[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

ammahutma v <ammahuttaʔ, ammahuda ~ ammahuta> (korraks) suud ammuli ajama ▪ miä voori suud ammahut´, tuu voori heit´ tsirgu .suuhtõ (muinasjutust) nagu [kaaren] suu ammuli ajas, nii viskas [mees talle] linnu suhu

ehvinõ adj <ehvidsõ, ehvist> jõhvidest koosnev v valmistatud ▪ verrev lehmäkene, ehvinõ lõiakõnõ? (kurõmari) (mõistatus) punane lehmakene, jõhvist lõakene? (jõhvikas). Vrd iuhanõ, jõhvanõ, jõhvinõ, jõhvõnõ, jõuhinõ

eüss s <.eüse ~ .eüsse, eüst> 4–6 lühemat part reheahju esise kohal (risti teiste partega) ▪ egal rehel kolm .laugust, neläs eüss, ede.laugus igal rehel on kolm ahtelaugu, neljandaks [on] lisaparred; .väikoʔ parrõʔ kutsᴜti eüss, tuu oll´ rehe aho suu kottal väikseid parsi kutsuti eüss, too oli reheahju suu juures. Vrd öüss

.haiglõma v <haiõldaʔ, .haiglõ> van valutama, tuikama (valust) ▪ pää nakaś .haiglõma pea hakkas valutama. Vrd halᴜtama

halgahama v <halgahtaʔ, (ta) halgahas> (äkki) meenuma, meelde torgatama ▪ maʔ kae, kas halgahas mul .miilde, kas mul tulõ .miilde ma vaatan, kas mulle meenub, kas mulle tuleb meelde. Vrd halgahtama, halgahuma, halgahtuma, halgatuma

hankatś adj <hankatsi, hankatsit> kängunud, kidur (loom) ▪ sääne hankatś om, tiiä‿i, kas tuust saa eläjät selline kidur on, ei tea, kas tast saab elulooma. Vrd hangunõ, kändsak

harvalik adj <harvaliku, harvalikku> harva- v hõredavõitu ▪ harvalik om lina, võinuʔ padeb ollaʔ lina on hõredavõitu, võinuks tihedam olla. Vrd harv, hõrrõ

hellä|nimi s <hellä|nime, hellä|nimme> hellitus- v meelitusnimi ▪ sõ̭sard kutsᴜtas hellänime .perrä tsidsist õde kutsutakse hellitusnimega tsidsiks; imä karõl´ üte puja kaalast tõõsõ .kaala ja nimitelli näid kõigõsugustõ .kallide hellänimmigaʔ (muinasjutust) ema hüppas ühe poja kaelast teise kaela ja nimetas neid kõiksuguste kallite hellitusnimedega

helmine s <helmidse, helmɪst> helmestega kaunistatud seto naise peakatte osa (liniku v pärja peal) ▪ oi oll´ All´al illoś helmine vahru pääl küll oli Allal ilus helmine [pea]võru peal

hel´ohutma v <hel´ohuttaʔ, hel´ohuda ~ hel´ohuta> (pisut) liigutama ▪ kuʔ tuud kivvi hel´ohuttaʔ õnnõ veid´okõsõ, sis tulõ säält viisuuń .vällä ja kõ̭igilõ saa vett vinäld kui toda kivi kas või pisut liigutada, siis tuleb sealt veesoon välja ja kõigile saab vett küllalt. Vrd helähütmä1, liigahutma

helähümä2 v <helähüdäʔ, (ta) helähüs> , helähtümä2 <helähtüdäʔ, helähtüs> äkki v korraks helisema, helahtama ▪ ku puttõt .veit´kene, sis helähtü, ku sattõ, sis kolahtu kui puutusid veidi vastu, siis helises korraks, kui maha kukkus, siis kolahtas; ussõ link´ sõ̭s helähtü, ussõ link´ tei klõkk-klõkk-klõkk (rahvalaulust) ukselink helatas, ukselink tegi klõkk-klõkk-klõkk. Vrd helähämä, helähütmä2

helähütmä2 v <helähüttäʔ, helähüdä ~ helähütä> äkitselt v korraks helistama ▪ ma helähüdä .kellä ma helistan korraks [kiriku]kella; nõid .nõidsõ timä arʔ, nii et tä saa‿as liigᴜtadaʔ ja helähüttäʔ (muinasjutust) nõid nõidus ta ära, nii et ta ei saanud end liigutada ega [kellukest] helistada. Vrd helᴜ̈stämä

herendämä v <herendäʔ, herendä> püsimatu v kärsitu olema. Vrd herendelemä

herisemä v <herɪstäʔ, (ta) herises>
1. kõlama (pillist), helisema ▪ jarmol .höste herises lõõtspill kõlab hästi
2. virisema ▪ timä herises, olõ‿iʔ rahul uma elogaʔ ta viriseb, pole oma eluga rahul. Vrd hirisemä, irisemä, kirisemä, nurisõma

.hiibõlõma v <.hiibõllaʔ, .hiibõlõ>
1. lehvima, lipendama ▪ .rõivaʔ tuulõgaʔ säläh .hiibõlõsõʔ riided lipendavad tuulega seljas. Vrd hibisemä, hibõlõma, .hilbõlõma, .tuuhõlõma, vibisemä, vippuma
2. (ringi) lonkima ▪ .hiibõlõs üte talo puult tõõsõ poolõ longib ühest talust teise

hinnäst|sääne adj <hinnäst|.sääntse, hinnäst|säänest> piltl sedapsi (rase), raskejalgne ▪ ku tahõta‿i üldäʔ, et om rassõ, sõ̭s üldäs, et timä om hinnästsääne kui ei taheta öelda, et on rase, siis öeldakse, et tema on sedapsi; naane oll´ kotoh hinnästsääne, a miisś lask´ .ilma piteh juvvõh naine oli kodus sedapsi, aga mees jõi ja lasi mööda ilma ringi. Vrd kõhn, rassõ, rassõ|jalalinõ

.hitskmõ|vitäi s <.hitskmõ|vidäjä, .hitskmõ|vidäjät> piltl haige (paindumatu) jalaga inimene, puujalaga inimene ▪ olt sa ütś .hitskmõvitäi oled sa üks puujalg; hot´ .hitskmõvitäigɪʔ, a õks miisś olgu või kange jalaga, peaasi et mees

.hootka s <.hootka, .hootkat> küla- v vallakoosolek ▪ .aeti külä kokko .hootkahe küla aeti kokku koosolekule. Vrd koop, kopp2, .korjus1, kuuh|olõk´, külä|kogo, oudak´

huni|nõ̭na s <huni|nõ̭na, huni|nõ̭nna> ninahäälne (inimene) ▪ huninõ̭nagaʔ miisś läbi nõ̭na kõnõlõs ninahäälega mees räägib läbi nina

.huupi|laul s <.huupi|laulu, .huupi|.laulu> juhulaul (improvisatsiooniline) ▪ .huupilauluʔ ommaʔ nuuʔ, mis olõ‿õi kerigulauluʔ juhulaulud on need, mis ei ole kirikulaulud

hõrkatama v <hõrkataʔ, hõrgada> hrv (pead) keerutama ▪ varõs mutku hõrkatas .päägaʔ vares muudkui keerutab pead

hürähütmä v <hürähüttäʔ, hürähüdä ~ hürähütä> (äkki) müristama, kõmistama; urahtama ▪ .üüse külh hürähüt´ mitu .vuuri öösel müristas kohe mitu korda. Vrd hürähtämä, ürähtämä

.hõ̭hkama v <hõ̭hadaʔ, .hõ̭hka> , .hõhkama <hõhadaʔ, .hõhka>
1. (jõuliselt) välja hingama ▪ nigu hõ̭haś, nii oll´ tundaʔ, et tä oll´ joonᴜʔ nii kui välja hingas, oli tunda, et ta oli joonud; tuulõkõnõ õks et puhe .puhtahe, hõ̭haś väläh hõpõtsõhõ (rahvalaulust) tuulekene puhus puhtalt, hingas väljas hõbedaselt. Vrd .puhksama
2. õhkuma; õhetama ▪ .kuigi külm kõvõmb oll´ kui kunagi, hõhaś õnnõ .vaesõlatsõ nägo .lämmide rõivastõ seeh (muinasjutust) kuigi külm oli kõvem kui kunagi [varem], [siis] vaeslapse nägu aiva õhetas soojade rõivaste sees. Vrd .hõ̭õ̭hkama, lõkkõlõma

.hõ̭õ̭hkama <hõõhadaʔ, (ta) .hõ̭õ̭hkas> , .hõõhkama <hõõhadaʔ, (ta) .hõõhkas>
1. hõõguma, (soojust) õhkuma ▪ soe silmäʔ .hõ̭õ̭hkasõʔ ku hüdseʔ hundi silmad hõõguvad nagu söed; süä hõõhaś ku hõpõ piltl süda hõõgus kui hõbe (meel oli hea); teräʔ õks sis .hõ̭õ̭hksiʔ kui hõpõ, olliʔ .uhkõʔ unikoh (rahvalaulust) terad hõõgusid kui hõbe, olid uhked hunnikus
2. õhetama ▪ nägo veretäs, .hõ̭õ̭hkas nägu punetab, õhetab. Vrd .hõ̭hkama, kuumõtama, lõkkõlõma

iih|käsi2 s <iih|käe, iih|kätt>
1. eestööline ▪ esä oll´ kõ̭õ̭ haina.niitmisel iihkäsi isa oli heinaniidul alati eestööline
2. eeskäsi (kaardimängus) ▪ mul om iihkäsi .kävvuʔ, ma käu .vällä ma olen eeskäsi, ma käin välja (alustan mängu)

iirõh s <.iirdõ, iirõht> , iirõʔ1 <.iirdõ, iirõt> uure (teel) ▪ tii pääl ommaʔ .iirdõʔ teel on uurded. Vrd jõõrõh

.ilja s <.ilja, .iljat> , .iljä <.iljä, .iljät> eeliapäev, 20. VII / 2. VIII. Vrd .iljapäiv, jakapäiv

.ilja|päiv s <.ilja|päävä, .ilja|.päivä> , .iljä|päiv <.iljä|päävä, .iljä|.päivä> eeliapäev, 20. VII / 2. VIII ▪ Setomaal jakapäiv vai .iljapäiv, tuu om ütś Setomaal [öeldakse] jaagupipäev või eeliapäev, too on üks ja seesama. Vrd .ilja, jakapäiv

ilkandra s <ilkandra, ilkandrat> ilkandripäev, pühak Ilkandri (Nikandri) mälestuspäev, 24. IX / 7. X ▪ vissenjast jääss nätäl´ ilkandrahe ristiülendamispäevast jääb nädal ilkandripäevani

ilmanõ adj s <ilmadsõ, ilmast> hlv rõhutav v kirumissõna ▪ ka koh ilmanõ lätt noʔ, koes sa ilmadsõ kihä tükᴜ̈t vaat kuhu kirevane läheb nüüd, kuhu sa, kirevane, tikud; oi, ilmanõ, tohoo ilmanõ imeh! oi, kirevane, tohoh ilmaimet!; kohe ilmatsõ kätte timä hobõsõʔ um .pandnuʔ? kelle pagana kätte on ta hobused jätnud?. Vrd ilmadu

.ilmnik adv ilmatu, tohutu (hulk), väga (palju) ▪ suvõl .lämmägaʔ .minte kaŕagaʔ .ilmnik hulga .aigo, hulga maad, ne kõrragaʔ säälsamah jo tõisipoodi tagase tulõma P suvel palavaga mindi karjaga ilmatu hulk aega, hulk maad ning samas kohe pidi teisipidi tagasi tulema; .ilmnik .süüke oll´ üteh .tuudoʔ .kääpä pääle P kääpale oli ilmatu hulk toite kaasa toodud. Vrd ilmadu, .ilmlik, jäledü, ulli, ullidu, pahadu, .väega

imedü adj adv <imedü, imedüt> , imetü <imetü, imetüt>
1. inetu; imelik ▪ imetüʔ sõ̭naʔ inetud sõnad; oll´ tä ütś imedü inemine ta oli üks imelik inimene
2. (intensiteedisõnana) väga ▪ imedü imeh, perädü imeh, imelik imeh, kõigildõ üldäs imede ime, päratu ime, imeline ime, igat moodi öeldakse. Vrd perädü1

.istja1 s <.istja, .istjat> peresse mõneks päevaks v nädalaks külla toodud pruudieas sugulane, paastueelsest neidude ühisketrusest osavõtja ▪ .istjaʔ lauliʔ üteh, hulgahna kuuh ühisketrusest osavõtjad laulsid koos, hulgakesi koos. Vrd istõline

.istjaʔ pl s <.istjide, .istjit> istjad, paastueelne neidude ühisketrus v ühine käsitöötegemine koos lõbustustega ▪ ku om lihasüük´, sõ̭s om õga õdagu kulänja .istjide .aigu enne paastu (kui võib liha süüa), siis on igal õhtul tüdrukute istjate aegu pidu. Vrd .istjatsõʔ, istõ1, istõliseʔ

istõline P s <istõlise, istõlist> pruudiealine sugulane, ühisketrusest v ühisest käsitöötegemisest osavõtja ▪ tśuraʔ lätsiväʔ istõ.liise .kaema noormehed läksid ühisketrusest osavõtjaid vaatama. Vrd .istja1

iuhanõ adj <iuhadsõ, iuhast> jõhvidest koosnev v valmistatud ▪ ütsiguʔ karvaʔ habõnih, iuhanõ hapõń üksikud habemekarvad (hõre habe), jõhvine habe. Vrd ehvinõ, jõhvanõ, jõhvinõ, jõhvõnõ, jõuhinõ

jaka|päiv s <jaka|päävä, jaka|.päivä> jaagupipäev, 20. VII / 2. VIII; setod samastavad jaagupipäeva eeliapäevaga ▪ jakapääväst käänᴜ̈s suvi jo sügüsehe jaagupipäevast pöördub suvi juba sügise poole. Vrd .ilja, .iljapäiv

jorahutma v <jorahuttaʔ, jorahuda ~ jorahuta> (korraks) jorisema ▪ joobõŕ nukah jorahut´ joodik jorises nurgas. Vrd jorahtama

jõhvanõ adj <jõhvadsõ, jõhvast> jõhvidest koosnev v valmistatud ▪ sõgõ̭l jõhvanõ jõhvidest [põhjaga] sõel. Vrd ehvinõ, iuhanõ, jõhvinõ, jõhvõnõ, jõuhinõ

jõlbasnik P s <jõlbasniku, jõlbasnikko> paigalpüsimatu isik v loom, hulkuja ▪ meil lehem om paraś jõlbasnik meie lehm on paras hulkuja. Vrd joosɪk1, .jõõsnik, kedro, kedrᴜś

kaala|kiri s <kaala|kiŕa, kaala|.kirja> meestesärgi kaelusekiri (kaunistus) ▪ kaala.kirjo .koete kas .kangah vai tette kässigaʔ, nuuʔ ummõldevaʔ niisama kaaldalotsõ mano P kaelusekirju kooti kas kangasse või tehti [eraldi] käsitsi, nood õmmeldi niisamuti kaeluse serva

.kaarnitsalinõ adj <.kaarnitsalitsõ, .kaarnitsalist> van karnitsaline, üht karnitsat (3,28 l) mahutav ▪ jahuvakaʔ, .sääntseʔ .väikuʔ, .kaarnitsalitsõʔ jahuvakad, sellised väikesed, karnitsalised

kablɪk s <kabligu, kablɪkut> pigitatud v tõrvatud nöör (viiskudele ja rangidele) ▪ kablɪkit .aeti .viiskõ .perrä, õt ar mädänesi‿s nii ruttu tõrvatud nööre aeti viiskudele, et need ei mädaneks nii ruttu ära

.kaeskõlõma v <.kaeskõllaʔ, .kaeskõlõ> (ringi) vahtima ▪ .kaeskõlõs kõigi pooli vahib igale poole; .kaeskõlgu‿iʔ nii ära niimoodi ringi vahi. Vrd .kaelõma

kahmɪtama v <kahmɪtaʔ, (ta) kahmɪtas> värisema v judisema panema ▪ minno kahmɪtõdas, nigᴜʔ värinäʔ tulõvaʔ mind paneb [külm] judisema, nii et värinad tulevad; tunnõt, et tä tulõ, kahmɪtõdas inne, sis tulõ värrin tunned, et ta [värin] tuleb, enne ajab judisema, siis tuleb värin

kalksahtuma v <kalksahtudaʔ, (ta) kalksahtus> korraks loksuma, (maha) läigatama ▪ vesi loppus ja kalksahtus vesi loksub ja läigatab maha. Vrd lapahutma, lopsahama, valahutma

kallahutma I v <kallahuttaʔ, kallahuda ~ kallahuta> kallutama (korraks) ▪ kil´okas oll´ .tõrdu kottal riba.huisi nöörägaʔ, kallahhudõti .käegaʔ kätepesunõu oli tõrre kohal nööriga rippu, käega kallutati. Vrd .kaldama, kungᴜtama

kana|.kaala adv piltl krussi v keerdu (lõnga korrutades v nööri keerutades) ▪ isɪʔ .kõrdapiti, .lasku‿iʔ .langa kana.kaala korruta korralikult, ära lase lõnga krussi. Vrd kana.kuurdu, .kiirdo, .kuurdu

kana|kaalah adv piltl silmuseline, krussis v keerdus (lõng, niit v nöör) ▪ .väega kanakaalah lang väga krussis lõng. Vrd kanakoorᴜh, keeroh, kuuroh

kana|koorᴜh adv piltl krussis v keerdus (lõng, niit v nöör) ▪ lang om .veiga kiird, nigᴜ kanakoorᴜh kõ̭ik´ lõng on väga keerd, nii et krussis kõik; kanakoorᴜh langast saa‿ai hüvvä rõivast kaʔ krussis lõngast ei saa ka head riiet; lang om tsibrah .veiga, mõ̭ni kotᴜs kanakoorᴜh lõng on väga krussis, mõni koht sõlmiline. Vrd kanakaalah, keeroh, kuuroh

kana|.kuurdu adv piltl krussi v keerdu (lõnga korrutades v nööri keerutades) ▪ lang tükᴜ̈s kana.kuurdu lõng tikub krussi minema; ai langa kana.kuurdu ajas lõnga krussi. Vrd kana.kaala, .kiirdo, .kuurdu

kangahutma v <kangahuttaʔ, kangahuda ~ kangahuta> (äkki) kangutama ▪ kangahut´ kangõgaʔ ni vesi nakaś kõ̭igipooli .vällä .juuskma kangutas [ropsti] kangiga [kivi eest] ja vesi hakkas igas suunas välja jooksma. Vrd kangᴜtama, kangᴜtõlõma

kanni|orś s <kanni|orrõ, kanni|ort> (hrl pl) kandepuu heinte, vilja v õlgede kandmiseks ▪ vanast kannõti kõ̭ik´ vili arʔ kanniortõgaʔ kokko vanasti kanti kogu vili kandepuudega kokku; .tõugu kannat ka kanni.orsigaʔ kokko suvivilja kannad ka kandepuudega kokku; kui suuh koh ommaʔ hainaʔ vii seeh, sis kanniortõgaʔ kannõtas kokko kuh´a .lähkohe kui heinad on soos kusagil vee sees, siis kandepuudega kantakse kokku kuhja lähedale; katś puud ommaʔ kanniorraʔ, .hainu ni .olgi kandas kaks puud on kandepuud, heinu ja õlgi kantakse; .täämbä läämeʔ õks mi .kaema kanni.orsi, kuusõ .poigõ purutama (rahvalaulust) täna lähme otsima kandepuid, kuuse poegi purustama. Vrd loogᴜtusõʔ

karmᴜtama v <karmᴜtaʔ, karmuda ~ karmᴜta>
1. vingumürgitust tekitama ▪ pää jäi .haigõs, karmut´ ar minno pea hakkas valutama, [sest] sain vingumürgituse
2. (suitsu)vingu tegema v tekitama ▪ mis sa karmᴜtat tah, ajat .halva .savvu, taa võtt .päähä mis sa teed siin vingu, ajad halba suitsu, see hakkab pähe

kasvand1 s <kasvandu, kasvandut> / <kasvando, kasvandot> kasuema v kasuisa, kasuvanem ▪ esä kasvat´ .vaesit.latsi üles, tä om näile kasvand isa kasvatas vaeslapsi üles, ta on neile kasuisa; tä om taalõ kasvand, olõ‿i uma esä ta on sellele kasuisa, ei ole oma isa; eläs kasvandu man elab kasuvanema juures. Vrd kasu|vanõb

kergähämä v <kergähtäʔ, kergähä> , kergähtämä <kergähtäʔ, kergähtä>
1. võpatama, kohkumisest hüppama ▪ .õkva kergähtät, nii .heitü ärʔ lausa võpatad, ma nii ehmusin; nii kergähti, et .mõtli: husś! nii võpatasin, et mõtlesin: uss!
2. (korraks v pisut) kerkima ▪ leeväkohetus jo kergähhäs leivataigen juba pisut kerkib. Vrd kergähümä, kergähütmä, kergᴜ̈tämä

kesähümä v <kesähüdäʔ, (ta) kesähüs> , kesähtümä <kesähtüdäʔ, (ta) kesähtüs>
1. kesanema, õhu käes seistes tahenema ▪ puu om ar kesähünᴜ̈ʔ, ei olõʔ kuiv, ei olõʔ toorõś puu on tahenenud, ei ole kuiv, ei ole toores || kesähünᴜ̈ʔ .tütrik vanatüdruk || kesähünᴜ̈ʔ poisś vanapoiss ▪ kesähünᴜ̈ʔ poisś, kes naist ei olõ .võtnuʔ vanapoiss [on see], kes naist ei ole võtnud || kesähünᴜ̈ʔ poisś|miisś paadunud poissmees ▪ tuu om jo kesähhünnüʔ poisśmiisś too on juba paadunud poissmees
2. kevadise tuule v päikesega parkuma ▪ keväjädse päävägaʔ kesähtüʔ käeʔ arʔ kevadise päikesega parkusid käed; kesähüs nahk, ku .veit´kene kuios nahk muutub kõvaks, kui veidikene kuivab (toorest loomanahast). Vrd kesähütmä
3. kõhnuma, kängu jääma ▪ põrss om arʔ kesähtünüʔ põrsas on kängu jäänud. Vrd .kindsuma, kängehümä, kängähümä, .lõpma, morɪhuma, täkerdümä

kibõndõlõma2 v <kibõndõllaʔ, (ta) kibõndõlõs>
1. helvetama (lund), tibutama (vihma) ▪ õdagu kibõndõli .vihma õhtul tibutas vihma; lummõ nakaś jo kibõndõlõma, lumõ.kibõnit tulõ hakkas juba lund helvetama, lumehelbeid tuleb. Vrd kibõndama2
2. sädemeid pilduma ▪ kuusõ haloʔ kibõndõlõsõʔ kuusehalud pilluvad sädemeid

kiidsahutma v <kiidsahuttaʔ, kiidsahuda ~ kiidsahuta> (korraks) hinkuma; viiksatama; kriuksatama ▪ hobõnõ kiidsahut´ hobune hinkus; kiidsukala om jälle, kirriv, kiidsahut kaʔ vingerjas on kole, kirju, viiksatab ka. Vrd kiidsahama, .kiidsma

kilõhõppa, killõhõppa P adv kõrgemalt (laulmisest) ▪ .Matŕokõnõ lask kõ̭kõne killõhõppa P Matrjoke laulab kõige kõrgemalt; vineläseʔ õks ka .laulvaʔ veerüsahe, .keskmätseʔ kilõhõppa (rahvalaulust) venelased laulavad ka ladusalt, keskmised kõrgemalt

kironõma v <kirodaʔ, (ta) kironõs> hrv kirja v mustrit omandama, mustriliseks muutuma ▪ oodaʔ, oodaʔ, noʔ viil kiräʔ kironõsõʔ! oota, oota, nüüd alles mustrid kujunevad!

.kiskjäne adj <.kiskjätse, .kiskjäst> kisklik, keerdus (puu) ▪ pirrupuuʔ ommaʔ .kiskjätseʔ, ei .kiskuʔ .häste, ommaʔ viriläʔ peerupuud on kisklikud, ei lõhene hästi, on kõverad; tuu om .kiskjäne puu, miä kisk üte veere pääle too on kisklik puu, mis [lõhenedes] kisub ühte serva. Vrd kilstalinõ, kilstanõ, .kiskja, .kisklik, näräṕ, näräpine, näräpäne

klõbɪstõlõma v <klõbɪstõllaʔ, klõbɪstõlõ> , klõ̭bɪstõlõma <klõ̭bɪstõllaʔ, klõ̭bɪstõlõ> (pidevalt) klõbistama ▪ klõbɪstõllõs .paalkagaʔ klõbistab kepiga. Vrd klõbɪstama

klõiss s <klõisa, .klõissa> , klõ̭iss <klõisa ~ klõ̭isa, .klõ̭issa> mulla- v lumekamakas ▪ maa pääl ommaʔ klõisaʔ maa peal on mullakamakad; suurõʔ mullaklõisaʔ jääväʔ, nimäʔ vaia .pessäʔ vähebis suured mullakamakad jäävad, need on vaja väiksemateks [tükkideks] taguda; ku sa peräkõrra .klõ̭issi salli‿i, sis piät .kirvõsilmägaʔ .lahkma kui sa viimaks [enam] mullakamakaid ei kannata, siis pead kirvesilmaga [need] tükkideks purustama; jääväʔ klõ̭isaʔ jala ala hobõsõlõ, hopõń kumaskõlõs .väega mullakamakad jäävad hobusele jala alla, hobune komistab palju. Vrd kunt´2, .lõ̭itka

kolõjanõ adj <kolõjatsõ, kolõjast> kohati lumine, kohati paljas (tee) ▪ kolõjatsõ .tiigaʔ õi saaʔ .õigõhe rattidõgaʔ õi .riigaʔ .sõitaʔ kohati lumise, kohati palja teega ei saa sõita õieti ei vankri ega reega

konek s <konegi ~ koneki, konekit> , konɪk <konigu, konɪkut> / <konigõ, konɪkõt> , koonɪk I <koonigu, koonɪkut> / <koonigõ, koonɪkõt> ahjupost, sammas v laud ahju külgservas ▪ halva naane köüt´ .lamba aho konigu .külge (muinasjutust) vanapagana naine sidus lamba ahjuposti külge. Vrd konetśka

konetśka s <konetśka, konetśkat> ahjupost, sammas v laud ahju külgservas ▪ konetśka vaja otsah oll´ tiranik käterätt oli ahju küljelaua varnas; mõsk´ õks tä poolka punatsõst, konetśka kullatsõst (rahvalaulust) pesi ta laudi punaseks, ahjuposti kuldseks; ese õks sis kuuk´ konetśkalt, lask´ sõ̭nna laka takast (rahvalaulust) isa kukkus [rääkis] ahjupingilt, lasi sõna [sõnas] ahjukummi tagant; panniʔ õks nä .puhtaʔ .kräätkapuuʔ, .korgõʔ konetśkalavvaʔ (rahvalaulust) nad panid puhtad tugipuud, kõrged konetskalauad. Vrd konek

.kopna s <.kopna, .kopnat> van 50 linapeod (mõõtühikuna) ▪ miiʔ puul üldäs õks, mitu tuhat .peio sai, meil õi .loetaʔ .kopnit meie kandis öeldakse ikka, mitu tuhat linapeod sai, meil ei loeta 50 linapeo kaupa; viiś .kopnat ja kümme .peio viis kopnat ja kümme peod (260 peod)

kopsahutma v <kopsahuttaʔ, kopsahuda ~ kopsahuta> korraks v kergelt kopsama ▪ no lätś sis naane .akna ala, kopsahut´ ja .küüsse: kas sul naane kotoh om vai olõ‿i? noh, läks siis naine akna alla, kopsas korraks [aknale] ja küsis: kas sul naine kodus on või ei ole?; ku miä sullõ vaja tulõ, tulʔ siiä pihlapuu ala, kopsahudaʔ õ̭nnõ pihla.puuhtõ, sõ̭s saat kõ̭õ̭, miä sullõ vaja (muinasjutust) kui sul midagi vaja läheb, tule siia pihlapuu alla, kopsa ainult vastu pihlapuud, siis saad alati, mida sul vaja. Vrd .kopsama, .kopśma

kostak s <kostaga, kostakat> / <.kostka, .kostkat>
1. (hrl pl) ennustamisvahend (täringud, lõngad vmt) ▪ .kostkit õks hiidät, viiś langakõst .panti, kaʔ nii pillide .sõlmõ, mõnikõrd lätt kammɪtsahe, ku kokku jäiväʔ, sis olõ‿õi hää, tulõ‿õi kosilaist, ku om langah, sis om hüä ennustamislõngu heidad (seod), [see käis nii, et] viis lõngakest pandi, vaat nii viskasid (sidusid) sõlme, mõnikord läks kammitsasse , kui kokku jäid, siis pole hea [enne], ei tule kosilast, kui on lõngas [vabalt järjestikku], siis on hea [enne] (viis lõnga seoti keskelt sõlme ja nende otsad paarikaupa kokku; keskelt päästeti sõlm lahti; kui lõngad omavahel kujundeid moodustasid (olid omavahel seotud, n-ö kammitsas), oli see halb enne, kui lõngad jäid vabalt järjestikku, oli hea); inne sõtta minekit õks hiideti .kostkit enne sõtta minekut heideti ikka täringuid; .kostket köüdetäs kõ̭gõgeʔ, ko kiä kohe tii pääle .kaugõst jääss vai om kel sõtta minek´ P ennustamislõngu seotakse tihtilugu, kui keegi on kuhugi tee peale kauaks jäänud või on kellelgi sõttaminek [ees]; ko tahete tiidäʔ, õt kas .haigõ ar koolõs vai jääss elämä, sis köüdetäs .kostket P kui taheti teada, kas haige sureb või jääb elama, siis seotakse lõngu (ennustamiseks)
2. (hrl pl) kossimäng, poisikeste mäng luukeste v müntidega

.kostkas s <.kostka, .kostkat> viisuluda, luu- v puunõelik ▪ .kostkagaʔ tsusati mulk ette viisuludaga torgati auk ette

krepɪtämä v <krepɪtäʔ, krepidä>
1. sulgema ▪ krepɪtäs kinnɪʔ, püürd ust kinnɪʔ paneb kinni, keerab ukse lukku
2. talu v maad kreposteerima, (aktiga) kinnistama ▪ timä krepɪt´ arʔ, tälle sai suuŕ jago, tä om rikas parhõllakiʔ ta kreposteeris talumaa [kinnistusraamatusse], talle sai suur [maa]osa, ta on rikas praegugi. Vrd krepos`.tiirmä

krustananõ adj <krustanatsõ, krustanast> kristalne, kristallist v klaasist tehtud ▪ krustanatsõʔ helmeʔ klaashelmed. Vrd klaasinõ

.krõ̭iḿma v <.krõ̭imiʔ, krõ̭imi> / <.krõ̭imeʔ, krõ̭imi P> , .kriiḿma <.kriimiʔ, kriimi> / <.kriimeʔ, kriimi P> kergelt kraapima v kriimustama, kriipima ▪ savikausi krõ̭imɪt arʔ, värmi .maahha kraabid savikausi ära, vaaba maha; latsil oll´ aho külǵ arʔ krõ̭imɪt lastel oli ahjukülg ära kriibitud; kasś krõ̭imõ küüstegaʔ naase .sälgä kass kriimustas küüntega naise selga. Vrd krabima, .krampsama, krõbima, krõõbatama, .krõ̭imama

.krõ̭mbli s <.krõ̭mbli, .krõ̭mblit> hanijalg, kolmnurkne (puust) põllutööriist; raudäke ▪ .krõ̭mbli oll´ inne nigu noʔ vedroägil´ hanijalg oli vanasti, nagu nüüd on vedruäke; .krõ̭mblit oll´ hobõsõl rassõ vitäʔ tuuperäst, et saa‿as .telliʔ ku sügävähe vaja raudäket oli hobusel raske vedada tollepärast, et ei saanud rihtida, kui sügavalt vaja [äestada]. Vrd hani|käpp

krõ̭stoslaavɪtaja s <krõ̭stoslaavɪtaja, krõ̭stoslaavɪtajat> (hrl pl) Kristuse sünni kuulutaja (jõuluöösel v -hommikul lauldes majast majja käiv laps) ▪ naaʔ krõ̭stoslaavɪtajaʔ ommaʔ tõõsõst küläst need Kristuse sünni kuulutajad on teisest külast

krõ̭stoslaavɪtama v <krõ̭stoslaavɪtaʔ, krõ̭stoslaavida> Kristuse sündi kuulutama (jõuluöösel v -hommikul kirikulaule lauldes majast majja käima) ▪ papṕ nakaś krõ̭stoslaavɪtamma, sis pidi molebinna ja pomminaaljat papp hakkas Kristuse sündi kuulutama, siis pidas palvuse ja mälestas surnuid

kublɪk1 s <kubligu, kublɪkut> kupits, mulla- v kivihunnik piiritähise alusena ▪ kohe piiritulp pandas .sisse, tuu om kublɪk kuhu piiripost sisse pannakse, too on kupits; kubliguʔ ommaʔ üles .pantuʔ kupitsad on üles pandud (valmis tehtud). Vrd kupets1

kukk2 s <kuka, kukka> lastek hernes v uba ▪ kõ̭ik´ kukaʔ, .herneʔ vai uaʔ kõik [on] kukad, [olgu] herned või oad

kullᴜsseh ~ kullᴜssõh, kullᴜssih adv peidus (kuuldekaugusel); kättesaadaval ▪ seeni olli‿ks vitsaʔ vihosõh, kubo vitsaʔ kullusõh (rahvalaulust) seni olid vitsad [saanud] vihtumiseks valmis, vitsakubu ootas peidus

kullᴜssehe ~ kullᴜssõhe, kullᴜssihe adv peitu (kuuldekaugusele); kättesaadavale ▪ vaenõlatś jäi ütte sanna .nulka kullᴜssehe (muinasjutust) vaeslaps jäi ühte saunanurka peitu; śoo panõ ma kulla kullussihe, rahamarga matussihe (rahvalaulust) selle kulla panen ma peitu, rahamarga matan maha

kungahtuma v <kungahtudaʔ, (ta) kungahtus> (maha) libisema; kalduma ▪ liud kungahtu lavva otsa päält .maaha kauss libises laua otsa pealt maha. Vrd kungatõlõma, .kunguma

kungahutma v <kungahuttaʔ, kungahuda ~ kungahuta>
1. (korraga) kummutama ▪ kungahutaʔ śoo tsääräk tühäs kummuta see viinapits tühjaks
2. kallutama; kukutama ▪ mille sa latsõ maaha kungahudi? miks sa lapse maha kukutasid?

kusi|päiv s <kusi|päävä, kusi|.päivä> piltl annepäev, 25. VII / 7. VIII; piltl kusepäev ▪ annõ.päivä üldäs kusipäävast, et Ann kusõs kas säidse .päivä ette vai .taadõ annepäeva kutsutakse kusepäevaks, [öeldakse] et Ann kuseb seitse päeva kas ette või taha (siis sajab vihma). Vrd annõ|päiv

kusla|puinõ adj <kusla|.puidsõ, kusla|puist> kuslapuust (tehtud) ▪ taa om kuslapuinõ suga, .väega .nilbõ suga see on kuslapuust tehtud suga, väga libe suga; .kirvõ ommaʔ õks näil .kuudaʔ kusla.puidsõʔ, sae varrõʔ sara.puidsõʔ (rahvalaulust) kirvevarred on neil kuslapuust, sae käepidemed sarapuust

.kuulja|sõ̭naʔ pl s <.kuulja|sõ̭nno, .kuulja|sõ̭nno> / <.kuulja|sõ̭nnu, .kuulja|sõ̭nnu>
1. palved matusetalitusel v surnu kirstupanemisel; surnuitk ▪ .kuuljasõ̭nnu üteldi .kuuljalõ ka peräst .kirstu .pandmist palveid loeti surnule ka pärast kirstupanekut; papṕ proovot´ ja lugi .kuuljasõ̭naʔ papp pühitses surnu ja luges matusepalved. Vrd ikk, .kuuljaikk
2. loits kodukäija vastu ▪ kõnõldas, et täl olliʔ .kuuljasõ̭naʔ kaʔ räägitakse, et tal oli loits kodukäija vastu ka

kõbahuma2 v <kõbahudaʔ, (ta) kõbahus> , kõvahuma <kõvahudaʔ, (ta) kõvahus> , kõvahoma <kõvahodaʔ, (ta) kõvahos> (kõvaks) külmuma, kõvaks tõmbuma, kõvastuma ▪ maa om arʔ kõbahunᴜʔ maa on külmunud

kõbahutma2 v <kõbahuttaʔ, (ta) kõbahut> (kõvaks) külmetama ▪ edimäne hall kõbahuda‿i viil ubinit .puuhtõ esimene hall ei külmeta veel õunu puu otsas

kõrotus s <kõrotusõ, kõrotust> jääkord v -kiht ▪ iä kõrotus om jäänᴜ̈ʔ, vesi om alt kuionuʔ ärʔ jääkord on jäänud, vesi on alt ära kuivanud; kõrotus lätt purust, kõrotusõ pääle tohi‿i minnäʔ jääkord läheb puruks, jääkorra peale ei tohi minna. Vrd iäkorrõ

kõõrᴜtõlõma2 v <kõõrᴜtõllaʔ, (ta) kõõrᴜtõlõs> kõõrutama (kana v kuke häälitsusest) ▪ kuniga oŕaʔ .löüseʔ kanakuudih musta kikka ütsindä kõõrᴜtõllõvat (muinasjutust) kuninga alamad leidsid kanakuudist musta kuke üksinda kõõrutavat. Vrd kõõrɪtama, kõõrɪtõlõma

käbrɪstümä v <käbrɪstüdäʔ, käbristü>
1. kortsu v krimpsu tõmbuma ▪ vanaʔ kotaʔ käbrɪstüʔ ärʔ vanad kotad tõmbusid krimpsu
2. piltl solvuma ▪ noori olõ näio närdsahunuʔ, käpe kabu käbristünüʔ (rahvalaulust) noor olen, neiu, nördinud, kärme neiu solvunud. Vrd käbrähümä, nurdsahuma

käsi|kannõl´ s <käsi|.kandlõ, käsi|kannõld>
1. muusikariist. Vrd kannõl´
2. piltl käealune, käsualune; sõnakuulelik v kuulekas isik ▪ sääne latś kui käsikannõl´ selline sõnakuulelik laps

käsilik s <käsiliku, käsilikku> sõlgpuu, ristpuu (rehealuses) ▪ .sendse käsilik rehealuse sõlgpuu. Vrd sõldus, sõlǵ|puu

käänähümä v <käänähüdäʔ, (ta) käänähüs> , käänähtümä <käänähtüdäʔ, käänähtü>
1. käänduma ▪ kurva‿ks paigalõ panõhtu, kurva siin istõlõ käänähtü (rahvalaulust) kurvana jäin ma paigale pidama, kurvana siin käändusin istuma
2. (välja) väänama, väänduma ▪ ku kohe läät, käänähhüs .veit´kese ni .arki nisõldus kui lähed kuhugi, [jalg] väändub veidi ja nikastubki; soonõʔ arʔ käänähhüseʔ vai mis tuu om sooned väänduvad või mis too on (või kuidas seda öelda). Vrd .käändümä

köhäskelemä v <köhäskelläʔ, köhäskele> , kühäskelemä v <kühäskelläʔ, kühäskele> köhatama (aeg-ajalt) ▪ mis sa köhäskelet, ega sa .haigõ olõ‿i? mis sa köhatad, ega sa haige ei ole?; kisk .piipu ja kühäskeles kisub piipu ja köhatab. Vrd köhimä, .köhk´mä, köhkätämä, köhähämä, köhähütmä, rüüsähämä, rüüsähütmä, rüüsᴜ̈tämä

körbähüs s <körbähüse, körbähüst> , körbähüś <körbähüse, körbähüist> rüübe; taarist v muust vedelikust lisanditega leivakõrvane ▪ vot śoo olᴜʔ om hüä körbähüs vaat see õlu on hea rüübe; kohopiimävesi om kõ̭kõ pareb körbähüs kohupiimavesi on kõige parem leivakõrvane; ridasuulliiḿ om süänd piti körbähüś musta rõikaga [taarist valmistatud] soolleem on meelepärane leivakõrvane. Vrd körbätüs, serbähüs, serbätüs

laabɪtsõlõma v <laabɪtsõllaʔ, laabɪtsõlõ> pühkima, kergelt üle v kokku tõmbama ▪ ärä‿ks põimi pikä põllu, laja välä laabitsõli (rahvalaulust) ära ma õsusin pika põllu, pühkisin kokku laia välja. Vrd laabɪtsõma, .laaṕma, labima

laapa2 adj s <.laapa, laapat> korratu; lohakas (inimene) ▪ laapa inemine om sääne vetel´ ja kõrraldaʔ lohakas inimene on selline lodev ja korratu; käüse kui laapa, .rõivaʔ .riste säläh, suu ammulõ P käib kui lohakas [inimene], riided risti seljas, suu ammuli. Vrd laapanõ, labõra, laoss2, lohak, lopak, robi2, ropak, ropakunõ

labima v <lapɪʔ, labi>
1. kergelt pühkima, üle v kokku tõmbama ▪ muil oll´ moroʔ är pühidüʔ, vele lastuʔ är labiduʔ, minol moro pühkimäldäʔ, vele lastuʔ labimaldaʔ (rahvalaulust) muil olid õued pühitud, venna raielaastud kokku tõmmatud, minul õu pühkimata, venna raielaastud kokku tõmbamata; sorrõ‿ks no pää sugimine, lakõ‿ks no pää labimine (rahvalaulust) laheda pea sugemine, sileda pea tõmbamine (kammimine). Vrd laabɪtsõlõma, laabɪtsõma, .laaṕma
2. nlj lonkima, vantsima ▪ .vaenõlatś võtt´ maŕakorvi käe pääle ja naasś kodo poolõ labima (muinasjutust) vaenelaps võttis marjakorvi käevangu ja hakkas kodu poole vantsima; kuningas labõ .silda pite edesi nii kavvõndõhe, kui näkk´, et ütś illoś liin tulõ .vasta (muinasjutust) kuningas lonkis mööda silda edasi nii kaugele, kuni nägi, et üks ilus linn tuleb vastu

lam`batka s <lam`batka, lam`batkat> ikoonilamp, rippuv õlilamp pühakuju v -pildi ees ▪ tulõkõnõ kõ̭gõ .kuulja man .palli, lam`batkakõnõ vai .kündlekene tulekene kogu aeg surnu juures põles, ripplambike või küünlake; lam`batka .pante palama P ikoonilamp pandi põlema

langas s <langasõ, langast> (värvitud) villane lõng ▪ .ahtakõsõʔ .vüükeseʔ kolmõ langasõgaʔ kitsad vöökesed [on kootud] kolme värvi villase lõngaga; hal´as langas ni .tümbjätseʔ langasõʔ ergas lõng ja tumedad lõngad; tuu oll´ .säitsme langasõgaʔ, säidse langast oll´ koŕadaʔ too oli seitsme lõngaga [muster], seitse lõnga tuli [mustriks] korjata; kaarusõʔ ollivaʔ vereväʔ ni mustaʔ, verevist langastõst .koeduʔ kaarused (ilupaelad) olid punased ja mustad, punastest lõngadest kootud; umɪst villust ka saiʔ hüäʔ langasõʔ oma [lammaste] villadest said ka head lõngad; sis mul kumaguʔ kulõhusõʔ, langasõʔ kõik´ ilotust lääväʔ (rahvalaulust) siis mul punased niidid luituvad, kõik lõngad lähevad inetuks

langasinõ adj <langasidsõ ~ langasitsõ, langasist> (värvitud) villastest lõngadest ▪ võtt´ vüült suurõ vüü, laja vüü langasidsõ (rahvalaulust) võttis vöölt suure vöö, laia vöö lõngase; ega olõ‿s õks sääl olidsõʔ ussõʔ, väräʔ .lasto langasitsõʔ (rahvalaulust) ega seal polnud õlgedest uksed, väravad tehtud lõngadest. Vrd langanõ1, langolinõ, langonõ

langolinõ adj <langolitsõ, langolist> , langoline <langolitse, langolist> lõngast (valmistatud) ▪ tälle .ante ka õks ilosaʔ .kindaʔ, puudõh poodilangoline (rahvalaulust) talle anti kaunid kindad, vöö poelõngaline. Vrd langanõ1, langasinõ, langonõ

langonõ adj <langodsõ, langost> lõngast (valmistatud) ▪ kaeʔ, tuu langonõ rihɪts, tuu mädänes är, a sääss sais kõ̭gõ suvõ vaata seda linasest lõngast mõrda, see mädaneb ära, aga sääs püsib terve suve; tüü.rõivaʔ .koetasõʔ langost: lõiḿ langonõ, koe langonõ tööriided kootakse lõngadest: lõngast lõim, lõngast kude. Vrd langanõ1, langasinõ, langolinõ

lavɪk s <lavigu, lavɪkut> / <lavigo, lavɪkot> kangaspuude v voki tallalaud. Vrd jalg|lavɪk, jalg|lavvak, lapard´, lavvak

leelotõlõma v <leelotõllaʔ, leelotõlõ> (kaua) leelotama ▪ kas iks lasõt ti lauldaʔ lavva man, livva man leelotõllaʔ (rahvalaulust) kas lubate laulda laua juures, liua juures leelotada; kataj õks jäl tsirgalõ ütel´, linnulõ leelotõlli (rahvalaulust) kadakas ütles lindudele, linnule leelotas; siih õks mi latsõst .laulu .leie, latsõ ao leelotõli (rahvalaulust) siin me lapsena laulu lõime, lapsepõlves leelotasime. Vrd leelotama, lelotama

leeme|leht´ s <leeme|lehe, leeme|.lehte> folk lemmeleht, (poeetiliselt) neiuau sümbol ▪ leemeleht´ jo liigahhas, .tütrigulõ tulliʔ kośaʔ lemmeleht juba liigahtab, tüdrukule saabusid kosjad (tüdruk jõudis pruudiikka); .kaksi kätte auhaina, auhaina, leemelehe (rahvalaulust) katkusin kätte auheina, auheina, lemmelehe; .visksi ma .maalõ au.paprõ, liiva pääle leemelehe (rahvalaulust) viskasin ma maha aupaberi, liiva peale lemmelehe

lenta I s <lenta, lentat> , leenta <leenta, leentat>
1. pael, lint; kitsas riide- v nahariba ▪ ilosaʔ kiriväʔ leentaʔ ilusad kirjud paelad. Vrd lint´, siid´
2. seto neiu peaehe, pärg ▪ kodo .jäie meil vanik vaja pääle, kodo .jäie lenta liiva pääle (rahvalaulust) koju jäi meil vanik varna otsa, koju jäi pärg liiva peale. Vrd vanɪk

liglatama v <liglataʔ, liglada> meelitama, mesikeeli v libekeelselt rääkima ▪ kõnõlas, liglatas uma makõ keelegaʔ kõneleb, meelitab oma magusa (mesise) keelega; olt sa kuŕa repäń, arʔ mõistat liglataʔ oled üks kurja(vaimu) rebane, oskad libedalt meelitada. Vrd makõtama

limpś|kõrv s <limpś|kõrva, limpś|.kõrva> lontkõrv; lontis kõrvadega (loom) ▪ limpś.kõrvogaʔ tsiga lontis kõrvadega siga; mi pinil lääki‿i kõrvaʔ .kirki, limpśkõrv .omgi meie koeral ei lähegi kõrvad kikki, [ta] ongi lontkõrv. Vrd lont´|kõrv

linotõlõma v <linotõllaʔ, linotõlõ> viina(lonksu) vastu kraami koguma v kerjama ▪ ime õnnõ ilma .tahtsõ, paaba .tahtsõ pallõldõh, kõõ ai .ahnuisi, üleliia linotõlli (rahvalaulust) ema tahtis [saada] muudkui ilma, eit tahtis paludes, oli ahne alati, lunis üleliia. Vrd linotama1

liuhk2 s <lihva, .liuhka> (viltune v ebakorrapärane) põllusiil ▪ õgal talol oll´ uma liuhk igal talul oli oma põllusiil; lihvaʔ olliʔ .laebaʔ ja .ahtabaʔ põllusiile oli laiemaid ja kitsamaid; läkeʔ lihva pääle .tüühhü! läki põllusiilule tööle!. Vrd .lõikus, reesa|maa, reess2

loona s <loona, loonat> folk looja (jumalast) ▪ ommaʔ aiaʔ loona .luuduʔ, väräʔ ette esi kasunuʔ (rahvalaulust) aiad on looja loodud, väravad ise ette kasvanud. Vrd .luuja

.lootva adj s <.lootva, .lootvat> saamatu, hooletu (inimene); logard ▪ olt sa ütś .lootva, midägiʔ saa‿iʔ tettüs sa oled üks saamatu inimene, midagi tehtud ei saa; .väega kõrraldaʔ inemine, sääne kui .lootva tõõnõ väga korratu inimene, päris hooletu teine. Vrd holdo, loll´, lood´o, .loodva, loodõŕ, lund´opää, luud´o

lori1 I s <lori, lorri> võldas (kala) (Cottus gobio) ▪ lorri olõ söönᴜ̈ʔ, hand om peeńokõnõ, a pää om jämme .väega võldast olen söönud, saba on [tal] peenikene, aga pea on väga jäme; lori om .väega ilodu kala, a süvväs võldas on väga inetu kala, aga [teda] süüakse. Vrd lodi2

lõialinõ adj <lõialitsõ, lõialist> , lõ̭ialinõ <lõ̭ialitsõ, lõ̭ialist> kütkes hoitav (kariloomast) ▪ kui annat lehmä lõialitsõ, .lamba laudaperälitsõ (rahvalaulust) kui annad kütkes lehma, laudas peetava lamba

lääbɪts s <lääbidsä, lääbɪtsät> põrgukivi, tahke hõbenitraat (ravivahendina) ▪ ütśkõrra tulõ ütś poisś mu .poolõ, nakas lääbidsä pulgakõsõgaʔ ummi .käsni rohitsamma kord tuleb üks poiss minu juurde ja hakkab põrgukivi pulgakesega oma käsni ravima

löühenemä v <löühedäʔ, (ta) löühenes> süttima; (põlema) lahvatama ▪ kuis no‿ks palas mino padi, löühenes iks linarõivas (rahvalaulust) kuis nüüd põleb minu padi, lahvatab linakangas; sõ̭s näi‿ks pad´a palavat, lina.rõiva löühenevät (rahvalaulust) siis nägin padja põlevat, linakanga lahvatavat. Vrd löühähämä

.lõ̭itka s <.lõ̭itka, .lõ̭itkat> , .lõitka <.lõitka, .lõitkat> sõnniku- v lumetükk v -kamakas, klomp ▪ hobõsõ jala all om .lõ̭itkaʔ hobuse jala all on [sõnniku]klombid; saapa .kundsõ ala võtt ka .lõ̭itkaʔ, pessä arʔ .lõ̭itkaʔ alt saapakontsade alla võtab ka [lume]klombid, löön klombid alt ära. Vrd klõiss, kunt´2

lõ̭ngahtuma v <lõ̭ngahtudaʔ, (ta) lõ̭ngahtus> , lõngahtuma <lõngahtudaʔ, (ta) lõngahtus>
1. logisema ▪ ratta piil´ om ar lõ̭ngahtunᴜʔ joʔ, är om poolõliisi .murdunᴜʔ, lõnkś joʔ vankri peel on logisema hakanud, poolenisti murdunud, loksub juba
2. lõtvuma ▪ vana titt´ lõ̭ngahtus, noorõl lõ̭ngahtu‿iʔ vana [mehe] peenis lõtvub, noorel ei lõtvu
3. piltl lõppema, surema (loomast) ▪ ni .arkiʔ lõngahtu elläi ja lõppeski loom ära. Vrd .lõpma

makaria|päiv s <makaria|päävä, makaria|.päivä> makaripäev, 25. VII / 7. VIII. Vrd makaŕpäiv

makaŕ|päiv s <makaŕ|päävä, makaŕ|.päivä> makaripäev, 25. VII / 7. VIII ▪ makaŕpäiv om .õkva pääle .iljäpäävä makaripäev on kohe peale iljapäeva. Vrd makariapäiv

makavei s <makavei ~ makaveia, makaveid> makaveipäev, 1. VIII / 14. VIII ▪ edimätsel .augustal om makavei, sis alostõdi .tinte püüdäʔ esimesel augustil on makaveipäev, siis hakati tinte püüdma; makaveiah alostas rannah tindikala .püüdmine makaveipäeval hakkab [Peipsi] rannas tindikalapüük

meeli|mari s <meeli|maŕa, meeli|.marja> folk meelimari (hellitussõna), hea, kallis ▪ toolõ tekkö õks jäl tinast püssäkene, meelimari mõõgakõnõ (rahvalaulust) talle tekkis tinast püssikene, meelimari mõõgakene; sis .saadõ õks ti, kullaʔ, .tuuhtõ kodo, meelimari .tuuhtõ .majja (rahvalaulust) siis saate te, kullad, sinna koju, meelimari sinna majja; jummal´ and´ õks ka mullõ .õigõ unõ, meelimaŕa magamise (rahvalaulust) jumal andis mullegi õige unenäo, meelimarja magamise. Vrd mesimari

mesi|pulk1 s <mesi|pulga, mesi|.pulka> folk (mesitaru) lennulaud ▪ l´uu, l´uu, latsõkõnõ, maŕakõnõ magama, mesipulga puhastaja, tarolavva laskija (rahvalaulust) äiu, äiu lapsekene, marjakene magama, lennulaua puhastaja, tarulaua laskja

midrosk´ s <midroski, midroskit> , mitrosk´ <mitroski, mitroskit> , miitrosk´ <miitroski, miitroskit> midruskipäev, surnute mälestuspäev; 26. X / 8. XI, suurmärter Dimitriuse mälestuspäev ▪ midroski .aigu .panti .Mokra küläh ka edimätsel pääväl künnel´ palama midruski ajal pandi Mokra külas kohe esimesel päeval küünal põlema; kolm nädälit pääle .mihkli tulõ mitrosk´, hingemälehtüspäiv kolm nädalat peale mihklipäeva tuleb midrusk, surnute mälestuspäev; saagovin om mitroski paastu perämäne päiv saagovin on midruskipaastu viimane päev; miitrosk´ meil .praasnik´ midrusk on meie küla püha. Vrd midroskipäiv

midroski|päiv s <midroski|päävä, midroski|.päivä> midruskipäev, surnute mälestuspäev; 26. X / 8. XI, suurmärter Dimitriuse mälestuspäev ▪ midroskipäiv om pühä .Miitra jaost midruskipäev on püha Miitra mälestuseks. Vrd midrosk´

migula|päiv s <migula|päävä, migula|.päivä>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. V ▪ ma olli latś, ku imä vei minno kaʔ migulapäävä .keŕkohe ma olin laps, kui ema viis mind ka nigulapäeval kirikusse; inne migula.päivä .püüti kartohkaʔ arʔ istᴜtaʔ ja .kõikõ .vilja .veit´kese .külbäʔ, sis Mikul õnnɪstas hüvvä .saaki enne nigulapäeva püüti kartulid maha panna ja veidi igast (tera)viljast külvata, siis Mikul õnnistab head saaki; jüripääväst katś nädälit om keväjäne migulapäiv kaks nädalat pärast jüripäeva on kevadine nigulapäev; koh tsässonah Migula .puusli om, sinnäʔ lätt migulapäävä rahvas kokko kus tsässonas (kabelis) on Migula ikoon, sinna läheb nigulapäeval rahvas kokku
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XII ▪ tuu om inne migula.päivä poolõh .talsipühi paastuh see on enne nigulapäeva, keset jõulupaastu; Toomasmäel .peetäs .praasnikke migulapääväh talvɪtsõh, meil om Migula tsässon kah Toomasmäel peetakse talvisel nigulapäeval pidu, meil on Migula kabel kah. Vrd mikul´, nigula|päiv, nikul´

mikul´ s <migula, migulat>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. V ▪ mikul´ om leeväpühä, and .tervüst ni .leibä nigulapäev on viljapüha, [nigul] annab tervist ja vilja(saaki); migulast ütś päiv vahet, kolmadal pääväl .peetäs räüsä.päivä nigula[päeva]st üks päev vahet, kolmandal päeval peetakse rahepäeva
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XII ▪ juri .sildas, mikul´ .naklas (vanasõna) jüri sillutab, nigul naelutab. Vrd migulapäiv

mudsahutma v <mudsahuttaʔ, mudsahuda ~ mudsahuta>
1. musitama, suudlema (äkki) ▪ .Petra mudsahut´ Mannit põsõ pääle Petra suudles Mannit põsele
2. muisutama ▪ sääl tä mudsahut´ ja nõõt´ ütte ja tõist hobõst seal ta muisutas ja nõõtas üht ja teist hobust. Vrd mudsᴜtõlõma

muhaskõlõma v <muhaskõllaʔ, muhaskõlõ> muhelema; muigama (üleolevalt) ▪ irvɪteles ja muhaskõlõs irvitab ja muheleb; muhaskõlõs, salahhuisi naard muheleb, salamisi naerab; sul om iks himo .vasta tõist muhaskõllaʔ, .vasta tõist kriimɪstõ kaiaʔ on sul ikka tahtmine teise üle muiata, teist tigedalt põrnitseda; päiv õks sis naard´, esi ütel´, .muudsa tsõ̭õ̭ŕ muhaskõlli (rahvalaulust) päike naeris, ise ütles, kena ketas muheles; sääl iks hiiro hiidüskelli, .musta hopõń muhaskõlli (rahvalaulust) seal hall hobune kohkus, must hobune hühises; tull´ õks tä .vällä naardõh, moro pääle muhaskõllõh (rahvalaulust) tuli ta välja naerdes, õue peale muheledes

muhetõlõma v <muhetõllaʔ, muhetõlõ>
1. (näost) õhetama ▪ .tütrik nakaś .kitmise pääle muhetõlõma tüdruk hakkas kiitmise peale õhetama. Vrd lõkkõlõma
2. haljendama ▪ takah õks sis hain haletõllõs, peräh moro muhetõllõs (rahvalaulust) taga siis hein rohetab, järel õu haljendab. Vrd mohetama, muhetama

määdso pl adv kerade v pallide kaupa ▪ säält tõiʔ kurstõ kumakit, tõivaʔ määdso maagõ.lango (rahvalaulust) sealt tõid kimpude kaupa kumakut (punast puuvillalõnga), tõid kerade kaupa maagelõnga

.nahtsi s <.nahtsi, .nahtsit> nahtsipäev, märter Anastasia mälestuspäev, 29. X / 11. XI ▪ pääle mitroski tulõ .nahtsi peale midruskit tuleb nahtsipäev. Vrd .nahtsipäiv

.nahtsi|päiv s <.nahtsi|päävä, .nahtsi|.päivä> , .nahtse|päiv P <.nahtse|päävä, .nahtse|.päivä> nahtsipäev, märter Anastasia mälestuspäev, 29. X / 11. XI ▪ .nahtsi.päivä .peeti .Raakva nulgah, kiä .jõudsõ, tuu kutś kõ̭ik´ umadsõʔ kokko nahtsipäeva peeti Raakva kandi külades, kes suutis, see kutsus kõik sugulased kokku; neläś kõrd .pöete .lambet .nahtsepäävä .aigo P neljandat korda pöeti lambaid nahtsipäeva aegu. Vrd .nahtsi

nakaskõlõma v <nakaskõllaʔ, nakaskõlõ> (korduvalt) alustama, peale hakkama ▪ nakaskõlõs ja nakaskõlõs, a kohegi jovva‿i alustab ja alustab, aga midagi tehtud ei saa; nakaskõlõs, sõ̭na jääss .aeldaʔ kinniʔ alustab korduvalt [ütlemist], sõna jääb aeg-ajalt kinni (kogelemisest). Vrd nakama

netsᴜ̈tämä2 v <netsᴜ̈täʔ, netsüdä> (pohemolliga) teri puhastama, vilja tuulama ▪ teräʔ ommaʔ arʔ jo netsᴜ̈tet terad on juba puhastatud; .naakõʔ ar netsᴜ̈tämä õ̭nnõ hakake aga vilja tuulama

.nitse|nõoʔ ~ .nitse|nõvvaʔ pl s <.nitse|.nõvva, .nitse|.nõvva> van niite valmistamise riistad; niiepink v -laud ▪ .nitse.nõvva olõ‿s egah taloh niiepinki polnud igas talus

noorskahutma v <noorskahuttaʔ, noorskahuda ~ noorskahuta> norsatama (äkki) ▪ hopõń noorskahut´ hobune norsatas. Vrd .noorskama, norskahutma

nudrets adj s <nudredsa, nudretsat> , nutrets <nutredsa, nutretsat> peitmunandiline (loom); ühe munandiga loom (täkk, sõnn) ▪ ost´ no nudredsa täku ostis nüüd [siis] peitmunandilise täku; üte munagaʔ esäne om nudrets ühe munandiga isane on nudrets; üte türägaʔ sõ̭nń, tuu om nutrets, huu mano lasõt, .poiga saa‿aiʔ, nimäʔ ommaʔ väega vihasaʔ kaʔ, kuradiʔ ühe türaga (munandiga) täkk, too on nudrets, [kui] mära juurde lased, poega ei saa, nemad on väga vihased ka, kuradid

nudsahutma v <nudsahuttaʔ, nudsahuda ~ nudsahuta> , nutsahutma <nutsahuttaʔ, nutsahuda ~ nutsahuta> imema (korraks); rüüpama ▪ ütś põrss nudsahut üks põrsas imeb; nutsahut´ uma .tõrdo tühäst (muinasjutust) rüüpas [korraga] oma tõrre tühjaks; voori nutsahhut´ kannɪst ni läbi .oll´giʔ korra rüüpas kannust ja oligi otsas. Vrd nudsahtama, nudsima, nutsatama, nutsᴜtama

näräpine adj <näräpitse, näräpist>
1. kisklik, okslik (puu) ▪ katś näräpist kuusõ pakku jäti .lahkmaldaʔ kaks kisklikku kuusepakku jätsin lõhkumata. Vrd kilstalinõ, kilstanõ, .kiskja, .kiskjäne, .kisklik, näräṕ, näräpäne
2. folk kiuslik ▪ hot´ om sääl neio näräpine, olõ‿i kabo nii kaposi (rahvalaulust) ehkki seal [magamisasemel] on kiuslik neiu, pole tütarlaps nii kena

näräpäne adj <näräpätse, näräpäst> kisklik, okslik (puu) ▪ näräpäne kõiv om .vindsõ kisklik kask on vintske. Vrd kilstalinõ, kilstanõ, .kiskja, .kiskjäne, .kisklik, näräṕ, näräpine

opar ~ opaŕ s <obara, obarat> van jahukört (linnase- v rukkijahust) ▪ opaŕ sai makõ tuuperäst, õt jahᴜʔ .lasti keevä vii .sisse jahukört sai magus sellepärast, et [linnase]jahu lasti keeva vee sisse; vanast tetti obara jauhast obarat, tetti niguʔ olᴜʔ, keedeti ahoh vanasti tehti linnasejahust jahukörti, tehti nagu õlu, keedeti ahjus

oudakei s <oudakei ~ oudakeia, oudakeid> eudokiapäev, 1. III / 14. III ▪ pääle .talsipühi .kümnedä nädäli seeh oll´ oudakei eudokiapäev oli peale jõule kümnenda nädala sees; oudakeiah ku saa kikkalõ juvvaʔ, sis sorokasvetah saa häräle (vanasõna) kui eudokiapäeval saab kukk [õues] juua, siis tsirgupäeval saab härg juua

paasa|päiv s <paasa|päävä, paasa|.päivä> , paassa|päiv <paassa|päävä, paassa|.päivä> paasapäev, Issanda muutmise püha, 6. VIII / 19. VIII ▪ paasapääväl alostõdas .süümä ubinit paasapäeval hakatakse õunu sööma; inne paasa.päivä oll´ paast enne paasapäeva oli paast; paassapäiv kuvvõdal .augustal vanna pite, rüä põimu .aigu paasapäev [on] kuuendal augustil vana [kalendri] järgi, rukkilõikuse aegu; kel essä-immä olõ‿õs, tuu süü‿üs inne paasa.päivä ubinat kel isa-ema ei olnud, see enne paasapäeva õuna ei söönud; noid, kiä ommaʔ .puuhtõ poonᴜʔ, noid võit mälehtädäʔ paasapäävä hummogo, ko ubinet .uibost .maalõ võtat P neid, kes on [ennast] puu otsa üles poonud, neid võid mälestada paasapäeva hommikul, kui õunapuu otsast õunu korjad. Vrd paasapühi, paasapühä, paass

paasa|pühi s <paasa|pühi, paasa|pühhi> paasapäev, Issanda muutmise püha, 6. VIII / 19. VIII ▪ paasapühi lääväʔ ubinaʔ .puhtast, inne ei tohɪʔ süvväʔ ei ubinat ei .kruussa paasapäeval muutuvad õunad puhtaks (söödavaks), enne ei tohi süüa ei õuna ega pirni. Vrd paasapäiv, paasapühä, paass

paasa|pühä s <paasa|pühä, paasa|pühhä> , paassa|pühä <paassa|pühä, paassa|pühhä> paasapäev, Issanda muutmise püha, 6. VIII / 19. VIII ▪ paasapühhä .peeti kolm .päivä paasapüha peeti kolm päeva. Vrd paasapäiv, paasapühi, paass

paass2 s <paasa ~ paassa, .paassa> paasapäev, Issanda muutmise püha, 6. VIII / 19. VIII ▪ paassalõ .käüti Jelisarjahe, üle järve paasapäeva pidamas käidi Jelisarjas, üle järve. Vrd paasapäiv, paasapühi, paasapühä

painahuma v <painahudaʔ, (ta) painahus> , painahtuma <painahtudaʔ, (ta) painahtus> painduma (äkki) ▪ painahtu kõvõrihõ paindus kõveraks; käve higi .hiussihe, juusk´ kuum .kukrohe, kooni tuu .palki painahtu, tuu .hirsi helähtü (rahvalaulust) higi tuli juustesse, kuum jooksis kuklasse, kuni too palk maha paindus, too hirs paigast liikus; sis lõppi ime jõud, paaba joud painahtu (rahvalaulust) siis lõppes ema jõud, eide jõud nõrkes

.painma v <.painaʔ, paina>
1. värvima (lõnga v kangast) ▪ painõ püksiʔ mustast värvisin püksid mustaks; ma paina langa vereväst ma värvin lõnga punaseks; .olligiʔ kõ̭ik´ rüvviʔ .rossõh painõduʔ: .viidi .rossõ .lumpi koh suuh, sääl .lasti .leodaʔ, sis lätś mustas kõik naiste pealiskuued olidki roostevees värvitud: nad viidi rooste[vee]lompi kuskil soos, seal lasti liguneda, siis läksid nad mustaks. Vrd .värḿmä
2. värvi andma ▪ muni pada pain kah, liiḿ saa must mõni pada annab värvi ka, supileem tuleb tume

painᴜtus1 s <painᴜtusõ, painᴜtust> , .paintus <.paintusõ, .paintust> painik, paindepakk v -puu ▪ looga .paintus loogapainik; .paintusõgaʔ rii jalasit .paintadas paindepakuga painutatakse reejalaseid. Vrd looga|pain, pain1

palanja s <palanja, palanjat> sulakoht järve- v jõejääs ▪ palanja jääss iä .sisse, vesi näuss sulakoht jääb jää sisse, [kust] vesi paistab; kui palanja .külmäs, sis lööse poroga kui sulakoht külmub, siis lööb lõhe [jäässe]

paloline adj <palolitse, palolist> vahelduva mustrikorduse v värviga ▪ paloline vüü vahelduva mustrikordusega vöö; pilonõglagaʔ vöid tetti palolitsi kah, .mitma värmigaʔ heegelnõelaga tehti vahelduvate värvidega vöid ka, mitme värviga. Vrd palonõ

panõhutma v <panõhuttaʔ, panõhuda ~ panõhuta>
1. folk harjutama, omaseks tegema ▪ mingas ma‿ks hani haŕoda, minkaʔ pardsi panõhuta? (rahvalaulust) millega ma hane (neiu) harjutan, millega pardi omaseks teen?. Vrd haŕotama
2. folk (paigale) panema, end (paigale) seadma ▪ või‿ks tä .istuʔ .aknillõ, paja .alla panõhuttaʔ (rahvalaulust) ta võib istuda akna juurde, seada ennast pajaakna alla

passatama v <passataʔ, passada> (paastudes) palvetama, palvetamisele pühenduma; hinge lunastama v puhastama ▪ sa passataʔ .hindä iist sa palveta enda eest; Ilkandra kaʔ om .hindä .õ̭ndsas passatanuʔ Ilkandra on ka palvetades õndsaks saanud; pühä .Maaŕa oll´ kivi pääl passatanuʔ ja söönüʔ .pähkmit püha Maarja oli kivi peal paastudes palvetanud ja pähkleid söönud; passat´ kolmkümmend .aast´akka, .saigi .puhtast puhastas hinge kolmkümmend aastat ja saigi patust puhtaks. Vrd .pallõma

patśkatama I v <patśkataʔ, patśkada ~ patśkata> kokku v peale määrima ▪ .aknakruut´ oll´ lehmäsitagaʔ kokko patśkatõt aknaruut oli lehmasitaga kokku määritud; .sainu patśkatõdi savigaʔ seinu määriti saviga. Vrd .määŕmä, sitatama, tümätämä

peel´ka I s <peel´ka, peel´kat> puust kühvel kalade v vilja tõstmiseks, hauskar ▪ .puinõ peel´ka, hand takah [seal oli] puust kühvel, käepide taga; teräʔ võtõti peel´ka.kõistõ, .handa pite .peeti kinniʔ, ku visati terad võeti kühvlikesse, varrest hoiti kinni, kui visati (tuulamisel). Vrd .kühvli, pilk1, ruuṕ, .viskli

pehmɪk s <pehmigu, pehmɪkut> / <pehmige, pehmɪket> pehme asi v toit ▪ kotoh olliʔ pliiniʔ küdsedüʔ, pehmigeʔ pilluduʔ (rahvalaulust) kodus olid pliinid küpsetatud, pehmikud ette pillutud (pakutud)

.petle s <.petle, .petlet> võrgukivi v -ujuki kinnitusnööri aas

piidsa|rätt´ s <piidsa|räti, piidsa|rätti> piitsarätt, käterätt (kosilasel) ▪ piidsarätt´ oll´ kosilasõl käeh, ku lätś sugulastõ poolõ .pulma .kutsma piitsarätt oli kosilasel käes, kui ta läks sugulaste poole neid pulma kutsuma; piidsarätt´ oll´ üle toki mähɪt piitsarätt oli üle piitsavarre mähitud; .kindaʔ olli‿ks täl kiriväʔ käeh, .olli‿ks täl peoh piidsarätt´ (rahvalaulust) käes olid tal kirjud kindad, peos oli tal piitsarätt

pini|.haigus s <pini|.haigusõ, pini|.haigust> rahhiit, koeratõbi (lastel) ▪ latsil oll´ pini.haigust laste seas oli koeratõbe; mähe latsõ teki .sisse, panni läve pääle, kutsi pinni üle, üte voori karaś üle, tõõsõ voori, ni .pässi latś pini.haigusõst mähkisin lapse teki sisse, panin läve peale, kutsusin koera üle [astuma], hüppas ühe korra üle, teise korra, ja laps pääses koeratõvest. Vrd pinitõbi

pini|tõbi s <pini|tõbõ ~ pini|tõvõ, pini|tõpõ> rahhiit, koeratõbi (lastel) ▪ ku pinitõbi om, sõ̭s inemine nigu pini vaug ja nuutsk´ kui koeratõbi on, siis inimene koera moodi kiunub ja nuutsub. Vrd pini.haigus

pohadel´nä s <pohadel´nä, .pohadel´nät> , puhadel´nä <puhadel´nä, puhadel´nät> vaestemaja, (kiriklik) hoolekodu ▪ vanast oll´ pohadel´nä liinah vanasti oli linnas vaestemaja; no ommaʔ vanadõkodoʔ, vanast olliʔ puhadel´näʔ, a no puhadel´nit olõ‿i ütegi kerigu man nüüdsel ajal on vanadekodud, vanasti olid vaestemajad, praegusel ajal pole vaestemaju ühegi kiriku juures; rikkaʔ meheʔ panniʔ puhadel´nä, et näide hinge iist pallõldasiʔ rikkad mehed ehitasid vaestemaja, et nende hinge eest palvetataks; Petsere puhadel´näh oll´ ütś vana paabakõnõ koolnᴜʔ arʔ Petseri hooldekodus oli üks vana eideke ära surnud

pokan ~ pokań adj s <pogana, poganat>
1. sündsusetu; ropp ▪ .jürk´mine om pokań sõ̭na, mis tast sitast kirotaʔ jürkmine (coitus) on ropp sõna, mis tast, sitast, kirjutada; .väega pokan ku .tütrik om puŕoh on väga sündusetu, kui tütarlaps on purjus; no om pokań kaiaʔ, ku noorõʔ .kargasõʔ nüüdsel ajal on inetu vaadata, kui noored tantsivad
2. saastane, roojane (loom) ▪ koŕaś kõ̭ik´ seeneʔ, mis õnnõ .silmä puttuʔ, kas .puhtaʔ vai poganaʔ korjas kõik seened, mis aga silma puutusid, kas puhtad või saastased (ussitanud); meil ei pandaʔ hainalotsit rohos, tä pokań om meil ei peeta madusid [arsti]rohuks, ta on roojane (loom); sa piät kõõ poganamb olõma ilma pääl sina (madu) pead olema kõige roojasem ilma peal
3. kirumissõna ▪ kusõʔ ommaʔ .luidsõʔ, poganaʔ kiisad, kuramused, on luised; mis tä, pokań, tah laul mis ta, pagan, siin laulab; pokań, kohe no lätś kuramus, kuhu [ta] nüüd läks. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, päätigo, vana|halv, vana|jaak, vana|tikõ, äi, äio, äiolanõ

pomminanja s <pomminanja, pomminanjat> , pomminaalja <pomminaalja, pomminaaljat> , pomminaanja <pomminaanja, pomminaanjat>
1. surnumälestuspalve ▪ ko .süümä .istõʔ, sis kõ̭kõ inne, kiä .mõistsõ, tuu lugi pomminaanjat ja mälehtidi .hinge kui sööma istuti, siis kõige enne see, kes oskas, luges surnumälestuspalve ja mälestati [lahkunu] hinge; papṕ nakaś krõ̭stoslaavɪtamma, sis pidi molebinna ja pomminaaljat papp hakkas Kristuse sündi kuulutama, siis pidas palvuse ja mälestas surnuid
2. vihik v leht mälestatavate nimedega ▪ süvväs ja .loetas pomminanjast .kõ̭iki majah .kuuljidõ nimeʔ üles ja mälehtedäs .hingi süüakse ja loetakse vihikust kõigi selle maja surnute nimed ette ja mälestatakse [nende] hingi

.prak´ma v <prakkiʔ, praki> (välja) praakima ▪ ruuga .masmine oll´ noil, kes kroonu pääl olõ‿s, arʔ .vällä oll´ prakɪt papi [naturaal]tasu tuli maksta neil, kes sõjaväes ei olnud teeninud, kes olid välja praagitud. Vrd .praak´ma

proośverna s <proośverna, proośvernat> , prośverna <prośverna, prośvernat>
1. kirikuleib, armulaualeib ▪ tõbinõ miisś es .serbäʔ määnestki .süüki, õ̭nnõ prośverna sei üle nädäli haige mees ei rüübanud mitte mingit toitu, ainult ühe kirikuleiva sõi üle nädala. Vrd kerigo|leib, lavva|leib
2. kirikuleibade küpsetaja (naisterahvas) ▪ .säädüs om, et paarirahvas ei võiʔ prośverna ollaʔ, läsk´ külʔ .võidsõ komme on, et abielus inimene ei tohi kirikuleibade küpsetaja olla, lesk küll võis. Vrd prośvenja, prosvenja|kütsäi

proovot s <proovoda, proovodat> , proovot´ <proovodi, proovodit> / <proovote, proovotet P> (kiriklik) surnu ärasaatmistalitus, matusejutlus ▪ papṕ pääle kerigu ao pidä proovoda papp peab pärast jumalateenistust matusetalituse; ku rasõvat olt ja proovodile läät, sõ̭s panõʔ verrev luits .puuhu, sõ̭s ei saa latś kõllanõ kui rasedana surnu ärasaatmisele lähed, pane punane lusikas põue, siis ei tule laps kollane; .peeti sis .puhtõʔ ja proovõdiʔ arʔ peeti siis peied ja matusetalitus; kiä lask .keŕkoh proovodiʔ pitäʔ ja mass, toolõ tulõ papṕ .vasta kadinitsagaʔ ja ristigaʔ kes laseb surnu ärasaatmistalituse kirikus pidada ja maksab, sellele tuleb papp viirukipanni ja ristiga vastu; ristilatsil kästäs kõ̭gõ proovotel põlvildõ .laskõʔ P ristilastel kästakse (tuleb) ärasaatmistalitustel alati põlvitada

puhm|alonõ s <puhm|alosõ, puhm|alost> euf uss, madu (ussisõnades) ▪ hainalonõ, puhmalonõ, .rüümäʔ, .räämäʔ .suurdõ .suuhu heinaalune, põõsaalune, rooma, rooma suurde sohu. Vrd hainalonõ, husś, jalasusi, pikk´elläi, siug, suuelläi

punima v <punnɪʔ, puni> liduma, (joosta) punuma ▪ tä puni kodo poolõ ta lidub kodu poole. Vrd .juuskma, kladima, ladima, lippama, .püksämä

pusan I s <pusana, pusanat> punnkõht, väike punnkõhuga loom v laps ▪ härǵ ku pusanakõnõ, .latsi ka tuu .perrä üldäs härg nagu pisike punnkõht, lapsi kutsutakse ka selle eeskujul; sa olt ku pusan piltl sa oled nagu punnkõht. Vrd puśo2

putahutma v <putahuttaʔ, putahuda ~ putahuta> (äkki v korraks) puudutama ▪ vanast käve raha lehmäh kaʔ, ku puta.hutnuʔ, ni olnuʔ raha vanasti käis raha ka lehma kujul, kui oleks puudutanud, nii oleks olnud raha [käes]; nii ku putahut´, nii oll´ kett´ purᴜst nii kui puudutas, nii oli kett puruks; poisś .käegaʔ putahut´ õ̭nnõ ni oll´ rahakott´ väläh (muinasjutust) poiss ainult puudutas käega ja rahakott oli [peidust] väljas; vaivalt oll´ mado kuniga.tütre .külge puta.hutnuʔ, ku tä .hirmsa tänä.hütmisegaʔ .merde sattõ (muinasjutust) vaevalt oli madu kuningatütart puudutanud, kui see hirmsa karjatusega merre kukkus; proomiʔ polkat putahuttaʔ, vanna.muudo .valssi minnäʔ (rahvalaulust) proovi polkat puudutada, vanamoodi valssi [tantsima] minna. Vrd kumbahutma, putᴜtama

puuraʔ pl s <.puurõ, .puurõ> (kroovitud) viljaterad ▪ sis anna mi .kaaru kahri.tuisi, .puurõ puhu.tuisi (rahvalaulust) siis anname ivatud kaeru, tuulatud teri

põkatama v <põkataʔ, põkada> tõukama (jalaga), põtkama ▪ põkatas, kui hällᴜ̈täs hinnäst hällü pääl tõukab jalaga (annab hoogu), kui kiigutab ennast kiige peal. Vrd põ̭kkama, põ̭nahutma, .sinkama

põrahutma v <põrahuttaʔ, põrahuda ~ põrahuta> põrutama (äkki) ▪ põlvõ põrahut´ ärʔ, verd tulõ‿õs põlve põrutas ära, aga verd ei tulnud; täl oll´ olaluu arʔ põrahhudõt tal oli õlaluu ära põrutatud; pikkäne põrahut´, üte lehmä põrot´ ärʔ piltl korraga põrutas pikne, ühe lehma põrutas ära (lõi surnuks). Vrd põrᴜtama, tõrahutma

pööreline adj <pöörelitse, pöörelist>
1. ümmargune, ümarate motiividega (mustrist) ▪ meid õks .pärgist .koetas, .pääle krantsist .kaetas: .koetas õks tsõ̭õ̭ŕ tsõõrikohe, pööretäs pööreline (rahvalaulust) meid pärgadeks punutakse, lisaks vanikuks seatakse: punutakse sõõr sõõrikuks, keeratakse ümmarguseks; kiŕolitsõ panni kivodaräti, pöörelitse pühäseräti (rahvalaulust) panin kirjadega ikooniräti, pöörakirjalise pühaseräti. Vrd .püürlikanõ
2. folk veiklev, keerutav ▪ pümmel om õks ka tuli pööreline, kinä tuli keeroline (rahvalaulust) pimeduses on ka tuli veiklev, kena tuli keerutav. Vrd pööräline, pöörüline

pöörähütmä v <pöörähüttäʔ, pöörähüdä ~ pöörähütä> äkki pöörama v keerama ▪ tä pöörähüt´ ärʔ uma .süäme soonõʔ piltl ta pööras segi oma südamesooned (tegi endale haiget); pöörähüt´ umal .tütrel pää otsast arʔ (muinasjutust) käänas oma tütrel pea otsast ära; vägimiisś pöörähüt´ uma .mõrśa kingɪt sõrmᴜst sõrmõ .ümbre (muinasjutust) vägimees keeras oma mõrsja kingitud sõrmust sõrmes ümber. Vrd keerahtama, keerahutma, käänähtämä, käänähütmä, käänäskelemä, .püürdmä, tsõõrahutma

pümmek adj s <pümmego ~ pümmeko, pümmekot> , pümek <pümeko, pümekot>
1. pimedus ▪ noʔ tull´ pümmek .pääle nüüd saabus pimedus; ei tiiäʔ ust pümekoh, nakaʔ kässigaʔ .kumṕma ei leia pimeduses ust, hakka kätega kompima; tuu soldań oll´ sääl pümekuh ütsindä too soldat oli seal pimeduses üksinda; poisś tehnäś neiot ja jäi õnnõ pümmekot .uutma poiss tänas neidu ja jäi vaid pimedust ootama
2. pime (valguseta) ▪ sa istudõ .väega pümekoh sa istud väga pimedas; timä es päseʔ inäb säält .vällä, vet timä oll´ sinnä pümekuhe tago.maistõ .kambrõhe .kinni pant ta ei pääsenud sealt enam välja, oli ta ju sinna pimedasse tagakambrisse kinni pandud; .üüse, kui laiv sadamah oll´, võtt´ timä poisi, pand´ pümmekohe .nulka .tõrdidi .vaihõlõ (muinasjutust) öösel, kui laev sadamas oli, võttis ta poisi, pani pimedasse nurka tõrte vahele; poisś süü, juu sääl, ni lätt arʔ pümekohe .nulkagi (muinasjutust) poiss sööb, joob seal ning läheb pimedasse nurka; kuningas visaś tuu mehe pümekohe .türmä (muinasjutust) kuningas viskas tolle mehe pimedasse türmi. Vrd pümme

.püürlikanõ adj <.püürlikadsõ, .püürlikast> ümmargune, ümarate motiividega (mustrist) ▪ .püürlikanõ rõivas, tsõõrɪʔ pääl, vastast .muudu rõivas rõngalise mustriga riie, ringid peal, uut moodi riie; kõõ panõ ma .vahtsõʔ vak´u pääle, .püürlikadsõʔ pühäserätiʔ (rahvalaulust) alati panen ma uued nagidele, [need] mustrilised ikoonirätid. Vrd pööreline

rapsahutma v <rapsahuttaʔ, rapsahuda ~ rapsahuta> raputama (äkki), rapsama ▪ rapsahutaʔ .võrko, sis lätt kala ette poolõ raputa korraks võrku, siis läheb kala ettepoole; hopõń rapsahut´ pääd hobune rapsas peaga; vanaesä rapsahut´ voori ni kabõ̭l .pässi vallalõ vanaisa rapsas korra ja köis pääses lahti. Vrd pälmähütmä, rapahutma, räbähütmä, räpsähütmä, .räpsämä, solmahutma

risti|kõrd s <risti|kõrra, risti|.kõrda> ristikord, seto naise kee, kus on 1, 3, 5 või 7 risti krõllide või ripatsmüntide vahel rippumas ▪ pand´ õks tä .rinda suurõ sõlõ, riib´ .pääle ristikõrra (rahvalaulust) pani ta rinda suure sõle, riibus (pani) peale ristikorra; om õks meil rinnah ristikõrd, leheʔ küleh libiseseʔ (rahvalaulust) on meil rinnal ristikord, [hõbe]lehed küljes värelevad

roimõkõnõ dem s <roimõkõsõ, roimõkõst> pisikene ese v olend, mutukas ▪ .väega tsill´o latsõkõnõ kui roimõkõnõ väga väike lapsekene, justkui mutukas

.roohlama v <roohladaʔ, .roohla> rabama (vilja) ▪ rüä viho.kõisi .naati .peśmä .vasta .pinki, roohlati, inne kandsᴜʔ, peräst ladvaʔ rukkivihukesi hakati vastu pinki peksma, rabati, enne kõrred, pärast ladvad

ruuga s <ruuga, ruugat> papi palk (natuuras) ▪ vanast .käuti ruugat koŕatõh külli piteh vanasti käidi papi palka kogudes mööda külasid; ruuga .masmine oll´ noil, kes kroonu pääl olõ‿s, arʔ .vällä oll´ prakɪt papi palka tuli maksta neil, kes sõjaväes ei olnud teeninud, kes olid välja praagitud

rõppama v <rõpadaʔ, rõppa> (äkki) märkama, silmama ▪ ku sa rõppat timmä, sis käseʔ mu mano kui sa teda märkad, siis käsi tal minu juurde tulla; ma .rõpsi timmä laado pääl nigu üte silmägaʔ, a mano õs saaʔ ma märkasin teda korraks laadal nagu poole silmaga, aga ligi ei pääsenud. Vrd rõbahama, räbähtämä

rõõgɪtsõlõma v <rõõgɪtsõllaʔ, rõõgɪtsõlõ> himustama (toitu) ▪ tä nakaś .veiga .süüke .tahtma, rõõgɪtsõlõma ta hakkas väga süüa tahtma, toitu himustama. Vrd isahama, isahuma, rõõgɪtsõma

rädsähümä v <rädsähüdäʔ, (ta) rädsähüs> , rädsähtümä <rädsähtüdäʔ, rädsähtüs> pulstuma, sassi minema (karvast); räbalduma; räsitud saama ▪ olõ‿i hüä .täämbä .laatogɪʔ minnäʔ, hopõń om ar .veiga rätsähhünüʔ ei ole hea täna laadalegi minna, hobune on väga pulstunud; pindsak õks ar .pitsö .pindre pääle, räbik sinnä ar rädsähtö (rahvalaulust) pintsak pitsus peenra peale, kuub sinnasamasse räbaldus. Vrd .närtsuma, .räntsümä, ründsähümä

rähetämä v <rähetäʔ, (ta) rähetäs> virvendama (silmis) ▪ näe‿i silmɪst .höste, rähetäs õ̭nnõ silmad ei näe hästi, kõik virvendab; pää tege .haigõt, silmäkiʔ rähetäseʔ pea valutab, ka silmade ees virvendab. Vrd kirehtämä, kirähtämä2, virvetämä

rätɪtämä1 v <rätɪtäʔ, rätidä> (tagant) kiirustama; õhutama, utsitama ▪ tüüd rätɪtedäs, tiiʔ sedä ja sedä, sukugi .aigu anda‿aiʔ töötegemist kiirustatakse tagant, tee seda ja seda, aega ei anta sugugi; lavva mant kosilasõ umadsõʔ kõ̭gõ rätɪteväʔ, õt rutobehe ja rutobehe P laua äärest kiirustasid kosilase omaksed kogu aeg tagant, et rutem ja rutem. Vrd katatama, kihotama, kärbendämä, kärotama2, rutatama

räüsä|päiv s <räüsä|päävä, räüsä|.päivä> rahepäev, 12. V / 25. V ▪ räüsäpäiv om päält keväjädse migulapäävä kolmadal pääväl rahepäev on kolmandal päeval pärast kevadist nigulapäeva; jummal´ hoit räüsä iist, ku mingu‿i räüsäpäävä .nurmõ tegemä jumal hoiab rahe eest, kui ei minda rahepäeval põldu harima

sahhare|päiv P s <sahhare|päävä, sahhare|.päivä> sahharipäev, 5. IX / 18. IX ▪ mi käveme .mihklepääväneʔ, kaup oll´ sahharepääväneʔ hobõsõvahigaʔ me käisime [õitsil] mihklipäevani, hobusevahiga oli kaup sahharipäevani; päält sahharepäävä niidetä‿s peale sahharipäeva [enam] ei niidetud

sakõvja s <sakõvja, sakõvjat> (kahva) raud- v puuvõru ▪ kauha sakõvjaʔ tetteväʔ vanast .puidsõʔ kahva võrud tehti vanasti puust

salkun s <salkuna, salkunat> leiva- v moonakott; komps; seljakott ▪ sandõlõ õks nä anna‿i salkunahe, kurvaliste koti .sisse (rahvalaulust) kerjustele ei anna nad [midagi] moonakotti, [ega] kurbade koti sisse; sul õks no salkun .kraavi sattõ, hüä leib hämmest sai (rahvalaulust) moonakott sul kraavi kukkus, hea leib märjaks sai; sõ̭saŕ kudi õks jo kaŕakotikõist, sallitś kokko salkunat (rahvalaulust) õde juba kudus karjakotikest, lükkis kokku (tegi) leivakotti. Vrd śolgun

segändäjä adj <segändäjä, segändäjät> , segendäjä <segendäjä, segendäjät> vahelduv (ilmast) ▪ .täämbä om segendäjä ilm, olõ‿õi suurt .asja täna on vahelduv ilm, ei ole suurt asja [heinategemiseks]; suvõl ka om segendäjät .ilma, saa‿i .õigõt tüüd tetäʔ suvel on ka vahelduvat ilma, ei saa korralikku tööd teha. Vrd segimäne

sibɪstelemä v <sibɪstelläʔ, sibɪstele>
1. sõrmitsema, silitama ▪ kaupmiisś naasś kallist kingitüt .tsirku siist ja säält ilestellemä, läbi sibistellemä (muinasjutust) kaupmees hakkas kallist kingitud lindu siit ja sealt silitama, läbi sõrmitsema
2. tasakesi sabistama v sahistama ▪ tsirguʔ õks sis keelilä kõnõliʔ, lõivoʔ siibal sibistelliʔ (rahvalaulust) linnud siis keelil kõnelesid, lõokesed tiivul sabistasid

sikkõhe ~ sikkõhõ adv ihnelt, kitsilt, (ülearu) kokkuhoidlikult ▪ sääl .perreh .väega sikkõhe .süüdi seal peres söödi väga kitsilt; ma taha‿ai sikkõhõ süvväʔ tetäʔ ma ei taha ülearu kokkuhoidlikult süüa teha. Vrd kidsɪste

sipahutma v <sipahuttaʔ, sipahuda ~ sipahuta> siputama (korraks); sipsama ▪ vanahalv lei Põh´a põlvini maa .sisse, Põhi sipahut´ õnnõ ni kõrragaʔ .olle maa seest väläh (muis) vanapagan lõi Põhja põlvini maa sisse, Põhi siputas ainult [jalgu] ja oli kohe maa seest väljas; lätś tä üle minemä niʔ kala sipahut´ timä .purdõs niʔ .jäigiʔ .purdõs (muinasjutust) ta hakkas üle [jõe] minema ja kala sipsas (moondas) ta purdeks ja purdeks ta jäigi. Vrd .silpama, silpsahutma, sinksahutma, sipsahutma, .tsipśmä

sipp s <sipa, sippa> salapulk palkide v põrandalaudade liitmiseks ▪ tetäs pulgakõnõ, tetäs ütele hirrele mulk, tõõsõlõ mulk, sõs sain ei sataʔ .maaha, ei lääʔ kõvõrihe, tuu .ommõgi sipp, sipagaʔ lätt .kinni tehakse pulgakene, puuritakse ühele palgile auk, teisele auk, siis sein ei kuku maha, ei lähe kõveraks, see ongi salapulk, salapulgaga läheb kinni (kinnitatakse palgid); põrmad lastas sippa põrandalauad kinnitatakse salapulkadega; lask oherdigaʔ lavvulõ mulguʔ .sisse, .mulka .sisse pandasõʔ sipaʔ, anna‿i .koalõgi poolõ minnäʔ puurib laudadele augud sisse, aukude sisse pannakse salapulgad, [need] ei lase [laudadel] kuhugi poole liikuda

sitatama v <sitataʔ, sitada> määrima, sittama, sitaseks v mustaks tegema ▪ .valgõ hopõń om kõkõ ilotup, ku tä om sitatõt, sitanõ valge hobune on kõige inetum, kui ta on määritud, sitane; arʔ sitadi .hindä määrisin enda ära. Vrd .määŕmä, patśkatama, tümätämä

śolgun s <śolguna, śolgunat> leiva- v moonakott; komps; seljakott ▪ võtkõʔ śolgunagaʔ .sälgä, .kangli all om rassõ võtke [moon] seljakotiga selga, kaenla all on raske [kanda]; śolgun oll´ .rõivast kott´, rihmagaʔ vai .määntse nöörägaʔ säläh moonakott oli riidest kott, rihmaga või mingisuguse nööriga seljas; leevä võti śolgunagaʔ .sälgä, latsõ .üskä leiva võtsin moonakotiga selga, lapse sülle; sa olt mul säläh nigu śolgun piltl sa oled mul nagu kott seljas (tüütust lapsest). Vrd salkun

sorokasveet s <sorokasveeda, soroka.sveeta> , sorokasvet <sorokasveta, sorokasvetta> tsirgupäev, neljakümne märtri mälestuspäev, 9. III / 22. III ▪ pääle .talsipühi .kümnedä nädäli seeh oll´ oudakei, oudakeist sorokasvetta jalʔ nätäl´, sorokasvetast nätäl´ ja ütś päiv pääle, saa al´aksei kümnendal nädalal pärast jõule oli eudokiapäev , eudokiast tsirgupäevani [läheb] jälle nädal, tsirgupäevast nädala ja ühe päeva pärast tuleb alekseipäev; soroka.sveeta .peetäs selle, et nellikümmend pühhä miist oll´ tõugat iä.mulku, .järve tsirgupäeva peetakse sellepärast, et nelikümmend püha meest oli lükatud jääauku, järve; sorokasvet om nelä.kümne .puusli päiv, sõ̭s küdsetäs õga tsirgu jaost vadsakõnõ tsirgupäev on neljakümne pühaku päev, siis küpsetatakse iga linnu jaoks kakukene; sorokasvetah käänd nellikümmend nelli .tsirku suu suvõ poolõ tsirgupäeval keerab nelikümmend neli lindu näo suve poole; oudakeiah ku saa kikkalõ juvvaʔ, sõ̭s sorokasvetah saa häräle, a ku oudakeiah saa‿i kikkalõ, sõ̭s sorokasvetah ka saa‿i .kinkõlõ (vanasõna) kui eudokiapäeval saab kukk [õues] juua, siis tsirgupäeval saab härg, aga kui eudokiapäeval kukk juua ei saa, siis tsirgupäeval ei saa mitte keegi. Vrd tsirgupäiv

sossila s <sossila, sossilat> , sossõ̭la <sossõ̭la, sossõ̭lat> rauast v puust latihark (talvisel noodapüügil) ▪ sossilaʔ, .minkaʔ tuud hirt .aetas iä alust .müüdä edesi [olid] latihargid, millega toda latti mööda jääalust edasi aetakse; sossilagaʔ püürd´ hirre iä mulgu mano latihargiga tõukas lati jääaugu juurde. Vrd sääg

sott´2 s <soti, sotti> van sajandik (pinnamõõt) ▪ timäl om mõtsah maad säidse sotti tal on metsas maad seitse sajandikku

sugaritsatama v <sugaritsataʔ, sugaritsada> hrv särmeid raiuma, peerulõmmust peenemaid halge e sugaraid raiuma ▪ lõmmuʔ sugaritsatas .kirvõgaʔ ta raiub lõmmud kirvega särmeteks. Vrd suga.ritśma

sukundkiʔ, sukundkeʔ P adv (mitte) sugugi, üldsegi ▪ olõ‿i sukundki .põldu pole põrmugi põldu; kunigas saa‿as minnäʔ sukundkiʔ (muinasjutust) kuningas ei saanud kohe sugugi minna; .naksivaʔ soeʔ hobõst .süümä kõrragaʔ, a .poiśkõst putu‿s sukundkiʔ (muinasjutust) hundid hakkasid kohe hobust sööma, aga poisikest ei puutunud üldsegi; kaess, õt kulla unikol pääd imp sukundkeʔ olõ‿i otsah P (muinasjutust) vaatab, et kullahunnikul pole enam sugugi tippu otsas. Vrd sukugiʔ, sukundõ

sukundõ, sukundõgiʔ adv (mitte) sugugi, üldsegi ▪ õhu pääl .saaki‿i ma ollaʔ sukundõ näide .jalgugaʔ õhu käes (paljajalu) ei saa ma nende jalgadega sugugi olla; uma lell tull´ mi poolõ tiid küsümä ja mi tunnõ‿õs timmä sukundõgi oma lell tuli meie juurde teed küsima ja meie ei tundnud teda üldsegi ära. Vrd sukugiʔ, sukundkiʔ

.suumõnõ adj <.suumõtsõ, .suumõst> soomuseline, soomustega (kaetud) ▪ kalaʔ ommaʔ .suumõtsõʔ kalad on soomustega koos (pooleldi puhastatud); suu ka .suumõnõ, kui soomõtas piltl nägu on ka [justkui] soomuseline, kui ketendab. Vrd soomilinõ, soominõ

suvi|kunnulinõ adj <suvi|kunnulitsõ, suvi|kunnulist> ühe suve vanune, ühe suve kasvanud v elanud ▪ .lõikaʔ kolʔ suvikunnulist vitsakõist lõika kolm selle aasta võrset

sõirang s <sõirangu, sõirangut> ühe sõelumise jagu teri v jahu, sõelatäis ▪ terri sõgla pääl sõiratas, võtt sõgla pääle üte voori, tuu om sõirang sõela peal sõelub teri, võtab ühe jao sõelale, see on üks sõelatäis

sääg s <sääga, .sääga> , sääk <sääga, .sääka> puuhaak v kõvera otsaga puu (jääalusel kalapüügil) ▪ sääg pandas jää ala, sis otsɪtas tuu hutil üles puuhaak aetakse jää alla, siis otsitakse see noodaritv üles. Vrd sossila

.sündüjä adj <.sündüjä, .sündüjät> (kokku) sobiv, klappiv ▪ .sündüjä paaŕ, .höste sünnüseʔ omavahel sobiv abielupaar, klapivad hästi

teegatama v <teegataʔ, teegada> (lauldes) last kiigutama, hällitama ▪ ma esɪʔ teegada umma latsõkõist ma ise kiigutan oma lapsekest; ku teegatõdas, sis lauldas: tee-ee teh, tee-ee teh kui kiigutatakse, siis lauldakse: tee-ee teh, tee-ee teh. Vrd hällᴜ̈tämä, keegatama, keegᴜtama, kiigᴜtama, .äätämä

tennüs|päiv s <tennüs|päävä, tennüs|.päivä> , tenᴜ̈s|päiv <tenᴜ̈s|päävä, tenᴜ̈s|.päivä> , tennis|päiv <tennis|päävä, tennis|.päivä> tõnisepäev, 17. I / 30. I ▪ tenᴜ̈späiv om päält .talsipühi kolmandal nädälel tõnisepäev on kolmandal nädalal pärast jõulu; tennispääväl tohi‿iʔ .präätäʔ, et tsia soolɪkit keerᴜtat, ummõldaʔ ka tohi‿iʔ, tsia silmäʔ tsusɪt .vällä tõnisepäeval ei või kedrata, et [muidu] keerutad sea soolikaid, õmmelda ka ei tohi, [muidu] torgid sea silmad välja. Vrd tinnüspäiv

.tiitävält adv (kellegi) teades, (kellelegi) teada olevalt ▪ määnestke .vaiva küll kuninga.tütrel näide .tiitävält es piäʔ olõma P (muinasjutust) mingit vaeva ei pidanud kuningatütrel küll nende teada olema. Vrd .tiitäväst

.tiitäväst adv (kellegi) teades, (kellelegi) teadaolevalt ▪ mu .tiitäväst tuu piät nii olõma minu teada peab see nii olema. Vrd .tiitävält

.tiklõma v <tikõldaʔ, .tiklõ> (mune) koksima ▪ liha.võ̭õ̭tõʔ, sis tuu om tuu munnõ .tiklõmise aig lihavõtted, see on siis see munade koksimise aeg. Vrd .tikslõma

tinnüs|päiv s <tinnüs|päävä, tinnüs|.päivä> tõnisepäev, 17. I / 30. I ▪ tinnüspäiv .õkva kest liha.süüki, kedrata‿i ja linnu rabata‿i tõnisepäev on just keset lihasöömist (enne suurt paastu), siis ei kedrata ega ropsita linu; ütś paaba kedraś kõ̭ik´ tinnüspäiv, sis õdagu lätś ullis üks eit ketras kogu tõnisepäeva, siis õhtul läks hulluks. Vrd tennüspäiv

toibõrdama v <toibõrdaʔ, toibõrda>
1. toibuma, paranema (haigusest) ▪ no jo toibõrdas, no saa .kõ̭ndiʔ joʔ nüüd juba paraneb, nüüd saab juba kõndida. Vrd paranõma, .praav́uma, süttümä, toivõrduma
2. paranema (elujärje poolest) ▪ toibõrdas õks uma elogaʔ .veitsi piteh tema elujärg vähehaaval juba paraneb

.t´ookla s <.t´ookla, .t´ooklat> , .t´okla <t´okla, t´oklat> klaas (materjal) ▪ .t´ooklagaʔ .lahksi arʔ jala vigastasin klaasiga jalga; uguritsaʔ kasusõʔ .t´ooklidõ all kurgitaimed kasvavad klaaside all (lavas). Vrd klaaś || .t´ooklaʔ pl prillid. Vrd prilliʔ

.toońka s <.toońka, .toońkat> võrgukivi- v ujukinöör ▪ .toońka om tuu nüüŕ, mingaʔ lõst ja kivi võrgu .külge köüdetäs toonka on see nöör, millega käba ja kivi võrgu külge seotakse

torrõ1 adj s <torõhõ, torõhõt> / <torrõ, torrõt>
1. madal (hääl) ▪ sääne torrõ helügaʔ miisś selline madala häälega mees; torrõ helügaʔ .tütrik, kõ̭nõlõskiʔ, sis nigᴜʔ pütü põh´ast jämeda häälega tüdruk, kui räägib, siis nagu tõrre põhjast
2. madal hääl leelokooris ▪ koorɪh õks piät olõma torõhit ja kilõhit [leelo]kooris peab ikka olema madalaid ja kõrgeid hääli; mu velenaane lask torrõt mu vennanaine laulab madalat häält

torõhõhe1 adv madalalt (häälest) ▪ kakk .väega torõhõhe lask, ilotohe kakk häälitseb väga madalalt, koledasti; mõ̭ni kõ̭nõlõs torõhõhe mõni räägib madalalt (jämeda häälega); imäʔ .laulvaʔ torõhõhe, a nuuŕ laul kilõhõhe [mesilas]emad laulavad madalalt (madala tooniga), aga noor laulab kõrgelt. Vrd torrõstõ1

tŕaapatama v <tŕaapataʔ ~ tŕaapatadaʔ, tŕaapada> läbi kulutama (riideid), trööpama ▪ tŕaapatagu‿i taad pindsagokõist! ära trööpa seda pintsakukest!; tŕaapatas pääle ega päivi .vahtset .saapet P trööpab muudkui iga päev uusi saapaid. Vrd .trüüpämä

trei adj <trei, .treie> erk, tubli (hobusest) ▪ märäl sai vars, hää trei varsakõnõ märal sündis varss, hea tubli varsakene. Vrd .treitsä

.treitsä adj <.treitsä, .treitsät>
1. erk, tubli (hobusest) ▪ täl om .treitsä hobõnõ tal on erk hobune. Vrd trei
2. piltl sirge, hea väljanägemisega ▪ .ahnik lüvväs .vasta iäd, saa .treitsä, a särǵ .tõmba‿i nii .treitsäst ku kusk´ ja .ahnik ahven lüüakse vastu jääd [surnuks] ja jääb sirgu, aga särg ei tõmba nii sirgeks kui kiisk ja ahven

tśakatama v <tśakataʔ, tśakada> , tsäkatama <tsäkataʔ, tsäkada> täksima (häälitsusest) ▪ kivitsakai tśakatas kivitäks täksib

tśaksahutma v <tśaksahuttaʔ, tśaksahuda ~ tśaksahuta> , tsäksähütmä <tsäksähüttäʔ, tsäksähüdä ~ tsäksähütä> (korra) täksama ▪ sa śaal tśaksahudiʔ .veit´kene .kirvegaʔ seal sa täksasid veidi kirvega; ma tśaksahuda .hästegi ja rao ärʔ ma täksan [kirvega] korralikult ja raiun maha; imä uut´, kooni ma tsäksähüti .kirvõ paku .sisse ema ootas, kuni ma täksasin kirve paku sisse. Vrd tśaksahtama, .tśaksama

tserenka s <tserenka, tserenkat> joogiklaas; väike viinamõõt (u 100 gr). Vrd ŕumka, tśaarak, tsääräk

.tsert´mä v <.tsertiʔ, tserdi> varama (palki) ▪ tserdigaʔ tserdɪtäs vararauaga varatakse (märgitakse seinapalgile jooni). Vrd .tserkämä

tsihatõlõma v <tsihatõllaʔ, tsihatõlõ> aevastama (korduvalt), turtsuma ▪ mis sa tah tsihatõllõt? mis sa siin turtsud?. Vrd aivastama, tsihatama, turnahutma, .turnõlõma

tsiksahama v <tsiksahtaʔ, (ta) tsiksahas> , tsiksahtama <tsiksahtaʔ, (ta) tsiksahtas>
1. klõpsatama, plõksatama ▪ karbi usś .kargas vallalõ, tsiksahas õnnõ karbi kaas hüppab lahti, nii et plõksatab. Vrd tsäbähtämä
2. täksama (tuld) ▪ ma tsiksahta sullõ tuld ma täksan sulle tuld. Vrd .tsiksama, .tsikśmä

.tsiprama v <tsibradaʔ, .tsipra> lokkima (juukseid) ▪ noʔ joʔ noorõh iäh tsibratas hiust tänapäeval lokitakse juukseid juba noores eas; täl oll´ tsibrat hiuss kõ̭ik´ tal olid juuksed puha lokitud. Vrd kahardama, kudŕatama, .lok´ma, tsibratama, tsärotama

tsirgu|päiv s <tsirgu|päävä, tsirgu|.päivä> tsirgupäev, neljakümne märtri mälestuspäev, 9. III / 22. III ▪ ütetõist.kümnendäh nädälih .talsipühist om sorokasvet, tsirgupäiv jõuludest lugedes üheteistkümnendal nädalal on sorokasveet, tsirgupäev; tsirgupäävä .käändväʔ nellikümmend .tsirku suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ tsirgupäeval keeravad nelikümmend lindu näo suve poole, pea päikse poole. Vrd sorokasveet

tsirtś|.hambagaʔ indekl adj laia esihammaste vahega v katkise esihambaga ▪ tä om tsirtś.hambagaʔ, mi pidi .väega ilotust tuud ta on laia esihammaste vahega, meie pidasime seda väga inetuks

tśokś2 s <tśoksi, .tśoksi> köks, väike hunnik v koorem ▪ ma tõi tśoksi .hainu kodo ma tõin koormakese heinu koju

.tśuuska s <.tśuuska, .tśuuskat> jääauk (kalapüügiks) ▪ .tśuuska om taa, koh õ̭ngɪtas kallo, sääne mulgukanõ .raotas iä .sisse see on tsuuska, kust õngitsetakse kalu, selline augukene raiutakse jäässe. Vrd iä|mulk

tsõõrahutma v <tsõõrahuttaʔ, tsõõrahuda ~ tsõõrahuta> keerama (äkki); keerutama ▪ veli tsõõrahut´ uma hobõsõgaʔ muro pääl .ümbre vend keeras oma hobusega õue peal ringi; turak haard´ märä kinnɪʔ, tsõõrahut´ timmä kolʔ .vuuri .ümbre .hindä (muinasjutust) ullike haaras mära kinni ja keerutas teda kolm korda ümber enda. Vrd keerahtama, keerahutma, keeratama, käänähtämä, käänähütmä, käänäskelemä, pöörähütmä

tukkama v <tukadaʔ, (ta) tukkas> van tuksuma, kloppima (südamest) ▪ süä .väega tukkas ni .kargas seeh süda väga klopib ja hüppab sees. Vrd tukᴜtama

tulõlõma v <tulõldaʔ, tulõlõ> tulema (pidevalt) ▪ halvahobõsit tulõl´ ka inne sõta pilve .viisi kiile tuli ka enne sõda pilvede viisi

tümmätämä v <tümmätäʔ, tümmädä> ära määrima, mustaks tegema; tõmmuks v tumedaks tegema; tõmmuks v tumedaks muutuma ▪ tsigandiʔ om eś tümmätedüʔ, mustaʔ mustlased on ise tõmmuks muutunud, nad on tumedad (nahavärvuselt). Vrd tümätämä

tümätämä v <tümätäʔ, tümädä> ära määrima, mustaks tegema; tõmmuks v tumedaks tegema ▪ käeʔ ommaʔ tümätedüʔ käed on määrdunud. Vrd .määŕmä, patśkatama, sitatama, tümmätämä

.uigõlõma v <.uigõllaʔ, .uigõlõ> oiglema, (korduvalt) oigama; ägama ▪ ma .uigõlli pliidi takah, jovva‿s .maaha lesätäʔ ma oigasin pliidi taga, ei jõudnudki [asemele] pikali heita (sünnitajast); ku kiä .veiga uiatas suurõ halu vai surma seeh, sis üldäs .uigõlõs kui keegi väga oigab suure valu käes või suremas olles, siis öeldakse, [et] ta oigleb; katai õks kumard´, eiś kuuk´, ossakõsõʔ .uigõlliʔ (rahvalaulust) kadakas kummardas, ise kurtis, oksakesed oiglesid; kua õks sis .vaenõ .vaugõlli, oholine .uigõlli (rahvalaulust) kes siis vaene vingus, kes siis vilets oigles. Vrd .oigõlõma, uiatama

.uuślikanõ adj <.uuślikatsõ, .uuślikast> õõnsusi v uurdeid täis ▪ tah om .uuślikanõ perv́, .vähke pall´o siin on kallas uurdeid täis, neis on palju vähke; .uuślikatsõ perve pääl piät ette .kaema, muido vaot .sisse kaʔ õõnsusi täis kaldal pead ette vaatama, muidu vajud sisse ka; .lasti puu .maaha ja tuu puu käänd´ kuuśkümmend puud juurtõgaʔ ülest, tull´ kerɪk .vällä, .uuślikanõ kerɪk, Pühä-.Maaŕa kerɪk (muis) lasti (raiuti) puu maha ja too puu keeras [omakorda] kuuskümmend puud juurtega üles, [nende alt] tuli välja kirik, [Jumalaema Uinumise] koobaskirik, Püha-Maarja kirik

valahutma v <valahuttaʔ, valahuda ~ valahuta> läigatama, (ühekorraga) valama ▪ kiit´ katś .pangi keevät vett ni valahut´ .kirstu .kuulja pääle (muinasjutust) keetis kaks pange keeva vett ja läigatas kirstu koolja peale. Vrd .kaldama, kalksahtuma, lapahutma, lopsahama, valama, valgɪtsõlõma

valõhuma v <valõhudaʔ, valõhu> kahvatuma; valgeks minema (näost) ▪ .verdki jää‿i suu pääle, kõ̭ik´ valõhus arʔ veretilkagi ei jää näkku, kahvatub üleni; inemine om näost arʔ valõhhunᴜʔ inimene on näost kaameks läinud; lää‿ks mi kuumast kul´atõh, valõhu‿ks mi .vaiva näteh (rahvalaulust) läheme kuumaks lõbutsedes, kahvatume vaeva nähes; sis õks tä .pliikü peeńo palõh, .valgõ nägo valõhtu (rahvalaulust) siis pleekis peen pale, valge nägu kahvatus

vavvahama v <vavvahtaʔ, (ta) vavvahas> , vavahama <vavahtaʔ, (ta) vavahas> vingatama (loomast) ▪ pini vavvahti, ku miisś roosagaʔ virot´ koer vingatas, kui mees piitsaga virutas. Vrd vaugahtama, .vaugma, .vaugõlõma, .vingma

vedenjä s <vedenjä, vedenjät> , vedenja <vedenja, vedenjat> vedenjapäev, jumalaema templisseviimise püha, 21. XI / 4. XII ▪ pääle saagovinna täüś nätäl´ vedenjähe peale saagoveni on terve nädal vedenjani; vedenjäst üri.päivä olõ‿i täüt nädälit, nigu vedenjä om kolmapäävä, sõ̭s üri om iiśpäävä, viie päävä peräst vedenjast [sügisese] jüripäevani ei ole täit nädalat, kui vedenja on kolmapäeval, siis jüripäev on esmaspäeval, viie päeva pärast; kuʔ Eesus sai joʔ Pühä .Maarjalõ .külge, vedenjäpäävä .astõ .ütsändä repilavva pääle kui Püha Maarja juba kandis Jeesust, astus [jumalaema] vedenjapäeval üheksanda trepiastme peale

veere|rahvas s <veere|.rahva, veere|rahvast> folk äärerahvas; kontvõõrad (pulmas) ▪ .kuulkõʔ õks ti, veerüs veererahvas, kulla kolga inemiseʔ (rahvalaulust) kuulge te, lõbus äärerahvas, kulla ümberkaudsed. Vrd kont´|jalg, kunt´|jala|miisś, lapulinõ

.veeska s <.veeska, .veeskat> talvetee- v piiritähis ▪ muido essᴜ̈t arʔ, lövvä‿i tiid .kohki, ku olõ‿i .veeskit tii pääl muidu eksid ära, ei leia teed kuskilt, kui ei ole tähiseid tee peal; .veeska pandas .sisse, sis tohi‿õs tõõsõ maa pääle minnäʔ piiritähis pandi [maa] sisse, siis ei tohtinud teise maa peale minna; siih ommaʔ .veeskaʔ tsusiduʔ ristɪkhaina .pääle siin on piiritähised torgatud ristiheina põllule

venets s <venedsä, venetsät> surnu laubapael (õigeusulistel) ▪ venets pandas .kuuljalõ pää .pääle, ku matõtas, tuu .jäässegi .päähä .kuuljalõ P pael pannakse surnule pea peale (laubale), kui maetakse, too [sinna] surnu laubale jääbki

vii|.rist´mine s <vii|.rist´mise, vii|.rist´mist> , vii|.rist´minõ <vii|.rist´misõ, vii|.rist´mist> kolmekuningapäev, 6. I / 19. I ▪ vii.rist´mine, sis tetäs ristɪʔ, pandas .kaivo ni .aita, sääne rist´ tetäs õga läve pääle, sis ei saa vanakuri .sisse kolmekuningapäeval tehakse ristid, pannakse kaevu ja aita, selline ristimärk tehakse iga läve peale, siis ei saa vanakuri sisse; vii.rist´misõ .tulti üles, .mõsti suu ar ja kumardõdi jumalat kolmekuningapäeval tõusti üles, pesti nägu ja kummardati ikooni poole; vii.rist´mise õdagu mindä‿s kohekiʔ kolmekuningapäeva [eel]õhtul ei mindud [kodunt] kuhugi

virrui1 adj <viruja, virujat>
1. pelglik, kartlik (loomast) ▪ .veiga ommaʔ .põrsaʔ virujaʔ, muudku inemiist pagõhõsõʔ põrsad on väga pelglikud, muudkui põgenevad inimese eest; tõõsõl .veiga vagadsõʔ, meil .veiga virujaʔ .lambaʔ mõnel [on] väga vagurad, meil väga kartlikud lambad; tsipaʔ ka, ku saa‿ai inemisõlõ pall´o mano, jääseʔ virujast tibud ka, kui ei pääse tihti inimese lähedusse, jäävad pelglikuks. Vrd heidäk, hirmuline, .pelglik, .pelgäjä, villui
2. vilets; harv, hõre ▪ .veiga sääne kõhn vili om, tśuut virujat om vili on väga vilets, hõredavõitu

.vuurama v <vooradaʔ, .vuura> (võrku) õmblema ▪ võrguʔ vooratas kokko, ummõldas piiridsägaʔ võrgud õmmeldakse kokku, õmmeldakse võrgunõelaga; sutśok vooratas .vaihhõlõ võrgutükk õmmeldakse [noodale] vahele. Vrd .umblõma

.väiko|.maaŕa|päiv s <.väiko|.maaŕa|päävä, .väiko|.maaŕa|.päivä ~ .väikot|.maaŕa|.päivä> ussimaarjapäev, neitsi Maarja sündimise päev, 8. IX / 21. IX ▪ .väiko.maaŕapäävä .käüti kõõ kurõmaŕah ussimaarjapäeval käidi alati jõhvikal; suurõst .maaŕapääväst jääss .väikohe .maaŕa.päivä puul´ nelät nädälit rukkimaarjapäevast ussimaarjapäevani jääb kolm ja pool nädalat

.vääska s <.vääska, .vääskat> nööritäis (rõngassaiu) ▪ kosilasõ imä and´ .mõrśalõ .saapaʔ, nagla .siipe, puul´ .tuupe .viina, piirago, .vääska .saio P kosilase ema andis mõrsjale saapad, naela seepi, pool toopi viina, piruka, nööritäie rõngassaiu

vüüŕ|sälᴜ̈sseʔ pl s <vüüŕ|sälᴜ̈sside, vüüŕ|sälᴜ̈ssit> , vüüŕ|sällüseʔ <vüüŕ|sällüsside, vüüŕ|sällüssit> (hobuse) leid, hoburakmete osa ▪ vüürsällüseʔ ommaʔ külerihmaʔ leid on küljerihmad. Vrd aheŕ|sälᴜ̈sseʔ, lindsiʔ, vüüsällüseʔ

vüü|sällüseʔ pl s <vüü|sällüsside, vüü|sällüssit> (hobuse) leid, hoburakmete osa ▪ hobõsõl ollivaʔ kulladsõʔ vüüsällüseʔ ja kulladsõʔ .päitseʔ (muinasjutust) hobusel olid kuldsed leid ja kuldsed päitsed. Vrd aheŕ|sälᴜ̈sseʔ, lindsiʔ, vüüŕsälᴜ̈sseʔ

võ̭ssa.koosnõ adj <võ̭ssa.koossõ, võ̭ssa.koossõt> liig-, lisapäeva- (aastast) ▪ võ̭ssa.koosnõ .aast´ak liigaasta

äinᴜ̈ś adj <.äinü, äinᴜ̈st>
1. ainus ▪ ütś äinᴜ̈ś latś mul .ommõgiʔ üksainus laps mul ongi. Vrd ainukõnõ, ainus, äüntś
2. lihane (oma), lähisuguluses olev ▪ äinüś uma esä, äinüś uma imä, .äinüʔ vanõbaʔ oma lihane isa, oma lihane ema, lihased vanemad; olõ‿i äinᴜ̈ś eiʔ, tõõsõ imä poig ei ole oma, [see on] teise ema poeg. Vrd ainus, iholik, lihalik, lihanõ

ängäskelemä v <ängäskelläʔ, ängäskele> ängama, pakkuma (ennast) ▪ tüküseʔ õks tüüpääväʔ, äripääväʔ ängäskeleseʔ (rahvalaulust) tükivad peale tööpäevad, pakuvad end argipäevad. Vrd .ängämä

öüss s <.öüse ~ .öüsse, öüst>
1. lisaparred (reheahju suu juures) ▪ .öüse pääle ka ataʔ tõsta vilja lisapartele ka; śoo .tuurõp vili tulõ .öüssehe pandaʔ selle toorema vilja peab lisapartele panema; .öüsseh kuios vili parõbahe kui partõ pääl lisapartel kuivab vili paremini kui parte peal. Vrd eüss
2. lisapartel kuivav vili ▪ mineʔ .toukaʔ öüss .maahha mine lükka vili lisapartelt maha
3. sauna v aida vöörus, eeskoda ▪ panni viha .öüssehe, esi lätsi .sanna panin (jätsin) viha vöörusesse, ise läksin sauna

üri|päiv s <üri|päävä, üri|.päivä>
1. kevadine jüripäev, 23. IV / 6. V ▪ üripääväst om migula.päivä katś nädälit ja katś .päivä jüripäevast [kevadise] nigulapäevani on kaks nädalat ja kaks päeva
2. sügisene jüripäev, 26. XI / 9. XII ▪ üri.päivi om katś: keväjäne ja sügüsene üripäiv jüripäevi on kaks: kevadine ja sügisene jüripäev. Vrd juri, juri|päiv, üri