Asta Õim
Sünonüümisõnastik

Teine, ümbertöötatud ja täiendatud trükk

Tallinn 2007

© Asta Õim 1991, 2007

"Sünonüümisõnastiku" esimese trüki ilmumisest on möödas 16 aastat. Selle aja jooksul on toimunud tajutavad muutused eesti keele sõnavaras, nimetatagu kas või võõrsõnade tulva, sõnatähenduse ja sõnakasutuse laienemist, kõnekeele ning slängi laiemat levikut.

"Sünonüümisõnastiku" täiendamiseks on kasutatud olulisemaid uuemaid sõnaraamatuid, sedeldatud on viimastel aastatel ilmunud ilu- ja tarbekirjandust. Minu suurim tänu kuulub Uno Liivakule, kes on aastate jooksul toonud mulle suure hulga ülestähendusi. Enamasti on need leidnud koha asjakohases sünonüümireas või aidanud vastavat sõnaartiklit selgemaks kirjutada.

Ülesehituselt on "Sünonüümisõnastik" säilitanud 1991. a väljaande struktuuri, ka koostamispõhimõtted on jäänud samaks. Küll on lisatud suur hulk uusi sõnaartikleid ning hulganisti viiteid, mille ülesanne on sisuliselt haakuvaid sünonüümiridu kokku viia, aidata sõnastiku kasutajal hõlpsamini sobivat sünonüümi leida. Samuti on sünonüümiridu täiendatud ja täpsustatud, koondatud, ümber korraldatud ja/või mitmeks jaotatud.

Murastes kevadel 2007
Asta Õim


Eelmise väljaande eessõna:

Mis on sünonüümirida
Sõnaartikli osad
Eessõna
Leksikograafilised allikad

Mis on sünonüümirida

Sünonüümirida koosneb sünonüümidest ehk sama tähendusega keelenditest. Tähenduse samasus võimaldab (mõnes kontekstis) sünonüümide vahel valida, ilma et lause tähendus muutuks.

Sünonüümidel on ühesugune: a) leksikaalne tähendus, b) sõnaliigiline kuuluvus, c) süntaktiline roll lauses.

Sünonüüm võib olla liht- või liitsõna, sõnaühend, fraseologism, ees- või järelliide.

Lähemalt loe Eessõna.

Sõnaartikli osad

Sõnaartikli osad on väljad ja kiilud. Väljad on sõnaartikli põhiosad: märksõna, sünonüümid ja näited. Kiilud on sõnaartikli osad, mis võivad paikneda muude väljade sees: märgend, rektsioon, muutevorm, seletus, leksikaalne piirang, kommentaar, homonüümianumber, tähendusnumber, viide.

VÄLJAD:

KIILUD:

Eessõna

Saateks

"Sünonüümisõnastik" pakub kirjas ja kõnes kasutatavaid sünonüüme, sealhulgas valiku vanemaid, murdelisi ning vägagi kõnekeelseid sõnu või väljendeid, kantselei- ja stampkeelendeid ning termineid. Vähem on esitatud deminutiive. Vähendusliitega nimisõnu on sünonüümireas näidatud üksnes siis, kui nende tähendus on leksikaliseerunud, s.t. liide ei märgi lihtsalt vähendust või meelitust. Küll aga on sõnaraamatusse hõlmatud omadussõnalised deminutiivid, sest neid pole eesti keeles kuigi palju ning nad on küllalt sageli omapärase vormistusega (kõhn, kõhnuke, õbluke; kitsas, kitsuke, ahtake).

Sõnaraamatus on arvestatud keelekorralduslikke suundumusi. Keelehoolde seisukohalt ebasoovitavad keelendid on varustatud informeeriva märgendiga ning sõnaraamatusse võetud pigem selleks, et neist hoiduda. Kantselei- ja stampväljendite puhul on kasutatud märgendit kants. Märgendi kõnek (kõnekeelne) on saanud kõnekeele stiilile (sh slängile) omased, vahelduseks ka kirjakeelde sobivad sõnad või väljendid, kuid seekõrval ka igapäevakeeles sageli kasutatavad, kuid kirjakeelde sobimatud keelendid (juuksur juuksuritöökoja tähenduses).

