[VOT] Vadja keele sõnaraamat

eni¹: sg. 1. p. eni Ar., sg 2. p edi L M, sg 3. p ebi L P M Lu Li J I epi J (mina, sina, tema) ei (emfatiseeritud eitusverb ainsuse olevikuvormidega) | vn (я, ты, он, она) не (эмфатический вспомогательный глагол с парадигмой единственного числа настоящего времени)
L edi näe tätä kõrtaiᴅ sa ei näe teda (enam) kunagi
I mit̆täid ebi tulluɢ (mitte) midagi ei juhtunud (tulnud)
Lu suurõs pühäz ebi riijjõllaa suure paastu ajal ei riielda.
Vt. ka eʙ, en

eŋka: sg. 1. p. enka I, sg 2. p etka I, sg 3. p epka I ega (mina, sina, tema) | vn и не (негационный союз, выступающий между однородными членами и имеющий парадигму с формами трёх лиц ед. числа от вспомогательного отрицательного глагола в настоящем времени)
siä ed jaksag i tšävväɢ etka mittäiᴅ sa ei suuda käiagi ega midagi
suuri katto štobõ lumi ep puuttuissiɢ epka tuuli puuttuissigõ suur katus, et lumi ei pääseks ega tuul ei pääseks (sisse).
Vt. ka eiko, eikä

eŋko: sg 1. p eŋko K Li Ra J enko R-Lön., sg 2. p etko M-Set. J I, sg 3. p epko Kett. K L P Lu Li J I Ku ep-ko J-Tsv. ebko J-Must., pl 1. p. emmäko J emko J, pl 2. p. ettäko M J ettako J-Must., pl 3. p. evätko K-Ahl. (vastavat imperatiivivormi vt. sõnaartiklist eläko форму повелительного наклонения см. в статье eläko)
1. ega (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) | vn и не (негационный союз, выступающий между однородными членами и имеющий парадигму с формами трёх лиц ед. и мн. числа от вспомогательного отрицательного глагола в настоящем времени)
Ra miä väsüzin, enepää en või avittaa eŋko pajattaa ma väsisin, enam ei või aidata ega rääkida
J et siä õõ med́d́ee maama, etko med́d́ee laukojainõ rl sa ei ole meie ema ega meie pesijake
Lu tormi vei võrkoᴅ; mentii kattsomaa: ebõ·õ kallaa epko võrkkoi torm viis võrgud; mindi vaatama: pole kala ega võrke
J emmä tulnõ süümiss vartõ, emmäko jooznõ juumiss vartõ rl me ei tulnud söömise pärast ega jooksnud joomise pärast
M emmä möö, ettäko töö ei meie ega teie
2. kas (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) ei | vn не (я, ты, он ~ она ~ оно, мы, вы, они) ли (вопросительно-отрицательная частица с вышеупомянутой парадигмой)
I etko siä tääp pajattaas skaaskoi kas sa ei tea jutustada muinasjutte?
M epko saa teill suojõtõlla kas teil ei saa(ks) end soojendada?
J katsõõb, ebko näü kuza oonõht(a) (Must. 144) vaatab, kas ei paista kusagil (mingit) hoonet
K evätko söö (Ahl. 5) kas nad ei söö?
Vt. ka eiko, eikä, eŋku

enõlõ: sg 1. p -õ J-Tsv., sg 2. p edõõ ~ dõõ J-Tsv., sg 3. p ebõ·lõ R L P ebõlõ Li ebõ·õ M Lu Li J ebõõ M Lu J ebõ Pi-Len. Lu-Len. J-Tsv. enõõk ~ ebiik Kl-Set. ebõ·ĺe ~ ebo·o Ku bõlõ Kett. K U L P M J-Tsv. b́õle J-Must. bõlõɢ I bõõ Kett. K U L P M Lu Li J bõ J-Tsv. boo Ku Эбы́гъ Ii-reg₁ Эбыгь ~ Эïoэ Pal₂ Эïo ~ Эйло Tum. Бэ́ла K-reg₂ Бэла Pal₂, imperf sg 3. p ebõ·llu M Lu Li J-Tsv. ebõ·lluᴅ Lu Ra bõllu K R L M Kõ Lu Li J bõlluɢ ~ bõllugõ I bõlluᴅ P, kond. sg. 2. p. edõllõiᴢ J-Tsv., sg 3. p bõlõiᴢ L M bõl̆lõisi M (mina, sina, tema) ei ole, pole, imperf. (tema) ei olnud, polnud; kond. (sina, tema) ei oleks, poleks | vn (я, ты, он, она) не, нет, не было, не было бы
J kannimokoma boltuška inimiss veel enõõ kuullu niisugust lobisejat inimest ei ole ma veel kuulnud
J ved edõõ pikkarain, jot kaattsoitt häülüᴅ sa pole ju (enam) väike, et püksata (ringi) käid
J siltäin jot siä dõõ kõnsait i nähnü niisugune, et sa pole (sellist) kunagi näinudki
Li nüd enepää ebõlõ tširkkõja nüüd enam ei ole kilke
Lu tämä nätšemissä näeʙ, ebõ·õ tükkünä sõkkõa ta pisut (siiski) näeb, ei ole päris pime
L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui pole leivale risti (peale) tehtud, (siis) kratt võtab (endale)
M ku on taaria sis pannas taaria, ku bõõ, siz vettä kui on taari, siis pannakse taari, kui pole, siis (pannakse) vett
Lu naizõd õlivaᴅ, mehii ebõ·llu naised olid, mehi ei olnud
M eellä doχtoria bõllu vanasti (külas) arsti polnud
I pluugõõ bõlluɢ, adraᴅ õlivaᴅ, mokomaᴅ puizõᴅ adraᴅ raudatru ei olnud, harkadrad olid, niisugused puust adrad
J eb mee päivä, jot edõllõiz umalõᴢ ei lähe päeva(gi mööda), et sa poleks purjus
L laulõizin ja lyõkuttõlõizin, ku bõlõis paha mieli rl laulaksin ja lõõritaksin, kui poleks paha meel.
Vt. ka en, õlla

mie Kr, g miu Kr mina | vn я

miä Kett. Len. K R U L P M Kõ S Ve Po Lu Li J I Ii Ma Ku (Ke Ja) miε L P Kõ Po Lu I mie R J Kr mia I mi P Mḯa K-reg₂ Mià Ii-reg₁ Mïa Pal₂, g minuu K U L P M Kõ Po Lu Li J I Ku min̆nuu I minu M J I miuu Li miu Lu Kr minun R Lu mina | vn я
Lu menin läpi tšülää, naapurisõt tapõltii, miä puuttuzin nätšijäizessi läksin läbi küla, naabrid taplesid, mina sattusin tunnistajaks (nägijaks)
J mietši õlin pulmaᴢ minagi olin pulmas
U jätit siä minuu sa jätsid mu (maha)
R i millõõ tuĺi parapi, praaviuzin ja mul hakkas parem, paranesin
Lu millõ tüü jäi tšezzee mul jäi töö pooleli
U mill ep piä õlutta mulle pole õlut tarvis
Lu mil piäb mennä ma pean minema
Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viie-kuueaastane, kui petrooleum külasse toodi
Li mill vaivatap päätä mul valutab pea
U mill bõõ aikaa mul ei ole aega
L minuu bõlõ, kuhyõ mennä mul pole, kuhu minna
P minua algab janottaa jo mul hakkab juba janu
P muutko vaa näüp kauniš tšiutto milta muudkui vaid punane särk paistab minust
M meez õli vanap minua kuutta vootta mees oli minust vanem kuus aastat
Li jätti tüü minuu kaglaa jättis töö minu kaela
P mene minuu silmiiss vällää kao (mine) minu silmist ära!
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva mul rippus elu nagu juuksekarv(a otsas)
P siε ed õlõ millyõ tšähsijä sa pole minu käskija
M elä millõõ ampaita praavita kk ära mul hambaid paranda ~ ära puhu mulle hambasse (= ära valeta!)
M egle tämä õttsi minussa õhsõi, kuinid ep saanu mizessä tarttua kk eile noris ta minuga tüli (otsis minust oksi), (aga) kuidagi ei leidnud, millest kinni hakata
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu siäl õli minuu mukkaa paĺĺo vättšiä seal oli minu arvates palju rahvast
Ra tämä pajatab minnua müütä ta räägib minu meele järele
Lu minun aikaa minu (elu)ajal
■ (liitunult järgneva verbi v. possessiivpronoomeniga в составе композиты:) J mõnikõs kast sõna ḿattõn [= miä juttõõn] õikõ sakkassi lissääp pajattõjõᴢ mõni lisab rääkides õige sageli (vahele) seda sõna {ḿ.} [= ma ütlen]
M pajata pajata, da anna minunõma väĺĺää (Set. 20) räägi (aga) räägi, kuid anna minu oma kätte!