[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

SõnastikustEessõnaKasutusjuhend@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 89 artiklit

aid|viiŕ s <aid|veere, aid|viirt> aiaäär(ne ala)lasõ .lehmi aid.viirde lasen lehmi aia äärde; aidveereh om, kaeʔ, ni pää ribah tõõsõl aia ääres [ta] on, vaata, ja pea ripakil teisel (joodikust); .tossas pääle maah, kui .lõpnu lehmä mago aidveereh tossab muudkui maas [magada] nagu lõpnud lehma magu aia ääres; mingeks no, nõiaʔ, nõgõssihe, mingeks, arstiʔ, aid.viirde (rahvalaulust) minge nüüd, nõiad, nõgestesse, minge, külatohtrid, aia äärde


al´aksei s <al´aksei ~ al´akseia, al´akseid> alekseipäev, 17. III / 30. IIIüldäs, et al´akseiah ratta.vehmreʔ .vällä, rii.vehmreʔ .sisse öeldakse, et alekseipäeval [tuleb viia] vankriaisad välja, reeaisad sisse; vanast .peeti al´aksei.päivä kaʔ, noʔ naid vähämbit .päivi inämb .peetäi vanasti peeti alekseipäeva ka, nüüd neid väiksemaid [täht]päevi enam ei peeta


.armama v <armadaʔ, .arma> armsaks pidama; hoolima; kaasa tundmaütśtõist .hoitkõʔ ni armakõʔ hoidke üksteist ja pidage armsaks; noʔ saiks tä ihaduʔ .rõivaʔ ja armaduʔ aśaʔ (rahvalaulust) nüüd sai ta igatsetud riided ja armastatud asjad. Vrd armɪtsõma


harv|sagõhe ~ harv|sagõhõ I adv harvanoʔ ka kääväʔ viil harvsagõhõ .kost´ma nüüd ka käivad veel harva külas. Vrd .harva, harvakult, harvastõ


hel´oma v <hell´oʔ, hel´o>
1. hõljuma; õõtsumapuu leheʔ hel´osõʔ tuulõ käeh puulehed õõtsuvad tuule käes; .kasvi toolõ järvele kammaŕ .pääle, noʔ ka hel´os, vaoss kasvas tollele järvele kamar peale, nüüd ka õõtsub, vajub. Vrd .kungõlõma, .kuugõlõma, .kõikuma
2. piltl liikuma, kõndimaku käut, ku hel´ot, sõ̭s olõi vallu kui käid, kui liigud, siis valu ei ole; paremb läämeʔ arʔ kodo poolõ hel´oma parem hakkame ära kodu poole liikuma. Vrd hõl´oma


hel´otõlõma v <hel´otõllaʔ, hel´otõlõ> liigutama, heljutama, õõtsutamapoisś .mänge edimält vask´pilligaʔ, kuningas nakaś jo hel´otõllõma (muinasjutust) poiss mängis alguses vaskpilli, kuningas hakkas juba [end] õõtsutama; tulõʔ õks no, tuul´, .toukaʔ rüki, hel´otõllõʔ hill´okõtsi (rahvalaulust) tule nüüd, tuul, tõuka rukist, heljuta tasakesi; kui Peko õks jäl .uhjo hel´otõllõs, valimit valvaskõllõs (rahvalaulust) siis kui Peko jälle ohje liigutab, päitseid kõlistab. Vrd hel´otama, hõl´otama, võõgᴜtama


hillebihe ~ hillembihe, hillebehe ~ hillembehe, hillebähe ~ hillembähe komp adv
1. vaiksemalt, taseminikõ̭nõlaʔ hillebähe! räägi vaiksemalt!
2. aeglasemalthillebihe ajaʔ, tulõvaʔ tõõsõʔ .perrä sõida aeglasemalt, siis jõuavad teised järele; mineʔ hillebähe! mine aeglasemalt!; ka no lätś .poiśkõnõ hillembihe edesi minemä vaat nüüd hakkas poiss aeglasemalt edasi minema. Vrd hillebidi, tasõbahe, tasõbihe


hud´o2 I adj <hud´o, hut´o> iroon halb, viletshud´o miil´, hud´o kiil´, sust saa no kaŕust vilets meel, vilets keel, sinust nüüd mõni karjane saab


hõim|sugu s <hõimu|suu, .hõimu|suku> suguvõsa, sugukondmis mi hõimsugu om tennüʔ mis meie sugukond on teinud; annivaka kaputit ja .kindit oll´ koet kõ̭õ̭ hõimu.suugaʔ annivaka sokke ja kindaid oli kootud terve suguvõsaga; inne veiʔ sa vanaesä mälehtüse, noʔ läät hõimustsuust kaʔ viil .vällä enne viisid sa vanaisa mälestuse, nüüd lähed veel ka suguvõsast minema. Vrd hõim, jago, sugu1


hõimu|laud s <hõimu|lavva, hõimu|.lauda> hõimulaud, pidulaud seto pulmades mõrsja ja peiu pool omastelevanast .ülti vetśorkalaud, noʔ üldäs hõimulaud vanasti öeldi vetsorkalaud, nüüd öeldakse hõimulaud; mõni .ütles umastõlaud, mõni .ütles hõimulaud mõni ütleb omastelaud, mõni ütleb hõimulaud. Vrd umastõ|laud, vetserkalaud


hõkst ~ hõkst´ interj lukstiMihal´ jõi innestä kaivo man .külmä vett, noʔ om hõkst ja hõkst Mihal jõi ennist kaevu juures külma vett, nüüd teeb luksti ja luksti. Vrd jõkst


hürmähtämä v <hürmähtäʔ, hürmahtä> ühmatama, mühatamakaeʔ koh noʔ hürmäht´ vaat kus nüüd ühmatas. Vrd hurmahtama, hurmahutma, .hürmelemä, hürmähütmä, mükähütmä


