[VOT] Vadja keele sõnaraamat

durakka K L P M Lu J I (Ku) durakkõ Lu durakk Lu Li J Ku, g durakaa P Lu Li J duraka J
1. subst., adj. loll, rumal; hull [?] | vn дурак; глупый, дурацкий; сумасшедший [?]
P juoltii durakassi, tämä on vähää arvookaa nimetati (öeldi) lolliks, ta on vähese aruga
P siä õlõd durakka durakoissa sa oled lollidest lollim
K durakkoi ep tšüntää ep tšülvää, ize süntüväᴅ vs lolle ei künta ega külvata, ise sünnivad
Lu inemin omaa iää eläb i õppõõʙ, a ühssama durakkan koolõʙ vs inimene elab oma eluaja ja (aina) õpib, aga ikkagi sureb rumalana
Lu durakka pää jalgol oogat eb anna vs rumal pea jalgadele puhkust ei anna
Ku tahto männä durakõssi pidi (peaaegu) hulluks minema
J täüz durakk ~ formennoi durakk päris loll
2. turakas (kaardimäng) | vn дурак (карточная игра)
P nõizimma mäntšimää durakkaa hakkasime mängima turakat
J durakka pelama turakat mängima

ize Kett. K U L P M Kõ V Po Lu J I (R Ja-Len. Ra) izze Kett. K M Kõ S Po Lu Li iźźe M Lu izee Lu iz̆zee M izzee Lu Li izeɢ I ihse K-Ahl. ihze Lu-Must., g enee K-Ahl. Lu en̆nee M I ene J-Must. ise | vn сам, -а, -о; Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs. teisele auku kaevad, aga ise auku langed; Lu izzee teeʙ, a tõizõõ pääle juttõõʙ ise teeb, aga teise peale ajab; M rikkauz izze tal̆loosõõ ep tuõ, piäp tehä paĺĺo töötä rikkus ise tallu ei tule, tuleb teha palju tööd; K durakkoi ep tšüntää ep tšülvää, ize süntüväᴅ vs. lolle ei künta ega külvata, ise sünnivad; K möö õsimma enelee musaa opõzõõ meie ostsime endale musta hobuse; L kõvii nõisi eneskaa pajattamaa hakkas enesega (= omaette) kõvasti rääkima; M täm juttõõp kõhalla·a silmiisee hod enelee kunikkaalõõ tema ütleb otse näkku (silmisse) kas või kuningale endale; M siä entää nii kehnossi piäᴅ sa pead end nii halvasti ülal; P tõmpaa vähäize enellieᴢ, sis tulõb õikõassi tõmba natuke enese poole, siis läheb (tuleb) sirgeks; M tämä ajattõõb enelleeᴢ ta mõtleb endamisi; Lu hoolimaitoo inemin ep kuuntõõ tšettää, ain teeb enee mukkaa kangekaelne inimene ei kuula kedagi, aina teeb oma tahtmise järgi; Lu tämä sai entä müü tehä ta sai oma tahtmise järgi teha; M täm izz entäz eb uzgo ta ei usu iseennast(ki); J uhs ize enessä avauᴢ uks avanes iseenesest; J se inemin on ain ize enellee, tšettä ep salli, ain ühsinää see inimene on aina omaette, kedagi ei salli, aina üksinda; M mitäleeb lahz izze enelle idgõb iĺĺekkõizõõ laps millegipärast nutab tasakesi omaette; J veel ko sillõõ kase on tšähzittü teh́h́e, vai siä ize päittää kas sind on kästud seda teha või (teed) sa omapead?
■ (sporaadiliselt esineb obliikvakäänetes ka reduplikatiivsete liitsõnadena спорадически выступает в косвенных падежах также в виде редупликативных сложений)
M täm mokoma ontši prokutoo, ep vaata izeen̆nee tak̆kaa ta ongi niisugune korratu, ei vaata iseenese järele
P i lein ize-entä tšättä müö ja lõin iseendale vastu kätt
I tiiʙ izegentäᴢ katissiɢ, i znatšit meeʙ lehmiä imemää teeb (= muudab) enda kassiks ja, tähendab, läheb lehmi imema
Lu mutamaa onõ izzeenessä mussa, pehmiä, tämä murõnõʙ, niku liiva mustmuld on iseenesest must, pehme, see mureneb nagu liiv.
Vt. ka ikä-ize
Vt. ka ittse

