[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

halbɪtsõma v <halbidaʔ, halbidsõ ~ halbɪtsõ> alpima ▪ sa halbɪtsõt õ̭nnõ, .halpi juttu ajat sa ainult albid, ajad alpi juttu. Vrd .halṕma

hellämä v <helläʔ, (ta) hellä> helisema, helama ▪ .härbäni iih om kullanõ .uibo, ubinagi otsah, ja kullatsõʔ tsirguki lauliʔ ku hellä õnnõ (muinasjutust) häärberi ees on kuldne õunapuu, õunadki küljes, ja kuldsed linnudki laulsid, nii et [õhk] lausa heliseb; sa esiʔ laulaʔ kõvastõ niguʔ mõts hellä (muinasjutust) sa laula ise kõvasti, nii et mets helab. Vrd helisemä, helämä, valisõma

hel´ohutma v <hel´ohuttaʔ, hel´ohuda ~ hel´ohuta> (pisut) liigutama ▪ kuʔ tuud kivvi hel´ohuttaʔ õnnõ veid´okõsõ, sis tulõ säält viisuuń .vällä ja kõ̭igilõ saa vett vinäld kui toda kivi kas või pisut liigutada, siis tuleb sealt veesoon välja ja kõigile saab vett küllalt. Vrd helähütmä1, liigahutma

helähütmä1 v <helähüttäʔ, helähüdä ~ helähütä> liigatama ▪ .täämbä vagalikku ilm, liigahuda‿iʔ midägɪ ei ka helähüdäʔ täna on vaikne ilm, ei liigata ega liigu miski; nigu paigast helähüt´ hobõnõ hobune justkui liikus paigast; saiʔ õnnõ karbi ust helähüttäʔ niʔ karaś tuld kõ̭ik´ tarõ täüś (muinasjutust) nad said vaevalt karbi kaant liigutada, kui kogu tuba kargas tuld täis. Vrd hel´ohutma, liigahama, liigahuma, liigahutma

.hiilka s <.hiilka, .hiilkat> trääs ▪ tä tõmmaś minno, kui viil mõist´, a ma .näütse õ̭nnõ .hiilkat ta rääkis mind taga, kuidas aga oskas, aga mina näitasin ainult trääsa; kosilanõ ütel´: hiidä .hiilkat, kiä mu .mõrśat põlg kosilane ütles: näitan trääsa [sellele], kes mu mõrsjat põlgab. Vrd nipṕ

hipama v <hipaʔ, hipa> värelema ▪ .uibo täüś kullatsit ja hõpõtsit ubinit niguʔ hipa õnnõ (muinasjutust) õunapuu täis kuldseid ja hõbedasi õunu, nii et [õhk] lausa väreleb. Vrd hubisõma, libisemä

holahõlõma v <holahõllaʔ, holahõlõ> püsimatu, heitlik olema ▪ tä haard ütte tüüd, sis jal tõist, püüsü‿iʔ .kohki, saa‿iʔ määnestki tüüd ar tettüs, sis tuu .kotsil üldäs, et holahõlõs õ̭nnõ ta proovib üht tööd, siis jälle teist, ei püsi kusagil, ei saa ühegi tööga hakkama, siis tolle kohta öeldakse, et on heitlik. Vrd holõndõlõma

hubalikᴜh adv koos, ligistikku (hrl kariloomade kohta) ▪ eläjäʔ ei süüʔ, .saisvaʔ õ̭nnõ üteh hubalikᴜh loomad ei söö, ainult seisavad ligistikku

hurmahutma v <hurmahuttaʔ, hurmahuda ~ hurmahuta> mühatama ▪ ku tä pahanõ om, sis piä‿iʔ pikkä juttu, hurmahut õ̭nnõ, ku .miäki .miildü‿iʔ kui ta pahane on, siis ei pea pikka juttu, mühatab ainult, kui miski ei meeldi; .ütle‿s timä midägiʔ, hurmahut´ õ̭nnõ ni lätś .arkiʔ ta ei öelnud midagi, mühatas ainult ja läkski ära. Vrd hurmahtama, hürmähtämä, hürmähütmä

.hõ̭hkama v <hõ̭hadaʔ, .hõ̭hka> , .hõhkama <hõhadaʔ, .hõhka>
1. (jõuliselt) välja hingama ▪ nigu hõ̭haś, nii oll´ tundaʔ, et tä oll´ joonᴜʔ nii kui välja hingas, oli tunda, et ta oli joonud; tuulõkõnõ õks et puhe .puhtahe, hõ̭haś väläh hõpõtsõhõ (rahvalaulust) tuulekene puhus puhtalt, hingas väljas hõbedaselt. Vrd .puhksama
2. õhkuma; õhetama ▪ .kuigi külm kõvõmb oll´ kui kunagi, hõhaś õnnõ .vaesõlatsõ nägo .lämmide rõivastõ seeh (muinasjutust) kuigi külm oli kõvem kui kunagi [varem], [siis] vaeslapse nägu aiva õhetas soojade rõivaste sees. Vrd .hõ̭õ̭hkama, lõkkõlõma

hõ̭ngulinõ adj <hõ̭ngulitsõ, hõ̭ngulist> , hõngulinõ <hõngulitsõ, hõngulist> tugevalõhnaline ▪ kursslakaʔ ommaʔ .sääntseʔ kui sibulaʔ, muudku õnnõ tõõsõ luhtigaʔ, hõ̭ngulitsõʔ küüslaugud on sellised nagu sibulad, ainult teise lõhnaga, tugevalõhnalised

ivanaskorona s <ivanaskorona, ivanaskoronat> , ivanoskorona <ivanoskorona, ivanoskoronat> Ristija Johannese surmapäev, 29. VIII / 11. IX ▪ ivanaskorona ei olõʔ nii .praasnik, kerikupäiv õ̭nnõ ivanaskorona ei ole nii pidu, on ainult kirikupäev; ivanoskorona om kurvaline päiv, pühä Jaani pääragomise päiv, paastupäiv ivanoskorona on kurb päev, püha Jaani pea maharaiumise päev, paastupäev; ivanoskorona pääväl om rügä är külvet Ristija Johannese surmapäevaks on rukis külvatud

.jankśma v <.janksiʔ, janksi> põruma; kõikuma ▪ rattaʔ .jankśvaʔ vanker põrub; häll jankś õnnõ, kui latś naard häll lausa kõigub, kui laps naerab. Vrd .jõnkśma, kallᴜskõlõma, kukkõlõma, .kungõlõma, .kõikuma

junt´2 s <jundi, .junti>
1. okslik puu(tükk) ▪ junt´ sünnüs palotaʔ puust okslik puu sobib küttepuuks. Vrd jant´1, jundak
2. piltl kolakas ▪ suuŕ inemisõ junt´ käu ku määne närv, ripś õ̭nnõ .jalgu pääl suur inimesekolakas käib nagu mingi lontu, tuigub jalgel

.jõnkśma v <.jõnksiʔ, (ta) jõnkś> põruma, kõikuma; põrutama ▪ ratastõ pääl istᴜt, tõrgᴜtas, rattaʔ .jõnkśvaʔ vankril istud, raputab, vanker põrub; nuuʔ jäl lasiʔ ummi suurtõtükkegaʔ tälle pääle, nigu .jõnksõ õ̭nnõ nood jälle tulistasid oma suurtükkidega tema pihta, nii et põrutas kohe. Vrd .jankśma, kukkõlõma, .kungõlõma, .kõikuma

jõuh|hain s <jõuh|haina jõuh|.haina> jõhvhein, soohein ▪ jõuhhain, vaibaʔ serbäʔ, .tuugaʔ .lõikat .käegi ärʔ, ku läbi .sõrmi .tõmbaʔ õ̭nnõ jõhvhein, teravad servad, tollega lõikad kätte, kui läbi sõrmede tõmbad. Vrd jõhv́|hain

jürähütmä1 v <jürähüttäʔ, jürähüdä ~ jürähütä> närima ▪ jürähüt .hambit, nigu rägiseseʔ õ̭nnõ suuh piltl krigistab hambaid, nii et [need] lausa ragisevad suus. Vrd jürämä, ürämä

kibõndama2 v <kibõndaʔ, (ta) kibõndas> tibutama, uduvihma sadama ▪ .üüse kibõnd´ õ̭nnõ, no tulõ jo kõvastõ .vihma öösel ainult tibutas, nüüd sajab vihma juba kõvasti. Vrd kibõndõlõma2

kirähütmä v <kirähüttäʔ, kirähüdä ~ kirähütä> korraks kirema ▪ mis no olõsiʔ viil tälle kõ̭nõldaʔ ja .aigu .viitäʔ, koonɪʔ kikaś kirähüdäsɪʔ (muinasjutust) mida ometi oleks talle veel rääkida ja aega viita, kuni kukk kireb; kõrragaʔ kikaś kirähüt´ ja halvaʔ pagõsiʔ kõ̭ik´ lakk´a (muinasjutust) korraga kires kukk ning vanapaganad põgenesid kõik laiali; kui uma tütär naasś .tõlda .astma, sis kikaś kirähütäki‿s (muinasjutust) kui oma tütar hakkas tõlda astuma, siis kukk ei kirenudki; kolmadal üül, ku kikaś kirähüt´, sis .mähke miisś kõivo halokõsõ .valgõ .rõiva .sisse ja tuu sai inemisest tagase (muinasjutust) kolmandal ööl, kui kukk kires, mähkis mees kasehalukese valge riide sisse ja too muutus jälle inimeseks; kikas kirähüt´ õ̭nnõ ni kõ̭ik´ kanaʔ .virguvaʔ (muinasjutust) kukk korraks kires ja kõik kanad ärkasid. Vrd kirähämä

klõpsahtama v <klõpsahtaʔ, (ta) klõpsahtas> , klõ̭psahtama <klõ̭psahtaʔ, (ta) klõ̭psahtas> klõpsatama; lõnksatama ▪ viin lätś alla nigu klõpsaht´ õ̭nnõ viin läks alla nii et lõnksatas

.klõpśna s <.klõpśna, .klõpśnat> klõpsumine; klõbin ▪ kuuld joʔ: ussõʔ võõdas vallalõ, .klõpśnaʔ õ̭nnõ juba on kuulda: uksed tehakse lahti, ainult klõbin [käib]. Vrd klõpin, klõpś, klõpsahus

kobahama v <kobahtaʔ, (ta) kobahas> , kobahtama <kobahtaʔ, (ta) kobahtas> kopsatama, mütsatama ▪ pilt´ tulõ kätte nigu kobahas õ̭nnõ piltl pilt (foto) tuleb kohale nii mis mütsatab (postiga saatmisest). Vrd kopama, kopsahtama, kopsahuma

kolahuma v <kolahudaʔ, (ta) kolahus> , kolahtuma <kolahtudaʔ, (ta) kolahtus> , kolahtoma P <kolahtodaʔ, (ta) kolahtos> kolksatama, kolatama ▪ edigoh nigu kolahtu midägiʔ miski nagu kolatas kusagil; mis tuu kolahtu tarõ pääl? mis see seal pööningul kolksatas?; ku puttõt .veit´kene, sis helähtü, ku sattõ, sis kolahtu kui kergelt vastu puutusid, siis helatas, kui maha kukkus, siis kolatas; heit´ asõmõ pääle vana paabakõsõ, nii et kolahto õ̭nnõ P (muinasjutust) viskas eidekese asemele, nii et lausa kolatas. Vrd kolahama, kolahutma

kopsahutma v <kopsahuttaʔ, kopsahuda ~ kopsahuta> korraks v kergelt kopsama ▪ no lätś sis naane .akna ala, kopsahut´ ja .küüsse: kas sul naane kotoh om vai olõ‿i? noh, läks siis naine akna alla, kopsas korraks [aknale] ja küsis: kas sul naine kodus on või ei ole?; ku miä sullõ vaja tulõ, tulʔ siiä pihlapuu ala, kopsahudaʔ õ̭nnõ pihla.puuhtõ, sõ̭s saat kõ̭õ̭, miä sullõ vaja (muinasjutust) kui sul midagi vaja läheb, tule siia pihlapuu alla, kopsa ainult vastu pihlapuud, siis saad alati, mida sul vaja. Vrd .kopsama, .kopśma

.korjaja s <.korjaja, .korjajat>
1. koguja, korjaja ▪ Oude esä oll´ mi küläh pant massu .korjajas Oude isa oli meie külas määratud maksukogujaks. Vrd kogohaja || närdso .korjaja kaltsukaupmees
2. kerjus ▪ ütś .korjaja käve õ̭nnõ, anni pala .leibä üks kerjus just käis, andsin tüki leiba; .korjaja käüse kotigaʔ kerjus käib kotiga; sannah om katś vanna .korjajat saunas on kaks vana kerjust; muud oll´ kõva, et .korjajalõ vaja .andaʔ ja .üüsest võttaʔ .korjajit oli kindel komme, et kerjajale on vaja [midagi] anda ja võtta kerjuseid öömajale; vanast .ülti, et jummal´ käu kah .korjajah maad piteh vanasti öeldi, et jumal käib ka kerjusena ilma mööda. Vrd sant´
3. valija ▪ .korjajalõ saasõ koorɪk (vanasõna) valijale jääb koorik (öeldi sellele, kes liiga kaua elukaaslast valis)

kostõlõ adv külla, võõrusele ▪ vaja õigõʔ ka kõrd naase-esä poolõ kostõlõ minnäʔ vaja õige kord ka naiseisa poole külla minna; ku .minti tõõsõh paigah kostõlõ, sis .jälki oll´ kodo.hoitjat vaja kui mindi kaugemale võõrusele, siis oli jälle koduhoidjat tarvis; miisś käü .nurmõ, tulõ õ̭nnõ kodo kostõlõ mees käib põllul [tööl], tuleb koju ainult [justkui] külla; liina rahvas tehnäś miist ja kutś .hindä poolõ kostõlõ (muinasjutust) linnarahvas tänas meest ja kutsus endale külla

kraant s <kraanta, .kraanta> , krant <kranta, krantat> kraan ▪ .kraanta pööräʔ õ̭nnõ ni vesi juusk keera ainult kraani ja vesi jookseb; pütü vai vaadi krantaʔ, krantast lastas õ̭nnõ .välläʔ püti või vaadi kraanid, kraanist lastakse [vedelikku] ainult välja. Vrd haaḿ, haań, kraań

krabahama v <krabahtaʔ, (ta) krabahas> kärisema (heli kohta) ▪ rõivas krabahhas õ̭nnõ, kui .lahksõs .rõiva ärʔ riie muudkui käriseb, kui [keegi] rebib riiet lõhki

kropama v <kropaʔ, kropa> krobistama, nagistama, rabistama ▪ kuran kropa õnnõ .siibogaʔ, ku lätt kalkun muudkui rabistab tiibadega, kui läheb

krõpama v <krõpaʔ, (ta) krõpa> krõbisema; pragisema ▪ sõ̭õ̭rd nigu krõpa õ̭nnõ, ku palas hago kütis justkui pragiseb kohe, kui hagu põleb; kaeʔ, tarõ põrmadulõ jürä mulgu, nigu krõpa õ̭nnõ ja tulõ .tarrõ vaata, toa põranda sisse närib [hiir] augu, nii mis krõbiseb ja tuleb tuppa (hiirest). Vrd krõbahama, krõbisama

kukkõlõma v <kukõldaʔ, kukkõlõ>
1. hüpeldes liikuma, kalpsama ▪ latsõkõnõ kukkõlõs tiid pite hupst´ ja hupst´ lapsekene hüpleb teed mööda hopsti ja hopsti. Vrd hüppelemä, .kuklõma
2. kõikuma; tuikuma; rappuma ▪ .kuurma.säädjä kukkõlõs haina.kuurma otsah, ku kodo sõit koormategija kõigub (õõtsub) heinakoorma otsas, kui koju sõidab; humalagaʔ kõ̭õ̭ kukkõli õ̭nnõ ku käve purjuspäi käies ta alati tuikus; kukkõli inne, nii naard´ naeris nii et [keha] rappus. Vrd .jankśma, .jõnkśma, kallᴜskõlõma, kapõrdama, kopõrdama, .kungõlõma, .kõikuma, satatama, .tolbõlõma

käsi|värḿ s <käsi|värmi, käsi|.värmi> , käsi|värb´ P <käsi|värbi, käsi|.värbe> labakäeviht, sõrmeviht, ümber ühe käe sõrmede keritud lõnga kogus ▪ ma keri üte käsivärmi kerin ühe labakäevihi; kerɪʔ no käsi.värmi õ̭nnõ, nii saa hüä keri nüüd [veel] ainult sõrmeviht, nii saabki hea (sellest piisab); suurõ käsivärmi kere kerisin suure labakäevihi; käsivärbɪʔ tetteväʔ, ku kirivet .kindet .koete P sõrmevihid tehti, kui kirjusid kindaid kooti

künnähütmä v <künnähüttäʔ, künnähüdä ~ künnähütä> , küünähütmä <küünähüttäʔ, küünähüdä ~ küünähütä>
1. küündima, ulatuma ▪ tiiä‿iʔ kas noʔ küünähüt retel´ tarõ pääle vai? ei tea, kas nüüd ulatub redel pööningule?. Vrd .haarduma, haaruma, .kündümä, künnähtümä
2. korraks küünitama ▪ künnähhüt´, haard´ õ̭nnõ, sai üte pudsaja kätte küünitas, haaras, [kuni] sai ühe sule kätte; suuŕ härǵ küünähüt´ uma nõ̭na .järve ni jõi kõ̭õ̭ järvekese arʔ (muinasjutust) suur härg küünitas oma nina järve ja jõi terve järvekese tühjaks. Vrd künnütelemä, künnütämä

ladrask´ s <ladraski, ladraskit> laterdaja, lobasuu ▪ .sääntsit ladraskit kõ̭ik´ ilm täüś selliseid lobasuid on terve ilm täis; tä om sääne ladrask´ õ̭nnõ ta kohe on selline lobiseja. Vrd apat´, haipa, hauśa, keelelapɪts, labask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, lõkatś, porgataja, porgatś, tśarta

lagõhus s <lagõhusõ, lagõhust> lagedus ▪ taah om nii pall´o puid .maaha .võetuʔ, et õ̭nnõ lagõhus siin on nii palju puid maha võetud, et ainult lage maa [järel]. Vrd lakõ

linotõlõma v <linotõllaʔ, linotõlõ> viina(lonksu) vastu kraami koguma v kerjama ▪ ime õnnõ ilma .tahtsõ, paaba .tahtsõ pallõldõh, kõõ ai .ahnuisi, üleliia linotõlli (rahvalaulust) ema tahtis [saada] muudkui ilma, eit tahtis paludes, oli ahne alati, lunis üleliia. Vrd linotama1

lobahama v <lobahtaʔ, lobaha> , lobahtama <lobahtaʔ, lobahta>
1. plartsatama, lopsatama ▪ panǵ sattõ .kaivo kui lobahti pang kukkus kaevu, nii et plartsatas; tõõnõ .viskas kivi nigu lobahtas teine viskab kivi [vette], nii et plartsatab; partś linnaś vette, lobaht´ õnnõ part lendas vette nii mis plartsatas. Vrd lobahutma
2. lobisema ▪ muudku lobahas muudkui lobiseb. Vrd lobahutma, lopama, lõkatama

loogahtama v <loogahtaʔ, loogahta> looka vajuma; loogutama ▪ tä õks vanasitt oll´, sai lähembähe, niʔ kattõ kalmussihe nigu loogahtiʔ õ̭nnõ ju ta ikka vanapagan oli, [kui] sain lähemale, siis kadus ta kalmustesse, nii et need korraks looka vajusid. Vrd loogatama

.lõnkse P adv nõtku, lõnksu; lõdvaks ▪ kükäkü‿iʔ, lasõʔ õ̭nnõ põlvõʔ .lõnkse P ära kükita maha, lase ainult põlved nõtku. Vrd .nõrka

löühähämä v <löühähtäʔ, (ta) löühähäs> süttima; lahvatama; pahvatama ▪ tuli löühähäs palama tuli lahvatab põlema; roho lõhn löühäht´ õ̭nnõ .vasta ravimi lõhn pahvatas aiva vastu. Vrd löühenemä

lüüderdämä v <lüüderdäʔ, lüüderdä> vänderdama; võnkuma; õõtsuma ▪ korv́ lüüderdäs õ̭nnõ säläh, ku Semmo .toukas jal mõtsa poolõ korv aina õõtsub seljas, kui Semmo läheb jälle metsa poole. Vrd tuubõrdama

maaselits s <maaselitsa, maase.litsa> , maasenits <maasenitsa, maase.nitsa> , maaselnits P <maaselnitsa, maasel.nitsa> õigeusklike või- ehk vastlanädal (enne paastu); vastlapäev ▪ maaselitsa nädäli .süüdi .piimä õ̭nnõ, .võidu ja koho.piimä võinädalal söödi ainult piima, võid ja kohupiima [mitte liha]; .vindläseʔ palotasõʔ maasenitsa õdagu aiamaa pääl .olgi venelased põletavad vastlapäeva õhtul aiamaal õlgi; maaselnitsa nädäle livvõldas iä pääl P võinädalal lastakse jää peal liugu; oodi‿ks maa maaselitsa, oodi vinne veeselitsa (rahvalaulust) ootasime seto võinädalat, ootasime vene lustipühi. Vrd maslenits, masselits, või|nätäl´

mańahutma v <mańahuttaʔ, mańahuda ~ mańahuta>
1. mainima, nimetama ▪ kui mańahudõti, nii tulli tulõma kui mainiti, nii tulin tulema; turak mańahut´ õnnõ: koh mu susi om? (muinasjutust) lollike mainis (küsis) ainult: kus mu hunt on?; Taadsi taha‿s õks imp targastõ kõnõldaʔ, magõhõhõ mańahuttaʔ (rahvalaulust) Taadsi ei tahtnud enam targasti kõnelda, magusasti (lipitsevalt ) lausuda
2. folk meelitama ▪ .joudsõ õks tä pettäʔ uma ese, uma maama mańahutaʔ (rahvalaulust) jõudis ta petta oma isa, oma ema meelitada

.matsk´na s <.matsk´na, .matsk´nat> matsumine, mütsumine ▪ Oll´o mütt´ tõlvagaʔ nigᴜʔ .matsk´na õ̭nnõ Ollo virutas kurikaga, nii et matsus [kajas]; lätsiʔ nikavva, ku .saieʔ üteʔ veleʔ .vasta ja nuuʔ taplõsõʔ, .andvaʔ tõõnõtõõsõlõ saibastõgaʔ nigu .matsk´na õnnõ (muinasjutust) läksid niikaua, kuni said ühtede vendadega vastamisi, aga need taplevad, annavad teineteisele teivastega, nii et [kõva] mütsumine aina [kostab]. Vrd .mütsk´nä

.miildümä2 v <.miildüdäʔ, .miildü ~ meelü>
1. taltuma, leebuma, rahunema ▪ latś naasś .ikma, ei .miildüʔ inämb .kuigi arʔ laps hakkas nutma, ei rahune enam kuidagi; latś nuutsk´ õnnõ, meelü‿üiʔ, kõõ nuutsk´ laps aina nuuksub, ei rahune, muudkui nuuksub; säält .miildü näio meelekene, säält süttü .süämekene (rahvalaulust) sellest rahunes neiu meelekene, sellest paranes südamekene. Vrd leppümä
2. vaibuma, kuumust kaotama ▪ sann om valmɪs külʔ, a las .veit´kese .miildüs saun on valmis küll, aga las veidike tõmbab (parajaks); pangu‿iʔ viil .leibi .ahjo, ahi om .veiga kuum, las .veit´kese meelᴜ̈s ära pane veel leibu ahju, ahi on väga kuum, las veidi jahtub. Vrd leppümä, .liindümä, reevähtümä

mükᴜ̈tämä v <mükᴜ̈täʔ, müküdä> kokutama ▪ saa‿s sõ̭nna suust, õ̭nnõ mükᴜ̈t´ ei saanud sõna suust, ainult kokutas. Vrd jokkõlõma, jokᴜtama, jokᴜtõlõma, joogatama, jukkõlõma, jukᴜtama, kogahõlõma, mükerdämä

netsᴜ̈tämä2 v <netsᴜ̈täʔ, netsüdä> (pohemolliga) teri puhastama, vilja tuulama ▪ teräʔ ommaʔ arʔ jo netsᴜ̈tet terad on juba puhastatud; .naakõʔ ar netsᴜ̈tämä õ̭nnõ hakake aga vilja tuulama

nii|samata adv niisama, lihtsalt, muidu; niisamuti ▪ niisamata .süüdi, kõ̭ik´ munaʔ keededüʔ, suidsuliha pala külest lõigati raasaʔ niisama [külma toitu] söödi, kõik munad keedetud, suitsuliha tüki küljest lõigati raasud; üte läve pääl oll´ vaht´, tõõsõ läve pääl niisamata ühe läve peal oli valvur, teise läve peal niisamuti; niisamata üldäs õ̭nnõ niisama ainult öeldakse (suusoojaks). Vrd nii|saandõ, nii|samadõ, nii|samahtõ

nurdsahuma v <nurdsahudaʔ, nurdsahu> nördima; solvuma ▪ nuur olõ õnnõ näio nurtsahunu, käpe näio käbristünü (rahvalaulust) olen vaid, noor neiu, nördinud, käbe neiu solvunud. Vrd käbrɪstümä, käbrähümä, torbahuma

närdsätämä v <närdsätäʔ, (ta) närdsätäs> narmendama; hilbendama ▪ närdsätäs õ̭nnõ, nigu närdsümiisś muudkui hilbendab, nagu kaltsukorjaja. Vrd hiibõtama, hilbatama, hilbᴜtama, hilbõtama, narmatõlõma, narmõhtama, narmõtama, nirdsõtama, närdsõtama

.patskna s <.patskna, .patsknat> , .patsk´na <.patsk´na, .patsk´nat> patsumine, matsumine ▪ nii kõvastõ viht´ sannah, .patskna õ̭nnõ oll´ kuuldaʔ nii kõvasti vihtles saunas, ainult matsumist oli kuulda

pihtokõnõ dem s <pihtokõsõ, pihtokõst ~ pihtokõist> argipäevane pihtkuub, poolvillasest riidest poolpikk naiste ja meeste kuub, ülejakk ▪ mehil ollivaʔ õ̭nnõ põlvine pihtokõsõʔ .pruntõgaʔ ja .körtegaʔ P meestel olid ainult põlvini kuued, voltide ja kroogetega; rüvvi pääl peiväʔ naaseʔ pihtokõist pikk-kuue peal kandsid naised ülejakki; pihtokõsõʔ ollivaʔ äripäivɪh tüü man säläh pihtkuued olid argipäeviti tööd tehes seljas; tõõnõ taht õks jäl pereh pihtokõist, kalapujaʔ puult.särke (rahvalaulust) teine pere tahab pihtkuube, kalapojad meestekuube

pittukõnõ dem adj <pittukõsõ, pittukõst> , pittukanõ <pittukasõ, pittukast> , pitᴜkõnõ <pitᴜkõsõ, pitᴜkõst> pikkune ▪ rügä om orasõ pittukõnõ joʔ rukis on juba orase kõrgune; .piinüʔ pikäʔ vaglakõsõʔ, rüäterä pittukasõʔ peened pikad ussikesed, rukkitera pikkused; tä näge sääl umma till´okõst päkä pittukõst .poiga länigupaarigaʔ tulõvat (muinasjutust) ta näeb seal oma tillukest pöidlapikkust poega lännikupaariga tulevat; sis sai ka näile ütś pujakõnõ, a õ̭nnõ päkä pitᴜkõnõ (muinasjutust) siis sündis ka neile üks pojakene, aga vaid pöidla pikkune. Vrd pittu, pittunõ, piuʔ

plõ̭katama v <plõ̭kataʔ, plõ̭kada> ringi hulkuma; logelema, aega surnuks lööma ▪ õgas nä sääl tüüd tii‿iʔ, plõ̭katasõʔ õ̭nnõ nurmõ pääl ega nad seal tööd ei tee, logelevad niisama põllul. Vrd hol´otama, .hulk´ma, koidõrdama, oodõrdama, ool´otama, pludɪtama, .pluudśma, plõ̭kkõlõma, .roitma

pokan ~ pokań adj s <pogana, poganat>
1. sündsusetu; ropp ▪ .jürk´mine om pokań sõ̭na, mis tast sitast kirotaʔ jürkmine (coitus) on ropp sõna, mis tast, sitast, kirjutada; .väega pokan ku .tütrik om puŕoh on väga sündusetu, kui tütarlaps on purjus; no om pokań kaiaʔ, ku noorõʔ .kargasõʔ nüüdsel ajal on inetu vaadata, kui noored tantsivad
2. saastane, roojane (loom) ▪ koŕaś kõ̭ik´ seeneʔ, mis õnnõ .silmä puttuʔ, kas .puhtaʔ vai poganaʔ korjas kõik seened, mis aga silma puutusid, kas puhtad või saastased (ussitanud); meil ei pandaʔ hainalotsit rohos, tä pokań om meil ei peeta madusid [arsti]rohuks, ta on roojane (loom); sa piät kõõ poganamb olõma ilma pääl sina (madu) pead olema kõige roojasem ilma peal
3. kirumissõna ▪ kusõʔ ommaʔ .luidsõʔ, poganaʔ kiisad, kuramused, on luised; mis tä, pokań, tah laul mis ta, pagan, siin laulab; pokań, kohe no lätś kuramus, kuhu [ta] nüüd läks. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, päätigo, vana|halv, vana|jaak, vana|tikõ, äi, äio, äiolanõ

proośverna s <proośverna, proośvernat> , prośverna <prośverna, prośvernat>
1. kirikuleib, armulaualeib ▪ tõbinõ miisś es .serbäʔ määnestki .süüki, õ̭nnõ prośverna sei üle nädäli haige mees ei rüübanud mitte mingit toitu, ainult ühe kirikuleiva sõi üle nädala. Vrd kerigo|leib, lavva|leib
2. kirikuleibade küpsetaja (naisterahvas) ▪ .säädüs om, et paarirahvas ei võiʔ prośverna ollaʔ, läsk´ külʔ .võidsõ komme on, et abielus inimene ei tohi kirikuleibade küpsetaja olla, lesk küll võis. Vrd prośvenja, prosvenja|kütsäi

prändsähtämä v <prändsähtäʔ, (ta) prändsähtäs> prantsatama ▪ puu prändsähti õnnõ, kui .maahha tull´ puu kukkus prantsatades maha

präädɪtämä v <präädɪtäʔ, präädidä>
1. ketrama ▪ nakaś sis paabakõnõ präädɪtämmä ne präädɪt´ hulga .aigo hakkas siis eidekene ketrama ja ketras hulga aega; naane präädɪtäs mito .päivä naine ketrab mitu päeva; kaeʔ, .määndse poolitävve ma .langa präädidi! vaata, millise poolitäie lõnga ma ketrasin!; .isk´mise man .aete vokke tõisildõ .ümbre ko .präädɪtämise man P lõnga korrutamisel aeti vokki teistmoodi ringi kui ketramisel; tunnil õks prääditäs tuhat süld, minotil mito sata (rahvalaulust) tunniga ketrab tuhat sülda, minutiga mitusada. Vrd .ketrama, präänɪtämä, .präätämä
2. piltl juttu heietama ▪ präädɪtäs õnnõ taad juttu heietab üha seda ühte juttu

puru|pinna adv katki, puruks ▪ pesś arʔ kuuś .varba purupinna peksis kuus ritva puruks; sõ̭s tuu soldań lei õ̭nnõ jalagaʔ, sõ̭s lätsɪʔ nuuʔ väräʔ kõ̭ik´ viimäne iist purᴜs, purupinna (muinasjutust) siis lõi too soldat jalaga ja nood väravad läksid kõik viimseni eest, pilbasteks puruks; kuŕaʔ veleʔ saiʔ arʔ purupinna poodõtus (muinasjutust) kurjad vennad said tehtud pihuks ja põrmuks. Vrd pinna, pirapinna

putahutma v <putahuttaʔ, putahuda ~ putahuta> (äkki v korraks) puudutama ▪ vanast käve raha lehmäh kaʔ, ku puta.hutnuʔ, ni olnuʔ raha vanasti käis raha ka lehma kujul, kui oleks puudutanud, nii oleks olnud raha [käes]; nii ku putahut´, nii oll´ kett´ purᴜst nii kui puudutas, nii oli kett puruks; poisś .käegaʔ putahut´ õ̭nnõ ni oll´ rahakott´ väläh (muinasjutust) poiss ainult puudutas käega ja rahakott oli [peidust] väljas; vaivalt oll´ mado kuniga.tütre .külge puta.hutnuʔ, ku tä .hirmsa tänä.hütmisegaʔ .merde sattõ (muinasjutust) vaevalt oli madu kuningatütart puudutanud, kui see hirmsa karjatusega merre kukkus; proomiʔ polkat putahuttaʔ, vanna.muudo .valssi minnäʔ (rahvalaulust) proovi polkat puudutada, vanamoodi valssi [tantsima] minna. Vrd kumbahutma, putᴜtama

puu|tõrɪstaja s <puu|tõrɪstaja, puu|tõrɪstajja> piltl rähn ▪ ku puutõristaja tsaga, sis muudku tõrra õ̭nnõ kui rähn raiub (toksib puud), siis muudkui põriseb. Vrd hähn, kärǵ1, nõgi|kikas, palokärǵ, ähn

pümmek adj s <pümmego ~ pümmeko, pümmekot> , pümek <pümeko, pümekot>
1. pimedus ▪ noʔ tull´ pümmek .pääle nüüd saabus pimedus; ei tiiäʔ ust pümekoh, nakaʔ kässigaʔ .kumṕma ei leia pimeduses ust, hakka kätega kompima; tuu soldań oll´ sääl pümekuh ütsindä too soldat oli seal pimeduses üksinda; poisś tehnäś neiot ja jäi õnnõ pümmekot .uutma poiss tänas neidu ja jäi vaid pimedust ootama
2. pime (valguseta) ▪ sa istudõ .väega pümekoh sa istud väga pimedas; timä es päseʔ inäb säält .vällä, vet timä oll´ sinnä pümekuhe tago.maistõ .kambrõhe .kinni pant ta ei pääsenud sealt enam välja, oli ta ju sinna pimedasse tagakambrisse kinni pandud; .üüse, kui laiv sadamah oll´, võtt´ timä poisi, pand´ pümmekohe .nulka .tõrdidi .vaihõlõ (muinasjutust) öösel, kui laev sadamas oli, võttis ta poisi, pani pimedasse nurka tõrte vahele; poisś süü, juu sääl, ni lätt arʔ pümekohe .nulkagi (muinasjutust) poiss sööb, joob seal ning läheb pimedasse nurka; kuningas visaś tuu mehe pümekohe .türmä (muinasjutust) kuningas viskas tolle mehe pimedasse türmi. Vrd pümme

põ̭nksahutma v <põ̭nksahuttaʔ, põ̭nksahuda ~ põ̭nksahuta> põmatama, põratama ▪ .pikne põ̭nksahut´, ne jäi õ̭nnõ sinine lägä .perrä, ne jutuśke otsah P (muinasjutust) äike põmatas ning järele jäi vaid sinine läga ning muinasjuttki sai otsa. Vrd jürähütmä2, kärgähämä, kärähämä, kärähütmä, põngahutma

rehähütmä v <rehähüttäʔ, rehähüdä ~ rehähütä> korraks vehkima, rehmama ▪ ku voori rehähüt´ mõõgagaʔ, lei kolʔ pääd .maaha, rehähüt´ tõõsõ voori, olliʔ kõik´ kuus pääd otsast maah (muinasjutust) kui korra rehmas mõõgaga, lõi kolm pead maha, rehmas teise korra, olid kõik kuus pead otsast maas; ku rehähüt´ õnnõ kura .käegaʔ, sai suuŕ meri, ku rehähüt´ õnnõ hüä .käegaʔ, sai suuŕ mõts (muinasjutust) kui vaid rehmas vasaku käega, tekkis suur meri, kui rehmas parema käega, tekkis suur mets. Vrd .rehmämä, .rihvama

.rihvama v <rihvadaʔ, .rihva> rehmama ▪ poisś es olõʔ ka laisk, nii kui mõõgagaʔ rihvaś, nii .arke rihvaś üte pää kuradel .maaha, jäi katś pääd õnnõ alalõ P (muinasjutust) poiss polnud ka laisk, nii kui mõõgaga rehmas, nii rehmaski kuradil ühe pea maha, ainult kaks pead jäi alles. Vrd .rehmämä, rehähütmä

rähetämä v <rähetäʔ, (ta) rähetäs> virvendama (silmis) ▪ näe‿i silmɪst .höste, rähetäs õ̭nnõ silmad ei näe hästi, kõik virvendab; pää tege .haigõt, silmäkiʔ rähetäseʔ pea valutab, ka silmade ees virvendab. Vrd kirehtämä, kirähtämä2, virvetämä

räpsähütmä v <räpsähüttäʔ, räpsähüdä ~ räpsähütä> rapsama ▪ sõ̭s räpsähüt´ soldań õ̭nnõ ahilit, ni tõmmati tuu kuningatütär .tõrdost .vällä (muinasjutust) siis rapsas sõjamees vaid ahelaid ning too kuningatütar tõmmati tõrrest välja. Vrd pälmähütmä, rapahutma, rapsahutma, räbähütmä, .räpsämä, solmahutma

.räähtämä v <.räähtäʔ, (ta) .räähtäs> raksatama ▪ .räähti õ̭nnõ, ku puu sattõ .maaha lausa raksatas, kui puu maha kukkus. Vrd räksahtama

satatõlõma v <satatõllaʔ, satatõlõ> taaruma; vaaruma; korduvalt kukkuma ▪ tä satatõllõs õ̭nnõ ku lätt ta läheb päris taarudes. Vrd kupõrduma, sataskõlõma, satatama

segimäne adj <segimätse, segimäist> vahelduv; heitlik, muutlik ▪ segimäne ilm, .julgõ‿iʔ .sääntsegaʔ hainalõ .minnäʔ heitlik ilm, ei julge sellisega heinale minna; .tervüs om õ̭nnõ sääne segimäne, õi olõʔ .haigõ õi terveh tervis on aga selline muutlik, pole ma ei haige ega terve. Vrd segändäjä, segämäne

sipahutma v <sipahuttaʔ, sipahuda ~ sipahuta> siputama (korraks); sipsama ▪ vanahalv lei Põh´a põlvini maa .sisse, Põhi sipahut´ õnnõ ni kõrragaʔ .olle maa seest väläh (muis) vanapagan lõi Põhja põlvini maa sisse, Põhi siputas ainult [jalgu] ja oli kohe maa seest väljas; lätś tä üle minemä niʔ kala sipahut´ timä .purdõs niʔ .jäigiʔ .purdõs (muinasjutust) ta hakkas üle [jõe] minema ja kala sipsas (moondas) ta purdeks ja purdeks ta jäigi. Vrd .silpama, silpsahutma, sinksahutma, sipsahutma, .tsipśmä

suigahutma v <suigahuttaʔ, suigahuda ~ suigahuta> suigatama, pisut tukastama ▪ ku rehelt kodo tulli, sis sai suigahhuttaʔ kah kui rehetöölt koju tulin, siis sain pisut tukastada ka; .täämbä suigahhutku‿iʔ, .talsipühi .keskmätse pühi .maata‿iʔ, makat õ̭nnõ arʔ täna ära tukasta, jõulu keskmisel pühal ei magata, [muidu] magad õnne maha; pääle heidäʔ õks sa leevä lesätämä, pääle soola suigahudaʔ (rahvalaulust) peale leiba (sööki) heida puhkama, peale soola suigata. Vrd suigahtama, .suikma

suur|.maaŕa|päiv s <suurõ|.maaŕa|päävä, suurt|.maaŕa|.päivä> rukkimaarjapäev, 15. VIII / 28. VIII ▪ suurõ.maaŕapäävä om .väega kallɪs pühä, papõl om .praasnik, mastõrah .panti lavvaʔ üles, kiä õ̭nnõ lätś, .kõ̭iki ravɪtsiʔ rukkimaarjapäev on väga kallis püha, pappidel on pidu, kloostris kaeti lauad, kes aga läks, kõiki nad toitsid. Vrd rüä|.maaŕa|päiv, vana|.maaŕa|päiv

säposkaʔ pl s <säposkidõ, säposkit> , śaposkaʔ <śaposkitõ, śaposkit> tsäposkad, kaelakee mitmest hõbeketist ja väikestest müntidest ▪ ai ah, śaposkaʔ õnnõ .kaala ja .pulma mint ai ah, muudkui keed kaela ja pulma minek; śaposkaʔ muudku kõlisõsõʔ õnnõ keed muudkui kõlisevad; ka nii arvaś tä õks edesi, et ei olõ .sukmanne, .saapet, puudõht, .sõlgõ, .kiite, säposket P (muinasjutust) vaat nii loendas ta ikka edasi, et ei ole sukmanit, saapaid, vööd, sõlge, kaelakette ja keesid. Vrd tsäposkaʔ

süväkeiste, süvä.kõistõ P adv sügavale, sügavalt ▪ nii süväkeiste läät, .lapjogaʔ võtat, läük´ õ̭nnõ sinine savi takah nii sügavale lähed, labidaga võtad (kaevad), läigib aina sinine savi vastu. Vrd süväste, sügävähe

tilgõtama v <tilgõtaʔ, (ta) tilgõtas>
1. tilgendama, nõretama ▪ sitigõ puhõm tilgõtas õ̭nnõ P mustsõstrapõõsas lausa nõretab [marjadest]; sis lauli õks ma .uibo .häitsemmä, vislapuu veretämä, tikõrpuu õks küll .marjo tilgõtamma (rahvalaulust) siis laulsin ma õunapuu õitsema, kirsipuu punetama, tikripõõsa marju tilgendama
2. piltl tilbendama ▪ .latsi tilgõtas Iŕo takah lapsi tilbendab Iro kannul. Vrd tilbatama, .tilbõlõma, .tolbõlõma

t´orgatama v <t´orgataʔ, t´orgada> riivima ▪ t´orgatõdi ritk arʔ, .panti suul .sisse ja .süüdi nigu .krõpśna õ̭nnõ rõigas riiviti ära, pandi sool sisse ja söödi, nii et üksnes krõpsumine [kuuldus]. Vrd .riivmä, t´oorkatama, törgatama

tradima v <tratɪʔ, tradi> jalgadega sõtkuma; tammuma ▪ Maaśokõnõ tradi .jalgu pääl ja kaess õ̭nnõ kodo poolõ Maasokene tammub jalgadel ja vaatab aina kodu poole; tradõ .jalgu pääl, nii oll´ suuŕ halu siseh tammusin jalgadel, nii suur valu oli sees. Vrd tradɪtama

tśaunahama v <tśaunahtaʔ, tśaunaha> , tsäunahama <tsäunahtaʔ, tsäunaha> nokkima; nokaga lööma ▪ .haukaʔ noʔ, tsäunahaʔ taah midä piltl hammusta (söö) nüüd, noki (ampsa) siit midagi; varahinõ tsirk kõõ jo tśaunahas, a illanõ sipᴜtas .siiba õ̭nnõ (vanasõna) varane lind ikka juba nokib, aga hiline soputab ainult tiibu. Vrd .tsaahtama, .tśaunama

tsibahama v <tsibahtaʔ, tsibaha> , tsibahtama <tsibahtaʔ, tsibahta>
1. pritsima, piserdama ▪ lei toki vette nigu tsibaht´ õ̭nnõ lõi toki vette, nii et pritsis kohe; olõ‿s .õigõt .vihma, paaŕ .tsilka kõõst õnnõ tsibahti ei tulnudki õiget vihma, piserdas kõigest paar piiska
2. piltl kergelt lööma, sipsama ▪ tulõvaʔ kośaʔ nigu tsibahas õnnõ kosjad jõuavad kätte nagu sipsti; sulanõ lei herräl üte .persepoolõ .maaha nigu tsibahti õnnõ (muinasjutust) sulane lõi härral ühe persekannika maha nagu sipsti. Vrd tsibahutma, tsipsahutma, .tsipsama, .tsipśmä

tsiksahama v <tsiksahtaʔ, (ta) tsiksahas> , tsiksahtama <tsiksahtaʔ, (ta) tsiksahtas>
1. klõpsatama, plõksatama ▪ karbi usś .kargas vallalõ, tsiksahas õnnõ karbi kaas hüppab lahti, nii et plõksatab. Vrd tsäbähtämä
2. täksama (tuld) ▪ ma tsiksahta sullõ tuld ma täksan sulle tuld. Vrd .tsiksama, .tsikśmä

tsipakõnõ2 dem s <tsipakõsõ, tsipakõst> kanapoeg, tibu ▪ .kasviʔ sis nuuʔ tsipakõsõʔ suurõst, .naksiʔ noorõʔ kikkaʔ jo .kirǵmä kasvasid siis need tibud suureks, noored kuked hakkasid juba kirema; varõs õnnõ kand´ ar kanapujaʔ, haugas tsill´o tsipakõsõʔ (rahvalaulust) vares see kandis ära kanapojad, haugas väiksed tibukesed. Vrd kananõ, tsipa2, tsipp

tsoll´atama P v <tsoll´ataʔ, tsoll´ada> sulistama ▪ latsõkõnõ mõista‿i oioʔ, tsoll´atas õ̭nnõ lapseke ei oska ujuda, ainult sulistab. Vrd tsoll´ama

tsupsahtama v <tsupsahtaʔ, (ta) tsupsahtas>
1. sulpsatama ▪ kivɪʔ mudgu tsupsahtiʔ õ̭nnõ kivid muudkui sulpsatasid [vette]. Vrd molahama, tsolahama
2. supsatama, supsama ▪ tsupsaht´ .sängü supsas voodisse

tsõõkatama v <tsõõkataʔ, tsõõkada>
1. kiikuma; kiigutama. Vrd tsõdsõtama, tsõigahama, tsõõgatama, tsõõgᴜtama, .tsõ̭õ̭tama
2. nõtkuma, vetruma ▪ vedroʔ tsõõkatasõʔ õnnõ, ku lätt vedrud muudkui nõtkuvad [veoautol], kui sõidab. Vrd tsõõgatama, .võ̭õ̭kuma

tummanõ s <tummadsõ, tummast> sombune; udune ▪ ku tult hummogu üles ni om õ̭nnõ pümme, .umbõh pilveh, sis üldäs, õt .täämbä om sääne tummanõ ilm kui tõused hommikul üles ja [väljas] on päris pime, umbpilves, siis öeldakse, et täna on selline sombune ilm. Vrd tumananõ, udunõ, .undsõnõ, vilualonõ, viluvalunõ

tuul s <tuula, .tuula> pirn; pirnipuu ▪ .tuulõ süvväs, nuuʔ ommaʔ .säändseʔ ku kruusaʔ, suurõbaʔ õ̭nnõ pirne süüakse küll, need on sellised nagu kruusaq (omajuurne pirnisort), ainult suuremad; teil ka ommaʔ tuulaʔ müvväʔ? kas teil on ka pirne müüa?. Vrd kruuss, pruuss, pruusa|puu

tõrahutma v <tõrahuttaʔ, tõrahuda ~ tõrahuta> põrutama, raksatama ▪ singahut´, ni pütül lätsiʔ vitsaʔ .maaha nigu tõrahut´ õ̭nnõ (muinasjutust) põrutas jalaga ja pütil kukkusid vitsad maha, nii et lausa raksatas; eiś lei õks käe kätt .vasta, tõist .vasta tõrahut´ (rahvalaulust) ise lõi ta kätt käe vastu, vastu teist [kätt] põrutas. Vrd põrahutma, põrᴜtama

tõrgahama v <tõrgahtaʔ, (ta) tõrgahas> , tõrgahtama <tõrgahtaʔ, (ta) tõrgahtas> põruma; rappuma ▪ maa tõrgahas ku rattaʔ lääväʔ maa põrub, kui vanker läheb; susi rapahut´, nii õt hammas õnnõ tõrgahti kurgᴜh (muinasjutust) hunt raputas, nii et hammas aiva põrus kurgus. Vrd janksahama, rappuma, tõrgahuma, .tõrkuma

tõõna s <tõõna, tõõnat> varbaed ▪ tõõna aid om nõrk, tuud tetäs õ̭nnõ .ümbre .määntse .pindre varbaed on nõrk, see tehakse vaid ümber mingi peenra. Vrd tõ̭na

valmahutma v <valmahuttaʔ, valmahuda ~ valmahuta> korraks vilistama ▪ sa pitsidäʔ silmäʔ kinni, ma valmahuda sa pigista silmad kinni, ma vilistan; ku kakk valmahut, sis midä pahanduist tulõ kui kakk [inimese moodi] vilistab, siis tuleb mingi pahandus; ma lää .mõtsa, ku vaja tulõ, sis valmahudaʔ õnnõ ma lähen metsa, kui on vaja, siis ainult vilista; valmahut´ uma varsa mõtsast .vällä vilistas oma varsa metsast välja. Vrd valɪtsõma2, valmɪtsõlõma, valmɪtsõma, valvahutma

vippõlõma v <vipõldaʔ, (ta) vippõlõs> võbelema; hõljuma; lehvima ▪ peremehe poolõ käve puuk´, uma silmägaʔ näi, ku tull´, nigu tuli vippõli õ̭nnõ peremehe juures käis kratt, oma silmaga nägin, kui [kratt] tuli, [siis] muudkui võbeles nagu tuli. Vrd hubisõma, vippuma

.viuhkma v <.viuhkɪʔ, viuhi>
1. vehkima ▪ ni viuhk õ̭nnõ uma vihvadsõ hannagaʔ ja muudkui vehib [loom] oma peenikese sabaga. Vrd mahatama, mahatõlõma, ropᴜtõlõma
2. piltl kiiresti käima, käia vehkima ▪ käve nii, viuhk´ õ̭nnõ niimoodi käis, muudkui vehkis käia

.viuhkna s <.viuhkna, .viuhknat> vihin; vehkimine ▪ roosa .viuhkna õ̭nnõ oll´ ko .minte .karja kui karja mindi, oli ainult üks piitsavihin [kuulda]; ütś .vaugna ja vitsa .viuhkna ollɪʔ kavvõst kuuldaʔ üks vingumine ja vitsavihin olid kaugelt kuulda

vool´u adv piisavalt, küllalt; piiramatult, vabalt ▪ mi lupa sul .kõikõ vool´u süvväʔ, midä sa esiʔ õ̭nnõ tahadõ me lubame sul kõike vabalt süüa, mida sa ise vaid tahad; eeläʔ lasi sul vool´u .joośtõllaʔ eile lasin sul piisavalt ringi joosta; hummogu sattõ .vihma vool´u hommikul sadas küllaldaselt vihma; .anti ka sis soldatillõ .viina vool´u anti siis ka soldatile viina küllalt. Vrd külält, viländ, vinäld

ütś|alati ~ ütś|alate P adv alatasa ▪ sääne vingunõ latś, ütśalate .haigõ P selline viril laps, alatasa haige; sepp käve ütśalati tuu ilosa naase mano, ku õnnõ kunagi timä miisś lätś ar kotost (muinasjutust) sepp käis alatasa selle ilusa naise juures, kui vaid tolle mees kodunt ära läks. Vrd kõ̭gõ, kõ̭gõgeʔ, kõ̭õ̭