[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

SõnastikustEessõnaKasutusjuhend@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 109 artiklit

harokallaʔ adv haralilinapeoʔ olliʔ harokallaʔ linapeod olid harali. Vrd hargulõ, .harku


heiko adj s <heiko, heikot> kergatslik; kerglane; kergatstimäl olliʔ .säändseʔ heiko sõ̭naʔ, võtaas magama .kiäki timmä, ku tull´ .tütriga mano tal olid sellised kergatsi sõnad, keegi ei võtnud teda [enda juurde] magama, kui tuli tüdrukute juurde (ehale). Vrd haidak, heigo, heigonõ, heikonõ, heresk´, heŕosk´, holdo, loll´


.hiitrahe adv kavalasti, kavalalt.hiitrahe ni vigurihe kavalasti ja vigurlikult; tä tekk´ üte punni ja pand´ .tuugaʔ palgi otsa jäl kinni nii .hiitrahe, et .kiäki tuust .arvo es saaʔ (muinasjutust) ta tegi ühe prundi ja pani tollega palgiotsa kinni nii kavalasti, et keegi tollest aru ei saanud [et palgi sisse olid hõberahad peidetud]; hiireʔ kääväʔ õks sääl mano .hiitrahe, pikäʔhannaʔ halõhõhõ (rahvalaulust) hiired käivad seal juures kavalalt, pikksabad anuvalt. Vrd kavalahe, kavaluisi


huulõ|pill´ s <huulõ|pilli, huulõ|.pilli> / <huulõ|pilli, huulõ|.pille P> vilepillhuulõpillɪʔ ollɪʔ tinadsõʔ, paiutsit ka tetti vilepillid olid tinast, [aga] pajust ka tehti; huulõpill´ oll´ puust vilepill oli puust


.hälvijä s <.hälvijä, .hälvijät> folk eksitaja.petjäl olliʔ pikäʔ sõrmõʔ, .hälvijäl hämmeʔ jalaʔ petjal olid pikad sõrmed, eksitajal märjad jalad. Vrd essütäjä


.hõ̭õ̭hkama <hõõhadaʔ, (ta) .hõ̭õ̭hkas> , .hõõhkama <hõõhadaʔ, (ta) .hõõhkas>
1. hõõguma, (soojust) õhkumasoe silmäʔ .hõ̭õ̭hkasõʔ ku hüdseʔ hundi silmad hõõguvad nagu söed; süä hõõhaś ku hõpõ piltl süda hõõgus kui hõbe (meel oli hea); teräʔ õks sis .hõ̭õ̭hksiʔ kui hõpõ, olliʔ .uhkõʔ unikoh (rahvalaulust) terad hõõgusid kui hõbe, olid uhked hunnikus
2. õhetamanägo veretäs, .hõ̭õ̭hkas nägu punetab, õhetab. Vrd .hõ̭hkama, kuumõtama, lõkkõlõma


jaagõŕ s <jaagõri, jaagõrit> ankurlaiv om jaagõrih, jummal´ .hoitku, ku suurõʔ jaagõriʔ ollivaʔ! laev on ankrus, jumal hoidku, küll olid suured ankrud!. Vrd .jaakaŕ, .jaakri


jedŕona|kampsoń P s <jedŕona|kampsona, jedŕona|kampsonat> / <jedŕona|.kampsoni, jedŕona|.kampsonit> seto meeste valge poolvillane kirjatud pikk-kuubjedŕona.kampsonaʔ ja poolõʔsärgɪʔ kirotidi samõdegaʔ pikk-kuued ja pealiskuued kaunistati sametiga; .hammõ pääl peiväʔ meheʔ .puulevillatset jedŕona.kampsonet, tuu oll´ ka jälʔ nii poolõneʔ jalaneʔ pikk´, sälä takah ollivaʔ prundɪʔ ja siiloʔ .pantevvaʔ üte .aino nöpsigaʔ kinni särgi peal kandsid mehed poolvillaseid pikk-kuubi, too ulatus umbes poolde säärde, selja taga olid krooked ja hõlmad käisid üheainsa nööbiga kinni


kauhh s <kauha, .kauhha> kahvkauhagaʔ püvvetäs .vähki kahvaga püütakse vähki; .sääntseʔ käsikauhaʔ olliʔ, valivaʔ kalaʔ .korve .sisse P sellised käsikahvad olid, [sealt] kallasid kalad korvi. Vrd kahv2


kibot s <kiboda, kibodat> , kivot <kivoda, kivodat> ikoonikapp, ikooniriiulkibodaʔ ommaʔ .ümbre jumaldõ ikoonikapid on ikoonide ümber; innevanast olliʔ kõ̭igil kibodaʔ, pühäsekeseʔ olliʔ seeh kibotah, pingi pääl nulgah ennevanasti olid kõigil ikoonikapid, ikoonikesed olid ikoonikapis, pingi kohal nurgas; unõhhut´ .nimme .kinda kiboda veere pääle unustas nimme kinda ikoonikapi äärele; pöörelitse pand´ õ̭ks ta pühäseräti, kiŕolitse õks kivoda.rõiva (rahvalaulust) pani ta pöörakirjalise ikooniräti, kirjatud ikoonikapi kanga; eset kõ̭õ̭ koolõtõdi, kiboda ala kergütedi (rahvalaulust) isa ikka suretati, tõsteti ikoonikapi alla


kil´ok s <kil´oga, kil´okat> kätepesunõuvanast olliʔ kil´ogaʔ, papṕ tsusaś käeʔ kil´okahe, nakaś kässi .mõskma vanasti olid kätepesunõud, papp pistis käed kätepesunõusse, hakkas käsi pesema; luu.painaja lätś sis suu.mõskmisõ kil´okahe (muinasjutust) luupainaja läks siis näopesuanumasse. Vrd kil´okas, kil´okna, kurn2, til´ok


kiŕoline adj <kiŕolise ~ kiŕolitse, kiŕolist> , kiŕolinõ <kiŕolisõ ~ kiŕolitsõ, kiŕolist> mustriline, kirjatudvanast kiŕolist hamõht olõõs vanasti kirjatud särki ei olnud; pühäse pääl oll´ kiŕolinõ, joonɪkanõ rätt´ ikooni peal oli mustriline, triibuline rätt; armi.hammõʔ ollivaʔ poisal ka kiŕoliseʔ pühapäevasärgid olid ka poistel kirjatud; tüü man ollivaʔ .paljaʔ .hammõʔ, kiŕoliseʔ .hammõʔ tullivaʔ õks .ildapa .vällä töö juures olid käisekirjadeta särgid, kirjatud särgid ilmusid ikka hiljem. Vrd kiräline1, .mustriline


knääsś I s <knääsi, .knäässi> vürst; saksknääsɪʔ ollɪʔ kuniga ligimätseʔ vürstid olid kuninga lähikondsed; sa olt ku määnegɪʔ knääsś! iroon sa oled justkui mingi saks!. Vrd herr


kohahus s <kohahusõ, kohahust> , kohahuś <kohahusõ, kohahuist> kohatus, kohataminema kuuli küünᴜ̈st kõvva kohahuist, lätsi .kaema, hainaʔ ollivaʔ .alla .vaonoʔ P ma kuulsin küünist valju kohatust, läksin vaatama, heinad olid [virnast] alla vajunud. Vrd kohhin


kongalinõ adj <kongalitsõ, kongalist>
1. sakiline, konksukirjalineolliʔ õks täl kiräʔ hangalitsõʔ, kogoniʔ kongalitsõʔ (rahvalaulust) tal olid kirjad sakilised, koguni konksulised. Vrd hangalinõ, hangulinõ, kongoline, kooguline
2. riukalik, vallatu.ütliʔ õks nä targast .võtjat, kongalitsest kosijat (rahvalaulust) nimetasid nad targaks (naise)võtjat, riukalikuks kosijat. Vrd hangunõ, kongoline, kriuk


