[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kõhalliin¹ M Li Ra kõhalliinõ (Kett.) kõhallin M Lu Li J (Ra) kõhallinõ Lu J kõhalin (M Lu), g kõhalliizõõ Li kõhallizõõ M Lu J
1. sirge; otsene, otse- | vn прямой
Ra se on nii kõhalliin puu, eb õõ kuhõtši poolõ kover epko väär see on nii sirge puu, ei ole kuhugipoole kõver ega viltune
M täm on kõhalliin inehmin ta on sirge (rühiga) inimene
M Lu kõhallin nenä sirge nina
M kõhalliin õmpõluᴢ sirge õmblus
M nät ku on kõhallin tee vaat, kui sirge tee on
Lu sinne menep kõhallinõ tee sinna läheb otsetee
Lu miä meen kõhalissa teetä ma lähen otseteed (mööda)
Li miä menin kõhalliizõõ tee poolõs tunniᴢ ma läksin otseteed (mööda) poole tunniga
2. otsekohene, avameelne; aus | vn откровенный, прямой; честный
Lu kõhallin inemin, mitä duumaʙ, juttõõp kõhallaa otsekohene inimene, mida mõtleb, (seda) ütleb otsekohe
■
M pere meni kõhallizõlõ töölee, a perenaizõlõ pää ümperikkoa kotona pere läks kindlale tööle, aga perenaisel kodus käib pea (rohketest töödest) ringi.
Vt. ka kõhta³, kõhtilainõ, kõhtinain