[VOT] Vadja keele sõnaraamat

koollu Len. K M Li J (Kett. R-Lön. Kõ-Len. Ja-Al. vdjI I Ku) kuollu L P kùollu Po koolu Set. Ra (Lu J) koolluᴅ Lu J-Tsv. I kuolluᴅ P, g koolluu K M Lu vdjI kuolluu L kùolluu Po koollõõ Lu J koollõ ~ koolõõ Lu Ra koollee Ku surnu | vn покойник, мертвец
Lu koollut pannaa rohi-puχχõõ surnu pannakse kirstu
P kuollutta idgõttii vad́d́assi i venäissi surnut itketi vadja keeli ja vene keeli
L raadunittsann pominoitõttii kuolluita surnutepühal mälestati (kalmude juures) surnuid
M päivüt paisaʙ, a vihmaa sat̆taaʙ: tšülpeevät koolluuᴅ kk päike paistab, aga vihma sajab: surnud vihtlevad
K emm õõ koollutta kotoa, katonutta kartanoa (Al. 49) rl ei (me) ole (pärit) surnud majast, kadunud talust
J emä kooli kooluissi rl ema suri ära
Ra kui pominoitõttii, mainittii koolõõ nimiε kui mälestati, (siis) mainiti surnu nime
Ra koollõ avvõll on rissi surnu haual on rist
J koollõõ luuᴅ surnu luud
J koollõõ hursti surilina
J koollõõ sõvaᴅ suririided
Lu nenää õtts ku tšihguʙ, siiz tääb koolluu viistiä kui ninaots sügeleb, siis (see) ennustab surmasõnumit.
Vt. ka koolija, koolijuᴅ