[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

armᴜstõ adv armsasti; lahkelt ▪ nii armᴜstõ tulõ mano, kõ̭gõ naard nii armsasti tuleb juurde, alati naerab; olõʔ .terve kõ̭gõ iist, sa võtɪʔ jo minno nii armᴜstõ .vasta ole tänatud kõige eest, sa võtsid ju mind nii lahkelt vastu. Vrd .armahe, kullatsõhe, .laadnahe, .lahkõhe, .lõ̭õ̭hkõhe

heiko adj s <heiko, heikot> kergatslik; kerglane; kergats ▪ timäl olliʔ .säändseʔ heiko sõ̭naʔ, võta‿as magama .kiäki timmä, ku tull´ .tütriga mano tal olid sellised kergatsi sõnad, keegi ei võtnud teda [enda juurde] magama, kui tuli tüdrukute juurde (ehale). Vrd haidak, heigo, heigonõ, heikonõ, heresk´, heŕosk´, holdo, loll´

.hiitrahe adv kavalasti, kavalalt ▪ .hiitrahe ni vigurihe kavalasti ja vigurlikult; tä tekk´ üte punni ja pand´ .tuugaʔ palgi otsa jäl kinni nii .hiitrahe, et .kiäki tuust .arvo es saaʔ (muinasjutust) ta tegi ühe prundi ja pani tollega palgiotsa kinni nii kavalasti, et keegi tollest aru ei saanud [et palgi sisse olid hõberahad peidetud]; hiireʔ kääväʔ õks sääl mano .hiitrahe, pikäʔhannaʔ halõhõhõ (rahvalaulust) hiired käivad seal juures kavalalt, pikksabad anuvalt. Vrd kavalahe, kavaluisi

hunnaŕ s <hunnari, hunnarit> (tormi)latern ▪ hunnari tuli laterna tuli; hummogult mineʔ hunnarigaʔ lauda mano hommikul mine laternaga lauta. Vrd latõrn, löhi, lüht´, vannaŕ

hõrrin s <hõrina, hõrinat>
1. jorin; mürin; sumin ▪ .vask´lastõ pesäh käve kõva hõrrin vapsikute pesas käis kõva sumin. Vrd .enkśna, hunnin, hurrin, kärrin, mürrin
2. lõrin; urin ▪ Saamo pini, tuu igäväne lõust´, tull´ hõrinagaʔ mano Saamo koer, see igavene haukuja, tuli lõrinaga juurde. Vrd härrin, lõrrin

härä|piim s <härä|piimä, härä|.piimä> veest ja kohupiimast segatud toidukõrvane ▪ .võetas .tõrdost kohopiim, valõtas vesi pääle, .suula mano, sis keerotõdas, tuu üldäs viipiim, a latsilõ õ̭ks üldäs häräpiim võetakse tõrrest kohupiima, valatakse vett peale, soola juurde, siis segatakse ja toda kutsutakse veepiimaks, aga lastele öeldakse ikka härjapiim. Vrd koho|piimä|vesi, viipiim

innine adj <innidse, innɪst> endine; äsjane ▪ innine aig endine aeg; illos tśura lätś jalʔ uma innidse sõbra mano ilus poiss läks jälle oma endise sõbra juurde; võõrasimä nakaś innidse naase tütärd veiga .pilkama võõrasema hakkas eelmise naise tütart väga pilkama; piäʔ sa mu innine jutt meeleh! pea mu äsjane jutt meeles!. Vrd inneskine, innestäne, innɪskäne, ääsäne

joosɪtõlija s <joosɪtõlija, joosɪtõlijat> euf rott ▪ pikki .handugaʔ joosɪtõlijaʔ ni kassɪʔ saa ‿s mano võiulõ ei pikkade sabadega rotid ega kassid saanud võile kallale. Vrd lähk|rott´, põhkhiiŕ, võhl2, võhn, võhr

järetselläʔ adv
1. aegsasti ▪ ko no järetselläʔ lännüʔ arsti mano ne õks vaest midä .olnoge es P kui oleks aegsasti arsti juurde läinud, poleks vahest midagi olnudki
2. järgemööda, järjest ▪ ma tulõ kolʔ õdagut järetselläʔ ma tulen järjest kolmel õhtul; sis .käüde ütś kõrd kolm .päivä järetselläʔ kaŕah, tõõnõ kõrd katś .päivä P siis käidi üks kord kolm päeva järgemööda karjas, teine kord kaks päeva. Vrd järeldäʔ, kõrrast, kõrrastikku

kaala|kiri s <kaala|kiŕa, kaala|.kirja> meestesärgi kaelusekiri (kaunistus) ▪ kaala.kirjo .koete kas .kangah vai tette kässigaʔ, nuuʔ ummõldevaʔ niisama kaaldalotsõ mano P kaelusekirju kooti kas kangasse või tehti [eraldi] käsitsi, nood õmmeldi niisamuti kaeluse serva

