[VOT] Vadja keele sõnaraamat

aittüü J-Tsv. ah (teie), oh, ai | vn ах (вы), ой
aittüü hoonoᴅ, et tüü õõ parõpõᴅ ah teie halvad, ei ole te paremad!

altiaᴢ K L P Kõ (Kett.) haltiaᴢ K Lu Li Ra haltias J-Tsv. haltijaᴢ (Lu), g altiaa: haltiaa ~ haltijaa Lu, pl altiahsõᴅ Kett. haldjas | vn дух, сверхъестественное существо
Li mikä se on haltiaᴢ, ts̆enniit tätä ep tää, ep kõnzaid õõ nähnü. no duumataa s̆to tämä piäb õlla .. mokomaᴅ pitsäᴅ sõvaᴅ päällä ja pittšä [sic!] ivussiijeka mis on haldjas, keegi teda ei tea, pole kunagi näinud. Kuid arvatakse, et ta peab olema .. niisugused pikad rõivad seljas ja pikkade juustega
K õlivad üväd i pazgad altiaaᴅ olid head ja halvad haldjad
L altiaᴢ on paska heŋki haldjas on paha vaim
Kõ altiaᴢ on paha voima haldjas on kuri jõud
L jõka paikkaza on altiaz iĺi peremmieᴢ igas kohas on haldjas ehk peremees
L i merez on haltiaad i maall on haltiaᴢ nii meres on haldjad kui ka maal on haldjas
Lu veez õli haltiaᴢ vees oli haldjas
R riigaz on haltiaᴢ rehes on haldjas
J mee va jõgõlõ, haltia tõmpaab vettee mine vaid jõele, haldjas tõmbab vette
L altiaaᴅ ne alpaavaᴅ haldjad, need halvavad
Lu hulkup paĺĺa päi niku haltiaᴢ hulgub paljapäi (ringi) nagu haldjas
L kuo altiaad daavissavaᴅ majahaldjad painavad
L õlivat saunaa altiaaᴅ olid (olemas) saunahaldjad
L õjaa altiaaᴅ ojahaldjad
L metsää altiaaᴅ metsahaldjad
Lu meri haltiaᴢ sitä peĺĺättii merehaldjas, seda kardeti.
Vt. ka koto-altiaᴢ, meri-altiaᴢ, mettsä-altiaᴢ, sauna-haltiaᴢ, vesihaltiaᴢ

hoono R-Lön. Lu Li J (Kett. Len.) huono ~ χuono (P) oono K-Ahl. R-Lön. Ху́онъ K-reg₂ Хуонь Pal₂ Гоно Tum., g hoonoo Lu J
1. halb, paha; Tum. kuri, tige | vn дурной, худой; злой
J aittüü hoonod, et tüü õõ parõpõᴅ oh teie halvad, ei te ole paremad!
P a siä nõizõt kazõtta karissamaa i idgul menemää χuonua miess ettsimää rl (pulmaitkust:) aga sina hakkad (rohult) kastet (maha) varistama ja lähed nutuga halba meest (= abikaasat) otsima
P en nõõ χuolimaa χuonua säätä ma ei hakka hoolima halvast ilmast
R hoono elämä ~ oono elämä (Lön. 186, 187) halb elu
2. kurivaim, kurat, põrguline; veehaldjas | vn дьявол, чёрт; водяной
J mees da hoono mees ja kurivaim
Lu se bõllu hoono, se õli suur kala see polnud veehaldjas, see oli suur kala
■ Li hoono kala ~ Lu hoono treŋki (vesi)kiil
Lu hoono korenta tondihobu (kiililiik).
Vt. ka vesi-hoono