kooguline adj <koogulitse, koogulist> , koogulinõ <koogulitsõ, koogulist> sakiline, konksuline (vöö- vm kiri)kuaʔ vüüd koogulist, haaraʔ vüüd hangulist (rahvalaulust) koo vööd konksukirjalist, tee kärmelt vööd sakilist; kuu olliʔ õks küll valul koogulitsõʔ, ao valul .ausapaʔ (rahvalaulust) kuuvalgel olid [said mustrid] konksukirjalised, koidu valgel ausamad (väärtuslikumad). Vrd hangulinõ, kongalinõ, kongoline, tsibrolinõ


kossa|linaʔ pl s <kossa|linnu, kossa|linnu> / <kossa|linno, kossa|linno P> linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa)kossalinaʔ ollivaʔ ka egal naasel, hotś ku suuŕ hiusś .oll´ge P linapalmikud olid igal naisel, ükskõik kui pikad juuksed tal olid; kossalinaʔ tetteväʔ .suitoisist linost, tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa ja palmɪtevaʔ .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P palmikud tehti soetud linadest, tehti kaks parajalt jämedat patsi ja punuti kumbki oma patsidega kokku. Vrd koss, kossak


kostak s <kostaga, kostakat> / <.kostka, .kostkat>
1. (hrl pl) ennustamisvahend (täringud, lõngad vmt).kostkit õks hiidät, viiś langakõst .panti, kaʔ nii pillide .sõlmõ, mõnikõrd lätt kammɪtsahe, ku kokku jäiväʔ, sis olõõi hää, tulõõi kosilaist, ku om langah, sis om hüä ennustamislõngu heidad (seod), [see käis nii, et] viis lõngakest pandi, vaat nii viskasid (sidusid) sõlme, mõnikord läks kammitsasse , kui kokku jäid, siis pole hea [enne], ei tule kosilast, kui on lõngas [vabalt järjestikku], siis on hea [enne] (viis lõnga seoti keskelt sõlme ja nende otsad paarikaupa kokku; keskelt päästeti sõlm lahti; kui lõngad omavahel kujundeid moodustasid (olid omavahel seotud, n-ö kammitsas), oli see halb enne, kui lõngad jäid vabalt järjestikku, oli hea); inne sõtta minekit õks hiideti .kostkit enne sõtta minekut heideti ikka täringuid; .kostket köüdetäs kõ̭gõgeʔ, ko kiä kohe tii pääle .kaugõst jääss vai om kel sõtta minek´ P ennustamislõngu seotakse tihtilugu, kui keegi on kuhugi tee peale kauaks jäänud või on kellelgi sõttaminek [ees]; ko tahete tiidäʔ, õt kas .haigõ ar koolõs vai jääss elämä, sis köüdetäs .kostket P kui taheti teada, kas haige sureb või jääb elama, siis seotakse lõngu (ennustamiseks)
2. (hrl pl) kossimäng, poisikeste mäng luukeste v müntidega


kostinõ adj <kostidsõ, kostist> kompvekist tehtudsääl oll´ tarõkõnõ .taivah, toolɪʔ ja pingɪʔ ja laud ollɪʔ kõ̭ik´ kostidsõʔ (muinasjutust) seal taevas oli tarekene, toolid ja pingid ja laud, kõik olid kompvekist tehtud


krõbima v <krõpiʔ, krõbi> , krõ̭bima <krõ̭piʔ, krõ̭bi>
1. kriipima, kraapimakaeʔ, mis mul tah .kukroh krõbi? vaata, mis mul siin kuklas kriibib?; tammõ pääle oll´ olnuʔ ütś kiri kirotõt, jahimeheʔ ollɪʔ krõbinuʔ kirä maaha tamme peale oli olnud midagi kirjutatud, [aga] jahimehed olid kirja maha kraapinud. Vrd krabima, .krõ̭iḿma
2. piltl seksima, koinima.poiśkanõ krõbi .tütrikku poiss koinib tüdrukut. Vrd .koinlõma, .koińma, koobɪtsama


kulak|kinnas s <kulak|.kinda, kulak|kinnast> käpik, labakinnaskiŕolitseʔ olliʔ kulak.kindaʔ mustrilised olid käpikud. Vrd rusɪk|kinnas


kullᴜsseh ~ kullᴜssõh, kullᴜssih adv peidus (kuuldekaugusel); kättesaadavalseeni olliks vitsaʔ vihosõh, kubo vitsaʔ kullusõh (rahvalaulust) seni olid vitsad [saanud] vihtumiseks valmis, vitsakubu ootas peidus


kõrahuma v <kõrahudaʔ, (ta) kõrahus> krõbedaks muutuma; kõrbemakõ̭ik´ vangɪʔ olliʔ .väega ar kuionuʔ ja kõrahunuʔ piltl kõik vangid olid ära kuivanud ja [päikesest] kõrbenud. Vrd kõrbahuma


kõrbahuma v <kõrbahudaʔ, (ta) kõrbahus> , kõrbahoma P <kõrbahodaʔ, (ta) kõrbahos> , kõrbahtuma <kõrbahtudaʔ, (ta) kõrbahtus> , kõrbahtoma P <kõrbahtodaʔ, (ta) kõrbahtos> kõrbemakõik´ leeväʔ ollɪʔ .väega ar kuionuʔ ja kõrbahunᴜʔ kõik leivad olid väga ära kuivanud ja kõrbenud; jäi lihakõnõ pannigaʔ suurõ tulõ pääle ne .arkeʔ kõrbahto P liha jäi panniga suure tule peale ja kõrbeski ära. Vrd kõrahuma, .kõrbama


kõrvulinõ2 s <kõrvulitsõ, kõrvulist> pruutneitsi, pruuttüdruk.määntseʔ .ehteʔ kaalah olliʔ vanast kõrvulitsil! millised ehted olid vanasti kaelas pruutneitsitel!. Vrd podrᴜsk´, .porski, prodᴜsk´, .prootśka


käde|suu s <käde|suu, käde|suud> van käisesuu, varrukasuukrahmalagaʔ tetäs kõvas .kaaldõalonõ ja kädesuuʔ tärklisega tärgeldatakse krae ja kätised; poisal ollɪʔ kädesuuh .koeduʔ joonõʔ poistel olid käisesuus [telgedel] kootud triibud; .käüssidõ otsah ommaʔ kädesuu joonõʔ varrukate otsas on varrukasuu triibud


kääräk s <käärägu, kääräkut> (üle leiva lõigatud) käärkõ̭igil olliʔ peoh pikäʔ palaʔ, käeh suurõʔ kääräguʔ (rahvalaulust) kõigil olid pihus pikad palad, suured leivakäärud käes. Vrd kiird, käärd, käärähüs, pöörändüs, viilak


külesnik s <külesniga, külesnikka> karjuse abiline (karja külgedel).külge pand´ üte kaŕusõ, .tõistõ .külge pand´ tõõsõ kaŕusõ, nuuʔ olliʔ külesnigaʔ [peakarjus] pani ühele küljele ühe karjase, teisele küljele pani teise karjase, nood olid karjuse abilised. Vrd edesnik, peräsnik1


laba|sänǵ v <laba|sängü, laba|.sängü> magamislavatsvanast ollɪʔ labasängᴜ̈ʔ, lavvaʔ .pantuʔ ütest sainast .tõistõ vanasti olid magamislavatsid, lauad [olid] pandud ühest seinast teise


labima v <lapɪʔ, labi>
1. kergelt pühkima, üle v kokku tõmbamamuil oll´ moroʔ är pühidüʔ, vele lastuʔ är labiduʔ, minol moro pühkimäldäʔ, vele lastuʔ labimaldaʔ (rahvalaulust) muil olid õued pühitud, venna raielaastud kokku tõmmatud, minul õu pühkimata, venna raielaastud kokku tõmbamata; sorrõks no pää sugimine, lakõks no pää labimine (rahvalaulust) laheda pea sugemine, sileda pea tõmbamine (kammimine). Vrd laabɪtsõlõma, laabɪtsõma, .laaṕma
2. nlj lonkima, vantsima.vaenõlatś võtt´ maŕakorvi käe pääle ja naasś kodo poolõ labima (muinasjutust) vaenelaps võttis marjakorvi käevangu ja hakkas kodu poole vantsima; kuningas labõ .silda pite edesi nii kavvõndõhe, kui näkk´, et ütś illoś liin tulõ .vasta (muinasjutust) kuningas lonkis mööda silda edasi nii kaugele, kuni nägi, et üks ilus linn tuleb vastu


langas s <langasõ, langast> (värvitud) villane lõng.ahtakõsõʔ .vüükeseʔ kolmõ langasõgaʔ kitsad vöökesed [on kootud] kolme värvi villase lõngaga; hal´as langas ni .tümbjätseʔ langasõʔ ergas lõng ja tumedad lõngad; tuu oll´ .säitsme langasõgaʔ, säidse langast oll´ koŕadaʔ too oli seitsme lõngaga [muster], seitse lõnga tuli [mustriks] korjata; kaarusõʔ ollivaʔ vereväʔ ni mustaʔ, verevist langastõst .koeduʔ kaarused (ilupaelad) olid punased ja mustad, punastest lõngadest kootud; umɪst villust ka saiʔ hüäʔ langasõʔ oma [lammaste] villadest said ka head lõngad; sis mul kumaguʔ kulõhusõʔ, langasõʔ kõik´ ilotust lääväʔ (rahvalaulust) siis mul punased niidid luituvad, kõik lõngad lähevad inetuks


