[VOT] Vatjan kielen sanakirja

kaivaa Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J (R Ja Li) kaivaaɢ I, pr kaivan K P M Kõ Lu J kaivõn Lu Li kaivaa I, imperf kaivõn K R M kaivin Lu Li kaivõõ I
1. kaevata | vn копать, выкопать, рыть, вырыть
Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs teisele auku kaevad, aga ise auku langed
Lu kanava on kaivõttu, õja johzõb ize kraav on kaevatud, oja jookseb ise
Lu kanašnikka kaivap kaivoja kaevumeister kaevab kaeve
P põlloo pääl tšünnäᴅ vai kaivaᴅ lapiikaa põllul künnad või kaevad labidaga
I tšiusazivat kaivaaɢ (nad) proovisid kaevata
L õli kaivõttu vällää švetska orud́ijaᴅ oli(d) välja kaevatud rootsi relvad
2. uuristada, õõnestada | vn долбить, выдолбить, выдалбивать
Lu dolotaakaa kaivõtaa aukkoja peitliga uuristatakse auke
M õlut-kavi õli aavassa kaivõttu õllekapp oli haava(puu)st õõnestatud
Lu truba kaivataa koivupuussõ pasun õõnestatakse kasepuust
M ku hoŋka b õllu mätäsüä, sis senessä kaivõttii koria kui vana mänd ei olnud seest mäda, siis sellest õõnestati ruhi
M kotonn kaivõttu puin naappa kodus õõnestatud puust kauss
3. kaevata, pusata, puskida; müksida (peaga) | vn бодать, боднуть; тыкать, ткнуть (мордой)
I süämikko lehmä nõisi kaivamaa naizikkoa tige lehm hakkas naist puskima
I pukki tahoʙ min̆nua kaivaaɢ sokk tahab mind pusata
M ärtšä kaivaʙ, jooskaa pak̆koo pull kaevab, jookske pakku
M katti eb mee jalkoiss vällä, ain kaivab jalkoiza, kaivap pääkaa ain kass ei lähe jalust ära, aina hõõrub jalgu (jalus), aina hõõrub peaga
4. (kartuleid) võtta, noppida | vn копать, выкопать (картофель)
M sütšüzünn nõisas kaivamaa omenoit sügisel hakatakse kartuleid võtma
S omenat kaivõttii i pantii kooppaa kartulid võeti üles ja pandi koopasse
Lu menimmä maamunnaa kaivamaa läksime kartuleid võtma
I naizõt kaivõvad õunaa naised võtsid kartuleid
5. (välja) tuua v. võtta v. koukida v. kiskuda, (ära) võtta v. rebida | vn вытаскивать, вытащить; выкапывать, выкопать; срывать, сорвать; соскабливать, соскоблить
Ja vassa vaatti algõttii, katušissa kaivõttii rl alles vaati alustati, küünist (välja) toodi
M kussa kaz̆zee sõn̆naa taka-taarissa kaivannu, kase on mokoma sutotšnyi sõna (ei tea) kust {t-t}-st (= vanadelt inimestelt) on selle sõna (välja) koukinud, see on niisugune naljakas sõna
I kasta til̆laa viil en kaivannuɢ, en kerttännüɢ neid päramisi ma veel ei võtnud välja, ei puutunud
I mokoma niku uhvotta, kajella kaivõ lehmältä vazik̆kaa niisugune nagu potihark, sellega kiskus (koukis) lehmalt vasika välja
I meni äd́jä sütšüzellä nagrissa kaivamaa läks taat sügisel naerist välja kiskuma
Lu lempeit on kehno kaivaa paelusse on raske välja saada
M sis pannas miä lumõõ alaa maalõõ, kaivaas milta kõikki heŋki vällää (Set. 22) siis pannakse mind lume alla maa(pinna)le, võetakse mult hing lausa välja
M miä ruv̆võõ kaivõn vällää ma kiskusin kooriku (haavalt) ära
M soomussõᴅ kaivaaᴢ vällä, kõik kraappiaᴢ soomused kistakse (kaladel) ära, kõik kraabitakse
■
Lu õhsõnus kaivaʙ ajab oksele
Lu sitä ku süütii, siiz õhsõnuss ep kaivõ kui seda söödi, siis ei aja(nud) oksele
Lu kaivi õhsõnusõõ inemizelt ajas inimese oksele
M sat̆toa kaivaʙ, tuõʙ säätä kisub sajule (sadu), tuleb halb ilm
Lu poro sõvaa kaivi, i maa kaivi kõltõzõss leelis pleegitas pesu ja põranda tegi kollaseks