[VOT] Vatjan kielen sanakirja

kantaa K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R Li Ku) kanta J-Tsv. kantaaɢ I Ка́нта K-reg₂ Ii-reg₁ Канда́ Pal₂, pr kannan K L P M Lu Ra J Ku kannõn Lu Li J kannaa I, imperf kannõn K R kannin Li Ra J kantazin [sic!] P Lu kannõõ I
1. kanda, tassida; (kokku, juurde) kanda, tuua; (ära, laiali, edasi) kanda, viia | vn носить, нести, таскать, тащить; наносить, нанести; уносить, унести; разносить, разнести
Lu kaššelia oŋ kerkiä kantaa kasetohumärssi on kerge kanda
Ku siz repo kiĺĺuʙ: sairas tervettᴀ̈ kannap seläᴢ siis rebane hüüab: haige kannab tervet seljas
Lu ušattis peettii i kannõttii vettä toobris hoiti (peeti) ja kanti vett
L mitä vart trubaa kannat kaasa miks sa kannad pasunat kaasas?
J siz algataa kantaa rookaa lavvalõõ siis hakatakse rooga(sid) lauale kandma
Lu tämä tüüssä ebõ·õ tolkkua, niku siglõl vettä kantaa kk tema tööst ei ole kasu (tolku), nagu sõelaga vett kanda
M suvõlla tšimoᴅ kantaaz mettä suvel mesilased kannavad (= korjavad) mett
Po lemmüs kantõ mõnikkaalõ rikkahutta kratt kandis mõnele varandust (kokku)
Lu sihee talloo para kannaʙ sellesse tallu kannab kratt (varandust)
M aina välipal̆loo kannatta aina viite vahepalu (= leivatükke söögiaegade vahel)
I suõᴅ lampait kantavaᴅ hundid viivad lambaid (ära)
Lu a krotta on tõin, se kannab i maamunnaa aga rott on teine (loom), see viib kartuleidki (ära)
J kanti lahzõd laukaasõõ rl viis (kandis) lapsed Lauga jõkke
Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs (kuulujuttude levimise kohta öeldakse:) koer haugub, aga tuul kannab
2. (välja) kannatada | vn выносить, -нести
J kui tämä võip kanta mokoma raŋkka eloa kuidas ta võib niisugust rasket elu (välja) kannatada!
3. kanda (rõivaid, jalatseid, relvi) | vn носить (одежду, обувь, оружие)
K sis kannad körkääd kaputad (Sj. 674) rl siis kannad pika säärega (kõrgeid) sokke
K niit kannõttii siz pulmõilt pulmõilõ (Al. 62) neid (= saapaid) kanti siis pulmadest pulmadeni
J saa kamendantilt lupa püssüä kanta hangi komandandilt luba püssi kanda
4. kanda, olla rase v. tiine | vn носить ребёнка, детёныша
J ofońõn naiŋ kannõʙ (om vatsakaa) Ofonja naine on rase
Lu nain kannab lassa naine kannab last (= on rase)
I eb õlluɢ aikaassaak kannõttuɢ, seitsee kuuta tämä süntüje ei olnud (õige) ajani kantud, seitse kuud (oli, kui) ta sündis
Lu lehmä kannõʙ, tiini lehmä lehm kannab, tiine lehm
I ühesää kuuta kantõ lehmä vazikkaa üheksa kuud kandis lehm vasikat
5. poegida | vn рожать, родить детёныша (телиться, ягниться и т. д.)
Lu lehmä kantõ vazikkaa lehm tõi vasika
I eb jaksak kantaaɢ (lehm) ei saa (ei suuda) poegida
S lehmä on kahõsaa kõrtaa kannu lehm on kaheksa korda poeginud
Lu kõns sill tulõʙ lehmä kantõmaa millal sul lehm poegib?
■
Kõ entine vätši kantõ võr̆raa endine rahvas käis ohverdamas
Ra karikkaa kantaa pulmaõlut juua (pulmaõlut jõid abielupaarid, kes panid õlle eest taldrikule raha)
Lu tämä kannap konttia sinne tänne ta levitab kõikjale (sinna-tänna) tühja juttu
J .. kantakaa sene kalttaissa viĺĺaa, mikä meele parõttamisehsi on üvä (Must. 153) .. kandke seesugust vilja, mis meele parandamiseks on hea
J viĺĺa kanta (Tsv.) vilja kanda
J õpõn üvää karvaa ep kantannu hobune oli viletsa väljanägemisega
Lu pääd ep kanna (laps) ei kanna pead
J .. küll oominõ päivä ene eessä oolta kannab (Must. 157) .. küll homne päev enese eest hoolt kannab
J ja mitä oolta kannatta töö oma sõppai perässä (Must. 157) ja mis hoolt kannate te oma rõivaste eest?
P suurta uolta kantavaᴅ i raskass tüötä tetševäᴅ (nad) kannavad suurt hoolt ja teevad rasket tööd
J tämä kannap süüt ta on süüdlane (kannab süüd)
J itšää nõizõn sinu päälee viha kantõma (Tsv.) terve elu hakkan sinu peale viha kandma.
Vt. ka kannata, kannattaa, kannatõlla, kannuttaa, kannõlla, kannõskõlla, kannõta, kantoa