[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

SõnastikustEessõnaKasutusjuhend@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 629 artiklit, väljastan 400

ahta.kõistõ ~ .ahtakõistõ adv kitsukeseltusś om vallalõ .ahtakõistõ uks on natuke praokil


.ahtalik L adj <.ahtaliku, .ahtalikku> kitsavõiturõivaś või ollaʔ .ahtalik rõivas võib olla kitsavõitu; .ahtaliku .perrä om kitsavõitu on


aid|viiŕ s <aid|veere, aid|viirt> aiaäär(ne ala)lasõ .lehmi aid.viirde lasen lehmi aia äärde; aidveereh om, kaeʔ, ni pää ribah tõõsõl aia ääres [ta] on, vaata, ja pea ripakil teisel (joodikust); .tossas pääle maah, kui .lõpnu lehmä mago aidveereh tossab muudkui maas [magada] nagu lõpnud lehma magu aia ääres; mingeks no, nõiaʔ, nõgõssihe, mingeks, arstiʔ, aid.viirde (rahvalaulust) minge nüüd, nõiad, nõgestesse, minge, külatohtrid, aia äärde


aig|pühi s <aig|pühi, aig|pühhi> kalendritähtpäevlihavõõdõh om kõ̭gõ .tähtsämb aigpühi lihavõtted on kõige tähtsam kalendritähtpäev


aig|tunń s <ao|tunni, ao|.tunni> / <aig|tunni, aig|.tunni> tund, aegno śoo om küll ütś halv aigtunń no see on küll üks halb aeg || halva aig|tunń vaimude tund (tund enne keskööd), halb aeghalva aotunnil tohii tüüd tetäʔ vaimude tunnil ei tohi tööd teha


.ainustõ adv hädasti, pakiliselttuu asi om .ainustõ vaja ar aiaʔ too asi on hädasti vaja ära teha. Vrd .ainsahe, hädäste, .äinüist


alab ~ alap komp adj s <alaba, alabat> , alamb ~ alamp <alamba, alambat>
1. alam, alluvmiiʔ ka olõ riigi alabaʔ meie ka oleme riigi alamad
2. vaesem, viletsamtimä om alap must tema on minust vaesem; olõi õks mu .kirstu kehvemb muid, annivakka alamb muid (rahvalaulust) pole mu veimekirst muudest kehvem, veimevakk teistest halvem
3. madalamalabast sai viil ubinit kätte madalamalt [puu otsast] sain veel õunu kätte


alabah ~ alambah komp adv madalamalma õks piät alabah olõma ma pean ikka madalamal olema (ei saa kõrgeid ameteid); poisślatś om .süäme .alla .korgõmbah, tütäŕlatś alambah poisslaps on südame all kõrgemal, tütarlaps madalamal; timä hinnäst alabah pidä ta peab ennast madalamaks (käitub alandlikult)


.algnõst adv algusestilma .algnõst saanɪ om kõ̭ik´ śoo rahvas Pühä .Maaŕa rahvas ilma algusest saadik on kõik see rahvas Püha Maarja rahvas


apõrdama L v <apõrdaʔ, apõrda> van lobisema, latramaom täl suunahk, apõrdas pääle on tal alles suuvärk, muudkui lobiseb. Vrd .haiskama2, halõpalɪtama, .jahvma, kuulᴜtama, lablatama, lapatama1, .latrama, lobisõma, lopama, lototama, .lotrama, lõbɪstama1, lõbisõma, .lõust´ma, paalᴜtama, .plaahama, porgatama


armɪtsõma v <armidaʔ, armidsõ> hoidma, hoolima; kaasa tundmaimä armɪtsõs last ema hoiab last; ma õks armidsõ näid, hüä kohe minnäʔ, parebit olõi .tõisi ma ikka hoolin neist [sugulastest], on hea, [kui on] kuhugi minna, teisi paremaid pole; Iŕo palt´o om kuluhunᴜʔ külʔ, a viil´ saa kukki pall´o armidaʔ ka piltl Iro mantel on kulunud küll, aga [seda] saab veel kuigivõrd kanda. Vrd .armama, armatsõma


astak s <astagu ~ astaku, astakut> , astak´ <astagi ~ astaki, astakit> kõnnak, astumine, sammhobõsõ .kotsilõ õ̭ks üldäs: astak om hüä hobuse kohta ikka öeldakse: kõnnak on hea; ull´ ineminõ näüss jo astakist arʔ, sääne astak´ om, timä nõrgᴜs .päägaʔ rumal inimene paistab juba astumisest ära, selline kõnnak on, et kõngutab peaga. Vrd astuk´, astõk´


asõl´ s <.asklõ, asõld> askeldus, talitustuu, ku naistõ.rahvaʔ umma .tal´tust tegeväʔ, .mõskvaʔ anomit vai .süütväʔ tsiku, vot tuu om asõl´ too, kui naisterahvad oma asjatoimetust teevad, pesevad nõusid või söödavad sigu, vaat too on talitus; saaks tüü tettüs, saa asõl´ .aetus (rahvalaulust) saab töö tehtud, saab asi (askeldus) aetud. Vrd .asklõmine || asõld ajama koduseid talitusi tegema.asklõ ajamine, .ümbre kodo, .ümbre eläjide talituste tegemine, koduga seoses, loomadega seoses


ede|sõrḿ s <ede|sõrmõ, ede|.sõrmõ> nimetissõrmpässä man om edesõrḿ, edesõrmõ man om .keskmäne sõrḿ pöidla juures on nimetissõrm, nimetissõrme juures on keskmine sõrm. Vrd nimehtesõrḿ, nimeti|sõrḿ


eevo interj ennäeeevo, ku om hüä! ennäe, kui hea!. Vrd edo


essüngine adj <essüngidse ~ essüngitse, essüngist> eksitavessüngine tii om, ku saaõi .õigõhe mõtsast .vällä eksitee on [see], mis ei viia õigesti metsast välja. Vrd essᴜ̈kine


hain|alonõ s <hain|alosõ, hain|alost> euf uss, rästikhainalosit om kattõ .sorti, lipugaʔ ommaʔ .väega hullᴜʔ, noilõ olõi sõnno usse on kahte liiki, krooniga on väga hullud, nonde jaoks pole sõnu (nende salvamist ei saa lausumisega ravitseda). Vrd husś, jalasusi, pikk´elläi, puhmalonõ, siug, suuelläi


hakask´ s <hakaski, hakaskit> / <hakaske, hakasket P> puskarhakask´ om puhastamaldaʔ, proosta viin puskar on puhastamata, tavaline viin; ega õks nä inne .viina võtas, haaras .suuhtõ hakaskit (rahvalaulust) ega nad enne viina võtnud ega haaranud suhu puskarit; Ale õks joht võtas proostat, haaras Ale hakasket (rahvalaulust) Ale ei võtnud lihtsat [viina], ei haaranud Ale puskarit


halanõ adj <haladsõ, halast> halge täishalanõ hagu, puu ragojil om jätet .halga .sisse hagu [on] halge täis, puulõhkujatel on jäetud halge sisse


.hamba|vaǵa s <.hamba|vaja, .hamba|vak´a> nlj piiptaa om sul hüä .hambavaǵa see on sul hea piip. Vrd himopuu, piip


hankatś adj <hankatsi, hankatsit> kängunud, kidur (loom)sääne hankatś om, tiiäi, kas tuust saa eläjät selline kidur on, ei tea, kas tast saab elulooma. Vrd hangunõ, kändsak


.hanklikanõ adj <.hanklikadsõ, .hanklikast> konksuline, konksudega, kidaline.hanklikanõ kiri .kindal konksuline kindakiri; .jaagri om .hanklikanõ ankur on konksudega


hannolinõ adj <hannolisõ ~ hannolitsõ, hannolist> , hannoline <hannolise ~ hannolitse, hannolist> sabaline, saba(de)gahannolisõʔ .juudaʔ ommavaʔ mastõrah piltl kloostris on sabaga kuradid (mungad); vanɪk om hannoline P pärg on händadega (neiu peakattel paelad taga)


.harglikanõ adj <.harglikadsõ, .harglikast> haralineaiah om .harglikanõ puu, suuŕ ja jämme aias on haraline puu, suur ja jäme. Vrd haraliganõ


harmilinõ adj <harmilidsõ, harmilist> kiuslik; rahulolematukaeʔ koh om harmilinõ miisś, kõ̭õ̭ aja .vasta vaat, kus on kiuslik mees, kogu aeg ajab vastu. Vrd kisa1, kisalinõ1, kisanõ, .kiustlanõ, kiustulinõ, kärbɪkunõ, kärre


haŕo1 s <haŕo, harŕo> veidrikom ütś haŕo on alles veidrik. Vrd jant, kummõt´


haŕok I s <haŕoga, haŕokat> tuhkur (Mustela putorius) ▪ haŕokat kutsᴜtas ka .noorkast, tuu om vinne .värke tuhkrut kutsutakse ka noorkaks, see on vene moodi. Vrd haŕo2, haŕokanõ, noork, .tuhkru


harvalik adj <harvaliku, harvalikku> harva- v hõredavõituharvalik om lina, võinuʔ padeb ollaʔ lina on hõredavõitu, võinuks tihedam olla. Vrd harv, hõrrõ


heigonõ adj <heigodsõ, heigost> kergatslik; kergemeelneolõi tuust .asja, heigonõ om, õi olõʔ .õigõt juttu, õi olõʔ teko kaʔ tollest pole asja, on kergatslik, pole tal õiget juttu, pole ka tegu. Vrd heigo, heiko, heikonõ, holdo


helgeh s <.helke, helgeht> , helgeʔ <.helke, helget> sära, läigeõdagu om viil päävä helgeh .aknih õhtul on veel päikesesära akendel


helgäś adj <.helkä, helgäst> kiirgav, kirgas, säravsiih om helgäś iä siin on kirgas jää; ma olli .helkä iä pääl ma olin kirka jää peal; ütś väega helgäś päiv oll´ oli üks väga särav päev. Vrd .helkjä, .helkäne


.helkjä adj <.helkjä, .helkjät> kiirgav, hele, särav.väega .helkjä päiv om väga hele päike on; .helkjä .näogaʔ särava näoga. Vrd helgäś, .helkäne


hellämä v <helläʔ, (ta) hellä> helisema, helama.härbäni iih om kullanõ .uibo, ubinagi otsah, ja kullatsõʔ tsirguki lauliʔ ku hellä õnnõ (muinasjutust) häärberi ees on kuldne õunapuu, õunadki küljes, ja kuldsed linnudki laulsid, nii et [õhk] lausa heliseb; sa esiʔ laulaʔ kõvastõ niguʔ mõts hellä (muinasjutust) sa laula ise kõvasti, nii et mets helab. Vrd helisemä, helämä, valisõma


helläne adj <hellädse ~ hellätse, helläst> hell, tundlikom .väega hellädse .süämegaʔ inemine ta on väga hella südamega inimene; uba naidi noorõ naase, herneh hellätse miniä (rahvalaulust) uba nais noore naise, hernes hella minia. Vrd hellɪk, helläk, neega, neesna


heresk´ s <hereski, hereskit> edev, kasvatamatu inimeneka koh om heresk´, käüse, naard ja indsɪtäs, a ko kiä midä .ütles, sis pakõ kui sutt vaat kus on kasvatamatu inimene, käib, naerab ja itsitab, aga kui keegi midagi ütleb, siis põgeneb nagu hundi eest. Vrd heiko, heŕosk´


herivelläʔ adv poolärkvelTat´o makaiʔ, herivelläʔ om Tato ei maga, on poolärkvel. Vrd herevil, herevälläʔ, kassikullᴜsseh, .kerk´velläʔ


.herne|tśopanõ adj <.herne|tśopadsõ, .herne|tśopast> rõugearmiline.tütrik om .hernetśopanõ tüdruk on rõugearmiline. Vrd .hernetśopõnõ, .herne|tähine


.herne|tśopp s <.herne|tśopa, .herne|tśoppa> rõugearm.hernetśopp ne .hernetäht´, tuu om kõ̭ik´ ütś rõugearm ja rõugemärk, neil on sama tähendus. Vrd .herneasõ, .herne|täht´


herranõ adj s <herradsõ, herrast> , herräne <herrädse, herräst>
1. härrahüäʔ .rõivaʔ säläh ja kalossɪʔ pääl, vot om herranõ head riided seljas ja kalossid [jalatsite] peal, on alles härra; eit´.määntseʔ herrädseʔ tullivaʔ Petserest .partsõ .tapma mingisugused härrased tulid Petserist parte tapma
2. härrandlikom .väega herranõ, tahaai tiidäʔ võttaʔ midagɪʔ ta on väga härrandlik, ei taha midagi teadmiseks võtta (ei lase endale seletada). Vrd herräkaś


.hiitra adj <.hiitra, .hiitrat>
1. kaval, salakavaltaal mehel om .hiitruist pall´o, a tõõnõ om viil .hiitrap sel mehel on vigureid palju, aga teine on veel kavalam; .hiitra miisś, mõist vigurit pitäʔ salakaval mees, oskab krutskeid visata; a sinnäʔ kivist .liina minek´ om pahadu .hiitra ja vaivaline (muinasjutust) aga sinna kivist linna minek on väga keeruline ja vaevaline. Vrd kavval´, nässo
2. taiplik, leidlik, osavtimä om .hiitra miisś, tüü pääle .hiitra ta on taiplik mees, taiplik tööd tegema; ommaʔ õks mul Soomõh sugulasõʔ, Helsingih .hiitra hõim (rahvalaulust) mul on Soomes sugulased, Helsingis taiplik hõim
3. hrv hea, kvaliteetnekotoh värmɪtäs villast, .paklast ka liinah, saa värḿ .hiitramb kodus värvitakse villast [lõnga], takust ka linnas, jääb ilusamat värvi


hilbõnuʔ nud-part adj <hilbõnu, hilbõnut> räbaldunudvana kartohka kott´ om arʔ hilbõnuʔ vana kartulikott on räbaldunud. Vrd hilbanõ, hilbõnõ


hill´ak adj <hill´agu, hill´akut> , hilläk <hillägu, hilläkut> aeglane, pikatoimeline; saamatuhill´ak jovvai kohegi uma .tüügaʔ aeglane ei jõua oma tööga kuhugi; Tepo om sääne hilläk Tepo on selline saamatu. Vrd hilläkunõ, hillälik


hilläkunõ adj <hilläkutsõ, hilläkuist> aeglane, pikaldanehärǵ om .väega hilläkutsõ .tüügaʔ härg on väga aeglane tööd tegema. Vrd hill´ak, hillälik


.hinde|.viisi ~ .hindä|.viisi adv omamoodi, isemoodiom .hinde.viisi .väega ta on väga omamoodi. Vrd eiś|.muudo


.hindäst P adv omaette, iseeneses; iseenesestma nii .hindäst kõ̭nõlõ, tekkuiʔ .vällägeʔ ma räägin sedasi omaette, ära tee väljagi; ainolt ütś miisś om, kes, ko tulõ kerɪkohe, lääväʔ .kündleʔ palama, .hindäst on ainult üks mees, kelle kirikusse tulles lähevad küünlad iseenesest põlema. Vrd eś|.hindäst, eiś|.hindäst, .hindähe


hinnäst|sääne adj <hinnäst|.sääntse, hinnäst|säänest> piltl sedapsi (rase), raskejalgneku tahõtai üldäʔ, et om rassõ, sõ̭s üldäs, et timä om hinnästsääne kui ei taheta öelda, et on rase, siis öeldakse, et tema on sedapsi; naane oll´ kotoh hinnästsääne, a miisś lask´ .ilma piteh juvvõh naine oli kodus sedapsi, aga mees jõi ja lasi mööda ilma ringi. Vrd kõhn, rassõ, rassõ|jalalinõ


hobo s <huu, hopo> , hobu <huu, hopu> märameil .selgeʔ huuʔ ollikiʔ, esä pei hopa meil ainult märad olidki, isa kasvatas märasid; huul om vars märal on varss; esä and´ pujalõ .väega kõhna huu isa andis pojale väga kõhna mära; hobalõ andas .kaaru märadele antakse kaeru. Vrd .huukõnõ, märä


hobõsõ|hapu|hain s <hobõsõ|.hapnõ|haina, hobõsõ|.hapnõt|.haina ~ hobõsõ|hapund|.haina> kärnoblikas (Rumex crispus) ▪ hobõsõhapund.haina om .väega rassõ .vällä kakkuʔ kärnoblikat on väga raske [maast] välja kitkuda. Vrd kärnhain, kärnä|hain, kärnä|leht


hol´o adj s <hol´o, holl´o> kerglaneom sääne hol´o ta on selline kerglane (pole tõsiselt võetav). Vrd holdo, holoṕ, horosk´


hori s <hori, horri> / <hoŕa, horŕa> koihori sööse .rõiva arʔ, tege mulgu sisse koi sööb riiet, teeb augu sisse; ma .arva, et śoo om hoŕol aet ma arvan, et see on koide söödud. Vrd kari2, koi


hudi s <hudi, huti> lastek hunt, hunduhudi om mõtsah, susi, noh hundu on metsas, hunt, noh. Vrd hud´o1, suśo, tśudśo


hurmahutma v <hurmahuttaʔ, hurmahuda ~ hurmahuta> mühatamaku tä pahanõ om, sis piäiʔ pikkä juttu, hurmahut õ̭nnõ, ku .miäki .miildü kui ta pahane on, siis ei pea pikka juttu, mühatab ainult, kui miski ei meeldi; .ütles timä midägiʔ, hurmahut´ õ̭nnõ ni lätś .arkiʔ ta ei öelnud midagi, mühatas ainult ja läkski ära. Vrd hurmahtama, hürmähtämä, hürmähütmä


huudõŕ I s <huudõri, huudõrit> , huutõŕ I <huutõri, huutõrit> üksiktalu, krunditaluhuudõri pääle lätś, .tõistõ .paika elämä läks talu pidama, [läks] teise kohta elama; kui timä võtt talo kotusõ .vällä, sis tuu om huutõŕ kui tema võtab talukoha välja, siis too on üksiktalu. Vrd .puustus


hõim|sugu s <hõimu|suu, .hõimu|suku> suguvõsa, sugukondmis mi hõimsugu om tennüʔ mis meie sugukond on teinud; annivaka kaputit ja .kindit oll´ koet kõ̭õ̭ hõimu.suugaʔ annivaka sokke ja kindaid oli kootud terve suguvõsaga; inne veiʔ sa vanaesä mälehtüse, noʔ läät hõimustsuust kaʔ viil .vällä enne viisid sa vanaisa mälestuse, nüüd lähed veel ka suguvõsast minema. Vrd hõim, jago, sugu1


hõimu|päiv s <hõimu|päävä, hõimu|.päivä> hõimupäev, seto pulmade kolmas päev, mida veedeti sugulastega omavahel nii mõrsja- kui ka peiukodusütś om sajapäiv, tõõnõ om vakapäiv, kolmas hõimupäiv üks on pulma saajapäev, teine on vakapäev, kolmas on hõimupäev


hõkst ~ hõkst´ interj lukstiMihal´ jõi innestä kaivo man .külmä vett, noʔ om hõkst ja hõkst Mihal jõi ennist kaevu juures külma vett, nüüd teeb luksti ja luksti. Vrd jõkst


hõllõ adj <hõlõhõ, hõlõhõt> / <hõllõ, hõllõt>
1. halgas, kergesti lõhenevhõllõ kõiv om õgõv ja lätt .höste .lahki halgas kask on sirge ja läheb hästi lõhki. Vrd .halksa
2. õhukehõllõ .rõivakõnõ om kõhn rõivas õhuke riideke on vilets riie. Vrd .ohkanõ, ohkukanõ, ohᴜkõnõ
3. piltl lihtsameelnehõllõ inemine, olõiʔ vikuŕ, om proosta, ull´ timä ei olõʔ, .veit´kese nigᴜ .puudus lihtsameelne inimene, ei ole krutskitega, on lihtsakene, rumal ta ei ole, [ainult] veidi nagu [mõistust] puudu. Vrd .kergekene, kergelik, lokinõ


härä|hain s <härä|haina, härä|.haina> härghein (Melampyrum) ▪ härähain om pikk´ ja .pehmekene, mõ̭ni kuts jäneshain härghein on pikk ja pehmeke, mõni kutsub jänesheinaks. Vrd härǵhain, jänes|hain


häälɪtsüś s <häälɪtsüse, häälɪtsüist> silitus, silitamineku ma pääd häälidse, sis tuu om häälɪtsüś kui ma pead silitan, siis too on silitus


höörɪk|hain s <höörɪk|haina, höörɪk|.haina> ümaralehine huulhein (Drosera rotundifolia) ▪ höörɪkhainaʔ kasusõʔ suu pääl huulheinad kasvavad soos; höörɪk.haina .näekieiʔ .õigõhe, niipall´o till´okõnõ om huulheina ei näegi õieti, ta on nii pisike


.hürmelemä v <.hürmelläʔ, .hürmele> porisema, torisema; ärplema.vanõmbaʔ sõ̭sarõʔ .hürmeleseʔ: mis saʔ tulliʔ meil vanaimä poolõ takah vanemad õed torisevad: miks sa tulid meile vanaema juurde järele; poig ei .hürmeleʔ, a minnij om sitõb poeg ei torise, aga minia on halvem; sääl nakas õks .takjas .taplõma, suur hüdsi .hürmlemä (rahvalaulust) seal hakkab takjas taplema, suur süsi ärplema. Vrd hürmähtämä, hürmähütmä, jarisõma, jõrisõma


.hüvvüs s <.hüvvüse, .hüvvüst> , .hüvvüś <.hüvvüse, .hüvvüist> hüüs, varandus, küllusrahvas jovvaas ar .tiiniʔ sedä .hüvvüst, mis noʔ om rahvas ei jõudnud teenida seda küllust, mis nüüd on; a meele om külʔ sedägi .hüvvüist .liiga pall´o aga meile on küll sedagi varandust liiga palju. Vrd hää, hüä, .hüändüs, torõndus


.hüürdläne s <.hüürdläse, .hüürdläist> , .hüürläne <.hüürläse, .hüürläist> herilane; vapsik (Vespa crabro) ▪ .hüürläiste pesä om haina seeh vapsikute pesa on heina sees. Vrd hürüläne


iih|käsi2 s <iih|käe, iih|kätt>
1. eestöölineesä oll´ kõ̭õ̭ haina.niitmisel iihkäsi isa oli heinaniidul alati eestööline
2. eeskäsi (kaardimängus)mul om iihkäsi .kävvuʔ, ma käu .vällä ma olen eeskäsi, ma käin välja (alustan mängu)


.iirdlik adj <.iirdligu ~ .iirdliku, .iirdlikku> uurdene, uuretegaütel puul .iirdõʔ, tõõsõl puul .iirdõʔ, kagoh om .iirdlik tii ühel pool uurded, teisel pool uurded, vaat kus on uurdene tee. Vrd .iirdine, .iirdlikanõ, .jõ̭õ̭rdlik, .jõ̭õ̭rdlikanõ, .jõ̭õ̭rdõnõ


iiś|käsilde adv vastupidi, nuripidiiiśkäsilde keerotõt lang, tuu om taasperi keerotõt vastupidi keerutatud lõng, too on tagurpidi keerutatud


.ilja|päiv s <.ilja|päävä, .ilja|.päivä> , .iljä|päiv <.iljä|päävä, .iljä|.päivä> eeliapäev, 20. VII / 2. VIIISetomaal jakapäiv vai .iljapäiv, tuu om ütś Setomaal [öeldakse] jaagupipäev või eeliapäev, too on üks ja seesama. Vrd .ilja, jakapäiv


illanõ adj <illadsõ, illast> / <.ildsõ, .ildsõt L> / <.iltsõ, .iltsõt L>
1. hilineilladsõʔ viläʔ lääväʔ mõ̭nikõrd hukka hilised (hilja külvatud) viljad lähevad mõnikord hukka; üteʔ kadaja maŕa ʔ ommaʔ .iltsõmpaʔ, nuuʔ saavaʔ sügüsetseh jaoh .valmist ühed kadakamarjad on hilisemad, need saavad sügisesel ajal valmis; .iltsõst jäi rüä tegemine rukkikülv jäi hiljaks; päiv om jo .iltsõh .lõunõh on juba õhtupoolik. Vrd illak, illakunõ
2. hiljutine.iltsõ ao iist käve siih hiljuti ta käis siin


ilmalinõ adj s <ilmalidsõ ~ ilmalitsõ, ilmalist>
1. maapealne olendjääi mi .kiäkiʔ ilmalitsõst ega me keegi maa peale jää (oleme kõik surelikud). Vrd ilmulinõ
2. piltl ringihulkuja, püsimatutaa om ilmalinõ, .ilma-maad piteh käu pääle videldeh see on rahutu hing, muudkui käib ja logeleb mööda ilma-maad


imehüs s <imehüse, imehüst> , imehüś <imehüse, imehüist> kaetis; kaetamine.õkva śoolõ om saanuʔ imehüs, jääss kui vähäbäst just see [loom] on ära kaetatud, justkui väiksemaks jääb; .pelgäi kangas kadõhuista, illoś kangas imehüistä (rahvalaulust) kangas ei karda kadedust, ilus kangas kaetamist. Vrd .kaehtus


iʔe I adj <iʔe, iʔet> lastek pai, heaiʔe latś pai laps; tuu om hüä latś, ku jo iʔest üldäs ärʔ see on hea laps, keda juba paiks kutsutakse. Vrd kuku1, kull´a, linnu1, maŕa, tsirgu


irvɪkelläʔ adv irevil, paokilirvɪkelläʔ kaess pääle, ku vihanuʔ om vaatab aga irevil [suuga], kui vihane on. Vrd irvɪkil


irvɪkil adv irvakil, paokiluss om irvɪkil uks on paokil; ummõlus om irvɪkil piltl õmblus on lahti (hargnenud). Vrd irvɪkelläʔ


.istjaʔ pl s <.istjide, .istjit> istjad, paastueelne neidude ühisketrus v ühine käsitöötegemine koos lõbustustegaku om lihasüük´, sõ̭s om õga õdagu kulänja .istjide .aigu enne paastu (kui võib liha süüa), siis on igal õhtul tüdrukute istjate aegu pidu. Vrd .istjatsõʔ, istõ1, istõliseʔ


ivanaskorona s <ivanaskorona, ivanaskoronat> , ivanoskorona <ivanoskorona, ivanoskoronat> Ristija Johannese surmapäev, 29. VIII / 11. IXivanaskorona ei olõʔ nii .praasnik, kerikupäiv õ̭nnõ ivanaskorona ei ole nii pidu, on ainult kirikupäev; ivanoskorona om kurvaline päiv, pühä Jaani pääragomise päiv, paastupäiv ivanoskorona on kurb päev, püha Jaani pea maharaiumise päev, paastupäev; ivanoskorona pääväl om rügä är külvet Ristija Johannese surmapäevaks on rukis külvatud


jaagõŕ s <jaagõri, jaagõrit> ankurlaiv om jaagõrih, jummal´ .hoitku, ku suurõʔ jaagõriʔ ollivaʔ! laev on ankrus, jumal hoidku, küll olid suured ankrud!. Vrd .jaakaŕ, .jaakri


jaahenõ adj <jaahetsõ, jaahest> jahedavõitu, veidi jahevanol om veri külmäst lännöʔ, jalakõsõʔ jaahetsõst (rahvalaulust) vanakestel on veri külmaks läinud, jalakesed pisut jahedaks. Vrd jaah´, jahhe


jaat I s <jaadu, .jaatu> mürkjuu .jaatu ni om valmɪs kaʔ kui joob mürki, siis on valmis kah (surnud). Vrd ihvt, jõ̭hvt´, kihvt


jahvanõ adj <jahvadsõ, jahvast> jahune; tuhkjaskott om jahvanõ kott on jahune; .rõivaʔ ommaʔ jahvadsõʔ riided on jahused. Vrd jahunõ, jauhunõ


jonń1 s <jonni, .jonni> / <jonni, .jonne P> vingerjas (Misgurnus fossilis) ▪ jonń om sääne joonilinõ kalakõnõ vingerjas on selline triibuline kalakene; jonń, sääne jooniline kalakõnõ, .jonne ei olõʔ patt süvväʔ, tä om jälle kül kaiaʔ P vingerjas, selline jooniline kalakene, vingerjat ei ole patt süüa, ta on küll kole vaadata. Vrd junń1, kiidsu|kala


joobᴜtama v <joobᴜtaʔ, joobuda> , joopᴜtama <joopᴜtaʔ, joopᴜta> vanduma, sõimamajoobudi timmä kõ̭õ̭ .perregaʔ sõimasin teda ja kogu ta peret; sis tä joopᴜtas, ku puŕoh om siis ta vannub, kui purjus on. Vrd jopᴜtama, tsordsahutma, .tsortśma, .vanma, vannᴜskõlõma


joosɪk3 s <joosɪka, joosɪkat> euf hiiroi, meil om pall´o joosɪkit, .kasśki om, midägi ei jõvvaʔ tetäʔ oi, meil on palju hiiri, kasski on, [aga see] ei suuda midagi teha; tõist eläjät õks õi kutsᴜta joosɪkast ku hiirt muid loomi ei nimetata jooksikuks, ainult hiirt. Vrd hiiŕ


.juṕlikanõ adj <.juṕlikadsõ, .juṕlikast> tombuline, ebatasanelang om .juṕlikanõ, jupiʔ siseh lõng on tombuline, topid sees. Vrd .jomṕlikanõ, jundõnõ, .junt´likanõ, .komplikanõ, .kont´likanõ, kundõnõ || .juṕlikadsõʔ kartohkaʔ plekilised kartulid


jõlbasnik P s <jõlbasniku, jõlbasnikko> paigalpüsimatu isik v loom, hulkujameil lehem om paraś jõlbasnik meie lehm on paras hulkuja. Vrd joosɪk1, .jõõsnik, kedro, kedrᴜś


.jämtüs s <.jämtüse, .jämtüst> , .jämtüś <.jämtüse, .jämtüist> jämedus, tüseduskäevarrõ .jämtüs jo om taa puu sellel puul on juba käsivarre jämedus; ka kel om .jämtüst! vaat kellel on tüsedust! (on alles paks)


jõ̭hvt´ s <jõ̭hvti, .jõ̭hvti> mürk, kihvtko nuuŕpaaŕ lavva .taadõ .lääväʔ ja edimätse tsäärago .viina arʔ joovaʔ, ne .arke koolõsõʔ, sinnäʔ om jõ̭hvt .sisse pant P (muinasjutust) kui noorpaar laua taha läheb ja esimese peekritäie viina ära joob, siis surevad nad ära, [sest] sinna on mürki sisse pandud. Vrd ihvt, jaat, kihvt´


.jõ̭õ̭rdlik adj <.jõ̭õ̭rdliku, .jõ̭õ̭rdlikku> roopliksügüse om tii .väega .jõ̭õ̭rdlik sügisel on tee väga rooplik. Vrd .iirdine, .iirdlik, .iirdlikanõ, .jõ̭õ̭rdlikanõ, .jõ̭õ̭rdõnõ, .rüüpine


kaala|kõrd s <kaala|kõrra, kaala|.kõrda> seto naise kaelaehe; tihedalt ümber kaela kantav müntidest kaelakeepanni kaalakõrraʔ .kaala panin kaelaehted kaela; kaalakõrd om .kümnist .kopkist tett kaelakee on kümnekopikalistest tehtud. Vrd kaaladsiʔ, kiit´, rahadsõʔ, rahakõrd


kadõhusõ|hain s <kadõhusõ|haina, kadõhusõ|.haina> nõmm-liivatee (Thymus serpyllum) ▪ kadõhusõhainaʔ .häitseseʔ ilosahe, tsäi om kurgulõ hää nõmm-liivatee õitseb ilusasti, [selle] tee on kurgule hea


kaek´ s <.kaeki, .kaekit>
1. väljanägemine, välimus.kaekist om, õt saa .vihma paistab, nagu oleks vihm tulekul; .kaekist kui .hiitäs ullɪst, nigu ulli .näogaʔ .hiitäs välimuselt paistab lollike, justkui rumala näoga paistab
2. vaataminenäiol .olle huul´ hobõsõst, kaek´ kaara.süüjäst (rahvalaulust) neiu kandis hoolt hobuse eest, vaatas kaerasööja järele; om iks hüä ime meelest, kallis ime .kaekist (rahvalaulust) [laps] on hea ema meelest, kallis ema silma läbi


kahardama v <kahardaʔ, kaharda> kähardama, lokkimasääne pulk om, mingaʔ kahardõdas hiust selline pulk on, millega kähardatakse juukseid; .tütrigᴜʔ tegeväʔ hiust .kutŕa, kahardasõʔ neiud lokivad juukseid, kähardavad. Vrd kudŕatama, .lok´ma, tsibratama, .tsiprama, tsärotama


kalun I s <kaluna, kalunat> suur kirveskalunagaʔ lahk´ puid suure kirvega lõhkus puid; kalun om nühr kirvõs iä .lahkmise jaost kalun on nüri kirves jää lõhkumiseks. Vrd kirvõs


kalõlik adj <kalõligu, kalõlikku> kalk, kalgivõituma olõi .löüdnüʔ üttegɪ, et om kalõlik ma ei ole leidnud ühtki, kes oleks kalgi südamega. Vrd kalǵ, kalk´, kalõlinõ


kana|.kaehtus s <kana|.kaehtusõ, kana|.kaehtust> kuutõbitäl om kana.kaehtus, kanatõbi, .üüse makai, .päivä maka tal on kuutõbi, öösel ei maga, päeval magab; ma võti .lämmä vii, mõsi latsõ arʔ, võti kesvä terä.käisi kolm .ütsät, noidõgaʔ .vaodi last, peräst võti latsõ .hammõ ja .mähk´meʔ, pilli kana orrõ pääle üles ja .ütli: kikas, ma anna sullõ .hammõ, sa annaʔ latsõlõ .tervüs ja uni, sis pilli vii üles: annaʔ uni, ma anna sullõ ollõ, sis pilli teräʔ ka sinnä, kanaʔ seiʔ arʔ ni otsah, sai abi kana.kaehtusõlõ ma võtsin sooja vee, pesin lapse puhtaks, võtsin odraterakesi kolm üheksat (3 x 9 tera), nondega vajutasin last, pärast võtsin lapse särgi ja mähkmed, viskasin üles kanaõrrele ja ütlesin: kukk, ma annan sulle särgi, sa anna lapsele tervis ja uni, siis viskasin vee üles: anna uni, ma annan sulle õlle, siis viskasin terad ka sinna, kanad sõid need ära ja otsas [oligi], sai abi kuutõve vastu. Vrd kana|tõbi


kana|koorᴜh adv piltl krussis v keerdus (lõng, niit v nöör)lang om .veiga kiird, nigᴜ kanakoorᴜh kõ̭ik´ lõng on väga keerd, nii et krussis kõik; kanakoorᴜh langast saaai hüvvä rõivast kaʔ krussis lõngast ei saa ka head riiet; lang om tsibrah .veiga, mõ̭ni kotᴜs kanakoorᴜh lõng on väga krussis, mõni koht sõlmiline. Vrd kanakaalah, keeroh, kuuroh


kana|.näogaʔ indekl adj
1. kanapimekes õdagu vai .üüse ei näeʔ, tuud üteldi, et taa om kana.näogaʔ kes õhtul või öösel ei näe, selle kohta öeldi, et ta on kanapime. Vrd kanasilmäʔ
2. lühinägelikkana.näogaʔ kiä om, timä ei näeʔ kes on lühinägelik, see ei näe [kaugele]; kana.näogaʔ kaess .lähkost, nõ̭na aja .lähkohe, ku lugõ ja silmäteräʔ .käändleseʔ lühinägelik vaatab lähedalt, ajab nina lähedale, kui loeb, ja ta silmaterad keerlevad


.kandlikanõ adj <.kandlikatsõ, .kandlikast> kände täis, kännuline.raodo om .kandlikanõ, .kanda vahel kasusõʔ vabõrnaʔ P raiesmik on kände täis, kändude vahel kasvavad vaarikad. Vrd kannalinõ, kannanõ, kannɪkanõ, kannulinõ


kannanõ adj <kannadsõ, kannast> kännuline, kände täismaa om kannanõ, nii et .hoitkuʔ maa on kände täis, nii et hoidku; kannadsõ kotusõ pääl kasᴜs ulli pall´o palohkit kände täis kohas kasvab väga palju pohli. Vrd .kandlikanõ, kannalinõ, kannɪkanõ, kannulinõ


kannɪkanõ adj <kannɪkatsõ, kannɪkast> kännuline, kände täismaa om kannikanõ ni kivine maa on kände täis ja kivine; kivetseʔ õks teil ommaʔ kid´o põlluʔ, kaŕamaaʔ kannikatsõʔ (rahvalaulust) kivised on teie kitse põllud, karjamaad kände täis; vell´o õks meil künni kütᴜ̈sit, kaki õks .maida kannikatsi (rahvalaulust) vend meil kündis kütiseid, kännulisi katkus maid. Vrd .kandlikanõ, kannalinõ, kannanõ, kannulinõ


kańok I s <kańoga, kańokat> uisk; jääraudtśuraʔ .laskvaʔ kańokidõgaʔ iä pääl .vissi poisid lasevad uiskudega jääl liugu; ma lää kańogagaʔ iä pääle katatama ma lähen jäärauaga jääle uisutama; mõ̭nõl om katś kańokat mõnel on kaks uisku. Vrd visś|raud


kapõrduma v <kapõrdudaʔ, kapõrdu> tuigerdama, tuikuma; komistamaku ineminõ om puŕoh, sis kapõrdus .maahha kui inimene on purjus, siis komistab [ja kukub] maha; .haigõ jovvai .astuʔ, kapõrdus, kapõrdus ja satas .maahha haige ei jõua astuda, tuigub, tuigub ja kukub maha. Vrd kapõrdama, kapõrdõlõma, kumahtuma, kumaskõlõma, kumastuma, tsummõrduma, tuidõrdama


kaŕatś I adj <kaŕatsi, kaŕatsit> äge, käre; vihane, äkilinekaŕatś om vihas, kaŕatś om tulinõ äge [inimene] on vihane, äge on tuline; mõ̭ni ineminõ om kaŕatś ku katai, tõõnõ om tasanõ piltl mõni inimene säriseb kui kadakas, teine on tasane. Vrd krõpõ, tsärre, vihhas


kardsõhtuma v <kardsõhtudaʔ, (ta) kardsõhtus> jäätumalakõ pääl om maa ar kardsõhtunuʔ lagedal on maa jäätunud. Vrd .iätämä1, kardsõhtama, karsatama


karɪtama v <karɪtaʔ, (ta) karɪtas> koitamavei .kaska tarõ pääle, no om .arki karɪtõt viisin kasuka pööningule, nüüd on [juba] ära koitanud. Vrd jussᴜtama


kark´ s <kargi, .karki> hrv kantsik, piits, nuuthärätsoori kark´, tuu om hallᴜś härjasoorast kantsik, too on valus; ku võtt´ härätsoori kargi ja and´ tõõsõlõ üle kühmä, sis oll´ vesi silmɪst väläh kui võttis härjasoorast kantsiku ja andis teisele üle turja, siis oli [tollel] vesi silmist väljas. Vrd karbatś, piitsk, ruusk


.karmanik s <.karmaniga, .karmanikka> , karmanik I <karmaniga, karmanikka> taskumul om nõ̭narätt´ .karmanigah mul on taskurätt taskus; kaeʔ, mul pindsakul ommaʔ .karmanigaʔ vaata, mu pintsakul on taskud; raha oll´ pant karmanikka I raha oli taskusse pandud. Vrd .karman, .tasko, tassɪk


.karmuma v <.karmudaʔ, .karmu> , .karmoma P <.karmodaʔ, .karmo> (suitsu)vingu jääma; vingumürgitust saamainemine om nii arʔ .karmunᴜʔ, jovvai inäp midägi inimene on vingus nii uimaseks jäänud, ei jõua enam midagi [teha]; ar ma .karmu, pää om .haigõ sain vingumürgituse, mul on peavalu; .minkuiʔ nii .varra .sanna, arʔ .karmudõʔ ära mine nii vara sauna, saad vingumürgituse; ma küti tarrõ ni .karmu aŕa ma kütsin tuba ja sain vingumürgituse


karvõtuma v <karvõtudaʔ, karvõtu> habetuma, karva kasvamaSahhaŕ om arʔ habõndõgaʔ karvõtunᴜʔ Sahhar on habemesse kasvanud. Vrd karvatama, karvõnduma


kassi|pink´ s <kassi|pingi, kassi|.pinki> / <kassi|pingi, kassi|.pinke P> kassipink, madal pink ahju kõrvalaho küle kõrvalõ oll´ pant kassipink´, tõõsõ otsa pääle .panti sängü lavva otsaʔ ahjukülje kõrvale oli pandud kassipink, teise otsa peale pandi voodilaudade otsad; kassipink´ om aho kõrvah, mingaʔ aho pääle minnäʔ ahju kõrval on kassipink, millega ahju peale minna; tulõʔ õ̭ks lavva mano, kassipingi pääl või tsiakaŕᴜs süvväʔ tule ikka laua äärde, ahjupingil võib seakarjus süüa. Vrd kerk1, pink´1


kasvand1 s <kasvandu, kasvandut> / <kasvando, kasvandot> kasuema v kasuisa, kasuvanemesä kasvat´ .vaesit.latsi üles, tä om näile kasvand isa kasvatas vaeslapsi üles, ta on neile kasuisa; om taalõ kasvand, olõi uma esä ta on sellele kasuisa, ei ole oma isa; eläs kasvandu man elab kasuvanema juures. Vrd kasu|vanõb


katsɪs s <katsisõ, katsɪst> sääs, kalatõke võrkkotigakatsisõ poig om sääne sama ku mõrral sääsakott on samasugune kui mõrral


kavvõndõhe ~ kavvõndõhõ ~ kavvõndahõ adv kaugelevõi, kavvõndõhe om minnäʔ oi, tuleb kaugele minna; veleʔ lätsiʔ kavvõndõhe .mõtsa ni teiʔ maja vennad läksid kaugele metsa ja tegid maja; võso kannᴜst läääi kavvõndõhe (kõnekäänd) käbi ei kuku kännust kaugele; ma sattõ .maaha ni küpäŕgi linnaś kavvõndõhe ma kukkusin maha, nii et mütski lendas kaugele. Vrd kavvõkõistõ


kedso s <kedso, .ketso> , ketso <ketso, ketsot>
1. kedervarskedsokanõ om nigu vokikanõ kedervars on nagu väike vokk; kelle keerät ketsokanõ, veerät villavokikanõ (rahvalaulust) kellele keerutad kedervarrekene, veeretad villavokikene; keeräʔ, keeräʔ ketsokanõ, valaʔ .vaski vokikanõ (rahvalaulust) keerle, keerle, kedervarreke, vala vaskne vokikene. Vrd keeri, kista|varś, verehtin
2. vokk.ketso keerätämä vokki ringi ajama (tegevus laulumängus); kua .tütrik hoolõline oll´, kõ̭gõ timä õks ketsot kedräs P kes tüdrukutest oli hoolikas, see ikka alati ketras vokiga. Vrd vokk´


keele|lapɪts s <keele|lapidsa, keele|lapɪtsat> piltl lobasuuom tä keelelapɪts, porijuttu aja .vällä suust on alles lobasuu, ajab lora suust välja. Vrd apat´, haipa, hauśa, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, lõkatś, porgataja, porgatś, tśarta


kehi|.kiäkiʔ pron <kehi|.kinkagɪʔ ~ kehi|kellegɪʔ, kehi|kedägiʔ> , kihi|.kiäkiʔ <kihi|.kinkagɪʔ ~ kihi|kellegɪʔ, kihi|kedägiʔ> mitte keegiolõi sääl tarõh kehikedägiʔ ei ole seal toas mitte kedagi; kelles om poisal linanõ püks vai hamõh, kehi.kelgi olõi, kõ̭igil ostõt kellel poistest on veel linane püks või särk, mitte kellelgi ei ole, kõigil [on] [poest] ostetud; inäbät kihi.kiäki es olõ nännᴜ̈ʔ rohkemat ei olnud mitte keegi näinud; õs jääʔ kihikedägiʔ kodo mitte kedagi ei jäänud koju; .Pankjavitsah om puhadel´nä, kel olõõi kihikedägi Pankjavitsas on vaestemaja [neile], kellel ei ole [enam] mitte kedagi; no tuuui kihi.kiäki kunna.kapstit lehmile praegusel ajal ei too keegi lehmadele konnakapsaid. Vrd .kiäkiʔ


kehnälik adj <kehnäligu ~ kehnäliku, kehnälikku> kõhn, lahja, kõhetukehnälik, tuu nigᴜ kõhn ineminõ, a eläjät saat ka nii üldäʔ kõhetu, too on kõhn inimene, aga looma kohta saab ka nii öelda; .tütrikkugɪ küüsᴜ̈t, sis üldäs õt kehnälik om, kõhn ja lühkokõnõ, õi olõ tubli, tukõv kui otsid teenijatüdrukut, siis [ka] öeldakse, et on kõhetu, kõhn ja lühike, ei ole toekas, tugev. Vrd hurdanõ, kehv, kehväline, kehväne, kildanõ, kuivalik, kõhn, kõhõdu


kendso s <kendso, .kendso> jõud, rammom śool hobõsõl .kendso, tä vidä hüä usugaʔ ja kõva kendsogaʔ, toolõʔ panõʔ vai kivipoolõʔ pääle on sellel hobusel alles jõudu, ta veab hea usu ja kõva jõuga, tollele pane või [veski]kivipooled peale. Vrd joud, jõud, kõvᴜtus


kepetś s <kepedsi, kepetsit> kepikekepedsigaʔ lüvväs, otsanɪ kepṕ õ̭ks om suurõb lüüakse kepikesega, päris kepp on ikka suurem. Vrd kepṕ


kergelik adj <kergeliku, kergelikku> , .kergelik <.kergeliku, .kergelikku>
1. kerglane, kergemeelneväümiisś sääne kergelik om, mis sa tiit väimees on selline kerglane, mis sa ikka teed. Vrd hõllõ, .kergekene, .kerglik, lokinõ
2. kergevõitutäl om elo .kergelik tal on elu kergevõitu (muretu)


.kerk´velläʔ adv
1. kohevilhainaʔ ei olõ sõkᴜt kinni, ommaʔ .kerk´velläʔ heinad ei ole [virna] kinni sõtkutud, on kohevil. Vrd horgulõ, hõrgulõ, hõrguvallaʔ
2. elevil, millekski valmislatś om .kerk´velläʔ, valmɪś minemä ega kõrd laps on elevil, valmis iga kord minema. Vrd herevil, herevälläʔ
3. poolärkvelma kuuli kõ̭ik´, ma olli .kerk´velläʔ ma kuulsin kõik, ma olin poolärkvel. Vrd herevil, herevälläʔ, herivelläʔ, kassikullᴜsseh


keselt adv keskpäraselt, keskmist viisikeselt śoo elo om, ei hää ei halv keskmist viisi see elu on, ei hea ega halb. Vrd .keskelt


kessev I s <kesevä, kesevät> nahk; kestmul om hainalosõ kessev tarõ pääl mul on ussinahk pööningul. Vrd kese, kesi


kesähümä v <kesähüdäʔ, (ta) kesähüs> , kesähtümä <kesähtüdäʔ, (ta) kesähtüs>
1. kesanema, õhu käes seistes tahenemapuu om ar kesähünᴜ̈ʔ, ei olõʔ kuiv, ei olõʔ toorõś puu on tahenenud, ei ole kuiv, ei ole toores || kesähünᴜ̈ʔ .tütrik vanatüdruk || kesähünᴜ̈ʔ poisś vanapoisskesähünᴜ̈ʔ poisś, kes naist ei olõ .võtnuʔ vanapoiss [on see], kes naist ei ole võtnud || kesähünᴜ̈ʔ poisś|miisś paadunud poissmeestuu om jo kesähhünnüʔ poisśmiisś too on juba paadunud poissmees
2. kevadise tuule v päikesega parkumakeväjädse päävägaʔ kesähtüʔ käeʔ arʔ kevadise päikesega parkusid käed; kesähüs nahk, ku .veit´kene kuios nahk muutub kõvaks, kui veidikene kuivab (toorest loomanahast). Vrd kesähütmä
3. kõhnuma, kängu jäämapõrss om arʔ kesähtünüʔ põrsas on kängu jäänud. Vrd .kindsuma, kängehümä, kängähümä, .lõpma, morɪhuma, täkerdümä


kidsɪkene adj <kidsɪkese, kitsɪkeist> , kitsɪkene <kitsɪkese, kitsɪkeist> kitsivõituom sääne kitsɪkene, kitsipoolõline ta on selline kitsivõitu, kitsipoolne. Vrd kitsi|poolõline


kidsi|külm s <kidsi|külmä, kidsi|.külmä> käre külm, pakanesäänest kidsi.külmä olõi viil olnᴜʔ sellist käredat külma ei ole veel olnud; panõʔ .kindaʔ kätte, väläh om kidsikülm! pane kindad kätte, väljas on käre külm!. Vrd kidso|külm


kidsɪste ~ kitsiste adv kitsilt, napiltmi taloh andai kaŕᴜsõlõ kidsɪste süvväʔ meie talus ei anta karjasele kitsilt süüa; tä müü .veiga kitsiste ta müüb väga kitsilt (on kitsi müüma); om jo nii kidsi, et kõ̭nõlõs ka kidsɪste piltl ta on juba nii kitsi, et räägib ka kitsilt. Vrd sikkõhe


kidsõvallaʔ adv
1. paokil, poikvelusś om kidsõvallaʔ, olõi .höste kinni uks on paokil, pole hästi kinni
2. kohevilolõkiʔ ommaʔ kidsõvallaʔ õledki on kohevil (kinni tallamata). Vrd kohevallaʔ, kohilahe, kohovallaʔ, kohrulõ, kohruvallaʔ, .roohlah, .roohlahe, .roohlallaʔ, .rõ̭õ̭hlah


kihinelläʔ adv kubinal, paljukusi.kuklaise om mõtsah kihinelläʔ P sipelgaid on metsas kubinal


kihäne adj <kihädse, kihäst> hrv kehakas, rammussääne tubli kihäne lehm om, olõõi määne luinõ selline tubli rammus lehm on, pole mingi kondine. Vrd jovvuline, kihhe, kihäkäs, kihälik, lihhav, rammᴜh, .ramsa, rähmɪk2, rähmɪkas, räänɪkas


kiibask´ adj s <kiibaski, kiibaskit> püsimatusääne kiibask´, sääne .heitlejä selline püsimatu, selline rahmeldis; taa om kiibask´ hüä! ta on õige rabeleja! (tüdruk, kes poistele vastu tõrgub). Vrd igratś, kiidsak, kärsɪk, vildo


kiidsahutma v <kiidsahuttaʔ, kiidsahuda ~ kiidsahuta> (korraks) hinkuma; viiksatama; kriuksatamahobõnõ kiidsahut´ hobune hinkus; kiidsukala om jälle, kirriv, kiidsahut kaʔ vingerjas on kole, kirju, viiksatab ka. Vrd kiidsahama, .kiidsma


kiidsakanõ adj <kiidsakatsõ, kiidsakast> virisejamõ̭ni miisś om kiidsakatsõp ku naane .omgi mõni mees on suurem viriseja kui naine ongi


.kiilama v <kiiladaʔ ~ kiilataʔ, .kiila> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga kinnitamavaja arʔ kiilataʔ kirvõś, kui .kuuda panõt .perrä vaja kiil vahele lüüa, kui kirvele varre taha paned; loodsɪk lagonõs ar muido, vaja kiiladaʔ .veit´kene paat laguneb muidu ära, vaja veidi [laudu] kiiluda (üksteise ligi suruda); ma ar .kiilssi .kirvõ joʔ ma lõin kiilu juba kirvevarre sisse ära; mul om kirvõś är kiilat, tei puu kiilo ja pessi .kuudalõ .sisse mul on kirves kiilutud, tegin puukiilu ja lõin kirvevarrele sisse. Vrd .kiilma, kiilotama


.kiilma v <.kiiluʔ, kiilu> / <.kiiloʔ, kiilo P> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga tihendamapõrmand kokko .kiiluʔ vaja, no ma kiilu timä ärʔ põrandat on vaja kiiluda, no ma löön lauad kiiludega kokku; ratta tsõõŕ om kõhn, tuud ka kiilotas [kui] vankri ratas on nõrk, kinnitatakse toda ka kiiluga; anomat kiilotas [puu]nõud tihendatakse. Vrd .kiilama, kiilotama


kiior s <kiiora, kiiorat> , kiiuŕ <kiiuri, kiiurit>
1. pikk otsast jämenev nuikiiuŕ tetäs lepäst, käänetäs .juurigaʔ .vällä ja lõigatas ots .maaha, ütś ots om jämmeb ja kõvvõŕ nui tehakse lepast, [puu] tõmmatakse juurtega välja ja lõigatakse ots maha, üks ots on jämedam ja kõver (kiila mängimiseks); viinavidäjäʔ kiioridõgaʔ käveʔ viinavedajad käisid nuiadega (viinavooris); kiioragaʔ lei pää .lahki nuiaga lõi pea lõhki; talvõl .käuti kiioragaʔ põrotamah talvel käidi nuiaga [vastu jääd] põrutamas (kalade uimastamiseks talipüügil); päsülä perä .ülti kiiorast margapuu [jämedamat] otsa kutsuti kiioraks
2. piltl nuuter, kapsa juurepõletik; juuremügar.kapstilõ nakas kiiorit ala ajama kapsastele hakkab juuremügaraid alla kasvama. Vrd kiilo, kila, nuutõrn


.kiirdlikanõ adj <.kiirdlikatsõ ~ .kiirdlikadsõ, .kiirdlikast>
1. keeruline, keerdudegalang om .kiirdlikanõ lõng on mitmest keerust [korrutatud]; .kiirdlikanõ repṕ keerdtrepp. Vrd kiird
2. keerulinetah om .kiirdlikanõ asi, tuu .sisse ei massaʔ .tük´minõ [see] siin on keeruline asi, tollesse ei tasu kippuda; elo om nii lännüʔ .kiirdlikatsõst, et saaai .juut´ki .arvo elu on nii keeruliseks läinud, et juutki ei saa aru. Vrd keerolinõ, pööräline, pöörüline


kiit´ s <keedi, .kiiti, pl g .kiite, pl p .kiite> / <keedi, .kiite, pl g .kiite, pl p .kiite P> (hrl pl) väikestest hõberahadest keepall´o .kiite oll´ kaalah kaelas oli palju keesid; panõi ma śoo kõrd .kõ̭iki .kiite .kaala ma ei pane seekord kõiki keesid kaela; nuuʔ omma keedɪʔ, hõpõkeedɪʔ, nimäʔ ommaʔ kaalah, peeńokõsõʔ; suurõʔ, nuuʔ ommaʔ tsäposkaʔ nood on keed, hõbekeed, need on kaelas, peenikesed; suured, nood on tsäposkad; nuuʔ ommaʔ .kiite rahaʔ, väikoʔ, rahadsõʔ need on (hõbe)keede rahad, väiksed, rahadest [keed]; .kiite om õgasugumatsiʔ: .nöpsegaʔ keedɪʔ, kuppagaʔ keedɪʔ, nuppagaʔ keedɪʔ, munakõistõgaʔ keedɪʔ keesid on igasuguseid: nööpidega keed, krõllidega keed, nuppudega keed, munakestega keed; seto .naisil ommaʔ praasnika .aigo keedɪʔ kaalah P seto naistel on peo ajal keed kaelas; nii arvaś tä õks edesi, et ei olõʔ suk.manne, .saapet, puudõht, .sõlgõ, .kiite, tsäposket P (muinasjutust) nii loetles ta ikka edasi, et ei ole sukmanit, saapaid, vööd, sõlge, keesid, tsäposkaid. Vrd kaalakõrd, rahadsõʔ, rahakõrd


.kikjas adj <.kikja, .kikjat> kõrgivõitu, uhkeldav.uhkõ ineminõ, tuu om .kikjas uhke inimene, too on kõrk. Vrd kikeś, kikk´1


kikś2 s <kiksi, .kiksi> / <kiksi, .kikse P> lastek hammas, kikupujal om jo katś .kikse suuh pojal on juba kaks kikut suus. Vrd kikk´2


kimmähüś s <kimmähüse, kimmähüist> kindlustunne, meelekindlustõõsõl inemisõl om kimmähüś, a tõõsõl olõi ühel inimesel on kindlustunnet, aga teisel ei ole; täl om kimmähüist suurõmbat pridanat .vällä nõudaʔ tal on meelekindlust endale suurem kaasavara välja nõuda. Vrd .kimmüs


.kimmälik adj <.kimmäligu ~ .kimmäliku, .kimmälikku> kindelkäsiraha om ant, nuʔ om kaup .kimmälik käsiraha on antud, nüüd on kaup kindel. Vrd kimmäs, .kindla, .kindlik, .kindma


.kimmüs s <.kimmüse, .kimmüst> , .kimmüś <.kimmüse, .kimmüist> järeleandmatus, kindlustunne, meelekindlus.süäme .kimmüś, tä om .kimmä .süämegaʔ südame kindlus, ta on põhimõttekindel (järeleandmatu); .kimmüś om kõigɪh, õ̭ga aśa man, kui .õigut piät kindlustunde annab igal pool, igas asjas [see], kui õiglusest pead kinni. Vrd kimmähüś


kinganõ adj <kingadsõ, kingast> künklikkinganõ maa, kingoʔ ja lohoʔ künklik maa, [kus on] künkad ja nõod; kingast maad om halv .kündäʔ künklikku maad on halb künda. Vrd kingonõ, .kinklikanõ


kingonõ adj <kingodsõ, kingost> künklikmi järve takah om kingonõ kotᴜś meie järve taga on künklik maakoht; Piusa puul ommaʔ kingodsõʔ mõtsaʔ Piusa pool on künklikud metsad. Vrd kinganõ, .kinklikanõ


.kinklikanõ adj <.kinklikatsõ, .kinklikast> künklikväega .kinklikanõ maa om śoo jao pääl siinkandis on väga künklik maa; .kinklikatsi maid tahai .kiäki hainamaas keegi ei taha künklikke maid heinamaaks. Vrd kinganõ, kingonõ


kinälik adj <kinäliku, kinälikku> uhkehinnäst pidä luuh, sis üteldäs, et tä om kinälik [kui] peab endast lugu, siis öeldakse, et ta on uhke. Vrd .korgõ, .uhkõ


kipɪtsemä v <kipidäʔ, (ta) kipɪtses> valutama, kipitamahammaś .veit´kene kipɪtses hammas natuke valutab; nahk kipɪtses säläh, om kipõ sääne nahk kipitab seljas, on selline valus. Vrd kibisemä, kibɪstämä, kibõndama1, kibõndõlõma1, kipɪtämä, kipᴜtama1


kirgɪh adv kikkispinil om kõrvaʔ kirgɪh, ku .kullõs koeral on kõrvad kikkis, kui ta kuulab. Vrd kirgile, .kirki, .kirkvelläʔ


kirsahus s <kirsahusõ, kirsahust> , kirsahuś <kirsahusõ, kirsahuist> karjatus, kiljatus.hussi heidᴜ̈s vai midä, tuu om kirsahuś [kui ta] ussi või millegi peale ehmub, too [häälitsus] on kiljatus. Vrd kiidsahus


kirähüś s <kirähüse, kirähüist> kireminemi kikka kirähüś om üle külä kuuldaʔ meie kuke kiremine on üle küla kuulda


kisalinõ2 adj <kisalisõ ~ kisalitsõ, kisalist> kisuline, kisadegakisalitsi .västrit om hallᴜs .peio võttaʔ kisadega västraid on valus pihku võtta; sepp ragi mullõ .väega kisalitsõ .västrä sepp sepistas mulle hästi kisulise västra


.kiskjäne adj <.kiskjätse, .kiskjäst> kisklik, keerdus (puu)pirrupuuʔ ommaʔ .kiskjätseʔ, ei .kiskuʔ .häste, ommaʔ viriläʔ peerupuud on kisklikud, ei lõhene hästi, on kõverad; tuu om .kiskjäne puu, miä kisk üte veere pääle too on kisklik puu, mis [lõhenedes] kisub ühte serva. Vrd kilstalinõ, kilstanõ, .kiskja, .kisklik, näräṕ, näräpine, näräpäne


kissile adv
1. trammi; trammistä .tõmbas .hindä kissile, käüse kui määne hää hobõnõ ta tõmbab enda trammi, käib nagu mingi hea hobune
2. kissis; piltl kirtsusnõ̭na om kissile nina on kirtsus. Vrd kissil


.kistumaldaʔ, .kistomaldaʔ P adv väga, tohutu(lt)tamḿ oll´ .kistumaldaʔ suur mäe pääl ja .väega vana mäe peal oli tohutu suur ja väga vana tamm; .kistumaldaʔ kinä lõpmata kaunis; śoo talo om .kistomaldaʔ rikaś P see talu on ülirikas. Vrd .hirmsahe, jäletühe, .kangõhõ, kuŕastõ, pahadu, ulli, ullidu, .väega


kisõ s <.kiskmõ, kisõnd> küünekisk, nahakidamul om küüdse kõrvalõ .kiskmõkõnõ .tulnuʔ mul on küüne kõrvale nahakidake tulnud; küüdsekisõnd tohei ärʔ .kiskuʔ, lätt .umbõhe küünekisku ei tohi ära tõmmata, [muidu] läheb [sõrm] umbe. Vrd kida, kisa2


kisõndõlõma v <kisõndõllaʔ, kisõndõlõ>
1. kisendama, karjuma, hüüdmahopõń seeh pakõ ja kisõndõlõs, ku timmä .naatas kinni .võtma ja .müümä hobune [ringi] sees põgeneb ja kisab, kui teda hakatakse kinni võtma ja müüma (laulumängust); kisõndõlguiʔ, annaʔ jo peri! ära kisenda, anna juba järele!. Vrd kisõndama, lõõvõrdama
2. kiusu ajamaaamat´miisś saai kisah ollaʔ, ku nakas kisõndõlõma, nii .kaetas, et tuu om halv ineminõ ametimees ei saa riius olla, kui hakkab kiusu ajama, siis vaadatakse, et too on halb inimene


kitakas adj s <kitaka, kitakat> kiitleja, suurustlejaom sääne kitakas, kitt kõ̭gõ hinnäst ta on selline kiitleja, kiidab ennast kogu aeg. Vrd .kirk´lik, .kitlik, kit´okõnõ, kitᴜś


.kitlik adj s <.kitligu ~ .kitliku, .kitlikku> kiitleja; kiitlevom väega .kitlik, tä kitt ummi hobõsit ni hinnäst kaʔ ta on suur kiitleja, ta kiidab oma hobuseid ja ennast ka; .kitligᴜʔ meheʔ vai .kitligᴜʔ naaseʔ .kitväʔ kõ̭õ̭ hinnäst kiitlejad mehed või kiitlejad naised kiidavad alati iseennast. Vrd .kirk´lik, kitakas, kit´okõnõ, kitᴜś


kit´okõnõ s <kit´okõsõ, kit´okõist> kiitleja, hooplejakit´okõnõ om tuu, kes hinnäst üle.arvo kitt kiitleja on see, kes ennast ülearu kiidab; mõ̭nt kit´okõist .õkva naarat mõne kiidukuke üle päris naerad. Vrd .kirk´lik, kitakas, .kitlik, kitᴜś


kiuhh s <kiuha, .kiuhha> kihvtsial om katś .kiuhha, kiuhagaʔ lüü seal on kaks kihva, kihvaga lööb; hobõnõ aase .kiuhha, kiuhaʔ heit ärʔ hobune ajab kihvu, heidab kihvad ära (nn hundihammaste katkemisest); kes no timä .kiuhhu käest saa võttaʔ piltl kes küll temalt kihvu võtta saaks (tigedat talitseda); taa naane om .kiuhhõgaʔ piltl see naine on kihvadega (tige); kuu kiuhaʔ, kui teräväʔ otsaʔ ommaʔ piltl [öeldakse] kuu kihvad, kui otsad on teravad (kuusirbist). Vrd hammas, kihv, kiuhk || kiuhaʔ pl nlj vuntsid, vurrud


.kiustlanõ adj s <.kiustlasõ, .kiustlast> jonnakas, kiuslikom .kiustlanõ, timägaʔ .kuigi saaai kõ̭nõldaʔ, taast parõmb pakõʔ kavvõmballõ on [alles] kiuslik inimene, temaga ei saa kuidagi rääkida, parem hoia temast eemale. Vrd harmilinõ, kisa1, kisalinõ1, kisanõ, kiustulinõ


klehɪts s <klehidsa ~ klehɪtsa, klehɪtsat> / <klehidsä ~ klehɪtsä, klehɪtsät> võrgunõelklehɪtsagaʔ .koetas .võrku võrgunõelaga kootakse võrku; klehɪts om suurõp ku piirɪts klehits on suurem kui piirits. Vrd piirɪts1


.kleiama I v <kleiadaʔ, .kleia>
1. uus liimimalaud om vallalõ .tulnuʔ kleiast, vaja .vahtsõst ärʔ kleiadaʔ laud on liimist lahti tulnud, vaja uuesti kokku liimida. Vrd .kliiḿmä, .kliiṕmä
2. uus külge hakkama, kleepumarattaʔ ommaʔ ärʔ kleiat .muagaʔ vanker on mudaseks saanud


kl´uuts ~ kl´uutś s <kl´uudsa ~ kl´uutsa, .kl´uutsa> , klüüts <klüüdsä, .klüütsä> tullveere küleh ommaʔ kl´uutsaʔ [paadi] ääre küljes on tullid; mõlaʔ ommaʔ .kl´uutsõ .vaihhõl mõlad on tullide vahel; ravvadsõʔ kl´uutsaʔ ommaʔ tullid on rauast; kl´uuts .murdu ärʔ tull murdus ära; klüüdsäpaku .külge om klüüdsäʔ .pantuʔ, sääl ommaʔ mõlaʔ tullipaku külge on tullid pandud, seal on aerud


.klõmpama v <klõmbadaʔ, .klõmpa> , .klõ̭mpama <klõ̭mbadaʔ, .klõ̭mpa> lonkamaklõmbakuiʔ nii, astᴜʔ ilosappa! ära nii [väga] lonka, astu ilusamini!; tull´ tõõnõ naistõrahvas, tuu klõmbaś .jalga tuli teine naisterahvas, too lonkas; vanaesäle saistaś hopõń jala pääle, vanaesä klõmbaś üte jala pääl .tarrõ vanaisale astus hobune jala peale, vanaisa lonkas ühe jala peal tuppa; .kaegõʔ, kas taal kosilasõl kura jala varbas kaʔ om vai olõkiiʔ, mis tä nii .klõ̭mpas? vaadake, kas sellel kosilasel vasaku jala varvast ikka on või polegi, miks ta niimoodi lonkab?; täl sõ̭saŕ .klõ̭mpas veid´o tal õde lonkab natuke; kagoh .klõ̭mpas! vaat kus lonkab!; kolmõ jalagaʔ puuk´ karaś üles klõ̭mbatõh: annaʔ tüüd! (muinasjutust) kolme jalaga kratt kargas longates püsti: anna tööd!. Vrd .koltsama, kukkama1, .kunkama, likahama, likahtõlõma, likatama, likkama, .lompama, .lunkama, .lõmpama, tsõigahama, .tsõikama


klääts s <kläädsä, .kläätsä> nooda tiibkläädsäl om katõharoline kabõl, ütś lätt .päälside, tõõnõ aloside .külge nooda tiival on kaheharuline nöör, üks [haru] läheb pealmise [selise], teine alumise külge; võrgu lõpulõ pandas kläädsä kabõl võrgu otsa pannakse nooda seliseid ühendav nöör


klõ̭tt´|jalg P s <klõ̭tt´|jala, klõ̭tt´|.jalga> poisiklutt, jõmpsikasklõ̭tt´jalaʔ vahõvaʔ ka kõ̭gõ man, ku meheʔ midä teiväʔ poisiklutid vahtisid ka alati juures, kui mehed midagi tegid; sääne klõ̭tt´jalg om jo paraś .karja .pandaʔ selline jõmpsikas on juba paras karja saata. Vrd klopets, klopnits, klopṕ2, kloptsik, klunń, klutt´, klõpś, lunt´nõ̭na, plõkś, .poiśkõsõ|plakś


kodo|.kaeja s <kodo|.kaeja, kodo|.kaejat> koduvaataja; pruudipoolne sugulane, kes tutvub kosilase kodugakodo.kaejast lätś esä imägaʔ vai mõ̭ni muu läheb sugulanõ koduvaatajaks läks kas isa emaga või mõni muu lähem sugulane; kodo.kaejaʔ tulõvaʔ kosilasõ poolõ .kaema, kas om mink mano andaʔ, kas om tuud varanduist koduvaatajad tulevad kosilase koju vaatama, kas [seal] on, mille juurde [tütart mehele] anda, kas toda vara [ikka] on


kodolik adj <kodoligu, kodolikku> kodune, oma pere siseneśoo om kodolik asi, umah kotoh om .sündünᴜ̈ʔ see on kodune asi, omas kodus toimunud


kogohaja adj s <kogohaja, kogohajat> koguja; ihnurom .väega .hoitja, kraami kogohaja ta on väga kokkuhoidlik, varanduse koguja. Vrd .korjaja


kogosahe adv
1. kokku, koomale; tihedaltajaʔ olõʔ .höste kogosahe unɪkohe aja õled hästi tihedalt hunnikusse; pühɪʔ teräʔ kogosahe kokko pühi terad tihedalt kokku. Vrd kogosappa, kokko, kokomballõ, .kuumbahe, .kuumbalõ
2. piltl korralikult, kokkuhoidlikultkogosahe eläs, kõ̭ik´ om kõrrah korralikult elab, kõik on korras


kogovama v <.kuudaʔ, (ta) kogovas>
1. kogunemapöörä liiv, mis sinnä tulõ ala, vii ala kogovas käia liiv, mis sinna alla tuleb, koguneb vee alla [käiaküna põhja]; kirmas om .praasnik, kohe kõ̭ik´ kogovasõʔ kokko kirmas on pidu, kuhu kõik kokku kogunevad. Vrd kogohuma, kogoma, kogonõma
2. kogumakogovas vai .korjas rahha kogub või korjab raha. Vrd kogohama, kogoma


koha adv hrv suunas, poolenulga koha nurga suunas; .hiitkeʔ är .külge maad, .nulka koha, mis tä iih om! visake kõrvale, nurga poole, mis ta on [siin] ees!


kohmatś adj s <kohmadsi, kohmatsit> kohmakas, saamatu; pikaldane inimenekohmatś om, saaai ütegi .tüügaʔ .valmis ta on saamatu, ei saa ühegi tööga hakkama. Vrd kohma, kohmanõ, kohmo, lond´o, tugmatś, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo, tuhńonõ


kolahutma v <kolahuttaʔ, kolahuda ~ kolahuta> kolatama, kolksatama; kolistama; müristamaMihal´ virot´ kivi .vasta aida .saina nigᴜʔ kolahut´, nii oll´ süänd täüś Mihal´ virutas kivi vastu aida seina, nii et kolatas, süda oli nii täis; tohii hellü tetäʔ ei kolahuttaʔ, muido mutɪtat arʔ ei tohi häält teha ega kolistada, muidu eksitad ära [surija hinge]; ku .kuulmise pääl kui kolahutat vai .hõikat, sis hiidᴜ̈s hinǵ arʔ ja om koolᴜssih tõõsõ pääväni kui [kellegi] suremise ajal kuidagi kolistad või hüüad, siis ehmatab [surija] hing ära ja on meelemärkuseta järgmise päevani; pühä .Iljä kolahhut´ piltl püha Ilja müristas (äikesest); nigu sepäʔ tühält kola.hutvaʔ alasi pääle, ni jalʔ .juuskvaʔ timä hahilaʔ kokko nii kui sepad tühjalt kolatavad alasi peale, nii jooksevad tema ahelad jälle kokku (vanakuradist). Vrd kolahama, kolahuma, kärɪstelemä, kärɪstämä


kongoline adj <kongolitse, kongolist> , kongolinõ <kongolitsõ, kongolist>
1. sakiline, konksukirjalinekubra- om õks ka -leht´ kongolinõ, kuusõoss õks jälʔ kolmõnulgalinõ (rahvalaulust) kobruleht on sakiline, kuuseoks jällegi kolmenurgeline. Vrd hangulinõ, kongalinõ, kooguline, tsibrolinõ
2. kelmikas, vallatuvii õks ma kodo viguritsõ, .umma kodo kongolitsõ, kas saasõ õks mul vessel´, kullanõ, kongolinõ (rahvalaulust) viin ma koju vigurliku, oma koju kelmika, kas saab mulle lõbus, kullane, vallatu [naine]. Vrd hangunõ, kongalinõ, kriuk


kongo|miisś s <kongo|mehe, kongo|miist> vigurvänt, kavalpealell om mul hüä kongomiisś lell on mul paras vigurvänt; egah kambah om uma kongomiisś igas seltskonnas on oma vigurvänt; kiä naid kongo.miihe tiid, massaiʔ näid .uskoʔ P kes neid kavalpäid teab, ei neid maksa uskuda


kopsahutma v <kopsahuttaʔ, kopsahuda ~ kopsahuta> korraks v kergelt kopsamano lätś sis naane .akna ala, kopsahut´ ja .küüsse: kas sul naane kotoh om vai olõi? noh, läks siis naine akna alla, kopsas korraks [aknale] ja küsis: kas sul naine kodus on või ei ole?; ku miä sullõ vaja tulõ, tulʔ siiä pihlapuu ala, kopsahudaʔ õ̭nnõ pihla.puuhtõ, sõ̭s saat kõ̭õ̭, miä sullõ vaja (muinasjutust) kui sul midagi vaja läheb, tule siia pihlapuu alla, kopsa ainult vastu pihlapuud, siis saad alati, mida sul vaja. Vrd .kopsama, .kopśma


korboh ~ korbuh adv küürus.keskmäne tütär käüse korboh, mehele saaai keskmine tütar käib küürus, mehele [ta ka] ei saa; vana ne korboh jo om ta on juba vana ja küürus. Vrd köödsoh, köödsäh, köödsäkuh, kööräh, kühmäh, kühmätsilleʔ, kühoh, küüroh


korbun s <korbuna, korbunat> hrv turris sulgedega kanateil om ka korbuna kanno teil on ka turris sulgedega kanu; karvanõ nigᴜ määne korbun piltl karvane nagu mingi turris sulgedega kana (liigkarvasest olendist)


.korjaja s <.korjaja, .korjajat>
1. koguja, korjajaOude esä oll´ mi küläh pant massu .korjajas Oude isa oli meie külas määratud maksukogujaks. Vrd kogohaja || närdso .korjaja kaltsukaupmees
2. kerjusütś .korjaja käve õ̭nnõ, anni pala .leibä üks kerjus just käis, andsin tüki leiba; .korjaja käüse kotigaʔ kerjus käib kotiga; sannah om katś vanna .korjajat saunas on kaks vana kerjust; muud oll´ kõva, et .korjajalõ vaja .andaʔ ja .üüsest võttaʔ .korjajit oli kindel komme, et kerjajale on vaja [midagi] anda ja võtta kerjuseid öömajale; vanast .ülti, et jummal´ käu kah .korjajah maad piteh vanasti öeldi, et jumal käib ka kerjusena ilma mööda. Vrd sant´
3. valija.korjajalõ saasõ koorɪk (vanasõna) valijale jääb koorik (öeldi sellele, kes liiga kaua elukaaslast valis)


korpak s <korpako, korpakot> saapalabaseere otsast lõigatas .maaha, tuu om korpak, ilma seereldäʔ [mis] sääre otsast maha lõigatakse, too on saapalaba, ilma sääreta


korron I s <korona, koronat> paastu ajal keelatud toit.süüdävä süük´ om korron, ku paastõti, süvväs sis koronat paastu ajal keelatud toit on korron, kui paastuti, siis koronat ei söödud; piim ja liha .omgi korron piim ja liha ongi paastu ajal keelatud toit. Vrd korona


.kosli s <.kosli, .koslit> , .kosle P <.kosle, .koslet>
1. heinamärss, heinavõrktuu om .kosli, kohe .hainu pant tii pääle üteh hobõsõlõ too on heinamärss, kuhu paned hobuse jaoks heinu teele kaasa; .kosle om kablost koet, hobõsõl hainaʔ siseh P heinavõrk on nööridest punutud, hobuse jaoks heinad sees. Vrd kosselka, märsś
2. võrkkott eluskala säilitamiseksvõrgust .kosli vai kumḿ võrgust kott või mõrralina. Vrd kumḿ2


kośok I s <kośoka, kośokat> pajalaua pesa.toukaʔ arʔ pajalaud kośokahe lükka pajalaud ära pessa; pajalaud om kośokah pajalaud on pesas (lahti). Vrd koosa, kośo2


koss s <kossa, .kossa>
1. juuksepats, palmikkatś ilosat .kossa sälä pääl, pikki .kossõgaʔ .tütrik kaks ilusat patsi selja peal, pikkade patsidega tüdruk; mõ̭nõl seto .tütrikol om viil koss, .väiga .harva mõnel seto tüdrukul on veel pats, [aga] väga harva; hiusś om meil naisil palmituʔ kattõ .kossa juus on meil naistel palmitud kahte patsi; palmɪtś hobõsõ lehe .kossa palmis hobuse laka palmikusse; ko sõnna .kullõi, sis kossa panõ jala ala kui [tüdruk] sõna ei kuula, siis panen patsi jala alla. Vrd kruntś, plett´
2. (hrl pl) linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa)mul om parhillaʔ ka linonõ koss mul on praegu ka linadest palmik [alles]; kossaʔ tetti linost, .hiusõgaʔ palmidsi kossaʔ kokko vahru .muudu palmikud tehti linadest, juustega palmitsesin kokku võru moodi; mi palmi linaʔ .hiusidõgaʔ kokko, sis mähɪtäs kossaʔ .ümbre pää me punume linad juustega kokku [palmikuks], siis mässitakse patsid ümber pea; linakossaʔ nigu sarvõʔ pääh linapalmikud nagu sarved peas; kossaʔ pääh, magasi nigu kannu otsah linapalmikud peas, magasin nagu kännu otsas; .suitoisist linost tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa, sis pal´mɪtevvaʔ nuuʔ ka .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P soetud linadest tehti kaks parajalt jämedat patsi, siis palmiti nood ka kumbki oma patsidega [kokku]. Vrd kossak, kossalinaʔ


kossak s <kossagu, kossagut ~ kossakut> linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa)vanaimäl om ütś kossak viil .tarbis vanaemal on üks linadest palmikupaar veel alles (kasutamiseks). Vrd koss, kossalinaʔ


kostak s <kostaga, kostakat> / <.kostka, .kostkat>
1. (hrl pl) ennustamisvahend (täringud, lõngad vmt).kostkit õks hiidät, viiś langakõst .panti, kaʔ nii pillide .sõlmõ, mõnikõrd lätt kammɪtsahe, ku kokku jäiväʔ, sis olõõi hää, tulõõi kosilaist, ku om langah, sis om hüä ennustamislõngu heidad (seod), [see käis nii, et] viis lõngakest pandi, vaat nii viskasid (sidusid) sõlme, mõnikord läks kammitsasse , kui kokku jäid, siis pole hea [enne], ei tule kosilast, kui on lõngas [vabalt järjestikku], siis on hea [enne] (viis lõnga seoti keskelt sõlme ja nende otsad paarikaupa kokku; keskelt päästeti sõlm lahti; kui lõngad omavahel kujundeid moodustasid (olid omavahel seotud, n-ö kammitsas), oli see halb enne, kui lõngad jäid vabalt järjestikku, oli hea); inne sõtta minekit õks hiideti .kostkit enne sõtta minekut heideti ikka täringuid; .kostket köüdetäs kõ̭gõgeʔ, ko kiä kohe tii pääle .kaugõst jääss vai om kel sõtta minek´ P ennustamislõngu seotakse tihtilugu, kui keegi on kuhugi tee peale kauaks jäänud või on kellelgi sõttaminek [ees]; ko tahete tiidäʔ, õt kas .haigõ ar koolõs vai jääss elämä, sis köüdetäs .kostket P kui taheti teada, kas haige sureb või jääb elama, siis seotakse lõngu (ennustamiseks)
2. (hrl pl) kossimäng, poisikeste mäng luukeste v müntidega


kostᴜtus s <kostᴜtusõ, kostᴜtust> , kostᴜtuś <kostᴜtusõ, kostᴜtuist> kosutusaja nii pehmeht juttu ku .süäme kostᴜtust ajab nii hella juttu nagu südame kosutust. Vrd karastuś, kosᴜtus || kurgu|kostᴜtus keelekaste, jooksullõ olõi saanᴜʔ kurgukostᴜtuist, selle om helü kinni jäänᴜ̈ʔ sulle ei ole keelekastet antud, sellepärast on hääl ära; annaʔ mullõ kurgukostᴜtuist! anna mulle keelekastet!; angõʔ õ̭ks kurgukostutuist, keeleperä pehmütüist (rahvalaulust) andke ikka keelekastet (viina), keelepära pehmitust || meele|kostᴜtus meelekosutus, meeleturgutusnii pall´o õks mul om hüvvä miilt, kulla meelekostutuist, kui õks ma süväste maka, linnu, kõvastõ lebä (rahvalaulust) nii palju mul on head meelt, armsat meelekosutust, kui ma sügavalt magan, linnukene, raskelt uinun


kreeben s <kreebenä, kreebenät> , kreebeń <kreebeni, kreebenit>
1. peakammvana kreeben joʔ, .hambaʔ .katski vana kamm juba, piid katki; ma sui kreebenigaʔ pääd ma soen kammiga pead; mõsiʔ hinnäst ja soiʔ kreebenigaʔ pääd pesid ennast ja sugesid kammiga pead; pää sukɪʔ om kreebeń pea sugemiseks on kamm; kreebenät tohii lavva pääle .pandaʔ, kreeben om .täiegaʔ arʔ pogandõt kammi ei tohi lauale panna, kammiga on täisid kammitud; puuʔ .ütleväʔ, õt ku sa tõist kõrd näet .nõida .hindälle .järge tulõvat, sis .viskaʔ kreebeń .maaha P (muinasjutust) puud ütlesid, et kui sa näed nõida teist korda enesele järele tulevat, siis viska kamm maha. Vrd kamḿ, kreepen
2. hobusesugaummaʔ ravvadsõʔ kreebeniʔ hobõst sukɪʔ on rauast soad hobuse kammimiseks
3. linahari, linasuga.otśkõʔ kreebeń siiäʔ, ma naka linnu sugima tooge linahari siia, ma hakkan linu sugema. Vrd hari1, .kratsli


kreebendämä v <kreebendäʔ, kreebendä> linu sugema.punda .köütmise man om ka kreebendämist ja .peśmist ja vinᴜ̈tämist [lina] punda sidumise juures on ka sugemist ja tagumist ja venitamist (ilusama kuju andmiseks). Vrd .kratśma, sugima


kreepen s <.kreepnä, .kreepnät> , krepeń <krepenä, krepenät> kamm; linaharikoh krepeń om, vaja pääd sukɪʔ kus kamm on, [mul on] vaja pead sugeda; pää sugimise .kreepnä nõsti arʔ lavva päält tõstsin juuksekammi laualt ära. Vrd kamḿ, kreeben


kreepeń s <kreebeni, kreebenit> veesõiduki kiillod´al ja .vinnel ommaʔ kreebeniʔ all, tuu veese .tuuldõ, nigu puul´.vasta tuul´ om, sis .tuugaʔ läät, a ku kreebenit ei olõʔ, sis ei lääʔ lodjal ja paadil on kiil all, too viib [sõiduki] tuulde, kui pooliti vastutuul on, siis tollega sõidad, aga kui kiilu ei ole, siis ei sõida


kreesɪtäjä adj <kreesɪtäjä, kreesɪtäjät> kärsitu, püsimatu, rahutuei kärsɪʔ käeʔ paigah, kõ̭gõ tükɪs midägi tegemä, sääne kreesɪtäjä latś om ei kärsi olla, käed paigal, alati kipub midagi tegema, ta on selline kärsitu laps; lehmäʔ, kiä .viljä tüküseʔ, ommaʔ ka kreesɪtäjäʔ lehmad, kes vilja tikuvad, on ka püsimatud [loomad]. Vrd kärsɪk, .kärśmäldäʔ


krepɪtämä v <krepɪtäʔ, krepidä>
1. sulgemakrepɪtäs kinnɪʔ, püürd ust kinnɪʔ paneb kinni, keerab ukse lukku
2. talu v maad kreposteerima, (aktiga) kinnistamatimä krepɪt´ arʔ, tälle sai suuŕ jago, tä om rikas parhõllakiʔ ta kreposteeris talumaa [kinnistusraamatusse], talle sai suur [maa]osa, ta on rikas praegugi. Vrd krepos`.tiirmä


kruut adj <kruuda, .kruuta> , kruuta <kruuta, kruutat>
1. järsk; äkilinekatᴜs om nii kruut .väegaʔ, et saaõi kattaʔ katus on nii väga järsk, et ei saa [õlgede v laastudega] katta; kruuta mägi, kohe .väega äkki üles minnäʔ järsk mägi, kust on väga äkiline üles minna; sai kruuda mäe ala jõudsin järsu mäe juurde. Vrd pistüline
2. tragi, toimekasnäio olli õks jäl kruuta kudamahe, terräv .langa tegemähe (rahvalaulust) neiu oli tragi kuduma, terane lõnga tegema. Vrd .joutsa, .jõutsa, keerakas, kipõ, käpe, kärmäs, virk


krõuka adj <krõuka, krõukat> kiuslikTepo om .väega krõuka Tepo on väga kiuslik. Vrd krańa, krańanõ, kriuk, krõ̭ima1, krõ̭imanõ, krääga, õuka1


.krüütśkah adv haagissuuŕ tuul´ tulõ, kas akõń om .krüütśkah? tuul tõuseb, kas aken on haagis?. Vrd krambɪh, rambɪh


.krõ̭imõlõma v <.krõ̭imõllaʔ, .krõ̭imõlõ> , .krõimõlõma <.krõimõllaʔ, .krõimõlõ> tigetsema; solvamakõ̭õ̭ .ütles halvastõ, kõ̭õ̭ .krõ̭imõlõs alati ütleb ta halvasti, alati solvab; mis sa tah .krõimõlõdõʔ, kas sa ummõhtõ laheheppa jovvai kõnõldaʔ mis sa siin tigetsed, kas sa ometi sõbralikumalt ei saa rääkida; halvastõ .ütlet, ka śoo om .krõimõlõmine [kui] halvasti ütled, vaat see on solvamine. Vrd krõ̭imɪtõlõma


krõ̭nka s <krõ̭nka, krõ̭nkat> , .krõ̭õ̭nka <.krõ̭õ̭nka, .krõ̭õ̭nkat> savipott, savist piimanõukrõ̭nka om .ahtakanõ pada, kaast ei olõʔ pääl krõnka on ahtakene pott, kaant peal ei ole; krõ̭nkaʔ, savidsõʔ tettüʔ, ar vaabaduʔ savipotid, [need on] savist tehtud, ära glasuuritud; rõõsa piimä pant .hapnõma .krõ̭õ̭nkahe rõõsa piima paned savipotti hapnema


kublɪk1 s <kubligu, kublɪkut> kupits, mulla- v kivihunnik piiritähise alusenakohe piiritulp pandas .sisse, tuu om kublɪk kuhu piiripost sisse pannakse, too on kupits; kubliguʔ ommaʔ üles .pantuʔ kupitsad on üles pandud (valmis tehtud). Vrd kupets1


kubõruisi ~ kubõ.ruisi adv kössis, köökusku om hädäline inemine, kepigaʔ käü, kubõ.ruisi käü, .maaha satas kui on vigane inimene, [siis] käib kepiga, käib köökus, kukub maha. Vrd köödsoh, köödsäh


kudõrm s <kudõrmu, kudõrmut>
1. kudemispaikśoo lumbikõnõ om hüä kunna kudõrm see lombikene on hea konnade kudemispaik. Vrd .koelmu, .koermu
2. konnakudu. Vrd .koelmu, koerm, .koermu, kudu, kunna|lägä, lägä


kuivalik adj <kuivaligu ~ kuivaliku, kuivalikku> kuivetu; kuivapoolneom eloaig .olnuʔ sääne kuivalik miisś ta on olnud eluaeg selline kuivetu mees. Vrd kehnälik, kildanõ, kuiv, .kuivjas, kuivõlik, kõhnalik, root´ka


kullᴜs adj <kulusa, kulusat>
1. folk kuulussuur sai õks küll ilmalõ õnń, kullus täht´ kuningillõ (rahvalaulust) suur sai küll ilmale õnn, kuulus täht kuningaile; ilma veereh õks kõ̭ik´ ommaʔ mino veleʔ, kullus hõ̭im kuniga mõtsah (rahvalaulust) kõik mu vennad on maailma ääres, kuulus hõim kuninga metsas. Vrd .kuulsa
2. folk mõjuv, uhkehüä saasõ õks meil Alegaʔ .sõitaʔ, kullus tullaʔ .umma kodo hea on meil Alega sõita, uhke tulla oma koju; kolmõ- om õks et -kese kulusap, katõkese kallip (rahvalaulust) kolmekesi on uhkem, kahekesi kallim; kooli- ommõ õks meil -majah kullus ollaʔ, hüä saistaʔ suurõh saalih (rahvalaulust) koolimajas on meil uhke olla, hea seista suures saalis
3. folk kenano mõsõ õks ma Kuu kulusast, .arma Kuu .ausast (rahvalaulust) nüüd pesen ma Kuu kenaks, armsa Kuu ausaks
4. folk nobe, kiire.Viskre õks jäl ütel´ veerüsäppä, kolmas poig kulusappa (rahvalaulust) [tormipoeg] Viskre ütles virgemini, kolmas poeg nobedamini


kulõjanõ adj <kulõjatsõ, kulõjast> luitunud, pleekinudtaa otav .rõivatükk´ om .väega ärʔ kulõjatsõs jäänᴜ̈ʔ see odav riideräbal on päris luitunud


kumastuma v <kumastudaʔ, kumastu> , kumastoma P <kumastodaʔ, kumasto> komistamajalg jäi .kuurma kabla .taadõ kinni, kumasto ne sattõ .maalõ P jalg jäi koormaköie taha kinni, komistasin ja kukkusin maha; kaeʔ ette, kumastoguiʔ, .nilbõ om! P vaata ette, ära komista, [tee] on libe!; sinnäʔ silla kottalõ kumastu vanahalva hopõń (muinasjutust) seal silla kohal vanapagana hobune komistas. Vrd kapõrdama, kapõrduma, kapõrdõlõma, kumahtama, kumahtuma, kumaskõlõma, tsummõrduma


kunka adj s <kunka, kunkat> lonkur; lombakastuu om kunka, kua likkas vai .kunkas too on lonkur, kes liipab või lonkab; ütś oll´ pümme, tõõnõ kluhho, kolmas kunka jalagaʔ (rahvalaulust) üks oli pime, teine kurt, kolmas lombaka jalaga. Vrd klõmba, kuka, kunga, kungatś, lombak


kunna|kabi s <kunna|kabja, kunna|.kapja> varsakabi (Caltha palustris) ▪ keväjä om kunna.kapjo kõ̭ik´ kotussõʔ täüś kevadel on varsakapju kõik kohad täis. Vrd kunna|hain, kunna|kapstas


kupel´ s <kupeli, kupelit> , kubel´ P <kubele, kubelet> ristimisvaagenvesi om kupeli seeh, tuu om karranõ kui vanń [ristimis]vesi on ristimisvaagnas, too on plekist nagu vann; kubel´ om tuu annoḿ, koh .latse ristɪtäs P ristimisvaagen on too nõu, kus lapsi ristitakse


kuran s <kurana, kuranat> kalkunkuranil om tiba nõ̭na otsah, nigu nahk om pääl vasaral kalkunitel on lott nina otsas, nagu nahk oleks nokal peal. Vrd kalkun, kul´o1


kurnik s <kurniga, kurnigat> / <kurnigu, kurnigut> munakookviiäs õgalõ ütele .kosti: pätś .saia ja .võidu .taldrigutäüś vai munakoogiʔ vai kurnigaʔ igale ühele viiakse külakosti: saiapäts ja taldrikutäis võid või munakoogid ehk kurnikad; klopɪtas muna, vähä .pärmi ja .piimä, veid´o .sukrut ka, kellel om, jahu kaʔ, ja saa kurnik klopitakse muna, väheke pärmi ja piima, natuke suhkrut ka, kellel on, jahu ka, ja tuleb munakook. Vrd .kuurnik, muna|kuuk´


kurõ|hain s <kurõ|haina, kurõ|.haina>
1. mõru kirburohi (Polygonum) ▪ kurõhain om ütś .väega mõro hain, taa om ütś mürk´hain mõru kirburohi on üks väga mõru taim, see on üks mürgine taim. Vrd kurõ|põlv́
2. harilik kurekael (Erodium) ▪ kurõhainal ommavaʔ roosaʔ .häärmeʔ kurekaelal on roosad õied. Vrd kurõnokk´


kusla|puinõ adj <kusla|.puidsõ, kusla|puist> kuslapuust (tehtud)taa om kuslapuinõ suga, .väega .nilbõ suga see on kuslapuust tehtud suga, väga libe suga; .kirvõ ommaʔ õks näil .kuudaʔ kusla.puidsõʔ, sae varrõʔ sara.puidsõʔ (rahvalaulust) kirvevarred on neil kuslapuust, sae käepidemed sarapuust


.kutja s <.kutja, .kutjat> kutjaa, tavanditoit matusel ja surnute mälestamiselpääsüük´ .pomkide ja matᴜstõ .aigu om .kiisla, .kutja ja munaʔ peamine toit mälestuspühade ja matuste ajal on kaerakile, kutjaa ja munad; .kutja tetti miileemest ja keedeti .herneʔ .sisse kutjaa tehti meeleemest ja [sinna] keedeti herned [eraldi] sisse; meil pandasõʔ makõʔ .herneʔ .kutja .sisse, ku .kuulja om meil pannakse magusad herned kutjaa sisse, kui surnu on [majas]; .kutjat ka tsilgatas .kääpä pääle kutjaad ka tilgutatakse hauakääpa peale; kõ̭kõ edimält .võete .kutjat, papṕ kõ̭kõ inne, sõ̭s rahvaś, tuud serbätäs kolm .vuuri P esmalt võeti kutjaad, papp kõige enne, siis rahvas, toda rüübatakse kolm korda


kutsung s <kutsungu, kutsungut> , kutsunǵ <kutsungi, kutsungit> kutse; kutsuminekas saʔ mu kutsungu joʔ kätte saiʔ? kas sa said mu kutse juba kätte?; ega talo om ütś kutsung iga talu tähendab üht [pulma] kutsumist; aitümma, olkõ .terveh, kallɪs kolmõst kutsungista (rahvalaulust) aitäh, olge terved, kallid, kolm korda kutsumast. Vrd kutsõh


kuusi|poodi adv kuuele poole; kuuel poolkaivo käüse mul valdas viuh-vauh, kaivo kuuk kuusipoodi (rahvalaulust) kaevuvinn käib mul viu ja vops, kaevukook kuuele poole; tiigih om õks et .kunnõ kuuśkümmend, kunna kudu kuusipoodi (rahvalaulust) tiigis on konni kuuskümmend, konnakudu kuuel pool. Vrd kuusi|pooli


kõbahuma2 v <kõbahudaʔ, (ta) kõbahus> , kõvahuma <kõvahudaʔ, (ta) kõvahus> , kõvahoma <kõvahodaʔ, (ta) kõvahos> (kõvaks) külmuma, kõvaks tõmbuma, kõvastumamaa om arʔ kõbahunᴜʔ maa on külmunud


kõbahutma1 v <kõbahuttaʔ, kõbahuda ~ kõbahuta> kõbistama; koputamakõbahudaʔ kundsagaʔ, kas iäkõrd om kõva kopsa kontsaga, kas jääkord on kõva. Vrd kõbɪstama


kõdriva adj <kõdriva, kõdrivat> kaunarohke; kauntega.veiga ommaʔ timahavva kõdrivaʔ .herneʔ, pall´o .kõtru om varrõ küleh tänavu on väga kaunarohke hernes, palju kaunu varre küljes. Vrd kõdrulinõ, kõdrunõ, kõdõ̭rva


kõivo|tohk s <kõivo|toho, kõivo|.tohko> kasetohtkõivotohk om hää tulõ alostuś kasetoht on hea tulehakatis. Vrd kõotohk


.kõlbmaldaʔ indekl adj kõlbmatu, sobimatu; kõlvatukavvõst õks tuvvas ja .tuuge vesi om halv ja joogɪst .kõlbmaldaʔ P kaugelt ikka tuuakse [joogivett], aga toogi vesi on halb ja joogiks kõlbmatu; .kõlbmaldaʔ, tuu om üle käe .lännᴜ̈ʔ, .raisku .lännᴜ̈ʔ, hoolõdu kõlvatu, too on ülekäte läinud [inimene], raisku läinud, hooletu. Vrd .kõlbamadaʔ, kõlbuldaʔ


kõlbuldaʔ indekl adj kõlbmatu, mittevajalikullɪkõnõ om, mõistai muud varastaʔ kaʔ ku kõlbuldaʔ .kraami lollike ta on, ei oska varastada ka muud kui kõlbmatut kraami. Vrd .kõlbamadaʔ, .kõlbmaldaʔ


.kõlbuma v <.kõlbudaʔ, (ta) .kõlbus> kõlbama.naasli õ̭ks om .tsuugõ parandaʔ ni .naasli .kõ̭iki .kõlbus naaskel on ikka pastlate parandamiseks ning naaskel kõlbab igale poole; sant´ ni sant´, kas tuu inäp kohegi .kõlbus sant mis sant, kas too enam kuhugi kõlbabki; sedäks vaia .uhkõlõ, sedäks .kõlbu .korgõlõ (rahvalaulust) seda ikka vaja uhkele, see ikka kõlbas kõrgele (tähtsale). Vrd .kõlbama, .sündümä


kõlla|lill´ s <kõlla|lilli, kõlla|.lilli> tulikas (Ranunculus) ▪ kaŕamaa pääl om pall´o kõlla.lilli, lehmäʔ noid süüüiʔ karjamaal kasvab palju tulikaid, lehmad neid ei söö. Vrd narɪtshain, tuli|lill´


kõrbahutma v <kõrbahuttaʔ, kõrbahuda ~ kõrbahuta> kõrvetamapada om tulinõ, kõrbahutkuiʔ umma kätt arʔ! pada on tuline, ära oma kätt ära kõrveta!. Vrd kõrahutma, palotama


kõrgõ|luu s <kõrgõ|luu, kõrgõ|luud> kõhr, krõmpsluukõri om sääne kõrgõluust kõri on selline kõhrest. Vrd kõrk


.kõrkõlõma v <.kõrkõllaʔ, .kõrkõlõ> uhkustama, suurustamatimä om .väega kõrk´, .uhkõllõs ja .kõrkõllõs tema on väga kõrk, uhkeldab ja suurustab; mis sa .uhkõllõt ja .kõrkõllõt, ku sul midä olõi mis sa uhkeldad ja suurustad, kui sul [endal] midagi ei ole. Vrd kikestämä, kikɪtelemä, kikɪtämä, kikkelemä, kõrgɪskõlõma, kõrgɪstama, kõrgɪstõlõma, lehähelemä


kõrotus s <kõrotusõ, kõrotust> jääkord v -kihtiä kõrotus om jäänᴜ̈ʔ, vesi om alt kuionuʔ ärʔ jääkord on jäänud, vesi on alt ära kuivanud; kõrotus lätt purust, kõrotusõ pääle tohii minnäʔ jääkord läheb puruks, jääkorra peale ei tohi minna. Vrd iäkorrõ


käbroh adv kortsus, krimpsusots om käbroh otsaesine on kortsus. Vrd kibrah, kobrah, käbräh, kärdsoh, kärsäh, köbroh, kördɪh, kördsoh, russɪh


käkɪh adv peidus; peidetudtuu om käkɪh, .lõpnuʔ kui tina .tuhka too on peidus, kadunud nagu tina tuhka. Vrd käkᴜ̈ssih, käkᴜ̈ssil


käkᴜ̈ssih, käkᴜ̈sseh P adv peidusnõid om suurõh mõtsah .kohki käkᴜ̈ssih ja tulõi nal´alt säält .vällä (muinasjutust) nõid on kuskil suures metsas peidus ega tule sealt naljalt välja; .mõrśa käkke .hindä arʔ, oll´ kõrrakõsõ käkᴜ̈sseh ni kaess, kuis ütś susi tulõ (muinasjutust) mõrsja peitis enda ära, oli pisut aega peidus ja [siis] vaatab, et üks hunt tuleb; tuu käve siih käküssih, vaŕoh verevalangut (rahvalaulust) too oli siin peidus, [oli] verevalamise eest varjul; suiʔ iks sa pää sullusih, kängiʔ jalaʔ käküssih (rahvalaulust) kammi juuksed suluksis (sulu taga), kängitse jalad peidus olles. Vrd käkɪh, käkᴜ̈ssil


.kärk´nä s <.kärk´nä, .kärk´nät>
1. kärgatus, paugatus; paukuminetimä kolahutas voori, timä kolahut´ .kümnit .kärk´nit ta ei müristanud [ühe] korra, ta müristas kümnete kärgatustega; käuguuiʔ sa .kärk´nägaʔ, pangui .ussi .pauknagaʔ (rahvalaulust) ära sa käi kärkides, ära sule uksi paugutades
2. kärkiminesääl om .kärk´nä tuu tülü pääl seal on kärkimist tolle tüli ajal


kärmästüś s <kärmästüse, kärmästüist> kärmus, väledus, nobedusśool mehel om kärmästüist sellel mehel on kärmust; kärmästüś om tuu, et tüüd tä tege ruttu kärmus on see, et ta teeb tööd ruttu. Vrd .kärmüs


kärp|hain s <kärp|haina, kärp|.haina> osi (Equisetum) ▪ kärphainal om tilk keväjält otsah osjal on kevadel urb (eospea) otsas; kärphainaʔ kasusõʔ aiah ni põllu pääl osjad kasvavad aias ja põllul; kärp.haina mi kaki .tsiolõ süvväʔ osje me katkusime sigadele söögiks. Vrd kuusɪk|hain, osi


.kärṕmä v <.kärpiʔ, kärbi> / <.kärpeʔ, kärbi P>
1. õhemaks taguma, õhendades teritamakirvõst kärbɪtäs, ku padi om, vii sepä kätte, lasõ .kärpiʔ kirvest taotakse õhemaks, kui [kirvetera] on paks, viin sepa kätte, lasen teritada; sai taad .rauda kärbɪtüs külʔ sai seda rauda õhemaks küll taotud
2. peksma, löömama su kärbi vitsagaʔ, ku sa kullõi sõ̭nna ma annan sulle vitsa , kui sa sõna ei kuula; tä mu kihhä .kärpe, õt ma püüsüüs paigah aga ta mu keret nüpeldas, et ma ei püsinud paigal; .piidsol pessi, roosal ropsõ, ärä ma kärbe .kämbelellä (rahvalaulust) piitsadega peksin, roosaga ropsisin, lõpuks lõin [veel] kämblaga. Vrd klobima, kludima, .klähḿmä, .kohmama, .kärpämä, .mütmä, virotama


kärsij adj <kärsijä, kärsijät> kannatliktuu om kärsij ineminõ, lasõi juttu .vällä too on kannatlik inimene, ei räägi [kuuldud] juttu edasi. Vrd kannahaja, kannahtlik


kärsäk s <kärsäku, kärsäkut>
1. sigasusi kõnõl´: .kündlekuuh om ilm kui kuld, tii kui laud, kästäi kärsäkit, lähetätäi lülläkit (muinasjutust) hunt rääkinud: veebruaris on ilm kui kuld, tee [sile] kui laud, ei kästa sigu [õue] ega saadeta lambaid [välja]. Vrd kärsälinõ, tsiga
2. piltl kärssninatsiga vai määne ineminõ om kärsäk, kärsäh om nõ̭na siga või mõni inimene on kärssnina, nina on kirtsus


kärä|raig s <kärä|raia ~ kärä|raja, kärä|.raiga> nahahaigus (kärntõbi vms)kässi pääl ommaʔ kärärajaʔ, tuu käsi om kõ̭õ̭ kahrõh, .lahkõs põvvagaʔ purus [kui] käte peal on kärnad, siis see käsi on alati kare, kuivaga [nahk] lõheneb


.käändlikanõ adj <.käändlikatsõ, .käändlikast> käänulineuja om vingõŕ-vangõŕ, kõ̭ik´ .käändlikanõ oja voolab vinka-vonka, on üleni käänuline. Vrd käärolinõ, kääronõ, käärälinõ


.käändüś s <.käändüse, .käändüist> käänak, kurvsääl om tuu .käändüse kotᴜs seal on too käänaku koht. Vrd kiird, käänd, kääneh, käänähüs, käänäk, käänäng, käänätüs, käärd


kääni|meres s <kääni|merese, kääni|merest> keerdnoot, noodakujuline pärata võrkkäänimerese ütś ots om loodsigo küleh keerdnooda üks ots on lootsiku küljes; talvõl .püüdväʔ käänimerestegaʔ talvel püütakse keerdnootadega


käänähümä v <käänähüdäʔ, (ta) käänähüs> , käänähtümä <käänähtüdäʔ, käänähtü>
1. käändumakurvaks paigalõ panõhtu, kurva siin istõlõ käänähtü (rahvalaulust) kurvana jäin ma paigale pidama, kurvana siin käändusin istuma
2. (välja) väänama, väändumaku kohe läät, käänähhüs .veit´kese ni .arki nisõldus kui lähed kuhugi, [jalg] väändub veidi ja nikastubki; soonõʔ arʔ käänähhüseʔ vai mis tuu om sooned väänduvad või mis too on (või kuidas seda öelda). Vrd .käändümä


käänäṕ s <käänäbi, käänäpit>
1. hrv varga peiduurgas, peidukohtvarastõt kraaḿ om .noihhi käänäpihe käkɪt varastatud kraam on nondesse peidukohtadesse peidetud
2. hrv riugas.vargal ommaʔ kõ̭ik´ käänäbiʔ .selgeʔ vargal on kõik riukad teada


körbähüs s <körbähüse, körbähüst> , körbähüś <körbähüse, körbähüist> rüübe; taarist v muust vedelikust lisanditega leivakõrvanevot śoo olᴜʔ om hüä körbähüs vaat see õlu on hea rüübe; kohopiimävesi om kõ̭kõ pareb körbähüs kohupiimavesi on kõige parem leivakõrvane; ridasuulliiḿ om süänd piti körbähüś musta rõikaga [taarist valmistatud] soolleem on meelepärane leivakõrvane. Vrd körbätüs, serbähüs, serbätüs


kühmätsilleʔ adv küüruskäve kühmätsilleʔ käis küürus; köödsoh om vai kühmätsilleʔ [ta] on kõveras või küürus. Vrd korboh, köödsoh, köödsäh, köödsäkuh, kööräh, kühmäh, kühoh, küüroh


künnütelemä v <künnütelläʔ, künnütele> , küünᴜ̈telemä <küünᴜ̈telläʔ, küünᴜ̈tele>
1. küünitamakünnüteli kabo .kaema, miä tulõh om sällüle, pahepooli palaval (rahvalaulust) küünitas neiu vaatama, mis on tules selili, pahupidi põleval [lõkkel]; küünütelgeʔ küsümähe, mille mi siiä tulli, mille mi vell´o siiä .veerü (rahvalaulust) küünitage küsima, miks me siia tulime, miks me noormees siia veeres. Vrd künnähütmä, künnütämä
2. folk välja sirutamakui sa õks ka elät, lättekene, perve küleh künnütellet (rahvalaulust) kuidas sa ka elad, lättekene, perve küljes end sirutad; küünütelli, painutõlli, küünüs kätte leemeleht´, painus kätte aupapõŕ (rahvalaulust) sirutas, painutas, ei küündinud kätte lemmeleht, ei paindunud kätte aupaber


kõ̭õ̭l´ s <kõõli, .kõ̭õ̭li> jõhvist õngenöörkõ̭õ̭l´ om .valgõst hobõsõ hannast tett õngenöör on hobuse valgest sabajõhvist tehtud. Vrd kõõlᴜs


laaba I adj s <laaba, laabat> nõrk, jõuetumõ̭ni inemine om sääne laaba, jõvvai tüüd tetäʔ mõni inimene on selline jõuetu, ei jaksa tööd teha; ütś miisś tekk´ .aida, .veiga oll´ laaba aiakõnõ, köüt´ .olgegaʔ kinniʔ üks mees tegi aeda, see oli väga nõrk (vilets) aiakene, sidus [latid] õlgedega kinni. Vrd kehv, kõhn


.laabu adv laokile, lohakile.laabu om jäänᴜ̈ʔ tüü töö on lohakile jäänud; maja lätt .laabu, vaja kohendaʔ maja jääb laokile, vaja kohendada; .tütrik om .laabu lännᴜ̈ʔ piltl tütarlaps on ülekäte läinud. Vrd .käetühe, laabakilõ


laadɪtama v <laadɪtaʔ ~ laadɪtadaʔ, laadida ~ laadɪta> , .laetama <.laetadaʔ, .laeta>
1. korraldama, valmis seadma; valmistamaku .keŕkost kodo tuldas, om kodo.rahval joʔ laud laadɪtõt kui kirikust koju tullakse, on kodurahval juba laud kaetud; latsõ.rist´misõ hummogu nakas pernaane jo hummogu .varra laadɪtama ristsete hommikul hakkab perenaine juba hommikul vara toimetama; puid õks lahutas, ko .kuulja kotoh, vet puhetõ aost vaja .süüke laadɪtadaʔ P puid ikka lõhutakse, isegi kui surnu [veel] kodus on, peiede ajaks on ometi tarvis toite valmistada; õks .huupe mütetäi ja tetäi määnestke tüüd, muud ko .puhtet .laetadas P huupi ikka ei mütata ega tehta mingisugust muud tööd, [sellal] kui matuseid korraldatakse; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu suurult, sis sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole sa juba valmis mulle selga hüppama!; rutto õks sis söögiʔ .säetiväʔ, .rutto lavvaʔ laaditivaʔ (rahvalaulust) ruttu siis söögid seati, ruttu lauad kaeti; naane läpei illo ehitädäʔ, läpei .laulu laaditadaʔ (rahvalaulust) naine ei läbe rõõmu valmistada, ei malda laulu luua. Vrd laadɪtõlõma, .säädlemä, .säädmä
2. asutama; teele asumameheesä pand´ hobõsõ ette ja laadɪt´ Suurõjärve mano minemä, kallo .otśma meheisa pani hobuse ette ja asutas Suurjärve äärde minema, kalu tooma; laadɪtivaʔ laulatama minemä seadsid end laulatama minema; miiʔ laadida pakko minnäʔ Petserehe me asutame Petserisse pakku minema; mineʔ kodo, laadidaʔ .mõtsa minemä, a .minkuiʔ .mõtsa, mineʔ tarõ pääle (muinasjutust) mine koju, tee, nagu asutaksid metsa minema, aga metsa ära mine, mine pööningule. Vrd .eht´mä


laadśo s <laadśo, laadśot> lohmardtõõnõ om laja kihägaʔ, suurõ sammugaʔ, üldäs laadśo teine on laia kehaga, pika sammuga, öeldakse lohmard


laadun s <laaduna, laadunat> , laadon <laadona, laadonat> viirukkivoda .karpi .panti laadunat ja .kündlit ikoonikapi sahtlisse pandi viirukit ja küünlaid; lätt ilosahe jumala.pallus ja laadona luht´ kõ̭ik´ sääl jumalateenistus edeneb kenasti ja viirukilõhn ja kõik on seal; tubak om vanakuŕa laadon tubakas on vanakurja viiruk; sann om õks kütet .kündlist, lõõnah last om laadonast (rahvalaulust) saun on köetud küünaldega, leili on visatud viirukiga. Vrd laadan


laapa1 s <laapa, laapat>
1. ujulesthani laapaʔ ommaʔ magusaʔ hane ujulestad on maitsvad; luigal ommaʔ mustaʔ laapaʔ luigel on mustad ujulestad; järveh õks nä hinnäst hel´otasõʔ, .laskvaʔ lakk´a ummi .laapo (rahvalaulust) järves nad (konnad) ennast hõljutavad, oma lestad laiali ajavad
2. ankruharuom üte laapagaʔ, om katõ laapagaʔ jaakarit, om kuvvõ laapagaʔ kaʔ on ühe haruga, on kahe haruga ankruid, on kuue haruga ka


laapa2 adj s <.laapa, laapat> korratu; lohakas (inimene)laapa inemine om sääne vetel´ ja kõrraldaʔ lohakas inimene on selline lodev ja korratu; käüse kui laapa, .rõivaʔ .riste säläh, suu ammulõ P käib kui lohakas [inimene], riided risti seljas, suu ammuli. Vrd laapanõ, labõra, laoss2, lohak, lopak, robi2, ropak, ropakunõ


laapa|jalg s <laapa|jala, laapa|.jalga> lestjalg, ujulestaga jalglaapajalal om .varbidõ .vaihõl nahk lestjalal on varvaste vahel nahk


laapanõ adj <laapadsõ, laapast> räpane, mustkagoh om .lakmaldaʔ vasɪk, üldäs jäl, ko kiä om .veiga laapanõ vaat kus on lakkumata vasikas, öeldakse jälle, kui keegi on väga räpane; kui lehmä sitt, ko kiä om .veiga laapanõ inemine justkui lehma sitt [öeldakse], kui keegi on väga räpane inimene. Vrd kasimaldaʔ, laapa2, robi2, ropak, ropakunõ


laapśo s <laapśo, laapśot> lohmakalt riides inimenelaapśo om sääne, kel .rõivaʔ .veigaʔ andśakuhe säläh laapso on selline, kel rõivad näotult seljas. Vrd hiibak, hilbak, laoss2, närdsak, räämäsk´, trääpõsnik


laasõri|päiv s <laasõri|päävä, laasõri|.päivä> , laasõr|päiv <laasõr|päävä, laasõr|.päivä> laasaripäev, palmipuudepüha laupäevlaasõrpäiv om .urbõpäävä puul´päävä, tuud ka õks vanast .peeti laasaripäev on palmipuudepüha laupäeval, toda ka vanasti ikka peeti


labõra adj s <labõra, labõrat>
1. lohakasom kokoś ineminõ, olõõi labõra ta on korralik inimene, ei ole lohakas. Vrd laapa2, lohak, robi2, ropak, ropakunõ
2. lööberdis, kooberdissa käüt kui labõra sa käid nagu mõni lööberdis; śoo lehm om kui labõra see lehm on nagu komberdis. Vrd laapa2, lopak


labõrits s <labõritsa, labõ.ritsa> lauritsapäev, 10. VIII / 23. VIIIku labõritsa om pall´o verevit pihlapuu.marju, saa sügüse pall´o tulõ.kaihha kui lauritsapäeval on palju punaseid pihlapuumarju, tuleb sügisel palju tulekahjusid


ladrask´ s <ladraski, ladraskit> laterdaja, lobasuu.sääntsit ladraskit kõ̭ik´ ilm täüś selliseid lobasuid on terve ilm täis; om sääne ladrask´ õ̭nnõ ta kohe on selline lobiseja. Vrd apat´, haipa, hauśa, keelelapɪts, labask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, lõkatś, porgataja, porgatś, tśarta


lago1 s <lao, lako> lakk; rehepealnemi rehel om suuŕ lago, sinnä mahas pall´o .olgi meie rehel on suur rehepealne, sinna mahub palju õlgi


lagõhus s <lagõhusõ, lagõhust> lagedustaah om nii pall´o puid .maaha .võetuʔ, et õ̭nnõ lagõhus siin on nii palju puid maha võetud, et ainult lage maa [järel]. Vrd lakõ


lainalinõ adj s <lainalitsõ, lainalist>
1. folk leinaline, leinajatarõ .jäie .täüsi .vaesit, lavvaʔ .täüsi lainalitsi (rahvalaulust) tare jäi täis vaeseid, lauad [jäid] täis leinalisi. Vrd leinaline
2. kurbselle timä om lainaline, et täl olõi .rõ̭õ̭mu sellepärast ta on kurb, et tal ei ole [enam] rõõmu; mille .kundu kurvalinõ, mille .laani lainalinõ (rahvalaulust) miks on mets kurvameelne, miks on laas leinast kantud. Vrd kaiholinõ, kah´olinõ, kurvaline, leinaline


laiult ~ .laiult adv laiuselt.müürü om katõ .arssina laiult müüri on [laotud] kahe arssina laiuselt; .pindrit ajaʔ tarõ .laiult peenraid ajan tare laiuselt. Vrd .laitu


.lamba|kiil´ s <.lamba|keele, .lamba|kiilt> piltl lobamokkkes väega pall´o kõ̭nõlõs, tuu om .lambakiil´ kes väga palju räägib, on lobamokk. Vrd apat´, haipa, keelelapɪts, labask´, ladrask´, lobask´, lobisuu, loro|pää, lõkatś, lõust´, porgataja, porgatś, tśarta


.lamba|tsirk s <.lamba|tsirgu, .lamba|.tsirku> / <.lamba|tsirgu, .lamba|.tsirko P> lambahänilane (Motacilla flava) ▪ .lambatsirk om sääne vahanõ tsirgᴜkõnõ mõtsah, kotoh õ̭ks eläs vähä lambahänilane on selline kollane linnukene metsas, maja lähedal elab ta harva; .lambatsirk om .kerge .kargama kui .varblanõ lambahänilane on sama kerge hüplema nagu varblane


.laokõllaʔ adv laokil; laokile; laialivot, tulõdõʔ nurmõst kodo, pilludõʔ rihäʔ moro pääle, vikahtiʔ moro pääle, ni om kraaḿ .laokõllaʔ vaat, tuled põllult koju, viskad rehad õue peale, vikatid õue peale ja on[gi] asjad laokil; hiusś om viil vallalõ, pää sugimaldaʔ, kõ̭ik´ .laokõllaʔ juuksed on veel lahti, pea kammimata, kõik on laokil; kakk´ kirä säälsamah purus ja pill´ .paprõpalakiʔ vii pääle .laokõllaʔ (muinasjutust) kiskus kirja sealsamas puruks ja pildus paberitükidki vette laiali; tüüd õks vaja kohendaʔ, tüü om .laokõllaʔ tööd on ikka tarvis koomale tõmmata, töö on laokil; mõnõl ommaʔ mõttõʔ .laokõllaʔ mõnel on mõtted laokil. Vrd lohakõllaʔ


lappõ|liha s <lappõ|liha, lappõ|lihha> sea küljelihatsia liha om .kõrdlikanõ, kõrd .valgõt, kõrd verevät tuu lappõliha siseh sealiha on kihiline (läbikasvanud), kiht valget (pekki), kiht punast (taid) tolle küljeliha sees. Vrd lapõh


ledenka s <ledenka, ledenkat> , ledeńka <ledeńka, ledeńkat>
1. kelk, milleks on jäätükk, jäätunud mätas, lehmasõnnik vmssuumättäst tetäs ledenka, .raotas tśomp .sisse, kohe pääle istᴜt, ja perä valõtas .viigaʔ, külmätäs ärʔ soomättast tehakse kelk, raiutakse lohk sisse, kuhu peale istud ja põhi valatakse veega üle, lastakse ära külmuda; lehmä sitast ka tetäs ledeńka, külmätäs ärʔ, paraś perset .sisse .pandaʔ lehmasitast tehakse ka kelku, [sital] lastakse ära külmuda, hea perset sisse panna; mägi oll´ ar .iätet, sis ledeńka juusk´ .höste, oll´ sääne külmetet iä tükk´ mägi oli jäätunud, siis kelk libises hästi, oli selline külmutatud jäätükk
2. palgikelk, päraregiledenka ja perä.riikene, asi om ütś, käu mitu nimme ledenka ja päraregi, asi on üks, [selle kohta] käib mitu nime. Vrd perä|regi


ledeńkas s <ledeńka, ledeńkat> adratald, laudalus adra põllule viimiseks.ütleʔ pago vai ledeńkas, tuu ütś kõ̭ik´ ütle pago või ledenkas, see on üks ja seesama; panõʔ ledeńkas ala, .kavvõ om minnäʔ pane adratald alla, kaugele [põllule] on minna. Vrd nedel´kas, pago1


leelotaja s <leelotaja, leelotajat> leelode esitaja, rahvalaulikLinna Okse om suuŕ leelotaja, katś .eepostki .laulnᴜʔ Okse (Ksenia) Linna on suur rahvalaulik, kaks eepostki laulnud; Petseri Haridusseltś and´ pidokingitüses neläle suurõmballõ leelotajalõ: Hilana Taarkalõ, Martini Iŕolõ, Miku Odele ja Ul´kalõ, egalõ ütele viiś tuhat .marka Petseri Haridusselts andis pidukingituseks neljale suuremale rahvalaulikule: Hilana Taarkale, Martini Irole, Miku Odele ja Ulkale (Uljana Raudhein), igaühele viis tuhat marka; olõ noorik nal´alinõ, linik´pää leelotaja (rahvalaulust) olen noorik naljaline, linikpea leelotaja (äsja abiellunud naisest)


lehmä|kiil´ s <lehmä|keele, lehmä|kiilt> piltl huulelakkujamõ̭ni kõ̭nõlõs, lakk mokkõ, tuu om lehmäkiil´, käüse kiil´ ütest nõ̭na.sõ̭õ̭rmõst .tõistõ mõni räägib, lakub huuli, see on lehmakeel, [tal] keel käib ühest ninasõõrmest teise


lelotama v <lelotaʔ, leloda> / <lelotadaʔ, lelota> lelotama, (rukki)lõikuslaulu laulmaüldäs viil, et patt om lelotadaʔ, et vanapatu imäl oll´ Lelo nimi öeldakse veel, et patt on lelotada, et vanakurja ema nimi oli Lelo; mi õks ko vanast lelotemeʔ, sis kõ̭gõ iks .ütleme: näioʔ noorõʔ P alati, kui me vanasti lelotasime, siis ütlesime ikka [refräänis]: neiud noored. Vrd leelotama, leelotõlõma


leppümä v <leppüdäʔ, lepü> rahunema, leebuma; pehmenemani kuningas leppü ka viil är (muinasjutust) ning kuningas muutus ka veel leebeks; mi olõ lepo suku, vohopaadsa painatuist, lepo om hüä leppümä, vohopaats .painuma (rahvalaulust) me oleme lepa sugu, paakspuu hõimust, lepp on hea leebuma, paakspuu painduma. Vrd .miildümä2, reevähtümä


lesnäk s <lesnägo ~ lesnäko, lesnäkot> / <lesnägu, lesnäkut> kalmus (Acorus calamus) ▪ sis ei jääʔ .kirpa, ku lesnäk om põrmadu pääl siis kaovad kirbud [majast], kui kalmused on põrandal; mää kotusõ pääl kasusõʔ lesnägoʔ mäda (soise) koha peal kasvavad kalmused; kae, tah lesnäkoh vanapatt istᴜs, lesnägo puhmu all istᴜs, jermol´ üsäh (muinasjutust) vaatan, siin kalmuses istub vanapagan, istub kalmusepuhma all, lõõtspill süles. Vrd kalmᴜs


ligitsillaʔ, ligitsülläʔ, ligitsõllaʔ adv ligidal, läheduses; ligidale, lähedusse.tarrõ tuuʔ õks sa .valgõ vasśonka, leevämõhk ligitsilla (rahvalaulust) too sa tuppa valge leivaastja, leivaküna ligidale; siin ommaʔ all mahlakõivoʔ, ligitsilla lepäpakuʔ (rahvalaulust) siin all on mahlakased, [siin] läheduses lepapakud; lääme õks kui kuusõ tuŕo pääle, lepäpuu ligitsüllä (rahvalaulust) kui läheme kuuse turja peale, lepapuu ligidale; pikk´ olõ õks ma, läteʔ, perve küleh, .valgõ liiva ligitsüllä (rahvalaulust) pikk ma olen, allikas, kalda küljel, valge liiva ligidal; sääl om õks jo kuul .lähkopah, tuu liin ligitsõlla (rahvalaulust) seal on surm lähemal, too linn ligidal. Vrd ligi, ligitsih, .lähkeseh, .lähkoh, lähkokõsõh


liha|süük´ s <liha|söögi, liha|.süüki> / <liha|söögi, liha|.süüke> suure paastu eelne aeg (kui võis veel liha süüa).talsipühi paast om, sis tulõ lihasüük´, .tütrigᴜʔ lääväʔ kohegi mäe pääle, .laulvaʔ maaselitsa nädäli [enne] on jõulueelne paast, siis tuleb kevadise suure paastu eelne aeg, tüdrukud lähevad kusagile mäele, laulavad võinädalal; lihasöögi aig om talsipühist maasenitsani paastueelne aeg on jõulust võinädalani; võti naase lihasöögi .aigu võtsin naise enne kevadist suurt paastu; imäkene nakaś põdõma ne pääle .talsepühi lihasöögɪh .arke .kuuli P emakene hakkas põdema ning surigi ära pärast jõule ja enne paastu; .tütrikᴜʔ käveväʔ lihasöögɪh istõl P neiud käisid kevadise paastu eelsel ajal istjatsetel


liiotama v <liiotaʔ, liioda> liialdama.Paalil om liiotamise muud Paalil on liialdamise mood. Vrd liiotõlõma


loja|päiv s <loja|päävä, loja|.päivä> lujapäev (õigeusklike kiriklik tähtpäev)lojapäiv om pääle jaanipäävä lujapäev on pärast jaanipäeva. Vrd lujapäiv


loodus1 s <loodusõ, loodust> algus, loominelehm om loodusõ pääl lehm on loomisel (tiine)


lopṕ1 s <lopi, loppi> mure, hoolpall´o loppi palju hoolt; sääl om pall´o loppi, vaja .hainu küüssüʔ, vaja .kaaru, õka kotᴜst vaja murõhtaʔ seal on palju muret, vaja heinu küsida, vaja kaeru, iga asja pärast vaja muretseda. Vrd huul´1, murõh


loppõlõma v <loppõllaʔ, (ta) loppõlõs> loksuma, lokslemaedikiä om muna seeh, loppõlõs muna seeh keegi on muna sees, loksleb muna sees; ma aja tuud püttü nii kavva otsõldõ, kooń nakas jo olᴜʔ pütüh loppõlõma (muinasjutust) ma ajan (keerutan) toda pütti nii kaua otseti, kuni õlu hakkab pütis juba loksuma. Vrd loppuma, .lopśma1


lopsinõ adj <lopsidsõ, lopsɪst> lobjakane, väga märglopsinõ ilm .väega, lopsidsõgaʔ tahai .vällägɪʔ minnäʔ väga lobjakane ilm, lobjakase ilmaga ei taha väljagi minna; lumi om nii lopsinõ, ku üle tsuvva veere tulõ vett .sisse lumi on nii märg, et vesi tuleb üle pastla ääre sisse. Vrd lopś2, rässäne, räüsäne, solbinõ


lori1 I s <lori, lorri> võldas (kala) (Cottus gobio) ▪ lorri olõ söönᴜ̈ʔ, hand om peeńokõnõ, a pää om jämme .väega võldast olen söönud, saba on [tal] peenikene, aga pea on väga jäme; lori om .väega ilodu kala, a süvväs võldas on väga inetu kala, aga [teda] süüakse. Vrd lodi2


luhań s <luhani, luhanit> , luhhań <luhana, luhanat> / <luhhane, luhhanet P> kolmjalg, kolme jalaga tõrsluhanihe .panti aganaʔ .sisse, kuum vesi .pääle tõrde pandi aganad sisse, kuum vesi [valati] peale; luhanah om eläjile juuk´ tõrres on loomade jook; kil´oga all oll´ luhań, vesi lätś luhanihe kätepesunõu all oli tõrs, vesi jooksis tõrde; .sisse säiväʔ õks nä .loohvkaʔ luhhaneʔ, kinäʔ kiil´kalavvaʔ (rahvalaulust) sisse seadsid nad sobivad tõrred, kenad kätepesunõu kandvad lauad


luja|päiv s <luja|päävä, luja|.päivä> lujapäev (õigeusklike kiriklik tähtpäev)pääle suvistõpühi tõõsõ nädäli om lujapäiv teisel nädalal peale suvistepühi on lujapäev; .piitre paastᴜh om lujapäiv peetripaastu ajal on lujapäev; lammastõ pühä om lujapäiv lujapäev on lammaste püha; .rohkõp .santõ kah .kohki es näeʔ ku lujapäävä Panǵavitsah rohkem kerjuseid pole kuskil mujal nähtud kui lujapäeval Pankjavitsas. Vrd lojapäiv


.luutus1 s <.luutusõ, .luutust>
1. pesamunajätäʔ .luutus .pessä, muido kana õi nakaʔ inäp .luuma .tuuhu .pessä jäta pesamuna pessa, muidu kana ei hakka enam seal pesal munema; .võtkui .luutust arʔ ära võta pesamuna ära; jätäʔ .luutusõst ka muna jäta üks muna pesamunaks. Vrd loodõh, muna
2. algeütś .väikene kurgi .luutus ka jo om all üks väike kurgialge on juba küljes. Vrd .luudus, luum1


.lõika s <.lõika, .lõikat> , .lõõka <.lõõka, .lõõkat> noodamärk.lõõka om märk´ rovnatamise jaost, et nuut .õiglasõlt käüse lõõka on tähis ühtlustamiseks, et noot ühtlaselt [laiali] käiks. Vrd kolo2


lõkaŕ s <lõkari, lõkarit> loba, naljajuttlõkari pääle om timä miisś loba ajama on ta mees; ajaguiʔ lõkarit ära aja loba; läkɪʔ lõkarit .lüümä! lähme nalja tegema!


lõo|talv́ s <lõo|talvõ, lõo|.talvõ> lõokesetalv, hiline lumesadu kevadelku lummõ satas sis, ku .lõokõsõʔ jo väläh, sis üldäs, et lõotalv́ tull´ kui lund sajab siis, kui lõokesed on juba saabunud, siis öeldakse, et lõokesetalv tuli; lõotalv́ om, ku peräst .talvõ tulõ viil lumi .maaha lõokesetalv on siis, kui pärast talve tuleb veel lumi maha


lõsnak P s <lõsnako, lõsnakot> rohtunud koht järvessääl lõsnakoh om kallo seal järve rohtunud kohas on kalu


lõsᴜh adv peidus, varjuspini om puhmu takah lõsᴜh P koer on põõsa taga peidus


.lähkolt adv lähedaltütś miisś saa, kes lätt liinast .vällä kõrdsi mano ja otś säält .lähkolt üte kivi, mis om õigõ suur (muinasjutust) kord saab üks mees olema, kes läheb linnast välja kõrtsi juurde ja otsib sealt lähedalt [üles] ühe kivi, mis on õige suur. Vrd .lähkesest, .lähkost


.lähkoppa ~ .lähkomba komp adv lähemalekippa mullõ .lähkomba, sis om hüä juttu aiaʔ nihuta [ennast] mulle lähemale, siis on hea juttu ajada; aŕa õks nä lätsiʔ .lähkoppa, virveʔ järve veere mano (rahvalaulust) ära nad läksid lähemale, neiud järve kalda juurde. Vrd järebähe, ligebähe, lähebähe, .lähkombahe


.läühümä v <.läühüdäʔ, (ta) .läühüs> riknema; liisumavesi .läühüs, .kõlbai juvvaʔ vesi rikneb (seistes), ei kõlba [enam] juua; söögeʔ arʔ, ar last .läühüdäʔ sööge ära, [muidu] lasete riknema minna; rasõv om ar .läühhünᴜ̈ʔ rasv on liisunud. Vrd .läühtümä


.lühkäne adj <.lühkäse, .lühkäst> , .lühkene <.lühkese, .lühkest ~ .lühkeist> lühikenejänessil ommaʔ .lühkäseʔ hannaʔ jänestel on lühikesed sabad; no ka õ̭ks om mõ̭nõl jäl liisnalt .lühkeseʔ .rõivaʔ nüüdsel ajal on ikka ka mõnel liiga lühikesed riided; sääl oll´ näid pikke ne .lühkeise, jämmehet ne peeńo.kõise P seal oli neid [inimesi] pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi. Vrd .lühko, lühkokanõ


lülläk s <lülläko, lülläkot> folk lammas, lambukesusi kõnõl´: .kündlekuuh om ilm kui kuld, tii kui laud, kästäi kärsäkit, lähetätä i lülläkit (muinasjutust) hunt rääkinud: veebruaris on ilm kui kuld, tee [sile] kui laud, ei kästa sigu [õues käia], ei saadeta lambaid [välja]. Vrd lälläk


lüngᴜ̈kõllaʔ adv längu; viltutulp om .vaonuʔ lüngᴜ̈kõllaʔ üte küle pääle post on vajunud längu ühe külje peale. Vrd .kruuta, lihvaldõ, .liuhka, .liuhkahe, lokɪkallaʔ, virildõ, virilähe


.lõ̭itka s <.lõ̭itka, .lõ̭itkat> , .lõitka <.lõitka, .lõitkat> sõnniku- v lumetükk v -kamakas, klomphobõsõ jala all om .lõ̭itkaʔ hobuse jala all on [sõnniku]klombid; saapa .kundsõ ala võtt ka .lõ̭itkaʔ, pessä arʔ .lõ̭itkaʔ alt saapakontsade alla võtab ka [lume]klombid, löön klombid alt ära. Vrd klõiss, kunt´2


lõ̭ngahtuma v <lõ̭ngahtudaʔ, (ta) lõ̭ngahtus> , lõngahtuma <lõngahtudaʔ, (ta) lõngahtus>
1. logisemaratta piil´ om ar lõ̭ngahtunᴜʔ joʔ, är om poolõliisi .murdunᴜʔ, lõnkś joʔ vankri peel on logisema hakanud, poolenisti murdunud, loksub juba
2. lõtvumavana titt´ lõ̭ngahtus, noorõl lõ̭ngahtu vana [mehe] peenis lõtvub, noorel ei lõtvu
3. piltl lõppema, surema (loomast)ni .arkiʔ lõngahtu elläi ja lõppeski loom ära. Vrd .lõpma


.lõ̭õ̭hkõ adj <.lõ̭õ̭hkõ, .lõ̭õ̭hkõt> , .lõõhkõ <.lõõhkõ, .lõõhkõt> , .lõihkõ <.lõihkõ, .lõihkõt> lahke; helde.lõihkõ naasõkõnõ, olõi kidsi helde naisekene, ei ole ta kitsi; om nii .lõõhkõ, and´ uma kraami ja varandusõ kõgõ .vällä, no om jäänᴜ̈ʔ .perrä .paljaʔ päkäʔ ta on nii lahke, andis kogu oma kraami ja varanduse ära, nüüd on tühjad pihud järel. Vrd .helde, .heldelinõ, .lahkõ, loohk, .loohvka


.maaŕa|ritk s <.maaŕa|rida, .maaŕa|.ritka> aedmädarõigas (Armoracia rusticana) ▪ paastu jaoh, sis .maaŕa.ritka t´oorkatõdas, valatas .taari .pääle ni süvväs paastu ajal, siis riivitakse mädarõigast, kallatakse taari peale ja süüakse [vedela leivakõrvasena]; .maaŕaritk-sinepit ka tetäs noist .maaŕaridost mädarõikasinepit ka tehakse neist mädarõigastest; maaŕaritk om hüä kühäle, lõigᴜt arʔ, panõt pudõlihe ni valat .viina pääle mädarõigas on hea köha vastu, lõigud tükkideks, paned pudelisse ja kallad viina peale. Vrd ŕoon


maa|.värki adv maakeeli, eesti keelesraak om maa.värki vähk´ raak on maakeeli vähk; maa.värki üldäs hurmatsirk, a vinne .värki um tuu särptitsa (muinasjutust) maakeeles öeldakse hurmatsirk, aga vene keeles on see 'särptitsa' (tulilind)


maǵahus|süük´ s <maǵahus|söögi, maǵahus|.süüki> maius; magustoitnoʔ, näet, tetäseʔ kõ̭ik´ maǵahussöögiʔ nüüdsel ajal, näed, tehakse igasuguseid magustoite; om õks taa mari maǵahussüük´, om upin ulli süük´ (rahvalaulust) on see mari maiusroog, õun on rumalukese (lapse) söök. Vrd maǵahus, magõhus, makõ|süük´


magõhus s <magõhusõ, magõhust> , magõhuś <magõhusõ, magõhuist> maius, maiustus; magusus.perseh magõhhus, seerde .vaihõl serbähhüs? (kanamuna ja lehmäpiim) (mõistatus) perses maiuspala, säärte vahel hea rüübe? (kanamuna ja lehmapiim); kel om magõhuist, tuul om sagõhuist ka (vanasõna) kel on magusust, tol on paksust ka (lipitseva inimese kohta); ime tõi õks sis .mitmõʔ söögiʔ, maama .mitmõʔ magõhusõʔ (rahvalaulust) ema tõi siis mitmed söögid, mamma mitmed maiustused. Vrd maǵahus, maǵahussüük´


makaŕ|päiv s <makaŕ|päävä, makaŕ|.päivä> makaripäev, 25. VII / 7. VIIImakaŕpäiv om .õkva pääle .iljäpäävä makaripäev on kohe peale iljapäeva. Vrd makariapäiv


makavei s <makavei ~ makaveia, makaveid> makaveipäev, 1. VIII / 14. VIIIedimätsel .augustal om makavei, sis alostõdi .tinte püüdäʔ esimesel augustil on makaveipäev, siis hakati tinte püüdma; makaveiah alostas rannah tindikala .püüdmine makaveipäeval hakkab [Peipsi] rannas tindikalapüük


mańahutma v <mańahuttaʔ, mańahuda ~ mańahuta>
1. mainima, nimetamakui mańahudõti, nii tulli tulõma kui mainiti, nii tulin tulema; turak mańahut´ õnnõ: koh mu susi om? (muinasjutust) lollike mainis (küsis) ainult: kus mu hunt on?; Taadsi tahas õks imp targastõ kõnõldaʔ, magõhõhõ mańahuttaʔ (rahvalaulust) Taadsi ei tahtnud enam targasti kõnelda, magusasti (lipitsevalt ) lausuda
2. folk meelitama.joudsõ õks tä pettäʔ uma ese, uma maama mańahutaʔ (rahvalaulust) jõudis ta petta oma isa, oma ema meelitada


mao|nahk P s <mao|naha, mao|.nahka> mäletseja magu meenutav kahekordne kindakirimao.nahka .koete õks katõ värmigaʔ mahulist kirja kooti ikka kahe värviga; mul om viil katś .paare maonahah .kindet mul on veel kaks paari mahulise koekirjaga kindaid


mastõr s <mastõra, mastõrat> , mastõŕ <mastõri, mastõrit> , maastõr <maastõra, maastõrat> , mastõ̭r <mastõ̭ra, mastõ̭rat> , maastõŕ P <maastõre, maastõret> kloostermastõrah om värehti .hoitja, vidä rahvast .uusi pite kloostris on väravavaht, juhib rahvast mööda koopaid (tutvustab Petseri kloostri koopaid); Petserih Kornila ehit´ mastõrat Petseris ehitas kloostrit Kornila; maastõra papõl olõõi lupa naistõrahvast pitäʔ kloostri pappidel ei ole luba naisterahvast pidada (abielluda); mastõ̭rah om pall´o pappõ kloostris on palju pappe (vaimulikke); kõ̭nõldi, õt mastõra oosõʔ lääväʔ Kiiovahe räägiti, et kloostri koopad (maa-alused käigud) lähevad Kiievisse (Kiievini välja); muugaʔ eläseʔ .kambrekaistõ siseh mastõreh mungad elavad kloostris [väikestes] kambrikestes; suuŕpapṕ, timä õks mastõrih om arhimandriit, tema on ikka kloostris; paremb ollaʔ mul liinah lillipuuh, mastõrah maŕapuuh (rahvalaulust) parem mul olla linnas ilupuu, kloostris marjapõõsas. Vrd .maastri || naistõ|.rahva mastõr nunnakloosternaistõ.rahva mastõrast Narva .lähkost käu ütś Jelisarja pühäne mi .kolka Narva lähedalt nunnakloostrist tuuakse [lihavõtete järgseks pühapäevaks] üks Jelisarja ikoon meie kanti


midrosk´ s <midroski, midroskit> , mitrosk´ <mitroski, mitroskit> , miitrosk´ <miitroski, miitroskit> midruskipäev, surnute mälestuspäev; 26. X / 8. XI, suurmärter Dimitriuse mälestuspäevmidroski .aigu .panti .Mokra küläh ka edimätsel pääväl künnel´ palama midruski ajal pandi Mokra külas kohe esimesel päeval küünal põlema; kolm nädälit pääle .mihkli tulõ mitrosk´, hingemälehtüspäiv kolm nädalat peale mihklipäeva tuleb midrusk, surnute mälestuspäev; saagovin om mitroski paastu perämäne päiv saagovin on midruskipaastu viimane päev; miitrosk´ meil .praasnik´ midrusk on meie küla püha. Vrd midroskipäiv


midroski|päiv s <midroski|päävä, midroski|.päivä> midruskipäev, surnute mälestuspäev; 26. X / 8. XI, suurmärter Dimitriuse mälestuspäevmidroskipäiv om pühä .Miitra jaost midruskipäev on püha Miitra mälestuseks. Vrd midrosk´


migula|päiv s <migula|päävä, migula|.päivä>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. Vma olli latś, ku imä vei minno kaʔ migulapäävä .keŕkohe ma olin laps, kui ema viis mind ka nigulapäeval kirikusse; inne migula.päivä .püüti kartohkaʔ arʔ istᴜtaʔ ja .kõikõ .vilja .veit´kese .külbäʔ, sis Mikul õnnɪstas hüvvä .saaki enne nigulapäeva püüti kartulid maha panna ja veidi igast (tera)viljast külvata, siis Mikul õnnistab head saaki; jüripääväst katś nädälit om keväjäne migulapäiv kaks nädalat pärast jüripäeva on kevadine nigulapäev; koh tsässonah Migula .puusli om, sinnäʔ lätt migulapäävä rahvas kokko kus tsässonas (kabelis) on Migula ikoon, sinna läheb nigulapäeval rahvas kokku
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XIItuu om inne migula.päivä poolõh .talsipühi paastuh see on enne nigulapäeva, keset jõulupaastu; Toomasmäel .peetäs .praasnikke migulapääväh talvɪtsõh, meil om Migula tsässon kah Toomasmäel peetakse talvisel nigulapäeval pidu, meil on Migula kabel kah. Vrd mikul´, nigula|päiv, nikul´


miho s <miho, mihho> folk lastek mesilanepeläkui mihho! ära karda mesilast!; kas om miho mettä toonuʔ, vahalanõ vahha toonuʔ? (rahvalaulust) kas on mesilane mett toonud, vahalane (mesilane) vaha toonud?. Vrd mehiläne, mehine2, vahalanõ, vahalind


.miildümä2 v <.miildüdäʔ, .miildü ~ meelü>
1. taltuma, leebuma, rahunemalatś naasś .ikma, ei .miildüʔ inämb .kuigi arʔ laps hakkas nutma, ei rahune enam kuidagi; latś nuutsk´ õnnõ, meelüüiʔ, kõõ nuutsk´ laps aina nuuksub, ei rahune, muudkui nuuksub; säält .miildü näio meelekene, säält süttü .süämekene (rahvalaulust) sellest rahunes neiu meelekene, sellest paranes südamekene. Vrd leppümä
2. vaibuma, kuumust kaotamasann om valmɪs külʔ, a las .veit´kese .miildüs saun on valmis küll, aga las veidike tõmbab (parajaks); panguiʔ viil .leibi .ahjo, ahi om .veiga kuum, las .veit´kese meelᴜ̈s ära pane veel leibu ahju, ahi on väga kuum, las veidi jahtub. Vrd leppümä, .liindümä, reevähtümä


miilostin s <miilostinna, miilos.tinna> almus, armuand; and; heateguüldäs, et kana munal om nellikümmend miilos.tinna öeldakse, et kanamunal on [küljes] nelikümmend andeksandi; miilos.tinna andas sandõlõ almust antakse kerjustele; kui ma õks ka teele luba anna, meehtele miilostinna, määnest õks ti tahat, säänest .võtkõʔ, kuvva .arvat, .astkõʔ mano (rahvalaulust) kui ma teile loa annan, meestele armuanni, millist [neidu] te tahate, selline võtke, kelle valite, astuge juurde; Migulalõ õks sis anna miilos.tinna, .uudsõ.vatska .vaesillõ (rahvalaulust) Migulale annan anni, vaestele uudsekaraskit. Vrd miilost´


mikul´ s <migula, migulat>
1. kevadine nigulapäev, 9. V / 22. Vmikul´ om leeväpühä, and .tervüst ni .leibä nigulapäev on viljapüha, [nigul] annab tervist ja vilja(saaki); migulast ütś päiv vahet, kolmadal pääväl .peetäs räüsä.päivä nigula[päeva]st üks päev vahet, kolmandal päeval peetakse rahepäeva
2. talvine nigulapäev, 6. XII / 19. XIIjuri .sildas, mikul´ .naklas (vanasõna) jüri sillutab, nigul naelutab. Vrd migulapäiv


minev|ajastaganõ adj <minev|ajastagadsõ, minev|ajastagast> , minev|.aestaganõ <minev|.aestagadsõ, minev|.aestagast> läinudaastane, mulluneom viil minevajastagast .leibä jäänᴜ̈ʔ läinudaastast vilja on veel järel. Vrd minev|.aast´aganõ, mullunõ


moodotõlõma v <moodotõllaʔ, moodotõlõ> , moodᴜtõlõma <moodᴜtõllaʔ, moodᴜtõlõ>
1. folk moodustama, vormi andmamano või õks siiä tetäʔ mastõra, mungatarõ moodotõllaʔ (rahvalaulust) siia kõrvale võib teha kloostri, mungatare vormida; .kerge om õks taa keelegaʔ tetäʔ, ummil mokõl moodutõllaʔ (rahvalaulust) kerge on seda keelega teha, oma huultega vormida; tuud eheʔ õks kõik´ hobõst ilosahe, .musta .ruuna moodotõlliʔ (rahvalaulust) toda hobust ehtisid kõik ilusasti, musta ruuna vormisid (rakendasid); anniʔ õks sis suud nä nal´astõ, mokkõ mano moodotõlliʔ (rahvalaulust) suud nad andsid nalja pärast, huuli ligi torutasid
2. folk laulma, rääkimasedä õks ka Karnil kadsatõlli, innemustõ moodotõlli (rahvalaulust) eks Karnil sedagi kõneles, ennemuiste rääkis; sullõ lauli õks ma targa tammõlaulu, mustidsõ moodotõlli (rahvalaulust) sulle ma laulsin targa tammelaulu, muistse [laulu] leelotasin
3. folk liikuma; liigutamahüä om õks sis .marsseʔ mastõrah, päämungõl moodutõllaʔ (rahvalaulust) hea on siis marssida kloostris, peamunkadel liikuda; .väega õks tä .höste väherdelli, moro .pääle moodotõlli (rahvalaulust) väga hästi ta (hobune) väherdas, õue peale pikali heitis; õga valas õks sa rokka ruhe ala, molli ala moodotõllõs (rahvalaulust) ega sa siis valanud rokka küna alla ega heitnud molli alla. Vrd moodotama


moost´ ~ mośte adv võib-olla, ehk, vastmoost´ tah kiräh om võib-olla on [see] siin kirjas; mośte saas vanal hoietus, .pehmehe .peetüs? (rahvalaulust) ehk ei olnud [laps] vanal hoitud, hellasti peetud?. Vrd mast, moośa, moosś, mose


morɪhuma v <morɪhudaʔ, morɪhu> kõhnuma, lahjaks jäämaarʔ morɪhunuʔ om, jovvai .kävvügi ta on [nii] kõhnunud, ei jõua käiagi; iih õks oll´ täl must morihunu, künnütäkk täkerdünü (rahvalaulust) ees oli tal nälginud must [hobune], kängu jäänud künnitäkk; tuu .olle täkk täietet, must ruun morihunu (rahvalaulust) too täkk oli täitanud, must ruun kõhnunud. Vrd kesähümä, .kindsuma, kängehümä, kängähümä, .lõpma, täkerdümä


morɪtama v <morɪtaʔ, morida> näljutama.tütrik morɪtas hinnäst, om .piinükene tüdruk näljutab ennast, on peenike; ma hinnäst morida, tahai sõtta minnäʔ ma näljutan end, ei taha sõjaväkke minna. Vrd murɪtama, .nälǵsütmä, nälgᴜ̈tämä, nälᴜ̈telemä, nälᴜ̈tämä


muhaskõlõma v <muhaskõllaʔ, muhaskõlõ> muhelema; muigama (üleolevalt)irvɪteles ja muhaskõlõs irvitab ja muheleb; muhaskõlõs, salahhuisi naard muheleb, salamisi naerab; sul om iks himo .vasta tõist muhaskõllaʔ, .vasta tõist kriimɪstõ kaiaʔ on sul ikka tahtmine teise üle muiata, teist tigedalt põrnitseda; päiv õks sis naard´, esi ütel´, .muudsa tsõ̭õ̭ŕ muhaskõlli (rahvalaulust) päike naeris, ise ütles, kena ketas muheles; sääl iks hiiro hiidüskelli, .musta hopõń muhaskõlli (rahvalaulust) seal hall hobune kohkus, must hobune hühises; tull´ õks tä .vällä naardõh, moro pääle muhaskõllõh (rahvalaulust) tuli ta välja naerdes, õue peale muheledes


mulganõ adj <mulgadsõ, mulgast> auklik, mulklikvana küpäŕ om mulganõ, karɪʔ ommaʔ arʔ ajanuʔ vana müts on auklik, koidel ära aetud. Vrd .mulklikanõ


munt|kõrra adv mõnikordkurgɪʔ ka .häitseseʔ muntkõrra puustalt kurgid ka õitsevad mõnikord tühja; meil om ka muntkõrra .väega kõhn leib meil on ka mõnikord väga vilets viljasaak. Vrd .harva, mõ̭nõkõrra, mõ̭ntkõrra, tõist|kõrra, .vaihhõl


mustõ|haava ~ mustõ|hava ~ mustõ|havva adv (enne)muiste, ammusel ajalmustõhava, .väega hulga .aigu tagasi, mi esä-esä-esäʔ ollɪʔ mälehtänᴜ̈ʔ muiste, väga kaua aega tagasi, meie isa-isa-isad olid [seda] mäletanud; olõ ma läsk´ mustõhavva, no om jo ütśtõiśkümme .aast´akka tagasi, ko miisś .kuule ma olen ammu lesk, sellest saab juba üksteist aastat tagasi, kui mees suri. Vrd mustõ, mustõl|.aiga, muuhaava, vana|haava


muu|haava, muu|hava, muu|havva adv väga ammu, muistemuuhaava .elli üteh küläh katś talomiist muiste elanud ühes külas kaks talumeest; mustõ vai muuhava, tuu om ütśkõ̭ik´ muiste või väga ammu, see on ükssama; muuhava ollɪʔ ośamaaʔ, ku .minti .osja hulga .rahvagaʔ ennevanasti olid osjamaad, kui mindi osja [korjama] hulga inimestega; oll´ muuhavva üteh paigah kolm .veljä ennemuiste olnud ühes paigas kolm venda. Vrd mustõ, mustõhaava, mustõl|.aiga, vana|haava


mälehämä1 v <mälehtäʔ, mälehä> , mälehtämä1 <mälehtäʔ ~ mälehtädäʔ, mälehtä>
1. mäletamatuust saanɪʔ, ku maʔ mälehtämä .naksi, tuu inemine oll´ kõ̭õ̭ ütś nuuŕ tollest ajast saadik, kui ma mäletama hakkasin, on see inimene kogu aeg sama noor olnud; ma inämb mälehäi tuud ehɪtämist ma enam ei mäleta seda ehitamist; kas saʔ mälehtä eiʔ, ku imä kotɪgaʔ sinno kaŕah üteh kand´? kas sa ei mäleta, kui ema kandis sind kotiga karjas kaasas?. Vrd mälehtelemä, mäletämä
2. mälestamakõ̭gõ õks küdsetäs .vatska, sis viiäs tuud .küllä egalõ talolõ .hinge mälehtädäʔ alati ikka küpsetatakse karaskit, siis viiakse seda küla igasse talusse hingemälestamiseks; õdagu mälehtä ma sugu.laisi ja .armappi õhtul mälestan ma sugulasi ja kõige armsamaid; .puhtillõ tahetas ka .sääntsit ine.miisi, kel .aigu om .kuuljat mälehtäʔ matustele tahetakse ka selliseid inimesi, kellel on aega surnut mälestada; vanast mälehtedi kõõ .kiislagaʔ .hinge vanasti mälestati [kadunukese] hinge alati kaerakilega. Vrd mälehtelemä


määtsɪk s <määtsiga, määtsɪkat ~ .määtsikka> / <määtsigu, määtsɪkut> pall; keraom määtsigagaʔ suuŕ .mässämine palliga on (käib) suur müramine; Miko lätś külä .sisse .mässämä ja naasś tõistõ noortõgaʔ .määtsikka .lüümä Miko läks külla mängima ja hakkas teiste noortega palli lööma; miisś näge, õt ütś kulladsõ kossagaʔ .tütrik mänǵ kulladsõ määtsikugaʔ (muinasjutust) mees näeb, et üks kuldse patsiga tüdruk mängib kuldkeraga. Vrd kummimuna, määts


ńammo adj s <ńammo, ńammot> , nämmo <nämmo, nämmot> (kurt)tumm.Jaaska õi olõ .päivägiʔ koolɪh käunᴜʔ, tä om .täütsä ńammo Jaaska pole päevagi koolis käinud, ta on päris tumm; .Miitra om latsõst .pääle nämmokõnõ Miitra on lapsest saadik tumm; .toetsõ timäle kässi pite näüdädäʔ, õt .pluuka om vaia, a õs olõʔ mul .aigu nämmogaʔ müllädäʔ kavatsesin talle kätega näidata, et atra on vaja, kuid mul polnud aega tummaga jännata. Vrd klohho, klohhoi, klohhoń, muuk, tumḿ


narɪts|hain s <narɪts|haina, narɪts|.haina> , naridsa|hain <naridsa|haina, naridsa|.haina> kibe tulikas (Ranunculus acris) ▪ narɪtshain kasᴜs niidü pääl, koh nii.säändseʔ .pehmeʔ kotusõʔ, .nilbõ hain om tulikas kasvab niidu peal, kus [on] sellised pehmed kohad, see on libe taim; ku lehmäl utaŕ om .haigõ, sis noid naridsa.hainu andas lehmäle kui lehmal on udar haige, siis antakse lehmale neid tulikaid. Vrd kõllalill´, tuli|lill´


neega adj <neega, neegat> van hellik, tundlik, õrnaketäl om .veiga neega kutsɪk tal on väga hellik kutsikas; tohii nii neega ka ollaʔ ei tohi nii hellik ka olla; olõs õks hellikut harinu, olõs neegat nännü (rahvalaulust) polnud hellikuga harjunud, polnud õrnakest näinud. Vrd hellɪk, helläk, helläne, neesna


neegatama v <neegataʔ, neegada> van hellitamalatś om arʔ neegatõt laps on ära hellitatud. Vrd hellätämä, hellᴜ̈telemä, hellᴜ̈tämä, kanatama, kukᴜtama, kukᴜtõlõma, kull´atama


neesna I adj <neesna, neesnat> nõrk; õrn, hellikrahvas om .väega neesna, vanast oll´ kimmäs rahvas rahvas on väga nõrk, vanasti oli tugev rahvas; .väega neesna puu, a .väega .joutsahe kasᴜs väga õrn puu, aga väga jõudsasti kasvab; hellätäguiʔ last nii pall´o, saa neesna ära hellita last nii palju, muutub hellikuks. Vrd hellɪk, helläk, helläne, neega


neitsᴜ̈tämä v <neitsᴜ̈täʔ, neitsüdä> , netsᴜ̈tämä1 <netsᴜ̈täʔ, netsüdä> , netśotama I <netśotaʔ, netśoda> paaripaneku laulu laulma (laulumängus pannakse neiud mehele, lauldakse jõulust kolmekuningapäevani).naakõʔ neitsᴜ̈tämä, .paari .pandma! hakake paaripaneku laulu laulma, [noori] paari panema!; tütärlatsõʔ ommaʔ katõh rinnah, netsᴜ̈täseʔ, tõõsõʔ .laulvaʔ tõisilõ .vasta, tuu om netsᴜ̈tämine tütarlapsed on kahes reas, laulavad paaripaneku laulu, ühed laulavad teistele vastu, see on paaripaneku laulumäng; ku netśotadas, sis om .tütrikᴜʔ katõh rinnah, .lätväʔ .vasta ütśtõõsõlõ, sis kumardasõʔ I kui lauldakse paaripaneku laulu, siis on tüdrukud kahes reas, lähevad üksteisele vastu, siis kummardavad


nel´o|poodi adv neljal pool; neljale poole; nelja moodi.mõrśa umadsõʔ .suievaʔ .mõrśal pääd, imä ja esä .suievaʔ kõ̭kõ inne nel´opoodi mõrsja omaksed kammisid mõrsja pead, isa ja ema kammisid kõige enne neljale poole; veli niit õks sis mukka vihasahe, rehk´ .veiga .rõ̭õ̭msahe, ütsi- õks -poodi, tõisipoodi, kolmipoodi, nel´opoodi (rahvalaulust) vend niidab minuga (vikatiga) vihaselt (hoogsalt), vehib väga rõõmsalt, ikka ühele poole, teisele poole, kolmele poole, neljale poole; .ümbre om õks ka lätte illoś tarõ, nel´opoodi .puhtaʔ sainaʔ (rahvalaulust) ümber lätte on ilus tuba, neljal pool puhtad seinad. Vrd nel´o|pooli


nimehte|sõrḿ s <nimehte|sõrmõ, nimehte|.sõrmõ> nimetissõrm.lõikaʔ nimehtesõrmõst veri .vällä, kiä juusk mano, tuu om su sõsaŕ (muinasjutust) lõika nimetissõrmest veri välja, kes juurde jookseb, see on su õde; .lõikaʔ nimehtesõrmõ ots .lahki ja kirotaʔ veregaʔ raamatohe ja kümme .aast´akka võit sa elläʔ vanna ello (muinasjutust) lõika nimetissõrme ots lõhki ja kirjuta verega raamatusse ja kümme aastat võid sa [siis veel] elada vana elu. Vrd edesõrḿ, nimeti|sõrḿ


nimi|lehm s <nimi|lehmä, nimi|.lehmä> kaasavaralehmtuu om timäl nimilehm, noorɪkõ pridanas tuud too on tal kaasavaralehm, nooriku kaasavaraks toodud


nipɪste ~ nipɪstõ adv napilt.veiga nipɪste pand lihha väga napilt paneb liha; rõivast om .veiga veidokõnõ, .veiga nipɪstõ, tiiäi kas taast .saageʔ .kleite P kangast on väga vähe, väga napilt, ei tea, kas sellest saabki kleiti


.nirkelemä v <.nirkelläʔ, .nirkele> isutult, närvalt söömatiiäi, mis tsiaʔ .nirkeleseʔ, mitte ei süüʔ ei tea, miks sigadel isu ei ole, mitte nad ei söö; mõ̭ni om sääne .nirkelejä elläi, otś tuud haina korrõkõist, läääi .miäki täl .höste .kõrda mõni on selline närb loom, otsib seda heinakõrrekest, ei sobi talle miski


nohkatś s <nohkatsi, nohkatsit> nohiknohkatś om sääne vaganõ ja tasanõ inemine nohik on selline vaikne ja tasane inimene. Vrd nohka


nudrets adj s <nudredsa, nudretsat> , nutrets <nutredsa, nutretsat> peitmunandiline (loom); ühe munandiga loom (täkk, sõnn)ost´ no nudredsa täku ostis nüüd [siis] peitmunandilise täku; üte munagaʔ esäne om nudrets ühe munandiga isane on nudrets; üte türägaʔ sõ̭nń, tuu om nutrets, huu mano lasõt, .poiga saaaiʔ, nimäʔ ommaʔ väega vihasaʔ kaʔ, kuradiʔ ühe türaga (munandiga) täkk, too on nudrets, [kui] mära juurde lased, poega ei saa, nemad on väga vihased ka, kuradid


nulga|esänd s <nulga|esändä, nulga|esändät> piirkonnavanemnulgaesänd, tuu om nigᴜʔ taarast´ piirkonnavanem, see on nagu ülemus; vallavanõb kutś kandorahe kokko, vaia nulgaesänd koŕadaʔ vallavanem kutsus vallamajja [rahva] kokku, tarvis piirkonnavanem valida


.nõrka adv
1. nõrgaks, lõdvaksnii ku .kiäki .nõrka lask´ .hinne, tuu sai nuiagaʔ nagu keegi end lõdvaks laskis, see sai nuiaga; ko vokk´ .sisse kisk, sis pöörete voki rind .allapoolõ, nõ̭õ̭l lätś .nõrka ja es nakaʔ inäp .sisse .kiskma P kui vokk [lõnga] sisse kisub, siis pöörati voki rindpuu allapoole, vokinöör läks lõdvaks ja ei hakanud enam [lõnga lühi] sisse kiskuma. Vrd .lõnkse
2. nõrgalt, lõdvalta ku rihm om .nõrka, sõ̭s .uutkõʔ seenɪʔ, ku maʔ .rihma .tõmba (muinasjutust) aga kui rihm on lõdvalt, siis oodake, seni kui ma rihma [pingule] tõmban. Vrd ledevälläʔ, vedelähe


nähr adj s <nähri, .nähri> ihne; ihnuskoiom ütś nähr ta on üks ihnuskoi; naaʔ ommaʔ nähriʔ meheʔ need on ihned mehed. Vrd hinge.kaalja, ihnõdu, ihnõh, kidsi1, koonõŕ, nähkaŕ, nähro, sikõh


näkij s <nägija, nägijat> / <nägijä, nägijät> tunnistaja; käemees (kihlveo lahtilööja)ma olõi viil tõõsõ nägijäh .olnuʔ ma pole veel kellegi tunnistaja olnud; nägijit vannᴜtõdas arʔ tunnistajaid vannutatakse; pühä Mikul´, taa om nägijast niʔ käemehest (muinasjutust) püha Mikul, tema on [minu] tunnistajaks ning käemeheks. Vrd käe|miisś, käsi|miisś, käsinik, pańat´


nännäline adj s <nännälitse ~ nännälise, nännälist> rinnalaps, imikkas nännälitsi om siih? kas siin rinnalapsi on?; nännäline latś kotoh, miä .nännä süü imikust laps kodus, kes tissi sööb (rinda saab). Vrd nisalinõ, rinnalinõ


.näonõ adj <.näotsõ, näost> taoline, sarnanevesikelmeh om vii .näonõ kui sau vai süvä vesi hallkae on veetaoline, nagu suits või sügav vesi. Vrd .näoline, sagadanõ, sagamanõ, saganõ1, sugumanõ, sugunõ


näräpine adj <näräpitse, näräpist>
1. kisklik, okslik (puu)katś näräpist kuusõ pakku jäti .lahkmaldaʔ kaks kisklikku kuusepakku jätsin lõhkumata. Vrd kilstalinõ, kilstanõ, .kiskja, .kiskjäne, .kisklik, näräṕ, näräpäne
2. folk kiuslikhot´ om sääl neio näräpine, olõi kabo nii kaposi (rahvalaulust) ehkki seal [magamisasemel] on kiuslik neiu, pole tütarlaps nii kena


näräpäne adj <näräpätse, näräpäst> kisklik, okslik (puu)näräpäne kõiv om .vindsõ kisklik kask on vintske. Vrd kilstalinõ, kilstanõ, .kiskja, .kiskjäne, .kisklik, näräṕ, näräpine


.näśmä v <.nässiʔ, nässi> norima; narritamaka no näsś tõist, om naanuʔ .külge, jätäi .maahhakɪ vaat kus narritab teist, on [teisele nii] kallale asunud, ei jäta järelegi. Vrd .hink´mä, närotama


nügäne adj <nügädse, nügäst> nüüdne, praegune, tänapäevanenügäne kala.püüdmine om jo nigu latsõ mäng nüüdne kalapüük on ju nagu lapsemäng; ma olõ nügäne inemine ma olen tänapäevane inimene. Vrd parhallanõ


nõ̭na|peesᴜ̈tüs s <nõ̭na|peesᴜ̈tüse, nõ̭na|peesᴜ̈tüst> nlj suitsetamine, suitskülmä ilmagaʔ om nõ̭napeesᴜ̈tüst vaja külma ilmaga on [ninale soojenduseks] suitsu vaja; ti tekeʔ nõ̭napeesᴜ̈tüst, ma jooda arʔ hobõsõʔ tehke teie suitsu, ma joodan [seni] hobused ära


ogisõma v <ogɪstaʔ, ogisõ> oigama; ägisemama käü ega neläpäävä õdagu .herrä .piinamah ja .piina nii, et tä ogisõs ja kogisõs all ja peräst .piinamist om kui kassipoig likõ (muinasjutust) ma käin iga neljapäeva õhtul härrat piinamas ja piinan, nii et ta oigab ja ägiseb [mu] all ja pärast piinamist on märg nagu kassipoeg. Vrd ogima, .oihk´ma


ohi|hirś adj <ohi|hirre, ohi|hirt> kiigevõllohihirś om tuu puu ja sinnäʔ ommaʔ .pantuʔ vitsaʔ vai vahrᴜʔ ohihirre .külge, sis .vahra .otsa ommaʔ köüdedüʔ .piinüʔ vitsa otsaʔ kiigevõll on too (põik)puu ja sinna on pandud vitsad või võrud kiigevõlli külge, siis võrude külge on seotud peenikesed vitsaotsad. Vrd olihirś, orihirś, ori|palk´


ojahama v <ojahtaʔ, ojaha> , ojahtama <ojahtaʔ, ojahta> oiatama, korraks oigamasälǵ om täl nii .haigõ, et .üüse sängᴜ̈h ka ojahtas, ku hinnast käänd tal on selg nii haige, et ta öösel sängis ka oiatab, kui külge keerab; nii hallᴜś oll´, et .õkva ojahte P nii valus oli, et ma lausa oiatasin. Vrd uiatama, ujahama


oli|hirś s <oli|hirrõ, oli|hirt> kiigevõllmis hällüle om .risti pant, sikku pääle pant, tuu om olihirś mis kiigele on risti pandud, tugipuude peale pandud, see on kiigevõll; panõs .olgõ olihirrest, panõs .nõkla nõdõrmast (rahvalaulust) ei pannud õlge kiigevõlliks, ei pannud nõela kätkivibuks. Vrd ohihirś, orihirś, ori|palk´


olõs|päiv s <olõs|päävä, olõs|.päivä> olõspäev, pühapäev pärast lihavõtteidolõspääväniʔ ommaʔ .taiva väräʔ vallalõ olõspäevani on taeva väravad lahti; nätäl´ pääle liha.võ̭õ̭tõ om olõspäiv, kiä tuu nätäl´ koolõs, saa kõrragaʔ .taivahe nädal pärast lihavõtteid on olõspäev, kes tol nädalal sureb, saab kohe taevasse. Vrd kõllapäiv, kõllapühi, kõllapühäpäiv, ollõtus|päiv, ollõtus|pühi


.oṕlanõ adj <.oṕlatsõ, .oṕlast> risttoimne.oṕlanõ rõivas, sel om säidse .langa pööräh vai kruudih risttoimne riie, sellel moodustavad seitse lõnga ringi või ruudu; .uhkõ .otsõ .hammõ .oṕlatsõ, meelelitsõ mehi.kuadsõ (rahvalaulust) otsis uhke risttoimse särgi, kena kärjekannukirjalise


osahutma v <osahuttaʔ, osahuda ~ osahuta> nikastama; vigastamasattõ jalgratta säläst .maaha ni osahudi arʔ jala kukkusin jalgrattalt maha ja nikastasin jala ära; latś om jala ar osahhutnuʔ laps on jala ära nikastanud; tä osahhut´ ussõ .vaihõl arʔ sõrmõ ta vigastas ukse vahel sõrme. Vrd nisõlduma, osahuma


ośa|päiv s <ośa|päävä, ośa|.päivä> van osjapäev, neidude ühine raudosja korjamise päev kevadel pärast lihavõtteidliha.võ̭õ̭tõ pühɪst katś nädälit edesi om ośapäiv, sis .tütrikᴜʔ ja tśuraʔ lätsɪʔ vanast .Sandra külä palo .taadõ .osja lihavõtetest kaks nädalat edasi on osjapäev, siis läksid tüdrukud ja poisid vanasti Sandra küla palu (männiku) taha osja korjama. Vrd ośakopp


ossa|ägli s <ossa|ägli, ossa|.äkli> karuäkemeil om ka ütś ossaägli kartohkit .äestäʔ, meil om parhillakiʔ viil alalõ meil on ka üks karuäke kartulite äestamiseks, meil on see veel praegugi alles


.otsa|.pandminõ s <.otsa|.pandmisõ, .otsa|.pandmist> kihlus, kihluminepühäpäävä om .otsa.pandminõ pühapäeval on kihlus. Vrd kihl, .kihljatsõʔ, .kihlus, .otsa.pandjatsõʔ


paaba|päiv s <paaba|päävä, paaba|.päivä> paabapäev, suure paastu neljanda nädala kolmapäevpaabapäiv om kest .paastu nelädäl nädälil, mindäi aho .pääle, muido jääss suvõl rükä .põimõh sälǵ .haigõs paabapäev on keset paastu neljandal nädalal, [sel päeval] ei minda ahju peale, muidu jääb suvel rukist õsudes selg haigeks; .keskmätsel paastunädälil kolmapääva om paabapäiv paastu keskmise nädala kolmapäeval on paabapäev


paańa s <paańa, paańat> painaja (mütoloogiline olend)ütśkõrd .elli vanatśura ja tälle käve paańakõnõ pääle .pitśtämä kord elas vanapoiss ja teda käis painaja pitsitamas; Satserinnah om ütś paaba, kiä mõist paańakõist .arstɪʔ Satserinnas (Saatses) on üks ravitseja, kes oskab painajat tõrjuda (sõnumisega); timäle käve õga üü paańa .pääle tal käis igal ööl luupainaja peal. Vrd luu|.painja


paarɪtsillaʔ ~ paarɪtsullaʔ ~ paarɪtsõllaʔ adv paarikaupakas om .orsi tarõna, kas om .parsi paaritsilla? (rahvalaulust) kas on õrsi tares, kas on parsi paarikaupa?; panniks nä mano paaritsulla, kõnnõks mano kõrvõtsulla (rahvalaulust) tulid nad [noorpaari] juurde paarikaupa, kõndisid juurde kõrvuti; kas ommaks nuuʔ parrõʔ paaritsõlla, ommaʔ vajaʔ vastatsõlla? (rahvalaulust) kas on nood parred paarikaupa, kas on nagid vastastikku?. Vrd paari, paarɪtsidõ, paarõ


padi1 adj <pad´a, .patja>
1. pakskirvõst kärbɪtäs, ku kirvõś om padi kirvest teritatakse (taotakse õhemaks), kui kirvetera on paks; lõigaś leeväpala jo pad´õmbakõsõ lõikas juba paksema leivatüki; velel ummaʔ meil suurõʔ seenidseʔ, sinnä panõʔ sa pad´aʔ ladõmõʔ (rahvalaulust) vennal on meil suured vahekojad, sinna pane sa paksud lademed
2. tihepad´a aia tennüʔ, .vitsugaʔ palmiduʔ on tiheda aia teinud, vitstega põimitud; harv kreebeń, a tõõnõ ots om padi hõre kamm, aga teine ots on tihe; harvalik om lina, võinᴜʔ padeb ollaʔ lina on hõredavõitu, võinuks tihedam olla. Vrd jämme, .plootna, .tihtsä
3. lapseootel; tiinepadi inemine, ku rassõ om, last kand inimene on lapseootel, kui ta rase on, last kannab; padi lehm tiine lehm. Vrd paks, ramm2, rassõ, rassõ|jalalinõ, tüse


pah interj lastek valus, ai-ai, paataa om pah, .putkuiʔ, häbo saa see on paa-paa, ära puutu, saad haiget; koes sullõ sai pah? kus sul ai-ai on?


pahaline adj <pahalitse, pahalist> , pahalinõ <pahalitsõ, pahalist>
1. pahane; solvunudsaʔ mu sängü lakk´a pilliʔ, selle ma su pääle olli pahaline sa pildusid mu voodi laiali, sellepärast ma olin su peale pahane; tuu om .väega pahanu latś, pahaline, tälle ei tohɪʔ midägi halvastõ üldäʔ, sis tä .väega vihanõs ta on väga pahane laps, solvunud, talle ei tohi midagi halvasti öelda, muidu saab ta väga vihaseks; noorõmb veli .jäie .veiga pahalitsõst noorem vend sai väga pahaseks
2. halb, pahakui om iks paik pahalinõ, sõ̭s saaks elo ikulinõ (vanasõna) kui on [elu]paik paha, siis tuleb elu nutune
3. kurb, nukkernäi, et linik oll´ liia kurvalinõ, hamõh pall´o pahalinõ (rahvalaulust) nägin, et linik on liiga kurb, särk väga nukker; .jälke õks tä kullõl´ kurvaliist, pargi siseh pahaliist (rahvalaulust) jällegi ta kuulas kurba, hulga seast nukrat


pahi|parhillaʔ adv praegu; kohemaid; äsjama tapi pahiparhillaʔ kotoh .vaśkõt ma tapsin äsja kodus vasikat; pahiparhillakiʔ õgalõ aśalõ ma tii risti pääle, käsi om tuu pääle jo arʔ harinuʔ [veel] praegugi teen ma igale asjale risti peale, käsi on tollega juba [nii] ära harjunud


.paikuś P s <.paikusõ, .paikuist> riide-, naha- vm lapp, paikpöksiharolõ om .paikuist vaja püksiharule on paika tarvis. Vrd paik2


pain2 s <painu, .painu> värv; taimevärvtuu om uma pain, mis mõtsast koŕatas, a poodɪst ostat .värmi too on taimevärv, mida metsast korjatakse, aga poest ostad poevärvi; painugaʔ painõtas .langa taimevärviga värvitakse lõnga; .musta .painu .kaiõ laado päält vaatasin (otsisin) laadalt musta värvi; painõtas sinɪtsegaʔ vai verevägaʔ, .mitmõsugutsõʔ painuʔ ommavaʔ värvitakse sinise või punasega, värve on mitmesuguseid. Vrd värḿ


palo|lill´ s <palo|lilli, palo|.lilli> aas-karukell (Pulsatilla pratensis) ▪ palolillɪʔ ommaʔ karvadsõʔ lillɪʔ, ku määne vill om pääl, palo pääl kasusõʔ karukellad on karvased lilled, justkui mingi vill on peal, kasvavad liiva peal [männikus]


palt´an s <.palt´na, .palt´nat> linane kangas; kangarullkaadsapalt´an om üleväh, peelte pääl linane püksiriie on kangastelgedel. Vrd .palk´nas, .palt´nas


pannamaŕ s <pannamaŕa, pannamaŕat> kirikuteenermeil oll´ siih pannamaŕa poig, oll´ siih .sündünüʔ meil oli siin kirikuteenri poeg, oli siin sündinud; meil om .säädüs nii: papṕ om, sõ̭s om tiakań ja sõ̭s om salomsik, vanaʔ iks .ütliʔ, et pannamaŕaʔ meil on selline kord: meil on papp, siis on diakon ja siis on salmilaulja, vanad ikka ütlesid, et kirikuteenrid


papo|päiv s <papo|päävä, papo|.päivä> lastek paastupäevkull´a latsõkõnõ, .täämbä om papopäiv kulla lapsekene, täna on paastupäev; papopääväh ei tohɪʔ .piimä süvväʔ paastupäeval ei tohi piimatoite süüa


parhilt ~ par`hilt adv praegu; kohekuis par`hilt .tervüs om? kuidas praegu tervis on?; parhilt tulõ kodo kohe tulen koju; turak veli oll´ pääle tuu rikaś ja eläs viil parhiltkiʔ .jõudsahe (muinasjutust) rumal vend oli pärast seda rikas ja elab jõudsalt veel praegugi. Vrd parahallaʔ, parhalt, parhillaʔ


passatama v <passataʔ, passada> (paastudes) palvetama, palvetamisele pühenduma; hinge lunastama v puhastamasa passataʔ .hindä iist sa palveta enda eest; Ilkandra kaʔ om .hindä .õ̭ndsas passatanuʔ Ilkandra on ka palvetades õndsaks saanud; pühä .Maaŕa oll´ kivi pääl passatanuʔ ja söönüʔ .pähkmit püha Maarja oli kivi peal paastudes palvetanud ja pähkleid söönud; passat´ kolmkümmend .aast´akka, .saigi .puhtast puhastas hinge kolmkümmend aastat ja saigi patust puhtaks. Vrd .pallõma


penätelemä v <penätelläʔ, penätele> , peenätelemä <peenätelläʔ, peenätele> hurjutama, ette heitma, haugutamako .kuulja nägemäldäʔ koolõs, sis tõõsõh ilmah .naatas .veiga haugᴜtõlõma ja penätelemä, et mis sa arʔ pagõset P kui surija [teiste] nägemata sureb, siis teises ilmas hakatakse väga sõitlema ja hurjutama, et miks sa ära põgenesid; häpö om õks küll ummi mul kõ̭nõldaʔ, peremiist penätelläʔ! (rahvalaulust) häbi on mul omasid taga rääkida, peremeest hurjutada!; või sul kodo kuŕotõllaʔ, või sul pereh peenätelläʔ (rahvalaulust) võib sul kodu kurjustada, võib sul pere hurjutada. Vrd haugᴜtõlõma, penätämä, suditama


peŕotkaʔ I pl s <peŕotkide, peŕotkit> van vankri esirattad koos teljegaku võttaʔ arʔ ratta pesä, jääss ütś telekene, sis om peŕotkaʔ kui võtta vankrilt korv ära, jääb järele üks teljekene, siis on esirattad koos teljega


perä|poolinõ s <perä|poolidsõ, perä|poolɪst> (hrl pl) kõlu, tuulamisel lenduv kehv viljateraperäpoolinõ, tuu om prakk´ kõlu, see on praak[vili]; peräpool´tsist küdseti vanast .leibä kõludest küpsetati vanasti leiba; vell´ot .peeti peräpoolitsõst, aganast arvati (rahvalaulust) vennast peeti kõige viletsamaks, arvati aganaks; minnu .vaesõst vahitas, .peetäs peräpoolitsõst (rahvalaulust) mind vaadatakse kui vaest, peetakse kehvaks. Vrd ala|poolidsõʔ, eläjäteräʔ, perädseʔ, .tõpra|teräʔ


pideh adv tarvitusel; hõivatud, kinnipanǵ om pideh ämber on [juba] hõivatud. Vrd pideheh, pidehih, pidessih


pideheh adv tarvitusel; hõivatud, kinnikas sul pada om pideheh? kas sul on pada tarvitusel?; saaai .andaʔ, suga om pideheh ei saa [laenuks] anda, suga on kasutusel. Vrd pideh, pidehih, pidessih


piha|varb s <piha|varva ~ piha|varba, piha|.varba> aiavarbpihavarb om kui luvvavarś aiavarb on [peenike] nagu luuavars; pihavarbaʔ ommaʔ pedäjätseʔ aiavarvad on männipuust


piha|varbolinõ adj <piha|varbolitsõ, piha|varbolist> aiavarbadesttäl om pihavarbolinõ aid tal on varbaed. Vrd pihavarbonõ


.piinus s <.piinusõ, .piinust> piinamine, piinpäävägaʔ nurmõh vilä .põimmine om pahadu .piinus päikse käes põllul vilja õsumine on hirmus piin


pii|särk´ s <pii|särgi, pii|.särki> argikuubkua puul´villanõ, tuu om piisärk´ see, mis on poolvillane, see on argikuub; piisärk´, pitäʔ vai asõld aiaʔ särk´, tuu oll´ kattaʔ argikuub, kandmiseks või talituseks mõeldud kuub, too oli [öösel] pealevõtmiseks. Vrd räbik


pilvɪskitśmä v <pilvɪskitsiʔ, (ta) pilvɪskits> pilvitama, pilve minematõõnõkõrd, ku suur põud om, sis pilvɪskits, pilvɪskits, a mitte ei tulõʔ .vihma teinekord, kui on suur põud, siis pilvitab, pilvitab, aga mitte ei tule vihma; jummal´ tiid, määnes hummõń ilm saa, pilvɪskits .veiga jumal teab, milline ilm homme tuleb, kisub kangesti pilve. Vrd pilvɪsklemä


pini|tõbi s <pini|tõbõ ~ pini|tõvõ, pini|tõpõ> rahhiit, koeratõbi (lastel)ku pinitõbi om, sõ̭s inemine nigu pini vaug ja nuutsk´ kui koeratõbi on, siis inimene koera moodi kiunub ja nuutsub. Vrd pini.haigus


pittukõnõ dem adj <pittukõsõ, pittukõst> , pittukanõ <pittukasõ, pittukast> , pitᴜkõnõ <pitᴜkõsõ, pitᴜkõst> pikkunerügä om orasõ pittukõnõ joʔ rukis on juba orase kõrgune; .piinüʔ pikäʔ vaglakõsõʔ, rüäterä pittukasõʔ peened pikad ussikesed, rukkitera pikkused; tä näge sääl umma till´okõst päkä pittukõst .poiga länigupaarigaʔ tulõvat (muinasjutust) ta näeb seal oma tillukest pöidlapikkust poega lännikupaariga tulevat; sis sai ka näile ütś pujakõnõ, a õ̭nnõ päkä pitᴜkõnõ (muinasjutust) siis sündis ka neile üks pojakene, aga vaid pöidla pikkune. Vrd pittu, pittunõ, piuʔ


plaksinõ I adj <plaksidsõ, plaksɪst> nätskeplaksinõ, kõik valahus ärʔ, minevasti oll´ .kostranõ nätske [leib], kõik vajub plingiks, mullu oli lustene [vili]; saaõi .leibä .tsälkiʔ, plaksinõ om, likõ ma ei saa leiba närida, nätske on, märg (niiske). Vrd nätsk´


plesś adj s <plessi, .plessi> / <plessi, .plesse P>
1. paljak, kiilas koht pealaellinnaś .kärbläne plessi pääle lendas kärbes kiila [koha] peale; plesś olõi nätäʔ, a kühm om kõ̭õ̭ nätäʔ kiilaspea ei hakka silma, aga küür on alati näha. Vrd plesś|pää
2. paljas, kiilaspää oll´ plesś, pal´as pea oli kiilas, paljas


pliini|käpp s <pliini|käpä, pliini|käppä> pannisaba, vahend varreta panni tõstmiseks.pliine tegemisõ jaost piät olõma viil pliiniraud, pliinikäpp ja poolõ pääle küttünüʔ ahi pliinide tegemiseks peab olema veel varreta pann, pannisaba ja pooleldi küdenud ahi; pliinikäpp om sääne mokagaʔ riist, ravvanõ, puinõ varś peräh, .tuugaʔ pliini.rauda võõdas ahost .vällä hüste päält pannisaba on selline mokaga (kidaga) riist, rauast, puust vars taga, sellega võetakse pann ahjust süte pealt välja; .palja .käegaʔ kannai pliini.rauda ahost .vällä võttaʔ, selle .omgi pliinikäppä vaja palja käega ei kannata panni ahjust välja võtta, seepärast ongi vaja pannisaba; huulõʔ kui pliinikäpp piltl huuled kui pannisaba (paksud huuled); haariks nulgast paahargi, pliidi takast pliinikäpä (rahvalaulust) haarasin nurgast pajahargi, pliidi tagant pannisaba


pliit s <pliida, .pliita> , pliit´2 <pliidi, .pliiti> paas, paekivi.Pihkva puul´ ommaʔ pliida maaʔ, maio tetäs pliidast Pihkva pool on paene maa, maju tehakse paekivist; .Uutsõ mäe otsast .veeti .pliite Uutsõ mäe otsast veeti paekive; vana kerɪk oll´ .Litva tapõlusõ .aigu ar .laotõt, tundaʔ om õks viil parhillaki, vanaʔ pliidi müürüʔ vana kirik oli Leedu sõja ajal ära lõhutud, selle tunneb ära veel praegugi, vanad paemüürid [on alles]; kuninga repi all om ütś suur pliit´, sääl all om ütś kärnkunn (muinasjutust) kuninga trepi all on üks suur paekivi, seal all on üks kärnkonn; pliitast õks tetäs .kimmit kivve, kablaʔ .külge köüdetäs (rahvalaulust) paest tehakse ikka tugevaid [võrgu]kive, nöörid külge köidetakse. Vrd lubja|kivi, paas1


plotatama v <plotataʔ, plotada> parvetama, parvega vedamaku midä plotatõdas üle, sis sääl om kanatiʔ kui midagi parvetatakse üle [jõe], siis seal on trossid [abiks]


podrᴜsk´ s <podrᴜski, podrᴜskit> / <podrᴜske, podrᴜsket P> pruutneitsi, pruuttüdrukpruudil oll´ nelli podrᴜskit pruudil oli neli pruutneitsit; tuust om viil mõ̭nõl .kergep, kui tubliʔ podrᴜskiʔ ummaʔ seetõttu on mõnel [mõrsjal] veel kergem, kui on tugevad pruuttüdrukud [et aitavad korduvalt maani kummardavat pruuti püsti]; iih õks sis kaasigõʔ .kalduʔ, takah õks podruskiʔ tullivaʔ (rahvalaulust) ees liikusid kaasitajad, taga tulid pruutneitsid. Vrd kõrvulinõ2, .porski, prodᴜsk´, .prootśka


poiśokanõ dem s <poiśokasõ, poiśokast> poisikeneSerga timä man om poiśokanõ Serga on temaga võrreldes poisikene. Vrd .poiśkanõ, .poiśkõnõ


pokan ~ pokań adj s <pogana, poganat>
1. sündsusetu; ropp.jürk´mine om pokań sõ̭na, mis tast sitast kirotaʔ jürkmine (coitus) on ropp sõna, mis tast, sitast, kirjutada; .väega pokan ku .tütrik om puŕoh on väga sündusetu, kui tütarlaps on purjus; no om pokań kaiaʔ, ku noorõʔ .kargasõʔ nüüdsel ajal on inetu vaadata, kui noored tantsivad
2. saastane, roojane (loom)koŕaś kõ̭ik´ seeneʔ, mis õnnõ .silmä puttuʔ, kas .puhtaʔ vai poganaʔ korjas kõik seened, mis aga silma puutusid, kas puhtad või saastased (ussitanud); meil ei pandaʔ hainalotsit rohos, tä pokań om meil ei peeta madusid [arsti]rohuks, ta on roojane (loom); sa piät kõõ poganamb olõma ilma pääl sina (madu) pead olema kõige roojasem ilma peal
3. kirumissõnakusõʔ ommaʔ .luidsõʔ, poganaʔ kiisad, kuramused, on luised; mis tä, pokań, tah laul mis ta, pagan, siin laulab; pokań, kohe no lätś kuramus, kuhu [ta] nüüd läks. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, päätigo, vana|halv, vana|jaak, vana|tikõ, äi, äio, äiolanõ



© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur