[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

helähütmä1 v <helähüttäʔ, helähüdä ~ helähütä> liigatama ▪ .täämbä vagalikku ilm, liigahuda‿iʔ midägɪ ei ka helähüdäʔ täna on vaikne ilm, ei liigata ega liigu miski; nigu paigast helähüt´ hobõnõ hobune justkui liikus paigast; saiʔ õnnõ karbi ust helähüttäʔ niʔ karaś tuld kõ̭ik´ tarõ täüś (muinasjutust) nad said vaevalt karbi kaant liigutada, kui kogu tuba kargas tuld täis. Vrd hel´ohutma, liigahama, liigahuma, liigahutma

kanni|orś s <kanni|orrõ, kanni|ort> (hrl pl) kandepuu heinte, vilja v õlgede kandmiseks ▪ vanast kannõti kõ̭ik´ vili arʔ kanniortõgaʔ kokko vanasti kanti kogu vili kandepuudega kokku; .tõugu kannat ka kanni.orsigaʔ kokko suvivilja kannad ka kandepuudega kokku; kui suuh koh ommaʔ hainaʔ vii seeh, sis kanniortõgaʔ kannõtas kokko kuh´a .lähkohe kui heinad on soos kusagil vee sees, siis kandepuudega kantakse kokku kuhja lähedale; katś puud ommaʔ kanniorraʔ, .hainu ni .olgi kandas kaks puud on kandepuud, heinu ja õlgi kantakse; .täämbä läämeʔ õks mi .kaema kanni.orsi, kuusõ .poigõ purutama (rahvalaulust) täna lähme otsima kandepuid, kuuse poegi purustama. Vrd loogᴜtusõʔ

moro|hain s <moro|haina, moro|.haina>
1. harilik linnurohi (Polygonum arenastrum) ▪ naid moro.hainu pandas tsääju .sisse seda linnurohtu pannakse tee sisse
2. suur teeleht (Plantago major) ▪ morohainaʔ .kuivaʔ arʔ, ku kõtt vallalõ, sõ̭s juuʔ sedä .liimi teelehed kuivata ära, kui kõht lahti, siis joo seda [keedu]leent. Vrd moroleht´, .paisõhain, ummõleht´
3. õuemuru ▪ kost käu‿i, sis sääl kasᴜs hain, morohain kus ei käida, seal kasvab rohi, õuemuru; .täämbä nakas õks teil moro muhetama, morohain haletama (rahvalaulust) täna hakkab teil õu rohetama, õuemuru haljendama

.niäle adv
1. ometi, ikkagi ▪ kiä .niäle õks tulõ mu matᴜsõlõ kaʔ keegi ometigi ikka tuleb mu matusele ka; inne .kuulmist ütel´: kui.niäle kaibkõʔ mu .vällä! enne suremist ütles: kuidagi ikkagi kaevake mind välja!
2. iganes, tahes ▪ vaja kui .niäle kava.luisi kutsigõʔ ar .häötäʔ vaja kutsikad kavalasti kuidas tahes ära hävitada; tulõʔ no võtaʔ miä .niälegɪʔ tule ometi, võta midagigi [süüa]; ma taha minnäʔ õ̭ks kohe .niäle, ma kodo ei tahaʔ jäiäʔ ma tahan minna (läheksin) kuhu iganes, koju ei taha ma [küll] jääda; avidaʔ no minno kui .niäle, arstɪʔ no minno kui .niäle arʔ! aita mind nüüd kuidagi, arsti mind ometi kuidas tahes terveks!; panõʔ no taa vikaht´ kohe .niäle eiś .paika pane siis see vikat ise kuhu tahes; võtt´ söögi üteh, a inne es süüʔ, ku kiä .niäle tõõnõ tull´ ka mano, kiä .müüdä lätś võttis toidu kaasa, aga enne ei söönud, kui kes tahes teine astus ka ligi, kes mööda läks; ma piä arʔ kui .niäle .täämbä Petsereh .käuma ma pean täna kuidas tahes Petseris käima; käkɪte rutto .võismõ lännɪk kohe taht arʔ, kohe .niäle tsusate arʔ P peideti võilännik kuhu tahes ruttu ära, kuhugi pisteti ära [varjule]. Vrd taht1

papo|päiv s <papo|päävä, papo|.päivä> lastek paastupäev ▪ kull´a latsõkõnõ, .täämbä om papopäiv kulla lapsekene, täna on paastupäev; papopääväh ei tohɪʔ .piimä süvväʔ paastupäeval ei tohi piimatoite süüa

pars.nitsma v <pars.nitsiʔ, parsnitsi> , parsnitsõma <parsnidaʔ, parsnitsõ> parseldama, hangeldama ▪ .täämbä parsnitsi kõ̭gõ päävä täna hangeldasin terve päeva; tuud sai .kaupa .kaugust, pall´ost aost pars.nitsiʔ (rahvalaulust) toda kaupa jätkus kauaks, mitmeks ajaks parseldada. Vrd parsõndama

päävä|kääneh s <päävä|.käände, päävä|kääneht> pööripäev ▪ .täämbä no .omgiʔ tuu pääväkääneh joʔ täna juba ongi too pööripäev; päävä.käändel tette rutto tüüd, et tüü saanᴜʔ virk, .lännöʔ edese P pööripäeval tehti tööd kiiresti, et töö oleks kiire, edeneks. Vrd päävä.käändjäne, päävä|käänäng, päävä|käänätüs, päävä|pöörätüs

.rõssõnõ adj <.rõssõdsõ, .rõssõst> rõske; niiske ▪ .täämbä .väega .rõssõnõ päiv täna [on] väga rõske päev (ilm); .rõssõdsõʔ .aknaʔ higistavad aknad. Vrd nesse, .rõskõnõ

rädsähümä v <rädsähüdäʔ, (ta) rädsähüs> , rädsähtümä <rädsähtüdäʔ, rädsähtüs> pulstuma, sassi minema (karvast); räbalduma; räsitud saama ▪ olõ‿i hüä .täämbä .laatogɪʔ minnäʔ, hopõń om ar .veiga rätsähhünüʔ ei ole hea täna laadalegi minna, hobune on väga pulstunud; pindsak õks ar .pitsö .pindre pääle, räbik sinnä ar rädsähtö (rahvalaulust) pintsak pitsus peenra peale, kuub sinnasamasse räbaldus. Vrd .närtsuma, .räntsümä, ründsähümä

segändäjä adj <segändäjä, segändäjät> , segendäjä <segendäjä, segendäjät> vahelduv (ilmast) ▪ .täämbä om segendäjä ilm, olõ‿õi suurt .asja täna on vahelduv ilm, ei ole suurt asja [heinategemiseks]; suvõl ka om segendäjät .ilma, saa‿i .õigõt tüüd tetäʔ suvel on ka vahelduvat ilma, ei saa korralikku tööd teha. Vrd segimäne

suigahutma v <suigahuttaʔ, suigahuda ~ suigahuta> suigatama, pisut tukastama ▪ ku rehelt kodo tulli, sis sai suigahhuttaʔ kah kui rehetöölt koju tulin, siis sain pisut tukastada ka; .täämbä suigahhutku‿iʔ, .talsipühi .keskmätse pühi .maata‿iʔ, makat õ̭nnõ arʔ täna ära tukasta, jõulu keskmisel pühal ei magata, [muidu] magad õnne maha; pääle heidäʔ õks sa leevä lesätämä, pääle soola suigahudaʔ (rahvalaulust) peale leiba (sööki) heida puhkama, peale soola suigata. Vrd suigahtama, .suikma

torbõnõ adj <torbõdsõ, torbõst> pahur, tusane ▪ mis sa .täämbä ni torbõnõ olt? miks sa täna nii pahur oled?; torbõdsõ inemisõ käest saa‿ai sõ̭nnagiʔ tusaselt inimeselt ei saa sõnagi kätte. Vrd torbõ, trompsinõ, tuśonõ

trätson s <trätsona, trätsonat> , tretson <tretsona, tretsonat> muna ja võiga (ka kalamarjaga) lahtine pirukas ▪ .täämbä puul´pühä, küdsäʔ ütś trätson täna on laupäev, küpseta mingi pirukas; latigõ maŕast saa .veiga hüä tretson latika marjast saab väga hea lahtise piruka; havvõ maŕast võit ka tretsonat tetäʔ, mõnõʔ tegeväʔ munõst kah haugi marjast võib ka lahtist pirukat teha, mõned teevad munadest ka

tsiugahuś1 s <tsiugahusõ, tsiugahuist> sirts, sorts ▪ olõ‿i loomaʔ saanuʔ .täämbä ütte vii tsiugahuistki taimed ei ole täna saanud sortsugi vett

tummanõ s <tummadsõ, tummast> sombune; udune ▪ ku tult hummogu üles ni om õ̭nnõ pümme, .umbõh pilveh, sis üldäs, õt .täämbä om sääne tummanõ ilm kui tõused hommikul üles ja [väljas] on päris pime, umbpilves, siis öeldakse, et täna on selline sombune ilm. Vrd tumananõ, udunõ, .undsõnõ, vilualonõ, viluvalunõ

tuśonõ adv <tuśodsõ, tuśost> tusane ▪ sääne näitsɪk sai, ku kõ̭gõ tuśonõ [talle] sai selline teenijatüdruk, kes [on] alati tusane; mink peräst nä .täämbä kõ̭ik tuśodsõʔ ommaʔ? miks nad täna kõik tusased on?. Vrd torbõ, torbõnõ, trompsinõ

.vaapku ~ .vapku ~ .vapkuʔ adv vististi, vist ▪ śoo .vaapku nigu mi veere tśura see oleks nagu meie kandi noormees; .täämbä om sääne lumõpilveh, lummõ nakas .vapku sadama täna on selline lumepilves [ilm], vististi hakkab lund sadama; nä külʔ .vapku .kaklõma lääväʔ nad lähevad nüüd küll vist kaklema; pinɪʔ .veiga .haukvaʔ, ka .vapkuʔ .vargaʔ ommaʔ .tulnuʔ küll koerad hauguvad, vist on vargad tulnud

vaŕatama v <vaŕataʔ, vaŕada> varjutama ▪ .täämbä .üüse .naatas kuud vaŕatama täna öösel tuleb kuuvarjutus. Vrd vaŕotama

vilu|valunõ adj <vilu|valudsõ, vilu|valᴜst> vilu; pilves ▪ ilm .täämbä sääne viluvalunõ, .näütä‿i .päivä sukugiʔ ilm on täna selline pilvealune, ei näita päikest sugugi. Vrd pilvine, tumananõ, tummanõ, vilualonõ