Sünonüümireas ei kattu kõik sünonüümid tähendusmahu ega muude karakteristikute poolest. Nad ei ole võrdsed ka kirjakeele soovituste seisukohalt. Kõigile erinevustele osutada ei olnud selles sõnastikus võimalik. Seepärast eeldab sõnastik kriitikameelega keeleergast kasutajat, kes oskab pakutud keelendeist valida oma maitsele ja vajadustele sobivaima. Mehaaniline sünonüümide pakkumine ei ole selle sõnaraamatu taotlus. Eesmärk on juhatada, kuidas öelda teisiti, teiste sõnadega.

Sünonüümirea peasõna (dominant) peaks nii tähendusmahu, selle piiritluse ja selguse kui ka muude parameetrite poolest kõige ilmekamalt iseloomustama kogu sünonüümirida. Paraku puuduvad objektiivsed kriteeriumid, mille järgi peasõna valida. Dominandi valik pole käesolevas sõnastikus omaette eesmärk ning sünonüümirea eesotsas seisvat sõna või sõnaühendit ei tule pidada eelistatuimaks. Mõnikord võib mingi sünonüümi esikohale seadmisel olla kindel kasutajapoolne eesmärk. Kui näiteks sünonüümireas on esikohal võõrsõna, siis see ei tähenda tema eelistamist. Pigem vastupidi: võõrsõna asemele soovitatakse sisutäpset samatähenduslikku omasõna, pakutakse võimalust selgemaks ja lihtsamaks väljendumiseks.

Sõnaraamatu ülesehitus

  1. Sõnaraamatu materjal on liigendatud tähestikjärjestuses märksõnadega algavateks artikliteks (sünonüümiridadeks). Põhiartikli märksõnaks on sünonüümirea dominant, s.o. liht- või liitsõna või ka sõnaühend, mis seisab sünonüümirea eesotsas (esivanem, eellane..)
  2. Samatüveliste, kuid erinevatesse sõnaliikidesse kuuluvate märksõnadega sünonüümiridu esitatakse paralleelselt üksnes tähendus(t)e nihkumise või ridade erineva leksikaalse täitumuse korral. Regulaarseid tuletisi ei korrata. Seega peaks lugeja otsima sobivaid sünonüüme ka muudest samatüvelise dominandiga ridadest.
  3. Mitmetähenduslik sõna võib tähendusest olenevalt esineda mitmes sünonüümireas, seejuures ühes tähenduses võib ta olla dominant, teises tähenduses aga rea liige (kallis, hinnaline, väärtuslik..; armas, kallis..). Võib juhtuda, et polüseemilise sõna põhitähendusele sünonüüme ei leidugi.
  4. Homonüümid on tähistatud märksõna ees oleva rooma numbriga (I enne). Märksõna tähendusi eristab araabia number märksõna järel (koor 1). Kui sünonüümirea koosseis eri tähenduste korral ei muutu, siis pole tähendusi eristatud.
  5. Sünonüümirea dominandiks võivad olla:
    1. muutuvad ja muutumatud sõnad (abil);
    2. partitsiibid (austatud), kui nendega algav sünonüümirida ei ole võrreldav vastava verbi omaga;
    3. ühend- ja väljendverbid (alla kirjutama);
    4. järelliite taolised osised (-võidu);
    5. prefiksaalsõnad (anti-).
  6. Sõnaartiklis on sünonüümide loetelu, seletused, näited ja lisaselgitused.
    1. Sünonüümirea alguses on ühesõnalised enamkasutatavad keelendid, seejärel vananenud ja murdesõnad ning lõpuks vabad sõnaühendid ja fraseoloogia.
    2. Sõnade tähendust on seletatud üksnes vajaduse korral. Seletus on ülakomade vahel (baika, boi 'riidesort').
    3. Kui sõnaartiklisse on võetud lisaks kitsama leksikaalse seostumisega sõnu, siis need on paigutatud sõnaartikli lõppu koos sellekohase täpsustusega (inimese kohta: ..). Sama lahenduse on saanud adjektiivide artikleis omaduse erinevat astet märkivad sõnad (väga ilus: imekena..).
    4. Näidete (sõnaühendite või lausete) ülesanne on avada või täpsustada sõna sisu, vihjata tema kasutuspiirkonnale, näidata esinemistingimusi, sõltumust ja leksikaalset seostumist.
    5. Sõnaliigimärgendit on märksõna juures kasutatud üksnes siis, kui ta kuulub mitmesse sõnaliiki. Stiilimärgendeid on tarvitatud üksnes arusaamatuste vältimiseks, sest üldkeele sõna stiilikuuluvus ja tundevärving sõltub suuresti kontekstist. Märgendiks on lühend sünonüümi järel (lähedane 1 \adj\; lähedane 2 \subst\; kalk, kivine \ülek\). Kui sama märgendiga on mitu keelendit, siis on märgend toodud nende ette (kägu .. \murd:\ kagi, käntsas, jürilind..).
    6. Sõna muid grammatilisi vorme on esitatud vaid selguse mõttes, noomenite puhul enamasti genitiivivorm, verbide puhul oleviku 1. pööre. Vormid on sõna järel püstkriipsude vahel (juht |juhi|).
    7. Grammatilisi, sh. redaktsioonilsi seoseid on osutatud näitelausete või umbmääraste asesõnade abil (juhtima, [millegi] eesotsas olema).
    8. Sõnaartikli lõpus on vajaduse korral viidatud semantiliselt lähedasele või sellega haakuvale sünonüümireale (hurjutama..; vt ka noomima).

