[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

aid|viiŕ s <aid|veere, aid|viirt> aiaäär(ne ala) ▪ lasõ .lehmi aid.viirde lasen lehmi aia äärde; aidveereh om, kaeʔ, ni pää ribah tõõsõl aia ääres [ta] on, vaata, ja pea ripakil teisel (joodikust); .tossas pääle maah, kui .lõpnu lehmä mago aidveereh tossab muudkui maas [magada] nagu lõpnud lehma magu aia ääres; minge‿ks no, nõiaʔ, nõgõssihe, minge‿ks, arstiʔ, aid.viirde (rahvalaulust) minge nüüd, nõiad, nõgestesse, minge, külatohtrid, aia äärde

aig|tunń s <ao|tunni, ao|.tunni> / <aig|tunni, aig|.tunni> tund, aeg ▪ no śoo om küll ütś halv aigtunń no see on küll üks halb aeg || halva aig|tunń vaimude tund (tund enne keskööd), halb aeg ▪ halva aotunnil tohi‿i tüüd tetäʔ vaimude tunnil ei tohi tööd teha

apat´ s <apadi, apatit> lobiseja, suure jutuga inimene, lobamokk ▪ apadilõ massa‿iʔ midägi kõ̭nõldaʔ lobisejale ei maksa midagi rääkida; olt sa apat´, suu juusk kõ̭ik´ aig no oled sa alles lobiseja, jutt jookseb kogu aeg. Vrd haipa, keelelapɪts, labask´, ladrask´, .lambakiil´, lobask´, lobisuu, loro|pää, lõust´, porga, porgataja, porgatś, tśarta

edo interj ennäe, ena, vaat kus ▪ edo no sa olt miisś vaat kus sa oled alles mees; edo‿ks sedä pikkä mino vell´ot, edo‿ks .korgõt imekanna (rahvalaulust) ennäe minu pikka venda, ennäe pikka emalast. Vrd eevo

.ellama v <elladaʔ, .ella> hullama, mürama ▪ püüsügeʔ no paigah, ellaku‿iʔ püsige ometi paigal, ärge hullake. Vrd .hullama, .irkama, .märrämä, märähämä, .müllämä, .sõitlõma

essᴜ̈k´ s <essügi, essügit> / <essᴜ̈ki, essᴜ̈kit> eksimus, eksimine ▪ saa‿as .kuigi mõtsast .vällä, vot oll´ essᴜ̈k´ ei saanud kuidagi metsast välja, no oli see alles eksimine. Vrd essünǵ

hel´otõlõma v <hel´otõllaʔ, hel´otõlõ> liigutama, heljutama, õõtsutama ▪ poisś .mänge edimält vask´pilligaʔ, kuningas nakaś jo hel´otõllõma (muinasjutust) poiss mängis alguses vaskpilli, kuningas hakkas juba [end] õõtsutama; tulõʔ õks no, tuul´, .toukaʔ rüki, hel´otõllõʔ hill´okõtsi (rahvalaulust) tule nüüd, tuul, tõuka rukist, heljuta tasakesi; kui Peko õks jäl .uhjo hel´otõllõs, valimit valvaskõllõs (rahvalaulust) siis kui Peko jälle ohje liigutab, päitseid kõlistab. Vrd hel´otama, hõl´otama, võõgᴜtama

.hiiskõlõma I v <.hiiskõllaʔ, .hiiskõlõ> , .hiisklõma I <hiisõldaʔ, .hiisklõ> sõnelema, tülitsema ▪ kavva sa .hiiskõlõt siih kaua sa sõneled siin; hiisõlgu‿iʔ no taah ära tülitse siin [temaga]. Vrd .hanklõma, jagõlõma, .jahtlõma, poońatama, poonɪtama, poorɪtama, .tanklõma, tśaagatama, tśaagatõlõma, tśagõlõma

hillebihe ~ hillembihe, hillebehe ~ hillembehe, hillebähe ~ hillembähe komp adv
1. vaiksemalt, tasemini ▪ kõ̭nõlaʔ hillebähe! räägi vaiksemalt!
2. aeglasemalt ▪ hillebihe ajaʔ, tulõvaʔ tõõsõʔ .perrä sõida aeglasemalt, siis jõuavad teised järele; mineʔ hillebähe! mine aeglasemalt!; ka no lätś .poiśkõnõ hillembihe edesi minemä vaat nüüd hakkas poiss aeglasemalt edasi minema. Vrd hillebidi, tasõbahe, tasõbihe

hud´o2 I adj <hud´o, hut´o> iroon halb, vilets ▪ hud´o miil´, hud´o kiil´, sust saa no kaŕust vilets meel, vilets keel, sinust nüüd mõni karjane saab

hõl´otama v <hõl´otaʔ, hõl´oda> liigutama; õõtsutama ▪ .kaegõʔ nu inne, kas jovvat sedä kivvi hõl´otaʔ viirt pite no vaadake enne, kas jõuate seda kivi äärest liigutada. Vrd hel´otama, hel´otõlõma, võõgᴜtama

illak adj s <illagu ~ illaku, illakut>
1. hiline ▪ mis no nii illagu ao pääle jäät, illakust jo aig lätt mis sa nüüd nii hilja peale jääd, aeg juba hilisõhtus. Vrd illakunõ, illanõ
2. hiline aeg, õhtune aeg ▪ illak jo käeh õhtune aeg juba käes

illakunõ adj <illakusõ, illakust> hiline ▪ mis sa no nii illakusõst jäiʔ miks sa ometi nii hiliseks (hilja peale) jäid. Vrd illak, illanõ

jarakanõ adj <jarakatsõ, jarakast> hrv jändrik ▪ mis jaost sa noid jarakatsi tõiʔ, naist saa no määne .tarbõ puu milleks sa noid jändrikke tõid, ega neist nüüd mingit tarbepuud saa

jõrv́ s <jõrvi, .jõrvi> hlv nutt, tönn ▪ jätäʔ no uma jõrv́ .maaha jäta ometi oma töinamine järele. Vrd erv́, ikk

järetselläʔ adv
1. aegsasti ▪ ko no järetselläʔ lännüʔ arsti mano ne õks vaest midä .olnoge es P kui oleks aegsasti arsti juurde läinud, poleks vahest midagi olnudki
2. järgemööda, järjest ▪ ma tulõ kolʔ õdagut järetselläʔ ma tulen järjest kolmel õhtul; sis .käüde ütś kõrd kolm .päivä järetselläʔ kaŕah, tõõnõ kõrd katś .päivä P siis käidi üks kord kolm päeva järgemööda karjas, teine kord kaks päeva. Vrd järeldäʔ, kõrrast, kõrrastikku

järisemä1 v <järɪstäʔ, järise> irisema ▪ jätäʔ no taa järiseminõ jo .maaha, kavva sa järiset jäta ometi see irisemine juba järele, kaua sa irised. Vrd .järsśmä, kirrama, närisemä

kaarɪk2 s <kaarɪgu, kaarɪkut> / <kaarɪka, kaarɪkat> armulauakarikas ▪ üle kaarigu veere andas serbädäʔ laulatusõ .aigu ütele ni tõõsõlõ üle karika serva antakse rüübata laulatuse ajal ühele ja teisele (noorpaarile); no käsk´ .vaenõ veli kaarɪkalõ suud .andaʔ (muinasjutust) nüüd käskis vaene vend armulauakarikale suud anda. Vrd karɪk, .pikri

.kaehutma v <.kaehuttaʔ, .kaehuda ~ .kaehuta>
1. kaetama ▪ ärʔ .kaehut´ mu eläjäʔ, vana halv ära kaetas mu loomad, kurivaim. Vrd kadõhtama, .kaehama, .kaehtama
2. äkki, korraks vaatama, pilku heitma ▪ .kaehut´ kõrra .taadõ vaatas korraks selja taha; ütelisi kõik´ .kaehutkõʔ .kirstu heitke kõik ühel ajal pilk kirstu; .kaehudaʔ no mu pääle, hotś üle kura olagiʔ! vaata mind korrakski, kasvõi üle vasaku õla!; lää ma .riihte, .kaehhuda, kae, rehe aho kottal hirś palas väli tulõgaʔ lähen ma rehte, korraga vaatan, näen, reheahju kohal põleb palk lahtise leegiga. Vrd .kaehtama

kahɪtsõlõma v <kahɪtsõllaʔ, kahɪtsõlõ> kahetsema ▪ kahɪtsõlõt, kuis ma no nii arʔ .kaodi! kahetsed, et kuidas ma [ta] nüüd küll ära kaotasin!; kõik´ õks naaʔ ikiʔ .puukõsõʔ, kadajaʔ kahitsõlliʔ (rahvalaulust) kõik need puukesed nutsid, kadakad kahetsesid; eiś ikk´ õks sis tuli tugõvahe, .kallehe kahitsõlli (rahvalaulust) nuttis siis tuli tugevasti, kangesti ise kahetses. Vrd kahɪtsõma, .kaihma

karɪtama v <karɪtaʔ, (ta) karɪtas> koitama ▪ vei .kaska tarõ pääle, no om .arki karɪtõt viisin kasuka pööningule, nüüd on [juba] ära koitanud. Vrd jussᴜtama

kehi|.kiäkiʔ pron <kehi|.kinkagɪʔ ~ kehi|kellegɪʔ, kehi|kedägiʔ> , kihi|.kiäkiʔ <kihi|.kinkagɪʔ ~ kihi|kellegɪʔ, kihi|kedägiʔ> mitte keegi ▪ olõ‿i sääl tarõh kehikedägiʔ ei ole seal toas mitte kedagi; kelles om poisal linanõ püks vai hamõh, kehi.kelgi olõ‿i, kõ̭igil ostõt kellel poistest on veel linane püks või särk, mitte kellelgi ei ole, kõigil [on] [poest] ostetud; inäbät kihi.kiäki es olõ nännᴜ̈ʔ rohkemat ei olnud mitte keegi näinud; õs jääʔ kihikedägiʔ kodo mitte kedagi ei jäänud koju; .Pankjavitsah om puhadel´nä, kel olõ‿õi kihikedägi Pankjavitsas on vaestemaja [neile], kellel ei ole [enam] mitte kedagi; no tuu‿ui kihi.kiäki kunna.kapstit lehmile praegusel ajal ei too keegi lehmadele konnakapsaid. Vrd .kiäkiʔ

kibõndama2 v <kibõndaʔ, (ta) kibõndas> tibutama, uduvihma sadama ▪ .üüse kibõnd´ õ̭nnõ, no tulõ jo kõvastõ .vihma öösel ainult tibutas, nüüd sajab vihma juba kõvasti. Vrd kibõndõlõma2

.kiilma v <.kiiluʔ, kiilu> / <.kiiloʔ, kiilo P> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga tihendama ▪ põrmand kokko .kiiluʔ vaja, no ma kiilu timä ärʔ põrandat on vaja kiiluda, no ma löön lauad kiiludega kokku; ratta tsõõŕ om kõhn, tuud ka kiilotas [kui] vankri ratas on nõrk, kinnitatakse toda ka kiiluga; anomat kiilotas [puu]nõud tihendatakse. Vrd .kiilama, kiilotama

kirähütmä v <kirähüttäʔ, kirähüdä ~ kirähütä> korraks kirema ▪ mis no olõsiʔ viil tälle kõ̭nõldaʔ ja .aigu .viitäʔ, koonɪʔ kikaś kirähüdäsɪʔ (muinasjutust) mida ometi oleks talle veel rääkida ja aega viita, kuni kukk kireb; kõrragaʔ kikaś kirähüt´ ja halvaʔ pagõsiʔ kõ̭ik´ lakk´a (muinasjutust) korraga kires kukk ning vanapaganad põgenesid kõik laiali; kui uma tütär naasś .tõlda .astma, sis kikaś kirähütäki‿s (muinasjutust) kui oma tütar hakkas tõlda astuma, siis kukk ei kirenudki; kolmadal üül, ku kikaś kirähüt´, sis .mähke miisś kõivo halokõsõ .valgõ .rõiva .sisse ja tuu sai inemisest tagase (muinasjutust) kolmandal ööl, kui kukk kires, mähkis mees kasehalukese valge riide sisse ja too muutus jälle inimeseks; kikas kirähüt´ õ̭nnõ ni kõ̭ik´ kanaʔ .virguvaʔ (muinasjutust) kukk korraks kires ja kõik kanad ärkasid. Vrd kirähämä

kiuhh s <kiuha, .kiuhha> kihv ▪ tsial om katś .kiuhha, kiuhagaʔ lüü seal on kaks kihva, kihvaga lööb; hobõnõ aase .kiuhha, kiuhaʔ heit ärʔ hobune ajab kihvu, heidab kihvad ära (nn hundihammaste katkemisest); kes no timä .kiuhhu käest saa võttaʔ piltl kes küll temalt kihvu võtta saaks (tigedat talitseda); taa naane om .kiuhhõgaʔ piltl see naine on kihvadega (tige); kuu kiuhaʔ, kui teräväʔ otsaʔ ommaʔ piltl [öeldakse] kuu kihvad, kui otsad on teravad (kuusirbist). Vrd hammas, kihv, kiuhk || kiuhaʔ pl nlj vuntsid, vurrud

.klõmpamiisi ~ .klõ̭mpamiisi adv longates ▪ mis sa no nii .klõ̭mpamiisi .lääde? miks sa ometi niiviisi longates lähed?; kaŕᴜś tulõ .klõ̭mpamiisi kodo, husś pand´ .jalga karjus tuleb longates koju, uss salvas jalga

kopsahutma v <kopsahuttaʔ, kopsahuda ~ kopsahuta> korraks v kergelt kopsama ▪ no lätś sis naane .akna ala, kopsahut´ ja .küüsse: kas sul naane kotoh om vai olõ‿i? noh, läks siis naine akna alla, kopsas korraks [aknale] ja küsis: kas sul naine kodus on või ei ole?; ku miä sullõ vaja tulõ, tulʔ siiä pihlapuu ala, kopsahudaʔ õ̭nnõ pihla.puuhtõ, sõ̭s saat kõ̭õ̭, miä sullõ vaja (muinasjutust) kui sul midagi vaja läheb, tule siia pihlapuu alla, kopsa ainult vastu pihlapuud, siis saad alati, mida sul vaja. Vrd .kopsama, .kopśma

koronitsma ~ koronitśma v <koronitsiʔ, koronidsi ~ koronitsi> paastu ajal piima- ja lihatoitu sööma, paastu rikkuma ▪ ärʔ koronidsi no .hindä ma rikkusin paastu; koronitśku‿iʔ arʔ last, mis sa tälle annat .piimä ära riku lapse paastu, mis sa annad talle piima. Vrd koronitsɪtama, maratama, püretämä

kostᴜtõlõma v <kostᴜtõllaʔ, kostᴜtõlõ> piltl pehmendama; leevendama ▪ śoo .võidõ õks no halu kannahtõllaʔ, kuuma maalõ kostutõllaʔ (rahvalaulust) selle valu võid sa ära kannatada, kuuma maha jahutada; sis jätiʔ õks nä jutto vähämbälle, kurva sõna kostutõlliʔ (rahvalaulust) siis jätsid nad jutu napimaks, kurba teadet leevendasid; hüä .ommõ õks no elo lõpõtõllaʔ, .kuldapõlv́ kostutõllaʔ (rahvalaulust) hea elu tuleb nüüd lõpetada, kuldapõli kustutada. Vrd kostᴜtama, kosᴜtõlõma

kullᴜs adj <kulusa, kulusat>
1. folk kuulus ▪ suur sai õks küll ilmalõ õnń, kullus täht´ kuningillõ (rahvalaulust) suur sai küll ilmale õnn, kuulus täht kuningaile; ilma veereh õks kõ̭ik´ ommaʔ mino veleʔ, kullus hõ̭im kuniga mõtsah (rahvalaulust) kõik mu vennad on maailma ääres, kuulus hõim kuninga metsas. Vrd .kuulsa
2. folk mõjuv, uhke ▪ hüä saasõ õks meil Alegaʔ .sõitaʔ, kullus tullaʔ .umma kodo hea on meil Alega sõita, uhke tulla oma koju; kolmõ- om õks et -kese kulusap, katõkese kallip (rahvalaulust) kolmekesi on uhkem, kahekesi kallim; kooli- ommõ õks meil -majah kullus ollaʔ, hüä saistaʔ suurõh saalih (rahvalaulust) koolimajas on meil uhke olla, hea seista suures saalis
3. folk kena ▪ no mõsõ õks ma Kuu kulusast, .arma Kuu .ausast (rahvalaulust) nüüd pesen ma Kuu kenaks, armsa Kuu ausaks
4. folk nobe, kiire ▪ .Viskre õks jäl ütel´ veerüsäppä, kolmas poig kulusappa (rahvalaulust) [tormipoeg] Viskre ütles virgemini, kolmas poeg nobedamini

kuulussehe adv hrv (sõjaväe)teenistusse, kroonusse ▪ jäi no kuulussehe, et .võlga .massaʔ jäi nüüd teenistusse (kroonusse), et võlga maksta

kõlla|pühi s <kõlla|pühi, kõlla|pühhi> esimene pühapäev pärast lihavõtteid või suvistepühi ▪ suur tulõ õks no suvisõpühi, kõrraline kõllapühi (rahvalaulust) nüüd tuleb suur suvistepüha, korralik kõllapüha. Vrd kõllapäiv, kõllapühäpäiv, ollõtus|päiv, ollõtus|pühi, olõspäiv

kõo|tatt´ s <kõo|tati, kõo|tatti> kasepuravik (Leccinum scabrum) ▪ kõotatti ku keedät, lätt .valgõs kasepuravik läheb keetes valgeks; kõotatt´, no kutsᴜtas porovik [varem öeldi] kõotatt (kasepuravik), nüüd kutsutakse porovik (puravik). Vrd kõivo|porovik, kõo|porovik

kõrõtus1 s <kõrõtusõ, kõrõtust> , kõrõtuś1 <kõrõtusõ, kõrõtuist> rögin rinnus; surmakorin ▪ kaʔ kõrõtus jo rinnah, arʔ koolõs vaata, surmakorin [tal] juba rinnas, sureb ära; no iks inäp jää‿i, kõrõtusõ lei .rindu ega nüüd enam elama jää, surmakorina lõi rindu. Vrd korrin

käsi|värḿ s <käsi|värmi, käsi|.värmi> , käsi|värb´ P <käsi|värbi, käsi|.värbe> labakäeviht, sõrmeviht, ümber ühe käe sõrmede keritud lõnga kogus ▪ ma keri üte käsivärmi kerin ühe labakäevihi; kerɪʔ no käsi.värmi õ̭nnõ, nii saa hüä keri nüüd [veel] ainult sõrmeviht, nii saabki hea (sellest piisab); suurõ käsivärmi kere kerisin suure labakäevihi; käsivärbɪʔ tetteväʔ, ku kirivet .kindet .koete P sõrmevihid tehti, kui kirjusid kindaid kooti

köödsäkuh adv küürus ▪ sa olt no köödsäkuh no küll sa oled küürus. Vrd korboh, köödsoh, köödsäh, kööräh, kühmäh, kühmätsilleʔ, kühoh, küüroh

küdsähütmä v <küdsähüttäʔ, küdsähüdä ~ küdsähütä> kiiresti küpsetama ▪ kükkäʔ no .maaha, koonɪʔ ma küdsähütä üte vadsakõsõ istu ometi maha, kuni ma küpsetan kiiresti ühe kakukese. Vrd küdsämä

labima v <lapɪʔ, labi>
1. kergelt pühkima, üle v kokku tõmbama ▪ muil oll´ moroʔ är pühidüʔ, vele lastuʔ är labiduʔ, minol moro pühkimäldäʔ, vele lastuʔ labimaldaʔ (rahvalaulust) muil olid õued pühitud, venna raielaastud kokku tõmmatud, minul õu pühkimata, venna raielaastud kokku tõmbamata; sorrõ‿ks no pää sugimine, lakõ‿ks no pää labimine (rahvalaulust) laheda pea sugemine, sileda pea tõmbamine (kammimine). Vrd laabɪtsõlõma, laabɪtsõma, .laaṕma
2. nlj lonkima, vantsima ▪ .vaenõlatś võtt´ maŕakorvi käe pääle ja naasś kodo poolõ labima (muinasjutust) vaenelaps võttis marjakorvi käevangu ja hakkas kodu poole vantsima; kuningas labõ .silda pite edesi nii kavvõndõhe, kui näkk´, et ütś illoś liin tulõ .vasta (muinasjutust) kuningas lonkis mööda silda edasi nii kaugele, kuni nägi, et üks ilus linn tuleb vastu

lantsɪk s <lantsɪko, lantsɪkot> / <lantsɪku, lantsɪkut> lomp; vesine maa, lodu ▪ suu .viirde suntsikohe, laanõ .viirde lantsikohe (rahvalaulust) soo äärde rägastikku, laane äärde lodu peale; .tulli no susi Soomõ mõtsast, laǵakäpp lantsikost (rahvalaulust) tuli hunt Soome metsast, laikäpp lodu pealt; paremb meil iks .otsiʔ ojavett, lakkuʔ vett lantsikost (rahvalaulust) parem meil tuua ojavett, lombist vett lakkuda. Vrd land, lannõh

latam s <ladamõ, ladamõt> , latõm <ladõmõ, ladõmõt> viljalade, peksmiseks rehepõrandale laotatud viljavihud ▪ õgas no inäp lasta‿iʔ ladamõhe eiʔ midägi egas nüüd panda enam midagi lademesse; laskõʔ rüäʔ ladamõhe pange rukkid lademesse; ladõmõh sai ruttu .puhtast .pessäʔ lademes sai [vilja] ruttu puhtaks peksta; Soomõmaal ommaʔ suurõʔ rüäʔ, lastasõʔ pad´aʔ ladamõʔ (rahvalaulust) Soomemaal on suured rukkid, lastakse [partelt] maha paksud lademed; velel ummaʔ meil suurõʔ seenidseʔ, .sinnä panõʔ sa pad´aʔ ladõmõʔ vennal on meil suured rehealused, sinna pane sa paksud viljalademed; panni mi ladõmaʔ pad´astõ, nõsti koodi .korgõhe (rahvalaulust) panime lademed paksult [maha], tõstsime koodi kõrgele. Vrd lado, ladõ

lesätelemä v <lesätelläʔ, lesätele> lesima, pikutama ▪ säänest õks und ma magase, linnu .häste lesätelli (rahvalaulust) sellist und ma magasin, imehästi pikutasin; mino või õks ka poig no puhadaʔ, pääle leevä lesätelläʔ (rahvalaulust) minu poeg võib ka nüüd puhata, pärast leiba (söömist) pikutada. Vrd lesätämä, pikᴜtama

lihvõndama v <lihvõndaʔ, lihvõnda>
1. siluma; leevendama ▪ śoo jutt lihvõnd´ ärʔ, no jäi kõ̭ik´ .höste see jutt silus [asja] ära, nüüd jäi kõik hästi; sai ar lihvõndõtus [kõik] sai ära silutud
2. libistama ▪ .vaenõ miisś tõmmaś loodsɪku peräst mõla kätte ja naasś veere poolõ lihvõndama vaene mees tõmbas aeru lootsikupärast kätte ja hakkas [paati] kalda poole libistama
3. piltl nihverdama, viilima (tööst kõrvale) ▪ näet, ar lihvõnd´ .hindä läbi näed, nihverdas ennast töölt ära

linnu2 adv (hrl liitsõna osana) folk väga, ime- ▪ sa õks küll .kõike armastõllõt, linnu.häste libestellet (rahvalaulust) küll sina ikka kõiki armastad, imehästi meelitad; olõʔ sa no, tamḿ, .väega tark, linnu- saaguʔ -hüäʔ sino leheʔ (rahvalaulust) ole nüüd, tamm, väga tark, saagu sulle imehead lehed; .luidsa võtt´ tä kätte .loohvkahe, linnu.höste leeväpala (rahvalaulust) lusika võttis ta kätte kenasti, imehästi leivapala

lototama I v <lototaʔ, lotoda> lobisema ▪ mi olõ vanaʔ, mi lotoda siih me oleme vanad, meie lobiseme siin [ajaviiteks]; ku sa no sutadõʔ, sis lototat .Maaŕagaʔ kui sa nüüd viitsid, siis lobised Maarjaga. Vrd apõrdama, .haiskama2, halõpalɪtama, lablatama, lapatama1, lobisõma, lopama, .lotrama, lõbisõma, paalᴜtama, .plaahama, porgatama

löühenemä v <löühedäʔ, (ta) löühenes> süttima; (põlema) lahvatama ▪ kuis no‿ks palas mino padi, löühenes iks linarõivas (rahvalaulust) kuis nüüd põleb minu padi, lahvatab linakangas; sõ̭s näi‿ks pad´a palavat, lina.rõiva löühenevät (rahvalaulust) siis nägin padja põlevat, linakanga lahvatavat. Vrd löühähämä

.lühkäne adj <.lühkäse, .lühkäst> , .lühkene <.lühkese, .lühkest ~ .lühkeist> lühikene ▪ jänessil ommaʔ .lühkäseʔ hannaʔ jänestel on lühikesed sabad; no ka õ̭ks om mõ̭nõl jäl liisnalt .lühkeseʔ .rõivaʔ nüüdsel ajal on ikka ka mõnel liiga lühikesed riided; sääl oll´ näid pikke ne .lühkeise, jämmehet ne peeńo.kõise P seal oli neid [inimesi] pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi. Vrd .lühko, lühkokanõ

.lõ̭õ̭hkõ adj <.lõ̭õ̭hkõ, .lõ̭õ̭hkõt> , .lõõhkõ <.lõõhkõ, .lõõhkõt> , .lõihkõ <.lõihkõ, .lõihkõt> lahke; helde ▪ .lõihkõ naasõkõnõ, olõ‿i kidsi helde naisekene, ei ole ta kitsi; tä om nii .lõõhkõ, and´ uma kraami ja varandusõ kõgõ .vällä, no om jäänᴜ̈ʔ .perrä .paljaʔ päkäʔ ta on nii lahke, andis kogu oma kraami ja varanduse ära, nüüd on tühjad pihud järel. Vrd .helde, .heldelinõ, .lahkõ, loohk, .loohvka

maratama I v <marataʔ, marada> paastu rikkuma ▪ .paastkõʔ no, latsõkõsõʔ, .naaku‿iʔ hinnäst maratama paastuge nüüd, lapsekesed, ärge hakake paastu rikkuma. Vrd koronitsɪtama, koronitsma, püretämä

matᴜs|aid s <matᴜs|aia, matᴜs|.aida> , matusõ|aid <matusõ|aia, matusõ|.aida> surnuaed, kalmistu ▪ .õkva tuu sama üü näi ma unõh, et astu matusõ.aida .sisse just tolsamal ööl nägin ma unes, et astun surnuaeda; sa mineʔ no matusõaia pääle ja otsiʔ üte suurõ nõia haud .vällä (muinasjutust) sa mine nüüd surnuaeda ja otsi ühe suure nõia haud üles; timä ku ütśkõrra matᴜsaiast läbi lätś, sis murraś üte pihlapuuossa (muinasjutust) kui ta ükskord surnuaiast läbi läks, siis murdis [sealt] ühe pihlakaoksa. Vrd kalmõh, kalmõtõ|aid, kudeliʔ, kääbäs, .kääpäaid, matᴜs, puieaid

mesi|pulk2 s <mesi|pulga, mesi|.pulka> pulgakomm ▪ no üldäs jo karamel´kas ja .kompvekɪs, mesi.pulka osti nüüd nimetatakse juba karamelliks ja kompvekiks, ostsin pulgakommi. Vrd karamel´ka, .kompvek, krammel´

muraveeskanõ adj <muraveeskatsõ, muraveeskast> glasuuritud ▪ meil üldäs muraveeskanõ pada meil öeldakse glasuuritud pott; no ommaʔ krõ̭nkapaaʔ, muraveeskatsõʔ nüüd on savipotid, glasuuritud

mustõ|haava ~ mustõ|hava ~ mustõ|havva adv (enne)muiste, ammusel ajal ▪ mustõhava, .väega hulga .aigu tagasi, mi esä-esä-esäʔ ollɪʔ mälehtänᴜ̈ʔ muiste, väga kaua aega tagasi, meie isa-isa-isad olid [seda] mäletanud; olõ ma läsk´ mustõhavva, no om jo ütśtõiśkümme .aast´akka tagasi, ko miisś .kuule ma olen ammu lesk, sellest saab juba üksteist aastat tagasi, kui mees suri. Vrd mustõ, mustõl|.aiga, muuhaava, vana|haava

.niäle adv
1. ometi, ikkagi ▪ kiä .niäle õks tulõ mu matᴜsõlõ kaʔ keegi ometigi ikka tuleb mu matusele ka; inne .kuulmist ütel´: kui.niäle kaibkõʔ mu .vällä! enne suremist ütles: kuidagi ikkagi kaevake mind välja!
2. iganes, tahes ▪ vaja kui .niäle kava.luisi kutsigõʔ ar .häötäʔ vaja kutsikad kavalasti kuidas tahes ära hävitada; tulõʔ no võtaʔ miä .niälegɪʔ tule ometi, võta midagigi [süüa]; ma taha minnäʔ õ̭ks kohe .niäle, ma kodo ei tahaʔ jäiäʔ ma tahan minna (läheksin) kuhu iganes, koju ei taha ma [küll] jääda; avidaʔ no minno kui .niäle, arstɪʔ no minno kui .niäle arʔ! aita mind nüüd kuidagi, arsti mind ometi kuidas tahes terveks!; panõʔ no taa vikaht´ kohe .niäle eiś .paika pane siis see vikat ise kuhu tahes; võtt´ söögi üteh, a inne es süüʔ, ku kiä .niäle tõõnõ tull´ ka mano, kiä .müüdä lätś võttis toidu kaasa, aga enne ei söönud, kui kes tahes teine astus ka ligi, kes mööda läks; ma piä arʔ kui .niäle .täämbä Petsereh .käuma ma pean täna kuidas tahes Petseris käima; käkɪte rutto .võismõ lännɪk kohe taht arʔ, kohe .niäle tsusate arʔ P peideti võilännik kuhu tahes ruttu ära, kuhugi pisteti ära [varjule]. Vrd taht1

nudrets adj s <nudredsa, nudretsat> , nutrets <nutredsa, nutretsat> peitmunandiline (loom); ühe munandiga loom (täkk, sõnn) ▪ ost´ no nudredsa täku ostis nüüd [siis] peitmunandilise täku; üte munagaʔ esäne om nudrets ühe munandiga isane on nudrets; üte türägaʔ sõ̭nń, tuu om nutrets, huu mano lasõt, .poiga saa‿aiʔ, nimäʔ ommaʔ väega vihasaʔ kaʔ, kuradiʔ ühe türaga (munandiga) täkk, too on nudrets, [kui] mära juurde lased, poega ei saa, nemad on väga vihased ka, kuradid

nurśa s <nurśa, nurśat> nuriseja; norija ▪ sa olt ku nurśa, kõõ nurisõt sa oled kui [üks] nuriseja, muudkui nurised; nurśa, jätäʔ no minnu rahu! [kuule] norija, jäta mind ometi rahule!. Vrd näri

nuuśa s <nuuśa, nuuśat>
1. puudus; vajadus ▪ söögigaʔ olõki‿i nii nuuśat ku joogigaʔ söögist ei olegi sellist puudust kui joogist; miisś naasegaʔ .veieʔ nuuśa ar kirstugaʔ .mõtsa, kaibiʔ suurõ havva ja panniʔ .hauda kirstugi arʔ (muinasjutust) mees viis naisega puuduse kirstuga ära metsa, nad kaevasid suure haua ja panid kirstugi hauda. Vrd .puudus
2. häda, viletsus ▪ tull´ no nuuśa .kaala nüüd tuli häda kaela; oi, näge nuuśat timä ilmah! oi, küll näeb tema ilmas viletsust!. Vrd hädä
3. hädavares ▪ uuʔ, nuuśa, jätäʔ no ikk! oh sa, hädavares, jäta nüüd nutt järele!

.näśmä v <.nässiʔ, nässi> norima; narritama ▪ ka no näsś tõist, om naanuʔ .külge, jätä‿i .maahhakɪ vaat kus narritab teist, on [teisele nii] kallale asunud, ei jäta järelegi. Vrd .hink´mä, närotama

oiᴜtama1 v <oiᴜtaʔ, oiuda> , .oitama <.oitaʔ, .oita>
1. folk ulatama, andma ▪ oiut´ õks ar säläst .uhkõ kuuba, .puhta .rõiva puie .pääle (rahvalaulust) andis seljast uhke kuue, puhta rõiva puude peale; kui .naate õks teil jako jagamahe, tulõ ossa oiutama (rahvalaulust) kui hakati teile jagu jagama, tuleosa ulatama; .pääle kõrrast õks kõigilõ annivaʔ, olut näile oiutivaʔ (rahvalaulust) järjest kõigile juurde andsid, õlut neile ulatasid; ubinat nakaʔ sa‿ks .oitamma, verevät iks no .marja .müümä (rahvalaulust) õuna sa hakka ulatama, punast marja müüma. Vrd oiᴜtõlõma
2. folk muutma, liigutama ▪ kui ma õks jäl kodo palotõllõ, hüdseunikost oiuda (rahvalaulust) kui ma jälle kodu põletan, söehunnikuks muudan; Essu oiut´ õks sis kinni tuu ussõ, pand´ lukko .loohvka taba (rahvalaulust) Essu pani siis kinni selle ukse, pani lukku kena taba

ool´otama v <ool´otaʔ, ool´oda> kerglaselt käituma, lollusi tegema; aega surnuks lööma ▪ viisi‿i tüüd tetäʔ, lätś ar küllä piti ool´otama ei viitsi tööd teha, läks küla peale aega surnuks lööma; esä õks .ütles, õt latsõkõsõʔ, mis ti no ool´otat maad-.ilma piti isa ikka ütleb, et lapsekesed, mis te logelete mööda maad ja ilma. Vrd hol´otama, oodõrdama, plõ̭katama, plõ̭kkõlõma

pisõ s <pisõmõ, pisõt>
1. piisk, tilk ▪ no saa sula, pisõmõʔ .juuskvaʔ .hirsi pite .alla nüüd läheb sulale, [vee]tilgad jooksevad palke mööda alla; tulõʔ ruttu, pisõmit joba satas tule ruttu, piisku juba sajab. Vrd pissar, pisu1, pisõrm
2. tulesäde. Vrd kipõń, kirǵ, pisõrm

pittus s <pittusõ, pittust> , pittuś <pittusõ, pittuist> pikkus; kestus ▪ tuu kasᴜs suurõst, õ̭ks no poolõ vilä pittuist see kasvab suureks, ikka nii pool vilja pikkust; mõnõ nädäli peräst .peeti kuninga majah .uhkõʔ pulmaʔ, mille pittus terve kuu .aigu oll´ (muinasjutust) mõne nädala pärast peeti kuninga majas uhked pulmad, mis kestsid terve kuu. Vrd pikkus, .piutus

pogandama v <pogandaʔ, poganda> rüvetama; reostama ▪ sa pogandat vii ärʔ sa reostad vee ära [raipega]; .kaivo no naka‿s .kiäki pogandama, vet peräh õks eletäs kaevu ei hakanud ometi keegi reostama, sest pärast elatakse ikka [edasi]; mu tukõv kepṕ oll´ veregaʔ nii arʔ pogandõt, õt ma timä sinnä.samma .tarrõ .maalõ jäti (muinasjutust) mu toekas kepp oli verega nii rüvetatud, et ma jätsin selle sinnasamma tuppa maha; veleʔ .ütliväʔ, õt kusõʔ .umma .mütsü, a ull´ ütel´, õt taha‿iʔ umma .mütsu pogandaʔ ja .kussi puust .alla (muinasjutust) vennad ütlesid, et kuse oma mütsi sisse, aga tobuke [vend] ütles, et ei taha oma mütsi reostada ja kusi puu otsast alla

pohadel´nä s <pohadel´nä, .pohadel´nät> , puhadel´nä <puhadel´nä, puhadel´nät> vaestemaja, (kiriklik) hoolekodu ▪ vanast oll´ pohadel´nä liinah vanasti oli linnas vaestemaja; no ommaʔ vanadõkodoʔ, vanast olliʔ puhadel´näʔ, a no puhadel´nit olõ‿i ütegi kerigu man nüüdsel ajal on vanadekodud, vanasti olid vaestemajad, praegusel ajal pole vaestemaju ühegi kiriku juures; rikkaʔ meheʔ panniʔ puhadel´nä, et näide hinge iist pallõldasiʔ rikkad mehed ehitasid vaestemaja, et nende hinge eest palvetataks; Petsere puhadel´näh oll´ ütś vana paabakõnõ koolnᴜʔ arʔ Petseri hooldekodus oli üks vana eideke ära surnud

pokan ~ pokań adj s <pogana, poganat>
1. sündsusetu; ropp ▪ .jürk´mine om pokań sõ̭na, mis tast sitast kirotaʔ jürkmine (coitus) on ropp sõna, mis tast, sitast, kirjutada; .väega pokan ku .tütrik om puŕoh on väga sündusetu, kui tütarlaps on purjus; no om pokań kaiaʔ, ku noorõʔ .kargasõʔ nüüdsel ajal on inetu vaadata, kui noored tantsivad
2. saastane, roojane (loom) ▪ koŕaś kõ̭ik´ seeneʔ, mis õnnõ .silmä puttuʔ, kas .puhtaʔ vai poganaʔ korjas kõik seened, mis aga silma puutusid, kas puhtad või saastased (ussitanud); meil ei pandaʔ hainalotsit rohos, tä pokań om meil ei peeta madusid [arsti]rohuks, ta on roojane (loom); sa piät kõõ poganamb olõma ilma pääl sina (madu) pead olema kõige roojasem ilma peal
3. kirumissõna ▪ kusõʔ ommaʔ .luidsõʔ, poganaʔ kiisad, kuramused, on luised; mis tä, pokań, tah laul mis ta, pagan, siin laulab; pokań, kohe no lätś kuramus, kuhu [ta] nüüd läks. Vrd halv, juudas, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, päätigo, vana|halv, vana|jaak, vana|tikõ, äi, äio, äiolanõ

prodima v <protɪʔ, prodi> käima, vaevaliselt liikuma ▪ tä om kah kehv õks, a .siski prodi kah, koobõrdas ta on ka ikka kehv, aga siiski liigub, kooberdab; .täie prodõ kõ̭igipooli täisid roomas igal pool; no lääme õks arʔ mi minemähe, tuulõ pujaʔ prodimahe (rahvalaulust) nüüd me läheme minema, tuulepojad käima. Vrd podima

puskatś s <puskatsi, puskatsit> viimase koorma vedaja sõnnikuveotalgutel ▪ vanna .muudu .ülti puskatś, no üldäs sitträbäkust vana moodi öeldi puskats, nüüd kutsutakse sitträbäkuks; kiä jäi puskatsist, tuu .viigaʔ valõti kes jäi viimase sõnnikukoorma vedajaks, see kasteti veega märjaks. Vrd kõ̭õ̭la1, sitt|räbäk

puuŕa I s <puuŕa, puuŕat> torm, tuulispea ▪ puuŕa lei puuʔ poolõst, .katski torm lõi puud pooleks, katki; säänest puuŕat olõ‿i nännüʔ ku no oll´ sellist tormi pole näinudki, nagu nüüd oli. Vrd paadõŕ, tuulᴜs|pää, tuulõpuŕo, tuulõ|pöörähüs, tuulõ|pöörätüs, tuulõpüür, tuulõ.viskrik, vihhor, .viskre, .viskrik

põhkatama v <põhkataʔ, põhkada> hingeldama ▪ üles mäke minek´ võtt põhkatama ülesmäge minek võtab hingeldama; mis sa no nii põhkatat, kas sul halv nakaś? miks sa ometi nii [väga] hingeldad, kas sul hakkas halb?. Vrd hõhkatama, lõõdsᴜtama, tõhkatama, õhkatama

põssɪh P adv mossis ▪ mu käest sai sukadaʔ, no om põssɪh sai mu käest sakutada, nüüd on mossis. Vrd morsɪh, pussilõ, põssilõ, tordoh, trompsɪh

päävä|kääneh s <päävä|.käände, päävä|kääneht> pööripäev ▪ .täämbä no .omgiʔ tuu pääväkääneh joʔ täna juba ongi too pööripäev; päävä.käändel tette rutto tüüd, et tüü saanᴜʔ virk, .lännöʔ edese P pööripäeval tehti tööd kiiresti, et töö oleks kiire, edeneks. Vrd päävä.käändjäne, päävä|käänäng, päävä|käänätüs, päävä|pöörätüs

pühäse|rätt´ s <pühäse|räti, pühäse|rätti> / <pühäse|räti, pühäse|rätte P> pühaserätt, ikoonirätt ▪ .kirjugaʔ pühäserätti ei olõ nii nali .saamine, tuu om läbi kumakunõ, lätt kumakut pall´o kirjadega ikooniräti tegemine pole nali, see on läbinisti punasest puuvillaniidist, niiti kulub palju; no lätt jo pall´o .tütrikkõ mehelegiʔ, ku olõ‿i viil esɪʔ ütte pühäserättigiʔ kudanuʔ nüüdsel ajal läheb palju neidusid mehele, kui pole ise veel ühtegi ikoonirättigi kudunud; äripäävä või ollaʔ kõhnõmb pühäserätt´, hot´ peris .valgõ kah argipäeval võib olla kehvem ikoonirätt, kas või päris valge kah; hüäh taloh om pühäserätte iks mitu tükkü ja .peetäs äripäävä ka verevät väläh heas (jõukas) talus on pühaserätte ikka mitu tükki ja peetakse ka äripäeval punast väljas (ikooni ümber); pääle panni‿ks sis .valgõ vajaräti, kiŕolitsõ‿ks kivodaräti, pöörelitse‿ks pühäseräti (rahvalaulust) peale panin valge käteräti, kirjadega ikooniräti, pöörakirjalise pühaseräti

rahᴜtsõhe ~ rahᴜtsõhõ adv rahulikult ▪ olʔ no rahᴜtsõhe ole nüüd rahulikult [paigal]; tuuh olliʔ õks nä .perreh .pehmehe, tuuh .rahvah rahutsõhõ (rahvalaulust) seal peres olid nad mõnusalt, tolle rahva seas rahulikult. Vrd .oigõhõ2, rahulistõ, vagatsõhe, vagᴜhuisi, vagurahe, vagusahe

russɪh P adv kortsus ▪ kasś magase mu pääräti pääl, no om russɪh kass magas mu pearätiku peal, nüüd on see kortsus. Vrd kibrah, kobrah, käbroh, käbräh, kärdsoh, kärsäh, köbroh, kördɪh, kördsoh

salkun s <salkuna, salkunat> leiva- v moonakott; komps; seljakott ▪ sandõlõ õks nä anna‿i salkunahe, kurvaliste koti .sisse (rahvalaulust) kerjustele ei anna nad [midagi] moonakotti, [ega] kurbade koti sisse; sul õks no salkun .kraavi sattõ, hüä leib hämmest sai (rahvalaulust) moonakott sul kraavi kukkus, hea leib märjaks sai; sõ̭saŕ kudi õks jo kaŕakotikõist, sallitś kokko salkunat (rahvalaulust) õde juba kudus karjakotikest, lükkis kokku (tegi) leivakotti. Vrd śolgun

.soendus s <.soendusõ, .soendust> soend, libahunt ▪ tark selet´ õt: sul .õigõ naane om no .soendusõh (muinasjutust) tark seletas, et su õige naine käib nüüd libahundiks. Vrd soend, .soendik

suu|anɪk I s <suu|anigu, suu|anɪkut> sõimus sunnik ▪ esä tõrõli, ah sa suuanɪk, kas nii ravvutõdas hobõst isa tõreles, ah sa sunnik, kas nii rautatakse hobust; kaeʔ, mis no sai ilosa laulu pääle, sa suuanɪk vaata, mis nüüd tuli ilusa laulu peale, sa sunnik; ot sa suuanɪk, esi olõt oodussil, ja .mõtlõʔ, kängäldäʔ kaibat kardokit oh sa sunnik, ise oled lapseootel, ja mõtle, võtad paljajalu kartuleid. Vrd suuvanɪk

sõdõlõma v <sõdõldaʔ, sõdõlõ>
1. sõdima ▪ kui lätt õks ka sõda sõdõlõma, vainuveleʔ .vihklõma (rahvalaulust) kui läheb sõjavägi sõdima, vaenuvelled vehklema. Vrd .taplõma
2. hullama; tülitsema ▪ keeläʔ no naid .latsi, sõdõlõsõʔ pääle keela ometi neid lapsi, muudkui tülitsevad; latsõʔ kõ̭gõ sõdõlõsõʔ moro pääl lapsed kogu aeg hullavad õues. Vrd .nahklõma

t´aagan s <t´aagana, t´aaganat> diakon, preestri abi ▪ no ommaʔ jo papiʔ nii .ahnõʔ, ku võtaki‿iʔ t´aaganat, saa palk kõ̭ik´ tälle nüüd on papid nii ahned, et ei võtagi diakonit [ametitalitusele kaasa], kogu töötasu saab talle. Vrd tiakan, täkan, tätsok, tääkan

tabl´onka I s <tabl´onka, tabl´onkat> ahjus piimaga valmistatud vedel tatratangupuder; kört ▪ śoo kui määne tabl´onka, .veiga vetel´ see on nagu mingi vedel tatratangupuder, väga vedel; .kiitkeʔ no määnest taht tabl´onkat no keetke mistahes körti. Vrd tabl´ona

.taitsaba.kõistõ dem komp adv mõistlikumalt, targemalt ▪ olnuʔ no timä .taitsabakõistõ ta oleks võinud end mõistlikumalt ülal pidada. Vrd .taitsappa, targõbahe, targõbidi, targõbihe

.talsi|pühine adj <.talsi|pühidse, .talsi|pühɪst> , .talse|pühine P <.talse|pühidse, .talse|pühɪst> jõuluaegne ▪ meil .sündü .talsipühine vasɪk meil sündis jõuluaegne vasikas; pikk´ no .talsepühine päiv, .süüdi ni .juudi ni õdakki P pikk siis see jõuluaegne päev [ikka on], söödi ja joodi ning [juba] õhtugi käes

targõbidi komp adv targemini, arukamalt ▪ .veit´kese targõbidi no võinᴜʔ tetäʔ [seda] võinuks ometi veidi targemini teha. Vrd .taitsabakõistõ, .taitsappa, targõbahe, targõbihe

targõbihe, targõbehe P komp adv targemini, arukamalt ▪ targõbehe no võinᴜʔ .vasta üldäʔ P oleks võinud küll targemini vastu väita; kas ti targõbehe mõista‿s kaubõldaʔ! P kas te targemini ei osanud kaubelda!; kuu käsk´ õks küll näid kullatsõhõ, pääśo päiv parebehe, taiva- käsiʔ õks viil -täheʔ targõbihe (rahvalaulust) kuu käskis neid kuldselt, kulla päike paremini, taevatähed käskisid veel targemini. Vrd .taitsabakõistõ, .taitsappa, targõbahe, targõbidi

tigolanõ s <tigolasõ, tigolast> sõimus põrguline, sunnik ▪ tigolanõ, kuis sa no nii .teieʔ! põrguline, kuidas sa ometi niimoodi tegid!. Vrd .perkläne, .põrglanõ, .põrgolinõ, tikõlanõ, tikõveletś, tikõvits, veletś, äiolanõ

.tihkõhõ adv häbematult, inetult, vastikult ▪ jätt´ nii .tihkõhõ tüü poolõlõ jättis nii inetult töö pooleli; kui sa no nii .tihkõhõ teiʔ kaʔ kuidas sa ometi nii häbematult toimisid; kolk iks tege .tihkõhe, nulk tege nuŕatuhe (rahvalaulust) ümbruskond käitub inetult, maanurk käitub nurjatult. Vrd ilotuhe, nuŕatuhe, ärätühe

toibõrdama v <toibõrdaʔ, toibõrda>
1. toibuma, paranema (haigusest) ▪ no jo toibõrdas, no saa .kõ̭ndiʔ joʔ nüüd juba paraneb, nüüd saab juba kõndida. Vrd paranõma, .praav́uma, süttümä, toivõrduma
2. paranema (elujärje poolest) ▪ toibõrdas õks uma elogaʔ .veitsi piteh tema elujärg vähehaaval juba paraneb

tsikin s <tsiginä, tsiginät> sidin, siutsumine ▪ kanal tullivaʔ pujaʔ .vällä, no om suur tsikin kanal koorusid tibud, nüüd on üks kõva siutsumine

tsukõluś s <tsukõlusõ, tsukõluist>
1. suplus ▪ latsilõ anda‿as tsukõlusõ jaost pall´ond .aigu lastele ei antud suplemiseks just palju aega
2. piltl poriauk, mülgas ▪ taast saat no .määntse vii, tsia tsukõlusõst sealt sa nüüd mingit vett saad, sea poriaugust

vahalanõ s <vahalasõ, vahalast> folk mesilane ▪ agu sinno õks no .kiildväʔ kimalasõʔ, .kaitsvaʔ .vasta vahalasõʔ (rahvalaulust) aga kui sind nüüd keelavad kimalased, tõrjuvad mesilased; mi tulõ‿ks sa mehiste .sisse, vahalaistõ .vaihõllõ (rahvalaulust) tule meie, mesilaste sekka, vahakandjate vahele. Vrd mehiläne, mehine2, miho, vahalind

.veerna adj <.veerna, .veernat> õige, tõene ▪ śoo om õks ka .õigõ, ojakõnõ, .veerna, vii velekene (rahvalaulust) see on ka õige, ojakene, tõene, vee vennakene; kõkkõ õks no .õigõt kõnõlõ, viimäst .veernat veerätelle (rahvalaulust) kõike õiget nüüd kõnelen, viimast tõde veeretan (räägin). Vrd tõtõnõ, .õigunõ

veletś s <veledsi, veletsit> , velɪtś <velidsä, velɪtsät> vanakuri, põrguline; nõiamoor; teadja ▪ timä jalʔ, et mis ti no timmä, veletsit, .võtkõʔ õks mu tütär (muinasjutust) tema (võõrasema) jälle, et mis te ometi teda, põrgulist [tahate], võtke ikka minu tütar. Vrd .perkläne, .põrglanõ, .põrgolinõ, tigolanõ, tikõlanõ, tikõveletś, tikõvits, äiolanõ

vetev I adj <vedevä, vedevät> hea veojõuga ▪ aih om vetev hopõn, no mõlõmbaʔ hobõsõʔ ommaʔ vedeväʔ küll on hea veojõuga (tugev) hobune, no mõlemad hobused on tugevad. Vrd vitäv

videlik adj s <videliku, videlikku> laisk, saamatu; vedelvorst ▪ selle õks ma ikõ, .puukõnõ, ohi, vana .uibokõnõ, et om õks mul ladõv laisah aiah, videliku aia veereh (rahvalaulust) sellepärast ma nutan, puukene, ohkan, vana õunapuuke, et mul on latv laisa aias, vedelvorsti aia ääres; saanuʔ olõ õks ma .laisko .aida, videliku vele kodo (rahvalaulust) olen jõudnud laiskade aeda, saamatu noormehe koju; ime, .jäide õks no ilma laisist latsist, videlikast velisist (rahvalaulust) jäid ilma, ema, laiskadest lastest, saamatutest vennastest. Vrd laisk|vorst´, videlüs, videsk´

vähäketsi P adv väheke, natuke, pisut ▪ tä arvaś hääst vähäketsi .istoʔ ta arvas heaks väheke istuda; annaʔ no mullõ kaʔ vähäketsi .maitsaʔ! anna ometi mulle ka natuke maitsta!. Vrd sugu2, suti, tsipa4, veid´o, veidü

ärädü adj <ärädü ~ ärätü, ärätüt> , ärädö P <ärädö, ärätöt> inetu, näotu; häbiväärne ▪ ega meil nii ärä.tüise sõ̭nnõ olõ‿õi! ega meil nii inetuid sõnu küll pole!; no külʔ oll´ ärädü asi, tuu tśuragaʔ nätti .tütrikku üteh no küll oli häbiväärne lugu, tüdrukut nähti koos selle poisiga; ärädü vuun inetu lambatall; ku määnegi .põrk´nas, sääne sõrḿ, ärädü justkui mingi porgand, selline sõrm, [päris] näotu. Vrd ilodu, jäledü, jälle, kolõ