[VOT] Vadja keele sõnaraamat

bombo Lu Li Ra J Бомбо Tum., g bomoo Lu Ra
1. ujur, veemardikas | vn плавунец, плавун
Li bombo, se on siin jõgõᴢ, eläʙ. sirkaaz jõgõz neitä bomboit eb i õõ, sammõlõjõgõz neitä on rohkaaʙ ujur, see on siin jões, elab. Selge veega jões neid ujureid ei olegi, soostunud jões on neid rohkem
Li bombo. eb õõ suuri, no patšti·i sittaböröläizekaa üht suurutta, no vähä pitšepäd on jalgõᴅ, ize om musõpi i tääᴅ, vesieläine, tämä jo on tõizillaajõin ujur. Ei ole suur, noh sitasitikaga peaaegu ühesuurune, aga jalad on vähe pikemad, ise on mustem ja, tead, veeelanik, ta ju on teistsugune
J bombo on mokoma böröläin, kumpa eläb roojaᴢ ujur on niisugune sitikas, kes elab poris
2. Jõgõperä elanike pilkenimi | vn насмешливая кличка жителей дер. Краколье
J jõgõperää tšülä on roojakõᴢ, senperässä jõgõperää nõmia narritaa bombo Jõgõperä küla on porine, sellepärast narritakse Jõgõperä elanikke {b}-ks
Ra kuniŋkvallaa bomboᴅ Jõgõperä kroonuvalla {b}-d
3. J maipõrnikas, lehepõrnikas | vn майский жук
4. Lu porikärbes | vn синяя мясная муха
■
Tum. Сита бомбо sitasitikas.
Vt. ka sittabombo

eʙ P M Lu Li Ra J I ei Ra Ей Pal₂ ei, mitte, mitte-; ei (...ega); | vn не, нене, ни-; ни (...ни)
P ep tšenniiᴅ ei keegi
M eb ühsiiᴅ ei ükski
J mikä se on. – eb mikä mis see on? – Ei miski
J eb mikätši minu vaivõlõ avit miski ei aita minu valu vastu
Li eb milleinkaa inemin tälle näütti ükski (mitte mingisugune) inimene ei meeldi talle
J eb ni migäll koozill ei mingil moel, ei kuidagi
J eb milläittši viittä ei mingil viisil
J kui tämä sillõ vassõᴢ. – eb ni kui kuidas ta sulle vastas? – Ei kuidagi
Li kui sinnua kutsuta. – ep kuini kuidas sind kutsutakse? – Ei kuidagi
J eb ni kõns ~ eb ni kõnsait ei kunagi
I siä koolõᴅ eb üv̆vää surmaa sa sured halba (mitte head) surma
J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ tal (= koeral) oli juba enam kui üks kord tagajalad puruks löödud (murtud)
Lu pelättii eb minua, a trošo filippa (Len. 278) kardeti mitte mind, vaid Trošo Filippi
J sitä nätši paĺĺo rahvõss, eb va miä ühs seda nägi palju rahvast, mitte ainult mina üksi
J ep siin õõ vika mitte siin pole viga
J eb aika vass tšäi meill hiljuti (mitte ammu) alles käis meil
Li eb eestää nõissõ pajattama tänävä täna ei hakata üldse (midagi) rääkima
P meni sitä aikaa ep paĺĺo ei läinud palju aega (mööda)
Ra ei ennee pulmõi, ei, ei ennee mitte enne pulmi, ei, mitte enne
J passibo. – eb milte aitäh! – Pole tänu väärt!
Ra ei mittä pole viga
M eb iiri i araga ei hiir ega harakas
J ep ko taattõ ep ko maamõ sitä täätennü(ᴅ) ei isa ega ema teadnud seda
Lu eb maaz eb taivaaz (Must. 159) ei maa peal ega taevas
Lu eb umalaᴢ, epku siitiän ei purjus(päi) ega kainena.
Vt. ka en, ene, eni¹

halvassuussa: halvassussa (J-Tsv.), pr halvassuun, imperf halvassuuzin = halvahtuussa
seltš-roo meni kattši, de jalgõd halvassusti selgroog läks katki ja jalad said halvatud

harrissaa: harrissa J-Tsv., pr harrisan: harrisõn J, imperf harrisin J laiali ajada | vn разводить, развести, расставлять, расставить
harrisitt tšäeᴅ, harrissõga i jalgõᴅ ajasite käed laiali, ajage ka jalad

heikata: heikõt J-Tsv., pr heikkaan: heikkan J, imperf heikkazin: heikkõzin J halvustada | vn порочить
naapuri heikkab minu ovõiss, juttõʙ: jalgõd eväd õõ terveᴅ naaber halvustab minu hobust, ütleb: jalad ei ole terved

huima² M Lu J huimõ ~ huim Lu, g huimaa Lu
1. metsik, äge, taltsutamatu, pöörane, meeletu | vn буйный, безудержный, отчаянный
J se on huima inimin see on äge inimene
Lu minuu ženiχa õli huima ajamaa minu peigmees oli pöörane kihutama
J huimõss pääss ägedast peast
2. kiire, väle | vn быстрый, резвый
M jõgõza on huima virta jões on kiire vool
Lu huim õpõn kiire hobune
Lu oh-oh, kui on huimõ johsõmaa: johzõʙ nii, što jalgõd evät tappa mahhaa ohoh, kui väle jooksma: jookseb nii, et jalad ei puutu maha

häülüä Kett. L Lu Li J (Ra) häülüäɢ I häilüä M Kõ (Lu) äülüä (K-Ahl.), (sõnatüvi основа слова:) äülü- J-Must., pr häülün Lu Li Ra J äülün K, imperf häülüzin Lu Li J häilüzin M Lu
1. käia, liikuda; ringi käia v. joosta; (tegevusetult) hulkuda, kolada, lonkida | vn ходить, двигаться; расхаживать; бродить, шататься (без дела)
Lu ku õlõd vana, et kõhta häülüä, vanad jalgad eväd mee eteeᴢ kui oled vana, (siis) ei jaksa käia, vanad jalad ei lähe edasi
M häilüzin, häilüzin rissii rassii i öhsüzin teeltä, ävitin tee käisin, käisin siia-sinna (risti-rästi) ja eksisin teelt, kaotasin tee
J jo miä õõn häülünnü kõik paikõd läpi ma olen juba kõik kohad läbi käinud
J vass on nainnu, sem peräss kukoo viittä i häülüʙ äsja on naise võtnud, seepärast käibki (ringi) nagu kukk (kuke moodi)
J med́d́e poolla va karjušit häülütä jalk-rätteiz da pagltšentšiiᴢ meie pool käivad ainult karjased jalanartsudes ja pasteldes
Lu eb lee üvä elämä, revod nõistii häülümää ei tule hea elu, rebased hakkasid (ringi) liikuma
Lu prusakat häülüväᴅ prussakad jooksevad ringi
I mettsää müü meeʙ häülümää läheb metsa mööda hulkuma
Lu mitä siä ilma tüüttä häülüᴅ mis sa longid ilma tööta?
2. kõikuda, tuikuda, taaruda; logiseda, lõnkuda; lehvida, hõljuda; lainetada | vn шататься, качаться, покачиваться, пошатываться; шевелиться, развеваться; волноваться
L kunikkaa tvorttsa nyõp häülümεä kuninga loss hakkab kõikuma
Li puu häülüp tuulõᴢ puu kõigub tuules
Lu aava lehto tuulõᴢ värizeb i häülüʙ (läbläteʙ) haavaleht väriseb ja liigub (laperdab) tuules
J võtakk klina järjüü jalgõᴅ, muitõz nämät häülüveᴅ võta ometi kiilu pingi jalad kinni, muidu nad logisevad
Lu umalas häülüʙ joobnuna tuigub
Lu lippu häülüp tuulõᴢ lipp lehvib tuules
J mikä se siin merez häülüʙ mis see siin meres hõljub?
I vesi häilüʙ vesi lainetab.
Vt. ka häilätä, häileä, häilää

jalka Kett. K L P Ke M Kõ Po Lu Li Ra J I Ku Kr (R vdjI) jalk Ke J-Tsv. jalkᴀ Ku jalga Lu-Must. Ялка Pal₁ Я́лка K-reg₂ Ярга Pal₁ Я́рга Ii-reg₁ gialka ~ dialka Kr, g jalgaa K P M Lu Li Ra J I
1. jalg | vn нога
Lu ku õlõd vana, et kõhta häülüä, vanad jalgad eväd mee eteeᴢ kui oled vana, ei suuda liikuda, vanad jalad ei lähe edasi
P miä nõizõn jalkoi tšennittämää ma hakkan jalgu kängitsema
P inehmin on ilma jalkoi, mitä siä tämäss tahoᴅ inimene on jalutu, mida sa temast tahad
Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnalt (= sõnaga)
Lu jalga kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
P tšell on jano, senel on jalgaᴅ vs kellel on janu, sellel on jalad
P ühs jalka on maall, tõin jalka on avvaa serväl kk üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval
M täll on pää kõlmõttomann jalkanna, ep tää, mitä teeʙ kk tal on pudrupea (tal on pea kolmandaks jalaks), ei tea, mida teeb
Lu durakka pää jalgol oogat eb anna vs rumal pea jalgadele puhkust ei anna (= kui ei jaga pea, siis jagavad jalad)
P petohsõl on lühüüd jalgaᴅ vs valel on lühikesed jalad
P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa kk jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu
L pani tätä jalkonaa sõtkomaa savvõa pani teda jalgadega savi sõtkuma
Lu miä õõn väsünü, što en kestii jalkoil ma olen (nii) väsinud, et ei püsi (enam) jalul
J lahs hüpib jalgalt jalgalõõ laps hüpleb jalalt jalale
I jalkojõõ päälä tšäüᴅ käid jalul (= käid voodist üleval)
Po pääss i jalkoissaa peast jalgadeni (= pealaest jalatallani)
M elettii üv̆viippäi, a nüd nii kõv̆vii sõitõltii, etti evät tšäü jalgala tõin tõizõlõ elati hästi, aga nüüd riieldi nii kõvasti, et ei käi(da) jalaga(gi) teineteise pool
J emmiä enepä ted́d́ee talosõõ jalka pisä ei ma enam teie tallu jalga pista
Lu tämä jalkoi veitteep peräᴢ ta veab jalgu järel
J tõizõlõ jalka rissi panõma teisele jalga ette panema
P miε tällie tein jalgad allyõ ma tegin talle jalad alla
Lu nät sai jalgõd alla, nõis üvvii elämää näe, sai jalad alla, hakkas hästi elama
M jalgat seltšää i panin menemää jalad selga ja panin minema
Li jalka muurahtu ~ jalka suri jalg suri (ära)
J võtti jalgõᴅ jalad väsisid (ära)
Ra kurki nokki jalgõᴅ kuresaapad on jalas (= jalasääred on tuulest lõhenenud)
J raska jalgaa pääll õlõma raskejalgne (= rase) olema
M tuli suurilla jalgoilla tuli suurte sammudega
J täll om puu jalk tal on puujalg
Lu vokii jalgõᴅ vokijalad
M ŕumkaa jalka viinapitsi jalg
J tält jo eb ühs kõrtõ murrõltii taku jalgõᴅ sellel(t) juba enam kui (üks) kord murti tagajalad
J lapp jalk lestjalg; lampjalg; labajalg, jalalaba
P jõka jalgaa assõmõlla panõtõltavassi (itkust:) igal sammul (igal jalaastel) tagaräägitavaks
M mentii ellässi jalgaa alussõõᴅ jalatallad jäid (läksid) hellaks
Ra jalgaa kant jala kand
J jalgaa seltš jala selg
Lu jalgaa jältši jalajälg
M jalgaa tallaa jältši jalatalla jälg
Lu jalka lapoil mitattii kupain i saatii täätä, mikä on aika jalalabadega mõõdeti vari (= varju pikkus) ja saadi teada, mis kell(aaeg) on
Lu tämä on nii lizuna, jalka põhjat kaaliʙ tema on nii(sugune) tallalakkuja, (kas või) tallaalused lakub (üle)
Lu jalka terä jalalaba varvastepoolne osa
Lu jalka rätte jalarätt
J jalk inimin jalakäija
J jalk vätši jalakäijad
2. linnasejalg, -idu | vn солодовой росток
Lu eestää ne jalgad võtõtaa poiᴢ, siiz javõtaa algul võetakse need linnasejalad ära, siis jahvatatakse
P linnaχsyõ jalgaᴅ linnasejalad, -eod
3. harkadra haru e. sõrg | vn ножка у рассохи
Li enne adrakaa tšünnettii. adr õli .. no kutsuttii jalgõdõ ennemalt künti puuadraga. Puuader oli .. noh, nimetati adraharudeks
4. jalg (mõõtühik) | vn фут
Lu jalka on mõõttu; seitsee jalkaa, se on süli jalg on mõõt(ühik); seitse jalga, see on süld
Lu merisüli õli kuus jalkaa, a maasüli õli seitsee jalkaa meresüld oli kuus jalga, aga maasüld oli seitse jalga
■
Kõ jänessee jalka kassikäpp (lill)
Lu varzaa jalk nenäᴢ nina on tatine
J vazikaa jalk ripub nenäss nina on tatine (tatt ripub ninast).
Vt. ka adra-jalka, esijalka, järjüüjalka, karvajalka, klimppajalka, kover-jalka, linnazjalgaᴅ, muhkujalka, mätäjalka, pittšijalka, ramp-jalka, ramppajalka, satajalka, sõnajalka, štanajalka, takajalka, takujalka, tšellijalka, tšerijalka, vokiijalka, vääräjalka, üφsjalka
Vt. ka jalgaᴢ

jäsen J (Lu Ra), g jäsenee ~ jäsenää J liiges | vn сустав, сочленение
J tšülmetti jalgõd de nütt jäseneit vaivõttaaʙ jalad said külma ja nüüd liigesed valutavad
J millõ jäsenet krutissaa mul liigesed naksuvad

jäätüttää M Lu Li (P Ja-Len.) jεätüttεä L jäätüttä J-Tsv. jäätüttääɢ I, pr jäätütän Lu jäätüten J, imperf jäätütin Lu J (ära, kinni) jäätada, külmutada; (ära) jäätuda v. külmuda lasta; (midagi ära) külmetada; külmaks teha | vn замораживать, заморозить, отмораживать, отморозить, застуживать, застудить, давать, дать покрыться льдом, давать, дать замёрзнуть, примёрзнуть
Lu tänävä õli kahu, jäätütti uguritsaᴅ täna oli kahu, võttis (= jäätas) kurgid ära
J tšülm jäätütti jalgõᴅ külm võttis (külmetas) jalad (ära)
Ja akkuna-klazit jäätütti tšülmä (Len. 242) külm jäätas aknaklaasid
J jäätütettü liha ep pilau külmutatud liha ei rikne
L susi jεätütti ännεä hunt laskis saba (kinni) külmuda
I jäätütäᴅ i õunaᴅ, tšäz̆zii välizä lased kartulidki (ära) külmuda, (lausa) käte vahel
M õli jäätüttännü nõlõpat tšäeᴅ, nüd vaa jäätii kane nüzväᴅ, tšäsinüzväᴅ (joobnu) oli külmetanud mõlemad käed (ära), nüüd jäid vaid need köndid, käeköndid
P ku jäätütät tšäeᴅ vai jalgaᴅ, sis seneekaa võitaaᴢ kui külmetad käed või jalad (ära), siis sellega määritakse
M elä kluŋki nii ahnaassi, võiᴅ jäätüttää kurkuu ära kulista nii ahnelt, võid kurgu ära külmetada
L tüttärikuo elämεä jεätütättä rl (itkust:) tüdruku elu teete külmaks

-k¹ K-Al. J-Tsv. -kk J-Tsv. (emfatiseeriv liidepartikkel) | vn -ка (эмфатическая частица)
K no ka laŋko, vassõn laŋko, tulõk võttamaa stokana viinaa (Al. 30) noh, lang, vastne lang, tule ometi klaasi viina võtma
J võtak tšiin võta ometi kinni
J tuõkk tänne tule ometi siia
J kallakk millõ ühs pikari viina kalla mulle ometi üks pits viina
J võtakk klina järjüü jalgõᴅ, muitõz nämät häülüveᴅ võta ometi, kiilu pingi jalad kinni, muidu nad lõnguvad

karu Kett. K L P M Kõ S Ja-Len. Lu Li Ra J I Ku (vdjI) karru ~ karrus Kr Каро Tum., g karuu K P M Kõ Lu Li Ra J Ku kar̆ruu M vdjI karu J
1. karu | vn медведь
P karu sei meilt vohoᴅ karu sõi meil(t) kitsed (ära)
Ja karut tšäivät kagraza karud käisid kaeras
M karu märizeʙ ~ mär̆rääʙ karu möirgab
Lu karu sütšüzüssä teep pezää, veseristaa üül vääntüüp tõizõll tšüllell i juttõõʙ: puul üütä on magattu, oh-oh karu teeb sügisel pesa, kolmekuningapäeva ööl keerab teisele küljele ja ütleb: pool ööd on magatud, oh-oh!
Lu karu luud lutši karu luges luud (= murdis maha)
Ku suell on ühessemää meehee muissᴏ, a karull on ühessemää meehee voimᴀ vs hundil on üheksa mehe mõistus, aga karul on üheksa mehe jõud
Lu ei õõ metts ilm karrua vs ei ole mets ilma karuta
Lu suõssa pakõni, a karruu puuttu vs hundi eest pages, aga karule sattus
Lu suõssa peltšäᴢ, a karullõ joutu vs hunti kartis, aga karule sattus
J karu, kagr-perᴢ karu, kaeraperse
Kõ varma niku karu tugev nagu karu
Lu terve niku karu terve nagu karu
Ra paks ku karu paks kui karu
J jalgõd rissiz niku karull jalad risti(s) nagu karul
L mettsä karu metsakaru
J valkat karud eletä tšülmä põhjõ-meree jäiᴢ jääkarud elavad külma põhjamere (= Põhja-Jäämere) jääl (jäädes)
I valkõa karu jääkaru
M märizi kar̆ruu viisiä möirgas karu kombel
M leipä õli mussa niku kar̆ruu sitta leib oli must nagu karusitt
Lu sell on jalgad niku karu käpäläᴅ, varmad i lad́d́aᴅ sellel on jalad nagu karu käpad, paksud ja laiad
Lu i ku karuu poik karvanõ ja karvane nagu karupoeg
J puu alaa suõ poigõᴅ, karu poigõt kainõlo rl puu alla hundipojad, karupojad kaenlasse
L J karuu pesä karu pesa
J karuu jälleᴅ karu jäljed
2. M-Ränk rabamispink (viljapeksul) | vn медведь (молотильный каток)
■
J karu marjõ põld- e. karumurakas, karuvabarn
J karuu pudgõll süütettii karuputkega söödeti
K M karuu putkõ karuputk
Ra karuu kattõr kukitsõp kazell üütä sõnajalg õitseb sel ööl (= jaaniööl)
M kar̆ruu kaattara ~ kar̆ruu kaattõr ~ K M karuu kaatteri ~ Kõ Ra karuu kaattari sõnajalg
J karuu perᴢ õlgkatuse ungas (karuperse)
Lu pärekatoᴅ teχ́χ́ää karuu perseekaa pilpakatused tehakse unkaga.
Vt. ka merikaru, mettsäkaru, sippĺikas-karu, valka-karu
Vt. ka kora⁵

karvõin Lu Li Ra J-Tsv. (M), g karvõizõõ Lu Ra karvõizõ J = karvainõ
1.
Lu tšen on karvõin, on õnnõlikaᴢ kes on karvane (= karvase ihuga), on õnnelik
J vevvell oŋ karvõizõd jalgõᴅ vennal on karvased jalad
J karvõim pooli karvane pool (riidel)
2.
J iiree karvõin opõin hiirekarva (= hiirhall ~ hiirukas) hobune
Li mõnõõ karvõin mitmevärviline, mitut karva
3.
J sinu karvõin sinutaoline.
Vt. ka kahskarvõin, kõlmikarvõin, neĺĺäkarvõin, ravvaakarvõin, taivaa-karvõin

kassaa Kett. K P M Kõ Lu Ra J (Pi Ke Li) kassa J-Tsv. kassaaɢ I (vdjI), pr kasan Kett. K P M Kõ Pi Ke Lu Ra J kas̆saa vdjI, imperf kasõn P kasin Lu Ra kasõin J-Tsv. kasta, märjaks teha, niisutada; likku panna | vn мочить, смачивать, промочить, намачивать, спрыскивать, оплёскивать водой
M tšäsi kasõttii mõilaa vet̆tee käsi kasteti seebivette
J kassõga saija paatõgaa kastke saia siirupisse
Lu vihta kasõttii tšülmäz veez i pantii varijee tšivijee pääl viht kasteti külma vette (külmas vees) ja pandi tuliste (kerise)kivide peale
P vihmakulli piikaʙ, ep saa leho päält nokkaa kassaa vihmakass vingub, ei saa lehe pealt nokka kasta
P piäp suuta kassaa, piäp süätä jahuttaa rl peab suud kastma, peab südant jahutama
P vihma vähäizyõ kassõ maata vihm kastis natuke maad
M leivät kassaaz veeka leivad kastetakse veega märjaks (pärast ahjust võtmist)
P tüttärikod joχsivad vassaa karjušilõ i kassõvat karjušii tüdrukud jooksid karjusele vastu ja kastsid karjuse märjaks (karjalaskepäeval)
J häülüzin märänneis saappõgoiz de kasõin jalgõᴅ käisin katkistes saabastes ja tegin jalad märjaks
Lu tšen kasaʙ, se i kuivõtaʙ kk (kui vihm teeb loo märjaks, siis öeldakse:) kes kastab, see ka kuivatab
Kõ kaŋgass kasõttii jõka õhtago lõuendit niisutati igal õhtul
J linnõsõd oŋ kasõttu, nõissa olut keittemä linnased on niisutatud, hakatakse õlut pruulima
Lu miä kasin seemened likkoomaa ma panin seemned ligunema
Ra perennain kassi sõvat pesulohaŋkaa perenaine pani pesu(d) pesuvanni likku.
Vt. ka kasuttaa

kliinata Lu klinat J-Tsv., pr kliinaan Lu klinan J, imperf kliinazin Lu klinazin J (kinni) kiiluda | vn заклинивать, заклинить
võtak klina järjüü jalgõᴅ, muitõz nämät häülüveᴅ võta ometi kiilu pingi jalad kinni, muidu nad lõnguvad
se on kliinattu, tiukattu see on (kinni) kiilutud, tihendatud.
Vt. ka kliiniä

kõikki Kett. K R U L P M Po Lu Li J kõikk Kett. K R U L P M Kõ V Po Lu Li J kõik Kett. K L P M Kõ S V Lu Li Ra J kõiɢ U M V Lu Li J I kõkk ~ kõk M kõittši vdjI I Kl kõittš I kai ~ kaik ~ kaiɢ Ku kuüki ~ kuükke ~ kiakki ~ ḱiḱḱe ~ kügge Kr, g kõikõõ Kett. K U P M Lu J vdjI I kõikyõ P kõik̆kõõ M kõikõ Lu J
1. kõik | vn всё; все
M mitä siä nii ahnõssõõᴅ: koolõᴅ, kõiɢ jätäᴅ miks sa nii ahnitsed: (kui) sured, jätad kõik (maha)
M kõikkõa on nättü mentüisiz voosiza, üv̆vää i kehnua kõike on nähtud möödunud aastatel, head ja halba
J kõig õllõiz üvä, ku va täm ep jõisõiz nii kõvassi kõik oleks hea, kui ta (= poeg) vaid ei jooks nii kõvasti
Ku kai tahot t́śiitää, ni kiiree vana leeᴅ vs (kui) tahad kõike teada, siis jääd ruttu vanaks
J tšennii ep taho vanutta, a tämä kõikkiilõõ tooʙ keegi ei taha vanadust, aga ta tuleb kõigile
J maa bõõ tšeneiᴅ, maa oŋ kõikkiijõ (kolhoosikorra kohta:) maa pole kellegi (oma), maa on kõikide (oma)
J siis kutsuttii iiri, see õli varmõp kõikkiit (muinasjutust:) siis kutsuti hiir, see oli kõigist tugevam
Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk teil kõigil on nina kahe silma vahel
P kõik nuorõd i vanat pajattivad vad́d́assi kõik noored ja vanad kõnelesid vadja keelt
M kõikõõ kõlmõõ mind́aa tetšeisivät kursia pulmõssi (et) kõik kolm miniat (üheskoos) teeksid pulmadeks pulmaleiba
Lu tšen kõig nagrud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab
J kõig ulkkõᴢ kõik koos
M takasilmällin ińehmin, tämä silmiisee eb juttõõ, a tak̆kaa silmii panõttõõp kõikõll viisiä silmakirjalik inimene, ta näkku ei ütle, aga tagaselja laimab igaviisi
J kõikõll viisii ~ kõikõll viittä igaviisi
Lu täll ebõ·õ kõik kotonn ta pole täie aruga
2. kogu, terve | vn весь, целый
M menimmä pihkumäjelee laulamaa kõikõõ artteliikaa läksime Pihkumäele laulma kogu kambaga
P äesin miä kõikyõ äessämiizie vällää ma äestasin kogu äestamise ära
Lu minull õikaa kõrva vuhizõʙ kõikõll aikaa mul kohiseb kogu aeg parem kõrv
P tšäüzin kõikyõ päivää käisin terve päeva
M S kõik pere terve pere
3. lausa, päris, täiesti, täielikult; puha (võib esineda ka ebamäärase tõlkimatu täitesõnana) | vn совсем, всецело, сплошь; весь, сплошной (употребляется и как усилительная частица
K jo tällä tulõp kõikk tulil laikka suussa tal tuleb juba lausa tuline leek suust
K i kõikk savvu tuõʙ ja lausa suits tuleb
Lu ku riiteli, riiteli, suu on kõik vaahoᴢ küll riidles, riidles, suu on lausa vahus
P naizikko kõikk jäi läsimääsie naine jäi päris põdema
Lu se on kõig emmää laŋkõn see (laps) on täiesti emasse läinud
M tältä halvas kõiɢ jalgõᴅ ta jäi jalust päris halvatuks (tal halvati jalad täielikult)
K opõzõl lookka kõikk ehitettü hobusel on look puha ehitud
Li klazi-krintsoit tehtii, pantii klazit kõik tehti (klaas)akendega tuulekodasid, pandi puha klaasid
Li siä kõikki lazid õmad lahzõt koiruullõ sa lasksid oma lapsed puha ülekäte (minna)
4. aina, üha | vn всё (время)
M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn on nohu (nina on kinni), aina aevastan
Ku nave·rno oli ümper kai meri usutavasti oli ümber aina meri
J tämä tuli, mehee kõik ümperikkoa tšäi ta tuli, käis aina mehe ümber
M tämä õli kõikk siällä ta oli üha seal
■
I vot i kõittši vaat ongi kõik (= ongi lõpp)
J kaask on kõikk i pajattaa eb õõ mittää muinasjutt on otsas ja jutustada pole (enam) midagi
P vihgod on jo kõik vihud on juba valmis
S ühs kõik tšellee, vaikk mehelee ükskõik kellele, kui vaid mehele (saaks).
Vt. ka ühskõikk
Vt. ka kõikii, kõikkinaa, kõikkinõõ, kõikkõa³, kõikkõnõõ

linnaᴢ Lu Li J ĺinnõᴢ J-Tsv., hrl pl linnahsõᴅ K U L P M Kõ linnaχsõᴅ P linnahzõt Ränk linnahset K-Ahl. linnaahsõᴅ K P linnassõᴅ M Lu Ra (J) linnasõᴅ Lu Li linnõsõᴅ J ĺinnõsõᴅ J-Tsv. linnased | vn солод
Lu ennee kazvatattii linnassõt kotonn. õzrass daĺi rüttšeess kazvatõttii linnasõᴅ varem kasvatati (= idandati) linnaseid kodus. Odrast või rukkist kasvatati linnased
Lu ku linnassa kazvõtõtaa, siiᴢ viĺja lazõb jalgõᴅ vai juurõᴅ kui linnaseid kasvatatakse, siis vilja(terade)le kasvavad (vili laseb) eod (jalad) või juured
Lu eestää ne linnazjalgaᴅ võtõtaa poiᴢ, siiᴢ javõtaa, siis tuõʙ linnaᴢ, siis tšihutõtaa olutta algul võetakse need linnaseeod ära, siis jahvatatakse (idandatud terad), siis tuleb linnas(ejahu), siis pruulitakse õlut
M linnahsõd läpi tšäs̆sii õõrtaaᴢ, etti lähteiss jalgassõd vällää linnaseid (= idandatud teri) hõõrutakse käte vahel, et eod tuleksid ära
J lazz linnõsõt tšäsi tšivell jahvata (lase) linnased käsikivil
J linnõsõd on kasõttu, nõissa olut keittemä linnased on (märjaks) kastetud, hakatakse õlut pruulima
U no esimeizee kattilaa tšihutan, senee paan õluu päälee, linnahsidje päälee no esimese pajatäie (vett) keedan, selle panen õlle peale, linnaste peale
Li enne kopitõttii linnõssõ. kõõs tuli jürtši, siis kopitõttii kappa end́essä ennemalt koguti linnaseid. Kui tuli jüripäev, siis koguti kapp (linnaseid) inimese pealt
Ra jeka üφs anti linnassiit ja siis keitettii tšülää ühteiss olutta igaüks andis linnaseid ja siis pruuliti küla ühisõlut
L mill on sigla täünεä linnahsiita mul on sõelatäis (sõel täis) linnaseid
J kahtšümmett naglaa linnassii kakskümmend naela linnaseid
Li linnasõõ jalgaᴢ linnaseidu
P linnaχsyõ jalgaᴅ ~ Lu linnasõõ jalgõᴅ ~ M linnassõõ jalgassõᴅ linnaseeod

müllä: mülle J-Tsv., g müllää J
1. kära, müra | vn шум
2. rüsin, möll | vn суматоха
lahsiijõ segaz mokom mülle, jot et saa arvoa, tšenee tšäet, tšenee jalgõᴅ lastel (laste seas) on niisugune möll, et (sa) ei saa aru, kelle käed, kelle jalad

müllätä Ra (J) mülläte Ra müllet J-Tsv., pr müllään Ra J, imperf mülläzin Ra müllezin Ra J
1. hullata | vn шалить, баловаться
Ra pelattii ja müllettii õlkiiᴢ mängiti ja hullati õlgedes
Ra lahzõt ko müllätää, et saa tolkkua, tšenee tšäeᴅ, tšenee jalgõᴅ kui lapsed hullavad, (siis sa) ei saa aru, kelle käed, kelle jalad
J elka tü mülletka pelat ärge te hullake!
2. (tüdrukutega) hullata, (tüdrukuid) käperdada | vn хватать или щупать (девушек), простор. лапать
Ra poigat tüttöi müllätää, a tütöᴅ va kaĺĺutaa poisid hullavad tüdrukutega, aga tüdrukud vaid karjuvad
3. tuuseldada, sakutada | vn трепать, потрепать, теребить, потеребить
J viska tätä maalõõ de müllää üvässi pane ta maha ja tuuselda hästi läbi.
Vt. ka muglia, mullata, määliä, mürrätä

naglia J-Tsv., pr naglin J, imperf naglizin J = naglata
nagli järjüü jalgõᴅ, jot evat häülüstäiᴢ kinnita kiiluga järi jalad, et nad ei lõnguks (logiseks)
■
Ra naizõõ persee naglijaᴅ kihulased

pühtšiä Kett. K P M Kõ S Po Lu J (R Ra) püht́š́iä Ke-Set. püφtšiä P pühtšiäɢ ~ pühtšeäɢ I pühtšeeɢ Ko püühkiä Ku, pr pühin Kett. P Ke M Kõ S J pühtšin K-Ahl. püh̆hii I püühin Ku, imperf pühtšizin P Ke M J püht́š́izin Ke pühtšizii I pühkida | vn мести, подметать, чистить, вытирать, вытереть, обтирать
K oomnikoll pannass noorikkõ rihtä pühtšimää hommikul pannakse noorik tuba pühkima
J havuukaa pühitää ahjoa ahjuluuaga pühitakse ahju
M pühtši õmat silmäᴅ pühkis oma silmad (kuivaks)
J pühi jalgõᴅ, elä rooja puhtaat maat pühi jalad (puhtaks), ära määri puhtaid põrandaid
M nõisi milta tšüüneliä pühtšimää hakkas mul(t) pisaraid (silmist) pühkima
Kõ nen̆nää pühtšiä ep tunnõ, a naisii laatiuʙ nina pühkida ei oska, aga kipub naist võtma
M nät ko lõppu, etti kõik pöllüd on pühittü näe, kuidas sai otsa, et lausa tolm(gi) (tolmud) on pühitud (= näpud on põhjas)

rissizä: rissiᴢ M-Set. J
1. ristis | vn крест-накрест
M sõta sõizop, sõrmõd rissis. salvomõt (Set. 18) mõist sõda (= sõjavägi) seisab, sõrmed ristis? – (Palkmaja) ristnurk
2. kõveras, rangis | vn криво, косо, изогнуто
J jalgõd rissiz niku karull jalad rangis nagu karul.
Vt. ka risikkoza

seltšäroo M seltšeroo Ra seltš-roo J-Tsv. = seltšäluu
M seltšäroo on kõikilla selgroog on kõigil
J seltš-roo meni kattši, de jalgõd halvassus-ti selgroog murdus ja jalad halvati

siivoa J-Tsv., pr siivon J, imperf siivozin J puhastada, koristada, kasida; korrastada | vn чистить, приводить, привести в порядок
siivo rihi korista tuba!
siivo nenäᴢ pühi oma nina puhtaks (kasi oma nina)!
tuõt rihe, siivoga jalgõᴅ (kui) tulete tuppa, pühkige jalad puhtaks!
siivoga ize ent kasige (~ korrastage) end!
Vt. ka siivata, siivoossa, siivota, siivüttää

tšülmä Kett. Len. K L P M Kõ Ja Lu Li J I (S Ra Ko) tšülme Lu Li J I tšülm J-Tsv. külmä Ku külm ~ ḱülme Kr Чюлме Tum. Чю́льмэ Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁ Кю́льме Pal₁, g tšülmää P Lu Ra J
1. külm (madal temperatuur) | vn холод, мороз
M talvõlla i sütšüzünn, kui tultii tšülmäᴅ, piettii rivaᴅ talvel ja sügisel, kui tulid külmad, kanti sääremähiseid
Lu rojukkaal ilmal i vihmaa i luntaa i tuulta i tšülmää rajuilmaga on nii vihma kui lund ja tuult ja külma
Li tullaa tšülmäd i kahud i hallõᴅ tulevad külmad ja kahud ja hallad
Lu tšülmä alki jo alõnna külm hakkas juba alanema
L kuhyõ siε menet kannii tšülmällä kuhu sa lähed nii(suguse) külmaga?
I kõõs tuud jo tšülmässä, ni sis ahjo lämmitättüɢ, soojõttõõd ümper ahjoa kui juba tuled külma käest, siis on ahi köetud, soojendad (end) ahju ääres
L tšülmεä ed nõizõ tšärsimεä külma (sa) ei hakka kannatama
Li maamunaa varrõd alkivat tšülmässä kõllõssua kartulivarred hakkavad külmast kolletama
Kõ lahzõᴅ ikottavaᴅ tšülmässä lapsed luksuvad külmast
I min̆nua puisap tšülmässä ma vappun külmast
M kane rajurak̆kõõd mennäᴢ, siiz ain tšülmää puhuʙ (kui) need rahetormid mööduvad, siis puhuvad aina külmad tuuled
Ja tšülmä kolaap (Len. 242) pakane paugub
J tšülm jäätütti jalgõᴅ külm võttis jalad (ära)
M tšülmä porotab vee külm kaanetab vee
I tšülme pallõttaap tšäsijä käed külmetavad
Li siiz müö siäl tšülmää näimme paĺĺo siis me saime seal palju külma kannatada
Lu miä taita tšülmää tapazin ma sain vist külma
Lu enne juutii tikopii tšaajua, ku tšülmä tapazi enne joodi sookailuteed, kui külmetati
K tšülmä lei kõik mettsämarjaᴅ külm võttis kõik metsamarjad (ära)
Lu omena puut tšülmä pani külm võttis õunapuud (ära)
M nät ku tšülmä pani, rakkõ kõig uulõᴅ näe, kuidas külm tõmbas läbi, ajas huuled puha ohatisse
J ku võtti tšülmä jalgaᴅ, sis tehtii jalkoilõõ vanni einäruuvuiss kui külm võttis jalad (ära), siis tehti jalgadele heinapepredest vanni
J tšülmess ajõ kõig ruumõ tšippaisõ külmast ajas kogu keha paiseid täis
Lu kõltatauti tuõp tšülmässä i kõvassa hoolõssa kollatõbi tuleb külmast ja suurest murest
M malina tšai on üvä tšülmässi vabarnatee on hea külmetuse puhul
J pikkarainõ tšülmä väike (~ kerge) külm
J pakkaine tšülmä (Must. 178) kõva pakane
Lu kipsu tšülmä käre külm
Lu milla ku on tšülmä, hibijo on ku tšülmä suurimõᴢ küll mul on külm, ihu on nagu kananahal
Lu tikoppi on tšülmää roho sookail on külmarohi
Ra tšülmää rohokukka raudrohi
2. adj külm | vn холодный, прохладный
Lu ku enne jürtšiä jürizeʙ, on tšülmä tšesä kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi
M tällä õli läülü süämellä, täm tahtõ tšülmää vettä tal oli süda paha, ta tahtis külma vett
K iilijänn jo tšülmäp vesi eliapäeval on vesi juba külmem
M ai ku tšülmä utu oi kui külm udu
Lu tšülmä häkä külm udu(viirg), hägu; külm kaste
P suppi jahtu, meni tšülmässi supp jahtus, läks külmaks
P tšülmä rihi külm tuba
L bokka on tšülmä külg külmetab
M i vot se on tšülmä suppi, okro·ška on tooš tšülmää suppia, ebõõ väl̆liä mit̆täiᴅ ja vaat see (= botvinja) on külm supp, okroška on ka külm supp, pole vahet midagi
3. adv (on, oli) külm | vn холодно, морозно
Lu milla õli nii tšülmä, što ampaad alkasti lotissa suuᴢ mul oli nii külm, et hambad hakkasid suus plagisema
J kuu kõrjaap päivää, tuõp pimmiä-pi i tšülmä kuu varjab päikese, läheb pimedamaks ja hakkab külm
Lu täl jo tuli tšülmä tal hakkas juba külm
J talvõll on tšülm häülüä furaškõᴢ talvel on nokkmütsiga külm käia
■
J tšülää naizõd antavat tšülmäd meeleᴅ (itkust:) külanaised ei anna südamlikku nõu
P tämä on tšülmää veriekaa, tšülmäverelliin, ep peltšää ta on külma verega, külmavereline, ei karda
P a minuu jätäd tšülmää tšülää päälee (itkust:) aga minu jätad võõraste sekka (külma küla peale)
Lu tšülmä seppä soss-sepp, vilets, oskamatu sepp
K P läpi tšülää tšülmä johzõʙ (Kett. 776) rl läbi küla voolab külm (= oja).
Vt. ka oomnikkotšülmä, tšülm-tšülm

vajoossa: vajjoossa Lu (Li J), pr vajoon: vajjoon Lu, imperf vajoozin: vajjoozin Lu = vajoa
1.
Lu ku silmää meeᴅ, siz algõd vajjoossa kui satud laukasse, siis hakkad vajuma
Lu ühz naizikko õli mennüt soχχoo jevikkoo i sinne vajjoonu õli, mutazikkoo üks naine oli läinud sohu jõhvikale ja sinna oli vajunud, mülkasse
Li soo hüllüüʙ. ku mened üli näᴅ, jalgõd eväd vajjoo läpi soo õõtsub. Vaat kui lähed üle, (siis) jalad ei vaju sisse (läbi)
2.
Lu pehmiä maa vajjooʙ pehme maa vajub (nõtkub)
■
J ain vajjooz vällää aina vajus minema (= läks alati ära, kui oli vaja mingit tööd teha)

viĺĺittussa: viĺĺittuss J-Tsv., pr viĺĺituʙ, imperf viĺĺittuᴢ villi, rakku minna | vn мозолиться, намозолиться; покрываться волдырями
jalgõd om viĺĺittustu jalad on villis (villi läinud)

vokki Len. Ränk Kett. K L P M Kõ S Ja V Po Lu Li J I (Ra), g vokii P S Ja Lu Li Ra J voki J vokk | vn самопрялка
K tšedrättii vokiikaa kedrati vokiga
K vokill on šnoorat päällä vokil (= vokirattal) on nöörid peal
P vokiikaa ko tšedrättii päiväll vai õhtagon, kyõzniid eb jätettü nüöriä pεälie vokii rattaalyõ kui vokiga kedrati päeval või õhtul, (siis) kunagi ei jäetud vokirattale nööre peale
Lu vokiikaa tehtii tšäävii vokiga tehti kääve
Lu vokil on värttenä, minee pääl tšedrätää lõŋkaa vai niittiä vokil on värten, mille peal(e) kedratakse lõnga või niiti
J koontõl siota tšiin vokii lauta, siiz vass nõissa tätä tšedrämä koonal seotakse kinni voki koonlalaua külge, siis alles hakatakse seda ketrama
S veeretäd jalgall vokkia tallad jalaga vokki (= ketrad)
Lu vokii veeru voki ratas
Lu vokii veerol on värttenäᴅ voki rattal on kodarad
Lu vokii jalgõᴅ voki jalad
Lu vokii rauta voki vändaraud, voki vänt
Ra vokii napa voki kabi, voki süda
J vokii lühti voki lüht
J vokii säblä voki keps
J vokii tallõᴅ voki sõtkelauad
J vokii värttänä voki värten
J vokii ampaaᴅ voki (lühi) hambad
Lu vokill on haakki vokil on lüht
J vokill kaas on harkiᴅ vokil on ka hargid
J riput koontõl vokii lappaa riputa koonal voki koonlalaua külge

vootaa M Lu J voota Lu Li J, pr voovvaʙ M Lu voovaʙ ~ vuuvvaʙ Lu Li, imperf vooti Lu Li voolata, joosta, lekkida | vn течь, протекать
M astia voovvaʙ, täm piäb turvotutta nii kaugaa, etti eb nõisõis vootamaa astja jookseb läbi, seda tuleb nii kaua turrutada, et ei hakkaks (enam) läbi jooksma
J kuivõttõga jalgõᴅ, a too nõizõb nenä vootõma kuivatage jalad, muidu hakkab nina (vett) jooksma
Lu nenä vuuvvaʙ, päätauti nina jookseb (vett), on nohu
J tõrvõtka vene, siiz eb nõiz vootõma tõrvake paat, siis ei hakka lekkima
Lu karvissa voovaʙ, piεp konopoittaa saamast (paadi küljelaudade otste vahelt) lekib, peab tihtima
Li katod vootivaᴅ ~ katto voovvõʙ katused lasid vett läbi ~ katus lekib.
Vt. ka virrata, voolata, voossa

õzrasäŋki Lu Ra õzr-säŋki (J-Tsv.) odrakõrs (= odrakõrrepõld), (niidetud) odrapõld | vn (скошенное) ячменное поле
J elä mee tšeńńett õzr-säŋgile, pisseed jalgõᴅ ära mine paljajalu odrakõrrepõllule, torgid jalad ära