kammuga K L P Po Lu (I), g kammugaa Lu niisugune, selline | vn такой
L taivas kummittyõb üöl, kammuga niku sammaᴢ, tulizõt sampaad meneväd mõnyõ puolyõ taevas on öösel virmalised, niisugune nagu sammas, tulised sambad lähevad mitmele poole
L miε jumalalt tšüsüzin aikaa kammugaa vävüä ma palusin jumalalt just sellist väimeest
I mustalainõ meep tak̆kaa da nagraʙ: millõõ kammugia durakkoi i piäʙ mustlane läheb tagant järele ja naerab: mul(le) selliseid lolle ongi vaja
Lu tõi lauta hurstii kammugaa tõi sellise laudlina
Po kammuga sõna niisugune sõna.
Vt. ka kamma, kammaga

kanniimokoma: kannimokoma Lu (J) kanni-mokoma Lu niisugune | vn такой
Lu õsa millõ kanni-mokoma kuraᴢ osta mulle niisugune nuga
J kannimokomõit brüllikkait uulii ilmõz enõõ nähnü niisuguseid pakse (pruntis) huuli pole ma ilmaski näinud
J mustõlain meep takann de nagrõʙ: millõõ kannimokomii durakkoit i piäʙ mustlane käib taga ja naerab: niisuguseid lolle ongi mul vaja

süntüä K L P M S Po Lu Li J (Kett. Set. R-Lön. R-Reg. Kõ-Len.) süntüäɢ I, partits schünnent Kr, pr sünnün K M Lu J, 3. p süntüüʙ [sic!] P, imperf süntüzin P M Lu J
1. sündida | vn рождаться, родиться
L naizõll süntü poika, ep süntünnü tütär naisel sündis poeg, ei sündinud tütar
M lahs süntü i täm̆mää õnni süntü laps sündis ja tema õnn sündis
M taarostal toož on nainõ vad́jalain, vad́jakko, maiz on süntünnü külavanemal on naine samuti vadjalane, vadjalanna, Matis (= Mati külas) on sündinud
Li miä õõn kassin süntünnü, miä õõn tätšäläin ma olen siin sündinud, ma olen kohalik (siinne)
I lahsi süntüje maa päälee laps sündis ilmale
S lahzõt süntüzivät saunaa lapsed sündisid saunas
Lu kui lahsi süntü, kõhallaa risitättii kui laps sündis, kohe ristiti
J tämä jo vohmõnn on süntünnü ta on juba lollina sündinud
I eelläaikaa süntüje lahsi laps sündis enneaegselt
K durakkoi ep tšüntää ep tšülvää, ize süntüväᴅ vs lolle ei künta ega külvata, ise sünnivad
Lu povvõl vootta on süntünü (ku on peeni) põua-aastal on sündinud (kui on väike inimene)
J süntümett sündimata
2. sigineda, tekkida, luua | vn появляться, появиться, возникать, возникнуть, получаться, получиться, образовываться, образоваться
M kloppia piti tappaa lõppukuuta, siz näväd eväd nõizõ enäp süntümää lutikaid pidi tapma vanas kuus, siis ei hakka neid enam siginema
J pahnamizi õlgõss sünnüb ruupo pahnamisel tekib õlest (õle)puru
J iski kõrraa, süntü laita rl lõi korra, tekkis laid (= laeva küljelaud)
M kõõz maailma süntü kui maailm loodi
Lu ku kuu sünnüʙ, siz on niku sirpii terä kui kuu luuakse, siis on nagu sirbi tera
3. juhtuda, toimuda | vn случаться, происходить
J päivää pitkull (= johzull) võip kõik süntüä päeva jooksul võib kõik(e) juhtuda
J tšenni ep tää, mitä võip süntüä tulõvõl voott keegi ei tea, mis võib juhtuda tuleval aastal
J ilm süüt mittäitši ep sünnü ilma põhjuseta ei sünni midagi
J süntü mokom d́eelõ juhtus niisugune asi
4. sobida, sünnis olla | vn подходить (что-то кому-то)
Po tällee siin ep sünnü õlla tal ei sobi siin olla
I maall ep süntünnüm mennäɢ, meni maanalõttsõõ (muinasjutust muti kohta:) maa peal ei sobinud minna, läks maa alt.
Vt. ka süntiä²

