Seto sõnastik
Sõnastikust
•
Eessõna
•
|
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 84 artiklit
`astma `astuʔ astuss `astõ ~ `astsõ astuma; kõndima mul nakaśs siin põiõ otsa man lobisõmma, ku ma `astõ nii `t́solksõ õ̭nnõ Se; ku [rase naine] üle `vehmre `astsõ, siss oĺl latsõl hainalosõ tõbi man Se; esä sõ̭ss astuss ti̬i̬d piteh, puttu kaśs `vasta Se Kos; ku [sa] astudõʔ ja ku sõ̭ss jaɫg niksahhass, sõ̭ss vai nõrgahha `maahha Se Kos; vanul õ̭ks apaŕ `astminõ, vanul käpe `ḱauminõ (rhvl) Se Kos
esä esä essä isa kolm `aśja om, mitä om rassõ `täütäʔ: jumalat paɫɫõldaʔ, `võɫga tassoʔ ni immä essä ravidaʔ Se Kos; `eĺli esä katõ pujagaʔ Se Kos; lät́s sõ̭ss mehe˛ esä sügüse Pelikov̀va kat́skümmend `versta hainamaa pääle `hainu `tu̬u̬ma Se Kos; mińni `ütless mehe˛esäle: ma ei nakas‿sukka (sinuga) `sü̬ü̬mä, sa `haisat Se Kos
`haisama haisadaʔ `haisass haisaśs lehkama, haisema mińni `ütless mehe˛ esäle: ma ei nakas‿sukka (sinuga) `sü̬ü̬mä, sa `haisat Se Kos
halutam(m)a halutaʔ halutass halut́ ~ `haltam(m)a `haltaʔ `haltass haĺt valutama mul `väega süä `haltass Se T; ma ai küüdse ala suurõ pinnu, sõ̭ss tõmmati iks tu̬u̬ pind kui `vällä, a tu̬u̬ sõrmõkõnõ nakaśs `väega `haltamma Se; mul `väega neok‿käeʔ ja olaʔ `haltasõʔ kõvastõ, timahavadsõ `aaśtaga `naksiva `haltama Se Kos
hao- hagudest tehtud või koosnev lelotimi ni ilosahe ku, et naka iks mi `põldo `põimmahe lelooh lelo leloo, hao`vihkõ iks vallalõ `võtma lelooh lelo leloo (rhvl) Se
`haukma `haukuʔ hauk hauḱ haugu 1. haukuma hauh, hauh, hauh! varass tulõ, purõ jaɫa, ma olõ, hauh, haugu Se Kos; paabakõsõl oĺl pinikene kotoh ja pinikene nakaśs `haukma Se Pod 2. halvasti ütlema, pilkama
heĺotam(m)a heĺotaʔ heĺotass heĺot́ pisut liigutama ku iks veid́okõsõ heĺo tat, siss iks saat rahha Se Pod; vahetepääl heĺotat, siss jals‿saat `võrksap Se; [ma] kuuli aidah ussõ kobinat, ussõhińge heĺotamist Se; hiirek‿`kuḿpva iks kulat́ski `saĺvi ja heĺotasõt‿terä `saĺvi (rhvl) Se Kos; kääväk‿ kääväs‿śaal saart pite, naka as jält‿tu̬u̬ muna heĺotamma Se Kos; ku nakass munakõnõ peoh heĺotamma, siss `käänke ärs‿`saardõ Se Kos
`hõ̭nkama hõ̭ngadaʔ `hõ̭nkass hõ̭ngaśs lõhnama; lehkama kõ̭iḱ tarõ hõ̭ngaśs tu̬u̬d lina`si̬i̬mne `maasla `hõ̭ngu Se Kos; suvõl `ku̬u̬ĺja lätt `lämmäga ilotuss, nakass `hõ̭nkama Se Kos
häbendellemä häbendelläʔ häbendelless häbendelli häbenema `hindälgi no vaia häbendelläʔ `nu̬u̬ri, noorõh [ma] häbendelli mehe˛essä ja immä, no häbendelle minijit, ku ark‿koolõ, siss naka ait‿tu̬u̬h ilmah kedägi häbendellemä Se Kos; vanast peläti, häbendeldi, oĺl häümaa Se Kos
hädä hädä hätä 1. raske olukord; vaev, raskus; puudus, viletsus taa hät́ti jää äiʔ Se; unõga om `pistü hädä, lasta õik‿kui `maadaʔ Se 2. viga, haigus, tõbi poolõni `aaśtagani oĺl lat́s hädäh Se; maʔ eśs kogoni rehe `siugu, esi oĺli paks ja rehe `õkva ja latsõlõ nakaśs `küĺge hädä Se 3. vajadus, tarvidus, soov kes sinnäl‿`luḿpi jalp‿paĺlo `ḱaugiʔ, hädä sinnäm‿minnäʔ Se Kos
hämm hämme `hämme 1. märg, niiske eśs [ma] hoiõ koṕikut nigu `hämmest lät́s pioh Se Kos; sõ̭ss oĺl jälʔ hüä `põimaʔ, ku `rõivah‿hämmes‿säläh oĺliʔ Se Kos; ku `kunna `näede hämme ṕaal [märjas kohas], üldäss, et `varba `vaihhõlõ tulõ kunnasiĺm Se; kat́s `tuńni või eih‿hobõsõlõ `andaj‿juvva eik‿`kaaru ku hopõń hämm om ja kost sõidust tuĺl Se Kos; huuĺ sai hämm, ki̬i̬ĺ saa as `hämmgiʔ Se Kos; `väega nakaśs `vihma valama, valama, poisit‿tuĺlik‿kodo, kõ̭iḱ hämmeʔ Se 2. niiskus, vedelik kõiv `peĺgäss jo `hämme Se; kat́s `aaśtakka oĺl mehe˛esä säńgü pääl (voodihaige) ja täl oĺl hää (väljaheide) ni hämm (kusi) säńgü pääl Se Kos
`ikma ikkõʔ ikk iḱk ikõ nutma, itkema peräst lat́s nakaśs `ikma, imä pańd `väelüsi nisa `suuhhõ Se; kup‿`puhtõ ommaʔ, sõ̭ss ikõtass sõ̭nnu (lauldakse itkulaule) Se
