[VOT] Vadja keele sõnaraamat

maailmaa L M Lu J maai·lmaa M Lu J Ku maailma Lu J-Tsv.
1. adv maailmatu, ilmatu, väga | vn очень, весьма, чрезвычайно, безмерно
Lu ennemuina karjat tšäütii talituu mettsäᴢ, maailmaa kaugaa ennevanasti käisid karjad Talitu metsas, maailmatu kaugel
M näitä õli maai·lmaa paĺĺo neid oli ilmatu palju
M täm on maailmaa rikaᴢ ta on ilmatu rikas
Lu ain õlin maailmaa jurma tšäümää marjaᴢ, ühsinnää ain tšäin, en öhsünüᴅ olin aina ilmatu julge marjul käima, üksinda aina käisin, ei eksinud
M kazessa lahzõssa tuõb maailmaa üvä inehmin, mesimeelellin i kultatavallin sellest lapsest tuleb väga hea inimene, mesimeelne ja kuldse iseloomuga
Lu maa·ilmaa peen, a sõvaa lõikkaaʙ (koi on) väga väike, aga riide sööb (katki)
M tämä miz̆zeit teeʙ, nii maailmaa makuzassi (kui) ta midagi teeb (= mingi söögi valmistab), siis väga maitsvalt
2. adj., indekl. maailmatu, ilmatu, väga suur | vn огромный, громадный, очень большой
Lu maailmaa murõ, što jumal eb antanu rahvaa mukkaa maailmatu mure, et jumal ei andnud teistetaolist (= normaalset last)
Lu kase on maailmaa viihkuri, pöllütäb liivaa see on ilmatu tuulekeeris, tolmutab liiva
■
M nii õli maailmaa piiraga, kõik suh̆hõõ sulaʙ oli (nii) väga maitsev pirukas, (et) lausa sulas (sulab) suus