ajas luksuma
Lu vass eglee ohtagossa mińd́aa ikossi alles eile õhtul ajas miniat luksuma.
Vt. ka ikosuttaa, ikosõlla, ikottaa, ikotuttaa, ikuttaa

ikosuttaa P (Ra), pr ikosutaʙ P Ra, imperf ikosutti Ra
1. impers luksuma ajada | vn икаться
Ra taitaa tšen minnua mainiʙ, i minnua ikosutaʙ keegi vist räägib minust, ja mind ajab luksuma
2. luksuda | vn икать, икнуть
Ra eglee lahs paĺĺo ikosutti eile laps luksus palju.
Vt. ka ikossaa

ikuttaa: ikuttaaɢ I, pr ikutaʙ I, imperf ikuttiikotuttaa
algab minnua ikuttaaɢ hakkab mind luksuma ajama

ilmõõ M ilmsi | vn наяву
miε näen ilmõõ, etti täm millõõ avitaʙ ma näen ilmsi, et ta aitab mind.
Vt. ka ilminää

inottaa P M Kõ Lu Li J (Kett. K-Ahl.) inotta J-Must. J-Tsv. inottaaɢ I, pr inotaʙ Kett. K P M Kõ Lu Li I inotõʙ Li J, 1. p inotan K-Ahl., imperf inotti Lu Li J hrl impers
1. vastik hakata v. olla, vastikust tekitada, iiveldama ajada | vn вызывать, вызвать отвращение, омерзение, тошноту, мутить
J inotõp päält kattsoa, ku juumõri õhsõnõʙ on vastik pealt vaadata, kui joodik oksendab
J haisõva paikka inotõb menne haisvasse kohta (= majja v. peresse) on vastik minna
J määkõss šiška inotõb võtta tšättee mädast nartsu on vastik kätte võtta
J alki inotta sita haizuss sitahaisust hakkas vastik
M mato minnua nii inotaʙ, etten või päälee vaattaa madu on mulle nii vastik, et ma ei või peale vaadata
pok̆koinikka inotaʙ surnu tekitab vastikust
Lu minnua nii kõvassi inotti, miä õhsõntaazin mind ajas nii väga iiveldama, ma oksendasin
P minua inotap kas süömiin see toit ajab mind iiveldama
2. vastikuks teha, vastumeelseks muuta | vn делать, сделать противным, отвратительным
Lu kapusaa matokkõizõt süütii kapusaᴅ, varvad jääväᴅ, ku inotap senee kapusaa kapsaussid sõid kapsad ära, (paljad) rootsud jäävad (järele), küll teeb vastikuks selle kapsa
Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed muudavad ilusagi tüdruku vastumeelseks.
Vt. ka inota, inotõlla

irissää Li irissä Lu J-Tsv., pr irisän: irisen Lu Li J, imperf irisin Lu Li J narrida, narritada, õrritada; (narritades) hirmutada | vn дразнить; припугивать, припугнуть (в шутку)
J iris koira, jot haukkuiᴢ õrrita koera, et (ta) hauguks
Li tämä minnua irissi kurasõkaa: niku tahto lüüvvä, a eb lüünü ta hirmutas mind (narritades) noaga: nagu tahtis lüüa, aga ei löönud

irmussaa Lu, pr irmusaʙ: irmusõʙ Lu, imperf irmussi Lu impers nägu krimpsutama panna, värinaid peale ajada | vn (судорожно) подёргиваться, -нуться
miä juun viinaa, minnua irmusõʙ ma joon viina, mind paneb nägu krimpsutama
miä ku viinaa näen, minnua algab irmussaa kui ma viina näen, (nii) ajab mulle värinad peale

irsi Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I (R) hirsi (M Li), g irree K M Kõ Lu Li J irrie L P
1. palk | vn бревно
K lõõkku õli suuriss irseiss tehtü kiik oli suurtest palkidest tehtud
L üli õjaa õli vizgattu suuri irsi üle oja oli visatud suur palk
M ku on fundamentti valmiᴢ, pannaᴢ hirreᴅ pääle kui vundament on valmis, pannakse palgid peale
Lu tõizõõ silmäᴢ näeʙ rikaa, a eneltä i irttä ʙ näe vs teise silmas näeb puru (= pindu), aga endal(t) ei näe palkigi
Lu rihee irreᴅ majapalgid
M miz̆zee pääle pannaz latšipuuᴅ, neitä irsiä kuttsuas soonõõ irsi, soonõõ irreᴅ mille peale pannakse laelauad, neid palke kutsutakse laetaladeks
J kuurittsoi ammõz irsi seina ülemine, sälkudega palk (mille külge kinnitatakse sarikad)
M Lu irsi mettsä palgimets
2. aampalk, (lae)tala | vn (потолочная) балка, матица
naizikot sõisovat tšehsrihez irree kõhall naised seisavad keset tuba (lae)tala kohal (= all)
3. võllas | vn виселица
Kett. ajõ irtee(see) ajas (teise) võllasse
J elä aja minnua irteesee ära aja mind võllasse (= ära nõua minult võimatut)!
Vt. ka latši-irsi, makauzirsi, multairsi, poluirsi, slega-irsi, sooni-irsi, soonõõ-irsi, tazairsi

itšävöittää M Lu itšävöittä J-Tsv. itšäveittääɢ I, pr itšävöitän Lu itšävöiten J, imperf itšävöitin Lu J
1. igavleda, igavust tunda; igatseda; nukrutseda | vn скучать; тосковать; грустить
M täm̆määkaa bõõ aikaa itšävöittää temaga pole aega igavust tunda
I koira ulvoʙ, peremeessä itšäveitäʙ koer ulub, igatseb peremehe järele
Lu miä õõn paha itšävöittämää ma nukrutsen alatasa
J võõras poolla jõka inimin itšävöiteʙ võõras kohas (= võõrsil) iga inimene nukrutseb
2. kurbust tundma panna, nukraks teha (ka impers.) | vn нагонять, нагнать тоску, скуку
J elä õõ nii tuskõin, itšävöited i minu ära ole nii nukker, teed minugi nukraks
Lu minnua algab itšävöittää mind teeb nukraks

itšäässi Kett. Kõ itšεässi Litšizessi
jään itšäässi häilämää jään igavesti hulkuma
L kaottaassa minu itšεässi rl (pulmaitkust:) kaotatakse (= unustatakse) mind igaveseks

ittšää Li J ittšä J-Tsv. ikka, aina, alati, igavesti | vn всегда, вечно
J tämä ittšää mokoma viratoo ta on ikka niisugune halb (olnud)
J ittšä siä minnua tuskõnoitõᴅ sa alati pahandad mind
J talopoigõll tšäed on ittšää viĺĺiiᴢ talupojal on käed alati villis
J eb ittšä suur tuuli puhu, kõrt i tämä alõnõʙ vs ega kõva (suur) tuul puhu igavesti, kord vaibub temagi.
Vt. ka mikä-ittšää

joottaa M Kõ S (K Ja-Len. J-Must.) juottaa L (K P V Li) jùottaa Po juuttaa Lu Ra J Ku vdjI juutta J-Tsv. juuttaaɢ I, pr jootan K M jùotan Po juutan Lu juutõn Lu J, imperf jootin M juotin V juutin Lu J juut̆tii I
1. joota, juua anda | vn поить, напоить
M menin lehmiä joottamaa läksin lehmi jootma
Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole
Lu minnua maama piimällä juutti, välillä anti vettä rl ema jootis mind piimaga, vahel andis vett
jootõttii viinaa i õlutta anti viina ja õlut juua
M jootõttii meez umalaa mees joodeti purju
I kõõᴢ inehmine nõizõʙ läsimää siiᴢ tätä kaile roholõ juuttaaᴢ kui inimene jääb haigeks, siis antakse talle seda rohtu juua
2. (külge, kinni, kokku) joota | vn припаивать, припаять, спаивать, спаять
J juut kruužgõlõ kõrv jooda kruusile kõrv (külge)
J tšainikõllõ on juutõttu uus põhjõ teekannule on joodetud uus põhi
J jootab ühtee (Must. 186) joodab kokku
3. pleissida, jätkata (köit) | vn сплеснивать, сплеснить (канат)
J juut rihmaa õtsad ühtee pleisi köie otsad (kokku)

jutõlla K Lu Li J (Kett. Len. Ra) jutõll Lu J-Tsv. juõlla Al. Kett. K L P M Kõ S Po (Lu J) juella K-Ahl. juolla Kett. K L P Ke M (Kõ) juolt [sic!] Ke-Kett. joolla Kett. K J juõllaɢ ~ juullaɢ I, pr juttõlõn Kett. P Kõ Lu juttõõn Kett. K U P M Kõ Po Lu Li J juttyõn L P juttelen ~ jutteen K-Ahl. juttõn Lu-Len. J juttõõ I, imperf juttõlin Kett. K P M Kõ Po Lu Li Ra J juttõĺin M-Set. juttõlii ~ juttõli I
1. öelda; rääkida | vn сказать; говорить
P tšüsüzin, tämä nõssi pihtoikaa, mitäid eb juolluᴅ küsisin, tema kehitas õlgu, midagi ei öelnud
Lu mee juttõõ däädällee dorova mine ütle onule tere
J miä juttõn arvotusõ, a siä arva ma ütlen mõistatuse, aga sina arva ära
M nii eittüzin, ev võinnu kõik sõn̆naa suussa juõlla nii ehmusin, ei saanud sõna(gi) suust (ütelda)
M nii õli võtõttu juolla vana rahvaᴢ nii oli vanarahval kombeks öelda
Lu juttõmizõõ jutõlla jutu sees v. jutu jätkuks öelda
M tämä on kõhallin inehmin, täm juttõõp kõhallaa silmiisee hod enelee kunikkaalõõ ta on otsekohene inimene, ta ütleb otse näkku (silmadesse) kas või kuningale endale
P juttõlin nagrussi, naĺĺassi ütlesin naeruks, naljaks
M juttõõʙ vassaa vastab (ütleb vastu)
M tämä tunnõb juõlla sillõ kõik eeltä ta oskab sulle kõik ette öelda (= ennustada)
P mitä tüö siz aźźaa tulitta, juolkaa siz vällää mis asja pärast te siis tulite, öelge siis välja
Li vot muut enepää miä siitt adrõssõ taitaa en tää i jutõllatši vaat, muud enam ma sellest puuadrast vist ei oska rääkidagi
L baba meilie juttõli, etti ühes taloza õli lemmüᴢ vanaema rääkis meile, et ühes talus oli kratt
Lu jutõllaa, što sitä et saa praavittaa räägitakse, et seda (haigust) ei saa ravida
P juttõõn suurta kummaa rl räägin (teile) suurt imet
M miä juttõõn sillõõ üv̆vää meeltä ma räägin sulle (midagi) rõõmustavat
M täm millõõ juttõli salamii ta rääkis (seda) mulle salaja
J miε en tää, kui jutõlla ühsinää ma ei tea, kuidas üksinda (= ilma kaasvestlejata) rääkida
J proopoved́ia juttõõma jutlust pidama
2. öelda, kutsuda, nimetada | vn называть, назвать, звать
P vihkuri, juollass tuoš tuulispää vihur, öeldakse ka tuulispea
P juttõlivat tätä onoss kutsusid teda onuks
Lu hüüpiäss pelehüzess jutõllaa öökulli kutsutakse kummituseks
P juollaᴢ puukõssi (seda putukat) nimetatakse puugiks
Lu koira poikaa jutõllaa penikko koera poega kutsutakse kutsikaks
3. taga rääkida, laimata | vn сплетничать, насплетничать, наговаривать, наговорить, клеветать, наклеветать
Lu minnua on kõikkii jutõltu, ühs ahjo vaa eb õõ jutõllu mind on kõik taga rääkinud, ainult ahi ei ole taga rääkinud
J jutõltii med́d́ee tšülää, jutõltii, soimõttii räägiti taga meie küla, räägiti taga, sõimati
(asesõnaga liitunult в соединении с местоимением:) J ḿattõn [= miä juttõõn] ma ütlen

jättää M Kõ Lu J (K R U Li Ku Kr) jättεä L P jättä J jättääɢ I, pr jätän R U L P M Kõ Lu J, pl 1. p. jattim Kr, imperf jätin R U L P Lu J
1. jätta | vn оставлять, оставить
J peri väĺĺä õmaz riiss, ehan nii saa jättä nõua oma asi kätte, ega (ju) nii saa jätta
Lu eb õõ jumalaa kotonn, on jätettü treŋgiᴅ, nüᴅ on pitšällized vihmaᴅ jumalat ei ole kodus, on jäetud (ainult) sulased, (sellepärast) on nüüd pikaajalised vihmad
Li tšerkka on kalojee segaᴢ, süüʙ ailija, muuta eb jätä ku pää ja roo merikilk on kalade seas, sööb räimi, muud ei jätä (järele) kui pea ja luu
Lu lähtemä jätetää suguss õhv jäetakse tõuloomaks
M sõtamehed mentii niku lumi suli, noorikõd jätettii itkõmaa sõjamehed läksid nagu lumi sulas, jätsid pruudid nutma
M ühessi vuuvvõssi jättääs tšüntämättä, se on ahopõlto, ahonurmi üheks aastaks jäetakse kündmata, see on sööt
J jätä. kehtaat siä tämäkaa tšizgoskõll jätä (järele)! Viitsid sa temaga jännata!
Li jätti tüü minuu kaglaa jättis töö minu kaela
J väliä jättemä vahet jätma
J vetel kraask valup seinä müü alaz de jätäb viiruᴅ vedel värv valgub seina mööda alla ja jätab viirud
miä sinuu jätän ma jätan su taha (= jõuan sinust ette)
Lu minnua jätettii üüssi mind jäeti ööseks (= jäeti ööbima)
Lu jätetää perrää urokkaa jäetakse peale tunde
Lu miä jätin tüü tšezzee ma jätsin töö pooleli
J jättega tüü maalõ jätke töö(tamine) järele!
J jätti paĺĺo dobraa perälee jättis palju varandust järele
M jätät siä min̆nua rauhuusõõ vai eᴅ kas sa jätad mu rahule või ei
J jättemä seĺĺää taga selja taha jätma
2. maha jätta, hüljata | vn оставлять, оставить, покидать, покинуть, бросать, бросить
L kuoli enne, jätti minuu rl suri ema, jättis mu maha
Lu meez jätti naizõõ, meni naizõssa erii mees jättis naise maha, läks naisest lahku
I χolostõi tõizõõ võtti, a täm̆mää jätti poiss võttis teise (tüdruku), aga tema jättis maha
Kr tagga jättend maha jätnud

kaartaa M Li (Kett. K-Sj.), pr kaaran Kett. M kaarõn Li, imperf kaarõn M
1. (kedagi) vältida, (kellestki) kõrvale v. eemale hoiduda, (kellestki, millestki) kaugelt, kaarega mööda minna; (kedagi millestki) ilma jätta | vn избегать, избегнуть, сторониться, посторониться, обходить, обойти стороной; лишать, лишить
M tätä piäp kaartaa, täm on kehno inehmin teda tuleb vältida, ta on halb inimene
Kett. pahaa inehmiss kaaran halvast inimesest lähen kaugelt mööda
K et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) rl (sa) ei lähe leivakannikast kaarega mööda
Li tõisiil annõʙ, a millõ eb annõ, minnua kaarõʙ teistele annab, aga mulle ei anna, mind jätab ilma
2. tiirelda, tiirutada | vn кружить
M sakkali alkõ kaartaa kanakull hakkas tiirlema
3. M-Set. takistada | vn препятствовать, вос-.
Vt. ka kaarata, kaartiissa, kalttiissa

kagra Kett. Set. K R-Reg. U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Pi Ke Ja-Len. Kr) kagrõ Li kagr Lu Li Ra J Кагра Tum. Ка́гра Pal2 K-reg2 Ii-reg1, g kagraa K L P M Lu Ra J I kagra Lu J, pl kagrad ~ kaggrat Kr kaer | vn овёс
K õzralõõsõõ i kagralõõ piäb valmissaa sütšünä maa odrale ja kaerale tuleb maa sügisel ette valmistada
Li kagrall õli õma aikõ i õzrõllõ i vehnäll niill õli õma aika tšülvää kaeral oli oma aeg ja odral ja nisul, neil oli oma külviaeg (aeg külvata)
M vanall aikaa algõttii tšülvää kagraa ain tševädmiikkulassa vanasti (vanal ajal) hakati kaera külvama ikka kevadisest nigulapäevast (peale)
J karut tšäivät kagraza karud käisid kaeras
Lu suurõd ripsid õllaa kagrõll kaeral on suured pöörised
χlaarinn pantii kagrad jumalnurkkaa floorusepäeval pandi kaerad (= kaeravihk) pühasenurka
opõzõlõ niitettii vihko kagroi hobusele lõigati vihk kaeru (floorusepäeval)
J ku üüllä tulta lüüʙ, siz jutõllaa: kagra valmissuuʙ kui öösel lööb välku, siis öeldakse: kaer valmib
J kagrõd om veel vihereᴅ, niittä ep saa kaerad on veel haljad, ei saa lõigata
J kagra pantii škirdaa kaer pandi hakki
Lu kagria, õzria i nisuja pantii roukkuu kaera, otra ja nisu pandi (rehe juurde) auna (rõuku)
J riig on ahõttu kagraka rehi on ahetud kaeraga
Lu riiganikad mentii kagroi tappamaa rehelised läksid kaeru peksma
J siin kagrat kaupotaa, rüttšeed lunasõtaa rl siin kaerad kaubeldakse, rukkid lunastatakse
J kagrakaa saat tšiirep ovõiss etes ku dubinakaa kaeraga saad hobust kiiremini edasi kui malakaga
J joonitteeb vallalin, niku kagrõll süütettü opõin jookseb vabana (= jõude) ringi nagu kaeraga söödetud hobune
Lu kagrassa teχ́χ́ää javoa, i suurimoi teχ́χ́ää kagrass kaerast tehakse jahu, ja tangu(sid) tehakse kaerast
Lu enne vet́ tehtii kagrass kakkuja ennemalt ju tehti kaera(jahu)st kooke
K vai eb lie vajaga minua ruttõ ruttšee niittämizele, kallii kagraa aigalõ .. (Al. 48) või ei ole mind vaja kiirel rukkilõikusel, kallil kaera(lõikuse) ajal ..
M kagraa vihko kaeravihk
Ra kagraa salvo kaerasalv
M J I kagraa ripsi ~ Lu kagra ripsi ~ J kagra rippsü kaerapööris
Lu kagraa kiiseli ~ kagra kiiseli ~ kagra kiisseli ~ Ra kagr kiisseĺjä kaerakiisel e. -kile
J kagr vihgod pannaa škirttasõõ kaeravihud pannakse hakki
J põlloll seissa kahs kagr škirtta põllul seisab kaks kaerahakki
Lu kagra kuilas tehtii: kahs vihkoa vastikkoo, ühs pantii päässi, poolittaa, i nii tehtii nissua kaerahakk tehti (nii): kaks vihku (pandi) vastastikku, üks pandi peaks, (lahutati) pooleks, ja nii tehti (ka) nisu(hakke)
Lu kagra koorõõ pääl on liblõ kaera(tera) koore peal on lible
Lu kagra javo siglotaa, jääväd lesemeᴅ (kui) kaerajahu sõelutakse, (siis) jäävad kliid e. keed
Lu kagra lese-mee vannia tehää jalkoilõõ kaerakliide vanni tehakse jalgadele
Lu kagra terä ~ kagra jüvä kaeratera

K enne on ellä eittümää, kagra liblo kaihtumaa (Al. 46) rl ema on hell heituma, kaeralible kohkuma

kahstõ·ššõmõtta K M kaχstõ·ššõmõtta M kahstõššõmõtta K M I kahsitõššõmõtta ~ kahstõ·ššõmatta M kahstõššõmatta K-Al. kahstoššamatta K-Ahl. kahstõ·šmõtta (Po) kahstõ·ššõmõtt P M kahstõššõmõtt M kahstõ·iššõmõtt ~ kahstõiššõmõᴅ Li kahstõ·ššõmõᴅ P I kaχstõ·ššõmõᴅ K kahstõššõmõᴅ (P) kastõššõmõtta M kastõ·šmõtta I kastõ·ššõmõtt S kastõiššõmõᴅ Lu kahstõ·iš́t́š́ümmeᴅ J kahstõ·iššümmeᴅ Lu J kahstõ·iššümmett ~ kahstõ·iššumõᴅ ~ kahstõ·ššümeᴅ ~ kahstõššumõᴅ Lu kahstõiss V kahstõ·št Po kahsto·issᴀ ~ kassto·issᴀ Ku kachsteiskümme ~ kachsteiskümm ~ kachsteischkümm ~ kachsteistum Kr, g kahõõtõššõmõõ ~ kahstõ·ššõmõõ kaksteist | vn двенадцать
M parrõᴅ, näit on kahstõ·ššõmõtta parred, neid on kaksteistkümmend
M min̆nua tultii võttamaa kahõllatõššõmõlla opõzõlla mind tuldi võtma (= mulle tuldi peigmehe poolt järele) kaheteistkümne hobusega
I itšäpäivässä mennäk kattilaa kahstõ·ššõmõᴅ verstaa Itšäpäiväst Kattilale minna on kaksteist versta
I i sis kastõ·šmõtta tunnia kase murtšina tuli ja siis kell kaksteist tuli lõuna(söök)
M kahstõ·ššõmõtt vootta tšäütii eittseesee kaheteistkümneaastaselt käidi (juba) õitsil
P pummalaa tšülä põli tuhad ühesää sataa ühessemel vuotta kahõltõ·ššõmõl maita Pummala küla põles tuhande üheksasaja üheksandal aastal kaheteistkümnendal mail
Li isuttii kahtõõtõiššõmõnnõõ [sic!] tunniissaa istuti kella kaheteistkümneni

kahõssamaiᴢ K L J kahõssamõiᴢ M Kõ kahõssamaaᴢ ~ kahõssamaᴢ Lu Li kahehsamas K-Ahl. kahõssõmaᴢ Li J kahõssõmõiᴢ ~ kahõssõmõõᴢ M kahõssõmõᴢ Set. Ke M I kahõssmõs Ke-Set. kahessõmõiᴢ K-Set., g kahõssamattomaa: kahõsmõttõmaa Lu kahõsõttomaa M kahõssõma J-Tsv. kahesõttomaa K-Set. kaheksas | vn восьмой
J kahõssõmas talo õtsalt kaheksas talu (küla) otsast (lugedes)
J minnua süütettii emäkaa perenne seitse voott, kahs kuut kahõssõmat voottõ mind söödeti emaga peres (perena) seitse aastat, kaks kuud kaheksanda(s)t aasta(s)t
M milla on süntümäpäivä kahõsõttomalla aprelia minul on sünnipäev kaheksandal aprillil
leeb mira kahtšümmett kahõssamõiz august tuleb rahu kahekümne kaheksandal augustil
J kahõssamais tšümmenäiᴢ kaheksakümnes
J kahõssõmaz õsa sargõss om med́d́e kaheksandik põllust on meie (oma)

kaihoa Li J-Tsv. (Lu), pr kaihon Lu Li J, imperf kaihozin Li Jkaivata
1.
Li tüttö meni emälee kaihomaa tütar läks emale kaebama
Lu poika johs kottoo ja maamal kaihoʙ: minnua taaz lüütii poiss jooksis koju ja kaebab emale: mind peksti (löödi) jälle
2.
J tämä kõvassi kaihoz õmass eloss ta kurtis (kaebas) väga oma elu üle

kailanalla Ikainnalla
siä eläk kudutaɢ min̆nua kailanalla, miä peltšää sa ära kõdista mind kaenla alt (all), ma kardan (kõdi)

kailussaa: kailussa J-Tsv., pr kailusan: kailusõn J, imperf kailusin J kaelustada, kallistada | vn обнимать, обнять (за шею)
suvat ko minnua. siis kailus kas (sa) armastad mind? Siis kallista!

kaivaa Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J (R Ja Li) kaivaaɢ I, pr kaivan K P M Kõ Lu J kaivõn Lu Li kaivaa I, imperf kaivõn K R M kaivin Lu Li kaivõõ I
1. kaevata | vn копать, выкопать, рыть, вырыть
Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs teisele auku kaevad, aga ise auku langed
Lu kanava on kaivõttu, õja johzõb ize kraav on kaevatud, oja jookseb ise
Lu kanašnikka kaivap kaivoja kaevumeister kaevab kaeve
P põlloo pääl tšünnäᴅ vai kaivaᴅ lapiikaa põllul künnad või kaevad labidaga
I tšiusazivat kaivaaɢ (nad) proovisid kaevata
L õli kaivõttu vällää švetska orud́ijaᴅ oli(d) välja kaevatud rootsi relvad
2. uuristada, õõnestada | vn долбить, выдолбить, выдалбивать
Lu dolotaakaa kaivõtaa aukkoja peitliga uuristatakse auke
M õlut-kavi õli aavassa kaivõttu õllekapp oli haava(puu)st õõnestatud
Lu truba kaivataa koivupuussõ pasun õõnestatakse kasepuust
M ku hoŋka b õllu mätäsüä, sis senessä kaivõttii koria kui vana mänd ei olnud seest mäda, siis sellest õõnestati ruhi
M kotonn kaivõttu puin naappa kodus õõnestatud puust kauss
3. kaevata, pusata, puskida; müksida (peaga) | vn бодать, боднуть; тыкать, ткнуть (мордой)
I süämikko lehmä nõisi kaivamaa naizikkoa tige lehm hakkas naist puskima
I pukki tahoʙ min̆nua kaivaaɢ sokk tahab mind pusata
M ärtšä kaivaʙ, jooskaa pak̆koo pull kaevab, jookske pakku
M katti eb mee jalkoiss vällä, ain kaivab jalkoiza, kaivap pääkaa ain kass ei lähe jalust ära, aina hõõrub jalgu (jalus), aina hõõrub peaga
4. (kartuleid) võtta, noppida | vn копать, выкопать (картофель)
M sütšüzünn nõisas kaivamaa omenoit sügisel hakatakse kartuleid võtma
S omenat kaivõttii i pantii kooppaa kartulid võeti üles ja pandi koopasse
Lu menimmä maamunnaa kaivamaa läksime kartuleid võtma
I naizõt kaivõvad õunaa naised võtsid kartuleid
5. (välja) tuua v. võtta v. koukida v. kiskuda, (ära) võtta v. rebida | vn вытаскивать, вытащить; выкапывать, выкопать; срывать, сорвать; соскабливать, соскоблить
Ja vassa vaatti algõttii, katušissa kaivõttii rl alles vaati alustati, küünist (välja) toodi
M kussa kaz̆zee sõn̆naa taka-taarissa kaivannu, kase on mokoma sutotšnyi sõna (ei tea) kust {t-t}-st (= vanadelt inimestelt) on selle sõna (välja) koukinud, see on niisugune naljakas sõna
I kasta til̆laa viil en kaivannuɢ, en kerttännüɢ neid päramisi ma veel ei võtnud välja, ei puutunud
I mokoma niku uhvotta, kajella kaivõ lehmältä vazik̆kaa niisugune nagu potihark, sellega kiskus (koukis) lehmalt vasika välja
I meni äd́jä sütšüzellä nagrissa kaivamaa läks taat sügisel naerist välja kiskuma
Lu lempeit on kehno kaivaa paelusse on raske välja saada
M sis pannas miä lumõõ alaa maalõõ, kaivaas milta kõikki heŋki vällää (Set. 22) siis pannakse mind lume alla maa(pinna)le, võetakse mult hing lausa välja
M miä ruv̆võõ kaivõn vällää ma kiskusin kooriku (haavalt) ära
M soomussõᴅ kaivaaᴢ vällä, kõik kraappiaᴢ soomused kistakse (kaladel) ära, kõik kraabitakse

Lu õhsõnus kaivaʙ ajab oksele
Lu sitä ku süütii, siiz õhsõnuss ep kaivõ kui seda söödi, siis ei aja(nud) oksele
Lu kaivi õhsõnusõõ inemizelt ajas inimese oksele
M sat̆toa kaivaʙ, tuõʙ säätä kisub sajule (sadu), tuleb halb ilm
Lu poro sõvaa kaivi, i maa kaivi kõltõzõss leelis pleegitas pesu ja põranda tegi kollaseks

kaivata Kett. R-Eur. L P M Kõ Lu (K-Ahl. Ku) kaivatõ J kaivõtõ Lu Li kaivõt Ra J-Tsv. kaivataɢ I, pr kaipaan K R P M Kõ Lu Li Ra J kaipaa I, imperf kaipazin P Lu J kaipõzin Li Ra J
1. kaevata (kellegi peale), kaebust tõsta | vn жаловаться, пожаловаться, подавать, подать жалобу
Lu vanameez lähs papil kaipaamaa, jott miε mutitan vättšiä vanamees läks preestrile kaebama, et mina ässitan rahvast
P pojokkõin ŕääguʙ: miä ennele kaipaan poisike karjub: ma kaeban emale!
Ra ep piä kaivõt tõizõõ päälee ei tohi teise peale kaevata
J kui va voolostii suuoss mittäit ep tuõ valmessi, siis kaipaan uje·znoi suutoo kui aga vallakohus ei aita, siis kaeban maakonnakohtusse
2. kaevata, kurta | vn жаловаться, пожаловаться; сетовать, посетовать, хныкать
P nüt tulin kaipaamaa, kalliini kazvattõlijõinõ rl (itkust:) nüüd tulin kaebama (kurtma), mu kallis kasvatajake
L ku nyõn tulõmaa kaipaamaa, uskogaa minua õnnõtuota rl (itkust:) kui tulen kaebama, (siis) uskuge mind, õnnetut
M elä kaipaa tšül̆lää naizilõõ: tšülä veep tšüüneliise, a valta vettä valkamaa ära kaeba külanaistele: küla viib pisaraisse, aga vald vett valama (= nutma)
I mitä siä ainõ kaipaaᴅ, mitä sillõ on vaj̆jaa mis sa alati kurdad, mis sul vaja on?
J med́d́ee kaipamiss eb võtõttu i suulõõ meie kurtmist ei võetud kuuldagi
millõ ep saanu kaivata: isä nagrõ, a emä sõittõli ma ei saanud (kellelegi) kaevata (oma muret): isa naeris, aga ema sõitles.
Vt. ka kaihoa, kaihoossa, kaihota, kaihottaa, kaihotõlla

kalattsi Lu J (K) kalatsi K-Ahl. kalattši Li, g kalatsii Lu Li sai | vn булка, белый хлеб, калач
Lu miä teen kalattsia, sekkaan jämmiä taitšinaa ma teen saia, segan paksu taina
K a kalattsiilla kazvatitta rl (itkust:) aga saiadega kasvatasite (mind)
J kalattsi javoss tehtii valkaaᴅ leipää saiajahust tehti saia

kaĺĺua Lu Li Ra J kaljua (J-Must.), pr kaĺĺun Lu Li Ra J, imperf kaĺĺuzin Lu Ra J
1. karjuda, kisada; huigata, häälitseda (lindude kohta) | vn кричать, вопить; кликать, издавать звуки (о птицах)
J issuzin maalõõ itkõmaa, tšivee päälee kaĺĺumaa rl istusin maha nutma, kivi peale kisama
Ra tabušnikat kaĺĺuttii i tehtii tuli, jott ep tulliis susi tabunaa hobusekarjused kisasid ja tegid tule, et hunt ei tuleks hobusekarja
Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist
Ra miä kazell talvia jäin gluhoissi, piäp kaĺĺua, siis kuulõn ma jäin sel talvel kurdiks, peab karjuma, siis kuulen
Ra harakaa poigat kaĺĺutaa vaa süüvvä harakapojad karjuvad (= nõuavad karjudes) ainult süüa
J gajagõd nii tuzgõssi kaĺĺuta kajakad kisavad nii kurvalt
J hüüpiäs kaĺĺub üüllä öökull huikab öösel
J kuulõt, ku kurgõd kaĺĺuta kuuled, kui kured kruuksuvad
2. hüüda, hõikuda | vn кликать, кликнуть, окликать, окликнуть, кричать, крикнуть
J kaĺĺup tüttöi meresse rl hüüab tütreid merest
Li siz minnua kaĺĺuʙ, miä menin müütä siis hüüab mind, ma läksin (just) mööda
J miä ku kaĺĺun, siält kaijjahtab vassa kui ma hüüan, sealt kajab vastu
J kaĺĺutti urra·a meilee hüüti meile hurraa
J kaĺĺuja ääli on kõrveza kk hüüdja hääl on kõrbes

kamissa: kamissõ Lu kami·isa (Lu), g kamisaa komisjon | vn комиссия
kamissõ laski kuuvvõssi kuussi kottoo ookaamaa komisjon laskis (mind) kuueks kuuks koju puhkama

kamunista M kommunista M Lu, g kamunistaa kommunist | vn коммунист
M kamunistad millõõ avittaaᴢ kommunistid aitavad mind

kaŋgõta (M), pr kaŋkõnõn M, imperf kaŋkõnin M kangestuda, kangeks jääda (külmast jne.) | vn коченеть, окоченеть, деревенеть, одеревенеть
tükkünää miä kaŋkõnõn, laskõgaa tšiireʙ kot̆too ma kangestun üleni (külmast), laske (mind) kiiremini koju.
Vt. ka kaŋgõttua, kaŋkissua, kaŋkõnõssa

kantaja (R-Eur. R-Lön. J) kantõjõ J, g kantajaa
1. kandja | vn носитель, носительница
R rissintsä rissittäjäni, rissiveessa võttajani, kaivoveessa kanttajani (Eur. 38) rl ristiisa, minu ristija, minu ristimisveest võtja, minu kaevuveest kandja
J emä on taloz oolõ ja murhõ kantõjõ ema on majas hoole ja mure kandja
J meez on mõõkaa kantajann rl mees on mõõgakandja(ks)
J vääntüü tšehs vättšee, litši lipuu kantajiije, lipuu kantajad on kavalaᴅ rl (ema õpetab sõduriks värvatud poega:) käändu kesk väge (= hoidu teiste keskele), lipukandjate ligidal(e), lipukandjad on kavalad
2. fig sünnitaja, kandja (ema hellitusnimi rahvalauludes) | vn родительница (ласкательное название матери в народных песнях)
R kui kasvatti kantajani (Lön. 185) rl kuidas kasvatas (mind) mu sünnitaja.
Vt. ka prosveroi-kantaja, süü-kantaja

kantõlõ Lu Ra, g kantõlõõ Lu Rakannõl
Ra vellot kantõlit kantõlõnnõ rl vennad kandsid (mind) kandlena (= hoidsid õrnalt, hellalt)

kargata P Lu Li kargõt J-Tsv. karata [?] (R-Reg.), pr karkaan Lu Li J, imperf karkazin P Li karkõzin Lu J põgeneda, pageda | vn бежать, убежать, с-
Lu miä karkõzin, minnua ajõttii takkaa i saatii tšiin ma põgenesin, mind aeti taga ja saadi kätte (kinni)
J karkajõ dalisko pakõnõja on ühellain põgeneja või pageja on (tähenduselt) ühesugused
R anna tupa tullassen, rihi suoja ollassen, kammarit karataksen (Reg. 33) rl anna tuba tulla (= kuhu tulla), soe tare olla (= kus olla), kamber pageda (= kuhu pageda)
J jänes karkaab jooss pakkoo jänes jookseb (põgeneb joosta) pakku.
Vt. ka karkõnõssa

karja Kett. K L P M Kõ S V Lu Li J I (Ku vdjI) karjõ J-Tsv., g karjaa Kett. K Kõ Lu J I kari | vn стадо
L karja lehmii kari lehmi
tuli karja ärtšiä tuli kari härgi
J karjõ on suuriõ sikojõ rl on kari suuri sigu
K ühs lehmä sitakaᴢ, kõikõõ karjaa situʙ vs üks sitane lehm situb kogu karja (täis)
Ku hän oli vassumain lehmᴀ̈ karjaᴢ kk tema oli uus lehm karjas
S karja õli jo mennü vällää kari oli juba välja läinud
K karjat tulivat kotoo perää päivää laskua karjad tulid koju peale päikeseloojangut
L tševäd jürtšinn karja ja tabuni lazzõttii mettsεä kevadisel jüripäeval lasti (lehma)kari ja hobusekari metsa (= metsakarjamaale)
J piik meni karja ajama teenijatüdruk läks karja (välja) ajama
vdjI piäb vasatak karjalõõ tuleb karjale vastu minna
J karjušši ja paastõri od́d́õta karjaa karjus ja abikarjus hoiavad karja
J kattsozin velloo karjoi rl hoidsin (valvasin) venna karju
Lu karjušši vahip karjaa karjus valvab karja
I suuri karja meeʙ mettsää, lehmäᴅ meeväᴅ suurõza karjaza suur kari läheb metsa (= metsakarjamaale), lehmad lähevad suures karjas
J ärtš karja härjakari
P lammas karja ~ J lammõs karjõ lambakari
palkatkaa minua karjušissi, tšülää karja vaattajassi (Len. 217) (karjaselaulust:) palgake mind karjuseks, küla karja valvajaks
kahs talvõa õlin karjaa piikann kaks talve olin karjatüdrukuks
J karjaa ajamizõõ päiv (kevadine) karjalaskepäev
jürtšin õli karjaa alkaminõ jüripäeval oli karja(skäimise) algus
Lu karja progona karjatee
Lu karja maa karjamaa.
Vt. ka lammaskarja, lehmäkarja

karkuttaa Lu kargutta J-Tsv., pr karkutan Lu kargutõn J, imperf karkutin Lu kargutin J
1. ehmatada, hirmutada | vn пугать, испугать
Lu võtõtti karkutatti, sis tuõb laŋkõva tauti (kui) ehmatati, siis tuleb langetõbi
J jürizemin kargutti lahzõ üleᴢ müristamine ehmatas lapse üles
2. äratada | vn будить, разбудить
Lu lahs karkutõttii enn aikaa üleeᴢ, kõns täll õltii rodimitsaᴅ laps äratati enneaegu üles, kui tal olid krambid
J tunnia kuus karkot minnua üleᴢ kell kuus ärata mind üles.
Vt. ka karkotõlla, karkutõlla, karkõttaa, karmia², karmissaa²

karmissaa² M Li, pr karmisan M karmisõn Li, imperf karmisin Li
1. ka impers. hirmutada, kohutada | vn пугать, страшить
M lassa ep piä karmissaa last ei tohi hirmutada
Li tämä tšettäid ep kõnsaiᴅ karmissõnnuᴅ tema ei hirmutanud kunagi kedagi
M minnua kõik karmisaʙ, miä en tõhi sinne mennä mind lausa kohutab, ma ei julge sinna minna
2. karmilt vaos hoida | vn строжить, держать строго
Li lassa piäp karmissaa, ep piä antaa nii paĺĺo vollia last tuleb karmilt vaos hoida, ei tohi nii palju voli anda
3. karistada | vn наказывать, наказать
Li tämä jo kõvassi meni koirassi, tätä vähäizee piäp karmissaa ta on juba väga koeraks läinud, teda tuleb natuke karistada.
Vt. ka karassaa¹, karissaa¹, karkuttaa, karkotõlla, karkuttaa, karkutõlla, karkõttaa, karmia²

karttaa L M (K-Ahl. J-Must.) kartta J-Tsv., pr kartan M kartõn J, imperf kartõn: kartin J
1. hoiduda, vältida | vn избегать, избегнуть
L rohuo pεälie kartõttii tallata, etteb roho painuiss rohu peale hoiduti astumast, et rohi ei lamanduks
2. karta | vn бояться
M kartab min̆nua kardab mind
J kartõm menne kujalõ mokomõll tšülmell kardan välja minna sellise külmaga
J noor opõin kartõb menne lautilõ noor hobune kardab parvele minna

Li kartap kõvassi segab väga

kazvotõlla J, pr kazvottõlõn, imperf kazvottõlin Jkazvatõlla
emüd minnua kazvottõli rl emake mind kasvatas

kaugaassi Kett. kaugassi U M kaugass K L M I kaugaśi Kr
1. kauaks | vn надолго
K minuu jätti kaugass tänne maailmaa rl (itkust:) jättis mind kauaks siia maailma
L ku kaugass mened lidnaa kui kauaks (sa) lähed linna?
2. kaugele | vn далеко
U menid nii kaugassi, eb näü jältšiätä läksid nii kaugele, (et) ei ole näha jälgi(gi)
M jo jürü lõpuʙ, meni jo kaugassi äike juba lõpeb, läks juba kaugele
M õuna õunappuussa kaugass ep tõku vs õun õunapuust kaugele ei kuku (= käbi kännust kaugele ei kuku).
Vt. ka kaugaa, kaugaᴢ, kaugõssi, kaugõᴢ, kaukaalõõ

kaugõpassi (P) kaugõpass P Lu kaugõpõssi ~ kaugõpõss Lu kauõpahsi J-Must. kaukõpass ~ kaukõpõss ~ kaukõpaᴢ Lu
1. kaugemale | vn дальше
P mene kaugõpass mine kaugemale
Lu mene kaukõpaᴢ, elä patška minnua rägääkaa mine kaugemale, ära määri mind tatiga
Lu mee omijõõ juttujõõkaa kaukõpaᴢ mine metsa oma jutuga (mine oma juttudega kaugemale)
Lu paa takkaa, kaukõpass pane taha(poole), kaugemale
2. kauemaks, kauemini | vn дольше, на большее время
Lu kuiv inemin tävvütäʙ, jott tapajaiᴢ kaugõpõssi kitsi inimene hoiab kokku, et jätkuks kauemaks.
Vt. ka kaugõpaa, kaukaapõllõ, kaukõpalõõ, kaukõpalõõsõõ

kautta K-Ahl. P Lu Li kautt M J-Tsv. kauta Kr
1. kaudu, mööda, -pidi; | vn через, по
Lu a sis soome kautta minua saatettii kottoo (Len. 277) aga siis saadeti mind Soome kaudu koju
P narvaa kautta Narva kaudu
J meree kautt merd mööda, meritsi
J maa kautt maad mööda, maitsi
J med́d́e kautt meie kaudu
P mies kutsub minua nimie kautta mees kutsub mind nimepidi
M i ne kaχs sõzart tulivat pulmõjõõ, kummad eväd õõ rodnyiᴅ sõsarõᴅ, emä kautt eväd õõ ja need kaks õde tulid pulma, kes pole lihased õed, ema kaudu ei ole
Kr waśsa kauta vastu
2. pärast, tõttu | vn из-за
Lu miä senee tein nagroo kautta (~ perässä) ma tegin seda naljapärast (naeru pärast)
Li veelko p tavannu vai lustii kautta panti, sitä miä en tää kas enam ei jätkunud (riiet) või pandi ilu pärast (kaenlasiilud särkidele), seda mina ei tea
3. (millegi) poolest | vn по части, в отношении (чего-либо)
Lu jõgõperäll on kehno vee kautta Jõgõperäl on vee poolest vilets (olukord)
Li lustiu kautta tämä on esimein tüttö tšüläᴢ ilu poolest on ta esimene tüdruk külas.
Vt. ka ümpärkautta

kelkka M Lu Li J kelkkõ Lu kelkk ~ ḱelkk J-Tsv. tšelkka (Lu), g kelkaa M Lu Li J ḱelkaa J kelk; palgikelk | vn салазки, санки; дровни
Lu lahzõᴅ ĺuukuvaᴅ kelkaakaa lapsed sõidavad kelguga
J issu ḱelkõlõ, miä liugutõn istu kelgule, ma sõidutan
J iiri raukka meeb mettsää, peen kelkka peräᴢ (muinasjutust:) hiir vaeseke läheb metsa, väike kelk järel
M lait́joo takann on kelkka ree taga on palgikelk
Lu taka kelkka pannaa lait́joosõõ rihmaakaa tšiini, risikkoo palgikelk pannakse ree külge köiega kinni, ristamisi
Lu tämä tõi potku kelkaakaa minnua läpi tšülää ta tõi tõukekelguga mind läbi küla

Lu mokom inemin, kumpa tahop kõikiil õlla üvä, i kõikkii panõtõlla, .. sitä jutõllaa lepo kelkkõ niisugune inimene, kes tahab kõigiga (kõigile) olla hea ja kõiki taga rääkida, .. selle kohta öeldakse {l. k.} (= libekeel).
Vt. ka merikelkka, potku-kelkka, takakelkka, vesikelkka

keppi Kett. K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku ḱeppi K J-Tsv. tšeppi Set. Кеппи Tum., g kepii K L P M Kõ Lu Li J kep̆pii M Kõ I ḱepii J tšepii Set. kepp; varb | vn палка; жердь
J sai vanassi, ilm ḱeppiä jo bi häülü jäi (sai) vanaks, ilma kepita juba (enam) ei käi
K kellᴀ̈ mitäkkɪ, a kerrääläizel keppiä vs kellel mis (midagi), aga kerjusel (on) kepp
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu herra alki starikkaa kepilää seltšää müü lüüvvä mõisahärra hakkas taati kepiga mööda selga peksma
M meitä lüvväs keppilöillä meid pekstakse keppidega
Li siiz antõ dubinaa, keppiä gorbaasõõ, seltšää siis andis (kubjas) malakaga, kepiga vastu küüru, selga
M niitii õtsat siot keppiisee, kui algat kut̆toa (lõime)niidi otsad seod kepi külge, kui hakkad (kangast) kuduma
I kahs tšiv̆viä õli, i keppi tšehsi-paikkaza, kaissa kepissä piät tšiin i javotad javoja kaks kivi oli (käsikivil), ja kepp keskpaigas, sellest kepist hoiad kinni ja jahvatad jahu
Li elä tee nii lühhüitä keppiä erneilee ära tee hernestele nii lühikesi keppe
M jõka poolõᴢ kõlmii palikoo, kõlmii kep̆pii (sõimel on) igas küljes kolm pulka, kolm varba
Lu pisozaitõ on tehtü keppiissä, õtsad on teräväᴅ, pisäʙ pistandaed on tehtud varbadest, otsad on teravad, torgib
Lu suksii kepid i remeniᴅ suusakepid ja -rihmad
M javotšivee keppi käsikivi kepp
Li turpaa kepiᴅ, keppi kepiissaa on turpaa väli redelipulgad, pulgast pulgani on redeli(pulga)vahe
J roottši keppi aiateivas; hernekepp
J peentõr kepiᴅ hernekepid
Lu kepii rutška kepi käepide.
Vt. ka alkukeppi, ammaskeppi, barabana-keppi, birkka-keppi, dubina-keppi, flaagaakeppi, ḱena-ḱeppi, leppäkeppi, maokeppi, naapertikeppi, napa-keppi, niisikeppi, nõito-keppi, nältšäkeppi, puu-keppi, rauta-keppi, rullakeppi, sülikeppi, tee-keppi, tšiinitüskeppi, turvas-keppi, umalakeppi, varjokeppi, õttsakeppi

kerttää L P M Kõ Po Lu Li J (Kett. K Ja-Len. Ku) kerttεä L P kerttä J-Tsv. kerttääɢ I, pr kertän Kett. K M Kõ Lu Li kerten J, imperf kertin M Lu J kert́śin Ku puutuda, puudutada | vn трогать, тронуть, касаться, коснуться, прикасаться, прикоснуться
L varaipõõ pellättii neitä rissiit kerttää, etti alpaaʙ varem kardeti neid riste puutuda, et halvab (ära)
P elä kertä pliitaa ussa, uχs tiep poppaa (last hoiatatakse:) ära puutu pliidi ust, uks teeb paa (= teeb valu)
J kast pirttu putelia veel ebõõ kertettü: surguttši om pääl seda piiritusepudelit pole veel puututud: lakk on peal
Po ùomnikoz nõizõ ülleeᴢ, elä ùottõõ, kõõz ämmä nõsõtaʙ, ku uffõtkoikaa nõizõp kerttämää hommikul tõuse üles, ära oota, millal ämm äratab, kui hakkab potihargiga (potiharkidega) torkima (puutuma)
J ai kui on helle, nii ett vaan eb anna kerttää oi kui hell on, nii et ei lase isegi puutuda
Lu siä õõd nii herkka, sinnua ep saa kerttää ni sõnal ni muull sa oled nii hell, sind ei saa puutuda ei sõnaga ega muuga
min̆nua saunaa pappi ep kertä mind saunahaldjas ei puutu
I minuu aźźoita eläk kert minu asju ära puutu!
L etti kerεäjεä silmä ep kerttäissi rl (loitsust:) et kerjaja silm ei puudutaks (= ei näeks)

kilittää Lu J (Kett. K) kilettää M kilittä J-Tsv. kilittääɢ I, pr kilitän Kett. K Lu J kiletän M kiliten J kilit̆tää I, imperf kilitin Lu J kiletin M kõditada | vn щекотать
Lu jalgan alt kilitetää talla (jala) alt kõditatakse
Lu elä kilitä minnua kaglassa ära kõdita mind kaelast
K ni tämä ku opõzõõ pääĺie menep seĺtšä siis tätä ovõssa kilitäb ain jõka üö nii kui ta (= majahaldjas) läheb hobuse(le) peale, selga, siis teda, hobust, kõditab aina iga öö
Lu saap kilittää inemizee surmaassaa inimese võib surnuks kõditada
J mõnikõz eestit ep peltšä kilittemiss mõni ei karda sugugi kõditamist

-ko K L P M Li J Ku ko [sic!] Kõ-Len. J-Tsv. -kõ K-Salm1 -k K-Al. kas (küsiv partikkel) | vn ли (вопросительная частица)
K õõtko siä voho süönnü (muinasjutust:) kas sa, kits, oled söönud (= süüa saanud)?
M miä vaatõn, no en tuntõnnu, õliko karu vai susi ma vaatasin, aga ei tundnud (ära), kas oli karu või hunt
L oŋko sill üvä elεä vassõzõz uonyõᴢ kas sul on uues majas hea elada?
J jäiko teile veel paĺĺo kaivomiss kas teil(e) jäi veel palju kaevamist?
J tuli-ko tämä kas ta tuli?
saap ko tõmmata jo (Len. 219) kas võib juba tõmmata?
J suvat ko minnua kas (sa) armastad mind?
J seizop ko nüt riuku kõhtii kas ritv seisab nüüd otse?
K võinkõ vesõna õlla, saanko tšakona tšäüvä (Salm1 773) rl kas (ma) võin {v.} olla, kas (ma) tohin käona käia?
J kaugõssi-ko kas kauaks?
Vt. ka mõnt-ko, veelko
Vt. ka joko¹, eŋko, -k², -ku

kohmia Lu, pr kohmin, imperf kohmizin lahmida, võmmida | vn колошматить
Lu elä kohmi minnua, sinnua entä kohmitaa ära lahmi mind, sind ennast lahmitakse
tõin tõissa kohmivaᴅ lahmivad teineteist

koira Kett. Ränk K L P Ke M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I Kr (Pi vdjI) koirõ Lu J koire Kr koir Lu Li Ra J kõira K-Ahl. koera P Ku koerᴀ ~ koer Ku Коира Pal2 Ко́эра K-reg2 Ii-reg1 Ко͡ера Tum., g koiraa P M Lu Li I koira J
1. koer | vn собака
M koira annab äältä koer haugub
Lu enne vihmaa koira pekerteeʙ enne vihma koer püherdab (maas)
Lu ku koira süüb rohtua, sis tääp kehnoa ilmaa, tääb vihmaa kui koer sööb rohtu, siis (see) ennustab halba ilma, ennustab vihma
Lu siä õõᴅ niku koira, ain nällizä sa oled nagu koer, aina näljas
M ahnas söömää niku koira ahne sööma nagu koer
Lu õõn väsünnü niku koira kk olen väsinud nagu koer
Lu nii eletää niku katiikaa koira kk elavad nii, nagu kass ja koer
koira koiraa tääʙ kk koer koera tunneb
Lu koir koiraa i suvvaaʙ vs koer koera armastabki
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu nät siä teiᴅ, katid i koirad nagrõvaᴅ kk näe, (mis) sa tegid, (isegi) kassid ja koerad naeravad
Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs koer, kes haugub, see nii ruttu ei hammusta
Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs koer haugub, aga tuul kannab
M siε aukud niku mõizaa koira kk sa haugud nagu mõisa koer
J haukub niku viho-viimiŋ koir haugub nagu vihuviimane (kõige hullem) koer
Ku sill on elo niku papii koerallᴀ kk sul on elu nagu preestri koeral
J niku koira elo: jõgass leivä palass verrõta nagu koera elu: iga leivapala pärast näägutatakse
Lu silla tšeeli tšäüb niku koiraa äntä kk sul käib keel nagu koera saba
Ra koiraa pulmad ovaᴅ, siiᴢ joonitõllaa mõnt koiraa ühes paikkaa, kuza on emikko (kui) koera pulmad on, siis jooksevad mitu koera ühes kohas, kus on emane (koer)
P ärnäkäs koira ~ Lu Ra pagana koira tige koer
Lu hullu koira hull (= marutõbine) koer
Lu talo koira õuekoer, (maja) valvekoer
Lu lintu koira linnukoer
Lu tsepaa koira ketikoer
Lu ohotnikaa koira jahi(mehe)koer
Lu emikko koira ~ koira emikko emane koer
Lu kulli koira ~ koira kulli isane koer
M koiraa poika ~ Lu koira poika ~ I koira penikka kutsikas
2. subst., adj. koer, üleannetu, ulakas, häbematu | vn бесстыдник, наглец, собака; наглый, бесстыжий
Lu ep tunnõ lassa õpõttaa üvvii, lahzõd õpõtaʙ koirassi ei oska last hästi õpetada, õpetab lapsed koeraks (= häbematuks)
Lu nütt on vätši mennüt koirassi nüüd on rahvas läinud ülekäte
J elä õõ koirõnn ära ole häbematu
Lu siä õõt tšülä üvä, koto koira kk sa oled küla(s) hea, kodu(s) koer (= võõrastele hea, koduste vastu häbematu)
Li see õlitši mokoma koira poika see oligi niisugune koer (= üleannetu) poiss
Lu koira inemin tahop tõissa ain narria i pilkõta koer (= häbematu) inimene tahab teist aina narrida ja pilgata
3. voki keps, murd. karguti | vn шатун (самопрялки)
M se, mikä vokkia veeretäʙ, on koira see, mis vokki ringi ajab, on keps
M vok̆kii koira veeretäb ratassa vokikeps ajab ratast ringi
4. Ränk võrgukoer, -kutsikas (väike puust v. luust ese, mis võrgu kudumisel kinnitatakse võrgu serva, et ta oma raskusega võrgu silmad lahti hoiaks) | vn собачка (в сетевязании)

Lu inemin ku hulkub ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa: siä tšäüt koiriil einää süüttemäᴢ kui inimene hulgub ilmaasjata (ringi), siis öeldakse talle: sa käid koertele heinu söötmas
Lu isä oŋ koirill einää antamaᴢ (vallaslapse kohta öeldakse:) isa on koertele heinu andmas
Lu siä teet koiraa nõjall tüütä sa töötad vastumeelselt
K koiraa ublikaᴢ ~ J koiraa õhsõnõmuᴢ koerapöörirohi, maruhein
M koiraa näärä ~ Po koiraa nääri ~ P M Lu koiraa nännä ~ Lu koira nänne odraiva
P Lu koiraa kagla koerakaelanurk (hoonel)
Lu koiraa väärä kiviluts e. emakala
Lu koir paalikka noodakoer (noota avali hoidev puu)
Lu Ra laiska koira laiskvorst, vedelvorst, venivillem.
Vt. ka emikkokoira, emäkoira, isäkoira, jahtikoira, karjakoira, ketti-koira, koppakoira, kotokoira, kullikoira, laiskakoira, lintukoira, nältš-koira, peni-koira, pää-koira, sukkakoira, tsepa-koira, tšülää-koira, vokiikoira
Vt. ka koirain

kozla M Lu Li (Ränk P J-Tsv.) kozõla (Ränk), hrl pl kozlaᴅ: kozlõᴅ J kozlat ~ kozõlat Ränk
1. (kuhjavarda) tugi | vn ко́злы (опора для копны)
M kõm tükküä on kozloit kolm tükki on (kuhjavarda) tugesid
2. Ränk viljaredel, rõuguredel | vn ко́злы (прясло, сушило)
3. pukk, pukkjalg, saepukk | vn ко́злы (подставка для пилки)
Li lautoi alla õlivat kozlaᴅ laudade all olid pukid
J irtt sahata lavvõssi kozlõjõ pääll palki saetakse lauaks saepuki peal
4. kutsari pukk | vn ко́злы (сиденье для кучера)
P isutti minua kozlõilyõ pani mind (kutsari) pukki istuma
5. Lu (teatav kaardimäng) | vn козёл (игра в карты)

koto Kett. K R-Eur. R-Reg. L P Ke M Kõ S Ve Po Lu Li Ra J I (U Ja-Al. Ja-Len.) kodo ~ kotto Kr Кото Pal2 Tum. Ко́то Ii-reg1, g koo K M Kõ S Lu Li J I kuo K L kuoo K-Ahl.
1. (elu)maja | vn дом
Lu koto on naastill kraazgall kraaz-gattu maja on ilusa värviga värvitud
Lu enne tehtii savõssa kotoja enne tehti savist maju
miä saan paĺĺo rah̆haa i paan enelleen suurõõ koo ma saan palju raha ja ehitan endale suure maja
K kõmtšümmettä kubametria annõttii mettsää kuossi kolmkümmend tihumeetrit metsa anti maja(ehituse)ks
Lu ku nõistii tetšemää uutta kottoa, nurkan allõ pantii õppain raha kui hakati ehitama (tegema) uut maja, (siis) pandi nurga alla hõberaha
Lu uuzi koto, eb ussa eb akkunaa? – kanamuna (Must. 160) mõist uus maja, ei (ole) ust ega akent (ees)? – Kanamuna
Li paharuiškuin koto väga vilets maja
M viisseinäkko koto viieseinaline maja
M Lu tšivi koto kivimaja
K tämä õli koo peremmeeᴢ ta oli maja peremees
L kuo altiaad daavissavaᴅ majahaldjad painavad (loomi, inimesi)
J koo oitõjõ majahoidja; kojamees
M koonalla on koo tšärppä maja all on majakärp
I koto peremmes tõinõ raᴢ näüttäüʙ majahaldjas teinekord näitab ennast
Lu ep se suvva tšüläs tšävvä, se on niku koto lukko ei see armasta külas käia, see on nagu majalukk
Lu hüppijäisijee koto kargajate (= teat. lahkusuliste) maja
2. kodu | vn родной дом
Lu ehit kottoo, koto ebõ·õ jäneᴢ, što pakõnõʙ (küll sa) jõuad koju, kodu ei ole jänes, et pageb (eest)
M las siä minua kotoa vaattamaa, miä viiezätšümmenezä vuvvõza en õõ õllu kotona lase mind kodu vaatama, ma ei ole viiekümnel aastal kodus käinud (olnud)
K jõkaiss urvotõttii õman koton igaüht urvitati (lihavõtte ajal) oma(s) kodus
Lu miä ommaa kottoo süntüzin ma sündisin oma(s) kodus
J koto poolõ (Must. 170) kodu poole
Lu siä õõt tšülä üvä, koto koira kk sa oled küla(s) hea, kodu(s) koer (= võõrastele hea, koduste vastu häbematu)
Lu koto olud on üvä koduõlu on hea
Lu miä suvvaan koto leipää ma armastan koduleiba
Lu koto kaŋgaᴢ kodukootud linane riie, kodulõuend
Lu koto suukkuna kodukootud villane riie, kodukalev
Lu võtõttii koto vävüssi võeti koduväiks
R koto kanazet (Reg. 17) rl, fig kodukanakesed (= neiukesed)
Lu koto sorsa kodupart
Lu koto anõᴅ koduhaned
Lu koto tehtü kauhtana kodutehtud kaftan
M fartukaᴅ koto kuotuuᴅ põlled (olid) kodukootud
3. talumaja koos kõrvalhoonetega; majapidamine | vn (крестьянский) двор; хозяйство
J ep saa kuinit päi kottoa pittää (ta) ei tule kuidagiviisi majapidamisega toime
J koo pitämin tarvitõp kõvaa tšätt majapidamine vajab kõva kätt

Lu hullujõõ koto hullumaja
M lahsijee koto lastekodu
Lu vanojõõ koto vanadekodu.
Vt. ka kanakoto, lintukoto, perus-koto, savikoto, sünnüskoto, tšivikoto.
Vt. ka koti, kotokkõin, kõta

kropsata: kropsõt J-Tsv., pr kropsaan ~ kropsan J, imperf kropsazin: kropsõzin J haarata, kahmata, krapsata; (kinni) krabada v. nabida | vn хватать, цапать, сцапать; схватить
kropsõz bärämää kahmas sülle
kropsõs tõizõlt toomuzit tšäess haaras teiselt külakosti käest
minnua kropsõtti tšiin mind krabati kinni.
Vt. ka krapata

kränttsi J-Tsv., g kräntsii J
1. koer, krants | vn собака, пёс
kränttsi üht perä haukuʙ krants haugub ühtesoodu
2. fig krants, jultunud inimene (ka sõimusõnana) | vn бесстыдник, пёс (ругательное слово)
ann va lahzõlõõ voli, ni kazvotõt kräntsii anna ainult lapsele voli, siis kasvatad (üles) krantsi
tämä, põrku, tõhib minnua kuttsua kräntsissi tema, põrguline, julgeb mind krantsiks nimetada!

-ku Lu ku [sic!] Lu-Len.-ko
oŋku tämä sinuu paperi kas see on sinu paber?
ootõn eb ku veel alus etsi minua (Len. 277) ootan, kas purjelaev ei otsi veel mind

kublee M kubĺee K M kublie L vist, nähtavasti; võib-olla | vn кажется; может быть
L siä kublie mitäid ed avita millõ sa vist ei aita mind sugugi
M siä kublee läziᴅ sa oled vist haige
M lampaat kubĺee tullas kotoo lambad vist tulevad koju

kuduttaa: kuduttaaɢ I, pr kudutan, imperf kudutin kõditada | vn щекотать
siä eläk kudutaɢ min̆nua kailanalla, miä peltšää sa ära kõdita mind kaenla alt, ma kardan (kõdi)

kuhõõssaa Li kuhõssaa J-Tsv. kuh̆hõõssaakk I kustsaadik? kuhumaani? kui kaua? | vn докуда? до каких пор?
I kuh̆hõõssaakk lüütii neemiä kustsaadik niideti luhtadel?
J kuhõssaa siä tahod minnua saatta kui kaugele (kuhumaani) sa tahad mind saata?
J kuhõssaa piäp sinnua ootõll kui kaua peab sind ootama?

kuittaa Ja-Len. kuitta Lu-Len. kuuviisi, kuukaupa, kuuti | vn помесячно
Lu palkka onõ kuitta (Len. 282) palk on kuuviisi
Ja siis tämä minnua võtti kuittaa. palkkaa mille viis rubĺaa kuulla (Len. 235) siis võttis ta mind (tööle) kuuviisi. Palka (maksis) mulle viis rubla kuus

kulta Kett. K R L P M Ja-Al. Lu Li J I Kr kult J-Tsv. kulde Kr Ку́лда Pal1 Ii-reg1, g kullaa R L M Kõ Lu Li J
1. kuld; kuldraha(d) | vn золото; золотые монеты
Lu tervüz on kallõõp kullass i õppaass tervis on kallim kullast ja hõbedast
I kulta on päällä, alla on roosõhtunnuɢ kk kuld on peal, (aga) alt (all) on roostetanud (= pealt kuld, alt muld)
Lu meeb i kulta mullassi vs ka kuld muutub mullaks
L mahzamma kullall maksame kullaga
K vajõltõlid minud vihojõõ viinojõõ, .. kulunõisii kultõjii, kukittajani (Al. 43) rl vahetasid mu vihade viinade vastu, .. kulunud kuldrahade vastu, mu lilledega ehtija
M süämmessä siirulliin, viirulliin, päältä kullaa karvalliin. luukka (Set. 18) mõist seest siiruline, viiruline, pealt kullakarvaline? – Sibul
J i katsop kult sõrmuss ja vaatab kuldsõrmust
R kulta müntit (Reg. 29) kuldmündid
P kulta kudriᴅ kuldlokid
M kulta kuĺa kullakott
2. fig kuld, kullake (hellitav pöördumine rahvalauludes) | vn золотце (ласковое обращение в народных песнях)
R laulaka emäni lahzet, kukkuka emäni kullat (Reg. 17) rl laulge, mu ema lapsed, kukkuge, mu ema kullad
J isä kuttsu kullõssi rl isa kutsus (mind) kullaks
J puuttu kulta kuulõmaa rl sattus kullake kuulma
J assiä, veli-kult, mikä siä õõt herkk oi sina, veli kullake, küll sa oled õrn!
3. fig kuld (fekaalide kui aiaväetise kohta kasutatav sõna) | vn золото (слово употребляется в значении фекалий как удобрения)
Lu miä meen kultaa veittämää ma lähen kulda vedama
M val̆laas peenträ talvõssi kullaakaa valatakse peenar talveks kullaga üle

J kult pähtšen (Tsv.) kreeka pähkel.
Vt. ka velikulta
Vt. ka kullakko, kulloᴅ, kullõkkõin, kulto

kumõa K-Ahl. kumea (K-Ahl.), g kumõa kume, kumisev | vn гулкий
tunneb enne äälessäni, kumeassa kurkussani (Ahl. 103) rl tunneb ema (mind) mu häälest, mu kumedast kurgust

kurissua Kett. (M-Set. Kõ J) (sõnatüvi | vn основа слова:) kurissu- J-Must. -suaɢ (I) -s [sic!] J-Tsv., pr kurisun J, imperf kurissuzin J end (üles, ära) puua | vn повеситься, удавиться
I viskazi paglaa balkalõ, pani rihmaa kaglaa i kurissujõ viskas nööri aampalgile, pani nööri kaela ja poos enese (üles)
J leh́me oŋ kurissunnu tšüttšese lehm on enda kütkesse (ära) poonud
J elä aja minnua kurissumaa ära aja mind end (üles) pooma (= ära nõua minult võimatut).
Vt. ka kurissaassa

kuttsua Kett. K U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J (R Ke Ja-Len. V Ku Kr) kuttšua (K-Al. R-Eur. Ja-Al.) kuttsoa M-Set. kuttsuaɢ I kuttsooɢ Ko, pr kutsun Kett. K R P M Lu Ra J kutsuu I kuttsun Kr, imperf kuttsuzin K P M Lu Li Ra J kutsõn K L P M Kõ
1. kutsuda | vn звать, позвать, приглашать, пригласить
Li kutsuttii naapurit talkoossõõ kutsuti naabrid talgule
K kuttsu pulmõilõõsõõ kutsus pulma
M no kui miä en mee, ku rahvalõõ on vaj̆jaa, kuttsuaᴢ no kuidas ma ei lähe, kui inimestel(e) on vaja, kutsuvad
Lu kukko kanoi kutsup süümää kukk kutsub kanu sööma
Lu guĺu-guĺu, kutsuttii golubaa tui-tui! (Nii) kutsuti tuvi
M kutsu tšäekaa viipa (kutsu) käega
Lu kuttsumizõl kuttsuzin, a ep tullu kutsusin tungivalt, aga (ta) ei tulnud
2. kutsuda, nimetada | vn звать, называть, назвать
J kui sinnua kutsutaa kuidas sind kutsutakse (= mis su nimi on)?
L minua ep kuttsua mari minu nimi ei ole Mari (mind ei kutsuta Mariks)
Lu sitä kutsuttii paganikko, kuhõõ pantii rooja vesi seda kutsuti solgipangeks, kuhu pandi solgivesi
K vad́d́alaisiil õli räštoga, a soomalaizõd jõuluss kuttsuvaᴅ vadjalastel oli (jõulupüha) {r.}, aga soomlased kutsuvad {j}-ks
M poigad õlivat kõig varmad i tappõlikoᴅ, semperässä näitä i kutsuttii: tappõlikod boranaᴅ pojad olid kõik tugevad ja riiakad, sellepärast kutsutigi neid: riiakad oinad
R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl (sa) ei nimetanud (kutsunud) naist naerualuseks, meest poolearuliseks

Lu reppoa kutsutaa tarkka ja pettelikko rebast peetakse targaks ja valelikuks

kuulõlla J (P) kuulõllaɢ (I), pr kuultõlõn: kuulõlõn J, imperf kuultõlin P kuulõlin Jkuunõlla
1.
J kuulõltii, kuspoola koira haukuʙ kuulati, kuspool koer haugub
P miε kuultõlin näd́d́ie pajattamissa, õlin ilma eńtšiä ma kuulasin nende rääkimist (pealt), hoidsin hinge kinni
2.
I mihsis siä et kuulõllum min̆nua miks sa ei kuulanud mind

kuunõlla K L Lu Li Ra J (P) kuunõllõ Lu kuunõll Lu J-Tsv. kuunella (Ku) kuunõllaɢ I kuunnõlla Lu (J-Must.) kuunnõllõ Lu kuunnõllaɢ I, pr kuuntõlõn K L P Lu J kuuntõõn Lu Li J kuuntõlõõ I, imperf kuuntõlin Lu J
1. kuulata | vn слушать
J miä algõn kaazgaa, a siä kuuntõõ mina alustan muinasjuttu, aga sina kuula
Lu sinuu piti kuunõlla, mitä näväd lukõvaᴅ sa pidid kuulama, mida nad loevad
2. (sõna) kuulata, kuulda võtta, kuuletuda | vn слушаться, послушаться
Lu miä maamaa kuuntõlin, võtin nastoo naizõssi mina kuulasin ema sõna, võtsin Nasto naiseks
Lu missi minnua et kuunõlluᴅ miks sa mind ei kuulanud?
J elä kuuntõlõ tšülää ära võta küla kuulda (= ära kuula võõraste nõuandeid)
Lu aluz .. ep kuuntõõ ruĺĺaa laev .. ei kuuletu roolile.
Vt. ka kuulata, kuultaassa, kuulõlla

kuvaja (R-Reg.), g kuvajaa sünnitaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) | vn родительница (ласковое название матери в народных песнях)
kuvajäni kukitteleepi (Reg. 20) rl mu sünnitaja ehib (mind) lilledega

kõrjaussa Lu (Kett.) kõrjaussaɢ I, pr kõrjaun Lu kõrjauu I, imperf kõrjauzin: kõrjaujõõ Ikõrjauta¹
I lahsõt suvvaavat kõrjaussaɢ lapsed armastavad end peita
I kot̆too ili kuhõt tämä kõrjaujõõ koju või kuhu ta end peitis
I miä kõrjauu sinussa poizõɢ i siä ed lövväɢ minnua ma peidan end sinu eest ära ja sa ei leia mind

kõrvõᴢ I, g kõrpõzõõ I (kõrve)nõges | vn крапива
tämä tahtõ minnua kõrpõzõlla kõrvõttaaɢ ta tahtis mind nõgesega kõrvetada
miä mee kõrvõssa saamaa sigalõ ma lähen seale nõgeseid tooma.
Vt. ka kõrpõnõ

kõvii K L P M V J kõv̆vii M vdjI kõvvii Li kovvii Kukõvassi
M kõv̆vii on siottu vöö vöö on kõvasti seotud
Li tämä lei minnua kõvvii ta lõi mind kõvasti
L siz vilikana võtti maalt tšivie, lutissi tämää kulakkaa nii kõvii että tšivess nõisi vesi tilkkamaa siis hiiglane võttis maast kivi, pigistas selle rusikasse nii kõvasti, et kivist hakkas vesi tilkuma
K miä nõizin kõvii juomaa viinaa ma hakkasin kõvasti viina jooma
L vilisäb aivuo kõvii vilistab väga kõvasti
M oi kui kõv̆vii krooznaaʙ oi kui kõvasti norskab
L lahzõlõõ unta kõvii painaʙ lapsele tikub uni väga peale
M nii õli kõv̆vii palava, što täit põlivat pääᴢ oli nii väga palav, et täid põlesid peas
M se õli kõv̆vii sekretnoi aźźa see oli väga salajane asi
M kõvii noor pojo väga noor poiss
J kõvii paĺĺo väga palju

külläüttää (Lu), pr külläütän Lu, imperf külläütin tüüdata | vn надоедать, надоесть
elä külläütä tõissa omila sõnila ja omala jutuukaa ära tüüta teist oma sõnadega ja oma jutuga
milla külläütti se muuzika mind tüütas see muusika

lagasõlla Kett. (P M) lakasõlla M (R-Eur.), pr lagassõlõn: lagassõõn Kett. M, imperf lagassõlin frekv lagassaa
1.
M on mokom suur botška, rautõn, vot sen̆neekaa lagassõõᴅ nurmõa on niisugune suur tünn (rulliks), rauast, vaat sellega rullid põldu
P põlvii pääl pitelit pienennä minua, lagassõlid lakõassi niku pääskuata rl põlvede peal hoidsid mind väikesena, silusid (mu) siledaks kui pääsukese
2.
Kett. lagassõõn päätä silitan pead

laihuttaa² M Lu (J-Must.), pr laihutaʙ M, imperf laihutti impers iiveldama ajada | vn тошнить
M miä oomniizõõ kehnossi sein, semperässä min̆nua laihutaʙ ma sõin hommikul kehvalt, seepärast mind ajab iiveldama
Lu minnua alki laihuttaa mul läks süda pahaks

laittaa² Lu Li, pr laitan: laitõn Lu Li, imperf laitin Lu Li saata | vn отправлять, отправить, посылать, послать
Lu minnua laitõttii meriškouluu mind saadeti merekooli
Lu maama kulkõmaa laitti ema saatis (mind) rändama
Lu laitõ millõ rahhaa saada mulle raha
Lu kuss laivaa lasti on laitattu kust laevalast on saadetud?
Li oĺa laitti tervüssiä Olja saatis tervisi

lampuri M J, g lampuriilammaskarjušši
ved́ ette pannõ karjušillõ, heittäne ovõzmehelee, ettäko laatinõ lampurillõ rl ega te ju pane (mind mehele) karjusele, heida hobusekarjusele ega valmista lamburile

lavonõ (K-Al. R-Lön. R-Reg.) lavon , g lavozõõlavõn
K la laatizit lavozõlõ, minuu laukojõizõni (Al. 44) rl olgu et asetasid (mind seina)pingile, mu pesijake (= emake)
R kuni olet lavosella laukojani (Lön. 186) rl kuni oled (seina)pingil, mu pesija (= ema)

lineikka ~ lińeikka Lu lińeika P lińeik J-Tsv. linekka Ja-Len., g lińeikaa Lu lińeikaa P Lu J
1. joonlaud | vn линейка
Ja linekka pitšep karandaššia (Len. 242) joonlaud (on) pliiatsist pikem
P sis kyõš tšüzüb urakkaa, ain viel rad́d́o lińeikaakaa tšäsii müö siis, kui küsis (küsib) õppetundi, alati veel lõi (raius) joonlauaga vastu käsi
Lu lińeikaa jältši joonlauaga tõmmatud joon
2. pikkvanker | vn линейка (повозка)
Lu siiz minnua tootii lazaŕetii lineikkõᴢ siis toodi mind laatsaretti pikkvankriga

lipõa Kett. K R L P M-Set. lip̆põa M vdjI I Ma lipeä J-Must. lippeä Lu lipiä R-Len. lippiä Lu Li lippia Li lippaa Ra lippa Ra J-Tsv. ĺippa J-Tsv., g lipõa: lippaa Ra J lippa J
1. libe | vn скользкий; скользко
Lu maa õli lippiä, miä livissüzin maa oli libe, ma libastasin
I talvõlla tee on lip̆põa, lip̆põalla meed i laŋkõõᴅ jää päälee talvel on tee libe, libedaga lähed ja kukud jää peale
J talvi-tee om mennü ĺippassi talvetee on läinud libedaks
J jäät müü on lippa häülüä jääd mööda on libe käia
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
P oŋko lipõa tšihlaguo mätši rl kas vastlamägi on libe?
Li tätä et saa veezä tšätte, lippia teda (= konnakudu) ei saa (sa) vees(t) kätte, (on) libe
M õllass mokomat kõltõzõᴅ, lip̆põaᴅ, neitä kuttsuass razvasiineᴅ on niisugused kollased, libedad, neid kutsutakse võiseened
Lu nii lippiä niku lima nii libe nagu lima
J ĺippat jäät müü on üvä końokkoill liukua libedat jääd mööda on hea uiskudega liugu lasta
P lipõata lidnateetä, karõata kaivoteetä rl (mööda) libedat linnateed, konarlikku kaevuteed
Ra lippa tee libe tee
Lu lippiä kala libe kala
M lehmä sai lip̆põata suh̆hõõ, nõiᴢ taaz märehtim̆mää lehm sai suu libedaks (sai libedat suhu), hakkas jälle mäletsema
M lip̆põa vesi ~ Lu lippiä vesi lehelis (libe pehme vesi)
K lipõise liivoisii, liikuttajani (Al. 44) rl libedatesse (= pehmetesse kuivadesse) liivadesse, (mu) liigutaja
2. sile | vn гладкий
J laut on lippaassi strugattu laud on siledaks hööveldatud

Ra se ko on lippaa tšeeleekaa ni, tõisii vaa petäʙ küll see on libeda keelega, vaid petab teisi
J tämä pletti minu päälee õmaz lippa tšeeleeka ta rääkis mind taga oma libeda keelega
M lip̆põa tšeeli libe keel
Lu kase on lippiä inemin, lippiä tšeeleekaa; elä senee inemizeekaa paĺĺo pajata, tämä on liika lippiä see on kahekeelne inimene, libeda keelega; ära selle inimesega palju räägi, ta on väga kahekeelne
J lippa inimin pajataʙ etes-takaᴢ kahekeelne inimene räägib ühele (ühtviisi), teisele naa (teistviisi) (räägib edasi-tagasi).
Vt. ka lipokaᴢ, lipõatšeelellin, litkõa, liuka, liukaᴢ, luiska

liuguttaa J (K P Li) liugutta J-Tsv. liukuttaa K ĺuukuttaa Lu, pr liugutan Li J liugutõn J ĺuukutõn Lu, imperf liugutin J ĺuukutin Lu
1. sõidutada, murd. liugutada | vn катать, покатать
J issu kelkõlõ, miä liugutõn istu kelgule, ma sõidutan (sind)
Li issuud naizõõ kelkkaa, tämä alazmättää sinnua liugutaʙ, a ülezmättää eb nõsa vs istud naise kelku, allamäge ta sind liugutab, aga ülesmäge ei vea (ei tõsta)
P linapäätä liuguttaaza, kassapäitä kallõttaaza, rootsii roomad radgõtkoo rl linapead (= linalakk neidu) sõidutades, palmikpäid vedades, rebenegu rootsi roomad
2. lohistada | vn волочить
J peremmeez liugutti minnua ivussiiss õvvõõ peremees lohistas mind juukseidpidi (sise)õue

loottaa Lu, pr lootan ~ lootõn Lu, imperf lootin Lu (praamiga, parvega jne.) üle (vee) vedada | vn перевозить, перевезти (на пароме и т. д.)
tulõ minnua loottamaa tule mind üle (jõe) vedama.
Vt. ka luvva

louzata Lu Li (Ra J), pr lousaan Lu Li, imperf lousazin Lu Li
1. lahti teha; järele lasta, lõdvemaks v. lõdvale lasta; lahti v. vabaks lasta | vn расслаблять, расслабить, отпускать, отпустить
Lu piäb louzata sõlmi avõõ sõlm tuleb lahti teha
Lu letissä kootaa kaŋgassa, kui tahod louzata, siz võta keppi poiᴢ (lõime)palmikust kootakse kangast; kui tahad järele lasta, siis võta (niidiotste kinnitus)kepp ära
Lu ku õpõn lõõgaz lühheeltä, jutõltii: piäb louzata pitšepäl kui hobune (on) lühikeselt köies (köis on lühike), (siis) öeldi, (et) tuleb (köit) järele lasta (pikemale lasta)
Li lousaa seili lase puri lõdvemaks!
Li lousaa minnua poiᴢ lase mind lahti (= ära hoia mind kinni)!
Lu miε õõn louzattu vahissa ma olen valvekorrast vabaks lastud
Ra sõna sioʙ, sõna lousaaʙ vs sõna seob, sõna laseb vabaks
2. järele anda, vaibuda (valu kohta) | vn отпускать, отпустить, утихать, утихнуть (о боли)
Li päätä vaivattii, a nüt jo lousazi, enepää eʙ nii kõvassi vaivattaa pea valutas, kuid nüüd andis juba järele, enam ei valuta nii kõvasti

lunassaa P M Lu J (R-Reg.) lunassa J-Tsv., pr lunasan P M Lu (R) lunasõn J, imperf lunasin P M Lu J
1. (midagi välja) lunastada, (välja, ära) osta | vn выкупать, выкупить, откупать, откупить
P mene lunasa vällä, ko panttiziᴅ mine lunasta välja, kui pantisid
M lunasan pantii vällää (Set. 70) lunastan pandi välja
J vekseliä lunassõma vekslit lunastama
J lautõ piti lunassaa takaaᴢ (pulmakomme:) laud tuli tagasi lunastada
J õsõttu maa veel ebõõ lunasõttu, veel om mahzunnall ostetud maa ei ole veel (välja) lunastatud, veel on maksu all
J siin kagrat kaupotaa, rüttšeed lunasõtaa rl siin kaerad kaubeldakse, rukkid lunastatakse
2. (kedagi välja) lunastada, (välja v. ära) päästa | vn выручать, выручить, спасать, спасти
R oi emüd lunasa minua (Reg. 18) rl oi, emake, lunasta mind (välja)
R mineka miä sinu lunassana [= lunasan] (Reg. 18) rl millega ma su (välja) lunastan?
Lu emä lunassi tämää ema päästis ta (ära)
3. (midagi) võlgu võtta | vn брать, взять в долг
J ep ko sais tšelt raha võlgõssi lunassa kas ei saaks kelleltki raha võlgu võtta?

M ah ku täm on sitkõa meeᴢ, täm̆mää tšäessä ed lunasa mit̆täiᴅ oi, küll ta on ihne mees, tema käest ei saa (sa) midagi
M kazelt ińeehmizelt ed lunasa sõn̆naa suussa sellelt inimeselt ei saa (sa) sõna suust.
Vt. ka lunastaa, lunata, lunaõlla, lunota

lusti Lu Li Ra J lust́śi ~ lust́śɪ Ku, g lustii Li Ra J lust́śii Ku
1. ilus, nägus, kena | vn красивый, пригожий
J miä paan eĺmivirgaa kaglaa, meen tšülää, la minnua katsota, kui miä õõn lusti ma panen helmekee kaela, lähen külasse, las mind vaadatakse, kui ilus ma olen
Ra se on nii lusti, kõik silmät häikezi see on nii ilus, lausa silmad pimestas ära
Ku mikä sis hään nii lust́śɪ. niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ mis ilus ta siis nii on. Niisama on nina all kaks auku kui teistelgi
J kase poik paĺĺoa lustip ku tõin see poiss on palju ilusam kui teine
J keskoliiŋ kikki-nenä väliss on õikõ lusti keskmine püstnina (= nöbinina) on vahel õige kena
J tšärpeizee obakk ol lusti, muut ebõõ üvä kärbseseen on ilus, aga ei ole hea (= ei ole söödav)
Lu õli lusti tüttö oli ilus tüdruk
Ra musat kulmõᴅ, kaunõt põzgõᴅ, ivusõt tšikkarõᴢ, valkaad ampaaᴅ, tämä on lusti inimin mustad kulmud, punased põsed, juuksed käharas, valged hambad, ta on ilus inimene
Ra ümmärkõizõõ liitsaakaa on lusti inimin ümara näoga (inimene) on ilus inimene
J lustii liitsakaa inimin ilusa näoga inimene
J tõi tällee kõig lustit sõvaᴅ tõi talle kõik ilusad rõivad
J lusti hoŋgõkõᴢ metts ilus palgimets
J lusti ilm ilus ilm
2. ilu | vn красота
Li mokomaa lustia miä en õõ nähnü niisugust ilu ei ole ma (varem) näinud
Ra lustii peräss ~ Li lustii kautta ilu pärast
3. lust, rõõm | vn веселье, радость
J lusti on luita liikutõlla rl lust on luid liigutada (= tööd teha)
J lustii peräss inimin sõttaa eb menneiᴢ lusti pärast inimene sõtta ei läheks

J lustia luuta obõnõ (Must. 175) head konti hobune (orig.: hyvässä kunnossa pysyvä hevonen)
J helvetti, ku siäll lustia lüüvvä pagan (võtaks), küll seal lüüakse lusti
J meet taaz ohtõgossi naapurii lustia pitämä lähed jälle õhtuks naabri juurde lõbutsema (lusti lööma)
J lustia ajama lõbusõitu tegema, lusti sõitma.
Vt. ka lustiuᴢ

luu K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr Лу́у Pal1 K-reg2 Ii-reg1, g luu Lu J
1. kont, luu | vn кость
Ra lihal on luuᴅ, a kalal on rooᴅ lihal on kondid, aga kalal on luud (rood)
M pehmiä liha, ilmaa luuta pehme liha, ilma kondita
M lud́d́ekaa liha kontidega liha
M tämä ain viskaz luud maalõõ ta viskas (süües) aina kondid maha
Lu sinull piäb luuta grizziä sul tuleb konti närida
sinu tšäessä i araga ep saa kaluttua luuta sinu käest ei saa harakaski näritud konti (= sinu käest ei saa keegi midagi)
M opõzõlt liha söötii, luud da nahka jätettii hobusel(t) liha söödi, luud ja nahk jäeti (alles)
L karu luud lutši karu luges luud (= murdis maha, sõi ära)
Ku ḱäpü oli luussa võrgukäbi oli luust
I lövvin luud inehmizee leidsin inimese luud
J raaoo luud vaĺaittassa tee ääreᴢ raipe luud vedelevad tee ääres
Lu siä minnua lüü nii kõvassi, vaa luid elä katkaa sa löö mind nii kõvasti (kui tahad), ära ainult luid purusta
Lu vaivatab vanoja luita, soovip kehnoa ilmaa vanad luud valutavad, (see) ennustab halba ilma
P ja mettsä otuhsõllõõ kaluta õmaz luud nuorõd nõdrukkõizõᴅ ja metsloomale (viid) närida oma noored painduvad luud
Lu purõb luhõs-saa (Must. 160) pureb luuni
M luisõõssaa luudeni
J luita sööʙ luud valutavad (närib luid)
M sooja luita eb murra vs soe konti ei riku (luid ei murra)
Lu vari luita eb vaivata vs soe konti ei riku (kuumus luid ei vaeva)
J lusti on luita liikutõlla rl lust on luid liigutada (= tööd teha)
Lu se jäi pahaizõssi niku haamo, niku luu da nahka see jäi kõhnaks nagu viirastus, nagu luu ja nahk
M tämäss bõlõ mit̆täiᴅ ku luuta da nahkaa temast pole midagi (muud järele jäänud) kui (vaid) luu ja nahk
M tällee piäp kopittaa ram̆moa, etti kazvaizivad luud i lihaᴅ ta peab koguma rammu, et kasvaksid luud ja liha(se)d
nõizi ize tiitäjäksi, .. liitti lihat luihe kiin (Len. 230) rl hakkas ise lausujaks, .. liitis lihad luude külge (= parandas tõbise)
M söötii luinaa päinää kõikk kk söödi kõik koos luude-peadega (= söödi kõik viimseni ära; söödi kõik koos naha ja karvadega ~ saba ja sarvedega)
M ted́d́eekaa saab nagraa, etti šok̆kaa-luuᴅ väsüväᴅ teiega saab (nii) naerda, et põseluud väsivad
J oŋ ko sill ajut pää luuᴢ on sul mõistust peas (kas sul on ajud pealuus)?
Lu pää luu pealuu
J nenää luu ninaluu
Lu kagla luuᴅ rangluud
J tšäsi luuᴅ käeluud
Lu pihta luu ~ lopatk luu abaluu
Lu tšültši luu ~ tšültšä luu roie, ribi, küljeluu
Lu sääri luu sääreluu
Lu rissi luu ristluu
Lu J korsku luu krõmpsluu
J slona luu elevandiluu
J luu jäseneᴅ liigesed (liigeseluud)
2. linaluu | vn кострика
I luut poiz määliᴅ lõugutad (lina)luud välja
Lu pellavaa luuᴅ linaluud

M aivoo üvä inehmin, üv̆vää iz̆zää luissa lähnü (on) väga hea inimene, hea isa luudest tulnud
J lustia luuta obõnõ (Must. 175) head konti hobune (orig.: hyvässä kunnossa pysyvä hevonen)
J boranaa pää luu oinapea, oina pealuu (= loll)
M sööjää luu ~ P kuolluu luu kooljaluu
J luu marjõ lillakas, lillakamari
M tämä min̆nuu muukkaᴢ, kõig luud läpi ta piinas mu üdini ära
M täm on nii viratoo läpi lud́d́ee tšäüjä ta on nii üdini halb inimene
Lu ne on läpi luijõ tšäüjäᴅ, neid elä uzgo, nagrajad poigõᴅ, suvataa tüttöi nagraa need on petised, neid ära usu, petjad poisid, armastavad tüdrukuid petta.
Vt. ka bokkaluu, jalkaluu, kaglaluuᴅ, kalaa-luu, kantoluu, lapaluu, lapatkaluu, lapp-luu, lavaa-luu, liitts-luu, lopatkoluu, lõukaluu, nenä-luu, nenää-luu, pahk-luu, peh́miä-luu, pihtaluu, puusaluu, puuskaluu, põlvi-luu, põski-luu, pää-luu, rintaluu, rissiluu, seltšäluu, silmäluu, slonaa-luu, sõrmi-luu, sääriluu, sööjäluu, šokka-luu, tšedräluu, tšedrämizluu, tšeer-luu, tšehsisääriluu, tšäsiluu, tšültšiluu, änt-luu

läzittää Li, pr läzitän, imperf läzitin põetada | vn ухаживать за больным
millõõ piäb läzittää läsiviitä ma pean haigeid põetama
ep tšenniid nõizõ minnua läzittämmää keegi ei hakka mind põetama

lävittää J, pr lävitän J, imperf lävitin J (pilli) mängida | vn играть (на музыкальном инструменте)
õpõta minnua lävittämää õpeta mind pilli mängima

maama U L M Lu Li Ra J Ku (K P) maamõ Lu J maam Lu Ra J-Tsv. maamma S mama K U P M Kõ Po mamma Po, g maamaa U Lu J maammaa S mamaa P M ema | vn мать, мама
Li vanõpõᴅ ovaᴅ maama i taatta vanemad on ema ja isa
P enne õli enne, a nüd on mama (ema) oli (= kutsuti) ennemalt {e.}, aga nüüd on (= kutsutakse) {m.}
J maamalt õlõn õppinnu virreᴅ emalt olen laulud õppinud
Lu ihan alassi niku maama sünnütti täiesti alasti, nagu ema sünnitas
P maamanim maalõõsünnüttelijeine rl mu ema, (mu ilmale)sünnitajake
Lu minnua maama piimällä juutti, välillä anti vettä rl ema jootis mind piimaga, vahel andis vett
J meri on med́d́ee maama rl meri on meie ema
Lu maama, se on leipä leikattu poolittaa (kui poeg on juba abielus, siis öeldakse ema kohta:) ema, see on pooleks lõigatud leib
Lu miä õlin maamaa mina olin emasse (läinud)
M se on mamaa kaaliskakku (viimase lapse kohta peres öeldakse:) see on ema kaapekakk (= pesamuna).
Vt. ka maamo

maigata: maigõtõ Lu, pr maikaan Lu, imperf maikazin: maikõzin Lu vanduda, kiruda, sõimata | vn бранить, побранить, ругать, ругнуть
jo maikaaʙ, tširrooʙ juba vannub, kirub
tämä maikaaʙ minnua ta sõimab mind.
Vt. ka maikata

maimia R-Lön. L P M Kõ Li (Al. K) mainia M S Lu Li Ra J (R-Eur. P Kõ) maimiaɢ I, pr maimin Al. L P M Kõ Li mainin Kõ Lu Li Ra J, imperf maimizin P Lu mainizin Lu Li Ra J
1. mainida, nimetada, lausuda; (kellestki) rääkida, (kedagi) meenutada; meelda tuletada | vn вспоминать, вспомнить; упоминать, упомянуть
M miä en taho tämmää nim̆meä i mainia ma ei taha tema nime nimetadagi
I vaissi maimi sitä, tšetä pominaitti vadja keeli meenutas seda, keda mälestas
M tämä ain maimib jumalaa ta nimetab aina jumala nime (jumalat)
M elä maimi pahapoolta ära nimeta vanakurja
M ain piti tehä rissiä et̆tee i mainia jumalaa sõn̆noi alati tuli risti ette lüüa ja lausuda palvesõnu
S risittii jumalalõõ i mainittii kunikassa (eestpalves) paluti jumalat ja nimetati keisrit
Lu minnua ikosõʙ, minnua mainitaa, üväl vai pahal mind ajab luksuma: minust räägitakse, (kas) hästi või halvasti
J ikossazin, tšenle mainiʙ luksusin, keegi räägib minust
Lu miä ku unohtan, siä millõ maini kui ma unustan, sa tuleta mulle meelde
2. öelda; teatada | vn говорить, сказать; сообщать, сообщить
P a kunikaz maimiʙ naizõlõõsõõ aga kuningas ütleb naisele
J kane piigõd ilmaa evät tõhi lass üüssi, kuniz eväd maini frovvõlõõ need teenijatüdrukud ei tohi (kedagi) ilma prouale mainimata öömajale (ööseks) lasta.
Vt. ka mainittsaa

mairotõlla L P Lu, pr mairottõlõn L P, imperf mairottõlin frekv
1. mõnuleda | vn нежиться; наслаждаться
L ohto magata, mairotõlla rl aitab magamisest, mõnulemisest
L makaa, makaa, mairottõlõ rl maga, maga, mõnule!
2. (sõnadega) hellitada; (hellade sõnadega) rahustada | vn обласкивать (словами), приголубливать, успокаивать (ласковым словом)
P kalliil sõnoilla mairottõliᴅ rl hellitasid (mind) hellade sõnadega
P miä mairottõlõn tätä (= lassa), tämä tulõb millõ tšätiesie ma rahustan teda (= last) hellalt, ta tuleb mulle sülle
3. kiruda, sõimata | vn бранить; ругать
Lu sitä inemissa ain mairotõllaa seda inimest aina kirutakse

makauttaa P (K R-Lön. R-Reg. M), pr makautan P, imperf makautin K P
1. magada lasta | vn давать, дать спать, выспаться
K a kalattsiilla kazvatitta, uolõtta minua makautitta rl (pulmaitkust:) aga saiadega kasvatasite (mind), lasite mind muretult magada
2. magama panna, uinutada | vn усыплять, усыпить, убаюкивать, убаюкать
P miä makautan lassa ma panen last magama
M pühä maaria makauttago, jumala lõekuttago (Bor. 742) rl püha Maarja uinutagu, jumal kiigutagu.
Vt. ka magattaa

manala K-Al. R-Eur. R-Lön., g manalaa manala | vn преисподняя, загробный мир
K se õli tooni pettelikko, petteli pieneltäni, manala maanittõli (Al. 50) rl see oli petis toonela, pettis mind väiksena, manala meelitas
R ai sie tooni pettelikko, manala manittelikko (Eur. 36) rl oh sina, petis toonela, meelitaja manala

manittaa Lu (K-Ahl. R-Eur. R-Reg.), pr manitan K manitõn Lu, imperf manitin Lu ahvatleda; keelitada, veenda | vn соблазнять, соблазнить; уговаривать, уговорить
R vaata vaata velvüeni kui pientä ei petettääzi matala manittatazi (Reg. 15) rl vaata, vaata, mu vennake (= peiuke), kuidas (sind) väikest ei petetaks, madalat (ei) ahvatletaks
R medje(n) peeni suure petti, matala emoo manitti (Eur. 32) rl meie väike suure pettis, madal emakese ahvatles
Lu mitä siä minnua manitõᴅ mis sa mind keelitad!