ilm2 ilma `ilma 1. maailm; maapealne elu no ommaj‿jo kõ̭iḱ tu̬u̬h ilmah (surnud) Se Kos; pujas‿saava inne `ilma ku imä? - haina ruaʔ, kuhi Se Kos; kõ̭iḱ ilm sü̬ü̬, väidsega ei lõigadaʔ, lavvalõ õip‿pandaʔ? - imä nisa Se Kos; milless seo maailm nok‿ka naid `lat́si jätt ja `lahku mindäss, a ilma `algnõst saaniʔ oĺl ka tu̬u̬d Se Kos; `tüt́rik sai `ilma (maa peale) tagasi uḿmi `ehtidegaʔ Se Kos; kat́s kikkakõist üle mäe `taplõsõʔ, saa aik‿kokko kunagi ilma pääl? - siĺmäʔ Se Kos; paĺlo käve iks tä maad maśsindõgaʔ, poolõ `ilma pudardõgaʔ Se Kos; nimä olõ õs vi̬i̬l `ilma saanuʔ (sündinud) nu̬u̬p‿`põrsaʔ Se Kov; käügu ui üle ri̬i̬ `vehmre, käügu ui üle ratta `vehmre, `lasku ui `kaśsi läbi `jalgu, sünnüss lat́s `ilma, sõ̭ss latsõl paĺlo viku (õpetussõnad rasedale) Se V; ütesä puutäüt olõ ma toonuʔ `lat́si `ilma Se Pod; ilma imeh, üt́s pallai küle all, tõõnõ vi̬i̬l aia pääl kuioss Se; ku [ma] ark‿koolõ, siss naka ait‿tu̬u̬h ilmah (teispoolsuses) kedägi häbendellemä Se Kos 2. inimesed, rahvas pangu uih‿`hinda `hindälle, las ilm pand Se Kos; kittü eiʔ eiss hinnäst, las iɫm kitt Se; ku `mitmast küläst tulõva kokko, kos sääl `joudsõ ilmalõ [kingitusi] `andaʔ Se; sõta taha aiʔ, olgur‿rahu maa˛ilmalõ, rahu riśti`rahvalõ, siss õ̭ks ilm eläss Se Kos; tu̬u̬d õ̭ks olõ õs et latsõj‿jäteti tuulõlõ tougadaʔ ja ilmalõ kasvataʔ Se Kos
ilodu ilodu ilotut 1. inetu, ilutu suvõl `ku̬u̬ĺja lätt `lämmäga ilotuss, nakass `hõ̭nkama Se Kos 2. ebasünnis neol‿latsõ`rõipõk‿kas‿suku gik‿kuu lõ õiʔ, `õkva iɫodu, kõ̭iḱ kääväk‿külä `aidu pite maasikit kakkuh Se Kos
jago jao jako 1. jaotatud või jagatud osa (tervikust) vanaimäle om ka jago, viiess jago om vanaimäle Se; `ku̬u̬ĺja pandass kohe `külmä jakku (ruumi), muido nakass `hõ̭nkama Se; [ma] võta neĺli jako kõokõllast ja üt́s jago elektrisinist, saa `väega illośs rohiline Se 2. teatud hulk, määr koogugat‿`tõmpsi [ma] iks ärʔ suurõ jao `tuhka Se Kos 3. omand 4. teatud aeg, ajavahemik, periood kat́s sutt tapõti talvõ jaoh Se V; ütek‿kadaja maŕa ommaʔ `iltsõmpaʔ, nu̬u̬ saavas‿sügüsetseh jaoh `vaĺmist Se Kos 5. piirkond mehe oĺliʔ ka Ukrai·na jao päält Se V 6. liik, sort, tõug 7. muud sait jako? (kas taipasid) Se; siss olõ õit‿taloh määnestki jako (edenemist), ku `võ̭õ̭rap‿`präätäseʔ Se Kos
`jońma `jońniʔ jońn `jonnõ jońni jonnima lat́s nakaśs `ü̬ü̬se `jońma, es saa `ü̬ü̬se `maadaʔ Se| Vrd `juńma
juuŕ juurõ juurt 1. (taime) juur, juurikas huśs õ̭ngõrdõlli säält tat́i juurõ alt `vällä Se; `küündlepäävä lätt külmä süä `lahki, siss nakass puu juuŕ lummõ `sü̬ü̬mä Se 2. kõrva kinnituskoht `hiusõkõsõʔ jo hiiŕo ommaʔ, kõrvajuurõk‿kulõhhunuʔ (rhvl) Se
kasuma kassuʔ ~ kasudaʔ kasuss `kaśvi kasvama linaga utat maad ja `hernega `väega utõtass maad, naka ai midä kasuma Se Sa; `lambakõsõk‿kasuma ja ut́õkõsõ `urbuma ku neo urbaʔ `urbunuʔ ja kasunuʔ (palmipuudepüha kombestikust) Se Kos; kat́s last `kaśvi ülest, a paṕil olõ õs näid kirotõt ja riśtit `hindä pääle Se Kos; ku sõńnikut ei olõʔ, midägi eik‿kasuʔ Se Kos
`ki̬i̬ldmä keeldäʔ ki̬i̬ld ki̬i̬ĺd keelä keelama, takistama map‿panõ, egass mullõ olõ õik‿`ki̬i̬ltäv Se; mis i̬i̬st tä `poiskõst trahv ja `sõimass ja tä nakaśs `ki̬i̬ldmä Se; imä ańd peri kaʔ, es keeläʔ Se
kirotam(m)a kirotaʔ kirotass kirot́ 1. kirjutama, kirja panema t́sia nõ̭nna `ańti lat́silõ, et sõ̭ss nakasõ `höste kirotamma Se; kat́s last `kaśvi ülest, a paṕil olõ õs näid kirotõt ja riśtit `hindä pääle Se Kos; oi jumalakõnõ, oi `hüäkene, ku no [ma] `mõistnu `kiŕjä, `taivakõnõ, olõss lugõnun‿ni kirotanuʔ Se; kiroda saʔ, küll ma `huhtsõ neol‿`luidsa arʔ Se; küläh oĺl tiputaa·t́, tu̬u̬ kirot́ meid ka, et kulaguʔ Se 2. tikkima
ku ~ kuʔ 1. (ajaliselt) kui ku tu̬u̬d sõta `küllä tuĺl, jälle oĺl kaiaʔ Se; paṕp kasvat́ `põrssat, siss `küüsse: ku paĺlo `aigu ĺatt, ku tä nakass `kuĺti `ot́sma? Se Kos 2. (tingiv) kui [kooli]opõtaja `võidsõ `pessäʔ, ku [lapsed] `kullõ õs Se 3. (võrdlev) kui, nagu, otsekui ku aho i̬i̬st `vatska tet́ti, siss `nõśsi timä kolm `kõrda üless, sai ku kulat́sk Se; leib kuivati `höste ärk‿ku suhaŕ jo Se Kov 4. väljendab määra või ulatust timä om ni naĺakass ku om naĺakass Se; nipaĺlo elät, kupaĺlo om suditõt Se| Vrd kui 5. osutab tegevuse või heli intensiivsust sattõ ma kummalõ `maahha ku kolahti Se; a oĺl õ̭ks küläh `sääńtsit talla kah, et kõ̭gõ habõldi, ku üt́s müŕrin ja käŕrin Se L 6. lausungi lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt rüä põimu `aigo katõkeśke laulimi, lelotimi ni ilosahe ku, et naka iks mi `põldo `põimmahe Se| Vrd kui 7. sidesõna: kui ka kae kos om tüḱk, kõ̭iḱ naaśõ ni latsõ ku mehek‿kõrraga `sanna Se V; taarilda olõ õs nii suvi ku taĺv Se| Vrd kui
kuĺt kuĺdi `kuĺti kult ku paĺlo `aigu ĺatt, ku tä (põrsas) nakass `kuĺti `ot́sma? Se Kos
kuu kuu kuud 1. taevakeha: kuu; kuu faas keväjä püäʔ noorõ `kuugaʔ [lambaid] Se Kos 2. kalendrikuu mi̬i̬k‿kaibi `mõtsa pedäjä ala liiva koobaʔ, siss `eĺlimis‿sääl kuu `aigu Se; kasvatagõs‿seo põrss ark‿katõ kuu vana Se Kos; noh, kuuś kuud, säidse kuud, sõ̭ss nakass [emis kulti] `ot́sma Se Kos
`ku̬u̬ĺja `ku̬u̬ĺja `ku̬u̬ĺjat 1. surnu vanarahvass kõ̭nõli et kuuś nädälit ḱau `ku̬u̬ĺja kodo Se; kerikoh pandass `ku̬u̬ĺjalõ künneĺ, a kotoh pandass `kündle raha Se; suvõl `ku̬u̬ĺja lätt `lämmäga ilotuss, nakass `hõ̭nkama Se Kos; olõ õik‿koto vaia puustalt jättäʔ, ku `ku̬u̬ĺjaga mindäss Se; ku kotoh koolõss, siss saa õi niipia tu̬u̬ kirst, siss pandass `ku̬u̬ĺja põrmandohe vai `pińke pääle Se; `ku̬u̬ĺja `rõivap‿palotadasõ arʔ Se; `Vahtsõliinah oĺl, ku [peielised] `ku̬u̬ĺjaga lät́siʔ, kiä edimäne inemine puttu `vasta ti̬i̬ pääl, toolõ `ańti `viina ja sakuskat Se Kos 2. surija `ku̬u̬ĺjalõ `pańti iks kõ̭gõ paŕõmb säńg Se; `ku̬u̬ĺjat koolõtada õip‿pudsajadsõ pad́a pääle Se
ku̬u̬ŕ koorõ ku̬u̬rt 1. väliskest ku `kellä olõ õs, siss [ma] võt́i kua pät́si `vällä, siss kopudi tu̬u̬d alomaist ku̬u̬rt pite Se Kos; leevä [ma] vaĺadi ärʔ, ilesti ärʔ, siss sai leeväl illośs ku̬u̬ŕ Se; utõti utõti nikavva ku `peḱli sai kesvä `ku̬u̬riga kokko Se V; `pi̬i̬trepävä aja vähḱ ku̬u̬rt, egä `aaśtaga aja koorõ Se V; noid [ma] murra as `maahha kardoka `iärmekeisi, siss [kartuli] koorõ istudi `maahha Se; ma olõ puu `ku̬u̬ri `viisaga kaŕah käünüʔ Se Kov; kõoleheste ja sibulakoordõgat‿tet́ti (värviti mune) suvistõpühiss Se 2. koorik, kärn ai pää `ku̬u̬rdõ, lei raa pääle, siss võiuga määriti pääd Se 3. (piima) koor ku̬u̬rt [ma] võt́i üteh, paaba `puhkõ koorõ pääle, kotoh koorõga määre, siss nakass jalg süttümmä Se; võimaśsinal oĺli aaris‿seeh, neĺli `aari ja lei ruttu kokko koorõ Se
`käändmä käändäʔ käänd kääńd käänä keerama, käänama ku [ma] kolgõ rehe man kat́s maśsina täüt linno ärʔ, kääni ärʔ, oĺl kuŕst Se; pääkaŕuss ka iks oĺl, oĺl vanõb kiä noid `lat́si rät́it́, kost käändäʔ ja kohe aiaʔ [karja] Se Kos; meil linar‿rabaduʔ, linak‿kõ̭iḱ `katsa käänedüʔ Se Kos; kääväk‿ kääväs‿śaal saart pite, kääni jält‿ti̬i̬ pääle Se Kos; ku nakass munakõnõ peoh heĺotamma, siss `käänke ärs‿`saardõ Se Kos; tu̬u̬ (lina), mis [ma] soi ärʔ, kääni käänüssehe, tu̬u̬ oĺl kadsa Se; tu̬u̬ `kääntävä väit́s (liigendnuga) `oĺlgi susi ja `kääntävä väit́s vei kosilasõ `arkiʔ Se; kura käe pu̬u̬l ommam‿mõtsaʔ, sinnäk‿`käänku uiʔ Se Kos
`küĺge 1. külge, otsa, millessegi kinni maʔ eśs kogoni rehe `siugu, esi oĺli paks ja rehe `õkva ja latsõlõ nakaśs `küĺge (kandus üle) hädä Se; viisokõsõk‿`küĺmi jala `küĺge Se 2. jõuga kallale mõ̭nõl oĺl vihaśs t́siga, ai `hindäle `küĺge Se 3. pihta
külm külmä `külmä ~ ḱulm ḱulma `ḱulma 1. külm, jahe, mitte soe külmä `vi̬i̬ga pant taaŕ saiś kavvamba `väŕski Se Kos; timä harvakult küt́t, selle oĺl ḱulm Se Kos; naka aik‿ḱulm, mul pad́ar‿`rõivas‿säläh Se; a mis noʔ viga, [tüdrukud] lääväp‿Petserihe, `ostvas‿siidi sukakõsõʔ, kääväh‿hii-haa, olõ õij‿jalolõ ḱulm Se Kos 2. tundetu, osavõtmatu noʔ omma jo meheleminegi `väegak‿külmäʔ, elok‿külmäʔ Se 3. sooja puudumine, jahedus, külmus; külmatunne oo, meil `Petra `peĺgä äik‿`külmä Se; `küündlepäävä lätt külmä süä `lahki, siss nakass puu juuŕ lummõ `sü̬ü̬mä Se; talvõl suurõ külmäga [naistel] `ṕuksõ olõki is jalah Se; ku ḱulm küle all, siss läḿmi nõ̭na all Se Kos; [ma] lasi ussõʔ `aknak‿kõ̭iḱ vallalõ, nätäĺ `aigu kõvak‿külmäʔ, siss `küĺmit‿ toroʔ arʔ Se Kos; naha `kindaʔ tet́tigi tu̬u̬ pääle, et suurõ külmäga `ḱavvuʔ Se
`küündle/päiv ~ `kündle/päiv küünlapäev: 2. veebruar `küündlepäävä lätt külmä süä `lahki, siss nakass puu juuŕ lummõ `sü̬ü̬mä Se; `kündlepäiv om eloiä viiel`tõi·śkul vebru˛aril (vana kalendri järgi) Se
laheng lahengu lahengut lahing siih nakass `orga seeh laheng, siist saa `surma ja kõ̭kkõ saa Se Kos
laih laiha `laihha 1. taine, lahja 2. väheviljakas `hernega ka utat maad, saa laih, naka õim‿midägiʔ kasuma Se
larmitsama larmidaʔ larmitsass larmit́s lärmitsema nakaśs mi̬i̬śs mukkal‿larmitsama: ti̬i̬t‿tu̬u̬ tõtõst Se La
laud lavva `lauda 1. saelaud kõ̭iḱ `aknakõsõʔ `määntsest lavvapalakõsõst ja hirrest [ma] tahvidsi `vällä Se Kos 2. saelauast (tarbe)ese, hrl söögilaud ku saa õs õga pu̬u̬ĺpühä `pińke ja `laudu `mõskaʔ, siss oĺl jo asi (olukord) haɫv Se P; tõõsõ reṕi lavva pääl oĺlij‿jo katõ sarvõga vanas‿sitaʔ Se; veli pańd [viina] pudõli lavva pääle, ai õ̭ks jutu `maalõ Se; kut‿tuldass kerigu mant `matmast kodo, siss kutsutass ja `säetäss `puhtõliseʔ lavva mano [sööma] Se; pido `aigo leeväpaɫap‿`pańti lavva `vi̬i̬ri pite, siss viinagaʔ `hämmü ärʔ Se; kua sai kõ̭kõ inne `viŕksega `otsa tu̬u̬d põrmadu `lauda piteh, toolõ üteldi et sas‿saat kõ̭kõ inne mehele kaʔ Se Kos; `põrgohe om kat́stõi·śskümme reṕi `lauda `alla minnäʔ Se; ku ta nakaśs śaalt `põrgost `vällä tulõma, sõ̭ss reṕi `laudu pääl olõ õs üttegi vanasitta saŕvilist Se; ku riśteti arʔ, siss tet́ti tu̬u̬ riśtjät́̀si laud Se; noid (matuselisi) ka ravitass, õdagutsõlõ lavvalõ kõ̭iḱ kutsutasõʔ Se 3. söögikord `kut́ja sünnüss jo lavva aost, edimätse lavva `aigu, ku kerikust kodot‿tuldass `sü̬ü̬mä Se
lelo ~ leloo(h) leelo rüä põimu `aigo katõkeśke laulimi, lelotimi ni ilosahe ku, et naka iks mi `põldo `põimmahe lelooh lelo leloo, hao`vihkõ iks vallalõ `võtma lelooh lelo leloo (rhvl) Se
lobisõm(m)a lobistaʔ lobisõss lobisi midagi lobinaga tegema; solisema mul nakaśs siin põiõ otsa man lobisõmma, ku ma `astõ, nii `t́solksõ õ̭nnõ Se
lumi lumõ lummõ lumi `küündlepäävä lätt külmä süä `lahki, siss nakass puu juuŕ lummõ `sü̬ü̬mä Se; ku om kapst`maaŕapävä lumi katusõ pääl, siss jüribä om aiaveereh Se Kos
ma ~ maʔ muʔ minno ~ maḱki(naʔ) mina, ma üt́s maʔ õ̭nnõ olõ jäänüʔ, kõ̭iḱ omma ärk‿kooluʔ Se; timä nii suuŕ ei olõk‿ku maʔ, om madalap minno Se; nakaśs mi̬i̬śs mukkal‿larmitsama: ti̬i̬t‿tu̬u̬ tõtõst Se La
magahhama `maadaʔ ~ `maataʔ magahhass magasi ~ magama `maadaʔ makass ~ maka magasi 1. magama no `maatass ja suurõt‿tulõp‿palasõʔ Se; lat́s nakass `ü̬ü̬se `jońma, es saa `ü̬ü̬se `maadaʔ Se; tuɫõ õil‿leib leśatõh, tuɫõ õim‿mat́t `maatõh Se Kos; salasit‿tet́ti, śaal oĺlis‿suurõr‿`rõivak‿koh `maadaʔ Se; velenaańõ ańd uma säńgü mullõ `maadagiʔ, jät́t mullõ peräotsah Se; kut‿`taĺsipühi `keśkmätse pühi [sa] makadõ, sõ̭ss makat `aaśtaga õ̭nnõ kõ̭õ̭ arʔ Se Kos; varahhappa hiideti õdagult magama, hummogult `varra `tuĺti üless Se Kos 2. surnuna lamama
man 1. lähikonnas, vahetus läheduses (ka sees) t́sassona man `peeti siss tu̬u̬d `paɫɫust Se Kos; mul nakaśs siin põiõ otsa man lobisõmma, ku ma `astõ nii `t́solksõ õ̭nnõ Se; `veelkal oĺl ka koɫo nigu kivi man Se 2. kellegi või millegi juures, ametis, tegevuses ku `ḱauti haina man, siss ku `löüti hainalosõ keśe, siss `laśti tu̬u̬d `savvu latsõlõ Se 3. lisaks, kõrval 4. osutab seisundile oĺl vika minijide man, oĺl vika iḿmi man Se Kos; ku kuu`rõiva man ommaʔ, kerikohe võit minnäʔ, a `jäĺgi jättü üiʔ Se 5. muud ega aśa man pidi olõma uma ḿark Se
manitsamma manidaʔ manitsass manit́s ~ `mańtsõmma manidaʔ manitsõss manit́s ütlema, lausuma, teatama, nimetama ma niisama `paɫssi jumalat su i̬i̬st, no naka ma nimme manitsamma Se; tü̬ü̬mihet‿tuĺlik‿kaʔ hüäl meelel, maninu õ̭nnõ Se Kos
minemä minnäʔ lätt lät́s lää 1. (eemaldudes) edasi liikuma, kuhugi (midagi tegema) suunduma a läḱek‿`kaegõʔ, seo iks määne kuniga maja om Se Kos; `läämi siss heĺoma vai? Se; a esä meid laivaga tõi, mi `läämi `vi̬i̬rde, siss laulami Se Pod; [ma] ketso võt́i `üśkä ja lät́si `istõlõ, üttekokko lät́simi Se L; jalagaʔ, lat́s üsäh, kraaḿ säläh, nigu vańgil‿lät́simi Se La; ku `piḱne ḱau, sõ̭ss lehmä mano mingu uiʔ Se Kos; `saaja ĺaat, `saani `kaetass Se Kos; no jääss mul paĺlo `samma minemäldäʔ Se Kos; ku iks imä vai esä kohe käśk, kõrraga oĺl mint Se; ku [ma] lännü üs, siss elu iä kahinuʔ Se 2. lahkuma, eri suundades eemalduma, kuhugi mujale siirduma, sattuma; (öeldisverbi tugevdavalt) ära esä pańd `tütre üsäga rat́tilõ ja saat́ minemä Se; jummaĺ hoiat‿`tu̬u̬hhu tõppõ ka minemäst Se; mehidse `eht́väʔ minemä minnäʔ Se Sa; min‿sü̬ü̬m‿`maŕju ku saĺlidõʔ Se; lät́sij‿jo latsõk‿kohe kavvõmbahe Se; milless seo maailm nok‿ka naid `lat́si jätt ja `lahku mindäss Se Kos; vanast mõtõldi, et kos tu̬u̬ `häügaʔ et `lahku lät́s Se; meil ka vaest kuna tuɫõ `lahku minnäʔ Se Kos 3. kaduma; loojuma kaŕaga kodo [ma] sai siss, ku päiv lät́s jumalihe Se 4. oma seisundit, olekut, alluvust jne muutma; senisest erinevaks muutuma minem‿mehele, vaja joostan‿nigu kundsal‿löövät‿tuld Se; latsõl‿lääväj‿jo suurõst Se Kos; lät́si aoʔ `tõistõ Se; üteh paigah lät́s kõ̭iḱ saja soest Se 5. protsessi või tegevust alustama; hakkama, algama Nigula `puuśli ette oĺl jäänül‿ laḿbikõnõ palama ja `puuśli lät́s palama ja tuli lät́s laḱka Se; lät́si siss mi̬i̬m‿`mõtsa minemä Se Kos 6. edenema, arenema kel kui `lõikuss lätt, kui `höste Se 7. tekkima, sugenema 8. mahtuma laṕigup‿pütükese oĺlivaʔ, viiś`liitret lät́s sinnäs‿`sisse Se; tu̬u̬ sääne puinõ nüśsigukõnõ, sinnäl‿lää es `pańgigiʔ Se Sa 9. mööduma, kuluma ku paĺlo `aigu ĺatt, ku tä (põrsas) nakass `kuĺti `ot́sma? Se Kos 10. teatud suunas kulgema 11. (ebaselgust, teadmatust väljendavas ühendis) mine tea mint‿tiiäk‿kes tälle T´siberih opaśs tu̬u̬ `nõidusõ arʔ Se
mińni miniä miniät minia jummaĺ annam‿miniäl minno mattaʔ, jummaĺ hoiaʔ mul miniät `matmast Se; mińni `ütless mehe˛esäle: ma ei nakas‿sukkas‿`sü̬ü̬mä, sa `haisat Se Kos; no jält‿tulõva miniäk‿ kodo jap‿pujaʔ, vaia hiĺlokõidsi `ḱavvuʔ Se Kos; noorõh [ma] häbendelli mehe˛essä ja immä, no häbendelle minijit Se Kos; mul oĺl miniä˛esä ja miniä˛imä, nu̬u̬ ommal‿languʔ Se; maʔ umma miniät Vilo vallaga `vaelda õiʔ ei Petseri liina i̬i̬st anna õi arʔ Se Kos; mińni ti̬i̬ is `õigut Se; oĺl vika minijide man, oĺl vika iḿmi man Se Kos
muna muna munna 1. linnumuna haŕokõsõ veeväm‿munnõ Se Sa; poisik‿`koŕssi `tüt́rige käest munnõ ja lät́sim‿munnõ veerütämmä Se Sa; õga üt́s ańd hällü tegijile munnõ, kiä ańd kat́s, kiä ańd kolʔ munna Se; hämmätüse `sisse `laśti munna vai ku kardoka pudõ̭ŕ keedeti, sinnäl‿`laśti munna `sisse Se; õga `tüt́riku käest siss `pańti koĺmi munõ [lihavõttepühal kiigetegijaile] Se; inne t́surap‿pańni loomka pääle `vi̬i̬ri pite kõ̭iḱ kat́si muna `maahha Se; sajakot́t pidi õ̭ks olõma, leeväpät́s õ̭ks oĺl ja siss võiuliud, tu̬u̬ õ̭ks oĺl õgal ütel, ja munaʔ Se Kos; kääväk‿ kääväs‿śaal saart pite, naka as jält‿tu̬u̬ muna heĺotamma niʔ Se Kos 2. munand susi haaŕd tu̬u̬ `oinakõsõ tüŕri piteh, munnõ piteh `säĺgä Se S
munakõnõ dem < muna paṕp ańd pujalõ munakõsõ `peio, üteĺ: ku nakass munakõnõ peoh heĺotamma, siss `käänke ärs‿`saardõ Se Kos; sõ̭saŕ anna as munakõist velele Se Kos
nakkama ~ nakama `naadaʔ ~ nakadaʔ nakass ~ nakkass nakaśs ~ naaśs hakkama `naakõ varahhappa hummogu `kaŕ ja `mõtsa ajama Se; linaga utat maad ja `hernega `väega utat maad, naka ai midä kasuma Se Sa; `naksi ma halhoo·si `tü̬ü̬hhü `ḱauma Se Kos; vanass läät, ei naka imp nägemä, naka imp `kuuldma, kõ̭iḱ tulõva hädäk‿kokko Se; mis siss saa, ku jälʔ `naatass takah ajama Se Kos; eih‿haaru rõivast kavvõmbakõistõ, kulla latsõkõsõʔ, peräkõrra nakasõʔ häbehhüse `vällä tulõma (liiga lühikestest riietest) Se L
nisa nisa nissa nisa lat́s `tahtsõ `väega nissa, mugu anna ja anna Se; kõ̭iḱ ilm sü̬ü̬, väidsega ei lõigadaʔ, lavvalõ õip‿pandaʔ? - imä nisa Se Kos; peräst lat́s nakaśs `ikma, imä pańd `väelüsi nisa `suuhhõ Se
org oro `orgo madal koht, org siih nakass `orga seeh laheng Se Kos
`ot́sma `ot́siʔ ot́s `otsõ ot́si 1. otsima eśs tiiä äiʔ `õ̭nnõ `ot́siʔ, õ̭ńn ot́s hinnäst Se; häbü ot́s õ̭ks hüä paiga, au `arma asõma Se; T´siberih oĺl liisnat maad paĺlo, kõ̭iḱ lät́si paŕõmbat ello `ot́sma Se La; halv sõ̭na harinass, hüvvä sõ̭nna vaia `u̬u̬taʔ ja `ot́siʔ koońt‿tulõ Se 2. täisid (peast) otsima 3. indlema siss või õi tappa iḿmist, ku ta `pahru `otsõ Se; paṕil uma t́siga `otsõ jop‿`pahru Se Kos; paṕp kasvat́ `põrssat, siss `küüsse: ku paĺlo `aigu ĺatt, ku tä nakass `kuĺti `ot́sma? Se Kos 4. taotlema, üritama
padi2 pad́a `pat́ja paks, tihe `väega suurõst om lännüki taa mõts, `väegap‿pad́ast Se; ku `põrna `vällä `naati `võtma, tu̬u̬d `kaeti, kas tagapoolõ ots om pad́õb vai edepoolõ ots (seapõrnast ilmaennustamisel) Se Kos; naka aik‿ḱulm, mul pad́ar‿`rõivas‿säläh Se; ku `tat́rik padi sai, siss saa as terräv Se Kos; poravik õ̭ks um padi Se; põrna `perrä `kaeti, et kas keväjä saa pad́õb lumi vai saa sügüse Se
perä/kõrra viimati, lõpuks a peräkõrra nakaśs `ju̬u̬ma Se; [peiedel] `kut́jat võõdõtass kõ̭gõ innõ, a `kiisla tuvvass peräkõrra vi̬i̬l Se; eih‿haaru rõivast kavvõmbakõistõ, kulla latsõkõsõʔ, peräkõrra nakasõʔ häbehhüse `vällä tulõma (liiga lühikestest riietest) Se L
peräst 1. (ajaliselt) pärast, hiljem kuu ao peräst tulõ `maaŕa paast Se Kos; peräst lat́s nakaśs `ikma, imä pańd `väelüsi nisa `suuhhõ Se 2. tõttu, pärast mine eloiäst `türmä kallo peräst Se V; nimeste peräst [ma] saa aik‿kumaruisi `laskaʔ Se
pidämä2 pitäʔ pidä pidi piä 1. kusagil mingis olukorras hoidma või olla laskma, mitte vabaks laskma sugimise pińk oĺl ja ku olõ õs `pińki, sõ̭ss `peeti kińniʔ, üt́s pidi kińniʔ ja tõõnõ sugi Se; mat‿`tehnä õdagu `ilda ja hummogu `varra, et minno riigi poolõst `peetäss üleväh Se Pop 2. säilitama, alal hoidma rebäne jõvva õs inäp `piiri pitäʔ, liha nõ̭na all ja śoogu uiʔ Se; mis parak, lavvanõ, tu̬u̬ läḿmind piä äs Se 3. kestvamalt enda kasutuses või käsutuses hoidma a paṕil vanast olõ õs `õigust naist pitäʔ (abielluda) Se Kos 4. mingit tegevust või toimingut läbi viima t́sassona man `peeti siss tu̬u̬d `paɫɫust Se Kos; a no `peetä eip‿`paastu, tetä eis‿`sü̬ü̬kegi `sääńtsit Se 5. hooldama, hoolitsema 6. osutab kestvamat füüsilist või psüühilist seisundit tu̬u̬ piä es pahandustkiʔ (ei olnud pahanegi) Se; kuiss sa piät vihha, mi̬i̬p‿`präädi ka üteh, saa õs vihha pitäkiʔ Se Kos; timä mõist `naĺja pitäʔ Se 7. (millekski) arvama `eestläse piä äi hainalosit poganass, a meil `peetäss Se 8. kasutama, kandma (riideid, jalatseid) niid́siviiśoʔ oĺliʔ paiukoorõst, noid `peeti jo suvõl õ̭nnõ Se; mat‿`tahtsõ `tsu̬u̬gõ `väega pitäʔ Se; rüüd´, mis õgapäivi `peetäss Se 9. vastu pidama, kestma kundsalda sukk pidä kavvamba Se 10. kasvatama; viljelema meil esä pidi kotoh mäŕri ja `varsu kasvat́ Se Kos paṕp üteĺ: mak‿ka naka `põŕssit pidämä Se Kos
pinikene ~ `pińkene dem < pini paabakõsõl oĺl pinikene kotoh ja pinikene nakaśs `haukma Se Pod; `pińkesel jalaʔ arp‿pessedüʔ, `pińkene art‿tapõt, mis sa imp hoiat Se Pod
pio pio piod ~ peo peo peod 1. pihk, peo eśs [ma] hoiõ koṕikut nigu `hämmest lät́s pioh Se Kos; munõvoori oĺl määne kolm neli kerd, piost saa õiv‿vitäʔ `langa Se; lavva pääle võtõti tu̬u̬ [vatsa] kohetuss, latsutõdi arʔ tiĺlokõsõss, `ohkokõsõss, ni pio pat́ukõsõss latsutõdi arʔ Se; niisama määnest rät́ikeist vai midä [ma] totsahhudi pio `vaihhõl Se Kos; `võtkõ noh, roobahhutkõ `peiu Se; tu̬u̬l kat́s kuɫdsõrmust peo pääl Se Kos; paṕp ańd pujalõ munakõsõ `peio, üteĺ: ku nakass munakõnõ peoh heĺotamma, siss `käänke ärs‿`saardõ Se Kos 2. linapeo
`puhkma `puhkuʔ puhk puhḱ ~ `puhkõ puhu puhuma kussõḿ puhuti `hõ̭ngu täüś, `pańti `hernes‿`sisse Se Kos; inne `päivä (päikesetõusu) käve pääkaŕuss jok‿küllä pite, `puhkõ tu̬u̬d trupa Se Kos; pääkaŕuss käve trupa `puhkõh läbi külä Se Kos; paaba `puhkõ koorõ pääle, kotoh [ma] koorõga määre, siss nakass jalg süttümmä Se
`pusma `pussaʔ puss `pussõ peeretama t́siga `pussõ läbi haŕastõ? - sannah läbi kerese lastass lõõnaht Se; `keŕkohe mindäss üväldäʔ, muido nakat `keŕkoh `pusma Se Kos
`põimma `põimaʔ põim `põimõ ~ `põimsõ põima sirbiga õsuma [ma] võt́i `väikese latsõkõsõ, pańni teḱi `sisse, vei `nurmõ, pańni pehelüsekese ala, mis põimõdu oĺl Se; ku [ma] lät́si `põimma kohe vai linna `kakma, kodo tulõ õs `sü̬ü̬mä, siss `tu̬u̬di takah õ̭ks sü̬ü̬ḱ Se; esä haugaśs leeväpala külest suutävve, visaśs edesi ja jälp‿`põimsõ seeniss ku leeväpalani sai Se; sõ̭ss oĺl jälʔ hüä `põimaʔ, ku `rõivah‿hämmes‿säläh oĺliʔ Se Kos; rüä põimu `aigo katõkeśke laulimi, lelotimi ni ilosahe ku, et naka iks mi `põldo `põimmahe Se; `põimkõt‿ti ilosahe tasatsõhe Se
põrss `põrssa ~ `põrsa põrst ~ `põrssat põrsas kasvatagõs‿seo põrss ark‿katõ kuu vana Se Kos; mak‿ka naka `põŕssit pidämä Se Kos; paṕp kasvat́ `põrssat Se Kos; esä pańd vi̬i̬l kolʔ `puuta rüḱi kaʔ, et saa täl ka `põrssalõ `putru `ki̬i̬täʔ Se Kos; noorik `väega naid t́siku pidä ja `põŕssiid ravitsass Se; ku iḿmiss `põŕssidõ mano `päśsi, sõ̭ss oĺl põrss suuh ja oĺl `vaĺmiss Se Kos; sai t́sial pujaʔ, sai üt́stõi·śskümme `põrssat Se Kos
sa ~ saʔ suʔ sinno ~ sina sino sinno sina, sa tohoʔ, sust nos‿saa kaŕuss, sa olt `vargavaht́, saa õis‿sust Se Kos; tuĺl üt́s nu̬u̬ŕ naistõrahvass, ni üteĺ et: kas mi̬i̬ või `naadas‿sukka (sinuga) elämä? Se Kos; ku `siuhkõ sa noorõst oĺliʔ, a no olt `hanku jäänüʔ Se; `tiukamine om, ku tõõnõ sinno `häüstäss ja suditass, et taa olõ õih‿hüä inemine Se; mińni `ütless mehe˛ esäle: ma ei nakas‿sukkas‿`sü̬ü̬mä, sa `haisat Se Kos; `lammõs‿sina siiäʔ, ma lää `ussõ Se; kas suɫɫõ üt́sindä olõ õiv‿viländ setä tarõkõist Se Kos; sa saisa siih eläjil i̬i̬h, eläjä `lätvä `viĺjä Se
`saistama saistadaʔ `saistass saistaśs 1. püsti tõusma ni [ma] lähä kodo, ni nakass lat́s kotoh `saistamma Se; lat́s `saista aij‿`jalgu pääle, vot mis kaḿmidsaʔ Se 2. peale astuma 3. seisma jääma, seisatama Mihha˛il `Petrovits saistaśs ussõ `taadõ, tõmmaśs kerigu ussõ vallalõ Se
