[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

hõimu|päiv s <hõimu|päävä, hõimu|.päivä> hõimupäev, seto pulmade kolmas päev, mida veedeti sugulastega omavahel nii mõrsja- kui ka peiukodus ▪ ütś om sajapäiv, tõõnõ om vakapäiv, kolmas hõimupäiv üks on pulma saajapäev, teine on vakapäev, kolmas on hõimupäev

kinebähe ~ kinäbähe komp adv kenamini, ilusamini ▪ kui õks ka sajalõ tetti, velele vigurit, imele õks viil tetti ilosappa, kirstulõ kinebähe (rahvalaulust) nõnda kui pulma[liste]le tehti [nalja], tehti vennale vigurit, emale tehti [nalja] veel ilusamini, veimevakale kenamini. Vrd ilosappa

kutsung s <kutsungu, kutsungut> , kutsunǵ <kutsungi, kutsungit> kutse; kutsumine ▪ kas saʔ mu kutsungu joʔ kätte saiʔ? kas sa said mu kutse juba kätte?; ega talo om ütś kutsung iga talu tähendab üht [pulma] kutsumist; aitümma, olkõ .terveh, kallɪs kolmõst kutsungista (rahvalaulust) aitäh, olge terved, kallid, kolm korda kutsumast. Vrd kutsõh

lõsu s <lõsu, lõssu> , lõso P <lõso, lõsso> peidukoht ▪ saistaś puhma .taadõ .lõssu seisis põõsa taha peitu; .haudja kana tull´ lõsᴜst .vällä hauduja kana tuli peidust välja; kanaʔ leiväʔ puhmu ala .lõsso P kanad läksid põõsa alla peitu

piidsa|rätt´ s <piidsa|räti, piidsa|rätti> piitsarätt, käterätt (kosilasel) ▪ piidsarätt´ oll´ kosilasõl käeh, ku lätś sugulastõ poolõ .pulma .kutsma piitsarätt oli kosilasel käes, kui ta läks sugulaste poole neid pulma kutsuma; piidsarätt´ oll´ üle toki mähɪt piitsarätt oli üle piitsavarre mähitud; .kindaʔ olli‿ks täl kiriväʔ käeh, .olli‿ks täl peoh piidsarätt´ (rahvalaulust) käes olid tal kirjud kindad, peos oli tal piitsarätt

.rihtsä s <.rihtsä, .rihtsät> ristiisa ▪ ku kosilanõ .saaja lätt, sõ̭s .rihtsä mähk´ pühäseräti .sisse jumala kui kosilane pulma läheb, siis ristiisa mähib pühase ikooniräti sisse; om jo nagõl valmis, kohe kosilasõ jumalat ka .pandaʔ ja .rihtsä pand sinnäʔ ja uma pühäseräti pand pääle juba on valmis nael, kuhu kosilase ikoon panna ja ristiisa paneb selle sinna ja oma ikooniräti paneb peale. Vrd itse, rist|esä, ristäsä

säposkaʔ pl s <säposkidõ, säposkit> , śaposkaʔ <śaposkitõ, śaposkit> tsäposkad, kaelakee mitmest hõbeketist ja väikestest müntidest ▪ ai ah, śaposkaʔ õnnõ .kaala ja .pulma mint ai ah, muudkui keed kaela ja pulma minek; śaposkaʔ muudku kõlisõsõʔ õnnõ keed muudkui kõlisevad; ka nii arvaś tä õks edesi, et ei olõ .sukmanne, .saapet, puudõht, .sõlgõ, .kiite, säposket P (muinasjutust) vaat nii loendas ta ikka edasi, et ei ole sukmanit, saapaid, vööd, sõlge, kaelakette ja keesid. Vrd tsäposkaʔ