[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

al´aksei s <al´aksei ~ al´akseia, al´akseid> alekseipäev, 17. III / 30. III ▪ üldäs, et al´akseiah ratta.vehmreʔ .vällä, rii.vehmreʔ .sisse öeldakse, et alekseipäeval [tuleb viia] vankriaisad välja, reeaisad sisse; vanast .peeti al´aksei.päivä kaʔ, noʔ naid vähämbit .päivi inämb .peetä‿i vanasti peeti alekseipäeva ka, nüüd neid väiksemaid [täht]päevi enam ei peeta

.armama v <armadaʔ, .arma> armsaks pidama; hoolima; kaasa tundma ▪ ütśtõist .hoitkõʔ ni armakõʔ hoidke üksteist ja pidage armsaks; noʔ sai‿ks tä ihaduʔ .rõivaʔ ja armaduʔ aśaʔ (rahvalaulust) nüüd sai ta igatsetud riided ja armastatud asjad. Vrd armɪtsõma

halõline adj <halõlidse, halõlist> , hallõline <hallõlidse, hallõlist> hale; kaastundlik ▪ kaeʔ noʔ tuud halõlist pinni vaata ometi toda haledat koera; halõlitse jutu pääle nakat eiś ka .ikma haleda jutu peale hakkad ise ka nutma; .väega hallõline inemine, .väega halõstas väga kaastundlik inimene, väga tunneb kaasa; õga saa‿i õks ti minnäʔ .Tartohe, hallõ.liste .haigõ.majja (rahvalaulust) ega ei saa te minna Tartusse, haledasse haigemajja. Vrd hallõ

harv|sagõhe ~ harv|sagõhõ I adv harva ▪ noʔ ka kääväʔ viil harvsagõhõ .kost´ma nüüd ka käivad veel harva külas. Vrd .harva, harvakult, harvastõ

hel´oma v <hell´oʔ, hel´o>
1. hõljuma; õõtsuma ▪ puu leheʔ hel´osõʔ tuulõ käeh puulehed õõtsuvad tuule käes; .kasvi toolõ järvele kammaŕ .pääle, noʔ ka hel´os, vaoss kasvas tollele järvele kamar peale, nüüd ka õõtsub, vajub. Vrd .kungõlõma, .kuugõlõma, .kõikuma
2. piltl liikuma, kõndima ▪ ku käut, ku hel´ot, sõ̭s olõ‿i vallu kui käid, kui liigud, siis valu ei ole; paremb läämeʔ arʔ kodo poolõ hel´oma parem hakkame ära kodu poole liikuma. Vrd hõl´oma

hõim|sugu s <hõimu|suu, .hõimu|suku> suguvõsa, sugukond ▪ mis mi hõimsugu om tennüʔ mis meie sugukond on teinud; annivaka kaputit ja .kindit oll´ koet kõ̭õ̭ hõimu.suugaʔ annivaka sokke ja kindaid oli kootud terve suguvõsaga; inne veiʔ sa vanaesä mälehtüse, noʔ läät hõimustsuust kaʔ viil .vällä enne viisid sa vanaisa mälestuse, nüüd lähed veel ka suguvõsast minema. Vrd hõim, jago, sugu1

hõimu|laud s <hõimu|lavva, hõimu|.lauda> hõimulaud, pidulaud seto pulmades mõrsja ja peiu pool omastele ▪ vanast .ülti vetśorkalaud, noʔ üldäs hõimulaud vanasti öeldi vetsorkalaud, nüüd öeldakse hõimulaud; mõni .ütles umastõlaud, mõni .ütles hõimulaud mõni ütleb omastelaud, mõni ütleb hõimulaud. Vrd umastõ|laud, vetserkalaud

hõkst ~ hõkst´ interj luksti ▪ Mihal´ jõi innestä kaivo man .külmä vett, noʔ om hõkst ja hõkst Mihal jõi ennist kaevu juures külma vett, nüüd teeb luksti ja luksti. Vrd jõkst

hürmähtämä v <hürmähtäʔ, hürmahtä> ühmatama, mühatama ▪ kaeʔ koh noʔ hürmäht´ vaat kus nüüd ühmatas. Vrd hurmahtama, hurmahutma, .hürmelemä, hürmähütmä, mükähütmä

.hüvvüs s <.hüvvüse, .hüvvüst> , .hüvvüś <.hüvvüse, .hüvvüist> hüüs, varandus, küllus ▪ rahvas jovva‿as ar .tiiniʔ sedä .hüvvüst, mis noʔ om rahvas ei jõudnud teenida seda küllust, mis nüüd on; a meele om külʔ sedägi .hüvvüist .liiga pall´o aga meile on küll sedagi varandust liiga palju. Vrd hää, hüä, .hüändüs, torõndus

ilmanõ adj s <ilmadsõ, ilmast> hlv rõhutav v kirumissõna ▪ ka koh ilmanõ lätt noʔ, koes sa ilmadsõ kihä tükᴜ̈t vaat kuhu kirevane läheb nüüd, kuhu sa, kirevane, tikud; oi, ilmanõ, tohoo ilmanõ imeh! oi, kirevane, tohoh ilmaimet!; kohe ilmatsõ kätte timä hobõsõʔ um .pandnuʔ? kelle pagana kätte on ta hobused jätnud?. Vrd ilmadu

imehtüs s <imehtüse, imehtüst> imestus ▪ timä imehtüs oll´ suuŕ, ku veli .vahtsõ täkugaʔ moro pääle sõit´ tema imestus oli suur, kui vend uue täkuga õuele sõitis; mis noʔ võõrasimä näkk´, oll´ tälle .väiga suurõst imehtüsest (muinasjutust) mida võõrasema nüüd nägi, pani teda väga imestama; näide imehtüs oll´ suur, et miisś .palja .viigaʔ nakas kuningatütärd .tervest tegemä (muinasjutust) nende imestus oli suur, et mees hakkab kuningatütart palja veega terveks tegema

kikś1 s <kiksi, .kiksi> luks, luksatus ▪ sugulanõ manɪtsas, sis tulõ kikś kui sugulane mainib [sind jutu sees], siis tuleb luksatus; kaeʔ noʔ, kikś, tiiä‿i kes minno kisk, nigu manɪtsas vaat nüüd, luksatus tuli, ei tea, kes mind taga räägib, justkui mainib [jutu sees]. Vrd hõkś, jõkś, nigo

kironõma v <kirodaʔ, (ta) kironõs> hrv kirja v mustrit omandama, mustriliseks muutuma ▪ oodaʔ, oodaʔ, noʔ viil kiräʔ kironõsõʔ! oota, oota, nüüd alles mustrid kujunevad!

.krõ̭mbli s <.krõ̭mbli, .krõ̭mblit> hanijalg, kolmnurkne (puust) põllutööriist; raudäke ▪ .krõ̭mbli oll´ inne nigu noʔ vedroägil´ hanijalg oli vanasti, nagu nüüd on vedruäke; .krõ̭mblit oll´ hobõsõl rassõ vitäʔ tuuperäst, et saa‿as .telliʔ ku sügävähe vaja raudäket oli hobusel raske vedada tollepärast, et ei saanud rihtida, kui sügavalt vaja [äestada]. Vrd hani|käpp

künnähütmä v <künnähüttäʔ, künnähüdä ~ künnähütä> , küünähütmä <küünähüttäʔ, küünähüdä ~ küünähütä>
1. küündima, ulatuma ▪ tiiä‿iʔ kas noʔ küünähüt retel´ tarõ pääle vai? ei tea, kas nüüd ulatub redel pööningule?. Vrd .haarduma, haaruma, .kündümä, künnähtümä
2. korraks küünitama ▪ künnähhüt´, haard´ õ̭nnõ, sai üte pudsaja kätte küünitas, haaras, [kuni] sai ühe sule kätte; suuŕ härǵ küünähüt´ uma nõ̭na .järve ni jõi kõ̭õ̭ järvekese arʔ (muinasjutust) suur härg küünitas oma nina järve ja jõi terve järvekese tühjaks. Vrd künnütelemä, künnütämä

kõ̭õ̭|sagamanõ I adj <kõ̭õ̭|sagamadsõ ~ kõ̭õ̭|sagamatsõ, kõ̭õ̭|sagamast ~ kõ̭õ̭|sagamaist> , kõõ|sagamanõ I <kõõ|sagamadsõ ~ kõõ|sagamatsõ, kõõ|sagamast ~ kõõ|sagamaist> kõiksugune ▪ kõ̭õ̭sagamatsõʔ söögɪʔ tege ja joogɪʔ valmɪstas, et meile tulõvaʔ noʔ küläliseʔ [ta] teeb kõiksugused söögid ja valmistab joogid, et meile tulevad nüüd külalised; sääl tuvvas arʔ kõõsagamatsi sandɪ.kõisi, .haigõ.kõisi, tõbitsõ.kõisi kuningapujalõ kaiaʔ (muinasjutust) seal tuuakse kõiksuguseid sandikesi, haigekesi, tõbisekesi kuningapojale vaadata. Vrd ega|sugumanõ, kõ̭gõsagamanõ, kõ̭gõ|sugumanõ, kõ̭ik´|sugumanõ, kõ̭õ̭|sugumanõ

luhi|laiv s <luhi|laiva, luhi|.laiva> lennuk, õhulaev ▪ luhilaivaʔ .lindõlivaʔ .kotsil õhulaevad lendlesid pea kohal; vet noʔ naaʔ luhilaivaʔ kääväʔ, a näet, ku jummal´ lasõ‿i .hindä mano eks need lennukid nüüd käivad [küll], aga näed, ei lase jumal [neid] enda juurde; luhilaiva päält and´ kolm .pauku tulistas lennuki pealt kolm lasku. Vrd linnuk´

maǵahus|süük´ s <maǵahus|söögi, maǵahus|.süüki> maius; magustoit ▪ noʔ, näet, tetäseʔ kõ̭ik´ maǵahussöögiʔ nüüdsel ajal, näed, tehakse igasuguseid magustoite; om õks taa mari maǵahussüük´, om upin ulli süük´ (rahvalaulust) on see mari maiusroog, õun on rumalukese (lapse) söök. Vrd maǵahus, magõhus, makõ|süük´

ohkukanõ adj <ohkukadsõ, ohkukast> , ohkokõnõ <ohkokõsõ, ohkokõst> , ohkukõnõ <ohkukõsõ, ohkukõst> õhuke ▪ nii ohkokõsõʔ .rõivaʔ olõ‿õs ko noʔ, sis ollɪʔ pad´õbakõsõʔ [tollal] nii õhukesi riideid ei olnud kui nüüd, siis olid paksemad; oras oll´ õks sääl küleh ohkokõnõ, .pindre veereh peeńokõnõ (rahvalaulust) oras oli sealpool küljes õhukene (harv), piiripeenra ääres peenikene (kidur); kua‿s .kirju kehvä.keisi, kua‿s .olgõ ohko.kõisi (rahvalaulust) ei kudunud kehvakesi kirju (mustreid), ei kudunud õhukesi õlgu (õlakirju); ostõt rõivas um ohkukõnõ, liina rõivas um liblõhõnõ (rahvalaulust) ostetud riie on õhukene, linnariie on õheldane. Vrd hõllõ, .ohkanõ, ohoʔ, ohᴜkõnõ

.perkläne s <.perkläse, .perkläst> põrguline, pärgel; kurat ▪ oi sa vana .perkläne! oi sa vana kurat!; .perkläse sulanõ käänd´ .ümbre ja nakaś kodo poolõ minemä (muinasjutust) kuradi sulane pööras ümber ja hakkas kodu poole minema; tõõsõl pääväl lätś poisś vana .perkläse .poolõ ja ütel´: noh, esä, mis tüüd noʔ annat (muinasjutust) teisel päeval läks poiss vanakuradi poole ja ütles: noh, isa, mis tööd sa nüüd annad. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, pokan, .põrglanõ, .põrgolinõ, tigolanõ, tikõlanõ, tikõveletś, tikõvits, vana|halv, vana|jaak, vana|kurat´, vana|tikõ, veletś, äi, äio, äiolanõ

prätäk I s <prätägu, prätäkut> pahandus, häda ▪ noʔ tulõ sääne prätäk .kaala nüüd tuleb [alles] selline häda kaela. Vrd hädä, pahandus, .praasnits, peda, rähk´

pümmek adj s <pümmego ~ pümmeko, pümmekot> , pümek <pümeko, pümekot>
1. pimedus ▪ noʔ tull´ pümmek .pääle nüüd saabus pimedus; ei tiiäʔ ust pümekoh, nakaʔ kässigaʔ .kumṕma ei leia pimeduses ust, hakka kätega kompima; tuu soldań oll´ sääl pümekuh ütsindä too soldat oli seal pimeduses üksinda; poisś tehnäś neiot ja jäi õnnõ pümmekot .uutma poiss tänas neidu ja jäi vaid pimedust ootama
2. pime (valguseta) ▪ sa istudõ .väega pümekoh sa istud väga pimedas; timä es päseʔ inäb säält .vällä, vet timä oll´ sinnä pümekuhe tago.maistõ .kambrõhe .kinni pant ta ei pääsenud sealt enam välja, oli ta ju sinna pimedasse tagakambrisse kinni pandud; .üüse, kui laiv sadamah oll´, võtt´ timä poisi, pand´ pümmekohe .nulka .tõrdidi .vaihõlõ (muinasjutust) öösel, kui laev sadamas oli, võttis ta poisi, pani pimedasse nurka tõrte vahele; poisś süü, juu sääl, ni lätt arʔ pümekohe .nulkagi (muinasjutust) poiss sööb, joob seal ning läheb pimedasse nurka; kuningas visaś tuu mehe pümekohe .türmä (muinasjutust) kuningas viskas tolle mehe pimedasse türmi. Vrd pümme

ŕadotama I v <ŕadotaʔ, ŕadoda> hlv korraldama, tööle panema ▪ ka ŕadotas noʔ, nii ku mi esɪʔ tiiäki‿i, kohe minnäʔ vaat tema korraldab nüüd, justkui me ise ei teaks, kuhu minna; ŕadot´ kõ̭ik´ sugulasõʔ .tüühü pani kõik sugulased tööle

räbɪk s <räbigo, räbɪkot> / <räbigu ~ räbɪku, räbɪkut> , räpɪk <räpɪku, räpɪkut>
1. valge poolvillane naiste suvine ülekuub ▪ räpɪkut kandas pühäpäivi ülekuube kantakse pühapäeviti; kaarᴜstõgaʔ särk´ vai räbɪk om niidilõiminõ kaarustega kuub või ülekuub on niidilõimne (poolvillane); särgi ja räpɪku pääle köüdetäs lavvakidõgaʔ koet vüü kuue ja suvise ülekuue peale seotakse kõladega kootud vöö; olõ‿i räbɪkut, olõ‿i kossa.siidi (muinasjutust) ei ole kuube, ei ole patsipaela
2. takune (kaluri)kuub, püügikuub ▪ noʔ olõ‿õi inäp räpɪkit, meil ollivaʔ .paklatsõʔ .sääntseʔ, nuuʔ ollivaʔ räbiguʔ nüüd enam takuseid kalurikuubi ei ole, meil olid takused sellised, need olid kalurikuued. Vrd piisärk´

.saisama v <saisadaʔ, .saisa> seisma ▪ olõ‿i hüä vana kaivo .lähkohegi saisadaʔ ei ole hea vana kaevu lähedalegi seista; ma .saisa taha.saandõhe ma seisan siiasamasse; imä saisaś sanna nulga .taadõ, kai säält ema seisis sauna nurga taha, vaatas sealt. Vrd .saisma, .saistama || üles ~ ülest .saisama püsti tõusma ▪ oodaʔ noʔ, ma .saisa ülest ja lasõ ussõ vallalõ oota ometi, ma tõusen püsti ja teen ukse lahti; vanapoisi kõtt oll´ kolmõkõrra täüś, ku tä ütśkõrd lavva takast üles saisaś (muinasjutust) vanapagana kõht oli kolmekordselt täis, kui ta ükskord laua tagant püsti tõusis

samp s <samba, .sampa> van sammas, kivist mälestusmärk ▪ noʔ om .Verskah .vahtsõnõ samp nüüd on Värskas uus mälestussammas. Vrd sambaś, sammas

segändelemä v <segändelläʔ, segändele> , segendelemä <segendelläʔ, segendele>
1. vahelduma (peamiselt ilma kohta) ▪ ilm segendeles, vahel satas .vihma, sis om jal põud ilm vaheldub, vahel sajab vihma, siis on jälle kuiv; ei olõʔ .selge, segendeles, kuis sa .sääntsegaʔ tiit .haina ei ole selge, ilm vaheldub, kuidas sa sellisega teed heina. Vrd segähelemä
2. segi ajama; segaselt rääkima ▪ mis sa noʔ segändelet tah jutugaʔ mis sa ajad nüüd siin segast juttu

.suitomast ~ .suitumast adv sootumaks, sootuks ▪ All´a tütär lätś arʔ .liina elämä, noʔ olõvat .suitumast raisᴜh Alla tütar läks linna elama, nüüd olevat sootuks alla käinud; vana kergolokś, .suitomast ar .laonoʔ P vana järilogu, sootumaks ära lagunenud. Vrd .suutumast

süko2 interj kutsehüüd hobustele ▪ .rahvakõnõ hõik: süko, süko, a kost noʔ, süko võta‿i tiidäkiʔ (muinasjutust) rahvas hõigub: suksu, suksu, aga kus sa nüüd, suksu ei võta teadmagi. Vrd śuko2

takan ~ takań s <takana, takanat> (joogi)klaas; klaasitäis ▪ noʔ olᴜt andas topsigaʔ ja takanagaʔ nüüd antakse õlut topsi ja klaasiga; taha‿as takanat .viinagi .vällä vallaʔ ei tahtnud klaasitäitki viina välja kallata; .pankõʔ siiä tulba .otsa ütś tühi takań üles, sõ̭s mi näe sedä .tulpa (muinasjutust) pange siia tulba otsa üks tühi klaas üles, siis me näeme seda tulpa; jei õks tä .pikre peräne, ollõtakana otsane (rahvalaulust) jõi ta peekri põhjani, õlleklaasi lõpuni. Vrd klaaś || tsäi|takan teeklaas ▪ tsäitakana täüś lipõt poolõ pangi vii .sisse, .tuugaʔ .mõsti last sannah teeklaasitäis leelist [kallati] ämbri vee sisse, tolle veega pesti saunas last

tśaunahama v <tśaunahtaʔ, tśaunaha> , tsäunahama <tsäunahtaʔ, tsäunaha> nokkima; nokaga lööma ▪ .haukaʔ noʔ, tsäunahaʔ taah midä piltl hammusta (söö) nüüd, noki (ampsa) siit midagi; varahinõ tsirk kõõ jo tśaunahas, a illanõ sipᴜtas .siiba õ̭nnõ (vanasõna) varane lind ikka juba nokib, aga hiline soputab ainult tiibu. Vrd .tsaahtama, .tśaunama

.tsiprama v <tsibradaʔ, .tsipra> lokkima (juukseid) ▪ noʔ joʔ noorõh iäh tsibratas hiust tänapäeval lokitakse juukseid juba noores eas; täl oll´ tsibrat hiuss kõ̭ik´ tal olid juuksed puha lokitud. Vrd kahardama, kudŕatama, .lok´ma, tsibratama, tsärotama

tśudśo s <tśudśo, tśutśo> , tsüdsö <tsüdsö, tsütsö>
1. lastek hunt, hundu ▪ või kull´a kaŕusõkõsõʔ, tśudśo lätt kaŕa mano oi, kulla karjusekesed, hunt läheb karja juurde. Vrd hudi, hud´o1, suśo
2. euf täi ▪ ajami noʔ tśudśoʔ .hiussist .vällä ajame nüüd täid juustest välja (öeldakse lapsele). Vrd täi

tśuuda s adj <tśuuda, tśuudat>
1. ime; imeasi ▪ ma .löüse .säändse tśuuda! ma leidsin sellise imeasja!; ka‿koh‿om noʔ tśuudakanõ, mis nakas .saama vaat kus on [alles] ime, [ei tea,] mis nüüd hakkab saama. Vrd imeh
2. imelik, kentsakas ▪ täl om tśuuda nimi tal on imelik nimi; ni oll´ täl iks tśuuda miil noidõ .päitside pääle kah, .tahtu‿us noid .kuigi sinnä jättäʔ piltl (muinasjutust) ja tal käis kange himu ka nende päitsete järele, ei oleks kuidagi raatsinud neid sinna jätta. Vrd andśak, handśak, imelik, tśuudanõ
3. hlv veidrik ▪ ooʔ, tśuuda, miä sa ajat säänest nahaldaʔ juttu uhh, veidrik, mis sa ajad sellist nahatut (kummalist) juttu; ooʔ tśuuda, koes sa noʔ .läädeʔ, risti.rahvahe? uhh, veidrik, kuhu sa nüüd lähed, [ega ometi] ristirahva hulka?

tsäbähtämä v <tsäbähtäʔ, tsäbähtä>
1. plõksatama; täksama ▪ tsäbähtäʔ mullõ tuld! täksa mulle tuld!; tsäärak õks juusk´ ne tsäbähte, .suurdõ .kurko ne kopsahte (rahvalaulust) viinapits jooksis ja plõksatas, suurde kurku kui kopsatas. Vrd tsiksahama
2. piltl järsult ütlema, nähvama ▪ koh noʔ tsäbäht´ mullõ arʔ kus nüüd nähvas mulle

tähmᴜ̈tämä v <tähmᴜ̈täʔ, tähmüdä> selgitama, välja uurima, täpsustama ▪ noʔ tähmüt´ .parra ao, kuna vanamehegaʔ umatsidõ .liiku .juuma .naadaʔ nüüd täpsustas ta sobiva aja, millal vanamehega omaste liiku jooma hakata (sugulastele pidu korraldada). Vrd täämɪtämä

.uiama v <uiadaʔ, .uia> uhama, hoogsalt tegema ▪ kagos timä uiaś tah tuld vaat kus ta uhas siin tuld teha (küttis liiga kuumaks); esä ütel´: võtkõʔ koodiʔ, .naakõ .uiama, sis .uissi .kuutõgaʔ isa ütles: võtke koodid, hakake uhama, siis peksime kootidega [reht]; riih´ nii kuum, olt sa timmä uianuʔ külʔ, jätäʔ noʔ .maahha rehi [on] nii kuum, sa oled teda küllalt kütta uhanud, lõpeta nüüd ära. Vrd .undama2, .õ̭iama

veelka s <veelka, veelkat> , .veelka <.veelka, .veelkat> , .veel´ka <.veel´ka, .veel´kat> tuulamismasin ▪ veelkal olliʔ sõglaʔ seeh, all oll´ jämehembäʔ, .käegaʔ ai .ümbre kõ̭õ̭ tuulamismasinal olid sõelad sees, all olid jämedamad (suuremate avadega), käega ajasin ringi kogu aeg; noʔ ka om veelkit mõ̭nõl nüüdki veel on mõnel tuulamismasinad [alles]; peel´kakõsõgaʔ visati, kel olõ‿s .veelkit puukühvlikesega visati (tuulamisel), kellel tuulamismasinat ei olnud

veerba s <veerba, veerbat> , .veerba <.veerba, .veerbat> , verba <verba, verbat> punane paju; urbadega pajuoks ▪ .sääntseʔ veerbaʔ kasusõʔ puuh, nuuʔ tsusatasõʔ .kuklasõ .pessä sellised urbadega oksad kasvavad puu küljes, need torgatakse sipelgapessa; .urpõpäiv tulõ, sis tuvvasõʔ .veerbaʔ, pandasõʔ kõik´ .nulka pühäse mano ja lakkõ ja akõndõ .ümbre kaʔ kui tuleb palmipuudepüha, siis tuuakse urbadega pajuoksad, pannakse kõik nurka pühapildi juurde ja lakke ja akende ümber ka; kaeʔ noʔ ku ilosaʔ .veerbaʔ aiah vaata ometi, kui ilusad pajud on aias; .verbit .jaeti, kerɪkust kingɪti, künnel´ ka .verbide seeh .palli pajuoksi jagati, kirikus kingiti, küünal põles ka pajuokste sees (palmipuudepühal e urbepäeval). Vrd pai, veerva

vere|vatsk s <vere|vadsa, vere|.vatska> verikäkk ▪ noʔ .võetas kõ̭õ̭ verd, tetäs vere.vatsku nüüdsel ajal võetakse alati verd (seatapul), tehakse verikäkke