samavar samavara samavarra samovar timä tuĺl nurmõst kodo, pańd samavara `savvuma, nakaśs `tsaiu `ki̬i̬tmä Se Kos
saŕviline saŕvilise saŕvilist vanakurat, sarvik ku ta nakaśs śaalt `põrgost `vällä tulõma, sõ̭ss reṕi `laudu pääl olõ õs üttegi vannasitta saŕvilist Se
siist siit siih nakass `orga seeh laheng, siist saa `surma ja kõ̭kkõ saa Se Kos; ne`boisja (´ära karda´ vn), kui sa siiät‿tuĺli, nii sa siist ĺaat Se
suu 1. kehaosa: suu peräst lat́s nakaśs `ikma, imä pańd `väelüsi nisa `suuhhõ Se; nä `võtsõ `ümbrekaala üt́stõist ja ańnis‿suud Se; latsõl‿lasõ õs esäl midägi imäle tetäʔ, larmaśs `suugaʔ mia larmaśs Se; `pi̬i̬trepääväl kasuss ḱaol suu kińniʔ, ḱago inäp kuugu õiʔ Se; `naksi nu̬u̬ häüsä ja sülej‿`ju̬u̬skma suust Se; tu̬u̬ mi̬i̬śs võt́t suurõ `luidsatävve `ŕoona ja pańd kõrraga `suuhtõ Se 2. nägu munõl `paĺli käsi, munõl `paĺli suu Se; vanast `mõśti suu, `tuĺti ülest arʔ Se; vanast talitõdi, käe ommam‿mustaʔ, saa õi sinnäs‿ suu `pühki tiraniga `küĺge Se 3. eseme laiem osa, avaus, ava edeh oĺli `väikop‿ parrõʔ, kutsuti eüss, tu̬u̬ oĺl rehe aho suu kottal Se; aho suuh tulõ man küdseti nu̬u̬p‿pliiniʔ Se Kos
sõrmõkõnõ dem < sõŕm ma ai küüdse ala suurõ pinnu, sõ̭ss tõmmati iks tu̬u̬ pind kui `vällä, a tu̬u̬ sõrmõkõnõ nakaśs `väega `haltamma Se
säidse `säitsmä ~ `säitsme säidsend seitse noh, kuuś kuud, säidse kuud, sõ̭ss nakass [emis kulti] `ot́sma Se; sõ̭ss oĺl meil `säitsmeh pääh noid eläjit Se; joosuvü̬ü̬ oĺl `koeduʔ `säitsmä langasõgaʔ ja viie langasõgaʔ ja linatsõst langast ja villadsõl‿lõimõʔ Se; imäl üldäss säidsekümmend säidse `vu̬u̬ri lat́silõ `ańdiss `andaʔ Se
süä `süäme süänd 1. siseelund: süda täü om `süämega üteh Se Kos; kut‿tapõti ärt‿t́siga, siss süä hiideti katusõ pääle, `üĺti et vana varõss, sü̬ü̬s‿seo süä ärʔ Se Kos 2. seoses inimese hingeelu ja mitmesuguste sisetunnetega ku sü̬ü̬ḱ om tahehhembakõnõ, om süä `kimmämp Se Kos; mul `väega süä `haltass, ma jovva aik‿kannahtaʔ Se T; kõrvalt andass süänd, tsüt́sütädäss takast Se Kos; lätt süä nõrgast, siss [sa] heidäp‿piḱkä `maalõ Se 3. südamik `küündlepäävä lätt külmä süä `lahki, siss nakass puu juuŕ lummõ `sü̬ü̬mä Se
`sü̬ü̬mä süvväʔ sü̬ü̬ sei ~ `seie 1. toiduks tarvitama, sööma haniʔ uja `vi̬i̬ri pite sööväʔ Se; nüüd ommak‿kõ̭gõsagamatsõs‿söögiʔ, mõista ai midä süvväʔ Se Sa; prośsonat maidsõtass siss, ku söömäldä olõdõ Se; rebäne jõvva õs inäp `piiri pitäʔ (söömises mõõdukas olla), liha nõ̭na all ja śoogu uiʔ Se; [ma] oĺli otsani jumala söömäldäʔ, nii paastõti Se; [ma] tuĺlip‿paɫakõsõ maad arʔ, siss `seie Se; `ait́umma sanna `küt́jäle, sau `sü̬ü̬jäle, vi̬i̬`tu̬u̬jalõ, viha `haudjalõ Se V; `küündlepäävä lätt külmä süä `lahki, siss nakass puu juuŕ lummõ `sü̬ü̬mä Se 2. einestama (teatud söögikorra ajal) 3. närima; purema rajas‿süüdeväʔ, noh täis‿seiväʔ Se
`tańdsma `tańdsiʔ tańds `tandsõ tańdsi tantsima; karglema pokań kaiaʔ, kuiss no tańdsitass kõ̭õ̭ Se; kas suɫɫõ üt́sindä oɫõ õiv‿ viländ setä tarõkõist, eas‿sa `tańdsma naka aiʔ Se Kos; ma rabajaga vöid külʔ mõista kutaʔ ja mõista vitäk‿kah, a `tańdsi suta aiʔ Se; är‿ti latsõt‿tu̬u̬d tekuʔ, läät kulä·njehe, eim‿mõistat‿`tańdsi eik‿karadaʔ Se Kos; mi lei kolmõ koodigaʔ, sõ̭ss timä lät́s ni ilosahe, hot́ `tańdsnuʔ (viljapeksust) Se Kos
tarõkõnõ dem < tarõ kas suɫɫõ üt́sindä oɫõ õiv‿viländ setä tarõkõist, eas‿sa `tańdsma naka aiʔ Se Kos
tegemä tetäʔ tege teḱk ~ tegi ~ tei ti̬i̬ 1. (midagi) valmistama, meisterdama, looma `putru keedeti ni `ru̬u̬ga tet́ti Se; ku latsõt‿`tahtsõ, siss kaara `jauhha puistõti vi̬i̬ `sisse, tu̬u̬ oĺl moɫɫ, üteldi: teḱel‿lat́silõ `moɫɫi Se; pao pääl tet́ti päternit Se P; aidah vilä salvõ kõrval tet́ti `mõŕsa `vaĺmist Se Kos; haŕaʔ oĺlivat‿tettöʔ Se V; koɫmõr‿ratta pesät‿teḱk Vaśso halhoo·siɫõ Se Kos; laut oĺl palgõst tett, sammõĺ `vaihhõl Se Kos; no näet tetäsek‿kõ̭iḱ maǵahhuss-söögiʔ Se J; mis mi̬i̬m‿`Maaŕa ti̬i̬ ei ärʔ, seo tege `puitsõ luhilaiva Se Kos 2. põhjustama, esile kutsuma eläjä (silmahaigus) lööväs‿siĺmä `sisse, nu̬u̬, mis ommavav‿`vaɫgõʔ, sõ̭ss nu̬u̬t‿ti̬i̬ ei nii suurt vallu Se Pop 3. harima, külvama; viljelema nok‿ka tetäss vi̬i̬l `ritku Se Pop; `pi̬i̬te vanast es tetäʔ, vanast tetä es midägi pääle `kapstidõ Se 4. tööd, tegevust sooritama; ette võtma, korraldama; toimima imäl lööväk‿kundsat‿tuld, nii tege tü̬ü̬d Se Kos; tuńt um ḱaunu mu `hammõ man, `pandnuh‿`hammõ liiva `sisse, jummaĺ ti̬i̬ (anna) not‿tuńdilõ `tervüist Se Kos; mõistõta eit‿tetäkiʔ, `vü̬ü̬keistki mõista aik‿kutaʔ, jumalakõnõ, `taivakõnõ Se Kos; är‿ti latsõt‿tu̬u̬d tekuʔ, läät kulä·ńjehe, eim‿mõistat‿`tańdsi eik‿karadaʔ Se Kos; mi̬i̬t‿tei iks tü̬ü̬ `puhtahe Se; mingas‿sa `eihtät [hooneid], mingas‿sat‿`ti̬i̬de? Se; mia ti̬i̬t, tu̬u̬d näet Se Kos; `naĺja ti̬i̬n‿nigu naardas‿saa, `naĺja teku uin‿nigu tõrõldas‿saa Se Kos; vanast oɫõ õs et üt́s teḱk nii, kõ̭iḱ teḱiʔ Se Kos; kual latsõl ommas‿seräknä üteh, tuld teku uiʔ inne jüri`päivä Se; ku jummaĺavitass, uma `tahtmisega saa ai elläʔ, saa ei jumalalõ midägi tetäʔ Se Kos; tu̬u̬d tiko kült‿teku õiʔ Se 5. teise olukorda viima, muutma ilma `lõikusõldat‿tet́ti jalat‿`tervest Se Kos; nakaśs mi̬i̬śs mukkal‿larmitsama: ti̬i̬t‿tu̬u̬ tõtõst Se La 6. häält, heli, müra tekitama sügüsene iä rägisäss vi̬i̬l, a keväjäne iä mugu roṕst tege Se; mul veli ka mõiśt lauldaʔ, tu̬u̬ tei `paśsi Se Kos
`trahv́ma `trahv́iʔ trahv trahv́ trahv́i karistama, trahvima mis i̬i̬st tä `poiskõst trahv ja `sõimass ja tä nakaśs `ki̬i̬ldmä Se
treṕp treṕi treṕpi ~ reṕp reṕi reṕpi trepp täl om hüä leeväait suurõ reṕigaʔ, suuŕ reṕp om kaʔ Se; `jaɫgo `käńkti aida reṕi pääl Se Kos; tõõsõ reṕi lavva pääl oĺlij‿jo katõ sarvõga vanas‿sitaʔ Se; `põrgohe om kat́stõi·śskümme reṕi `lauda `alla minnäʔ Se; ku ta nakaśs śa alt `põrgost `vällä tulõma, sõ̭ss reṕi `laudu pääl olõ õs üttegi vanasitta saŕvilist Se
tsai1 tsaiu `tsaiu jook: tee imä pańd samavara `savvuma, nakaśs `tsaiu `ki̬i̬tmä Se; tsaiu seeh lät́sik‿kruusap‿`pehmest Se| Vrd tsäi
t́siga t́sia t́sika siga lina`si̬i̬mne aganakõsõʔ ja `määntseʔ `sääntseʔ peräpoolidsõ `ańti `t́siolõ Se; mul om t́sial aig täüś, taal saavap‿`põrsaʔ Se Kos; paṕil uma t́siga `otsõ jop‿`pahru jat‿t́siga `laotanus‿sulu arʔ Se Kos; t́sia nõ̭nna `ańti lat́silõ, et sõ̭ss nakasõ `höste kirotamma Se; vanast niɫuta as t́siku Se Sa; üt́si t́sio iks tapõti, t́sias‿sügüselt kõ̭õ̭ tapõtasõʔ Se Kos; [tapmisel] `t́sialõ ede jaɫa aɫa tsusatass Se Kos; t́siga lät́s alt paṕi `jaɫgu Se Kos; no om kat́s inemist, siss ka tapõtass suuŕ t́siga `maahha Se Kos; t́sika, ku om `lõikamadaʔ, kutsutass pahr Se
`t́solksma `t́solksuʔ t́solks `t́solksõ solksuma mul nakaśs siin põiõ otsa man lobisõmma, ku ma `astõ, ni `t́solksõ õ̭nnõ Se
tu̬u̬ ~ tu tu̬u̬ ~ tollõ tu̬u̬d ~ toda too (kaugemal, varemtoimunud) määne `mõŕsa mõista as i̬i̬st üldäʔ, toolõ võõdõti sõ̭ss sõ̭naline i̬i̬st`ütlejä Se P; mat‿taha not‿ tu̬u̬d ku tõõnõ `ütless mu i̬i̬st Se P; ku [ma] ark‿koolõ, siss naka ait‿tu̬u̬h ilmah kedägi häbendellemä Se Kos; laṕigup‿pütükese oĺlivaʔ, viiś`liitret lät́s sinnäs‿`sisse, tollõga `tu̬u̬di `viina Se; `ratsala hobõsõga käve [kosilane kosjas] jah tu̬u̬l`aiga vi̬i̬l Se S; no ommaj‿jok‿kõ̭iḱ tu̬u̬h ilmah (surnud) Se Kos; mak‿kak‿`kaŕksi tu̬u̬d`mu̬u̬du, ku `tüt́rik oĺli Se
tõtõ tõtõ tõtõt tõde nakaśs mi̬i̬śs mukkal‿larmitsama: ti̬i̬t‿tu̬u̬ tõtõst Se La
uttuma uttudaʔ uttuss uttu kurnatud saama maa `väega uttuss `tu̬u̬gaʔ (lina või herne kasvatamisega), naka aim‿midä kasuma Se Sa
valama vallaʔ vala vali 1. (nõust) kallama punadsõʔ peediʔ, kuŕgiʔ, tińdiʔ ja `taari valõti pääle, kutsuti sibula su̬u̬lli̬i̬ḿ Se Kov; üte `vi̬iga ̬ [ma] lähädi ärs‿seeneʔ, siss vali sõgla pääle Se Kos; latsõ `riśtmise vesi õ̭ks valõta õs hoobiss `maalõ Se Kos; teräv‿valõti `veelka `koɫɫo Se 2. tugevasti sadama, kallama `väega nakaśs `vihma valama, valama, poisit‿tuĺlik‿kodo, kõ̭iḱ hämmeʔ Se 3. kastma mäeʔ oĺlit‿talvõl `iädseʔ, `vi̬i̬ga vi̬i̬l [ma] vaɫi Se Kos 4. vormima
viḿp viḿbi `viḿpi 1. ritv 2. lõnga katkemiskoht peeńokõnõ kotuss langal tu̬u̬ om viḿp, nakat kudama, tu̬u̬ `arki kakkõss Se
`vinnümä `vinnüdäʔ `vinnüss `vinnü ~ vinümä vinnüʔ ~ vinüdäʔ vinüss vinü 1. venima, pikenema naistõ `saapa oĺlir‿resenkidõgaʔ, nu̬u̬ resenka `vinnüʔ, olõ õs `nü̬ü̬re Se Kos; võhlul vinü üiv‿ vili ja kadõl kasu uik‿kari Se 2. kleepjat ollust eritama (halvaksläinud piimast) vanast olõ õs maśsiniid ja siss nakaśs `vinnümä kah tu̬u̬ [piima] ku̬u̬ŕ Se
`väelüsi vägisi peräst lat́s nakaśs `ikma, imä pańd `väelüsi nisa `suuhhõ Se
Täienda sõnaraamatut
