[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

egi I s <ii, eke> jõgi ▪ ma lää ekke .tsuklõma ma lähen jõkke suplema; elä õks ma ii veere pääl, järvekasõ kaala pääl (rahvalaulust) elan ikka jõekalda peal, järvekese kaela peal. Vrd jõgi

illakult adv hilja ▪ lää jo illakult, hämärät ka haara lähen [kui on] juba hilja, hakkab hämarduma. Vrd .ilda

indsɪtämä v <indsɪtäʔ, indsidä ~ indsɪtä> , intsɪtämä <intsɪtäʔ, intsɪtä>
1. itsitama ▪ midä sa intsɪtät nii pall´o mis sa itsitad nii palju. Vrd hihitämä, hikɪtämä, indsɪtelemä, .indśmä
2. irvitama. Vrd .irvelemä, irvɪtelemä, irvɪtämä, .irv́mä || .hambit indsɪtämä irvitama, irvitades hambaid paljastama ▪ intsɪtäs .hambit hlv irvitab, hambad paljad; tütär indsɪtanuʔ .hambit tütar irvitanud, hambad paljad; mis sa minno indsität? miks sa minu üle irvitad?; a indsidäʔ, indsidäʔ tah .hambit, a maʔ sullõ inäbä .perrä lää‿i irvita siin, irvita, hambad paljad, [ega] ma sulle rohkem järele ei tule

kad´ah ~ kadäh interj näe, vaat siin ▪ sul, kad´ah, kull´a veli, lää‿i taa tüü edesi sul, näe, kulla vend, ei edene see töö; kadäh, nöps käeh! näe, nööp käes!

.kaehutma v <.kaehuttaʔ, .kaehuda ~ .kaehuta>
1. kaetama ▪ ärʔ .kaehut´ mu eläjäʔ, vana halv ära kaetas mu loomad, kurivaim. Vrd kadõhtama, .kaehama, .kaehtama
2. äkki, korraks vaatama, pilku heitma ▪ .kaehut´ kõrra .taadõ vaatas korraks selja taha; ütelisi kõik´ .kaehutkõʔ .kirstu heitke kõik ühel ajal pilk kirstu; .kaehudaʔ no mu pääle, hotś üle kura olagiʔ! vaata mind korrakski, kasvõi üle vasaku õla!; lää ma .riihte, .kaehhuda, kae, rehe aho kottal hirś palas väli tulõgaʔ lähen ma rehte, korraga vaatan, näen, reheahju kohal põleb palk lahtise leegiga. Vrd .kaehtama

kańok I s <kańoga, kańokat> uisk; jääraud ▪ tśuraʔ .laskvaʔ kańokidõgaʔ iä pääl .vissi poisid lasevad uiskudega jääl liugu; ma lää kańogagaʔ iä pääle katatama ma lähen jäärauaga jääle uisutama; mõ̭nõl om katś kańokat mõnel on kaks uisku. Vrd visś|raud

katim ~ kattim s <katimõ ~ .kat´mõ, katit ~ katind> , kati P <katimõ, katind> tekk; kate ▪ mul ommaʔ .kat´mõʔ, mingaʔ .pindreʔ kinni katadõʔ mul on katted, millega peenrad kinni katad; latsõl olõ‿i katind pääl, võtaʔ katim, panõʔ .pääle lapsel ei ole tekki peal, võta tekk, pane [talle] peale; pääväle õks ti .säädkeʔ säksa asõ, kalõvunõ kati pangõʔ (rahvalaulust) päikesele te seadke saksa ase, pange kalevine tekk; .laulvaʔ pilliʔ pähütseh, .kandlõʔ katimõ veerel (rahvalaulust) laulavad pillid päitsis, kandled tekiveerel; hot´ lää mä õks sääl ülägaʔ magama, kasagaʔ .kat´mõ ala (rahvalaulust) kuigi lähen ma mehega magama, kaasaga teki alla. Vrd katõh

kavvõndõhe ~ kavvõndõhõ ~ kavvõndahõ adv kaugele ▪ või, kavvõndõhe om minnäʔ oi, tuleb kaugele minna; veleʔ lätsiʔ kavvõndõhe .mõtsa ni teiʔ maja vennad läksid kaugele metsa ja tegid maja; võso kannᴜst lää‿äi kavvõndõhe (kõnekäänd) käbi ei kuku kännust kaugele; ma sattõ .maaha ni küpäŕgi linnaś kavvõndõhe ma kukkusin maha, nii et mütski lendas kaugele. Vrd kavvõkõistõ

