[VOT] Vadja keele sõnaraamat

emäntä K-Ahl. M Lu (Kõ-Len.) ämmant Kr, g emännää: emännä Lu-Must.
1. M Lu perenaine, -emand | vn хозяйка
2. emand, proua | vn госпожа, барыня
Lu kupsa emännä poika, õle meilä öötä (Must. 158) kaupmeheemanda poeg, ole meil ööd
■
Kõ põlvii kummartattii i pajatattii: maa izäntät, maa emäntät, teile puhas võraa (Len. 216) põlvini kummardati ja öeldi: maahaldjad (maaisandad, maaemandad), teile puhas ohver
K tueb purje puhtaita, purjeeza puhas emäntä (Ahl. 98) rl.
Vt. ka emätä, emätännaa, emätännain

isäntä R-Reg. Lu (K-Ahl.) isänt J-Tsv. izäntä (Kõ-Len.) isand ~ issand ~ iisentä Kr, g isännää isand, peremees, omanik | vn хозяин, владелец
Lu se on rikkaa taloo isäntä see on rikka talu peremees
R peremies pere isäntä (Reg. 33) peremees, pereisand
Lu alusõõ isäntä laevaomanik
■
Kõ põlvii kummartattii i pajatattii: maa izäntät, maa emäntät, teile puhas võraa [= võra] (Len. 216) kummardati põlvini ja öeldi: maaisandad, maaemandad [= maahaldjad], teile puhas ohver.
Vt. ka peree-isäntä
Vt. ka izätä

matka Kett. R-Eur. P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (K Ja-Len.) matk K J-Tsv., g madgaa P M Kõ Lu J teekond, reis; | vn путь, путешествие
J matka pittšä, tee roojakõᴢ rl teekond pikk, tee porine
J meil õli matka tultava rl meil oli tee(kond) ees
Lu teill on matka tultu teil on tee(kond) seljataga
Ra oroi joχsi, matka joutu rl täkuke jooksis, tee(kond) edenes
Lu nõisi perrää suurõõ madgaa haukkaamaa hakkas pärast pikka (suurt) teekonda sööma
K tšäüs ain pittšii matkoi käis aina pikkadel teekondadel
K pittšää matkaa tulimma tulime pikka teed (= olime pikal teekonnal)
J harkita pittšä matka sammutakse pikka teed
Li miä tahon sillõ üvvää matkaa, õnnõlliissõ matkaa, õnnõlliissõ teetä ma soovin sulle head reisi, õnnelikku teekonda, õnnelikku teed
Kõ aika, marja, matkaa mennä rl (on) aeg, armsam, teele asuda (minna)
Lu mehed jo laadiustii matkaa mehed juba seadsid end teele (minema)
Lu miä meen matkaasõõ ma lähen tee(konna)le
Lu tämä on matkõᴢ ta on tee(konna)l
P miä madgass tulin ma tulin tee(konna)lt
M eellä pajatattii vana rahvaz nii: pittšää matkaa elä ruta mennä tuhkapäivää päivännä ennemalt rääkis vanarahvas nii: pikale tee(konna)le ära rutta (minna) esmaspäeva(sel) päeval
M kõikkõa võiʙ tek̆kauta pittšäz madgaᴢ pikal tee(konna)l võib kõike juhtuda
J miõn [= mie õõn] tullut pitšäss madgassa ma olen tulnud pikalt teelt
J taaz meep sinne, kaukaa matkaa taas läheb sinna, kaugele teekonnale
Lu opõn ku tuõb madgõssa, on higõᴢ, sis piäp tallottaa kui hobune tuleb sõidust (teelt), on higine, siis peab (teda) kõnnitama
■
Lu kunnõ piεttä matkaa kuhu te lähete ~ kuhu te olete teel?
Lu miä ookazin, saan mennä matkaa ma puhkasin, (nüüd) võin (jälle) liikuda (käima hakata).
Vt. ka kaukamatka

meri-altiaᴢ P meri-haltiaᴢ Lu merehaldjas | vn (морской) водяной
P õlivad meri-altiaad merezä meres olid merehaldjad
Lu meri-haltiaᴢ, sitä peĺĺättii, pajatattii, što tõmpaab meree põhjaa; ivusõᴅ alla põlviõ pitšäᴅ, niku inemin merehaldjas, seda kardeti, räägiti, et (ta) tõmbab merepõhja; juuksed allapoole põlvi pikad, nagu inimene

nähä L P M Kõ S Lu J (Kett. R U Li Ra Ku Kr) nähäɢ I näh́h́ä Lu näh́he J-Tsv. nätä Kett. K M Kõ nätäɢ (I), pr näen K U L P M Lu Ra J Ku nään K L Lu Li J näjen Kett. P Kr nägen K nähen Ke näj̆jee vdjI näjän Kr Нэ́енъ K-reg₂ Нэенъ Pal₁, imperf näin L P M Kõ Lu Li J Ku näi I neijen Kr
1. näha | vn видеть, увидеть
Lu tämä kehnossi näeʙ ta näeb halvasti
I või siä et näeɢ, što miä mak̆kaa kas sa ei näe, et ma magan
Lu nenä õttsaa näeᴅ, a iä õttsaa ed näe vs ninaotsa näed, aga elu(ea) otsa ei näe
K nüd jo miä sinua aikaa en nähnü nüüd pole ma sind juba ammu näinud
Lu pajattamizõõ pajatattii, a nätšemää en trehvanuᴅ räägiti küll, aga nägema (ma) ei sattunud
Lu i nään unõᴢ, minuu taattõ on toožõ siin ja näen unes, (et) minu isa on ka siin
Lu näin märänee unõõ, en tää mitä leeʙ nägin halba und, ei tea, mis tuleb
Lu miä en taho tätä silmii näh́h́ä ma ei taha teda silmaga(gi) näha
P miε sinua en taho nähä silmää õttsaza ma ei taha sind silmaotsas(ki) näha
Kõ miε tätä silmiiz en nähnü ~ M miε tätä i nätšemässä en nähnü ma ei näinud teda sugugi
Lu tämä nätšemissä näeʙ, ebõ·õ tükkünää sõkkõa ta midagi (ikka) näeb, ei ole päris pime
Lu kuulõmissa miε kuulin, a nätšemissä en nähnü ma midagi (ikka) kuulsin, aga ei näinud midagi
Lu nätšemizee en nähnüᴅ (ma) ei näinud sugugi
J miε vaa nätšemizee näin, tšiiree meni müütää ma vaid vilksamisi nägin, läks kiiresti mööda
Lu miε nätšemizel näin, a en tuntõnnu ma nägin küll, aga ei tundnud (ära)
Lu se lahs kazvap silmää näheᴢ see laps kasvab silmanähtavalt (silma nähes)
2. näha, tunda, tunda saada | vn видеть, увидеть, узнавать, узнать, познавать, познать
M kõikkõa on nättü mentüisiz voosiza, üv̆vää i kehnua kõike on nähtud möödunud aastate jooksul, head ja halba
Kõ emä nätši suurõd vaivaᴅ rl ema nägi suured vaevad
Lu siä tänävä nältšää nääᴅ sa saad tänavu nälga näha (näed tänavu nälga)
Li siiz müö siäl tšülmää näimme paĺĺo siis me saime seal palju külma tunda

põlvii Kett. Kõ-Len. adv. = põlvillaa
Kett. eittääp põlvii laskub põlvili
Kõ põlvii kummartattii i pajatattii: maa izäntät, maa emäntät, teile puhas võraa, mille puhas terveüs (Len. 216) põlvili (olles) kummardati ja öeldi (= paluti): maaisandad, maaemandad (= maahaldjad), teile puhas ohver, mulle puhas (= tugev) tervis

riitoa (Ra), pr riion, imperf riitozin riielda | vn браниться, побраниться, ссориться, поссориться
mitä siäl pajatattii, mitälee mörü õli siäl, riiottii vai mitä mida seal räägiti, mingi kära oli seal, riieldi või mis?
Vt. ka rid́d́õlla

starikka K L P Kõ Lu J I (M) starikkõ M Lu Li J, g starikaa Lu, pl starikaᴅ I
1. vanamees, taat | vn старик
J kase õli pikkõra·iškuin, la·ihukkõ·in no maailmaa teräv i hodukõs starikkõ see oli väike kõhnuke, kuid väga terane ja vilgas vanamees
Kõ pajatattii, jumal tšäüs maata möö starikkann räägiti, (et) jumal käis mööda maad vanamehena
Lu herra alki starikkaa kepilä seltšää müü lüüvvä mõisahärra hakkas taati kepiga mööda selga peksma
Lu se starikka on pitšää parraakaa see vanamees on pika habemega
J staruhh jäi kottoo riht lämmittemää i süümiss valmissõmaa starikõllõõ eit jäi koju tuba kütma ja taadile sööki valmistama
P meill õli tšüläz vana starikka meil oli külas vana taat
J hihitteep starikkojõõ viittää nagraa kihistab vanameeste kombel naerda
2. I pl vanarahvas | vn старики.
Vt. ka pärestarikka

surma Kett. K-Ahl. L P M S Po Lu Ra J I (U) surmᴀ Ku surm J-Tsv. Су́рма Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁, g surmaa U P M Lu Ra J surm | vn смерть
I miä koollag ved́ en tahoɢ, a surma tuõbõ ma ei taha ju surra, aga surm tuleb
M jumal näed ev võta min̆nua, en koolõ, ebõ·õ millõõ surmaa jumal, näed, ei võta mind, (ma) ei sure, pole mulle surma (määratud)
P surma tuli dai vei surm tuli ja viis
J surma tuõb oottamatta surm tuleb ootamata
Lu ättšinäin surma tuõb ilma tautia äkiline surm tuleb ilma haiguseta
Ku liikkujall on liikᴀ surmᴀ kk liikujal(e) on surm liigne
Ra katil on iloᴅ, a iirel on surma vs kassil on pidu, aga hiirel on surm
L iezä surmaa tahtõ kunikas poigad naittaa kuningas tahtis enne surma poegadele naised võtta
S pajatattii, što per̆rää surmaa kot̆too tšäüsi räägiti, et pärast surma käis (surnu vaim) kodus
M naizikoo piti pit̆tää surmaa päiväässaa povonikkaa pääzä naine pidi surmapäevani tanu peas kandma
M surmaa sih̆haa et tää surma kohta (sa) ei tea
M mikä õli täm̆mää surmaa süü mis oli tema surma põhjus?
Lu vätši duumõttii, što tämä saap surmaa senee õpõzõõkaa rahvas arvas, et ta saab selle hobusega surma
Lu tetši enel surmaa (ta) tappis enese ära
M tätä pääsettii surmalta ta päästeti surmast
M õm̆maa kazvatattu unukka tappõ surmalõõ oma kasvatatud lapselaps tappis (ta) ära
Lu jürü tämää ampu surmaassaa välk lõi ta surnuks
J ep see koollu õma surmaa ei see surnud loomulikku (oma) surma
I siä koolõd eb üv̆vää surmaa sa ei sure õiget surma
J kooli märännee surmasõ (ta) suri hirmsat surma
M tänänn õlin surmalla suuza, a veel bõllu lootu surmalõõ täna olin surmasuus, aga veel polnud loodud surmale
Lu tänävä surma õli suu pääl, a veel eb õllu lootu surmassi täna oli surm suu juures, aga veel ei olnud (ma) surmaks loodud
■
M surma rippu niitii päällä hing oli niidiga kaelas ~ surm oli silmade ees
J surm om pihoᴢ surm on käes (= inimene sureb varsti)
J meill uzgota, jot ku va vaski mato niglaaʙ, siiz on surm tšäeᴢ meil usutakse, et kui vaid vaskuss salvab, siis on surm käes
Lu jo on surma sellää takan juba on surm selja taga (= juba surm läheneb, juba on üks jalg hauas)
J surmaa tšättee menemä surema
J surmaa näkoin surma nägu (= inimene näeb halb välja)
M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk see on nii kõhn nagu surmakutsar.
Vt. ka epä-surma, nältš-surma, ättšisurma

trehvata Li Ra (Lu) trehvõt J-Tsv., pr trehvaan Li Ra J, imperf -azin Li -õzin Lu J sattuda, juhtuda | vn попадать, попасть, случаться, случиться
Lu siin paikkõs trehvõz õlõmaa tuttu ohotnikkõ siin läheduses (siin paigas) juhtus olema (talle) tuttav jahimees
Li trehvazin menemää stanttsaasee juhtusin raudteejaama minema
Ra trehvaad nätšemää sutta (vahel) juhtud nägema hunti
Lu pajattamizõõ pajatattii, a nätšemää en trehvanuᴅ räägiti küll, aga nägema ei sattunud

tšuudittaa K L P M S Lu Ra (Li) tšudittaa M tšuudittaaɢ (I), pr tšuuditaʙ K tšuuditaaʙ P M I tšudittaaʙ M, imperf tšuuditti K Li tšuudittii L I
1. kummitada | vn чудиться, привидеться
K peltšäziväd etti pokoinikka tšuuditaʙ (inimesed) kartsid, et surnu kummitab
P kalmoiš tšuudittaaʙ surnuaias kummitab
S pajatattii sitä, što riigaz on riigaa pappi, kõõz niku tšuudittaab riigaᴢ, pellättii mennä räägiti seda, et rehes on rehehaldjas, vahel nagu kummitab rehes, (seepärast) kardeti minna
I meilä kooza tšuuditti rõõhgaa meil majas kummitas kõvasti
2. jõulusandiks käia | vn ходить ряжеными
L jeka õhtagonn tšuuditõttii igal õhtul käidi jõulusandiks (enne kolmekuningapäeva)
Ra minuu karvain se meni tšuudittamaa, tšen õli uhkaa, eb mennü minutaoline, see läks jõulu-sandiks, (aga) kes oli uhke, (see) ei läinud.
Vt. ka tšuudia

tuhkapäivä P M Kõ S I (Len.) tuhka-päivä K-Ahl. tuhkõpäivä M (Kett.) esmaspäev | vn понедельник
S per̆rää nätilpäivää on tuhkapäivä pärast pühapäeva on esmaspäev
Kõ tuhkapäivä lukõass õnnõtoo päivä esmaspäeva peetakse õnnetuks päevaks
M eellä pajatattii vana rahvaz nii: pittšää matkaa elä ruta mennä tuhkapäivää päivänä ennemalt rääkis vanarahvas nii: pikale tee(konna)le ära rutta minna esmaspäevasel päeval
■
M tšistõi tuhkapäivä suure paastu esmaspäev

upota L P M S Lu (Kett. K-Ahl. K-Al. R-Lön. Kõ) upotaɢ I, pr uppoon K uppuon P, imperf uppozin Lu J, 3. p uppojõõ I uppuda | vn тонуть, утонуть
I et tunnõg rüvetäɢ, too uppooᴅ (kui) sa ei oska ujuda, siis upud
S ain pajatattii, što järvi-emä võtti täm̆mää, tšen uppoᴢ aina räägiti, et järvehaldjas võttis selle, kes uppus
Lu silmäll bõõ põhjaa, võib upota laukal pole põhja, (sinna) võib uppuda
P õli enne vanall aikaa med́d́ie tšüläzä pienez orgoza ühs mokomain paikka, kuhõ ain iezepii lehmäd da lampaad vajozivad da uppozivaᴅ enne, vanal ajal, oli meie külas väikeses orus üks niisugune koht, kuhu varem lehmad ja lambad ikka vajusid ja uppusid
M meni vene ümperikkoa i uppozivad viimiizee meheessaa paat läks ümber ja nad uppusid viimse meheni
M naizõd eväd uponnuuᴅ, mehed uppozivaᴅ (paadiõnnetuses) naised ei uppunud, (aga) mehed uppusid
I vävüükaa uppojõõvat kah̆hõõ väimehega (koos) uppusid kahekesi
I tahob mennä uppoomaa tahab minna ennast uputama
■
M tšehs leipääsee tehtii süvä aukko, etti sinne uppois kan̆naa muna keset leiba tehti sügav auk, et sinna mahuks sisse kanamuna.
Vt. ka uppoossa, uppua

urvottaa Kett. K L P M S Lu J urvotta J-Tsv. urvottaaɢ I, pr urvotan M urvotõn J, imperf urvotin J
1. (palmipuudepühal, urbepäeval) urvavitstega, pajuurbadega lüüa, urvitada | vn бить вербой (в вербное воскресенье)
P lahzõt tšäüsivät taloi müö urvottamaᴢ lapsed käisid talusid mööda urvitamas
J urpopään urvotõttii, pajuvittsoikaa urvotõttii urbepäeval urvitati, pajuvitstega urvitati
Lu poikalahzõd vaa tšävvää urpopäivää oomnikossa urvottõmaᴢ, tüttölahzõd evät tšäü ainult poisslapsed käivad urbepäeva hommikul urvitamas, tütarlapsed ei käi
S urvotõttii, pajatattii: urpaaᴅ, varpaaᴅ, näteliss võlkaa, sillõõ urpa, a millõõ muna urvitati, öeldi: urvad, varvad, nädalaks (annan) võlgu, sulle urb, aga mulle muna
S tšetä urvotattii, se annap siz mun̆naa enipään keda urvitati, see annab siis (urvitajale) muna lihavõtte ajal
2. peksta, naha peale anda | vn бить, пороть
M võtan vitsaa da sin̆nua urvotan võtan vitsa ja annan sulle naha peale
J urvotõm perzett müü peksan (sind) mööda perset.
Vt. ka urpoa¹

vad́d́a² Lu Ra J (K M S) vadd́a K-Ahl. vad́ja J (Kõ-Len.) vadi K-Ahl., g vad́d́aa
1. vadja keel | vn водский язык
K siiz venäissi vähä pajatõttii, vad́d́aa pajatõttii siis (= ennemalt) räägiti vene keelt vähe, vadja keelt räägiti
Kõ meile on kerkeämp [= kerkiäp] pajattaa soomessi ko näile vad́jaa (Len. 219) meil on kergem rääkida soome keelt kui nendel vadja keelt
Lu nämäd venättä pajattõvaᴅ, a vad́d́aa täätäväd jõka muru nad räägivad vene keelt, aga vadja keelt oskavad peensusteni (iga kübet)
Lu kukkuzis toožõ vad́d́aa pajatattii, puhassa vad́d́aa pajatattii Kukkuzis räägiti ka vadja keelt, puhast vadja keelt räägiti
J kõik pannaa vad́jaa ne tütöᴅ need tüdrukud räägivad kõik vadja keelt
M kase vätši, med́d́ee vätši jo vad́d́aa eb laulattu see rahvas, meie rahvas enam vadja keeles ei laulnud
Lu se on vad́d́aa see on vadja keel(es)
Lu se onõ kõikkinaa vad́d́aa see on täiesti vadjakeelne (= see on puhtas vadja keeles)
2. vadja ala, vadjalaste ala | vn водская земля, территория
Lu kõlmõt tšüllää onõ vad́d́aa, vad́d́alaisii kolm küla on vadja ala, vadjalasi
S mativõõ tšülä on vad́d́aa Mati küla on vadja ala.
Vt. ka vad́d́akko, vad́jakkõ

vad́d́aa Al. Set. K P M Lu J I vad́jaa Kett. adj, indekl vadja | vn водский
M vad́d́aa tšeeltä pajatattii med́d́e izäᴅ i med́d́e izää izäᴅ vadja keelt rääkisid meie isad ja meie isaisad
M hakad ned laulõvad vad́d́aa tšeeltä eided, need laulsid vadja keeles
K vad́d́aa virred veel parapad õlivad eezä, ku nüd venäissi vadja laulud olid ennemalt veel paremad kui nüüd vene keeles (lauldavad)
M vad́d́aa lauloja täättii vadja laule osati.
Vt. ka vad́d́akko, vad́d́akoo, vad́d́alain, vai¹