[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kukkua¹ Kett. L P M J (K R-Eur. R-Reg. Kõ-Len. Lu Li), pr kukuʙ Kett. K L P M Lu Li J, 1. p kukun K-Ahl. R-Eur., imperf kukku Kett. K P J kukkui [sic!] Kõ kukkuda (käo kohta) | vn куковать
P mened uomniis kujalyõ i tšako kukuʙ lähed hommikul välja ja kägu kukub
J tšako kukku, maa kumizi rl kägu kukkus, maa kumises
Lu tšako ku varraa kukuʙ, nii leep pittšä tševäᴅ kui kägu kukub vara, siis tuleb pikk kevad
Lu ku tšako tühjäz mettsäs kukuʙ, sis tääp köühää vootta kui kägu kukub (vara) tühjas (= veel raagus) metsas, siis ennustab kehva aastat
Li tšagolõõ meni õzra õkkainõ kurkkuu, eb nõiznu enepää kukkumaa käole läks odraokas kurku, ei hakanud enam kukkuma
■
K laulakaa emäni lahset, kukkukaa emäni kullat (Ahl. 102) rl laulge, mu ema lapsed, kukkuge, mu ema kullad.
Vt. ka kukahtaa, kukkia², kukkuussa, kukuttaa, kukuttaassa