inottaa P M Kõ Lu Li J (Kett. K-Ahl.) inotta J-Must. J-Tsv. inottaaɢ I, pr inotaʙ Kett. K P M Kõ Lu Li I inotõʙ Li J, 1. p inotan K-Ahl., imperf inotti Lu Li J hrl impers
1. vastik hakata v. olla, vastikust tekitada, iiveldama ajada | vn вызывать, вызвать отвращение, омерзение, тошноту, мутить
J inotõp päält kattsoa, ku juumõri õhsõnõʙ on vastik pealt vaadata, kui joodik oksendab
J haisõva paikka inotõb menne haisvasse kohta (= majja v. peresse) on vastik minna
J määkõss šiška inotõb võtta tšättee mädast nartsu on vastik kätte võtta
J alki inotta sita haizuss sitahaisust hakkas vastik
M mato minnua nii inotaʙ, etten või päälee vaattaa madu on mulle nii vastik, et ma ei või peale vaadata
Kõ pok̆koinikka inotaʙ surnu tekitab vastikust
Lu minnua nii kõvassi inotti, miä õhsõntaazin mind ajas nii väga iiveldama, ma oksendasin
P minua inotap kas süömiin see toit ajab mind iiveldama
2. vastikuks teha, vastumeelseks muuta | vn делать, сделать противным, отвратительным
Lu kapusaa matokkõizõt süütii kapusaᴅ, varvad jääväᴅ, ku inotap senee kapusaa kapsaussid sõid kapsad ära, (paljad) rootsud jäävad (järele), küll teeb vastikuks selle kapsa
Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed muudavad ilusagi tüdruku vastumeelseks.
Vt. ka inota, inotõlla

kehno Kett. K P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (U L) kehn K ḱehno J Ku kõhno, g kehnoo K Lu J I
1. halb, paha; vilets, kehv | vn плохой, дурной, скверный, скудный, худой, слабый
Lu inemizel on kahs tappaa: üvä i kehno inimesel on kaks loomust: hea ja halb
M üväd on koolluuᴅ, jäännüüd [sic!] on kehnoᴅ kk head on surnud, jäänud on (ainult) halvad
M vanapalõõ poigalõõ antõ üvää opõzõõ, tõizõlõõ vähä kehnopaa, kõlmattomalõõ kõikkinaa kehnoo (Set. 1) vanimale pojale andis hea hobuse, teisele veidi halvema, kolmandale sootuks halva
Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed teevad ilusagi tüdruku vastumeelseks
M elä äńtšää kehnoa ińehmiissä ära puutu halba inimest
M I kehno inehmine ~ Kõ kehno inehmiin ~ Lu Li kehno inemin ~ Ra kehno inimin halb inimene
M üvä elo ińehmiissä ilogoitaʙ, a kehno elo päiväzä vaas̆saa vanagoitaʙ vs hea elu rõõmustab inimest, aga halb elu teeb päevas vaksa vanemaks
M meńä voon õli kehno voosi möödunud aasta(l) oli halb aasta
Lu ku päivä laskõõb i punõtiʙ, se tääp kehnoa ilmaa kui päike loojub ja punetab, see ennustab halba ilma
Lu ko rihez oŋ kehno luhti, siz miä avvaan uhzõõ vai akkunaa kui toas on halb õhk, siis ma avan ukse või akna
Lu nain on kehnoo tervüükaa naine on kehva tervisega
Lu mill on kehno mälehtüᴢ mul on kehv mälu
Lu ampajeekaa on kehno kaupp, alumaizõd evät kestä hammastega on kehv lugu, alumised ei pea vastu
Lu ammaz vizgattii üli pää ahjoo pääl i jutõltii: kehnot poiᴢ, rautazõt sihhaa hammas visati üle pea ahjule ja öeldi: viletsad ära, raudsed asemele
S kehnopat sõvat pantii päälee viletsamad rõivad pandi selga
Li tänävootta õli kehno ailipüüttö tänavu oli kehv räimepüük
M unõkkaa pääkaa on kehno tehä tüütä unise peaga on halb tööd teha
M vai sillõ on koton kehno kas sul on kodus halb?
Lu kehno on tervüü perässä tervise poolest on (asi) halb
I kehno li sillõ, liittsa algaʙ valkõhtussaɢ kas sul on halb (olla), (et) nägu hakkab valgeks minema?
I men̆nii mettsää, i millõõ tuli jo kehno läksin metsa, ja mul hakkas juba halb (= algasid valud)
2. subst halb, paha | vn зло, худо
M täm pajatti, što tehtii paĺĺo kehnua ta rääkis, et (posimisega) tehti palju halba
Lu kõikkõa võib ühes perreez õlla, üvvää i kehnoa kõike võib ühes peres olla, head ja halba
3. kõhn, lahja | vn тощий, худой
M jumala tšüzüp surmalta: missi siä nii kehno õõt jumal küsib surmalt: miks sa nii kõhn oled?
M ai ku on kehno: luu ja nahka oi, küll on kõhn: (nagu) luu ja nahk
M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk see on nii kõhn nagu surmakutsar
4. lahja, vesine | vn водянистый, жидкий, слабый
M õlut tuli kehnossi õlu lahtus (õlu muutus lahjaks)
5. vanapagan, vanakuri | vn нечистый, чёрт
I kehnoo jältšilöilee puuttujee sattusin vanakurja jälgedele
■
Lu ku kehnoo silmääkaa inemin tuõb vassaa, sis kazel on kehno vasuᴢ, ep saa mennä tüχ́χ́ee, a ku meeᴅ, tuõʙ õnnõtuᴢ kui paha silmaga inimene tuleb vastu, siis on see halb enne, ei tohi tööle minna, aga kui lähed, tuleb õnnetus
M nät ku tuli kehno tunni, etti piti nikastuttaa tšäsi, nüd en saa mit̆täit tehä näe, kuidas tuli õnnetu juhus, et pidi(n) nikastama käe, nüüd ei saa (ma) midagi teha
Lu tämä õli kuzõss kehno tal oli põiepõletik
Li teeb kehnoa ajab iiveldama

kohokoorin Lu Ra J koho-kooriin J-Tsv., g kohokoorizõõ lahtise koorikuga (leiva kohta) | vn с отставшей корочкой (о хлебе)
Lu ku leipä eb õõ üvässi nõiznu, sis tuõp kohokoorin kui leib pole hästi kerkinud, siis tuleb lahtise koorikuga
Lu märänneᴅ leivät tetši, kohokoorizõᴅ tegi halvad leivad, lahtise koorikuga

koolla Kett. K P M Kõ S Lu Li J (L Ra Ku) kuolla K Po (Al. L P V Kr) kùolla Po kooll J-Tsv. koollaɢ I, pr koolõn Kett. K M Kõ S Lu Li Ra J kuo-lõn K L P kùolõn Po koolõõn M koolen K-Ahl. Ku kuolen Kr, imperf koolin K M Kõ Lu Li J kooliin K Kõ kuolin K V kuoliin K P kùolin Po kuulin Lu surra | vn умирать, умереть
S kui koolõʙ, sis pannaz õlkõijee päälee kui (inimene) sureb, siis pannakse (ta) õlgede peale
Lu mõnikkaat koollaa varraa mõned surevad vara (= noorelt)
Lu üväd inemized on kooltu, a kehnod on jäätü kk head inimesed on surnud, aga halvad on jäänud
I tämä tšut́ ep koolluɢ ta oleks peaaegu surnud
I pöörtüüᴅ sihessaaɢ rõhgaa, jaksad i koollaɢ oled niivõrd tugevasti vingumürgistuses, võid surragi
I siä õõd elokaz iĺi koolluɢ oled sa elus või surnud?
I viisi lassa on eloza, a viisi koolluuᴅ viis last on elus, aga viis on surnud
J emä kooli kooluissi rl ema suri ära
J raŋkõssi koolõma rasket surma (raskelt) surema

koosi Lu Li J, g koozii J viis, komme, harjumus, käitumine | vn привычка, нравы, манера
J jõkall inimizell õma koosi igal inimesel omad kombed (oma komme)
Lu täll om mokoma koosi: ku pajataʙ, ain nõssõõp pihtoja tal on niisugune harjumus: kui räägib, (siis) kehitab aina õlgu
J mokomõd barišnikaa kooziᴅ niisugused parisniku kombed
J migä märänne koozii saanu missuguse halva kombe (külge) saanud!
J duratskoi koozii saanu: kui umalaa, ni tširoskõõma (on) rumala kombe saanud: kui (jääb) purju, nii (hakkab) vanduma
J paha inimin, paha koosi halb inimene, halvad kombed (halb käitumine)
Lu ku ep tee üvässi tõizõllõ, siiz jutõllaa: täll on kehno koosi kui ei käitu teise suhtes hästi, siis öeldakse: halb käitumine
J pärittü koosi päritud komme
■
Li tänävä on niku pühää meno (~ pühää koosi): emme tee tüütä täna on nagu püha moodi: (me) ei tee tööd
Lu müü emmä õõ ühtä koosia me ei ole ühtemoodi
Lu õli baaba, kurpukaz õli, niku paganaa koosia oli vanaeit, oli rõugearmiline, nagu õela loomuga
Li om märtšää koosia on märjavõitu

kurja K-Ahl. R-Lön. P M Lu Li Ra Kr (K-Al. K-Sj.) kurjõ J-Tsv. kurǵe Kr Ку́рья Pal₂ K-reg₂ Ii-reg₁ Курья́ Ii-reg₁ Куррья Pal₁ Ii-reg₁, g kurjaa Lu Li J kurja J
1. halb, paha, kuri; vilets, kehv | vn плохой, дурной; худой
M näväd eb bõltu kurjad rahvaaᴅ nad ei olnud halvad inimesed
L kurjall ilmall et saa mittää kujalla tehä halva ilmaga ei saa (sa) väljas midagi teha
Li kui sill on kurja elo, kehno elo küll sul on halb elu, vilets elu
Li küll sill on kurjaᴅ päiväᴅ küll sul on viletsad päevad (= vilets elu)
P kurja tuuli vinge (kuri) tuul
2. subst kuri, halb | vn зло
Lu lahs nõõp kurjaa tetšemää laps hakkab kurja tegema
3. subst nurjatu, raisk (sõimusõnana) | vn негодяй, негодник, окаянный (бранное слово)
J tuõt siä, kurjõ, kottoo kas sa, nurjatu, tuled koju!
J aissiä kurjõ, et siä õõ parõp, vet pani lühzikoo (piimäkaa) ümper ah sa raisk, ei ole sa parem, lõi (= lõid) ju lüpsiku (piimaga) ümber
4. Pal₁ Ii-reg₁ torm | vn буря.
Vt. ka kuri, kurjato

lotina Lu lotin J-Tsv., g lotinaa J kolin; kära, müra | vn стук, грохот; гам, шум
J õvvõz mikäle lotin, tait lehmet päästi tšüttšess väĺĺä (kinnises sise)õues (on) mingi kolin, vist pääsesid lehmad kütkest lahti
Lu ennee õltii kehnot teeᴅ, ajõttii rattajõkaa, siäl õli lotina ennemalt olid halvad teed, sõideti vankritega, seal oli (siis) kolin
Lu ku vätši teep tüütä, siäl on lotina kui inimesed teevad tööd, (siis) seal on kära-müra.
Vt. ka lätinä

paska¹ Kett. K L P M Lu Li (Ränk U Ra) pask Kett. J-Tsv., g pazgaa P J
1. pask, kõnek. sitt | vn кал, испражнение, простор. дерьмо
J mitäle kõig lehmed ajõ pazgõlõõ miski ajas kõik lehmad pasale
Lu siä et tää ni paskaa sa ei tea (mitte) sittagi
2. adj., subst halb, paha, vilets; kuri | vn плохой; злой; плохое, зло
J meet siä kazell pazgõll ilmõll mettsä lähed sa selle halva ilmaga metsa?
K õlivad üväd i pazgad altiaaᴅ olid head ja halvad haldjad
J arga opõizõka om pask tšüntä kartliku hobusega on halb künda
P mill on elämine paska mul on elu vilets
P täll on paska silmä tal on kuri silm
K mitä miä sillõ nii paĺĺo paskaa tein että siä minua nõõd lõikkaamaa mida ma sulle nii palju halba tegin, et sa hakkad mind tapma?
K nõita võisi tehä üvää i paskaa nõid võis teha head ja halba
P sein obaχkoi, nõisi millõõ paskaa tetšemää sõin seeni, mul hakkas halb
3. pl räbu, (raua- jne.) puru | vn шлак, лом
M siεll on süed i rav̆vaa pazgaᴅ, paj̆jaa siha on siεll seal on söed ja rauaräbu, (sepa)paja koht on seal
4. kurat, paharet | vn дьявол, чёрт, чертёнок, бес
M kukkõ laulastii, mentii nee pazgad väĺĺää (kui) kukk laulis, (siis) läksid need paharetid välja
■
M pir̆ruu paska õli pahuutta vassaa juudavaik (kõnek. juudasitt) oli (kõige) paha vastu
M pir̆ruu paska õsõttii tšerikossa juudavaiku osteti kirikust
Ku piruu paska juudavaik.
Vt. ka ravvaa-paska
Vt. ka pagana, paganikko, paha, pahain, pahalain, pahamutka, pahan, pahapoika, pahapooli, paharätte, paholain, pahõlainõ, paskapooli, perkele, piru

sika Kett. Ränk K L P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku (vdjL R Ja Ma) sigga ~ sihkka ~ śihka Kr Си́ка K-reg₂ Ii-reg₁ Сикка Pal₂ Сика Tum., g sigaa Kett. K L P M Lu Li Ra J I siğgaa M Kõ S Ja I siga | vn свинья
Kõ siğgaa õsan i sika teep pieniä põrsai ostan sea ja siga toob (teeb) väikseid põrsaid
M mõnikkaal sigal on neĺĺitõššimii nännii mõnel seal on neliteist nisa
M sika õli i kahs sigaa poikaa oli siga ja kaks põrsast
M sika röhgäʙ siga röhib
M sika tõŋkaab maata, nen̆nääkaa siga tõngub maad kärsaga
M sigal on arjassõᴅ seal on harjased
M meil sik̆koo ep kaitsõttu, jõka peremeeᴢ piti kotonn meil sigu ei karjatatud, iga peremees pidas kodus
Lu siä õõᴅ juumarätte, sinnua saab viijjä sigaakaa karsinaa sa oled joomakalts, sind võib seaga (ühte) sulgu viia
J võtõtaa sigass veri, tehää kakku mokoma vereekaa, pannaa ahjoo võetakse (tapetud) sealt veri, tehakse käkk, niisugune verega, pannakse ahju
J karjõ on suuriõ sikojõ, a tõin on sigaa põrsait rl on kari suuri sigu, aga teine on seapõrsaid
M lohmip süüvvä niku sika lohmib süüa nagu siga
Kõ se on täünn niku sika see on täis (= purjus) nagu siga
Ra niku sika, kagla oŋ kaŋkaa, ühsluin nagu siga, kael on kange, paindumatu (ühest luust)
Lu meez ja nain on sika ja sitta kk mees ja naine on (nagu) siga ja sitt
J eletä niku sigat pahnaᴢ elavad nagu sead pahnas
Lu lottukõrva sika on üvvää sukkua lontkõrv siga on head tõugu
M taitaa puuttu sõlmu sika, ep kazva sinne nii tänne, iz̆zee sööʙ, a ep kazva vist juhtus (meile) kidur siga, ei kasva sugugi, ise sööb (küll), aga ei kasva
Ra sell õllaa tšäed roojaz niku sigaa jalgaᴅ sel on käed mustad nagu sea jalad
S Lu mettsä sika metssiga
Lu emikko sika ~ sika emikko emis, emasiga
Lu sika kulli kult, isasiga
Li naitõttu sika kohitsetud siga
M sigaa poika ~ sika poika seapõrsas
K sigaa nenä sea kärss
J sigaa arjõ seaharjas
J siga rakko seapõis
Lu sigaa sappi seasapp
K sigaa liha sealiha
I sigaa razva searasv
Lu sigaa pekki seapekk
M siğgaa rooka seasöök
I siğgaa roho soovõhk, seavõhk
Lu sika karsina ~ sigaa karsinõ seasulg
Lu sika kaukalo seaküna
■
L se on sigaa suku see on halb suguselts (= need on halvad inimesed)
Lu tšen sitä tahoʙ, ku tämä on tšihuttanu sigaa rookaa kes seda tahab, kui ta on keetnud halva toidu (on keetnud seasööki)
M täm on siğgaa rookaa tehnü tal on kõik segi nagu puder ja kapsad
J sigaa sorkk seasõrg (sõlm).
Vt. ka emikkosika, emäsika, isä-sika, kullisika, meespool-sika, mettsäsika, peensika, sukusika, sõlmusika, tšezikkosika

tapa L P M Kõ Lu Li J, g tavaa J (L) tava J tav̆vaa M tava, komme; eluviis; iseloom, loomus | vn обычай, манера; образ жизни; нрав, характер
Kõ tõin rahvaz i tõin tapa teine rahvas ja teised tavad
J kõikkina tõizõll tavall ja koozill eletä ku müü igati teisel taval ja viisil elatakse kui meie
L sinuu tavaakaa liep taugõta sinu eluviisiga võib kärvata
M vanall johorkoll õltii õmat tavaᴅ vanal Johorkol olid omad (ebausu)kombed
M mii tapa on tallikkõnnõ, see leeb emälampaanna vs milline loomus on tallel (tallena), see on (ka) vana lambana
Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed muudavad ilusagi tüdruku vastumeelseks
Li täüz meeᴢ, i suuri, i kõik üväᴅ ne tavaᴅ (ta on) täismees, on suur ja (tal on) kõik head kombed
J tšüläs suudita noorikka, noorikaa tappa külas mõistetakse hukka noorikut, nooriku käitumist
Lu jeka inemizel on oma tapa igal inimesel on oma iseloom
Lu jõkahiin on omal taval, eb õõ tapa ühellaajõn, tšell on millin igaühel on oma iseloom, ei ole iseloom ühesugune, kellel milline on
Lu inemin omassa tavassa eʙ mee kuhõõkaa inimene ei pääse oma iseloomu eest kuhugi (= inimene ei saa oma iseloomu muuta)
Kõ täll on üvä tapa tal on hea iseloom
M täll on pehmiä tapa, täm on üvä inehmin tal on pehme loomus, ta on hea inimene
Li tämä on nii kehnoo tavakaa, jot eb milleinkaa inemin tälle näütti ta on nii halva iseloomuga, et ükski inimene talle ei meeldi
J peh́miä tavaka meeᴢ pehme iseloomuga mees.
Vt. ka sala-tapa

tarttuvain Lu tarttuvõin J, g tarttuvaizõõ: tarttuvõizõõ J nakkav, nakkus- | vn заразный
Lu pahhaizõt taudit tarttuvaizõᴅ halvad haigused on nakkavad
Lu veri süätauti on tarttuvain tauti verine kõhutõbi on nakkav haigus