manitõlla Lu (R-Eur.) maanitõlla (K-Al.), pr manittõlõn Lu, imperf manittõlin Lu maanittõlin K frekv meelitada | vn заманивать
K se õli tooni pettelikko, petteli pieneltäni, manala maanittõli (Al. 50) rl see oli petis toonela, pettis mind väiksena, manala meelitas

mašinista Lu (Ja-Len.) mašinist J-Tsv., g mašinistaa Lu J masinist | vn машинист
Ja minua pantii mašinistassi (Len. 235) mind pandi masinistiks

meinata [< is] (Lu) meinõtõ Lu, pr meinaan Lu, imperf meinazin: meinõzin Lu arvata, oletada | vn предполагать, предположить, думать
meinaan, taitaa miikkula kuuli minu palvomizet i üli tunni minua viskas majakaa tüvvee rantaa (Len. 277) arvan, (et) vist püha Nikolaus kuulis minu palve(i)d ja tunni aja pärast viskas mind majaka juurde kaldale

meriškoulu Lu merekool | vn морское училище
minnua laitõttii meriškouluu mind saadeti merekooli

mesi K L P M Lu J I (R-Reg. Kõ Ja), g mee Lu J I mie L P mesi | vn мёд
Lu tšimolaizõõ sarjõᴅ, neiz on mesi meekärjed, neis on mesi
M maa-tšimoᴅ, nävät toožõ tehäz mettä kumalased, nemad ka teevad mett
M musõp süttä, makõap mettä. uni (Set. 18) mõist mustem kui süsi, magusam kui mesi (mustem söest, magusam meest)? – Uni
Lu miä õlin kõlmõt päivää einää lüümäᴢ, tämä millõ mahsi meekaa ma olin kolm päeva heina niitmas, ta maksis mulle meega
P miel ja piimäl juottamaa nõõʙ ta hakkab (mind) mee ja piimaga jootma
J tšärpeiŋ kaas lentääb mee päälee kk ka kärbes lendab mee peale
J taita oŋ kuza tšimolaisiijõ pesä, ku nii kõvassi meelee haizõʙ vist on kusagil kimalaste pesa, et nii tugevasti lõhnab mee järele
I puhasõttuɢ mesi puhastatud mesi
L šaikka mettä kibu(täis) mett
Lu soikkolas piettii paĺĺo mesi sampaita Soikkolas peeti palju mesipuid (= mesilasi)

P minuu mesi mielüttäjää tap [= tapa] on aivuo üvä minu kallima (mesikeelil meelitaja) iseloom on väga hea
P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl (kevad) tõi maailma palju rõõme (mesimeeli).
Vt. ka sarjamesi

mesine L mesin K (Kõ-Len.) mesiin J-Tsv., g mesizee: mesiizee J fig mesine, mesi-, mee- | vn ласковый, медовый
L kultõnõ kala tšüsü milt mesiziikaa mieliikaa vetie kuldkala palus mind mesikeelil (mesimeelil teda) vette (lasta)

mešaittaa Lu J mešattaa (Ra), pr mešaitan Lu mešaitõn J, imperf mešaitin Lu
1. (kedagi) segada, häirida | vn мешать, помешать (кому-чему)
Lu elä mešaita minnua, miä müühäsün ära sega mind, ma hilinen!
J niitši om pakoliin aik, a tämä veel tuõb mešaittõma niigi on kiire aeg, aga tema veel tuleb segama
J mikäle mešaitõp kattsoa, tait silmkarv tšeertüs silmää miski segab vaatamist, vist sattus ripsmekarv silma
J tällee tšenni eb mešaittõnnu tširjuttaa keegi ei seganud tal kirjutada
2. (midagi) segada, liigutada | vn мешать, смешивать, смешать, перемешивать, перемешать (что-либо)
Ra kirnus tehtii võit, kepiikaa mešatõttii koorõtta kirnus tehti võid, kepiga segati (hapu)koort
Lu männel mešaitõtaa pudrumännaga segatakse (putru)

mihsi Kett. K mihs K U P Lu J miχs Lu mihsiɢ I missi K R-Eur. M Lu Li J miss K M Lu J Ku mis R-Lön. miks, mispärast | vn почему, отчего, зачем
Li missi et tuõ tänne miks sa ei tule siia?
Lu missi sinnua nii kõvassi laizgutõʙ miks sa nii laisk oled?
I mihsis siä et kuulõllum min̆nua miks sa ei kuulanud mind?
M en tää, missi nii rahvas pajattaaᴢ ma ei tea, miks rahvas nii kõneleb
(liitunult eitusverbi vormidega слитно с формами отрицательного глагола) M misseʙ (Set. 71) miks ei, miks mitte
M missen, menen (Set. 7) miks mitte, lähen (küll).
Vt. ka mihee, mihii, mimperässä, miŋkperässä, misee, mitä

mikä Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku miḱä J Ku mitšä K-Ahl. mi K L P M Po Lu J I (R U Kõ V Li) mii M, g minee K P Lu Li Ku minie L P mizee K M miz̆zee M mizzee Po migää Lu Li Ra J miğgää I mii K-Set., part mitä K L P M Kõ V Po Lu Li Ra J I Мита́ ~ Ми́дя Pal2 Ми́да K-reg2
1. interrog mis; kes | vn что; кто
K nellä meessä sõisovad ühee šĺääpii alla, mikä se on. lauta mõist neli meest seisavad ühe mütsi all, mis see on? – Laud
Lu mitä se on mis see on?
L mitä pεäka on mis peal viga on (mis peaga on)?
P mid ne on mis need on?
P miniekaa mašina tšäüʙ millega rong liigub?
P mitä siε henttsuuᴅ mis sa hulgud?
Lu millä ~ migäl mennä võttamaa millega (mõrsjat) võtma minna?
Po mizzee pääle (mizess) siε duumaᴅ millest sa mõtled?
Lu minee perässä sinnua lüütii mille pärast sind löödi?
Li migää perässä ~ minee perässä mispärast? miks?
K mi siä õlet (Ahl. 110) kes sa oled?
2. relat mis; kes | vn что; кто
Lu mikä on keittämättä, se on toorõ mis on keetmata, see on toores
Lu ühs vohma rohkaap tšüzüʙ, mitä tšümmee tarkkaa võivõᴅ vasatõ vs üks loll küsib rohkem, kui kümme tarka suudavad vastata
K rätte, mineekaa pühtšiä tšäsii rätt, millega käsi pühkida
Li konnaa näd lazzõp kuruu (~ kuruᴅ), migässä poigat tullaa konn, näe, heidab kudu, millest tulevad pojad
L mitä sai leiväss kõikk seimmä mis kõlbas (mida sai) leivaks teha, kõik(e) sõime
Lu mitä on tultu, sitä piäp tehä mille pärast on tuldud, seda tuleb teha
Lu nüd jo nii kõvassi unohtan, a mi aikaa on pääᴢ, ned mälehtän nüüd juba nii palju unustan, aga mis ammu on peas, neid (asju) mäletan
J migää sain, senee jõin mille sain, selle jõin (maha)
I leeb migällä suurussaaɢ on, mida süüa hommikueineks
Lu tälle mitä nii juttõõ, mitä nii tšäzi tehä, ep tämä hooli, epku nõis tetšemää talle ütle ükskõik mida, ükskõik mida käsi teha, ei tema hooli (kuula) ega hakka tegema
I i kõikkõlaisii tetši i astikkoja ii mitä puuttu ja tegi igasuguseid (nõusid), ka pütte ja mis ette sattus
Ku meije küläz oli ühz meeᴢ, miḱä läkäz mitä eb oltõ, i mitä eb lee meie külas oli üks mees, kes rääkis, mida ei olnud ja mida ei tule
M a mitä õli vaattajia minuu siällä, ne võtõttii kõik kasõttii aga (need), kes olid mind seal vaatamas, need kõik kasteti (märjaks)
3. mis (koos eelneva pronoomeniga ‘kes’) | vn что (с предыдущим местоимением ‘кто’)
I meevät taas tüülee; tšen mitä teeʙ lähevad taas tööle; kes mida teeb
Ku ken i mitä, a sika ain ommaa kk kes mida, aga siga aina oma
I ehtiüväᴅ, tšen miğgää paaʙ ül̆lee rõivastavad end (jõulusandiks), kes mida (mille) paneb selga
4. missugune, milline, mis | vn какой
M ai mi peen popastõri oi missugune väike abikarjus!
L mi maa, se on maaneri, mi lintu, se on tšieli, mi tüö, se on sõpa vs milline (on) maa, selline on komme, milline lind, selline on laul (keel), milline töö, selline on rõivas
M ahonurmi on se, mikä maa ookaaʙ kesapõld on see maa, mis puhkab
Lu mikä kas on ihmeellin inemin mis imelik inimene see on!
M mikä nüt karetti tuli mis tõld nüüd tuli?
J migää tüü mees siä õõᴅ mis tööd sa teed (missugune töö mees sa oled)?
J mikä temppu siäll õli mis seal juhtus?
K mi päivä siis tänännä on mis päev siis täna on?
J migäll aika nämä joutusti kotto mis ajal nad koju jõudsid?
M millä mallia siä senee teiᴅ mismoodi sa selle tegid?
J mill viisi ~ migäll viittä ~ mill koosia mismoodi, mil viisil?
M mikä millõõ on aźźa täätää, miltized linnuᴅ mis (see) minu asi on teada, millised linnud (on olemas)!
Ku mikä sis hään nii lust́śɪ, niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ mis ilus ta siis nii on: niisama on nina all kaks auku nagu teistelgi!
J mikä mokom vaaž-noi d́eel mis(sugune) tähtis asi (see siis on)?
5. miski | vn что-то, что-либо, кое-что, нечто
M mikä tšuudittaab ize entää miski kummitab iseenesest
M kui tšell vaivatap silmiä, vai mikä on tapahtunnu, siz mennäs sinne võrottamaa kui kellelgi on silmad haiged või midagi on juhtunud, siis minnakse sinna ohverdama
L ku sill lieb mitä vajaa, tulõ kassyõ paikkaa kui sul on midagi vaja, tule siia kohta
Lu se on moikattava ku mitä ep tappaa see on pilgatav, kui (inimesel) midagi puudub (= kui inimene on poole aruga või vigane)
Lu sõmõrtšivi, sitä ku mineekaa lüüᴅ, raŋkaakaa, tämä hajjooʙ, murõnõʙ liivakivi, kui seda millegagi lööd, raskega, (siis) ta laguneb, mureneb
Lu tänävä mitätši piäp tehä täna tuleb midagi teha
Lu mikä itšänää se õli miski see (ikka) oli
J etsi mitä nibuit bufetiss süüvve otsi puhvetikapist midagi süüa
J viska mitä ni buit koirõlõ viska midagi koerale
M mikä leeb on niku päältä nätšüvä, etti pojo tuõb läsimää midagi on nagu pealt näha, et poiss jääb haigeks
M miä kojo mitä pajatin ma midagi rääkisin
6. mingi | vn какой-то
Lu minee rätii pani puhhõõ mingi räti pani puu külge
Lu ku mikä juttu meeʙ, kõiɢ nõisõvat pajattamaa kui mingi jutt läheb (liikvele, siis) kõik hakkavad rääkima
7. (ei) miski | vn ничто
J nütt bõõ tehä mitä muut ku võtta kisa ja menne kerämä nüüd pole teha midagi muud, kui võtta kott ja minna kerjama
J eb mitä tehä, piäb menne ei ole midagi teha, tuleb minna
8. mida ( .. , seda .. ) | vn чем ( .. , тем .. )
Lu mi süveb meri, se tuõp kõrkaapi ja arvapi lainõ mida sügavam meri, seda kõrgem ja harvem tuleb laine
J mi varõp, see parõp mida varem, seda parem
9. kas .. või .. ; nii(hästi) .. kui ka .. | vn или .. или .. ; как .. так и ..
M meil on ühskõiɢ, mi põlto, mi nurmi meil on ükskõik, kas põld või nurm

P mitä siε õlõd läsivä vai kas sa oled ehk haige?
Lu mill sinn eb õõ mitä mennä mul ei ole asja sinna minna
Lu isuttii mitä isuttii istuti tükk aega (istuti mis istuti)
J blagoit maat eb mahz mitä i tšüntä, ühellaim mittäit ep kazvo viletsat maad ei maksa üldse kündagi, nagunii midagi ei kasva
Lu passibo. – eb miltä tänan! – Pole tänu väärt!
J tämä mitä voimaa hailahtõõb nagraa ja kaĺĺuʙ ta lagistab naerda täiest kõrist ja karjub
M mikä leep kukõd ratkoaz laulaa millegipärast kuked lõhuvad laulda.
Vt. ka ebnii-mikä

mitä K U L P M Li J I mi M miks, mispärast; mis, misasja | vn почему, отчего, зачем
K mitä on pääzgol päävüd maaza, sirkulla silmäd vesizeᴅ rl miks on pääsul peake maas, sirgul silmad vesised?
M mitä sinne valitsõttii lautaa paikka miks valiti lauda koht sinna?
P mitä te rihez riijeltii, mitä te talos tapõltii rl miks teie tares riieldi, miks teie talus tapeldi?
L siä mitä minua lüöᴅ miks sa mind lööd?
M mitä isut küküllää miks sa istud kükakil?
J mitä siä kökit tõizõõ nenänn all mis sa tilpned teise nina all!
Vt. ka mihee, mihii, mihsi, mimperässä, miŋkperässä, misee
Vt. ka kojo-mitä

miä Kett. Len. K R U L P M Kõ S Ve Po Lu Li J I Ii Ma Ku (Ke Ja) miε L P Kõ Po Lu I mie R J Kr mia I mi P Mḯa K-reg2 Mià Ii-reg1 Mïa Pal2, g minuu K U L P M Kõ Po Lu Li J I Ku min̆nuu I minu M J I miuu Li miu Lu Kr minun R Lu mina | vn я
Lu menin läpi tšülää, naapurisõt tapõltii, miä puuttuzin nätšijäizessi läksin läbi küla, naabrid taplesid, mina sattusin tunnistajaks (nägijaks)
J mietši õlin pulmaᴢ minagi olin pulmas
U jätit siä minuu sa jätsid mu (maha)
R i millõõ tuĺi parapi, praaviuzin ja mul hakkas parem, paranesin
Lu millõ tüü jäi tšezzee mul jäi töö pooleli
U mill ep piä õlutta mulle pole õlut tarvis
Lu mil piäb mennä ma pean minema
Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viie-kuueaastane, kui petrooleum külasse toodi
Li mill vaivatap päätä mul valutab pea
U mill bõõ aikaa mul ei ole aega
L minuu bõlõ, kuhyõ mennä mul pole, kuhu minna
P minua algab janottaa jo mul hakkab juba janu
P muutko vaa näüp kauniš tšiutto milta muudkui vaid punane särk paistab minust
M meez õli vanap minua kuutta vootta mees oli minust vanem kuus aastat
Li jätti tüü minuu kaglaa jättis töö minu kaela
P mene minuu silmiiss vällää kao (mine) minu silmist ära!
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva mul rippus elu nagu juuksekarv(a otsas)
P siε ed õlõ millyõ tšähsijä sa pole minu käskija
M elä millõõ ampaita praavita kk ära mul hambaid paranda ~ ära puhu mulle hambasse (= ära valeta!)
M egle tämä õttsi minussa õhsõi, kuinid ep saanu mizessä tarttua kk eile noris ta minuga tüli (otsis minust oksi), (aga) kuidagi ei leidnud, millest kinni hakata
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu siäl õli minuu mukkaa paĺĺo vättšiä seal oli minu arvates palju rahvast
Ra tämä pajatab minnua müütä ta räägib minu meele järele
Lu minun aikaa minu (elu)ajal
(liitunult järgneva verbi v. possessiivpronoomeniga в составе композиты:) J mõnikõs kast sõna ḿattõn [= miä juttõõn] õikõ sakkassi lissääp pajattõjõᴢ mõni lisab rääkides õige sageli (vahele) seda sõna {ḿ.} [= ma ütlen]
M pajata pajata, da anna minunõma väĺĺää (Set. 20) räägi (aga) räägi, kuid anna minu oma kätte!

morda (Lu J) mordõ J-Tsv., g mordaa Lu J
1. koon, pea (loomal, kalal) | vn морда (животного)
J näko niku opõizõõ mordõ (tal on) nägu nagu hobusel
J miä algin ännesse, a tämä ku repäš tšäesse de seldii mordaakaa alki minnua haaŕaa torkkimaa ma alustasin (heeringa puhastamist) sabast, aga tema (= perenaine) kui rebis (heeringa) käest ja hakkas heeringa peaga mind näkku torkima
2. pej. nägu, larhv, lõust | vn морда (лицо)
Lu annõn mordaa müü ni annan vastu larhvi nii (et saab)

muitõštši P Lu Li niigi, muidugi | vn и без того, и так
Lu minnua ep piä õpõttaa, miä muitõštši tarkka mind pole tarvis õpetada, ma (olen) niigi tark
Li elo on muitõštši lühüᴅ, a tämä veel lühetti õma elo elu on niigi lühike, aga tema veel lühendas oma elu
P meill on oχto muitõštši laχsai meil on niigi (juba) palju lapsi
P saimma muitõštši saime niigi, selletagi

murhõ Lu Li J-Tsv. murhe Lu Li murõ Lu J, g murhõõ ~ murhõ J murhee Lu murrõõ Lu murõ J mure | vn горе, забота
Lu lahzõd on peened i murhõd on peenepeᴅ, a lahzõt kazvõtaa suurõssi i murhõt suurõpaᴅ lapsed on väikesed ja mured on väiksemad, aga lapsed kasvavad suureks ja (siis on ka) mured suuremad
Lu ain tämä on omijee murhejeekaa temal on alati omad mured (tema on alati oma muredega)
Lu tänävä milta mentii murhet kõik poiᴢ täna kadusid kõik mu mured ära (= täna sain ma kõigist muredest lahti)
Lu tšellä nii ep kuulu ku emää süämel se murhõ kedagi ei puuduta see nii(võrd) kui ema südant, see mure
J kõns jumal pääseb minu kazess murõss millal jumal päästab mind sellest murest!
Lu maailmaa murõ, što jumal eb antanu rahvaa mukkaa, eb antanut tervee, anti vaivazõõ maailmatu mure, et jumal ei andnud teistetaolist (= normaalset last), ei andnud terve(t), andis vigase
Lu sell ko on murhe elo küll sellel on raske (murerohke) elu!
Lu kõikil eväd õõ ühellaajõzõd murheᴅ kõigil ei ole ühesugused mured
Lu nätšümöitöö on murhe mure on nähtamatu
Li ohto gooŕaa näimmä, ohto murhõtta näimmä küllalt häda nägime, küllalt muret nägime
J emä on taloz oolõ ja murhõ kantõjõ ema on majas hoole ja mure kandja
J vähäko tämä om murhaa kantõnnu üli kõikkiiss kas ta on vähe muret tundnud kõigi pärast!
J kõikkiiss po siä piäd murhõtt sa muretsed ka kõigi eest!
Li jäi minuu kaglaa murhessi jäi minu kaela mureks
J murõssi (~ murhõssi) võttõma (enda) mureks võtma
Lu näd on annõttu minuu murheessi näe, on jäetud (antud) minu mureks
J juumõri mehe peräss naim pääsi murhõ joodiku mehe pärast on naine (alatasa) mures

muttia Lu Ra J-Tsv. (J-Must.) muttiaɢ I, pr mutin Lu Ra J, imperf muttizin Lu Ra J
1. sogaseks ajada, sogada, sogastada | vn мутить, замутить, с-
Ra elkaa muttikaa vettä ärge ajage vett sogaseks!
Ra miä kõik muttizin vee ma sogasin vee ära
2. segadusse ajada; (üles) ässitada v. kihutada | vn смущать, смутить; возмущать, возмутить, подстрекать, подстрекнуть
Lu elä õõ mokoma inemin, jot tahot tõissa aim muttia ära ole niisugune inimene, et tahad teist aina segadusse ajada
J nämäd va mutita rahvõss nemad vaid ässitavad rahvast (üles)
3. nõiduda, moondada; võluda | vn колдовать, околдовать, превращать, превратить; очаровывать, очаровать
J nõistii muttimaa i tehtii noorõt suõssi hakati nõiduma ja tehti (= moondati) noorpaar (noored) hundiks
Ra poik alki muttia tüttöä, siis painõp poolõõ poiss hakkas tüdrukut võluma, (et) siis paindub (tema) poole (= hakkab armastama)
4. impers iiveldama v. pööritama ajada | vn вызывать, вызвать тошноту или головокружение
Lu minnua süämeltä mutip nii kõvassi jott õhsõttamisõõssaa mind ajab nii kõvasti iiveldama (mul ajab südame nii pahaks), et (lausa) oksendamiseni.
Vt. ka mutittaa, muuntaa

mõissaa M-Set. (Kett. K-Ahl. K-Al.) mõissaaɢ (I), pr mõisan K-Ahl., imperf mõisin mõista, aru saada | vn понимать, понять
I siä min̆nua ed mõisaɢ sina mind ei mõista
K sillä müö emmä mõissanuttši mitä siä pajatid (Al. 11) sellepärast me ei saanudki aru, mida sa rääkisid

mälestää M Kõ S (Ja), pr mälestän M Kõ S Ja, imperf mälestin M
1. mäletada | vn помнить, запомнить
M mälestän pikkaraizõõ lauluu mäletan (üht) väikest laulu
M kaaskoo pajattaa miä en mälestä muinasjutte (rääkida) ma ei mäleta
M miä tälle kaz̆zee tein vihuttaa, nõõb õm̆maa iä min̆nua mälestäm̆mää ma tegin selle talle vihuti, (nii et) mäletab mind kogu oma elu
M kõikk lahzõd mälestimmä üvälee tätä kõik lapsed mäletasime teda heaga
M nii on prokutoo, eb mälestä ipo ilmoja kk on nii totter, (et) ei mäleta ilmast ega maast
M mokoma lanttupää, ep taho enäp mit̆täiᴅ mälestää kk niisugune kanapea, ei taha enam midagi mäletada
M on tohopää, vähä mälestäʙ kk on pudrupea, mäletab vähe
M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli kk (ma) ei mäleta, unustan otsekohe, mul on lühike mälu
M mill on puusta pää, en mälestä kk mul on tühi pea, (ma) ei mäleta
2. meeles pidada, meelde jätta | vn запоминать, запомнить
M piεb mälestää, tšellee mikä piεp tuuvva peab meeles pidama, kellele mida peab tooma.
Vt. ka mälehtää

märjettää (J), pr märjetän, imperf märjetin mädandada, lasta mädaneda | vn загнаивать, загноить, нагнаивать, нагноить, давать или дать гнить
kui minnua lüütii, märjetetti i kõikõl viittä minnua ivusiissõ revitti (muinasjutust lina kohta:) kuidas mind peksti, mädandati ja igaviisi rebiti mind juustest.
Vt. ka mätänöitellä, mätänöittää, määtüttää

määliä M Lu Li Ra J määliäɢ I, pr määlin M Lu Li Ra J, imperf määlizin Lu Li J
1. sõtkuda, muljuda, pigistada | vn месить, помесить (глину), уминать, умять, мять, помять, сжимать, сжать
J savi piäb eestä määliä, siiz vass tämäka saad võita savi tuleb algul sõtkuda, siis alles saad sellega savitada
J määlip tõiss niku karu käpälöika pigistab teist nagu karu käppadega
I süämikko lehmä nõisi kaivomaa naizikkoa, kõikõõ jalgaa määli tige lehm hakkas naist kaevama, muljus terve jala (puruks)
J elä va hooli, ni miä sinu luud määliŋ kokkoo kui sa ei kuula, siis ma pigistan su luud kokku!
2. painata, vaevata | vn давить, сдавить
Ra painaja õli, tuli inimiss lutissõõmaa i määlimää luupainaja oli, tuli inimest pigistama ja painama
3. väntsutada, käperdada | vn тормошить, хватать или щупать (девушек), простор. лапать
Li koir käpäliikaa kõikõl viittä määlip kattia, määlib etees-takaaᴢ koer igaviisi väntsutab kassi käppadega, väntsutab siia-sinna
Li elä määli minnua ära käperda mind!
4. kortsutada, käkerdada | vn мять, помять, комкать, скомкать
Lu elä määli sõppaa ära kortsuta rõivaid!
J lagotti enez ettee määlitüü paperii ĺehoo i nõisi tširjuttõmaa (ta) laotas enda ette kortsutatud paberilehe ja hakkas kirjutama
5. (linu) lõugutada e. kolkida; (parkaineks kasutatavaid pajukoori) pehmitada | vn теребить (лён); мять, помять (ивовую кору, употребляемую для дубления кожи)
I tapõppuizilla tapammaɢ nee linaᴅ, määlimmäɢ kolgitsaga kolgime need linad (pehmeks), lõugutame
Li tapõpuilõõ pisettii piho linnaa i määlittii lõuguti vahele pisteti linapeo ja lõugutati
I parkkia määliäᴢ tapõppuila pajukoori pehmitatakse lõugutiga
6. mäletseda | vn жевать жвачку
J leh́med veel määlivet süüvve lehmad veel mäletsevad
7. fig vaevata, kurnata | vn изнурять, изнурить; изводить, извести
J oho·h, kui sinnua vaiv om määlinnü oi-oi, kuidas valu on sind (ära) vaevanud!
8. M-Set. lüüa [?], peksta [?] | vn бить [?]

M näd nüt ku määliʙ süüvvä, niku el̆läiz bõõ söönnü näe, kuidas nüüd vihub süüa, nagu pole(ks) ealeski söönud.
Vt. ka moršittaa, muglia, muljua, murittaa, murjata, murjoa, murjuta, murrõlla, mägliä, märehtellä, märehtiä, märehtää, märestellä, märestiä, müllätä

määtšittää (J), pr määtšitän, imperf määtšitin piinata | vn мучить, мять, помять
kui minnua lüütii, määtšitettii (linamuinasjutust:) kuidas mind peksti, piinati.
Vt. ka mookata², morittaa, muukata, muutšittaa, muutšitõlla

müühüssüä Lu, pr müühüsün Lu, imperf müühüssüzin Lumüühässüä
elä mešaita minnua, miä müühüsün ära sega mind, ma jään hiljaks!

nad́eittaassa Li nad́eittass J-Tsv., pr nad́eittaan J, imperf nad́eittaazin: nad́eittazin J loota | vn надеяться
müü nad́eittazimm, jot siä tood meile murtšina me lootsime, et sa tood meile lõunasöögi
nad́eittaan, siä minnua t petä ma loodan, (et) sa mind ei peta

ńańka Lu (M Kõ Li) ńańk J-Tsv. ńäńka K P M ńäńkka (M), g ńańkaa J (lapse)hoidja | vn няня, нянька
M lahzõõ ńäńka näntšütäʙ lassa (lapse)hoidja hoiab last
J ńańk on tšiintiässi kapaloittõnnu lahzõõ lapsehoidja on lapse kõvasti (kinni) mähkinud
L tämä ahisattii ńańkassi ta pandi vägisi lapsehoidjaks
M siis pantii min̆nua piigassi, ńäńkkoissi [sic!] laχsia vaattamaa siis pandi mind (teenija)tüdrukuks, (lapse)hoidjaks lapsi hoidma
M ńäńkkann niku elin, pieniä lahsai vaatõn elasin nagu lapsehoidja, vaatasin väikeste laste järele
M õlin ńäńkonna [sic!] olin lapsehoidjaks

nenä Kett. K L P Ke M Kõ Lu Li Ra J I (vdjI Ku) nena ~ nenna ~ niäna ~ näna Kr Нѣ́ на K-reg2 Нѣнá Pal1 Ii-reg1 Нэ́на Ii-reg1 Нѣна ~ Нэна ~ Няня Pal1 Нена Tum., g nenää K Lu J nenεä L nen̆nää M Kõ I nenä J
1. (inimese v. looma) nina; koon, kärss | vn нос; морда (у животных), рыло
Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk teil kõigil on nina kahe silma vahel
nen̆nää pühtšiä ep tunnõ, a naisii laatiuʙ alles nina-alune märg (nina pühkida ei oska), aga valmistub naist võtma
J kahs ratiss razvaa täün. se on nenä mõist kaks aita rasva täis? – See on nina
Ku niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ kk (sul) on niisama nina all kaks auku kui teistelgi
Lu ku siä jäit pahaizõssi, sill jäi nenä terävässi kui sa jäid kõhnaks, sul jäi nina teravaks
P üvä nenä võtab üvässi aizuu hea nina tunneb hästi lõhna
Lu nenä on rägäkaᴢ nina on tatine
Lu ku lahzõl on nenä rägäᴢ, siz juttõõᴅ: nuuskaa nenä kui lapsel on nina tatine (tatis), siis ütled: nuuska nina (puhtaks)
M nenäd nattaᴢ ninad tatised
Lu nenä on tšiin nina on kinni (nohust)
J nenä vooʙ, nenää voomin nina tilgub, nohu (nina tilkumine)
M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn nina on kinni, aina aevastan
Lu varzaa jalk nenäᴢ nina on tatine (varsa jalg ninas)
Lu tämä pajatab nennää ~ Ra nenässä pajataʙ ta räägib läbi nina
M elä pela, laŋkõõd nenälle ära hulla, kukud ninali
M suv̆vaab kõv̆vii luk̆kõa tširjoita, nenä ain on i tširjaza armastab väga raamatuid lugeda, nina aina ongi raamatus
Lu siä ku et kuuntõõ, silla piäb antaa nennää müü kui sa ei kuula, (siis) tuleb sulle anda mööda nina
Lu nenää müütä on peerul troppa vs nina mööda on peerul rada (= halb lõhn käib inimesega kaasas)
K meneväd ženiχallõ nenää alla (Al. 13) (neiud) lähevad peigmehele nina alla (~ ette)
M võtti leivää pal̆laa nen̆nää ettee võttis leivatüki enese ette (nina ette)
Lu jänez meni nenää alõttsi poiᴢ jänes läks nina alt minema
M õm̆maa nen̆nää eessä eb näe irttä, a tõizõõ nen̆nää eess i niglaa näeʙ vs oma nina ees ei näe palki, aga teise nina ees näeb nõelagi
Lu nenä õttsaa näeᴅ, a iä õttsaa ed näe vs ninaotsa näed, aga elu(ea) otsa ei näe
M nenää aukoᴅ ~ Lu Ra nenää hookumõᴅ ninasõõrmed
Lu nenää sõõrmõt kõikk vaivataʙ, ku on pää tauti ninasõõrmed lausa valutavad, kui on nohu
J nenää roo ~ nenää rooto ~ nenää luu ninaluu
M võtti nenä rätii võttis taskuräti (ninaräti)
M nen̆nää tubakka ninatubakas
Ra gorbõi nenä, süämikko inimin kongus nina, kuri inimene
Lu se on räkä nenä see on tattnina
J nappu nenä nöbinina
Lu ärjäl õli pantu rõŋgõz nennää pullile oli pandud rõngas ninna
M sis pannaz lehmää nen̆nää et̆tee siis pannakse (vasikas) lehma nina ette
I pantii nenän allaa einä pandi (lehmale) nina alla heina
Lu nenää päälüᴢ ninapealne (loomal)
Lu õpõzõl on pilkko nenä hobusel on lauguga nina
M sika tõŋgab nen̆nääkaa siga tõngub kärsaga
K sigaa nenä sea kärss
2. (paadi jne.) nina; ots (esemete otsmine, teravam osa), teravik; (varba)ots; (vankri)telje otsapulk | vn нос (лодки и т. д.); острый (передний) конец (чего-либо), остриё; кончик (пальца); осевая чека
M venee nenä ~ Lu paatii nenä paadi nina
P saap-pugaa nenä saapa nina
M suk̆kaa nenä iĺi terä suka nina või pöia (ots)
M pluugaa nenä adra nina, adra künniraud
M niglaa nenä nõela teravik või ots
Lu tširvee nenä kirve nina (tera esiots)
Lu vikahtõõ nenä vikati nina
Lu sakurii nenä tuura teravik
J lissä vähäize lipitsaa nenäll teriit lisa kühvliotsaga natuke teri
J kultaizõõ kukaa nenässä rl kuldse lille tipust
J nätšemet sulgaa neniize rl silmad suleotstes
Lu seizob varpaa nenil seisab varbaotstel
P tellie nenä õli puutellie õttsaᴢ, etti ep tulõiss rataz vällεä telless (vankri)telje otsapulk oli puutelje otsas, et ratas ei tuleks telje küljest ära
3. (linnu) nokk | vn клюв
M tikka kol̆laab nen̆nääkaa rähn toksib nokaga
4. tila, (valamis)toru (kannul, lüpsikul) | vn носик (у чайника, подойника)
M tšainikaᴅ, nen̆nääkaa pitšääkaa teekannud, pika tilaga
5. idu | vn росток
M iväd eväd lazzõ nen̆niä, nee leeväd itämättömaᴅ seemeneᴅ terad ei aja idusid välja, need on idanemata seemned
M uguritsad alkõvad jo nen̆niä laskõa kurgid hakkavad juba üles tõusma (idusid ajama)
K maamunad omad nenällä kartulid on läinud idanema
6. maanina, neem | vn мыс, коса, нос
Lu soikkolaa nenä Soikkola neem
Lu pärspää nenä Pärspää neem
J kurkolaa nenä Kurgola neem
J pääzemm kolkapää nenältä pääseme (ära) Kolkapää neemelt
Lu maa nenä maanina

J pääsi rikkassi de nenä nõssi sai rikkaks ja ajas nina püsti
Ra nii on uhkaa, što häülüb nenä pissüᴢ on nii uhke, et käib, nina püsti
Lu hulkub ain nenä tšimaraᴢ käib aina ringi, nina kirtsus
J nenä maaᴢ nina (on) norus
J tšippaa nenäkaa meeᴢ kergesti solvuv mees
J elä han naĺjaa juttua võta nenäsee ära ometi naljajuttu ninasse võta
üppääb millõ nen̆nää päälε hüppab mulle nina peale
Lu ep piä pissä nennää võõraa vällii ei ole tarvis (oma) nina võõra (asja) vahele pista
Lu tämä ain teeb omaa nenää mukkaa ta teeb alati oma tahtmist mööda
Lu kül sel mehellä on üvä haiso nenäᴢ, kõik tämä saap täätä, mitä kuza küll sel mehel on hea nina, kõik ta saab teada, mis kusagil on
Lu tämä kaugõpal ommaa nennää eb näe ta oma ninast kaugemale ei näe
Lu tämä tahto tõissa petellä, ize jäi pitšää nenääkaa ta tahtis teist petta, (aga) jäi ise pika ninaga
Lu poika näütti nennää poiss näitas (pikka) nina
Lu tämä minnua väitti nenässä ta vedas mind ninapidi (= tüssas, pettis mind)
M täätävä, etti meep sinne, siεl on nen̆nää alus paraʙ teada(gi), et (ta) läheb sinna: seal on ninaesine parem.
Vt. ka alaznenä, gorbanenä, jõvikkanenä, kibrinenä, kikkinenä, kokkanenä, krippurnenä, kulaknenä, lattsunenä, maa-nenä, mutanenä, nattanenä, niisnenä, pilkkonenä, pittšänenä, püssünenä, räkänenä, sookkunenä, terävnenä, tšippa-nenä, tšäpünenä, tupparnenä, üleznenä

-ni¹ K R-Lön. P Kõ J -ńi ~ -n K-Salm1 (rahvalauludes esinev sg. ja pl. 1. isiku possessiivsufiks | vn притяжательный суффикс 1-го лица ед. и мн. числа, встречающийся в народных песнях)
P tšülä p tunnõ äälessäni rl küla ei tunne (mind) mu häälest
la miε maimin velvüttäni rl las ma meenutan oma vennakest
R enneni elle sünnüttäjäni (Lön. 186) rl mu ema, mu hell sünnitaja
K meil enneni eloza (Salm1 773) rl meil on (meie) ema elus
K meri med́ee õvvezani (Ahl. 47) rl meri on meie (sise)õues

nigla-mato ~ niglõmato I nigl-mato J-Tsv. neeglmato Ku mürkmadu, kõnek. nõeluss | vn ядовитая змея
I nigla-mato on sõk̆kõa nõeluss (= vaskuss, rahvauskumuse kohaselt mürkmadu) on pime
I nigla-mato niglazi milla jalkaa mürkmadu (= rästik) salvas mind jalga

niipaĺĺo K M Lu Li nii-paĺĺo P
1. nii palju | vn так много, столько
K mitä miä sillõ niipaĺĺo paskaa tein että siä minua nõõd lõikkaamaa mis ma sulle nii palju halba olen teinud (tegin), et sa hakkad mind tapma?
Li niipaĺĺo mörni, što ääli nõisi kärizemmää nii palju karjus, et hääl hakkas kähisema
2. P niipalju, niivõrd | vn настолько

niku K U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku niiku K P M Lu J neku P Kr
1. (samasugune v. samuti) nagu | vn (так, такой же) как
P õrazroho, tämä on niku rüttšie õraᴢ orashein, see on nagu rukkioras
P miä makazin niku kuolluᴅ ma magasin nagu surnu
M kase pojokkõin ep peznü kaglaa kaugaa, roojakaz niku saappõgaa varsi see poisike ei ole kaua kaela pesnud, (kael on) must nagu saapasäär
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
I miä õõ päivizä, niku aaduza tših̆huu mul on palju tööd, nagu põrgus keen
2. nagu, just nagu, justkui | vn будто (бы), как будто
K niku äpiε neil tuli neil hakkas nagu häbi
Lu miε niku peltšäzin vähäizee ma nagu kartsin veidi
Po niku vihmaa õli satannu just nagu vihma oli sadanud
M niku täm õli just nagu tema oli
3. kui | vn когда
L stokanaakaa vettä akkunalõ pantii, etti niku nyõb heŋki lähtemεä, nii sis siin virauʙ pandi klaasiga vett aknale, et kui hing hakkab lahkuma, siis seal loputab ennast
4. nagu, kuivõrd, kuipalju, niipalju kui | vn как, насколько
J niku miä tään nagu mina tean
5. umbes, ligikaudu | vn около
M varrõõ õttsa on lõhgattu niku vaasaa pituutta varre ots on lõhestatud umbes vaksapikkuselt

nimi K L P M Lu Li J I (R-Eur.) Ни́ми Pal1 K-reg2 Ii-reg1, g nimee K M Lu Li J nimi | vn имя
K pappi risittii, nimee pani preester ristis, pani nime
K nimi annõttii nii, kummall päivää lahs sünnüʙ, senee svätoi nimee annap pappi nimi anti nii: mis päeval laps sünnib, selle pühaku nime annab preester
M miä en taho tämää nim̆meä i mainia ma ei taha tema nimegi mainida
K õli ühs soldatti, kuuźma nimellä oli üks soldat nimega Kuzma
M siεll õli minuu d́ed̆daa, äd́d́ää velli, kutsuttii karpassi. i täm̆mää nimelt kuttsuass sitä mettsää karpaa müllüü metsässi seal oli minu vanaisa vend, kutsuti Karpaks; ja tema nime järgi kutsutakse seda metsa Karpa veski metsaks
Lu enn kutsuttii mińja, a nüd ain nimelt kutsutaa ennemalt kutsuti minia(ks), aga nüüd kutsutakse (miniat) ikka nimepidi
P panõ deŋgat tšeneidni nimele pane raha kellegi nimele (panka)
J jumalaa nimelle sinnua palvon: tuõ, võta minnua täält jumala nimel palun sind: tule võta (= vii) mind siit (ära)!
M inehmizee nimi inimese nimi
J nimi päiv nimepäev

M miä kõik en või nimelt võttaa, mihe täm on nii hoolimoito lahs ma ei saa kuidagi aru, miks ta on nii sõnakuulmatu laps.
Vt. ka narri-nimi, rissi, sukunimi, sõimanimi
Vt. ka imi

nõsattaa M (K R Kõ-Len.) nõsõttaa K S Po Lu (Kett. J) nõsõttaaɢ I nosattaa (R-Lön. Kõ-Len. Ja-Len.), pr nõsatan K P M nõsõtan K Lu nõsõt̆taa I, imperf nõsatin K M nõsõtin K Lu nõsõt̆tii I äratada, üles ajada | vn будить, разбудить
S oomniᴢ tullaz nooria nõsõttamaa hommikul tullakse noorpaari äratama
M õli laiska naizikko, meez aina nõsatti oomnikossa oli laisk naine, mees aina ajas hommikuti (hommikul) üles
P nõiz üĺeez nõsattamatta (Al. 55) rl tõuse üles ajamata
Lu kukod nõsõtõttii üleeᴢ kuked äratasid (meid) üles
M siä emä min̆nua nõsata senel tunnia sina, ema, ärata mind sel kellaajal (üles).
Vt. ka nõssaa, nõsõlla, nõsõtõlla

oi K R-Eur. R-Reg. P M Lu J ooi K M interj oi, oh | vn ой, ох, ах
R oi emüd lunasa minua (Reg. 18) rl oi, emake, lunasta mind (välja)!
Lu oi ko on tihtä paĺĺo oi, kui palju on sääski!
Lu oi kui kaukaa [= kaugaa] makazin (Must. 146) oi kui kaua (ma) magasin!
J oi ku vass tširoʙ oi kuidas alles kirub.
Vt. ka oh, oipa, oo

oo K Li J o R-Reg. interj oo, oh, oi | vn о, ой, ох
K oo, mitä siä millõõ tulid juttõõb millõõ niitši on tšülmä oi, miks sa (= pakane) minu juurde tulid, ütleb, mul on niigi külm!
Li oo, siä niku haiska oh, sa oled nagu raisk
R o izüd lunasa minua (Reg. 18) oi, isake, lunasta mind (välja)!
Vt. ka oh, oi, oipa

ooli K M J uoli P (K U) ùoli Po hooli Lu Ra, g oolõõ J uolyõ P hoolõõ Lu mure, hool | vn горе, забота
J suurõss oolõss jäi nii pahaizõssi niku irmutuᴢ suurest murest jäi nii kõhnaks nagu hirmutis
Lu tšell on paĺĺo hoolta, leep halli pää kellel on palju muret, (sellel) läheb pea halliks
P bõlõ med́d́ee uoli nõisa uomniiz ülieᴢ pole meie mure hommikul üles tõusta
K a kalat-tsiilla kazvatitta, uolõtta minua makautitta, a nüd menen suurõõ uolõõsõõ võõraa taluosõõ rl (pulmaitkust:) aga saiadega kasvatasite (mind), lasksite mul muretult (mureta) magada, aga nüüd lähen suure mure sisse võõrasse tallu
Lu kõikk ne hoolõd viskaa mettsää kõik need mured viska metsa
M ep saa tõizõlõ inehmizele nii paĺĺo antaa oolta ei tohi teisele inimesele nii palju muret valmistada
Ra ebõõ tšiirettä tšivelle, epko hoolta ummarõllõ sel võõnoizõl ei ole kiiret (käsi)kivile ega hoolt uhmrile sel venimusel
J emä on taloz oolõ ja murhõ kantõjõ ema on talus hoolitseja ja muretseja (hoole ja mure kandja)
J kann oolt õmass peress hoolitse (kanna hoolt) oma pere eest
J piä oolt enes kõhtaa hoolitse (pea hoolt) enese eest
P siz grižaa t́at́a võtti tämää õmaa uolyõ alaa siis võttis Griša isa ta oma hoole alla
P miä õlõn poigaa uolyõ all ma olen poja hoole all