.hüvvüs s <.hüvvüse, .hüvvüst> , .hüvvüś <.hüvvüse, .hüvvüist> hüüs, varandus, küllusrahvas jovvaas ar .tiiniʔ sedä .hüvvüst, mis noʔ om rahvas ei jõudnud teenida seda küllust, mis nüüd on; a meele om külʔ sedägi .hüvvüist .liiga pall´o aga meile on küll sedagi varandust liiga palju. Vrd hää, hüä, .hüändüs, torõndus


illak adj s <illagu ~ illaku, illakut>
1. hilinemis no nii illagu ao pääle jäät, illakust jo aig lätt mis sa nüüd nii hilja peale jääd, aeg juba hilisõhtus. Vrd illakunõ, illanõ
2. hiline aeg, õhtune aegillak jo käeh õhtune aeg juba käes


ilmanõ adj s <ilmadsõ, ilmast> hlv rõhutav v kirumissõnaka koh ilmanõ lätt noʔ, koes sa ilmadsõ kihä tükᴜ̈t vaat kuhu kirevane läheb nüüd, kuhu sa, kirevane, tikud; oi, ilmanõ, tohoo ilmanõ imeh! oi, kirevane, tohoh ilmaimet!; kohe ilmatsõ kätte timä hobõsõʔ um .pandnuʔ? kelle pagana kätte on ta hobused jätnud?. Vrd ilmadu


imehtüs s <imehtüse, imehtüst> imestustimä imehtüs oll´ suuŕ, ku veli .vahtsõ täkugaʔ moro pääle sõit´ tema imestus oli suur, kui vend uue täkuga õuele sõitis; mis noʔ võõrasimä näkk´, oll´ tälle .väiga suurõst imehtüsest (muinasjutust) mida võõrasema nüüd nägi, pani teda väga imestama; näide imehtüs oll´ suur, et miisś .palja .viigaʔ nakas kuningatütärd .tervest tegemä (muinasjutust) nende imestus oli suur, et mees hakkab kuningatütart palja veega terveks tegema


jarakanõ adj <jarakatsõ, jarakast> hrv jändrikmis jaost sa noid jarakatsi tõiʔ, naist saa no määne .tarbõ puu milleks sa noid jändrikke tõid, ega neist nüüd mingit tarbepuud saa


kaarɪk2 s <kaarɪgu, kaarɪkut> / <kaarɪka, kaarɪkat> armulauakarikasüle kaarigu veere andas serbädäʔ laulatusõ .aigu ütele ni tõõsõlõ üle karika serva antakse rüübata laulatuse ajal ühele ja teisele (noorpaarile); no käsk´ .vaenõ veli kaarɪkalõ suud .andaʔ (muinasjutust) nüüd käskis vaene vend armulauakarikale suud anda. Vrd karɪk, .pikri


kahɪtsõlõma v <kahɪtsõllaʔ, kahɪtsõlõ> kahetsemakahɪtsõlõt, kuis ma no nii arʔ .kaodi! kahetsed, et kuidas ma [ta] nüüd küll ära kaotasin!; kõik´ õks naaʔ ikiʔ .puukõsõʔ, kadajaʔ kahitsõlliʔ (rahvalaulust) kõik need puukesed nutsid, kadakad kahetsesid; eiś ikk´ õks sis tuli tugõvahe, .kallehe kahitsõlli (rahvalaulust) nuttis siis tuli tugevasti, kangesti ise kahetses. Vrd kahɪtsõma, .kaihma


karɪtama v <karɪtaʔ, (ta) karɪtas> koitamavei .kaska tarõ pääle, no om .arki karɪtõt viisin kasuka pööningule, nüüd on [juba] ära koitanud. Vrd jussᴜtama


kibõndama2 v <kibõndaʔ, (ta) kibõndas> tibutama, uduvihma sadama.üüse kibõnd´ õ̭nnõ, no tulõ jo kõvastõ .vihma öösel ainult tibutas, nüüd sajab vihma juba kõvasti. Vrd kibõndõlõma2


kikś1 s <kiksi, .kiksi> luks, luksatussugulanõ manɪtsas, sis tulõ kikś kui sugulane mainib [sind jutu sees], siis tuleb luksatus; kaeʔ noʔ, kikś, tiiäi kes minno kisk, nigu manɪtsas vaat nüüd, luksatus tuli, ei tea, kes mind taga räägib, justkui mainib [jutu sees]. Vrd hõkś, jõkś, nigo


.kimmälik adj <.kimmäligu ~ .kimmäliku, .kimmälikku> kindelkäsiraha om ant, nuʔ om kaup .kimmälik käsiraha on antud, nüüd on kaup kindel. Vrd kimmäs, .kindla, .kindlik, .kindma


kironõma v <kirodaʔ, (ta) kironõs> hrv kirja v mustrit omandama, mustriliseks muutumaoodaʔ, oodaʔ, noʔ viil kiräʔ kironõsõʔ! oota, oota, nüüd alles mustrid kujunevad!


kostᴜtõlõma v <kostᴜtõllaʔ, kostᴜtõlõ> piltl pehmendama; leevendamaśoo .võidõ õks no halu kannahtõllaʔ, kuuma maalõ kostutõllaʔ (rahvalaulust) selle valu võid sa ära kannatada, kuuma maha jahutada; sis jätiʔ õks nä jutto vähämbälle, kurva sõna kostutõlliʔ (rahvalaulust) siis jätsid nad jutu napimaks, kurba teadet leevendasid; hüä .ommõ õks no elo lõpõtõllaʔ, .kuldapõlv́ kostutõllaʔ (rahvalaulust) hea elu tuleb nüüd lõpetada, kuldapõli kustutada. Vrd kostᴜtama, kosᴜtõlõma


.krõ̭mbli s <.krõ̭mbli, .krõ̭mblit> hanijalg, kolmnurkne (puust) põllutööriist; raudäke.krõ̭mbli oll´ inne nigu noʔ vedroägil´ hanijalg oli vanasti, nagu nüüd on vedruäke; .krõ̭mblit oll´ hobõsõl rassõ vitäʔ tuuperäst, et saaas .telliʔ ku sügävähe vaja raudäket oli hobusel raske vedada tollepärast, et ei saanud rihtida, kui sügavalt vaja [äestada]. Vrd hani|käpp


kullᴜs adj <kulusa, kulusat>
1. folk kuulussuur sai õks küll ilmalõ õnń, kullus täht´ kuningillõ (rahvalaulust) suur sai küll ilmale õnn, kuulus täht kuningaile; ilma veereh õks kõ̭ik´ ommaʔ mino veleʔ, kullus hõ̭im kuniga mõtsah (rahvalaulust) kõik mu vennad on maailma ääres, kuulus hõim kuninga metsas. Vrd .kuulsa
2. folk mõjuv, uhkehüä saasõ õks meil Alegaʔ .sõitaʔ, kullus tullaʔ .umma kodo hea on meil Alega sõita, uhke tulla oma koju; kolmõ- om õks et -kese kulusap, katõkese kallip (rahvalaulust) kolmekesi on uhkem, kahekesi kallim; kooli- ommõ õks meil -majah kullus ollaʔ, hüä saistaʔ suurõh saalih (rahvalaulust) koolimajas on meil uhke olla, hea seista suures saalis
3. folk kenano mõsõ õks ma Kuu kulusast, .arma Kuu .ausast (rahvalaulust) nüüd pesen ma Kuu kenaks, armsa Kuu ausaks
4. folk nobe, kiire.Viskre õks jäl ütel´ veerüsäppä, kolmas poig kulusappa (rahvalaulust) [tormipoeg] Viskre ütles virgemini, kolmas poeg nobedamini


kuulussehe adv hrv (sõjaväe)teenistusse, kroonussejäi no kuulussehe, et .võlga .massaʔ jäi nüüd teenistusse (kroonusse), et võlga maksta


kõlla|pühi s <kõlla|pühi, kõlla|pühhi> esimene pühapäev pärast lihavõtteid või suvistepühisuur tulõ õks no suvisõpühi, kõrraline kõllapühi (rahvalaulust) nüüd tuleb suur suvistepüha, korralik kõllapüha. Vrd kõllapäiv, kõllapühäpäiv, ollõtus|päiv, ollõtus|pühi, olõspäiv


kõo|tatt´ s <kõo|tati, kõo|tatti> kasepuravik (Leccinum scabrum) ▪ kõotatti ku keedät, lätt .valgõs kasepuravik läheb keetes valgeks; kõotatt´, no kutsᴜtas porovik [varem öeldi] kõotatt (kasepuravik), nüüd kutsutakse porovik (puravik). Vrd kõivo|porovik, kõo|porovik


kõrõtus1 s <kõrõtusõ, kõrõtust> , kõrõtuś1 <kõrõtusõ, kõrõtuist> rögin rinnus; surmakorinkaʔ kõrõtus jo rinnah, arʔ koolõs vaata, surmakorin [tal] juba rinnas, sureb ära; no iks inäp jääi, kõrõtusõ lei .rindu ega nüüd enam elama jää, surmakorina lõi rindu. Vrd korrin


käsi|värḿ s <käsi|värmi, käsi|.värmi> , käsi|värb´ P <käsi|värbi, käsi|.värbe> labakäeviht, sõrmeviht, ümber ühe käe sõrmede keritud lõnga kogusma keri üte käsivärmi kerin ühe labakäevihi; kerɪʔ no käsi.värmi õ̭nnõ, nii saa hüä keri nüüd [veel] ainult sõrmeviht, nii saabki hea (sellest piisab); suurõ käsivärmi kere kerisin suure labakäevihi; käsivärbɪʔ tetteväʔ, ku kirivet .kindet .koete P sõrmevihid tehti, kui kirjusid kindaid kooti


künnähütmä v <künnähüttäʔ, künnähüdä ~ künnähütä> , küünähütmä <küünähüttäʔ, küünähüdä ~ küünähütä>
1. küündima, ulatumatiiäiʔ kas noʔ küünähüt retel´ tarõ pääle vai? ei tea, kas nüüd ulatub redel pööningule?. Vrd .haarduma, haaruma, .kündümä, künnähtümä
2. korraks küünitamakünnähhüt´, haard´ õ̭nnõ, sai üte pudsaja kätte küünitas, haaras, [kuni] sai ühe sule kätte; suuŕ härǵ küünähüt´ uma nõ̭na .järve ni jõi kõ̭õ̭ järvekese arʔ (muinasjutust) suur härg küünitas oma nina järve ja jõi terve järvekese tühjaks. Vrd künnütelemä, künnütämä


kõ̭õ̭|sagamanõ I adj <kõ̭õ̭|sagamadsõ ~ kõ̭õ̭|sagamatsõ, kõ̭õ̭|sagamast ~ kõ̭õ̭|sagamaist> , kõõ|sagamanõ I <kõõ|sagamadsõ ~ kõõ|sagamatsõ, kõõ|sagamast ~ kõõ|sagamaist> kõiksugunekõ̭õ̭sagamatsõʔ söögɪʔ tege ja joogɪʔ valmɪstas, et meile tulõvaʔ noʔ küläliseʔ [ta] teeb kõiksugused söögid ja valmistab joogid, et meile tulevad nüüd külalised; sääl tuvvas arʔ kõõsagamatsi sandɪ.kõisi, .haigõ.kõisi, tõbitsõ.kõisi kuningapujalõ kaiaʔ (muinasjutust) seal tuuakse kõiksuguseid sandikesi, haigekesi, tõbisekesi kuningapojale vaadata. Vrd ega|sugumanõ, kõ̭gõsagamanõ, kõ̭gõ|sugumanõ, kõ̭ik´|sugumanõ, kõ̭õ̭|sugumanõ


latam s <ladamõ, ladamõt> , latõm <ladõmõ, ladõmõt> viljalade, peksmiseks rehepõrandale laotatud viljavihudõgas no inäp lastaiʔ ladamõhe eiʔ midägi egas nüüd panda enam midagi lademesse; laskõʔ rüäʔ ladamõhe pange rukkid lademesse; ladõmõh sai ruttu .puhtast .pessäʔ lademes sai [vilja] ruttu puhtaks peksta; Soomõmaal ommaʔ suurõʔ rüäʔ, lastasõʔ pad´aʔ ladamõʔ (rahvalaulust) Soomemaal on suured rukkid, lastakse [partelt] maha paksud lademed; velel ummaʔ meil suurõʔ seenidseʔ, .sinnä panõʔ sa pad´aʔ ladõmõʔ vennal on meil suured rehealused, sinna pane sa paksud viljalademed; panni mi ladõmaʔ pad´astõ, nõsti koodi .korgõhe (rahvalaulust) panime lademed paksult [maha], tõstsime koodi kõrgele. Vrd lado, ladõ


leeme|linɪk s <leeme|linige, leeme|linɪket> folk lemmerätt, lemmeliniktuvvas nu au.hammit, tuvvas leemelinikit (rahvalaulust) tuuakse nüüd ausärke, tuuakse lemmelinikuid


lesätelemä v <lesätelläʔ, lesätele> lesima, pikutamasäänest õks und ma magase, linnu .häste lesätelli (rahvalaulust) sellist und ma magasin, imehästi pikutasin; mino või õks ka poig no puhadaʔ, pääle leevä lesätelläʔ (rahvalaulust) minu poeg võib ka nüüd puhata, pärast leiba (söömist) pikutada. Vrd lesätämä, pikᴜtama


lihvõndama v <lihvõndaʔ, lihvõnda>
1. siluma; leevendamaśoo jutt lihvõnd´ ärʔ, no jäi kõ̭ik´ .höste see jutt silus [asja] ära, nüüd jäi kõik hästi; sai ar lihvõndõtus [kõik] sai ära silutud
2. libistama.vaenõ miisś tõmmaś loodsɪku peräst mõla kätte ja naasś veere poolõ lihvõndama vaene mees tõmbas aeru lootsikupärast kätte ja hakkas [paati] kalda poole libistama
3. piltl nihverdama, viilima (tööst kõrvale)näet, ar lihvõnd´ .hindä läbi näed, nihverdas ennast töölt ära


linnu2 adv (hrl liitsõna osana) folk väga, ime-sa õks küll .kõike armastõllõt, linnu.häste libestellet (rahvalaulust) küll sina ikka kõiki armastad, imehästi meelitad; olõʔ sa no, tamḿ, .väega tark, linnu- saaguʔ -hüäʔ sino leheʔ (rahvalaulust) ole nüüd, tamm, väga tark, saagu sulle imehead lehed; .luidsa võtt´ tä kätte .loohvkahe, linnu.höste leeväpala (rahvalaulust) lusika võttis ta kätte kenasti, imehästi leivapala


lototama I v <lototaʔ, lotoda> lobisemami olõ vanaʔ, mi lotoda siih me oleme vanad, meie lobiseme siin [ajaviiteks]; ku sa no sutadõʔ, sis lototat .Maaŕagaʔ kui sa nüüd viitsid, siis lobised Maarjaga. Vrd apõrdama, .haiskama2, halõpalɪtama, lablatama, lapatama1, lobisõma, lopama, .lotrama, lõbisõma, paalᴜtama, .plaahama, porgatama


luhi|laiv s <luhi|laiva, luhi|.laiva> lennuk, õhulaevluhilaivaʔ .lindõlivaʔ .kotsil õhulaevad lendlesid pea kohal; vet noʔ naaʔ luhilaivaʔ kääväʔ, a näet, ku jummal´ lasõi .hindä mano eks need lennukid nüüd käivad [küll], aga näed, ei lase jumal [neid] enda juurde; luhilaiva päält and´ kolm .pauku tulistas lennuki pealt kolm lasku. Vrd linnuk´


löühenemä v <löühedäʔ, (ta) löühenes> süttima; (põlema) lahvatamakuis noks palas mino padi, löühenes iks linarõivas (rahvalaulust) kuis nüüd põleb minu padi, lahvatab linakangas; sõ̭s näiks pad´a palavat, lina.rõiva löühenevät (rahvalaulust) siis nägin padja põlevat, linakanga lahvatavat. Vrd löühähämä


.lõ̭õ̭hkõ adj <.lõ̭õ̭hkõ, .lõ̭õ̭hkõt> , .lõõhkõ <.lõõhkõ, .lõõhkõt> , .lõihkõ <.lõihkõ, .lõihkõt> lahke; helde.lõihkõ naasõkõnõ, olõi kidsi helde naisekene, ei ole ta kitsi; tä om nii .lõõhkõ, and´ uma kraami ja varandusõ kõgõ .vällä, no om jäänᴜ̈ʔ .perrä .paljaʔ päkäʔ ta on nii lahke, andis kogu oma kraami ja varanduse ära, nüüd on tühjad pihud järel. Vrd .helde, .heldelinõ, .lahkõ, loohk, .loohvka


maratama I v <marataʔ, marada> paastu rikkuma.paastkõʔ no, latsõkõsõʔ, .naakuiʔ hinnäst maratama paastuge nüüd, lapsekesed, ärge hakake paastu rikkuma. Vrd koronitsɪtama, koronitsma, püretämä


matᴜs|aid s <matᴜs|aia, matᴜs|.aida> , matusõ|aid <matusõ|aia, matusõ|.aida> surnuaed, kalmistu.õkva tuu sama üü näi ma unõh, et astu matusõ.aida .sisse just tolsamal ööl nägin ma unes, et astun surnuaeda; sa mineʔ no matusõaia pääle ja otsiʔ üte suurõ nõia haud .vällä (muinasjutust) sa mine nüüd surnuaeda ja otsi ühe suure nõia haud üles; timä ku ütśkõrra matᴜsaiast läbi lätś, sis murraś üte pihlapuuossa (muinasjutust) kui ta ükskord surnuaiast läbi läks, siis murdis [sealt] ühe pihlakaoksa. Vrd kalmõh, kalmõtõ|aid, kudeliʔ, kääbäs, .kääpäaid, matᴜs, puieaid


mesi|pulk2 s <mesi|pulga, mesi|.pulka> pulgakommno üldäs jo karamel´kas ja .kompvekɪs, mesi.pulka osti nüüd nimetatakse juba karamelliks ja kompvekiks, ostsin pulgakommi. Vrd karamel´ka, .kompvek, krammel´


muraveeskanõ adj <muraveeskatsõ, muraveeskast> glasuuritudmeil üldäs muraveeskanõ pada meil öeldakse glasuuritud pott; no ommaʔ krõ̭nkapaaʔ, muraveeskatsõʔ nüüd on savipotid, glasuuritud


.niäle adv
1. ometi, ikkagikiä .niäle õks tulõ mu matᴜsõlõ kaʔ keegi ometigi ikka tuleb mu matusele ka; inne .kuulmist ütel´: kui.niäle kaibkõʔ mu .vällä! enne suremist ütles: kuidagi ikkagi kaevake mind välja!
2. iganes, tahesvaja kui .niäle kava.luisi kutsigõʔ ar .häötäʔ vaja kutsikad kavalasti kuidas tahes ära hävitada; tulõʔ no võtaʔ miä .niälegɪʔ tule ometi, võta midagigi [süüa]; ma taha minnäʔ õ̭ks kohe .niäle, ma kodo ei tahaʔ jäiäʔ ma tahan minna (läheksin) kuhu iganes, koju ei taha ma [küll] jääda; avidaʔ no minno kui .niäle, arstɪʔ no minno kui .niäle arʔ! aita mind nüüd kuidagi, arsti mind ometi kuidas tahes terveks!; panõʔ no taa vikaht´ kohe .niäle eiś .paika pane siis see vikat ise kuhu tahes; võtt´ söögi üteh, a inne es süüʔ, ku kiä .niäle tõõnõ tull´ ka mano, kiä .müüdä lätś võttis toidu kaasa, aga enne ei söönud, kui kes tahes teine astus ka ligi, kes mööda läks; ma piä arʔ kui .niäle .täämbä Petsereh .käuma ma pean täna kuidas tahes Petseris käima; käkɪte rutto .võismõ lännɪk kohe taht arʔ, kohe .niäle tsusate arʔ P peideti võilännik kuhu tahes ruttu ära, kuhugi pisteti ära [varjule]. Vrd taht1


nudrets adj s <nudredsa, nudretsat> , nutrets <nutredsa, nutretsat> peitmunandiline (loom); ühe munandiga loom (täkk, sõnn)ost´ no nudredsa täku ostis nüüd [siis] peitmunandilise täku; üte munagaʔ esäne om nudrets ühe munandiga isane on nudrets; üte türägaʔ sõ̭nń, tuu om nutrets, huu mano lasõt, .poiga saaaiʔ, nimäʔ ommaʔ väega vihasaʔ kaʔ, kuradiʔ ühe türaga (munandiga) täkk, too on nudrets, [kui] mära juurde lased, poega ei saa, nemad on väga vihased ka, kuradid


nuuśa s <nuuśa, nuuśat>
1. puudus; vajadussöögigaʔ olõkii nii nuuśat ku joogigaʔ söögist ei olegi sellist puudust kui joogist; miisś naasegaʔ .veieʔ nuuśa ar kirstugaʔ .mõtsa, kaibiʔ suurõ havva ja panniʔ .hauda kirstugi arʔ (muinasjutust) mees viis naisega puuduse kirstuga ära metsa, nad kaevasid suure haua ja panid kirstugi hauda. Vrd .puudus
2. häda, viletsustull´ no nuuśa .kaala nüüd tuli häda kaela; oi, näge nuuśat timä ilmah! oi, küll näeb tema ilmas viletsust!. Vrd hädä
3. hädavaresuuʔ, nuuśa, jätäʔ no ikk! oh sa, hädavares, jäta nüüd nutt järele!


ohkukanõ adj <ohkukadsõ, ohkukast> , ohkokõnõ <ohkokõsõ, ohkokõst> , ohkukõnõ <ohkukõsõ, ohkukõst> õhukenii ohkokõsõʔ .rõivaʔ olõõs ko noʔ, sis ollɪʔ pad´õbakõsõʔ [tollal] nii õhukesi riideid ei olnud kui nüüd, siis olid paksemad; oras oll´ õks sääl küleh ohkokõnõ, .pindre veereh peeńokõnõ (rahvalaulust) oras oli sealpool küljes õhukene (harv), piiripeenra ääres peenikene (kidur); kuas .kirju kehvä.keisi, kuas .olgõ ohko.kõisi (rahvalaulust) ei kudunud kehvakesi kirju (mustreid), ei kudunud õhukesi õlgu (õlakirju); ostõt rõivas um ohkukõnõ, liina rõivas um liblõhõnõ (rahvalaulust) ostetud riie on õhukene, linnariie on õheldane. Vrd hõllõ, .ohkanõ, ohoʔ, ohᴜkõnõ


ola|nutt´ s <ola|nuti, ola|nutti> õlanukkvõti hüä nõstangu .sälgä, olaʔ ni olanutɪʔ .haltasõʔ võtsin suure kandami selga, [nüüd] õlad ja õlanukid valutavad; ese õks kui .otsõ olanutti, nõdrast üles nõst´ (rahvalaulust) kui isa otsis õlanukki, nõrkenud [tütre] üles tõstis. Vrd ola|ots


.perkläne s <.perkläse, .perkläst> põrguline, pärgel; kuratoi sa vana .perkläne! oi sa vana kurat!; .perkläse sulanõ käänd´ .ümbre ja nakaś kodo poolõ minemä (muinasjutust) kuradi sulane pööras ümber ja hakkas kodu poole minema; tõõsõl pääväl lätś poisś vana .perkläse .poolõ ja ütel´: noh, esä, mis tüüd noʔ annat (muinasjutust) teisel päeval läks poiss vanakuradi poole ja ütles: noh, isa, mis tööd sa nüüd annad. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, pokan, .põrglanõ, .põrgolinõ, tigolanõ, tikõlanõ, tikõveletś, tikõvits, vana|halv, vana|jaak, vana|kurat´, vana|tikõ, veletś, äi, äio, äiolanõ


pisõ s <pisõmõ, pisõt>
1. piisk, tilkno saa sula, pisõmõʔ .juuskvaʔ .hirsi pite .alla nüüd läheb sulale, [vee]tilgad jooksevad palke mööda alla; tulõʔ ruttu, pisõmit joba satas tule ruttu, piisku juba sajab. Vrd pissar, pisu1, pisõrm
2. tulesäde. Vrd kipõń, kirǵ, pisõrm


pokan ~ pokań adj s <pogana, poganat>
1. sündsusetu; ropp.jürk´mine om pokań sõ̭na, mis tast sitast kirotaʔ jürkmine (coitus) on ropp sõna, mis tast, sitast, kirjutada; .väega pokan ku .tütrik om puŕoh on väga sündusetu, kui tütarlaps on purjus; no om pokań kaiaʔ, ku noorõʔ .kargasõʔ nüüdsel ajal on inetu vaadata, kui noored tantsivad
2. saastane, roojane (loom)koŕaś kõ̭ik´ seeneʔ, mis õnnõ .silmä puttuʔ, kas .puhtaʔ vai poganaʔ korjas kõik seened, mis aga silma puutusid, kas puhtad või saastased (ussitanud); meil ei pandaʔ hainalotsit rohos, tä pokań om meil ei peeta madusid [arsti]rohuks, ta on roojane (loom); sa piät kõõ poganamb olõma ilma pääl sina (madu) pead olema kõige roojasem ilma peal
3. kirumissõnakusõʔ ommaʔ .luidsõʔ, poganaʔ kiisad, kuramused, on luised; mis tä, pokań, tah laul mis ta, pagan, siin laulab; pokań, kohe no lätś kuramus, kuhu [ta] nüüd läks. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, päätigo, vana|halv, vana|jaak, vana|tikõ, äi, äio, äiolanõ


prodima v <protɪʔ, prodi> käima, vaevaliselt liikumatä om kah kehv õks, a .siski prodi kah, koobõrdas ta on ka ikka kehv, aga siiski liigub, kooberdab; .täie prodõ kõ̭igipooli täisid roomas igal pool; no lääme õks arʔ mi minemähe, tuulõ pujaʔ prodimahe (rahvalaulust) nüüd me läheme minema, tuulepojad käima. Vrd podima


prätäk I s <prätägu, prätäkut> pahandus, hädanoʔ tulõ sääne prätäk .kaala nüüd tuleb [alles] selline häda kaela. Vrd hädä, pahandus, .praasnits, peda, rähk´


puskatś s <puskatsi, puskatsit> viimase koorma vedaja sõnnikuveotalgutelvanna .muudu .ülti puskatś, no üldäs sitträbäkust vana moodi öeldi puskats, nüüd kutsutakse sitträbäkuks; kiä jäi puskatsist, tuu .viigaʔ valõti kes jäi viimase sõnnikukoorma vedajaks, see kasteti veega märjaks. Vrd kõ̭õ̭la1, sitt|räbäk


puuŕa I s <puuŕa, puuŕat> torm, tuulispeapuuŕa lei puuʔ poolõst, .katski torm lõi puud pooleks, katki; säänest puuŕat olõi nännüʔ ku no oll´ sellist tormi pole näinudki, nagu nüüd oli. Vrd paadõŕ, tuulᴜs|pää, tuulõpuŕo, tuulõ|pöörähüs, tuulõ|pöörätüs, tuulõpüür, tuulõ.viskrik, vihhor, .viskre, .viskrik


põssɪh P adv mossismu käest sai sukadaʔ, no om põssɪh sai mu käest sakutada, nüüd on mossis. Vrd morsɪh, pussilõ, põssilõ, tordoh, trompsɪh


pümmek adj s <pümmego ~ pümmeko, pümmekot> , pümek <pümeko, pümekot>
1. pimedusnoʔ tull´ pümmek .pääle nüüd saabus pimedus; ei tiiäʔ ust pümekoh, nakaʔ kässigaʔ .kumṕma ei leia pimeduses ust, hakka kätega kompima; tuu soldań oll´ sääl pümekuh ütsindä too soldat oli seal pimeduses üksinda; poisś tehnäś neiot ja jäi õnnõ pümmekot .uutma poiss tänas neidu ja jäi vaid pimedust ootama
2. pime (valguseta)sa istudõ .väega pümekoh sa istud väga pimedas; timä es päseʔ inäb säält .vällä, vet timä oll´ sinnä pümekuhe tago.maistõ .kambrõhe .kinni pant ta ei pääsenud sealt enam välja, oli ta ju sinna pimedasse tagakambrisse kinni pandud; .üüse, kui laiv sadamah oll´, võtt´ timä poisi, pand´ pümmekohe .nulka .tõrdidi .vaihõlõ (muinasjutust) öösel, kui laev sadamas oli, võttis ta poisi, pani pimedasse nurka tõrte vahele; poisś süü, juu sääl, ni lätt arʔ pümekohe .nulkagi (muinasjutust) poiss sööb, joob seal ning läheb pimedasse nurka; kuningas visaś tuu mehe pümekohe .türmä (muinasjutust) kuningas viskas tolle mehe pimedasse türmi. Vrd pümme


ŕadotama I v <ŕadotaʔ, ŕadoda> hlv korraldama, tööle panemaka ŕadotas noʔ, nii ku mi esɪʔ tiiäkii, kohe minnäʔ vaat tema korraldab nüüd, justkui me ise ei teaks, kuhu minna; ŕadot´ kõ̭ik´ sugulasõʔ .tüühü pani kõik sugulased tööle


rahᴜtsõhe ~ rahᴜtsõhõ adv rahulikultolʔ no rahᴜtsõhe ole nüüd rahulikult [paigal]; tuuh olliʔ õks nä .perreh .pehmehe, tuuh .rahvah rahutsõhõ (rahvalaulust) seal peres olid nad mõnusalt, tolle rahva seas rahulikult. Vrd .oigõhõ2, rahulistõ, vagatsõhe, vagᴜhuisi, vagurahe, vagusahe


russɪh P adv kortsuskasś magase mu pääräti pääl, no om russɪh kass magas mu pearätiku peal, nüüd on see kortsus. Vrd kibrah, kobrah, käbroh, käbräh, kärdsoh, kärsäh, köbroh, kördɪh, kördsoh


räbɪk s <räbigo, räbɪkot> / <räbigu ~ räbɪku, räbɪkut> , räpɪk <räpɪku, räpɪkut>
1. valge poolvillane naiste suvine ülekuubräpɪkut kandas pühäpäivi ülekuube kantakse pühapäeviti; kaarᴜstõgaʔ särk´ vai räbɪk om niidilõiminõ kaarustega kuub või ülekuub on niidilõimne (poolvillane); särgi ja räpɪku pääle köüdetäs lavvakidõgaʔ koet vüü kuue ja suvise ülekuue peale seotakse kõladega kootud vöö; olõi räbɪkut, olõi kossa.siidi (muinasjutust) ei ole kuube, ei ole patsipaela
2. takune (kaluri)kuub, püügikuubnoʔ olõõi inäp räpɪkit, meil ollivaʔ .paklatsõʔ .sääntseʔ, nuuʔ ollivaʔ räbiguʔ nüüd enam takuseid kalurikuubi ei ole, meil olid takused sellised, need olid kalurikuued. Vrd piisärk´


samp s <samba, .sampa> van sammas, kivist mälestusmärknoʔ om .Verskah .vahtsõnõ samp nüüd on Värskas uus mälestussammas. Vrd sambaś, sammas


segändelemä v <segändelläʔ, segändele> , segendelemä <segendelläʔ, segendele>
1. vahelduma (peamiselt ilma kohta)ilm segendeles, vahel satas .vihma, sis om jal põud ilm vaheldub, vahel sajab vihma, siis on jälle kuiv; ei olõʔ .selge, segendeles, kuis sa .sääntsegaʔ tiit .haina ei ole selge, ilm vaheldub, kuidas sa sellisega teed heina. Vrd segähelemä
2. segi ajama; segaselt rääkimamis sa noʔ segändelet tah jutugaʔ mis sa ajad nüüd siin segast juttu


.soendus s <.soendusõ, .soendust> soend, libahunttark selet´ õt: sul .õigõ naane om no .soendusõh (muinasjutust) tark seletas, et su õige naine käib nüüd libahundiks. Vrd soend, .soendik


śuko1 s <śuko, śukot> lastek hobune, suksuku śukokõnõ oll´, milles sis tuuus kotost .päitsit? (muinasjutust) kui suksu [olemas] oli, miks sa siis ei toonud kodunt päitseid?; mineʔ nu saʔ, lasõʔ uma śukogaʔ iih! (muinasjutust) mine nüüd sina, sõida oma suksuga ees!. Vrd süko1


suśo s <suśo, susśo> lastek hunt, hundulatsõgaʔ mängɪtäs, habahhudõtas kätt, õt vot suśo haard lapsega mängitakse, krahmatakse kätt, et vaat nüüd hundu haarab. Vrd hudi, hud´o1, tśudśo


suu|anɪk I s <suu|anigu, suu|anɪkut> sõimus sunnikesä tõrõli, ah sa suuanɪk, kas nii ravvutõdas hobõst isa tõreles, ah sa sunnik, kas nii rautatakse hobust; kaeʔ, mis no sai ilosa laulu pääle, sa suuanɪk vaata, mis nüüd tuli ilusa laulu peale, sa sunnik; ot sa suuanɪk, esi olõt oodussil, ja .mõtlõʔ, kängäldäʔ kaibat kardokit oh sa sunnik, ise oled lapseootel, ja mõtle, võtad paljajalu kartuleid. Vrd suuvanɪk


süko2 interj kutsehüüd hobustele.rahvakõnõ hõik: süko, süko, a kost noʔ, süko võtai tiidäkiʔ (muinasjutust) rahvas hõigub: suksu, suksu, aga kus sa nüüd, suksu ei võta teadmagi. Vrd śuko2


t´aagan s <t´aagana, t´aaganat> diakon, preestri abino ommaʔ jo papiʔ nii .ahnõʔ, ku võtakiiʔ t´aaganat, saa palk kõ̭ik´ tälle nüüd on papid nii ahned, et ei võtagi diakonit [ametitalitusele kaasa], kogu töötasu saab talle. Vrd tiakan, täkan, tätsok, tääkan


takan ~ takań s <takana, takanat> (joogi)klaas; klaasitäisnoʔ olᴜt andas topsigaʔ ja takanagaʔ nüüd antakse õlut topsi ja klaasiga; tahaas takanat .viinagi .vällä vallaʔ ei tahtnud klaasitäitki viina välja kallata; .pankõʔ siiä tulba .otsa ütś tühi takań üles, sõ̭s mi näe sedä .tulpa (muinasjutust) pange siia tulba otsa üks tühi klaas üles, siis me näeme seda tulpa; jei õks tä .pikre peräne, ollõtakana otsane (rahvalaulust) jõi ta peekri põhjani, õlleklaasi lõpuni. Vrd klaaś || tsäi|takan teeklaastsäitakana täüś lipõt poolõ pangi vii .sisse, .tuugaʔ .mõsti last sannah teeklaasitäis leelist [kallati] ämbri vee sisse, tolle veega pesti saunas last


toibõrdama v <toibõrdaʔ, toibõrda>
1. toibuma, paranema (haigusest)no jo toibõrdas, no saa .kõ̭ndiʔ joʔ nüüd juba paraneb, nüüd saab juba kõndida. Vrd paranõma, .praav́uma, süttümä, toivõrduma
2. paranema (elujärje poolest)toibõrdas õks uma elogaʔ .veitsi piteh tema elujärg vähehaaval juba paraneb


tśaunahama v <tśaunahtaʔ, tśaunaha> , tsäunahama <tsäunahtaʔ, tsäunaha> nokkima; nokaga lööma.haukaʔ noʔ, tsäunahaʔ taah midä piltl hammusta (söö) nüüd, noki (ampsa) siit midagi; varahinõ tsirk kõõ jo tśaunahas, a illanõ sipᴜtas .siiba õ̭nnõ (vanasõna) varane lind ikka juba nokib, aga hiline soputab ainult tiibu. Vrd .tsaahtama, .tśaunama


tsikin s <tsiginä, tsiginät> sidin, siutsuminekanal tullivaʔ pujaʔ .vällä, no om suur tsikin kanal koorusid tibud, nüüd on üks kõva siutsumine


tśudśo s <tśudśo, tśutśo> , tsüdsö <tsüdsö, tsütsö>
1. lastek hunt, hunduvõi kull´a kaŕusõkõsõʔ, tśudśo lätt kaŕa mano oi, kulla karjusekesed, hunt läheb karja juurde. Vrd hudi, hud´o1, suśo
2. euf täiajami noʔ tśudśoʔ .hiussist .vällä ajame nüüd täid juustest välja (öeldakse lapsele). Vrd täi


tsukõluś s <tsukõlusõ, tsukõluist>
1. supluslatsilõ andaas tsukõlusõ jaost pall´ond .aigu lastele ei antud suplemiseks just palju aega
2. piltl poriauk, mülgastaast saat no .määntse vii, tsia tsukõlusõst sealt sa nüüd mingit vett saad, sea poriaugust


tśuuda s adj <tśuuda, tśuudat>
1. ime; imeasima .löüse .säändse tśuuda! ma leidsin sellise imeasja!; kakohom noʔ tśuudakanõ, mis nakas .saama vaat kus on [alles] ime, [ei tea,] mis nüüd hakkab saama. Vrd imeh
2. imelik, kentsakastäl om tśuuda nimi tal on imelik nimi; ni oll´ täl iks tśuuda miil noidõ .päitside pääle kah, .tahtuus noid .kuigi sinnä jättäʔ piltl (muinasjutust) ja tal käis kange himu ka nende päitsete järele, ei oleks kuidagi raatsinud neid sinna jätta. Vrd andśak, handśak, imelik, tśuudanõ
3. hlv veidrikooʔ, tśuuda, miä sa ajat säänest nahaldaʔ juttu uhh, veidrik, mis sa ajad sellist nahatut (kummalist) juttu; ooʔ tśuuda, koes sa noʔ .läädeʔ, risti.rahvahe? uhh, veidrik, kuhu sa nüüd lähed, [ega ometi] ristirahva hulka?


tsäbähtämä v <tsäbähtäʔ, tsäbähtä>
1. plõksatama; täksamatsäbähtäʔ mullõ tuld! täksa mulle tuld!; tsäärak õks juusk´ ne tsäbähte, .suurdõ .kurko ne kopsahte (rahvalaulust) viinapits jooksis ja plõksatas, suurde kurku kui kopsatas. Vrd tsiksahama
2. piltl järsult ütlema, nähvamakoh noʔ tsäbäht´ mullõ arʔ kus nüüd nähvas mulle


tähmᴜ̈tämä v <tähmᴜ̈täʔ, tähmüdä> selgitama, välja uurima, täpsustamanoʔ tähmüt´ .parra ao, kuna vanamehegaʔ umatsidõ .liiku .juuma .naadaʔ nüüd täpsustas ta sobiva aja, millal vanamehega omaste liiku jooma hakata (sugulastele pidu korraldada). Vrd täämɪtämä


täämendämä v <täämendäʔ, täämendä> tähele panema; ära märkimaku läät sa kirmassõhõ, sis tõõnõ .näütäs .tütrikku ja .ütles: täämendäʔ sa .höste arʔ, õt sullõ .höste .miilde jääsɪʔ kui lähed külapeole, siis teine näitab sulle tüdrukut ja ütleb: pane sa [nüüd] hästi tähele, et ta sulle hästi meelde jääks (pruudi valimisest). Vrd täämɪtämä


.uiama v <uiadaʔ, .uia> uhama, hoogsalt tegemakagos timä uiaś tah tuld vaat kus ta uhas siin tuld teha (küttis liiga kuumaks); esä ütel´: võtkõʔ koodiʔ, .naakõ .uiama, sis .uissi .kuutõgaʔ isa ütles: võtke koodid, hakake uhama, siis peksime kootidega [reht]; riih´ nii kuum, olt sa timmä uianuʔ külʔ, jätäʔ noʔ .maahha rehi [on] nii kuum, sa oled teda küllalt kütta uhanud, lõpeta nüüd ära. Vrd .undama2, .õ̭iama


.vaapku ~ .vapku ~ .vapkuʔ adv vististi, vistśoo .vaapku nigu mi veere tśura see oleks nagu meie kandi noormees; .täämbä om sääne lumõpilveh, lummõ nakas .vapku sadama täna on selline lumepilves [ilm], vististi hakkab lund sadama; nä külʔ .vapku .kaklõma lääväʔ nad lähevad nüüd küll vist kaklema; pinɪʔ .veiga .haukvaʔ, ka .vapkuʔ .vargaʔ ommaʔ .tulnuʔ küll koerad hauguvad, vist on vargad tulnud


vahalanõ s <vahalasõ, vahalast> folk mesilaneagu sinno õks no .kiildväʔ kimalasõʔ, .kaitsvaʔ .vasta vahalasõʔ (rahvalaulust) aga kui sind nüüd keelavad kimalased, tõrjuvad mesilased; mi tulõks sa mehiste .sisse, vahalaistõ .vaihõllõ (rahvalaulust) tule meie, mesilaste sekka, vahakandjate vahele. Vrd mehiläne, mehine2, miho, vahalind


.veerna adj <.veerna, .veernat> õige, tõeneśoo om õks ka .õigõ, ojakõnõ, .veerna, vii velekene (rahvalaulust) see on ka õige, ojakene, tõene, vee vennakene; kõkkõ õks no .õigõt kõnõlõ, viimäst .veernat veerätelle (rahvalaulust) kõike õiget nüüd kõnelen, viimast tõde veeretan (räägin). Vrd tõtõnõ, .õigunõ


vihasahe adv vihaselt, raevukalt, ägedalt.väega vihasahe kopᴜtivaʔ ussõ takah väga vihaselt koputasid nad ukse taga; Piusah õ̭ks vesi juusk vihasahe külʔ piltl Piusa jões jookseb vesi küll hoogsalt; .kolkaks nu kuŕastõ kõnõli, .veeri veerät´ vihasahe (rahvalaulust) kolk (maanurk) nüüd kurjalt kõneles, ümbruskond [juttu] vihaselt veeretas. Vrd kriimɪstõ, kuŕastõ, vihalikku, vihanuhe


vildo adj <vildo, vildot> püsimatunaaʔ mõ̭nõ .lambaʔ, igävätseʔ vildoʔ ommavaʔ need nüüd mõned lambad, need on igavesed püsimatud. Vrd igratś, kiibask´, kiidsak, kärsɪk



© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur