[VOT] Vadja keele sõnaraamat

laiska Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (Ja-Len.) laiskõ J ~ -sk Lu J Ла́йска Pal₂ K-reg₂, g laizgaa Kõ Lu J laizga J
1. adj., subst laisk | vn ленивый, ленивец, ленивица, лентяй, лентяйка
Ra laiskõ inimin, täm vaa laizguttõõʙ, ep kehtaa tehä tüütä laisk inimene, ta ainult laiskleb, ei viitsi tööd teha
Lu et saa õlla laisk i võõno (sa) ei tohi olla laisk ega aeglane
I laiska tämä tuli, ep kuhhõit tahtont tšävväɢ ta muutus laisaks, ei tahtnud kusagil käia
J miä menin laizgõssi ma jäin laisaks
Lu tämä õli nii laiska, tšärpäsiije eneltä ajjaa ep kehannuᴅ ta oli nii laisk, (et) ei viitsinud enda pealt kärbseid(ki) ära ajada
M nii on kase laiska inehmin, õm̆mia kõrvia ev või pesä see on nii laisk inimene, (et) oma kõrvu(gi) ei või (= ei viitsi) pesta
Lu see on nii laisk inemin, što ep kehtaa õmii silmii tšiin panna, ku makkaaʙ see on nii laisk inimene, et ei viitsi oma silmi kinni panna, kui magab
Lu laiska ku lurjuᴢ laisk nagu looder
J laisk, niku mustõlain laisk nagu mustlane
Lu kahs laiskaa lüütii vettoa, kumpa näiss on laizgõpi kaks laiska vedasid kihla, kumb neist on laisem
Ra võõnoizõõ tüü tuõp tehüssi, a laizgaa va ep kõnsa vs aeglase töö saab (lõpuks) tehtud, aga laisa oma ei kunagi
Lu laizgal eb õõ kõnsa pühäpäivää vs laisal ei ole kunagi pühapäeva
Ku rikkaallᴀ rahhaa a laisal lahsiitᴀ vs rikkal (on) raha, aga laisal lapsi
J itšiin laisk väga laisk (igavene laisk)
Lu verine laiska purulaisk
Lu laiska koira ~ Lu Li laiska perze ~ J laisk perᴢ ~ P laiska lapuri laiskvorst
2. Pal₂ K-reg₂ laiskus [?] | vn лень [?]
■
J laiska lihaa kazvottõma laisklema (laiska liha kasvatama).
Vt. ka päälaiska, verilaiska
Vt. ka laiskuri, laiskõin

laiskuri Lu J, g laiskurii subst., adj. laisk, laiskvorst | vn ленивый; ленивец, ленивица, лентяй, лентяйка
laiskuri inemin laisk inimene.
Vt. ka laiska, laiskakoira, laiskalapuri, laiskaperze, laiskõin

laiskõin J-Tsv., g laiskõizõõ J laisk | vn ленивый.
Vt. ka laiska, laiskuri

näpitöi J-Tsv., g näpitöi J lohakas, hooletu; laisk; saamatu | vn небрежный, неряшливый; ленивый; неспособный
siä õõd nii näpitöi, jot inotõp pääle kattsoa sa oled nii lohakas, et on vastik peale vaadata

verilaiska M väga laisk, purulaisk | vn очень ленивый, лентяй
kase on verilaiska see on purulaisk

võõnoin Lu Li Ra J-Tsv. voonoin J-Tsv. võõnoi (Lu), g võõnoizee Lu Ra J võõnoi [?] Lu voonoizõõ J aeglane, laisk, väsinud, tasane; lausk | vn медлительный, ленивый; ровный, плоский; Li niku mököli, võõnoin ihmine nagu käpard, aeglane inimene; Lu võõnoin inemin on niku täi ruvõᴢ kk. (aeglase inimese kohta öeldakse:) aeglane inimene on (= liigub) nagu täi kärnas; J eham võõnoiss inimiss tšem võta tühee ega ju laiska inimest keegi tööle võta; Lu ain kopeloitaʙ, tšen võõnoin mokoma aina kohmerdab, kes (on) selline aeglane; Ra võõnoizõõ tüü tuõp tehüssi, a laizgaa va ep kõnsa vs. aeglase töö saab tehtud, aga laisa oma ei kunagi; Lu tämä ajõ mõntõ virsta etees takaas i tuli paikõllõ võõnoi (?) õpõzõõkaa (Mäg. 188) ta sõitis mitu versta edasi-tagasi ja jõudis kohale väsinud hobusega
■
Lu tämä petäb silmäd i kõrvõd täünn, võõnoin inimin ta valetab silmad ja kõrvad täis, valelik inimene.
Vt. ka võõnunõ