Po piε õmmaa ùolta ole hool(ik)as
M täältä meni poika vällää, nõisi elämää üv̆vii, õmall oolõll siit läks poeg ära, hakkas hästi elama, iseseisvalt

ovõzmeeᴢ J õvõzmiiᴢ Lu
1. hobusekarjus | vn табунщик
J ved́ ette pannõ karjušillõ, heittäne ovõzmehelee, ettäko laatinõ lampurillõ rl teie ju vist ei pane (mind) karjusele (mehele), vist ei heida hobusekarjusele ega vist valmista lamburile
2. ratsaväelane | vn кавалерист
Lu tämä õli sõtamehenn õvõzmiiᴢ ta oli sõjamehena ratsaväelane

pagana L M Lu Li Ra paganõ Pi Ke Li J pagan M-Set. Lu Ra J pa·agana·a K pakana K-Ahl. Lu Li (J) paganᴀ Ku, g paganaa L Lu J
1. kurat, vanakuri, pagan (ka sõimus.) | vn дьявол, чёрт, бес (также руг.)
Lu tulko(o) siis pakana appii, kui jumala minnua b avita tulgu siis kurat appi, kui jumal mind ei aita
L tätä duumaittii, što pagana on temast arvati, et (ta) on vanakuri
L iĺja· proro·k paganaa voimaa ajap takaa prohvet Elias ajab taga kuradi väge
K tämä kopitti tõizõt paganad ühtee ta kogus teised kuradid kokku
K juttõõp koiralõõ: aah siä pa·agana·a ütleb koerale: ah sina pagan!
2. pagan, mittekristlane | vn язычник, нехристь
J ku töö jumalaa palvõtta ep piä ted́je mittäit paĺĺo lapisõma, nii kui pakanat (Must. 155–156) kui te jumalat palute, (siis) ei pea te (midagi) palju lobisema, nii nagu paganad (teevad)
J .. kassela poolõl jordana jõkkõa ja galilea pakanai maata (Must. 154) .. siinpool Jordani jõge ja Galilea paganate maad
3. tige, kuri; äge(da loomuga) | vn злой, осатанелый, сердитый; вспыльчивый
Lu inemin on pagana, jot kraapip tõizõlt silmäᴅ inimene on (nii) tige, et kraabib teisel(t) silmad (peast)
Lu õpõn om pagan, ain purõskõõʙ hobune on tige, aina hammustab
Lu ärtšä on pagana, tuõp puskaamaa härg on tige, tuleb puskima
J pulkissõp silmiit niku pagan ärtš pungitab silmi nagu tige härg
J elähan siä õõ õmiiz lahsiijõ kõhtaa nii pagan sa ära ometi ole oma laste vastu nii kuri
Lu paganaa koiraa piäb aina pittää ahiloiᴢ kurja koera peab alati ketis pidama
Lu se om pagan niku kipuna see on äge nagu tulesäde
4. räpane, kasimatu; solgi- | vn грязный, помойный
Lu kui emä on pagan, nii tütär onõ pagan kui ema on räpane, siis on tütargi räpane
M paganaa paŋkõõ pannass kõik jätüseᴅ solgipange pannakse kõik jäägid.
Vt. ka paha, pahain, pahalain, pahan, pahapooli, paholain, pahõlainõ, paska¹, paskapooli, perkele, perko, perttsama, piru

paizõttua M Lu Li Ra J (P Kõ-Len.) paisõttua (K-Ahl. Lu) paisõttuaɢ I, pr paizõtuʙ M Lu Li Ra J paisõtuʙ Lu, imperf paizõttu P M Lu Li J paisõttu Lu paisõttujõ I paiste(sse) minna, (üles) paistetada, tursuda | vn распухать, распухнуть, вздуваться, вздуться
M tšimo niglaᴢ, paizõttu kõikk iho mesilane nõelas, kogu ihu läks paiste
M vod́aŋka, siiz inehmin paizõtuʙ (kui on) vesitõbi, siis inimene läheb paiste
Lu kuza õli puukki, se kõhta paizõttu kus oli puuk (end nahasse imenud), see koht paistetas (üles)
Lu milla jo mõnnõz vooᴢ jalgaᴅ paizõttuvaᴅ, mikkä eb avita mul juba mitmendat aastat (mitmes aasta) jalad paistetavad, miski ei aita
I jalka paisõttujõ, nigla-mato niglazi milla jalkaa jalg paistetas (üles), madu hammustas mind jalast (jalga)
M sigall kõrvatagussõt paizõttuvaᴅ seal kõrvatagused paistetavad

M lehmä sis paizõtuʙ lehm läheb siis täis (= lehma magu läheb gaase täis).
Vt. ka paizuttua, paizõhtua, paizõttuussa

paĺtoo Kõ (M) paĺtuo P, g paĺtoo M Kõpaĺtto
vaataʙ, ripup kaĺidoraz naglas χerraa paĺtoo vaatab: ripub koridoris varnas härra palitu
P siᴢ, sütšüzün õsõttii millyõ saappu-gaᴅ, kauniš tšiutto, vüö, paĺtuo i saappugaᴅ siis sügisel osteti mulle saapad, punane särk, vöö, palitu ja saapad
leeb naizõlõõ üvä kaglus paĺtoolõõ (sellest rebasest) saab naise(le) palitule hea krae
M miä pantii makaamaa, katõttii spako·ina paĺtool mind pandi magama, kaeti rahulikult palituga
M miä paraikaa purgan van̆naa paĺtoota ma harutan parajasti vana palitut

panna Kett. K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku (Ja V Kr) pannõ J pann J-Tsv. pannᴀ Ku pannaɢ I, pr panõn Kett. K R U L P Po Lu J panen K-Ahl. Kr paan Kett. K U M Kõ S Po Lu Ra J Ku paa I, imperf panin K R L P M Kõ Lu Li J Ku pan̆nii I
1. panna (kusagile asetada v. pista v. lasta jne.); (selga, jalga jne.) panna | vn класть, положить, ставить, поставить, помещать, поместить; надевать, надеть и т. д.
Lu paa aro seinää nõjal pane reha seina najale
P pantii vettä tšugunikkaa, pantii lihaa süämie pandi vett (malm)potti, pandi liha sisse
Lu paa ravvaᴅ suhhõõ pane (hobusele) rauad suhu
K miä sinuu paan türmää ma panen su vangi
Lu saappugaa-põhja ku meeb rikkii, sis pannaa polu-põhja kui saapatald läheb katki, siis pannakse pooltald (alla)
K la paap paŋgõlõõ varoo las paneb pangele vitsa (peale)
Li klazikrintsoit tehtii, pantii klazit kõikk (klaas)akendega tuulekodasid tehti, pandi puha klaasid (ette)
Lu miä leikkazin irreᴅ, mettsävahti tuli, pani kleimad õttsaa ma lõikasin palgid, metsavaht tuli, pani (= lõi) templid otsa (= palgiotstele)
J ühsi lammaz rammitsõʙ, piäp panna maazi päälee üks lammas lonkab, tuleb panna (jalale) salvi peale
Lu merell on jää krompõlikko, kehno on panna võrkkoa vettee merel on jää konarlik, halb on lasta (panna) võrku vette
M omenat pannaz mah̆haa kartulid pannakse maha
I ehtiüʙ, busat paap kaglaa ehib end, paneb pärlid kaela
K pani üvät sõvad ülie pani ilusad (head) rõivad selga
Lu paan penžikaa päällee panen pintsaku selga
Lu paa hattu päχ́χ́ää pane müts pähe
K pani ne saappugad jalkaa pani need saapad jalga
P t́at́a võtti, tšintaat tšätee pani isa võttis, pani kindad kätte
2. nime panna | vn давать, дать имя
M risittääz lahsi, nimi kui tahoᴅ nii pannaᴢ ristitakse laps, nimi pannakse nii, nagu tahad
3. (mingisse seisundisse v. asendisse v. olukorda jne.) panna (ka impers.) | vn привести в какое-либо состояние, вид или положение
R siis panin opõzõõ rakkõisõõ siis panin hobuse rakkesse
Lu paat kaŋkaa niitee paned kanga niide
Lu paan kalat soolaa panen kalad soola
Li vihgot pantii roukkuu vihud pandi rõuku
Li rüiz on pantu kuhilallõ rukis on pandud hakki
Lu karzitud õhzat piäp kokkoo panna i põlõttaa laasitud oksad tuleb panna hunnikusse ja põletada
M paa tšäsi kulakkaa pane käsi rusikasse
Lu paa sõlmõõ pane sõlme
Lu paan lukkuu panen lukku
Ku kahz boranaa pant́śii sarvõd vast́śikkoo kaks oinast panid sarved vastamisi
Lu talo piäp panna kuntaa talu tuleb korda seada
J mitä va õli enez ümper, kõik pani panttii mida ainult oli (= leidus) enese ümber, kõik pani panti
Lu panna rihvii rehvida (purjed)
Lu pannaa snaasti ~ pannaa taglassɪ taglastada
L pannass minnua vätšizie mehelie pannakse mind vägisi mehele
K pokoinikka pantii mahaa surnu maeti maha
L piεp panna akkuna tšiin peab panema akna kinni
J koorma pannaa tšiin nooraakaa koorem seotakse (pannakse) köiega kinni
L tšεäppä pantii tšiini haud aeti kinni
Li eb ällüü panna suuta tšiin ei taipa suud kinni panna
Lu minnua alki tukõhuttaa, paab end́ee tšiin mind hakkas lämmatama, pani (paneb) hinge kinni
L pantii kazvamaa kapussaa pandi kapsast kasvama
L läsivä pannass issumaa haige pannakse istuma
Li toĺa pantii makkaamaa Tolja pandi magama
P raagat pantii põlõmaa haod pandi põlema
P panin erniet tšihumaa panin herned keema
Lu piäb olut panna tšäümää, hiivaakaa pannaa tšäümää peab panema õlle käima, pärmiga pannakse käima
Li kahs päivää õli kala soolaᴢ, siis pantii palvaumaa kaks päeva oli kala soolas, siis pandi (päikese kätte) kuivama
Lu piimä pannaa jamoomaa piim pannakse hapnema
L panõd ahjuo lämpiämää paned ahju küdema
4. (midagi) tegema panna v. sundida; (mingit) funktsiooni kandma; (mingisse) ametisse panna | vn заставлять, заставить делать; поставлять, поставить носить (какую-нибудь) функцию, назначать, назнаить на службу
P miε panõn tämää pajattamaa ma panen ta rääkima
Lu se paap peltšäämää see paneb kartma
S noorikkõ i ženiχa pannas suut antamaa peigmees ja pruut pannakse suud andma
M nältšä paab i jänessä suv̆vaamaa kk nälg paneb jänestki armastama
M tahop tõissa panna omaa pillii mukkaa tanssimaa tahab teist panna oma pilli järgi tantsima
L tahob näit panna tšedrεämεä tappurass šolkkaa tahab neid panna takust siidi ketrama
Lu tämä pani milta tšüüneled johsõmaa ta pani mul pisarad jooksma
Lu saunas tšülpessää põldikaakaa, se paab veree liikkumaa saunas viheldakse nõgesega, see paneb vere käima (liikuma)
Li kõig oovoššit saap panna isutaizõssi kõiki köögivilju saab panna ruudiks
P pani minua lammas karjaasõõ popasterissi pani mu lambakarja abikarjaseks
M siis pantii min̆nua piigassi, ńäńkkoissii laχsia vaattamaa siis pandi mind (teenija)tüdrukuks, (lapse)hoidjaks, lapsi hoidma (vaatama)
5. (trahvi jne.) määrata | vn назначать, назначить, накладывать, наложить (штраф и т. д.)
M tällee pantii nellä sat̆taa rubĺaa štraffia talle määrati nelisada rubla trahvi
J tänä voonn karjõmaass panti armõtoi suur mahsu sel aastal määrati karjamaa eest armutu(lt) suur maks
Lu piäp panna hinta pääle tuleb hind määrata
6. teha, valmistada, ehitada, asutada | vn делать, сделать, готовить, изготовить, ставить, поставить, строить, построить; основать
J naizõt pantii lahjaa naised tegid pulmakingi
K pannass kuhilaad nurmõõsõõ tehakse hakid põllule
J laki lahnaa soomussiissa, silta on pantu sipulissa rl lagi latika soomustest, põrand on tehtud sibula(te)st
Li oommõn millõ toob apinikka kattoa panõmaa homme tuleb mulle abiline katust panema
S poigaᴅ nõisas panõmaa üv̆vää kot̆tua pojad hakkavad head maja ehitama
J pantu ku paja pahainõ rl ehitatud kui vilets (sepa)paja
M miε tään, kõõz on pantu mativõõ tšülä ma tean, millal Mati küla on asutatud
7. (mõjustada või kahjustada äkilise või energilise tegevusega, näit. lüüa, nõelata, tulistada jne. | vn оказать влияние или повредить что-либо в результате внезапного или энергичного воздействия, напр. ударить, укусить, выстрелить и т. д.)
M primozloill pannaᴢ vooroa kootidega lüüakse järgemööda
U miä tätä tahõn niskaa panna ma tahtsin talle vastu kukalt panna
M pani kõrvilõõ, šokalta šokalõõ andis vastu kõrvu, põselt põsele
L kui viippazi kultamyõkaakaa, nii tuhattõmalt virstalt mettsεä maalyõ pani kui äigas kuldmõõgaga, nii lõi tuhandelt verstalt metsa maha
M tuli paab i metsää puud maalõõ välk lööb ka metsapuud maha
J ajad rattaad uhamaa – paat koorõma ümper lased vankri auku – ajad koorma ümber
M põtkuri lehmä paab maalõõ piimää põtkur lehm lööb piima(nõu) ümber
M pantii maalõõ püssüssä lasti püssiga maha
valkõat algõtti panna pulemötoissa (Len. 212) valged hakkasid tulistama kuulipildujatest
J kui mato pani, sis tarvis sooss võttaa muttaa, muakaa üväss õõrua kui madu salvas, siis (on) tarvis võtta soost muda, mudaga hästi hõõruda (salvatud kohta)
Lu omena puut tšülmä pani külm võttis õunapuud (ära)
8. laimata; sõimata | vn поносить; ругать(ся)
Lu meijjee isä on takasilmällin miiᴢ, niku takabaaba: ettee silmije on üvä, a takkaa silmije ain lõikkaᴢ, ain pani inemissä meie isa on silmakirjalik mees nagu keelekandja külaeit: silme ees on hea, aga tagaselja (silme tagant) aina lõikas, aina laimas inimest
Li ku pani minnua emikkaal küll sõimas mind ropult
Lu see paap proijjua see sõimab
9. (mingil viisil häält teha, näit. laulda, rääkida | vn подавать голос, напр. петь, говорить)
J sisavõ pani pajuᴢ rl ööbik laulis paju(põõsa)s
Ra ain laulua tämä pani tema ainult laulis
Lu tämä alki panna virroa ta hakkas kõnelema eesti keelt

Ra siis pantii jo tuli rihee siis pandi toas juba tuli põlema
I tarõssa tulõmmaɢ, paammaɢ samovaraa tuleme saunast, paneme samovari üles
Lu tšümmee seinää panin kaŋgassa kümme seina lõin kangast (käärpuudele)
P ruikkua panõmaa rõugeid panema
M baŋkkoo pantii pandi kuppe
Lu ku lehmäl vai inemizel kõvõni vattsa, sis pantii kliizma kui lehmal või inimesel jäi kõht kinni, siis tehti klistiiri
K nellätšümmettä poklonaa piεp panna peab tegema nelikümmend kummardust
varis pani munaᴅ vares munes munad
M ai ku pani aisamaa, kõv̆vii aizaʙ oi, kuidas hakkas haisema, kõvasti haiseb
Ku panin johsuu panin jooksu
Ra tämä pani putkõõ, johsi mettsää pakkoo ta pani putku, jooksis metsa pakku
M pani menemää, nii etti jalgat persee tap̆paavaᴅ pani minema, nii et jalad puutusid (puutuvad) tagumikku
J paap kõrvaasõõ paneb kõrva taha
Lu miä panin merkil(e) senee kõhaa, kuza tämä on ma jätsin meelde selle koha, kus ta on
J kõiɢ, mitä näet, paa panõlõ, siiz leet selv meeᴢ kõik, mida näed, pane tähele, siis saad targaks meheks
õlõn ize pannu tähelee sitä, etti suvi meep talvõa möö olen ise pannud tähele seda, et suvi läheb talve järgi
Lu kõik võtti sõi, pani nahkaa kõik võttis sõi (ära), pani nahka
Lu kõik pani päχ́χ́ää kõik õppis pähe
J miä õppizin orjuõõᴢ, panin pähee piikuõõᴢ rl ma õppisin orjapõlves, panin pähe piigapõlves
J paŋkaa pää täünn jooge end täis (= purju)
Ku nüt tarvis pannᴀ viimized voimaᴅ nüüd on tarvis viimane (viimased) jõud välja panna
Lu meeltä paaᴅ õpetad
nõize, kursi, tšühze, paa paksutta (Len. 225) kerki, pulmaleib, küpse, paksene
M lumipilvi tuli, voᴅ i lunta paaʙ lumepilv tuli – vaat ja sajabki lund
M möö vaa paamma tanttsua meie aga lõhume tantsida
M näᴅ ku jalgaᴅ koppaa paavaᴅ näe, kuidas jalad löövad tantsu!
L älä panõ pahassi ära pane pahaks!
Lu tämä ep paa millää ta ei pane mikski
J vassaa panõma vastu panema

panõtõlla P M Lu J (Li) panõtõll J-Tsv., pr panõttõlõn P Lu J panõttõõn M Lu J, imperf panõttõlin M Lu J frekv
1. taga rääkida, keelt peksta; laimata, põhjata | vn сплетничать; клеветать, поносить, злословить
M täm suv̆vaap tõissa panõtõlla, a parap ku vaattaiz eniem päälee tema armastab teist taga rääkida, aga (oleks) parem, kui (ta) vaataks enese peale
J vanad naizõt panõttõlõvat tõintõissa vanad naised räägivad teineteist taga
M tämä silmiisee eb juttõõ, a takaa silmii panõttõõp kõikõll viisiä tema näkku (silmi) ei ütle, aga tagaselja laimab igaviisi
Li mõnikaz inemin sinukaa pajataʙ niku sulaʙ, a ku meeb uhzõõ takkaa, siis sinnua panõttõõp kõikõll viittä mõni inimene räägib sinuga mesikeeli (räägib, nagu sulab), aga kui läheb ukse taha, siis põhjab sind igati
J ted́d́e tüttöä tšüläs panõtõlla hailovõssi teie tütart laimatakse külas lolliks
2. (kedagi) laita, halvustada | vn порицать, хулить
Lu ku õika kõrva helizeʙ, tšiitetää minnua, kura kõrva helizeʙ, panõtõllaa, laitõtaa kui parem kõrv ajab pilli (kumiseb), (siis) kiidetakse mind, (kui) vasak kõrv ajab pilli, (siis) laidetakse
Lu kummaa suukaa panõttõõᴅ, senee suukaa tšiitä vs missuguse suuga laidad, selle suuga (ka) kiida

parusina K-Ahl. J-Tsv. parussina (Ku), g parusinaa: parusina J parussinaa Ku purjeriie | vn парусина
J pöörremeni on tehtü nahgõss, dalisko parusinass teritamisrihm on tehtud nahast või purjeriidest
J parusinass õmpõli enelleeᴢ pinžikaa õmbles endale purjeriidest pintsaku
Ku vee minnua parussinaa faabrikkaa vii mind purjeriidevabrikusse

paska¹ Kett. K L P M Lu Li (Ränk U Ra) pask Kett. J-Tsv., g pazgaa P J
1. pask, kõnek. sitt | vn кал, испражнение, простор. дерьмо
J mitäle kõig lehmed ajõ pazgõlõõ miski ajas kõik lehmad pasale
Lu siä et tää ni paskaa sa ei tea (mitte) sittagi
2. adj., subst halb, paha, vilets; kuri | vn плохой; злой; плохое, зло
J meet siä kazell pazgõll ilmõll mettsä lähed sa selle halva ilmaga metsa?
K õlivad üväd i pazgad altiaaᴅ olid head ja halvad haldjad
J arga opõizõka om pask tšüntä kartliku hobusega on halb künda
P mill on elämine paska mul on elu vilets
P täll on paska silmä tal on kuri silm
K mitä miä sillõ nii paĺĺo paskaa tein että siä minua nõõd lõikkaamaa mida ma sulle nii palju halba tegin, et sa hakkad mind tapma?
K nõita võisi tehä üvää i paskaa nõid võis teha head ja halba
P sein obaχkoi, nõisi millõõ paskaa tetšemää sõin seeni, mul hakkas halb
3. pl räbu, (raua- jne.) puru | vn шлак, лом
M siεll on süed i rav̆vaa pazgaᴅ, paj̆jaa siha on siεll seal on söed ja rauaräbu, (sepa)paja koht on seal
4. kurat, paharet | vn дьявол, чёрт, чертёнок, бес
M kukkõ laulastii, mentii nee pazgad väĺĺää (kui) kukk laulis, (siis) läksid need paharetid välja

M pir̆ruu paska õli pahuutta vassaa juudavaik (kõnek. juudasitt) oli (kõige) paha vastu
M pir̆ruu paska õsõttii tšerikossa juudavaiku osteti kirikust
Ku piruu paska juudavaik.
Vt. ka ravvaa-paska
Vt. ka pagana, paganikko, paha, pahain, pahalain, pahamutka, pahan, pahapoika, pahapooli, paharätte, paholain, pahõlainõ, paskapooli, perkele, piru

passibo K-Al. L P M Lu J I pasibo K-Ahl. K-Al. passiibo Ra passi·bo J-Tsv. passiboo I passivo R-Reg. Па́сябу Tum., g passiboo M J aitäh; tänu | vn спасибо; благодарность
J passibo leivelt-soolõlt aitäh soola-leiva eest!
J annõttii passiboi tänati
J suur passibo teile suur tänu teile!
M vassa nüt sain miε passiboo, el̆lääzä en saannu passibua alles nüüd sain ma tänu (osaliseks), elades(ki) pole mind tänatud (pole ma saanud tänu).
Vt. ka poomasibo

patškata ~ padžgata Lu paatškata (Ra) paatškataɢ ~ paatškõtaɢ I paadžgõt J-Tsv., pr patškaan Lu paatškaan ~ paatškan J, imperf patškazin Lu paatškazin Ra paatškõzin J (ära v. kokku) määrida, räpaseks teha | vn пачкать, запачкать
Lu miä patškazin platjaa, tätä on kehno pessä vai puhassaa ma määrisin kleidi (ära), seda on halb pesta või puhastada
J tšäed om paadžgõttu tõrvaa käed on määritud tõrvaga
Lu elä patška minnua rägääka ära määri mind tatiga
Ra ku miä sõin musikkai, paatškazin tšeelee sinizessi kui ma sõin mustikaid, määrisin keele siniseks

perevotšikka Lu perevottšikka (Lu) perevottšikk J-Tsv., g perevotšikaa Lu perevottšikaa J tõlk | vn переводчик
J ühs pajatti õmall tšeelell, a tõin õli perevottšikkõnn üks rääkis oma keeles, aga teine oli tõlgiks
Lu perrää senee voovvõõ laitõttii minnua soomõõ perevottšikõssi, tšen tääp soomõõ tšeelte pajattaa selle aasta järel saadeti mind Soome tõlgiks, kes oskab soome keelt rääkida

peräätši Lu-Len. viimaks, lõpuks | vn наконец
peräätši minua riuhtaap laineekaa pois (Len. 277) lõpuks rebib laine mind minema.
Vt. ka perältä

piikuõ J, g piikuõõ teenijatüdrukupõli | vn положение служанки
pani peenenn piikuõõsõõ, lahsõnn lassa kattsomaa rl (ema) pani (mind) väiksena teenijatüdrukuks, lapsena last hoidma
miä õppizin orjuõõᴢ, panin pähee piikuõõᴢ rl ma õppisin orjapõlves, panin pähe piigapõlves

piimä K L P Ke M Po Lu Li Ra J I (Kett. Kõ S Ja-Len.) piim Lu Li J piima ~ pihme Kr Пïи́мэ Pal1 Пḯимэ K-reg2 Пḯймэ Ii-reg1 Пиме Tum., g piimää Kett. K P Lu J I
1. piim | vn молоко
L piimεä lehmäd vähä antavaᴅ lehmad annavad vähe piima
Lu minnua maama piimällä juutti, välillä anti vettä rl ema jootis mind piimaga, vahel andis vett
M piimä võib mennä päh̆hee, sis tulõp hullussi naizikko (rinna)piim võib minna pähe, siis läheb naine hulluks
Lu meil enne kutsuttii esimein piimä, ku lehm on poikinnu ennemalt kutsuti meil esimene piim (= ternespiim), kui lehm oli (on) poeginud
P miε jõiŋ kõik rõõzgaa piimää ma jõin kogu rõõsa piima (ära)
M tuimassa piimässä saap tehä vorogaa kooritud piimast saab teha kohupiima
Li sńättoi piim kooritud piim
M apo piimä on vorogassa hapu kohupiimajook on (tehtud hapendatud) kohupiimast
Lu pettü piimä petipiim
I annag millõ läntüä piimää anna mulle hapupiima
M veel em̆mää piimä on uuli päällä, a jo tütterii algab aj̆jaa tak̆kaa veel on emapiim huulte peal, aga juba hakkab tüdrukuid taga ajama
J pulmiiz va linnuu piimä ep tavannu pulmades ei pakutud (ei olnud) ainult linnupiima
J piim aik piimaaeg, lüpsiperiood
Lu lahzõl ku lähettii poiᴢ piimä ampaaᴅ, siiᴢ ammaᴢ vizgattii üli pää ahjoo pääl kui lapsel tulid piimahambad ära, siis hammas visati üle pea ahju peale
Lu siä õõᴅ piimä uulõõkaa sa oled piimahabe
2. piimmahl (taime piimasoonte vedelik) | vn млечный сок (растений)
Li piimäsiini; .. ku leikkaat varrõõ poiᴢ, siält tulõp piimä võiseen; .. kui lõikad varre ära, (siis) sealt tuleb piim(a)
Lu piimroho; ku katkaaᴅ, sis tämäss tuõp piim piimohakas; kui murrad, siis temast tuleb piim(a)
I piimä roho hämmeltäʙ, i se tõmmõttii poizõgõ piimohakas segab (= on umbrohi) ja see tõmmati välja

J piimä taut, kõik suu on valkaa suuvalge, soor (imiku suuhaigus), kogu suu on valge.
Vt. ka apaspiimä, apoopiimä, emäpiimä, emääpiimä, kagrapiimä, kanivapiimä, kasõpiimä, kirnupiimä, läntüpiimä, pettüpiimä, pikuu-piimä, rahka-piimä, rõeska-piimä, ternepiimä, törnü-piimä, vohopiimä, võipiimä, örsüpiimä
Vt. ka piimi

pitellä Li (K P), pr pitelen Li, imperf pitelin K P Li
1. (süles, põlvedel jne.) hoida v. pidada | vn держать (на коленях и т. д.)
P põlvii pääl pitelit pienennä minua põlvede peal hoidsid mind väiksena
2. (pidu) pidada | vn пировать, праздновать
K kutsut kutsuttu, piot pitelit pitäjäni (Al. 43) rl kutsu(mise)d kutsutud, peod pidasid, mu hoidja (= ema)

piteläin ~ piteliäijen ~ pitäliäin (R-Reg.), g piteläizee
1. (süles, põlvedel) hoidja v. pidaja | vn держательница (на коленях)
pienenä pitäjä(ni) piteliäiseni (oitajani) rl väiksena mu hoidja
2. (peo)pidaja, (peo)peremees | vn хозяин (праздника)
että uotat minnu kotojani, vierazi vottajaiseni, pitoo pitäliäiseni rl et ootad mind oma koju, mu võõrustaja (võõrusele võtja), mu peopidaja.
Vt. ka pitäjä

pitää K L P M Kõ S Lu Li J I (Kett. R U Ja-Len. Ra Ku) pitεä L P pit̆tää M Kõ pittää Kõ Po Lu Li J pittä J-Tsv. pit̆tääɢ I Ma (vdjI), pr piän K P M Kõ Lu Li J piεn P M Kõ J, imperf piin K P M Kõ Ja Lu Li J Ku piizii vdjI
1. pidada, sunnitud v. kohustatud v. nõutud olla | vn быть должным, неминуемым, обязательным
Li hot́ lumi vühhessaa õli, a piti mennä škouluu oli lumi kas või vööni, aga kooli tuli minna (pidi minema)
Lu mõizas piti tšävvä tegoll mõisas tuli käia (pidi käima) teol
P tšähsiäss, sis piεp tehä (kui) kästakse, siis peab tegema
M näd́d́ee piti siälä tehä töötä koko suv̆võõ nad pidid seal kogu suve tööd tegema
minuu piti mennä pakoosõõ ma pidin pakku minema
K naiskuumall piεb õmmõlla lahzõlõõ tšiutto naisvader peab õmblema lapsele särgi
Lu jõka noorikõl õli kirstu, i täün piti õlla igal noorikul oli (rõiva)kirst, ja (see) pidi täis olema
Lu kõrvõllin piäb õlla tüttö pruutneitsi peab olema tüdruk
Lu piäb õlla tšesä vesi, ku nõistii lassa pesemää pidi (peab) olema leige vesi, kui hakati last pesema
Lu miä panin koikaa omalõ paikalõ, kuza tälle piäb õlla ma panin voodi oma kohale, kus ta peab olema
Li mill piäp se kerkiissä tehä ma pean jõudma selle (ära) teha
Lu minul piäb vasata tämässä mul tuleb tema eest vastutada
M kui paĺĺo teilee piεʙ kui palju tuleb teile maksta?
Lu roopaa pääl piäb võttaa vettä, ku eb õõ piimää pudru peale tuleb võtta vett, kui piima ei ole
P piäp tšiirepii süvvä, suppi jahuʙ tuleb kiiremini süüa, supp jahtub (ära)
J ep pitäiz unohtaa, a miä ain unohtõn ei tohiks unustada (ei peaks unustama), aga mina aina unustan
J siä elä häppee, ep pitäis häp-peessä sa ära häbene, poleks tarvis häbeneda (ei peaks häbenema)
Li täll piäb ikossaa teda ajab luksuma
2. vaja(lik) olla | vn быть нужным, надобным
Lu mihee sillõ piεb rihmaa milleks sul köit vaja on?
I siltaa vassõ kane lavvaᴅ pitiväᴅ põranda jaoks oli neid laudu vaja
Lu minnua ep piä õpõttaa, miä muitõštši tarkka mind pole vaja õpetada, ma (olen) niigi tark
Lu boltuška pajatab mitä ep piä lobamokk räägib, mida pole vaja
Li mill ep piä atškoi, miä veel näen üvässi mul(le) pole prille vaja, ma näen veel hästi
M ep piä nii itkõa ei ole vaja nii nutta
3. (kedagi v. midagi, kellestki v. millestki) kinni pidada v. hoida (ka impers.); hoida v. tagasi suruda | vn держаться (за что-либо или кого-либо; также безл.), держать (не пропускать), сдерживать(ся)
L varmad mehet pitäväd ovõss tšiini tugevad mehed hoiavad hobust kinni
Lu kahs ammõssa on tehtü, kummõt pitävät tšiini varroa kaks sälku on tehtud, mis hoiavad (kapa)vitsa kinni
Li nii õli raŋkka irsi, što en võinu pittää, lousauzi tšäsi oli nii raske palk, et (ma) ei jaksanud kinni hoida, käsi läks lahti
P piin tšäsiikaa vattsaa tšiin hoidsin (suurest naerust) kätega kõhtu kinni
S tšäjess pit̆tääš tšiin käest hoitakse kinni
J piä koonoas tšiin pea oma suu kinni!
Lu enne tehtii tohoss koššo, tämä on neĺĺänurkkõlin, daaže vettä piti ennemalt tehti tohust karp, see oli (on) neljanurgeline, isegi vett pidas
Ra välissä pelazimma kõrjua, ühs oli pitämäᴢ, a tõizõd menivät kõrjuu vahel mängisime peitust, üks oli (silmi kinni) pidamas, teised läksid peitu
J nüd jo kaugaa piäb üvää ilmaa nüüd peab juba kaua ilusat ilma
J pia tšiin pea kinni (= peatu)!
P miä piin tšiin aikuttõlõmiss ma hoidsin haigutust tagasi
P piin, piin tšiin i türzähtin nagramaa pidasin, pidasin (naeru) kinni ja purskasin (ikkagi) naerma
4. pidada, hoida, säilitada (kuskil, mingis olukorras v. seisundis) | vn хранить или держать (где-либо, в каком-либо положении или состоянии)
Lu astiais peettii kapussaa astjais hoiti (peeti) (hapu)kapsast
Lu akkunaa pääl peettää [sic!] kukkoja akna(laua) peal hoitakse (peetakse) lilli
M suvõlla peettii sõparattiiza talvisõppõi suvel hoiti rõivaaidas talverõivaid
P opõzõt piettii kammitsaᴢ hobuse(i)d peeti kammitsas
M lahs suv̆vaap pit̆tää sõrmõa suuza laps armastab hoida sõrme suus
I tšäellä piäp pit̆tääk keppiä keppi tuleb käes hoida (kepiga käies)
Lu müü piimme linnaa maaᴢ, kunniiᴢ päisere märtšeni me pidasime lina (seni) maas, kuni linaluu (ära) mädanes
P kuhilaas pitääss kahtšümmett viiz vihkua hakis hoitakse (= hakki pannakse) kakskümmend viis (vilja)vihku
P piti pitää tšäsii pääll pidi hoidma käte peal
tõin meeᴢ piäʙ tširvessä teine mees hoiab (peab) kirvest (käes)
Lu rootali meeᴢ piεb ruĺĺaa tüürimees hoiab rooli
Li miä piän taloo ülleel ma pean talu(majapidamist) üleval
Lu miä tätä piin üütä ma pidasin teda öömajal
Lu tämä piti maata rendill tema pidas maad rendil
Lu sadovnikka piäp saatua vaariᴢ aednik peab aeda korras
Lu piä kõrvad avõõ hoia kõrvad lahti!
M pittääs päätä maaᴢ hoitakse pead norus
M miä piän meeleᴢ ma pean meeles
5. (midagi) pidada, tähistada, pühitseda, korraldada, teha, (millegagi) tegelda | vn справлять, праздновать, устраивать, заниматься
L pulmõi piεttii koko näteli pulmi peeti kogu nädal
Lu müü veĺĺee autazimma i piimme pomitkoᴅ me matsime venna ja pidasime peied
K kotonn peettii risseeᴅ ristsed peeti kodus
P pappi piti moĺevenjaa preester pidas palvust
L räštoganna piettii piirua jõulu ajal peeti pidu
Lu õlut praaznikkaa piettii jürtšinn õllepüha peeti jüripäeval
I urppäivää üφs päivä piettii palmipuudepüha peeti üks päev
J ebõõ· aika pühää pittä pole aega püha pidada
M mama piti talkoi ema korraldas (pidas) talgud
J mentii tütöt i poigad jaanii tulta pitämää läksid tüdrukud ja poisid jaanituld tegema
M koko öötä piettii eittses tulta kogu öö tehti õitsil tuld
J mitä ammõttia nütt piäᴅ mis ametit (sa) nüüd pead?
Lu tüttö piti stirkkaa tüdruk pesi pesu
K lõunatt peettii eestää lõunat söödi kõigepealt
Lu piime [= piimmä] peenee remontii tegime väikese remondi
Lu tämä ain ommaa konstia piäʙ tema teeb aina oma tempe
P pittääš šutkaa tehakse nalja
Lu naizõt peetää juttua naised ajavad juttu
Lu tämä piäb ain läkinää ta aina lobiseb
M piettii illoa lõbutseti
Lu tämä piti petossa ta pettis
möö nüt võizimma pittää matkaa etes (Len. 213) me võisime nüüd matka jätkata
J kopeekaa peräss eb mahs spooraa pittä kopika pärast ei maksa tülitseda
J nõvvoa pitämä nõu pidama
6. (midagi seljas, peas, jalas jne.) pidada e. kanda; (midagi) kasutada; (koduloomi) pidada; (palgalist) pidada | vn носить, надевать; применять; держать (животных); держать (наёмника); Lu tämä piäp kaunissa platjaa ta kannab punast kleiti; M eezepää piettii mehed vöitä vööllä ennemalt kandsid mehed vöid vööl; Li kaglatunniᴅ, se on naisiijõ tunniᴅ, mehed evät peettü kaglatunnija kaelakell, see on naistekell, mehed ei kandnud kaelakelli; P talvõl pitääss hattua, suvõl furaškaa talvel kantakse talvemütsi, suvel nokkmütsi; Lu sapanaa peettii naizõt pääᴢ {s}-t (= linikutaolist peakatet) kandsid naised peas
Li rohkaapi karjušši piti jalgaᴢ paglatšentšiä enamasti kandis karjus jalas pastlaid
J piettü ~ pietüt sõvaᴅ kantud riided
Lu saunas piettii kolkkiije saunas kasutati kappasid
Ra pietää i puisii tullii kasutatakse ka puust tulle
J opõiziit, leh́mii, lampait pittä hobuseid, lehmi, lambaid pidada
Lu enne vähe kassin koiria peettii enne peeti siin vähe koeri
Lu soikkolas piettii paĺĺo mesi sampaita Soikkolas peeti palju mesipuid (= mesilasi)
M õli rikaz meez i treŋkiä piti oli rikas mees ja pidas sulast
7. pidada (millekski v. mingisuguseks), (kellestki v. millestki v. iseendast mingisugusel) arvamusel olla | vn считать (кого-нибудь или чего-нибудь кем-нибудь или чем-нибудь)
Po pìettii äppiäss peeti häbiks
J piäb ent suurõssi, ep taho tull med́d́ekaa parvõõ peab end tähtsaks (suureks), ei taha tulla meie hulka
J jõka tšülä poigõt pietä ent voimõkkann iga küla poisid peavad end tugevaks
P kahtši puu on jäkärikko, tätä pitääs kõikkõa kõvõpassi puussi kasepuu on sitke, seda peetakse kõige kõvemaks puuks
8. (kedagi) ülal pidada, (kedagi) hooldada v. toita; (midagi) hooldada e. korras hoida | vn содержать или опекать или кормить (кого-нибудь); содержать в порядке
Li poika piäb emmää i issää poeg peab ülal ema ja isa
J tänävoonnõ om med́d́e vooro pittä tšülä ärtšä tänavu on meie kord hooldada küla härga
J karjuššia tarviz üväss pittää karjust peab hästi toitma
Lu piεmmä võill da munõill toidame või ja munadega
J siεll vana baaba piäp kottoa seal hoiab vanaeit maja(pidamist korras)
9. (peaaegu) pidada (äärepealt midagi tegemast hoiduda) | vn едва удерживаться, -аться
P tämä piti türzähtää nagramaa ta pidi (äärepealt) naerma purskama
10. (mitte) tohtida (midagi teha) | vn (не) сметь, по- (делать что-либо)
L enäpεä ep piε lyõkkua troitsass suvistepühast (peale) ei tohi enam kiikuda
Lu ep piä nii paĺĺo hulkkua, piäp tehä tüütä ei tohi nii palju hulkuda, peab tööd tegema
Lu ep pitäiz õlla nii uhkaa ei tohiks nii uhke olla
11. (jumalat; üleloomulikke jõude) uskuda | vn веровать, уверовать (в бога; в сверхъестественные силы)
J baabuškat pitiväd jumalaa vanaeided uskusid jumalat
K nõitoi peettii usuti nõidu

Po tultii kottoo, pìettii lauta tuldi koju, söödi
J naapuris ku pietä üvä meelt küll naabrid rõõmustavad
J ep piä vaaria ei pea hoolt
Po piε õmmaa ùolta ole hoolas (pea oma hoolt)
J piäp tõizõ päälee vihaa peab teise peale viha
Lu mill ku on üvä kana, ep piä välliä küll mul on hea kana, ei pea (munemises) vahet
M kuh̆hõõ siε teetä piäᴅ kuhu sa lähed (teel oled)?
Lu drolli piti ääntä (plekist) krapp tegi häält (= kõrises lehma kaelas)
J vanass izäss müü piämm uvažeńńa vanast isast me peame lugu
K miä kurraa külḱee lopatkaa piin ma sihtisin vasemasse abaluusse
Po talopoigad pìettii ned́d́ee puolõss talupojad olid nende poolt
tšävvä eʙ või, jalgad evät piε (ta) ei saa käia, jalad ei kanna
J enne talopoik piti karjõmaat pomešikalt vanasti sai talupoeg karjamaad mõisnikult
M siä entää nii kehnossi piäᴅ sa pead end nii halvasti ülal
J vassaa pitämä vastu pidama
J vagoll pitämä (kedagi) vaos hoidma, talitsema
J vahõt pitämett vahetpidamata

poikalahsi Lu Li I (J-Must.) poika-lahsi Lu Ku poikalahs M Ra poikalahᴢ Lu poik-lahs J-Tsv. poeglaps, poiss, poisike | vn ребёнок мужского пола, мальчик, мальчуган
Lu lassa ku risitettii, kõ õli poikalahsi, siz annõttii rissõzalõ tšättee kui last ristiti, kui oli poisslaps, siis anti (ta) ristiisa kätte
I tütrikkõizõd i poikalahzõd ühezä tšäüsiväd eittsee tüdrukukesed ja poisikesed käisid koos õitsil
Lu poikalahzõd vaa tšävvää urpopäivää oomnikossa urvottõmaᴢ ainult poisslapsed käivad palmipuudepüha hommikul urvitamas (= magajaid pajuurvavitstega üles äratamas)
Ra märännüt poikalahs, narri minnua, sõrmiikaa tetši pitšää nenää paha poiss, narris mind, tegi sõrmedega pika nina.
Vt. ka pojokkõin, pojoklahsi, pojolahsi

poolõõ K M Kõ Lu Li J I puolõõ K P puolyõ L P pùolõõ Po poolõ Lu J-Must. poolee K-Ahl. K-Al. Ku poole R-Eur.
1. (millegi v. kellegi v. kusagile) poole | vn в сторону (кого-то или чего-то), (по направлению) к
P tšieräp sellää saunaa puolõõ keerab selja sauna poole
M tšetä näeʙ, sen̆nee poolõõ viskaap sütšälpää keda näeb, selle poole viskab tuletuki
Lu jõka poolõõ jovvuʙ igale poole jõuab
J kumpaa poolõõ meeᴅ kuhupoole (sa) lähed?
L taivas kummittyõb üöl, tulizõt sampaad meneväd mõnyõ puolyõ taevas on öösi virmalised, tulised sambad lähevad mitmele poole
I inehmine viskazi ivijä: akana meeb ühtee poolõõ ja ivä tõisõõ poolõõ inimene tuulas (viskas vilja)teri: agan läheb ühele poole ja tera teisele poole
Li akkun on kahspoolin, avvaub avõõ kahtõõ poolõõ aken on kahe poolega, avaneb kahele poole
P tšen meni sõtamehessi, tšülä õttsas kummartõli kõlmõa puolyõ kes läks soldatiks, (see) kummardas küla otsas kolmele poole
Lu servät painuvad ala poolõ servad käänduvad (seenel) allapoole
Lu kuras poolõõ vasakule
Lu õikõas poolõõ paremale
2. (millegi) poole (ajaliselt) | vn к (чему-то), в сторону (чего-то по времени)
P se õli sütšüzüü puolyõ suvõa see oli sügisepoole suve
Lu ohtogo poolõõ päivää päivüᴅ meni matalõl õhtupoole päeva päike vajus (läks) madalale
Lu vanõpaa poolõõ näväd minnua nõissa süüttämää vanuigi (= kui vanemaks saan) hakkavad nad mind toitma (söötma)
3. (kusagil) pool | vn на (какой-то) стороне
P kahs velliä kahõs puolõõ tietä i tõin tõiss eväd näe, se on silmäᴅ mõist kaks venda kahel pool teed ja teineteist ei näe? – See (= need) on silmad
I paja õli tõizõll poolõõ teetä (sepa)paja oli teisel pool teed
4. (kusagilt) poolt | vn со стороны, с (какой-то) стороны
L pilvõt tulõvad ühess puolyõ i tõizõss puolyõ pilved tulevad ühelt poolt ja teiselt poolt
L apiat ebõ·lõ armottomiilõ, kussait puolyõ polopoikailõ rl (itkust:) abi pole armetuile, kuskilt poolt viletsaile

J said blina taka poolõõ (kas) said laksu vastu tagumikku (tagapoolt)?
Lu kukkuzi toožõ onõ vad́d́aa, a mõnikas sõna on laukaa poolõõ Kukkusi on ka vadja (keele ala), aga mõni sõna on Lauga poole (= isurikeelne)
Lu lintujee poolõõ miε õlõn vohma lindude osas olen ma rumal (= lindudest ei tea ma midagi).
Vt. ka kahtõõppoolõõ, kahõppoolõõ, kotopoolõõ, kuhõõpoolõõ, kunnõpoolõõ, kurõap-poolõõ, sinneppoolõõ, sisäpoolõõ, tševätpoolõõ, tõisõõppoolõõ, tõizõs-poolõõ, tänneppoolõõ, tääl-pool, ühteeppoolõõ
Vt. ka poola¹, poolta¹, poolõa, poolõlta, poolõssa, poolõza

popastõri M I popasteri I (P) popastari M, g popastõrii M karjase abiline, abikarjus | vn подпасок
M karjušil õltii popastariᴅ karjasel olid abilised
M popastõri õli pojokkõin karjase abiline oli poisike
I popasteri palkattuɢ õli karjase abiline oli palgatud
Lu popastõri õli ilma trubbaa karjase abiline oli ilma pasunata
P pani minua lammas karjaasõõ popasterissi pani mind lambakarja karjase abiliseks
M lehmii popastõri abikarjus lehmakarjas

potku-kelkka Lu tõukekelk | vn финские санки
tämä tõi potku-kelkaakaa minnua läpi tšülää ta tõi mind tõukekelguga läbi küla
potku-kelkal on terässezeᴅ jalgasõᴅ tõukekelgul on terasest jalased

praavittaa L P M Po Lu Li Ra J praavitta J-Tsv., pr praavitan P M Lu Ra praavitõn J, imperf praavitin P Lu J
1. ravida, parandada | vn лечить, полечить, вылечивать, вылечиить
Lu enne tämä rammittsi, dohtorit praavitõttii, nüd on terve enne ta lonkas, arstid ravisid, nüüd on terve
L nõd́d́at praavittivad läsivεä nõiad ravisid haige (terveks)
P koiraa nännää praavitõttii suojaa leivääkaa odraiva raviti sooja leivaga
Lu vanalt on kehno praavittaa kaaõtta vanalt (= vanal inimesel) on halb kaed ravida
Lu ku inemin tšäe vai jalgaa lõikkaᴢ, sis pupuškaa viinall praavitõttii kui inimene lõikas kätte või jalga, siis raviti pungaviinaga (= viinaga, milles on leotatud kasepungi)
Lu ampaajõ i sivujõ praavitattii lukõmizõõkaa hambaid ja ristluid parandati lausumisega
Lu umalikaᴢ piäp pää praavittaa joobnu peab pea(d) parandama
J gorbõizõõ aut praavitõʙ kk küüraka parandab haud
M elä millõõ ampaita praavita, mill eväd vaivata kk ära mul hambaid paranda, mul ei valuta (= ära mind tüssama tule)
2. (midagi) parandada, terveks teha, korda seada | vn поправлять, поправить, чинить, починить
P t́at́a meni pajaasyõ praavittamaa lait́juot isa läks sepikotta rege parandama
Li katto on rikki, piäp praavittaa katus on katki, tuleb parandada
J perält püüvvöö võrkot piäp praavitta pärast püüki tuleb võrgud parandada
P menep sitä aźźaat praavittamaa, ize on äizä läheb seda asja parandama, ise on ärritatud
M teet praavittaa teed parandada
Lu praavittaa paperiᴅ paber(e)id (= dokumente) korda seada.
Vt. ka praavihuttaa

purra Kett. L P M Kõ Po Lu Ra J (K-Ahl. R-Eur. Ja-Al. Ku) purrõ J purr J-Tsv. purraɢ I, pr purõn Kett. L P M Kõ Po Lu J puren K-Ahl., imperf purin Kõ Lu J
1. hammustada, pureda, salvata | vn кусать(ся), укусить
Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs koer, kes haugub, see nii ruttu ei hammusta
J koira penika purõmiss bõõ mitä peĺĺet koerakutsika hammustamist pole vaja karta
miε en õõ susi, miε purõmaa sin̆nua en nõiᴢ ma ei ole hunt, ma ei hakka sind purema
P õrava sai tält sõrmõõ suhyõsyõ da puri sõrmõssa orav sai ta (= poisi) sõrme suhu ja hammustas sõrmest
M sis sitä napaa ampaika purõ siis see naba(väät) hammusta hammastega (katki)
L sütšüzüll maod evät purõ ińiehmisii sügisel maod ei salva inimesi
M mato tahtõ min̆nua purra madu tahtis mind hammustada
Lu sääzged alla vihmaa survovaᴅ, purõvaᴅ vihaizõssi sääsed suruvad enne vihma, purevad vihaselt
P jeka paarmas purõʙ iga parm pureb
2. närida, pureda | vn грызть, загрызть, с-
J miä ku süün siz nii purõn ampaikaa kui ma söön, siis nii närin (puren) hammastega
M puri puuta, sei tšiv̆viä, alta lav̆vaa lehtozia rl pures puud, sõi kive, (sauna)lava alt lehekesi
J karu puri kagrat puhtaassi karu pures kaerad puhtaks (= sõi kaerapõllu lagedaks)

P aivuo kõvii purõb vattsaa kõht valutab väga kõvasti.
Vt. ka purõa

purõlla L P (Kett.), pr purõlõn Kett. P, imperf purõlin L frekv
1. pureda, hammustada | vn кусать
L koira purõli niit, täm tšäsiiss purõlõmaa nõisi koer pures neid, ta hakkas kätest hammustama
P minua tihet tšärpäzet purõlõmaa nõisõvad mind hakkavad sääsed, kärbsed purema
2. purelda, kakelda | vn драться
L suurõd gaadat purõlivaᴅ rl suured maod purelesid.
Vt. ka purõskõlla

puskõlikko Li J-Tsv., g puskõlikoo adj puskija, pusklik | vn бодающий, бодливый
Li voovvõlline ärtš võib õlla jo puskõlikko aastane härg(mullikas) võib olla juba puskija
Li puskõlikko lehmä minnua puskõzi pusklik lehm puskas mind
Li puskõlikko borana puskija oinas

puuttua L M Kõ Po Lu Li J Ku (Kett. K R-Reg. P Ja-Len. Ra Kr) puuttuaɢ I, pr puutun Kõ Lu J puutuu I, imperf puuttuzin P M Kõ Lu J puuttujõ ~ puuttuji I
1. puutuda, puudutada | vn касаться, коснуться, трогать, тронуть, притрагиваться, притронуться
johzõʙ nii, etti jalgaᴅ maalõõ evät puutu jookseb nii (kiiresti), et jalad maha ei puutu
Lu elä puutu minnua omijõ sõnojõkaa ära puutu mind oma sõnadega
M elä puutu kehnoosõõ ińehmiisee, ku võit terppiä, parab mee möötä ära puutu halba inimesesse, kui võid (välja) kannatada, (siis) parem mine mööda
M on mokom etti õm̆maa va perennaissa laz̆zõʙ tüv̆vee, a tõin elä puutu on niisugune (lehm), et ainult oma perenaist laseb ligi (= laseb lüpsma), aga teised ärgu puudutagu (teine ära puuduta)
2. sattuda | vn попадать(ся), -сть(ся)
Lu kahs dovariššaa puuttuzivat parvõõ kaks sõpra sattusid kokku
Lu tšippaasõõ ku puutup kalaa vesi, se eb õõ üvä (kui) haava satub kala(pesu)vesi, see ei ole hea
ikilookaa al̆laa ep piä puuttua vikerkaare alla ei tohi sattuda
M bolpataʙ, mitä puutuʙ lobiseb, mis (keelele) satub
J meni varkailõõ de puuttuᴢ tšiin läks vargile ja sattus (= võeti) kinni
M peltšäz vihmaa, a puuttu rässää tilkkõõsõõ vs kartis vihma, aga sattus räästa tilkesse (= sattus vihma käest räästa alla)
Lu suõssa pakõni, a karruu puuttu vs hundi eest põgenes, aga karule sattus

J kui va paukkõs püsüss, nii puuttu kui vaid paugutas püssist, nii tabas (märki)
M kui tağgaas puuttua kuidas tagasi saada (sinna, kust tuldud)?
J silmiise puuttuma silma hakkama e. torkama e. puutuma

põrku J perku Ku, g põrguu J
1. põrgu | vn ад, пекло
J miä sinuu põrguss tš levven tšättee ma saan (leian) su põrgustki kätte!
2. sõimus. kurat, | vn руг. чёрт
J tämä, põrku, tõhib minnua kuttsua kräntsissi tema, kurat, julgeb mind nimetada krantsiks!
Ra ai siε perku ah sa kurat!
J põrkua ko tämäkaa võit tehä (mida) kuradit (sa) temaga saad teha!
Ku perkua kurat (võtaks)!
Ku pani suurt perkua vandus kurja.
Vt. ka perko

pähtšinaraga Mpähtšänaraga
minnua ämmä sõittõli: pähtšinaraga ämm sõimas mind: pasknäär!

päällä² K R M Kõ-Len. Lu Li I (Kett.) pεällä L peällä R-Reg. päälle Ra J pääll K P M Lu Li Ra J päällᴀ̈ Ku päälä Len. K M Lu J I pεälä L pääl Len. K R L P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku ṕääl K peel ~ pel Kr Пялля ~ Перла Pal2 Пе́рла Ii-reg1
1. adv peal, pealpool, ülalpool | vn (наречие в значении ‘на’); сверху
L alla on suur leipä, a pεällä on pienepi all on suur leib, aga peal on väiksem
Lu pakod alla i pitšäd lavvat päälä pakud all ja pikad lauad peal
M alla jarvi, päällä nurmi rl all (on) järv, peal (on) nurm
M kreeposti õli alla, a tšerikko päällä kindlus oli allpool, aga kirik ülalpool
Lu ku lumi on kaugaa pääl, siz avvob õrasõõ kui lumi on kaua peal, siis hautab orase
P räsäz on pääll katus on peal
Lu leiväl on kõvain pääl leival on koorik peal
K vokill on šnoorat päällä vokil on nöörid peal
2. adv seljas (rõivaste kohta, looma karvkatte kohta | vn наречие, близкое по значению к словоформе ‘надето’)
Lu naastit sõvat pääl ilusad rõivad seljas
I kamalikka õli päällä talvõll avar jakk oli talvel seljas
S karu tuõʙ, karvat pääl karu tuleb, karvad seljas
3. postp peal, pealpool, pinnal; kohal, otsas, küljes | vn на
Lu kuhjad õltii vad́d́ojõõ pääl kuhjad olid vaiade peal
Li kiikutab lassa tšäsijee pääl kiigutab last käte peal
P põlvii pääl pitelit pienennä minua rl põlvede peal hoidsid mind väikesena
M issu ühs jalka tõizõõ päällä istus, üks jalg teise peal
Lu makaz ahjoo pääl magas ahju peal
M eellä peettii mehet tšiutoo päällä vöötä enne kandsid mehed särgi peal vööd
P putška vittsoi on persie pääl kimp vitsu on perse peal
P kazvab rihez akkunaa pääl kasvab toas akna(laua) peal
Lu tämä tšäüp tšäsijee pääl tema käib käte peal
P pienet parrõd on ahjuo pääll väikesed parred on ahju kohal
M tšätšüd lahsõõkaa ripub nõikuu pääl kätki lapsega ripub vibu otsas
I mettsäkatti puu päälä isuʙ ilves istub puu otsas
P üle õli lännüü piimää pääl koor oli hapupiima peal
P täll on nii tsiire, isub niku tulisii süsii pääl tal on nii kiire, istub nagu tuliste süte peal
P tämä seizob niku nagloikaa rissii naglõttu ühie paikaa pääl ta seisab nagu naelutatud (naeltega risti löödud) ühe koha peal
Lu aluz on aŋkkurii pääl purjelaev on ankrus
4. postp kaugusel, kõrgusel | vn на расстоянии, на высоте
Lu nii õli pimiä jotti tõin tõissa et nähnü süle päälä oli nii pime, et (sa) ei näinud teineteist sülla kaugusele(gi)
Li alla on metrii päällä aukko all on meetri kõrgusel auk
5. prep peal, pealpool | vn на, над
M päällä nurmõõ pähtšizikko rl nurme peal (on) sarapik
Lu kehveli ku onõ päälä vee leetseljak (kui) on pealpool veepinda (= veepinnast kõrgemal)
6. postp paiku | vn около; под, к (во временном значении)
Lu saunaa mentii laukopään i ohtugoo pääll sauna mindi laupäeval ja õhtu paiku

Lu ku müü tulimma soomõss, sis koto õli põlõnnu, laḱḱa pool pääl, piti uvvõssaa alkaa ellää kui me tulime Soomest, siis oli maja (maha) põlenud, midagi polnud alles (lage pool peal), tuli uuesti hakata elama
J õmad menod õllaa pääl on menstruatsioon
K opõzõlla päällä tulõvaᴅ tulevad hobusega (= sõidavad vankril)
I päivälä vet́ tüütä tehäᴢ opõzii päällä päeval ju tehakse hobustega tööd
J ammõti pääll õlõmaᴢ ameti peal (ametis) olemas
Lu tuuli õli setskaaroo päälä tuul oli Seiskari peal
J poolõõ pääll poole peal
Ku a koer oli pääl tuulee karussa aga koer oli karust pealtuuleküljel
I taitšinaa leimmäɢ. algammaɢ tšühzettääɢ või pääl vai razvaa pääl kloppisime taina, hakkame küpsetama võiga või rasvaga
J pääl uuli ülahuul.
Vt. ka ahjopäällä, riheppäälee, riigappäällä, ähjüpäällä, ähöpäällä, ähüpäällä, ähüüpäällä

pöllüpää M Lu fig kõlupea, puupea, jahupea, tobu | vn садовая голова, дурак, болван
M min̆nua ämmä sõittõli, pöllüpää ämm sõimas mind kõlupeaks.
Vt. ka puupää, puustapää

raaduittaa: raaduitta J-Tsv., pr raaduitan: raaduitõn J, imperf raaduitin J rõõmustada, rõõmu teha | vn радовать, обрадовать
hülkez meez viinaa juumõss, see minnua raaduitõʙ mees jättis viinajoomise maha, see rõõmustab mind

rahvaᴢ Kett. K R L P M Kõ S Lu J I Ku (Pi) rahvõᴢ Lu J Ра́гвасъ K-reg2 Ра́гва Ii-reg1 Ра́гвасъ ~ Рагва Pal1, g rahvaa K P M Kõ Lu J I
1. rahvas, inimesed | vn народ, люди
M med́d́ee tšüläz ebõ·õ i sat̆taa ent̆tšiä rahvassa meie külas pole sadat hingegi inimesi
J miltäiss va rahvõss maailmõz eb elä millised inimesed kõik maailmas ei ela!
Ku kiitän hod its, ko rahvaz evät kiitᴀ̈ kk kiidan kas või ise, kui inimesed ei kiida
M kui bõõ äp̆piätä üv̆vää rahvassa kuidas (teil) pole häbi (heade) inimeste ees?
J suur ulkk rahvõss suur hulk rahvast
J äviüs kuhõle rahvaa sekkaa kadus kuhugi rahva sekka
Lu rahvaa parvõõ miε n jõvvu saunaa (teiste) inimestega koos ma ei jõua sauna (minna)
K kõrraa piäb tulla rahvaa kalttaisõssi (Al. 10) kord tuleb saada (teiste) inimeste sarnaseks
Lu maailmaa murõ, što jumal eb antanu rahvaa mukkaa, eb antanut tervee, anti vaivazõõ ilmatu mure, et jumal ei andnud teiste inimeste taolist, ei andnud terve(t), andis haige (vigase lapse)
P elkaa minua nagragaa rahvaa aikaa ärge naerge mind rahva ees
Lu mitä siä rahvaa aikõn sõitõᴅ miks sa rahva kuuldes sõitled?
J mee siä, juumrätte, kottoo, elä õõ rahvaa nag-runn mine sina, joomakalts, koju, ära ole rahva naerualuseks
M rap̆paamuz on rahvaa tauti rabandus on inimeste haigus
J rahva d́eelõ rahva (= üldsuse) asi
J kuuliŋ kazee jutuu rahvaa suuss kuulsin selle jutu rahvasuust
J rahvaa lauluᴅ ~ rahvaa virreᴅ rahvalaulud
J rahva kaaskoiᴢ kukko ain laulob enne aika rahvamuinasjuttudes laulab kukk ikka enneaegu
P i tšülää rahvas kõikii nõisass sinua tšiittämää ja kogu külarahvas hakkab sind kiitma
J üli laukaa rahvõᴢ üle Lauga rahvas (= Lauga teise kalda elanikud)
kunikaa tüttäree rahvaᴢ kuningatütre saatjaskond
siäl on suur tammi, no vott sinne entir rahvaz ain mitäleb võroa veetii seal on suur tamm, noh vaat sinna viisid endis(aegs)ed inimesed ikka mingisugust ohvrit
M vana rahvaᴢ tehtii niglalla alõttsia vanarahvas tegi (puust) kudumisnõelaga labakindaid
2. inimene | vn человек
J tait tõiss mokoma juttuiss rahvõss maailmõz ebõõ, ku vad́d́aa naiz-rahvõᴢ vist teist nii jutukat inimest maailmas ei ole kui vadja naine
M täm̆mää isä i emä õltii üväd rahvaaᴅ tema isa ja ema olid head inimesed
M esimeizessi mentii vanad rahvaat tšerikkoosõõ kõigepealt läksid vanad inimesed kirikusse.
Vt. ka aikarahvaᴢ, koto-rahvaᴢ, meezrahvaᴢ, merirahvaᴢ, naizrahvaᴢ, noorrahvaᴢ, rantarahvaᴢ, rissirahvaᴢ, seka-rahvaᴢ, talo-rahvaᴢ, tšerikkorahvaᴢ, tšülää-rahvaᴢ, vanarahvaᴢ

raizgata P raizgõt J-Tsv. raisata (Ku), pr raiskaan P J, imperf raiskazin P raiskõzin J
1. raisata | vn тратить, истратить
J žaadnoi inimin eb raatsi kopekka tüh́jä-paĺĺasõ raizgõt ihne inimene ei raatsi kopikat(ki) tühja-tähja peale raisata
J raiskõz rahat kopekkassaa raiskas raha (viimse) kopikani
2. rikkuda; katki teha, purustada, lõhkuda | vn портить, испортить, по-; губить, погубить; разбивать, разбить, ломать, поломать
Ku sell üütᴀ̈ hepoized raisatt́śii tarhoissᴀ paĺĺu viljaa sel ööl rikkusid hobused põldudel (= taraga piiratud põllutükkidel) palju vilja
J metts-vahti pani pud́d́õõ raiskamizõss tšümme rubĺa štraaffia metsavaht määras puude rikkumise eest kümme rubla trahvi
J tuuli on raizgõnnu kato arja tuul on lõhkunud katuseharja
3. peksta | vn бить, побить
J siä mihee minnua raiskaaᴅ mispärast sa mind peksad?
J mitä tämä sinnua raiskab – võta vassa mis ta sind peksab, võta löö vastu!

raja K-Ahl. P M Lu Ra J (Ja) Ра́я Pal2 K-reg2 Ii-reg1, g rajaa Lu Ra J raja J
1. piir, raja; piirjoon (ka ringikujuline) | vn граница, межа, рубеж; круг
J on raja ravvõtattu, piiri on pilvõõ allõ pantu pittšä rl on raja rautatud, piir on pilve alla pandud pikk
Lu nurmi õli jagõttu sarkoissi, väliz õltii rajaᴅ nurm oli jagatud sargadeks (= põllutükkideks), piirid olid vahel
M vagod õltii välizä; meil ep piettü rajoja vaod olid (põldude) vahel; meil piire (= piiripeenraid) ei peetud
Lu niittüjee rajad õllaa, i õllaa sarkojõõ rajaᴅ on niitude piirid ja on põldude piirid
Lu maamittori, tämä pani kõik tšülää rajad i tšellä kui paĺĺo maad õli maamõõtja, tema märkis (pani) kõik küla piirid ja kellel kui palju maad oli
Lu vot siiᴢ õli rajat tehtü litši sata sültä rajass rajjaa, kuza lüütii mätšikkaa vaat siis olid (pallimänguks) tehtud piirid, ligi sada sülda (oli) piirist piirini, kus löödi (= mängiti) palli
Lu siis kuli ku meeb üli rajaa siis .. see ono voitto siis, kui kurnipulk läheb üle piirjoone, siis .. see on võit
J esimeizessi johsi rajalõ (start) pittš ondre esimesena jooksis (stardi)joonele Pikk-Ondre
M maalõ tehäz raja, pannas širka raj̆jaasõõ maha tehakse ringjoon, kepp (= mängupulk) pannakse ringi sisse
M tšen sai šar̆raa raj̆jaasõõ, sis taaᴢ tõin lei šarata kes sai palli ringi sisse (lüüa), siis taas teine lõi palli
Lu ihan vee rajalt teeb aukoo lausa vee piirile teeb (hiir laeva sisse) augu
Lu minnua siiz laitõttii rootsii rajallõ siis saadeti mind Rootsi piirile
J kunigaa raja kroonupiir, riiklik piir
Lu rajaa sammõᴢ piiripost
2. ääremaa, ääreala | vn пограничная полоса; окраина
J tämä sluuži kaukaal rajoila (Must. 144) ta teenis kaugetel ääremaadel
J iroda ... antõ tappaa betlemizä ja kõikõ tämä rajõiza kõikki poikalahset (Must. 152) Herodes ... laskis tappa Petlemmas ja selle ümbruses kõik poisslapsed.
Vt. ka sõta-raja

rauhaa J adv rahule | vn (оставить) в покое (наречие в форме илл-а от rauha)
elä ḱert minnua, jätä rauhaa ära puutu mind, jäta rahule!
Vt. ka rauhalõõ, rauhuulõõ, rauhuusõõ

rauhaza J rauhõᴢ Lu J-Tsv. rahus, rahulikult | vn спокойно
J makazin rauhaza magasin rahus (rahulikult)
Lu miä tahon õlla pokkoiᴢ vai rauhõᴢ ma tahan olla rahus
J õõ rauhõᴢ, de jätä minnua kaas rauhaa ole rahus ja jäta ka mind rahule
J üvä elä ku kõig on rauhõᴢ hea on elada, kui kõik on rahulik.
Vt. ka rauhalla, rauhulla, rauhuulla, rauhuuᴢ²

rauhuusõõ M adv. = rauhaa
jätät siä min̆nua rauhuusõõ vai eᴅ kas sa jätad mind rahule või ei?

repiä Kett. K L P M Kõ S Lu J Ku (R Li Ra) ŕepiä (Kett. R) repiε L P rep̆piä M reppiä Lu Li J reppiε Lu rep̆piäɢ vdjI I Ma reppiäɢ I, pr revin K L P M Lu Li J ŕevin Kett. K-Ahl. rev̆vii vdjI Ma, imperf repizin Kett. P M Lu Li J reppizin Lu
1. rebida, kiskuda, kraapida | vn рвать, срывать, сорвать; дёргать, дёрнуть, с-; драть, содрать; соскабливать, соскоблить
L repi sõvad eneltäᴢ, i ivuuhsõt pεässä rebis enesel rõivad (seljast) ja juuksed peast
L se revib ivuuhsiiss entäzä see rebib ennast juustest
L niku pagana reviʙ nagu vanakurat kisub pahateole
P sis pannass vajotuhsõt päälie etti tuuli eb repiissi rässää arjaa siis pannakse harimalgad peale, et tuul ei rebiks katuse harja
S revittii valua valokokall (koormast) kisti sõnnikut (maha) sõnnikukonksuga
Lu ruvõõ ku revit poiᴢ, siz nõizõb veri tulõmaa kui kärna rebid ära, siis hakkab veri tulema
J kala soomuss kurasõõkaa revitää i torkaakaa kalasoomust kraabitakse noaga ja riiviga
J näd nii lugõttõõp mehe(s) kalmoll, jot kõik tšüüneled revip silmiiss näe, nii itkeb oma mehe kalmul, et lausa pisara(i)d kisub silmist
I näväd repizivät tarõza päreitä nad kiskusid saunas peerge
I parkkia revimmäk pajussa pajukoort (pargiks) rebime pajust
2. katki v. lõhki rebida v. kiskuda | vn разрывать, разорвать, раздирать, разодрать
P suvõll, ko mened marjaa, karu revip takapuolyõ suvel, kui lähed marjule, rebib karu tagumiku lõhki
L sõmõrõd verelie repiväd jalgaᴅ i valkõat tšäeᴅ kruusaterad kisuvad verele jalad ja valged käed
J tšen silt tšiutoo on repinnü linttiissi kes on sul särgi ribadeks kiskunud?
3. kitkuda, katkuda, (üles) kiskuda (lina, hernest, juurvilja jne.) | vn выдёргивать, выдергать, выдернуть
M lin̆naa sütšüzünn rep̆piäᴢ lina kitkutakse sügisel
Lu borkkõnõᴅ, lantuᴅ, svjoklaᴅ, jutõllaa, piäʙ reppiä, a maamunnaa kaivõtaa porgandid, kaalikad, peedid, öeldakse, peab üles kiskuma, aga kartuleid koogitakse
J revimm vällää nagriiᴅ kisume naerid üles
Ku pant́śii heit herneit repimää neid pandi herneid (üles) kiskuma
4. impers valutada; pakitada, pakitseda | vn болеть; ныть, заныть (зубы, нарывы)
Lu nõisi ammõssa repimää hammas hakkas valutama
Li sõrmõa ku ajatõp kõvassi, sis tätä kõvassi pakotõʙ, vaivattaaʙ, reviʙ kui ajab sõrme kõvasti umbe, siis ta valutab väga, pakitseb

P sõimaz minua suut silmät täünεä, siε õlõt senie revittü ja senie revittü (ta) sõimas mul (mind) suud-silmad täis: sina oled selle rebitud ja tolle rebitud.
Vt. ka revitellä, revittää, revätä

riŋgottaa M Kõ (Ra) ryŋgottaaɢ (I), pr riŋgottaan M Kõ, imperf riŋgottiin M riŋgottazin Ra
1. ringutada | vn потягиваться, потянуться
katti riŋgottaaʙ kass ringutab
I mitä siä ryŋgottaaᴅ, iĺi läsimää nõizõᴅ miks sa ringutad, või hakkad haigeks jääma?
2. impers ringutama ajada | vn поводить кого-нибудь потягиваться
M min̆nua algab riŋgottaa mind ajab ringutama.
Vt. ka riŋgotõlla

riŋgotuttaa M, pr riŋgotutaʙ M, imperf riŋgotutti impers ringutama ajada | vn поводить кого-нибудь потягиваться
min̆nua mikäleeb riŋgotutaʙ mind ajab millegipärast ringutama

ripussaa K L P M Kõ S Po Lu Ra (Ja-Len. Li) ripussa J-Tsv. ripussaaɢ I, pr ripusan L M Lu ripusõn J, imperf ripusin M Lu J
1. riputada, rippuma panna, (üles) riputada | vn вешать, повесить (о вещах)
L mitä siε jolkaa ripusaᴅ mida sa riputad näärikuuse otsa?
P ripusa raŋgõt seinälie riputa rangid seinale
J ripussõga paĺttod nagla riputage palitud varna
I flaagaa ripussi nurk̆kaa päälee (ta) pani lipu (maja) nurga peale rippuma
L elmed ripusõttii kaglaa helmed pandi (riputati) kaela
M mill on jumalaᴅ jo eezä min̆nua ripusõttu meil (mul) on pühapildid juba enne mind (üles) riputatud
2. (üles) puua | vn вешать, повесить
S löötii i ripusattii, a meitä ei löötü peksti ja poodi, aga meid ei pekstud
J vizgõtti niku katii poigõlõõ arhõŋ kaglaa de ripusõtti puu õhzõlõõ visati nagu kassipojale silmus kaela ja poodi puuoksa.
Vt. ka riputtaa

risetä K M (P Kõ) riśetä M risetäɢ (Ko) risseetä (K Kõ) rissietä (L P), pr risseen M rissien L P, imperf rissezin ~ risseezin K M risiezin L risti ette lüüa; (risti ette lüües) palvetada, (jumalat) paluda | vn креститься; молиться, помолиться богу (осеняя себя крестным знамением)
M tšäsitöö jalgatoo jumalalõõ risseep. tšätšüt (Set. 16) mõist kätetu, jalutu lööb risti ette (= kummardab pühapildi ees)? – Kätki
K karjušši rissees kõm poklonaa karjus lõi kolm korda kummardades risti ette
risettii, tehtii rissiε et̆tee löödi risti ette
L rissiettii jumalalyõ paluti jumalat (risti ette lüües)
P nõistii kõikki põlvillaa maalyõ i nõistii rissiemää jumalallõ kõik laskusid põlvili maha ja hakkasid (risti ette lüües) jumalat paluma
L rissiettii maa-kummartuhsõᴅ (risti ette lüües) palvetati maani kummardades
M elä mässää millõ, anna risetä ära sega mind, lase mul palvetada.
Vt. ka risitä, rissiissä, rissiä¹

rootsii P M Lu J-Tsv. ruotsii P rootsi Lu adj, indekl rootsi, Rootsi | vn шведский
P rootsii roomad rad-gõtkoo rl rootsi roomad rebenegu
J med́d́ee poolla om mõnõs paikka rootsii kalmoᴅ meie pool on mitmes kohas rootsi(aegsed) kalmud
P siin õli ruotsii sõta siin oli Rootsi sõda
Lu minnua siiz laitõttii rootsii rajallõ mind saadeti siis Rootsi piirile
Lu rootsii tšivineemeᴅ Rootsi skäärid
Lu rootsi parahoda (Len. 281) Rootsi laev

rukoilla K P Kõ (M-Len. J) ruk̆koilla M, pr rukoilõn P ruk̆koilõn M, imperf rukoilin: ruk̆koilin M (jumalat) paluda, palvetada | vn молиться
kupoĺo-kaivoo tüv̆vee tšäütii rukoilõmaa jaanikaevu juures käidi (jumalat) palumas
M miä ruk̆koilõn jumalaa, semperässä täm millõõ i avitaʙ ma palun jumalat, seepärast ta aitabki mind.
Vt. ka rukoolla, rukõlla

ruttõ K-Al., g rutõõ kiire, pakiline, rutuline | vn поспешный; спешный, срочный
vai eb lie vajaga minua ruttõ ruttšee niittämizele (Al. 48) rl või ei lähe mind vaja kiirele rukkilõikusele.
Vt. ka rutto¹, ruttoin, ruttoza

räkä Kett. M Lu Ra J I rätšä Lu-Must., g rägää Kett. Lu J
1. tatt | vn сопля, возгря
Lu räkä valu nenässä tatt valgus ninast
Lu talopoika vizgab maalõ, a herra paab kormõnaa? – räkä (rätšä) (Must. 160) mõist talupoeg viskab maha, aga härra paneb taskusse? – Tatt
Lu mene kaukõpaᴢ, elä patška minnua rägääkaa mine kaugemale, ära määri mind tatiga
J tooš holostoi, räkkä eb älü nenännalt pühtšiä kah noormees, tatti ei taipa nina alt pühkida
Lu märtšä räkä i kuiva räkä märg tatt ja kuiv(anud) tatt
J pää igeᴢ ja nenä rägäᴢ pea higine ja nina tatine
Lu se on räkä nenä see on tattnina
2. röga | vn мокрота
M sültšee räkä vällää sülita röga välja

J kõig rägäd minu piäp kaalia kk mul tuleb kõik ära kannatada (kõik tatid pean ma (ära) lakkuma)

räägostaa M, pr räägostaan, imperf räägostiin: räägostin Mräägahtaa
täm min̆nua räägosti ta hüüdis mind

röstätä (M-Set.), pr röstääʙ M, imperf röstäzi impers röhitsema ajada | vn вызывать, вызвать отрыжку
M minua röstääb (Set. 80) mind ajab röhitsema.
Vt. ka rööhkölöittää, röühtelöittää, röühtšüttää, röütšütellä

rööhkölöittää ~ rööhkölöittä Lu röhkölöittää Ra, pr rööhkölöitäʙ Lu röhkölöitäʙ Ra, imperf rööhkölöitti Lu
1. impers röhitsema ajada | vn вызывать отрыжку
Ra sein nii paĺĺo, što minnua röhkölöitäʙ, tuõp kurkuss vällää, mikä leeb ebõõ üvä, tuõʙ hapo vesi kurkuss sõin nii palju, et mind ajab röhitsema, tuleb kurgust välja, miski ei ole hea, hapu vesi tuleb kurgust
2. Lu röhitseda | vn отрыгать, отрыгнуть.
Vt. ka röstätä, röühtelöittää, röühtšüttää, röütšütellä

saattaa K L P M Kõ Lu Ra J (Ja-Len. Ku) saatta- J-Must. saatta J-Tsv. saattaaɢ I, pr saatan M Lu J saatõn J, imperf saatin M Lu J saattazin Lu J saatoin Ku
1. saata, läkitada, (edasi) toimetada | vn отправлять, отправить, направлять, направить, посылать, послать, доставлять, доставить
Lu saata poika alkoi toomaa saada poiss puid (= halge) tooma
J vargõz jo on arestoitõttu de türmää saatõttu varas on juba arreteeritud ja vangi saadetud
I ženiχa i noorikkõ saatõttii tar̆rõõ mak̆kaamaa peigmees ja pruut saadeti sauna magama
J ted́d́e saatõttu žurnali miä sain teie saadetud ajakirja ma sain (kätte)
M saatin lehmät karjaa (ma) saatsin lehmad karja
J saat võõrad riisõd väĺĺä saada võõrad asjad ära
J tšättee saattõma kätte toimetama
L tõizõlõ saattamaa teisale (= asumisele) saatma
P tšäsii müö saatõttii deŋgoi raha saadeti käest kätte
M tšen meill menep süüvvä saattamaa rl kes meil läheb toitu järele viima
2. kedagi saata, kellegagi kaasas olla, kaasa tulla | vn сопровождать, сопроводить, провожать, проводить
M täm minnua saattõ teen aarojõssaa ta saatis mind teeristini
pojot saattõvat kot̆too tüttäreᴅ poisid saatsid tüdrukud koju
Ja tätä saati [= saatti] koira (Len. 241) teda saatis koer
Lu katti tuli saattamaa kass tuli kaasa
Lu noorikkaa saatõttii oma suguukaa pruuti saadeti oma sugulaste poolt
3. mööda saata, veeta, ära saata | vn проводить, провести (время)
M juvvaz viinaa i õlutta, kannii saattaas se rissimäpäivä juuakse viina ja õlut, nii saadetakse mööda see ristimispäev
Lu miä saatin aikaa üvässi i vesolossi ma veetsin aega hästi ja lõbusalt
P iiliä päiväl .. saatõttii suvõa eliapäeval .. saadeti suve (ära)

samallaa J-Tsv. samuti | vn тоже, также
samallaa tahto i minnua tappa samuti tahtis (ta) ka mind tappa

satuttaa M Li satutta J-Tsv., pr satutan: satutõn J, imperf satutin J osatada, ärritada (haiget kohta, haava), haiget teha; riivata | vn раздражать, раздражить, тревожить, потревожить; бередить (ранy)
J satutti tšippaa osatas haava
M elä satuta tšättä ära tee käele haiget
M elä satuta min̆nua ära riiva mind (oma kandamiga)

savvu¹ Kett. K L P Ke-Set. M Kõ S V Lu Li J I Ko savu R-Lön. Lu J I, g savvuu P M Lu J Ko suits | vn дым
M katol on ül̆leel truba, missä savvu tulõʙ katusel on üleval korsten, kust suits tuleb
Lu savvu meeʙ lõõzgussõ trubbaa ja trubbaa müü meep kujall suits läheb (ahju)lõõrist korstnasse ja korstnat mööda läheb välja
Lu trubassa ku nõizõʙ savu i meeb alaz maχχaa, siiz ootõlla vihmaa i tuulta, a ku nõizõp savu trubassa kõhallaa üleeᴢ, ootõlla üvvää ilmaa kui suits tõuseb korstnast ja läheb maha, siis oodatakse vihma ja tuult, aga kui suits tõuseb korstnast otse üles, (siis) oodatakse head ilma
J ahjo õli ilmaa drubaa, savu meni uhzõss ahi oli ilma korstnata, suits läks uksest (välja)
S sauna õli täünn savvua saun oli suitsu täis
J aapõizõd algod annõta paĺĺo savvua haavahalud annavad palju suitsu
M tšiikuup lõõkup maalõõ p tõku. Savvu (Set. 16) mõist kiigub, liigub, maha ei kuku? – Suits
J pappi kad́iloitab ümpär laadanaa savvuukaa preester suitsutab ümberringi viirukisuitsuga
Lu katagaa savvua laski i praaviuᴢ (ta) laskis kadakasuitsu (= suitsutas end kadakasuitsuga) ja paranes
K jämiä savvu paks suits
J karka savvu tukõhoitõb inimiss kibe suits lämmatab inimest
Lu ku lämmitetää ahjoo riheᴢ ja pannaa ennaikaa tšiini, tuõp sinine savvu, viŋka kui köetakse ahju toas ja pannakse (ahi) enneaegu kinni, (siis) tuleb sinine suits, ving
Lu jürü tuuttša tuõp savvunaa äikesepilv tuleb suitsuna
M ep suv̆vaa savvuu aisua (ta) ei kannata suitsuhaisu
P minua mama sünnütti musas savvuu riheᴢ rl mind ema sünnitas mustas suitsutares
R savu karvane kanani (Lön. 695) rl mu suitsukarva kanake.
Vt. ka jäänos-savvu

savvutupa (J)savvurihi
minua emo sünnütteli mustaa [= mussaa] savvutuppaa rl ema sünnitas mind musta suitsutarre

seldi K-Ahl. M Lu J seĺdi P seĺd́i P M (I) seld́i (I) siĺd́i K, g seldii J seld́ii I heeringas | vn сельдь
I makaronad õsõttii ... praaznikkana, seĺd́iä praaznikkana (endisest elust:) makarone osteti ... püha(de) ajal, heeringat (samuti) püha(de) ajal
K hailia annõttii da siĺd́ia zakuskassi anti silku ja heeringat suupisteks
J maamum piirg seldikaa on õikõõ makuᴢ kartulipirukas heeringaga on väga maitsev
J seldii niisk on liikaa soolõin heeringa niisk on liiga soolane
J nätelii päiviille perennain tšähsi millõõ seldiä puhassaa pühapäeviti käskis perenaine mul heeringaid puhastada
J a tämä ku repäš tšäesse de seldii mordaakaa alki minnua haaŕaa torkkimaa aga tema (= perenaine) kui rebis (heeringa mul) käest ja hakkas heeringa peaga mind näkku torkima
J nõsakk millõ vilgõll seldii tagr tõsta (ometi) mulle kahvliga tükk heeringat
I ainõ süütii seemvõita da seld́ii roossolaa da õunaa da up̆paa da ernehtä da mokomaa süütii (paastu ajal) söödi aina taimeõli ja heeringasoolvett ja kartuleid ja ube ja herneid ja niisugust (toitu) söödi

selttsii [< e?] J-Tsv. postp (kellegi) seltsi, hulka, sekka | vn (в число кого-либо, в среду кого-либо)
võttõga minnua selttsii võtke mind (oma) seltsi

siitä K-Ahl. L siit Kõ S J siittä K-Al. M Lu Li J-Must. I Ku siitte Li J-Tsv. siitt V J-Tsv. I
1. siit | vn отсюда
K johsõvad tõiśee rih́ee vällää siittä (Al. 19) jooksevad teise tuppa, siit ära
Li mee siittä poiᴢ mine siit ära!
Lu luikod mentii jo siittä poiᴢ luiged läksid juba siit (= meie kandist) ära
I siitt üli tee min̆nua võõttii siit üle tee mind kositi (võeti naiseks)
J siit alki tee siit algas tee
V siitt narvaa õikõa tie kahštšümmet kahõsaa virstaa talvitiellä siit Narva (on) otsetee kakskümmend kaheksa versta talveteega
I lavõzõd õlivad vot kui siittä i siheɢ lavatsid (= elutoa seina külge kinnitatud pikad pingid) olid (ulatusid) siis vaat kui siit ja sinna
S lähetettii siit tšüläss vällää (ta) saadeti siit külast välja
J siitt maalt ~ siitte maalt (~ täält maalt) siit maalt (= siit kandist)
Ku siä etsi siitᴀ̈ samassᴀ, a miä meen kallassᴀ müütällᴀ̈ ettsimää sa otsi siitsamast, aga mina lähen mööda kallast otsima
2. sealt | vn оттуда
Li tämä võtti siitte, kuza bõllu rissiä tehnü perennainõ päälle, siitte võtti (uskumusest:) ta (= kratt) võttis sealt, kuhu (kus) perenaine polnud risti peale teinud, sealt võttis
lehmäd meniväd üli siit lehmad läksid sealt üle
I siittä uhzõssa mennäɢ (tuleb) sealt uksest minna
3. sest (et) | vn потому что, так как, ибо
J õõ siälä, kunis miä sillõ juttõõn; siittä iroda tahab sitä lassa tappaa (Must. 151) (evangeeliumist:) ole seal (= Egiptuses), kuni ma sulle ütlen; sest (et) Herodes tahab seda last (ära) tappa
J siittä kuza ted́je üvüüs on, sielä on ted́je süä kaasa (Must. 156) (evangeeliumist:) sest kus on teie vara, seal on ka teie süda.
Vt. ka siintä, siältä
Vt. ka kassiitä

sillä K-Ahl. K-Al. L M
1. sellepärast | vn поэтому, потому
M vargasin sõrmussõõ, sillä min̆nua ajõttii tak̆kaa varastasin sõrmuse, sellepärast aeti mind taga
K siz tüttärikoo isä juttõõb ešto: mitä siz viel kokkasõnoilla pajatad; sillä müö emmä mõissanuttši mitä siä pajatid (Al. 11) (kosjaskäigust:) siis tüdruku isa ütleb (kosijatele), et: miks (sa) siis veel vigurisõnadega räägid; sellepärast me ei mõistnudki, mida sa rääkisid
2. sest (et) | vn потому что
L lina on iloza, sillä linalla on sini-kukkaaᴅ lina on ilus, sest (et) linal on sinised õied
L johzin, sillä minua ajõttii takaa jooksin, sest (et) mind aeti taga.
Vt. ka sille, siltää, sinneᴢ, sissi

sinne Kett. K R-Eur. U L P M Kõ S Ja V Po Lu Li Ra J Ku sinńe R sinnε M sinnᴇ Ku sinnõ M-Set. J-Must. sinneɢ vdjI I sinni Kr sinna | vn туда
M öhsüzin mettsäzä. menin sinne, kuhõ troppa vei eksisin metsas (ära). Läksin sinna, kuhu rada viis
I tšen kuhõõɢ piäb mennäɢ, sinneg i meeväᴅ kes kuhu peab minema, sinna lähevadki
Po kuss tuliᴅ, sinne mene kust tulid, sinna mine
Lu sinne piäb joutua ommaa aikaa sinna peab jõudma õigel ajal
M mitä sin̆nua sinne nii tõmpaaʙ mis sind sinna nii tõmbab?
Lu sinne menep kõhalline tee sinna läheb otsetee
U tahõmmõ menne sinne elämää tahtsime minna sinna elama
I meni kase mees sinneg dohtõrillee läks see mees sinna arsti juurde
L tila tehtii i pantii sinne läsivä tehti ase ja pandi sinna haige
Lu tikka lintu teep puhhõ aukoo, sinne paap kärkii rähn teeb puusse augu, paneb sinna käbi
M sis ku omen on jo survottu, sis sinne rikod mun̆naa, paad lehmävõita siis kui kartul(id) on juba tambitud, siis lööd sinna muna hulka, paned võid
Lu sinne saab issuussa sinna saab istuda
Lu sinne kazvi pittšä roho sinna kasvas kõrge rohi
K lahzõd eliväd lidnoita müö sinne i jäiväᴅ lapsed elasid linnades, sinna (nad) ka jäid
U kõikõõ guoŕaa sinne jätäᴅ kogu (oma) mure jätad (sa) sinna
Po kuhhõõ tuli surma, sinne kùolii kuhu tuli surm, seal (sinna) suri
S miä sinne škoulu tšäüzin ma käisin seal koolis
I miä vähä tšäüsi sinneɢ ma käisin seal vähe
J sinne tšäütii pessiimäᴢ seal käidi end pesemas
M min̆nua sinne maailmaa eb võtõttu mind sinna maailma (= teise ilma) ei võetud
K viskas sinne poolõõ viskas sinnapoole
J meen sinne samaa, kuza siätši õliᴅ lähen sinnasamasse, kus sinagi olid
J puud liikkuvõt tuulõss sinne ja tänne puud liiguvad tuules(t) edasi-tagasi (sinna ja tänna)
surmukka meep sinne i tänne süstik liigub (kangakudumisel) edasi-tagasi (sinna ja tänna)
Lu ain kopizõʙ, ei jovvu sinne epku tänne aina kohmitseb, ei jõua sinna ega tänna.
Vt. ka sihee

sitta K-Ahl. P M Kõ Lu Li J I (Kett.) sittᴀ Ku sitt K J, g sitaa P M-Set. Lu J sit̆taa M sita J-Tsv.
1. väljaheide, roe, vulg. sitt | vn кал, испражнение, простор. говно
P elä mene sittaasyõ ära mine sita sisse!
Lu mikä on puuttunu sittaa miski on sitaga koos (saanud sitaseks)
Lu meez ja nain on sika ja sitta kk mees ja naine on (nagu) siga ja sitt
Li suvvaajõllõ sittaa, tahtojõllõ taitšinaa kk armastajale sitta, (naiseks)tahtjale tainast
M elä äńtšää sittaa sõrmõõkaa, siz eb i aizõ vs ära puutu sitta sõrmega, siis (see) ka ei haise
Lu sika vinkub sitta suuza? – uhõrti (Must. 159) mõist siga vingub, sitt suus? – Oherdi
J sital tšävve sital käia
J lahzõõ sittaa kõik maa täün lapse sitta kogu põrand täis
P kaz on kuivannu lehmεä sitta see on kuivanud lehmasitt
kupoĺoo ööll tšääntääz lehmää sittoi ümperi (jaanipäeva kombestikust:) jaaniööl pööratakse ümber lehmakooke (lehmasitta)
J sinu tšiitettü kuraz eb lõikka opõizõõ sittatši sinu kiidetud nuga ei lõika hobuse sittagi
M leipä õli mussa niku kar̆ruu sitta leib oli must nagu karu sitt
Ku oma kiitoz oŋ kissaa sittᴀ vs oma kiitus on kassi sitt (~ oma kiitus haiseb)
Li lampaa sitta lamba pabulad
Li vazikaa sitta vasika sitt
M jänessee sitta jänese pabulad
M pääzgoo sitta pääsukese sitt
J sitt jaššikk sitta täünö (kemmergu) sitakast (on) sitta täis
J sitt böröläin ~ Tum. Сита бомбо sitasitikas
2. sõnnik | vn навоз, помёт, дерьмо
J sittaa rattii ümpär paĺĺo aida ümber on palju sõnnikut
J sitaka, sitall valotõta põltoa sõnnikuga väetatakse põldu
J valoa (~ sitta) veittemä sõnnikut vedama
J liivpõlto suvab opõizõõ sitta liivane põld tahab hobusesõnnikut
J linnu sitt annõb maalõ voima linnusõnnik annab maale rammu
3. rämps, pahn | vn дрянь
Lu sille sitta, millõ rauta (äratulnud piimahammas visatakse ahju peale ja öeldakse:) sulle rämps, mulle raud (= raudhammas)
4. fig väike inimene, tähtsusetu isik | vn незначительный, незаметный человек
Lu tšen minnua sittaa tulõp kattsoma kes mind sitta vaatama tuleb!
5. adj halb, paha (inimese iseloomu kohta) | vn скверный, дурной (характер)
Li sitta inemin halb inimene

Lu mehed juuvvaa ilma jannua olutta, õltii umalaᴢ sittanaa mehed joovad õlut ilma januta, olid maani täis
J sitt platsill vesi ahjus (= lõi kartma)
M iiri in̆nõa, a sitta mak̆kõa vs hiir (on) vastik, aga sitt magus (= vanainimest on vastumeelt hooldada, aga pärandus meelitab)
P levvid mokomaizyõ kärnakkaa tšivie, sitä juoltii ravvaa sitta (kui) leidsid sellise krobelise kivi, (siis) seda kutsuti rauaräbu (murd. rauasitt).
Vt. ka koirasitta

sittua L P M Kõ Lu Li Ra J (K Ku) sittuaɢ I, pr situn K P Lu Ra J, imperf sittuzin P Lu Ra J roojata, vulg. sittuda | vn испражняться, испражниться, простор. срать
P kanat tulivat sittuzivat kõik sillaa täünnä kanad tulid sittusid kogu põranda täis
J tširpud on situttu kõik tšiutoo kirbud on sittunud kogu särgi (täis)
Lu tämä sittuš štanad i kõik ta (= laps) sittus püksid (täis) ja puha
J täll vatts laukõõᴢ, situb vetelä tal läks kõht lahti, situb vedelat
Lu mill õli taattõ i maamõ, minnua susi ep sittunu tšivee pääll kk mul oli isa ja ema, mind ei sittunud hunt kivi peale
Li vanalõ inemizele ettee situ, a sõna [sic!] kuuntõõ vs vanale inimesele (kas või) situ ette, aga sõna kuula (= võta kuulda tema õpetusi)
K miez meeb mettsää, bõõ tširvessä, lõikkaab rihie, bõõ ussa ni akkunaa. a mi se on. mies sittu mõist mees läheb metsa, pole kirvest, ehitab maja, (majal) pole ust ega akent. Aga mis see on? – Mees sittus
J mussaa süüʙ, valkaat situʙ. mikä se on. päre mõist musta sööb, valget situb. Mis see on? – Peerg

siä Kett. Len. K U L P M Kõ Lu Li J I Ku (R Po) siε L P M Kõ J sie K-Salm1 R-Eur. J Kr sinä R-Reg. Cḯе K-reg2 Cḯа Ii-reg1 Сïе ~ Сïа ~ Синя Pal2, g sinuu K U L P M Kõ Po Lu Li J Ku sin̆nuu M I vdjI sinu Len. K-Set. R-Reg. P M Lu J Ku siu ~ siwu Kr sina | vn ты
P mitä siε nii murõhtõlõᴅ mis sa nii muretsed?
mikä sill on mis sul (viga) on?
J miε sinnuu ev või tšeeltää ma ei või sind keelata
P miε sillyõ annan sõnaa ma annan sulle sõna (= tõotan)
M miä võtan sin̆nua mehelee ma võtan su naiseks
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu müü sinuukaa laadiumm üvvii me sobime sinuga hästi
Li miä siivolla em pääznü sinussa perille ma ei saanud sinust päris(elt) aru
I sin̆nua tšülmäsäʙ sul on külm
Li miä tahon sillõ üvvää ma soovin sulle head
I inotuz inehmine, inotaʙ sin̆nuu päälee i vaattaaɢ vastik inimene, sinu peale on vastik vaadatagi
K sõsares siut sõvitti, emäs siut ehitti (Al. 45) rl su õde sind rõivastas, su ema sind ehtis.
Vt. ka aissiä, nät-siä

sluužba K U L Kõ Lu I (P M Ja-Len. J) sluušba K-Ahl. sluužbõ J-Tsv., g sluužbaa J
1. sõjaväeteenistus | vn военная служба
Lu perrää kuuvvõõ kuu võtõttii minnua takaas sluužbaa pärast kuut kuud võeti mind tagasi sõjaväeteenistusse
I sluuži soldatti sluužbaza, kahtšümmett viiz vootta sõdur teenis sõjaväeteenistuses kakskümmend viis aastat
J pääsi sõtamehe sluužbõss väĺĺä vabanes sõjaväeteenistusest
2. jumalateenistus | vn богослужение, служба
Lu kliirossi on tšerikkoᴢ, eri kommi, kuza pappi piäp sluužbaa altariesine on kirikus, eraldi (kõrgem) koht, kus preester peab jumalateenistust
L tšasovnaza õli sluužba kabelis oli jumalateenistus

snimaittaa (J), pr snimaitan, imperf snimaitin pildistada, fotografeerida | vn снимать, снять, фотографировать
povonikaakaa snimaitti, i siiz õli kaŋkain tšiutto päälle i sińakkõ kaŋkain õli päälle (abielunaise) tanuga pildistas (ta mind), ja siis oli linane särk seljas ja linane sinine sarafan seljas

soojaõlla [?] (Kõ-Len.), pr soojaõlõn, imperf soojaõlinsoojõtõlla
anna tupaa tullessani rihii soojaellessani (Len. 228) rl lase mind tuppa tulla, tarre end soojendama

soomi K-Ahl. J (Lu), g soomõõ Soome, Soomemaa; soome keel | vn Финляндия; финский язык
Lu perrää senee voovvõõ laitõttii minnua soomõõ perevottšikõssi selle aasta järel saadeti mind Soome tõlgiks
Lu pajatõp soomia räägib soome keelt

stroittauta (Ja-Len.), pr stroittauʙ, imperf stroittauzi Ja ehitamisel olla | vn строиться
minua pantii komandaa [= kamandaa] vaŕaga, kumpa stroittauzi amerikaza (Len. 235) mind pandi meeskonda Varjaagile (laevale), mida ehitati Ameerikas

surma Kett. K-Ahl. L P M S Po Lu Ra J I (U) surmᴀ Ku surm J-Tsv. Су́рма Pal1 K-reg2 Ii-reg1, g surmaa U P M Lu Ra J surm | vn смерть
I miä koollag ved́ en tahoɢ, a surma tuõbõ ma ei taha ju surra, aga surm tuleb
M jumal näed ev võta min̆nua, en koolõ, ebõ·õ millõõ surmaa jumal, näed, ei võta mind, (ma) ei sure, pole mulle surma (määratud)
P surma tuli dai vei surm tuli ja viis
J surma tuõb oottamatta surm tuleb ootamata
Lu ättšinäin surma tuõb ilma tautia äkiline surm tuleb ilma haiguseta
Ku liikkujall on liikᴀ surmᴀ kk liikujal(e) on surm liigne
Ra katil on iloᴅ, a iirel on surma vs kassil on pidu, aga hiirel on surm
L iezä surmaa tahtõ kunikas poigad naittaa kuningas tahtis enne surma poegadele naised võtta
S pajatattii, što per̆rää surmaa kot̆too tšäüsi räägiti, et pärast surma käis (surnu vaim) kodus
M naizikoo piti pit̆tää surmaa päiväässaa povonikkaa pääzä naine pidi surmapäevani tanu peas kandma
M surmaa sih̆haa et tää surma kohta (sa) ei tea
M mikä õli täm̆mää surmaa süü mis oli tema surma põhjus?
Lu vätši duumõttii, što tämä saap surmaa senee õpõzõõkaa rahvas arvas, et ta saab selle hobusega surma
Lu tetši enel surmaa (ta) tappis enese ära
M tätä pääsettii surmalta ta päästeti surmast
M õm̆maa kazvatattu unukka tappõ surmalõõ oma kasvatatud lapselaps tappis (ta) ära
Lu jürü tämää ampu surmaassaa välk lõi ta surnuks
J ep see koollu õma surmaa ei see surnud loomulikku (oma) surma
I siä koolõd eb üv̆vää surmaa sa ei sure õiget surma
J kooli märännee surmasõ (ta) suri hirmsat surma
M tänänn õlin surmalla suuza, a veel bõllu lootu surmalõõ täna olin surmasuus, aga veel polnud loodud surmale
Lu tänävä surma õli suu pääl, a veel eb õllu lootu surmassi täna oli surm suu juures, aga veel ei olnud (ma) surmaks loodud

M surma rippu niitii päällä hing oli niidiga kaelas ~ surm oli silmade ees
J surm om pihoᴢ surm on käes (= inimene sureb varsti)
J meill uzgota, jot ku va vaski mato niglaaʙ, siiz on surm tšäeᴢ meil usutakse, et kui vaid vaskuss salvab, siis on surm käes
Lu jo on surma sellää takan juba on surm selja taga (= juba surm läheneb, juba on üks jalg hauas)
J surmaa tšättee menemä surema
J surmaa näkoin surma nägu (= inimene näeb halb välja)
M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk see on nii kõhn nagu surmakutsar.
Vt. ka epä-surma, nältš-surma, ättšisurma

susi Kett. Len. K L P Pi Ke M Kõ S Po Lu Ra J I (R-Eur. Ku) sussi ~ sus ~ suhsse Kr Сузи Tum., g suõõ K L M Kõ S Lu Ra J suyõ P suõ L P M Kõ Lu J
1. hunt, susi | vn волк
K suõd ulvovaᴅ, sõta leeʙ hundid uluvad, sõda tuleb
Po sussiikaa eläᴅ, sussii viittä piεb i ulvua vs huntidega elad, huntide viisi peab ka ulguma
Lu sutta ku peltšäät, siz mettsää elä mee vs kui hunti kardad, siis metsa ära mine
Lu suõssa pakõni, a karruu puuttuu ~ suõssa peltšääᴢ, a karullõ joutu vs hundi eest põgenes, aga karule sattus ~ hunti kartis, aga karule sattus
M en tuntõnnu, õliko karu vai susi ei tundnud (ära), kas oli karu või hunt
I eläɢ meeɢ mettsää ühsinä: susi süüʙ ära mine üksinda metsa: hunt sööb (su ära)
M suõᴅ veeväᴅ koirõõ, kuttsuvaᴅ, koiraa viisii ulvovaᴅ hundid viivad koeri (ära), kutsuvad, uluvad koera moodi
I lammaskarjaa tuli susi lambakarja tuli hunt
J niku suõll lekot silmiiᴢ silmad leegitsevad (leegid silmis) nagu hundil
Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole
Ku suell on ühessemää meehee muissᴏ, a karull on ühessemää meehee voimᴀ vs hundil on üheksa mehe mõistus, aga karul on üheksa mehe jõud
M sutta jalgat sööttääᴢ vs hunti toidavad jalad
Ra siä õõᴅ nältšäin niku susi sa oled näljane nagu hunt
Lu miä en õõ susi, em miä sinnua süü ma ei ole hunt, ma ei söö sind ära (= ära mind karda!)
M susi sutta ep söö, a lammaz leeb väliz väärä hunt hunti ei murra (ei söö), aga lammas jääb (nende) vahel süüdlaseks
M kuza sinu isä. susi sei kus su isa (on)? Hunt sõi (ära)
M piεb nii tehä, etti suõt söönnüüᴅ i lampaat terveeᴅ peab nii tegema, et hundid on söönud ja lambad terved
J täüs suõõ tapain, va suõõ ampait ep tappa (ta on) täiesti hunditaoline, ainult hundi hambad puuduvad
J suõõ loonokaa inimin hundi loomuga inimene
Lu mentii susijõõ ajool mindi hundijahile
M silmiissä nii joostii tšüüneleᴅ, niku vanall suõlla silmist jooksid pisarad nõnda nagu vanal hundil
Lu se on niku ühsluin susi, ku tšen on niku võõno i vähä pajataʙ see on nagu üksik hunt, (öeldakse), kui keegi on nagu aeglane ja räägib vähe
M nüd veeri nii, etti tuli suõ karvaa nüüd pleekis nii (ära), et tuli hundikarva (= pleekis halliks)
2. pl pruuttüdrukud, kõrvased (pruudipoolsed pulmalised) | vn поезжанки (участницы свадебного поезда)
Ra suõd õltii noorikõõ saattajaᴅ, suõt toož laulottii pruuttüdrukud olid pruudi saatjad, pruuttüdrukud ka laulsid

Lu ajõttii laivassa poiᴢ, sai suõõ pasportii (ta) aeti laevast minema, sai hundipassi.
Vt. ka ilvessusi

suu Kett. K L P Ke M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Ku (R) suu ~ suh ~ śuuh Kr Суу ~ Су Pal1 Су́у K-reg2 Сŷy Ii-reg1 Су Tum., g suu K M Lu J
1. (inimese v. looma) suu | vn рот
J mitä õõtta suruilla suilla rl miks olete murelike suudega?
Lu mill on suuz ühs ammaᴢ i tõin tüŋki, pikkarain vaa mul on suus üks hammas ja teine tüügas, väike vaid
Ra süüb i suuta šmakutaʙ sööb ja matsutab suud
Lu jalka kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu
M suur pala suu ratkaaʙ vs suur tükk ajab suu lõhki (rebib suu katki)
Lu suuta müü ed mee lüümää vs küsija suu pihta ei lööda (suu pihta sa ei lähe lööma)
M laa idgõʙ, lihõn suu, nahkõn perze kk las nutab, lihast suu, nahast perse
Lu ühs suu nagrõʙ, ühs suu idgõʙ vs sama (üks ja see)sama suu naerab, sama suu nutab
M nii kõvii nagraʙ, daaže kõrvissaa suu avaʙ nii kõvasti naerab, (et) isegi suu on kõrvuni lahti (avab suu kõrvuni)
Ra nagri vaikka suu harrillaa naeris nii, et suu pärani
M täm trüümästi nagramaa koko suulla ta purskas täie suuga naerma
M elä ahata suu sellällää ära lagista (naerda), suu pärani
Lu kase naizikko ain tšäüʙ, suu avõõ, varõssia lugõʙ see naine käib aina, suu ammuli, loeb vareseid
J suu avollaa kattsoma suu ammuli vaatama
Lu se on niku avoi suu, eb ällüü panna omaa suuta tšiin see on nagu töllmokk, ei märka oma suud kinni panna
M nii eittüzin, ev võinnu kõik sõn̆naa suussa juõlla nii ehmusin, (et) ei saanud sõna(gi) suust (lausuda)
Lu selt inemizelt sõnaa suuss piäb õssaa sellelt inimeselt tuleb sõna suust osta (= ta räägib vähe)
Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), (et) ei tohi suud(ki) avada (= ei julge rääkida)
Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
Ku suurus suuhoo, meeli päähää kk suurus (= hommikueine) suhu, mõistus pähe
J miä viinaa õmaz eloz enäpää suhõõ em paa viina ma oma elus enam suhu ei võta
Lu tämä mokomaa suppia eb võta suhhõõ tema niisugust suppi ei võta suhu
M nii el̆lääs köühässi, etti näillä bõõ, mitä suh̆hõõ panna elavad nii vaeselt, et neil pole, mida suhu panna (= pole, mida süüa)
J suhõõ pissemä suhu pistma (= sööma)
Lu lavvaa takaa issuzimma, lauta õli tühjä, emmä saannu suhhõõ vattsaasõõ laua taga istusime, laud oli tühi, ei me saanud suhu ega kõhtu (= midagi ei olnud süüa)
Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata)
Lu ep saanu i suuta kassaa ei saanud suudki kasta (= ei saanud midagi juua)
J suu vezitseʙ suu jookseb vett
M lahs suv̆vaap pit̆tää sõrmõa suuza laps armastab sõrme suus hoida
J suu suittsiil revittii rl suu suitsetega rebiti (katki)
Lu õpõzõl pannaa ravvat suhhõõ hobusele pannakse rauad suhu
Po võttaaz opõzia suuš tšiin võetakse hobustel suu kõrvalt (= suitsetest) kinni
Lu ai ku on tšülmä, ampaat suuza lotissaa oi kui külm on, hambad plagisevad suus
Lu tšäüb suu avõõ, see vihmaa tääʙ käib, suu ammuli, see ennustab vihma
Lu se suvvaap paĺĺo pajattaa, što sültši suussa praizguʙ see armastab palju rääkida, (nii) et sülg pritsib suust
Ra se paĺĺo pajataʙ: sata suuss, tuhat perseess kk see räägib palju: sada suust, tuhat persest
Lu a tämä rohkaap suukaa teep tüütä, ep tšäsijeekaa aga tema teeb tööd rohkem suuga, mitte kätega
Lu suukaa teep paĺĺo, a tšäed evät tunnõ mitä tehä suuga teeb palju, aga käed ei oska midagi teha
Lu ku riiteli, riiteli, suu on kõik vaahoᴢ küll riidles, riidles, suu on lausa vahus
P pajatab niku rooppaa suu täünä räägib nagu suu putru täis
P suukaa tämä p tšüsünnü, ain pilliikaa pillitti suuga ta ei küsinud, aina pilli(ga) mängis
M nii on kõv̆vii pimie, en näe sõrmõa suh̆hõõ pissää on nii väga pime, (ma) ei näe sõrme(gi) suhu pista
M suu sellällää suu pärani
Lu suu laki suulagi
J suu nurkk suunurk
J miε söötin suuss i suu palaᴅ ma söötsin talle (oma) suust maiuspaladki
Lu lahz on nagru suil laps naerab, on naerusuul
Lu lahz on itku suil laps nutab, on nutusuul
2. millegi eesmine v. ülemine osa, suu; mingi eseme ees olev pind; jõesuu, suue | vn верхняя или нижняя часть чего-либо, отверстие; устье
J putelii suu pudeli suu
J sio kazell paglõkkõizõll kotii suu tšiin seo selle paelakesega kotisuu kinni
Lu iha suuᴅ õllaa rikki, kõik šiškõttõvaᴅ käis(t)esuud on katki, puha narmendavad
P tämä sõizob uhzyõ suuza ta seisab uksel, ukseavas
K armiainee ahjoo suula armsake ahjusuu ees
M tämä kurassõl risitti sitä ahjoo suuta (Set. 6) ta tegi noaga ristimärgi ahjusuule
J nütt leeväd veräjää suullõ nüüd jõuavad (nad) värava suhu
Lu peremmeez meni ajõ õpõzõõ veräjää suhhõõ peremees läks ajas hobuse väravasuhu
Lu jõgõõ suuᴢ püüvvetää suurt kallaa jõesuudmes püütakse suurt kala (= suuri kalu)
Lu meree suuz on jõki matala meresuus (= jõesuudmega lahes) on jõgi madal
J laukaa suu Lauga suu(e)

S noorikkõ i ženiχa pannas suut antamaa pruut ja peigmees pannakse suud andma (= suudlema)
L karjušši antõ risilie suuta karjus andis ristile suud (= suudles risti)
J tšüzüt tšättä ämmältä, ämmä suuta suikkaaʙ rl küsid ämmalt kätt (teretamiseks), ämm annab suud (= suudleb)
Lu läpi suu veitellä (tahab) väga süüa, (tal) on suur söögiisu
J suurõõ suukaa, ain kaĺĺuᴅ (oled) kisakõri (suure suuga), aina karjud
Lu suu niku tšerikoo tšellä suu nagu kiriku kell (inimese kohta, kes palju lobiseb)
Ku se valo kuremuniit suuhoo see valetas (valas kuremune suhu)
J med́d́ee kaipamiss eb võtõttu i suulõõ meie kaebust ei võetud kõne allagi
J suu sõnakaa, sõnall suusõnaliselt, sõnaga
M täm ep saannu suuta tšiin ta ei saanud suud kinni (hoida) (= ta lobises palju)
Lu tämä nõisi minnua narrimaa, a miä panin hodus suu tšiin tema hakkas mind narrima, aga mina panin (tal) käigu pealt suu kinni (= sundisin ta kohe vaikima)
M paa suu tšiin ~ piä suuta tšiin pane suu kinni ~ pea suu kinni!
M miä täm̆mää kutsun, i laa tämä juttõõʙ suussa suh̆hõõ i silmässä silmää ma kutsun ta (siia) ja las ta ütleb suust suhu ja silmast silma
Lu vihhaa ep piä, eb näütä, miä õõn lukõn kõik suhhõõ tälle viha (ta) ei pea, ei näita (välja), (kuigi) ma olen talle kõik suu sisse öelnud
J kuuliŋ kazee jutuu rahvaa suuss kuulsin selle jutu rahvasuust
Lu sõta juttu meni suussa suhhõõ sõjajutt läks suust suhu
Lu on võlkaa suud i kõrvaᴅ on ülepeakaela võlgades (suud ja kõrvad on võlga täis)
Ra millõ ebõõ aikaa, millõ on suu täünn omii d́eeloi mul pole aega, mul on käed (suu) omi töid (asju) täis
J elä siä, suu peräss, tällee kazett d́eelõss mittäit pajat ära sa, jumala pärast, temale sellest asjast midagi räägi
J prosti – miä kuile võtin sinu suu pala andesta, ma vist võtsin (ära) sinu maiuspala (suupala)
J vaahto suu kiitleja.
Vt. ka ahjosuu, avõsuu, ihasuu, javo-suu, jõgõõsuu, lapa-suu, lopi-suu, meree-suu, nagrasuilla, nagrusuillaa, partasuu, sukasuu, suurisuu, uhzõõsuu, umpi-suu, vilisä-suu, vääräsuu
Vt. ka suukko

suut-silmäᴅ Lu:
tämä minnua narris suut-silmät täünä ta narris mul suud-silmad täis (= pettis mind rängalt)

suututtaa L M Kõ Li (R-Lön.), pr suututan M, imperf suututin M pahandada, vihastada, vihaseks teha | vn сердить, гневить
Li ep saa suututtaa tõissa meessä ei tohi pahandada teist inimest
L nõitoi ep saannu suututtaa nõidu ei tohtinud vihastada
ku suututõttii, siz menin järkeä hivussiisõõ kui (mind) vihastati, siis haarasin kohe juustest (kinni)
M miä tahon tätä suututtaa ma tahan teda vihastada

suvata K L P M Kõ S Lu Li Ra J (Kett. Ja-Len. Ku) suvat ~ suva J-Tsv. suvataɢ I (Ma) Су́ва Pal2 K-reg2, pr suvaan K L P Kõ Lu Li J suv̆vaan M Kõ S Lu suvvaan Lu Li suvan Ja J suv̆vaa I, imperf suvazin K P Lu Li J suvazii I
1. armastada; sallida; (meelsasti) tahta, tavatseda | vn любить; хотеть
L emintimä nõizõp sinua suvaamaa võõrasema hakkab sind armastama
S koko iää õmaa ain ittši, raz ei suvannu tätä kogu oma (elu)ea aina nuttis, sest ei armastanud teda
J taita suvata tõin tõiss ku ühtperä isuta kaglõstikkoo vist armastavad teineteist, kui ühtsoodu istuvad kaelastikku
M miä suv̆vaan kõv̆vii õm̆maa õpõttajaa ma armastan väga oma õpetajat
K mõnikaz domovikka suvaaʙ mussaa karvaa lehmää mõni majahaldjas armastab musta karva lehma
P säünäᴢ ep suvaa jarvyõ vettä säinas ei armasta järvevett
Lu a kotoleipä ku on minnua müü ni, kotoleipää miä suvvaan aga küll koduleib on minu (meele) järele, koduleiba ma armastan (tahan meelsasti)
K miä suvaan tširjoi lukõa ma armastan (mulle meeldib) raamatuid lugeda
Lu meijjee tšüläᴢ vätši pühänä suvvaaʙ koppiussa parvõõ meie külas armastab rahvas pühapäeval kokku koguneda
M täm suv̆vaaʙ ain vajõltõlla töitä ta armastab aina vahetada töökohti
M tämä suv̆vaap tõisia sõimata, tämä on sõimapappi talle meeldib teisi sõimata, ta on {s.}
M suv̆vaaʙ šuutkaa lüüvvä armastab nalja heita
M katagasiineᴅ, neet suv̆vaavat kazvaa katagapõõsajõ välizä tõmmuriisikad, need armastavad (= neile meeldib) kasvada kadakapõõsaste vahel
2. kallistada | vn обнимать, обнять
Ra poika tahto tüttöä suvata, a tüttö juttõli: tšäed vällää, elä tuõ litši poiss tahtis tüdrukut kallistada, aga tüdruk ütles: käed eemale, ära tule ligi!

Lu koir koiraa i suvvaaʙ vs koer koera armastabki
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu se inemin kõrta vuuvvõz entä suvvaaʙ kk (egoisti kohta öeldakse:) see inimene armastab ennast kord aastas (= aasta läbi, alati)

sõmõrõ (R P) sõmõr L sõmere (K-Ahl.), g sõmõrõõ: sõmeree K-Ahl. subst kruus, sõmer, jäme liiv(atera) | vn гравий, хрящ, крупный песок
P üφs õli kisa suurii sõmõriikaa, tõin õli liivaakaa ili tuhgakaa üks kott oli kruusaga (suurte sõmeratega), teine oli liivaga või tuhaga
P a uomõn ko et tää, sis panõn sõmõrii põlvii alaa aga kui (sa) homme ei tea (koolitükke), siis panen sõmeraid põlvede alla
L a ko millõ pisselevät kõvii sõmõrõᴅ ai, kuidas liivaterad mind kõvasti torgivad
R sõrmii sõmõrõt sirgon rl sõrmedega sõmerad silun (siledaks).
Vt. ka sõmõra

söökki M Kõ süükki Lu süüttši Lu J-Tsv., g söökii süükii Lu süütšii Lu J söök, toit, roog | vn пища, еда, кушанье, блюдо; харчи
piεp kuttsua lahzõt söömää, söökki on valmiᴢ peab lapsed sööma kutsuma, söök on valmis
mõnikkaas paikkaᴢ juoltii söökki, tõizõs paikkaz eve mõnes kohas öeldi (söögi kohta) {s.}, teises kohas {e.}
pojo tšihutti söökiᴅ poiss keetis söögid (valmis)
Lu õli üvä süükki, sõrmõt kaalizin oli hea toit, sõrmed(ki) lakkusin (üle)
M lavvalla õltii ühellaajuzõt söökiᴅ laual olid ühesugused söögid
Lu ku suurimoiss teh́h́ää vetelää süükkiä, jutõllaa suurimikko kui tangudest tehakse vedelat sööki, (siis) öeldakse (selle kohta) (tangu)kört
Lu kase süüttši minnua algab inottaa see söök ajab mind iiveldama
varõz lentii õttsimaa söökkiä vares lendas toitu otsima
J süütšii poolõss oŋ kehno elo toidu poolest on elu vilets
mokom pühää söökki selline paastutoit
Lu valmis süüttši valmis (= teiste poolt valmistatud) toit
Lu tšenee süükil siä õõᴅ, omal vai peremmehee kelle toidul sa oled, (kas) oma või peremehe?
J miä elän fat́eriᴢ eri süütšill ma olen (elan) korteris eraldi (= oma) toidul.
Vt. ka söömin, söömä, süükkimeno, süükkitavara, süüttši-kraami

sööttää M Kõ S Ja-Len. (K V-Len. Lu) süöttää P (U M V Li) süöttεä L P süüttää Lu Li Ra J süüttääɢ I süüttä J-Tsv., pr söötän K M Kõ süötän K süütän Lu Li J süüten J-Tsv., imperf söötin M Kõ Lu süötin U süütin Lu Li J
1. sööta, toita, süüa anda; nuumata | vn кормить, накормить, питать; откармливать, откормить
K tauti söötäb da eb lihota vs tõbi söödab, aga ei lihuta (= kosuta)
söötä lahzõd i söö izze sööda lapsed ja söö ise
I pikkõzia lahsaa piäʙ üvvii süüttääɢ i üvätä süüttääɢ väikesi lapsi tuleb hästi toita ja (neile) head sööta
J bĺednoit lass tait laihõssi süütetä kahvatut last toidetakse vist kehvalt
I rinnala süütii lassa rinnaga toitsin last
M akanat söötettii lehmiilee aganad söödeti lehmadele
Lu taari jääb lahassi, süütetää ravad lehmäl daĺi sigal (kui) kali jääb lahjaks, (siis) söödetakse (taari)raba lehmale või seale
M siis ku leipä jahtu, see söötettii opõzõllõõ, a muna peremehelee siis, kui (floorusepäeva) leib jahtus, söödeti see hobusele, aga muna (anti) peremehele
I kahõs̆saa enttšiä lehmiä süütimmäg i juutimmaɢ kaheksa inimesega söötsime ja jootsime lehmi
Lu süütettü sika, süütettü külläizessi sika nuumatud siga, nuumseaks söödetud
P tämä süötti lõunaakaa minua ta andis mulle lõunat süüa
M kõik piti sööttää i sõvõttaa tšülällä külal tuli (külakarjused) puha sööta ja rõivastega varustada
J taita üvässi süütetä, ku päiv-päivelt paksunõʙ vist hästi söödetakse, et läheb päev-päevalt paksemaks
J varm, niku süütettü sika tüse nagu nuumatud siga
2. toita, ülal pidada | vn содержать, питать, кормить
M küll miε en̆nee söötän küll ma enese (ära) toidan
Lu vanõpaa poolõõ näväd minnua nõissaa süüttämää vanas eas hakkavad nad mind toitma
J ühsinää süütep koko perett üksinda peab kogu peret ülal
Lu miä võlkaa mahzõn: taattaa ja maamaa süütän ma maksan võlga: pean isa ja ema ülal
M piäp sööttää õm̆maa päätä peab end ise (ära) toitma

Lu se on sukkurill süütett, se on alvõss kazvõtt see on suhkruga söödetud, see on halvasti kasvatatud
Lu ku õhzõntaʙ, jutõllaa, süütäʙ merikaloja kui (inimene laeval v. paadis) oksendab, (siis) öeldakse: söödab merekalu
Lu peremettaa süütettii põhjaõngedele pandi söödad otsa

sünniisaattaja: sünnii-saattõja ~ sünnisaattõjõ J-Tsv. kiusaja, võrgutaja, patule ahvatleja | vn греховодник, искуситель
sünnii-saattõja, kase petr: pani tšerikkoz nagrõma patule ahvatleja, see Petr: ajas (mind) kirikus naerma

sünnütellä L J, pr sünnüttelen, imperf sünnüttelin frekv sünnüttää
J emüd minnua sünnütteli, miä vaa süätä sünnittelin rl emake mind sünnitas, mina vaid südant sünnitasin
J mahto marjaa sünnütellä rl suutis (oskas) marja (= lapsukese) sünnitada

süänüttää: süänüttä J-Tsv., pr süänütän: süänüten J, imperf süänütin J vihastada, vihale ajada | vn сердить, рассердить, злить, разозлить, возмущать, возмутить
tätä võib daaže üväll sõnall süänüttä teda võib isegi hea sõnaga vihastada
elä süänüt minnua – saat kõrvõlõ ära vihasta mind – saad vastu kõrvu
tämä õma karahterika süänütep tšetä tahoᴅ tema oma iseloomuga vihastab keda tahes (tahad).
Vt. ka süätüttää

škoulu Len. K P M S Po Lu Li J (Ja I) škoolu I, g škouluu P Lu Li škoulu Lu J škooluu I kool | vn школа
J sütšüzülle lahzõd algõta škoulus tšävve sügisel hakkavad lapsed koolis käima
S mativõõ tšüläzä õli škoulu Mati külas oli kool
P tšäüzim miä škoulus kattilal ma käisin koolis Kattilal
K miä õmaš tšüläz õppiin škoulus ühie vuvvõõ, a kõm vootta mativõõ tšüläs ma õppisin koolis omas külas ühe aasta, aga kolm aastat Mati külas
Po miε škouluussaa vaissi pajatin ma rääkisin kooliminekuni (ainult) vadja keelt
P tšäüzin škouluza venäi tšieleᴢ käisin venekeelses koolis
Li hot́ lumi vühhessaa õli, a piti mennä škouluu lumi oli kas või vööni, aga kooli pidi minema
M ku emäl süntü lahᴢ, min̆nua võtõttii škoulussa vällää, etti ebõõ tšen̆nee lassa vaattaa kui emal sündis laps, võeti mind koolist ära, sest (et) ei olnud, kes lapse järele vaatab
J peen škoulu algkool
Lu miä lõpõtin peene i suure škouluu ma lõpetasin ühe- ja kaheklassilise kooli
J rea·ĺnoi škoulu reaalkool
I mee õppii petterii škooluu lähen õppima Peterburi kooli.
Vt. ka alkuškoulu, gimnazi-škoulu, meriškoulu, peenškoulu, tšehsiškoulu

tabakaᴅ K-Al. P M tapakaᴅ S tubakaᴅ M Po I tubakõᴅ J pl tubakaõhtu, kihluspidu (kihluse tähistamiskomme kosjaõhtul) | vn табачный праздник (особый обычай празднования помолвки после сватовства)
M siis tabakad õltii, kõõz mentii svaatattamaa siis oli tubakaõhtu, kui mindi kosima
Po kõõs tulla tubakkoikaa millal tulla kosja (tubakaga)?
P tulivat tabakaᴅ, mentii tabakkoikaa sinne tuli tubakaõhtu, mindi sinna tubakaga (= mindi kosja)
M per̆rää kosimissa tubakat pit̆tääᴢ pärast kosimist peetakse kihluspidu
S min̆nua kozittii, piettii tapakaᴅ, isuttii lavvaa tağgaa, viinaa jootii mind kositi, peeti kihluspidu, istuti laua taha, joodi viina
M sis ko noorikkõ annap sen̆naa, etti meeb mehelee, sis tehtii tubakaᴅ, sis põlõtattii noorizo tubakkaa siis, kui pruut annab sõna, et läheb mehele, siis tehti tubakaõhtu, siis noorsugu suitsetas tubakat
I tulivat tubakkoilõõ ženiχaa isä i emä kihluspeole tulid (ka) peigmehe isa ja ema

takoa Kett. (K-Ar. Ke-Set. Kõ-Len. J), (sõnatüvi основа слова): tako- J-Must. -ua J tak̆koa M vdjI -koa Lu J-Tsv. tak̆koaɢ Ma I (vdjI), pr tagon Kett. Ar. Ke Lu J tağgoo vdjI tağguu Kl, imperf takozin Lu J tagõn Kett. tağgõõ I Ma
1. taguda, lüüa; (vikatit) pinnida | vn колотить, бить; оттачивать, отбивать (косу)
Lu siis piäʙ rautaa takkoa, ku vain rauta on vari siis tuleb rauda taguda, kui vaid raud on kuum
I seppä tako, lei suurõlla molotkalla sepp tagus (rauda), lõi suure vasaraga
J tagoid ennee, tagoid eglee rl tagusid enne, tagusid eile
J minnua kõikii tagotaa mind peksavad (kolgivad) kõik
J tago seivez maha tao teivas maasse
J tago nagl seinä löö nael seina
J tagop seltšää taob selga
J tappõluz on tagottu pää purussi kakluses on löödud pea puruks
J tago kõrvõlõ löö vastu kõrvu
J taaz davai jalkoi takomaa taas kohe jalgu (vastu maad) taguma
Lu vikahtõit tagotaa vasaraakaa vikateid pinnitakse vasaraga
J tikka tagop seinäᴢ toonesepp tiksub seinas
2. lüüa, tuksuda (südame kohta) | vn биться, стучать (о сердце)
J süä ham milltši tagob rinnõᴢ minulgi ju lööb süda rinnas

tammo R-Lön., g tammoo fig tamm(eke), peigmees, peiu (peigmeest tähistav metafoor rahvalaulukeeles) | vn дуб(очек), жених (метафорическое название жениха в народных песнях)
taki võta velvüeni, taki tammoni tapaap (Lön. 693) rl ikkagi võtab (mind) mu peiuke, ikkagi saab (mind) kätte mu tamm(eke)

tarkka K-Ahl. L P M Kõ Lu Li Ra J (K-Must. R-Lön. R-Reg.) tarkk J-Tsv., g tarkaa M Lu Ra J
1. tark; osav | vn умный, мудрый; ловкий
Lu minnua ep piä õpõttaa, miä muitõštši tarkka mind pole vaja õpetada, ma (olen) niigi tark
Lu reppoa kutsutaa tarkka ja pettelikko rebast peetakse targaks ja valelikuks
Lu ühs vohma rohkaap tšüzüʙ mitä tšümmee tarkkaa võivõd vasatõ vs üks loll küsib rohkem, kui kümme tarka suudavad vastata
Lu jumala ep tee ühellaisiit inemisii, vohma piäʙ ellää i tarkka piäʙ ellää jumal ei tee ühesuguseid inimesi, loll peab elama ja tark peab elama
M meelevä tarkka naizikko, eb õllu niku hölöpää tark, arukas naine, ei olnud nagu tuulepea
M nii tarkat kõik sõnaᴅ nii targad kõik sõnad
Li tarkka inemin, paĺĺo meeltä pääzä tark inimene, palju mõistust peas
J paamm pojo škouluu, õpõtõmm tarkõssi mehessi paneme poisi kooli, õpetame targaks meheks
P näm õlivad aivuo tarkaᴅ hot miltizellie tüölie nad olid väga osavad mistahes töö peale
2. subst tark, posija | vn знахарь
M tarkka ep tee pah̆haa, nõita on, kumpa pah̆haa teeʙ tark ei tee paha, nõid on (see), kes teeb paha.
Vt. ka maailma-tarkka
Vt. ka taikuri

tarkuttaa Li (Lu) tarkutta J-Tsv. (sõnatüvi | vn основа слова:) tarkutta- J-Must., pr tarkutan: tarkutõn Li J, imperf tarkutin J sihtida | vn целиться, прицеливаться
J tarkutti püsüss kõhtii pähää sihtis püssist otse pähe
Lu minnua ku tarkutattii mätšikaakaa .. kui mind palliga sihiti ..
Vt. ka tarkottaa

tavottaa Lu Ra (I), pr tavotan ~ tavotõn Lu, imperf tavotin Lu (kinni) püüda, kätte saada, taga ajada; proovida (midagi teha), üritada | vn пытаться, стараться, догонять
Lu miä tavotõn tätä tšiini ma püüan teda kätte (kinni) saada
Lu vai siε tavotid lüüvvä minnua või sina üritasid mind lüüa
I tämä tavotti kunikaa tüttärele antaas suuta (muinasjutust:) ta üritas kuningatütrele suud anda (= üritas suudelda).
Vt. ka tagossaa, tagottaa, tapaõlla, tavata

tee-sõrva (K-Al. M-Al. Ja-Al.) teeserv | vn край дороги, обочина
K tie-sõrvassa leütännü, lepüttäjäizeni (Al. 48) rl (kas oled mind) teeservast leidnud, mu vaigistaja (= emake)?

tila K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I, g tilaa M Lu Ra tila J
1. voodi, (magamis)ase; aluskott (madrats) | vn кровать, постель; тюфяк
Lu ühesää kuuta läsizin, õlin tilaᴢ üheksa kuud põdesin, olin voodis
Ra issu tilaa ääree istu voodi äärele
Ra tehtii maalõõ tila õlkiiss tehti põrandale õlgedest ase
J vee tila ad́d́õlõõ – la vähäize tuulõtuʙ vii madrats aia peale, las väheke tuuldub
I päävittsaza õltšipoduškaᴅ, a alla tilaᴅ päitsis (olid) õlepadjad, aga all (olid) aluskotid
Lu tila sõpa ~ tila hursti voodilina
2. koht, paik, ruum | vn место, помещение
Lu krugloi petšk võtab vähä tillaa ümmargune ahi võtab vähe ruumi
K podruška mööb lavvaa tagaa tilaa (pulmakomme:) pruutneitsi müüb kohta (pulma)laua taha
L tilaa bõllu, kuhyõ issua polnud kohta, kuhu istuda
J siäkse liikutit tšive tilalt kas sina liigutasid kivi paigast (ära)?
3. töö-, teenistuskoht; seisus | vn место работы, место службы; положение
M täm ep kestä ühellä tilalla, täm suv̆vaaʙ ain vajõltõlla töitä ta ei püsi ühel töökohal, ta armastab aina vahetada töid (~ töökohti)
J poikõin sai enelle üvä karjuši tila poisike sai endale hea karjusekoha
J kaivo ku kaivo tõizõõ tilalt väĺĺä, mokom tämä hitto kangutas kuni kangutas(ki) teise (inimese töö)kohalt välja, niisugune kurat (on) ta
J miä tahon nõissõ ženihaa tilalt väĺĺää, minnua eväd lazzõ ma tahan peigmeheseisusest vabaks (saada), mind ei lasta
4. päramised; platsenta | vn послед; плацента
I siiz nõizõmmaɢ kanneita tiloja saamaa poiz siältä vatsaassa siis hakkame neid päramisi sealt (lehma) kõhust välja võtma (saama)
I lahzõõ tila platsenta
(pealetükkiva inimese kohta:) M on mokoma, ep saa õmiza nahkoiza til̆loi, nii tarttuub ain tõisõõ inehmisee niku piki, tarttuub niku nättšiäᴢ on selline, ei leia hingerahu (ronib või nahast välja), hakkab aina nii teise inimese külge kinni nagu pigi, tükib külge nagu takjas; I siä et kuzzait til̆laa lövväɢ näissä sa ei leia neist (= põdrakärbestest) kusagil asu; kõikki talvõ nii tšäüzimmä, kunes [= kunnis] talvõõ tila eb rikkannu [= rikkaunnu] kogu talve käisime nii (vooris), kuni talvine tee ei lagunenud; (postpositsiooniga liitunult | vn в составе композиты:) J võtti viskõš špeili tilannalaa võttis (ja) viskas peegli voodi alla.
Vt. ka makaustila, unitila

to K L P M Lu J too M Kõ Lu Li J I Ku
1. muidu, vastasel korral | vn а то, то
P issuu, issuu, to vied meilt unyõ vällεä istu, istu maha, muidu viid meilt une ära
Lu piäp tarkata tšihuttaa maamunnaa, to laukõõssaa peab oskama kartuleid keeta, muidu (nad) lagunevad
M elä puututa tširveekaa tšiv̆viä möö, too teet tširveesee ampaa ära löö (ära puutu) kirvega vastu kivi, muidu teed kirvesse täkke
I paag rooppa rihennet̆tee, a too appanõʙ pane puder esikusse (külma), muidu läheb hapuks
Lu piäp tšiirehtiä, a to müühäsüᴅ peab kiirustama, muidu hilined
2. muidu, tavaliselt, harilikult | vn обычно
Li väliss tehtii i aimõssõ kapusõssõ piirõgõ, a too .. kapussaa pantii alla, ailia pantii päälle vahel tehti ka ainult kapsast pirukas, aga tavaliselt pandi kapsast alla, räime pandi peale
3. (kui ...) siis | vn (если ...) то; (когда ...) то
I ku eväd õõp puhtaad griŋkat, too appanõp piimä kui piimapotid ei ole puhtad, siis läheb piim hapuks
J a jeesli mitä mokomaa, too d́eri minnua aga kui on midagi sellist, siis peksa mind
J a ku kazvon suurõssi, to .. sinnua süüttemää nõizõn aga kui kasvan suureks, siis hakkan sind toitma
kõõz näväd mentii sinne ... kot̆too too siäll eli hakka kui nad läksid sinna ... majja, siis (nägid, et) seal elas eit
4. siis | vn то, тогда, затем
Lu too tuli kookkimiizõõ aika siis (= pärast suvetöid) tuli kartulivõtmise aeg
5. kord ..., kord | vn то ..., то
L irsi to õli lühüᴅ, to vεärä, to pittšä palk oli kord lühike, kord kõver, kord pikk
J jürimizell to sakkassi, to arvõstaa lüüp tult müristamise ajal kord sagedasti, kord harva lööb välku
M too koira eitütäʙ, too sakkali eitütäʙ kord heidutab koer, kord heidutab kanakull (kanu)

tooja K-Salm. (K-Al. R-Lön.) tuoja (R-Reg.), g toojaa fig tooja, sünnitaja (ema metafooriline nimi rahvalauludes) | vn родительница, родимая (метафорическое название матери в народных песнях)
R enne elle sünnüttäjäni tunnussaka minua (tuumi tuojani) (Reg. 16) rl ema, mu hell sünnitaja, vaata ka mind (mu ilmaletooja).
Vt. ka ilmaatooja, maalõõ-tooja, parmaastooja, tasotooja, tuumitooja, tähtitooja

tooni¹ K-Al. R-Eur. tuoni (R-Reg.), g toonõõ toonela, manala, surnute riik | vn преисподняя, загробный мир
R ätän valkoja vaalijäni avatka tuone uhzet tuone akkunat armijäni (Reg. 21) rl mu isa, mu valgepäine hoidja, avage toonela uksed, toonela aknad, mu hellitaja
K se õli tooni pettelikko, petteli pieneltäni, manala maanittõli (Al. 50) rl see oli petis toonela, pettis mind väiksena, manala meelitas.
Vt. ka toonõla

torkkia J, pr torkin, imperf torkkizin torkida | vn колоть, тыкать
seldii mordaakaa alki minnua haaŕaa torkkimaa (perenaine) hakkas mind heeringa peaga näkku torkima.
Vt. ka tõrkkia, törkkiä

torokkana L P M Kõ torokkona K-Ahl. Po, g torokkanaa M
1. tarakan | vn таракан
P meil sitšieᴢ paĺĺo torokkanoi meil(e) sigines palju tarakane
L älä anna torokkanõilyõ minua süvvä ära lase tarakanidel mind süüa
M musat torokkanaᴅ tarakanid
2. prussakas | vn прусак
M ruskõat torokkanaᴅ prussakad

tošnittaa P, pr tošnitaʙ P, imperf tošnitti iiveldama ajada, südant pööritama panna (impers) | vn тошнить (безл.)
minua tošnitaʙ mind ajab iiveldama

trepata (Kett. J) trepat J-Tsv. trepataɢ I, pr trepaan J, imperf treppazin: treppõzin J
1. rebida, kiskuda | vn трепать, дёргать, дёрнуть, рвать, порвать
J i kõikõl viittä minnua trepattii ja igaviisi mind rebiti
J treppaa ivussiiss rebi juustest!
I peremmees sei sis sen̆nee lampaa, kumpaa kase susi treppazi peremees siis (tappis ära ja) sõi (= kasutas pere toiduks) selle lamba, kelle hunt puruks rebis
2. linu ropsida, lõugutada | vn трепать (лён)
I võtat treppaad lin̆naa võtad ropsid linu
I per̆rää määlimissä tätä alkaas trepataɢ, per̆rää treppamissa võtap tšät̆tee lin̆naa i niin hägläʙ pärast lõugutamist hakatakse seda (= lina) ropsima, pärast ropsimist võtab (ropsija) lina(peo) kätte ja soeb niiviisi
3. näruseks kulutada, räbaldada | vn растрепать, изнашивать, износить
I kui silla eb õõɢ äp̆piä mennäɢ tšül̆lää müü, silla õlmat trepattuᴅ, bohmarad õlmaloiza rippuvaᴅ kuidas sul pole häbi minna mööda küla, sul on hõlmad näruseks kulutatud, narmad ripnevad hõlmades
J ai hitto, kui on trepannu saappõ-gõᴅ, kõikkinaa on laukõstu oi pagan, kuidas on saapad ära kandnud, on täiesti ära lagunenud

J treppaap süüvve lahmib süüa
J trepata tallõt hoogsalt v. kiiresti kõndida

trevožittaa P, pr trevožitan P, imperf trevožitin
1. häirida, segada | vn тревожить, мешать
elä trevožita minua ära häiri mind!
2. alarmeerida, häiret anda | vn бить тревогу
miε menen trevožitan ma lähen alarmeerin

tšeelellä (K-Al. Ja-Al.) tšeellellä (K-Al.), pr tšeelelen, imperf tšeelelin frekv tšeeltää
et tšeelellü minua tšete’ikkoa (Al. 48) rl sa ei keelanud mind {tš}-d

tšeeltää Kett. M Kõ Lu J (K L R-Lön.) tšeeltääɢ (I) tšeeltä J-Tsv., pr tšeelän Kett. K M Kõ J tšeellän K-Ahl. tšeelen J, imperf tšeelin K M J tšeeltiin [sic!]
1. keelata; manitseda, keelitada | vn запрещать; увещевать, уговаривать
L on tšielettü tšävvä roholl rohul on keelatud käia
ema tšeeltii pojokkõiss, ett rihez eʙ vilissaiss ema keelas poisikest, et (ta) toas ei vilistaks
J siä õõd liika peen tšeeltejõ, jot sinnua kuunõll sa oled liiga väike keelaja, et sind kuulata
J kui ni tšeeletti naimizõss, dakižo nai kuidas ka keelati naimast, siiski (ta) nais (= võttis naise)
J miε sinnuu ev või tšeeltää ma ei või sind keelata
Lu minnua tšeelettii tšaajua juumaa mind keelitati (jääma) teed jooma
Lu minnua tšeelettii üüssi mind keelitati ööseks (jääma)
2. keelduda, ära öelda | vn отказывать, отказать
J meniŋ kosima de tšeelettii, näd nii tuli paha meeli, jot nah läksin kosja, kuid sain korvi (keelduti), näe, tuju läks nii halvaks, et säh (sulle)

tšeetäjikko (K-Al.), g tšeetäjikoo
õlõis tšeellellü minua tšeetäjikkoa (Al. 51) rl oleks sa keelanud mind, {tš}-d

tšenleeʙ S Lu tšenlieʙ ~ tšenleʙ P tšelleeʙ M I tšellieʙ P tšelleʙ K P tšenlee J tšenle ~ tšen-le J-Tsv. tšellee Li Ra tšelleeɢ I kenlee Ku, g tšeneeleeʙ: tšenielieʙ P keegi | vn кто-то; кто-либо; кто-нибудь
P tšenlep tuli keegi tuli
I tšelleeg lotizõb uhsõõ keegi koputab uksele
I siä eläɢ idgõɢ: tšelleet tuuʙ i võtaʙ sinnua sa ära nuta: keegi tuleb ja võtab su (sülle)
P kui ikosan, sis tšelleʙ minua maimiʙ kui ma luksun, siis keegi mainib mind (räägib minust)
Lu näd on śerttse-makkara, jutõltii, ku tšenleep tšiiree süäntüüʙ vaat on (alles) {ś-m.} (= äkiline inimene, mustlase püss), öeldi, kui keegi kiiresti vihastab
Li nät jo d́aad́a kost́a tšeneleekaa meeʙ näe, onu Kostja juba läheb kellegagi.
Vt. ka tšen, tšen-nibu·it, tšenni, tšenniiᴅ

tšetelikko ~ tšeteikko (K):
sillä ed i tšeelellü minua tšetelikkoa (Al. 48) seepärast sa ei keelanudki mind, {tš}-d

tšiini Kett. K U L P M Lu Li J tšiin Al. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I tšii Lu J tšiiniɢ vdjI tšinni K-Ahl. kiini ~ kiinɪ ~ kiinni ~ kii Ku kiin Kõ-Len. adv.
1. kinni, kokku, koos, ülal | vn (наречие, связанное по значению с глаголамивзять; завязать, при-, с-; застрять; за/хватить, с-; пришить, соединить, стянуть‘)
M siz minua võtõttii tšäess tšiini siis võeti mul käest kinni
L tšäet siotti rihmall tšiini käed seoti nööriga kinni
J võtti kurkuss tšiin de tahto tukõhoittaa võttis kõrist kinni ja tahtis kägistada
I mihee sill on sõrmi sis siottut tšiin mispärast on sul siis sõrm kinni seotud?
M nüt pannaz aitseipääd rautavitsaakaa tšiin nüüd pannakse aiateibad traadiga kinni
Lu tüvessä võtõtaa tšiini ja räimitää ladvoja (rehepeksmisel:) tüvest võetakse (viljavihul) kinni ja rabatakse latvu (= päid)
Lu taka kelkka pannaa lait́joosõõ rihmaakaa tšiini palgikelk pannakse ree külge köiega kinni
M vaagakaa tõmmatas tšiin koorma koormapuuga tõmmatakse koorem kinni
Li nootta tarttu tšiini, nootta on puutossa noot jäi kinni, noot on sassis
Lu võrkko piäʙ jamatõ ühtee tšiini, siiᴢ tuõʙ nootta võrk tuleb (kokku) jamada, siis tuleb (sellest) noot
Lu vorotnikka õmmõllaa kaglussõõ tšiini krae õmmeldakse kaeluse külge kinni
P sukat piti pagloikaa tšiini (ta) hoidis sukki paeltega ülal (kinni)
L isä piεb varnikaa õtsass tšiin isa hoiab käteräti otsast kinni
Li paŋka koira tšiini pange koer kinni
2. kinni, lukku, lukus, suletud, umbe | vn (наречие, связанное по значению с глаголами ‘задержать, при-; закрыть, запереть; замести’)
Lu nenä on tšiin, en saa hookua nina on kinni, ma ei saa hingata
Lu vanuloil paab end́ee tšiini vanadel paneb hinge kinni
Lu uhz eb mee tšiin uks ei lähe kinni
J ep kestä uhš tšiin uks ei seisa kinni
M laafkod on tšiin poed on kinni (suletud)
P tämä pani uonyõt tšiin ta pani hooned lukku
M poolõlõõssaa silmät pantu tšiin silmad pooleldi suletud
J tšiini ajannu tee tee on umbe tuisanud
3. (pealt kattega) kinni | vn (наречие, связанное по значению с глаголами ‘накрыть, прикрыть’)
L laatko katõttii tšiin šižgaakaa (savi)kauss kaeti riidelapiga kinni
M piäp panna kat̆too arja tšiin, tuuli tetši suurõõ aukoo peab katuseharja kinni panema, tuul tegi suure augu (sisse)
K pannass silmäd räteekaa .. tšiin seotakse silmad rätikuga kinni
4. kinni, kätte (saada liikumise, pagemise pealt) | vn (наречие, связанное по значению с глаголами ‘изловить, поймать’)
Lu sõkkaa-paarmassa on üvä võttaa tšiin pimeparmu on kerge kinni võtta
L piεp püütεä tšiin peab kinni püüdma
Li miä sain tšiini elokkaa linnuu ma sain kätte elusa linnu
J tavattii vargõš tšiin varas saadi kätte
P jõka ühs pojo sai nuorikyõ tšiin iga noormees sai (oma) pruudi (pimedas toas) kätte
5. kinni (kinnijäämise, peatumise v. peatamise kohta) | vn (наречие, связанное по значению с глаголами ‘задержать, при-, с-; нападать’)
Lu veri algab jäävvä tšiini veri hakkab kinni jääma
Li tahtosin piettää õpõzõõ tšiin tahtsin hobuse peatada
P piimmä opõzyõ tšiin pidasime hobuse kinni
J d́eedõ eb või terppiä i kaĺĺuʙ: piä tšiin, piä tšiin vanaisa ei või kannatada ja hüüab: „Pea kinni, pea kinni!”
P miä piin tšiin aikuttõlõmiss ma hoidsin haigutust tagasi (kinni)
P piin, piin tšiin i türzähtin nagramaa hoidsin, hoidsin (naeru) kinni ja purskasin (ikkagi) naerma
P piin tšäsiikaa vattsaa tšiin hoidsin (suurest naerust) kätega kõhtu kinni
Lu tämä tuli minnuusõõ vätšisee tšiini ta tuli mulle vägisi kallale
6. kinni (haardesse, haardes) | vn (наречие, связанное по значению с глаголом ‘обнять’)
Lu miä suvvaan tätä, võtan kaglassa tšiini ma armastan teda, võtan (tal) kaela ümbert kinni
Ku ott́śi oĺĺaa ümperikkoa kiinɪ võttis Oljal ümbert kinni

Lu avosuu, eb ällü panna suuta tšiini töllmokk, ei mõista suud kinni panna
Lu tämä nõisi minnua narrimaa, a miä panin hodus suu tšiin tema hakkas mind narrima, aga mina panin (tal) käigu pealt suu kinni
J piä koonoas tšiin pea oma suu kinni!
Lu näit tapas [= tapaz] üü tšiini guballa (Len. 277) neid tabas öö lahel (~ nad jäid lahel öö kätte)
J kõrt annit sõna – piä sõnass tšiini (kui) kord andsid sõna, (siis) pea sõnast kinni
I meeɢ võtak tšiin, mitä siä pajatiᴅ mine võta kinni, mida sa rääkisid

tširota M Lu tširotaɢ (Kett. P vdjI I Ma), pr tširon Lu tširoan M (P) tšir̆ro vdjI, imperf tširozin M Lutširoa
M sõittõlikko inehmin, suv̆vaap paĺĺo tširota riiakas inimene, armastab palju kiruda
P tämä koinattõlõʙ vai tširoaʙ ta vannub (ropult) või kirub
I sõittõlõmmaɢ, i siä minnua tširrood rõhgaa riidleme, ja sina kirud mind kõvasti
M kase meez on paha tšir̆roamaa see mees on kõva kiruma
M tšen tširos, siz halpaᴢ kes vandus, (see) siis halvati ära
M tširos pahall sõnalla vandus paha sõnaga
Ma elät tšir̆roaɢ ära kiru!
I ku ed annaɢ, siiᴢ lähep poiz rihessä i tšir̆roap sinnua kui sa (mustlasele midagi) ei anna, siis läheb toast välja ja neab sind

tšiuzata Kett. K L P M (R Ja-Len. J) tšiuzõt J-Tsv. tšiuzataɢ I tšuuzataɢ (vdjI) kiuzataɢ I, pr tšiusaan K R P M J tšiusan J kius̆saa I, imperf tšiusazin M tšiusõzin J kiusazii I
1. kiusata; ahvatleda, häirida; tüüdata; piinata | vn искушать; соблазнять, досаждать, дразнить, придираться; надоедать; докучать, изводить; доводить до слёз
J dovarišaᴅ, õppi-poigõᴅ, minnua tooš tšiuzõtaa kaaslased, õpipoisid, kiusavad mind ka
M elä tšiusaa tõissa inehmissä ära kiusa teist inimest!
J mokom kapri·znoi lahs, ku algõp tšiuzõt, siis tšiusab õttsassaa niisugune kiusakas laps, kui hakkab kiusama, siis kiusab lõpmatuseni
J tootii tämä tüve ... tavvinäritüt i pahõlaizõõ tšiuzattavat (Must. 155) tema juurde toodi haigusest vaevatud ja kuradist kiusatavad
J jätä rauhõlõ, elä tšiusaa jäta (mind) rahule, ära tüüta!
P tšiusaan vähäin sinua häirin sind väheke
J tšiusajõ lahs kiuslik laps
2. proovida, katsuda; üritada | vn испробовать, попробовать; пытаться, попытаться, добиваться
I nüt kiusaak kasta uzlaa päässääɢ poiᴢ katsu nüüd seda sõlme lahti päästa
L tšiusas trubittaa proovis pasunat puhuda
P davaiže, tšiusaamma rammoa katsume õige rammu!
Ja tšäüzimmä tšiusaamaa laivaa (Len. 240) käisime laeva proovimas
I miä kiusazii õmmõllaɢ enelee sõp̆põõ ma proovisin endale rõivaid õmmelda
I miä sinnua kiusaa, petteleᴅ siä minnua ili ede ma panen su proovile, kas sa petad mind või ei
I kiusaaɢ siä minnua lüüäɢ proovi sa mind lüüa
I tšiusazivat kaivaaɢ üritasid kaevata.
Vt. ka tšiusaa, tšiusauttaa, tšiusia

tšudnoi Ra, g tšudnoi veider, veidrik | vn чудак, чудной
sis näd nagrõttii minua, što näd miä õlin tšudnoi siis, näe, naerdi mind, et vaat, mina olin veidrik

tšut́ M Lu I tšut K-Ahl. tšuut́ M vaevalt, vähe, natuke; peaaegu | vn чуть, едва
M opõn tšuut́ liikku adraza hobune vaevalt liikus adra ees
M on varma vaattaa päälee, a ize niku rapa-tšivi: kui tšut́, nii taaz on pää põhguza, taaz läziʙ pealtnäha on tugev, aga ise (on) nagu rabe kivi: (nii) kui vähe (midagi on), nii on taas pea põhus, jälle on haige
M miä tšut́ en idgõ ma peaaegu nutan
M möö var̆raa menimma, tšut́ päivä tširkasti me läksime vara, vaevalt päev koitis
M ai, tšut́ ko en ahissunnu uhzõõ väl̆lii oh, peaaegu oleks mind pigistatud ukse vahele
I tämä tšut́ tšud́ eb antannus suuta kunikkaa tüttärelee vähe puudus, et ta oleks andnud kuningatütrele suud

tšäzitellä P tšäzitell J-Tsv., pr tšäzittelen P tšäzittelen: tšäzitteen J, imperf tšäzittelin P J frekv tšäzittää; (kätega) puudutada, käperdada, kiskuda, ligi tikkuda, kätega kallale minna касаться, коснуться (до чего-либо) пальцами, руками; трогать, дотрагиваться; приставать, придираться
P tšäzitteleb minua tuleb mulle kätega kallale, käperdab mind
J siä elä tšäzittee, a võta de tee tüü vällä sa ära (ainult) narri (käperda tööd), vaid võta ja tee töö ära

tšävvä Al. Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J (Por. R U Ja V Ra) tšävve J tšävä Lu tšäüvä K-Salm. kävvä (R Ku) tšävväɢ I Чаве Tum., pr tšäün K R P M Ja Lu Li J käün Ku tšäü I, imperf tšäüzin K R P M Kõ tšäüzii I tšäin S Lu Li Ra J tšävin Lu käin Ku
1. käia; kõndida; liikuda; minna; tulla | vn ходить; двигаться, прогуливаться, идти
P tämä vyõnua tšäüʙ, vyõnua pajataʙ ta kõnnib aeglaselt, räägib aeglaselt
P siällä bõlõ opõzõõ tie, siäll on jalkazii tšäütü seal pole hobusetee, seal on jalgsi käidud
I tšen eb jaksaɢ jalgollaa tšävväɢ, se eb i jaksaɢ tüütä tehäɢ kes ei jaksa jalgsi käia, see ei jaksa ka tööd teha
Lu vargas tšäi vattsaᴢ kk varas käis vatsas (= kõht on tühi)
Lu leipä sool. – tšäükaa parvõõ jätku leivale! – Tulge seltsi (sööma)!
Ku se meez muvvall eb oo käüᴅ, ko müllüz da pajaᴢ kk see mees pole mujal käinud kui veskil ja sepapajas (= see mees on üsna rumal)
Lu silla tšeeli tšäüb niku koiraa äntä kk sul käib keel nagu koera saba
Ku keeli käüʙ ni ku muslaize nahka rooska (Len. 295) kk keel käib nagu mustlase nahkpiits
Lu kuza on matala ja laivõt tahotaa tšävvä, sinne on kaivottu jooma, laivaa hodu kus on madal ja laevad tahavad liikuda, sinna on kaevatud joom, laeva läbisõidutee
M mee tšäü tšerdakallõõ i lazõ einoo al̆laa mine lakka ja lase heinu alla
Lu miä rutan tšävvä, meen lafkaa ma ruttan (minna), lähen poodi
P pää maas tšävvä johzõʙ (= tšäüʙ) käib, pea norus
Lu miä tšäin paĺĺoiz lidnoiᴢ ma käisin paljudes linnades
K tämä tšäüsi lidnaza ta käis (korra) linnas
K tämä tšäüsi lidnaa ta käis (sageli) linnas
K tšäüs ain pittšii matkoi käis aina pikkadel reisidel
I eellä vettšerin̆naa piti tšävväs suk̆kua müü enne lahkumisõhtut tuli (pruudil) käia mööda sugulasi (= sugulasi pulma kutsumas)
P a mettsävahti tšäüsi taloss taluo niku mõizanikka sei i jõi aga metsavaht käis (ennemalt) talust tallu (söögikorda), sõi ja jõi nagu mõisnik
M meile tšäüsi issumaa ühs naapuri meil käis üks naaber aega veetmas (istumas)
J ize vana meeᴢ, a jõka praaznikk suvab võõrõzis tšävve ise vana mees, aga igal pühal armastab võõrusel käia
P d́eda tšäüp tšüntämäzä a baba tšäüb marjaza a vohot karjaza taat käib kündmas, aga eit käib marjul, aga kitsed (käivad) karjas
J õma itšä tšäütii karjuššinna (kogu) oma elu käidi karjuseks
M ain tšäütii eittsee opõzia kaittsõmaa aina käidi õitsil hobuseid karjatamas
Lu sikuri, tšen sikoja tšäi karjaᴢ seakarjus (oli see), kes käis seakarjas
S rissijekaa tšävväs progonall jüripäeval käiakse ristidega karjatänaval
M eellä tšäütii tuulalõõ kal̆loita püütämää ennemalt käidi tulusel kalu püüdmas
Ku vanamoori läkäs, kui käüt́śii teoll vanamoor rääkis, kuidas käidi teol
Li siz möö tšäimmä nätälittää kõrralla siis me käisime nädalate kaupa (mõisas) korral
P pojod ain tšäüsiväd meil taraz õunõi varkail poisid käisid aina meil aias õunavargil
P vanat škouluza ep tšäünnü vanad koolis ei käinud
V tööll ei tšäütü tööl ei käidud
I nätilpäivällä tšäüzimmä tšerikkoo pühapäeval käisime kirikus
Lu nüt siä jäit tšümmenee vootta noorõpassi, ku tšäit saunaᴢ nüüd sa said kümme aastat nooremaks, kui käisid saunas
Po nõizõd uusiis sõppõiš tšäümää hakkad uute rõivastega käima
P tüttärikko võisi tšävvä paĺĺai päi tüdruk võis käia paljapäi
K pokoinikka kotoosõõ tšäüʙ surnu käib koju
P opõn tšäüsi tšävvel, eb johzuᴅ hobune käis sammu, ei jooksnud
Lu tšäümizee tšäi, a mittää ep pajattanuᴅ käis küll, kuid midagi ei rääkinud
Lu tšäümissä tšäin käisin asja pärast
Lu se tšäümizee tšäi siεl see käis seal üsna hoolega (= tihti)
I meez ep tšäünün naizõõ tüv̆vee mees ei käinud naise juures (magamas)
2. käituda, ümber käia | vn обращаться, обходиться
P tämä ep tunnõ inehmizeekaa ümpär tšävvä ta ei oska (teise) inimesega ümber käia (= ei oska käituda)
3. kosida, kosjas käia | vn сватать, свататься
L tuli narvass halli parta, rikaz minua tšäümεä rl tuli Narvast hall habe, rikas mind kosima
P no, poika meni tšäümääsie, kuttsõ bat́uškaa i matuškaa noh, poiss läks kosja, kutsus (kaasa) ristiisa ja ristiema
Lu nüüd ep tšävvää koziᴢ nüüd (enam) ei käida kosjas
4. kanda, rase v. tiine v. käima peal olla | vn быть на сносе, быть в интересном положении
voho viis kuut tšäüʙ i lammaᴢ viis kuuᴅ, a lehm i naizikko on ühel viisii ühesää kuuᴅ kits kannab viis kuud ja lammas viis kuud, aga lehm (on tiine) ja naine on (käima peal) ühteviisi üheksa kuud
5. käia, kurameerida | vn ухаживать (за кем-нибудь)
I vanõpat tääsivät tšen kummaakaa tšäüʙ vanemad teadsid, kes kellega käib
6. käia, käärida (õlle kohta) | vn бродить (о пиве)
Lu hiiva panõb olluu tšäümää pärm paneb õlle käima
Lu tšäünnü oluᴅ käinud õlu
P õlud liikaa tšäüsi, bõlõ sitä voimaa õlu käis liiga (kaua), pole (enam) seda võimu
J braagaa teh́h́ää sukurissa, sukuria i hiivaa pannaa, näteli-päivät tšäüʙ, mõni paab i umalaa {b}-t tehakse suhkrust, suhkrut ja pärmi pannakse, nädalapäevad käib, mõni paneb ka humalat
7. käia, töötada | vn ходить (в значении ‘действовать, работать’)
P mašina tšäüp paaruukaa masin käib auruga
J müllü vass para·iko pantii tšäümää veski just praegu pandi käima
8. käia, kõlada, kosta | vn прозвучать, раздаться
Ku d́i miä en i näht ko hän laŋkiiz maahaa nii kiiree, kui paukku käi ja ma ei näinudki, kuidas ta langes maha nii kiiresti, kui pauk käis

Lu veri nõisi tšäümää veri hakkas käima
J elo-iiri eläʙ, juõltii ku inimizel veri tšäüʙ „eluhiir” elab öeldi, kui inimesel veri käib
J kui tšäsi tšäüʙ kuidas käsi käib?
Lu se laulu tšäi läpi kõrvie see laul käis kõrvadest läbi (= lauldi liiga kõvasti)
J viŋka tuuli tšäüb läpi vinge tuul käib läbi (= puhub läbilõikavalt)
Lu riissad on nii pantu niku tormi tšäünüᴅ asjad on nii pandud, nagu (oleks) torm (üle) käinud
Lu linnalaizõt tultii kottoo tšäümää linlased tulid (maa)koju käima
J tšäümez õlõmõᴢ [= õlõma] puhkusel olema
Li innaakaa tšäüti kõik üvässi hinnas lepiti kokku
M täm on nii viratoo läpi lud́d́ee tšäüjä ta on (nii) üdini halb inimene.
Vt. ka tšäütellä

tšülvettää Kett. P M Lu (Ra) tšülvettä J-Tsv. tšülvettääɢ I külvettää (R-Lön.), pr tšülvetän Kett. K M tšülveten J tšülvet̆tää I, imperf tšülvetin M J trans. vihelda | vn парить
Lu inemin ku tšülmettü, nõiz läsimää, siz lämmitettii sauna, tšülvetettii kui inimene oli külmetanud, (ja) jäi haigeks, siis köeti saun, viheldi (teda)
Ra pulmaa laukopäivää ohtagonn tüttö meep saunaa, siis tšülää vätši mennää tšülvettämää (pulmakombestikust:) (kui) pulma eelõhtul läheb tüdruk (= mõrsja) sauna, siis läheb külarahvas (teda) vihtlema
M lahzõd veetii nõd́d́alõõ tšülvettää (rahvameditsiinist:) (haiged) lapsed viidi nõiale vihelda
M antagaa miä teilee tšülvetän sellää laske ma vihtlen teil selja (üle)
I issujõõt polulõõ. sis miä i tšülvet̆tää sinnua, što piät tšiin sa istusid lavale. Siis ma vihtlengi sind, (nii) et pea vastu
I tšülvetäg minnua vihtle mind!
Vt. ka tšülvöttää

tšüüsi Kett. Set. K P M Lu J-Must. tšüüni Ra J tšünsi Lu (Li) J I künsi Ku kühse ~ küüssin Kr Кю́нзи Pal1, g tšüünee Kett. M J tšüünie P tšünnee K Lu tšünne Lu Цю́нне Pal1 Ii-reg1, pl Чю́инетъ ~ Кю́ннетъ Pal1 küüs | vn ноготь; коготь
M ep piä rep̆piä tšüüzii ei tohi küüntega rebida
M nii on ahnõz ińehmiin, etti kõik tšüüsinää i ampainaa enelee võttaiss on nii ahne inimene, et võtaks kõik küünte ja hammastega endale
P minua süöttävät tšümmie tšünttä mind toidavad kümme küünt
J tšüüniit ajama küüsi vahetama (looma, linnu kohta)
J puuttu karuu tšüüniisee sattus karu küüsi
M peigoo tšüüsi pöidla küüs
J tšüünee perät tšiskaussa ~ Lu tšünnee peräd veereväᴅ küünevallid (= nahavoldid küünte servadel) narmendavad
M õli pikkarain raana, a võtin tšüüneekaa kertin i lazzin tšüünee vihaᴅ, nüd nii vaivattaaʙ oli väike haav, kuid võtsin, puudutasin küünega ja lasin küüneviha (sisse), nüüd nii valutab
Li kõik tuõb vassa tšünttä, eb mee mukkaa kõik läheb vastukarva, ei lähe hästi; (postpositsiooniga liitunult | vn в составе композиты:) J puikko meni tšüünennala pind läks küüne alla

tukõhuttaa Lu Ra J tukõhutta J-Tsv., pr tukõhutan Lu J, imperf tukõhutin Lu J
1. lämmatada; kägistada | vn душить, задушить
J elä sio leh́mele tšütšett kaglaa, tukõhutaᴅ ära seo lehmale kütket kaela, lämmatad (ära)
Ra tätä võtõttii kurkuss tšiini tšäekaa i tahottii tukõhuttaa tal võeti käega kõrist kinni ja taheti (ära) kägistada
2. impers hinge matta, lämmatada | vn души́ть (душит кого-что)
Lu minnua alki tukõhuttaa, paab end́ee tšiin mind hakkas lämmatama, paneb hinge kinni.
Vt. ka tukõhtuttaa

tuntõa K L P M S Lu J (R Kõ Ja-Len. Li Ra Ku) tuntaa Lu Li J tunta J-Tsv. tuntõaɢ I (vdjI), pr tunnõn Al. Kett. K L P M Kõ S Lu Ra J tunnen K-Ahl. tunnõõ I, imperf tuuzin Al. Kett. Set. K P M Kõ tunzin Ra J Ku tunsin K-Sj. tunzii I tunnin Lu J tuntõzin P tuntõzii I
1. tunda | vn знать
M möö emmä tuntõnnuuᴅ tõin tõissa me ei tundnud teineteist
K kahs velliä üli õrrõõ vaattavaᴅ, i üppiväᴅ, a tõin tõiss evät tunnõ. se on silmäᴅ mõist kaks venda vaatavad üle õrre ja hüppavad, aga teineteist ei tunne? – Need on silmad
Lu rihi täün tuttavia, ühtää b tunne. jäĺĺet (Must. 159) mõist tuba täis tuttavaid, (aga) ühtegi ei tunne? – Jäljed
2. ära tunda | vn узнавать, узнать
I lampailõõ paad merkit kaglaa, štobõ tuntõag näitä lammastele paned märgid kaela, et neid ära tunda
M miä vaatõn, no en tuntõnnu, õliko karu vai susi ma vaatasin, aga ei tundnud ära, kas oli karu või hunt
I miä tuntõzii, što kasse minu poika ma tundsin ära, et see (on) minu poeg
J kaktšikod on nii ühellaizõᴅ, jot raŋkk on tunta kaksikud on nii ühesugused, et raske on (ära) tunda
M tunnõd linnuu laulua möö vs linnu tunned (ära) laulu järgi
Lu lõŋka-pitsukill et tunnõ, kus paikkaa on pitsattu pika pleisiga (lõngapleisiga sa) ei tunne ära, kust kohast on pleisitud
P tšülä p tunnõ äälessäni rl küla ei tunne (mind) ära mu häälest
3. tunda, teada | vn знать
J tšen mitä tunsi, se sitä pajatti kes mida teadis, see seda rääkis
J en tunnõ sitä soomõssi ma ei tea seda soome keeli
K no soldatti ep tuntõnnu, što täm on kunikaᴢ aga soldat ei teadnud, et tema (= teine mees) on kuningas
J en tunn teet ei tunne teed
J tširjaa tuntõma, täätemä kirja tundma (= lugeda ja kirjutada oskama)
4. tunda, tunda saada | vn испытывать, испытать, чувствовать
J raskuss tunta raskust tunda
5. osata | vn уметь
Ra se ko on lovkoi inimin, nii kõik tunnõp tehä, mitä vaa võtap tšättee, sennee teeʙ, vaikk on mehee, vaikk on naizõõ tüü küll see on osav inimene, (nii) oskab kõike teha: mis vaid võtab kätte, selle teeb ära, olgu kas mehe või naise töö
J kõikõllaiss tüüt on tarvis tuntaa tehä igasugust tööd on tarvis osata teha
I izek tiiɢ, kui tunnõᴅ, izek tiiɢ, kui tääᴅ tee ise, kuidas oskad
L ko t tunnõ, miä õpõtan kui sa ei oska, (siis) ma õpetan
I tšen mitä tunsi tehäs, sitä i tetši kes mida oskas teha, seda tegigi
M mill tšäsi päh̆hää eb mee, miä tunnõn kõig ize tehä kk (ennast kiites:) mina kukalt kratsima ei pea (mul käsi pähe ei lähe), ma oskan kõik(e) ise teha
M näᴅ kõikii tuntõas päätä toittaa näe, kõik oskavad end (oma pead) toita
I tunzid deŋgoo kopittaaɢ, a el̆lääg et tunnõk kui deŋgojõkaa piäb el̆lääɢ oskasid raha koguda, aga elada ei oska, kuidas rahaga tuleb elada
M täm tunnõb oitaa rah̆hoo ta oskab raha hoida
S isä emä ep tšäütü škouluu, evät tuntõnuud luk̆kõa isa (ja) ema ei käinud koolis, (nad) ei osanud lugeda
P a miä venäissi pajattaa en tuntõnnu aga mina vene keelt rääkida ei osanud
K tantsittii da laulõttii, tšen kui tuusi tantsiti ja lauldi, kes kuidas oskas
Lu tšen tunnõp tšihuttaa olutt kes oskab õlut pruulida?
M tämä tunnõb aivoo üv̆vii rissuittaa ta oskab väga hästi joonistada
I et tunnõg rüvetäɢ, too uppooᴅ (kui) sa ei oska ujuda, siis upud (ära)
J koto anõ ep tunnõ lennet koduhani ei oska lennata
Lu nät se on inemin, tunnõb lassaa naljaa vaat, see on (alles tore) inimene, oskab nalja teha
K tšen tunnõb itkõa, sitä siz tšiittääs (Al. 24) kes oskab itkeda, seda siis kiidetakse
Ra ai, miä tunzin lugõttaa, lugõtõll oi, ma oskasin (noorena) itkeda
M tämä tunnõb juõlla sillõ kõik eeltä ta oskab sulle kõik ette (ära) öelda
M miä tunnõn arpoa mina oskan ennustada
K leütüziväd mokomad ińehmiizet kummat tuusivat soperoittaa leidus selliseid inimesi, kes oskasid posida
J miss tüü tunzittõ meilee tullõ rl mille järgi te oskasite meile tulla?
P neittsüeni ainagoni neitsüd ainago anõni tuuzit tulla tunnõ õlla taloo juurta talloõlla taloo tarkutta pitää rl mu mõrsja, mu ainuke, mõrsja, mu ainus hani, (kui) oskasid tulla, (siis) oska olla, (selle) talu tava(de) järgi käia (= elada), (selle) talu tarkust hoida
P tuuzid võttaa, tunnõ pitεä rl (kui) oskasid (naise) võtta, (siis) oska (teda ka) hoida
P tämä b õlõ lahkõa inehmiin, ep tunnõ inehmizeekaa ümpär tšävvä ta ei ole lahke inimene, ei oska (teise) inimesega ümber käia.
Vt. ka tutaa

tuska K-Ahl. R-Reg. L P M Kõ Ja-Len. Lu Li J tuskõ Lu tusk Lu J-Tsv., g tuzgaa M Kõ Lu J
1. mure | vn горе, забота
M kassenn kooz on paĺĺo tuskaa siin majas on palju muret
Lu vaivaa piäb nähä ja tuskaa tuleb näha vaeva ja muret
L viel pien tuskaa ep tεä (kes on) veel väike, (see) muret ei tea
M täll on taitaa suur tuska tal on vist suur mure
Lu mill tuli nii tuska, niku pimmiä pilvi pää päälle mul(le) tuli niisugune mure, nagu tume pilv pea kohale
J mill on kõvassi tuska mul on palju muret
Lu tämä ommaa tuskaa pajataʙ ta räägib oma murest
Lu täll on oma tuska süämel tal on oma mure südamel
Li tuska ahisõʙ minu süätä mure ahistab mu südant
Lu miä ain nooriiᴢ päiviiᴢ lugin tširjaa suurõss tuzgõss nooruspäevil ma lugesin ikka pühakirja suure mure pärast
Lu tuska tuzgill on väli, tšell on suurõpi, tšell on peenepi mure(l) ja mure(de)l on vahe, kellel on suurem, kellel on väiksem
Lu kõikil eväd õõ ühellaajõzõd murheeᴅ, tuzgõᴅ kõigil ei ole ühesugused mured
M võta entä tšäzille, et siä tuzgaakaa mit̆täid üv̆vää tee võta end käsile, murega ei tee sa midagi head (ära)
Lu inemizel ku on tuska, siz jutõllaa: mee hot́ siitümää kui inimesel on mure, siis öeldakse: mine vähemalt ennast tuulutama
L tulin tuskaa tuulõttõlõmaa rl tulin (oma) muret tuulutama
P nüt tulin kaipaamaa kalliini kazvattõlijõinõ suuriita tuska päiviitä tuima õnnõlikko (Mäg. 81) (itkust:) nüüd tulin kaebama, mu kallis kasvatajake, (oma) suuri murepäevi, (ma) õnnetu
2. kurbus | vn печаль, грусть
P ai siä sõsarõni .. älä tuskaa tuppau rl oi sina, mu õde, .. ära lämbu kurbusesse
Lu mill on tuska ma olen kurb
millõ ebõõ tuskaa seness see ei kurvasta mind
3. tusk, meelehärm, halb tuju; igavus, igatsus | vn тоска, досада, худое настроение; скука
Lu ku süäntüüb dali tuska on, siz rihta müü kõntaaʙ kui vihastab või on (tal) halb tuju, siis kõnnib edasi-tagasi mööda tuba
Lu mill on paĺĺo tuskaa mul on palju meelehärmi
J tuulottamaa minuu tuskije rl tuulutama mu tuskasid
Lu sill on tuska sul on igav(us)
Lu nüd miä marjaa tuskaa koolõn nüüd ma suren marjaigatsusse (pimedana ei saa enam marjul käia)
J juumizõõ tuskiiz õlõma pohmeluses olema
4. häbi | vn стыд
Ja lahzile tuli tuska lastel hakkas häbi
5. murelik, murerohke, mure- | vn озабоченный, тревожный, полный забот
Lu suur tusk tehhooʙ sinne, tuzgõss eloss sinne tehhooʙ (vähihaigusest:) suur mure mõjub sellele (sinna), murerohke elu mõjub (tervisele)
Lu se on tusk elo, ku on juumari meeᴢ see on murelik elu, kui (naisel) on joodik mees
6. kurb | vn печальный, грустный
Lu lehto puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü juba langeb leht puust (= juba langevad lehed), tuleb kurb sügis
J se inemin on tuzgaa liitsakaa see inimene on kurva näoga
P õnnõvad by müö õlõizimma, a kassee tuskaa surmaa emmä õlõiss kuollu (itkust:) me oleksime (olnud) õnnelikud, aga sellesse kurba surma me ei oleks surnud
J tusk on elää vanann vanana on kurb elada
J tusk on elä võõrall maall, kaukall kalliss õmass maass kurb on elada võõral maal, kaugel oma kallist maast
7. indekl. tusane | vn хмурый, мрачный, угрюмый, тоскливый
Lu tuska liittsa tusane nägu
Lu tuska liitsaakaa tusase näoga

tuskõnoittaa (J-Tsv.), pr tuskõnoitan: tuskõnoitõn J, imperf tuskõnoitintuzgottaa
sinuu irizemin minnua kõik tuskõnoitõʙ sinu irisemine teeb mu lausa tusaseks
ittšä siä minnua tuskõnoitõᴅ sa alati pahandad mind
läsijet tuskõnoittõvat terveit haiged teevad tervetele tuska

tuuluttaa M (K-Ahl. P Kõ-Len.), pr tuulutan K, imperf tuulutin tuulutada | vn проветривать, проветрить
M piäb vähäkkõizõ tuuluttaa rihi tuleb natuke tuba tuulutada
M siz tuuluttaas minua da pannas kuivamaasõõ (Set. 21) (linamuinasjutust:) siis mind (= lina) tuulutatakse ja pannakse kuivama
P läämmä läämmä tüttärikko unta tuuluttamaa rl lähme, lähme, (mu) tüdruk, und (ära) tuulutama.
Vt. ka tuulottaa, tuulõssaa, tuulõsõlla, tuulõttaa, tuulõtõlla

tõhtia Kett. L P M Kõ Lu Ra J (K Pi) tõhtiaɢ (vdjI I) tohtia Ku (Kõ) tohtiaɢ (I), pr tõhin Kett. K L M Lu Ra J tõh̆hii vdjI, imperf tõhtizin Kett. M Lu Ra J tõhtiizin Kett.
1. tohtida, võida | vn сметь, мочь; иметь право
P süö hailii, leipää i läntüpiimää, a lihaa et tõhi tšüsüä söö silku, leiba ja hapupiima, aga liha (sa) ei tohi küsida
J süüttä inimiss et tõhi tappaa süütut inimest ei tohi tappa
Ku miε en tohi häntä torrua ma ei tohi temaga (teda) riielda
J siä et tõhi plaiskaa uhzõõkaa sa ei tohi ust paugutada
Lu ku kaukaald näet ku nõdguʙ, sis ep tõhi mennä, on ilm põhjaa, algõd vaijjoossa kui kaugelt näed, et (soo) nõtkub, siis ei tohi minna, on ilma põhjata, hakkad vajuma
I eläk tõhik tölmääɢ ära hulla (ei tohi hullata)!
2. tohtida, julgeda, söandada, tihata | vn сметь, отваживаться, отважиться, осмеливаться, осмелиться, дерзать, дерзнуть
Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), (et) ei julge suud(ki) avada
Ra kõik evät tõhi pesä pokkoinikkaa kõik (inimesed) ei julge surnut pesta
Lu elkaa peljätkaa, karu soχχoo ep tõhi tulla, tämä on raŋkka ärge kartke, karu sohu ei julge tulla, ta on raske
I ep tšen̆neit tõhtinnuɢ i lähteäk kailee meh̆heele keegi ei julgenud sellele mehele (naiseks) minnagi
J kui siä tõhtizid izällez jutõll mokoma mäännü sõna kuidas sa julgesid oma isale öelda niisugust halba sõna?
J tämä, põrku, tõhib minnua kuttsua kräntsissi tema, kurat, julgeb mind krantsiks kutsuda!

tõin Kett. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I tõinõ K L P Ke-Set. M Lu Li J I (R U) tõinee K-Ahl. tõine J-Must. tõi K-Set. toin Ku (K-Al. R-Eur. J-Must.) toine Ku toinen R-Reg [?] taina Kr, g tõizõõ K U M Kõ S Lu Ra J I tõizzyõ L P tõizõ J toizee Ku teine, muu, mõni | vn второй; другой, иной, прочий
P i siiz esimeiss juoltii, se on muna eso, tõinõ, kõlmaᴢ, i nelläᴢ (munamängus:) ja siis kõigepealt öeldi: see on esimene muna, teine, kolmas ja neljas
P tõinõ poika võib mennä sõtamehesse, a miä jään kotuosyõ teine poeg võib minna soldatiks, aga mina (= esimene poeg) jään koju (= talu pidama)
K võtti tõizõõ naizõõ võttis teise naise
Lu tõissa sõnnaa elä oottõõ teist sõna ära oota (= ära oota, et sulle teist korda öeldakse)
M tšäänettii tõizõd bokaᴅ pöörati teised küljed (= pöörati ümber)
K pojod menivät tõisõõ tšülääsee poisid läksid teise külla
M menep tõissa teetä läheb teist teed
Lu se mill niku tõin tšäsi, tämä mill nii avitaʙ see on mul nagu teine käsi, ta aitab mind väga
Li tõizõll tüü tšäärüʙ, a tõizõll ep tšäärü ühel töö edeneb, aga teisel ei edene
Lu tõin katii poika õli emän, tõin kulli üks kassipoeg oli emane, teine isane
I voosi i tõinõ meeʙ läheb aasta ja teine
J meill eb võtõttu võlgõssi, eŋko tšüzüttü tšülässe, tootu tõizõssõ talossõ rl meil ei võetud (midagi) võlgu ega küsitud külast (ega) toodud teisest talust
J lehmä verte lühsägoo, nänne verte, tõinõ vetta rl lehm lüpsku verd, nisa verd, teine vett
P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl kk üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval
L siε jo tõiss sataa vuotta eläᴅ sa elad juba teist aastasada
Lu küll miä silla tõin kõrta mahzan küll ma sulle teinekord kätte maksan!
K ku näed unõz vassõss rihtä, sis tõin elo leeʙ kui näed unes uut elumaja, siis tuleb teine (teistsugune) elu
Po meil taas tõin tšeeli meil on taas teine (teistsugune) keel(emurre)
K tõizõlla päivää teisel päeval
M tõizõll oomnikkua var̆raa teisel hommikul vara
I õli tõissa moodaa oli teist moodi
juõlla on üφs, tehä on tõin üks (asi) on rääkida, teine (asi) on teha
L tõizõlõ saattamaa teisale (= asumisele) saatma
Lu izze teeʙ, a tõizõõ pääle juttõõʙ ise teeb, aga ajab teise peale
J rutaa tšiirep, jäät tõisiiss mahaa käi (rutta) kiiremini, jääd teistest maha
M võhka on siğgaa roho, pehmiä, tõin žiivotta tätä ep söö, toĺko sigaᴅ võhk on sea rohi, pehme, teine loom seda ei söö, ainult sead
K mill tõizõd lahzõd on piened vielä (Al. 11) mul on teised lapsed veel väikesed
Lu üvä naapuri on parõp tõiss ommaa hea naaber on parem mõnest oma (inimesest)
P piettii tšäess tšiin tõin tõissa hoiti üksteise käest kinni
J tõin tõizõõ uhull teineteise uhal (= mõjul, võidu)
Lu kirstuz on ühed i tõizõᴅ kirstus on üht ja teist
J viimizõss tõin eelviimane
J tõim päiv teisipäev
K tõizna päänä teisipäeval
J tõin isä võõrasisa
J tõiss poolt võttõma abielluma
I tõinõ sõrmi nimetissõrm (teine sõrm)

tõmpia L M Li tõmpiaɢ I, pr tõmmin, imperf tõmpizin (üles v. välja) kiskuda, rebida, tõmmata | vn рвать, вырвать, со-, дёргать, дёрнуть
M sütšüzüllä tõmpias sfjoklaᴅ sügisel kistakse peedid (üles)
M lantut tõmpiaz vällää kaalikad kistakse üles
M ivuussiiss tõmpiaᴢ kistakse juustest
I taas tämä min̆nua ivuhsiissa tõmmiʙ jälle tõmbab ta mind juustest
L kazgyõ urpaita tõmmittii puussa kasepungi rebiti (= korjati) puult
I õõhkalas tõmpias poiᴢ ohakas kistakse üles

Li inemiin nõisi jo enttšiä tõmpimaa inimene hakkas juba hinge heitma.
Vt. ka tõmmata

tõrvabokka M fig tõrvakülg (naisemehe rahvapärane nimi) | vn смоляной бок (народное прозвище женатого)
elä puutu, siä õõt tõrvabokka ära puutu (mind), sa oled {t.}!
Vt. ka tõrvakakku

tõrvaᴢ Kett. M Lu Ra (Kõ-Len. J) tõrvõᴢ Lu J, g tõrvahsõõ: tõrvassõõ M tõrvasõõ Lu tõrvõsõõ Lu J tõrvas, vaigune, vaigurikas puu (känd, halg) | vn смольё, смолистое дерево (пень, полено)
Lu tõrvaz on tõrvaspuu tõrvas on vaigune puu
M tuli tehtii tõrvassissa; näväd aivoo üv̆vii põlivaᴅ tuli tehti tõrvastest, need põlesid väga hästi
Lu petäjäss vesetää tõrvasõᴅ männist raiutakse tõrvaseid
J minuu ammõtti ebõ·õ tõrvassii puhassaa minu amet ei ole tõrvaseid (= tõrvaskände mullast) puhastada
J tõrvõssiiss ajõtaa tõrvaa tõrvastest aetakse tõrva

Lu se on mokoma inemine, tõizõl paaʙ tõrvassia: izz ep taho jutõlla, a tõizõll paaʙ tõrvassia see on selline inimene, teist õhutab takka (teisele teeb tuld alla, paneb tõrvaseid), ise ei taha ütelda, aga teisele paneb tõrvaseid
M nät tämä miltine tarkka, etti tõrvassia paab al̆laa, en miä täm̆mää täh̆hee pisä õm̆maa päät tul̆lõõsõõ näe milline kaval(pea), et õhutab (mind) takka, (aga) ei mina tema eest oma pead tulle pista
M siäl nõisas sillõõ tõrvassia paamaa al̆laa seal hakatakse sind mõjutama.
Vt. ka tõrvaalko, tõrvakaᴢ, tõrvapuu, tõrvaskanto, tõrvaspuu

täviä [?] (R-Reg.):
vottaka minua vottajäni, täviäni tütüttäjäni (Reg. 50) rl võtke mind, mu võtjad (= vanemad), mu {t}-d uinutajad

tüütüttäjä (R-Reg.) tüü(üttäjä (K-Al.), g tüütüttäjää fig ema, vaigistaja, rahustaja (ema hellitusnimi rahvalaulukeeles) | vn успокоительница (ласкателькое обращение к матери в народных песнях); K vai en tullu lahzõssi, laukojõizõni, tüttäress, tüü(üttäjäni? (Al. 43) rl. või ma ei tulnud lapseks, mu emake (pesijake), tütreks, mu vaigistaja?
R vottaka minua vottajäni tütär tüütüttäjäni kainaloz kazvattajani (Reg. 21) rl (itkust vanemate haual:) võtke mind, mu kosija (= toonela), (olen) oma ema tütar, oma kasvataja kaenlas

uinottaja K-Al. R-Lön. R-Reg., g uinottajaa fig uinutaja (ema hellitusnimi rahvalaulukeeles) | vn баюкальщица (ласковое обращение к матери в народных песнях)
K sillä ed unimoittannu minua .., uinottajani (Al. 48) rl sellepärast sa ei rahustanud mind .., mu uinutaja

uskoa Kett. L P M Kõ Po Lu Li J Ku (K R-Lön. Kr) uskua Kett. K uskoaɢ I Ускоа Tum., pr uzgon Kett. K L P M Kõ Lu Li J uzon Ku usgun Kr, imperf uzgõn M uskozin Lu J
1. uskuda | vn верить, поверить, веровать, уверовать
Lu tämä pajatap tõtta, tätä saab uskoa tema räägib tõtt, teda võib uskuda
L uskogaa minua, õnnõtuota uskuge mind õnnetut
L petelläss, älkaa uskogaa petetakse (~ valetatakse), ärge uskuge
Lu vargaz vargassa eb uzgo vs varas varast ei usu
Lu vätši bõllu õpõtõttu, usko kõikkaa rahvas polnud haritud, uskus kõike
Lu nõitussii uzgottii nõidusi usuti
Po lahzõd uskozivat saunaa pappia lapsed uskusid saunahaldjat
M miε n tää, misseesee näväd uskozivaᴅ ma ei tea, millesse nad uskusid
M tämä eb uzgo jumalaa, ep pahapoolta ta ei usu jumalat ega kuradit
Li epä-uskomõin ińemin eb uzgo mittää umbusklik inimene ei usu midagi
M tämä uskomassa eb uskonnu ta ei uskunud sugugi
2. usaldada | vn доверять, доверить; верить, поверить
Lu tämä uzgoʙ, tšem mitä pajataʙ, tämä on uskojõ inemine ta usub (kõike), kes mida räägib, ta on usaldav inimene
P uzgomma siz näteliss võlkaa usaldame siis nädalaks võlgu
Lu miä uzgon omall välitšäüttäjäl õssaa i müüvvä, mitä millõ piäʙ ma usaldan oma vahendajal osta ja müüa, mis mul vaja on.
Vt. ka uzaltaassa, uzgaltaa

uskovainõ L Li (Kõ) uskovain Lu Li, g uskovaizõõ Lu Li
1. usklik | vn верующий
Lu izze on uskovain, a petteli ise on usklik, aga pettis (~ valetas)
Li miä õõn uskovain ma olen usklik
2. usaldav, (teisi) uskuv | vn доверяющий
L ai, õlõ uskovainõ oh usu (mind)!
Vt. ka uskoliin

vaan K Lu Li Ra van K Ivaa¹
Li sesa·ma susi, a vaan karv on tõin vs seesama susi, ainult karv on teine
Lu minnua maama piimälä juutti, välilt anti vettä, tšähsi nastoa suvata, vaan eb muita tšettä ema jootis mind piimaga, vahel andis vett, käskis Nastjat armastada, aga mitte kedagi teist
Li pajatõʙ, mikä eb õõ tarviᴢ, veetäʙ vaan aikaa räägib, mida ei ole tarvis, viidab ainult aega
Lu mee, vaan oitii mine, ainult ole ettevaatlik!
Lu musikkaa varenja kestäp tervee vuuvvõõ, vaan täün piäp panna mustikamoos säilib terve aasta, ainult (purk) tuleb täis panna
K nellä päivää vaan õmmõllatši, piäb ruttaa (Al. 17) ainult neli päeva (ongi aega) õmmelda, peab ruttama
I en müüɢ, milla van i ühsi i onniɢ (ma) ei müü, mul ainult (see) üks ongi

vaattaa Kett. K L P M Kõ S Po Lu (R Ja-Len. Kr) vaattaaɢ I Ва́атта Pal1 Ii-reg1, pr vaatan Kett. K R L P M Kõ S Lu I vaattaan [sic!] (K) vaataa ~ vaat̆taa I wahtan Kr, imperf vaatõn P M vaatõõ ~ vaat̆tõõ I vaattazin
1. vaadata | vn смотреть, посмотреть
L kuttsuass nuorikkõa vaattamaa, tuvvass nuorikka vaattaa kutsutakse pruuti vaatama, tuuakse pruut vaadata
M siä vaata kui lõikkaaᴅ, sill on kuras seltšämii sa vaata, kui lõikad, sul on nuga seljaga (allapoole)
I tämä vaattõ kõhallaaɢ millõõ silmiijõ ta vaatas mulle otse silma (silmadesse)
P vaatõttii, millin tševäᴅ vai kyõs saap tšülvää vaadati, milline (tuleb) kevad või kunas saab külvata
M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõm̆maa tšäänäʙ vs pealt on ilus vaadata, aga alt ajab oksendama
Lu tämä ku vaatap kossaa, eb õõ üvvää täl meeleᴢ kui ta kõõrdi vaatab, (siis) ei ole head tal mõttes (meeles)
M kase vaataʙ inehmiin aźźaa päälee läpi sõrmii see inimene vaatab (selle) asja peale läbi sõrmede
2. külastada, vaatamas käia | vn проведывать, проведать
K eb õllu kotona sohsem vaattamaza sukua niiza viiezä tšümmenezä aigas-saigaza (Ahl. 110) (muinasjutust:) ta ei olnud nende viiekümne aasta jooksul üldse käinud kodus omakseid (~ sugulasi) vaatamas
K sõtamees jutteeb: elä tapa, lasse minua kotoa vaattamaase (Ahl. 110) (muinasjutust:) sõjamees ütleb (surmale:) ära tapa, lase mind (minna) kodu vaatama
M meemmä vaattamaa saunnaissa lähme katsikule (= lähme nurganaist vaatama)
3. (lapsi, karja, kodu) hoida, (laste, karja, kodu) järele vaadata | vn нянчить, присматривать, присмотреть (за ребёнком); стеречь (стадо); сторожить, стеречь (дом)
M petteriz lahsai vaatõn olin Peterburis lapsehoidjaks (= hoidsin Peterburis lapsi)
ńankkan õlin lahsai vaattamas ühe talvõ (Len. 216) lapsehoidjaks olin, lapsi hoidmas ühe talve
palkatkaa minua karjušissi, tšülää karjaa vaattajassi (Len. 217) rl palgake mind karjaseks, küla karja hoidjaks
M koo vaattaja koduhoidja

M ev vaatõttu, što nävät herraᴅ nad ei võtnud seda arvesse, et nad on mõisnikud
K arponikka vaattaab arvolla karttoikaa, mitä leeʙ arbuja (~ ennustaja) ennustab kaartidega, mis tuleb
P lurjuz ep kehta tehä mitäiᴅ, vaatab üli aizaa niku pero opõnõ laiskvorst ei viitsi midagi teha, vaatab üle aisa nagu peru hobune.
Vt. ka vaatahtaa, vaatõlla, vahtia

vaatõ¹ (R-Lön.) vaate J-Must., hrl pl vaattõõᴅ (K-Ahl. R-Lön. R-Reg.) vaatteeᴅ Ku riie, rõivad, riided | vn платье, одежда
R tunnusaka tuumi tuo-jani vastamoiza vaatteissa vaalijeisseni (Reg. 16) rl vaadake mind, mu sünnitaja, uutes rõivastes, mu ilmaletoojake (mähkijake).
Vt. ka verha-vaattõõᴅ

vajõltõlla M (K-Al. Li) vajõltõll J-Tsv., pr vajõltõlõn: vajõltõõn J, imperf vajõltõlin K J frekv vajõltaa
J vajõltõõb opõizit niku mustõlain, päivez viis tükküä vahetab hobuseid nagu mustlane, päevas viis tükki
K vajõltõlid minud vihojõõ viinojõõ (Al. 43) rl vahetasid mind vihade viinade vastu
M täm ep kestä ühellä tilalla, täm suv̆vaaʙ ain vajõltõlla töitä ta ei püsi ühel töökohal, ta armastab aina vahetada töökohti (töid)

valittsaa M Lu Li (Kett. P Ja Ra) valitsaa M-Set. Li valittsa J-Tsv. valittsaaɢ (Ma), pr valitsan Kett. M Ja Lu J valitsõn J, imperf valittsõzin P valitsin Lu J (välja) valida | vn выбирать, выбрать, отбирать, отобрать
M min̆nua valitsõttii tšül̆lää staarostassi mind valiti külavanemaks
P miä ize enellie valittsõzin päämad́d́aa ma ise valisin enesele maiasmoka (naiseks)
M õzralõõ ain valitsõttii parõpi maa odrale valiti alati parem maa
Ra tšäümmä kalaa valittsõmaᴢ käime kala sorteerimas (välja valimas)
M valitsõgaa kehnod omenod eri sorteerige (valige) viletsad kartulid välja (eraldi)
M nät ku tšev̆väälä kannutab lumi, siz ep hooli teetä valittsaa, mee kõhallaa niku siltaa möö vaat kui kevadel lumi kannab, siis ei ole vaja teed valida, mine otse nagu mööda põrandat.
Vt. ka valia¹, valita

vallaannu (K-Al.):
vai eb lie vajaga minua ruttõ ruttšee niittämizele, kallii kagraa aigalõ minua vallaannutta (Al. 48) rl (mõrsjaitkust:) või ei ole mind vaja kiirele rukkilõikusele, kallile kaera(lõikuse) ajale, mind, minna lastut.
Vt. ka vallaunnu

vallaunnu (K-Al.):
tulin liigassi liikuttajalõ, eb lee vajaata minua vallaunnutta (Al. 48) rl (mõrsjaitkust:) jäin liigseks (oma) kiigutajale, ei ole (enam) vaja mind, minna lastut.
Vt. ka vallaannu

vana Kett. Len. K R-Eur. L P Ke M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku (U Ja V) wana ~ wanna Kr Вана Tum. Ва́на Pal2 K-reg2 Ii-reg1, g vanaa K P M Kõ Lu J vana J-Tsv.
1. adj vana | vn старый
K mokomad vanat staruχad õlivad bapkann niisugused vanad eided olid ämmaemandateks
K vanaill kattilaa kalmaill õli tšerikko Kattila vanal kalmistul oli kirik
M piäp purkaa kase vana sõpa see vana rõivas tuleb üles harutada
Lu miä õõn väsünü ku vana õpõn ma olen väsinud nagu vana hobune
Li uutta on parõp õmmõlla ku vannaa paikõtõ vs uut on parem õmmelda kui vana paigata
P miä õlõn paĺĺo vanapi teitä ma olen teist palju vanem
I jo sis vanapiɢ tul̆lii da izeɢ ajjõlii sinneɢ petterii siis sain juba vanemaks ja sõitsin ise sinna Peterburi
I aa kase vanapit tütär õli mennüg dohtõria toomaa aga see vanem tütar oli läinud arsti tooma
M silmiiss en näe mit̆tää, kõikkinaa jo vanass tulin silmadega ei näe ma midagi, olen päris vanaks jäänud
M per̆rää jo, kõõs kazvid vanapassi, siiz jo vanapad i tüöᴅ pärast juba, kui said (kasvasid) vanemaks, siis (tulid) juba vanemad (= keerulisemad, raskemad) ka tööd
K tämä õli õnnõva vanaassaa i surmaassaa ta oli õnnelik vanaduseni ja surmani
Lu vanalt on kehno praavittaa kaõtta vanalt (vanast peast) on vilets kaed arstida
ain juoltii vana vätši: ku kasõl päivää vihma, siz neĺĺätšümmettää päivää leeʙ ain vihma vanarahvas ütles ikka: kui sel päeval on vihm, siis nelikümmend päeva tuleb aina vihma
P vanall aikaa eb õlluᴅ krovattii vanal ajal polnud voodeid
M õli mehell vanalt naizõlta jäännü tütär mehel oli vanalt (= endiselt) naiselt jäänud tütar
K no, nõisi tämä taaz vanaa viittä elämää üvii noh, ta hakkas jälle vana viisi hästi elama
Lu vanaa poolõõ meeᴢ vanapoolne mees
Lu vanõpaa poolõõ näväd minnua nõissaa süüttämää vanast peast hakkavad nad mind toitma
P oitaa piäb orjassi vanaa päivää varassi rl hoidma peab orjaks, vanaduspäevade varaks
L vanaa päivεä vanattaja vanaduspäevade(l) hooldaja
M vanaa vootta piettii ummikkoi (Len. 260) endisel ajal (vanadel aegadel) kanti {u}-sid (= pikki valgeid pihikseelikuid)
J miε jäintši vanass tütöss ma jäingi vanatüdrukuks
J nõis siä, hitto, naima, ved jääd vanassi poigõssi hakka sa, kurat, naist võtma, jääd ju vanapoisiks
Lu voŋka, vana lainõ, perrää tuulõõ, tormii ummiklaine, vana laine (= vaibuv laine), pärast tuult, tormi
I vana kuu vana kuu
J vana muna vana (= riknenud) muna
J vana suku vana põlvkond
Lu vanõp matrossi vanemmadrus
K vanal varutta jäin ilmaa tuvatta vanas eas jäin ilma peavarjuta (toata)
M kase koto on vapi vana see maja on igivana
Lu vapo vana ~ vana vattuin igivana
2. subst vana, vana inimene | vn старик, старуха
L vanad rissiziväd jumalallõ vanad palusid (risti ette lüües) jumalat
Po mõnikkaat tõivad vannoilõõ papii mõned tõid vanadele preestri
Lu vanuloil paab end́ee tšiini vanadel matab hinge (paneb hinge kinni)
P vanat škouluza ep tšäünnü vanad (inimesed) koolis ei käinud

Lu kõikkaa vanap kartta on ässä kõige tugevam kaart on äss.
Vt. ka vapivana, vapovana

vassaa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J I Ku vassa Len. M-Set. Lu Li J Kr vassõ Li J-Must. vass Lu Ra J Ku waśsa Kr
1. adv vastu | vn навстречу; напротив
L tällie tulõb vassaa vana kerεäjä talle tuleb vastu vana kerjus
K da tulõp koto pikkarain vassaa ja tuleb väike maja vastu
L õlkaa nii üväᴅ, võttagaa minua vassaa niku suurt sukulaissa olge nii head, võtke mind vastu nagu suurt sugulast
P ampaad irvillää õli pojoilõ vassaa hambad irevil, oli poistel vastas
Lu jänes ku johzõb rissi teessä vai johzõb vassaa, jutõltii: õnnia eb leene kui jänes jookseb risti teed või jookseb vastu, (siis) öeldi: õnne ei ole (~ ei tule)
P mettsä vassaa elizeʙ, tulõb üvä ilma mets kajab vastu, tuleb ilus ilm
M jumal(a)nurkka, kui tulõd uhzõssa rih̆hee, nii ain õli vassaa ikooninurk, kui tuled uksest tuppa, nii oli aina vastas
J tüttöilee ženiχaa poolt laulotaa vassaa tüdrukutele lauldakse peigmehe poolt vastu (pulmas)
Li miä tätä tooš koirizin vassaa ma narrisin ka teda vastu
Lu suur tuuli õli vassaa suur tuul oli vastu
P panõ aŋko vassaa pane hang vastu
M juttõõʙ vassaa vastab (ütleb vastu)
M päivülee vassaa päikesele vastu
J pää eb võta vassa pea ei võta vastu (ei saa aru)
J vassaa seisoma vastu seisma v. hakkama
J vassaa tetšemä vastu tegutsema, vastupanu osutama
J vassaa pitämä vastu pidama
2. prep., postp vastu, vastas | vn против, напротив
K pokoinikka pannass lavõzõlõõ vassaa ussa surnu pannakse lavatsile vastu ust (= ukse vastas olevale seinapingile)
K makaab vassaa ahjua magab vastu ahju
M lähe johzõb vassaa päivää allikas jookseb vastupäeva
Lu tšäekaa ku vizgõttii, tšäekaa vizgõttii vassaa tuulta riigaa koominõᴢ kui tuulati käsitsi, (siis) käsitsi visati (viskelabidaga vilja) vastu tuult reheall
Lu noottaa tõmmataa vassaa peŋkerää noota veetakse vastu pengrit
Lu vassaa päivää paissi ikilookka vastu päikest paistis vikerkaar
P vassaa virtaa on raskas sõutaa tšäsittse vastuvoolu on käsitsi raske sõuda
P meni seinεä vassaa läks vastu seina
M kõm rissiä tehtii nõitaa vassaa kolm risti(märki) tehti nõia vastu
Po latšipuu vassaa vastu tala
3. postp vastu, asemel, eest | vn за
Lu ku miä õlin kaptenin, mill õli matrossi, tämä õli süümäri, sei kahõõ mehee vassaa kui ma olin kapteniks, oli mul madrus, tema oli söömar, sõi kahe mehe eest
4. prep vastu, enne (mingit tähtpäeva) | vn перед, в канун
P vassaa kupoĺua mennäss saunaa-syõ vastu jaanipäeva minnakse sauna.
Vt. ka vasoo, vassoi

veikko J Веико Pal1, g veikoo J vennas, velleke | vn братец
J õlõ nii üvä, veikko ole nii hea, vennas
J oi veikkon õpõta minnua lävittämää oi, mu velleke, õpeta mind pilli mängima!

velli² L veld́i ~ veĺd́i I, g vellii: veld́ii ~ veĺd́ii Ivelli¹
L vellid juttyõvaᴅ vennad ütlevad
I veld́i õli nad́d́iunnuɢ vend oli abiellunud
I veld́ii nainõ on mińd́a venna naine on {m.}
I miä siinä veĺd́ii õvvõõ tüvenä laŋkõjõõ ii hävitii kõittš ma seal venna siseõue kõrval kukkusin (maha) ja kaotasin teadvuse (kaotasin kõik)
I minnua hot́ i särkiziväᴅ täm̆mää kane veld́id da sõsarõd da isä aga mind kas või lõidki tema vennad ja õed ja isa
I i menivät kane kahsi veld́iä ja läksid need kaks venda

vihata L vihat J, pr vihaan ~ vihan J, imperf vihazin J vihata | vn ненавидеть
J vihab minnua, niku mato ad́d́en nalt vihkab mind nagu uss aia alt
L tšen nyõb jumalaa mainimaa, sitä nõissaass vihaamaa kes jumala nime suhu võtab (kes hakkab jumalat nimetama), seda hakatakse vihkama

vihuttaa M Lu viha pärast, vihuti, kiusu pärast | vn назло
M miä tälle kazzee tein vihuttaa, nõõʙ õm̆maa iä min̆nua mälestäm̆mää ma tegin selle talle vihuti, (nii et) mäletab mind kogu oma elu
Lu tämä tetši senee millõ vihutta ta tegi seda mulle kiusu pärast

viijjä K R U P S Lu J (Ke Ja V Li Ku) viijä P Kõ J viiäɢ I veejjä Lu Li veejje Lu J veijjä Lu veeijõ J-Tsv. vijjä L P M Kõ Po Lu vijä K-Ahl. vijjäɢ I vid́d́ä P M J vidjä K vid́d́äɢ I, pr veen K R M Kõ S Ja Po Lu Li J Ku vien R L vii I, imperf vein K Lu Li J viia, vedada | vn носить, нести, водить, вести, возить, везти
K kuumad veiväd lahzõõ tšerikkoosõõ vaderid viisid lapse kirikusse
J veiseizin liivad lidnaa teelee, sõmõrõt sõta-rajalõõ rl viiksin liivad linna teele, sõmerad sõjarajale
L vee kottoo paĺĺo tervüssiä vii koju palju tervisi
L vie minua selläᴢ vii (kanna) mind seljas
Lu miä üvässi mälehtin, a nüd niku tuuli vei päässä poiᴢ ma mäletasin hästi, aga nüüd nagu tuul viis peast ära
Li ku siä koolõt siz aŋgelit tullaa võttamaa, viijjää raajuu kui sa sured, siis inglid tulevad (sind) võtma, viivad paradiisi
J veetii tätä mahaa teda viidi matta
J läpi saadu veep tee koo tüvvee läbi aia viib tee maja juurde
Lu makkia viina on laha, eb vii umalaa vein on lahja, ei pane purju
Lu varppi-aŋkkuriikaa veetii laivaa, ku meni matalaa varpankruga veeti laeva, kui (laev) jooksis madalikule
Lu perevoššikka veeb vättšiä venneekaa üli jõgõõ ülevedaja veab rahvast paadiga üle jõe
Po pojokkõin veeb ovõssa tabunii poisike viib hobust hobusekarja
J hitto vei koorõma ümper vanakuri vedas koorma ümber

vinograda (Ja-Len.) vinagraᴅ Lu, g vinogradaa Ja viinamarjad | vn виноград
pani minnu (= minuu) anžereisii. vinogradaa paikkaa (Len. 235) pani mind kasvuhoonetesse (tööle). Viinamarjade peale.
Vt. ka viin-marja

vozduhha Lu vozduh J, g vozduaa õhk | vn воздух
J peräld vihmaa on üvä vozduh pärast vihma on hea õhk
Lu ai ku minnua ahisaʙ, ebõ·õ vozduhaa oi kuidas mind ahistab, ei ole õhku

võittaa L P (K M Kõ Lu) võitta J-Tsv. võittaaɢ (I), pr võitan K P võittan võitõn J-Tsv. võitaa I, imperf võittazin P võitin P J võitii I võita | vn побеждать, победить, преодолевать, преодолеть
L võitimma ńemtsaᴅ võitsime sakslased (ära)
L tšenniid minua ev võita keegi mind ei võida (ära)
I a miä sinnua võitii aga mina võitsin sinu (ära)
J katsomm, tšen tšetä võitõʙ vaatame, kes keda võidab
M ahnauz võitap kõikõõ raskauu usinus võidab kogu raskuse (kõik raskused)

võttaa Len. Kett. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI (R U) võttaaɢ I wota Kr ottaa Ku Вы́тта K-reg2 Pal2 Вы́дагь Pal2 Выдагъ Ii-reg1 Во͡ета Tum., pr võtan K R U L P M Kõ S Lu Ra J võtaan J võttaa I võt̆taa vdjI, imperf võtin U P M Lu J võõtin R
1. võtta | vn брать, взять
K tšugunikka võtõttii ahjoss vällää malmpott võeti ahjust välja
R emä võtti javoᴅ, setšäzi leiväᴅ taitšikaχjaa ema võttis jahu, segas leivataina leivaastjasse
R võtin värtsiᴅ, panin vaŋkkurillõõ võtsin kotid, panin vankrile
M mikä nii tšiirees meed vällää niku tulta võtiᴅ miks (sa) nii kiiresti ära lähed, nagu tuld võtsid (= tulid nagu tuld tooma)
sõta-aikann tšäütii tult võttamaa sõjaajal käidi (teisest perest) tuld toomas
L kõikk kõm ruotia õltii tšerikkoz i pritšastia võttivaᴅ kõik kolm roodu olid kirikus ja käisid armulaual
I tšerves tšättee võõtsõõ da mennäs tüülee kirves võetakse kätte ja minnakse tööle
I kazgõssa õhzaᴅ võõttuuᴅ kasest (= kase küljest) on oksad võetud
M tahtosin koolla, jumal ev võta näeᴅ (Mäg. 72) tahtsin surra, (aga) jumal, näed, ei võta
Lu miε tulin võttamaa lehmii ma tulin lehmi (vastu) võtma (= karja hulgast koju viima)
2. (vikatiga) niita | vn косить, скосить (косой)
P miä võtan lad´d´aa perekoza ma võtan laia kaare
3. naist võtta; kosida; pruudile järele tulla | vn брать, взять в жёны; жениться; свататься; заехать за невестой
S võta minuu tütär mehelee võta mu tütar naiseks
L pojo võtab naizikoo poiss võtab naise
I siitt üli tee min̆nua võõttii siit üle tee mind kositi
K siz ku tullas võttamaa, nõõvad kuuluma tšelläᴅ .. (Al. 28) siis, kui tullakse pruudile järele, hakkavad kostma (pulma)kellad ..
M välissä tultii võttamaa kahstõššõmõtt ovõssa (pulmakomme:) vahel tuldi pruudile järele kaheteistkümne hobusega
4. ära võtta, vallutada | vn брать, захватывать, покорять
P pittõr pervyi narvaa võttii Peeter Esimene vallutas Narva
5. (kurssi, suunda) võtta | vn брать курс, направление
Lu müü võtimma kurzii tallinaa me võtsime kursi Tallinnale
6. (viina) võtta, juua | vn выпивать, выпить
Lu tšem paĺĺo lakahtaaʙ, paĺĺo juuʙ, se on varma võttamaa kes palju lakub, palju joob, see on varmas (viina) võtma
7. aadrit lasta | vn пускать, пустить кровь
M mokoma õli hakka muukõõ tšüläzä, tšen võtti vertä niisugune eit oli Muukõ külas, kes laskis aadrit
8. (ära) võtta, kahjustada, rikkuda (külma kohta) | vn вредить, повредить (о морозе), морозить, отморозить
L jumala võtti kõik õunappuuᴅ vällää jumal võttis (külmetas) kõik õunapuud ära
J ku võtti tšülmä jalgaᴅ, sis tehtii jalkoilõõ vanni einäruuvuiss kui külm võttis jalad ära, siis tehti jalgadele heinapepredest vanni
9. kinni võtta | vn схватывать, схватить
Lu miä võtin tätä nizgassa tšiin ja lein maall ma võtsin tal turjast kinni ja lõin maha (= pikali)
M võtaʙ varkaa tšiin võtab varga kinni
10. vastu võtta | vn принимать, принять
P miä tulõn vassaa võttama (Mäg. 108) ma tulen vastu võtma
võtõttii vassaa üv̆vii võeti hästi vastu
M kui meillä praaznikko võttaaᴢ vassaa kuidas meil pühi vastu võetakse
11. tööle võtta, palgata | vn нанимать, нанять
M õli võtõttu dabušnikka oli palgatud hobusekarjus
12. üles võtta, pildistada | vn снимать, снять, фотографировать
M võttaa kartotškaa päälee pildistada
M laa fotograaffa võtab min̆nua üleᴢ las fotograaf võtab mu üles (= pildistab mind)
13. ära võtta, amputeerida | vn ампутировать
V ühel naizikol tšäsi võtõttii vällää doχtariᴅ ühel naisel arstid amputeerisid käe
14. (midagi) ette võtta | vn предпринимать, предпринять; взяться, браться (за что-нибудь)
M võtab teep talvõlla sopi soojaa sää võtab teeb talvel täiesti sooja ilma
M võtin dai lein võtsin ja lõin
P võtti dai issu tšastõisyõ kuuzikkuosyõ võttis ja istus tihedasse kuusikusse
P miε ävitin sõrmuhsyõ, tšen võtab leütεä ma kaotasin sõrmuse: kes leiab (võtab leida)?
Lu pajata, elä pajata, a tämä kuulõssa eb võta räägi või ära räägi, aga tema ei võta kuulda

Lu se õli aikonõ aika, mee võta kõnsa se õli see oli väga ammu, mine võta kinni, kunas see oli
Lu tämä võtti paĺĺo täätää ta ütles end palju teadvat
Lu izze näeʙ, izz eʙ võta täätä ise näeb, (aga) teeb, nagu ei teaks
M en või võttaa nimele, etti kui täm võisi nii tehä ma ei saa aru, et kuidas ta võis nii teha
M millõõ nii võtti irmu mul hakkas nii hirm
K võtti põlgoss hakkas kartma
S ühs algab laulaa, tõizõt tağgaa võttaaᴢ üks hakkab laulma, teised aitavad tagant
Lu nät se inemin võtap tšiiree pintaa näed, see inimene võtab kiiresti kaalus juurde
Lu võtõttii jutõlla räägiti tühja juttu
J võta va ramoa, tüüt veel paĺĺo eeᴢ kogu ainult jõudu, tööd on veel palju ees
M kapusaa taimõõd võttaaz voimasõõ, alkaas juurittua kapsataimed edenevad (hästi), hakkavad juurduma
K meill roho võtab volii meil võtab (umb)rohi võimust
I kahnõttujõõ leipä, rõhgaa kõva, ammaz eb võtaɢ leib kuivas kõvaks, (on) väga kõva, hammas ei võta
M võtõttii tuli riχ́χ́ee tuli võeti toas üles
I tulta rih̆hee eb võõttuɢ tuld toas ei süüdatud
M tšen üli võtaʙ kes võidab?
Lu sel inemizel mitäni juttõ, tämä võtab ain ommaa nennää sellele inimesele mida ka ei ütle, ta võtab kõik ninna (solvub)
L nämä suurõd vannyõd võttivaᴅ nad andsid pühaliku vande
M õli võtõttu mokoma mooda oli (võetud) niisugune komme
M nii õli võtõttu juolla vana rahvaᴢ nii oli vanarahval kombeks öelda
Lu võttaa roššattu võtta lõpparve
M võta jumala apii jumal appi! (Jõudu!)
L võttagaa üvässi võtke heaks! (viisakusväljend, millega vastatakse tänamisele).
Vt. ka võtõlla

võttauta (M), pr võttauʙ M, imperf võttauzi: võttauᴢ M ilmuda, tekkida | vn появляться
kussa rohossa võttauz mato i millõõ jalkaasõõ niglaᴢ kuskilt rohust (rohu seest) ilmus madu ja nõelas mind jalast

võõragoittaa M vyõragoittaa L P võõrõgoittaa Lu, pr võõragoitan ~ võõragoitõn P Lu, imperf võõragoitin
1. (last rinnast) võõrutada | vn отнимать, отнять (ребёнка от груди)
M piäb lahz võõragoittaa rinnassa laps tuleb rinnast võõrutada
2. ära harjutada | vn отучать, отучить
M miä täm̆mää võõragoitin, laa täm paraʙ ep tšäü ma harjutasin ta ära, parem ärgu ta (meil) käigu
3. võõraks pidada, võõrastada | vn чуждаться, сторониться
L älkaa vyõragoittagaa minua, pitägaa õmanna ärge pidage mind võõraks, pidage omaks.
Vt. ka veerüttää, võõrottaa

vähä K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku vähe L vähhä M Po vähää P M Lu Li J I vähεä L P wähä Kr Ве́хэ Pal2 vähe, natuke, veidi | vn мало, немного
Li õpõziit meilä on vähä hobuseid on meil vähe
P minua aikutaʙ, vähää makazin mind ajab haigutama, vähe magasin
P uhs on vähää ragollaa uks on veidi praokil
M vähä näet tal̆loo peremeessä vähe (= harva) näed talu peremeest
M issugaa vähää istuge natuke!
Lu vähä maata mentii mindi natuke maad
K tämä õli vähä laizgap ta oli vähe(ke) laisem
Lu leppäsiini, se oŋ ku vähä harmaa lepaseen, see on nagu vähe(ke) hall (hallikas)
J vähä meelekaa vähese aruga
J vähä vana vanavõitu, vanaldane
Lu sinne on vähä vajjaa tšümmee kilometraa sinna on peaaegu kümme kilomeetrit (vähe puudu kümnest kilomeetrist)
L voimad väheᴅ jõudu on vähe.
Vt. ka vähäizee, vähäkkõinõ, vähäkkõizõõ, vähän, vähäpaĺĺo

väittää Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li väittääɢ I Вэ́йтте Ii-reg1, pr väitän K Lu, imperf väitin M Lu väitii I
1. vedada (heina, palke jm.) | vn возить (сено, брёвна, товар и пр.)
M väitämmä einät kot̆too veame heinad koju
P vihkoi väitettii veeti (vilja)vihke
M kui meheᴅ väittääz metsässä irsiä, siis piäb õlla kelkka kui mehed veavad metsast palke, siis peab olema (taga) palgikelk
I alkoja väitii soikkolaasõõ vedasin puid Soikkolasse
M väitin kattilalõõ piimää vedasin Kattilale piima
Lu venneekaa väitimmä narvass laafkaa tavaraa paadiga vedasime Narvast kauplusse kaupa
M väitäb ühtee-kok̆koo veab ühtekokku
2. vedada, viia | vn водить, вести
K P kui noorikkõa kaivolõõ väittääss (Kett. 778) (pulmakomme:) kui mõrsjat kaevule viiakse
K P tšülä väitäp tšüüneliisee, valta vettä valkamaa (Kett. 777) küla veab pisaraisse, vald (silma)vett valama

Lu tämä minnua väitti nenässä ta vedas mind ninapidi (= ta pettis mind)
Lu täll väitti sõrmõt kokkaa tal vedas sõrmed konksu
P väitäp suonii (jalg) veab krampi.
Vt. ka veittää, veitellä, vetää, väitellä

välillä L M Lu Li välil Kõ Lu Ra välill Lu J välille J
1. postp (kellegi v. millegi) vahel | vn между (кем, чем), в промежутке между
Lu kahõõ välil tootii veekaa ušatti kottoo kahe vahel toodi toober veega koju
M tšäs̆sii välillä käte vahel
Lu lutoo ranta onõ vibijaa ja pärspää rannaa välill kariderohke rand on Viibiä ja Pärspää ranna vahel
a erne se tšülvääs kagraa i õzraa välil aga hernes, seda külvatakse kaera- ja odra(külvi) vahepeal
J võta vähäize hookaa tüü välill võta puhka veidi töö vaheajal
2. adv vahel, mõnikord | vn иногда; между, в промежутке
L nämäd õlivad issunnuud lautaa, välillä tširja lavvalla nad olid istunud lauda, raamat (nende) vahel laual
Lu a välil õli kanava, sõssõr-õja kutsutaa aga vahel oli kraav, Sõssõrõja(ks) kutsutakse
Lu minnua maama piimällä juutti, välillä anti vettä rl ema jootis mind piimaga, vahel andis vett
J jõki jordana välille rl Jordani jõgi on vahel.
Vt. ka kahõõ-välillä, väliltä, välimittee, välissä

vätševä K Li vätševe ~ vätšev J-Tsv. väkeva (Kõ) weg-gawa ~ weggewa Kr, g vätševää J
1. tugev, tihe, vägev | vn сильный, крепкий; густой
J a tšen peräss minu tuõb se on vätševäp minnua ... (Must. 153) aga kes pärast mind tuleb, see on minust tugevam
rütšet tänä voon ovat üvät. paikata ovat aivoo väkevat (Len. 213) rukis on sel aastal hea. Paiguti on õige vägev
K vätševä liha vägev (= rasvane) liha
2. kange, vägev | vn крепкий, едкий
J pertts-palko viin om vätševe pipraviin on kange
J nii on vätšev viin, jot kõik hümmisütäʙ on nii kange viin, et paneb lausa võbisema
J hapo niku jevikõᴢ, dalisko vätšev taari hapu nagu jõhvikas või kange taar
Li vätševä oluᴅ, lei pruntit poiᴢ vägev õlu, lõi (vaadil) prundid eest
J vätšef olud vaahtuuʙ kange õlu vahutab
J vätšev haisu kange hais

vätšizii K P M Lu vätšizie L vätšizi J-Tsv.vätšizee
Lu miä vätšizii mättiizin uhzõssa, minnua eb lastu ma trügisin vägisi uksest (sisse), mind ei lastud
P en võta vätšizii ma ei võta vägisi
M vad́d́alaizõd nõisaz vätšizii vähenemää vadjalased hakkavad vägisi vähenema

väärä¹ Kett. K L P M Kõ Po Lu Li J I (Ra) vεärä L P vääri väär J-Tsv. wehra Kr, g väärää Lu Li J
1. kõver, viltune | vn изгибистый, кривой, косой
L irsi õli vεärä palk oli kõver
M ai ku täll on vääräd jalgaᴅ, täm on vääräjalka oi kui kõverad jalad tal on, ta on kõverjalg
L nuorikõll nenä vεärä pruudil on nina kõver
I se on väärä peentäre, piäp tehäg õikõa peentäre see on kõver peenar, tuleb teha sirge peenar
M väärä tee kõver (~ käänuline) tee
P vεärä silmä kõõrdsilm
J špeiliä b mitä väärissä, ku enellez näko väär peeglit pole põhjust süüdistada, kui endal nägu kõver
2. süüdi, väär, vale, ebaõige | vn виноватый, виновный, подложный, ложный, неверный
P tšen jääʙ väärässi, tšen õikõassi kes jääb süüdi, kes õigeks (kohtus)
M susi sutta ep söö, a lammaz leeb väliz väärä hunt hunti ei murra (ei söö), aga lammas jääb (nende) vahel süüdi
M leed väärä jääd valelikuks
Lu ühs ain on väärä, ku kahsi tappõlõʙ üks on alati süüdi, kui kaks (meest) kaklevad
Lu ep piä väärissää, ku izzee õõd väära pole vaja (teist) süüdistada, kui ise oled süüdi
Lu meespool on kõvõpassi väär ku naispool (kui riieldakse, siis) mees on rohkem süüdi kui naine
J miä n õõ nii paĺĺo väär, kui paĺĺo siä minnua sõitõᴅ ma ei ole nii palju süüdi, kui (palju) sina mind sõitled (süüdistad)
Lu väärää kulkkuu meni leipämuru leivaraasuke läks hingekurku
Lu vääräll teell, saottii, ku meez jääb nappaamaa (on) vääral teel, öeldi, kui mees jääb napsitama
M väärä-õjaa tšülä küla Mati küla läheduses.
Vt. ka koiraväärä
Vt. ka vääri²

õhsõntaassa ~ õhsõntass Lu, pr õhsõntaan Lu, imperf õhsõntaazin Luõhsõta
minnua nii kõvassi inotti, miä õhsõntaazin mind ajas nii kõvasti iiveldama, ma oksendasin
õhsõntaaᴢ, ku nännää imi (laps) oksendas, kui imes rinda
süümizee sei, a õhsõntaaᴢ sõi (küll) toidu ära, aga (pärast) oksendas
näväd õhsõntaastii nad oksendasid (vingumürgistusest)
ku katti õhsõntaab i rohta süüʙ, siis tääp tormia ilmaa kui kass oksendab ja sööb rohtu, siis (see) ennustab tormi

õhsõnuᴢ Lu J õhsõnnuᴢ J-Tsv., g õhsõnuhsõõ: õhsõnusõõ Lu õhsõnnusõõ J okse, oksendamine | vn рвота
Lu milla kaivõb õhsõnussõ mind ajab oksele
J õhsõnuz on inotuᴢ okse on jälkus.
Vt. ka õhsõnõmuᴢ, õhsõtuᴢ

õhsõnuttaa Lu Ra J (Li), pr õhsõnutaʙ Lu Li Ra J õhsõnutõʙ Lu, imperf õhsõnutti Lu J impersõhsõtuttaa
Lu minnua õhsõnutaʙ mind ajab oksele
J egle minnua kõvassi õhsõnutti, i para·ikoo minnua taaz alki õhsõnuttaa eile ajas mind väga oksele, ja praegu hakkas mind taas oksele ajama

õhsõta P M Lu Ra (Kett. K Lu Li J-Tsv.), pr õhsõnõn Kett. P Lu Li Ra J õhsõnõõn M-Set. õχsõnõn P, imperf õhsõnin P Lu Li õhsõniin P M-Set. õχsõniin P
1. oksendada | vn рвать, вырвать
K tämä žaarus nõis õhsõnõmaa ta hakkas kuumuse käes oksendama
Lu nii kõvassi õhsõnin, ku tullaa sisuzõd vällää nii kõvasti oksendasin, et sisikond tuleb välja
P tällie nõisi paskaa tetšemää i tämä õχsõnii tal läks süda pahaks ja ta oksendas
J slaaboi inimin hiukamiss ep kannõt, järestää õhsõnõʙ nõrk inimene iiveldamist ei kannata, otsekohe oksendab
2. impers oksendama ajada | vn тошнить
P minua tšierääb õχsõnõma mind ajab oksele
M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõm̆ma tšäänäʙ vs pealt on ilus vaadata, aga alt ajab oksele (keerab oksendama).
Vt. ka õhsõntaa¹, õhsõntaa², õhsõntaassa, õhsõnõssa

õhsõttamin (Lu), g õhsõttamisõõ oksendamine | vn рвота
Lu minnua süämeltä mutib nii kõvassi jott õhsõttamisõõssaa mind ajab nii kõvasti iiveldama (mul ajab südame nii pahaks), et (lausa) oksendamiseni

õhsõtuttaa: õhsõtuttaaɢ I, pr õhsõtutaʙ I, imperf õhsõtutti impersõhsetuttaa
I min̆nua õhsõtutaʙ mind ajab oksele

õhzõta P M (Kett. K Lu Li J-Tsv.) õhsõta Lu Ra, pr õhsõnõn Kett. P Lu Li Ra J õhsõnõõn M-Set. õχsõnõn P, imperf õhsõnin P Lu Li õhsõniin P M-Set. õχsõniin P
1. oksendada | vn рвать, блевать, вырывать, вырвать
2. oksendama ajada | vn тошнить
P minua tšierääb õχsõnõmaa mind ajab oksele

õhzõttaa P õhzõtta J-Tsv., pr õhzõtaʙ P õhzõtõʙ J, imperf õhzõtti P J impersõhsõtuttaa
P minua õhzõtaʙ ~ J minnua õhzõtõʙ mind ajab oksele

õhzõtuttaa (M-Set.) õhsetuttaa (K-Ahl.) õhsetuttaaɢ I, pr õhzõtutaʙ M-Set. õhsõtutaʙ I õhsetutab K-Ahl., imperf õhsetutti impers oksele ajada | vn тошнить; I min̆nua õhsõtutaʙ ~ M minua õhzõtutab (Set. 59) mind ajab oksele.
Vt. ka õhsõnoittaa, õhsõnuttaa, õhzõttaa

õma Kett. K U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Pi Ja V) oma K-Ahl. Lu Li I Ku (R-Reg. Ra J-Must.) üma ~ ümma Kr Ома (Tum.), g õmaa K P Lu Li J õm̆maa M vdjI õmmaa I õmaa Lu Li J omaa Lu omaa K-Al. oma Lu
1. oma (atribuudina) | vn свой (в качестве определения)
K õma suku õli kogoza oma suguselts oli koos
P miä õlõn elännü aina õmaza tšüläzä ma olen elanud alati omas külas
Li ommaa tšüllää oma külla
J elä han siä õõ õmiiz lahsiijõ kõhta nii pagan ära sa ometi ole oma laste vastu nii kuri
Lu inemin omaa iää eläb i õppõõʙ, a ühssama durakkan koolõʙ vs inimene elab ja õpib oma elu lõpuni, aga ikkagi sureb lollina
M jõka veez on õmad izäd i emäᴅ igas veekogus on omad haldjad (isad ja emad)
Lu tšempa harakkaa nõssi aitseipää kui omat siiveᴅ vs kes (muu) tõstis haraka aiateibasse kui omad tiivad
M anna õm̆maa tšäee tširjotuᴢ anna oma allkiri
Lu poigad lähettii jõka ainogo omma poolõ pojad läksid igaüks oma poole (= oma teed)
Lu nootaakaa püvvettii omall merell noodaga püüti omal merel (= Lauga lahes)
Li tšezäll õltii venneed õmaz rannaᴢ suvel olid paadid omas rannas
J õma koozõri omatrump (kaardimäng)
J õma päät omapead, iseseisvalt
2. subst oma | vn свой, родной
K õmat tulivad võõraizii omad (= sugulased) tulid külla
L älkaa vyõragoittagaa minua, pitägaa õmanna ärge pidage mind võõraks, pidage omaks
Lu üvä naapuri on parõp tõiss ommaa vs hea naaber on mõnest oma(inimese)st parem
M tämä tetši õm̆maataᴢ ta tegi oma tööd
P miε võtan õmaa, siε võta õmaᴢ mina võtan oma, sina võta oma
L vyõraa naizyõkaa tantsiᴅ, ed õmaskaa tantsid võõra naisega, mitte omaga
I millõ on itšävä, õm̆mia en näiɢ tšet̆täiᴅ mul on igav, oma inimesi ei näe kedagi
J kahõõ kopekaa tšüünteliä ävitij juttõõʙ, kõlmõ kopekaa õmaa levvin kahekopikase küünla kaotasin, ütleb, kolme kopika oma leidsin
3. (liitunult eelneva personaalpronoomeni või ka nimisõnaga | vn слитно с предыдущим личным местоимением или именем существительным)
M pajata pajata, da anna minun õma väĺĺää (Set. 21) räägi (aga) räägi, aga anna minu oma kätte (ära)
I kase bõõg med́d́emä, kase bõõm med́d́e see (pruut) pole meie oma, see pole meie
I minuma minu oma
I sinuma sinu oma
Kl minuu uma minu oma
Kl sinuu uma sinu oma
I iz̆zääma isa oma
I em̆määma ema oma
Pi lahsajõõm laste oma
Pi tütterikoom tüdruku oma
Pi üheem ühe oma

K õma putkõ (Set. 59) (söödav) putk
I õma maarja ussimaarjapäev (oma maarjapäev)
Lu õma kurssi otsekurss
J õmad menod õllaa pääl tal on menstruatsioon
Lu sinne piäʙ joutua ommaa aikaa sinna peab jõudma õigel ajal.
Vt. ka pühänõma, ženiχanõmaᴅ, tapazõma, ärtšipäivänõma
Vt. ka nõma

õpõttaa Kett. K L P M Kõ S Ja Lu Li J õpõtta J õpõttaaɢ I opettaa (Ku), pr õpõtan L Kõ Lu õpõtõn Lu J õpõtaa I õpetan K-Ahl. opetan Ku, imperf õpõtin L Lu J õpõtii I õpetada, koolitada | vn учить, научить, обучать
K a siiz õpõtti meitä venäissi pajattamaa (Mäg. 136) aga siis ta õpetas meid vene keelt rääkima
I miä õmmaa tütterie õpõtii oma tütreid ma õpetasin
M hoolimoitoita lassa piäb õpõttaa, etti nõisõiz vanapia kuultaama sõnakuulmatut last peab õpetama, et (ta) hakkaks vanemaid kuulama
P õppõzin miä üvässi, no etez bõllu izäl enäpää voimaa miniekaa minua õpõttaa ma õppisin hästi, aga edasi polnud isal enam jõudu (= vara), millega mind koolitada
J õpõtõttu meeᴢ haritud (õpetatud) mees.
Vt. ka õpõtõlla

õtsittaja (K-Al. M-Al.), g õtsittajaa (ema tähistav metafoor rahvalauludes | vn метафорическое обозначение матери в народных песнях)
M vajõltõlid minud vihojõõ viinojõõ, vizittäjäni, makõisii õluisii, õtsittajani (Al. 43) rl vahetasid mind vihade viinade vastu, mu ärataja, magusate õllede vastu, mu ema (pruudi kaebus pärast kosimist)

ämärä K-Ahl. M (K P) hämärä Lu-Len. hämär J-Tsv., g ämärää J hommiku- või (õhtu)hämarus, hämarik, videvik | vn сумрак, полумрак, сумерки
M algab jo tulla ämärä hakkab juba hämarik tulema
Lu veell õli oomnikko hämärä, no majakassa nähtii minua (Len. 277) oli veel hommikuhämarus, kuid majakast nähti mind
J lõpõttõga tšiirep tüü, õhtõgoo hämär tuõp pääle lõpetage kiiremini töö, õhtuhämarus tuleb peale

J tuli köühüᴢ, tulti hämäret päiveᴅ tuli vaesus, tulid hämarad päevad
J vanat silmed mennä hämärä vanad silmad jäävad tuhmiks

öö K M S (Kõ Ja Lu J I) üö K L P Po (R M V) ǜö Po üü K Lu Ra J vdjI I Ku (Li Kr) Ю́йэ K-reg2 Юиэ ~ Ыю́ Pal1 ю͡ю Ii-reg1, g öö ~ üö K üü J vdjI I Ku öö | vn ночь
M koko öötä piettii eittses tulta kogu öö hoiti õitsil tuld üleval
I päivällä päivüt paissaʙ, a üüllä kuu paissaʙ päeval paistab päike, aga öösel paistab kuu
I miä egle üül makaazii üv̆vii ma magasin eile öösel hästi
Lu tänävä üül õli kahu täna öösel oli kahu
Lu üvvää üütä head ööd!
I tüütä tetši üü päivääkaa (ta) tegi tööd ööd ja päevad (läbi)
K õli jo gluχoi öö oli juba pilkane öö
J õhtõgo üü õhtupoolne öö
J tšehs üüll nõisti hätä tšelloa lüümä keskööl hakati hädakella lööma
J üü pimmiä öö (on) pime
J vass üüt vastu ööd
Lu minnua tšeelettii üüssi mind keelitati ööseks (jääma)
Lu miä tätä piin üütä ma pidasin teda öömajal
S öö lapakko öösorr
J üü vahti kläkitep kläkkiä öövaht lööb lokku
J võõras paikka vätšize levved üü majaa võõras kohas leiad vaevaga öömaja.
Vt. ka õhtago-öö, jaaniüü, kokonöö, kupoĺo-öö, pädrää-öö, süä-öö, tšehs-öö

öötšütellä M (K), pr öötšüttelen: öötšütteen K M, imperf öötšüttelin M
1. luksuda, röhitseda | vn икать, отрыгать
M mitäleeb lahs öötšütteeʙ, taitaa paĺĺo sei millegipärast laps luksub, vist sõi palju
2. impers luksuma, röhitsema ajada | vn тошнить
M min̆nua mitäleeb öötšütteeʙ mind ajab millegipärast röhitsema

öötšüttää M, pr öötšütäʙ M, imperf öötšütti M impers luksuma, röhitsema ajada | vn икать, тошнить
min̆nua alki öötšüttää mind hakkas röhitsema ajama
mitäleep tätä öötšütäʙ miski ajab teda luksuma

öötšütüttää (M), pr öötšütütäʙ M, imperf öötšütüttiöötšüttää
mitäleeb min̆nua öötšütütäʙ miskipärast ajab mind röhitsema

ühskõrt P M Lu üφskõrt P ühskert Ku ükskord, korra | vn однажды, (один) раз
Lu ühskõrd vuuvvõz õltii laatod jõgõperäll üks kord aastas oli laat Jõgõperäl
Lu ühskõrt elettii meez i nain ükskord elasid mees ja naine
Ku ühskert hään mil anᴅ laapaakaa kovass ükskord ta andis mulle (= lõi mind) kõvasti käpaga
P kui kaugaa paglaa elä puno, a ühskõrt pagla menep kattši vs kui kaua (sa) nööri (ka) ei punu, aga ükskord läheb nöör (ikkagi) katki

ühtee K M Kõ Lu Li Ra J I Ku üχ́tee M üü·φtie K üφtie R ühtie L ühteesee K M ühtiesie P kokku, ühte, kaasa, hulka, sekka | vn вместе; в общем, с-, со-
M pani kõikk palad ühtee pani kõik tükid kokku
M vanad uzgottii, etti taivaz ja maa meneväd ühteesee vanarahvas uskus, et taevas ja maa lähevad kokku
Lu rihmaa õtsad õli pitsattu ühtee köie otsad olid pleisitud ühte
J pani tšäed ühtee pani käed kokku
Lu võtõtaa ühtee silmäᴅ (kududes) võetakse silmad kokku
Lu mentii ühtee elämää mindi ühte (kokku) elama
J ühtee oitõma ühte hoid(u)ma
J leppizimm tämäkaa sellez d́eelõz ühtee leppisime temaga selles asjas kokku
M min̆nua että võtõttu üχ́tee mind te ei võtnud kaasa (hulka)
M jav̆voa pantii vähäkkõizõõ ühtee jahu pandi pisut hulka

üvässi K P M Kõ Lu Li Ra J üväss P Lu Li J üväst Lu üvässiɢ vdjI hüväss Ku hästi | vn хорошо
P siε tääd üvässi, a miε tään parapii sina tead hästi, aga mina tean paremini
Lu minnua võtõttii üväss vassaa mind võeti hästi vastu
Lu mälehtän üväst mäletan hästi
Lu se inemin üväss arvaaʙ see inimene ennustab hästi
Lu tämä üvässi ep saa jutõlla, tagotap sõnnaa ta ei saa hästi rääkida, kogeleb
P tämä nii üvässi einää lüöb niku pietäris süvväz võid leivääkaa ta niidab nii hästi heina, nagu Peterburis süüakse võileiba
Lu miä piin uborkkaa üvässi ma pidasin kodu hästi korras
Lu tänävoonn õli üvässi kallaa tänavu oli hästi (ohtrasti) kala
P nõizimma üvässi vaattamaa hakkasime tähelepanelikult vaatama
Lu mill om pantu sõpa üvässi [= õikaassi] pääl mul on rõivas õigetpidi selga pandud
P põlõtõttii kõikii da i siz jätettii üvässi kõik suitsetasid ja seejärel jäeti hüvasti; Lu jääka üvässi jääge hüvasti! (= head aega!)
Vt. ka üvii, üvälee


© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur