[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kaazna M Lu Li J (K) kaaznõ ~ kaazn J kaasna J-Must., g kaaznaa K M Lu Li J
1. (peidetud) varandus, aare, raha | vn клад, сокровище, добро
M ko näed ööllä tuli põlõp kuza, siεl butto on kaazna pantu kui näed, (et) öösi põleb kuskil tuli, sinna on nagu aare peidetud (pandud)
Lu miä menin tšüntämää tarraa i leüzin kaaznaa ma läksin aeda kündma ja leidsin (peidetud) varanduse
J med́d́ee põltoilt om mõnt kõrta levvettu kaazn (rootsii rahaᴅ) meie põldudelt on mitu korda leitud aare (rootsi rahad)
J od́d́õb õmas kaaznaa kattilõz maannall hoiab oma raha katlas põranda all
Li rahaa kaazna peidetud raha
2. (riigi)kassa, -raha | vn (государственная) казна
J riikii kaaznõz om paĺĺo kultaa riigikassas on palju kulda
Lu riikii kaazna riigikassa, -raha

mõrttsu Kett. M Li mõrššu Lu Ra J-Tsv., g mõrtsuu M Li mõršuu Ra J (heina)märss | vn сетчатая торба для сена (корма лошади)
M mõrttsu on suur võrkko, kuhõõ pantii opõzõllõõ teh̆hee einää märss on suur võrk, kuhu pandi hobusele teele heinu (kaasa)
Lu mõrššu on tehtü rihmassa, niku võrkko; mõrššus pietää einää, ku mennää matkaa märss on tehtud nöörist, nagu võrk; märsis peetakse heinu, kui minnakse sõitu (teele)
Ra peremeez meni tšüntämää, a unohti mõršuu kottoo peremees läks kündma, kuid unustas märsi koju
J paglõim mõrššu nöörist märss
M einä mõrttsu ~ Ra einää mõrššu heinamärss.
Vt. ka einämõrttsu

napurikko M Kõ naburikko Ränk M, g napurikoo M (vilja)kuhi, aun, naber | vn скирда, копна
M kuhilad õltii põllol, napurikot tehtii enääp tõukoviĺĺalõ, riigaa tüvenn tehtii, semperäss etti nurmõa nõistii tšüntämää, a viĺĺa õli riigaa tüvenn napurikkoᴢ, siin hot́ kui kaugaa näitä kuivaa i tapa hakid olid põllul, (aga) aunad tehti rohkem tõuviljale, rehe juurde tehti, sellepärast et põldu hakati kündma, aga (kui) vili oli rehe juures aunas, siin kuivata ja peksa seda (neid) kui kaua tahes
M sis ku väittääz riigaa tüv̆vee, siis tehäz napurikko, suur koko. napurikko on ümmärkõin, kuhjaa moodaa, ladvat kõik süäm̆mee poolõõ, i tätä ain sööpäütüttääs, tehäz ahtaapassi, etti saisõis pää kattaa mõnikkaalla vihgolla, niku kuhilallõõ pää, nii i napurikolõõ siis, kui (suvivili) veetakse rehe juurde, siis tehakse aun, suur hunnik. Aun on ümmargune, kuhja moodi, (vihkude) ladvad kõik sissepoole, ja seda aina kahandatakse, tehakse kitsamaks, et saaks pea katta mõne vihuga, nagu hakile (tehakse) pea, nii ka aunale
M vanarahvaz ain juoltii, što sis parapõz läheb viĺĺa vällää, kui saap tämä seisua naburikkoza vanarahvas ütles ikka, et siis tuleb tera (rehepeksul) paremini (viljapeast) välja, kui (vili) saab nabras seista

treŋgi Kett. K-Set. L P M Kõ Lu Li J-Tsv. I Ku (Ra) trengki K-Ahl. treŋki Len. L P M Lu Li J (I), g treŋgii P Lu J
1. sulane | vn батрак, работник, слуга
P miε õlin ühes talos treŋkin ma olin ühes talus sulaseks
Lu tämä ahisattii treŋgissi ta pandi (vägisi) sulaseks
Lu miä võtin treŋgii, palkkõzin treŋgii, i müü treŋgiikaa sopizimma ma võtsin sulase, palkasin sulase, ja me saime sulasega hästi läbi
Lu mill om palkattu treŋki maata tšüntämää mul on palgatud sulane maad kündma
Li treŋgi õli meezeläjä, naizeläjä õli piika sulane oli meesterahvas, naisterahvas oli teenijatüdruk
Lu eb õõ jumalaa kotonn, on jätettü treŋgiᴅ, nüd on pitšällized vihmaᴅ ei ole jumalat kodus, on jäetud (vaid) sulased, (seetõttu) on nüüd pikaajalised vihmad
Lu päält-kattsoja õli, pomešikaa treŋki oli (töö) ülevaataja (= kubjas), mõisniku sulane
Lu tšesä treŋki suviline
Lu kuulin treŋki kuuline sulane
Lu kurissunõõd õllaa pahaa treŋgin poonud on vanakurja sulaseks
M treŋki meeᴢ sulane
2. palgaline, sulane (purjelaeval); madrus [?] | vn наёмник, судорабочий (на парусном судне); матрос [?]
M piettii treŋgiitä aluzmeheᴅ. peremmeez õli aluzmeeᴢ, a töövätši õltii treŋgiᴅ laevaomanikud pidasid sulaseid. Peremees oli laevaomanik, aga töötegijad olid sulased
Li aluzmehel õltii tüüläiseᴅ, tüütä tehtii siäl, nee õltii aluzmehee treŋgiᴅ laevaomanikul olid töölised, tegid seal tööd, need olid laevaomaniku sulased
Lu minuu meez õli alusõõ pääl vanõpi treŋgi minu mees oli purjelaeval eestööline (~ vanemmadrus)
■
Lu hoonoo treŋki (vesi)kiil
Lu pahaa treŋgiᴅ suured rohutirtsud (~ vanakuradi sulased).
Vt. ka hoono-treŋki, maa-treŋgi, meestreŋgi, päiv́-treŋgi, tšesä-treŋgi, vahtitreŋki

tševäᴅ Kett. K L P M Kõ S Lu J I (Ja Li Ra vdjI) tševät K-Ahl. keväᴅ Ku kehwe ~ kiäwe Kr Кевя Pal₁ Чеватъ Tum., g tševää Kett. K P M tševvä Lu tševäi ~ tševäe J-Tsv. kevad | vn весна
P vihmakas tševäᴅ vihmane kevad
J tševäd vesi teeb jää aukokkõizõssi kevadvesi teeb jää auklikuks
P eb mennü sitä tševättä, ko sinne paikkaasyõ eb uponnu lehmä vai lammaz vai opõnõ ei möödunud ühtegi kevadet, kui sinna paika ei oleks uppunud lehm või lammas või hobune
L tševäd jürtšinn karja ja tabuni lazzõttii mettsεä kevadisel jüripäeval lasti kari ja hobusekari metsa
P tševät tüöᴅ kevadtööd
S kui tševät tuli, siz algõttii tšüntää kui tuli kevad, siis hakati kündma
P vaatõttii, millin tševäᴅ vai kyõs saap tšülvää vaadati, milline (tuleb) kevad või kunas saab külvata
J tševäi rüiz ebõ tulokõᴢ suvirukis ei ole tulus
Lu tševäd miikkula kevadine nigulapäev
J lusti tševäd ilm: päiv paisõʙ, linnud laulovõᴅ ilus kevadilm, päike paistab, linnud laulavad
L tševεässä ja sütšüzüüssaa kevadest sügiseni
J tševäd vill (lühike) kevadine vill.
Vt. ka tševägo

tševädmiikkula Lu Li tševäd-miikkula L Lu Ra kevadine nigulapäev | vn весенний Николин день
L kahs miikkulaa, sütšüz-miikkula i tševäd-miikkula (on) kaks nigulapäeva, sügisene nigulapäev (6. XII) ja kevadine nigulapäev (9. V)
Ra ümperi tševäd-miikkulaa algõttii tšüntää kevadise nigulapäeva paiku hakati kündma
Lu tševäd-miikkula, kalapüütäjii praaznikka kevadine nigulapäev, kalapüüdjate püha

tšihuttaa K U L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li J (V) tšihutta J-Tsv. tšihuttaaɢ I kiwuttaa (Kr) Чи́гутта Pal₂ K-reg₂ Цигутта Pal₂ Ци́гутта Ii-reg₁, pr tšihutan K U P M Lu tšihutõn J tšihut̆taa I kiwutan Kr, imperf tšihutin Lu J keeta; (õlut) pruulida, (viina, tõrva) ajada | vn варить, гнать (варить) пиво, курить (вино, смолу)
I miä tšihut̆taa lih̆haakaa suppia ma keedan lihasuppi
Lu ku tšihuttaa murjaa muna, haijjuuʙ, a vesikõᴢ muna eb haijju kui keeta muredat kartulit, (siis see) mureneb, aga vesine kartul ei murene
P enipεän sis tšihutõttii kanaa munaᴅ lihavõttepühal, siis keedeti kanamune
P ku tšihutad nii näe mid ilozad niku maakii kukkaaᴅ kui (vähke) keedad, siis, näe, mis(sugused) ilusad, nagu mooniõied
V kõik tšihutõttii ahjoza kõik keedeti ahjus
P d́eda meni tšüntämää, a baba jäi kotuo d́edalyõ süvvää tšihuttamaa taat läks kündma, aga eit jäi koju taadile süüa keetma
Lu tšen sitä tahoʙ, ku tämä on tšihuttanu sigaa rookaa kes seda tahab, kui ta on keetnud halba sööki (seasööki)
J vett tšihutõta tulõll, a rauta – tulõᴢ vett keedetakse tulel, aga rauda – tules
P perennain juttõõʙ, etti suolaa tšihuttaa bõlõ vaja perenaine ütleb, et soola pole vaja keeta
M sorsõõ sööttääs leivällä, omenoil tšihutattuil parte söödetakse leivaga, keedetud kartulitega
L tšihutõttu vesi keedetud vesi
M õlutta tšihutattii kotonna jõka taloᴢ õlut pruuliti kodus igas talus
K siin õli meil vinaku·rnei, viina tšihutõttii (Mäg. 139) siin oli meil viinaköök, aeti viina
Ja kui meil tõrvaa tšihutaas (= tšihuttaaᴢ) (Len. 252) kuidas meil tõrva aetakse
■
P tämä tšihutab ampait ta heidab nalja

tšüntää K P M Lu Li Ra J (Kett. vdjL R U Ke Kõ) tšüntεä L tšüntä ~ tšüntää J küntää (Salm₁ 772 Ja Ku Kr) -tääɢ I (vdjI) Чю́нта Pal₂ K-reg₂ Цю́ндаме Pal₂ Цю́ндамэ Ii-reg₁ Кю́ндаме́ Pal₂, pr tšünnän K R P Lu tšünnen J, imperf tšünnin P Lu J tšüntäzin Lu künda | vn пахать
Lu tšen maata tšünti, se õli maameeᴢ kes maad kündis, see oli põllumees (maamees)
J aivoi, jo tšülvemä piäb nõiss, a paarńatši veel tšüntemett oi-oi, juba peab külvama hakkama, aga kesagi veel kündmata
Lu minuu mälehtüzez eb õllu ühtää vaŋkkuria, eb õllu ühtäätši pluugaa, adraakaa tšünnettii minu mäletamise järgi ei olnud ühtki vankrit, ei olnud ühtki raudatra, puuadraga künti
J adraka tšüntemin võtab rohkap aika ku pluugaka puuadraga kündmine võtab rohkem aega kui raudadraga (kündmine)
Lu anna millõ adra tšüntää anna mulle ader kündmiseks (künda)
P tšünnettii sorkkaadraakaa künti harkadraga
Li kõik tšünnettii talvõssi kõik (koristatud põllud) künti talveks (üles)
K kõlmisõõ tšünnettü da valot pantu, siiz roχta bõlõ, vot siiz i leipää saab uottaa (Mäg. 137) (kui) kolm korda on küntud ja sõnnik pandud, siis (umb)rohtu pole, vaat siis võib ka saaki (vilja) oodata
P siš tšüntääss valo maa süämmie siis küntakse sõnnik maa sisse
Lu se põlto tšünnetää sütšüzüssä viimizessi, jätetää paarńassi see põld küntakse sügisel viimasena (ja) jäetakse (järgmisel aastal) kesapõlluks
M paarńumaa üh̆hee vuuvvõõ ookaaʙ, siis taas tšüntääᴢ kesapõld puhkab ühe aasta, siis taas küntakse (üles)
Li säŋki nüt piäp tšüntää kõrrepõld tuleb nüüd künda
K siis tševääll äesäᴅ i siis kõrtaaᴅ, pluugaakaa tšünnäᴅ (Mäg. 138) siis kevadel äestad (sügiskünni) ja siis kordad (= teed korduskünni), raudadraga künnad
Lu tšünnetää sarkaa, mennää peräz äessämää küntakse sarga, pärast minnakse äestama
M se on tšünnettü nurmi see on küntud põld
P seiväd opõzõᴅ, menin miä tšüntämää kahõll opõzõll hobused sõid, (siis ma) läksin kahe hobusega kündma
J arga opõizõka om pask tšüntä ara hobusega on vilets künda
P miε enäpää tšüntää ev või hailiikaa i apuo-piimääkaa ma enam ei jaksa künda silkude ja hapu kohupiimajoogiga (= viletsa toiduga)
M hulluita ep tšüntää ep tšülvää, a izze süntüväᴅ vs lolle ei künta ega külvata, aga ise sünnivad

tšüntö-aika J künniaeg | vn время вспашки
isä ko menep tšüntämää paraallõ tšüntö-aigallõ rl kui isa läheb kündma parajal künniajal

uusi Kett. K-Ahl. K-Set. L M Kõ S Po Lu Li J uuᴢ L M Lu J, g uvvõõ S uvvee K-Ahl. uuvvõ M Lu Ra J uuvvõ J-Tsv.
1. uus | vn новый
Li uutta on parõp õmmõlla ku vannaa paikõtõ uut (rõivast) on parem õmmelda kui vana paigata
J uutõõ kaivoo pantii pihookaa soolaa uude kaevu pandi peoga soola
Lu masteri tetši uuvvõõ nootaa meister tegi uue nooda
Li meillee tuli uuz eläjä meile tuli uus elanik
Lu ku kuu sünnüʙ, siz on uus kuu kui kuu luuakse, siis on noor kuu
Li pluugaa kuraᴢ, se leikkaap, ku nõsõtaa uutta maata (raud)adra nuga, see lõikab (pinnast), kui küntakse uudismaad
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (talul) oli palju maad, siis söödi uue aastani oma leiba
Kõ uvvõss vuvvõss veerisseessaa uusaastast kolmekuningapäevani
J uutõnn vootõnn saap pet́alõõ tšümme voott uusaastal (1. jaanuaril) saab Petja kümneaastaseks
L vasuo uutta vuotta vana-aastaõhtul
M Po uusi joulu uusaasta (1. jaanuar)
Li uusiissa uusi tuliuus
Lu upi uus sõpa uhiuus rõivas
2. toores, värske, keetmata | vn свежий, сырой, неварёный
M uus muna toores muna
M võtan uuvvõõ mun̆naa i rikon võtan toore muna ja löön katki
M uus piimä värske piim
M koorin uusii omenoi i tšihunnuisia omenoi koorin tooreid kartuleid ja keedetud kartuleid
J uusi leipä (Must. 186) väheküpsenud, nätske leib
3. uudismaa | vn целина, новина
J kazell sütšüzüä algõtti tšüntä uuttõ sel sügisel hakati uudismaad kündma.
Vt. ka upiuusi

vako Ränk K P M Li J I (Kett. Ra vdjI Ma), g vagoo Li J vaguo P vağgoo vdjI Ma vago J vagu | vn борозда
I menivät tšüntämää, kõlmõd vak̆koa tetši läksid kündma, kündis (ainult) kolm vagu
Ra ohto on väärii vakoi noorõõ oroo tšünnükill vs küllalt on kõveraid vagusid noore täku künnis
Li nüd adraakaa vaa munõi isutõttii i vakoi lastii nüüd pandi puuadraga ainult kartuleid maha ja aeti vagusid
I vakoloissyɢ pannaᴢ val̆loa (kartuli)vagudesse pannakse sõnnikut
M teemmä pikkaraizõd vagoᴅ, siz vakoloisõõ tšülvämmä markofkaᴅ teeme väikesed vaod, siis külvame vagudesse porgandid
M meil õltii vagoᴅ, vagod õltii välizä, meil ep piettü rajoja meil olid vaod, vaod olid (põlluribade) vahel, meil (põlluribade) piire ei peetud
J vakkoa ajama (Tsv.) vagusid ajama
M siz aj̆jaas vakoja, parapõissi kazvaiss omena siis mullatakse (aetakse vagusid), (et) kartul paremini kasvaks
K vakai lahtši (Set. 89) ajas (laskis kartuli)vagusid
M vakoja laskõaᴢ aetakse (lastakse) vagusid
M vagod laskõas i sis kaivaaz omenaᴅ vaod aetakse lahti ja siis võetakse kartulid üles
P vaatap tagaaz miä õlõn vaguo väliᴢ vaatab tagasi, mina olen vao vahel
J vago põhjõd on rohossunnu vao põhjad on rohtunud
J vagoo õtts vao ots
■
J vagoll pitämä (kedagi) vaos hoidma.
Vt. ka maamunavako, munavako

vaĺĺassaa: vaĺĺõssa J-Tsv., pr vaĺĺasan: vaĺĺõsõn J, imperf vaĺĺasin: vaĺĺõsin J
1. valjastada, valjaid pähe panna | vn надевать, надеть узду
2. (ette) rakendada, rakkesse panna | vn запрягать, запрячь
vaĺĺõs opõim meemme tšüntemä rakenda hobune, lähme kündma

vääntüä J (K Lu) vεäntüä P vääntüäɢ vdjI I, pr vääntüüʙ K Lu J vεäntüüʙ P, imperf vääntü J vääntüjee I väänduda, pöörduda, käänduda, kalduda | vn поворачиваться, повёртываться, клониться
Lu koorma vääntüüb ühell bokall koorem kaldub ühele küljele
J isä ko menep tšüntämää, .. vagoo väliisee vääntüügoo rl isa kui läheb kündma, .. vao vahele väändugu (jäägu kõverasse).
Vt. ka vääntiissä

äessää U M Lu Li J (Kett. K R P Ra) äessεä L äessä M Lu J-Tsv. äessääɢ (I) äestää [?] (M K-Salm₁) äjessää (vdjL M) äjessä P äissää S M-Len. (V), pr äesän Kett. K P Lu Li J äesen J-Tsv. äjesän P, 3. p äessääʙ R ähesäʙ Ke, imperf äesin P Li J äjesin P äestada | vn бороновать
S kui tševät tuli, siz algõttii tšüntää, äissää kui kevad tuli, siis hakati kündma, äestama
M estä [= eestää] süüttü piäp tšüntää, siis äissää piäp (Len. 262) kõigepealt tuleb sööt üles künda, seejärel äestada
Lu tšünnetä sarkaa, mennää peräz äessämää küntakse sarga (= põlluriba), pärast minnakse äestama
L mened adrall tšüntämεä, ätšiell äessämεä lähed adraga kündma, äkkega äestama
J ku põltoi(t) ed äes – nämäd rohossussa kui (sa) põlde ei äesta, (siis) need rohtuvad
M kahõlta piiltä äesättii äestati kaks korda
M üheltä piiltä äesättii äestati üks kord
Lu kehnol maal perrää vihmaa tuõp kõva kettu pääl, sitä piäp siiz äessää viletsal(e) maal(e) tuleb pärast vihma kõva koorik peale, seda tuleb siis äestada
Lu sarka on komkikas, piäb uutõõ äessää põlluriba on pankjas, peab uuesti äestama
P äesin miä kõikyõ äessämiizie vällää ma äestasin kogu äestamise lõpuni

ümpäri K P M Lu Li Ra J (Ja) ümpär K-Ahl. L P M Kõ Ja Po Lu Ra J I Kr ümpärä Lu ümperi M Kõ Lu Li Ra I ümper M Kõ Lu J I Ku ümpäriɢ I ümperiɢ I ümpe Kr
1. prep ümber, paiku | vn вокруг, около
K karjušši meni ümpär karjaa kõm kõrtaa karjus käis ümber karja kolm korda
Lu ümpäri lootoa on apaja (mere)madaliku ümber on kalapüügikoht
P tämä on ümpär viittä tšümmenεä tal on aastaid viiekümne ümber
M rajurak̆kõõd on ümpär pokrovaa rajurahesajud on Maarja kaitsmise päeva paiku
Kõ ümpär joulua i veerisseetä jõulu ja kolmekuninga paiku
Ra ümperi tševäd-miikkulaa algõttii tšüntää kevadise nigulapäeva paiku hakati kündma
2. postp üle, ümber | vn вокруг
Lu pääsürjää ümper kaŋgaz meeʙ üle rindpuu läheb kangas (kangapakule)
Lu nävät sluužittii tämää ümper nad ümmardasid (teenisid) teda
3. adv üle, ümber; ümberringi, mööda, ringi | vn вокруг, по кругу, кругом
M ain nagraaz ümper noorta poj̆joa aina naerdakse noore poisi üle
Lu venneed mentii ümperi paadid läksid ümber
Kõ sigla, sigla, tšäänü ümpär (muinasjutust:) sõel, sõel, pöördu ümber
J pöörähtääz ümper pöördus ümber
P tämä ep tunnõ inehmizeekaa ümpär tšävvä ta ei oska (teise) inimesega ümber käia
J sooz on nii paĺĺo vett, jot müü üli em pääzne, piti menne ümper soos on nii palju vett, et me ei pääsenud üle, tuli minna (ümber)ringi
J pappi kad́iloitab ümpär laadanaa savvuukaa papp suitsutab ümberringi viirukisuitsuga
I mettsä ümperiɢ mets (on) ümberringi
L ümpär rihtä tuba mööda
Lu miä ku duumaan, duumaan, nii daažõ pää meeʙ ümpär kui ma mõtlen, mõtlen, siis isegi pea hakkab ringi käima
J kattsahta, tšäüp-ko müllü ümper vaata, kas veski käib (= veski tiivad käivad) ringi.
Vt. ka ümperitsee, ümpärikko, ümpärikkoa, ümpärkautta, ümpärillä