Leksikograafilised allikad

  1. A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat. Stockholm, "Vaba Eesti" 1958 - 1968. 22 vihikut.
  2. Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat (käsikiri A-T Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituudis).
  3. Õigekeelsussõnaraamat. Toim. R. Kull ja E. Raiet. Tallinn, "Valgus" 1976.
  4. R. Kleis, J. Silvet, E. Vääri, Võõrsõnade leksikon. Tallinn, "Valgus" 1978.
  5. F. Vakk, Suured ninad murdsid päid... Tallinn, "Valgus" 1970.
  6. T. Erelt, R. Kull, H. Meriste, Uudis- ja unarsõnu. Tallinn, "Valgus" 1985.
  7. P. F. Saagpakk, Eesti-inglise sõnaraamat. New Haven & London 1982.
  8. A. Reitsak, Valimik vene fraseologisme eesti vastetega. Toim. F. Vakk. Tallinn, "Valgus" 1975.
  9. E. Kibbermann, E. Kirotar, E. Koppel, Saksa-eesti sõnaraamat. Tallinn, "Valgus" 1975.
  10. P. Arumaa, B. Pravdin, J. V. Veski, Vene-eesti sõnaraamat. Tallinn, "Valgus" 1975.
  11. K. Pihel, A. Pikamäe, Soome-eesti sõnaraamat. Toim. P. Alvre. Tallinn, "Valgus" 1971.
  12. Synonymwörterbuch. Leipzig 1980.
  13. J. Kivimies. Synonyymisanasto. 4. painos. Helsinki. Otava 1966.
  14. Slovarj sinonimov russkogo jazyka. V 2-h t. Pod. red. A. P. Jevgenjevoi. L., "Nauka" 1970-1971.
  15. Slovarj sinonimov. Pod. red. A. P. Jevgenjevoi. L., "Nauka" 1975.
  16. Z. E. Aleksandrova, Slovarj sinonimov russkogo jazyka. Pod. red. L. A. Tšeško. M., "Sovetskaja Entsiklopedija" 1968.