[VOT] Votic Dictionary

SõnaraamatustLisamaterjalid@tagasiside


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 231 artiklit

ajaa Kett. K U L P M Kõ S Lu J Ku (R-Reg. V Li Ra Kr) aj̆jaa M Kõ ajjaa Po Lu Li aijaa Kett. M Lu aijjaa Lu aja J-Tsv. aj̆jaaɢ vdjI I Ma ajjaaɢ I, pr ajan K R L P M Kõ Lu J aj̆jaa vdjI, imperf ajõn P M Lu ajõin J ajin (Li) ajazin P M
1. (kedagi liikvele, ära, eemale) ajada, (kuhugi) minema sundida, (midagi kuhugi) ajada, (ümber) paigutada | vn гнать, погнать, сгонять, отгонять, вгонять
M kõõᴢ kõv̆vii aj̆jaaᴢ ovõssa, siz alagoitaʙ täm̆mää tav̆vii kui (puhituses) hobust jooksutatakse (aetakse) kõvasti, siis (see) kergendab tema haigust
K meeskuuma ovõss ajaʙ meesvader juhib hobust
Lu dubinaakaa ajõttii tüh́h́ee malakaga aeti tööle
P urpavittsoikaa jürtšin uomniiz ajaass lehmii karjaa urvavitstega aetakse jüripäeva hommikul lehmi karja
J pakkoo ajama pakku ajama
K ajõttii taaz vällää med́jeᴅ, paikalta aeti meid jälle kohalt ära
Lu ajamizõõ ajõn tätä, tämä eb mennüᴅ küll ajasin teda, tema ei läinud
Lu perennainõ ajõ kahtõ tüttöä ülleelee perenaine ajas kaht tüdrukut üles
J aja vene rantaa aja paat randa
M niitid aj̆jaas kolodallõõ lõim aetakse lõimepakule
Lu ŕuuguu ajajõᴅ ridvaajajad (= need, kes jääalusel kalapüügil noota ridvaga edasi ajavad)
Ra mügrä ajab maata, pilap kõik peentaraᴅ mutt ajab mulda (üles), rikub kõik peenrad
J tuisku ajap talvõll suurõd aŋgõᴅ tuisk ajab talvel suured hanged (kokku)
J svaajaa ajama vaia sisse lööma
J vasara [= vasaraa] on ajõttu puin varsi vasar on löödud puust varre otsa
M aja viĺĺaa lipitsaakaa kok̆koo aja vili viskelabidaga kokku
Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ahne sööma, kõik ajab alla
J ümper ajama ümber ajama, kummuli ajama
2. taga ajada, püüda, otsida | vn гнаться, гоняться; преследовать
J menti suutoo õikuss ajama mindi kohtusse õigust taga ajama
J lahzõt tullaa akkunoi müü ajamaa linnassii lapsed tulevad majast majja linnaseid koguma
Lu miε n ajanu viinaa ma ei ajanud viina taga (= mul polnud viinahimu)
Lu ku inemin meeb naapurii vai tõisõõ talloo ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa, što siä tulit tuulta ajamaa kui inimene läheb naabri juurde või teise tallu ilmaasjata, siis talle öeldakse, et sa tulid tuult taga ajama
M mitä siε tulit tuulta ajamaa, etti sillõ nii bõõ aikaa kas sa tulid tuult püüdma (tuld viima), et sul on nii kiire
M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama
M veel em̆mää piimä on uulii päällä, a jo tütterii algab aj̆jaa tak̆kaa veel on emapiim huultel, aga juba hakkab tüdrukuid taga ajama
3. (mingit vedelat ainet) eraldada (kuumutamise teel) | vn гнать, добывать посредством перегонки
Lu rüsümäell ajõttii tõrvaa Rüsümäel aeti tõrva
J ajaʙ viinaa ajab viina
Lu rauta korissa ajõta kalaa razvaa raudkiisast aetakse kalarasva
4. (karvu, sulestikku jne.) maha ajada, ära lõigata, eemaldada | vn удалять, удалить (о волосяном покрове); линять
Lu parta piäb ajjaa poiz ja ivusõᴅ habe tuleb maha ajada ja juuksed (samuti)
Lu piäb aijjaa karvoa varila veelä i kurasõl (tapetud seal) tuleb ajada karva kuuma vee ja noaga
K karssaa ajaass, pantaass kuparossa i võita päälee sügelisi ravitakse (aetakse ära), pannakse vaskvitrioli ja võid peale
J koir ajap karvaa koer ajab karva
J sulkiit ajama sulgima
J tšüüniit ajama küüsi vahetama
5. mingisse olukorda asetada, muuta; tekitada, moodustada (ka refl. või impers.) | vn ввергать, вгонять (в какое-либо состояние), изменять; порождать (также возвр. или безл.)
M on ajannu en̆nee täünnää niku meriärtšä on ajanud (= söönud) ennast täis nagu merihärg
Ra viholine on ajanu õpõzõõ üül vaahtoo paha vaim on ajanud hobuse öösel vahtu
J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama
P tšätiesie ajõn villie hõõrusin käe villi
J vakkoa ajama vagu ajama
J kui va tuli soojõ, nii puud nõisti podžgõlõõ ajama kui vaid läks soojaks, nii hakkasid puud punga ajama
vesi ajab üli vesi ajab üle (serva)
J para·iko nõizõp tšihuma, jo pulloa ajaʙ kohe hakkab keema, juba ajab mulle
Lu ajannu liiva leetunud liiv
J tšiini ajannu tee umbetuisanud tee
Lu nõizõb dräänii ajamaa hakkab mäda eritama
6. impers umbe, paiste ajada | vn нарывать
Lu puikko meni sõrmõõ, ajap sõrmõa pind läks sõrme, ajab sõrme umbe
Lu ajat puikoo tšätte, ajab i nõizõb vaivattama ajad pinnu kätte, ajab umbe ja hakkab valutama
7. sõita, kihutada eхать, ездить, мчаться
J enn jutõltii, što iiĺä ajap tšiviteet müü õpõzõõkaa, vod i jürizeʙ enne öeldi, et Elias sõidab kiviteed mööda hobusega, vaat (niiviisi) müristabki
M talvõll lait́ool ajaaᴢ talvel sõidetakse reega
Lu izvozaa ajõttii käidi (sõideti) vooris
M täm ajõ aftobusall kattilalõõ ta sõitis bussiga Kattilale
Lu laiva ajap seiliiᴢ laev sõidab purjedes
Lu mikälee merez ajaʙ miski triivib meres
Lu seĺĺäz ajaʙ ratsutab
Li poikõzõt taas tooti õpõzõt kottoo, ajõttii tšiizaa poisikesed tõid hobused taas koju, kihutasid võidu

M kase maa on kaŋkõa, piäʙ kõlmõlta piiltä äessää, aja üv̆vii rissii rassii see maa on kõva, tuleb kolm korda äestada, aja (= äesta) hästi risti-rästi (üle)
M piäb mennä kadokalla aj̆jaa, etti tul̆lõiᴢ lak̆kõa põlto tuleb minna rullima põllurulliga, et saaks sile põld
P maamuna vagot piεb ajaa opõzõõkaa kartulivaod tuleb ajada hobusega
K mitä see miez aźźaa ajaʙ (Al. 11) mis asja see mees ajab?
J naĺja ajama nalja tegema
J ajab ĺaasaa ajab naljajuttu
J vilett ajama vilistama
J rissi sõna ajama sõnelema, tülitsema
Lu ajab ühtee on sarnane
J tämä ajab minuss üli ta on minust üle
J ent õikassi ajama ennast õigustama
Lu aja tšiireepää (kaarte mängides öeldakse:) käi kiiremini välja

akkuna Ränk K L P M Kõ V Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ja-Len.) akkunõ Lu Li akkun Lu J-Tsv. Аккуна Tum., g akkunaa K L P M Lu Li J
1. aken | vn окно
Li akkunõt ku õltii õikõas poolõs, siz ahjo õli tehtü kurraa poolõõ, jott sis parõpi sinne näüb ahjoo kui aknad olid (uksest minnes) paremal pool, siis ahi oli tehtud vasakule poole, et siis näeb paremini sinna ahju
M vahittii akkunassa, mitä se hakka nõizõp tetšemää vahiti aknast, mida see eit hakkab tegema
Lu ku jumal jürizi i tulta lei, siiz akkunaa tehtii kurassõõkaa risiᴅ kui müristas ja lõi välku, siis tehti aknale noaga ristid
Li meil on pantu järtšü ihan akkunõn nallõ meil on pandud pink lausa akna alla
M näilee niku para kannaʙ, tuõb uhsiissa ja akkunoissa neile nagu kratt kannab (varandust), tuleb ustest ja akendest
Lu akkunat tärizeväᴅ aknad tärisevad
Lu akkuna on ragollaa aken on praokil
M tee akkuna sellällä·ä avõõ tee aken pärani lahti
Lu akkunat higõssuvaᴅ, tääʙ vihmaa akna(klaasi)d higistavad, (see) ennustab vihma
M uhzilla ja akkunoilla on sakaraᴅ ustel ja akendel on hinged
J viiloo akkun viilu-, katuse-, pööninguaken
Li akkuna petliᴅ aknahinged
Lu akkuna poduška ~ akkuna päälüᴢ aknalaud
Lu akkunaa hiki aknahigi
Lu akkunaa ramka aknaraam
M akkunaa nališnikaᴅ akna pealisliistud
Li uhzõõ i akkunaa piinõᴅ ukse ja akna piidad
Li akkunaa ruupu ~ Lu akkunaa zvena aknaruut
M akkunaa klazi aknaklaas
J akkunaa kokka akna haak
2. räppen, leitse-, suitsuauk | vn дымовое оконце, диал. дымник
Lu uhzõõ pääl on tehtü akkuna ukse peale on tehtud suitsuauk
Lu akkuna võtõttii avõõ, jäänos-savvu meni poiᴢ räppen võeti lahti, ving läks välja
I ülimein akkuna (Ränk 55) suitsuauk (ukse kohal seinas)

J lahzõt tullaa akkunoi müü ajamaa linnassii lapsed tulevad majast majja linnaseid koguma (ühiseks õlletegemiseks).
Vt. ka viiloakkuna, üĺeezakkuna
Vt. ka ikkuna

alaa Kett. K L P M Kõ Lu Ra J al̆laa M Kõ S I allaa M Po Lu I alla Kõ-Len. I ala K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Reg. Lu Ra J-Must. J-Tsv. Kr
1. adv alla, allapoole | vn вниз, под
P lazzõttii mäjess alaa saanikkoikaa lasti kelkudega mäest alla
M ku nõisaᴢ näitä saattoita vetämää, siis pissääz al̆laa suurõt kepiᴅ kui hakatakse neid (heina)saade vedama, siis pistetakse alla suured kepid
J peened lahzõt kussa ala väikesed lapsed kusevad alla
I alla liitsalla ii niin i ležiʙ näoga allapoole, ja nii lamabki
2. postp alla | vn под
L miε sõizattuzin kuuzyõ alaa ma jäin seisma kuuse alla
P siz grižaa t́at́a võtti tämää õmaa uolyõ alaa siis Griša isa võttis ta oma hoole alla
M tehtii tšütühsiä kapusaa al̆laa tehti kütist kapsa istutamiseks
M täm pannaᴢ vaŋgii al̆laa ta pannakse vangi
3. prep alla | vn под
M kase tee meeʙ al̆laa mäe see tee läheb allamäge
Lu taatta nappaab viinaa allaa süümi-zee isa võtab viina söögi alla
(noomeniga liitunult в составе композиты:) J juurõnalaa juure alla
I jäänal̆laa jää alla
Ra krinttsoin-alaa välistrepi alla
M lavõzõnal̆laa pingi alla
I väräjänal̆laa värava alla
I vüünal̆laa vöö vahele.
Vt. ka ahinalaa, ahjonalaa, akkunalaa, kailanalaa, maanalaa, päänalaa
Vt. ka allaallõ, allõ, nalaa

armo M Li J (K-Ahl. R-Lön. R-Reg. P Kõ), g armoo J armuo P
1. arm, halastus, hellus | vn милосердие
P antagaa millõõ jumalaa armuo perässi andke mulle (kopikas) jumala armu pärast
a miä n tää mitä sinne võroa kannõttii, veelko läzimizess vai mitä siäl armoa etsittii aga mina ei tea, milleks sinna kanti ohvrit, kas haiguse või mille vastu seal otsiti armu (= halastust)
M siin irmuᴅ, tänn armoᴅ (kui surnut viidi matmisele, pandi lautsiõled teele põlema, lapsed hüppasid üle ja ütlesid:) seal hirmud, siin armud
2. M hellitus | vn ласка, нега
3. hool, hoolitsus | vn забота, попечение
Li valta võtab õmmaa armoo riik võtab oma hoole alla.
Vt. ka armauᴢ, armu

arvotuᴢ P M Lu J (Ja-Len.) arvotus J-Must., g arvotuhsõõ: arvotussõõ M arvotusõõ ~ arvotusõ J mõistatus | vn загадка
J miä juttõn arvotusõ, a siä arva ma ütlen mõistatuse, aga sina arva ära
M lahzõt tõin tõizõlõ pajattaaᴢ arvotussia lapsed ütlevad üksteisele mõistatusi.
Vt. ka arvatuᴢ, arvatõᴢ, arvo, arvutuᴢ, arvõtuᴢ

arvotõlla (R-Lön.) arvotõll J-Tsv., pr arvottõlõn: arvottelen R-Lön. arvottõõn J, imperf arvottõlin J frekv
1. (ette) aimata, ennustada | vn загадывать
J jõka inimin arvottõõb õmass tulõmizõss iga inimene ennustab (endale) oma tulevikku
2. mõistatusi esitada | vn загадывать, давать загадки
J lahzõd arvotõlla tõin tõizõlõ arvotussiit lapsed ütlevad üksteisele mõistatusi
J ain veel arvottõõtt ja ett võinõ arvõt aina veel esitate mõistatusi ja ei suuda vist ära arvata.
Vt. ka arpoa, arvautõlla

bibli M J-Tsv. (Kõ-Len.) bibĺi P M biibĺi J pibĺi P, g biblii J bibĺii M piibel | vn библия
J kuunõlkaa, lahzõt, kui izäz lugõb bibliä kuulake, lapsed, kui (te) isa loeb piiblit
M lugõb niku bibĺissä loeb nagu piiblist.
Vt. ka piblitširja

boraŋka M boranka (I), g boraŋkaa M baranka, rõngaskuivik | vn баранка
I bulkaᴅ ili borankaᴅ mikä on saiad või barankad, mis (parajasti) on
I munnõõ korjaavaᴅ, lid́enttsaa korjaavaᴅ, borankaᴅ ii kane brännikkojõ korjaavaᴅ (lapsed) korjavad (lihavõttepühadel) mune, korjavad siirupikompvekke, barankasid ja präänikuid korjavad
I õsimmaɢ saahharia siäĺĺä borankoo seĺd́iä ostsime seal tükksuhkrut, barankasid, heeringat

bumisa P M (Kett.) bumissa Lu bumiss J-Tsv. pumisa (M-Len. Kõ-Len.), pr bumizõʙ Kett. P M Lu J, imperf bumizi M J pumizi kõmiseda, kumiseda; müdiseda, tümiseda | vn издавать, издать гул, гудеть; громыхать
M tühjä astia bumizõʙ tühi astja kõmiseb
J peenet tšellot tilissä, suurõd bumissa väikesed kellad tilisevad, suured kõmisevad
Lu kõrvõd jo bumizõvaᴅ niku tükiss ammutaa kõrvad juba kumisevad, nagu suurtükist tulistatakse
M vod nüd bumizi mennä vaat nüüd müdises minna
M lahzõᴅ joonittõõvaᴅ jäätä möö, muuta ku bumizõmin va lapsed jooksevad mööda jääd, (pole) muud kui vaid tümin (kuulda).
Vt. ka bomisa

dookka M J, g dookaa M J tark, arukas, nutikas, terane | vn смышлёный, дока
M lahzõd on nüd aivoo dokaᴅ lapsed on nüüd väga targad
J tämä on dookka nain ta on arukas naine

dvuju·urudnõi P dvojurodnoi M, g dvuju·urudnõi nõbu | vn двоюродный брат, двоюродная сестра
P sõsaruχsii i velleχsii lahzõd ovad dvuju·urudnõiᴅ õeste ja vennaste lapsed on (omavahel) nõod
P dvuju·urudnõi veĺĺi meesnõbu
P dvuju·urudnõi sõzar naisnõbu

eittiissä Lu Li (P) eittiiss ~ eittiss J, pr eittiin Lu Li J, imperf eittiizin Lu Li eittizin J (magama, pikali) heita | vn улечься; ложиться, лечь
Lu miä tšümmee tunnia ohtogossa eittiin makkamaa ma heidan magama kell kümme õhtul
Lu lahzõd evät taho eittiissä makkamaa lapsed ei taha magama heita
J tait õõd väsünnü, eittii pitkii, hookaa oled vist väsinud, heida pikali, puhka

ellä² K-Ahl. K-Al. K-Salm1 R-Lön. R-Reg. M I (R-Eur.) elle M hellä Li (Lu) helle J, g ellää hell, õrn, tundlik | vn чувствительный, нежный
K enne on ellä eittümää (Al. 46) ema on hell ehmuma
M ellä paikka on tšäezä: kui puututaᴅ, vaivattaaʙ hell koht on käe sees: kui puudutad, (siis) on valus
M mentii ellässi jalgaa alussõõᴅ jalatallad muutusid hellaks
J ai kui on helle, nii ett vaa eb anna kerttää oi, kui hell on, nii et ei või puutuda
I elläᴅ rõhgaa lahsõᴅ lapsed on väga õrnad

J ühs on hellä einää aika, tõinõ on rutto rüttšee niittü rl üks on hell heinaaeg, teine on kiire rukkilõikus

eloosõõ M J el̆loosõõ M eloosõ K elosõõ J elosõ J-Tsv. ellu (jääda, ärgata) | vn (остаться) в живых, (пробудиться) к жизни
J perält ruikoo kõig lahzõt koolti, va ühs jäi elosõ peale rõugeid (= rõugete põdemise järel) surid kõik lapsed, vaid üks jäi ellu
K nõisi tüttärikko eloosõ ärkas tütarlaps ellu.
Vt. ka eluu

emintimä Kett. K L P M Lu Li J, g emintimää Lu J emintimεä L emintimä J võõrasema | vn мачеха
J pahaizõ emintimäka lahzõd näh́h́ä gooŕa halva võõrasemaga näevad lapsed viletsust
M õli emintimällä õma tütär i tütärlentämä võõrasemal oli oma tütar ja võõrastütar
Lu meri kõnz on emä, kõnᴢ emintimä vs meri kord on ema, kord võõrasema

emä¹ Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ma Kr (U) Емя Pal1 Эма Tum. ämma ~ emma ~ emme Kr, g emää R M Lu J em̆mää M I Ma emä Lu J
1. ema; emaloom | vn мать; матка
M is̆sää veel kutsõttii t́at́a, a emä ain õli emä isa kutsuti veel {t́.}, aga ema oli ikka {e.}
Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõd on läsiväᴅ emal on süda peos, kui lapsed on haiged
Lu meri kõnz on emä, kõnz emintimä vs meri kord on ema, kord võõrasema
Lu isiä on mõnta, a emä on ühs vs isasid on mitu, aga ema on üks(ainus)
Ra kase lahsi kõvvii tunnub emääsee see laps on kõvasti emasse läinud
Ra niku emässä lõh-gõttu, nii on emmää tämä lahᴢ nagu emast lõigatud, nii on emasse see laps
Li tämä mill on sukkua emää poolõssa ta on mulle ema poolt sugulane
M näd noorukkõinõ üppi mehelee, veel em̆mää piimä uulilt ep kuivannu näe nooruke(sena) läks (hüppas) mehele, emapiim pole veel huultelt kuivanud
J rodnoi emä lihane ema
I ämmä õli meh̆hee emä ämm oli mehe ema
Lu emäl eläʙ (ta) elab ema juures
M jumalaa em̆mää rukooltii palvetati jumalaema poole
M tšimo emä emamesilane, mesilasema
J meill on lautta lähtemii, tõin on lähtemii emije rl meil on laut (täis) õhvasid, teine on õhvade emasid
ep piε juõlla, etti põrsaad on niku iireᴅ, ato emä võib neet süüvvä ei tohi öelda, et põrsad on nagu hiired, muidu võib emis (ema) nad (ära) süüa
P i kuoli i emä lintu ja (nii) suri emalindki
Lu kui lammas poikiiʙ, siz on emä lammaᴢ, teeb võdnaᴅ kui lammas poegib, siis on emalammas, toob (teeb) talled
2. eideke, emake | vn матушка
soikkolaz on emä nastassija Soikkolas on eideke Nastassia
3. haldjas | vn дух, сверхъестественное существо, женского пола
Po jõka paikkaz õlivad õmad emäᴅ igas kohas olid omad haldjad
M tulõll on emä, emä od́d́ap tulta tulel on haldjas, haldjas hoiab tuld
K tulõõ emä tulõb ahjoss tulehaldjas tuleb ahjust
L babu ka rissiezi taivaa emälie, i maa emälie i vie emälie, i tuulyõ emälie vanaema palus risti ette lüües taevaema (= neitsi Maarjat) ja maahaldjat ja veehaldjat ja tuulehaldjat
Lu vesi emä taitaa veez onõ veehaldjas on vist vees
I jõğgõõ em̆mää nähtii jõgõza jõehaldjat nähti jões
Po saunaa makko iĺi saunaa emä saunahaldjas
I tarõõ emä tšuudittii saunahaldjas kummitas
I ku õlimmap peeneᴅ, meitä aina puga·ĺi: elkaa meŋkaa riigaa, siεlä riigaa emä isuʙ, teitä võtaʙ kui väikesed olime, siis meid aina heidutati: ärge minge rehetuppa, seal istub rehehaldjas, võtab teid (kaasa)

P tulyõ emä vieri ahjuo iezä keravälk veeres ahju ees.
Vt. ka isä-emä, jarvi-emä, maa-emä, mettsä-emä, riiga-emä, rissemä, sika-emä, sooemä, tuli-emä, tulõõ-ema, vee-emä, vesi-emä, üü-emä
Vt. ka emo¹, enne¹

emätoo Li, g emättomaa emata | vn сирый, без матери
emättomaᴅ lahzõᴅ emata lapsed.
Vt. ka izätoo-emätoo
Vt. ka emitöi

emüᴅ Kõ J (K) emüt K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Reg. emüd K-Salm1 R-Reg., g emüü emake | vn матушка, мамочка
J lahzõd itkõvad emüttä rl lapsed nutavad emakest (taga)
J emüd minnua sünnütteli rl emake mind sünnitas
elä eittele emüttä, emüd nätši suurõd vaivaᴅ rl ära hülga emakest, emake nägi suured vaevad.
Vt. ka emakko¹, emo¹, emoiᴅ, emonõ, ennekko, ennen, enni

en: sg 1. p en Kett. Len. K R-Reg. U L P Ke M V Lu Li J vdjI I Ko Kl Ku ün Kr, sg 2. p eᴅ Kett. Len. K-Ahl. K-Al. K-Sj. R-Reg. U L P M Lu Li J I ed Kr, sg 3. p Kett. Len. vdjL K R-Reg. U L P M Kõ Po Lu Li Ra J vdjI I Ku eb Kr ei Kett. K R-Lön. M V Lu Ra J-Tsv. I, pl 1. p. emmä K R-Reg. L M V Po Lu Li J Ku emme Len. J emmäɢ I, pl 2. p. ett/ä K-Ahl. L M Lu-Len. J-Must. -e Len. J-Tsv. ett J-Tsv. -äɢ I, pl 3. p. eväᴅ Kett. Len. K R-Reg. U L P Ke M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I Ko Ku eiväᴅ Li J-Must. (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) ei (eitusverbi olevikuvormid; imperatiivivorme vt. sõnaartiklist elä) (я, ты, он, она, мы, вы, они) не (вспомогательный отрицательный глагол с парадигмой настоящего времени; формы повелительного наклонения см. в статье elä)
Lu miä en tää, meen miä vai em mee ma ei tea, lähen ma või ei lähe
L el liene sillõ pari ma ei saa sulle paarimeheks
J em miä süünü, em miä juunu ei ma söönud, ei ma joonud
J miä ene peltšää (Must. 145) ma ei karda
Lu õõt siε vait vai ed õõ kas sa oled vait või ei ole!
Lu kurjall ilmall et saa mittää kujalla tehä halva ilmaga ei saa (sa) väljas midagi teha
Lu tämä eb õõ terve ta ei ole terve
Lu tšen meni, tšen eʙ kes läks, kes ei (läinud)
K tšenniid eb näe, tšenniid ep kuulõ keegi ei näe, keegi ei kuule
L ep sinua vesi upota, ebi tuli põlõta ei sind vesi uputa ega tuli põleta
Lu elä soo tõizõl sitä, mikä enell ei kõlpaa vs ära soovi teisele seda, mis endale ei kõlba
P litši ep tõhi mennä ligidale ei tohi minna
M ei piε minulõõ mul ei ole vaja
M süvv eb annõttu süüa ei antud
Lu linnud ennää ep tultu tarraa linnud enam ei tulnud aeda
Lu müü emmä süünee veel meie ei (ole) veel söönud
Lu müü kazvatamma ommaa poikaa tüü perässä, a emmä vargassa meie kasvatame oma poega töö jaoks, aga ei (kasvata) varast
J emmä tullõ maittsõ, emm merittse rl me ei tule maitsi ega meritsi
L ilm emm anna ilma (rahata) me ei anna
L että tüö lie elozaᴅ, liettä ilmaa päittä te ei jää ellu, jääte ilma peadeta
I ettäg õlõɢ te ei ole
J paan luzikaa lautoilõõ, etti lahzõd evät saataiᴢ panen lusika riiulile, et lapsed ei saaks (kätte)
L evät saa immoa riitõmizõss (nad) ei saa riidlemisest himu täis
Li talopoigad eivät tšäütü jahtii talupojad ei käinud jahil
(sporaadiliselt liitununa eelneva või järgneva sõnaga; eitusverbi liitumise kohta järgneva verbiga õlla vt. sõnaartiklist enõlõ спорадически присоединяется к предыдущему или последующему слову; о слиянии этого негационного глагола с последующим глаголом õlla см. в статье enõlõ:) J emmiä enepä ted́d́ee talosõõ jalkaa pisä ei ma enam teie tallu jalga tõsta (pista)
P dabušnikka pajatti meilie kaaskoi, etti müömmä nukkuiss makaamaa hobusekarjus rääkis meile muinasjutte, et me ei uinuks magama
J rihez on niku viŋga haisu? – entää, minuss viŋka bõõ! toas on nagu vingu lõhna? – Ma ei tea, minu arvates vingu pole
I epko õis sõk̆kya kui ta poleks pime!
J pääs kõig nii mässäüz, jot enepä nsaa migäisstši tolkkua peas läks kõik nii segi, et ma enam ei saa millestki aru
P peltšäzin dai m mennü kartsin ja ei läinud
P miε n tää, tšen õli ma ei tea, kes oli
Lu ko t tunnõ, nii miä õpõtan kui sa ei oska, siis ma õpetan
J sai vanassi, ilm ḱeppiä jo bi häülü jäi vanaks, ilma kepita enam ei käi
U no mihs naizikko p tuõ apii äessämää no miks naine ei tule appi äestama?
K möö mmää tää me ei tea
L ilma mm anna ilma (rahata) me ei anna.
Vt. ka , eiko, eikä, elä, eläko, eläku, ene, eni¹, eŋka, eŋko, eŋkose, eŋku, enõlõ, etteʙ

ennemmäᴢ Li ennemäᴢ ~ ennemäss Lu ennemmeᴢ J
1. enne, varem | vn раньше
Lu tuli tuõb ennemäs ku jürü tuli (= välk) tuleb enne kui müristamine
Lu mehet tšävvää ennemäs pessiimäz i tšülpeemäᴢ, perrää mennää naizõd i lahzõᴅ mehed käivad enne pesemas ja vihtlemas, pärast lähevad naised ja lapsed
Lu no viĺja piti ennemäss riigaᴢ kuivattaa, kõns tämä õli veel õlgõs tšiini noh, vili tuli enne rehes kuivatada, kui ta oli veel kõrre (õle) küljes kinni
2. enne, ennemalt, vanasti, ammu | vn ранее, в старину, давно
Lu ennemäz lahzill õli kolpukka ennemalt oli lastel sirmita müts
Li kase tapahtu jo ennemmäᴢ see juhtus juba ammu

gant́t́ikka I, g gant́t́ikaa kompvekipaberist nelinurk (pandimängu mängimiseks) | vn фант, фантик
gant́t́ikkoilla mäntšiväᴅ lahsõᴅ kompvekipaberist nelinurkadega mängivad lapsed

hihitellä (J) hihitelle J-Tsv., pr hihittelen: hihitteen J, imperf hihittelin J frekv hihittää
hihitteep starikkojõõ viittää nagraa kihistab taatide viisi naerda
lahzõᴅ, elka hihitelka lapsed, ärge itsitage!

hoikiskõlla: hoikiskõll J-Tsv., pr hoikiskõlõn, imperf hoikiskõlin frekv huigata, hõigata, hüüda | vn кликать, перекликаться
lahzõt hoikiskõlla mettseᴢ lapsed huikavad (vastamisi) metsas

hoolimato J-Must. (Li), g hoolimatoohoolitoo
Li naapuriza ollaa hoolimatoᴅ lahzõᴅ naabruses (= naabril) on sõnakuulmatud lapsed

hoolimoitoo M hoolimoito M Li hoolimoiton Lu, g hoolimoittomaa sõnakuulmatu, üleannetu; kangekaelne | vn непослушный, озорной; упрямый
M kui lahzõd evät kuultaa em̆mää, juõllaᴢ: nät miltizõᴅ hoolimoittomad lahzõᴅ kui lapsed ei kuula ema, (siis) öeldakse: ennäe, missugused sõnakuulmatud lapsed!
Lu tšen ep kuuntõõ, se on hoolimoiton inemin kes ei kuula (teiste õpetusi), see on kangekaelne inimene
Lu siä ed muuta ommaa tappaa, ainõ õõd hoolimoiton sa ei muuda oma iseloomu, aina oled kangekaelne
M kase õpõn on hoolimoito see hobune on kangekaelne

hullu Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I (Ja-Len. Ku) χullu M Kõ Lu J ullu K-Ahl. R-Lön., g hulluu K P Lu J
1. subst., adj. hull, hullumeelne; meeletu, pöörane | vn сумасшедший; безумный, отчаянный
M hullu pajatap tarkõpassi meelevää hull räägib targemini kui tark
J joonittõõp ku hullu pää seĺĺeᴢ jookseb kui hull, pea seljas
Lu eb õõ puhaz hullu, a vähäizee p tappaa ei ole päris hull, aga (mõistust) jääb veidi puudu
Lu suurõss duumass meni hullussi suurest mõtlemisest läks hulluks
Lu hullujõõ koto hullumaja
J tämä juup hulluu viisii ta joob hullu moodi
J hulluss pääss tappõ tõizõõ hullust peast tappis teise (ära)
Lu õpõn õli maailmaa selve ja χullu johsõmaa hobune oli ilmatu kiire ja pöörane jooksma
J hullu tappõõmaa pöörane kaklema
J hullu juumaa meeletu jooma
Lu se on hullu õpõn see on hull (= lõhkuja, perutaja) hobune
L hullupaa sinua maai·lmaza bõlõ sinust hullemat (= halvemat) maailmas pole
2. marutõbine | vn бешеный
Lu ku hullu koira purõʙ, inemin meeʙ hullussi kui marutõbine koer hammustab, siis läheb inimene hulluks
J koira meni hullussi koer jäi marutõppe
3. adj., subst rumal, loll | vn глупый, дурак, дура
M χullu pää, niku tšihval leiväl pähää lüütü rumal (loll) pea, nagu kuuma leiva(pätsi)ga pähe löödud
M χullu pää jalgolõõ eb anna sihaa loll pea ei anna jalgadele asu (kohta)
M tšen bõ alguu aluttaisõis, tšen bõ lõp̆puu lõputtaisõis, ni hullu tšehsipaikaa kokuttaisõiᴢ kes alguse alustaks, kes lõpu lõpetaks, siis rumal koputaks keskpaiga (= teeks keskpaiga valmis)
K ai mi hullu med́d́ee enne, alpa armiõizuni (Al. 54) rl oi kui rumal (oli) meie ema, halb meie hellitajake
entin vätši õli χullu endisaegne rahvas oli rumal (= harimatu)
I a lahsõᴅ hullud i peltšäziväᴅ, arkõa eväᴅ süünnüüᴅ aga lapsed, rumalad, kartsidki, paastuvälist toitu ei söönud
I eläk kuultaaɢ, fsorovno ed arvaa mittäiᴅ, sõizõt ku hullu ära kuula, niikuinii ei saa sa midagi aru, seisad kui loll
I mitä siä pajatad ainõ hullua mis sa räägid aina rumalust!

P mitä tüö hulluu saitta tämässä mis hullu te temast saite?
Lu mitä hullua teettä mis hullu te teete?
Vt. ka pää-hullu

huntu Lu Li Ra J-Tsv., hrl pl hunnuᴅ Lu Li Ra J
1. mähe, mähkmed | vn пелёнка, пелёнки
Lu lahzõll õlivat suurõd i peened hunnuᴅ lapsel olid suured ja väiksed mähkmed
J kuza peened lahzõt, siäll on ain huntujõ haisu kus on väikesed lapsed, seal on ikka mähkmete lõhn
J lahs on sittunnu huntuu laps on sittunud mähkmesse
Lu lahzõõ hunnud on märjäᴅ lapse mähkmed on märjad
Lu lahzõõ hunnut piäp pessää i kuivattaa lapse mähkmed tuleb ära pesta ja kuivatada
Lu lahzõõ hunnuᴅ, kaŋkaizõt hunnuᴅ lapse mähkmed, linased mähkmed
2. J-Tsv. mähkmevöö | vn свивальник.
Vt. ka kapalohuntu

ikossaa P Lu Li ikossa Lu J-Tsv., pr ikosan P Lu Li ikosõn Lu J, imperf ikosin P J
1. luksuda | vn икать, икнуть
P kui ikosan, sis tšelleʙ minua maimiʙ kui ma luksun, siis keegi räägib minust
Lu lahzõd ikossõvõᴅ lapsed luksuvad
Li täll piäb ikossaa teda ajab luksuma
2. impers luksuma ajada | vn икаться
Lu minnua ikosõʙ, ikossi mind ajab luksuma, ajas luksuma
Lu vass eglee ohtagossa mińd́aa ikossi alles eile õhtul ajas miniat luksuma.
Vt. ka ikosuttaa, ikosõlla, ikottaa, ikotuttaa, ikuttaa

ikottaa M (Kõ J-Must.), pr ikotaʙ M Kõ, imperf ikotti
1. impers luksuma ajada | vn икаться
M ikotab lassa last ajab luksuma
2. luksuda | vn икать, икнуть
tõin kõõs sööʙ mit̆täiᴅ kuivaa, siz ikotaʙ, a lahzõd ikottavaᴅ tšülmässä mõni, kui sööb midagi kuiva, siis luksub, aga lapsed luksuvad külmast
3. J-Must. kogelda, kokutada | vn заикаться.
Vt. ka ikossaa

imi Po Li I (Lu-Len.), g imee Li nimi | vn имя
I kailla im̆miä eb õõɢ sellel (sõrmel) ei ole nime
Lu .. neet ussaat omaa emie imie evät täätännü (Len. 277) .. need paljud (lapsed) ei teadnud oma emade nimesid
Po kõikkõa kuttsuaz imeltä lavvaa tüvvee kõiki kutsuti nimepidi laua juurde
I naispoolõõ imeᴅ naiste nimed.
Vt. ka nimi

itikka Lu Li J itikk J-Tsv., g itikaa Li J putukas; uss, röövik; tõuk, vagel; koi | vn насекомое; червь; личинка; моль
Li tuli vari ilma, siz lähtevät kõikõõlõizõd itikat χodduu tuli kuum ilm, siis lähevad igasugused putukad liikvele
J itikõt sittšiüvät tšezäll putukad siginevad suvel
J laizgõll perennaizõll lühzikkoz itikõt sittšiüssä laisal perenaisel siginevad lüpsikus(se) ussid
J lihois taita õli vähä soola, ku itikõt sittšiüsti liha(de)s oli vist vähe soola, et siginesid ussid
J kapussõs sittšiüstii itikõᴅ kapsas(se) siginesid röövikud
J kassen taloz lahzõt sittšiüssä niku itikõᴅ selles talus siginevad lapsed nagu vaglad
J itikõd om pilattu lampaa nahgõᴅ koid on rikkunud lambanahad
Lu tikka itikka toonesepp (puukoi)
J puu itikk mädamailane (puudes)
J jaanii itikka, jaanii üü itikka jaaniuss.
Vt. ka leppäitikka, tšülvi-itikka

jalgoo¹ M Kõ:
M tämä röömikolla·a meni niku lahzõᴅ nellätessee jalgoo i tšäz̆zii ta läks roomates, nagu lapsed (käivad), neljakäpukil (jalgadega ja kätega)
tämä tuli paĺĺai jalgoo ta tuli paljajalu

jalkatšätšüᴅ Li kätki, häll | vn колыбель, люлька
peenepäd lahzõd õltii jalkatšättšüüzä, a suu-rõpad nõikkutšättšüüzä väiksemad lapsed olid kätkis, aga suuremad vibuhällis

jantata M jantõtõ Lu, pr janttaan M Lu, imperf janttazin: janttõzin Lu
1. mürada, hullata, vallatleda | vn шалить, озорничать
M mitä leep siäl janttaavaᴅ (lapsed) millegipärast müravad seal
Lu elkaa jantõtkaa ärge hullake!
Lu miä en nõiᴢ janttaamaa ma ei hakka hullama
2. riielda, sõimelda | vn ругаться
Lu siin taloz ainõ jantõtaa, siin taloz ain on jantõttu seal talus aina sõimeldakse, seal talus on aina sõimeldud
Lu miä nõizõn janttaamaa naapurijõõkaa ma hakkan naabritega sõimlema

jovanapäivä Ijovana
a jovanapäivää meillä vähä siin piittii aga jaanipäeva peeti meil siin vähe
jovanapäivänn õhtogona jovanaa vassaa mennäᴢ võttamaa lahsõᴅ jaanilaupäeva õhtul lähevad lapsed jaanipäeva vastu võtma

jutisa (Ra), pr jutizõʙ Ra, imperf jutizi müdiseda | vn гудеть (от топота)
lahzõd joonitõllaa, maa jutizõb vassaa lapsed jooksevad, maa müdiseb (vastu).
Vt. ka jütisä

jõgõõranta Lu Li jõgõranta J (Lu) jõekallas | vn речной берег
Lu jõgõrannat kõik metsittüziväᴅ jõekaldad kasvasid kõik metsa täis
Lu lahzõd mennää jõgõrantaa kopittammaa konnaa karppia lapsed lähevad jõekaldale konnakarpe korjama
Li jõgõõranta õli põlto liivõ-tšüläᴢ jõekallas oli Liivtšüläs põld

jõvilauta Ränk M-Set. jevilauta M (hobusesabajõhvidest tehtud) linnupüünis (laudalusel) | vn силок (из конского волоса, с деревянным днищем)
M lahzõᴅ lintuita püütääᴢ, sitä kuttsuaᴢ jevilauta. näitä kuileeʙ tehtii opõzõõ ännässä, sen̆nee perässä kutsuttii jevilauta lapsed püüavad linde, seda (püünist) kutsutakse {j.} Neid tehti kuidagi hobusesaba(jõhvide)st, sellepärast kutsuti {j.}

kahsaarain M Lu J kahs-aarain M Lu kaheharuline | vn раздвоенный, с двойным рассучьем; двурогий
M eellä õltii pikkaraizõd kahsaaraizõd aŋgoᴅ, val̆loa vartõõ, enäpältä lahzõᴅ neillä lagotattii val̆loa ennemalt olid väikesed kaheharulised hangud, sõnniku jaoks, enamasti lahutasid lapsed nendega sõnnikut
M aŋko on kahsaarain, kõmaarain i nellääkaa aaraakaa, nelläaarain aŋko hang on kaheharuline, kolmeharuline ja nelja haruga, neljaharuline hang
M pääzgoo äntä on kahs-aarain pääsukese saba on kaheharuline

kaima K-Ahl. M Lu Li (R-Reg.) kaimõ Li J-Tsv. kaim J-Tsv., g kaimaa Lu J nimekaim | vn тёзка
Li kaimõᴅ õllaa need inemiizeᴅ, tšell õllaa ühellaizõᴅ nimeᴅ nimekaimud on need inimesed, kellel on ühesugused nimed
M tämä on minu kaima, möö õõmma täm̆määkaa kaimaᴅ tema on minu nimekaim, meie oleme temaga nimekaimud

R söbra emäni lahzet, kaimani koto kanazet (Reg. 17) rl sõbratarid, mu ema lapsed, mu kaimud, kodukanakesed.
Vt. ka kaimuᴢ, kaimõᴢ

kallõta M (Kett. R-Reg. L P) kallõtaɢ (I), pr kaltõõn [?]: kalttõõn M kalttyõn (L) kaltõõ (I), imperf kaltõzin [?]: kalttõzin L kalttõziin P kaltõzii (I)
1. (teed andes) kõrvale tõmbuda v. astuda | vn уклоняться, уклониться в сторону, расступиться в стороны, посторониться
M pappi kad́itap kad́ilakaa, vätši ain kalttõõʙ, annap tällee teetä. piäp kallõta, antaa papilõõ teetä preester suitsutab viirukipanniga, rahvas aina tõmbub kõrvale, annab talle teed. Tuleb kõrvale astuda, anda preestrile teed
L lahzõt kalttõzivat plotnopassi issumaa lapsed tõmbusid kõrvale tihedamini istuma
2. kalduda | vn клониться, наклоняться, наклониться, отклоняться, отклониться (назад)
I isud järd́üllä, kaltõõt tagep̆paaᴢ istud pingil, kaldud tahapoole

P kuhõõ siä maamani armaani kaugas kalttõziiᴅ rl kuhu sa, meie armas ema, kaugele läksid?
Vt. ka kallata¹, kalliissa, kallissua¹, kallistaassa, kallistua, kalttiissa

kamed́i M kamõdi , g kamed́ii jõulusant | vn колядовщик
M kamed́it tšäüsiväd uvvõss joulussa veerisseessaa jõulusandid käisid uusaastast kolmekuningapäevani
lahzõt tšäütii kamõ-dii, pantii sõvat pahnuppäi lapsed käisid jõulusandiks, panid rõivad pahupidi (selga).
Vt. ka kametti

kampańa Lu J kampõńń J-Tsv., g kampańaa Lu J kampõńńaa J kamp | vn компания, ватага
J a sis kui enipäivä tuli, sis tultii lahzõᴅ suurõ kampańaaka kõrjaama aga siis, kui lihavõtted tulid, siis tulid lapsed suure kambaga (mune ja muid annetusi) korjama
Lu eb õõ üvä posatskojee kampańa ei ole hea (niisugune) pasatskite kamp
Lu nävät tšävvää ain kampańaᴢ nad käivad ikka kambas
J veel peen: ep kõlpa med́d́e kampõńńaa (on) veel väike: ei kõlba meie kampa.
Vt. ka kamanda

kananõ¹ J (K-Ahl. R-Reg. Kõ-Len.), g kanazõõ J fig kanake (neiut v. mõrsjat tähistav metafoor rahvalauludes) | vn курочка (метафорическое обозначение девушки или невесты в народных песнях)
K läpi linnaa linnukkaiset, läpi kastarii kanaset (Ahl. 102) rl läbi linna, linnukesed, läbi kantsi, kanakesed (= neiukesed)
J sinuu kanazõõ kaupat kaupittu rl sinu, kanakese, kaubad (on) tehtud (kaubeldud)
R söbra emäni lahzet, kaimani koto kanazet (Reg. 17) rl sõbratarid, mu ema lapsed, mu kaimud, kodukanakesed.
Vt. ka koti-kananõ
Vt. ka kanainõ

kantaa K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R Li Ku) kanta J-Tsv. kantaaɢ I Ка́нта K-reg2 Ii-reg1 Канда́ Pal2, pr kannan K L P M Lu Ra J Ku kannõn Lu Li J kannaa I, imperf kannõn K R kannin Li Ra J kantazin [sic!] P Lu kannõõ I
1. kanda, tassida; (kokku, juurde) kanda, tuua; (ära, laiali, edasi) kanda, viia | vn носить, нести, таскать, тащить; наносить, нанести; уносить, унести; разносить, разнести
Lu kaššelia oŋ kerkiä kantaa kasetohumärssi on kerge kanda
Ku siz repo kiĺĺuʙ: sairas tervettᴀ̈ kannap seläᴢ siis rebane hüüab: haige kannab tervet seljas
Lu ušattis peettii i kannõttii vettä toobris hoiti (peeti) ja kanti vett
L mitä vart trubaa kannat kaasa miks sa kannad pasunat kaasas?
J siz algataa kantaa rookaa lavvalõõ siis hakatakse rooga(sid) lauale kandma
Lu tämä tüüssä ebõ·õ tolkkua, niku siglõl vettä kantaa kk tema tööst ei ole kasu (tolku), nagu sõelaga vett kanda
M suvõlla tšimoᴅ kantaaz mettä suvel mesilased kannavad (= korjavad) mett
Po lemmüs kantõ mõnikkaalõ rikkahutta kratt kandis mõnele varandust (kokku)
Lu sihee talloo para kannaʙ sellesse tallu kannab kratt (varandust)
M aina välipal̆loo kannatta aina viite vahepalu (= leivatükke söögiaegade vahel)
I suõᴅ lampait kantavaᴅ hundid viivad lambaid (ära)
Lu a krotta on tõin, se kannab i maamunnaa aga rott on teine (loom), see viib kartuleidki (ära)
J kanti lahzõd laukaasõõ rl viis (kandis) lapsed Lauga jõkke
Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs (kuulujuttude levimise kohta öeldakse:) koer haugub, aga tuul kannab
2. (välja) kannatada | vn выносить, -нести
J kui tämä võip kanta mokoma raŋkka eloa kuidas ta võib niisugust rasket elu (välja) kannatada!
3. kanda (rõivaid, jalatseid, relvi) | vn носить (одежду, обувь, оружие)
K sis kannad körkääd kaputad (Sj. 674) rl siis kannad pika säärega (kõrgeid) sokke
K niit kannõttii siz pulmõilt pulmõilõ (Al. 62) neid (= saapaid) kanti siis pulmadest pulmadeni
J saa kamendantilt lupa püssüä kanta hangi komandandilt luba püssi kanda
4. kanda, olla rase v. tiine | vn носить ребёнка, детёныша
J ofońõn naiŋ kannõʙ (om vatsakaa) Ofonja naine on rase
Lu nain kannab lassa naine kannab last (= on rase)
I eb õlluɢ aikaassaak kannõttuɢ, seitsee kuuta tämä süntüje ei olnud (õige) ajani kantud, seitse kuud (oli, kui) ta sündis
Lu lehmä kannõʙ, tiini lehmä lehm kannab, tiine lehm
I ühesää kuuta kantõ lehmä vazikkaa üheksa kuud kandis lehm vasikat
5. poegida | vn рожать, родить детёныша (телиться, ягниться и т. д.)
Lu lehmä kantõ vazikkaa lehm tõi vasika
I eb jaksak kantaaɢ (lehm) ei saa (ei suuda) poegida
S lehmä on kahõsaa kõrtaa kannu lehm on kaheksa korda poeginud
Lu kõns sill tulõʙ lehmä kantõmaa millal sul lehm poegib?

entine vätši kantõ võr̆raa endine rahvas käis ohverdamas
Ra karikkaa kantaa pulmaõlut juua (pulmaõlut jõid abielupaarid, kes panid õlle eest taldrikule raha)
Lu tämä kannap konttia sinne tänne ta levitab kõikjale (sinna-tänna) tühja juttu
J .. kantakaa sene kalttaissa viĺĺaa, mikä meele parõttamisehsi on üvä (Must. 153) .. kandke seesugust vilja, mis meele parandamiseks on hea
J viĺĺa kanta (Tsv.) vilja kanda
J õpõn üvää karvaa ep kantannu hobune oli viletsa väljanägemisega
Lu pääd ep kanna (laps) ei kanna pead
J .. küll oominõ päivä ene eessä oolta kannab (Must. 157) .. küll homne päev enese eest hoolt kannab
J ja mitä oolta kannatta töö oma sõppai perässä (Must. 157) ja mis hoolt kannate te oma rõivaste eest?
P suurta uolta kantavaᴅ i raskass tüötä tetševäᴅ (nad) kannavad suurt hoolt ja teevad rasket tööd
J tämä kannap süüt ta on süüdlane (kannab süüd)
J itšää nõizõn sinu päälee viha kantõma (Tsv.) terve elu hakkan sinu peale viha kandma.
Vt. ka kannata, kannattaa, kannatõlla, kannuttaa, kannõlla, kannõskõlla, kannõta, kantoa

karjaa K L P M Lu J I adv karja | vn (наречие в форме илл-а от karja)
M oomniiz varaa läpi tšül̆lää trubitti, sis kõik nõisivaᴅ üleeᴢ ajamaa lehmiä karjaa hommikul vara puhus (karjane) küla vahel pasunat, siis tõusid kõik üles lehmi karja ajama
P ajõ vohot karjaa ajas kitsed karja
I paimõõ meep karjaa karjane läheb karja
J lehmet karjaa, lahzõd marjaa rl lehmad karja, lapsed marjule
L ψuku ψuku karjaa, üli merie marjaa rl (last hüpitades öeldi:) {ψ.} {ψ.} karja, üle mere marjule
L kripu, krapu, menen marjaa, suuryõ lehmεä karjaa rl {k.}, {k.}, lähen marjule, suurde lehmakarja (= suurt lehmakarja karjatama [?])

kazvaa K L P M Po Lu (Kõ Li J) kasvaa (K-Ahl. R-Eur. R-Lön. J-Must.) kazvaaɢ I, pr kazvan K P M Kõ Po Lu Li Ra kazvõn Lu J, imperf kazvõn: kazvin K L M Kõ Lu J kazviin K M kazvazin Lu
1. kasvada | vn расти, вырастать, вырасти
Lu se lahs kazvaʙ silmää näheᴢ see laps kasvab silmanähtavalt
M lahzõt peened i oolta vähä, lahzõt kazvavad i oolta enäpi lapsed väikesed ja muret (hoolt) vähe, lapsed kasvavad ja muret rohkem
M anna miä vaatastaan, kui siä kazviᴅ las ma vaatan (korraks), kuidas sa oled kasvanud (kasvasid)
P siz juollaz etti üvässi kazvat kui vihmaa sataab da päivää paisaʙ siis öeldakse, et kasvad hästi, kui vihma sajab ja päike(st) paistab
M täm on armatoo lahᴢ, kazvab ilma em̆mää ta on vaeslaps, kasvab ilma emata
K müö kööhänn kazvimma me kasvasime vaes(t)ena
I siä viil pikkõnõ, paĺĺo piäb kazvaaɢ sillõõ sa (oled) veel väikene, sul tuleb palju kasvada
M peen sika, kumpa ep kazva, sitä meil ain kutsuttii sõlmusika väike siga, kes ei kasva, seda kutsuti meil ikka {s.} (= kängus siga, murd. kagarik)
Lu tüü nüd jo kazvitta suurõssi te olete nüüd juba suureks kasvanud
L tämä kazvi aivuo iloza ta kasvas väga ilus(aks)
Lu kannoo mukkaa i võsa kazvaʙ vs kännu järgi kasvab võsugi
I kuza rüüzroho kazvaʙ, sinnek kaivak kaivo kus luste kasvab, sinna kaeva kaev
L pantii kazvamaa kõikkõa: kapussaa, fjoklaa, i kõikkõa pandi kõike kasvama: kapsast, peeti ja kõike
P viĺĺat kazvavad üväᴅ viljad kasvavad head
M noor kazvava puu noor kasvav puu
Lu luukka on kazvõnnu putkii sibul on kasvanud putke
Po paju kazvap põõsaal paju kasvab põõsana
2. kasvada, sugeneda, tekkida | vn вырастать, заводиться, появляться
Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil(e) kaks pead
M lahs pajatap suurijõ juttujõ välii, siz juõllaz: elä tuŋkõõ, varaa vananõᴅ, kazvap pittšä parta (kui) laps räägib suurte (inimeste) juttude vahele, siis öeldakse: ära tüki (vahele), vananed vara, (sulle) kasvab pikk habe
Lu parta kazvi, a meeltä ebõõ kk habe kasvas, aga mõistust ei ole
Lu mill kazvõvaᴅ kehnoo elookaa karvazõt täiᴅ kk mulle kasvavad viletsa eluga karvased täid (selga)
Lu kaõ kazvaʙ silmää, silmijee kae kasvab silma, silmadesse
Lu välissä kazvab mitälee tšättee, tšippaa on vahel tekib midagi kätte, on valus
P villet kazvavat tšätiesie (vesi)villid tulevad (tekivad) kätte.
Vt. ka kazvoa, kazvolla, kazvossa, kazvõlla

kazvattaa K L M Lu J (R P Kõ) kasvattaa (R-Reg. J-Must.) kazvõttaa Lu kazvattaaɢ I, pr kazvatan R Lu J, imperf kazvatin K L Kõ Lu J kazvatii I
1. kasvatada; idandada | vn растить, выращивать, вырастить; воспитывать, воспитать; проращивать, прорастить
ni miä kazvatin veĺĺia nii kaugaa ku jo kazvivaᴅ siis ma kasvatasin vendasid nii kaua, kui juba kasvasid (suureks)
P õlimma müö ühie ennie i ädää kazvatõttu rl me olime ühe ema ja isa kasvatatud
Lu miä kazvatin lahzõd ilma meessä, kõlmõt tükküä ma kasvatasin lapsed (üles) ilma meheta, kolm tükki
Lu se on sukkurill süütett, se on alvõss kazvõtt see on suhkruga söödetud, see on halvasti kasvatatud
I siz meilä õli õma koto kazvatattug opõnõ siis meil oli oma kodukasvatatud hobune
J jõka puu, mikä ü(v)vää viĺĺaa eb kasvata lõikataa maalõ (Must. 153) iga puu, mis head vilja ei kasvata, raiutakse maha
Lu kõik päivüt kazvataʙ päike kasvatab kõike
L leipεä kazvattaassa kasvatatakse vilja
M kazvatamma pomidorõita kasvatame tomateid
Lu õzrass kazvatõttii linnasõᴅ odrast idandati linnaseid
2. J-Must. (silmuskudumisel) silmi juurde luua, (silmkoe-eset) kasvatada | vn наращивать, нарастить (петли при вязании)

Lu tammia kazvataʙ kasvatab tiritamme
Lu tšäüb niku tammia kazvataʙ käib (kätel), (nagu) kasvatab tiritamme.
Vt. ka kazvatõlla, kazvottaa, kazvotõlla

katkoa U M Lu J (Kõ Ku) katkua J katkoaɢ I, pr kadgon M Lu J kadgoo I, imperf katkozin M Kõ J
1. (ära, maha) murda; noppida, (ära) korjata (lilli, marju jne.); katkuda, (ära) rebida; kitkuda (lina) | vn отрывать, оторвать; срывать, сорвать, вырывать, вырвать; теребить (лён); рвать, нарвать (цветы); собирать, собрать (ягоды)
J suur tormi katko puu aarõᴅ suur torm murdis puu harud
Lu maamuna on roškal, roškat piäp katkoa poiᴢ kartul(id) on läinud idanema, eod tuleb ära murda
Ku karu noisɪ puitᴀ katkomaa karu hakkas puid (maha) murdma
J ep piä lehmiit lass tarasõ, nämä kadgota kõik taimõd de pehgod ei tohi lehmi aeda lasta, nad katkuvad (= tallavad) kõik taimed ja põõsad (ära)
J tšüllet katko kannossiil rl küljed katkus (= kiskus katki) kannustega
M lin̆naa kadgottii kahõll tšättä lina kitkuti kahe käega
I põltoloila mokomat pupuškat kazvavaᴅ, neitä kadgommaɢ i sigalõõ toommaɢ põldudel kasvavad niisugused põldosjad, neid kitkume ja toome seale
I lähetäɢ lahsaa, la katkovad ĺeĺoja saada lapsed (niidule), las korjavad lilli
Lu miä marjad õhsijõõkaa kadgon ma korjan marjad koos okstega
M piät katkoa õunaᴅ vällää (sa) pead õunad (puudelt) ära korjama
I meni ühsi naizikko mettsää, pähtšinää, pähtšinää katkomaa läks üks naine metsa, pähklile, pähkleid korjama
2. katki teha, murda; (venitamisi) katkestada | vn разламывать, разломать, разрывать, разорвать
M mih̆́h́ee obahkaa katkozit palottaa miks sa seene tükkideks murdsid?
M ai ku kõv̆vii sirkotutaʙ, kadgon kõik tšäeᴅ oi kui kõvasti ajab ringutama, lausa katkestan käed

J kadgob soonia (Must. 171) liikmed (sooned) naksuvad.
Vt. ka katkaa, katkua

keikkumizi J-Tsv. hüpeldes, kekseldes | vn вприпрыжку
peened lahzõd rohkap joossa keikkumizi väikesed lapsed jooksevad rohkem kekseldes

keitsata Lu Li keitsõt J-Tsv., pr keittsaan Lu Li J, imperf keittsazin Lu Li keittsõzin J
1. keksida, kekselda, hüpelda | vn скакать, подпрыгивать
Lu nii keittsazin, što väsüzin keksisin nii, et väsisin
J tervenäize päivää keittsaap kujall, ebõõ aika tull i süümä terve päeva keksleb õues, ei ole aega söömagi tulla
2. vallatleda, vallatust teha | vn шалить
Li lahzõt keitsataa lapsed vallatlevad
Li ep piä keitsata ei tohi vallatust teha
Lu siä õõt keittsaaja sina oled vallatleja.
Vt. ka keikkaa, ḱeikkua

kelkka M Lu Li J kelkkõ Lu kelkk ~ ḱelkk J-Tsv. tšelkka (Lu), g kelkaa M Lu Li J ḱelkaa J kelk; palgikelk | vn салазки, санки; дровни
Lu lahzõᴅ ĺuukuvaᴅ kelkaakaa lapsed sõidavad kelguga
J issu ḱelkõlõ, miä liugutõn istu kelgule, ma sõidutan
J iiri raukka meeb mettsää, peen kelkka peräᴢ (muinasjutust:) hiir vaeseke läheb metsa, väike kelk järel
M lait́joo takann on kelkka ree taga on palgikelk
Lu taka kelkka pannaa lait́joosõõ rihmaakaa tšiini, risikkoo palgikelk pannakse ree külge köiega kinni, ristamisi
Lu tämä tõi potku kelkaakaa minnua läpi tšülää ta tõi tõukekelguga mind läbi küla

Lu mokom inemin, kumpa tahop kõikiil õlla üvä, i kõikkii panõtõlla, .. sitä jutõllaa lepo kelkkõ niisugune inimene, kes tahab kõigiga (kõigile) olla hea ja kõiki taga rääkida, .. selle kohta öeldakse {l. k.} (= libekeel).
Vt. ka merikelkka, potku-kelkka, takakelkka, vesikelkka

kibitka P, g kibitkaa kibitka | vn кибитка
nõizõd issumaa kibitkaz niku mustalaizyõ lahzõd issuvaᴅ hakkad kibitkas istuma, nagu mustlas(t)e lapsed istuvad

kiikkua Lu Li J-Tsv., pr kiikun Lu J, imperf kiikkuzin Lu J
1. kiikuda | vn качаться
J lähemme laut lõõkulõ kiikkuma läheme laudkiigele kiikuma
Lu liigub ja kiigub ja maalõ ei laŋkõa konsikka? – savvu (Must. 160) mõist liigub ja kiigub ja maha ei lange kunagi? – Suits
2. J-Tsv. hüpata [?], hüpelda [?] | vn прыгать [?], подпрыгивать [?]
J nee tait siäll lahzõt kiikuta pelajõᴢ need seal vist lapsed hüplevad [?] mängides.
Vt. ka kiitsata

kizilkka Lu Ra kizilk Lu Ra J-Tsv., g kizilkaa J püsimatu, kärsitu, rahutu | vn вертлявый, суетливый, беспокойный
Lu meil on naapuri tütökkõin, nii kõvassi pellaaʙ, eb õõ paikõll, tämä on kizilk meil on naabri tüdrukuke, nii väga hullab, ei püsi (ole) paigal, ta on püsimatu
Ra se ku on kizilkka nii; ku lahzõd ep kest kuza, hüpiʙ paikass paikkaa, se on kizilk küll see on kärsitu; kui laps(ed) ei püsi kusagil, kui hüppab paigast paika, see on kärsitu
J naapuri maŕo on nii kizilk tütökkõin naabri Marjo on nii kärsitu tüdrukuke

kohota¹ M, pr kohonõn M, imperf kohonin M
1. kerkida, tõusta; tärgata, (üles) tõusta (taime kohta); tekkida | vn вздыматься, подниматься, подняться, прибывать (о воде); всходить, взойти; воздвигаться, возникать, вздуваться, вздуться
miä panin taitšinaa kohonõm̆maa ma panin taina kerkima
kehnod iivaᴅ, taitšina ep kohonnuᴅ halb pärm, tainas ei kerkinud
vesi kohoni ül̆leeᴢ vesi tõusis (= tekkis suurvesi)
tuuli kohonõʙ tuul tõuseb
päivä kohonõʙ päike tõuseb
laivoᴅ üv̆vii kohonõvaᴅ oras tärkab hästi
ku markofkat kohonõvaᴅ, tšidgomma kui porgandid tõusevad üles, (siis) harvendame (kitkume)
villi kohonõʙ (kätte) tekib vill
2. üles tõusta | vn вставать, встать, подниматься, подняться
oomniiᴢ var̆raa jo kohotaᴢ ül̆leeᴢ juba hommikul vara tõustakse üles
lahzõd jo kohonõvaᴅ, alkavat kohota lapsed tõusevad juba üles, hakkavad tõusma

koikka Ränk K Lu J koika Lu Ra (Ku), g koikaa Lu J
1. koiku, magamisase; voodi | vn койка; кровать
K õlivad mokomad järjüt tehtü. üφtie õttsaa pantii järtšü i tõisõõ õttsaa järtšü, i lavvat pääĺie, makauz lavvaᴅ. koikka õlitši mokoma. siiz õli makauz lautoikaa, a nüd on krovatti olid niisugused pingid tehtud. Ühte otsa pandi pink ja teise otsa pink, ja lauad peale, asemelauad. Koiku oligi niisugune. Siis (= tollal) oli asemelaudadega, aga nüüd on voodi
Lu miä panin koikaa omalõ paikalõ, kuza tälle piäb õlla ma panin voodi oma kohale, kus ta peab olema
Lu koika seizob nurkkaᴢ voodi seisab (toa)nurgas
Lu koikalla on jalkovittso i päävittso voodil on jaluts ja päits
Lu rauta koika ehtši puu koika raudvoodi või puuvoodi
Lu lahsijõ koikil makkavaᴅ lahzõᴅ laste voodites magavad lapsed
Lu koikaa õtsaᴅ voodi otsad
2. pl (vankri v. kaariku veo)kast, kere | vn кузов (повозки)
Lu rattail õltii koikad ili parjõᴅ, lavvassa tehtü kaarikul oli kast ehk kere, laudadest tehtud
Lu vaŋkkurii koikaᴅ vankri kere
Lu rattajõõ koikaᴅ ~ rattaa koikaᴅ kaariku kast
3. pl kaarik | vn одноколка
koikkõil tulõʙ, kahz ratassa kaarikuga tuleb, kaks ratast (on all)

koira Kett. Ränk K L P Ke M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I Kr (Pi vdjI) koirõ Lu J koire Kr koir Lu Li Ra J kõira K-Ahl. koera P Ku koerᴀ ~ koer Ku Коира Pal2 Ко́эра K-reg2 Ii-reg1 Ко͡ера Tum., g koiraa P M Lu Li I koira J
1. koer | vn собака
M koira annab äältä koer haugub
Lu enne vihmaa koira pekerteeʙ enne vihma koer püherdab (maas)
Lu ku koira süüb rohtua, sis tääp kehnoa ilmaa, tääb vihmaa kui koer sööb rohtu, siis (see) ennustab halba ilma, ennustab vihma
Lu siä õõᴅ niku koira, ain nällizä sa oled nagu koer, aina näljas
M ahnas söömää niku koira ahne sööma nagu koer
Lu õõn väsünnü niku koira kk olen väsinud nagu koer
Lu nii eletää niku katiikaa koira kk elavad nii, nagu kass ja koer
koira koiraa tääʙ kk koer koera tunneb
Lu koir koiraa i suvvaaʙ vs koer koera armastabki
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu nät siä teiᴅ, katid i koirad nagrõvaᴅ kk näe, (mis) sa tegid, (isegi) kassid ja koerad naeravad
Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs koer, kes haugub, see nii ruttu ei hammusta
Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs koer haugub, aga tuul kannab
M siε aukud niku mõizaa koira kk sa haugud nagu mõisa koer
J haukub niku viho-viimiŋ koir haugub nagu vihuviimane (kõige hullem) koer
Ku sill on elo niku papii koerallᴀ kk sul on elu nagu preestri koeral
J niku koira elo: jõgass leivä palass verrõta nagu koera elu: iga leivapala pärast näägutatakse
Lu silla tšeeli tšäüb niku koiraa äntä kk sul käib keel nagu koera saba
Ra koiraa pulmad ovaᴅ, siiᴢ joonitõllaa mõnt koiraa ühes paikkaa, kuza on emikko (kui) koera pulmad on, siis jooksevad mitu koera ühes kohas, kus on emane (koer)
P ärnäkäs koira ~ Lu Ra pagana koira tige koer
Lu hullu koira hull (= marutõbine) koer
Lu talo koira õuekoer, (maja) valvekoer
Lu lintu koira linnukoer
Lu tsepaa koira ketikoer
Lu ohotnikaa koira jahi(mehe)koer
Lu emikko koira ~ koira emikko emane koer
Lu kulli koira ~ koira kulli isane koer
M koiraa poika ~ Lu koira poika ~ I koira penikka kutsikas
2. subst., adj. koer, üleannetu, ulakas, häbematu | vn бесстыдник, наглец, собака; наглый, бесстыжий
Lu ep tunnõ lassa õpõttaa üvvii, lahzõd õpõtaʙ koirassi ei oska last hästi õpetada, õpetab lapsed koeraks (= häbematuks)
Lu nütt on vätši mennüt koirassi nüüd on rahvas läinud ülekäte
J elä õõ koirõnn ära ole häbematu
Lu siä õõt tšülä üvä, koto koira kk sa oled küla(s) hea, kodu(s) koer (= võõrastele hea, koduste vastu häbematu)
Li see õlitši mokoma koira poika see oligi niisugune koer (= üleannetu) poiss
Lu koira inemin tahop tõissa ain narria i pilkõta koer (= häbematu) inimene tahab teist aina narrida ja pilgata
3. voki keps, murd. karguti | vn шатун (самопрялки)
M se, mikä vokkia veeretäʙ, on koira see, mis vokki ringi ajab, on keps
M vok̆kii koira veeretäb ratassa vokikeps ajab ratast ringi
4. Ränk võrgukoer, -kutsikas (väike puust v. luust ese, mis võrgu kudumisel kinnitatakse võrgu serva, et ta oma raskusega võrgu silmad lahti hoiaks) | vn собачка (в сетевязании)

Lu inemin ku hulkub ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa: siä tšäüt koiriil einää süüttemäᴢ kui inimene hulgub ilmaasjata (ringi), siis öeldakse talle: sa käid koertele heinu söötmas
Lu isä oŋ koirill einää antamaᴢ (vallaslapse kohta öeldakse:) isa on koertele heinu andmas
Lu siä teet koiraa nõjall tüütä sa töötad vastumeelselt
K koiraa ublikaᴢ ~ J koiraa õhsõnõmuᴢ koerapöörirohi, maruhein
M koiraa näärä ~ Po koiraa nääri ~ P M Lu koiraa nännä ~ Lu koira nänne odraiva
P Lu koiraa kagla koerakaelanurk (hoonel)
Lu koiraa väärä kiviluts e. emakala
Lu koir paalikka noodakoer (noota avali hoidev puu)
Lu Ra laiska koira laiskvorst, vedelvorst, venivillem.
Vt. ka emikkokoira, emäkoira, isäkoira, jahtikoira, karjakoira, ketti-koira, koppakoira, kotokoira, kullikoira, laiskakoira, lintukoira, nältš-koira, peni-koira, pää-koira, sukkakoira, tsepa-koira, tšülää-koira, vokiikoira
Vt. ka koirain

koirisuttaa Kõ Lu (M), pr koirisutan M Lu, imperf koirisutin Lu lasta ülekäte minna | vn распускать, распустить
emä pilaz õmaz lahzõᴅ, koirisuttii ema rikkus oma lapsed ära, laskis ülekäte minna

koiruullõ Li adv ülekäte, hukka | vn (наречие в форме алл-а от koiruuᴢ)
siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna).
Vt. ka koiruu

koĺu (J-Tsv.), g koĺuukolina
lahzõᴅ, iĺĺa, ep koĺĺua lapsed, tasa, ei (mingit) kolinat!

komma: komm J-Tsv., g kommaa klomp, kamakas; (lume)pall; | vn ком, комок; снежок
lahzõt pelata lumi kommiill lapsed mängivad lumepallidega (= loobivad üksteist lumepallidega).
Vt. ka koma¹, komakka, komka, komu, kromka

komu Lu, g komuu Lu tükk, klomp, kamakas, pank; (lume)pall | vn кусок, ком, комок; снежо́к
mill õli tšäes suur komu leipää mul oli käes suur tükk leiba
liiva komu liivaklomp
maa komu mullakamakas
suukkuri komu suhkrukamakas (suurem tükk suhkrupeast)
jää komu jääpank
lahzõd annõtaa lumi kommuja tõinõ tõizõl lapsed pilluvad üksteisele (= üksteise pihta) lumepalle.
Vt. ka lumikomu
Vt. ka koma¹, komakka, komka, komma, kromka, käŋkkü, käŋkü, känttsü, kääkkerä, kääkkä, kääkkü

konnikkõin M Lu, g konnikkõizõõ Lu
1. fig konnake, konnapoeg (lapse hellitusnimi) | vn головастик, лягушонок (ласкательное название ребёнка)
Lu lahzõd õllaa niku konnikkõizõᴅ, pellaavaᴅ ain lapsed on nagu konnakesed, aina hullavad
Lu Li ah siä konnikkõin ah sa, konnapoeg!
2. M konnakarp, jõe-, merikarp | vn ракушка, раковина.
Vt. ka konnakarppi

krõõsa ~ krõõssa ~ kriisa Lu, g krõõzaa: kriizaa Lu rott | vn крыса
hiiri on peeni, a krõõsa on suuri hiir on väike, aga rott on suur
ep piä jutõlla kriisaa, siis sika võtab i süüb omad lahzõᴅ ei tohi rotti (nimepidi) nimetada, siis siga võtab ja sööb oma põrsad (lapsed) ära.
Vt. ka krotta

ku K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku kuu J-Must. I k Lu J
1. temp kui | vn когда
Lu veri kakkuja teχ́χ́ää ku sika tapõtaa verikäkke tehakse, kui siga tapetakse
P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat
M piäp tšäävettää, ku emä kuoʙ peab poolima, kui ema koob (kangast)
J ku kana laulaʙ, se ep tää üvää kui kana laulab, see ei tähenda head
2. kond kui | vn если
Lu sutta ku peltšäät siz mettsää elä mee vs kui hunti kardad, siis metsa ära mine
L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui leivale pole risti tehtud (= ahju panemise eel ristimärki peale vajutatud), (siis) kratt võtab (ära)
M ku eb oomõn, nii oomõtper̆rää kui mitte homme, siis ülehomme
I ku matala kaivo, nii kokalla võtammek kaivossa vee kui on madal kaev, siis võtame konksuga kaevust vett (vee)
Lu em miä väzü, ku va siε ei mina väsi, kui vaid sina (ei väsi)
J kut [= ku et] hooli, ni miä silt silm-munat kaivom pääss väĺĺä kui sa ei kuula (sõna), siis ma kisun sul silma(muna)d peast (välja)
3. komp kui, nagu; (just)nagu | vn чем, как; как будто
Lu tšülmä vesi on raŋkapi ku sooja külm vesi on raskem kui soe
Lu tuli tuõb ennemäs ku jürü välk tuleb ennem kui müristamine
M muud ep tee ku ain piippu ampaiᴢ muud ei tee, kui aina piip hambus
J muut miä üvää en saanu mittää, ku ühtee gooŕaa va näin muud head ei saanud ma (elus) midagi, kui nägin vaid üha muret
Lu miä õõn väsünü ku vana õpõn ma olen väsinud nagu vana hobune
J nämäd õllaa ku kahs tilkkaa vettä kk nad on nagu kaks tilka vett
Lu joožikka taloᴢ on ku katti, puhasap talloa iirissä siil on talus nagu kass, puhastab talu hiirtest
Ra en ku õõ nähnü mittää ma ei ole (just)nagu midagi näinud
4. kui, kuidas; kuivõrd, küll | vn как; насколько
Lu ai ku vähä oh kui vähe!
M ah ku ilozassi nõizõʙ noor pihuzikko ah, kui ilusasti kasvab noor männik
Lu ai ku päivä räkiteʙ, taitaa leeb jürrüä oi kui(das) päike kõrvetab, vist tuleb äikest
Lu aivoi, ku paisõttu mill tšäsi oi-oi, kuidas mul käsi üles paistetas
Li sinne kõikii ku joostii suipäi kuidas kõik jooksid ülepeakaela sinna
Lu inemin ku on umalikaᴢ, näᴅ, maaᴢ vaaĺaittõõʙ kui(võrd) purjus on inimene, näe, püherdab maas
Lu mill ku on üvä kana, ep piä välliä küll mul on hea kana, ei pea (munemises) vahet
Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist
M ku on laihukkõin küll on lahjuke
5. et, kuna | vn что, так как
Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees
Lu mitä sill on, ku siä õõd ni valkaa mis sul on, et sa oled (näost) nii valge?
Li taitaa katti tšäi, ahjoo kusi, ku ahjo kussu kk võib-olla kass käis, kusi ahju, et ahi kustus
J miä ku varai algin kalastaa, seltä taitaa kallaa nii suvaan et ma hakkasin varakult kalastama, seepärast vist armastan(gi) nii (väga) kala
6. kuni | vn до тех пор, пока
M laulamma nii kauvaa ku noorizo eväd mee vällää laulame nii kaua, kuni noored ei lähe ära

J ais siä hullu ku hullu, ved om voho, ebõõ pappi oi sina püstihull (hull mis hull), (see) on ju kits, mitte preester!
J selle tuli surm, jedvaa ku hooguʙ sellele tuli surm, vaevalt hingab
M ahatap kurkku sellällää, muuta ku täm̆mä ääli kuuluʙ karjub täiest kõrist, muudkui tema hääl kuuldub.
Vt. ka ko¹, kui, kuileeʙ, kõõ, kõõᴢ

kui K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku Kr Куй Pal2 K-reg2
1. temp kui | vn когда
M kui porotšellä algab elkottsaa, siz lehmällä on samõi paras piimäaika kui kullerkupp hakkab õitsema, siis on lehmal kõige parem piimaaeg
K šuppulehtua paat pähää, kui päätä vaivattaaʙ kobrulehti paned pähe, kui pea valutab
L leivää murut kui lavvalyõ jäiväᴅ, kopitõttii dai süötii kui leivaraasud jäid lauale, (siis) korjati (kokku) ja söödi (ära)
2. kond kui | vn если
Lu kui emä on pagan, nii tütär onõ pagan kui ema on räpane, siis on (ka) tütar räpane
Lu jalka kui platsab nii suu matsaʙ vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
3. komp kui, nagu | vn чем, как
K miä õlõn noorõpi kui med́d́ee mind́a ma olen noorem kui meie {m.} (= vennanaine v. mehe vennanaine)
juõlla on kerkiäp kui tehä öelda on kergem kui teha
K senell väliä nuorikkõ viiäs taaz lavvaa tagaa senell samall muodalla kui õhtagonatši selle vahepeal viiakse mõrsja taas laua taha samaviisi kui õhtulgi
Lu õli kui tarviz inemin, a nüt ep tappaa oli inimene, nagu vaja, aga nüüd on puudulik
M tein kui täm tšähsi tegin, nagu ta käskis
4. kui? | vn как?
Lu kui paĺĺo lastia onõ laivaza kui palju lasti on laevas?
Li kui vana siε õõᴅ kui vana sa oled?
J kui kaugaa siä siäll käpälöiᴅ kui kaua sa seal koperdad?
5. adv kui, kui(võrd), kui (tahes) | vn как, сколько, насколько
Lu mittää, kui pittšä se rihma onõ mõõda, kui pikk see köis on
Lu kui pittšä nii lad́d́a kk kui pikk, nii lai (= üht asja võib teha nii või naa)
Lu J oi kui kaukaa makazin oi kui kaua (ma) magasin
J pajatab neilee, kui üvii laulotaa škouluza räägib neile, kui hästi lauldakse koolis
J kui tarkk tämä ni õlko .. kui tark ta ka poleks ..
M õlkoo vaikka kui ahaᴢ el̆lää, ain piäʙ sop̆pia olgu või kui (tahes) kitsas elada, ikkagi tuleb (omavahel) sobida
6. kuidas? | vn как?
K kui millõ mennä kattilallõ kuidas ma saan Kattilale?
J kui sinnua kutsutaa kuidas su nimi on (kuidas sind kutsutakse)?
Li kui sillõ aźźaᴅ kuidas sul läheb (kuidas sul asjad on)?
Lu kui eläᴅ ~ kui võiᴅ kuidas (sa) elad?
Lu kui on tervüᴢ ~ kui õõt terve kuidas (su) tervis on?
L kui nii kuidas nii(viisi)?
J kui viisii kuidas(viisi)?
7. adv kuidas | vn как
J kui tšülveᴅ, nii lõikkaaᴅ vs kuidas külvad, nõnda lõikad
L miε juttyõn, kui millõ altiaᴢ näüttii ma räägin, kuidas mulle haldjas end ilmutas
kui sill bõõ äp̆piä, siε õlõd elähtännü ineehmiin kuidas sul pole häbi, sa oled (ju) elatanud inimene
Po mǜö emmä tää, kui nùorõt tahtovaᴅ meie ei tea, kuidas noored tahavad
J kui puutuʙ kuidas juhtub
K tšen kui antõ kes kuidas (= kui palju) andis
Lu õlin, kui siiᴢ olin (muidugi), kuidas siis (teisiti)
P kui miε n idgõ kuidas ma ei peaks nutma (ei nuta)
8. kuidas ka | vn как ни, хоть как
M kui ep tahtonnu mennä, aintaki pantii kuidas (ta) ka ei tahtnud minna, ikkagi pandi (lapsehoidjaks)
M miä tätä kui tšüsüzin kultazilla sõnolailla, ep täm tahtonnu kuulõta kuidas ma teda ka ei palunud (kuldsete) sõnadega, ei tema tahtnud kuulata
J jo kui viittä tšüsüzin, jot eb jõisõiz viina, vai siis tämä hooliʙ kuidas (kuidaviisi) ka olen juba palunud (palusin), et ta ei jooks viina, (aga) või siis tema hoolib
Lu tätä kui ni praavitõttii, tämä aintaki kooli kuidas teda ka ei ravitud, ta suri ikkagi
9. (kuidas, kuivõrd) küll | vn как, насколько
Lu kui mill on üvä meeli, ku mill õllaa üväᴅ lahzõᴅ i üvä meeᴢ (kuidas) küll mul on hea meel, et mul on head lapsed ja hea mees

J sõtameeᴢ juttõõʙ: elä tuskaa, kui praavitan sõdur ütleb: ära kurvasta, küll (ma) parandan ära
P tšüläzä õli kõlmõss tšümmeness kui neĺĺä tšümmiessaa taloi külas oli kolmkümmend kuni nelikümmend talu (kolmekümnest kuni neljakümneni talusid)
J elka peĺĺetka mittäit, avo·ś kui ni buit saamm läpi ärge kartke midagi, ehk saame kuidagi läbi
M sis muuta kui tšedrääᴅ siis muudkui ketrad
L kui mõnõlt virstalt tulõʙ õige mitme versta tagant tuleb
J süntükoo sinuu tahtos nii taivaaza kui maa päälä (Must. 156) sündigu sinu tahtmine nii taevas kui (ka) maa peal.
Vt. ka kojokui, niinkui
Vt. ka ko¹, ku, kuinii, kuippäi, kuissaaʙ, kuiᴢ, kuitši, kõõ, kõõᴢ

kuja Kett. K L P M S Po Lu Ra J I (R-Lön. Kõ-Len.) Куя Tum., g kujaa K L P Lu Ra J kuja J (küla)tänav, -tee, kuja | vn (деревенская) улица
M med́d́ee tšüläz oŋ kõm kuj̆jaa meie külas on kolm tänavat
L kujad õlivat täünεä vätšiε tänavad olid rahvast täis
L mentii laulamaa kujaa pεälie mindi (küla)tänavale laulma
I lahzõt kujalla joonittõõvaᴅ, kuj̆jaa müü lapsed jooksevad tänaval, mööda tänavat
J elä lüü tšülää kujalla rl ära löö külatänaval
J tšiviŋ kuja sillutatud (= munakivisillutisega) tänav
J taka kuja kõrvaline tänav

J miä paan kujaa uhzõõ tšiin, muitõs tullaa tšärpeizeᴅ ma panen välisukse kinni, muidu tulevad kärbsed (sisse)
Lu nališnikad õllaa süämee poolõᴢ i kujaa poolõz akkunoiᴢ pealisliistud on akendel seespool ja väljaspool
J nävät suvataa .. kuja salvõmii tüvenä sõisutõllõza palvõa (Must. 155) nemad armastavad .. (majade) välisnurkade juures seisatades palvetada
J mustõlaizõd elusõlla kuja pääll mustlased elavad lahtise taeva all.
Vt. ka kujatee

kukkua¹ Kett. L P M J (K R-Eur. R-Reg. Kõ-Len. Lu Li), pr kukuʙ Kett. K L P M Lu Li J, 1. p kukun K-Ahl. R-Eur., imperf kukku Kett. K P J kukkui [sic!] kukkuda (käo kohta) | vn куковать
P mened uomniis kujalyõ i tšako kukuʙ lähed hommikul välja ja kägu kukub
J tšako kukku, maa kumizi rl kägu kukkus, maa kumises
Lu tšako ku varraa kukuʙ, nii leep pittšä tševäᴅ kui kägu kukub vara, siis tuleb pikk kevad
Lu ku tšako tühjäz mettsäs kukuʙ, sis tääp köühää vootta kui kägu kukub (vara) tühjas (= veel raagus) metsas, siis ennustab kehva aastat
Li tšagolõõ meni õzra õkkainõ kurkkuu, eb nõiznu enepää kukkumaa käole läks odraokas kurku, ei hakanud enam kukkuma

K laulakaa emäni lahset, kukkukaa emäni kullat (Ahl. 102) rl laulge, mu ema lapsed, kukkuge, mu ema kullad.
Vt. ka kukahtaa, kukkia², kukkuussa, kukuttaa, kukuttaassa

kukkurpulli Lukukõrpallo
lahzõt pellaavat (~ laskõvat) kukkurpullia lapsed lasevad kukerpalli

kukõrpallo K M kukerpall | vn кувырок
M tehkaa kukõrpalloa laske kukerpalli
M meŋkaa kukõrpallua laskõmaa minge kukerpalli laskma
K viimein vihko ko niitettii, siz löötii kukõrpallua kui viimane vihk lõigati, siis lasti (kõrrepõllul) kukerpalli
M lahzõt pannas kukõrpalloa lapsed lasevad kukerpalli.
Vt. ka kukkurpulli, kukkõrmüllü, kukkõrpulli, kukõlpaltti, kukõr-palli, kükkülä-mükkülä, kükkürä

kulta Kett. K R L P M Ja-Al. Lu Li J I Kr kult J-Tsv. kulde Kr Ку́лда Pal1 Ii-reg1, g kullaa R L M Kõ Lu Li J
1. kuld; kuldraha(d) | vn золото; золотые монеты
Lu tervüz on kallõõp kullass i õppaass tervis on kallim kullast ja hõbedast
I kulta on päällä, alla on roosõhtunnuɢ kk kuld on peal, (aga) alt (all) on roostetanud (= pealt kuld, alt muld)
Lu meeb i kulta mullassi vs ka kuld muutub mullaks
L mahzamma kullall maksame kullaga
K vajõltõlid minud vihojõõ viinojõõ, .. kulunõisii kultõjii, kukittajani (Al. 43) rl vahetasid mu vihade viinade vastu, .. kulunud kuldrahade vastu, mu lilledega ehtija
M süämmessä siirulliin, viirulliin, päältä kullaa karvalliin. luukka (Set. 18) mõist seest siiruline, viiruline, pealt kullakarvaline? – Sibul
J i katsop kult sõrmuss ja vaatab kuldsõrmust
R kulta müntit (Reg. 29) kuldmündid
P kulta kudriᴅ kuldlokid
M kulta kuĺa kullakott
2. fig kuld, kullake (hellitav pöördumine rahvalauludes) | vn золотце (ласковое обращение в народных песнях)
R laulaka emäni lahzet, kukkuka emäni kullat (Reg. 17) rl laulge, mu ema lapsed, kukkuge, mu ema kullad
J isä kuttsu kullõssi rl isa kutsus (mind) kullaks
J puuttu kulta kuulõmaa rl sattus kullake kuulma
J assiä, veli-kult, mikä siä õõt herkk oi sina, veli kullake, küll sa oled õrn!
3. fig kuld (fekaalide kui aiaväetise kohta kasutatav sõna) | vn золото (слово употребляется в значении фекалий как удобрения)
Lu miä meen kultaa veittämää ma lähen kulda vedama
M val̆laas peenträ talvõssi kullaakaa valatakse peenar talveks kullaga üle

J kult pähtšen (Tsv.) kreeka pähkel.
Vt. ka velikulta
Vt. ka kullakko, kulloᴅ, kullõkkõin, kulto

kunnõ¹: kunne K-Ahl.kuni
laulakaa emäni lahset, kukkukaa emäni kullat, kunne on viisi valluttani, kahehsa kavaluttani, kunne on kassa kaglalani, ivus pittšä pihoilani (Ahl. 102) rl (mõrsjaitkust:) laulge, mu ema lapsed, kukkuge, mu ema kullad, kuni on (alles) mu viis valjust (= kangekaelsust), mu kaheksa kavalust, kuni on (veel) pats mu kaelal, pikk juus mu pihtadel

kuulata K L P M (Kett. Kõ Po J-Must. Kr) kuulõta K-Al. M kuullata ~ kuullõta kuulataɢ ~ kuulõtaɢ ~ kuullõtaɢ I, pr kuultaan K L M Kõ kuhltahn Kr, imperf kuultazin M Kõ
1. kuulata, kuulatada | vn слушать
L kuultaab mitä pajatan kuulab, mida (ma) räägin
M ev või kuulata, kui lahs märizeʙ (ma) ei või kuulata, kuidas laps karjub
M täm nii eb ilozassi pajattannu minussa, etti miä men̆neizin al̆laa maa, nii õli äp̆piä kuulõta ta (oli) rääkinud minust nii halvasti, et ma oleksin vajunud (läinud) maa alla, nii häbi oli kuulata
L irmutap kuulata on hirm kuulata
I meemmäk kuultaamaa lähme kuulatama (= häälte järgi ennustama jaanipäeval)
2. (sõna) kuulata | vn слушаться, послушаться
M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa. lahzõõ ain piäp kuulõta vanapaa sõn̆naa lapsele antakse rihmaga mööda tagumikku, kui ta ei kuula (sõna). Laps peab alati kuulama vanema (inimese) sõna
I lahsilõõ piäʙ kuullõtaɢ is̆sää i em̆mää lapsed peavad kuulama isa ja ema (sõna).
Vt. ka kuultaassa, kuulõlla, kuunõlla

kuuntõmoitoo: kuuntõmoito [?] Li, g kuuntõmoittomaakuultamattomõinõ
kuuntõmoittomad lahzõᴅ sõnakuulmatud lapsed

kõikki Kett. K R U L P M Po Lu Li J kõikk Kett. K R U L P M Kõ V Po Lu Li J kõik Kett. K L P M Kõ S V Lu Li Ra J kõiɢ U M V Lu Li J I kõkk ~ kõk M kõittši vdjI I Kl kõittš I kai ~ kaik ~ kaiɢ Ku kuüki ~ kuükke ~ kiakki ~ ḱiḱḱe ~ kügge Kr, g kõikõõ Kett. K U P M Lu J vdjI I kõikyõ P kõik̆kõõ M kõikõ Lu J
1. kõik | vn всё; все
M mitä siä nii ahnõssõõᴅ: koolõᴅ, kõiɢ jätäᴅ miks sa nii ahnitsed: (kui) sured, jätad kõik (maha)
M kõikkõa on nättü mentüisiz voosiza, üv̆vää i kehnua kõike on nähtud möödunud aastatel, head ja halba
J kõig õllõiz üvä, ku va täm ep jõisõiz nii kõvassi kõik oleks hea, kui ta (= poeg) vaid ei jooks nii kõvasti
Ku kai tahot t́śiitää, ni kiiree vana leeᴅ vs (kui) tahad kõike teada, siis jääd ruttu vanaks
J tšennii ep taho vanutta, a tämä kõikkiilõõ tooʙ keegi ei taha vanadust, aga ta tuleb kõigile
J maa bõõ tšeneiᴅ, maa oŋ kõikkiijõ (kolhoosikorra kohta:) maa pole kellegi (oma), maa on kõikide (oma)
J siis kutsuttii iiri, see õli varmõp kõikkiit (muinasjutust:) siis kutsuti hiir, see oli kõigist tugevam
Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk teil kõigil on nina kahe silma vahel
P kõik nuorõd i vanat pajattivad vad́d́assi kõik noored ja vanad kõnelesid vadja keelt
M kõikõõ kõlmõõ mind́aa tetšeisivät kursia pulmõssi (et) kõik kolm miniat (üheskoos) teeksid pulmadeks pulmaleiba
Lu tšen kõig nagrud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab
J kõig ulkkõᴢ kõik koos
M takasilmällin ińehmin, tämä silmiisee eb juttõõ, a tak̆kaa silmii panõttõõp kõikõll viisiä silmakirjalik inimene, ta näkku ei ütle, aga tagaselja laimab igaviisi
J kõikõll viisii ~ kõikõll viittä igaviisi
Lu täll ebõ·õ kõik kotonn ta pole täie aruga
2. kogu, terve | vn весь, целый
M menimmä pihkumäjelee laulamaa kõikõõ artteliikaa läksime Pihkumäele laulma kogu kambaga
P äesin miä kõikyõ äessämiizie vällää ma äestasin kogu äestamise ära
Lu minull õikaa kõrva vuhizõʙ kõikõll aikaa mul kohiseb kogu aeg parem kõrv
P tšäüzin kõikyõ päivää käisin terve päeva
M S kõik pere terve pere
3. lausa, päris, täiesti, täielikult; puha (võib esineda ka ebamäärase tõlkimatu täitesõnana) | vn совсем, всецело, сплошь; весь, сплошной (употребляется и как усилительная частица
K jo tällä tulõp kõikk tulil laikka suussa tal tuleb juba lausa tuline leek suust
K i kõikk savvu tuõʙ ja lausa suits tuleb
Lu ku riiteli, riiteli, suu on kõik vaahoᴢ küll riidles, riidles, suu on lausa vahus
P naizikko kõikk jäi läsimääsie naine jäi päris põdema
Lu se on kõig emmää laŋkõn see (laps) on täiesti emasse läinud
M tältä halvas kõiɢ jalgõᴅ ta jäi jalust päris halvatuks (tal halvati jalad täielikult)
K opõzõl lookka kõikk ehitettü hobusel on look puha ehitud
Li klazi-krintsoit tehtii, pantii klazit kõik tehti (klaas)akendega tuulekodasid, pandi puha klaasid
Li siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna)
4. aina, üha | vn всё (время)
M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn on nohu (nina on kinni), aina aevastan
Ku nave·rno oli ümper kai meri usutavasti oli ümber aina meri
J tämä tuli, mehee kõik ümperikkoa tšäi ta tuli, käis aina mehe ümber
M tämä õli kõikk siällä ta oli üha seal

I vot i kõittši vaat ongi kõik (= ongi lõpp)
J kaask on kõikk i pajattaa eb õõ mittää muinasjutt on otsas ja jutustada pole (enam) midagi
P vihgod on jo kõik vihud on juba valmis
S ühs kõik tšellee, vaikk mehelee ükskõik kellele, kui vaid mehele (saaks).
Vt. ka ühskõikk
Vt. ka kõikii, kõikkinaa, kõikkinõõ, kõikkõa³, kõikkõnõõ

kõlmõᴅ Kett. K L P M Lu Li Ra J I kõlmõt Len. K-Al. M-Set. I-Set. kõlmõdõ K-Set. kõlad K-Sj. kõlme K-Ahl. kõlm Len. K-Ahl. Lu J kõm Kett. Len. K R U L P M Kõ S V Po kõmm P kolᴅ Ku kölm ~ kälme Kr kam (Kr) Кы́лмытъ K-reg2 Кылмъ Ii-reg1 Колме Pal2 Ко͡ематъ ~ Ко͡елме ~ Ко͡елмъ ~ Кѣмъ Tum., g kõlmõõ K Lu Li Ra J kõlmee K-Ahl. L kolmee Ku kolm | vn три; Lu miä kazvatin lahzõd ilma meessä, kõlmõt tükküä ma kasvatasin lapsed ilma meheta (üles), kolm tükki; U kõikk tšülä guĺäzi kõm päivää kogu küla pidutses kolm päeva; Lu kõlmõs paikkaa sütettii põlõmaa kolmes kohas süüdati põlema; Ra ku on karmia, mättälikko põlto, sis kõlmõlt piild äessetää kui on kõva, mättane põld, siis äestatakse kolm korda; M pezin pezin kõlmõlta veeltä pesin, pesin kolme veega; M vanap min̆nua kõlmõlla vootta minust kolm aastat vanem; I linad leživäd näteliä kõlmõᴅ linad lamavad (= on maas) nädalat kolm; Ku hüü olt́śii päivää kahee kolmee vanaᴅ nad olid kaks-kolm päeva vanad; J kõlmõõ rubĺaa (rubĺõin) paperi kolmerublane (raha)paber; M uutimõ õli kõm kaŋkoinõ lad́d́uutta voodi telkkate oli kolme kanga laiune; I jo kõlmõt tunnia kell (on) juba kolm; I kõlmõt poolõõkaa kolm ja pool; P kõm sataa kolmsada; K kõlm tšümmeetä (Ahl. 41) ~ Kr kam kümment kolmkümmend.
Vt. ka kahtšümmetkõlmõᴅ
Vt. ka kõlmii, kõlmõõ²

kõlvatoo Kett. Lu Li kõlvõtoo Lu Li, g kõlvattomaa: kõlvõttomaa Lu kõlvatu; üleannetu, sõnakuulmatu | vn негодный; озорной, непослушный
Lu kõlvatoo inemin teep kõikk kehnot tüüᴅ kõlvatu inimene teeb kõiki halbu tegusid
Lu neeᴅ lahzõᴅ õllaa kõlvõttomaᴅ need lapsed on üleannetud

kõrjata² J kõrjõt J-Tsv. kõrjataɢ (I), pr kõrjaan J, imperf kõrjazin ~ kõrjõzin J korjata, koguda | vn собирать, собрать, набирать, набрать
J enipäivänn lahzõt kõrjazivad munõi lihavõttepühade ajal korjasid lapsed mune
I mato tõmpazi tältä sen̆nee ärdžää nahgaa, kõrjazi vettä täünnä i tašši kot̆too (muinasjutust:) madu tõmbas talt selle härjanaha, kogus vett täis ja tassis koju.
Vt. ka korjata

kõrjaussa Lu (Kett.) kõrjaussaɢ I, pr kõrjaun Lu kõrjauu I, imperf kõrjauzin: kõrjaujõõ Ikõrjauta¹
I lahsõt suvvaavat kõrjaussaɢ lapsed armastavad end peita
I kot̆too ili kuhõt tämä kõrjaujõõ koju või kuhu ta end peitis
I miä kõrjauu sinussa poizõɢ i siä ed lövväɢ minnua ma peidan end sinu eest ära ja sa ei leia mind

kõrjauta¹ M kõrjõuta P, pr kõrjauu I, imperf kõrjauzin end peita, peitu v. varju minna | vn скрываться, скрыться, укрываться, укрыться
M näväd linojee tağgaa kõrjauttii nad peitsid end linade taha
P lahzõd joχsivat kõrjõumaasyõ lapsed jooksid peitu (end peitma).
Vt. ka kõrjaussa, kõrjussaassa, kõrjuttaassa, kõrjuussa, kõrjuuta

kärnäin: kärnein J-Tsv., g kärnäizee: kärneize J kärnas, kärnane | vn паршивый, коростовый
siin talos kõig lahzõd oŋ kärneizeᴅ siin talus on kõik lapsed kärnas

laatunõ (K-Al.):
laatuzõd laŋgoo lahzõd (Al. 53) {l}-d langu lapsed

lagotõlla (K-Ahl. M), pr lagottõlõn: lagottelen K-Ahl., imperf lagottõlin frekv laotada | vn расстилать, разбрасывать
M eellä õlti pikkaraizõᴅ kahsaaraizõᴅ aŋgoᴅ, val̆loa vartõõ, enäpältä lahzõᴅ neillä lagotõltii val̆loa ennemalt olid väikesed kaheharulised hangud, sõnniku jaoks, enamasti laotasid lapsed nendega sõnnikut

lahsi Kett. K R L P M Po Lu Li J I Ku (Kõ Ja-Len. Ra vdjI Kl) lahhsi J-Must. lahzi Len. R-Reg. Lu-Must. J-Must. lahs Al. P M Lu Ra J laχsi P (M Kõ) laχs U lachs ~ laxe Kr Ла́хси K-reg2 Ii-reg1 Лахси ~ Лахсъ Pal1 Лахсь Ii-reg2, g lahzõõ Kett. K M Lu J lahsõõ Kett. I lahse J-Must. lahzee Ku
1. laps | vn ребёнок, дитя
M miä õõn takaämmä, minuu unukalla on lahzõd jo mina olen vanavanaema, minu lapselapsel on juba lapsed
Ku rikkaallᴀ rahhaa a laisal lahsiitᴀ vs rikkal (on) raha, aga laisal lapsi
M lahzõõ piäʙ emältä tšüs̆süä antõõssi laps peab emalt andeks paluma
I pikkõzõlõ lahsõlõ piäp kuullõtaɢ vanapia väike laps peab kuulama vanemaid (inimesi)
Po lahzõll õli ǜö-itku laps nuttis öösiti
Lu lahz eb makkaa, lahz on sõnahuzõᴢ laps ei maga, laps on ära sõnutud
Lu miä jo lahzõõ murõtin ma söötsin juba lapse ära
Lu tätä kutsuttii sauna nain, kumpa sünnütti lahzõõ seda kutsuti nurganaiseks, kes sünnitas lapse
M saunaasõõ veetii lassa tetšemää sauna viidi last sünnitama
Ku perednikaa tokut́śid eessᴀ̈, t́śüttönnᴀ̈ lahzee teeᴅ (kui) põlle pillasid eest, saad tüdrukuna lapse
J pani peenenn piikuõõsõõ, lahsõnn lassa kattsomaa rl (ema) pani väikesena teenijatüdrukuks, lapsena last hoidma
J lahzõlõ nännää (rintaa) antõma lapsele rinda andma
J lahs on rinnõss veerotõttu laps on rinnast võõrutatud
J elä han siä õõ õmiiz lahsiijõ kõhta nii pagan ära sa ometi ole oma laste vastu nii halb!
Ra ep se omii lahsii tää see ei hooli (tea) oma lastest
Ra se viskaz omad lahzõd niku jänes poigaa see jättis oma lapsed maha nagu jänes poja(d)
Li lahzõss tahoᴅ laulajaa kk lapse töö on ju teada! (tahad lapsest lauljat!)
M täll on rinnaa imevä lahsi tal on rinnalaps
Lu itkuri lahz mörnäb aina nuttur laps aina karjub
J terävä lahsi (Must. 184) elav(aloomuline) laps
Lu tuhmapäin lahsi kõva peaga (= vähese taibuga) laps
M kummaᴅ ovaᴅ vähäkkõizõ vähämeelellizeᴅ lahzõᴅ, neillä valuʙ kohlo suussa kes on natuke puuduliku mõistusega lapsed, neil valgub ila suust
P kuultamattomõinõ lahsi sõnakuulmatu laps
R vaivanõ lahsi ~ M armatoo lahᴢ vaenelaps
J võõrõz lahs (Tsv.) kasulaps
J saatu lahs (Tsv.) vallaslaps
P tämä on tüttärikuo laχsi ta on vallaslaps (tüdrukulaps)
Lu rinta lahsi imik (rinnalaps)
J süntü ko poik vai tüttö lahs kas sündis poeg või tütar (poiss- või tüdruklaps)?
J tuutu, tuutu, tüttrikko lassa, veel parõpassi kui poikalassa (Must. 161) {t., t.}, tütarlast, veel paremini kui poeglast
Lu lahzõõ kattsoja ~ J lahzõõ oitõjõ lapsehoidja
J lahzõõ müttsü lapsemüts
P lahsajõõ kaaska ~ Ku lahsii kaaska laste muinasjutt
J lahzõõ põlvi (Tsv.) lapsepõlv
I lahsõõ tila päramised
2. (looma, linnu jne.) poeg | vn птенец, детёныш
M õli noori põdra, neitä lahsia oli noor põder, (üks) neid poegi
M sika sööb õmad lahzõᴅ siga sööb oma pojad (= põrsad) ära
L kuolõvad linnuu lahzõᴅ linnupojad surevad ära
M rahnopakkoz on õma pere, a õma peressä täm lazzõb lahzõᴅ mesipuus on oma pere, aga oma perest ta heidab peret.
Vt. ka marrazlahsi, oppi-lahsi, piikalahsi, poikalahsi, pojolahsi, pojoklahsi, riiv-lahsi, rintalahsi, rissilahsi, tüttärikkolahsi, tüttärikoo-lahsi, tüttölahsi, tütärlahsi, vagazlahsi, vaival-lahsi

laskõa Kett. K R L P M Kõ S Po Lu J (U V Ra Kr) laskaa Lu J laska J-Tsv. laskia (Ku) laskõaɢ I lahtšea K-Ahl. lassa P M Lu Li lassõ Lu J lass J-Tsv., pr lazzõn K U L P M Kõ J lazõn M Lu Li J lazen Ku lasõn J-Must. lazgõn P M J lazgen ~ lahtšen K-Ahl. lazzõõ I, imperf lazzin Kett. R L P M J lazin M Kõ Po Lu J lazzii I
1. (kuhugi midagi) lasta (kukkuda, valguda, joosta jne.); (alla, välja, põhja jne.) lasta; läbi lasta, lekkida; (millestki läbi, üle jne.) lasta v. ajada | vn пускать, пустить, спускать, спустить, выпускать, выпустить, опускать, опустить, пропускать, пропустить, испускать, испустить
Lu iki-lookka meressä vee juuʙ i lazõp takaz maal vikerkaar joob merest vett ja laseb (siis) maale tagasi
U siz lazzõn õluusõõ tšiveᴅ, kõõz leeväd valmid jo siis lasen õllesse kivid, kui nad on juba valmis (= kuumad)
M veeresseen tehtii puizõd risiᴅ, jõka tal̆loo piti lassa kaivoo kolmekuningapäeval tehti puust ristid, iga talu pidi (selle) kaevu laskma
M lazzõttii võra vet̆teesee lasti ohver vette
L ku pokoinikka autaa lastii lugõtõltii kui surnut hauda lasti, (siis) itketi
Lu olutta lastii botškassa kolkkii õlut lasti vaadist kappa
M pühi nenä, vad jo lazzid õhjaᴅ uulõõ päälee pühi nina (puhtaks), vaat juba lasksid ohjad (= tatinired) huule peale
Lu poolõõ maštii lastii flaakku lipp lasti poolde masti
M lahtši tšäed mah̆haassaa laskis käed rippu
M mee tšäü tšerdakallõõ i lazõ einoo al̆laa mine lakka ja lase heinu alla
Lu aŋkkuri lassaa ankur lastakse (vette, põhja)
Lu avvaan uhzõõ vai akkunaa avõõ i lazõn üvvää luhtia teen (avan) ukse või akna lahti ja lasen head (= värsket) õhku (sisse)
P tällie pajata niku tuulyõsyõ, ühess kõrvass võtaʙ, tõizõss lazzõb vällää kk talle räägi nagu tuulde: ühest kõrvast võtab (kuulda), teisest laseb välja (= ühest kõrvast sisse, teisest välja)
Lu koivuss lastii mahlaa kasest lasti mahla
K kui veripaizõ on, siz mätä laskõvaᴅ kui on veripaise, siis lastakse (lasevad) mäda (välja)
M õli mokom naizikko, kumpa lahtši vertä oli niisugune naine, kes laskis aadrit
M astia piäʙ turvotuttaa, etti eb nõisõis laskõmaa vettä astjat tuleb lasta turduda, et (see) ei hakkaks vett läbi laskma
J laadanaa lassaa lastakse (= suitsutatakse) viirukit
Ra lastii laadoniikaa suitsutati viirukiga
J brońenosts lasti põhjaa soomuslaev lasti põhja
M ko öö-itku õli lahzõll, siz lastii läpi tammaa raŋkojõõ kui laps öösiti nuttis, siis aeti (ta) läbi mära rangide
Li tätä lastii läpi stroja ta aeti läbi kadalipu
M viĺĺaa laskõaz üli groχatii vilja sarjatakse (lastakse läbi sarja)
P lyõkku õli, lazzõttii üli vaalaa oli kiik, aeti (lasti) üle võlli
2. (enesest) lasta v. heita, eritada | vn испускать, испустить, выделять, выделить, испражняться
J süätauti, rohoiss vettä lazzõʙ (lapsel on) kõhulahtisus, laseb rohelist vett
Lu meni sittumaa, näd laski gafkaa läks sittuma, näe, laskis julga
M elä las toššua ära lase tossu (= ära peereta)!
Lu vaapsalain mürkküä lazõʙ vaablane nõelab (laseb mürki)
Lu kutukala lazõb mukkuraa i niiskaa kudekala heidab marja ja niiska
P rokkalintu issuup kapusaa taimii päälee, siz lazzõp mokomaisii munõi liblikas istub kapsataimede peale, siis muneb (laseb) selliseid mune
M uharta piäb üv̆vii ihmata ja pehmittää, siz lehmä lazzõp piimää udarat peab hästi hõõruma ja pehmitama, siis lehm annab piima kätte
Lu aŋgõrja lazõb omaa razvaa angerjas annab (toidule) oma rasva
J sulkii(t) ajama, laskõma sulgima (sulgi ajama)
3. lahti v. vallali lasta | vn отпускать, отпустить, распускать, распустить
krapu lahtši rev̆voo ännää (muinasjutust:) vähk laskis rebase saba lahti
Lu ep koiraa saa lassa välillää, se on pagana koera ei saa lahti lasta, see on kuri (koer)
J volillaa laskõma vabaks laskma
L ivuuhsõd õlivad lazzõttu juuksed olid vallali lastud
L tämä tulyõ lahtši ta laskis tule(kahju) lahti
4. (kuhugi minna) lasta v. võimaldada v. lubada; (mingisse seisundisse) lasta | vn выпускать, выпустить; допускать, допустить, дозволять, дозволить; запускать, запустить
M žiivatta lazzõttii karjaa loomad lasti karja
M per̆rää iiĺaa opõzii eittsee eb lazzõttu pärast eliapäeva hobuseid õitsi ei lastud
L miä lazzin kultõzyõ kalaa vetie (muinasjutust:) ma lasksin kuldkala (tagasi) vette
L lazzõttako urvittama kas lasete urvitama?
J tšentši eb lassu tätä üüssi keegi ei lasknud teda ööbima (ööseks)
Li siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna)
J mašin on lastu tšäümä masin on käima lastud
Lu olud lassaa johsõmaa õlu lastakse jooksma
M ep piä laskõa lassa autuumaa ei tohi lasta last hauduma (minna)
Lu elä lazõ entä unissuma ära jää tukkuma
J põllod lastu ahossi põllud on jäetud (lastud) sööti
M lazzõttii umpõõ kase uhtomaõja lasti umbe (kasvada) see pesuoja
J johsuu laskõma (kedagi) jooksu laskma
5. (millegagi midagi) teha | vn делать, сделать, пускать, пустить
J miä veel lazzõn lõŋgaka kahs-kõlmõd ajoa ma teen lõngaga veel kaks-kolm pistet
Li sis kolpokkõ tehtii, sis sinne garnizõd ülez lastii siis tehti ahjukumm, siis sinna üles tehti karniisid
J lazz uhõrtill aukko puuri (lase) oherdiga auk
Li vein õvõssõ suuᴢ [= suuss], a isä laski munavakoi sene adraka vedasin hobust suu kõrvalt, aga isa ajas (laskis) selle puuadraga kartulivagusid
M vakoja laskõaᴢ aetakse (lastakse) vagusid
M on paĺĺo lazzõttu palkkiije, kõik rissii-rassii on palju palke maha saetud (lastud), kõik risti-rästi
J lazz linnõsõt tšäsi tšivell jahvata linnased käsikivil
lap̆paiss teen, nüd lazzõn tšiin, lõpõtan teen labakinnast, nüüd ahendan, lõpetan
M alõtsõ laskõas peigollõ kindale luuakse pöialt
6. (tekkida, kasvada, tärgata jne.) lasta | vn отпускать, отпустить (бороду), отращивать, отрастить
M on bakid laskõnnu šokkõijee päälee on kasvatanud (lasknud kasvada) põskhabeme
Lu kana avvoʙ i lazõp puipuᴅ kana haudub ja haub tibud välja
M puu lazzõb võsoja puu ajab võsusid
M rüiz jo õrastii, lahtši laivoᴅ rukis juba tärkas, ajas orase välja
P kahtši eb makaa, pupuškad jo lahtši kask ei maga, ajas juba pungad välja
P tševääll sireni algab lassaa kukkaa kevadel hakkab sirel õitsema
7. (relvast) lasta, tulistada | vn стрелять, выстрелить
M lahtši, ampu opõzõlõõ kaglaa laskis, tulistas hobusele kaela
J karjušši võtti püsüü ja laski kõlmõt paukkoa karjane võttis püssi ja laskis kolm pauku
J maalii laskõma märki laskma
L vanõp poika pani iestεä siŕkall laskõmaa vanem poeg hakkas esimesena vibuga (noolega) laskma
8. liugu lasta, (liugudes) mäest alla lasta | vn скользить, спускаться, спуститься по скользкому
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa rl (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
J lasõb liukua (Must. 174) laseb liugu
9. lasta, suunduda | vn пуститься, отправиться
Lu duumazimma laskõa soikkula rannallõ mõtlesime suunduda Soikkola randa
10. moondada, nõiduda | vn обращать, обратить (в кого-нибудь), напускать, напустить порчу
K nõd́d́ad lahtšivad ińeehmiizee suõss nõiad moondasid inimese hundiks
M õli meeᴢ, nõito, minuu izällee pokoinikallõõ õli laskõnnu õl̆luusõõ oli (üks) mees, nõidus, minu isale, kadunule, oli nõidunud õllesse

I jutõltii, viženiänä tuli poikaa lazzõʙ öeldi, (et) ristiülendamispäeval saab tuli poja
M tšimo lahtši poigad mesilane heitis peret
M tšäütii võr̆raa laskõmaa käidi ohverdamas
Lu laski telegrammaa saatis telegrammi
Li suvvaab lassa naĺĺaa armastab nalja heita
J šuutkaa laskõma nalja heitma
J karjušši lazzõb luttua karjane puhub (karja)sarve
J lazzõb barabana-keppiika trummia lööb trummipulkadega trummi
Lu lastii tanttsua löödi tantsu
Lu lahzõd laskõvat kukkurpullia lapsed lasevad kukerpalli
Li lazõb mükkülä-müllüä laseb kukerpalli.
Vt. ka lazzõskõlla

laukko (L) Lu Li Ra J, g laukoo Li Ra J
1. heledapäine, heledajuukseline | vn светловолосый
L lahzõd laukot kazvavaᴅ lapsed, heledapäised, kasvavad
2. päitsik (valge peaga lehm) | vn беломордая корова
Ra ku lehmällä õli valkaa pää, õli laukko kui lehmal oli valge pea, (siis) oli päitsik
3. J-Must. lauk hobune (hobune valge vöödi v. laiguga otsmikul) | vn белолобая лошадь (лошадь с белой отметиной на лбу), murd. лысанка.
Vt. ka lauttši

lauloa Po Lu Ra J (K V Ku) laulua M Lu J, pr laulon Lu J Ku, imperf laulozin Ra J
1. laulda; huigata (linnu kohta), kireda | vn петь
J nii lustissi laulob ja tantsiʙ nii kenasti laulab ja tantsib
V laulottii i vaissi lauldi ka vadja keeles
Ra müü õlimm lahzõd i laulozimm me olime lapsed ja laulsime
J lintu laulo, lehto lõõkku rl lind laulis, leht liikus
J kiuru laulob üväll ilmall lõoke laulab ilusa ilmaga
Lu hüüpüläin lauloʙ niku inemin idgõʙ, üül lauloʙ, i rohkapass tämä lauloʙ kalmoil öökull huikab, nagu inimene nutab, öösel huikab, ja enamasti huikab ta kalmistul
Lu ku kukko ohtogoss lauloʙ, ilmaa muutoᴢ kui kukk kireb õhtul, (siis tuleb) ilmamuutus
J kuuntõõ han siä, kui umalikkaad naizõt kimautõlla lauloa sa kuula ometi, kuidas purjus naised kriiskavad laulda
J venutõb lauloa venitab laulda
J ḱiuru tšikõrtõb lauloa lõoke lõõritab laulda
2. matusetalitust pidada, jumalasõnaga matta | vn отпевать, отпеть (покойника)
J laulottii ponafei (matusetalitusel) peeti hingepalve

Lu elä võta laulottua naissa ära võta üleskiidetud naist.
Vt. ka laulaa, laulahtaa, laulastaa, laulattaa, laulottaa, laulotuttaa, lauluttaa, laulututtaa, laulutõttaa, laulõlla, laulõttaa

lautoo M Lu Li J I lauto M Li (Al. J), g lautoo M Lu Li J I, pl lautooᴅ M Li I (L J) riiul (hrl. toidunõude jaoks) | vn полка (об. посудница)
M lautoo as̆sõita vartõõ riiul toidunõude jaoks
M ripussaas seinälee, se on lautoo (mis) riputatakse seinale, see on (toidunõude) riiul
Lu lautoo õli seinäll riiul oli seinal
I eellä kanneita skaap-piloja bõlluɢ. keppiije pääle pantuɢ lautooᴅ ennemalt (neid toidunõude)kappe polnud. Keppide peale (olid) pandud riiulid
Lu azud on lautool toidunõud on riiulil
J nõsa piim-paad lautoolõõ tõsta piimapotid riiulile
J paan luzikaa lautoilõõ, etti lahzõd evät saataiᴢ panen lusika riiulile, et lapsed ei saaks (kätte)
M ku bõõ mit̆täit süüvvä, nii paa ampaad lautoolõõ kui pole midagi süüa, siis pane hambad riiulile (= riputa hambad varna)
J katti laasaab lautoill kass kolab riiuli(te)l
J mõlõpiiss pooliss rippuvid [sic!] lautoot saappõgaa kolotkoikaa mõlemalt poolt rippusid riiulid saapaliistudega
L pannass venttsa-obraazat pεä kõhtaa lautoi pεälie pannakse laulatusel kaasas olnud ikoonid pea kohale riiuli(te)le
Li alumõizõl lautool alumisel riiulil
Li tõizõl lautool teisel riiulil
Li meni se kana rattii, tämä rattii lautool tetši muna läks see kana aita, ta munes (tegi) muna aida riiulile
M jumala lautoo ikooniriiul
Lu lauta on lautoo nurkkaᴢ laud on (toa) riiulinurgas (= nurgas, kus on toidunõude riiul).
Vt. ka asõlautoo, azõlautoo, kaappilautoo, obraazlautoo, palolautooᴅ, tširja-lautoo

lello K-Ahl. Li J-Tsv., g lelloo Li J lelu, mänguasi | vn игрушка, ляля
J isä õssi lahzõlõ paĺĺo lelloi isa ostis lapsele palju lelusid
J lahzõᴅ, pelagaa lelloa lapsed, mängige leludega!
J elä jätä lelloit harrillaa, a kopit kokkoo ära jäta mänguasju laiali, vaid korja kokku.
Vt. ka lelle

leĺo ~ ĺeĺo I lelo (I-Len.) ĺeĺö (I), g leĺoo lill; õis | vn цветок
leĺo jo kukiʙ lill juba õitseb
ĺeĺod räühtüväᴅ lilled närtsivad
lähetäɢ lahsaa, la katkovad ĺeĺoja saada lapsed (niidule), las korjavad lilli
puuõunappuu ĺeĺoᴅ õunapuuõied.
Vt. ka jovana-ĺeĺo, piimälelo, tõrva-ĺeĺo, vasilelelo
Vt. ka lillo

lidna Kett. K P M V Lu J Kr (R-Eur. R-Reg. Li) lidnõ J ĺidn J-Tsv. liidna Ja-Len. (Kõ-Len.) linna K-Ahl. Kõ Lu J I Ku (Ja-Len. V Ra) Лидна ~ Линна Pal2 Линда Tum. Ли́дна K-reg2 Ли́нна Ii-reg1, g lidnaa K P M Lu J ĺidnaa J linnaa V Lu J Ku
1. linn | vn город
Ku ennee sottaa meije külä oli ku linna külä enne sõda oli meie küla (suur küla) nagu linn
J a moskov on lidnõ suur aga Moskva on suur linn
K siz miä menin lidnaa, pietariisõõ elämää siis ma läksin linna, Peterburi elama
J en taho mennä linnaa elämää; ku veel liikuᴅ, ed mee linnaa (ma) ei taha minna linna elama; kui veel liigud, (siis sa) ei lähe linna (elama)
Lu miä tšäin paĺĺoiz lidnoiᴢ ma käisin paljudes linnades
K lahzõd eliväd lidnoita müö, sinne i jäiväᴅ lapsed elasid linnades (linnu mööda), sinna (nad) jäidki
M eellä tšäütii marjojõõka opõzilla lidnaa ennemalt käidi hobustega linnas marju müümas (marjadega linnas)
J karassina bodžgõd jo tooti lidnõss petrooleumivaadid toodi juba linnast
Lu lidnaz õli gordovoi, tšüläz õli uŕadnikka linnas oli kardavoi, külas oli urjadnik
Lu elä lugõ barõššoja lidnaa menneᴢ, lugõ lidnõssõ tullõᴢ vs ära loe puhaskasu linna minnes, loe linnast tulles
M širizep šarizeb niinissä teetä möö, savvizõõ lidnaa meeʙ. erneed da pata (Set. 17) mõist siriseb, säriseb niinest teed mööda, savist linna läheb? – Herned ja pott
Ra tüttönnä miä elin narvaa linnaᴢ tüdrukuna elasin ma Narva linnas
M jaamaa lidna Jamburgi linn (praegune Kingissepp)
P tämä on tšülää elänikko, bõlõ lidnaa ta on külaelanik, ei ole linna(elanik)
J lidnaa meeᴢ linnamees
J miä näin sinnua lidnaa turulta rl ma nägin sind linna turul
J veiseizin liivad lidnaa teelee rl viiksin liivad linnateele
P laulavad ni lidnaa linnuᴅ rl laulavad nii linnalinnud
J meree nukkõ, metsää kukkõ, lidnaa valkaapää vazikkõ. meree nukkõ on alus, metsää kukk on einää kuhjõ, lidnaa valkaapää vazikk on tšerikko mõist mere nukk (= laid [?]), metsa kukk [?], linna valgepea vasikas? – Mere nukk (= laid [?]) on purjelaev, metsa kukk [?] on heinakuhi, linna valgepea vasikas on kirik
2. linn (kujund kurnimängus) | vn городок (в игре в рюхи, в городки)
P ühᴢ lidna õli i tõizõll puol õli tõin lidna; kumpa partti iezepii lüöb lidnaa lad́d́alyõ, viskaap palkkoikaa üks linn oli (ühel pool) ja teisel pool oli teine linn; kumb (kurnimängu)rühm lööb enne linna laiali, viskab kaikaga
Lu õli neltšümmet harkkamussa lidnassa lidnaa (kurnimängus) oli nelikümmend sammu linnast linnani
M lööp haijallaa kuli lidnaa lööb laiali kurni(mängu) linna

Kr kowa lidna kindlus
M kat̆tii lidna, miä meen kat̆tii lidnaasõõ ahjupealne, ma lähen ahjupealsele (= ahju peale).
Vt. ka tšivilidna

liikkua Kett. R-Lön. P M Lu J (Kõ-Len. Li Ku), pr liikun P Lu J, imperf liikkuzin Lu J liikuda; liigatada, end liigutada | vn двигаться; сдвигаться (с места), шевелиться, пошевелиться
J ku veel liikuᴅ, ed mee linnaa, a ku jo ed nõizõ liikkumaa, siis piäb i mennä kui veel liigud, (siis sa) ei lähe linna (elama), aga kui (sa) enam ei saa liikuda (ei hakka liikuma), siis tuleb minnagi
M opõn tšut́ liikku adraza hobune vaevu liikus adra ees
P tämä liikuʙ niku täi ruvõza kk ta liigub nagu täi kärnas (= ta liigub aeglaselt)
J liiku tšiirep liigu (= astu) kiiremini!
P kala end́üʙ, šokkaluuᴅ liikkuvaᴅ kala hingab, lõpused liiguvad
Lu aavaa lehot peenel tuulõl liikkuvaᴅ haava lehed liiguvad nõrga (väikese) tuulega(gi)
Lu lahzõd ep pääze liikkumaa lapsed ei pääse liikuma (= ei pääse toast õue)
P pojezda eb liiku viel rong veel ei liigu
Lu katsoʙ: meez eb liiku vaatab: mees ei liigata
M elkaa liikkugaa ärge liigutage end!
Lu saunas tšülpeessää põltikkaakaa, se paab veree liikkumaa saunas viheldakse nõges(t)ega, see paneb vere käima (liikuma)
Lu jää on liikkumaᴢ jää on liikumas (= on jääminek)
J liikkujõz et tarkka niglaa lütšät liikudes (sa) ei saa nõelale niiti taha panna
J liikkuvat turvõss müü oŋ ḱehno krappuss katoo pääle liikuvat (= kõikuvat) redelit mööda on paha katusele ronida

M tuhkapäivän elä liiku pittšää teh̆hee esmaspäeval ära asu pikale teele
M napa liikku nõssõmizõssa naba läks tõstmisest paigast ära
Lu sill jo mozgiᴅ liikkusivaᴅ sul nihkusid juba ajud paigast ära (= sul läks juba mõistus segi, sa oled juba nupust nikastanud)
J liikkumõtt vara kinnisvara

liukua² Kett. R L P M Lu Ra J (Kõ) liukuaɢ I ĺuukua Lu (Pi Li Ko Ku), pr liugun M Ra J ĺuugun Lu, imperf liukuzin Lu Ra J ĺuukuzin Lu
1. liugu lasta (kelguga, suuskadega, uiskudega), liuguda | vn кататься, прокатиться (по льду или на салазках), скользить
P pienen tšihlagon eb liuguttu paĺĺo, suurõn tšihlagon, siz liuguttii väikesel vastlapäeval ei lastud palju liugu, suurel vastlapäeval, siis lasti liugu
M ku on lakõa jää, siz on üvä liukua kui on sile jää, siis on hea liugu lasta
Li ĺuukutaa lahzõd alaz mättšiä, talvõlla kelkkõjekaa lapsed lasevad talvel (liugu) mäest alla kelkudega
M lahzõᴅ saanikoil liukuaᴢ, i suhsila liukuaᴢ lapsed lasevad liugu kelkudega ja suuskadega
M tütterikkõizõt eväd liukunnu suussõilla tüdrukukesed ei lasknud liugu suuskadega
J poikõizõd liuguta końokkoill poisid uisutavad (lasevad uiskudega liugu)
L oŋko liukua lipõa, oŋko laskõa lakõa (vastlalaulust:) kas on libe liugu lasta (liuguda), kas on sile mäest alla lasta?
M tšihlagonn liuguttii lin̆noita vastlapäeval liuguti linu (= lasti liugu, et linad kasvaksid)
P liukujõilõõ linat pitšäᴅ (vastlalaulust:) liugujatele (= liulaskjaile kasvavad) pikad linad
2. sõita | vn кататься, прокатиться
M suu-ravvat suhõ, i opõn rakkõiᴢ, saaʙ mennä liukumaa suurauad suhu, ja hobune (on) rakkes, võib minna sõitma
Lu ku piäb mennä ĺuukumaa, sis piäp saaniikaa mennä kui tuleb minna sõitma, siis tuleb saaniga minna
M opõzõl liuguttii tšihlagonna, noorõt kõig liuguttii opõzõl, tõisõõ tšül̆lää mentii, kuza noorizo õli vastlapäeval sõideti hobusega (= saaniga). Noored kõik sõitsid hobusega (= saaniga), läksid teise külla, kus noorsugu oli
P liukuttii sis sukua müü, tšed õlivat pulmaᴢ sõitsid siis sugulasi mööda (need), kes olid pulmas
L läpi tšülεä piεp kahs kõrtaa liukua peab kaks korda läbi küla sõitma
Lu ĺuukua saab venneekaa i õpõzõõkaa i autookaa sõita saab paadiga ja hobusega ja autoga
Lu miä õlin pikkarain poikanõ, vennejeekaa ĺuukuzimma jõgõᴢ (kui) ma olin väike poisike, (siis) sõitsime paatidega jõel
J petteris sai liukua konkõll Peterburis sai sõita hoburaudteel
3. (edasi) libiseda; (ära, välja) libiseda | vn скользить; соскользнуть
Ra välissä on paha tee, eb liugu lait́o vahel on halb tee, regi ei libise
Lu liukuzin maata müü libisesin mööda maad
Lu ušatii puu õtsad õltii paksupaᴅ, ettep tullõiᴢ ušatii kõrvissa poiᴢ, että eb liukuis poiᴢ toobripuu otsad olid paksemad, et ei tuleks toobri kõrvadest välja, et ei libiseks välja
J lippaa päält kõig liuguʙ libeda pealt libiseb kõik (maha)
4. lohiseda | vn волочиться
Lu tämä sai senee suõ petliikaa tšii õpõzõõ selles suurõs χodus. susi liuku maatõ müü ta sai selle hundi hobuse seljas kihutades linguga kinni. Hunt lohises mööda maad
5. (lahti) libiseda, (tõmbele) järele anda | vn поддаться, поддаваться
Lu sigaa sorkka eb liugu seasõrg (= teatav sõlm) ei anna järele (= ei libise lahti)

P täll aźźad menevät kehnossi, liukuvad allõ-mäjee tal lähevad asjad halvasti, lähevad (libisevad) allamäge.
Vt. ka limossua, lippaussa, lipsahtaa, lipsahtaassa

lotisa (Li) lotissa Lu lotiss J-Tsv. lotissaɢ I, pr lotizõn Lu Li J, imperf lotizin J
1. kolistada, koputada; kära v. müra teha | vn греметь, стучать; шуметь
Lu üülä mikälee rihee pääl lotizõʙ öösel kolistab keegi (miski) pööningul
I lotizõʙ i lotizõʙ sarviõkaa kolistab ja kolistab sarvedega
J lahzõᴅ, elka lotiska lapsed, ärge tehke kära!
2. müdiseda, tümiseda | vn гудеть
Lu nii kõvassi inemizeᴅ joostii, maa alla lotizi inimesed jooksid nii kõvasti, (et) maa müdises (jalge) all
3. plagiseda (hammaste kohta) | vn стучать (зубами)
Lu milla õli nii tšülmä, što ampaad alkasti lotissa suuᴢ mul oli nii külm, et hambad hakkasid suus plagisema
4. ladiseda; ladistada | vn лить, хлестать; плескаться
Lu vihmä lotizõʙ vihm ladiseb
J lotizõp kuss alaa ladistab alla kusta

lumikomu Lulumipallo
lahzõᴅ pellavaᴅ lumikomujeekaa, kõnz on pehmiä sooja lumi lapsed mängivad lumepallidega, kui on sulalumi (pehme soe lumi)

lumipallo Li lumi-pallo (J-Tsv.) lumepall | vn снежок
J lahzõd vizgota lumi-palloi(t) lapsed loobivad lumepalle
Li ku tšäekaa teeᴅ, se on lumipallo kui kätega (käega) teed, (siis) see on lumepall.
Vt. ka lumikomka, lumikomu, lumimuna

lõõkkua Kett. K Kõ S Lu Ra J (P Ke-Set. M) lyõkkua L P lõekkua (K-Ahl.) lõikkua (Lu-Must.) leekkua Lu lõõkkuaɢ I, pr lõõkun M S Lu Ra J lyõkun L P lõekun K-Ahl. leekun Lu, imperf lõõkkuzin S Lu Ra J lyõkkuzin P leekkuzin Lu
1. kiikuda | vn качаться, покачаться (на качелях)
P lyõkuukaa lyõkkuass kiigel (kiigega) kiigutakse
Ra miä lõõkun kõrkaalõõ ma kiigun kõrgele
J lahzõd lõõkkussa lõõkull lapsed kiiguvad kiigel
L enipεän nõistii lyõkkumaa, troittsaassaa lyõkuttii lihavõttes hakati kiikuma, nelipühini kiiguti
esimein kõrt lõõkuttii esimeizell enipäivää per̆rää lõunatta esimest korda kiiguti esimesel lihavõttepühal pärast lõunat
I kui tšerikoss tultii, siz lõõkkumaa mentii kui kirikust tuldi, siis mindi kiikuma
Lu ku leekkuzimma, siz juttõlimma: kiikku kaakku, maalõ elä laŋkõõ kui kiikusime, siis ütlesime: {k. k.}, maha ära kuku
P tšiis tšiiku lõõz lõõku (kiigelaulu algus:) {tš.} kiigu, {l.} kiigu!
2. kiikuda, liikuda; kõikuda, õõtsuda; hõljuda, heljuda | vn качаться, покачаться, колебаться, поколебаться, колыхаться, колыхнуться; парить (о воздухе)
J lintu laulo, lehto lõõkku rl lind laulis, leht liikus
Lu puud leekkuvat tuulõᴢ puud kõiguvad tuules
Lu rihma leekup tuulõᴢ köis kõigub tuule käes
Lu lõikub, laakub maal eb lankõa? – savvu (Must. 159) mõist hõljub, heljub, maha ei lange? – Suits
3. õõtsuda (pinnase kohta) | vn трястись (о почве)
P miä lähtie silmääsie en tõhtinnud mennä, siäl kõvassi lyõkub maa, siäl vesi bõlõ rohoo pääl, a se paikka lyõkuʙ, ko menet päälie ma ei võinud (tohtinud) mülkasse astuda (minna), seal õõtsub maa tugevasti, seal vesi ei ole rohu peal, aga see paik õõtsub, kui astud peale
M senes paikkaa aivo kõv̆vii lõõkku soo selles kohas õõtsus soo väga tugevasti
Lu soo maa leekuʙ soomaa õõtsub.
Vt. ka lõõkuskõlla, lõõttsua, lõõttsussa

lähettää L M S Lu Li J (P Kõ Ku Kr) lähettεä L lähettä J-Tsv. lähettääɢ (I) lähättää K M Kõ (L Ja-Len.) lähättääɢ (vdjI I), pr lähetän L P Lu Li J läheten J lähätän K L M, imperf lähetin Lu Li J lähätin K M, 3. p lähiti Kr saata, lähetada, läkitada | vn посылать, послать
J ženiχõ lähetti toomuzia peigmees saatis kinke
L jumala lähetti ted́d́ee vanaa päivεä varass varjõlijaa jumal saatis kaitsja teie vanaduspäevade toeks
Lu lähetti (laski) telegrammaa saatis telegrammi
M postia möö lähätän lähetan posti teel
J läheten tervüüssiit saadan tervitusi
J jumal lähetep läsivelle tervüss jumal läkitab haigele tervist
J lähet kost́a, la toop paŋgika vett kaivoss saada Kostja, las toob pangega kaevust vett
I lähetäɢ lahsaa, la katkovad ĺeĺoja saada lapsed (lapsi), las korjavad lilli
sin̆nua lähätättii iivaa õssamaa sind saadeti pärmi ostma
J lähetä lahs karjaa saada laps karja
S meitä lähetettii siit tšüläss vällää meid saadeti siit külast ära (välja)
J mokoma räkä-nenä veel võib lähettä maamõs persee niisugune tattnina võib veel oma ema(gi) {p}-sse saata
L kuss on tullu, sinne tagaaz lähetä kust on tulnud, sinna saada tagasi
Ku kuttsumattᴀ meed ni lähettämättᴀ̈ tuaᴅ vs (kui) kutsumata lähed, siis saatmata tuled (tagasi)

läpi¹ K R-Eur. R-Reg. L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I Ku ĺäpi U läpii I Ляпи Pal1
1. prep., postp läbi | vn через, сквозь
M läpi metsää meneväᴅ lähevad läbi metsa
P läpi tšülεä tšäüväᴅ käivad läbi küla
S lumi läpi seinää kõik saunaasõõ tuiskaᴢ lumi tuiskas lausa läbi seina sauna
J ku lähed läpi uhsii, läpi saarnõizõõ sakaraa, läpi piinaa pihlajaizõõ, tee rissi rinnalõõ rl kui lähed läbi ustest, läbi saarepuust sagara, läbi piida pihlakase, tee rist(imärk) rinnale
I läpi siglaa lazimmag umalat poiᴢ kurnasime humalad läbi sõela ära
M linnahsõd läpi tšäs̆sii õõrtaaᴢ linnaseid hõõrutakse käte vahel (läbi käte)
J katsob läpi atškiijõ vaatab läbi prillide
Li läpi strojaa meni läks läbi kadalipu
Po läpi raŋkõi ~ I läpi raŋkõja rangidest läbi (läbi rangide)
M lahzõd mentii kot̆toosõõ läpi vihmaa lapsed läksid läbi vihma koju
J läpi unõõ kuulin, ku isä kokutti uhsõõ läbi une kuulsin, kui isa koputas uksele
I meni kõikõõ tšül̆lää läpi läks läbi kogu küla
Lu menne näille piti suurijee mettsijee läpi neil tuli minna läbi suurte metsade
Lu surmukas toukkaap tšäävää rihmojee läpi süstik lükkab käävi läbi (lõime)niitide
2. (minna, pääseda, tõmmata, pista jne. millestki) läbi | vn насквозь, между, через, отовсюду
P ved iired ja krotaᴅ, nämä jõka paikad läpi meneväᴅ hiired ja rotid, need lähevad ju igast kohast läbi
P javot tõkkuvat sõrmii välissä läpi jahu pudeneb sõrmede vahelt läbi
Lu nii on sakkaa rätäzikko, et pääz läpi on nii tihe rägastik, (et sa) ei pääse läbi
Lu tõmpaa rihma aukkoiss läpi tõmba nöör aukudest läbi
siiz niijeᴅ pantii, niitid lütšittii läpi siis pandi niied, (lõime)niidid pisteti läbi
Lu kuusipuu vettä tšiiressi eb lask läpi kuusk (kuusepuu) ei lase (vihma)vett (nii) kiiresti läbi
J nii vaĺĺu vihm, järestää lei läpi nii tugev vihm, kohe lõi läbi (= tegi märjaks)
J viŋka tuuli tšäüb läpi vinge tuul käib (kehast) läbi
J läpi kattsoma läbi vaatama
3. läbi, otsas; läbi, lõpuni | vn всё, до конца
Lu ennee piin püh́h́ää, nütt on kõik läpi enne pidasin paastu, nüüd on kõik (paastumised) läbi
J suurõõ vaivakaa sai škouluu läpi suure vaevaga sai kooli läbi
M miä lud́in koko bibĺii, kõikõõ läpi ma lugesin kogu piibli, kõik läbi
4. läbi(nisti), täiesti, üleni | vn полностью, весь целиком
P makajaa linad matalaᴅ, nukkujalõõ läpi luizõᴅ rl magaja linad (kasvavad) madalad, uinujale läbi luused
Lu põhjaveha on läpi kauniᴢ põhjatooder, (madalikust) põhjapoolne meremärk on üleni punane
Ra läpi rissi, risikko läbinisti (= mõlemal pool) rist, ristpiste(muster) (= teat. tikandkiri)

.. mikä jumalassa pajatõttu proroka läpi (Must. 152) .. mida jumal on öelnud prohveti (suu) läbi
M kase vaataʙ inehmiin aźźaa päälee läpi sõrmii see inimene vaatab (selle) asja peale läbi sõrmede
Lu tšem pajatõb läpi tšeelee, tšell eb õõ ampaita, see jutõllaa pajatõb mätätšeelel kes räägib susinal, kel ei ole hambaid, see, öeldakse, räägib pudikeelel
Lu se laulu tšäi läpi kõrvie see laul hakkas kõrvadele (käis kõrvadest läbi)
Li kui näil eb mee see läpi pää kuidas see neid ära ei tüüta!
Lu kassõn õli inemin, meni niku läpi maassa siin oli inimene, (aga) kadus nagu maa alla
J läpi üüt ajõ lidnõss kottoo öö läbi sõitis linnast koju
J tämä tetši tüütä üüd läpi ta tegi tööd ööd läbi
J miä tämäkä üvässi saan läpi ma saan temaga hästi läbi
M täm on liika nenäkaz inehmin, täm̆määkaa kuiniid et pääz läpi ta on liiga ninakas inimene, temaga ei saa (sa) kuidagi läbi
M vaikko on tõizõl mikä hätä, no täm ipo iĺĺaa pääzeʙ läpi kuigi teisel on mingi häda, aga tema ei tee sellest väljagi (tema saab väga vaikselt läbi)

läsivä L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I läśvä Po läsiv J-Tsv. läsivᴀ̈ Ku, g läsivää Lu J subst., adj. haige, tõbine | vn больной
J läsivele on dohtõria tarviᴢ haigele on arsti tarvis
Po läsivä õli õmall tilall haige oli oma asemel
L tεätäjεä läsivii müö veiteltii (küla)tarka veeti ühe tõbise juurest teise juurde (veeti mööda tõbiseid)
Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõd on läsiväᴅ emal on süda pihus, kui lapsed on haiged
I koko õm̆maa iää tämä õli läsivä kogu oma eluaja oli ta tõbine
Lu miä ku õlin läsiven, miä paĺĺo vähepi painin kui ma olin haige, (siis) ma kaalusin palju vähem
L tämä lieb läsivännä ta jääb haigeks
Lu leed läsivä terve voosi jääd haigeks terveks aastaks
P tuli terviessi läsivänᴅ sai tõbisest terveks
Lu läsivä inemin haige inimene

mad́d́aᴢ P M-Set. Li I mad́d́õᴢ J-Tsv. mad́jaᴢ J-Must. (Kett.) magjaᴢ Li Ku magjõᴢ ~ maǵǵõᴢ Lu, g mad́d́aa J mad́jaa Kett. magjaa Lu maias; maiasmokk | vn пристрастный лакомствам; лакомка, сластёна
Lu mill on magjõz nain, miä võtin magjaa naizõõ mul on maias naine, ma võtsin maia naise
Kett. mad́jaad lahsõᴅ maiad lapsed
Lu magjõz on makkial (ta) on maias magusa peale
P tämä on mad́d́aᴢ, tahop paĺĺo makõat süvvä ta on maiasmokk, tahab palju magusat süüa
Lu se on pää magjõᴢ see (inimene) on suur maiasmokk.
Vt. ka päämad́d́aᴢ

makauznalaa: mak̆kaaznal̆laa M adv. = makauznallõ
lahzõt pellättii pappia, mentii mak̆kaaznal̆laa lapsed kartsid preestrit, läksid (= peitsid end) magamisaseme alla

marjaa K P Lu Li Ra J I adv marjule | vn за ягодами; по ягоду (наречие в форме илл-а от marja¹)
Li ne mentii marjaa tänävä salamii, eb meilee jutõltu mittää need läksid täna salaja marjule, meile ei öeldud midagi
J lehmet karjaa, lahzõd marjaa lehmad karja, lapsed marjule

meeli Kett. K R-Eur. M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr (Len. R-Lön. P) meeĺi J mieli R-Reg. L P J (K R-Lön.) meel M Kõ Lu miel P miili Kõ-Len. Kl-Set., g meelee M Lu J meeĺee ~ meeĺe J meele R-Eur. mielee P
1. meel, mõistus, aru | vn ум, разум, рассудок
M üvä, tšell on paĺĺo meeltä pääᴢ hea, kellel on palju mõistust peas
Ra sel inemizel rohkap õnnia mitä meeltä on pääᴢ sel inimesel on rohkem õnne kui mõistust peas
M parta kazvap tšiirepää ku meeli pääᴢ kk habe kasvab kiiremini kui mõistus peas
Li jumal eb antannu meeltä jumal ei andnud mõistust
Li emä annaʙ lahzõl nännää suhõõ, a meelt ep paa pähääsee vs ema annab lapsele rinna suhu, aga mõistust ei pane pähe
M mee parõp makaa, enäp meeltä leeʙ mine parem maga (end välja), tuleb rohkem mõistust (pähe)
J murhõss ävitti meeĺe murest kaotas mõistuse
M meeli jo meni alaᴢ mõistus on (vanadusest) juba alla käinud (= nõrgaks jäänud)
Lu se inemin on vähäizee meelelt laŋkõnuᴅ see inimene on natuke puuduliku mõistusega
M täm eb elä õmall meelellä, tällee kui juõllaᴢ, täm nii tantsiʙ ta ei ela oma mõistuse järgi: nagu talle öeldakse, nii ta teeb (tantsib)
M miä õmassa meelessä niku ajattõlin, etti kanni tul̆lõisi parap tehä ma oma aruga nagu mõtlesin, et nii oleks parem teha
L pittšä ivuuᴢ, a lühüd mieli vs pikk juus, aga lühike aru
Lu meeltä paaᴅ õpetad (paned mõistust pähe)
Lu pantu meel ep kestä vs (pähe) pandud mõistus ei püsi
Ra suurõõ meeleeka meeᴢ, ku on suur loba tark (suure mõistusega) mees, kui on suur laup
J vähä meeĺekaa vähese aruga
J ize noor, a vana-rahva meeli pääᴢ ise noor, aga vanarahva mõistus peas
R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl (sa) ei nimetanud naist naerualuseks, meest poolearuliseks
2. meel(elaad), hingelaad, loomus | vn нрав, дух
K vot tämä eli õmaa ilozuukaa i üvää meeleekaa vaat, tema elas oma iluga ja rõõmsa (hea) meelega
J parõttakaa meeltä (Must. 152) parandage meelt
3. meel(eolu), tuju | vn настроение
Lu seneekaa siä üvütäd meelee sellega teed sa tuju heaks (= hüvitad pahanduse)
Ra üvälee üvütetää meeltä, a pahalõõ pahanoitõtaa heale (inimesele) tehakse tuju heaks, aga pahale tehakse pahaks
M näd jo täll meeli vähäneʙ näe, juba tal tuju langeb
Lu millõ tuli üvä meeli ma muutusin rõõmsaks (mul läks meel heaks)
M tänänn millõ on aivoo üvä meeli täna on mul väga hea tuju
M piäp tällee antaa üv̆vää meeltä teda tuleb rõõmustada
M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi kuidas ma rõõmustasin!
I tämä niku üv̆vää meelee tuli ta nagu rõõmustas (= muutus rõõmsaks)
Lu miε õlõn üviz meeliiᴢ, jott tulitta mul on hea meel, et tulite
M lahs nii õli üvil-meeliä lapsel oli nii hea meel
M miä sen̆nee tein üvässä meelessä ma tegin seda heast meelest
J tein üvää meeleekaa tegin rõõmuga (heameelega)
M võtti üv̆vii meelii vassaa võttis heameelega vastu
I a tämä rõhgaa nagraʙ, üv̆vää meeltä nagraʙ aga tema naerab palju, naerab heast meelest
Lu mill on paha meeli, što en kerkinüd ommaa aikaa mennä, müühässüzin mul on paha meel, et (ma) ei jõudnud õigel ajal minna, hilinesin
K ku sikaa näed unõᴢ, siz on pahaa meeltä kui siga näed unes, siis tuleb pahandust (on paha meelt)
J mitä õõtta suruilla suilla, mitä meelille pahoillõ rl miks olete murelike suudega, miks pahas tujus (pahal meelel)?
jäi paχχoisii meeliise (tal) läks tuju halvaks
J nain alõizõ meeleka tuli kalmoilt kotto naine tuli haleda meelega kalmistult koju
P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl tõi maailma palju rõõme (mesimeeli)
J raskaa meeli mure (raske meel)
4. meel, tahtmine, soov | vn (по)желание
P mill eb õlõ mielee perälliine mul(le) ei ole (see) meele järele (meelepärane)
Li millõ näüttiiʙ, on minuu meelee mukainõ mulle meeldib, on minu meele järele
J õpõnõ ebõ·õ tämä meelt müü hobune pole tema meelt mööda
M söö, mikä on meeltä möö söö, mis on meeltmööda
K eväd mennü üχtee mielie (nad) ei jõudnud üksmeelele
5. mõte, meel | vn мысль, замысел
Lu meeli on kõikkia selväp mõte on kõigist kiirem
Lu miä tänävä üül en pannut silmää tšiin, kõikõlaiz meelet tultii makkajõᴢ täna öösel ma ei saanud (pannud) silma kinni, igasugused mõtted tulid lamades
Lu milla nõis nii meeli põlõmaa, sinne piäb mennä mul tekkis vastupandamatu mõte, (et) tuleb sinna minna
Lu täl ain laulud meeleᴢ tal on aina laulud meeles (= mõttes)
Lu mikä siitiäl on meeleᴢ, se umalikkal on tšeeleᴢ vs mis kainel on meeles (= mõttes), see joobnul on keelel
6. mälu | vn память
M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli (ma) ei mäleta, unustan ruttu (kohe), mul on kehv (lühike) mälu

P nii on pimiä, menet tšäzii mielii on nii pime, (et) lähed käsikaudu
M tämä niku muiza meeliizä ta (on) nagu (peast) segane
Lu tämä on nii muiza meeliᴢ, mikä hätä tuõʙ vai kõvassi on läsivä ta on nii endast väljas, (kas) tuleb mingi häda (= õnnetus) või on (ta) väga haige
Lu heittümizessä on inemin muuz meeliiᴢ kohkumisest on inimene ähmi täis
M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi
M ved́ mennäz jo i meeled mettsää (vanadusest) läheb juba mõistuski segi
Lu miä vaatan, sill on meeled va mettsää ma vaatan, (et) sul on mõtted üha laiali
M miä nii kõv̆vii eittüzin, etti menin meeleltä mettsää ma ehmusin nii kõvasti, et mõistus läks segi
Ra menin meelelt vällää läksin peast segi
J tuli meelee (ta) rahunes (= kogus ennast, sai enesevalitsuse tagasi)
J meeli tšäüp ümper pea (mõte, mõtted) on segi
M mennäz jo meeled mettsää mälu hakkab juba nõrgenema
Ja kammarii johsos [= johsas] üvil meeliä lahzet (Len. 242) lapsed jooksevad rõõmsalt kambrisse
P tulimma kõikii kotuosyõ üviiz mielii tulime kõik hea tujuga koju
P ep tuõ kõikki mieliesie kõik ei meenu (ei tule meelde)
M ep kuiniiᴅ johu meelee juõlla kuidagi ei tule meelde öelda
Lu miä sill johutan meelee, jott siä ed unohtaisiiᴢ ma tuletan sulle meelde, et sa ei unustaks
J tulõta millõõ meelee tuleta mulle meelde
Lu bõõ i meelezä pole meeleski
J tee tüü väĺĺää, kunis seizob meeĺeᴢ tee töö ära, kuni seisab meeles
M miä piän meelezä ma pean meeles
J jo nee on mentü silmiissä, vaa bõõ mentü meelesse rl need on juba silmist läinud, kuid pole läinud meelest
M vot ku unostin, vot ku meni meeless mettsää kase sõna vaat, kuidas unustasin, vaat kuidas see sõna läks meelest ära
J meelelt laŋkõma ununema.
Vt. ka lahsomeeli, paha-meeli

mittoa J (Ra), pr miton ~ mitoon J, imperf mittozin J mõõta | vn измерять, измерить
J põllod om mitottu de jagõttu põllud on mõõdetud ja jagatud
J roznošikk mitob naisiilõõ sittsaa rändkaupmees mõõdab naistele sitsi
J kase med́d́ee oonõ i ratiᴢ mitottii i risavoitõttii see meie (elu)hoone ja ait mõõdeti (üle) ja joonistati (üles)

J nämä nüt ku tullaa, kane minu lahzõᴅ, ku algõtaa sinnua juttõõp kane kulakkaill mittoa kui nad nüüd tulevad, need minu lapsed, kui hakkavad sind, ütleb, rusikatega peksma.
Vt. ka mitata

murhõ Lu Li J-Tsv. murhe Lu Li murõ Lu J, g murhõõ ~ murhõ J murhee Lu murrõõ Lu murõ J mure | vn горе, забота
Lu lahzõd on peened i murhõd on peenepeᴅ, a lahzõt kazvõtaa suurõssi i murhõt suurõpaᴅ lapsed on väikesed ja mured on väiksemad, aga lapsed kasvavad suureks ja (siis on ka) mured suuremad
Lu ain tämä on omijee murhejeekaa temal on alati omad mured (tema on alati oma muredega)
Lu tänävä milta mentii murhet kõik poiᴢ täna kadusid kõik mu mured ära (= täna sain ma kõigist muredest lahti)
Lu tšellä nii ep kuulu ku emää süämel se murhõ kedagi ei puuduta see nii(võrd) kui ema südant, see mure
J kõns jumal pääseb minu kazess murõss millal jumal päästab mind sellest murest!
Lu maailmaa murõ, što jumal eb antanu rahvaa mukkaa, eb antanut tervee, anti vaivazõõ maailmatu mure, et jumal ei andnud teistetaolist (= normaalset last), ei andnud terve(t), andis vigase
Lu sell ko on murhe elo küll sellel on raske (murerohke) elu!
Lu kõikil eväd õõ ühellaajõzõd murheᴅ kõigil ei ole ühesugused mured
Lu nätšümöitöö on murhe mure on nähtamatu
Li ohto gooŕaa näimmä, ohto murhõtta näimmä küllalt häda nägime, küllalt muret nägime
J emä on taloz oolõ ja murhõ kantõjõ ema on majas hoole ja mure kandja
J vähäko tämä om murhaa kantõnnu üli kõikkiiss kas ta on vähe muret tundnud kõigi pärast!
J kõikkiiss po siä piäd murhõtt sa muretsed ka kõigi eest!
Li jäi minuu kaglaa murhessi jäi minu kaela mureks
J murõssi (~ murhõssi) võttõma (enda) mureks võtma
Lu näd on annõttu minuu murheessi näe, on jäetud (antud) minu mureks
J juumõri mehe peräss naim pääsi murhõ joodiku mehe pärast on naine (alatasa) mures

musikkaasõõ Lu musikkasõõ J-Tsv.musikkaa
J lahzõd menti musikkasõõ lapsed läksid mustikale

mutanenä (M) tattnina; tatise ninaga | vn сопляк; сопливый
mutanenäd lahzõᴅ tatise ninaga lapsed

muukata M Lu Ra (K-Ahl. Kõ) muukõtõ Lu muukõt J-Tsv. muukataɢ I, pr muukkaan K M Lu J muukkaa I, imperf muukkazin M Lu muukkõzin Lu J muukkazii I
1. piinata, vaevata | vn мучить, помучить, истязать, замучивать, замучить
M lahzõd muukatas kat̆tii poikaa lapsed piinavad kassipoega
siis se tšärppä tuõb lehmälee seltšää, nõõb lehmää muukkaamaa, štoby lehmä men̆neiz ik̆kõõsõõ siis see kärp tuleb lehmale selga, hakkab lehma piinama, et lehm läheks higiseks
Lu elä tee nii kõvassi raŋkkaa tüütä, tee kerkiäpää tüütä, elä muukkaa entä ära tee nii rasket tööd, tee kergemat tööd, ära vaeva ennast
M ohto min̆nua muukata aitab minu piinamisest
2. fig ropsida (linu) | vn трепать (лён)
M lin̆noi nõisõz muukkaamaa linu hakatakse ropsima.
Vt. ka mookata², morittaa, murjuta, murrõlla, murtaa, muutšittaa, muutšitõlla, määtšittää

mälestää M Kõ S (Ja), pr mälestän M Kõ S Ja, imperf mälestin M
1. mäletada | vn помнить, запомнить
M mälestän pikkaraizõõ lauluu mäletan (üht) väikest laulu
M kaaskoo pajattaa miä en mälestä muinasjutte (rääkida) ma ei mäleta
M miä tälle kaz̆zee tein vihuttaa, nõõb õm̆maa iä min̆nua mälestäm̆mää ma tegin selle talle vihuti, (nii et) mäletab mind kogu oma elu
M kõikk lahzõd mälestimmä üvälee tätä kõik lapsed mäletasime teda heaga
M nii on prokutoo, eb mälestä ipo ilmoja kk on nii totter, (et) ei mäleta ilmast ega maast
M mokoma lanttupää, ep taho enäp mit̆täiᴅ mälestää kk niisugune kanapea, ei taha enam midagi mäletada
M on tohopää, vähä mälestäʙ kk on pudrupea, mäletab vähe
M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli kk (ma) ei mäleta, unustan otsekohe, mul on lühike mälu
M mill on puusta pää, en mälestä kk mul on tühi pea, (ma) ei mäleta
2. meeles pidada, meelde jätta | vn запоминать, запомнить
M piεb mälestää, tšellee mikä piεp tuuvva peab meeles pidama, kellele mida peab tooma.
Vt. ka mälehtää

mäntšiä L P M Kõ Lu Li (K) mäntšiε L P mäntšiäɢ I, pr mändžin L mäntšin K-Ahl. mänd́in Lu mäńd́in mändžii ~ mänd́ii I, imperf mäntšizin M Lu (mängu, kaarte jne.) mängida | vn играть, поиграть (в игру, в карты и т. д.)
I miä tah̆hoo liivaza mäntšiäɢ ma tahan liiva sees mängida
I gant́t́ikkoilla mäntšiväᴅ lahzõᴅ lapsed mängivad kompvekipaberitega
L nõistii sutta i karua mäntšimεä hakati hunti ja karu mängima
M meemmä mäntšimää kulikiilaa lähme kurni mängima
P kenaa mänd́ittii talvõll; õli mokoma puinõ muna; ku algõttii mäntšiä, siz iestää vizgattii keppi puupallimängu mängiti talvel; oli niisugune puust muna; kui hakati mängima, siis esmalt visati kepp(i)
P enipään mäntšiäss mehed da pojot kanaa munõikaa munamäŋkua. õli mäntšijii tšümmie vai kõlmyõ tšezzie vai kahyõ tšezzie, ühsinää vaitõz ep saanu mäntšiä lihavõtte ajal mängivad mehed ja poisid kanamunadega muna(veeretamis)mängu. Mängijaid oli kümme või kolm või kaks (kolmekesi või kahekesi), ainult üksi ei saanud mängida
P mändžittii turttšia mängiti (tuletiku)peitmismängu
Li karttaa mänd́ittii mängiti kaarte

Lu oh kui tämä sõrmet män-tšivät (Must. 161) oh kui kärmete kätega ta on (kuidas ta sõrmed mängivad)
L kahs kõrt vuvvõs päivä vait mändžiʙ, enipεän i kupoĺonn (uskumus:) vaid kaks korda aastas päike mängib, lihavõtte ajal ja jaanipäeval
esimeizell enipäivää oomniis kõõs päivä nõizõb ül̆leeᴢ, päivä mäńd́iʙ esimesel lihavõttepüha hommikul, kui päike tõuseb (üles), (siis) päike mängib
L ku nyõmma pulmii mäntšimεä kuidas hakkame pulmi pidama
L tšiirie kautyõ pulmad män-džittii kiires korras peeti pulmad

mäntšää Ke-Set. M Kõ Ja-Len. Li (Kett. K R-Eur. L) mäńtšää (K-Ahl.) mäntšääɢ I (vdjI Kl-Set.), pr mändžän Ke mäńtšän K-Ahl. mänd́än M Kõ Li mäńd́än M mändžää vdjI I mänd́ää I, imperf mändižin Ke mänd́ii I
1. mängida (mängu, kaarte jne.) | vn играть, поиграть (в игру, в карты и т. д.)
K riigaa tüvie meemmä mäntšämää lahzõᴅ (meie), lapsed, läheme rehe juurde mängima
I lahsi on pikkõnõ, isuʙ mänd́äʙ laps on väike, istub (ja) mängib
Ja eb tšenni taho med́je kaa mäntšää (Len. 241) keegi ei taha meiega mängida
L mehed mäntšäväd munõi mehed mängivad muna(veeretamis)mängu
M meemmä mäntšämää kukõrpalloa lähme kukerpalli laskma (mängima)
M patsass mäńd́ettii mängiti pimesikku
M mäntšääᴢ karttia mängitakse kaarte
2. mängida (muusikariistal) | vn играть, поиграть (на инструменте)
M tämä sõassa tuli, siäl õppi mäntšämää rakkopilliikaa ta tuli sõjast, seal õppis torupilli mängima
M tämä aivoo üv̆vii mäńd́äp skripkaa ta mängib õige hästi viiulit
M mäńd́äb balalaikalla mängib balalaikat
I mänd́äb garmonilla mängib lõõtspilli
3. mängida (muusikariista kohta) | vn играть, поиграть (об инструменте)
I garmońiᴅ mäntšäväᴅ kõikki lõõtspillid kõik mängivad

mökisä: mökiss J-Tsv., pr mökizen J, imperf mökizin J
1. määgida, mökitada | vn блеять, мекать
noh, siä jo kuile vohoo viittä algõd mökiss noh, sa hakkad juba nagu kitse moodi mökitama
2. fig pomiseda, mögiseda | vn бормотать
mitäle mökizi pajatta, miä n saanu arvoa mögises midagi rääkida, ma ei saanud aru
3. fig toriseda, pahandada | vn ворчать, бурчать
hülgetka pelamõss, lahzõᴅ, izäz jo alki mökiss lakake müramast, lapsed, (teie) isa hakkas juba torisema.
Vt. ka muhisa, mäkättää, määkisellä, määkkiä, määkkää, mömisä, mömmöä, mömmöössä, mühisä

möö² Kett. K P M Kõ S Lu J vdjI I müö K U L P M Kõ mǜö Po müü K Lu Li Ra J I Ku
1. mööda, piki | vn по, вдоль
I teetä möö meeʙ läheb mööda teed
L tämä sõvvab vettä müö ta sõuab mööda vett
Lu jõvikkaal on pitšäᴅ varrõd ja hoikaᴅ, tämä kazvoʙ maata müü jõhvikal on pikad ja peened varred, ta kasvab maadligi (maad mööda)
I risit tehtii uhsia müü ristid tehti uste peale
Lu roznošikat tšäütii tšülijä müü müümäs kõikkõlaiss tavaraa rändkaupmehed käisid külasid mööda kõiksugust kaupa müümas
J ińemized ettsiväd appia doχtorii müü inimesed otsivad abi arstide käest (arste mööda)
K lahzõd eliväd lidnoita müö, sinne i jäiväᴅ lapsed elasid linnades (linnu mööda laiali) ja sinna jäidki
L siltaa müö ovad luuᴅ luud on põrandal (põrandat mööda laiali)
mõnikkaaᴅ mehet parrat püssüä korsazivaᴅ nurkkõi möö mõned mehed, habemed püsti, norskasid nurki mööda
2. vastu, mööda | vn по
K potšitõttii, annõttii viinaata i õlutta, i niskaa müö annõttii, ku tahoᴅ kostitati, anti viina ja õlut, ja (ka) vastu kukalt anti, kui tahad
I jalkoloilla annõttii paŋkõjõõ müü i vesi valaujõ maalõõ (pulmakomme:) anti (= löödi) jalgadega vastu pangesid ja vesi valgus maha
K tämä võtti tširvee i lööp sitä sammass möö ta võttis kirve ja lööb vastu seda posti
koira kraappi seinää möö koer kraapis seina (mööda)
3. järgi, järele, mööda, kohaselt, vastavalt | vn по, согласно (чему-либо)
M sis pantii soolaa mak̆kua möö siis pandi maitse järgi soola
P jumal anti mind́jaa meeltä möö jumal andis meelepärase minia (andis minia meele järele)
Lu tämä sai entä müü tehä ta sai oma tahtmise järgi teha
I kase harttšu eb õlg [= õlõg] min̆nua müü see toit ei ole mulle meele järele
L õpõta entäz müö õpeta enese järgi
suvi meep talvõa möö suvi käib (= suve ennustatakse) talve järgi
Lu kantoa müü i võsa vs kännu järgi on ka võsu (= käbi ei kuku kännust kaugele)
M meessä müö i hattu vs mehe järgi on ka müts
M tunnõd linnuu laulua müö vs lindu tunned laulust
P miε näin silmii müö, etti tämä petteleʙ ma nägin silmadest, et ta valetab
M äältä möö õtsiʙ hääle järgi otsib
P sis kerääjät kõikk sõisozivad äärezä räätüä müö kõrval seisid siis kõik kerjused reas
Lu utšit́eĺa tšäi süümäᴢ škoĺńikkojõõ taloz voorua müü, ni ku karjušši voorolla on kooliõpetaja käis söömas õpilaste kodudes (talu(de)s) kordamööda, nii nagu karjus käib korda (on korral)
K karjušši tšäüs ümpär karjaa päivää möö karjus käis ümber karja päripäeva
M postia möö lähätän saadan posti teel; P tšäsii müö saatõttii deŋgoi käest kätte saadeti raha (edasi); (noomeniga liitunult | vn в составе композиты:) P satsaakaa sõittii, päätämüö rad́d́ottii rl. {s}-ga (= tuurataoline riist) sõditi, vastu pead raiuti.
Vt. ka möi, möötää, müütele, müüteli, müütällä

müllätä Ra (J) mülläte Ra müllet J-Tsv., pr müllään Ra J, imperf mülläzin Ra müllezin Ra J
1. hullata | vn шалить, баловаться
Ra pelattii ja müllettii õlkiiᴢ mängiti ja hullati õlgedes
Ra lahzõt ko müllätää, et saa tolkkua, tšenee tšäeᴅ, tšenee jalgõᴅ kui lapsed hullavad, (siis sa) ei saa aru, kelle käed, kelle jalad
J elka tü mülletka pelat ärge te hullake!
2. (tüdrukutega) hullata, (tüdrukuid) käperdada | vn хватать или щупать (девушек), простор. лапать
Ra poigat tüttöi müllätää, a tütöᴅ va kaĺĺutaa poisid hullavad tüdrukutega, aga tüdrukud vaid karjuvad
3. tuuseldada, sakutada | vn трепать, потрепать, теребить, потеребить
J viska tätä maalõõ de müllää üvässi pane ta maha ja tuuselda hästi läbi.
Vt. ka muglia, mullata, määliä, mürrätä

nain Kett. K U P M Kõ S Lu Li Ra J Ku nainõ K L P M Lu Li J I (Kõ Po) naine K-Sj. R-Eur. Kr (K-Salm1 R-Lön.) nainee K-Ahl. nainᴀ Ku naina Kr nai Lu На́ине Pal1, g naizõõ Kett. K M S Lu Li J I naizõ J naisee K-Ahl.
1. naine, naisterahvas | vn женщина
Lu mehet tšävvää ennemäs pessiimäz i tšülpeemäᴢ, perrää mennää naizõd i lahzõᴅ mehed käivad enne(m saunas) pesemas ja vihtlemas, pärast lähevad naised ja lapsed
Lu ühed naizõt pitäväᴅ jürtšiä, mehije eb õõ ainult naised peavad jüripäeva, mehi ei ole (pidutsemas)
Li lehmäkarjuššina naisiita bõllu naised lehmakarjuseks ei olnud
Lu naizill on ivuᴢ pittšä, meeli lühüᴅ vs naistel on juus pikk, (aga) aru lühike
K a pojod õlivad .. naisii sõpõiza (jõulusandiks käimise kohta:) aga poisid olid .. naisterõivais
Li kaglatunniᴅ enne õltii naisiil, se on naisiijõ tunniᴅ kaelakell oli ennemalt naistel, see on naistekell
I naisii kaputta õli pittšä naistesukk oli pikk (= pika säärega)
I paksu nainõ ~ J suurõõ vatsaakaa nain rase naine
Lu tätä kutsuttii sauna nain, kumpa sünnütti lahzõõ teda kutsuti nurganaiseks, kes sünnitas lapse
Lu leski nain, meessä eb õõ, piäp tšäüttää talloa lesknaine, meest ei ole, peab (üksi) talu pidama
2. naine, abikaasa; abielunaine | vn жена, супруга; замужняя женщина
K täll õma pere, nain on i laχs on tal on oma pere, naine on ja laps on
Lu meez ja nain on sika ja sitta kk mees ja naine on (omavahel nagu) siga ja sitt
L poigat tulõvad naisinaa pojad tulevad (oma) naistega
Lu müü meemmä kosimaa poigal tüttöä naizõssi me läheme pojale tüdrukut naiseks kosima
J veelko siä tullõizid millõõ naizõssi kas sa tuleksid mulle naiseks?
J võtti enelles tõizõõ naizõõ võttis endale teise naise (= abiellus teist korda)
I meeᴢ meni poizõɢ naizõlta, meeᴢ jätti naizõõ mees läks naise juurest ära, mees jättis naise maha
Lu däädää naissa kutsutaa täti i däädi onunaist kutsutakse {t.} ja {d.}
Ku sapošnikaa nain ain keŋgettᴀ̈ käüʙ vs kingsepa naine käib alati kingadeta
L kunikkaa nain ~ Lu kunikaa nain kuninganna, kuningaproua
Lu eb õõ tüttö, epko leski, epko nain, mehennain ei ole tüdruk ega lesk ega abielunaine, mehenaine
Lu sapanad õltii, sapanaa peettii naizõt pääᴢ {s}-d (= linikutaolised peakatted) olid, {s}-t kandsid abielunaised peas
J naizõ meeᴢ om võttõnnu enelle suvattõja naisemees on võtnud endale armukese
M I meh̆hee nainõ ~ Lu mehen nain abielunaine, mehenaine

M õlin χolostõi i tšäüzin naizõlõõ olin poissmees ja käisin ehal.
Vt. ka aluzmehennain, däädännain, emänainõ, emännain, emätännain, kńääźän-nain, kunikaannainõ, mehennainõ, naapurinain, nõitonain, papinnain, perenain, perennain, piimänain, poigannain, polkkonaine, saunanainõ, saunannain, taikanain, talonnain, talopoikanain, tšülänain, tšüläänain, veĺĺennain, venäi-nain
Vt. ka naa², naispooli, naizelokaᴢ, naizeläjä, naizikko, naizikkõ, naizrahvaᴢ

nasikko Ra J, g nasikoo Ra J pärg | vn венок
Ra ruiskukass lahzõt teh́h́ää pähee, ümper pää nasikoᴅ rukkililledest teevad lapsed pähe, pea ümber pärjad
J pulmlaizõd on ehtistü lustissi, kõig linttiiᴢ ja nasikkoiᴢ pulmalised on ilusasti ehitud, kõik lintides ja pärgades
Ra risil on siottu varnikka, i nasikko pantu ristil(e) on seotud mälestusrätt ja pandud pärg

nellätessee M
1. neljaks, nelja ossa | vn на четырёх, на четыре части
lõikkaa leipä nellätessee lõika leib neljaks
2. neljakäpukil | vn на четвереньках
sis tämä röömikolla·a meni niku lahzõᴅ nellätessee jalgoo i tšäz̆zii siis ta läks roomates nagu lapsed (käivad) neljakäpukil, jalgade ja käte abil

nõikkutšätšüᴅ Li vibukätki | vn подвесная колыбель
peenepäd lahzõd õltii jalkatšättšüüzä, a suurõpad nõikkutšättšüüzä väiksemad lapsed olid jalgkätkis, aga suuremad vibukätkis

nõisa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J (R U Kr) nõis U nõiᴢ M nõisaɢ I nõissa P Lu Li J (K Ra) nõissõ J nõiss Lu J nõissaa K L P Lu nõissaɢ I noissa R-Eur. Ku (R-Lön.) noissᴀ ~ noiss Ku, pr nõizõn Kett. K R L P Pi M Kõ Po Lu Li J nõzõn P nõisen K-Ahl. nõisõn J-Must. nõõn Kett. L K R U P M Kõ S nyõn L nõizõõ I noizen Ku, imperf nõizin R U P M Lu J nõizii I noizin Ku, 3. p naisi Kr
1. hakata, alata | vn начинать, начать, становиться, стать
Lu ku nõistii tetšemää uutta kottoa, nurkan allõ pantii õppain raha kui hakati tegema uut maja, siis pandi (maja) nurga alla hõberaha
R kõõs kuiviivad vihgod siis nõizimma tappamaa kui vihud kuivasid (= said kuivaks), siis hakkasime (vilja) peksma
U paan iivaa, nõõp tšäümää panen pärmi, (siis õlu) hakkab käima
M millõõ piäb nõisa pesemää sõp̆põi ma pean hakkama pesu pesema
P tahtozin nõissa naimaa tahtsin hakata naist võtma
Ra kui puiput kazvõtaa suurõpass, siz nõissaa tuntumaa arjaᴅ kui kanapojad kasvavad suuremaks, siis hakkavad paistma harjad
L rahvaz nõistii nagramaa jumalaa sõnaa rahvas hakkas jumalasõna naerma
Lu ku kaugaa õõt painozillaa, kagla soonia nõizõb vaivattõmaa kui oled kaua küürakil, hakkavad kaelasooned valutama
Ku ep t́śühje kott́śɪ seisomaa noize vs tühi kott ei seisa püsti (ei hakka seisma)
J treŋgi nõisi tüüle sulane hakkas tööle
Li nõizõmma ohto-goizõllõõ hakkame õhtust sööma
K siz lõunaalõõ nõisassa (Al. 19) siis hakatakse lõunat sööma
2. hakata v. saada (tulevikku väljendava abiverbina) | vn быть или стать (в функции вспомогательного глагола, выражающего будущее действие)
U nõõn miä uomniiz i õχtõgonna ain sinua uottõõmaa kotoosõõ ma hakkan hommikul ja õhtul alati sind koju ootama
Po koko vuos nõizõt tšäümää uusiis sõppõiᴢ kogu aasta hakkad käima uute rõivastega
Lu tšettää en nõis kuuntõõmaa ma ei hakka kedagi kuulama
K siz miä kõikk nõõn täätämää siis tean ma kõike (saan ma kõike teadma)
I miä tul̆lõõ sillõ juttõmaa, kui siä nõizõd elämää ma tulen sulle ennustama (ütlema), kuidas sa (edaspidi) elad (hakkad elama)
K nõizõt siä tulõmaa (Al. 11) kas sa tuled (sellele poisile naiseks)?
3. tõusta; kerkida; kasvada, sirguda; tärgata; puhkeda | vn вставать, встать, подниматься, подняться; вырастать, вырасти; прорастать, прорасти, пускать, пустить ростки; распускаться, распуститься
M nüd jo on aika nõisa üleᴢ nüüd on juba aeg (üles) tõusta
I nõizii oomiiz var̆rai, viil päivüd eb õõɢ nõiznuɢ tõusin hommikul vara, veel päike(gi) ei ole tõusnud
M nõizõmissa nõizõb vai eb nõiᴢ kas ta ikka tõuseb või ei tõuse?
J üleᴢ nõisõmõᴢ inimized haikottassa üles tõustes inimesed haigutavad
P süömäss nõistua süöᴅ söömast tõusnult sööd (= sööd ka veel pärast söömist, täis kõhuga)
L ženiχa nõizõp sõisomaa peigmees tõuseb püsti (seisma)
Lu üle võiʙ õlla veen alla viistõššümmeᴅ minuttia, siis piäʙ nõissa vee pääle eŋtšümää hüljes võib olla vee all viisteistkümmend minutit, siis peab tõusma vee peale hingama
J mätši suuri nõistava rl suurest mäest tuleb tõusta (= üles ronida)
L tähti nõizõp taivaasyõ täht tõuseb taevasse
L i tuli nõisi suur pilvi i jürü ja tuli tõusis suur pilv ja pikne
P paaru nõizõʙ aur tõuseb (allikast talvel)
Lu suurõd vihmaᴅ, jõkiloiz vesi nõizõʙ suured vihmad, jõgedes vesi tõuseb
I rossola nõizõp kapussaa pääle soolvesi tõuseb kapsa(ste) peale
Lu piäb antaa leipiil nõissa peab laskma leibadel kerkida
Lu ku leipä eb õõ üvässi nõiznu, sis tuõp kohokoorin kui leib ei ole hästi kerkinud, siis tuleb lahtise koorikuga
J kui miä kazvolin kanainõ, nõizin neito noorikkõinõ rl kui ma kasvasin, kanake, sirgusin, neiu nooruke
J nüt on nõissu noori mettsä, kazvonnu kommiat koivuᴅ rl nüüd on sirgunud noor mets, kasvanud toredad kased
M omenad nõisaz maa päälee kartuli(pealse)d tõusevad maapinnale (maa peale)
I roho nõisi rohi tärkas
Lu jo õraz nõizõʙ juba oras tärkab
I nämäᴅ nõisõvaᴅ niku õr̆railõõ kane malt̆taaᴅ nad lähevad nagu idanema, need linnased
Lu pupuška jo algõb nõissa pung hakkab juba puhkema
4. aset võtta, asuda, ronida, tulla, minna, laskuda, heita jne. (asendi muutust väljendavate verbidena) | vn становиться, стать, занимать, занять место, лезть, приходить, уходить, спускаться, спуститься, ложиться, лечь и др. (в функции глаголов, выражающих изменение расположения)
K kõikk lahzõd nõissass ümpär tulta kõik lapsed asuvad tule ümber
Ku sis koer ettääll eb lassuᴅ, meni noisɪ rissimittää ettee vassaa siis koer kauge(ma)le ei lasknud, läks asus risti ette vastu
K surma nõis soldatillõõ pihaa päälee surm ronis sõdurile turja peale
Pi nõizõb rattsailõõ ronib ratsa hobuse selga
Lu laiva nõisi aŋkkurii päällee laev jäi ankrusse (~ heitis ankru)
K karu nõis vällää karu läks minema
L nõiskaa iess minge eest!
L starikka nõisi kuormaa pεält vällεä taat tuli koormalt maha
L nõisivat karjušid i kerεäjät põlvinaa karjused ja kerjajad laskusid põlvili
Lu lahzõd evät taho nõissa (mennä) makkamaa lapsed ei taha magama minna
Lu vanal inemizel näro põlõʙ, ku tämä enne makkamizõõ nõistua süüp soolõssa vai hapota vanal inimesel ajab (maost) kõrvetisi üles, kui ta enne magamaminekut sööb soolast või haput
5. minna, muutuda | vn становиться, стать
siε nõizõd ruttavap sa muutud kiiremaks
6. tekkida, sugeneda, sigineda | vn возникать, возникнуть; рождаться, родиться
Li taitaa nõizõb ruuzu, ku jännisäb millõ jalkaa vist tekib roos, et mul jalg pakitseb
Lu kui suur tuska on, siis täi nõizõp päh́h́ää kui on suur mure, siis tekivad täid (tekib täi) pähe

M täm̆mää taitaa eb õõ nõisa kazessa tavvissa ta vist ei toibu sellest haigusest
Li õli niku koollu, a elpü, nõisi elloo oli nagu surnu, aga elustus, ärkas ellu
Lu tšen saaʙ salamii, tšen ep saa, a vargõssuz nõizõb ilmii kes saab salaja, kes ei saa, aga vargus tuleb (ikka) ilmsiks
Lu inemin ku tšülmettü, nõiz läsimää, siz lämmitettii sauna, tšülvetettii kui inimene külmetas, jäi haigeks, siis köeti saun, viheldi
I näitä piäb nõsõttaaɢ üleeᴢ; ku et nõsõtaɢ, nõisõvaᴅ mak̆kaamaa neid (= lapsi) tuleb (kooliminekuks) üles äratada; kui (sa) ei ärata, (siis) jäävad(ki) magama (= magavad ikka edasi)
M lõõri lõõri vańa nõõb naisii lõõri, lõõri, Vanja võtab naise
Po pojo i tüttrikko [sic!] ĺubiuzivaᴅ, tahtovad nõisa naisii poiss ja tüdruk armusid, tahavad abielluda
S ühs ahjo nõis sõisomaa tuhatt kahs sat̆taa rubĺaa üks ahi läks maksma tuhat kakssada rubla

obahkaza P obahgaza L adv seenel | vn (наречие в форме ин-а от obahka)
P lahzõd õlivad obahkaza lapsed olid seenel
L õlimma mettsäzä obahgaza olime metsas seenel

omena K M Kõ S Po Lu Li Ra J (Ku) omen M J-Tsv. Ku omõna K M S Li J omõn Li J, g omenaa M S Lu Ra J omõnaa Li
1. kartul | vn картофель
M puuza kazvavad õunaᴅ, a maaza on omenaᴅ puus kasvavad õunad, aga maas on kartulid
M meillä isuttaaz omenoita meil pannakse kartuleid maha
M omenat pannaz mah̆haa kartulid pannakse maha
M avitattii omõnat kaivaa aidati kartulid üles võtta
M nõiska söömää, lahzõᴅ, tah̆hõad omenaᴅ hakake sööma, lapsed, muredad kartulid
M tšihvad omenaᴅ kuumad kartulid
K maa omõna kartul
M omenaa koorõᴅ kartulikoored
M omenaa varrõᴅ kartulivarred
M omena mummukkaat (Set. 74) kartuli viljanupud
2. õun | vn яблоко
Lu aragat süüväd omenoja, a drostat süüväᴅ marjoja harakad söövad õunu, aga rästad söövad marju
Li i omenaza on mutukkõin ka õunas on uss(ike)
J siäll on marjat kõikõllaizõᴅ, omenad ühessämelaizõᴅ rl seal on marjad igasugused, õunad üheksasugused
Lu maokõz omena ussitanud õun
J i meni omenoikaa torguittõmaa ja läks õunu müüma (õuntega kauplema)
Li kahzii omenoo annõttii õunu anti kahekaupa
Ku omen omenass ettääll eb laŋkii vs õun õunast kaugele ei kuku (= käbi ei kuku kännust kaugele)
Lu omenaa sokk õunamahl
Lu omenaa seemene õunaseeme
Lu omena puut tšülmä pani külm võttis õunapuud ära
J naitõttu omem puu poogitud õunapuu
J šliimõz omem mehelt kõlmõd omena näppas õunamüüjalt kolm õuna.
Vt. ka maaomena, puuomena, talviomena

pahain Lu Li Ra J Ku paha·in Kett. pahainõ Lu Li J pah̆hain M pah̆ha·in Kett. pah̆hainõ M I pahhain Lu, g pahaizõõ Lu pahaizõ J-Tsv.
1. kõhn | vn худой, тощий
Lu tšen on pahain, jutõllaa: luukõz inemin kes on kõhn, (selle kohta) öeldakse: kondine inimene
Lu se jäi pahaizõssi niku haamo, niku luu da nahka see jäi kõhnaks nagu viirastus, nagu luu ja nahk
J siä taita läzit ku nii jäät pahaizõssi sa oled vist haige, et jääd nii kõhnaks
Lu kĺaattša õpõn, ku on vana ja pahain kronu hobune (on siis), kui (ta) on vana ja kõhn
Ra pahaizõt põzgõᴅ, aukod õllaa põskiᴢ kõhnad põsed, põsed on aukus
2. vilets, armetu, kehv | vn убогий, плохой, дрянной, скверный
Lu täll on pahaizõt sõvat päällä tal on viletsad rõivad seljas
M pah̆hain, kehnokkõin koto armetu, vilets(ake) maja
J pantu ku paja pahainõ rl ehitatud kui vilets (sepa)paja
3. halb, kuri; pahane | vn дурной, злой, сердитый; досадливый
J pahain ilma halb ilm
Ra pahain juttu halb jutt
J pahaizõ emintimäka lahzõd näh́h́ä gooŕa kurja võõrasemaga näevad lapsed viletsust
Lu pahhain tauti süüfilis, fig. paha haigus
J mitä õõttõ suruillõ suillõ, mitä meelille pahaizillõ rl miks olete murelike suudega, miks paha(se) meelega?
Vt. ka pagana, paganikko, paha, pahan, pahapäivine, paska¹

pakoo M-Set. pakuo K L P pak̆koo M S I pakkoo Lu Li Ra J Ku pakko Kõ-Len. adv pakku, redusse e. rettu, peitu | vn в бегство (наречие в форме илл-а от pako)
J vätši johzõp sõass pakkoo rahvas jookseb sõja eest pakku
Lu lehmä johzõp pakkoo kokkapaarmaassa lehm jookseb pakku kiini(de) eest
L siε mened ahjonalaa pakuo sa lähed ahju alla (= ahjualusesse) peitu
M noorõp tšälü meni lautap päälee pakoo õlkajõõ alaa (Set. 1) (muinasjutust:) noorem käli läks peitu lauda peale (= laudalakka) õlgede alla
Ku šveeda voisk meni pakkoo Rootsi sõjavägi läks pakku
S kui pappi tuli rih̆́h́ee, lahzõt pak̆koo kui papp tuli tuppa, (siis) lapsed (läksid) peitu
Lu ku pagana ärtšä tuõp päälle, sis piäb joossa pakkoo kui tige härg tuleb kallale, siis tuleb pakku joosta
L suõt pakuo johsõvaᴅ hundid jooksevad redusse
M mentii klopiᴅ pak̆koo, häviziväᴅ lutikad läksid pakku, kadusid
J vihmõss pakkoo pääsemä vihma eest varju (pakku) pääsema

pakozina Lu Li J, g pakozinaa Lu peitus(emäng) | vn прятки
lahzõt tultii škoulussa, nõistii pellaamaa pakozinaa lapsed tulid koolist, hakkasid peitust mängima.
Vt. ka petto, pettä

patsaᴢ² M, g pattsaa pimesikumäng | vn игра в жмурки
lahzõd mänd́ettii patsassa lapsed mängisid pimesikku

pelata P M Kõ Po Lu Li Ra J (Ku) pelat Ra J-Tsv., pr pelaan P Lu pel̆laan M pellaan Lu Li Ra J pelan Ra J, imperf pelazin M Lu Li Ra J mängida; hullata, mürada | vn играть, поиграть; шалить, пошалить
Lu lahzõt pellavõᴅ lapsed mängivad
J ku lõpõtõt pelamizõõ – elä jätä lelloit harrillaa, a kopit kokkoo kui lõpetad mängimise, (siis) ära jäta mänguasju laiali, vaid korja kokku
Lu lahzõt tultii škoulussa, nõistii pellaamaa pakozinaa lapsed tulid koolist, hakkasid peitust mängima
J pelattii tütöd i poigad nuumõria tüdrukud ja poisid mängisid numbrimängu
Lu karttaa pelattii rahaa pääle kaarte mängiti raha peale
Lu mitä siä pellaat tulõõkaa mis sa mängid tulega!
Li kala pellaaʙ kala mängib
M elä pel̆laa, emä sillõ annab vittsaa ära hulla, ema annab sulle vitsa!
ümpär tult pelattii i üpittii üli tul̆lõõ (lõkke)tule ümber mürati ja hüpati üle tule
Lu elä nii kõvassi pellaa, siä murrõd milta jalgaa vai tšäe ära nii kõvasti hulla, sa väänad mul(t) jala või käe (välja)

pelgottaa Lu (sõnatüvi | vn основа слова:) pelgotta- J-Must., pr pelgotan, imperf pelgotinpeloittaa
Lu mikälee pelgotti, lahzõt peltšääväᴅ miski hirmutas, lapsed kardavad

pelu Lu Li, g peluu: pelu Li mäng | vn игра
Lu lahzõt pellavõᴅ, lahsijõ pellua pellavõᴅ lapsed mängivad, lastemänge (-mängu) mängivad
Li miä en suvannu neit pelui ma ei armastanud neid (poisikeste) mänge
Li sokko õli lahsiijee pelu pimesikk oli lastemäng
Li enipäivää peluᴅ lihavõttemängud.
Vt. ka pelaamiin, peli

perää K L P M Kõ-Len. Ja-Len. Lu Li Ra J I perεä L P per̆rää M Kõ S I perrää Po Lu Li Ku perrä Lu perä Kõ-Len. Lu Ra J-Tsv. perrah ~ perre Kr Пэ́ра K-reg2 Пера Pal2
1. adv pärast, hiljem | vn потом, позже
Lu mehet tšävvää ennemäs pessiimäz i tšülpeemäᴢ, perrää mennää naizõd i lahzõᴅ mehed käivad enne (saunas) pesemas ja vihtlemas, pärast lähevad naised ja lapsed
Ra esimeizess tehtii upa mahaa, perää siis tehtii kagra kõigepealt tehti (= külvati) uba maha, pärast siis tehti kaer
M piti tehä nii, etti per̆rää millõõ bõl̆lõisi pah̆haa meeltä tuli teha nii, et pärast poleks mul paha meel(t)
2. adv järele, taha | vn вслед за, за
L mene üφsnεä, a miε tulõn perεää mine üksinda (ees), aga mina tulen järele
Lu ühs lauloʙ, tõizõt kõik perrää mennää üks laulab (ees), teised kõik laulavad (lähevad) järele
P tehtii metla, pantii varsi perää tehti luud, pandi vars taha
3. postp järele, taha | vn вслед за, за
Lu jo isä õpõzõõkaa tuli tütöö perrää juba tuli isa hobusega tütre(le) järele
J taaz meep sinne, kaukaa matkaa, tširjõi perää läheb jälle sinna pikale teele, kirjade järele (= kirju tooma)
Li taka-kelkka pannaa laitjoo perrää palgikelk pannakse ree taha
4. prep pärast, järel(e) | vn после, за
I per̆rää groomua ilma tuli tšülmä pärast äikest läks ilm külmaks
M per̆rää vihmaa näᴅ miltized luužaᴅ jäätii tee päälee pärast vihma jäid näe missugused lombid tee peale
Lu perrää tappamizõõ akana ja viĺja se pantii kokkoo pärast peksmist agan(ad) ja vili, see pandi hunnikusse
Lu se õli perrää poolõõ üü see oli pärast keskööd
M täm õli siällä õhtagoo alla, per̆rää lõunatta ta oli seal õhtupoolikul, pärast lõunat
I mee pigõpaa, a too jäät perää kõittšia mine kiiremini, muidu jääd kõigist maha
Lu menimmä perää tuult läksime pärituult
Lu aluz meep perä virtaa laev läheb pärivoolu

J sinu piti perää anta, a siä nõizid riitõõma sina oleksid pidanud järele andma, aga sina hakkasid riidlema
Lu poigaa pää perrää miä elän poja eest saadavast pensionist ma elan
Lu vennäässi märänessi pajatan, hättää perrää pajatan vene keelt räägin viletsalt, hädapärast räägin
K oomet perää (Ahl. 74) ülehomme
üht per̆rää suv̆vaamma süvvä meile meeldib üha süüa
K siz jõin üht perää siis jõin ühtesoodu
M nüt tšiiree per̆rää mennäz mehelee nüüd minnakse kiiresti (= vara) mehele.
Vt. ka oomõtperää, ühtperää
Vt. ka perälee, perällä, perässä, peräzä

pesokunta M pere; pesakond | vn семья; выводок
kõm veĺĺeä i viis sõsarta, suur pesokunta õli kolm venda ja viis õde, suur pere oli
kõikk lahzõt sopivad niku õma pesokunta kõik lapsed sobivad omavahel nagu oma pere

petnaška P M, g petnaškaa kullimäng, kula; fig kull (tagaajaja kullimängus) | vn пятнашки (игра); пятнашка (в игре того же названия)
M lahzõᴅ mänd́ettii petnaškaa lapsed mängisid kula
P lahzõd joχsõvat kujaa müö, a petnaška johzõp takaa (kullimängu kohta:) lapsed jooksevad mööda (küla)tänavat, aga kull jookseb taga

pettä (Li), g petääpakozina
meill pelattii pettää, lahzõt pelattii meil mängiti peitust, lapsed mängisid

piho Ränk L P M S Lu Li Ra J I Kl-Set. (K-Al. R-Reg.) piχo M-Set. pio J-Must., g pihoo Lu Li J pihuo P pih̆hoo M I piho Ra J-Tsv.
1. pihk | vn ладонь
P ep saa võttaa sirpii päälie paĺĺua, pihuo süämie i sõrmii väliisie ei tohi võtta sirbi peale paljut (= liiga palju viljakõrsi), pihku (peo sisse) ja sõrmede vahele
J uutõõ kaivoo pantii pihookaa soolaa uude kaevu puistati (pandi) peoga soola
M pihoo mahup meree b mahu. villat (Set. 17) mõist pihku mahub, (aga) merre ei mahu? – Villad
M miä paan tšäee pih̆hoo ma surun (panen) käe rusikasse
2. peotäis, kamalutäis | vn горсть, пригоршня
J jäi va ühs piho suurima perälee jäi vaid üks peotäis tangu järele
Li niitän pihoo õlkia lõikan (sirbiga) peotäie (rukki)kõrsi
M vihgot tehäss viizii pih̆haa (rukki)vihud tehakse viiest peotäiest
3. (lina)peo | vn горсть (льна)
M siz on piho, kõõz jo lin̆noo tappaaᴢ siis on (lina)peo (= lina peodes), kui juba linu kolgitakse
J linaa pihoo pituuttõ rl linapeo pikkune

Lu se meez on naizõõ pihoᴢ see mees on naise peos (= naise tuhvli all)
Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõᴅ on läsiväᴅ emal on süda peos (= süda valutab), kui lapsed on haiged.
Vt. ka linapiho
Vt. ka pihko, pivo

piimäpilkku Kpimopilkko
peened lahzõd mäntšizivät piimäpilkkua väikesed lapsed mängisid pimesikku

pikkõnõ I piknõ I-Len., g pikkõzõõ I, pl pikkõõᴢ Ipikkarainõ
I no kõõz miä õl̆lii pikkõnõ, siiz õlimmar rõhgaa kööhäᴅ no kui ma olin väike, siis olime väga vaesed
poika on pikkõnõ poiss on väike
kõõz lühsimmäk kan̆neita lehmiä, pikkõõz lahsõt tšüsüzivät piimää kui lüpsime neid lehmi, (siis) väikesed lapsed küsisid piima
pikkõnõ koira väike koer
I kase pikkõnõ sõrmi see (on) väike sõrm

plehkuu J adv plehku, jooksu | vn наутёк
pani plehkuu, muut krapatti tšiin pani plehku, kuid nabiti kinni
lahzõt heittüsti de panti menemä plehkuu lapsed kohkusid ja panid (minema) plehku
varkait õli kahõ tšezze, muut mõlõpi panti plehkuu vargad olid kahekesi (vargaid oli kaks), aga mõlemad panid plehku.
Vt. ka pudgõlõõ², putkii

plotnopassi L plootnopõssi M
1. tihedamini | vn плотнее, чаще
L lahzõt kalttõzivat plotnopassi issumaa lapsed tõmbusid tihedamini istuma
2. kõvemini, tugevamini | vn крепче
M tõmpaa rintšeüs plootnopõssi tõmba rinnus kõvemini (kinni)

pojokkõin K L P M Kõ S Ja-Len. Lu pojokkõinõ L P M I, g pojokkõizõõ M S Lu pojokkõizyõ P poisike | vn мальчишка, мальчуган
L lahzõt koppiuttii ühtie, tüttärikkõizõd i pojokkõizõᴅ lapsed kogunesid kokku, tüdrukukesed ja poisikesed
P õlim miä pikkarain pojokkõin olin ma väike poisike
L nuorikõllõ isutõttii pojokkõin põlvii pεälie pruudile pandi poisike põlvede peale istuma.
Vt. ka pod́jokka, poikain, poikalahsi, poikanõ, poikõin, poikõnõ¹, pojukkõin, poko, pośo

pominõittaa: pominõittaaɢ I, pr pominõitaa, imperf pominõitiipominoittaa
i lahsõᴅ seiväᴅ pominõittõvõᴅ ka lapsed sõid (kalmu juures mälestamispäeval), mälestasid (mälestavad) surnut

poolõssa M S Li I (Kõ-Len.) poolõss K M Lu Li J puolõss L P Po
1. (kellegi) poolt, poolel | vn от (кого-то), на стороне, со стороны (кого-то)
K tullass laŋgod ženiχaa poolõss tulevad peigmehepoolsed langud
S noorikõõ poolõssa kõik pannaz lavvalõõ söömäᴅ nooriku poolt pannakse kõik toidud lauale
Li tämä mill on sukkua emää poolõssa ta on mulle ema poolt sugulane
Li vellessiijõ i sõzariijõ lahzõd õllaa seukoᴅ izää poolõss i emää poolõssa vendade ja õdede lapsed on (omavahel) nõod isa poolt ja ema poolt
P õlin sõaza kaunii puolõss olin sõjas punaste poolel (poolt)
2. (millegi v. kusagilt) poolt | vn со стороны, с (какой-то) стороны
K ühsi õuna õhsuõza, päivää puolõssa punanõ (Al. 54) rl üks õun oksakesel, päikese poolt punane
Lu karja on maasellää poolõss tootu kari on sisemaa poolt (= Kattila ja selle lähikülade kandist) toodud
M laukaa poolõss Lauga poolt
I siεl tšäüsi jõka poolõssa vättšiä seal käis rahvast igalt poolt
Li põhjaa poolõssa põhja poolt
M soojassa poolõssa on tuuli tuul on lõunast (soojalt poolt)
3. (millegi) poolest | vn по (чему-то), в отношении (чего-то)
J ühee suuruizõᴅ kazvoo poolõss kasvult (kasvu poolest) ühesuurused
Li lad́d́uu poolõssa meil on suuri rihi laiuse poolest on meil suur tuba.
Vt. ka poola¹, poolta¹, poolõa, poolõlta, poolõõ

poro² Ku: (kui vihma sadas, siis ütlesid lapsed:) poro poro poutaa, annᴀ jumal päivukkäissᴀ̈ {p., p.} põuda, anna, jumal, päikest!

putkõ Kett. K-Set. M Kõ Lu J I putki P Lu Li J Ku butki M-Set. Lu, g pudgõõ M pudgyõ P
1. putk (igasugune putkeline, õõnsa varrega taim | vn любое растение с полым стебелем; зонтичное); J väliss pudgõt kazvossa õikõ paksu varsiizõᴅ vahel kasvavad väga jämedavarrelised putked; M lahzõt sööväᴅ putkõi lapsed söövad (magusaid) putki; M on veel aragaa pudgõᴅ, niitä sööttääs žiivotallõ on veel harakputked, neid söödetakse loomadele; M aragaa putkõ (Set. 77) harakputk; M varõsõõ putkõ ~ J varõsõõ putki ~ I varõhsõõ putki varesputk; K koiraa putkõ (Set. 77) koerputk; K karuu putkõ (Set. 77) karuputk; M metsää putkõ heinputk; I opõzõ putka [= putkõ] (Len. 285) ~ suur putkõ naat
2. putk (taime õõnes vars) | vn трубка (полый стебель зонтичных растений)
P ublikkaa pudgõᴅ hapuoblika varred
Li pudgõss saap triizgõt putkest saab (vett) pritsida
3. putk (rauast toru tööriista osana, kuhu pistetakse näit. tuura, labida jms. vars) | vn ствол (железная трубовидная деталь инструмента, напр. пешни, лопаты и др., куда вставляется рукоять)
Lu sakurii putki ~ sakuri putki tuura putk.
Vt. ka karuputkõ, karuu-putkõ, koiraputkõ, kõltaputki, mettsäputkõ, rohoputkõ, rookoputki, varõhsõõputki
Vt. ka põtkõᴢ

päi² P M J adv peadpidi, peaga, päi | vn головой (к чему-либо, обо что-либо)
M räizmään sinu päi seinää löön su peadpidi vastu seina
P sui pantu sulaa meree, päi on päivää nõisõmaa rl suuga on pandud sula merre, peaga on päevatõusu poole
J veres päi verise peaga
P lahzõd johsõvat paĺĺai päi lapsed jooksevad paljapäi.
Vt. ka higõs-päi

päivükkäin J päivukkäin (Ku), g päivükkäizee Jpäivükkõin
J tänäpä on üvä ilma, tuõp päivükkäin täna on hea ilm, päike tuleb (välja)
Ku poro, poro poutaa, annᴀ jumal päivukkäissᴀ̈ (kui vihma sadas, siis ütlesid lapsed:) {p., p.} põuda, anna, jumal, päikest!

pärähmä Kett. K-Ahl. P M Kõ I (Ra) päräähmä (P) pärämä P Li pärämmä (Kõ Ja) bärämä Lu bäräm J-Tsv. pöröhmä I Пе́регма Pal2 K-reg2 Пере́гма K-reg2, g pärähmää M I päräähmää P pärämää P bärämää J
1. sületäis, sülem | vn охапка
P tšed õlivat suurõpaᴅ, nid́d́ie piti tuvva kahs päräähmää puita kes olid suuremad (lapsed), need pidid tooma kaks sületäit puid
Lu mõnd bärämää einää nõssin üleᴢ koormaa pääl mitu sületäit heinu tõstsin üles koorma peale
M miä võtin pärähmää, a siä võta jälleᴅ ma võtsin sületäie, aga sina võta ülejäänud
Ra kana munip kahmalost, a lehmä lühzäp pärähmest vs kana muneb kamalutäiest, aga lehm lüpsab sületäiest (= kana muneb nokast, aga lehm lüpsab suust)
2. süli, embus | vn лоно, объятие, охапка
I piirgaᴅ pöröhmäzä, a izet tantsip piirgaakaa pirukad süles, aga ise tantsib piruka(te)ga
M võtõttii tõintõissa pärähmää (nad) võtsid teineteise ümbert kinni.
Vt. ka alkopärämä, einäpärähmä

pääsä Kett. K L M Kõ Lu Li J (U P Ku) pεäsä L P pääss J-Tsv. pääsäɢ I, pr pääzen K M Kõ Lu Li J Ku pεäzen L pääsen K-Ahl., imperf pääzin M Kõ Lu Li J pääzii I
1. (kuhugi) pääseda v. saada v. sattuda; (läbi, üle jne.) pääseda; (millestki) lahti saada e. vabaneda; (kellekski) saada | vn деваться, деться; добираться, добраться, пробираться, пробраться, попадать, попасть; избавляться, избавиться; становиться, стать, делаться, сделаться
kuh̆hõõ täm pääzeʙ, piäp süüvvä leipää kuhu ta pääseb, peab leiba sööma
M jõgõza on matala põhja, pääzeb jalgolla üli jões on madal põhi, pääseb jalgsi üle
Lu nii on sakkaa rätäzikko, et pääs läpi on nii tihe rägastik, et (sa) ei pääse läbi
M miε kaukaanna õlin, en pääznü kot̆too ma olin kaugel, ei pääsenud koju
I milla üvä meeli, miä pääzi soojaasõõ mul on hea meel, ma pääsesin sooja
M pääsiväd vällää (nad) pääsesid ära
M pääzimmä nüᴅ sõk̆kõaᴅ lak̆kõalõ pääsesime, pimedad, nüüd lagedale (= segane asi sai selgeks)
Lu ku siä kuulõt tšakkoa õikõss poolla, sis pääzet pulmaa kui sa kuuled kägu paremalt poolt, siis satud pulma
M pääzet türmää satud vangi
M kaivolla uhzõt tehäs semperässä, etti eivät pääseis peened lahzõd uppomaa kaevule tehakse luugid (uksed) sellepärast, et väikesed lapsed ei kukuks kaevu (ei saaks uppuda)
J tüttö ep pääz mehele, tämä jääb vanassi tütössi tüdruk ei saa mehele, ta jääb vanatüdrukuks
J ińemin ep pääznü unõss lahti inimene ei saanud unest lahti
Lu tämä kaugaa õppõzi, pääsi õpõttõjõssi ta õppis kaua, sai õpetajaks
M tšüzü kulta-kalalta, štob miε pääseizin rikkaassi (muinasjutust:) palu kuldkalalt, et ma saaksin rikkaks
2. lahti minna, lahti pääseda | vn развязываться, развязаться, распутываться, распутаться
L kassa pεäzeʙ juuksepalmik hargneb lahti

M ilma sin̆nua siällä pääsäᴢ läpi seal saadakse ilma sinuta läbi (= saadakse sinutagi hakkama)
M täm on liika nenäkaᴢ inehmin, täm̆määkaa kuiniid et pääz läpi ta on liiga ninakas inimene, temaga ei saa (sa) kuidagi läbi
Li miä siivolla em pääznü sinussa perille ma ei saanud sinust päriselt aru
M pojo pääsi jalkaa (~ jalkaasõõ), naizõõ täh̆hee poiss sai naise läbi jalad alla (= sai heale järjele)
J miä õõn pääsemett kase lahzõka ma olen selle lapsega hädas

riimusilmä J rõõmu-silm J-Tsv. fig kriimsilm (määrdunud näoga laps) | vn замарашка (о ребёнке)
roojakkaad lahzõᴅ, neid jutõllaa riimusilmäᴅ räpased lapsed, nende kohta öeldakse kriimsilmad.
Vt. ka roojasilmä

ripittää Ra (Lu), pr ripitän, imperf ripitin armulauale võtta | vn причащать, причастить
Lu ripitettii vättšeä rahvast võeti armulauale
Ra pappi ripitti lahzõᴅ preester võttis lapsed armulauale

roottsilain Lu J-Tsv. ruottsilainõ (P), g roottsilaizõõ J rootslane | vn швед
P ruottsilaizõt tulõvad, juoskaa lahzõt pakuo rootslased tulevad, jookske, lapsed, pakku!
Vt. ka rootsalain

rägäkaᴢ Lu rägäkõᴢ J-Tsv., g rägäkkaa J tatine | vn сопливый, возгривый
J kassem perez bõõ miltäiss-tši siivoa, lahzõᴅ, neettši on rägäkkaaᴅ selles peres ei ole mingisugust puhtust, lapsed, needki on tatised
J rägäkõz nenä tatine nina

saanikko Ränk Len. K-Ahl. L P M Kõ-Len. I, g saanikoo M saanikuo P kelk | vn санки
M talvõl lahzõt tšävväz liukumaa saanikolla, suussõilla talvel käivad lapsed kelguga, suuskadega sõitmas (liugumas)
P lazzõttii mäess alaa saanikkoikaa lasti kelkudega mäest alla
meep iiri mettsääsee, peen saanikko peräzä (Len. 216) (muinasjutust:) läheb hiir metsa, väike kelk järel
I kõõᴢ jäättüüb meri, siis saanikkoil merta müü mennäss kal̆laa õssamaa, ailia kui meri jäätub, siis minnakse kelkudega merd mööda kala ostma, räime
M lahsõjõ saanikoᴅ laste kelgud
P saanikuo jalgahsõᴅ kelgu jalased

saata¹ Kett. P M S J (Len. K R-Eur. U L Kõ Li) saavva M Lu Li Ra J Ku saavvõ Lu J saavv J-Tsv. saava Lu J savva M Kõ Lu Ra saaha K-Ahl. P saaχa P saa( I (Ko vdjI), pr saan K U L M S Lu Li Ra J Kr saa I, imperf sain Kett. K P M Kõ Lu Li J Ku sai I
1. saada, hankida, teenida | vn получать, получить, добывать, добыть, зарабатывать, заработать; L sai enele üvää ilozaa naizyõ sai endale hea ilusa naise; M siε järkeässi tahot saata rah̆haa sa tahad kohe raha saada; sain naizõlõ üv̆vää kaglussõõ sain naisele hea krae; K mitä sain, senee jõin mis teenisin, selle jõin (maha); I millõõ õli raskaᴢ leipää saa( mul oli raske leiba teenida; Lu lahzõt saatii saunoiᴢ lapsed saadi (= sünnitati) saunades; I milla säppeä bõõɢ, piäʙ saa(aɢ säppe mul pole (lehma)ketti, tuleb hankida kett
M meni tämä tšülääsee süvvä saamaa (Set. 5) ta läks külasse süüa hankima
J saatu lahs vallaslaps
2. kuhugi või mingisse olukorda sattuda, jõuda, jääda | vn попадать, попасть, сходиться, сойтись
S pool tunnia aikaa, kõõs saan niglaasõõ niitii (võtab) pool tundi aega, kuni (kui) saan nõela taha niidi
J jo kuuvvõtt ŕumka juun, a en saa ent umalaasõ juba kuuendat pitsi joon, aga ei jää purju (ei saa end purju)
M sai ühesää vootta õtsaasõõ (Set. 3) sai üheksa aastat läbi
J lein roozgaakaa, jott saan tälle tšültšee lõin piitsaga, et saa(ksi)n talle külje pihta (lüüa)
P kunni pari saap kokuosyõ, sinni tontti tšümmee paria tšentšii kulutaʙ vs kuni noorpaar saab kokku, seni kulutab kurat kümme paari kingi
P žiivatta ep kuolõ, a hukkaa saaʙ loom ei sure, vaid lõpeb (saab hukka)
L lehmä taukõzi, tõizõt saatii terviessi lehm kärvas, teised (loomad) said terveks
M on jo saatu kõik einä valmiissi on juba kõik hein valmis tehtud
Lu kahõsatšümmett kuus vootta sain täüᴢ sain kaheksakümmend kuus aastat täis
Lu miä jõin vettä, sain janoo poiᴢ ma jõin vett, sain janust lahti
Lu inemin sai surmaa inimene sai surma
J siε terpi, kunis tämä saap paikalõõ sa kannata, kuni ta jõuab kohale
J ühtee saama kokku saama
J seemen saab maha viskamizi seeme saab maha (= külvatakse) viskamisi
J vanassi saama vanaks saama
J kuhõ on saanu opõizõ arjõ kuhu on jäänud hobusehari?
J tarvis saavva puut põlõmaa (on) tarvis saada puud põlema
J kõik sai harrillaa kõik läks laiali
3. kellekski saada | vn становиться, стать
Lu škippariss saatii ennee ühel viisii kippariks saadi enne(malt) ühel moel
4. midagi teha saada, võida, tohtida | vn мочь; смочь, сметь, посметь
Li siäl sai kõvassi nagraa seal sai kõvasti naerda
J taas tultii haitoᴅ, taaz emmä saa tehä tüütä jälle tulid takistused, jälle ei saa (me) tööd teha
J elää saaʙ, ku va bõllõis sõttaa elada saab, kui vaid ei tuleks (ei oleks) sõda
J lihhaa jo kõvassi razvõss et saa nii süüvvä, a kallaa ain süün liha on ju väga rasvane, seda (sa) ei saa nii (väga) süüa, aga kala söön alati
M ai ku on ahaᴢ kanava, saaʙ mennä üv̆vii üli oi kui kitsas kraav, saab hästi üle minna
Li hoikka puu saap kadgõta peenike puu võib murduda
M saad joonitõlla koko päivää pead jooksma kogu päeva
M kui õlud on valmiᴢ, saab valõlla kui õlu on valmis, võib ümber valada
Lu saap kilittää inemizee surmaassaa inimese saab surnuks kõditada
Lu nii on üvä süükki, saap sõrmõt kaalia on nii hea söök, (et) peab sõrmed (üle) lakkuma (= et laku või sõrmed üle)
Lu kurjall ilmall et saa mittää kujalla tehä halva ilmaga ei saa (sa) väljas midagi teha
P tämä õli läsivä, ep saanu tšävvä ta oli haige, ei saanud käia
Lu silla ep saa müühässüä, om mokoma tüü sa ei tohi hilineda, on niisugune töö
Lu tämä sai entä müü tehä ta sai oma tahtmise järgi teha
Lu märjel õpõzõl ep saa antaa juuvva vettä märjale (= higisele) hobusele ei või anda vett juua
Lu et saa õlla laisk i võõno (sa) ei tohi olla laisk ega aeglane (vedel)
Lu sai vajõltua võis vahelduda
Lu tämä pajataʙ tõtta, tätä saab uskoa ta räägib tõtt, teda võib uskuda
Lu herra sai talopoigaakaa tehä, mitä tahto härra võis talupojaga teha, mida tahtis
J sai ohto magat sai küllalt magada (sai end välja magada)
P saapi õlla võib olla
L epko saa teill suojõtõlla kas teil ei saa(ks) end soojendada?
L nõitoi ep saannu suututtaa nõidu ei tohtinud vihastada
Lu ep saa niku laulaa lavvaa takann laua taga ei tohi(ks) nagu laulda

P pappi sai tεätεä, etti mustalaizõll deŋgad õlivaᴅ preester sai teada, et mustlasel oli raha
Ku hüü duumatt́śii, kui saavvaa soojaa nad mõtlesid, kuidas saavad sooja
J sain urokaa pähää sain õppetüki pähe
Lu sain tšäessä poiᴢ sain kaelast ära
J miä tämäkä üvässi saan läpi ma saan temaga hästi läbi
J saab aik üli aeg saab täis
J sai pää soojõssi sai pea soojaks (= jäi kergelt purju)
J sai vihaizõssi med́d́ee päälee sai meie peale vihaseks
Lu saad marjoikaa süönnünn õlla võid marjadest söönuks saada
J jalgõlõ saama jalule saama
J sai närä täünö (tal) sai hing täis
J siält sain õtsaa tšättee sain sealt otsa kätte (= sain asja selgeks)
J püüvveb milt rahoi väĺĺää saavvõ püüab minult raha välja pressida
J tšiini saama kinni saama (püüdma)
M naizikko saap saunaa naine saab maha (= hakkab sünnitama)
M tämä on aivo pisselikko ińehmiin, täm ep saa õmiza nahkoiza til̆loita ta on väga terava keelega inimene, ta ei saa oma nahas(ki) rahu
M siεlt ain saatii helppoa sealt saadi aina kergendust
M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi kuidas ma rõõmustasin
Lu tämä on mokoma inemin, saap kõikkiijee rahvaakaa aikoo tema on niisugune inimene, saab kõigi inimestega hästi läbi
Lu ep saa rauhaa (ta) ei saa rahu
Lu müü vollia emmä saa meie ei saa võitu
Lu mitä tämä unõkas tolkkua saaʙ mis tema, unimüts, aru saab
Lu evät saa immoa riitõmizõss (nad) ei saa riidlemisest himu (täis)
Lu tüül loppua emmä saanõõ tööle lõppu (me) ei saanud (= tööle lõppu ei tulnud)
J sulkii(t) seltšää saama sulgedega kattuma (sulgi selga saama)
J sai üvää saunaa sai hea sauna (= keretäie)
J saako mitä saaʙ saagu mis saab

salaa: sallaa Lu salaja | vn тайком, скрытно
lahzõd mentii sallaa ahjoo päälle lapsed läksid salaja ahju peale

seukko Lu Li J, g seukoo Lu Li J nõbu | vn двоюродный, троюродный брат, двоюродная, троюродная сестра, кузен, кузина
Li vellessiijõ lahzõd õllaa seukoᴅ, sõzariijõ lahzõd õllaa seukoᴅ. izää poolõss i emää poolõssa. tšehsinää õllaa seukoᴅ vendade lapsed on nõod, õdede lapsed on nõod. Isa poolt ja ema poolt. Omavahel on nõod
Li tämä minuu izäle tuõp seukko, tõizõõ põlvõõ seukko tema on minu isale nõbu, teise põlve nõbu
J seukoo nain, vannaa sukkua (minu) nõo naine, (meie) vanast suguvõsast

siivo Lu Li J-Tsv., g siivoo J
1. puhtus, kord | vn чистота, опрятность, порядок
J kassem perez bõõ miltäisstši siivoa: lahzõᴅ, neettši on rägäkkaaᴅ siin peres pole mingisugust puhtust: lapsed, needki on tatised
J kase talo millõ nii näüttiiʙ, siäll on itšiin siivo ja puhisuᴢ see talu nii meeldib mulle, seal on alaline kord ja puhtus
Lu eb õõ mittä siivoa siivottu ei ole (üldse) puhastatud (= on must, puhastamata)
Lu kõik siivod on siivomatta ja kõig aźźõd on tetšemättä kõik (koristamised) on koristamata ja kõik asjad on tegemata
2. puhas, korralik, siivus | vn чистоплотный, опрятный
J siivo inimin puhas inimene.
Vt. ka siivu, siivukaᴢ, siivuuᴢ

silotõlla (Lu) silotõll J-Tsv., pr silottõlõn: silottõõn Lu J, imperf silottõlin J frekv silottaa
1. silitada, paitada | vn гладить
Lu ain silotõllaa kattia, tšen suvvaaʙ, se kattia silottõõʙ ikka silitatakse kassi: kes armastab, see (ka) kassi silitab
J taita suvap, ku silottõõʙ vist armastab, kui paitab
2. hellitada, hoida | vn ласкать, беречь, лелеять
J lahzõᴅ, silotõlka tõin tõiss lapsed, hoidke (hellitage) teineteist

sinne Kett. K R-Eur. U L P M Kõ S Ja V Po Lu Li Ra J Ku sinńe R sinnε M sinnᴇ Ku sinnõ M-Set. J-Must. sinneɢ vdjI I sinni Kr sinna | vn туда
M öhsüzin mettsäzä. menin sinne, kuhõ troppa vei eksisin metsas (ära). Läksin sinna, kuhu rada viis
I tšen kuhõõɢ piäb mennäɢ, sinneg i meeväᴅ kes kuhu peab minema, sinna lähevadki
Po kuss tuliᴅ, sinne mene kust tulid, sinna mine
Lu sinne piäb joutua ommaa aikaa sinna peab jõudma õigel ajal
M mitä sin̆nua sinne nii tõmpaaʙ mis sind sinna nii tõmbab?
Lu sinne menep kõhalline tee sinna läheb otsetee
U tahõmmõ menne sinne elämää tahtsime minna sinna elama
I meni kase mees sinneg dohtõrillee läks see mees sinna arsti juurde
L tila tehtii i pantii sinne läsivä tehti ase ja pandi sinna haige
Lu tikka lintu teep puhhõ aukoo, sinne paap kärkii rähn teeb puusse augu, paneb sinna käbi
M sis ku omen on jo survottu, sis sinne rikod mun̆naa, paad lehmävõita siis kui kartul(id) on juba tambitud, siis lööd sinna muna hulka, paned võid
Lu sinne saab issuussa sinna saab istuda
Lu sinne kazvi pittšä roho sinna kasvas kõrge rohi
K lahzõd eliväd lidnoita müö sinne i jäiväᴅ lapsed elasid linnades, sinna (nad) ka jäid
U kõikõõ guoŕaa sinne jätäᴅ kogu (oma) mure jätad (sa) sinna
Po kuhhõõ tuli surma, sinne kùolii kuhu tuli surm, seal (sinna) suri
S miä sinne škoulu tšäüzin ma käisin seal koolis
I miä vähä tšäüsi sinneɢ ma käisin seal vähe
J sinne tšäütii pessiimäᴢ seal käidi end pesemas
M min̆nua sinne maailmaa eb võtõttu mind sinna maailma (= teise ilma) ei võetud
K viskas sinne poolõõ viskas sinnapoole
J meen sinne samaa, kuza siätši õliᴅ lähen sinnasamasse, kus sinagi olid
J puud liikkuvõt tuulõss sinne ja tänne puud liiguvad tuules(t) edasi-tagasi (sinna ja tänna)
surmukka meep sinne i tänne süstik liigub (kangakudumisel) edasi-tagasi (sinna ja tänna)
Lu ain kopizõʙ, ei jovvu sinne epku tänne aina kohmitseb, ei jõua sinna ega tänna.
Vt. ka sihee

sippilikko (Ja-Len.) siplikko I, g sippilikoo: siplikoo Isippelikaᴢ
Ja lahzet tšüzüzivät sippilikkoa: että ku [= ettäko?] nõis med́ie kaa mäntšämää (Len. 240) (muinasjutust:) lapsed küsisid sipelga(te) käest: kas te ei hakka meiega mängima?
I siplikoo munaᴅ sipelgamunad

siŕka L P, g siŕkaa P
1. nool | vn стрела
L miε annan teilie luokad i siŕkaᴅ, nüt tüö hampugaa ma annan teile vibud ja nooled, nüüd te ambuge
2. (mõlemast otsast terav kepike v. puupulk rootslaste endisaegse sõjariistana | vn заострённая с двух концов палочка, древнее оружие шведских воинов)
P siiz viel siŕkad õlivad mokomaᴅ, puuss tehtü, nõlõpad õtsat teräväᴅ. siiz õlivat kizad üli pihaa. kisoiz õlivat siŕkaᴅ, a siŕkoikaa vizgottii, silmää vai kõrvaa, kuhõõ puuttuuʙ. tarkattii ain liittsaasyõ siis olid (rootslastel) veel niisugused {s}-d, puust tehtud, mõlemad otsad olid teravad. Siis olid (rootslastel) kotid üle õla, kottides olid {s}-d, aga {s}-dega visati, silma või kõrva, kuhu sattus (satub). Ikka sihiti näkku
3. kalasi (puust pulk v. liistuke, abivahend võrgukudumisel) | vn лопатка, сетевязальная планка
P vott täm i tuli kunikaalõõ kalavõrkkoza i juttyõp kunikaalõõ: koko üötä m magannu, enelie sõpõi pletitin, em puikkoikaa en i niglaakaa, a siŕkaakaa (muinasjutust:) vaat, ta tuligi kuninga juurde kalavõrgus ja ütleb kuningale: kogu öö (ma) ei maganud, punusin endale rõivaid, ei (kudunud) varrastega ega ka (õmmelnud) nõelaga, vaid (kudusin) kalasiga
4. (kepike kurni meenutavas mängus | vn палочка в детской игре, напоминающей игру в городки)
L akkunall mäntšizin pojokkõisiikaa siŕkaa, dai siŕkaakaa lahzõd leiväd lobaa müö õues mängisin poisikestega {s}-t, ja lapsed lõid {s}-dega (mulle) vastu otsaesist

sokko Li Ra J-Tsv., g sokoo Li Ra J peitusemäng, pimesikumäng | vn игра в прятки, в жмурки
J nõizõmm sokkoa pelama, lahzõᴅ lapsed, hakkame pimesikku mängima
J sokkoa pelajõz mee va hoikahtamizõõ pääle pimesikku mängides mine vaid hüüatamise peale

J noorikõll on rätti sokkoᴢ, on lastu silmiijõ ettee mõrsjal on rätik silmade ees, on lastud silmade ette
Ra rätte on sokkoᴢ rätt on tõmmatud silmile
J silmed om pantu rätell tšiin, etsitä sokkoᴢ silmad on rätikuga kinni pandud, otsitakse pimesi (= käsikaudu)

spaĺnoi J-Tsv., g spaĺnoi J magamistuba | vn спальня
vee lahzõt spaĺnoisõõ makkama vii lapsed magamistuppa magama

suuri K R-Reg. L P M Kõ V Lu Li J I Ku (Kett. Sj. R-Eur. R-Lön.) suur Len. K R-Reg. U L P M Kõ S V Lu Li Ra J I Ku śuhri, komp suhrampa Kr Су́ури Pal2 K-reg2, g suurõõ K U P M Lu Li J I suuryõ L P suuree Ku
1. suur; tugev; pikk; sügav; arvukas | vn большой; крупный; сильный; длинный; высокий; глубокий; многочисленный
Lu panin õpõzõl suurõõ koormaa, piäb vähettää panin hobusele suure koorma (peale), peab vähendama
M üvällä lehmällä suur uhar heal lehmal (on) suur udar
I ärtšä suurõji sarvõjikaa suurte sarvedega härg
Ra ku suurõp arja, se on kukko kui (kanapojal) on suurem hari, (siis) see on kukk
Li suuri pala suu revitäp, peeni külläizen piäʙ vs suur tükk ajab suu lõhki, väike peab küllasena
P suukaa tämä tiep paĺĺo, a tšäeᴢ, tšämmälez on suur peukko kk suuga ta teeb palju, aga käes, kämblas on (ainult) suur pöial (= suuga teeb suure linna, käega ei käopesagi)
I suuri sõrmi pöial
J suuri sõrmi (Must. 183) keskmine sõrm
I suurõõ vatsaakaa suure kõhuga (rase)
M suurõt silmäd niku opõizõl suured silmad nagu hobusel (= väga suured silmad)
Li tšezällä püvvettii suurta kallaa suvel püüti suurt kala (= suuri kalu)
Lu sütšüzüll on lainõõt suurõpõt ku tšezällä sügisel on lained suuremad kui suvel
Lu täll on suur rikasuᴢ, a tämä ain rohkaap tahoʙ tal on suur rikkus, aga tema tahab aina rohkem
Lu se on suur sünti see on suur patt
M täll on taitaa suur tuska tal on vist suur mure
K emäz on suurõd vaivad nähnü rl (su) ema on suuri vaevu näinud
M kase on min̆nua vartõõ suur alu, suur abida see on minu jaoks suur solvang, suur ülekohus
M suur ooli suur hool, hoolitsus, mure
Lu suurõss duumass meni hullussi suurest mõtlemisest läks hulluks
J kase oŋ kumm: pikkõrain lahs de nii suur paametti pääᴢ see on (alles) ime: väike laps ja nii suur mõistus peas
P i uulõõ lõhkazi suurõss nagrussa huulgi läks lõhki suurest naerust
Lu miä suurt üvvää meelt idgin ma nutsin suurest rõõmust
M suur kolamin on kujalla suur kolin on õues
J on suur pouta, maa lõh-kõõʙ on suur põud, maa lõheneb
J suurõd vihmaᴅ, sis pillaab viĺĺaa (kui on) suured vihmad, siis rikub vilja (ära)
Ra tänävä on nii suur utu täna on nii suur (paks) udu
Lu suur tuuli suur (tugev) tuul
K tüttärikod laulõttii suurõll äälell tüdrukud laulsid suure häälega
I naizil õltii vikahtõõᴅ peenepäᴅ i mehilä suurõpaᴅ naistel olid vikatid väiksemad ja meestel suuremad
P menin tällie pajattamaa, tämä tetši suurõt silmäᴅ, mitäid ep tää läksin talle rääkima, (aga) tema tegi suured silmad (= ta imestas), midagi ei tea(dnud)
I menivät pro-gonallõõ, kaiee astik̆koo panivat suurõlõ kepile (nad) läksid karjamaale, selle (tõrva)tünni panid pika teiba otsa
I rohot siälä suurõt kazvivaᴅ kõrge rohi kasvas seal
I lumi suuri lumi (on) sügav
J suurõll (pitšäll) harkkamuzõll tšäümä suurte (pikkade) sammudega käima
M miä tap̆paalin tätä suurõõkaa rutuukaa ma jõudsin talle suure rutuga järele
I meeᴅ .. kuhõɢ suurõõ teχχee lähed .. kuskile pikale teele
J suuri uni sügav uni
P suku õli suur suguvõsa oli suur
Lu suurissa on suur on väga suur
Lu suur-suuri koto suur-suur maja
2. täiskasvanu, suur | vn взрослый, большой
sukkaa teen, suurõlõõ piäp tehä kahõsatšümmett silmä teen sukka, täiskasvanule (= täiskasvanu sukale) peab tegema kaheksakümmend silma
kokalla tehäz i aluzjupkõita, suuria vartõ i lahsilailõ heegelnõelaga tehakse (ka) alusseelikuid, suurte jaoks ja lastele
M lahs pajatap suurijõ juttujõ väl̆lii, siᴢ juõllaᴢ elä tuŋkõõ, var̆raa vananõᴅ, kazvap pittšä parta (kui) laps räägib täiskasvanute juttude vahele, siis öeldakse: ära sega, vara vananed, kasvab pikk habe
I lahsõt kõittši suurõd i eloza ovaᴅ lapsed on kõik suured ja on elus
K suurõt tüttäred i noorõd naizõt tšäüsivät kõltaa täiskasvanud tüdrukud ja noored (abielu)naised käisid kolda korjamas
I suuri inehmine täiskasvanud inimene
J karjõ on suuriõ sikojõ, a tõin on sigaa põrsait rl kari on suuri sigu, aga teine (kari) on sea põrsaid
3. tähtis; suur | vn важный; великий; большой
P suur vid́d́es-päivä suur reede
M se tšihlago jo nätilpäivää päivännä, suur tšihlago see vastlapäev (on) ju pühapäevasel päeval, suur vastlapäev
M siis tuli suur pühä, seitsee näteliä enipäiväässaa siis tuli suur paast, seitse nädalat lihavõteteni
suur võõras pantii lavvaa õttsaa issumaa tähtis külaline (võõras) pandi laua otsa istuma
J piäb ent suurõssi, ep taho tull med́d́ekaa parvõõ peab end tähtsaks, ei taha tulla meie hulka
L harkkolaz õli suur tεätäjä Harkkolas oli suur külatark (~ teadjamees)
M täm on suur lurvi, ep kehtaa tehä milliz̆zee mit̆täiᴅ ta on suur laiskvorst, ei viitsi teha mitte midagi
J määretöin suur tšivi määratu suur kivi
J elä lõikka ilmõtoi suurt pala (leipä) ära lõika ilmatu suurt pala (leiba)
Lu suuri rikaᴢ väga rikas

Lu noorõn on suurõᴅ silmäᴅ, meeᴅ vanassi, mittä ʙ õõ tarviᴢ noorena tahad kõike, (aga) jääd vanaks, midagi ei ole (enam) tarvis
J miä pääzin suurõpõssi ma kasvasin suuremaks (= sain vanemaks)
J kõik tervüs tuli suurõpõssi tervis muutus tugevamaks
K sünnitid minuu suurilõ päivilee (itkust:) sünnitasid mu suurteks päevadeks (= raskeks eluks)
M mitä nii kaugaa mak̆kaaᴅ, jo suur päivä mis sa nii kaua magad, juba suur päev (väljas)
M alkõ tulla suurilla jalgoilla hakkas tulema suurte sammudega
I siiᴢ mois̆siossa tuõmmak kot̆too suurta teetä müü siis tuleme mõisast koju suurt teed (= maanteed) mööda
Lu siz jõgõz nõsap suurõõ vee siis tõuseb jões suurvesi
J suur vesi ~ suurõd veeᴅ suurvesi, kõrgvesi, tulv
Lu J suur meri avameri, ulgumeri, ookean
Lu suur meri ain šumizõʙ, siäll ain on lainõ avameri aina kohiseb, seal on alati laine(d)
Lu suurõõ meree aluᴢ kaugesõidulaev
I suurõza rättezä suurrätis
J suur nigl sukanõel, kotinõel
M suurõᴅ tšiitossõᴅ suur tänu, suured tänud
Lu suur leppä sanglepp, must lepp
Lu suur poltikaᴢ kõrvenõges
K suur põtkõᴢ harakputk
I suur putkõ naat
Ra suur tšärpein porikärbes, lihakärbes
J suurõt tükit seissa bataris suurtükid seisavad patareis
M suur ruikko (Set. 80) rõuged

suvattaja: suvattõja J, g suvattajaa: suvattõjaa J
1. armuke | vn любовница
jätti naizõõ, lahzõᴅ, meni suvattajaka jättis naise, lapsed, läks armukesega
naizõ meez om võttõnnu enelle suvattõja naisemees on võtnud endale armukese
eläb niku tatarina: kotonn nain, ääres suvattõja elab nagu tatarlane: kodus naine, (naise) kõrval armuke
2. lemmik | vn любимец, любимица
kõikkaaz rohkaap hlopottaa piti baarõšńe ooĺa, vańkaa suvattõja kõige rohkem askeldas preili Olja, Vanka lemmik.
Vt. ka suvaaja

sõsaruᴢ P (K) sõsarõᴢ ~ sõzares (K) sisaruᴢ (Ra J), hrl pl sõsaruhsõᴅ P sõsarussõᴅ M sõsarusõᴅ Lu Li Ra J sisaruzõᴅ Ra J õde, ões, pl. õeksed | vn сестра, сестрица, сестрицы
K seitsee lassa meit õli vijjee vellessee, kahõõ sõsarussõõ meid oli seitse last, viis venda, kaks õde (viis vennast, kaks õest)
K õlivat kahõõ sõsarõhsõõ oli kaks õest
M näväd ovat sõsarussõᴅ nad on õeksed
Ra sisaruzõᴅ õllaa ühtezee näkoizõᴅ õed on ühte nägu
Lu mõlõpat sõsarusõᴅ mõlemad õeksed
J oĺa ja tańa õlla sõsarusõᴅ Olja ja Tanja on õeksed
J nämä on kahõ tšezze sõsarusõᴅ nad on kahekesi õeksed
M sõsarussii lahzõᴅ õeste lapsed.
Vt. ka rissisõzaruhsõᴅ
Vt. ka sese, siso¹, sõsa, sõsõ, sõsõi, sõzar

sõvõttaa L M Po Lu (Kett. K R P Ra) sõvõtta J sõvõttaaɢ I, pr sõvõtan K sõvetan K-Ahl. sõvõtõn J, imperf sõvõtin Lu J riietada, rõivastada | vn одевать, одеть, наряжать, нарядить
K pokoinikka sõvõttaassa surnu pannakse riidesse
J tätä pestii i sõvõtõttii i pantii ruhipuussõõ teda pesti ja riietati ja pandi puusärki
M sis taaz nävät sõvõtti siis (ta) pani nad taas riidesse
M piti kõikk lahzõt sõvõttaa (ta) pidi kõik lapsed rõivastama (= rõivastega varustama)
J sõvõt lahs soojõpõssi riieta laps soojemalt
L nuorikkõ õli jo sõvõtõttu venttsasõpõisyõ pruut oli juba rõivastatud laulatusrõivaisse

söökki M Kõ süükki Lu süüttši Lu J-Tsv., g söökii süükii Lu süütšii Lu J söök, toit, roog | vn пища, еда, кушанье, блюдо; харчи
piεp kuttsua lahzõt söömää, söökki on valmiᴢ peab lapsed sööma kutsuma, söök on valmis
mõnikkaas paikkaᴢ juoltii söökki, tõizõs paikkaz eve mõnes kohas öeldi (söögi kohta) {s.}, teises kohas {e.}
pojo tšihutti söökiᴅ poiss keetis söögid (valmis)
Lu õli üvä süükki, sõrmõt kaalizin oli hea toit, sõrmed(ki) lakkusin (üle)
M lavvalla õltii ühellaajuzõt söökiᴅ laual olid ühesugused söögid
Lu ku suurimoiss teh́h́ää vetelää süükkiä, jutõllaa suurimikko kui tangudest tehakse vedelat sööki, (siis) öeldakse (selle kohta) (tangu)kört
Lu kase süüttši minnua algab inottaa see söök ajab mind iiveldama
varõz lentii õttsimaa söökkiä vares lendas toitu otsima
J süütšii poolõss oŋ kehno elo toidu poolest on elu vilets
mokom pühää söökki selline paastutoit
Lu valmis süüttši valmis (= teiste poolt valmistatud) toit
Lu tšenee süükil siä õõᴅ, omal vai peremmehee kelle toidul sa oled, (kas) oma või peremehe?
J miä elän fat́eriᴢ eri süütšill ma olen (elan) korteris eraldi (= oma) toidul.
Vt. ka söömin, söömä, süükkimeno, süükkitavara, süüttši-kraami

sööttää M Kõ S Ja-Len. (K V-Len. Lu) süöttää P (U M V Li) süöttεä L P süüttää Lu Li Ra J süüttääɢ I süüttä J-Tsv., pr söötän K M Kõ süötän K süütän Lu Li J süüten J-Tsv., imperf söötin M Kõ Lu süötin U süütin Lu Li J
1. sööta, toita, süüa anda; nuumata | vn кормить, накормить, питать; откармливать, откормить
K tauti söötäb da eb lihota vs tõbi söödab, aga ei lihuta (= kosuta)
söötä lahzõd i söö izze sööda lapsed ja söö ise
I pikkõzia lahsaa piäʙ üvvii süüttääɢ i üvätä süüttääɢ väikesi lapsi tuleb hästi toita ja (neile) head sööta
J bĺednoit lass tait laihõssi süütetä kahvatut last toidetakse vist kehvalt
I rinnala süütii lassa rinnaga toitsin last
M akanat söötettii lehmiilee aganad söödeti lehmadele
Lu taari jääb lahassi, süütetää ravad lehmäl daĺi sigal (kui) kali jääb lahjaks, (siis) söödetakse (taari)raba lehmale või seale
M siis ku leipä jahtu, see söötettii opõzõllõõ, a muna peremehelee siis, kui (floorusepäeva) leib jahtus, söödeti see hobusele, aga muna (anti) peremehele
I kahõs̆saa enttšiä lehmiä süütimmäg i juutimmaɢ kaheksa inimesega söötsime ja jootsime lehmi
Lu süütettü sika, süütettü külläizessi sika nuumatud siga, nuumseaks söödetud
P tämä süötti lõunaakaa minua ta andis mulle lõunat süüa
M kõik piti sööttää i sõvõttaa tšülällä külal tuli (külakarjused) puha sööta ja rõivastega varustada
J taita üvässi süütetä, ku päiv-päivelt paksunõʙ vist hästi söödetakse, et läheb päev-päevalt paksemaks
J varm, niku süütettü sika tüse nagu nuumatud siga
2. toita, ülal pidada | vn содержать, питать, кормить
M küll miε en̆nee söötän küll ma enese (ära) toidan
Lu vanõpaa poolõõ näväd minnua nõissaa süüttämää vanas eas hakkavad nad mind toitma
J ühsinää süütep koko perett üksinda peab kogu peret ülal
Lu miä võlkaa mahzõn: taattaa ja maamaa süütän ma maksan võlga: pean isa ja ema ülal
M piäp sööttää õm̆maa päätä peab end ise (ära) toitma

Lu se on sukkurill süütett, se on alvõss kazvõtt see on suhkruga söödetud, see on halvasti kasvatatud
Lu ku õhzõntaʙ, jutõllaa, süütäʙ merikaloja kui (inimene laeval v. paadis) oksendab, (siis) öeldakse: söödab merekalu
Lu peremettaa süütettii põhjaõngedele pandi söödad otsa

süntüä K L P M S Po Lu Li J (Kett. Set. R-Lön. R-Reg. Kõ-Len.) süntüäɢ I, partits schünnent Kr, pr sünnün K M Lu J, 3. p süntüüʙ [sic!] P, imperf süntüzin P M Lu J
1. sündida | vn рождаться, родиться
L naizõll süntü poika, ep süntünnü tütär naisel sündis poeg, ei sündinud tütar
M lahs süntü i täm̆mää õnni süntü laps sündis ja tema õnn sündis
M taarostal toož on nainõ vad́jalain, vad́jakko, maiz on süntünnü külavanemal on naine samuti vadjalane, vadjalanna, Matis (= Mati külas) on sündinud
Li miä õõn kassin süntünnü, miä õõn tätšäläin ma olen siin sündinud, ma olen kohalik (siinne)
I lahsi süntüje maa päälee laps sündis ilmale
S lahzõt süntüzivät saunaa lapsed sündisid saunas
Lu kui lahsi süntü, kõhallaa risitättii kui laps sündis, kohe ristiti
J tämä jo vohmõnn on süntünnü ta on juba lollina sündinud
I eelläaikaa süntüje lahsi laps sündis enneaegselt
K durakkoi ep tšüntää ep tšülvää, ize süntüväᴅ vs lolle ei künta ega külvata, ise sünnivad
Lu povvõl vootta on süntünü (ku on peeni) põua-aastal on sündinud (kui on väike inimene)
J süntümett sündimata
2. sigineda, tekkida, luua | vn появляться, появиться, возникать, возникнуть, получаться, получиться, образовываться, образоваться
M kloppia piti tappaa lõppukuuta, siz näväd eväd nõizõ enäp süntümää lutikaid pidi tapma vanas kuus, siis ei hakka neid enam siginema
J pahnamizi õlgõss sünnüb ruupo pahnamisel tekib õlest (õle)puru
J iski kõrraa, süntü laita rl lõi korra, tekkis laid (= laeva küljelaud)
M kõõz maailma süntü kui maailm loodi
Lu ku kuu sünnüʙ, siz on niku sirpii terä kui kuu luuakse, siis on nagu sirbi tera
3. juhtuda, toimuda | vn случаться, происходить
J päivää pitkull (= johzull) võip kõik süntüä päeva jooksul võib kõik(e) juhtuda
J tšenni ep tää, mitä võip süntüä tulõvõl voott keegi ei tea, mis võib juhtuda tuleval aastal
J ilm süüt mittäitši ep sünnü ilma põhjuseta ei sünni midagi
J süntü mokom d́eelõ juhtus niisugune asi
4. sobida, sünnis olla | vn подходить (что-то кому-то)
Po tällee siin ep sünnü õlla tal ei sobi siin olla
I maall ep süntünnüm mennäɢ, meni maanalõttsõõ (muinasjutust muti kohta:) maa peal ei sobinud minna, läks maa alt.
Vt. ka süntiä²

sütšüzüllä M Lu Li J sütšüzülle J-Tsv. sütšüzüll Lu J-Tsv. sütšüzül M Lu sügisel | vn осенью
M sütšüzüllä tõmpias sfjoklaᴅ sügisel võetakse (tõmmatakse) peedid (maast) üles
Lu sütšüzüllä tšävvää jevikkaaᴢ sügisel käiakse jõhvikal
Lu sütšüzüll on lainõõt suurõpõt ku tšezällä sügisel on lained suuremad kui suvel
J sütšüzülle lahzõd algõta škoulus tšävve sügisel hakkavad lapsed koolis käima
J kadrinapäivä on mokoma pühä sütšüzüllä kadripäev on niisugune püha sügisel
M sütšüzül ovad razvakkaat kalaᴅ sügisel on kalad rammusad.
Vt. ka sütšüzee, sütšüzellä, sütšüzenä, sütšüzönnä, sütšüzünä, sütšüzüssä, sütšüzüü

süä¹ U P M Kõ Lu Li Ra J I (Kett. K-Al. R-Eur. R-Lön. R-Reg. V) süää K-Ahl. M-Set. süän J südän (R-Reg.) sühä Pi Ke (M) schihen ~ schüen Kr Сю́э K-reg2 Pal1 Сю́венъ Ii-reg1 Pal1 Сю́дянъ Pal1, g süämee ~ süämmee Lu süä M-Set. süää J-Tsv. süän Kõ-Len.
1. süda (siseorganina) | vn сердце
Lu süä on tervee, ellää piäʙ süda on terve, tuleb elada
M kurokka võtti tšiin i ampu tälle, kõhalla süh̆hääsee (ta) võttis püssikukest kinni ja tulistas talle, otse südamesse
Ra süä kõvassi lüüʙ süda lööb kõvasti
J süä tükiʙ süda tuksub
M mitäleeʙ kohotti rintojõ alussõᴅ, pah̆haa teeʙ süämmele millegipärast ajas rindealuse üles, teeb südamele paha
Lu süä on kerttünnü süda on nõrk
Ra tänävä on nii paha, nii näpip süäᴅ täna on nii paha (olla), nii pitsitab südant
J alki süämelt tšeertä süda hakkas pööritama
Lu se on väŋkkel, kõvassi razvain, meep süämmel see on vänge, väga rasvane, hakkab südamele (= ajab südame pahaks)
M tällä õli läülü süämmellä, täm tahtõ võttaa tšülmää vettä tal oli südamel läila (= ajas iiveldama), ta tahtis võtta külma vett
J süä eb võta vassaa süda ei võta vastu (= pole söögiisu)
Li karu liha niku meni eri süätä, en tahtonnu karuliha hakkas nagu südamele, (ma) ei tahtnud
2. süda (hingeelu ja sisetunnete tähenduses) | vn сердце (в значении души)
Lu mitä silmäd eväd näe, sitä süä ep tää vs mida silmad ei näe, seda süda ei tea (= ei tunne)
Lu ku silmijekaa eb vaata väärii, süä on puhaᴢ kk kui silmadega ei vaata kõõrdi, (siis) on süda puhas
Lu musad ivusaᴅ, murja süä, valkaad ivusaᴅ, vaĺjo süä vs mustad juuksed, pehme süda, valged juuksed, vali süda
M süämmezä on inehmiizell entši inimesel on südames hing
J bõõ mentü meelesse, süämelte süüvvesse rl pole läinud meelest, südamelt (isegi) süües
J pajatti kõig vällää, mitä õli süämell rääkis kõik ära, mis oli südamel
Lu süämel tuli helpopi südamel hakkas kergem
M millõ on nii raskas süälee mul on süda(mel) nii raske
V süätä vaivataʙ süda valutab
M ep piä nii võttaa litši süämmele ei maksa nii südamesse võtta
J täll süän eb anna rauhaa tal ei anna süda rahu
J nii om pelko, kõik süä värizeʙ nii (väga) on hirm, süda lausa väriseb
J süä sulab rintoiᴢ süda sulab rinnus
J süä põlõʙ süda põleb (sees)
M miä tein kõikõssa õmassa puhtaassa süässä ma tegin (seda) kogu oma puhtast südamest
Lu täll on üvä süä, tämä on üvä inemin, täll paganutta eb õõ tal on hea süda, ta on hea inimene, temas (tal) kurjust ei ole
J se on nii kõva süäka, jot i palvomizõd eväd avit see on nii kõva südamega, et palvedki ei aita
Lu nii on kõvassi pagana, što süä meeʙ lõhtši on nii väga tige, et süda läheb lõhki
J peh́miä süäka pehme südamega
J rappa süä murest murtud süda
J süä surukkain rl murelik süda
3. südamik | vn сердцевина
Lu puul on pinta i süä puul on pindmine osa ja südamik
M kazella puulla on tühjä süä see puu on seest õõnes
M mizessä tšäänüʙ, kazvaʙ kapussaa pää, se on kapussaa süä (see), millest keerdub, kasvab kapsapea, see on kapsa südamik
4. kurjus, viha, jonn | vn зло(сть), гнев, упрямство
Lu millõ tuli süä ma sain vihaseks
K süäätä piäb (Ahl. 153) (ta) peab viha
M lehmä jo algab vuhissa, võtap süätä lehm hakkab juba puhkima, kogub viha
M tämä siältä vuhizõʙ kõikii päälle, ep tää, kuh̆hõõ õm̆maa süätä azõgoittaa tema toriseb sealt kõigi peale, ei tea, kuhu oma viha välja valada
M näd naizeläjiil on süä näed, naistel on jonn sees (= naised on kangekaelsed)

Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõd on läsiväᴅ emal on süda pihus, kui lapsed on haiged
senellä inehmizellä on jänessee süä kk see inimene on arg (sellel inimesel on jänese süda)
M süä laŋkõs saappagaa vartõõ kk süda langes saapasäärde (= hakkas hirm)
J süä johsi persee hakkas hirm
U nüd minuu süä kõikkinaa katkõzi nüüd minu süda katkes päriselt
Lu miä ku senee tein eri süäᴅ kui vastumeelt ma seda tegin.
Vt. ka mätäsüä, õnsi-süä
Vt. ka süämuna, süämüᴅ, süäpaikka

škoulu Len. K P M S Po Lu Li J (Ja I) škoolu I, g škouluu P Lu Li škoulu Lu J škooluu I kool | vn школа
J sütšüzülle lahzõd algõta škoulus tšävve sügisel hakkavad lapsed koolis käima
S mativõõ tšüläzä õli škoulu Mati külas oli kool
P tšäüzim miä škoulus kattilal ma käisin koolis Kattilal
K miä õmaš tšüläz õppiin škoulus ühie vuvvõõ, a kõm vootta mativõõ tšüläs ma õppisin koolis omas külas ühe aasta, aga kolm aastat Mati külas
Po miε škouluussaa vaissi pajatin ma rääkisin kooliminekuni (ainult) vadja keelt
P tšäüzin škouluza venäi tšieleᴢ käisin venekeelses koolis
Li hot́ lumi vühhessaa õli, a piti mennä škouluu lumi oli kas või vööni, aga kooli pidi minema
M ku emäl süntü lahᴢ, min̆nua võtõttii škoulussa vällää, etti ebõõ tšen̆nee lassa vaattaa kui emal sündis laps, võeti mind koolist ära, sest (et) ei olnud, kes lapse järele vaatab
J peen škoulu algkool
Lu miä lõpõtin peene i suure škouluu ma lõpetasin ühe- ja kaheklassilise kooli
J rea·ĺnoi škoulu reaalkool
I mee õppii petterii škooluu lähen õppima Peterburi kooli.
Vt. ka alkuškoulu, gimnazi-škoulu, meriškoulu, peenškoulu, tšehsiškoulu

šnibrisellä: šnibrisell J-Tsv., pr šnibrisselen: šnibrisseen J, imperf šnibrisselin J frekv šnibrissää
lahzõd eestä šnibrisellä uuliit, siiz vass algõta itka lapsed algul kibrutavad huuli, siis alles hakkavad nutma

šulppia Kett. Lu J-Tsv. šuĺppia Li J, pr šulpin Lu J šuĺpin J, imperf šulppizin Lu J šuĺppizin sulistada, solistada, lobistada | vn плескаться, барахтаться (в воде)
Lu lahzõt šulppivõd õjaaz niku sorsõᴅ lapsed sulistavad ojas nagu pardid
J lahs šuĺpib vanniᴢ laps lobistab vannis.
Vt. ka šupelkoissa, šupeltaassa, šupuĺkoissa

šumina: šumin J-Tsv., g šuminaa J mürin, müra | vn шум
müllüz mokom šumin, jot mittäit ep kuulu veskis on niisugune mürin, et midagi pole kuulda
kuuntõõ, mikä šumiŋ kujall – nee taita lahzõt pelata kuula, mis müra on õues, need vist lapsed hullavad.
Vt. ka šumu

šumisa L P (Len. Kett. K-Ahl.) šumissa Lu šumiss J, pr šumizõʙ K P Lu J, imperf šumizi J kahiseda, kohiseda, sumiseda | vn шелестеть, шуршать, шуметь
L maa nõisi kõvii kumizõmaa, mettsä šumizõmaa maa hakkas kõvasti kumisema, mets kohisema
J väliss meree šumizõmiŋ kuulub daaže jõgõperälee mõnikord mere kohin kostab isegi Jõgõ-peräle
Lu tšainikka šumizõʙ teekann kahiseb
J lahzõᴅ, elka nii kõvassi šumiska lapsed, ärge nii kõvasti sumisege.
Vt. ka šahata, šahisa, šapisa, šarisa, šohisa

šupeltaassa: šupeltass J-Tsv., pr šupeltaan J, imperf šupeltaazin: šupeltazin Jšupelkoissa
lahzõt šupeltassa veeᴢ lapsed suplevad vees
šupeltõmin näüttiip sorsiilõ suplemine meeldib partidele

tahõa Kett. J-Must. tah̆hõa M vdjI tahhõa Lu J-Must. taχja Lu, g tahõa (Kett.) taχjaa (Lu) mure, jahune; kobe, kohe, kohev | vn мучнистый, рыхлый
M nõiskaa söömää, lahzõᴅ, tah̆hõad omenaᴅ hakake sööma, lapsed, muredad kartulid
M tah̆hõa õuna jahune õun
M tah̆hõa kakku kobe kook
M ai ku on tah̆hõa maa oi, küll on kohe muld

taikanain Lu posijanaine, taiatark, nõid | vn знахарка, колдунья
kummall naizõll õltii poigad esimeizeᴅ, se õli taikanain naine, kelle esimesed (lapsed) olid pojad, see oli nõid.
Vt. ka taika-baba, taikuri

takaa Set. K R-Reg. L P M Kõ-Len. Lu J taka Lu J-Tsv. tak̆kaa M Kõ S I takkaa Po Lu Li J I Ku takka Lu Li J-Tsv. takkõ J-Tsv.
1. adv tagant, takka | vn сзади
K meni vähä maata, tulõp takaa meeᴢ läks veidi maad (edasi), tuleb tagant mees
takaa pari joohzep kahe poole [= joohzõp kahõõ poolõõ] (Len. 216) (tagumist paari mängides:) tagant jookseb paar kahele poole
Lu tämä on eess i takkaa nagrõttõva ta on eest ja takka naeruväärne
J miä takkaa tõukkaan ma tõukan (koormat) tagant
M üv̆vää tuulta sillõ tak̆kaa pärituult sulle! (~ hüva tuult sulle takka!)
J tupi takkõ, jot tšiirep tallaiᴢ sunni takka, et (ta) kiiremini käiks
2. postp., prep tagant, takka | vn из-за
M nõisi lavvaa tak̆kaa tõusis laua tagant
J takkaa tarttua takka Tartut (teiselt poolt Tartut)
J õmpõõn takkaa niglaa õmblen järelpistega (tagantnõela)
3. adv järel, järele | vn (сзади)
P õrava .. johsi lakõalyõ, müö kõikii takaa orav jooksis lagendikule (lagedale), meie kõik järele
I miä men̆nii eezä, a tämä tuõp tak̆kaa, tagosaʙ minnua ma läksin ees, aga tema tuleb järele, saab mu kätte
P tõizõt takaa laulavaᴅ teised laulavad (eeslauljale) järele
L iezä tulivad družgaᴅ, ženiχa tuli takaa ees tulid peiupoisid, peigmees tuli (nende) järel
4. postp., prep järele, järel | vn за (кем? чем?)
miε jään itšäässi häilämää pah̆haa tak̆kaa ma jään igavesti vanakurja järele hulkuma (= jään eksiteele)
M tõin tõizõõ tak̆kaa meni kõikk tšülä kolhozii üksteise järele läks kogu küla kolhoosi
P müö lahzõt takaa jänehsee, õjaassaa juozimma takaa meie lapsed jänese järele, ojani jooksime järele
gaabre meni lehmää tak̆kaa Gaabriel läks (lehma ajades) lehma järel
L nuorõp velli meni tõisii takaa noorem vend läks teiste järel
5. adv taga | vn позади
M silmäᴅ piäʙ õlla ümperikkoa, eez i tak̆kaa silmad peavad olema ees ja taga
Li sis poikanõ meni eez ja sis takkaa tšülvejä taas sihee poigaa jältšii müütä tšülvi siis poisike läks ees ja siis külvaja külvas taga taas sinna poisi jälgi mööda
Li pollee kagluᴢ, a takkaa õllaa pollee nauhat põlle kaelus(epael), aga (selja) taga on põlle paelad
6. prep., postp taga | vn за (предлог или послелог, отвечающий на вопрос кем? чем?)
Lu silmiijee eb i juttõõ mittä, a takka silmiijee paap paĺĺo näkku (silmade ees) ei ütle midagi, aga tagaselja laimab palju
J kaipala tšülä on suur tšülä, takaa kattilaa, roojakaᴢ Kaipala küla on suur küla, Kattila taga, porine
Lu rüsümää takaa on hoŋkamettsä Rüsümäe taga on männimets
7. adv taha | vn позади
Lu kõlmõs pantii takkaa seisomaa kolmas (viljavihk) pandi taha (püsti) seisma
Li ettee i takkaa ette ja taha
Po tuli tagaᴢ, eb vaattannu takkaa tuli tagasi, ei vaadanud taha
I mee pigõpaa, siä jäät tak̆ka mine kiiremini, sa jääd (teistest) maha (taha)!
8. postp taha | vn за (что)
Lu päivä meni metsää takkaa päike vajus (läks) metsa taha
Lu siiz neit lassaa lavvaa takkaa siis lastakse neid laua taha
Li mõnikaz inemin sinukaa pajataʙ niku sulaʙ, a ku meeb uhzõõ takkaa, siis sinnua panõttõõp kõikõll viittä mõni inimene räägib sinuga (silme ees) mesikeeli (nagu sulab), aga kui läheb ukse taha, siis põhjab sind igaviisi
9. adv tagasi | vn обратно, назад
Lu kui meeᴅ, elä katso takkaa kui lähed, ära vaata tagasi
I tšääntüüɢ tak̆kaa pöördu tagasi
10. pärast, hiljem, tagantjärele | vn потом, позже
K ko on aikaa, sis viel meneväd takaa üöseissi nuorikõõ emälee da izälee (Al. 42) kui on aega, siis lähevad veel pärast ööseks pruudi ema ja isa juurde
L mitä se sipilä pajatti kunikkaalõ, takaa kõikk tširjotõttii mida see Sipilä rääkis kuningale, tagantjärele kirjutati kõik üles
M tämä tak̆kaa juttõõʙ: pahalain ta ütleb tagantjärele: kurat!
11. adv vahepeal, sellal | vn между тем
M repo tak̆kaa võtti i ül̆lee sei vahepeal rebane võttis ja sõi koore (ära)

J koirõd ajõta jäness takka koerad ajavad jänest taga
I üvä leeʙ, sin̆nua tak̆kaa eb aj̆jaa (kodus) on hea, (tööga) sind taga ei aeta
M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama
M täm mokoma ontši prokutoo, eb vaata izeen̆nee tak̆kaa, oŋko tällä jõka paikka paikalla ta ongi niisugune lohakas, ei vaata iseenese järele, kas tal on kõik korras
Lu senee tüü takka paisõʙ selle (inimese) töö on hästi tehtud.
Vt. ka tagaa

takaämmä M Li taka-ämmä Lu Li vanavanaema, vaarema | vn прабабушка
M miä õõn takaämmä, minuu unukalla on lahzõd jo mina olen vanavanaema, minu lapselapsel on juba lapsed.
Vt. ka takabaabuška, takababa

tallata L P M Lu J (Li Ra) tallõta Lu tallõt J-Tsv. tallataɢ I, pr tallaan P M Lu Li Ra J, imperf tallazin P Lu J tallõzin Lu Ra J tallazii I
1. käia, kõndida; sammuda, astuda; peale astuda | vn шагать, ходить; ступать, наступать
J tallõzim pittšää matkaa käisin pikka teed
J paksusõõ peräss eb või kaukalõõ tallõt tüseduse tõttu ei või (= ei jaksa) kaugele kõndida
J peened lahzõt tallajõs tšiire väzütä väikesed lapsed väsivad käies kiiresti
J tšenni ep taho väärää teet tallõt keegi ei taha vale teed mööda käia
J vai siä t kehta tallõt, ku jõka minutti kompõssõõᴅ kas sa ei jaksa käia, et iga minut komistad?
Lu lahs jo tallaab i pajatõʙ laps juba kõnnib ja räägib
Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma käisin ruttu (ruttasin käia), läksin higiseks
L ko tallazi siltapuita müö, prakizivaᴅ, krõpizivat kõik siltapuuᴅ kui astus mööda põrandalaudu, (siis) ragisesid, nagisesid kõik põrandalauad
Lu koirõ meeb eeᴢ, miä tallaam peräs koer läheb ees, mina astun järel
Lu se ku tallaaʙ, maa kõikk komizõʙ kui see astub, (siis) maa lausa müdiseb
Lu tallaa, tallaa, miε tuõn peräᴢ astu, astu, ma tulen järele
P panõ aro püssüü, muitõs tallaad aroo piilee pääle pane reha püsti, muidu astud rehapulgale peale
Li rohuo pεälie kartõttii tallata, etteb roho painuiss rohu peale hoiduti astumast, et rohi ei lamanduks
J rauᴅ naglaa päälle tallaaᴅ, jalgaa pisäᴅ astud raudnaela peale, torkad jala katki
2. tallata, (jalaga) vajutada; ära tallata | vn топтать, попирать, попрать ногами
P sis ku tallaab ühee suhsõõ päälee, naapiirtõõkaa tõmpaaʙ siis, kui vajutab ühe tallalaua peale, (siis) tõmbab soa-laega
M meilä sõtalaizõt kõikk tallattii omenad i söötii omenaᴅ meil sõdurid puha tallasid ja sõid õunad ära
J jalkoin nala tallama jalge alla tallama

Lu lahsi nõisi tõissa vootta tallaamaa laps sai aastaseks.
Vt. ka talloa, talloskõlla, talloõlla

talvõlla Kett. L P M Li I talvõll K P M Lu Li J talvõl P M Lu talvõõlla Kett. talvel | vn зимой
J tuisku ajap talvõll suurõd aŋgõᴅ tuisk ajab talvel suured hanged (kokku)
Lu talvõl mettsää leikattii i veitettii jõgõõ ääree talvel lõigati metsa ja veeti jõe äärde
M talvõll lait́ooll ajaaᴢ talvel sõidetakse reega
M talvõlla lahzõt tšävväz liukumaa saanikolla, suussõilla talvel käivad lapsed kelguga, suuskadega sõitmas (liugumas)
K talvõll pärettä põlõtõttii talvel põletati (tares) peergu
P lähteez on suvõl tšülmä vesi, a talvõl on suoja vesi allikas on suvel külm vesi, aga talvel on soe vesi

tehä Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (R-Eur. R-Lön. R-Reg. U V Kr) teh́ä J-Tsv. teχ́ä K teh́h́ä Lu Li teχ́χ́ä Lu teh́h́ᴇ J-Tsv. tehäɢ I tetä (M), pr teen K U M Kõ Lu J Ku tõn Lu tien K-Ahl. L P tii I tiin Lu Li tegen ~ teǵǵen Kr, imperf tein K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku tei I
1. (midagi) teha, valmistada, ka impers. | vn делать, готовить (что-нибудь), также безл.
J tämä tetši tüütä päivässä päivää ta tegi tööd päevast päeva
S kõik tööt kotonn tehtii tšäzii kõik tööd tehti kodus käsitsi
I miä paĺĺo tei tüütä ma tegin palju tööd
P tüötä tehezä õlõn ain elännü tööd tehes olen aina elanud
Lu tämä ep tunnõ mittä izze tehä, a piäp tšüssüä tõiss inemissa, tšen tälle tetšeiᴢ ta ei oska ise midagi teha, vaid peab paluma teist inimest, kes talle teeks
I izeɢ tiiɢ, kui tunnõᴅ ~ kui tääᴅ tee ise, nagu oskad
M miä teen sen̆nee veš̆šaa niku iigruškaa kk ma teen selle asja mängides (nagu mänguasja) valmis
K sukkaa tehtii kooti (tehti) sukka
M tee niitilee sõlmu õttsaa tee niidile sõlm otsa
M piäp tehä tuli peab tuld tegema
Lu järvisoos tehtii einää Järvisoos tehti heina
M nõisas kuhjaa tetšemää hakatakse kuhja tegema
M tehäz rütšelee maata tehakse (= haritakse) rukkile maad
P paarńuolõ tehtii sütšüzün rüiᴢ kesale külvati (tehti) sügisel rukis
Lu suurimoi teχ́χ́ää kagrass tangu(sid) tehakse kaerast
I tii sigalõ süümissä teen seale sööki
M maa-tšimoᴅ, nävät toožõ tehäz mettä kumalased, nemad ka teevad mett
J tetši turhii minuu emäni tetši turhii tuutijani rl tegi asjata mu ema, tegi asjata mu äiutaja
Lu tämä tetši senee millõ vihutta ta tegi seda (selle) mulle vihuti (= meelega)
P nõizõmma riht tetšemää hakkame maja ehitama
K tehtii rissiä tehti ristimärk
M unostat tehä rissiä et̆tee unustad risti ette lüüa (ristimärki ette teha)
P škelmi pojo, škelmüüttä tieʙ kelm poiss, teeb vallatust
L tehkaa meilie tilaa tehke meile ruumi
M raja õli tettü piirjoon oli tehtud
K korovota tehtii ringmängu mängiti (tehti)
M tee tällee tšäeekaa, tee lehvita talle käega, lehvita
J rauhaa tetšema rahu tegema
M tetšivät süntiä (nad) tegid pattu
Lu tetši enel surmaa (ta) tappis enese
M tehäz lauta kaetakse laud
M talvõll teep soojaa talvel teeb sooja (~ talvel läheb ilm soojaks)
2. (midagi) pidada, korraldada, teha | vn справлять, устраивать
K üli kahõõ nätelii pulmat tehtii kahe nädala pärast peeti pulmad
K tehäss sχotka peetakse (küla)koosolek
P siis tehtii suuto siis peeti kohut
L tetšivät sõa hakkasid sõdima
3. poegida, sünnitada | vn телиться, жеребиться; родить
P lehmä tieʙ vazikkaa lehm poegib
M opõnõ tetši śalgoo hobune tõi varsa
S miä izze lauttas tein lahzõᴅ ma ise sünnitasin lapsed laudas
4. nõiduda, kaetada, halba teha | vn колдовать, сглазить, причинять, причинить вред
J tütöd nõitomusii tetšiväᴅ tüdrukud nõidusid (tegid nõidusi)
M miε n täätännü, etti töö teettä ap̆pia ma ei teadnud, et te annate abi (nõidudes)
Lu nõizõp silmiekaa kehnoo tetšemää hakkab silmadega halba tegema (= kaetama)
P sein obaχkoi, nõisi millyõ paskaa tetšemää sõin seeni, mul hakkas halb
5. muuta, teise olukorda viia | vn привести в другое состояние
L tie õnnõvassi nuort nuorikkõa tee noor noorik õnnelikuks
Lu narrip koiraa, tiip koiraa ärriässi narrib koera, teeb koera tigedaks
J puussi-paĺĺassi tetšema puupaljaks tegema
J purussi tetšemä puruks tegema

M tehäze mak̆kõata (pulmakomme:) tehakse „magusat” (= peigmees ja pruut suudlevad)
J ruttoa taga tetšemä tagant kiirustama
J ińemizet tetšiväd lupausõᴅ inimesed andsid tõotuse(d)
Lu sis tetši pitšää nenää siis tegi pika nina

tori¹ J-Tsv., g torii: tori J torn | vn башня
meemm enipäänn torisõõ tšelloa lüümä läh(e)me lihavõttepühadel (kiriku)torni kella lööma
nee taita lahzõd eläütellä tšerikoo toris tšelloi need vist lapsed helistavad kiriku tornis kelli.
Vt. ka torni

tšehsinää Kett. Len. P M Li J-Tsv. tšehsinεä ~ tšeχsinää P tšehsinä Lu J-Tsv. tšehsinääɢ I
1. omavahel, isekeskis | vn между собой, промеж себя
Li vellessiijõ i sõzariijõ lahzõd õllaa seukoᴅ, tšehsinää õllaa seukoᴅ vendade ja õdede lapsed on nõod, omavahel on nõod
Li saap pajattaa tšehsinää võime rääkida omavahel
M tšehsinää tehtii sõittõlua omavahel riieldi
J siä elä puutuskõõ, laa nämä ize tšehsinää tapõlla sa ära puutu, las nemad ise omavahel kisklevad
Lu tšehsinä üvä sopu on omavahel on hea läbisaamine
2. keskel | vn посредине
P all on niitüᴅ pääll on põlloᴅ tšehsinää tšülä üvä rl all on niidud, peal on põllud, keskel küla hea.
Vt. ka tšehsenää, tšehsezä

tšehsipaikka L J-Tsv. I (Lu) tšehsi-paikka I tšehspaikka L P M Kõ Lu Ra I (K-Al. J) tšehs-paikk J-Tsv. tšespaikka Ra (Ja-Len.) keskpaik, -koht | vn середина, центр
M tšen bõ alguu aluttaisiᴢ, tšen bõ lõp̆puu lõputtaisiᴢ, ni hullu tšehsipaikaa kokuttaisiᴢ (kui oleks), kes alguse alustaks, (kui oleks), kes lõpu lõpetaks, (küll) siis rumal teeks keskpaiga valmis (koputaks keskpaiga)
J rautlehto tšehsipaikõss om painõttu niku bĺuudõtšk plekk (= plekitükk) on keskpaigast (nõgusaks) painutatud nagu alustass
L lahzõd issuzivad lavvaza tšehspaikkaza lapsed istusid lauas keskel (keskpaigas)
P vanass õli kahs riht, tšehspaikkaz õli rihenneüᴢ vanasti oli (elumajas) kaks tuba, keskel (keskpaigas) oli esik
Lu all on liiva, pääl on liiva, tšehsipaikaz elokkaat. rihi (Must. 159) mõist all on liiv, peal on liiv, keskpaigas inimesed? – Maja

M leivää tšehspaikka leiva sisu.
Vt. ka tšehs-kõhta

tšezzee¹ Kett. K M Kõ Lu Li Ra J I tšessee K-Ahl. tšezzie L P tšezze J-Tsv. kessee Ku:
P õli mäntšijii tšümmie vai kõlmyõ tšezzie vai kahyõ tšezzie, ühsinää vaitõz ep saanu mäntšiä mängijaid oli kümme või (mängiti) kolmekesi või kahekesi, ainult üksinda ei saanud mängida
Lu lahzõd jäätii kahõõ tšezzee kottoo lapsed jäid kahekesi koju
M tulimma kõlmõõ nellää tšezzee tulime kolme-neljakesi
Ku sis toizel päivää menimmᴀ̈ kuvvee kessee kantamaa siis järgmisel päeval läksime kuuekesi kandma
Li seittsemee tšezzee seitsmekesi.
Vt. ka kahõõtšezzee, kuvvõõtšezzee, kõlmõõtšezzee, tšümmenäätšezzee

tšiintiä Lu J-Tsv., g tšiintiä
1. adv pingul | vn туго, натянуто, напряжённо
Lu kõvassi on tšiintiä, piäb vähäizee höblittää kõvasti on pingul, peab vähe lõdvendama
2. adj tugev, vastupidav, kõva | vn стойкий, прочный, крепкий
J tšiintiä meeᴢ: nain, lahzõt koolti – ved eb itkõnnu tugev mees: naine, lapsed surid, ta ei nutnudki.
Vt. ka tiukka

tširka M, g tširkaaširkka¹; lahzõt tširkaa mäntšääᴢ. on mokoma pikkarain, see on tširka. siiz on tšäeᴢ kepükkõin, ja sen̆neekaa siiᴢ lööp tširkaa möö. a kump on vahiᴢ, see siis meeb õttsimaa, kuhõ tširka laŋkõᴢ lapsed mängivad tš-t. On selline väike, see on {tš.} Siis on käes kepike, ja sellega siis lööb tš-t. Aga kes on valves, see siis läheb otsima, kuhu {tš.} langes

tšiskoa Kett. K-Set. Ke-Set. Lu J (Ränk Li Ra), (sõnatüvi основа слова:) tšisko- J-Must. -skua P M J -skoaɢ vdjI (Kl) -skuaɢ I kiskoa (Lu Ku), pr tšizgon Kett. K P Ke Lu J tšizguu Kl kizon Ku, imperf tšizgõn K tšiskozin Ke Lu J kiskozin Ku
1. kiskuda, rebida; kiskuda (peergu) | vn отрывать, драть; щепать (лучину)
M tšiskõ pär̆reitä kiskus peerge
J pärettä tšizgota petäjess, kuuzõss i aavõss peergu kistakse männist, kuusest ja haavast
Ra tohod õltii koivossa tšizgottu tohud olid kasest kistud
Lu parkkia ennee tšäütii tšiskomaᴢ ennemalt käidi parki (= pajukoort) kiskumas
Li niinipuu koort tšizgottii niinepuu koort kisti
Lu võtap tšizgob eez aika võtab kisub (kooriku) enneaegu (haavalt ära)
2. nülgida | vn сдирать, содрать; Lu tõimma ültšee kottoo, tšiskozimma tõime hülge koju, nülgisime; Ku sis kiskozimmᴀ hirvee d́i lähzimmᴀ̈ kottoo tulemaa siis nülgisime hirve ja hakkasime koju tulema; J ühess ärjess kaht nahka t [= et] tšizgo ühelt härjalt kaht nahka ei nüli
J nahgaa tšiskomin naha nülgimine
3. vallatleda, hullata | vn шалить
J mitä tüü siälle tšizgott. lahzõᴅ, hülgetka tüü tšiskomõss mida te seal hullate? Lapsed, jätke hullamine järele!
J tšiskomin hullamine

J mitä nüt tšizgot päät üleᴢ mis sa nüüd ajad (oma) pead püsti (oled upsakas)?
Lu tšizgop tuulta kisub tuult (= tuul puhub iiliti)
Lu tšizgop tuulla, välimittee, repimissee tuulõʙ kisub tuult puhuda, vaheldumisi, rebimisi tuulab
P tšizgop mitäit säätä kisub vist tormi
J ann tult takkaa, la tšizgob jooss anna (tuld) takka, las aga jookseb
Lu tšizgob ühee jalgaaka hüppiä aina hüppab ühel jalal
Lu meni meree rantaa tohtoo tšiskomaa läks kasutut asja toimetama (läks mereranda tohtu kiskuma).
Vt. ka tšiskoossa, tšizgotõlla, tšizgõlkõlla, tšizgõlla, tšizgõltõlla, tšizgõtõlla

tšuuro ~ tšuuru M, g tšuuroo pimesikk, pimesikumäng | vn жмурки (детская игра)
lahzõᴅ mänd́etti tšuuroa lapsed mängisid pimesikku

tšämmälkakku K-Set. Ke-Set. J-Must. tšämmelkakku M Lu Li tšämmelekakku Lu kämmälkakku Ku
1. paistekakk (leivatainast küpsetatud pätsike) | vn лепёшка, колобок (из хлебного теста)
Lu võtõtaa taitšinaa tükkü i lüüvvää hoikassi tšämmeleekaa, pannaa ahjoo pannull tšühsemää, se on tšämmelkakku võetakse tainatükk ja lüüakse kämblaga õhukeseks ja pannakse panniga ahju(suhu) küpsema, see on paistekakk
Li tšämmelkakut tšiireeltää tehtii, pantii ahjoo ettee, tšämmelkakku tšühseezi siällä paistekakud tehti kiiresti, pandi ahju ette (ahjusuhu tule paistele), paistekakk küpses seal
Lu tšämmelkakkuja lahzõt süütii koortõõkaa paistekakke lapsed sõid hapukoorega
2. K-Set. Ku (odra)karask | vn коржик, лепёшка (из ячменной муки)
3. hädaleib (kuivatatud rohust ja vähesest jahust küpsetatud sõja- ja näljaaja leib | vn хлеб военного и голодного времени с примесью сушёной травы)
M sõtaaigal söötii roholeipää, rohot kuivõtõttii, siz javõttii heenossi, seness tehtii leipää, tšämmelkakkuja, pikkaraisia, jav̆voa pantii vähäkkõizõõ ühtee sõjaajal söödi rohuleiba – rohi kuivatati, siis jahvatati peeneks, sellest tehti leiba, hädaleiba, väikesi, jahu pandi natuke hulka

M näᴅ ku annõttii tšämmelkakkuita takapoolõõ näe, kuidas anti (käega) vastu tagumikku.
Vt. ka tšerätšämmälkakku
Vt. ka tšämmelkakko, tšämmellepoška

tšääntüä P M Kõ (Kett. K L K-Ahl.) tšεäntüä L P, pr tšäänün K M Kõ tšäännün K P tšääntüün P, imperf tšääntüzin K P M käänduda, pöörduda, keerduda, (millekski) minna v. muutuda | vn поворачиваться, поворотиться; оборачиваться, оборотиться; обратиться (во что-либо)
P piäp tšεäntüä kotuosyõ peab koju (tagasi) pöörduma
P tšääntüziväd lahzõd metsäss vällää lapsed tulid (pöördusid) metsast välja
tšäänü ümpär pöördu ümber!
M tšäänü tağgaaᴢ tule (pöördu) tagasi!
M mizessä tšäänüʙ, kazvap kapusaa pää, se on kapusaa süä, pääsurja millest keerdub, kasvab kapsapea, see on kapsa süda, südamik
M õzra tšäänüp päälee oder loob pead
M mitäleep tšääntü piimä vorogassi millegipärast läks piim kohupiimaks
M tšako kukub nii kaugaa, kunniz õzra ep tšäänü päälee kägu kukub nii kaua, kuni oder hakkab pead looma.
Vt. ka tšeertüä, tšääntiä, tšäänütäɢ

tšöhiä P Ra J-Tsv. (Kett. K-Ahl.) tšöh̆hiä M tšöh̆hiäɢ (I) tšöhhiä Lu, pr tšöhin Kett. K-Ahl. P M Lu Ra J tšöh̆hii I, imperf tšöhizin Lu Ra J köhida | vn кашлять
M kui lahzõt tšöh̆hiäs, kõõz on jäättünnü, sis toož tšülvettääz lavalla kui lapsed köhivad, kui on külmetanud, siis ka viheldakse (neid) laval
J hülkät siä tšöhimess, miä m või sinu prökkömiss kuunõll kas sa jätad köhimise (järele), ma ei või sinu läkastamist kuulata
J prökisseep tšöhiä rögiseb köhida.
Vt. ka tšöhisellä, tšöhiskõlla

tšülmä Kett. Len. K L P M Kõ Ja Lu Li J I (S Ra Ko) tšülme Lu Li J I tšülm J-Tsv. külmä Ku külm ~ ḱülme Kr Чюлме Tum. Чю́льмэ Pal1 K-reg2 Ii-reg1 Кю́льме Pal1, g tšülmää P Lu Ra J
1. külm (madal temperatuur) | vn холод, мороз
M talvõlla i sütšüzünn, kui tultii tšülmäᴅ, piettii rivaᴅ talvel ja sügisel, kui tulid külmad, kanti sääremähiseid
Lu rojukkaal ilmal i vihmaa i luntaa i tuulta i tšülmää rajuilmaga on nii vihma kui lund ja tuult ja külma
Li tullaa tšülmäd i kahud i hallõᴅ tulevad külmad ja kahud ja hallad
Lu tšülmä alki jo alõnna külm hakkas juba alanema
L kuhyõ siε menet kannii tšülmällä kuhu sa lähed nii(suguse) külmaga?
I kõõs tuud jo tšülmässä, ni sis ahjo lämmitättüɢ, soojõttõõd ümper ahjoa kui juba tuled külma käest, siis on ahi köetud, soojendad (end) ahju ääres
L tšülmεä ed nõizõ tšärsimεä külma (sa) ei hakka kannatama
Li maamunaa varrõd alkivat tšülmässä kõllõssua kartulivarred hakkavad külmast kolletama
lahzõᴅ ikottavaᴅ tšülmässä lapsed luksuvad külmast
I min̆nua puisap tšülmässä ma vappun külmast
M kane rajurak̆kõõd mennäᴢ, siiz ain tšülmää puhuʙ (kui) need rahetormid mööduvad, siis puhuvad aina külmad tuuled
Ja tšülmä kolaap (Len. 242) pakane paugub
J tšülm jäätütti jalgõᴅ külm võttis jalad (ära)
M tšülmä porotab vee külm kaanetab vee
I tšülme pallõttaap tšäsijä käed külmetavad
Li siiz müö siäl tšülmää näimme paĺĺo siis me saime seal palju külma kannatada
Lu miä taita tšülmää tapazin ma sain vist külma
Lu enne juutii tikopii tšaajua, ku tšülmä tapazi enne joodi sookailuteed, kui külmetati
K tšülmä lei kõik mettsämarjaᴅ külm võttis kõik metsamarjad (ära)
Lu omena puut tšülmä pani külm võttis õunapuud (ära)
M nät ku tšülmä pani, rakkõ kõig uulõᴅ näe, kuidas külm tõmbas läbi, ajas huuled puha ohatisse
J ku võtti tšülmä jalgaᴅ, sis tehtii jalkoilõõ vanni einäruuvuiss kui külm võttis jalad (ära), siis tehti jalgadele heinapepredest vanni
J tšülmess ajõ kõig ruumõ tšippaisõ külmast ajas kogu keha paiseid täis
Lu kõltatauti tuõp tšülmässä i kõvassa hoolõssa kollatõbi tuleb külmast ja suurest murest
M malina tšai on üvä tšülmässi vabarnatee on hea külmetuse puhul
J pikkarainõ tšülmä väike (~ kerge) külm
J pakkaine tšülmä (Must. 178) kõva pakane
Lu kipsu tšülmä käre külm
Lu milla ku on tšülmä, hibijo on ku tšülmä suurimõᴢ küll mul on külm, ihu on nagu kananahal
Lu tikoppi on tšülmää roho sookail on külmarohi
Ra tšülmää rohokukka raudrohi
2. adj külm | vn холодный, прохладный
Lu ku enne jürtšiä jürizeʙ, on tšülmä tšesä kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi
M tällä õli läülü süämellä, täm tahtõ tšülmää vettä tal oli süda paha, ta tahtis külma vett
K iilijänn jo tšülmäp vesi eliapäeval on vesi juba külmem
M ai ku tšülmä utu oi kui külm udu
Lu tšülmä häkä külm udu(viirg), hägu; külm kaste
P suppi jahtu, meni tšülmässi supp jahtus, läks külmaks
P tšülmä rihi külm tuba
L bokka on tšülmä külg külmetab
M i vot se on tšülmä suppi, okro·ška on tooš tšülmää suppia, ebõõ väl̆liä mit̆täiᴅ ja vaat see (= botvinja) on külm supp, okroška on ka külm supp, pole vahet midagi
3. adv (on, oli) külm | vn холодно, морозно
Lu milla õli nii tšülmä, što ampaad alkasti lotissa suuᴢ mul oli nii külm, et hambad hakkasid suus plagisema
J kuu kõrjaap päivää, tuõp pimmiä-pi i tšülmä kuu varjab päikese, läheb pimedamaks ja hakkab külm
Lu täl jo tuli tšülmä tal hakkas juba külm
J talvõll on tšülm häülüä furaškõᴢ talvel on nokkmütsiga külm käia

J tšülää naizõd antavat tšülmäd meeleᴅ (itkust:) külanaised ei anna südamlikku nõu
P tämä on tšülmää veriekaa, tšülmäverelliin, ep peltšää ta on külma verega, külmavereline, ei karda
P a minuu jätäd tšülmää tšülää päälee (itkust:) aga minu jätad võõraste sekka (külma küla peale)
Lu tšülmä seppä soss-sepp, vilets, oskamatu sepp
K P läpi tšülää tšülmä johzõʙ (Kett. 776) rl läbi küla voolab külm (= oja).
Vt. ka oomnikkotšülmä, tšülm-tšülm

tšülpeessä Lu (Li Ra J) tšülpess J-Tsv. tšülpeessäɢ I, pr tšülpeen Li J, imperf tšülpeezin Lu tšülpezin Jtšülvetä
Lu päivüt paisaʙ, vihmaa saaʙ, koolõt tšülpeessä päike paistab, vihma sajab, surnud vihtlevad
J ikä näteli tšäün tšülpemeᴢ iga nädal käin (saunas) vihtlemas
Lu saunas tšülpeessää põldikkaakaa, se paab veree liikkumaa saunas viheldakse nõges(t)ega, see paneb vere liikuma
Lu meil õli ühs starikka, tšülpees koivu i kataja vihaakaa meil oli üks vanamees, vihtles kase- ja kadakavihaga
Lu mehet tšävvää ennemäs pessiimäz i tšülpeemäᴢ, perrää mennää naizõd i lahzõᴅ mehed käivad enne pesemas ja vihtlemas, pärast lähevad naised ja lapsed
Li kõlmõt kõrtaa tšülpeeb i pessiiʙ kolm korda vihtleb ja peseb ennast
Ra rautain koivu, neiss tehää vihtoi, migäkaa tšülpeessää saunaᴢ arukask, nendest tehakse vihtu, millega viheldakse saunas
J siz mentii lavalõ tšülpeemää siis mindi (sauna)lavale vihtlema
J tultii vällää siält tšülpeemäss tuldi ära sealt vihtlemast
J sauna lavall tšülpejõt h́igõssuvaᴅ saunalaval vihtlejad higistavad
I tah̆hoo tšülpeessäɢ tahan (end) vihelda
I tšülpeeg izeɢ vihtle ise!

tšülvettää Kett. P M Lu (Ra) tšülvettä J-Tsv. tšülvettääɢ I külvettää (R-Lön.), pr tšülvetän Kett. K M tšülveten J tšülvet̆tää I, imperf tšülvetin M J trans. vihelda | vn парить
Lu inemin ku tšülmettü, nõiz läsimää, siz lämmitettii sauna, tšülvetettii kui inimene oli külmetanud, (ja) jäi haigeks, siis köeti saun, viheldi (teda)
Ra pulmaa laukopäivää ohtagonn tüttö meep saunaa, siis tšülää vätši mennää tšülvettämää (pulmakombestikust:) (kui) pulma eelõhtul läheb tüdruk (= mõrsja) sauna, siis läheb külarahvas (teda) vihtlema
M lahzõd veetii nõd́d́alõõ tšülvettää (rahvameditsiinist:) (haiged) lapsed viidi nõiale vihelda
M antagaa miä teilee tšülvetän sellää laske ma vihtlen teil selja (üle)
I issujõõt polulõõ. sis miä i tšülvet̆tää sinnua, što piät tšiin sa istusid lavale. Siis ma vihtlengi sind, (nii) et pea vastu
I tšülvetäg minnua vihtle mind!
Vt. ka tšülvöttää

tšümmee Kett. K-Ahl. K-Al. K-Set. K R U M S Po Lu Li J I (Ra) tšümmie L P V tšümme Ke Kõ-Len. Lu J tšümmene [!] Lu-Must. kümmee Ku kümme ~ kümmeh ~ kümmi Kr Чюмме Tum. K-reg2 Цю́ммели Ii-reg1 Кымменень ~ Цыммели Pal2, g tšümmenee K Lu Li J I tšümmenie L tšümmenεä P tšümmene ~ tšümmenä ~ tšümme [!] J-Tsv. kümme | vn десять; J lentääz üli ühessämee meree, tšümmenee tšülmää järvee rl. lendas üle üheksa mere, (üle) kümne külma järve; K tšülpee veellä tšümmenellä, kasivu kahõssamalla, kaivoveellä kauniissi, jõdževeel-lä jõutavassi, õjaveellä õnnõvassi, meriveellä meelevässi, laukaz-veellä laaskavassi (Al. 45) rl. vihtle (end) kümne veega, pese (kasi end) kaheksaga, kaevuveega kauniks, jõeveega tugevaks, ojaveega õnnelikuks, mereveega targaks, Lauga veega lahkeks; J näteliz lüüb vijjed vitsaᴅ, a kuus kahõt tšümmeneᴅ rl. nädalas lööb (pekstes katki) viied vitsad, aga kuus kahed kümned (= nädalas peksab viis korda, kuus kakskümmend korda); Lu serednei luužitsa õli huuttori tšülä, siäll õli tšümmee talloa Kesk-Luuditsa oli üksiktalude küla, seal oli kümme talu; Lu tšümmee entšiä õli arttelis, ku tšäütii nootall kümme inimest oli paatkonnas (artellis), kui käidi nooda(püügi)l; Lu pantii tšümmee ja kahtšümmed võrkkoa perätikkoo pandi kümme ja kakskümmend võrku järjestikku; Lu lait́jool on tšümmee kõtaraa, neitä koivussa tehtii reel on kümme kodarat, neid tehti kasest; M aropuu on se, kuhõ isuttaas piiᴅ. tšümmee piitä rehapea on see, kuhu pannakse pulgad (~ piid); M kagrakuhilallõ pantii tšümmenii vihgaa kaerahakki pandi kümme vihku (kümne vihu kaupa); I tšümmenee lehmää piimäd izes süüᴅ kümne lehma piima(d) tarvitad (sööd) sa ise; Lu tšümmenässä rublassa miä teen (Len. 278) kümne rubla eest ma teen; J voott tšümme takaz meill i mooda sitä bõllu, jot poigõt piettäiz mańiškoit kaglõᴢ aastat kümme tagasi meil polnud seda moodigi, et poisid kannaksid maniskeid kaelas; Lu nüt siä jäit tšümmenee [sic!] vootta noorõpassi, ku tšäit saunaᴢ nüüd sa muutusid (said) kümme aastat nooremaks, kui käisid saunas; J tšümmenii voosii tšävväš škouluᴢ kümneid aastaid käiakse koolis; I vootta tšümmee meniväd lahzõd eittsee umbes kümneaastaselt läksid lapsed õitsi; L mill õli tšümmie vootta ma olin kümneaastane; L tšümmenie vuvvyõ tüttärikoᴅ kümneaastased tüdrukud; Lu tämä eli kuutõõ tšümmenee viitõõ vootõõssaa ta elas kuuekümne viie aastaseks (aastani); Lu kahõsa jalka lappaa, siiz jo tuli tšümmee tunnia (kui varju pikkus oli) kaheksa jalalaba, siis juba sai kell kümme; I miä lahtšii mak̆kaamaa tšümmee tunnia õhtugoa ma heidan magama kell kümme õhtul; Li üli tšümmenee minutii tullaa lampaaᴅ kümne minuti pärast tulevad lambad (karjast koju); Li tšümmee minuttia kuutõõssaa ~ tšümmee minuttia vajaga kuusi kell on kümne minuti pärast kuus; Lu ühs vohma rohkaap tšüzüb mitä tšümmee tarkkaa võivõd vasatõ vs. üks loll küsib rohkem kui kümme tarka suudavad vastata; P tšümmie miessä ühez astias tanttsivaᴅ. taitšikahja taitšinaa sõtkuassa mõist. kümme meest tantsivad ühes astjas? – Leivaastja taina sõtkumise ajal; R viiš tšümmettä riχtä med́d́ee tšüläzä põĺi meie külas põles (maha) viiskümmend elumaja; Kett. kõm tšümmettä kolmkümmend; M nellä tšümmettä (Set. 50) ~ K nelĺä tšümmeetä (Ahl. 41) nelikümmend; M viis tšümmettä (Set. 50) viiskümmend; M kuus tšümmettä (Set. 50) ~ K kuus tšümmeetä (Ahl. 41) kuuskümmend; M seitsee tšümmettä (Set. 50) seitsekümmend; M kahõsaa tšümmettä (Set. 50) ~ K kahehsaa tšümmeetä ~ kahehsaa tšümmeet (Ahl. 42) kaheksakümmend
M ühesää tšümmettä (Set. 50) üheksakümmend
K kahsi toššamatta tšümmeetä (Ahl. 42) kaksteistkümmend
Tum. Тугатъ чюмме tuhat kümme

tõin Kett. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I tõinõ K L P Ke-Set. M Lu Li J I (R U) tõinee K-Ahl. tõine J-Must. tõi K-Set. toin Ku (K-Al. R-Eur. J-Must.) toine Ku toinen R-Reg [?] taina Kr, g tõizõõ K U M Kõ S Lu Ra J I tõizzyõ L P tõizõ J toizee Ku teine, muu, mõni | vn второй; другой, иной, прочий
P i siiz esimeiss juoltii, se on muna eso, tõinõ, kõlmaᴢ, i nelläᴢ (munamängus:) ja siis kõigepealt öeldi: see on esimene muna, teine, kolmas ja neljas
P tõinõ poika võib mennä sõtamehesse, a miä jään kotuosyõ teine poeg võib minna soldatiks, aga mina (= esimene poeg) jään koju (= talu pidama)
K võtti tõizõõ naizõõ võttis teise naise
Lu tõissa sõnnaa elä oottõõ teist sõna ära oota (= ära oota, et sulle teist korda öeldakse)
M tšäänettii tõizõd bokaᴅ pöörati teised küljed (= pöörati ümber)
K pojod menivät tõisõõ tšülääsee poisid läksid teise külla
M menep tõissa teetä läheb teist teed
Lu se mill niku tõin tšäsi, tämä mill nii avitaʙ see on mul nagu teine käsi, ta aitab mind väga
Li tõizõll tüü tšäärüʙ, a tõizõll ep tšäärü ühel töö edeneb, aga teisel ei edene
Lu tõin katii poika õli emän, tõin kulli üks kassipoeg oli emane, teine isane
I voosi i tõinõ meeʙ läheb aasta ja teine
J meill eb võtõttu võlgõssi, eŋko tšüzüttü tšülässe, tootu tõizõssõ talossõ rl meil ei võetud (midagi) võlgu ega küsitud külast (ega) toodud teisest talust
J lehmä verte lühsägoo, nänne verte, tõinõ vetta rl lehm lüpsku verd, nisa verd, teine vett
P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl kk üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval
L siε jo tõiss sataa vuotta eläᴅ sa elad juba teist aastasada
Lu küll miä silla tõin kõrta mahzan küll ma sulle teinekord kätte maksan!
K ku näed unõz vassõss rihtä, sis tõin elo leeʙ kui näed unes uut elumaja, siis tuleb teine (teistsugune) elu
Po meil taas tõin tšeeli meil on taas teine (teistsugune) keel(emurre)
K tõizõlla päivää teisel päeval
M tõizõll oomnikkua var̆raa teisel hommikul vara
I õli tõissa moodaa oli teist moodi
juõlla on üφs, tehä on tõin üks (asi) on rääkida, teine (asi) on teha
L tõizõlõ saattamaa teisale (= asumisele) saatma
Lu izze teeʙ, a tõizõõ pääle juttõõʙ ise teeb, aga ajab teise peale
J rutaa tšiirep, jäät tõisiiss mahaa käi (rutta) kiiremini, jääd teistest maha
M võhka on siğgaa roho, pehmiä, tõin žiivotta tätä ep söö, toĺko sigaᴅ võhk on sea rohi, pehme, teine loom seda ei söö, ainult sead
K mill tõizõd lahzõd on piened vielä (Al. 11) mul on teised lapsed veel väikesed
Lu üvä naapuri on parõp tõiss ommaa hea naaber on parem mõnest oma (inimesest)
P piettii tšäess tšiin tõin tõissa hoiti üksteise käest kinni
J tõin tõizõõ uhull teineteise uhal (= mõjul, võidu)
Lu kirstuz on ühed i tõizõᴅ kirstus on üht ja teist
J viimizõss tõin eelviimane
J tõim päiv teisipäev
K tõizna päänä teisipäeval
J tõin isä võõrasisa
J tõiss poolt võttõma abielluma
I tõinõ sõrmi nimetissõrm (teine sõrm)

täikaᴢ Kett. täikõᴢ J-Tsv., g täikkaa Kett. J täitanud | vn вшивый
Kett. täikkaad lahzõᴅ täitanud lapsed.
Vt. ka täin

tännä: tänntäzä; (kui surnut viidi hauda, pandi lautsiõled teele põlema, lapsed hüppasid üle õlgede ja hüüdsid:) siin irmuᴅ, tänn armoᴅ seal hirmud, siin armud

tüttärikkõin K L P tüttärikkõinõ L M tüttrikkõin M tütterikkõinõ ~ tüttrikkõinõ I tütrikkõinõ (I), g tüttärikkõizõõ tüdrukuke | vn девочка, девчоночка
L lahzõt koppiuttii ühtie tüttärikkõizõd i pojokkõizõᴅ lapsed kogunesid kokku (ühte), tüdrukukesed ja poisikesed
K ku on taloza pojokkain dali tüttärikkõin, niku vuotta kahõsaa dali ühesää (Al. 23) kui on majas poisike või tüdrukuke, nii aastat kaheksa või üheksa (vana)
I meitä tüttrikkõisia ajõtti tožo meid, tüdrukukesi, aeti ka (tööle)
K üφs tüttärikkõin õli piikonna üks tüdrukuke oli teenijatüdrukuks
M kõõz miε veel õlin tütrikkõizõnna kui ma olin alles tüdrukuke.
Vt. ka tütökkõin, tütökkäin, tütükkõin

ublikaᴢ P M Kõ Li Ra J (Lu I) ublikas K-Ahl. M-Set. ublikõᴢ Lu J-Tsv., g ublikkaa P M Kõ Lu Ra J ublikka J oblikas, hapuoblikas | vn щавель
M ublikkaal kazvaaz ublikkaa varrõᴅ, niitä süüvväᴢ, lahzõd ain korjataz niitä koko pärähmäᴅ oblikal kasvavad oblikavarred, neid süüakse, lapsed aina korjavad neid terved sületäied
Lu ublikõz i prökkö kazvovõd ühel aikaa, perrää ublikõz meep kõvassi, ennää ep kõlpaa oblikas ja põldosi kasvavad (kevadel) samal ajal, pärast oblikas läheb kõvaks, enam ei kõlba (süüa)
Li ku ublikas kukitsõʙ, sis toop se marjapää kui oblikas õitseb, siis tuleb see oblika õisik
J põltikassa seimmä ja ublikass nõgeseid sõime (= keetsime) ja oblikaid
J ublikkaiss keitetä makuza rokka oblikatest keedetakse maitsvat (oblika)suppi
I kane ublikkaat kalliissiɢ petterizä mahsaaɢ piäʙ; vet́ tšüläzä näitä ep piäg õssaaɢ, meed niitüle i korjaaᴅ nende oblikate eest tuleb Peterburis kallist hinda maksta; külas ju neid ei tule osta: lähed niidule ja korjad
M Kõ J opõzõõ ublikaᴢ hobuoblikas
Ra marjapää ublikaᴢ õitsev hapuoblikas, oblika vars koos õisikuga
P ublikkaa pudgõᴅ hapuoblika varred
P ublikkaa pudgõõ marjaᴅ hapuoblika õisik

M jänessee ublikkaaᴅ jänesekapsad.
Vt. ka jänessee-ublikaᴢ, opõzõõ-ublikaᴢ, rissiublikaᴢ
Vt. ka ublikka-roho, ublikkavarsi

uhkõa K-Ahl. P M I uhkea R-Lön. uhkaa Lu Li Ra J uhkia (Ku), g uhkõa: uhkaa Ra J
1. uhke; upsakas, ülbe, iseteadlik | vn гордый; надутый, спесивый
P tämä on nii uhkõa, eb võta drastuid vassaa tema on nii uhke, (et) ei võta tere(gi) vastu
Lu ep pitäiz õlla nii uhkaa ei ole(ks) vaja nii uhke olla
J nii tuli uhkassi, jot ep tullu meile tšäümätši läks nii uhkeks, et ei astunud (enam) meile sissegi (ei tulnud meile käimagi)
Lu vaa uhkaapass mennää lähevad (minnakse) aina uhkemaks
Lu eestää õli rikaz i uhkaa, a nüd on pää maaᴢ enne oli rikas ja uhke, aga nüüd on pea maas (= nüüd on alandlik)
M hukko on uhkõa: mill tap̆paab rah̆haa taat on uhke (= suureline): mul jagub raha!
Lu mõnikõz noor on uhkaa, tahob vanõpaa entä õpõttaa mõni noor on iseteadlik (upsakas), tahab endast vanemat õpetada
I uhkõa inehmine uhke (upsakas) inimene
Ku uhkial boranall on ain sarved vereᴢ vs uhkel oinal on sarved aina verised (veres)
2. uhke, ilus, tore, suurepärane | vn хороший, прекрасный, великолепный
J poikõz on uhkaa sõaᴢ rl su poeg on sõjas uhke (tore)
J elä õõ uhkaa sõaᴢ rl ära ole sõjas uhke!
M uhkõa meeᴢ, tšettäid ep peltšää, meep hot perkelelle sarvii päälee tore mees, kedagi ei karda, läheb kas või kuradile sarvede peale
J assiä mi uhkaa talo ah mis(sugune) uhke talu!
J uhkaa talo lahzõd on ize uhkaᴅ uhke talu lapsed on (ka) ise uhked
Lu uhkaa, eness piäb suurõõ vaarii uhke, enese eest hoolitseb väga.
Vt. ka uhka¹

unukka K-Ahl. M Унукъ Tum., g unukaa M lapselaps | vn внук, внучка
M miä õõn takaämmä, minuu unukalla on lahzõd jo mina olen vanavanaema, minu lapselapsel on juba lapsed
M tuli unukka, nõistii tõmpaamaa kolmõõ (muinasjutust:) tuli lapselaps, hakati kolmekesi (naerist) tõmbama.
Vt. ka praunukka.
Vt. ka vunukka

urpoa¹ J, pr urvon J, imperf urpozin J (palmipuudepühal) urvitada, urvavitstega lüüa | vn вербничать, бить (вербой в вербное воскресенье)
urpopään lahzõt tšäüväd urpomaᴢ palmipuudepühal käivad lapsed urvitamas.
Vt. ka urvottaa

urpopäivä Lu J I urpopäive Ku urpo-päive ~ urpo-päiv J-Tsv. urppäivä I urbepäev, palmipuudepüha | vn вербное воскресенье
J urpo-pään lahzõt tšävvä urvottõmaᴢ palmipuudepühal käivad lapsed urvitamas (= urvavitstega löömas)
Lu poikalahzõd vaa tšävvää urpopäivää oomnikossa urvottõmaᴢ, tüttölahzõd evät tšäü ainult poisslapsed käivad palmipuudepüha hommikul urvitamas, tütarlapsed ei käi
I urppäivää üφs päivä piettii palmipuudepüha peeti üks päev.
Vt. ka urpado, urpado-nätilpäivä, urponätilpäivä

urpovittsa J I urpo-vitts J-Tsv. urbadega pajuoks, urvaoks, -vits | vn верба (ветка с вербными барашками)
J urpo-päänn lahzõt tšävvä taloss talosõ urpo-vittsoika urvottõmaᴢ palmipuudepühal käivad lapsed talust tallu urvavitstega urvitamas (= löömas)
J koko tšülää urpovittsoikaa, pajuvittsoikaa urvotõttii kogu küla urvitati urvavitstega, pajuvitstega
I tšen meni tšerikkoo kanee urpovittsoo jõğgõõ rannassa tšen kussa lõikkazi kes läks (palmipuudepühal) kirikusse, (see) neid urvavitsu jõekaldalt või kes kust lõikas.
Vt. ka urpa, urpa-vittsa, urpo

urvottaa Kett. K L P M S Lu J urvotta J-Tsv. urvottaaɢ I, pr urvotan M urvotõn J, imperf urvotin J
1. (palmipuudepühal, urbepäeval) urvavitstega, pajuurbadega lüüa, urvitada | vn бить вербой (в вербное воскресенье)
P lahzõt tšäüsivät taloi müö urvottamaᴢ lapsed käisid talusid mööda urvitamas
J urpopään urvotõttii, pajuvittsoikaa urvotõttii urbepäeval urvitati, pajuvitstega urvitati
Lu poikalahzõd vaa tšävvää urpopäivää oomnikossa urvottõmaᴢ, tüttölahzõd evät tšäü ainult poisslapsed käivad urbepäeva hommikul urvitamas, tütarlapsed ei käi
S urvotõttii, pajatattii: urpaaᴅ, varpaaᴅ, näteliss võlkaa, sillõõ urpa, a millõõ muna urvitati, öeldi: urvad, varvad, nädalaks (annan) võlgu, sulle urb, aga mulle muna
S tšetä urvotattii, se annap siz mun̆naa enipään keda urvitati, see annab siis (urvitajale) muna lihavõtte ajal
2. peksta, naha peale anda | vn бить, пороть
M võtan vitsaa da sin̆nua urvotan võtan vitsa ja annan sulle naha peale
J urvotõm perzett müü peksan (sind) mööda perset.
Vt. ka urpoa¹

uskoa Kett. L P M Kõ Po Lu Li J Ku (K R-Lön. Kr) uskua Kett. K uskoaɢ I Ускоа Tum., pr uzgon Kett. K L P M Kõ Lu Li J uzon Ku usgun Kr, imperf uzgõn M uskozin Lu J
1. uskuda | vn верить, поверить, веровать, уверовать
Lu tämä pajatap tõtta, tätä saab uskoa tema räägib tõtt, teda võib uskuda
L uskogaa minua, õnnõtuota uskuge mind õnnetut
L petelläss, älkaa uskogaa petetakse (~ valetatakse), ärge uskuge
Lu vargaz vargassa eb uzgo vs varas varast ei usu
Lu vätši bõllu õpõtõttu, usko kõikkaa rahvas polnud haritud, uskus kõike
Lu nõitussii uzgottii nõidusi usuti
Po lahzõd uskozivat saunaa pappia lapsed uskusid saunahaldjat
M miε n tää, misseesee näväd uskozivaᴅ ma ei tea, millesse nad uskusid
M tämä eb uzgo jumalaa, ep pahapoolta ta ei usu jumalat ega kuradit
Li epä-uskomõin ińemin eb uzgo mittää umbusklik inimene ei usu midagi
M tämä uskomassa eb uskonnu ta ei uskunud sugugi
2. usaldada | vn доверять, доверить; верить, поверить
Lu tämä uzgoʙ, tšem mitä pajataʙ, tämä on uskojõ inemine ta usub (kõike), kes mida räägib, ta on usaldav inimene
P uzgomma siz näteliss võlkaa usaldame siis nädalaks võlgu
Lu miä uzgon omall välitšäüttäjäl õssaa i müüvvä, mitä millõ piäʙ ma usaldan oma vahendajal osta ja müüa, mis mul vaja on.
Vt. ka uzaltaassa, uzgaltaa

uud́erzu (J-Tsv.), g uud́erzuu kinnipidamine, ohjeldamine | vn обуздание, удержание
päästi lahzõd volillaa de nütt ebõõ uud́erzua (= uuderžua) laskis lapsed ülekäte (vabadusse) ja nüüd ei ole pidamist

vaaĺaittaa: vaaĺaittaaɢ (I), pr vaaĺaitaa, imperf vaaĺaitii püherdada, aeleda, väherda | vn валяться
i siis ku vaaĺaittavaᴅ kane lahsõᴅ õlkõja müü da tölmäväd da kõittši ja siis, kui lapsed aelevad õlgedel ja hullavad ja puha.
Vt. ka vaaĺaitõlla, vaaĺatõlla, vaaliuta

vaitõᴢ Al. K L P M Kõ J vaitõs M-Set. ainult, aga, üksnes | vn только, лишь
P karu vohod on süönnü, jätti vaitõs sorkad da sarvõᴅ karu on kitsed ära söönud, jättis ainult sõrad ja sarved
P tämä jätti millyõ vaitõs lahzõt kaglaa ta jättis mulle ainult lapsed kaela
L lahsailyõ vaitõz annõttii süvvä ainult lastele anti süüa
K isä vaitõz makaaʙ isa ainult magab
P tämä bõllu manaχa, vaitõz ivuχsõd õlivat pitšäᴅ ta polnud munk, ainult juuksed olid pikad
P ko nõsad vaitõs pεä, nii vid́d́äs saunaasyõ (laste hirmutamiseks öeldi:) kui aga tõstad pea (= ei maga), nii viiakse sauna.
Vt. ka vaa¹, vaan, vai², vain, vait², vaitaᴢ, vaiti, vaitiä, vaitõ

vaĺĺuᴢ¹: valluᴢ (K-Ahl.), g vaĺĺuu valjus, kangekaelsus | vn твёрдость, упрямость
tüttäret, sözeüeni, laulakaa emäni lahset, kukkukaa emäni kullat, kunne on viisi valluttani, kahehsa kavaluttani, kunne on kassa kaglalani, ivus pittšä pihoilani (Ahl. 102) rl tüdrukud, mu õekesed, laulge, mu ema lapsed, kukkuge, mu ema kullad, kuni on (alles) mu viis valjust (= kangekaelsust), mu kaheksa kavalust, kuni on (veel) pats mu kaelal, pikk juus mu pihtadel

vanapikko Kett. M Ra vanõpikko Lu Ra, g vanapikoo: vanõpikoo Lu Ra
1. subst (ealt) vanem | vn старший (по возрасту)
Ra boŕa on vanapikko, nad́a on noorõpikko Borja on vanem, Nadja on noorem
M eittseez õlivad vanapikoᴅ õitsil olid vanemad (lapsed)
M vanapikod õlivad dovarišass dabušnikalõõ vanemad (lapsed) olid hobusekarjusele (õitsil) kaaslaseks
2. Kett. üks vanemaist (isa v. ema) | vn один из родителей (отец или мать)
3. vanem, peamees, ülemus, juht | vn старшина, староста; начальник
M tšen on ted́d́ee vanapikko kes on teie vanem (peamees)?
Lu vanõp matrossi õli vanõpikko, tämä õpõtti vassumõisia vanemmadrus oli ülem(us), ta õpetas uusi
Ra nootall on üφs vanõpikko noodameeskonnal on üks (meestest) noodavanem
Lu kolhozaz on pret́śedat́eĺ esi-eläjä, kolhozaa vanõpikko kolhoosis on esimees juht, kolhoosi ülemus
Lu staršina i piisari õltii volostii vanõpikoᴅ vallavanem ja kirjutaja olid valla peamehed
Lu volostii vanõpikko vallavanem
Lu tšülää vanõpikko külavanem.
Vt. ka vanõpi, vanõpikka

vanata M (Kõ), pr vananõn M, imperf vananin M vananeda, vanaks jääda | vn стареть, постареть
M töö että vanõnõ [sic!], miε algan jo vanata teie ei vanane, (aga) mina hakkan juba vananema
M õlõn vana i lahzõd jo vananivaᴅ olen vana ja lapsed(ki) on juba van(em)aks jäänud
M lahs pajatap suurijõ juttujõ väl̆li, siz juõllaᴢ: elä tuŋkõõ, var̆raa vananõᴅ, kazvap pittšä parta (kui) laps räägib suurte (= täiskasvanute) juttude vahele, siis öeldakse: ära tungi (= ära sega), vara vananed, kasvab pikk habe
M ko jo noorikkõ vanani, tuli hakassi, hakat sis piettii povonikkaa kui noorik jäi juba vanaks, sai vanaeideks, (siis) vanaeided kandsid (ikka) abielunaise tanu
liivol jo on rüis vanannu (Len. 213) liivamaal (liivadel) on rukis juba vananenud (= üle küpsenud)
M päivüüsee jätäᴅ, lõhkõub i vananõʙ (kui) jätad (puuküna) päikese kätte, (siis see) praguneb (lõheneb) ja vananeb.
Vt. ka vanassua

veeretellä K J veeretell J-Tsv., pr veerettelen K-Ahl. veeretteen K J, imperf veerettelin J frekv veerettää¹
J lahzõd veeretellä ratass lapsed veeretavad ratast
J elä veerettee vokkia ära keeruta vokiratast (vokki)
J se tõi valõ sõnaizõᴅ, valõ veestid veeretteli rl see tõi valesõnakesed (= valesõnumeid), valeteate(i)d veeretles

velleᴢ P J (K M Kõ Lu Li Ra) veĺĺeᴢ (Li Ra J) velles K-Ahl. velleeᴢ (P), hrl pl vellehseᴅ ~ velleχseᴅ P vellesseᴅ M veĺĺesseᴅ Li Ra veĺĺeseᴅ J-Tsv. vend, vennas; pl. vennad, vennaksed | vn брат; братья
K seitsee lassa meit õli, vijjee vellessee, kahõõ sõsarussõõ seitse last meid oli, viis venda, kaks õde
J i mentii kanetši kahs veĺĺess, a kõlmõtt ep tahottu lassõ ja läksid needki kaks venda (kodunt välja), aga kolmandat ei tahetud lasta
J nellää vellesee ühee šĺääpinalla. lauta mõist neli venda ühe kübara all? – Laud
Ra mill on paĺĺo vellessiä i sisarussii mul on palju vendi ja õdesid (vennakseid ja õekseid)
J veĺĺesed menti eri de kõig jagõtti poolõssi vennad läksid (suurperest) lahku ja kõik (= kogu vara) jagati pooleks
Ra veĺĺessije naizõd õllaa tšälüsseᴅ vennaste naised on käliksed
M vellessii lahzõᴅ vennaste lapsed.
Vt. ka rissivellehseᴅ, sark-veĺĺeᴢ

vesimuru Lu (I)vesimuro
I a lahsõᴅ hulluᴅ i peltšäziväᴅ, i vesimur̆rua i puustaa õunaa, eb mittäit pantuɢ aga lapsed, rumalad, kartsidki (paastu) ja sõid (paastu ajal) veepudi ja paljast kartulit, midagi ei lisatud (juurde)

vihma Len. Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra I (Ku) wihma ~ wihama ~ wihema ~ wähäma Kr Вигма Pal1 Ви́гма K-reg2 Ii-reg1 Вигма Tum., g vihmaa L Lu J vihma Lu J vihm | vn дождь
M vihmaa sat̆taaʙ vihma sajab
ku talvõll on tuizgut, siz on vihmat suvõll kui talvel on tuisud, siis on vihmad suvel
kui tšülväd vihmal, on paĺĺo kehnob viĺĺa kui külvad vihmaga, (siis tuleb) palju kehvem vili
kui päivä laskõup pilveesee, siz oomõnn leeʙ vihmaa kui päike loojub pilvesse (= pilve sisse), siis tuleb homme vihma
P vihmakulli algap piikkaa, vihma tulõʙ vihmakass hakkab vinguma, tuleb vihma
Lu vihma alõni vihm vähenes (= andis järele)
P lahzõd johsõvad vihmaasyõ lapsed jooksevad vihma kätte
Ra vihmaa tuõb niku vartaass valaʙ vihma tuleb nagu oavarrest (nagu vardast valab)
L suur vihma ain õli aina oli suur vihm
Lu umpi vihma on pitšällin vihma lausvihm on pikaajaline vihm
Lu griba vihma on heeno vihma seenevihm on peenike vihm
Lu lumisekainõ vihma lumesegune vihm
J vihmaa saaʙ ja veez on suurõt pulloᴅ, siz on pittšä vihma (kui) vihma sajab ja vees on suured mullid, siis on (= tuleb) pikaajaline vihm
Li sakkia vihma tihe vihm
I vihma ai pöllüü poissiɢ vihm ajas tolmu ära
J sakka vihm ~ siitt vihm ~ obakk vihm tihe, peen vihm, uduvihm, seenevihm
J rappa vihm paduvihm
Lu tänäv on itšäv ilm, vihma ilm täna on nukker ilm, vihma(ne) ilm
Lu vihmal aikaa karjušši piäʙ vihmasõppaa vihmasel ajal kannab karjane vihmariideid
J kiuru laulob üväll ilmall, vihma päiväl tämä eb laulo lõoke laulab ilusa ilmaga, vihma(sel) päeval ta ei laula
J vihma tšesä vihma(ne) suvi
J vihma voosi vihma(ne) aasta
J konnat krookataa, taijõtaa vihmaa konnad krooksuvad, ennustavad vihma
Lu nõisi kõva tormi ja vihmaa sato tõusis tugev torm ja (algas) vihmasadu
J vihmaa kaarõ vikerkaar
J vihm mato vihmauss.
Vt. ka gribavihma, jürüü-vihma, obakk-vihma, rajuvihma, umpi-vihma, utu-vihma, valovihma

virata M (Lu), pr vir̆raaʙ M virraaʙ Lu, imperf viraᴢ M virrazi (Lu) viriseda | vn хныкать, брюзжать
M lahzõd vir̆raavaᴅ, eväd anna rauhaa lapsed virisevad, ei anna rahu.
Vt. ka virisä

vizgata Kett. K L P M Kõ S Po Lu J (R-Eur. U V Li Ra Ii Kr) vizgõta Lu vizgõt J-Tsv. vizgataɢ ~ vizgattaɢ I vizata Ku vizgatak Kl, pr viskaan K L P M Kõ V Lu Li Ra J Ku vizgan J-Must., imperf viskazin L P M Lu J Ku viskõzin Lu J
1. visata, heita | vn бросать, кидать, швырять
L nuorikkõ viskaab õpõzyõ deŋgaa kaivuosyõ pruut viskab hõberaha kaevu
L üli õjaa õli vizgattu suuri irsi üle oja oli visatud suur palk
P viskazin löülüä viskasin leili
M löülüä vizgatas saunatšivilee leili visatakse saunakerisele
M (d́eruga) vizgataz einoje pääle persee al̆laa, etti eb veelatas sõppõi takune riie visatakse heinte peale perse alla, et ei määriks riideid
Lu iki-lookka .. juub meress vai jõgõssa vettä i senee vee takaz viskaab maal vikerkaar .. joob merest või jõest vett ja selle vee viskab tagasi maale
M mitä näilee pajattaa, ühs kõik niku seinääsee erneitä vizgata ükskõik mis (= mida) neile rääkida (on sama hea) nagu herneid vastu seina visata (= nagu hane selga vesi)
P viskaa pitšässi heida pikali
2. heita liisku | vn метать, кидать (жребий)
M ees sitä, kui nõissaaz löömää einää, siz vizgataz arvalla enne seda, kui hakatakse heina niitma, siis heidetakse liisku
I davait́e viskaammag arpaa hakkame liisku heitma
3. (riideid, jalatseid) ära võtta | vn скидывать, снимать (одежду, обувь)
J povarnoz vizgattii sõvad vällää saunaesikus visati riided seljast ära
I viskaa šuubaa maalõõ viska kasukas seljast
4. (vilja) tuulata, visata | vn бросать, веять
P nõisass viskaamaa akanoiss rütšieᴅ hakatakse rukist aganatest (välja) tuulama
Lu kobriikaa viskazimma viĺĺoi viljakühvliga tuulasime vilja
Lu I tšäsiillä vizgattii lapatkalla käsitsi tuulati kühvliga
5. (ahju) pista | vn вложить (в печь)
kursi vizgahtaz ahjoo pulmaleib pistetakse ahju
6. tekkida, välja lüüa, ilmuda | vn явиться, возникать
L viskaaʙ jalkaa sinizie pädnaa jalale lööb sinise täpi
P tällie viskas kaχstõ·ššõmõtt paizõtta talle lõi kaksteistkümmend paiset (ihule)
viskaap tuskatäiᴅ, kui gooŕa tuõʙ ilmuvad muretäid, kui mure tuleb
M piimä võib vizgata päh̆hee, sis tulõp hullussi naizikko piim võib pähe lüüa, siis läheb naine hulluks
7. maha jätta, hüljata | vn бросать, покидать
Li mees põlõtti kõvassi, a perrää viskas pois põlõttõmizee mees suitsetas kõvasti, aga pärast jättis suitsetamise maha
I meeᴢ viskazi naizõõ, meni, ja lahzõᴅ viskazi mees jättis naise maha, läks, ja lapsed jättis maha

Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ kk meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata)
P en õlõ kuullu mokomaa kummaa, i tšäjed viskazin lad́d́alyõ ma pole kuulnud niisugust imet, laiutasin käsigi
Li nii paĺĺo põlõtti, jotta nõisi huimamaa pääss, viskaz niku päässä maalõ nii palju suitsetas, et pani (tal) pea pööritama, tekkisid nagu tasakaaluhäired
Lu kõikk ne hoolõd viskaa mettsää kõik need mured viska metsa
M tara viskaab elkkua aed langetab õisi
M leipä on koorõõ vizgannu vällää leib on koorukese lahti löönud
M viskazimma vähäkkõizõõ sõn̆naa sõnelesime natuke
P naizikko viskaz vällεä lahzõõ naine tegi abordi
Lu mustalaizõt karttoill vizgattii mustlased panid kaarte
Li kablukkaa vizgata tantsida, tantsu lüüa
J viskaab va üviiss meeliiss tanttsua lööb aga heameelest tantsu.
Vt. ka viskaa, viskoa, viskua, vizgõskõlla

vohma M Lu Li Ra J vohmõ J-Tsv. vohm Lu J vohom Lu, g vohmaa Lu J rumal, loll, hull | vn глупый, дурак
Lu täll on pää niku pöllü, se on vohma tal on pea nagu tolm (= tal on pea tolmu täis), see on loll
Lu tämä on nii vohma niku soomõ saappõga ta on nii loll nagu soome saabas
Lu jumala ep tee ühellaisiit inemisii, vohma piäʙ ellää i tarkka piäʙ ellää jumal ei tee ühesuguseid inimesi, loll peab elama ja tark peab elama
Lu vohma on kazell maalla pilkattava loll on selles ilmas pilgatav
J vohmõll izäll vohmõd lahzõᴅ rumalal isal (on) rumalad lapsed
Lu õli vohma nain, tšen joi (see) oli rumal naine, kes jõi
Lu vätši õli tuhma i vohma, uzgottii, što pokkoinikaa haamu tšäi kottoo rahvas oli loll ja rumal, usuti, et surnu vaim käis kodus
Lu miä meen vohmassi ma lähen lolliks
Lu niku vohma paĺĺa päi häülüʙ nagu hull käib paljapäi ringi
Lu se onõ vohmissa vohma see on lollist lollim
Li elä õõ kõikkinaa vohma ära ole päris loll
Li tükkünää vohma tükkis, täiesti loll.
Vt. ka vohmõkaᴢ, voldu, voldukaᴢ, vähämeelin

volillaa adv. M Ja Lu Li J-Tsv. Ku -a Lu vaba, vabaduses, omapead | vn свободно, своевольно, на воле (наречие в форме ад-а от voli)
Li ku eb õõ kattia kotoon, siiz õllaa iireᴅ volillaa vs kui kassi ei ole kodus, siis on hiirtel voli
M kanat tšäütii siltaa möö volillaa kanad käisid vabalt põrandal (ringi)
M lahzõd õltii jätettü volillaa kottoosõõ lapsed olid omapead koju jäetud
Lu täll on äntä peräᴢ, eb õõ nii volilla tal on saba (= järelvalve) taga, ei ole nii vaba
Lu tämä tahto saavva volillaa omass naizõss ta tahtis oma naisest lahti (vabaks) saada.
Vt. ka voli

vähämeelellin ~ vähämeelelin M nõdrameelne, vähese aruga, rumal | vn полоумный, придурковатый
kummad ovad vähäkkõizõ vähämeelellizõd lahzõᴅ, näillä valup kohlo suussa kes on natuke puuduliku mõistusega lapsed, neil valgub ila (sülg) suust
täm on kõikkinaa vähämeelelin, ühskõik täm ep saa mit̆täit tolkkua ta on päris rumal, niikuinii ei saa ta midagi aru.
Vt. ka vohma

väsüä L P M Lu (K Kõ-Len. Li Ra J) vässüä Lu J väsütäɢ I, pr väsün K väzün K M Lu J väsüün P väzüün Lu, imperf väsüzin M Lu Li Ra J väsüje I väsida | vn уставать, устать, утомляться, утомиться
L vätši väsü sõtia rahvas väsis sõdimast
Lu miä väsüzin, võtin järjüü, issuzin ookaamaa ma väsisin, võtsin järi, istusin puhkama
J peened lahzõt tallajõs tšiire väzütä väikesed lapsed väsivad käies kiiresti
Lu tüütä miε en tee, väzü en tööd ma ei tee, ma ei väsi
Lu em miε väzü, ku va siε ei ma väsi, kui vaid sina ei väsi
Lu õpõzõd eväd ehtinnü vässüä hobused ei jõudnud väsida
J opõin väsü, kõvassi eńńiʙ hobune väsis, lõõtsutab kõvasti
L jalgaᴅ väsüziväᴅ jalad väsisid
I väsüjeväd jalgaᴅ, alkavat paisõttuaɢ jalad väsisid, hakkavad paistetama
I vet́ tüütä tiiᴅ, väsüᴅ, nii hot́ tšivijee päälee lahtšiiᴅ teed ju tööd, väsid (ära), siis heidad kas või kivide peale (pikali)
Lu vet tšeeli eb väsü keel ju ei väsi

õikuᴢ Lu J-Tsv. (M) õikõhus J-Must., g õikuu M õikusõõ ~ õikuzõõ J
1. õigus, õigustus | vn право, оправдание; справедливость, правда
Lu mehet tšävvää ennemäs pessiimäz i tšülpeemäᴢ, perrää männää naizõd i lahzõᴅ, se õli mokoma õikuᴢ mehed käivad enne pesemas ja vihtlemas, pärast lähevad naised ja lapsed, see oli niisugune õigus
M täm levveb enelee õikuu, täm väärässi eb jää ta leiab endale õigustuse, ta ei jää süüdlaseks
J menti suuto õikuss ajama mindi kohtusse õigust taga ajama
2. seadus | vn закон
Lu sellaika õli mokoma õikuᴢ tol ajal oli niisugune seadus

õmalain M Kõ (K I), g õmalaizõõ sugulane, omainimene | vn родственник, свой, родной человек
M õmalain on niku sukulain, vellee lahzõᴅ, õm̆maa põhkua omainimene on nagu sugulane, venna lapsed, oma pesakonnast
I nämä min̆nuu lahzõd õmaᴅ, õmalaizõᴅ need on minu omad lapsed, omainimesed.
Vt. ka õma

ähöpäällä ~ ähöpäälä Iähüpäällä
tšen ähöpäälä tšen ahjoa lämmitaʙ kes (on) ahju peal (= ahjupealsel), kes kütab ahju
lahsõᴅ milla kõittši õlivaᴅ ähöpäällä lapsed olid mul kõik ahju peal (ahjupealsel)


© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur