[VOT] Vadja keele sõnaraamat

koontala Kett. K-Ahl. K-Al. M Lu J I (U Kõ) kuontala L (K) koontõla Lu Li koontõlõ Lu J (Li) koontõl J-Tsv., g koontalaa Lu koontõlaa Lu J
1. koonal | vn кудель
I linat koontalalõõ tšääriᴅ linad keerad koonlaks
J riput koontõl vokii lappaa riputa koonal voki koonlalaua külge
L täll õli kuontalaakaa tšedräpuu kainaloza tal oli koonlaga kedervars kaenlas
M villa on üv̆vii kraapittu, sirkõa koontala vill on hästi kraasitud, lahe koonal
J lina koontõlõss tšedretä niittiä linakoonlast kedratakse niiti
J koontalaa põhjõ koonla põhi e. lõpp
J koontõl laut koonlalaud (vokil)
2. takk | vn пакля, вычески
Lu linaa ku häglätää, häglämizessä jääp koontõlõ, koontõlõssa tšedrätää sorraata niittiä kui lina soetakse, jääb sugemisest takk, takust kedratakse jämedat lõnga
M esimeizess tšedrätäs süämmeᴅ, sis koontalaᴅ kõigepealt kedratakse kõige paremad linad, siis takud
Kõ koontaloissa teen kehnopaa kaŋgassa, a süämmiissä kuon üv̆vää kaŋgassa takkudest teen viletsamat kangast, aga kõige parematest linadest koon head kangast
■
K eelmuinaa tšäüsi nuorikkõ näteliss kahõss dali kõlmõssi, lazzõttii kotoo kuontaloilõõ, a nüd eik õlõ sitä muodaa enäpi (Al. 43) ennevanasti läks (käis) noorik kaheks või kolmeks nädalaks (vanematekoju), lasti koju ketrama, aga (ega) nüüd ei ole enam seda kommet.
Vt. ka pääliskoontõla, süämeskoontala, tappurkoontõla
Vt. ka koontalo