.lõikus|helḿ s <.lõikus|helme, .lõikus|.helme> (hrl pl) pikergune helmes, piiprelltõõsõʔ olliʔ .pikliguʔ, .lõikushelmeʔ teised [helmed] olid pikergused, piiprellid


lülli|tulp s <lülli|tulba, lülli|.tulpa> võllas, võllapuuvanast olliʔ lüllitulbaʔ, lülli.tulpa .panti, .puudi üles vanasti olid võllapuud, tõmmati võlla, poodi üles. Vrd lüll´


mamm1 s <mamma, .mamma>
1. hellitl jooksis õks ka viläʔ .vihma .tahtvaʔ, .mamma orasõʔ ogivaʔ (rahvalaulust) siis tahavad viljad vihma, orased oigavad joogi järele; ime and´ õks aganit, saat´ saŕa.päälsit, noid käsk´ vette visadaʔ, mamma .sisse mahutaʔ (rahvalaulust) ema andis aganaid, saatis sõelapealseid, käskis neid vette visata, joogi sisse mahutada; tuu õks jooguʔ .liplõ .liime, maitskõʔ koorõ mammakõist (rahvalaulust) too joogu [kaera]lible leent, maitsku koorejoogikest; .julgõʔ olliʔ õks kõik´ Jumala söögiʔ, makõʔ .Maarja mammakõsõʔ (rahvalaulust) tugevad olid kõik jumala söögid, magusad Maarja joogikesed
2. euf viin, keelekastevõtkõks ti .viina inämbi, ärä maitskõʔ mõrro .mamma (rahvalaulust) võtke te rohkem viina, maitske mõru keelekastet; tulõʔ õks sa, näio, juuʔ .viina, marsiʔ siiä .maitsma .mamma, juuʔ õks sa .viina, saaʔ .julgõ, maidsaʔ .mamma, marsiʔ mullõ (rahvalaulust) tule sa, neiu, joo viina, marsi siia viina maitsma, joo sa viina, julgeks saa, maitse viina, tule mulle [naiseks]; sai õks sis viin .juudust, mõro mamm maidsõtust (rahvalaulust) sai siis viin joodud, mõru keelekaste maitstud


mesi|mari s <mesi|maŕa, mesi|.marja>
1. rosinsai küdseti mesi.marjugaʔ sai küpsetati rosinatega; mul ollɪʔ mesimaŕaʔ arʔ pehmütedüʔ kuuma vii seeh mul olid rosinad kuumas vees leotatud; olõs esäl rahha mesi.marju .ostaʔ isal ei olnud rosinate ostmiseks raha
2. folk mesimarinäio õks maitś mesimaŕa, näio tsälgut´ õks .kuldatsäuga (rahvalaulust) neiu maitses mesimarja, neiu näris kuldakobara; sinno jovvai imp .hoitaʔ ubinaʔ, .meeli jovvai imp .hoitaʔ mesimaŕaʔ (rahvalaulust) sind ei jõua enam [kinni] hoida õunad, meelt ei jõua enam hoida mesimarjad. Vrd meelimari


mihi|.miäkiʔ s <mihi|.minkõgɪʔ, mihi|midägiʔ> mittemiski, mitte midagituust saai mihimidägiʔ tollest ei saa mitte midagi; śoo olõi meil mihi.miäkiʔ see ei ole (tähenda) meile mitte midagi; tuu inemine massaas sõ̭s enämb mihimidägi see inimene ei maksnud enam mitte midagi (polnud lugupidamist väärt); tuu päiv tetäs jumala mihimidäginäʔ sel päeval ei tehta üldse mitte midagi; mai annaʔ sullõ umast majast mihimidägi ma ei anna sulle oma majast mitte midagi || mihi ku midägi mitte kui midagi, üldse mittesa tiis jo .rõivalõ mihi ku midägi sa ei teinud ju riidele mitte kui midagi (ei parandanud ära); katś oll´ .tarka, kolmas sääne tuhńagukõnõ, .kinkast tõõsõʔ mihi ku midägiʔ luku piääs (muinasjutust) kaks olid targad, kolmas selline rumalakene, kellest teised mehed üldse lugu ei pidanud


mustõ|haava ~ mustõ|hava ~ mustõ|havva adv (enne)muiste, ammusel ajalmustõhava, .väega hulga .aigu tagasi, mi esä-esä-esäʔ ollɪʔ mälehtänᴜ̈ʔ muiste, väga kaua aega tagasi, meie isa-isa-isad olid [seda] mäletanud; olõ ma läsk´ mustõhavva, no om jo ütśtõiśkümme .aast´akka tagasi, ko miisś .kuule ma olen ammu lesk, sellest saab juba üksteist aastat tagasi, kui mees suri. Vrd mustõ, mustõl|.aiga, muuhaava, vana|haava


muu|haava, muu|hava, muu|havva adv väga ammu, muistemuuhaava .elli üteh küläh katś talomiist muiste elanud ühes külas kaks talumeest; mustõ vai muuhava, tuu om ütśkõ̭ik´ muiste või väga ammu, see on ükssama; muuhava ollɪʔ ośamaaʔ, ku .minti .osja hulga .rahvagaʔ ennevanasti olid osjamaad, kui mindi osja [korjama] hulga inimestega; oll´ muuhavva üteh paigah kolm .veljä ennemuiste olnud ühes paigas kolm venda. Vrd mustõ, mustõhaava, mustõl|.aiga, vana|haava


.mütsk´nä s <.mütsk´nä, .mütsk´nät> mütsuminevaivalt olliʔ kahruʔ .talli saanuʔ, kui sääl seeh .lõpmaldaʔ suur kollin, mürrin ja .mütsk´nä .nõssi (muinasjutust) vaevalt olid karud talli saanud, kui seal algas ilmatu suur kolin, mürin ja mütsumine. Vrd .matsk´na


ohkukanõ adj <ohkukadsõ, ohkukast> , ohkokõnõ <ohkokõsõ, ohkokõst> , ohkukõnõ <ohkukõsõ, ohkukõst> õhukenii ohkokõsõʔ .rõivaʔ olõõs ko noʔ, sis ollɪʔ pad´õbakõsõʔ [tollal] nii õhukesi riideid ei olnud kui nüüd, siis olid paksemad; oras oll´ õks sääl küleh ohkokõnõ, .pindre veereh peeńokõnõ (rahvalaulust) oras oli sealpool küljes õhukene (harv), piiripeenra ääres peenikene (kidur); kuas .kirju kehvä.keisi, kuas .olgõ ohko.kõisi (rahvalaulust) ei kudunud kehvakesi kirju (mustreid), ei kudunud õhukesi õlgu (õlakirju); ostõt rõivas um ohkukõnõ, liina rõivas um liblõhõnõ (rahvalaulust) ostetud riie on õhukene, linnariie on õheldane. Vrd hõllõ, .ohkanõ, ohoʔ, ohᴜkõnõ


.oigõhõ2 adv tasaselt, rahulikult, vagusipanniʔ õks nä .karpe .kallehe, .olgi .pääle .oigõhõ (rahvalaulust) nad panid [õunad] armsasti karpi, õrnalt õlgede peale; latsõʔ olliʔ õks sis .vaike kui vits, valla ulliʔ .oigõhõ (rahvalaulust) lapsed olid vait kui vits, valla tobukesed vagusi; miks olõ .oigõhe, viina man veeselähe (rahvalaulust) meie oleme vaikselt, [kuid] viina juures lõbusasti. Vrd rahᴜtsõhe, vagatsõhe, vagurahe


pad´ᴜʔ adv paksuselthainaʔ ollɪʔ jala pad´ᴜʔ kaarɪh heinad olid jala paksuselt kaares (põlvekõrguste vaaludena)


pagana|tuli s <pagana|tulõ, pagana|tuld> (hrl pl) sootuluke, virvatulivanast õks oll´ .sääntsit paganatulli, kes nä suu pääl palodiʔ, kas nä .määntseʔ vanaʔhalvaʔ vai? vanasti ikka oli selliseid sootulukesi, kes nad [seal] soo peal põletasid, kas nad [olid] mingid vanakurjad või?


pehmɪk s <pehmigu, pehmɪkut> / <pehmige, pehmɪket> pehme asi v toitkotoh olliʔ pliiniʔ küdsedüʔ, pehmigeʔ pilluduʔ (rahvalaulust) kodus olid pliinid küpsetatud, pehmikud ette pillutud (pakutud)


persü|päädi adv tagurpidi, vastupidipeeleʔ olliʔ õks koh tarõh persüpäädi, naane takah taasperi (rahvalaulust) kus olid kangaspuud tares tagurpidi, naine [nende] taga valepidi. Vrd taas|peri, taas|perilde


peräsnik1 s <peräsniga ~ peräsnika, peräsnikka> abikarjus, karja taga käijakatś tükkü pand´ perrä ajama, nuuʔ ollɪʔ peräsnigaʔ kaks tükki pani [peakarjus] karja lõppu ajama, need olid karja taga käijad. Vrd edesnik, külesnik


petśorka s <petśorka, petśorkat> , petśolka <petśolka, petśolkat> , petśonka <petśonka, petśonkat>
1. ahjukapp, ahjuorvma panni .kindaʔ petśorkahe kuioma ma panin kindad ahjukappi kuivama; petśorkaʔ ollivaʔ, kui sautarõʔ ollivaʔ, mõ̭nõl oll´ nelli-viiś petśorkat ahjukapid olid [siis], kui suitsutared olid, mõnel [ahjul] oli neli-viis ahjukappi; vanast oll´ rehetarõh aho küle siseh neläkandilinõ mulk, petśolka vanasti oli rehetoas ahjukülje sees neljakandiline auk, ahjuorv; nä käsɪʔ naasel pässä otsa .maaha rakoʔ ja petśorkahe .pandaʔ (muinasjutust) nad käskisid naisel pöidla otsa maha raiuda ja ahjukappi panna; librik pill´ õks jäl .laulõ petśonkahe, parm kummut´ konetśkahe (rahvalaulust) liblikas loopis laule ahjukappi, parm pildus ahjusamba otsa. Vrd .petśka, pet´sok, tśoponka
2. ahitere ahi, ammusuu, petśorka, padi perseʔ (rahvalaulust) tere, ahi, ammulisuu, [tere] ahi, paksperse. Vrd ahi


pihtokõnõ dem s <pihtokõsõ, pihtokõst ~ pihtokõist> argipäevane pihtkuub, poolvillasest riidest poolpikk naiste ja meeste kuub, ülejakkmehil ollivaʔ õ̭nnõ põlvine pihtokõsõʔ .pruntõgaʔ ja .körtegaʔ P meestel olid ainult põlvini kuued, voltide ja kroogetega; rüvvi pääl peiväʔ naaseʔ pihtokõist pikk-kuue peal kandsid naised ülejakki; pihtokõsõʔ ollivaʔ äripäivɪh tüü man säläh pihtkuued olid argipäeviti tööd tehes seljas; tõõnõ taht õks jäl pereh pihtokõist, kalapujaʔ puult.särke (rahvalaulust) teine pere tahab pihtkuube, kalapojad meestekuube


piidsa|rätt´ s <piidsa|räti, piidsa|rätti> piitsarätt, käterätt (kosilasel)piidsarätt´ oll´ kosilasõl käeh, ku lätś sugulastõ poolõ .pulma .kutsma piitsarätt oli kosilasel käes, kui ta läks sugulaste poole neid pulma kutsuma; piidsarätt´ oll´ üle toki mähɪt piitsarätt oli üle piitsavarre mähitud; .kindaʔ olliks täl kiriväʔ käeh, .olliks täl peoh piidsarätt´ (rahvalaulust) käes olid tal kirjud kindad, peos oli tal piitsarätt


piilɪkas s <piilɪka, piilɪkat> van pügalpulkpiilɪkidõ pääle oll´ tettüʔ tsälgaʔ, sis .kaeti .tsälka piteh pügalpulkade peale olid tehtud sälgud, siis vaadati sälkude järgi [laenu kogust]. Vrd piirɪkas


pink´|rattaʔ pl s <pink´|rattidõ, pink´|rattit> pikkvanker, pinkvankerolliʔ tüürattaʔ ni pink´rattaʔ vai lavvarattaʔ olid töövankrid ja pinkvankrid ehk laudvankrid; pink´rattaʔ .veiga võõgᴜtasõʔ pikkvanker kõigutab kõvasti. Vrd lavva|rattaʔ, lineika2


pinna adv pilbasteks; purukspõdõ̭ŕ lüü suurõ puu pinna jalagaʔ, nii kõvastõ lüü põder lööb suure puu jalaga puruks, nii kõvasti lööb; ku .kuulja kirstᴜst üles karaś, ollɪʔ kirstu lavvaʔ pinna (muinasjutust) kui surnu kirstust üles hüppas, olid kirstulauad puruks. Vrd pinnalõ, pirapinna, purupinna || pinna pisõmilõ pilbasteks, tükkideksku sa siih .olnuʔ, sis su pää löönüʔ .ruud´mõgaʔ kõõ pinna pisõmilõ kui sa siin oleksid olnud, siis oleksin löönud su pea teibaga pilbasteks


pliini|raud s <pliini|ravva, pliini|.rauda> varreta pann.pliine küdseti, olliʔ tsõõriguʔ pliiniravvaʔ, noil olõõs .handu pliine küpsetati, olid ümmargused pliinipannid, neil polnud vart; pliiniravva pääl küdseti lihha varreta panni peal küpsetati liha; saʔ mineʔ, ajaʔ mõtsah tuu kivi .häste kuumast nigu pliiniraud (muinasjutust) sa mine, aja metsas too kivi hästi kuumaks nagu pliinipann


plõkask´ s <plõkaski, plõkaskit> krappsääne karra pala, plõkask´ kaalah selline plekitükk, krapp kaelas; plõkaskiʔ ollɪʔ karradsõʔ, olõõs .puidsõʔ krapid olid plekist, ei olnud puust; .panti viil lehmäle .kaala plõkask´ lehmale pandi veel krapp kaela. Vrd klopṕ1, klõkatś, krapṕ, lõkatś, plõkatś, pärä


pohadel´nä s <pohadel´nä, .pohadel´nät> , puhadel´nä <puhadel´nä, puhadel´nät> vaestemaja, (kiriklik) hoolekoduvanast oll´ pohadel´nä liinah vanasti oli linnas vaestemaja; no ommaʔ vanadõkodoʔ, vanast olliʔ puhadel´näʔ, a no puhadel´nit olõi ütegi kerigu man nüüdsel ajal on vanadekodud, vanasti olid vaestemajad, praegusel ajal pole vaestemaju ühegi kiriku juures; rikkaʔ meheʔ panniʔ puhadel´nä, et näide hinge iist pallõldasiʔ rikkad mehed ehitasid vaestemaja, et nende hinge eest palvetataks; Petsere puhadel´näh oll´ ütś vana paabakõnõ koolnᴜʔ arʔ Petseri hooldekodus oli üks vana eideke ära surnud


pooss|kaneṕ s <pooss|kanebi, pooss|kanepit> , pooss|kanõṕ <pooss|kanõbi, pooss|kanõpit> isakaneppoosskanebiʔ olliʔ väega pehmekeseʔ, noil olõs .siimnit isakanepi[taimed] olid väga pehmed, neil ei olnud seemneid; poosskaneṕ kakᴜti pääle jaka.päivä, imäkaneṕ kakᴜti sügüse isakanep kitkuti [välja] peale jaagupipäeva, emakanep kitkuti sügisel


.prak´ma v <prakkiʔ, praki> (välja) praakimaruuga .masmine oll´ noil, kes kroonu pääl olõs, arʔ .vällä oll´ prakɪt papi [naturaal]tasu tuli maksta neil, kes sõjaväes ei olnud teeninud, kes olid välja praagitud. Vrd .praak´ma


pritś1 s <pritsi, .pritsi> metallist ilustus kaabulrikkapaʔ tśuraʔ kannivaʔ suvõl .pritsegaʔ .kaaba rikkamad noormehed kandsid suvel ilustustega kaabusid; kaabᴜʔ ollɪʔ vildidseʔ, pritś oll´ tinanõ kaabud olid vildist, ilustus oli tinast


proim s <proimõ, .proimõ> käeauk (naistesärgi varrukaõmbluses kaenla all)käeʔ tsusatas läbi proimõtõ, selle et .käüssekiräʔ mustas saasi käed torgatakse käeaukudest välja, et käisekirjad mustaks ei saaks; proimõʔ olliʔ esiʔ, a tuud kutsᴜti käuss, miä ribah oll´ käeaugud olid üks asi, aga toda, mis rippu oli, kutsuti käiseks. Vrd proimõʔ


puhᴜs s <puhusõ, puhᴜst> nõidus (soolapuhumise ja loitsudega)vanast ollɪʔ kunsti tegijäʔ vanaʔ naaseʔ, .panti tõõnõtõõsõlõ puhᴜssit, kui .kuagi arvaś vanasti olid nõidusetegijad vanad naised, pandi teineteisele nõidusi peale nii, kuidas keegi heaks arvas


puugovits s <puugovitsa, puugo.vitsa>
1. nööpvanast ollɪʔ puugovitsaʔ .puidsõʔ ja .luidsõʔ vanasti olid nööbid puust ja luust. Vrd nöpś, puugnits
2. (pl) piltl seto naise krõllidega hõbekeepuugovitsaʔ ommaʔ .nöpsegaʔ keedɪʔ puugovitsad on krõllidega keed


puul´|särk´ s <poolõ|särgi, puult|.särki> seto meestekuub, seljal krooked ja sametkaunistusedpuul´särk´ oll´ pikeb ku ńooʔ pindsaguʔ, põlvini ja alapoolõ .põlvi ollɪʔ, prundsɪʔ ollɪʔ sälä takah .puusõ kottal, sammõdiʔ ollɪʔ sälä takah kuub oli pikem kui need pintsakud, ulatusid põlvini ja allapoole põlvi, krooked olid selja taga puusade kohal, sametkaunistused olid selja taga; mehil vanast ollɪʔ poolõʔsärgɪʔ, inämbüsi ollɪʔ iks hallɪʔ meestel olid vanasti kuued, enamasti ikka hallid


rahᴜtsõhe ~ rahᴜtsõhõ adv rahulikultolʔ no rahᴜtsõhe ole nüüd rahulikult [paigal]; tuuh olliʔ õks nä .perreh .pehmehe, tuuh .rahvah rahutsõhõ (rahvalaulust) seal peres olid nad mõnusalt, tolle rahva seas rahulikult. Vrd .oigõhõ2, rahulistõ, vagatsõhe, vagᴜhuisi, vagurahe, vagusahe


rammõhuma v <rammõhudaʔ, rammõhu> , rammõhtuma <rammõhtudaʔ, rammõhtu> väsima, rammestuma, rammetuks muutumakäeʔ ommaʔ rammõhtunuʔ käed on rammetud; kestüü .aigu, kuna hobõsõvahiʔ rammõhunuʔ olliʔ, .hiile kunigapoig .talli .sisse (muinasjutust) kesköö ajal, kui hobusevahid väsinud olid, hiilis kuningapoeg talli sisse; säält maks ulli joovahtu, raasakõsõ rammõhtu (rahvalaulust) seal jäin ma väga joobnuks, raasuke rammetuks; vel´oks tull´ väläst väsünü, raasakõnõ rammõhunnu (rahvalaulust) vend tuli väljast, [oli] väsinud, raasuke rammestunud. Vrd ramõhuma


ravɪtsõlõma v <ravɪtsõllaʔ, ravɪtsõlõ> toitma, söötmamingaks vana ma ravitsõlõ, elähünü elätele (rahvalaulust) millega ma vana toidan, elatanu elatan; kõ̭ik olliks sis hiiroʔ mu .hoitaʔ, ratsoʔ mino ravitsõllaʔ (rahvalaulust) kõik hiirud olid minu hoida, ratsud minu sööta. Vrd kormɪtsõma, kormɪtõlõma, ravima, ravɪtsama


reess2 s <reesa, .reessa> külamaast eraldatud maatükk, maalõigenoid .reessu .anti .rahvalõ, .müüdi neid maalõikeid anti rahvale, müüdi; mi man olliʔ nuuʔ reesaʔ meie juures olid need külamaast eraldatud maatükid. Vrd liuhk2, .lõikus, reesa|maa


rehähütmä v <rehähüttäʔ, rehähüdä ~ rehähütä> korraks vehkima, rehmamaku voori rehähüt´ mõõgagaʔ, lei kolʔ pääd .maaha, rehähüt´ tõõsõ voori, olliʔ kõik´ kuus pääd otsast maah (muinasjutust) kui korra rehmas mõõgaga, lõi kolm pead maha, rehmas teise korra, olid kõik kuus pead otsast maas; ku rehähüt´ õnnõ kura .käegaʔ, sai suuŕ meri, ku rehähüt´ õnnõ hüä .käegaʔ, sai suuŕ mõts (muinasjutust) kui vaid rehmas vasaku käega, tekkis suur meri, kui rehmas parema käega, tekkis suur mets. Vrd .rehmämä, .rihvama


ripakõlliʔ adv rippu; ripakil, ripakilekõ̭ik´ olliʔ tallo küleh ripakõlli: partõ küleh ja koh nä sis ollivaʔ kõik olid talade küljes rippu: parte küljes ja kus nad siis olid. Vrd ribah, ribahusi, ribakallaʔ, ripakallaʔ, rippa


ripsahuma v <ripsahudaʔ, (ta) ripsahus> rippu vajuma; longu vajumauh´aʔ olliʔ õks mul .nõrka unõhtunuʔ, olliʔ rippa ripsahunuʔ (rahvalaulust) ohjad olid mul longu ununenud, olid rippu vajunud. Vrd ribahama, ribahuma, ripsahama


ristetsikko ~ ristɪtsikko ~ ristɪtsikku adv ristamisi, risti; ristikujuliseltlatsõ puhastuś pandas närdso .sisse, mähɪtäs verevä langagaʔ ristetsikko kinniʔ platsenta pannakse nartsu sisse, seotakse punase lõngaga ristamisi kinni; Sõglakõsõ õks jälʔ sää sõirandikko, .taiva Risti ristitsikko (rahvalaulust) Sõelakese sean jälle sõõrikujuliselt, taeva Risti ristikujuliselt; .tõmpsiʔks kullaʔ kolm kõrd, pää pääle ristitsikku (rahvalaulust) kullad (vanemad) tõmbasid kolm korda, pea peale risti (mõrsja kammimise rituaal); .taiva olliʔ õks jo Koodiʔ .korgõh, .taiva olli õks jo Rist ristetsikko (rahvalaulust) Koot ja Reha olid juba kõrgel, taeva Rist oli juba ristikujuliselt. Vrd ristetämiisi, ristetämiiste, .risti, ristɪkohe, ristilde


riuhh s <riuha ~ riuhha, .riuhha> , kriuhh <kriuha ~ kriuhha, .kriuhha> (hrl pl) kurnipulk.ruudja otsast lõiguduʔ riuhhaʔ, vassa piuʔ vai pikembäʔ, .paalkagaʔ .maahha pessete üle piiri, tuu vana.aolinõ mäng joʔ kõ̭ik´ lati otsast [olid] lõigatud kurnipulgad, vaksa pikkused või pikemad, kepiga löödi [need pulgad] maha üle piiri, see on vanaaegne mäng juba kõik; kaŕᴜssil olliʔ õks riuhaʔ .mitmõh paigah, kohe kaŕa aiʔ, sääl .mängeʔ karjastel olid kurnipulgad mitmes paigas, kuhu nad karja ajasid, seal mängisid; läkɪʔ .riuhhõ .lüümä! läki kurni mängima!


ruptsik adj s <ruptsiga, ruptsikat> , ruuptsik <ruuptsiga, ruuptsikat>
1. rupsik, paik jalatsi tallal või kontsal.saapa ruuptsigaʔ olliʔ talla viirt piteh saapal olid rupsikud talla äärt pidi
2. piltl argi-, arginesarahvan oll´ villanõ, oll´ kohe .hüvvä .paika minnäʔ, muido oll´ sääne ruuptsik .rõivakõnõ: tsitsirõivas, must toominõ rõivas sarafan oli villane, oli kuhugi paremasse kohta minekuks, muidu kanti sellist argist riietust: sitsiriie, must toimne riie


ruuga s <ruuga, ruugat> papi palk (natuuras)vanast .käuti ruugat koŕatõh külli piteh vanasti käidi papi palka kogudes mööda külasid; ruuga .masmine oll´ noil, kes kroonu pääl olõs, arʔ .vällä oll´ prakɪt papi palka tuli maksta neil, kes sõjaväes ei olnud teeninud, kes olid välja praagitud


räbɪk s <räbigo, räbɪkot> / <räbigu ~ räbɪku, räbɪkut> , räpɪk <räpɪku, räpɪkut>
1. valge poolvillane naiste suvine ülekuubräpɪkut kandas pühäpäivi ülekuube kantakse pühapäeviti; kaarᴜstõgaʔ särk´ vai räbɪk om niidilõiminõ kaarustega kuub või ülekuub on niidilõimne (poolvillane); särgi ja räpɪku pääle köüdetäs lavvakidõgaʔ koet vüü kuue ja suvise ülekuue peale seotakse kõladega kootud vöö; olõi räbɪkut, olõi kossa.siidi (muinasjutust) ei ole kuube, ei ole patsipaela
2. takune (kaluri)kuub, püügikuubnoʔ olõõi inäp räpɪkit, meil ollivaʔ .paklatsõʔ .sääntseʔ, nuuʔ ollivaʔ räbiguʔ nüüd enam takuseid kalurikuubi ei ole, meil olid takused sellised, need olid kalurikuued. Vrd piisärk´


.sal´dus s <.sal´dusõ, .sal´dust> , .sal´düs <.sal´düse, .sal´düst> hoolimine; meeldimine; armastus.vasta ütśtõist .sald´us ja .tahtmine vastastikune armastus ja iha; nuuʔ olliʔ kõik´ .türmi .pantuʔ, et olõs .sald´ust pite es kuninga.tütrele (muinasjutust) nad olid kõik vangi pandud, sest ei olnud kuningatütre meele järele; ollaʔ jovvai õks vaest .mitmõ .miilt piti, .mitmõsaa .saldüst piti (rahvalaulust) vast ei jõua ma olla mitmele meeltmööda, mitmesajale meeldida. Vrd armastus


sataskõlõma v <sataskõllaʔ, sataskõlõ> taaruma, vaaruma; korduvalt kukkumalell pand´ .hindä .purjo, sataskõlli, sis soeʔ olliʔ tä kõ̭ik´ arʔ kusnᴜʔ ni pasandanᴜʔ, a sis õ̭ks lätsiväʔ arʔ mant lell teeskles purjujäänut, kukutas end maha, siis hundid olid ta üleni täis kusnud ja pasandanud, aga siis ikka läksid minema. Vrd kapõrdõlõma, kupõrduma, kupõrdõlõma, satatama, satatõlõma


seera s <seera, seerat> tikuväävel.tütrik oll´ .pandnuʔ tiku .pääkeseʔ, nigu vanast ollɪʔ, seeraʔ otsah, aho ala livvagaʔ likku tüdruk oli pannud tikupead, nagu vanasti olid, väävel otsas, ahju alla kausiga likku. Vrd tserä


seereṕ s <seerebi, seerebit>
1. liisk; liisupulksis .anti seerebit, katõ.kümne üte .aast´a vana miisś, tuu kutsᴜti seerebillõ siis heideti liisku, [üks] kahekümne ühe aastane mees [oli], see kutsuti liisuheitmisele; .võeti varb ja .naati seeerepil .käuma võeti varb ja hakati liisku tõmbama; seerebigaʔ .anti sõtta liisuheitmisega anti (võeti) sõjaväkke; seereṕ om sääne puu, kässigaʔ pandas alt üles, viimäne om sis seeh liisupulk on selline puu, kätega võetakse alt üles kinni, viimane on siis liisu all; targaʔ veleʔ .ütliʔ, õt võtkõʔ seereṕ, kelles tulõ kõkõ inne .vaht´ma minnäʔ (muinasjutust) targad vennad ütlesid, et võtkem liisku, kellel tuleb kõige enne valvama minna
2. liisuga saadud maa, nöörimaa.perril olliʔ vanast seerebiʔ peredel olid vanasti nöörimaad


sinenik s <sineniga ~ sinenika, sinenikka> , sininik <sininiga ~ sininika, sininikka> (riide)värval, kangatrükkalsinenigaʔ olliʔ Petsereh värvalid olid Petseris; sininik, tuu .painja tapõti sõa .aigu arʔ värval, see värvija tapeti sõja ajal ära; sininik lei kirä .pääle, .värme arʔ, sis jäiʔ täpɪʔ .sisse kangatrükkal lõi kirjad peale, värvis ära, siis jäid täpid [mustri] sisse; Petsereh oll´ mitu tükkü noid sinenikki Petseris oli mitu tükki neid värvaleid. Vrd .painja


śolganõ adj <śolgadsõ, śolgast> , śolkanõ <śolkadsõ, śolkast> siidine, siidistNatil om katś ilosat śolgast rätti Natil on kaks ilusat siidist rätikut; .tütrik köut śolkatsõ räti .päähhä neiu seob siidist rätiku pähe; lätś ütś .tütrik .mõskma .śolkast rätti jõ̭õ̭ .viirde (muinasjutust) läks üks tüdruk jõe äärde siidirätti pesema; pojaʔ lätsiʔ .perrä ja olliʔ rutu peräst tagasi, śolkanõ hamõh käeh (muinasjutust) pojad läksid [rõivastele] järele ja olid kiiresti tagasi, [kõigil] siidine särk käes; olõi meil sõba śolkanõ, olõi kaal´ kalõvanõ (rahvalaulust) meil pole sõba siidine, pruudilinik pole kalevine. Vrd .siidene


.sootśka s <.sootśka, .sootśkat> külavanem; valla käskjalg.kuulsa sõ̭nolitsõ Martini Iŕo miisś Martin oll´ .sootśka kuulsa lauliku Martini Iro mees Martin oli valla käskjalg; .sootśkaʔ ja uŕadnigaʔ olliʔ vallah vallas olid valla käskjalad ja urjadnikud || üleb|.sootśka ülemsootska, Peko asemik. Vt üleb.sootśka


sossila s <sossila, sossilat> , sossõ̭la <sossõ̭la, sossõ̭lat> rauast v puust latihark (talvisel noodapüügil)sossilaʔ, .minkaʔ tuud hirt .aetas iä alust .müüdä edesi [olid] latihargid, millega toda latti mööda jääalust edasi aetakse; sossilagaʔ püürd´ hirre iä mulgu mano latihargiga tõukas lati jääaugu juurde. Vrd sääg


taht2 s <tahu, .tahtu> folk tahtmineolliks sa ime miilt pite, minoks sa taadõ .tahtu pite (rahvalaulust) sa olid ema meele järele, olid mu taadi tahtmist mööda; ehk mõistai elläʔ imme pite, tandsii ime .tahtu pite (rahvalaulust) ehk ei oska elada ema soovi järgi, ei tantsi ema tahtmist mööda. Vrd hooda, hõlahus


.tahvama v <tahvadaʔ, .tahva> tahumavanal kerɪkul ollɪʔ .kirvõgaʔ tahvaduʔ põrmadulavvaʔ vanal kirikul olid kirvega tahutud põrandalauad; .tahvaminõ om nigu ilehhes tetäʔ, .tahvaminõ õ̭ks om .kirvõgaʔ tahumine on justkui siledaks tegemine, tahumine käib ikka kirvega; vanapakań tahvaś umal latsõl jalaʔ vähäpäst (muinasjutust) vanapagan tahus (raius) oma lapsel jalad väiksemaks. Vrd .lüümä, tahotsõma, tahvatama, tahvatsõlõma, tahvatsõma, tahvɪtsõma


.taidma v <taidaʔ, taia> van oskama, suutmaärä iks .taidsõ .vasta laustaʔ, .vasta laustaʔ, .vasta .kostaʔ (rahvalaulust) oskas ikka vastu lausuda, vastu lausuda, vastu kosta; mina .taitsõ .vasta laustaʔ, .taitsõ targastõ kõnõldaʔ (rahvalaulust) mina oskasin vastu lausuda, oskasin targasti kõnelda; olliks sa luud loonatark, ollit isit ilmatark, kui saks .taidsõt targa neio, .mõistsõʔ neio meelelitse (rahvalaulust) olid sa loomult loodud tark, olid tehtud ilmatark, kui sa oskasid [leida] targa neiu, mõistsid [leida] neiu mõistliku. Vrd .muistma, .mõistma


tigalanõ s <tigalasõ, tigalast> tihane (Parus) ▪ tigalasõʔ püsüseʔ talvõl tarõ man tihased hoiavad talvel maja ligi; õga voori essüt´ timmä tigalasõkõnõ uma laulugaʔ (muinasjutust) iga kord eksitas teda tihaseke oma lauluga; ossaʔ olliʔ täüś oravit, ladvaʔ täüś tiga.laisi (rahvalaulust) oksad olid täis oravaid, ladvad täis tihaseid


toomisto s <toomisto, toomistot> , toomistu <toomistu, toomistut> toomik, toomingasalu.uiboh olliks vereväʔ ubinaʔ, toomistuh tulililliʔ (rahvalaulust) õunapuu otsas olid punased õunad, toomikus tulililled; eiś om õks tä .löütö lepistöst, .vällä tuud toomistost (rahvalaulust) ise on ta leitud lepikust, välja toodud toomikust; sääl um iks vesi vitsistüh, um iks tuli toomistuh (rahvalaulust) seal on vesi põõsastikus, seal on tuli toomikus


toro4 I s <toro, torro> tarakan, prussakaline (Blatta orientalis) ▪ lasi ussõʔ-.aknaʔ kõ̭ik´ vallalõ, nätäl´ .aigu kõvaʔ külmäʔ, sis .külmiʔ toroʔ arʔ tegin kõik uksed-aknad lahti, nädal aega olid kõvad külmad, siis külmusid tarakanid ära. Vrd torokanõ


tsibrolinõ adj <tsibrolisõ ~ tsibrolitsõ, tsibrolist>
1. sakilinevanast ollivaʔ kiräʔ .veiga tsibrolisõʔ ja peeńokõsõʔ vanasti olid [käise]kirjad väga sakilised ja peenikesed. Vrd hangulinõ, kongoline, kooguline
2. kortsuline, kortsustsibrolinõ rõivaś kortsus riie. Vrd käbrolinõ, käbräne, kördeline, kördiline, .körtlikanõ


.tsiprama v <tsibradaʔ, .tsipra> lokkima (juukseid)noʔ joʔ noorõh iäh tsibratas hiust tänapäeval lokitakse juukseid juba noores eas; täl oll´ tsibrat hiuss kõ̭ik´ tal olid juuksed puha lokitud. Vrd kahardama, kudŕatama, .lok´ma, tsibratama, tsärotama


tsummõrka s <tsummõrka, tsummõrkat> vana logisev voodi, koikutsummõrkaʔ ollɪʔ vanaʔ sängᴜ̈ʔ koikud olid vanad voodid. Vrd koika, kravat´


tuudɪh adv salgas, kambaskaŕusõʔ lääväʔ kokko, sis .võtvaʔ nii et tuudɪh! kui karjased kogunevad, siis mängivad, nii et [rüselevad] kambas; hot´ õks nä, tundiʔ, tuudih käveʔ, vanaʔpatuʔ pargih olliʔ (rahvalaulust) kuigi nad, tondid, kambana käisid, vanapaganad salgana olid; man õks sis tundiʔ tuudih käveʔ, vanapatuʔ paaritsilla (rahvalaulust) [purjus Taadsi] juures käisid tondid kambas, vanapaganad paarikaupa. Vrd hulgahna, pargihna, pargõ, summaviiel, summõ


tõheruś P s <tõherusõ, tõheruist> sitahunnikkõ̭ik´ laudatagodsõʔ ollivaʔ tõhe.ruise täüś, sis tsiaʔ seiväʔ P kõik laudatagused olid sitahunnikuid täis, siis sead sõid [neid]. Vrd tõhõrdus


ulli adv väga, äärmiselt, hullult, hullupööratä om ulli tark miisś ta on väga tark mees; papṕ ulli .väega tänɪt´ papp karjus hirmus kõvasti; ma pessi timmä ulli kõvastõ ma peksin teda hirmus kõvasti; śoo laul oll´ ulli pikk´ see laul oli kole pikk; tuu iks mõist ulli mustitsit .laula, miiʔ laula .vahtsit too oskab küll väga vanu laule, meie laulame uusi; hobõsõʔ olliʔ ulli .kalliʔ, .sääntsit hobõsit olõõs .kiäki nännüʔ (muinasjutust) hobused olid väga kallid, selliseid hobuseid ei olnud keegi näinud; kuningal oll´ ulli illoś tütär (muinasjutust) kuningal oli väga ilus tütar. Vrd armõdu, hirmᴜs, igäväne, ilma2, ilmadu, .ilmlik, ilm|otsaldaʔ, jäledü, jälle, .kangõhõ, .kistumaldaʔ, maa|ilma, pahadu, ullidu, .väega


vana|sitt s <vana|sita, vana|sitta ~ vanna|sitta> kurat, vanapaganMokolukah .peeti inne pekuna.päivä, tuu om vannusittu .puusli Mokornulgas peeti vanasti pekunapäeva, see (Pekun) on vanapaganate pühak; üteldäs, et sõ̭s essᴜ̈t arʔ, ku vanasita .jälgi pääle saat öeldakse, et siis eksid ära, kui vanapagana jälgedele satud; .poiśkõnõ kuuld´ päält, ku vanaʔsitaʔ kõ̭nõlivaʔ (muinasjutust) poiss kuulnud pealt, kui vanakuradid rääkisid; üteh otsah .olleʔ ristiinemisõʔ, a tõõsõh otsah .olle vanasita pereh (muinasjutust) [tare] ühes otsas olid ristiinimesed, aga teises otsas oli vanakuradi pere. Vrd halv, kurat´, kuri|vaim, .perkläne, vana|halv, vana|mõro, vana|tikõ


vangilinõ I s <vangilisõ, vangilist> vang, vangistatutä oll´ vangɪh jaʔ sääl sis muidogeʔ oll´ .tõisi vangiliisi kaʔ ta oli vangis ja seal siis muidugi oli teisi vange ka; vangilisõʔ ollɪʔ türmᴜ̈st .lastuʔ vallalõ vangid olid vanglast lahti lastud; kunigapoig lätś edimätse päävä .liina .kaema ni kaess, õt ütte vangilist viiäs käkɪstäʔ (muinasjutust) kuningapoeg läks esimesel päeval linna vaatama ja vaatab, et üht vangi viiakse üles puua. Vrd vanǵ, vangi|miisś


veelka s <veelka, veelkat> , .veelka <.veelka, .veelkat> , .veel´ka <.veel´ka, .veel´kat> tuulamismasinveelkal olliʔ sõglaʔ seeh, all oll´ jämehembäʔ, .käegaʔ ai .ümbre kõ̭õ̭ tuulamismasinal olid sõelad sees, all olid jämedamad (suuremate avadega), käega ajasin ringi kogu aeg; noʔ ka om veelkit mõ̭nõl nüüdki veel on mõnel tuulamismasinad [alles]; peel´kakõsõgaʔ visati, kel olõs .veelkit puukühvlikesega visati (tuulamisel), kellel tuulamismasinat ei olnud


veerᴜ̈s adj <veerüsä, veerüsät> folk ladus, nobe, vilgas, viljakas, tubli.tarko õks tarõ.tütrekka, veerüsit virtinit (rahvalaulust) tarku toatüdrukuid, nobedaid virtinaid; tõõsõʔ kitiʔ õks kui .häste .häitsemist, veerüsäst viläsuvvõ (rahvalaulust) kui teised kiitsid head õitsemist, viljakaks viljasuve; põsõʔ olliʔ kui ubinakõsõʔ, olliks ma veerüsä verega (rahvalaulust) mu põsed olid kui õunakesed, olin ma vilka verega; oll´ õks täl iih hüä hopõń, hüä hopõń, veerüs verrev (rahvalaulust) oli tal ees hea hobune, hea hobune, nobe raudjas; külä olt õks sa uibos veerüs veli, mino suur sugulanõ (rahvalaulust) oled sa, küla õunapuu, tubli vend, minu suur sugulane; kual olliks ka .kuurmaʔ .korgõpaʔ, kual velel veerüsäpäʔ (rahvalaulust) kummal olid koormad kõrgemad, kummal vellel ladusamad


.vinku-.vanku adv siksakiliselt, sinka-vinkavingᴜʔ ollɪʔ .vinku-.vanku tettü puu .sisse kaunistused (sakid) olid puu sisse siksakiliselt tehtud (katuse otsalaual); armi püksɪʔ .lüüdi sineniga puul .vinku-.vanku kirägaʔ paremad püksid trükiti kangatrükkali juures siksakilise kirjaga


vira|kõrd s <vira|kõrra, vira|.kõrda> helmekeeütś helmekõrd oll´ pant pikälde, tõõnõ oll´ pant ristildõ, tuu oll´ virakõrd üks helmerida oli pandud pikuti, teine oli pandud risti, too oli virakõrd; virakõrraʔ hiideti sõlõlõ viil pääle, ollɪʔ .sääntseʔ kividseʔ .helmeʔ helmekeed pandi sõle peale, need olid sellised kivist helmed; mu .aigu inäbä kannõtas vira.kõrdu minu ajal enamasti helmekeesid [enam] ei kantud; sõsaŕ nakaś sorrõ salitsõma, vira.kõrda veerätämä (rahvalaulust) õde hakkas sorapärleid lükkima, helmekeed veeretama (valmistama)


.viuhkna s <.viuhkna, .viuhknat> vihin; vehkimineroosa .viuhkna õ̭nnõ oll´ ko .minte .karja kui karja mindi, oli ainult üks piitsavihin [kuulda]; ütś .vaugna ja vitsa .viuhkna ollɪʔ kavvõst kuuldaʔ üks vingumine ja vitsavihin olid kaugelt kuulda


vool´a s adj <vool´a, vool´at>
1. tegevusvabadus, voli; õigusku latsõlõ annat vool´a kätte, sõ̭s võtt latś .võimust kui annad lapsele voli kätte, siis võtab laps võimust. Vrd luba, voli
2. vabadus, priiusvool´a külä kroonuvalla küla (mis kulus riigile); vaja um inemiselatś ummõhtõ vool´a .pääle .laskaʔ, kavvas tedä sis vangɪh pitäʔ (muinasjutust) vaja on inimeselaps ometi vabadusse lasta, kaua teda siis vangis pidada; nooril mehil rahha külält, .priius ja vool´a ka käeh, mis muud, kui vaia maad-.ilma pite .hulk´ma minnäʔ (muinasjutust) noortel meestel raha küllalt, priius ja vabadus ka käes, mis muud, kui vaja maad-ilma mööda hulkuma minna. Vrd .priius, slaboda
3. vabameil oll´ vool´a rahvas, a nä olliʔ .mõisniki all meil oli vaba rahvas, aga nemad (naabrid) olid mõisniku all; .eiske om teil, mehil, mito miilt, naasel vool´a keelekene (rahvalaulust) teil, meestel, on isegi mitu meelt, naisel vaba keelekene. Vrd prii, vaba1, volńa


võiu|kirn s <võiu|kirnu, võiu|.kirnu> võikirnvõiul olliʔ kirnᴜʔ, .kutsᴜti võiukirn või tegemiseks olid kirnud, kutsuti võikirnuks


võiu|liud s <võiu|livva, võiu|.liuda> võikausssajakott´ pidi õ̭ks olõma, leeväpätś õ̭ks oll´ ja sis võiuliud pulmalise kott pidi ikka [endal] olema, leivapäts ja võikauss olid ikka; Võrolt ommaʔ .tuuduʔ võiulivvaʔ, piimälivvaʔ Pihkõvast (rahvalaulust) Võrust on toodud võikausid, Pihkvast kohupiimakausid


.väätka s <.väätka, .väätkat> pühadeaeg jõuludest kolmekuningapäevani.talsepühɪst vii.rist´misene noil õdagel es tetäʔ pääle pääväminengot inäp midäge tüüd, nuuʔ ollivaʔ .väätka õdagoʔ P nendel õhtutel jõuludest kolmekuningapäevani ei tehtud peale päikeseloojangut enam mingit tööd, nood olid pühadeaja õhtud


vüü|sällüseʔ pl s <vüü|sällüsside, vüü|sällüssit> (hobuse) leid, hoburakmete osahobõsõl ollivaʔ kulladsõʔ vüüsällüseʔ ja kulladsõʔ .päitseʔ (muinasjutust) hobusel olid kuldsed leid ja kuldsed päitsed. Vrd aheŕ|sälᴜ̈sseʔ, lindsiʔ, vüüŕsälᴜ̈sseʔ


võ̭ssatama v <võ̭ssataʔ, võ̭ssada> , võssatama <võssataʔ, võssada> ässitamatä lask´ pini vallalõ ketest ja võ̭ssat´ imɪssele pääle ta lasi koera ketist lahti ja ässitas emisele kallale; kaŕusõʔ pinnegaʔ võ̭ssatasõʔ karjused ässitavad koeri [lehmi ajama]; kaŕusõʔ olliʔ timmä nännüʔ ja olliʔ pinnegaʔ võ̭ssatanᴜʔ karjused olid teda näinud ja koeri [tema peale] ässitanud. Vrd kihotama, tsuiatama, .tsuitama, tsütsätämä, tsütsᴜ̈tämä, võ̭ssɪtama, .võ̭stama


äiolanõ s <äiolasõ, äiolast> kurat, põrgulinekuri sei .kuivi kallo, äiolanõ .ät´kit, vell´o sei õks .viit´kit, imelatś .lat´kit (rahvalaulust) kurat sõi kuivi kalu, põrguline äädikat, vend sõi viidikaid, emalaps latikaid; olliks kõik´ man manalasõʔ, olliʔ .ümbre äiolasõʔ (rahvalaulust) juures olid kõik manalased, ümber olid põrgulised. Vrd halv, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, pokan, .põrglanõ, .põrgolinõ, tigolanõ, tikõlanõ, tikõveletś, tikõvits, veletś, äi, äio, äitś


üleb|.sootśka s <üleb|.sootśka, üleb|.sootśkat> , ülemb|.sootśka <ülemb|.sootśka, ülemb|.sootśkat> ülemsootska, Peko asemikmuidõ pargɪh ollɪʔ üleb.sootśka ja tõõsõʔ .sootśkaʔ teiste hulgas olid ülemsootska ja muud vanemad; õgal kuningriigipääväl valɪtas .vahtsõst kuningas Peko asõmik, Setomaa ülemb.sootśka igal kuningriigipäeval valitakse uuesti kuningas Peko asemik, Setomaa ülemsootska



© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur