[VOT] Vadja keele sõnaraamat

laiha Kett. M Ja-Len. Lu Ra J laiχa P laihõ J-Tsv. laih Lu J, g laihaa Lu J lahja, kõhn; rasvata, rasvavaene, taine, tai-; vesine; vilets, kehv | vn тощий; нежирный, постный; худой
M kutuhaili on laiha kala kudemisajal püütud räim on lahja kala
Lu laih inemin ku on, sis saotaa: niku haamu kui on kõhn inimene, siis öeldakse: nagu viirastus
J siä õõd jäänü nii laihõssi sa oled jäänud nii kõhnaks (lahjaks)
Lu laiha liha lahja (= rasvavaene) liha; tailiha
Lu ku laihat soolõt, sis tuõp hoikka muila kui on lahjad sooled, siis tuleb õhuke seep
Ra lehmäl on laiha piim, vähä nõizõp päälee koorõtta lehmal on lahja piim, vähe koort tõuseb peale
J siis leep perä, jo tuõb laihõp siis tuleb pära(õlu), (see) on juba lahjem
J laih oluᴅ lahja õlu
J elka paŋka pahassi, roogõd on laihõᴅ ärge pange pahaks, (et) toidud on viletsad (lahjad)
J laih maa, tämäz mittäit ep kazvo vilets (lahja) maa, sellel ei kasva midagi
Lu tänävoon on laihaᴅ rohoᴅ, tuõb laiha einä tänavu on vilets rohi, tuleb vilets hein
J tänävoonn linad on jäätü laihõssi tänavu on linad jäänud kehvaks
J tänävoonn laih rüttšee tulo tänavu on vilets rukkisaak
J tänä talvõll laihõt püütšid merell tänavu talvel on merel kehv püük
Lu laihõt tüüᴅ kehvad (= vähetasuvad) tööd
J siä õõd laih sõtameeᴢ, sinuss kaprala ep tuõ sina oled kehv sõdur, sinust kapralit ei tule.
Vt. ka laha, laihikkõin, laihukkõin, laihõin