[VOT] Vadja keele sõnaraamat

kahu Kett. M Lu Li Ra J (K P), g kahuu Lu kahu J
1. kahu, kerge külm; adj kahune, kahu- | vn лёгкий морозец; слегка мёрзлый
K anõd mennäᴢ, kahud lieneväᴅ, luikod mennäᴢ, lumi tulõʙ haned lähevad, kahud tulevad, luiged lähevad, lumi tuleb
M näd jo tullas pikkaraizõt kahuᴅ näe, juba tulevad väikesed kahud
M kahu tuõp siiᴢ, kõõz algab tšülmätä kahu tuleb siis, kui hakkab külmetama
Lu kahu, tševvääl kõvass peen pakkain, jäätütäb vettä kahu (on) kevadel väga väike külm, külmetab vett (lompides)
Lu tänävä õli kahu, jäätütti uguritsaᴅ täna oli kahu, võttis (jäätas) kurgid ära
Li a kahu on ain noo viis kuuz graadussia aga kahu(ga) on ikka, noh, viis-kuus kraadi (külma)
Ra tšülm oomnikko, kahu oomnikko, sis kõik kukad võtaʙ külm hommik, kahune hommik, siis võtab kõik õied ära
2. kahutis, kahutanud pinnasekiht | vn слегка подмёрзлая поверхность почвы
J pikkarainõ sloja on jäättünüᴅ, sitä jutõllaa kahu (kui) õhuke (väike) kiht (maast) on jäätunud, selle kohta öeldakse kahutis
3. J-Must. härmatis; hall | vn иней; изморозь.
Vt. ka kahmõ, kahno, kohma²