[VOT] Vadja keele sõnaraamat

hoikka Kett. P M Lu Li Ra J I χoikka P hoikk J-Tsv. oikka K-Ahl. P (R-Eur. R-Lön.) oikkõ L, g hoikaa M Lu Li J oikaa K P peenike, peen, peenekoeline; õhuke; kitsas; sale; kõhn; nõrk; õrn | vn тонкий; узкий; стройный; худощавый; хилый; нежный
J tšäet paksuᴅ, sõrmõt hoikaᴅ rl käed paksud, sõrmed peened
Lu kane jalgat täll õltii hoikad niku tšäsivars minuu (need) jalad olid tal peenikesed nagu minu käsivars
Lu inemin ku jääp pahaizõssi, vüü-kõhta jääp hoikassi kui inimene jääb kõhnaks, (siis) vöökoht jääb peenikeseks
P käre kahtši on hoikka iĺi lühüᴅ vaevakask on peenike või lühike
Lu jõvikkaal on pitšäᴅ varrõd ja hoikaᴅ, tämä kazvoʙ maata müü jõhvikal on pikad ja peened varred, ta kasvab maapinnal (mööda maad)
M hoikka rihma peenike köis
Lu tšedräzin hoikõssi ketrasin (lõnga) peenikeseks
Lu linapihossa teh́h́jää saamoi hoikkaa kaŋgõssa linapeost tehakse kõige peenemat linast kangast
Lu tšuutto tehtii hoikõssa matterissa, a sorriapõssa õmmõltii allaa särk tehti õhukesest riidest, aga jämedamast õmmeldi alla (= õmmeldi alumine pool)
Lu hoikka sittsa õhuke sits
Li hoikkaa kartaa saab leikata i peeniil saksiil õhukest plekki saab lõigata ka väikeste kääridega
Li i luiska kuluʙ, meneʙ hoikõpõssi ka luisk kulub, läheb õhemaks
Li väliss on nii hoikka tehtü saija, että kahsi koorta on üheeᴢ vahel on tehtud nii õhuke sai, et kaks koorikut on koos (ühes)
M hoikka jää on uhavod́d́e päällä õhuke jää on (suurte) lompide peal
Lu võtõtaa taitšinaa tükkü i lüüvvää hoikassi tšämmeleekaa, se on tšämmelkakku võetakse tainatükk ja lüüakse peoga õhukeseks, see on paistekakk
Ra hoikad uulõᴅ kitsad huuled
Ra taitškahja õli alt hoikapi, päält õli lad́d́õpi astja oli alt kitsam, pealt oli laiem
M hoikka niku naatti sihvakas nagu putk
P pani peenee pettšelelee, oikaa uhmarõõ nõjalõõ (Kett. 777) rl pani väikese petkeli juurde (peale), nõrga uhmri nõjale
Li hoikka inemin kõhn inimene
Lu lahz on hoikka, õmmaa pääᴅ eb või kantaa laps on nõrk, ei suuda oma pead kanda
L oikkõni, oikkõni, kuhyõ miε jäin tšülmälie tšülälie rl mu õrn(ake), mu õrn(ake), kuhu ma jäin külma küla peale (= võõraste hulka).
Vt. ka hoiskia