|
|
Leitud 1 artikkel
surkea 15
1 vilets; armetu; kehv; hale; haletsus·väärne; niru (kõnek); (huono) halb
◊ surkea ateria vilets (kehv) eine; surkea pieni mökkirähjä armetu väike onn; hän sai surkean todistuksen ta sai kehva tunnistuse; tie on surkeassa kunnossa tee on armetus olukorras; asiat ovat surkealla tolalla asjad on kehvas seisus
2 (halpamainen, viheliäinen) alatu; väiklane; närune; (katala) nurjatu; (raukkamainen) hale, armetu; arg, arg·pükslik; põlastus·väärne
◊ surkea valehtelija vastik valetaja; alatu (põlastusväärne) valetaja
3 (valitettava) kahetsus·väärne, kurvastav; (harmillinen, kiusallinen, ikävä) pahandav, eba·meeldiv, tülikas; (surullinen) kurb, kurblik
◊ olipa surkeaa, että niin kävi küll on kahju, et nii läks
4 (säälittävä, surkuteltava) armetu, haletsus·väärne, hale, kaastunnet äratav; kurvastav; kurb; (sydäntäsärkevä) südant·lõhestav
◊ surkea olento armetu (haletsusväärne) olend; surkean laiha haletsusväärselt kõhn; kaastunnet äratavalt kõhn; surkea ihmiskohtalo kaastunnet äratav inimsaatus; kurb inimsaatus; kuului surkeita avunpyyntöjä oli kuulda südantlõhestavaid appikarjeid
5 (alakuloinen, apea) nukker, rusutud, tusane, morn, sünge, raske·meelne, rõõmutu, kurb; tujutu, tujust ära; araks tehtud, julguseta
◊ surkea mieliala kehv tuju; morn (sünge) meeleolu; he olivat surkealla mielellä tapahtuneesta nad olid juhtunu pärast tujust ära
