[VOT] Vadja keele sõnaraamat

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 3 artiklit

lõõkkua Kett. K Kõ S Lu Ra J (P Ke-Set. M) lyõkkua L P lõekkua (K-Ahl.) lõikkua (Lu-Must.) leekkua Lu lõõkkuaɢ I, pr lõõkun M S Lu Ra J lyõkun L P lõekun K-Ahl. leekun Lu, imperf lõõkkuzin S Lu Ra J lyõkkuzin P leekkuzin Lu
1. kiikuda | vn качаться, покачаться (на качелях)
P lyõkuukaa lyõkkuass kiigel (kiigega) kiigutakse
Ra miä lõõkun kõrkaalõõ ma kiigun kõrgele
J lahzõd lõõkkussa lõõkull lapsed kiiguvad kiigel
L enipεän nõistii lyõkkumaa, troittsaassaa lyõkuttii lihavõttes hakati kiikuma, nelipühini kiiguti
Kõ esimein kõrt lõõkuttii esimeizell enipäivää per̆rää lõunatta esimest korda kiiguti esimesel lihavõttepühal pärast lõunat
I kui tšerikoss tultii, siz lõõkkumaa mentii kui kirikust tuldi, siis mindi kiikuma
Lu ku leekkuzimma, siz juttõlimma: kiikku kaakku, maalõ elä laŋkõõ kui kiikusime, siis ütlesime: {k. k.}, maha ära kuku
P tšiis tšiiku lõõz lõõku (kiigelaulu algus:) {tš.} kiigu, {l.} kiigu!
2. kiikuda, liikuda; kõikuda, õõtsuda; hõljuda, heljuda | vn качаться, покачаться, колебаться, поколебаться, колыхаться, колыхнуться; парить (о воздухе)
J lintu laulo, lehto lõõkku rl lind laulis, leht liikus
Lu puud leekkuvat tuulõᴢ puud kõiguvad tuules
Lu rihma leekup tuulõᴢ köis kõigub tuule käes
Lu lõikub, laakub maal eb lankõa? – savvu (Must. 159) mõist hõljub, heljub, maha ei lange? – Suits
3. õõtsuda (pinnase kohta) | vn трястись (о почве)
P miä lähtie silmääsie en tõhtinnud mennä, siäl kõvassi lyõkub maa, siäl vesi bõlõ rohoo pääl, a se paikka lyõkuʙ, ko menet päälie ma ei võinud (tohtinud) mülkasse astuda (minna), seal õõtsub maa tugevasti, seal vesi ei ole rohu peal, aga see paik õõtsub, kui astud peale
M senes paikkaa aivo kõv̆vii lõõkku soo selles kohas õõtsus soo väga tugevasti
Lu soo maa leekuʙ soomaa õõtsub.
Vt. ka lõõkuskõlla, lõõttsua, lõõttsussa