tšülvää Kett. vdjL K U L P M Kõ S Lu Ra J (Len. R) tšülvä J-Tsv. tšülvääɢ I (vdjI) Чю́льве Pal₂ K-reg₂ Ii-reg₁ Кю́льве Pal₂, pr tšülvän K R P M Lu Ra tšülven J, imperf tšülvin U P M Kõ Lu Ra J külvata; (mingit vilja või põllukultuuri) maha teha | vn сеять; засевать
Li vanad mehed ennee tšülvettii õmall aigõlõ kõiɢ. kagrall õli õma aikõ i õzrõllõ i vehnäll niill õli õma aika tšülvää vanad mehed külvasid ennemalt kõik (külvid) omal ajal. Kaeral oli oma aeg ja odral ja nisul, neil oli oma aeg külvata
P vaatõttii, millin tševäd vai kyõs saap tšülvää vaadati, milline (tuleb) kevad või millal saab külvata
Kõ tšev̆vääl tšülvääᴢ kagraa, meil tšülvääs per̆rää jürtšiä kevadel külvatakse kaera, meil külvatakse (kaera) pärast jüripäeva
Lu ku kuulõt suurusõtta tšakkoa, sis tšako petäʙ, siz elä mee tšülvämää kui kuuled kägu hommikueineta, siis kägu petab, siis ära mine külvama
Lu kase seemene ittääʙ, saap tšülvää see seeme idaneb, võib külvata
Li siiz veitettii valo niku tšülvää kagraa vai siäl tšesä rüissä, vehnää siis veeti (põllule) sõnnikut, (et) nagu külvata kaera või seal (veel) suvirukist, nisu
P iezä tšülvämiss äessääss enne külvamist äestatakse (põldu)
Li ku tšülvettii, siz võtõtt taas päält äesettii, kahõlt kõrtaa kui külvati, siis võeti (ja) taas pealt äestati, kaks korda (järjest)
J jutõllaa, jot suviviĺĺaa om parõp adrõn nalaa tšülvä öeldakse, et suvivilja on parem külvata adra alla (= külv küntakse puuadraga mulda)
Li sis poikanõ meni eez ja sis takkaa tšülvejä taas sihee poigaa jältšii müütä tšülvi siis poisike läks ees ja siis järele külvaja taas siia poisi jälgi mööda külvas
Li tämä meni i tšülvi kahs tšäsimüssä kõrrõᴢ ta läks ja külvas kaks külviriba korraga (s.t. parema käega kord jalgade ette, kord paremale kõrvale)
Lu võtõttii tšülvö vakassa i tšülvettii võeti (seemet) külvivakast ja külvati
J aivoi, jo tšülvemä piäb nõiss, a paarńaattši veel tšüntemett oi-oi, peab juba külvama hakkama, aga kesadki veel kündmata
P tšen mitä tšülväʙ, sitä niitäʙ vs kes mida külvab, seda (ka) lõikab
J touko-viljää tšülvettii tševäällä tõuvilja külvati kevadel
J müü tšülvimmä tševäällä suvikassa me külvasime kevadel suvirukist
J rüiz on tšülvettü rukis on külvatud
J põllot tšülvettü põllud on külvatud (= seemendatud)
I kui eellä lin̆naa tšülvettii kuidas ennemalt lina külvati?
M eellä tšülvettii kańivaa vanasti külvati kanepit
J väliss i med́d́e poolla tšülvetä greettsina vahel külvatakse ka meie kandis tatart
J enne tšülvettii suurõt põllod vikkia õpõzillõõ süüvvä enne külvati suured põllud vikki hobustele süüa
Ra tšülvettü ärüd on kaunis põldristik (külvatud ristik) on punane
M tšülväd markofkaa külvad porgandit
Lu mõnikkaall on tšülvettü kumina, akkunall kazvaʙ mõnel on külvatud köömned, õues kasvavad
K durakkoi ep tšüntää ep tšülvää, ize süntüväᴅ vs lolle ei künta ega külvata, ise sünnivad
M va ku nüd avvoʙ, taitaa tšülväb obahkoo (ilmast:) vaat kuidas nüüd hautab (= on palav, kuum), vist külvab seeni
■
J taivõs kõig on tšülvettü tähtiikaa kogu taevas on tähti täis külvatud.
Vt. ka tšülvöä

tšüntää K P M Lu Li Ra J (Kett. vdjL R U Ke Kõ) tšüntεä L tšüntä ~ tšüntää J küntää (Salm₁ 772 Ja Ku Kr) -tääɢ I (vdjI) Чю́нта Pal₂ K-reg₂ Цю́ндаме Pal₂ Цю́ндамэ Ii-reg₁ Кю́ндаме́ Pal₂, pr tšünnän K R P Lu tšünnen J, imperf tšünnin P Lu J tšüntäzin Lu künda | vn пахать
Lu tšen maata tšünti, se õli maameeᴢ kes maad kündis, see oli põllumees (maamees)
J aivoi, jo tšülvemä piäb nõiss, a paarńatši veel tšüntemett oi-oi, juba peab külvama hakkama, aga kesagi veel kündmata
Lu minuu mälehtüzez eb õllu ühtää vaŋkkuria, eb õllu ühtäätši pluugaa, adraakaa tšünnettii minu mäletamise järgi ei olnud ühtki vankrit, ei olnud ühtki raudatra, puuadraga künti
J adraka tšüntemin võtab rohkap aika ku pluugaka puuadraga kündmine võtab rohkem aega kui raudadraga (kündmine)
Lu anna millõ adra tšüntää anna mulle ader kündmiseks (künda)
P tšünnettii sorkkaadraakaa künti harkadraga
Li kõik tšünnettii talvõssi kõik (koristatud põllud) künti talveks (üles)
K kõlmisõõ tšünnettü da valot pantu, siiz roχta bõlõ, vot siiz i leipää saab uottaa (Mäg. 137) (kui) kolm korda on küntud ja sõnnik pandud, siis (umb)rohtu pole, vaat siis võib ka saaki (vilja) oodata
P siš tšüntääss valo maa süämmie siis küntakse sõnnik maa sisse
Lu se põlto tšünnetää sütšüzüssä viimizessi, jätetää paarńassi see põld küntakse sügisel viimasena (ja) jäetakse (järgmisel aastal) kesapõlluks
M paarńumaa üh̆hee vuuvvõõ ookaaʙ, siis taas tšüntääᴢ kesapõld puhkab ühe aasta, siis taas küntakse (üles)
Li säŋki nüt piäp tšüntää kõrrepõld tuleb nüüd künda
K siis tševääll äesäᴅ i siis kõrtaaᴅ, pluugaakaa tšünnäᴅ (Mäg. 138) siis kevadel äestad (sügiskünni) ja siis kordad (= teed korduskünni), raudadraga künnad
Lu tšünnetää sarkaa, mennää peräz äessämää küntakse sarga, pärast minnakse äestama
M se on tšünnettü nurmi see on küntud põld
P seiväd opõzõᴅ, menin miä tšüntämää kahõll opõzõll hobused sõid, (siis ma) läksin kahe hobusega kündma
J arga opõizõka om pask tšüntä ara hobusega on vilets künda
P miε enäpää tšüntää ev või hailiikaa i apuo-piimääkaa ma enam ei jaksa künda silkude ja hapu kohupiimajoogiga (= viletsa toiduga)
M hulluita ep tšüntää ep tšülvää, a izze süntüväᴅ vs lolle ei künta ega külvata, aga ise sünnivad