[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kaĺĺua Lu Li Ra J kaljua (J-Must.), pr kaĺĺun Lu Li Ra J, imperf kaĺĺuzin Lu Ra J
1. karjuda, kisada; huigata, häälitseda (lindude kohta) | vn кричать, вопить; кликать, издавать звуки (о птицах)
J issuzin maalõõ itkõmaa, tšivee päälee kaĺĺumaa rl istusin maha nutma, kivi peale kisama
Ra tabušnikat kaĺĺuttii i tehtii tuli, jott ep tulliis susi tabunaa hobusekarjused kisasid ja tegid tule, et hunt ei tuleks hobusekarja
Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist
Ra miä kazell talvia jäin gluhoissi, piäp kaĺĺua, siis kuulõn ma jäin sel talvel kurdiks, peab karjuma, siis kuulen
Ra harakaa poigat kaĺĺutaa vaa süüvvä harakapojad karjuvad (= nõuavad karjudes) ainult süüa
J gajagõd nii tuzgõssi kaĺĺuta kajakad kisavad nii kurvalt
J hüüpiäs kaĺĺub üüllä öökull huikab öösel
J kuulõt, ku kurgõd kaĺĺuta kuuled, kui kured kruuksuvad
2. hüüda, hõikuda | vn кликать, кликнуть, окликать, окликнуть, кричать, крикнуть
J kaĺĺup tüttöi meresse rl hüüab tütreid merest
Li siz minnua kaĺĺuʙ, miä menin müütä siis hüüab mind, ma läksin (just) mööda
J miä ku kaĺĺun, siält kaijjahtab vassa kui ma hüüan, sealt kajab vastu
J kaĺĺutti urra·a meilee hüüti meile hurraa
J kaĺĺuja ääli on kõrveza kk hüüdja hääl on kõrbes