kassi|pink´ s <kassi|pingi, kassi|.pinki> / <kassi|pingi, kassi|.pinke P> kassipink, madal pink ahju kõrval ▪ aho küle kõrvalõ oll´ pant kassipink´, tõõsõ otsa pääle .panti sängü lavva otsaʔ ahjukülje kõrvale oli pandud kassipink, teise otsa peale pandi voodilaudade otsad; kassipink´ om aho kõrvah, mingaʔ aho pääle minnäʔ ahju kõrval on kassipink, millega ahju peale minna; tulõʔ õ̭ks lavva mano, kassipingi pääl või tsiakaŕᴜs süvväʔ tule ikka laua äärde, ahjupingil võib seakarjus süüa. Vrd kerk1, pink´1

kauhaline P s <kauhalise, kauhalist> kahvaga abiline noodapüügil ▪ kauhaliseʔ, kes .tahtsõvaʔ kallo, lätsiväʔ kauhagaʔ .püüdjide mano, kauhagaʔ .riibvaʔ .siibo päält kahvalised, kes kalu tahtsid, läksid kahvaga püüdjate juurde, riisuvad kahvaga noodatiibade pealt

kilõ2 interj kitse kutsumise hüüd ▪ mõni kuts, hõik mano: kilõ-kilõ! mõni kutsub, hõikab enda juurde: kilõ-kilõ!

kodo|.kaeja s <kodo|.kaeja, kodo|.kaejat> koduvaataja; pruudipoolne sugulane, kes tutvub kosilase koduga ▪ kodo.kaejast lätś esä imägaʔ vai mõ̭ni muu läheb sugulanõ koduvaatajaks läks kas isa emaga või mõni muu lähem sugulane; kodo.kaejaʔ tulõvaʔ kosilasõ poolõ .kaema, kas om mink mano andaʔ, kas om tuud varanduist koduvaatajad tulevad kosilase koju vaatama, kas [seal] on, mille juurde [tütart mehele] anda, kas toda vara [ikka] on

.kuurnik s <.kuurniga, .kuurnikka> / <.kuurnigu, .kuurnikku> munakook ▪ .kuurnikka või tälle nimepääväs viiäʔ munakooki võib talle viia nimepäevaks; mindäs .kost´ma sugulastõlõ, viiäs munakoogɪʔ vai .kuurnigaʔ kui minnakse sugulastele külla, viiakse munakoogid ehk kuurnikad; .kuurniga kohetus olõ‿õs ni sakõ ku leevä tahas munakoogi taigen polnud nii paks kui leivataigen; ku sooda oll´, sis tetti .hapnõst piimäst nisu jahugaʔ .kuurnikka kui soodat oli (saada), siis tehti hapupiimast nisujahuga munakooki; ku .kuurnigaʔ tetti rõõsa piimägaʔ, sis .panti seppä mano, .lasti .nõstaʔ .veit´kese ni .panti munnõ kui munakoogid tehti rõõsa piimaga, siis lisati pärmi, lasti veidi kerkida ja [siis] lisati mune. Vrd kurnik, muna|kuuk´

laadɪtama v <laadɪtaʔ ~ laadɪtadaʔ, laadida ~ laadɪta> , .laetama <.laetadaʔ, .laeta>
1. korraldama, valmis seadma; valmistama ▪ ku .keŕkost kodo tuldas, om kodo.rahval joʔ laud laadɪtõt kui kirikust koju tullakse, on kodurahval juba laud kaetud; latsõ.rist´misõ hummogu nakas pernaane jo hummogu .varra laadɪtama ristsete hommikul hakkab perenaine juba hommikul vara toimetama; puid õks lahutas, ko .kuulja kotoh, vet puhetõ aost vaja .süüke laadɪtadaʔ P puid ikka lõhutakse, isegi kui surnu [veel] kodus on, peiede ajaks on ometi tarvis toite valmistada; õks .huupe mütetä‿i ja tetä‿i määnestke tüüd, muud ko .puhtet .laetadas P huupi ikka ei mütata ega tehta mingisugust muud tööd, [sellal] kui matuseid korraldatakse; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu suurult, sis sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole sa juba valmis mulle selga hüppama!; rutto õks sis söögiʔ .säetiväʔ, .rutto lavvaʔ laaditivaʔ (rahvalaulust) ruttu siis söögid seati, ruttu lauad kaeti; naane läpe‿i illo ehitädäʔ, läpe‿i .laulu laaditadaʔ (rahvalaulust) naine ei läbe rõõmu valmistada, ei malda laulu luua. Vrd laadɪtõlõma, .säädlemä, .säädmä
2. asutama; teele asuma ▪ meheesä pand´ hobõsõ ette ja laadɪt´ Suurõjärve mano minemä, kallo .otśma meheisa pani hobuse ette ja asutas Suurjärve äärde minema, kalu tooma; laadɪtivaʔ laulatama minemä seadsid end laulatama minema; miiʔ laadida pakko minnäʔ Petserehe me asutame Petserisse pakku minema; mineʔ kodo, laadidaʔ .mõtsa minemä, a .minku‿iʔ .mõtsa, mineʔ tarõ pääle (muinasjutust) mine koju, tee, nagu asutaksid metsa minema, aga metsa ära mine, mine pööningule. Vrd .eht´mä