kiimahuś s <kiimahusõ, kiimahuist> himu, kange tahtmine ▪ tull´ kiimahuś, et tõõsõʔ lääväʔ, ma ka lää tuli kange tahtmine, et [näe,] teised lähevad, ma lähen ka. Vrd himo, iso, .kiimus

kilstalinõ adj <kilstalitsõ, kilstalist> kilde eraldav; kisklik ▪ kilstalinõ puu, tuu lää‿äi .õkva .lahki kisklik puu, too ei lähe otse lõhki. Vrd kilstanõ, .kiskja, .kiskjäne, .kisklik, näräṕ, näräpine, näräpäne

kilstanõ adj <kilstadsõ, kilstast> kilde eraldav; kisklik ▪ kisk, lää‿äi .õkva .lahki, kilstanõ puu kisub [viltu], ei lähe otse lõhki, kisklik puu. Vrd kilstalinõ, .kiskja, .kiskjäne, .kisklik, näräṕ, näräpine, näräpäne

kobõndama v <kobõndaʔ, kobõnda> kohendama; kokku korjama ▪ maʔ kobõnda vähä tarrõ ma kohendan väheke tuba; kobõnd´ miisś tarõst .süüki tõisilõ velile kaʔ mees tõi majast toitu ka teistele vendadele; kõvvõŕjalg kobõnd´ tuu ao seeh leevä arʔ kotti (muinasjutust) kõverjalg korjas sel ajal leiva kotti. Vrd kobɪstama, kobɪtsõma

kurnik s <kurniga, kurnigat> / <kurnigu, kurnigut> munakook ▪ viiäs õgalõ ütele .kosti: pätś .saia ja .võidu .taldrigutäüś vai munakoogiʔ vai kurnigaʔ igale ühele viiakse külakosti: saiapäts ja taldrikutäis võid või munakoogid ehk kurnikad; klopɪtas muna, vähä .pärmi ja .piimä, veid´o .sukrut ka, kellel om, jahu kaʔ, ja saa kurnik klopitakse muna, väheke pärmi ja piima, natuke suhkrut ka, kellel on, jahu ka, ja tuleb munakook. Vrd .kuurnik, muna|kuuk´

kõrrᴜtõlõma v <kõrrᴜtõllaʔ, kõrrᴜtõlõ> mitmekordselt kokku panema, kihiti seadma ▪ inne lää‿i iks tä maalõ, maŕakõnõ, .saista‿i saabastõgaʔ morolõ, kui sa‿ks kõrik kõrrutõllõʔ (rahvalaulust) enne ei astu ta maha, marjakene, ei seisa ta saabastega õuele, kui sa ei laota sõba mitmekordselt maha; maalõ‿ks ma kõrigõ kõrrutõlõ, maalõ‿ks ma panõ pallapoolõ (rahvalaulust) maha ma sõba laotan mitmekordselt, maha ma panen pallapoole (linase sõba). Vrd kõrrᴜtama

kõvᴜtus s <kõvᴜtusõ, kõvᴜtust> , kõvᴜtuś <kõvᴜtusõ, kõvᴜtuist> kõvadus; jõud, tugevus ▪ paremp ma lää jo siist ar .ilma pite .käümä ja risti.rahvallõ umma kõvutuist .näütämä (muinasjutust) parem lähen ma siit ära mööda ilma rändama ja ristirahvale oma tugevust näitama. Vrd joud, jõud, kendso, kõvahus, .kõvvuś

kõ̭ik´|ütś ~ kõik´|ütś adv
1. nagunii; kindlasti ▪ kunigas ütel´: ma tapa kõ̭ik´ütś su arʔ, ku sa õi lääʔ (muinasjutust) kuningas ütles: kui sa ei lähe, tapan ma su nagunii ära. Vrd .kimmähe, .kindlahe
2. ükskõik ▪ kõ̭ik´ütś, tulõ õks minnäʔ, ku veleʔ .käsk´väʔ [mul] ükskõik, tuleb [siis] ikka minna, kui vennad käsivad. Vrd ütś|kõ̭ik´, ütśtäüś
3. samahästi, samamoodi ▪ kolʔ .kassi täl kõõ käveʔ takah kõ̭ik´ütś ku pinɪʔ kolm kassi käisid tal kõik kannul, [täpselt] samamoodi kui koerad

.lahki2 adv lahku, laiali ▪ kas vanast lätś miisś naasegaʔ .lahki kas vanasti läks mees naisest lahku; .elliʔ sis, kavva nä .elliʔ üteh, sis ütel´ esäle: ma lää teist .lahki elasid siis koos, kaua nad elasid, [kui] siis ütles [poeg] isale: ma lähen teist lahku. Vrd .lahku, lakk´a

.lamba|tsirk s <.lamba|tsirgu, .lamba|.tsirku> / <.lamba|tsirgu, .lamba|.tsirko P> lambahänilane (Motacilla flava) ▪ .lambatsirk om sääne vahanõ tsirgᴜkõnõ mõtsah, kotoh õ̭ks eläs vähä lambahänilane on selline kollane linnukene metsas, maja lähedal elab ta harva; .lambatsirk om .kerge .kargama kui .varblanõ lambahänilane on sama kerge hüplema nagu varblane

lehinemä v <lehidäʔ, (ta) lehines> lehtima, lehte minema ▪ kuiv külh um, a ei palaʔ, hal´as um, a ei lehineʔ? (tuhk ja osi) (mõistatus) kuiv on küll, aga ei põle, roheline on, aga lehte ei lähe? (tuhk ja osi). Vrd lehɪtsemä

lina|likõ adj <lina|likõ, lina|likõt> folk läbimärg ▪ kodo‿ks lää vesihämmeʔ, vesihämmeʔ, linalikõʔ (rahvalaulust) koju läheme vesimärjad, vesimärjad, läbimärjad. Vrd vesihämm

lunkatama v <lunkataʔ, (ta) lunkatas> lõngerdama, lõnkuma; logisedes edasi liikuma ▪ ratta tsõ̭õ̭ŕ kaʔ, lunkatas tõõnõ, lää‿äi .õkva, lunkatas ütele poolõ, tõõsõlõ poolõ vankri ratas ka, lõngub teine, ei lähe otse, lõngub ühele poole, teisele poole; ku voki tsõ̭õ̭ŕ lätt lunkatama, hiit päält nõõlu .maahha kui voki ratas hakkab lõngerdama, heidab vokinööri pealt maha. Vrd lõ̭nkatama

.lähkolõ adv lähedale ▪ esä lätś õks kunnu kottõlõ, lätś laanõ .lähkolõ (rahvalaulust) isa läks metsa äärde, läks laane lähedale; lää ma sino .lähkollõ, kallu sino kottalõ (rahvalaulust) lähen ma sinu lähedale, liigun sinu juurde. Vrd lähe|kõrralõ, .lähkeste, .lähkohe, lähko.kõstõ

minehümä2 v <minehüdäʔ, minehü> , minehtümä2 <minehtüdäʔ, minehtü>
1. korda minema, edenema ▪ esel meil mehidseʔ minehtüʔ, esel sülemeʔ siginüʔ (rahvalaulust) meie isal mesilased edenesid, isal sülemid siginesid; .suuhõ lää‿s mul soranõ pudõr, minehü‿s iks mesine leib (rahvalaulust) suhu ei läinud mul sõmer puder, ei maitsenud mesine leib
2. minema hakkama ▪ meele‿ks minehüs migulapäiv, meele‿ks astus aigpühi (rahvalaulust) meile hakkab tulema nigulapäev, meile saabub kalendritähtpäev (püha); minehü‿s iks meelihopõń, tulõhu‿s täl tuliratso (rahvalaulust) ei hakanud tal minema lemmikhobune ega tulema tal tuliratsu; śoo‿ks .uibo inemine, śoo‿ks kataj kabõhinõ, selle tä‿ks häidseś sügüsest, talvõl iks maŕolõ minehtü (rahvalaulust) see õunapuu on inimene, see kadakas naisterahvas, sellepärast ta õitseski sügisel, hakkas talvel marju kandma
3. meelest minema ▪ agu meil iks iloʔ unõhunnuʔ, lauluʔ meelest minehünnüʔ? (rahvalaulust) aga kui meil on ilod ununenud, laulud meelest ära läinud?

.nirkelemä v <.nirkelläʔ, .nirkele> isutult, närvalt sööma ▪ tiiä‿i, mis tsiaʔ .nirkeleseʔ, mitte ei süüʔ ei tea, miks sigadel isu ei ole, mitte nad ei söö; mõ̭ni om sääne .nirkelejä elläi, otś tuud haina korrõkõist, lää‿äi .miäki täl .höste .kõrda mõni on selline närb loom, otsib seda heinakõrrekest, ei sobi talle miski

.poḿkaʔ pl s <.poḿkide, .poḿkit> , .pomkaʔ <.pomkidõ, .pomkit> , .poomkaʔ <.poomkidõ, .poomkit> surnu mälestamine ▪ .pomkit .peetäs kuvvõ nädäli peräst, .aast´aga, kolmõ .aast´aga, kuvvõ .aast´aga, .ütsä .aast´aga peräst, mõ̭ni viil katõtõis.kümne .aast´aga peräst surnut mälestatakse kuue nädala pärast, aasta, kolme aasta, kuue aasta, üheksa aasta pärast, mõni [mälestab] veel kaheteistkümne aasta pärast; .pomkit .peetäs selle, et .kuulja uut õks viil api śoost ilmast surnuid mälestatakse sellepärast, et surnu ootab ikka veel abi sellest ilmast; .pomkilõ .tütriguʔ ja tśuraʔ ei lääʔ, .kosti ka ei viiäʔ surnu mälestamisele neiud ja noormehed ei lähe, külakosti ka ei viida; ku .peetäs .poḿkit vai .puhtit, sis kõõ keedetäs .kiislat kui mälestatakse surnut või peetakse peiesid, siis keedetakse alati kaerakilet

potatama v <potataʔ, potada> proovima, üritama; järele proovima ▪ ma potada tõugadaʔ, lätt vai lää‿i ma proovin tõugata, kas läheb või ei lähe; timä potatas tüüd tetäʔ ta üritab tööd teha; ma potada arʔ, ku om hüä inemine, sõ̭s olõ‿i hätägi ma proovin järele, kui on hea inimene, siis pole vigagi. Vrd .kaema, .pruuḿma, põtatama

põ̭nksahutma v <põ̭nksahuttaʔ, põ̭nksahuda ~ põ̭nksahuta> põmatama, põratama ▪ .pikne põ̭nksahut´, ne jäi õ̭nnõ sinine lägä .perrä, ne jutuśke otsah P (muinasjutust) äike põmatas ning järele jäi vaid sinine läga ning muinasjuttki sai otsa. Vrd jürähütmä2, kärgähämä, kärähämä, kärähütmä, põngahutma

.raistõ|väräʔ pl s <.raistõ|.värju, .raistõ|.värju> altariväravad õigeusu kirikus ▪ ollõtuspääväl pandas vinne .keŕkoh .raistõväräʔ kinni ollõtuspäeval pannakse vene kirikus altariväravad kinni; .raistõväräʔ ommaʔ .puhtaʔ väräʔ, sinnäʔ kabõhisõʔ ei käuʔ altariväravad on puhtad (pühad) väravad, sinna naisterahvad ei lähe. Vrd .raiska|värehtiʔ, .raiskõ|värehtiʔ, .raistõ|värehtiʔ

.roovnahe adv võrdselt; ühetasa ▪ timä piät .roovnahe olõma, sis lää‿äi .raisku see (suitsupaber) peab ühetasa [lõigatud] olema, siis ei lähe raisku; panõʔ .rõiva veerekeseʔ .roovnahe kokko pane kangaservad ühetasa kokku. Vrd roovna

sipp s <sipa, sippa> salapulk palkide v põrandalaudade liitmiseks ▪ tetäs pulgakõnõ, tetäs ütele hirrele mulk, tõõsõlõ mulk, sõs sain ei sataʔ .maaha, ei lääʔ kõvõrihe, tuu .ommõgi sipp, sipagaʔ lätt .kinni tehakse pulgakene, puuritakse ühele palgile auk, teisele auk, siis sein ei kuku maha, ei lähe kõveraks, see ongi salapulk, salapulgaga läheb kinni (kinnitatakse palgid); põrmad lastas sippa põrandalauad kinnitatakse salapulkadega; lask oherdigaʔ lavvulõ mulguʔ .sisse, .mulka .sisse pandasõʔ sipaʔ, anna‿i .koalõgi poolõ minnäʔ puurib laudadele augud sisse, aukude sisse pannakse salapulgad, [need] ei lase [laudadel] kuhugi poole liikuda

taari|.kapstaʔ pl s <taari|.kapstidõ, taari|.kapstit> taarikapsad, paastutoit taarist ja lisandeist ▪ taari.kapstil piät verrev .nakri seeh olõma taarikapsastel peab punapeet sees olema; vereväst .nakrist tetti taari.kapstit, tindikeisi .panti .sisse punapeedist tehti taarikapsaid, tindikalakesi pandi sisse; taari.kapstidõ iist mi joht .tüühü lää‿i taarikapsaste eest me küll tööle ei lähe; pernaane and´ taari.kapsta leemekeist süvväʔ perenaine andis taarikapsa leemekest süüa

tambo s <tambo, tambot> tuiam, tuim tõrges isik ▪ õga lää‿s tambo talli mano, lää‿s .muuka üle moro (rahvalaulust) ega läinud tuiam talli, ei läinud tumm üle õue; tuu õks ka om tundi suku, tundi suku, tambo jako (rahvalaulust) tema on ka ikka tondi sugu, tondi sugu, tõrksat jagu. Vrd tando

tarõ|naane s <tarõ|naase, tarõ|naist> nurganaine, äsja sünnitanu ▪ pal´astõ kässigaʔ lää‿s .kiäke tarõnaist .kaema tühjade kätega (ilma külakostita) ei läinud keegi nurganaist vaatama; viina .sisse palotõdas ar .küümneʔ, kõrbatas, andas viinagaʔ tarõnaaselõ viina sisse põletatakse köömneid, kõrvetatakse [köömneid], antakse viinaga nurganaisele. Vrd nulga|naane, tuhknaane, tuhu|naane

tsilli|varbaś s <tsilli|.varba, tsilli|varbast> , tsili|varbaś <tsili|.varba, tsili|varbast> väikevarvas ▪ .ütleʔ tsilivarbaś vai .väikene varbaś, kui taht ütle väikevarvas või väikene varvas, kuidas tahes; ku tälle köüdät langa kuŕa jala tsilli.varba .külge, sis ei lääʔ tä mitte kohege P (muinasjutust) kui seod talle lõnga vasaku jala väikese varba külge, siis ei lähe ta mitte kuhugi

tsütsätämä v <tsütsätäʔ, tsütsädä> ässitama, õssitama; õrritama ▪ ma tsütsädi vähä, kaeʔ, kos sis lätś ku palama ma õrritasin teda pisut, vaata, kus siis läks [kohe] nagu põlema. Vrd hälgᴜ̈tämä, härgᴜ̈tämä, kihotama, tsütsᴜ̈tämä, võ̭ssatama, võ̭ssɪtama, .võ̭stama

ugla s <ugla, .ukla> folk veri ▪ oll´ õks täl veri viina iist, oll´ ugla ollõ iist (rahvalaulust) oli tal veri viina eest, oli veri õlle eest; mõni om õks sääl vell´o vere seeh, uma ugla .vaihõl, tuulõl taha õks ma verd jaahutõllaʔ, kinnä .ukla kistutõllaʔ (rahvalaulust) mõni vend on seal vere sees, oma urmade vahel, tuulega tahan ma verd jahutada, oma urma kustutada; timä lää‿i õks mul veri vere sisest, ugla oho .vaihõlt (rahvalaulust) tema, veri, ei lähe mul vere seest, urm vaevade vahelt. Vrd puna, .ukla, veri

valmahutma v <valmahuttaʔ, valmahuda ~ valmahuta> korraks vilistama ▪ sa pitsidäʔ silmäʔ kinni, ma valmahuda sa pigista silmad kinni, ma vilistan; ku kakk valmahut, sis midä pahanduist tulõ kui kakk [inimese moodi] vilistab, siis tuleb mingi pahandus; ma lää .mõtsa, ku vaja tulõ, sis valmahudaʔ õnnõ ma lähen metsa, kui on vaja, siis ainult vilista; valmahut´ uma varsa mõtsast .vällä vilistas oma varsa metsast välja. Vrd valɪtsõma2, valmɪtsõlõma, valmɪtsõma, valvahutma

valõhuma v <valõhudaʔ, valõhu> kahvatuma; valgeks minema (näost) ▪ .verdki jää‿i suu pääle, kõ̭ik´ valõhus arʔ veretilkagi ei jää näkku, kahvatub üleni; inemine om näost arʔ valõhhunᴜʔ inimene on näost kaameks läinud; lää‿ks mi kuumast kul´atõh, valõhu‿ks mi .vaiva näteh (rahvalaulust) läheme kuumaks lõbutsedes, kahvatume vaeva nähes; sis õks tä .pliikü peeńo palõh, .valgõ nägo valõhtu (rahvalaulust) siis pleekis peen pale, valge nägu kahvatus

.veernahe adv õigesti, ausalt ▪ poig, elät õks sa .õkva .õigõhõ, virvekene, .veernahe (rahvalaulust) poeg, sa elad täiesti õigesti, virvekene ausalt; .pluuka mõista‿s ma pitäʔ .plootnahe, õga lää‿s mul vedõr .veernahe (rahvalaulust) atra ei osanud ma hoida tugevasti, ega läinud vedruäke mul õigesti

vind s <vinna, .vinda> pejor vend ▪ sul, kad´ah, kull´a vind, lää‿i taa tüü edesi sul, näe, kulla vend, ei lähe see töö edasi. Vrd veli, veline, vell´o