.loohvka adj <.loohvka, .loohvkat> , .loovka <.loovka, .loovkat>
1. ilus, lahke, ladus, mõnus ▪ .loohvka miisś mõnus mees; .teie õks ma .luudõ .loovkit, alt lõigi arolehessit (rahvalaulust) tegin ma luudasid mõnusaid, lõikasin arukaselt alumisi lehtedega oksi; sõtta‿ks .viidiʔ hüäʔ tśuraʔ, Vinne.maalõ viksiʔ poisiʔ, loodi ala .loohvkaʔ poisiʔ (rahvalaulust) sõtta viidi head noormehed, Venemaale viksid poisid, kuuli alla kenad poisid; vikaht- saivaʔ õks sis -kaari veere mano, .loohvka looga otsa mano (rahvalaulust) nad said vikerkaare jala juurde, ilusa looga otsa juurde. Vrd .laadna1, latuś, loohk
2. kerge, pingutuseta ▪ .loohvkambaʔ söögɪkeseʔ tettiʔ valmistati lihtsamad toidud

luhi|laiv s <luhi|laiva, luhi|.laiva> lennuk, õhulaev ▪ luhilaivaʔ .lindõlivaʔ .kotsil õhulaevad lendlesid pea kohal; vet noʔ naaʔ luhilaivaʔ kääväʔ, a näet, ku jummal´ lasõ‿i .hindä mano eks need lennukid nüüd käivad [küll], aga näed, ei lase jumal [neid] enda juurde; luhilaiva päält and´ kolm .pauku tulistas lennuki pealt kolm lasku. Vrd linnuk´

lõkahus s <lõkahusõ, lõkahust> , lõkahuś <lõkahusõ, lõkahuist> õhetus, lõkendus ▪ puid .ahjo mano .hiiteh lei mullõ lõkahusõ .põski .pääle ahju puid juurde heites lõi mulle [tulest] õhetuse põskedele

.lähkolt adv lähedalt ▪ ütś miisś saa, kes lätt liinast .vällä kõrdsi mano ja otś säält .lähkolt üte kivi, mis om õigõ suur (muinasjutust) kord saab üks mees olema, kes läheb linnast välja kõrtsi juurde ja otsib sealt lähedalt [üles] ühe kivi, mis on õige suur. Vrd .lähkesest, .lähkost

.lähkoppa ~ .lähkomba komp adv lähemale ▪ kippa mullõ .lähkomba, sis om hüä juttu aiaʔ nihuta [ennast] mulle lähemale, siis on hea juttu ajada; aŕa õks nä lätsiʔ .lähkoppa, virveʔ järve veere mano (rahvalaulust) ära nad läksid lähemale, neiud järve kalda juurde. Vrd järebähe, ligebähe, lähebähe, .lähkombahe

maana|tark s <maana|targa, maana|.tarka> teadja, nõid ▪ imä lätś maanatarga mano ruuht .otśma ema läks nõia juurde rohtu otsima. Vrd kaldun, kunst´, nõid, silmä.nuumja, sobija, soolatekij, .sumpja

madaluistõ adv
1. madalalt, maadligi
2. alandlikult ▪ lätsi .hillä ime mano, madaluistõ maama mano (rahvalaulust) läksin tasa ema juurde, alandlikult memme juurde; minge‿ks .hillä tiid pite, madaluistõ‿ks maad pite (rahvalaulust) minge vaikselt teed mööda, toretsemata maad mööda. Vrd alatohe, madaluisi

masilits s <masilitsa, masi.litsa> tõrvik ▪ .tõistõ kätte võtt´ tõrvamasilitsa, mingaʔ tetäʔ ristiʔ Rist´olõ (rahvalaulust) teise kätte võttis tõrviku, millega teha ristimärgid Rist´ole (lehmale); meele tuvvas õks mano masi.litso, tõrva.nuiõ .tõotadas (rahvalaulust) meile tuuakse lisaks tõrvikuid, tõrvanuie tõotatakse

meelɪkalt adv meelitavalt; meeldivalt ▪ kunigapoig lätś naase mano ja naasś meelikalt kõnõlõma (muinasjutust) kuningapoeg läks naise juurde ja hakkas meelitavalt rääkima

miilostin s <miilostinna, miilos.tinna> almus, armuand; and; heategu ▪ üldäs, et kana munal om nellikümmend miilos.tinna öeldakse, et kanamunal on [küljes] nelikümmend andeksandi; miilos.tinna andas sandõlõ almust antakse kerjustele; kui ma õks ka teele luba anna, meehtele miilostinna, määnest õks ti tahat, säänest .võtkõʔ, kuvva .arvat, .astkõʔ mano (rahvalaulust) kui ma teile loa annan, meestele armuanni, millist [neidu] te tahate, selline võtke, kelle valite, astuge juurde; Migulalõ õks sis anna miilos.tinna, .uudsõ.vatska .vaesillõ (rahvalaulust) Migulale annan anni, vaestele uudsekaraskit. Vrd miilost´

moodotama v <moodotaʔ, moodota> , moodᴜtama <moodᴜtaʔ, mooduda ~ moodᴜta>
1. folk moodustama, vormi andma ▪ kui sa õks naka‿i .värḿmähe, naka‿i mustast moodotamma (rahvalaulust) kui sa ei hakka värvima, ei hakka mustaks muutma; kui õks ka inne eletigi, muistõ .saajo moodotõdi (rahvalaulust) kuidas varem ka elati, muiste pulmi peeti; mano sääl kõllast kõrgutõdi, .mustõ .riste moodutõdi (rahvalaulust) sinna juurde pandi kõrgele kollast, musti riste maaliti
2. folk laulma, rääkima ▪ tuud õks moodot´ tuu muuk, keerät´ kerigoelläi (rahvalaulust) seda rääkis see munk, keerutas (jutustas) kiriku ametimees; sedä õks jäl leelot´ lihavõõdõ, munapühi moodot´ sõnna (rahvalaulust) seda jälle leelotasid lihavõtted, munapühad seadsid sõnu
3. folk liikuma; liigutama ▪ sis mingeʔ õks ti .tarrõ .tandseh, moro .pääle moodotõh! (rahvalaulust) siis minge te tarre tantsides, õue peale liikudes!; eiś õks nääʔ kivve kergütiväʔ, mullatükkä moodotivaʔ (rahvalaulust) ise nad kive kergitasid, mullatükke liigutasid; kalaʔ jäiväʔ õks sis kullaʔ kuiva .pääle, mua .pääle moodotamma (rahvalaulust) kalad kullad jäid kuiva peale, muda peale visklema. Vrd moodotõlõma

moodotõlõma v <moodotõllaʔ, moodotõlõ> , moodᴜtõlõma <moodᴜtõllaʔ, moodᴜtõlõ>
1. folk moodustama, vormi andma ▪ mano või õks siiä tetäʔ mastõra, mungatarõ moodotõllaʔ (rahvalaulust) siia kõrvale võib teha kloostri, mungatare vormida; .kerge om õks taa keelegaʔ tetäʔ, ummil mokõl moodutõllaʔ (rahvalaulust) kerge on seda keelega teha, oma huultega vormida; tuud eheʔ õks kõik´ hobõst ilosahe, .musta .ruuna moodotõlliʔ (rahvalaulust) toda hobust ehtisid kõik ilusasti, musta ruuna vormisid (rakendasid); anniʔ õks sis suud nä nal´astõ, mokkõ mano moodotõlliʔ (rahvalaulust) suud nad andsid nalja pärast, huuli ligi torutasid
2. folk laulma, rääkima ▪ sedä õks ka Karnil kadsatõlli, innemustõ moodotõlli (rahvalaulust) eks Karnil sedagi kõneles, ennemuiste rääkis; sullõ lauli õks ma targa tammõlaulu, mustidsõ moodotõlli (rahvalaulust) sulle ma laulsin targa tammelaulu, muistse [laulu] leelotasin
3. folk liikuma; liigutama ▪ hüä om õks sis .marsseʔ mastõrah, päämungõl moodutõllaʔ (rahvalaulust) hea on siis marssida kloostris, peamunkadel liikuda; .väega õks tä .höste väherdelli, moro .pääle moodotõlli (rahvalaulust) väga hästi ta (hobune) väherdas, õue peale pikali heitis; õga vala‿s õks sa rokka ruhe ala, molli ala moodotõllõ‿s (rahvalaulust) ega sa siis valanud rokka küna alla ega heitnud molli alla. Vrd moodotama

müü1 s <müü, müüd> lastek lehm, vissi ▪ kaeʔ, müü tull´ kodo vaata, vissi tuli koju; ar .minkuʔ müü mano, müü .tsurmas ära mine vissi juurde, vissi pusib. Vrd lehm

nimehte|sõrḿ s <nimehte|sõrmõ, nimehte|.sõrmõ> nimetissõrm ▪ .lõikaʔ nimehtesõrmõst veri .vällä, kiä juusk mano, tuu om su sõsaŕ (muinasjutust) lõika nimetissõrmest veri välja, kes juurde jookseb, see on su õde; .lõikaʔ nimehtesõrmõ ots .lahki ja kirotaʔ veregaʔ raamatohe ja kümme .aast´akka võit sa elläʔ vanna ello (muinasjutust) lõika nimetissõrme ots lõhki ja kirjuta verega raamatusse ja kümme aastat võid sa [siis veel] elada vana elu. Vrd edesõrḿ, nimeti|sõrḿ

.niäle adv
1. ometi, ikkagi ▪ kiä .niäle õks tulõ mu matᴜsõlõ kaʔ keegi ometigi ikka tuleb mu matusele ka; inne .kuulmist ütel´: kui.niäle kaibkõʔ mu .vällä! enne suremist ütles: kuidagi ikkagi kaevake mind välja!
2. iganes, tahes ▪ vaja kui .niäle kava.luisi kutsigõʔ ar .häötäʔ vaja kutsikad kavalasti kuidas tahes ära hävitada; tulõʔ no võtaʔ miä .niälegɪʔ tule ometi, võta midagigi [süüa]; ma taha minnäʔ õ̭ks kohe .niäle, ma kodo ei tahaʔ jäiäʔ ma tahan minna (läheksin) kuhu iganes, koju ei taha ma [küll] jääda; avidaʔ no minno kui .niäle, arstɪʔ no minno kui .niäle arʔ! aita mind nüüd kuidagi, arsti mind ometi kuidas tahes terveks!; panõʔ no taa vikaht´ kohe .niäle eiś .paika pane siis see vikat ise kuhu tahes; võtt´ söögi üteh, a inne es süüʔ, ku kiä .niäle tõõnõ tull´ ka mano, kiä .müüdä lätś võttis toidu kaasa, aga enne ei söönud, kui kes tahes teine astus ka ligi, kes mööda läks; ma piä arʔ kui .niäle .täämbä Petsereh .käuma ma pean täna kuidas tahes Petseris käima; käkɪte rutto .võismõ lännɪk kohe taht arʔ, kohe .niäle tsusate arʔ P peideti võilännik kuhu tahes ruttu ära, kuhugi pisteti ära [varjule]. Vrd taht1

noork ~ noorka s <noorka, noorkat>
1. nirk (Mustela nivalis) ▪ noorkaʔ eläseʔ puru seeh, kõlgusõ all vai aida all, koh pini mano saa‿iʔ nirgid elavad prahi sees, küüni all või aida all, kuhu koer juurde ei saa. Vrd lahɪts, lasɪts
2. tuhkur (Mustela putorius). Vrd haŕo2, haŕok, haŕokanõ, .tuhkru
3. piltl nuhkija ▪ olt sa ütś noorka, .miäki jää‿iʔ sullõ .tiidmäldäʔ sa oled üks nuhkija, miski ei jää sulle teadmata

nudrets adj s <nudredsa, nudretsat> , nutrets <nutredsa, nutretsat> peitmunandiline (loom); ühe munandiga loom (täkk, sõnn) ▪ ost´ no nudredsa täku ostis nüüd [siis] peitmunandilise täku; üte munagaʔ esäne om nudrets ühe munandiga isane on nudrets; üte türägaʔ sõ̭nń, tuu om nutrets, huu mano lasõt, .poiga saa‿aiʔ, nimäʔ ommaʔ väega vihasaʔ kaʔ, kuradiʔ ühe türaga (munandiga) täkk, too on nudrets, [kui] mära juurde lased, poega ei saa, nemad on väga vihased ka, kuradid

nännätämä v <nännätäʔ, nännädä> imetama ▪ panõʔ .põrsaʔ mano, tsiga nakas nännätämä pane põrsad [emise] juurde, siga hakkab imetama; vaja nissa .andaʔ, nännätäʔ vaja rinda anda, imetada. Vrd imetelemä, imetämä, .nännämä

paarɪtsillaʔ ~ paarɪtsullaʔ ~ paarɪtsõllaʔ adv paarikaupa ▪ kas om .orsi tarõna, kas om .parsi paaritsilla? (rahvalaulust) kas on õrsi tares, kas on parsi paarikaupa?; panni‿ks nä mano paaritsulla, kõnnõ‿ks mano kõrvõtsulla (rahvalaulust) tulid nad [noorpaari] juurde paarikaupa, kõndisid juurde kõrvuti; kas omma‿ks nuuʔ parrõʔ paaritsõlla, ommaʔ vajaʔ vastatsõlla? (rahvalaulust) kas on nood parred paarikaupa, kas on nagid vastastikku?. Vrd paari, paarɪtsidõ, paarõ

pańat´ s <pańada, pańadat> van tunnistaja, manukas ▪ kiä tege koh midä .kurja, sis võtat pańada mano, sis tuu .kohtu iih .ütles, et nii oll´ [kui] keegi teeb kusagil midagi kurja, siis võtad tunnistaja kaasa, see siis kohtu ees räägib, et nii oli. Vrd käe|miisś, käsi|miisś, käsinik, näkij

poganahe adv
1. mustalt, räpaselt ▪ poganahe eläs elab mustalt; poganahe and süvväʔ, vana vaim räpaselt annab süüa, vanakuri; tütäŕ iks nurisas, et k´auʔ ilosappa, k´augu‿uiʔ nii poganahe tütar ikka nuriseb, et käi ilusamini [riides?], ära käi nii räpaselt. Vrd .reoskehe, ropakohe
2. sündsusetult, ropult ▪ nii poganahe noorõʔ lätsɪʔ, et pokań kaiaʔ noored kõndisid nii häbitult (kaelastikku), et ropp vaadata. Vrd roisakohe
3. paganlikult, kuratlikult ▪ Ivvań juusk´ õks sis mano .julgõhe, puja mano poganahe (rahvalaulust) Ivvan jooksis ligi julgesti, poja juurde kuratlikult (Groznõi tapab poja)

poigahutma v <poigahuttaʔ, poigahuda ~ poigahuta> paotama ▪ kui kuningapoig hummongult rokapangigaʔ talli mano lätś, võtt´ tä uma pihla.puidsõ kepi ni poigahut´ sis talli ussõ vallalõ (muinasjutust) kui kuningapoeg hommikul rokapangega talli läks, võttis ta oma pihlapuust kepi ja paotas siis talliust

praalɪs I s <praalisa, praalɪsat> suur lomp, tiik ▪ sääne suuŕ kui määne tiik´, a kutsᴜtas praalɪs selline suur nagu mingi tiik, aga kutsutakse lombiks; kõõ lätsi praalisa mano .mõskma läksin alati lombi äärde [pesu] pesema

proimõʔ s <.proimõ, proimõt> käeauk (naistesärgi varrukaõmbluses kaenla all) ▪ .hammõ .proimõʔ särgi käeaugud; .proimidõ mano .panti verrev siid´ käeaukude juurde õmmeldi [kandiks] punane pael; .proimõmulk om .hammõl, a pindsakul om .käüse mulk käeauk on [naiste] särgil, aga pintsakul on käiseauk; hamõh oll´ säläh .käüssildä, rüüd pääl .proimilda (rahvalaulust) särk oli seljas käisteta, peal oli kuub käeaukudeta. Vrd proim

putasna s <putasna, putasnat> takistus; tõrge ▪ targa mano võõdõti ütś pudela täüś .viina hüäsmeeles ja jutu alostusõs üteh, et midägi putasnat iih olõsi‿iʔ lastõ .saamise juhatusõs (muinasjutust) nõia juurde võeti kaasa üks pudelitäis viina meeleheaks ja jutu alustuseks, et poleks mingit takistust ees lastesaamise juhatuseks (otsiti abi lastetuse puhul); otsiti kõigõ targõmbaʔ sepäʔ üles, kes hobõsit terävähe .rauda pannivaʔ, et .nilbõ klaasi pääl putasnat ette es tulõś (muinasjutust) otsiti üles kõige targemad sepad, kes panid hobustele teravad rauad alla, et libeda klaasi peal tõrget ette ei tuleks. Vrd putas, muting

.runǵma v <.rungiʔ, rungi> ronima; rüselema ▪ ka kost ma rungõ .vällä vaat kust ma välja ronisin; mi rungi .vällä läbi paja, nakaʔ .runǵma! me ronime välja läbi pajaakna, hakka ronima!; .põrssaʔ .runǵvaʔ ja .tsunǵvaʔ põrsad rüselevad ja songivad; kiä mu .tütrele mano jõud .rungiʔ, saa mu .tütre naasest (muinasjutust) kes mu tütrele ligi jõuab ronida, saab mu tütre naiseks. Vrd ronima

rõppama v <rõpadaʔ, rõppa> (äkki) märkama, silmama ▪ ku sa rõppat timmä, sis käseʔ mu mano kui sa teda märkad, siis käsi tal minu juurde tulla; ma .rõpsi timmä laado pääl nigu üte silmägaʔ, a mano õs saaʔ ma märkasin teda korraks laadal nagu poole silmaga, aga ligi ei pääsenud. Vrd rõbahama, räbähtämä

rühmɪk P s <rühmigo ~ rühmɪko, rühmɪkot> kamal, kokkupandud peod ▪ kas ma käse‿s sul vasigõ joogilõ rühmigo täut .jauhha mano .pandaʔ kas ma ei käskinud sul vasika joogile kamalutäit jahu juurde panna; tuuʔ sa rühmigogaʔ upõ, panõmõʔ hummõń teräʔ .ahjo too sa kamaluga ube, paneme homme kruubi- ja oaroa ahju. Vrd ruhmɪk, rumɪk

simmõ adj <simmõ, simmõt> folk mahe, pehme ▪ sõidi tä simmõ silla mano, .kaldu ta järve kaasõ mano (rahvalaulust) sõitis ta pehme silla juurde, kaldus järvekaane juurde; sisask simmõ tsirgukõnõ (rahvalaulust) ööbik, mahe linnukene; maa all meil makõʔ mammaʔ, sita all meil simmõʔ viinaʔ (rahvalaulust) maa all meil magusad joogid, sõnniku all meil mahedad viinad. Vrd pehmeh

siska s <siska, siskat> ööbik (Luscinia luscinia) ▪ sõrmusõkõnõ, muudaʔ minno .häitsväs toomõkõsõs ja mu armukõst ilosas siskas (muinasjutust) sõrmuseke, muuda mind õitsvaks toomekeseks ja mu armsake ilusaks ööbikuks; kägo tull´ õks jäl mano .kuukoh, siska .sälgä sirotama (rahvalaulust) kägu tuli jälle juurde kukkudes, ööbik selga sirutama; kuuli‿ks mi käo .kuukvat, siska laanõh .laulvat (rahvalaulust) kuulsime käo kukkuvat, ööbiku laanes laulvat. Vrd sisas, sisask´2, sisko

solmahutma v <solmahuttaʔ, solmahuda ~ solmahuta> folk raputama, rapsama ▪ võtt´ hõpõdsõʔ .päitseʔ kätte, lätś ristteie pääle, sääl .suitsit solmahut´, .päitsit pälvähüt´, tull´ hopõn .hirnuh mano (muinasjutust) võttis hõbedased valjad kätte, läks ristteele, raputas seal suitseid, välgutas valjaid, [ning] tuli hobune hirnudes juurde. Vrd pälmähütmä, rapsahutma, räbähütmä, räpsähütmä, .räpsämä

soola|tekij ~ soola|tegijä s <soola|tegijä, soola|tegijät> soolapuhuja, maa-arst, nõid ▪ ku kel midägi olõ‿i, sis soolatekij .kaksõs timä rõivastõ külest niidi otsakõsõgi, aʔ niisamta tarõst õi lasõʔ .vällä kui kellelgi pole mitte midagi [tasuks anda], siis rebib soolapuhuja ta riiete küljest [kas või] niidiotsakesegi, aga niisama tarest välja ei lase; vaja minnäʔ soolategijä mano, Vosnikovah om paaba, tuu tege .suulõ tarvis soolapuhuja juurde minna, Vosnikovas on eit, tema teeb [arstimiseks] soolasid. Vrd kaldun, kunst´, maanatark, nõid, sobija, soola|.puhkja, .sumpja

sossila s <sossila, sossilat> , sossõ̭la <sossõ̭la, sossõ̭lat> rauast v puust latihark (talvisel noodapüügil) ▪ sossilaʔ, .minkaʔ tuud hirt .aetas iä alust .müüdä edesi [olid] latihargid, millega toda latti mööda jääalust edasi aetakse; sossilagaʔ püürd´ hirre iä mulgu mano latihargiga tõukas lati jääaugu juurde. Vrd sääg

śuko2 interj lastek kutsehüüd hobustele ▪ hobõst kutsᴜtas mano: śuko, śuko! hobust kutsutakse ligi: suksu, suksu!. Vrd süko2

tambo s <tambo, tambot> tuiam, tuim tõrges isik ▪ õga lää‿s tambo talli mano, lää‿s .muuka üle moro (rahvalaulust) ega läinud tuiam talli, ei läinud tumm üle õue; tuu õks ka om tundi suku, tundi suku, tambo jako (rahvalaulust) tema on ka ikka tondi sugu, tondi sugu, tõrksat jagu. Vrd tando

truuk s <truuga, .truuka> sõber ▪ mineʔ kohe taht uma truugagaʔ mine oma sõbraga kuhu tahes; või, truuk, väega puŕoh olõ oi, sõber, ma olen väga purjus; meil latsõʔ ommaʔ suurõʔ truugaʔ meie [perede] lapsed on suured sõbrad; tull´ õks jo mano pall´o .truukõ, sõit´ mano pall´o .sõpro (rahvalaulust) tuli juurde palju sõpru, sõitis juurde palju sõpru; tubak õks ütel´: tere, truuk!, viin ütel´: hüä veli! (rahvalaulust) tubakas ütles: tere, sõber!, viin ütles: hea vend!; kõ̭ik´ ommaʔ õks naaʔ tundiʔ mino truugaʔ, jovvumeheʔ mano .juuskvaʔ (rahvalaulust) kõik need tondid on mu sõbrad, jõumehed jooksevad minu juurde. Vrd sõbõ̭r

tsibrɪk s <tsibrigu, tsibrɪkut> sakkpael ▪ tsibriguʔ pandasõʔ särgi mano sakkpaelad õmmeldakse kuue külge. Vrd tsäbrɪk

tśudśo s <tśudśo, tśutśo> , tsüdsö <tsüdsö, tsütsö>
1. lastek hunt, hundu ▪ või kull´a kaŕusõkõsõʔ, tśudśo lätt kaŕa mano oi, kulla karjusekesed, hunt läheb karja juurde. Vrd hudi, hud´o1, suśo
2. euf täi ▪ ajami noʔ tśudśoʔ .hiussist .vällä ajame nüüd täid juustest välja (öeldakse lapsele). Vrd täi

tõhõrdama v <tõhõrdaʔ, tõhõrda> sittuma, roojama, pasandama ▪ imä, tulʔ .kaema, Miira tõhõrd´ repi mano ema, tule vaatama, Miira pasandas trepi juurde. Vrd pasandama, .sitma

valmɪtsõma v <valmidaʔ, valmidsõ> vilistama ▪ valmidsiʔ sis hobõsõʔ jalʔ mano vilistasid siis hobused jälle [enda] juurde; kakk, tuu .üüse latsõ .värki ikk ni valmɪtsõs kui ineminõ kakk, too nutab öösel lapse moodi ja vilistab nagu inimene; nä .naksiʔ sääl .väiga kõvastõ valmɪtsõma nad hakkasid seal väga kõvasti vilistama; tśuraʔ jo väläh valmitsiʔ, aiʔ villu .aknõ all (rahvalaulust) poisid juba väljas vilistasid, lasid vilet akna all. Vrd valɪtsõma2, valmahutma, valmɪtsõlõma, valvahutma, vilɪstämä

veerba s <veerba, veerbat> , .veerba <.veerba, .veerbat> , verba <verba, verbat> punane paju; urbadega pajuoks ▪ .sääntseʔ veerbaʔ kasusõʔ puuh, nuuʔ tsusatasõʔ .kuklasõ .pessä sellised urbadega oksad kasvavad puu küljes, need torgatakse sipelgapessa; .urpõpäiv tulõ, sis tuvvasõʔ .veerbaʔ, pandasõʔ kõik´ .nulka pühäse mano ja lakkõ ja akõndõ .ümbre kaʔ kui tuleb palmipuudepüha, siis tuuakse urbadega pajuoksad, pannakse kõik nurka pühapildi juurde ja lakke ja akende ümber ka; kaeʔ noʔ ku ilosaʔ .veerbaʔ aiah vaata ometi, kui ilusad pajud on aias; .verbit .jaeti, kerɪkust kingɪti, künnel´ ka .verbide seeh .palli pajuoksi jagati, kirikus kingiti, küünal põles ka pajuokste sees (palmipuudepühal e urbepäeval). Vrd pai, veerva

veerüsähe adv folk ladusalt, nobedalt, tublilt ▪ kua vidi õks küll kangast veerüsähe, tõõnõ .mähke õks jäl ülest .märksähe (rahvalaulust) mõni kääris kangast ladusalt, teine mähkis [lõime] arukalt; käsiʔ õks nä .sanna ilosahe, viha mano veerüsähe (rahvalaulust) käskisid nad sauna [minna] ilusasti, viha juurde nobedalt

vii|piim s <vii|piimä, vii|.piimä> kohupiimast ja veest segatud toidukõrvane ▪ .võetas .tõrdost kohopiim, valõtas vesi pääleʔ, .suula mano, sõ̭s keerotõdas, tuud üldäs viipiim võetakse tünnist kohupiima, kallatakse vett peale, soola juurde, siis segatakse ja seda nimetatakse veepiimaks. Vrd häräpiim, koho|piimä|vesi

virrui1 adj <viruja, virujat>
1. pelglik, kartlik (loomast) ▪ .veiga ommaʔ .põrsaʔ virujaʔ, muudku inemiist pagõhõsõʔ põrsad on väga pelglikud, muudkui põgenevad inimese eest; tõõsõl .veiga vagadsõʔ, meil .veiga virujaʔ .lambaʔ mõnel [on] väga vagurad, meil väga kartlikud lambad; tsipaʔ ka, ku saa‿ai inemisõlõ pall´o mano, jääseʔ virujast tibud ka, kui ei pääse tihti inimese lähedusse, jäävad pelglikuks. Vrd heidäk, hirmuline, .pelglik, .pelgäjä, villui
2. vilets; harv, hõre ▪ .veiga sääne kõhn vili om, tśuut virujat om vili on väga vilets, hõredavõitu

virts|leht´ s <virts|lehe, virts|.lehte> loorberileht ▪ virts.lehti pandas jaheliha mano ja pipõrd loorberilehti pannakse süldi sisse ja pipart. Vrd labroleht´

.võrksahe adv ruttu, kiiresti; virgalt; osavalt, ilma suurema pingutuseta ▪ nii .võrksahe tege tüüd, õt tunnõki‿iʔ, õt täl ka rassõ nii kiiresti teeb tööd, et ei saa arugi, et tal on ka raske; .ristegaʔ minneh mindäs hüä .võrksahe ristikäigule minnes käiakse üsna kiiresti; teeda tulõ nii .võrksahe kaʔ taat tuleb ka nii kärmelt; .võrksahe sai tä umast .vainlasõst jako osavalt sai ta oma vaenlasest jagu; mano juusk õks sis .veljo viiśkümmend .võrka .võtma .võrksahe (rahvalaulust) juurde jookseb poisse viiskümmend võrke võtma kärmesti. Vrd kibõhõhe, kipõstõ, kruutastõ, käbehehe, .kähku, käpeste, .kärmähe, .loohvkahe, .märksähe, ruttu, viksɪstõ, .vikstõh, virgastõ, virgastõhe, .virka

ütś|alati ~ ütś|alate P adv alatasa ▪ sääne vingunõ latś, ütśalate .haigõ P selline viril laps, alatasa haige; sepp käve ütśalati tuu ilosa naase mano, ku õnnõ kunagi timä miisś lätś ar kotost (muinasjutust) sepp käis alatasa selle ilusa naise juures, kui vaid tolle mees kodunt ära läks. Vrd kõ̭gõ, kõ̭gõgeʔ, kõ̭õ̭